–

Saksamaa valitsus, esindajad: T. Henze ja J. Möller, hiljem J. Möller,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: B.‑R. Killmann ja D. Martin,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 987/2009, milles sätestatakse määruse (EÜ) nr 883/2004 (sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta) rakendamise kord (ELT 2009, L 284, lk 1), artiklit 90 ja sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise halduskomisjoni 15. oktoobri 2009. aasta otsust nr H3, mis käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 987/2009 artiklis 90 osutatud vahetuskursi kindlaksmääramisel aluseks võetavat kuupäeva (ELT 2010, C 106, lk 56) (edaspidi „otsus nr H3“).

2

Taotlus on esitatud kohtuvaidluses ühelt poolt GP ja teiselt poolt Bundesagentur für Arbeit – Familienkasse Baden-Württemberg Westi (Föderaalne tööturuamet – Baden-Württembergi liidumaa peretoetuste kassa lääne osakond, Saksamaa) (edaspidi „peretoetuste kassa“) vahel seoses Saksamaal diferentseeritud lisahüvitise maksmisega lisaks Šveitsis saadavale ülalpeetava lapse toetusele.

3

Ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Šveitsi Konföderatsiooni vaheline kokkulepe isikute vaba liikumise kohta, mis kirjutati alla Luxembourgis 21. juunil 1999 ja kiideti Euroopa Ühenduse nimel heaks nõukogu ja komisjoni 4. aprilli 2002. aasta otsusega 2002/309/EÜ Euratom teadus- ja tehnikakoostöö kokkuleppe suhtes Šveitsi Konföderatsiooniga seitsme kokkuleppe sõlmimise kohta (EÜT 2002, L 114, lk 6; ELT eriväljaanne 11/41, lk 89; edaspidi „isikute vaba liikumise kokkulepe“), näeb artiklis 8 ette järgmist:

„Kokkuleppeosalised näevad II lisa kohaselt ette sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise eelkõige järgmistel eesmärkidel:

[…]

[…].“

4

Isikute vaba liikumise kokkuleppe II lisa „Sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimine“, muudetud selle kokkuleppe alusel loodud ühiskomitee 31. märtsi 2012. aasta otsuse nr 1/2012 lisaga (ELT 2012, L 103, lk 51) (edaspidi „isikute vaba liikumise kokkuleppe II lisa“), jõustus 1. aprillil 2012.

5

Isikute vaba liikumise kokkuleppe II lisa artiklis 1 on sätestatud:

„1.   Kokkuleppeosalised lepivad kokku, et sotsiaalkindlustusskeemide kooskõlastamisel kohaldavad nad omavahel Euroopa Liidu õigusakte, millele on käesoleva lisa A jaos viidatud, vastavalt samas jaos tehtud muudatustele, või kõnealuste õigusaktidega samaväärseid eeskirju.

2.   Käesoleva lisa A jaos esinev mõiste „liikmesriik (liikmesriigid)“ hõlmab lisaks asjaomaste Euroopa Liidu õigusaktide reguleerimisalasse kuuluvatele riikidele ka Šveitsi.“

6

II lisa artikli 2 lõikes 1 on sätestatud:

„Käesoleva lisa sätete kohaldamisel võtavad kokkuleppeosalised nõuetekohaselt arvesse käesoleva lisa B jaos nimetatud Euroopa Liidu õigusakte.“

7

Nimetatud II lisa A jaos on viidatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrusele (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta (ELT 2004, L 166, lk 1; ELT eriväljaanne 05/05, lk 72, parandus ELT 2004, L 200, lk 1), nii nagu seda on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta määrusega nr 988/2009 (ELT 2009, L 284, lk 43) (edaspidi „määrus nr 883/2004“), ja määrusele nr 987/2009. II lisa B jaos on viidatud otsusele nr H3.

8

Määruse nr 883/2004 artikli 68 lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud:

„1.   Kui samal perioodil ja samadele pereliikmetele antakse hüvitisi enam kui ühe liikmesriigi õigusaktide alusel, rakendatakse järgmisi prioriteetsuse eeskirju:

[…]

2.   Kattuvate õiguste puhul antakse perehüvitisi kooskõlas õigusaktidega, mis on prioriteetsed vastavalt lõikele 1. Õigus perehüvitistele peatatakse ühe või mitme riigi vastuoluliste õigusaktide korral esimesena nimetatud õigusaktidega sätestatud summa ulatuses ja seda summat ületava summa puhul antakse vajadusel diferentseeritud lisahüvitist. […].“

9

Määruse nr 987/2009 artikkel 90 on sõnastatud järgmiselt:

„[…] määruse [nr 883/2004] ja […] määruse [nr 987/2009] sätete kohaldamisel on kahe vääringu vaheline vahetuskurss Euroopa Keskpanga avaldatud viitekurss. [Määruse nr 883/2004 artiklis 71 käsitletud sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise halduskomisjon] määrab kindlaks kuupäeva, mida vahetuskursi määramisel arvesse võetakse.“

10

Otsuse nr H3 põhjenduses 1 on märgitud:

„Mitmed sätted, nagu määruse […] nr 883/2004 […] artikli 68 lõige 2 […] ning määruse […] nr 987/2009 [sätted], sisaldavad olukordi, kus hüvitise […] maksmisel, arvutamisel või ümberarvutamisel […] on vaja kindlaks määrata vahetuskurss.“

11

Otsuse nr H3 punktid 2–5 on sõnastatud järgmiselt:

12

Saksamaal on normid, mis käsitlevad ülalpeetava lapse toetust inimestele, kes on täies ulatuses tulumaksukohustuslased Saksamaal, sätestatud Saksa tulumaksuseaduse (Einkommensteuergesetz, BGBl. 2009 I, lk 3366, edaspidi „EStG“) § 62 jj.

13

EStG § 65 lõike 1 esimese lause punkt 2 näeb ette, et ülalpeetava lapse toetust ei maksta, kui välismaal makstakse selle lapse eest ülalpeetava lapse toetusega samaväärset hüvitist.

14

Põhikohtuasja kaebaja GB ja tema abikaasa elukoht on Saksamaal ja nad töötavad Šveitsis töölepingu alusel. Neil on kaks last. 2012. aasta veebruarist alates sai laste isa Šveitsis iga kuu kummagi lapse kohta lapsetoetust 200 Šveitsi franki (CHF) (umbes 179 eurot).

15

GP esitas 19. augustil 2015 peretoetuste kassale taotluse maksta talle ülalpeetava lapse toetuse diferentseeritud lisahüvitist.

16

Peretoetuste kassa jättis selle taotluse 2012. aasta aprilli ja 2014. aasta detsembri vahelist ajavahemikku puudutavas osas rahuldamata 8. septembri 2015. aasta otsusega, mis jäeti muutmata ka vaidemenetluses 14. oktoobri 2015. aasta otsusega. Nimetatud asutus tõdes määruse nr 987/2009 artiklile 90 ja otsusele nr H3 viidates, et selleks, et määrata kindlaks, kas isikul on õigus saada niisugust diferentseeritud lisahüvitist, ja vajaduse korral selle hüvitise summa, tuli lähtuda vahetuskursist, mis avaldati arvutuse tegemise kuule eelneva kuu esimesel päeval. Kuivõrd arvutus tehti 8. septembri 2015. aasta otsuse vastuvõtmise päeval, kuulus kohaldamisele 1. augustil 2015 avaldatud vahetuskurss. Seda kurssi kohaldades vastas 200 Šveitsi franki 188,71 eurole, st suuremale summale kui see, mida Saksamaa Liitvabariik maksis 2012. ja 2014. aasta vahele jääval ajal ülalpeetava lapse toetusena, milleks oli 184 eurot kuus kahe esimese lapse kohta. Sellest tulenevalt asus peretoetuste kassa seisukohale, et kõnealuse ajavahemiku eest diferentseeritud lisahüvitis ülalpeetava lapse kohta tasumisele ei kuulunud.

17

GP kaebas eelotsusetaotluse esitanud kohtusse, Finanzgericht Baden-Württembergi (Baden-Württembergi liidumaa maksukohus, Saksamaa) edasi peretoetuste kassa 2015. aasta 8. septembri ja 14. oktoobri otsused ja veel ühe sama asutuse hilisema otsuse. GP väidab eelotsusetaotluse esitanud kohtus, et otsuse nr H3 punkti 3 alapunkt b on tema asjas kohaldatav ja et selles normis sisalduvat väljendit „sätte kohaldatavaks muutumise kuu“ tuleb tõlgendada nii, et kõnesoleval juhtumil on see 2012. aasta aprill, st kuu, millest alates määrused nr 883/2004 ja nr 987/2009 muutusid kaebaja olukorra suhtes kohaldatavaks, kuivõrd sel kuupäeval jõustus isikute vaba liikumise kokkuleppe II lisa. Käesoleval juhtumil on otsuse nr H3 punkti 3 alapunkti b alusel kohaldamisele kuuluv vahetuskurss kaebaja sõnul kurss, mis avaldati 1. märtsil 2012. Kuivõrd selle kursi kasutamine teeb Šveitsis makstava ülalpeetava lapse toetuste summaks kahe lapse kohta kokku 331,90 eurot, st 165,95 eurot lapse kohta, siis palub GP, et talle makstaks igakuine diferentseeritud lisahüvitis summas 36,10 eurot (18,05 eurot lapse kohta) ajavahemiku eest, mis jääb 2012. aasta aprilli ja 2014. aasta detsembri vahele.

18

Eelotsusetaotluse esitanud kohus on seisukohal, et tema arutamisel oleva kohtuvaidluse lahendus sõltub otsuse nr H3 tõlgendusest. Sellel kohtul on kahtlusi, kas nimetatud otsuse punkti 3 alapunkt b on kohaldatav, kuivõrd selle sätte sõnastuse kohaselt on tegemist sellega, et ühe liikmesriigi asjasse puutuv asutus arvutab ümber teatava summa teise liikmesriigi vääringusse, kui see asutus peab arvesse võtma teatavat summat riigisiseste aktide alusel, samas kui kõnesoleval juhul peab peretoetuste kassa arvutama eurodesse ümber Šveitsi frankides noteeritud summa, st arvutama summa ümber oma liikmesriigi vääringusse, kohaldades liidu õigust, konkreetselt määrust nr 883/2004. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul tekivad samasugused kahtlused seoses otsuse nr H3 punktiga 4.

19

Juhul, kui otsuses nr H3 ei ole sätteid, mis näeksid ette teisiti, ja tal tuleks kohaldada otsuse nr H3 punkti 2, siis palub eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitada seoses selles sättes sisalduva väljendiga „asutus tehingu teeb“, millise riigi asutust ja millist tehingut on silmas peetud.

20

Viimaseks tõstatab eelotsusetaotluse esitanud kohus küsimuse otsuse nr H3 punkti 5 võimalikust kohaldatavusest, millega seoses kerkivad selle kohtu arvates samuti üles tõlgendamisraskused.

21

Neil asjaoludel otsustas Finanzgericht Baden-Württemberg (Baden-Württembergi liidumaa maksukohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

22

Kuivõrd kolmas küsimus käsitleb võimalikku mõju, mida Šveitsi ametiasutuse poolt Šveitsi frankides makstavate hüvitiste ümberarvutamine liikmesriigi vääringusse avaldab kahes esimeses eelotsuse küsimuses käsitletud liidu õiguse sätete tõlgendamisele, siis tuleb esimesena vastata kolmandale küsimusele.

23

Selle küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas seoses ülalpeetava lapse toetuse ümberarvutamisega selleks, et määrata kindlaks võimaliku diferentseeritud lisahüvitise summa määruse nr 883/2004 artikli 68 lõike 2 alusel, mõjutab määruse nr 987/2009 artikli 90 ja otsuse nr H3 kohaldamist ja tõlgendamist asjaolu, et seda toetust maksab Šveitsi ametiasutus Šveitsi frankides.

24

Sellega seoses olgu öeldud, et isikute vaba liikumist käsitleva kokkuleppe artikli 8 järgi näevad kokkuleppeosalised kokkuleppe II lisa kohaselt ette sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise, et tagada eelkõige kohaldatavate õigusaktide kindlaksmääramine ja hüvitiste maksmine kokkuleppeosaliste territooriumil elavatele isikutele. Nimetatud II lisa A jaos on aga ette nähtud, et kokkuleppeosaliste suhtes kohaldatakse määruseid nr 883/2004 ja nr 987/2009. Niisiis, kuna nimetatud lisa artikli 1 lõige 2 näeb ette, et „[k]äesoleva lisa A jaos esinev mõiste „liikmesriik (liikmesriigid)“ hõlmab lisaks asjaomaste Euroopa Liidu õigusaktide reguleerimisalasse kuuluvatele riikidele ka Šveitsi“, siis on selle määruse sätted kohaldatavad ka Šveitsi Konföderatsiooni suhtes (vt selle kohta 14. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Dreyer, C‑372/18, EU:C:2019:206, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika). Sama kehtib otsuse nr H3 sätete kohta, kuna isikute vaba liikumise kokkuleppe II lisa B jaos on ette nähtud, et kokkuleppeosalised võtavad seda otsust arvesse.

25

GP olukord – GP elukoht on Saksamaal ja töökoht Šveitsis, nagu tema abikaasalgi, kes saab Šveitsi ametiasutuse makstavaid peretoetusi – kuulub määruste nr 883/2004 ja nr 987/2009 ning otsuse nr H3 kohaldamisalasse (vt analoogia alusel 14. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Dreyer, C‑372/18, EU:C:2019:206, punkt 30).

26

Sellest järeldub, et nimetatud liidu aktide kohaldamisel tuleb käsitada nimetatud toetusi ja nende summa ümberarvutamist teise vääringusse samamoodi, nagu mõnes liidu liikmesriigis saadavaid hüvitisi. Mis konkreetsemalt puudutab eelotsusetaotluse esitanud kohtu kolmanda küsimuse punkti a, mis käsitleb seda, kuivõrd puutub asjasse tõik, et EStG § 65 lõike 1 esimese lause punkti 2 kohaselt on välistatud ülalpeetava lapse toetus Saksamaal, kui samaväärset toetust makstakse juba välisriigis, käesoleval juhtumil Šveitsis, siis ei saa liikmesriigi õiguses sisalduvaid kumuleerumist ennetavaid norme kohaldada, kui tuvastatakse, et nende kohaldamine on vastuolus liidu õigusega (vt selle kohta 12. juuni 2012. aasta kohtuotsus Hudzinski ja Wawrzyniak, C‑611/10 ja C‑612/10, EU:C:2012:339, punkt 71).

27

Tuleb lisada, et määruste nr 883/2004 ja nr 987/2009 ning otsuse nr H3 teistsugune tõlgendus niisuguses olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, oleks vastuolus võrdse kohtlemise eesmärgiga, mida on soovitud saavutada isikute vaba liikumist käsitleva kokkuleppe artiklis 8 ette nähtud sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise läbi.

28

Eelkäsitletust tulenevalt tuleb vastata kolmandale küsimusele, et mis puudutab ülalpeetava lapse toetuse summa ümberarvutamist teise vääringusse, et määrata kindlaks määruse nr 883/2004 artikli 68 lõike 2 kohane võimalik diferentseeritud lisahüvitis, siis ei mõjuta määruse nr 987/2009 artikli 90 ega otsuse nr H3 kohaldamist ega tõlgendamist asjaolu, et seda toetust maksab Šveitsi ametiasutus Šveitsi frankides.

29

Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, milline otsuse nr H3 säte kuulub kohaldamisele ülalpeetava lapse toetuse summa vääringu ümberarvutamisel, et määrata kindlaks võimalik diferentseeritud lisahüvitis määruse nr 883/2004 artikli 68 lõike 2 alusel.

30

Sellele küsimusele vastamiseks olgu esiteks märgitud, et otsus nr H3 on määruste nr 883/2004 ja nr 987/2009 rakendusakt. Vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale tuleb täitvat akti või rakendusakti tõlgendada kooskõlas alusakti sätetega (vt selle kohta 14. mai 2009. aasta kohtuotsus Internationaal Verhuis- en Transportbedrijf Jan de Lely, C‑161/08, EU:C:2009:308, punkt 38, ja 19. juuli 2012. aasta kohtuotsus Pie Optiek, C‑376/11, EU:C:2012:502, punkt 34).

31

Teiseks, ehkki otsuse nr H3 põhjenduses 1 on nimetatud määruse nr 883/2004 artikli 68 lõiget 2 kui sätet, mis käsitleb „olukordi, kus hüvitise […] maksmisel, arvutamisel või ümberarvutamisel […] on vaja kindlaks määrata vahetuskurss“, ei ole selle otsuse punktis 2 ega ka punktides 3–5, milles on täpsustatud vahetuskursid, millest tuleb teatud kindlaid hüvitisi puudutavas olukorras lähtuda, sõnaselgelt sätestatud, milliste määruste nr 883/2004 ja nr 987/2009 sätete suhtes need kohaldamisele kuuluvad.

32

Neil asjaoludel tuleb otsuse nr H3 säte, mis esimeses küsimuses silmas peetud olukorras kohaldamisele kuulub, määrata kindlaks, arvestades asjasse puutuva hüvitise laadi ja eesmärki.

33

Sellega seoses tugineb põhikohtuasjas kõne all olev hüvitis, mis seisneb diferentseeritud lisahüvitises, mida võidakse maksta igakuiste peretoetuste täienduseks, määruse nr 883/2004 artiklile 68. Selle artikli lõike 1 punktist a tuleneb, et kui samal perioodil ja samadele pereliikmetele antakse hüvitisi enam kui ühe liikmesriigi õigusaktide alusel, siis on õigused, mis saadakse töötamise või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise alusel, prioriteetsed elukohast tulenevate õiguste ees. Sama artikli lõikes 2 on ette nähtud, et kattuvate õiguste puhul antakse neid perehüvitisi, mis on vastavalt õigusaktidele prioriteetsed, kusjuures õigus perehüvitistele peatatakse ühe või mitme riigi vastuoluliste õigusaktide korral esimesena nimetatud õigusaktidega sätestatud summa ulatuses ja seda summat ületava summa puhul antakse vajadusel diferentseeritud lisahüvitist.

34

Euroopa Kohus on otsustanud, et niisuguse kumuleerumist ennetava reegli eesmärk on tagada mitmes liikmesriigis makstavate hüvitiste saajale, et hüvitiste kogusumma on sama suur kui saaja jaoks kõige soodsam hüvitisesumma, mis kuulub talle ühes neist liikmesriikidest väljamaksmisele selle liikmesriigi õigusaktide alusel (30. aprilli 2014. aasta kohtuotsus Wagener, C‑250/13, EU:C:2014:278, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).

35

Selleks, et tagada, et isikule makstaks välja kogusumma, mis on sama suur kui kõige soodsam hüvitisesumma, kui võrreldakse eri vääringutes väljendatud summasid, tuleb kohaldada aluseks võetavat vahetuskurssi, mille Euroopa Keskpank on avaldanud hüvitise maksmisele ajaliselt võimalikult lähedal asuval kuupäeval. See tähendab, et mis puudutab regulaarsete ajavahemike järel makstavaid hüvitisi – kõnesoleval juhtumil pika aja jooksul makstud igakuiseid hüvitisi –, siis kohaldatakse iga makse suhtes erinevat vahetuskurssi.

36

Niisuguse ajavahemiku jaoks ühe vahetuskursi juurde jäämine hoolimata asjaolust, et kursid võivad olla selle perioodi kestel oluliselt kõikunud, tooks kaasa riski, et hüvitiste saajalt kas võetaks ära tema jaoks kõige soodsama summa üks osa või makstaks talle välja seda summat ületav summa.

37

Kuigi, nagu märgib Saksamaa valitsus oma kirjalikes seisukohtades, kujutab vajadus teha arvutus enne iga maksetähtpäeva uue vahetuskursi alusel endast pädevate sotsiaalkindlustusasutuste jaoks täiendavat halduskoormust, ei saa normi selge sõnastuse järgimist ja eesmärki, millele see tugineb, tuua ohvriks suuremale mugavusele (vt analoogia alusel 30. aprilli 2014. aasta kohtuotsus Wagener, C‑250/13, EU:C:2014:278, punkt 38).

38

Mis puudutab otsuse nr H3 sätteid, mis võivad olla põhikohtuasja suhtes kohaldatavad, siis on selle otsuse punktis 2 ette nähtud, et kui käesolevas otsuses ei ole sätestatud teisiti, loetakse vahetuskursiks kurss, mis on avaldatud päeval, mil asutus tehingu teeb.

39

Olgu märgitud, et selle reegli kohaldamine põhikohtuasjas kõne all oleva hüvitise suhtes võib viia selleni, et asjaomase perehüvitise iga makse jaoks ja diferentseeritud lisahüvitise jaoks, kui seda makstakse, kohaldatakse erinevat vahetuskurssi, mis, nagu ilmneb käesoleva kohtuotsuse punktidest 34–36, on kooskõlas diferentseeritud lisahüvitise maksmise eesmärgiga vastavalt määruse nr 883/2004 artikli 68 lõikele 2 – eesmärgiga, milleks on tagada, et makstakse välja kogusumma, mis võrdub saajale kõige soodsama hüvitisesummaga.

40

On siiski oluline märkida, et oma sõnastusest tulenevalt on otsuse nr H3 punkt 2 täiendav selles mõttes, et seda tuleb kohaldada, et määrata kindlaks vahetuskurss, mida tuleb kasutada seoses määruste nr 883/2004 ja nr 987/2009 sätetega, mida on selles otsuses silmas peetud, kui selles otsuses ei ole sätestatud teisiti. Sellest järeldub, et on vaja analüüsida, kas otsuse nr H3 punktid 3–5, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus mainib, on kohaldatavad niisuguses olukorras, nagu põhikohtuasjas kõne all olev.

41

Selle kohta olgu esiteks tõdetud, et juba otsuse nr H3 punkti 3 sõnastus välistab selle sätte kohaldamise niisuguses olukorras. Nimelt kohaldatakse seda sätet ühelt poolt olukorras, kus liikmesriigi asutus peab „konverteerima mingi summa teise liikmesriigi vääringusse“. Põhikohtuasjas on tegemist aga vastupidise olukorraga, kus liikmesriigi sotsiaalkindlustusasutus arvutab oma riigi vääringusse ümber teise liikmesriigi vääringus esitatud summa.

42

Teisalt on punkti 3 alapunktides a ja b nimetatud summade arvessevõtmist „riigi õigusaktide kohaselt“, samas kui põhikohtuasjas kõne all olevas olukorras tuleneb kohustus arvestada Šveitsis makstud hüvitist Saksamaal tasumisele kuuluda võiva diferentseeritud lisahüvitise arvutamisel lähtuvalt määruse nr 883/2004 artikli 68 lõikest 2 ja isikute vaba liikumise kokkuleppest.

43

Järgmiseks ei saa ka otsuse nr H3 punkt 4 olla kohaldatav, sest ka see punkt puudutab olukordi, kus liikmesriigi asutusel tuleb arvutada rahasumma ümber teise liikmesriigi vääringusse. Lisaks ilmneb selle normi sõnastusest ja eelkõige väljendist „[punkti] 3 kohaldatakse mutatis mutandis, kui liikmesriigi asutus peab […] hüvitist ümber arvutades konverteerima summa teise liikmesriigi valuutasse“, et see käsitleb sama otsuse punkti 3 konkreetset rakendamist.

44

Otsuse nr H3 punkt 5 aga on kohaldatav riigisisese õiguse alusel korrapäraselt indekseeritava hüvitise ümberarvutamisel, kui teises vääringus olevad summad seda hüvitist mõjutavad. Selle sätte sõnastusega ei ole põhimõtteliselt vastuolus selle punkti kohaldamine võimaliku diferentseeritud lisahüvitise kindlaksmääramiseks, kui liikmesriigi perehüvitis, mis on määruse nr 883/2004 artikli 68 lõike 2 kohaselt peatatud samaväärse summa saamise ajaks õigusaktide alusel, mis eelisjärjekorras kohaldamisele kuuluvad, kuulub korrapärasele indekseerimisele.

45

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib siiski, et aastatel 2010–2014 jäi Saksamaal makstav ülalpeetava lapse toetus 184 eurot mõlema esimese lapse eest samaks ja alates 2015. aastast tõusis kord aastas. Sellest järeldub, et selle hüvitise summa ei muutunud perioodil, mille kohta käesoleval juhtumil diferentseeritud lisahüvitist nõuti, st 2012. aasta aprilli ja 2014. aasta detsembri vahelisel ajal.

46

Neil asjaoludel ei ole võimalik asuda seisukohale, et seda hüvitist otsuse nr H3 punkti 5 mõttes korrapäraselt indekseeritakse. Nimetatud sätte kohaldatavaks tunnistamine viiks olukorrani, kus kasutatakse vahetuskurssi, mis on avaldatud liiga ammusel kuupäeval võrreldes suurema osa põhikohtuasjas kõne all olevate perehüvitistega, mis kahjustaks aga määruse nr 883/2004 artikli 68 lõike 2 eesmärki, mis on ära toodud käesoleva kohtuotsuse punktis 34

47

Kuivõrd otsuse nr H3 punktidest 3–5 ei ole ükski kohaldatav niisuguse olukorra suhtes, nagu põhikohtuasjas vaidluse all olev, kuulub kohaldamisele punkt 2, nagu tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktist 40

48

Sellest järeldub, et esimesele küsimusele tuleb vastata, et otsust nr H3 tuleb tõlgendada nii, et otsuse nr H3 punkt 2 kuulub kohaldamisele ülalpeetava lapse toetuse summa vääringu ümberarvutamisel, et määrata kindlaks võimalik diferentseeritud lisahüvitis määruse nr 883/2004 artikli 68 lõike 2 alusel.

49

Teise küsimuse punktiga a, mis on esitatud juhuks, kui Euroopa Kohus otsustab, et otsuse nr H3 punkt 2 on kohaldatav niisuguse olukorra suhtes, nagu on kõne all põhikohtuasjas, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, milline on väljendi „päev, mil asutus tehingu teeb“ ulatus selle sätte tähenduses.

50

Olgu tõdetud, et niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas peetakse selle väljendiga silmas päeva, mil töökohariigi pädev asutus, kes on esmajärjekorras vastutav kõnesoleva peretoetuse maksmise eest, selle toetuse välja maksab. Seda toetust makstakse nimelt igal juhul, samas kui elukohariigi ette nähtud hüvitisi – diferentseeritud lisahüvituse vormis – makstakse üksnes teatud kindlatel tingimustel, mistõttu see on järelikult tingimuslik ega ole kindel. Alles pärast seda, kui töökohariik on nimetatud hüvitise maksnud ja selle summa on ümber arvutatud elukohariigi vääringusse, võib huvitatud isik saada elukohariigis nimetatud lisahüvitist juhul, kui ümberarvutatud summa on väiksem kui elukohariigi õigusaktide kohaselt makstav samasugune hüvitis (vt analoogia alusel 30. aprilli 2014. aasta kohtuotsus Wagener, C‑250/13, EU:C:2014:278, punktid 45 ja 47).

51

Niisugune tõlgendus on lisaks kooskõlas kumuleerumist ennetava reegliga, mis on ette nähtud määruse nr 883/2004 artikli 68 lõikes 2, nagu tuleneb ka käesoleva kohtuotsuse punktist 34.

52

Järelikult tuleb teise küsimuse punktile a vastata, et otsuse nr H3 punkti 2 tuleb tõlgendada nii, et niisuguses olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, on väljendiga „päev, mil asutus tehingu teeb“ selle sätte mõttes silmas peetud päeva, mil töökohariigi pädev asutus maksab välja kõnealuse perehüvitise.

53

Arvestades esimesele küsimusele antud vastust ei ole tarvis analüüsida teise küsimuse punkte b ja c.

54

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kaheksas koda) otsustab: