–

Ministerio Fiscal, esindaja: R. de Miguel Morante,

–

Hispaania valitsus, esindajad: L. Aguilera Ruiz, A. Gavela Llopis ja P. Pérez Zapico,

–

Leedu valitsus, esindajad: K. Dieninis ja V. Kazlauskaitė-Švenčionienė,

–

Austria valitsus, esindajad: A. Posch, J. Schmoll ja C. Leeb,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: J. Baquero Cruz, H. Leupold ja J. Vondung,

1

Eelotsusetaotlus puudutab seda, kuidas tõlgendada nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta (EÜT 2002, L 190, lk 1; ELT eriväljaanne 19/06, lk 34), muudetud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta raamotsusega 2009/299/JSK (ELT 2009, L 81, lk 24) (edaspidi „raamotsus 2002/584“), artikli 4 punkte 4 ja 6.

2

Taotlus on esitatud JMTB suhtes tehtud Euroopa vahistamismääruse täitmise menetluses.

3

Raamotsuse 2002/584 artiklis 1 „Euroopa vahistamismääruse määratlus ja selle täitmise kohustus“ on ette nähtud:

„1.   Euroopa vahistamismäärus on liikmesriigi väljaantud kohtuotsus, et teine liikmesriik võtaks tagaotsitava vahi alla ja annaks ta üle kriminaalmenetluse raames kohtu alla andmise või vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitmiseks.

2.   Liikmesriigid täidavad mis tahes Euroopa vahistamismääruse vastastikuse tunnustamise põhimõtte alusel ja vastavalt käesoleva raamotsuse sätetele.

[…]“.

4

Raamotsuse artikkel 3 näeb ette Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise kohustuslikud alused.

5

Raamotsuse artiklis 4 „Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise vabatahtlikud alused“ on sätestatud:

„Vahistamismäärust täitev õigusasutus võib keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest:

[…]

[…]

[…]“.

6

Raamotsuse artiklis 4a on ette nähtud muud asjaolud, mil vahistamismäärust täitev õigusasutus võib keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest, samas kui raamotsuse artikkel 5 käsitleb tagatisi, mille vahistamismääruse teinud liikmesriik peab teatavatel juhtudel andma.

7

28. juuni 2004. aasta seaduse nr 302/2004 rahvusvahelise õigusalase koostöö kohta kriminaalasjades (Legea nr. 302/2004 privind cooperarea judiciară internațională în materie penală) (Monitorul Oficial al României, I osa, nr 594, 1.7.2004), mis on taasavaldatud (Monitorul Oficial al României, I osa, nr 411, 27.5.2019), artikli 99 lõike 2 punktides c ja g ning lõikes 3 on sätestatud:

„2.   Vahistamismäärust täitev Rumeenia õigusasutus võib Euroopa vahistamismääruse täitmisest keelduda järgmistel juhtudel:

[…]

[…]

[…]

3.   Kui kohaldamisele kuulub ainult lõike 2 punktis c nimetatud juhtum, taotleb vahistamismäärust täitev Rumeenia õigusasutus enne artiklis 109 nimetatud otsuse tegemist vahistamismääruse teinud õigusasutuselt süüdimõistva otsuse tõestatud koopiat ja muud vajalikku teavet, edastades vahistamismääruse teinud õigusasutusele nende dokumentide taotlemise põhjuse. Välisriigi süüdimõistvat kohtuotsust peab tunnustama täiendavalt kohus, kus on pooleli Euroopa vahistamismääruse täitmise menetlus. Kui vahistamismäärust täitev Rumeenia õigusasutus tunnustab välisriigi süüdimõistvat kohtuotsust, tehakse karistuse täitmise määrus artiklis 109 osutatud otsuse tegemise kuupäeval.“

8

Audiencia Nacional (üleriigiline kohus, Hispaania) mõistis 21. veebruari 2022. aasta kohtuotsusega, mida täpsustati 3. märtsi 2022. aasta kohtumäärusega (edaspidi „21. veebruari 2022. aasta kohtuotsus“), Rumeenias elava Hispaania kodaniku JMTB (edaspidi „süüdistatav“) süüdi kaastäideviijana kolme maksukuriteo ja ühe rahapesukuriteo toimepanemises. Mis puudutab ühelt poolt kõiki kolme maksukuritegu, siis mõisteti süüdistatavale 2011. aasta maksustamisperioodi eest kaheaastane vangistus ja rahaline karistus 23 miljonit eurot, 2012. aasta maksustamisperioodi eest rahaline karistus 135 miljonit eurot ja 2013. aasta maksustamisperioodi eest rahaline karistus 140 miljonit eurot, millele lisandusid lisakaristused. Mis puudutab teiselt poolt rahapesukuriteo toimepanemist, siis selle eest mõisteti talle kuus aastat vangistust ja rahaline karistus 54 miljonit eurot.

9

Süüdistatava süüdimõistmise aluseks olevad teod seisnesid sisuliselt selles, et ta asutas Hispaanias mitu äriühingut, mida juhtisid näiliselt juhina tegutsevad variisikud ja mille eesmärk oli vältida maksustamisaastatel 2011–2013 Hispaanias käibemaksu tasumist kokku enam kui 100 miljoni euro suuruses summas seoses süsivesinike müümisega.

10

Pärast seda, kui süüdistatav teatas, et ta esitas 21. veebruari 2022. aasta kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse, keelduti andmast talle luba Rumeeniasse sisenemiseks. Kui süüdistatav avastati siiski Horvaatia piirilt Rumeeniasse suundumast, tegi eelotsusetaotluse esitanud kohus 6. aprillil 2022 teda puudutava otsuse koos Euroopa vahistamismääruse ja rahvusvahelise vahistamismäärusega, kuulutades ta tagaotsitavaks ning nähes ette tema kinnipidamise ja vahi alla võtmise (edaspidi „6. aprilli 2022. aasta otsus“).

11

Curtea de Apel Alba Iulia (Alba Iulia apellatsioonikohus, Rumeenia) edastas 4. aprilli 2023. aasta kirjaga koopia kohtuotsusest, millega ta oli keeldunud Euroopa vahistamismääruse täitmisest.

12

Sellest kohtuotsusest nähtub, et süüdistatava suhtes tehtud Euroopa vahistamismäärusele ei saa kohaldada ühtegi raamotsuse 2002/584 artiklis 3 ette nähtud täitmata jätmise kohustuslikku alust. Mis puudutab aga raamotsuse artiklis 4 ette nähtud täitmata jätmise vabatahtlikke aluseid, siis tuvastas Curtea de Apel Alba Iulia (Alba Iulia apellatsioonikohus) esiteks, et süüdistatav oli esitanud dokumendid, mis tõendavad seaduslikku ja pidevat elamist Rumeenia territooriumil vähemalt viie aasta jooksul, ja teiseks, et süüdistatav on teatanud, et ta ei soovi üleandmist Hispaania õigusasutustele, mis on samaväärne karistuse kandmisest keeldumisega vahistamismääruse teinud liikmesriigis, mistõttu on olemas üleandmisest keeldumise alus.

13

Lisaks leidis Curtea de Apel Alba Iulia (Alba Iulia apellatsioonikohus), et süüteod, milles Euroopa vahistamismääruse teinud õigusasutus oli süüdistatava esimeses kohtuastmes süüdi mõistnud, on Hispaania õigusnormides määratletud kui maksupettus ja rahapesu, mille eest karistatakse kolme- kuni kümneaastase vangistusega, ning juhul kui teod oleksid kuulunud Rumeenia õigusasutuste jurisdiktsiooni alla, oleks analoogsete süütegude eest kriminaalvastutusele võtmise aegumistähtaeg olnud kümme aastat alates viimase teo või tegevusetuse toimepanemise kuupäevast.

14

Olles märkinud, et kolm maksupettust, milles süüdistatav süüdi mõisteti, pandi toime maksustamisaastatel 2011–2013, järeldas Curtea de Apel Alba Iulia (Alba Iulia apellatsioonikohus), et aegumistähtaeg hakkas kulgema hiljemalt 31. detsembril 2013. Kuna Curtea de Apel Alba Iulia (Alba Iulia apellatsioonikohus) leidis lisaks, et alates nende kolme süüteo toimepanemisest ei ole kriminaalvastutuse aegumistähtaja kulgemine katkenud, järeldas ta sellest, et tähtaeg on möödunud.

15

Seda kohtuotsust arvestades märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Curtea de Apel Alba Iulia (Alba Iulia apellatsioonikohus) leidis, et süüdistatava üleandmisest keeldumiseks esineb põhikohtuasjas kõne all oleva Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise kaks vabatahtlikku alust, millest esimene puudutab kriminaalmenetluse aegumist Rumeenia õiguse järgi ja teine süüdistatava elukohta Rumeenias.

16

Mis puutub aga kriminaalmenetluse aegumisse Rumeenia õiguse alusel, siis märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et otsus, millega keelduti süüdistatava üleandmisest, tehti Rumeenia õiguses süütegude aegumist käsitlevate õigusnormide alusel, samas kui kõik põhikohtuasjas kõne all olevad teod pandi toime Hispaanias ja kujutasid endast Hispaania Kuningriigi majanduslikke huve kahjustavaid maksupettusi, mis tähendab, et need süüteod ei kuulu mingil juhul Rumeenia õigusasutuste jurisdiktsiooni alla ja viimased ei saa seega tugineda raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktile 4.

17

Mis puudutab süüdistatava elukohta Rumeenias, siis märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkt 6 võimaldab tagaotsitava üleandmisest keelduda vaid siis, kui on täidetud kolm kumulatiivset tingimust: esiteks peab Euroopa vahistamismäärus olema tehtud vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitmiseks, teiseks peab asjaomane isik viibima või elama vahistamismäärust täitvas liikmesriigis või olema selle kodanik ning kolmandaks peab vahistamismäärust täitev riik võtma kohustuse viia karistus või vabadust piirav julgeolekumeede täide vastavalt oma riigisisesele õigusele. Käesoleval juhul ei ole esimene neist tingimustest täidetud, kuna süüdistatav mõisteti süüdi alles esimeses kohtuastmes ja selle süüdimõistmise peale esitatud kassatsioonkaebuse menetlemine on pooleli. Lisaks, isegi kui eeldada, et süüdistatav loetakse Rumeenias elavaks, ei kaasne tema üleandmisest keeldumisega Rumeenia ametiasutuste kohustust viia Rumeenias täide karistus, mis võidakse asjaomasele isikule lõpliku kohtuotsusega mõista.

18

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul ei ole selline keeldumine 31. jaanuari 2023. aasta kohtuotsusest Puig Gordi jt (C‑158/21, EU:C:2023:57) tulenevat Euroopa Kohtu praktikat arvestades põhjendatud. Nimelt, nagu nähtub sisuliselt selle kohtuotsuse punktidest 75 ja 76, siis kui lubada liikmesriigil lisada raamotsuse 2002/584 artiklites 3, 4 ja 4a sätestatud Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise alustele muid aluseid, mis tulenevad riigisisesest õigusest ja mis võimaldavad seda vahistamismäärust mitte täita, takistaks see raamotsuses isikute üleandmisele kehtestatud lihtsustatud süsteemi nõuetekohast toimimist.

19

Niisugustel asjaoludel otsustas Audiencia Nacional (üleriigiline kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

20

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 6 tuleb tõlgendada nii, et Euroopa vahistamismäärust täitev õigusasutus võib selle sätte alusel keelduda vahistamismääruse täitmisest, kui see ei ole tehtud vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitmiseks, süüdistatavat ei ole veel lõplikult süüdi mõistetud ja vahistamismäärust täitev liikmesriik ei ole kohustunud täitma vastavalt oma riigisisesele õigusele vabadusekaotuslikku karistust või vabadust piiravat julgeolekumeedet, mis võidakse sellele isikule lõplikult mõista.

21

Siinkohal on oluline täpsustada, et nagu näeb ette raamotsuse 2002/584 artikli 1 lõige 1, võib Euroopa vahistamismäärus puudutada kahte olukorda. Vahistamismääruse võib esiteks teha kriminaalmenetluse raames kohtu alla andmiseks või teiseks vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitmiseks (21. oktoobri 2010. aasta kohtuotsus B., C‑306/09, EU:C:2010:626, punkt 49).

22

Kuigi raamotsuse 2002/584 ülesehituse aluseks on vastastikuse tunnustamise põhimõte, ei tähenda see tunnustamine siiski vahistamismääruse täitmise absoluutset kohustust, kuna raamotsuses on sõnaselgelt ette nähtud Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise kohustuslikud alused (artikkel 3) ja vabatahtlikud alused (artiklid 4 ja 4a) ning vahistamismääruse teinud liikmesriigis teatavatel juhtudel antavad tagatised (artikkel 5) (vt selle kohta 21. oktoobri 2010. aasta kohtuotsus B., C‑306/09, EU:C:2010:626, punkt 50, ning 25. juuli 2018. aasta kohtuotsus Minister for Justice and Equality (kohtusüsteemi puudused), C‑216/18 PPU, EU:C:2018:586, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

23

Eelkõige jätab raamotsuse 2002/584 süsteem, nagu see tuleneb eelkõige nimetatud artiklitest, liikmesriikidele võimaluse lubada konkreetsetes olukordades pädevatel õigusasutustel otsustada, et mõistetud karistus tuleb täita vahistamismäärust täitva liikmesriigi territooriumil (21. oktoobri 2010. aasta kohtuotsus B., C‑306/09, EU:C:2010:626, punkt 51, ja 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Sut, C‑514/17, EU:C:2018:1016, punkt 30).

24

Selle kohta on raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktis 6 sätestatud, et vahistamismäärust täitev õigusasutus võib keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest, kui see on tehtud vabadusekaotusliku karistuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täideviimiseks ja tagaotsitav viibib vahistamismäärust täitvas liikmesriigis, on selle kodanik või omab seal elukohta ning see riik kohustub karistuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täide viima vastavalt oma riigisisesele õigusele.

25

Nii nähtub raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 6 sõnastusest endast, et selle sätte kohaldamisalasse kuulumiseks peab tagaotsitava suhtes olema tehtud Euroopa vahistamismäärus „vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitmiseks“, see tähendab käesoleva kohtuotsuse punktis 21 teisena nimetatud olukord. Nimelt võib ainult sellises olukorras olla täidetud selles sättes ette nähtud viimane tingimus.

26

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest siiski, et kuigi 21. veebruari 2022. aasta kohtuotsusega mõisteti süüdistatavale esimeses kohtuastmes kolme maksukuriteo ja ühe rahapesukuriteo toimepanijana mitu karistust, esitas ta selle kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse, mistõttu on seda süüdimõistmist puudutav kriminaalmenetlus Hispaania kohtutes veel pooleli. Euroopa Kohtu käsutuses olevatest andmetest nähtub aga, et Hispaania õiguse kohaselt ei ole see kohtuotsus kassatsioonkaebuse esitamise tõttu täitmisele pööratav.

27

Lisaks tuleneb nendest asjaoludest, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu otsus, millel põhineb põhikohtuasjas kõne all olev Euroopa vahistamismäärus, ei ole 21. veebruari 2022. aasta kohtuotsus, vaid 6. aprilli 2022. aasta otsus, milles kuulutati süüdistatav tagaotsitavaks ning nähti ette tema kinnipidamine ja vahi alla võtmine. Viimati nimetatud otsuse tegi kohus seetõttu, et süüdistatav ei järginud tema suhtes alustatud kriminaalmenetluses kohaldatud ennetavaid meetmeid. Eelkõige võib esile tuua, et ajal, mil süüdistatav oli tingimisi vabastatud ja tal oli sõnaselgelt keelatud Hispaania territooriumilt lahkuda ja kohustus ilmuda kohtuistungitele, avastati ta Horvaatia piirilt, kus ta oli teel Rumeeniasse. 6. aprilli 2022. aasta otsus ja selle alusel koostatud Euroopa vahistamismäärus tehti seega süüdistatava kohaloleku tagamiseks selle menetluse jätkumisel.

28

Järelikult, nagu väidavad Ministerio Fiscal (prokuratuur, Hispaania), Hispaania valitsus ja Euroopa Komisjon ning nagu sisuliselt märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus eelotsusetaotluses, ei tehtud põhikohtuasjas kõne all olevat Euroopa vahistamismäärust „vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitmiseks“ raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 6 tähenduses, vaid raamotsuse 2002/584 artikli 1 lõikes 1 ette nähtud ja käesoleva kohtuotsuse punktis 21 meenutatud teistsuguse olukorra jaoks, nimelt kriminaalmenetluse raames kohtu alla andmiseks.

29

Sellest järeldub, et süüdistatava olukord ei kuulu raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 6 kohaldamisalasse, mistõttu tema suhtes tehtud Euroopa vahistamismääruse täitmisest keeldumine ei saa põhineda sellel sättel.

30

Kõike eeltoodut arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 6 tuleb tõlgendada nii, et Euroopa vahistamismäärust täitev õigusasutus ei või keelduda vahistamismääruse täitmisest selle sätte alusel, kui nimetatud vahistamismäärus ei ole tehtud vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitmiseks.

31

Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 4 tuleb tõlgendada nii, et Euroopa vahistamismäärust täitev õigusasutus võib selle sätte alusel keelduda vahistamismääruse täitmisest ka siis, kui teod ei kuulu vahistamismäärust täitva liikmesriigi jurisdiktsiooni alla tema kriminaalõiguse alusel, põhjusel, et kriminaalmenetlus või karistus oleks olnud aegunud, kui selle liikmesriigi õigus oleks olnud kohaldatav.

32

Sellega seoses tuleb meenutada, et raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkt 4 võimaldab vahistamismäärust täitval õigusasutusel keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest, kui vahistamismäärust täitva liikmesriigi õiguse kohaselt on kriminaalmenetlus aegunud ja teod kuuluvad selle liikmesriigi jurisdiktsiooni alla tema kriminaalõiguse alusel.

33

Seega nähtub raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 4 sõnastusest endast, et seal sätestatud kaks tingimust kohalduvad kumulatiivselt. Sellest järeldub, et vahistamismäärust täitev õigusasutus ei saa tugineda selles sättes ette nähtud Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise vabatahtlikule alusele, kui teod, mille suhtes on alustatud kriminaalmenetlust või mille eest on mõistetud karistus, ei kuulu selle liikmesriigi jurisdiktsiooni alla tema kriminaalõiguse alusel, isegi kui see menetlus või karistus oleks olnud aegunud, kui see õigus oleks olnud kohaldatav.

34

Kõike eeltoodut arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 4 tuleb tõlgendada nii, et Euroopa vahistamismäärust täitev õigusasutus ei või keelduda vahistamismääruse täitmisest selle sätte alusel, kui teod ei kuulu vahistamismäärust täitva liikmesriigi jurisdiktsiooni alla tema kriminaalõiguse alusel, ja seda ka siis, kui kriminaalmenetlus või karistus oleks olnud aegunud, kui selle liikmesriigi õigus oleks olnud kohaldatav.

35

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab: