1. 

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiiviga 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ (ELT 2008, L 133, lk 66), kehtestatakse tarbijakrediidilepinguid reguleeriv õiguslik raamistik. Eelkõige on artiklis 10 loetletud teave, mida selline krediidileping peab sisaldama. Käesoleva eelotsusetaotlusega palutakse Euroopa Kohtul selgitada viidatud sätte kohaldamisala teatavaid aspekte ja anda juhiseid sätte õigeks tõlgendamiseks.

2. 

Eelotsusetaotluse esitas Euroopa Kohtule 12. detsembril 2018 Sąd Rejonowy w Siemianowicach Śląskich (Siemianowice Śląskie rajoonikohus, Poola) seoses eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt liidetud kahe hagiga, mille olid XO vastu esitanud Gdynias asuv äriühing Mikrokasa S.A. ja Varssavis asuv äriühing Revenue Niestandaryzowany Sekurytyzacyjny Fundusz Inwestycyjny Zamknięty ning mille ese oli kahe eraldi tarbijakrediidilepingu kohaselt tasumisele kuuluvate summade maksmise nõue.

3. 

Kohtuasjas tekkinud põhiküsimus puudutab direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 kohase ühtlustamise ulatust ja viidatud sätte kohaldamisala ning seda, kui suures ulatuses tohib direktiivi nõudeid täiendada liikmesriigi õigusnormides sisalduvate nõuetega. Enne nende küsimuste kaalumist tuleb siiski esmalt anda ülevaade asjaomastest õigusnormidest.

4.

Direktiivi 2008/48 2016. aastal kohaldatava redaktsiooni põhjendustes 3, 4, 6–9, 19 ja 31 on märgitud:

[…]

[…]

[…]

5.

Direktiivi 2008/48 artikkel 1 „Sisu“ sätestab:

„Käesoleva direktiivi eesmärk on ühtlustada tarbijakrediiti käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide teatavaid aspekte.“

6.

Direktiivi artiklis 3 „Mõisted“ on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

7.

Direktiivi 2008/48 artikkel 5 „Lepingueelne teave“ sätestab:

„1.   Mõistliku aja jooksul enne tarbija sidumist krediidilepingu või mis tahes muu krediidilepingut puudutava pakkumisega esitavad krediidiandja ja vajaduse korral krediidivahendaja tarbijale krediidiandja poolt pakutud lepingutingimustele ning vajaduse korral tarbija eelistustele ja tema poolt esitatud teabele tuginedes vajaliku teabe, et tarbija saaks erinevaid pakkumisi võrrelda eesmärgiga teha krediidilepingu sõlmimise otsus kõiki asjaolusid arvesse võttes. Kõnealune paberil või mõnel muul püsival andmekandjal esitatud teave edastatakse II lisas esitatud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel. Krediidiandja loetakse täitnuks käesolevas lõikes ja direktiivi 2002/65/EÜ ( 3 ) artikli 3 lõigetes 1 ja 2 teabele esitatavad nõuded, kui ta on esitanud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe.

Kõnealune teave täpsustab järgmisi andmeid:

[…]

Mis tahes lisateave, mida krediidiandja võib tarbijale edastada, esitatakse eraldi dokumendis, mis võidakse lisada Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehele.

[…]

4.   Taotluse korral edastatakse tarbijale lisaks Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehele ka tasuta krediidilepingu projekti koopia. […]

[…]

6.   Liikmesriigid tagavad, et krediidiandjad ja vajaduse korral krediidivahendajad annaksid tarbijale piisavaid selgitusi, et tarbija saaks hinnata, kas pakutav krediidileping on kohandatud tema vajadustele ja finantsolukorrale vastavaks, vajaduse korral selgitades tarbijale lõike 1 kohaselt antavat lepingueelset teavet, pakutud toodete põhiomadusi ning erimõju, mida need võivad tarbijale avaldada, sealhulgas tarbijapoolsest maksete tasumata jätmisest tulenevaid tagajärgi. […]“.

8.

Sama direktiivi artikli 10 „Krediidilepingus sisalduv kohustuslik teave“ lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.   Krediidileping koostatakse paberil või mõnel muul püsival andmekandjal.

Kõik lepingupooled saavad krediidilepingu koopia. Käesoleva artikli kohaldamine ei piira krediidilepingu sõlmimise õiguspärasust käsitlevate liikmesriikide õigusnormide kohaldamist, kui need on kooskõlas [liidu] õigusega.

2.   Krediidilepingus täpsustatakse selgelt ja kokkuvõtlikult järgmine:

[…]“.

9.

Direktiivi 2008/48 artikli 22 „Ühtlustamine“ lõikes 1 on täpsustatud:

„Kuna käesolev direktiiv sisaldab ühtlustatud sätteid, ei või liikmesriigid oma siseriiklikus õiguses säilitada või vastu võtta käesolevas direktiivis sätestatust erinevaid sätteid.“

10.

Poola 7. juuli 2005. aasta seadus, millega muudetakse tsiviilseadustikku ja mitut muud seadust (ustawa z dnia 7 lipca 2005 r. o zmianie ustawy Kodeks cywilny oraz o zmianie niektórych innych ustaw) (Dz. U. 2005, nr 157, jrk nr 1316), millega lisati 23. aprilli 1964. aasta tsiviilseadustikku (kodeks cywilny z dnia 23 kwietnia 1964 r.) (Dz. U. 2014, jrk nr 121, konsolideeritud redaktsioon muudetud kujul; edaspidi „tsiviilseadustik“) artikli 359 lõige 22. Viidatud sättega kehtestatakse õiguslikust toimingust tulenev lubatud maksimaalne intressisumma, see tähendab kahekordne seadusest tulenev aastaintress. Praegu vastab maksimaalne intressisumma 10% laenatud kapitalist.

11.

Mõned krediidiandjad on hiilinud sellest riiklikust piirmäärast kõrvale, suurendades kunstlikult vahendustasu ja muude tasude summat. Riigisisesed kohtud on sellega seoses otsustanud, et kui lepingutingimused, millega määrati kindlaks kõnealused vahendustasud või kulud, vaidlustati või kui krediidiandja esitas kohtule hagi nende summade väljamõistmiseks, pidi ta järelikult tõendama lisaks intressile nõutud vahendustasu või kuludega seotud tasu olemasolu. Kui selline tasu puudus või kui ilmnes, et vahendustasu või kulud tuli tasuda saadud kapitali eest, leidsid liikmesriigi kohtud, et nimetatud vahendustasude või kulude eesmärk oli hiilida kõrvale tsiviilseadustiku artikli 359 lõikest 2. Seetõttu vähendati nende summat tsiviilseadustiku artikli 359 lõikega 2 lubatud maksimaalse intressisummani. Kui vahendustasu või kulud maksti muude teenuste kui kapitali pakkumise eest, oleks need lepingutingimused ikkagi kehtetuks kuulutatud, kuid ainult siis, kui need oleksid olnud ebaõiglased riigisisese õigusakti tähenduses, millega võeti üle nõukogu direktiiv 93/13/EMÜ ( 4 ).

12.

Krediidiandjate kohaldatavate hindade üle kontrolli tugevdamiseks kehtestas Poola seadusandja seejärel 12. mai 2011. aasta tarbijakrediidi seaduse (ustawa z dnia 12 maja 2011 r. o kredycie konsumenckim) (Dziennik Ustaw 2011, nr 126, jrk nr 715; edaspidi „tarbijakrediidi seadus“) artikli 5 lõikega 6a ja artikliga 36a mehhanismi muude kui intressiga seotud krediidikulude piiramiseks.

13.

Tarbijakrediidi seaduse artikli 5 punktides 6, 6a, 7 ja 8 on määratletud mitu seaduses kasutatud mõistet. Redaktsioonis, millele viitas eelotsusetaotluse esitanud kohus, on sätestatud:

14.

Tarbijakrediidi seaduse artikkel 13 sätestab:

15.

Tarbijakrediidi seaduse artikkel 30 sätestab:

16.

Tarbijakrediidi seaduse artikkel 36a sätestab:

„1.   Muude kui intressiga seotud krediidikulude maksimaalne suurus arvutatakse järgmise valemi alusel:

MPKK ≥ (K × 25%) + (K × N/R × 30%)

milles lühendid tähendavad järgmist:

MPKK – muude kui intressiga seotud krediidikulude maksimaalne suurus;

K – krediidi kogusumma;

N – tagasimaksmise tähtaeg päevades;

R – päevade arv aastas.

2.   Muud kui intressiga seotud krediidikulud ei tohi krediidilepingu kogu kehtivusaja jooksul olla suuremad kui krediidi kogukulu.

3.   Tarbijakrediidilepingust tulenevad muud kui intressiga seotud krediidikulud ei kuulu maksmisele osas, mis ületab muude kui intressiga seotud krediidikulude maksimaalset summat, mis on arvutatud lõikes 1 näidatud viisil, või krediidi kogusummat.“

17.

Tarbijakrediidi seaduse artikli 45 lõikes 1 on sätestatud intressi ja muude krediidikulude tühistamine karistusena artikli 36a rikkumise eest. Vastavalt seaduse artiklile 47 ei saa lepingusätted välistada ega piirata tarbija seadusest tulenevaid õigusi.

18.

Kaks eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli olevat kohtuasja, mis liideti 8. novembri 2018. aasta otsusega, käsitlevad XOga sõlmitud kahest eraldi krediidilepingust tulenevate nõuete rahuldamist.

19.

Esimene kohtuasi käsitleb 21. detsembril 2016 Mikrokasa ja XO vahel sõlmitud laenulepingut, mille kohaselt Mikrokasa laenas XO-le 4000 Poola zlotti (PLN) (ligikaudu 940 eurot). Vastavalt lepingule – mille üle pooled läbirääkimisi ei pidanud – kohustus XO tasuma laenu eest lepingutasu 600 zlotti (ligikaudu 139 eurot), haldustasu 3400 zlotti (ligikaudu 790 eurot) ja intressi aastamääraga 7%, mille kogusumma lepingu kehtivusajal oli ühtekokku 371,87 zlotti (ligikaudu 86 eurot).

20.

Laenulepingus on märgitud, et „tarbija poolt makstav kogusumma“ – mis on „kõigi rahaliste vahendite summa, mis tarbijale kättesaadavaks tehakse, pluss kõik kulud, mida tarbija kohustub seoses krediidilepinguga kandma“ – on ühtekokku 8371,87 zlotti (ligikaudu 1946 eurot). Samuti on laenulepingus märgitud, et „muud kui intressiga seotud krediidikulud“ moodustavad ühtekokku 4000 zlotti (ligikaudu 929 eurot).

21.

Hageja selgitab, et muud kui intressiga seotud krediidikulud määrati kindlaks laenuandja kantavate kulude alammääraga võrdsel tasemel ning seetõttu oleks need tasud paratamatult olnud madalamad kui krediidiandjate poolt tegelikult kantud kulud. Samuti viitas ta Poola kohtupraktikale, mille kohaselt muude kui intressiga seotud krediidikulude ülemäärasuse hindamine ei ole lubatud, kui need summad jäävad muude kui intressiga seotud krediidikulude maksimaalse suuruse piiridesse.

22.

Kuna XO ei tasunud Mikrokasale ühtegi tasumisele kuuluvat summat, esitas viimane 30. juunil 2017 XO vastu hagi Sąd Rejonowy Lublin Zachód w Lubliniele (Lublin Zachódi rajoonikohus Lublinis, Poola), nõudes 8184,53 zloti tasumist seoses laenuga, mille oli XO jätnud tagasi maksmata, ning seoses tasudega.

23.

Sąd Rejonowy Lublin Zachód w Lublinie (Lublin Zachódi rajoonikohus Lublinis) leidis 10. oktoobri 2017. aasta otsuses, et maksekäsu väljastamiseks puudub alus, ning saatis esimese kohtuasja kohtule, kes on pädev lahendama tarbijatega seotud asju, nimelt eelotsusetaotluse esitanud kohtule.

24.

Teine kohtuasi käsitleb Varssavis asuva IPF Polska sp. z o.o. (edaspidi „krediidiandja“) ja XO vahel 21. novembril 2016 sõlmitud laenulepingut, mille üle ei pidanud pooled samuti läbirääkimisi ning mille kohaselt tegi krediidiandja XO‑le kättesaadavaks 3000 zlotti sularahas (ligikaudu 698 eurot).

25.

Vastavalt laenulepingule kohustus XO tasuma laenu eest lepingutasu 2084 zlotti (ligikaudu 484 eurot) ja intressi aastamääraga 10%, mille kogusumma oli laenulepingu kehtivusajal ühtekokku 248,41 zlotti (ligikaudu 57 eurot).

26.

Teise kohtuasja hageja Revenue Niestandaryzowany Sekurytyzacyjny Fundusz Inwestycyjny Zamknięty (edaspidi „Revenue“) omandas laenuandjalt nõude kostja vastu nõude loovutamise lepingu alusel. Kostja maksis hagejale tagasi väikese osa laenulepingust tulenevast summast.

27.

Revenue esitas 27. oktoobril 2017 XO vastu hagi Sąd Rejonowy Lublin Zachód w Lubliniele (Lublin Zachódi rajoonikohus Lublinis), nõudes 5196,68 zloti (ligikaudu 1208 euro) tasumist.

28.

Sąd Rejonowy Lublin Zachód w Lublinie (Lublin Zachódi rajoonikohus Lublinis) andis 29. novembril 2017 välja maksekäsu nõutud summa tasumiseks. Tarbija vaidlustas maksekäsu ja teine kohtuasi saadeti eelotsusetaotluse esitanud kohtule.

29.

Kohtule esitatud seisukohtades väitis XO sisuliselt, et artikli 359 §‑s 21 ette nähtud kaitse ei ole piisav ning et mõiste „muud kui intressiga seotud krediidikulud“, mida selles sättes kasutatakse, et arvutada maksimaalne tasu, mida saab küsida, ei kajasta tegelikku krediidikulu.

30.

Sellega seoses märgib liikmesriigi kohus, et kummaski kohtuasjas ei ületa muud kui intressiga seotud krediidikulud tarbijakrediidi seaduse artikliga 36a lubatud maksimaalset summat. Siiski kahtleb kohus, kas tarbijakrediidi seaduse artikkel 36a on kooskõlas ELi õigusega, kuna direktiivis 2008/48 puudub mõiste „muud kui intressiga seotud krediidikulud“. Isegi kui tarbijakrediidi seaduse artikli 36a eesmärk ei ole tarbijate teavitamine, võib selle uue kulukategooria loomine olla vastuolus direktiiviga taotletud tarbijakaitse eesmärgiga, kuna tarbijakrediidi seaduse artikkel 36a ei näe ette eelkõige kohustust teavitada tarbijaid muudest kui intressiga seotud krediidikuludest, sealhulgas juhul, kui need kulud on kõnealuses sättes sätestatud piirmäärast madalamad.

31.

Lisaks soovib liikmesriigi kohus teada, kas direktiiv 93/13 hõlmab erinevaid lepingutingimusi, millega kehtestatakse muud kui intressiga seotud krediidikulud, ning kas need kuuluvad kõnealuse direktiivi artikli 1 lõikes 2 sätestatud erandi alla. Tõepoolest, kuigi tarbijakrediidi seaduse artikliga 36a kehtestatakse muude kui intressiga seotud kulude ülempiir, ei ole selles artiklis sätestatud muude kui intressiga seotud kulude täpset summat. Seega tekib küsimus, kas hindu käsitlevaid lepingutingimusi, mis on selle sättega kooskõlas, saab käsitada kohustuslikel õigus- või haldusnormidel põhinevatena direktiivi 93/13 artikli 1 lõike 2 tähenduses.

32.

Neil asjaoludel otsustas Sąd Rejonowy w Siemianowicach Śląskich (Siemianowice Śląskie rajoonikohus, Poola) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

33.

Vastavalt Euroopa Kohtu palvele piirdun käesolevas ettepanekus esitatud arutluskäigus esimese küsimusega.

34.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu väljendatud kahtlused on algusest peale seotud mõistega „muud kui intressiga seotud krediidikulud“, millele on viidatud tarbijakrediidi seaduse artiklis 36a. Kuna direktiiv 2008/48 kõnealust mõistet või sellega sarnast mõistet ei sisalda, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas seda mõistet võib kasutada riigisiseses õigusaktis ning kas krediidilepingutes tuleks või võiks nende kulude summat nimetada. Seega on esimeses küsimuses tõstatatud kaks eraldi teemat.

35.

Esimesena tuleb kindlaks teha, kas direktiivi 2008/48 artikli 10 lõikega 2 koostoimes artikli 22 lõikega 1 on vastuolus riigisisene õigusnorm nagu tarbijakrediidi seaduse artikkel 36a, mille kohaldamisel viidatakse sellisele mõistele nagu „muud kui intressiga seotud krediidikulud“, mida ei ole direktiivis 2008/48 nimetatud.

36.

Teisena tuleb kindlaks teha, kas viidatud liidu õigusnormidega on vastuolus riigisisene õigusakt, mis lubab esitada krediidilepingutes tarbijale edastatud teabe hulgas teavet, mida ei ole direktiivis nimetatud, näiteks „muud kui intressiga seotud krediidikulud“.

37.

Järgnevalt analüüsingi üksteise järel neid kahte küsimust.

38.

Sellega seoses tundub, et mitte kõik eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt esimeses eelotsuse küsimuses viidatud õigusnormid ei ole asjakohased – asjakohased direktiivi 2008/48 artikli 3 punkt g, artikli 10 lõige 1 ja artikli 22 lõige 1.

39.

Kuigi artikli 3 punktis g on määratletud mõiste „krediidi kogukulu tarbijale“, ei ilmne Euroopa Kohtule esitatud toimikust siiski, et viidet kogukuludele või nende kulude arvutust oleks vaidlustatud emma-kumma lepingu puhul, mis on käesolevas kohtuasjas vaidluse all.

40.

Direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 1 sõnastusest nähtub, et kõnealune õigusnorm käsitleb andmekandjat, millel tuleb krediidileping koostada. Seepärast näib, et kõnealune õigusnorm ei ole seotud esimese eelotsuse küsimusega. Samal ajal täpsustab artikli 10 lõige 1, et kõnealuse artikli kohaldamine ei piira krediidilepingu sõlmimise õiguspärasust käsitlevate liikmesriikide õigusnormide kohaldamist, kui need on kooskõlas ELi õigusega. Kuna aga selle täpsustuse eesmärk on selgitada artikli 10 teiste sätete kohaldamisala, ei saa kõnealust sätet tõlgendada eraldiseisvana.

41.

Neid asjaolusid arvesse võttes võib eeldada, et direktiivi 2008/48 artikli 10 asjakohane lõige ei ole mitte lõige 1, vaid lõige 2, milles määratletakse teave, mis peab sisalduma krediidilepingutes.

42.

Selleks et anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarvilikku vastust, teen ettepaneku analüüsida tekkinud küsimust, mis käsitleb esiteks seda, kas direktiivi 2008/48 artikli 10 lõiget 2 koostoimes artikli 22 lõikega 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisene õigusnorm, milles viidatakse muude kui intressiga seotud krediidikulude summale, tingimusel et selline õigusnorm ei kohusta krediidiandjaid nimetama seda summat krediidilepingus, ning teiseks seda, kas viidatud õigusnormide kohaselt võib riigisisene õigusakt lubada krediidiandjatel esitada seda teavet krediidilepingus vabatahtlikult.

43.

Direktiivi 2008/48 artikkel 1 sätestab, et direktiivi eesmärk on ühtlustada tarbijakrediiti käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide teatavaid aspekte.

44.

Sellega seoses täpsustab direktiivi põhjendus 9, et täielikku ühtlustamist on vaja selleks, et tagada kõikidele ELi tarbijatele nende huvide võrdselt kõrgetasemeline kaitse ning luua tõeline siseturg.

45.

Sellest tulenevalt sätestab direktiivi 2008/48 artikli 22 lõige 1, et kuna see direktiiv sisaldab ühtlustatud sätteid, ei või liikmesriigid oma riigisiseses õiguses säilitada või vastu võtta käesolevas direktiivis sätestatust erinevaid sätteid. ( 5 )

46.

Selles kontekstis näeb direktiivi 2008/48 artikli 10 lõige 2, nagu pealkirjast ilmneb, ette krediidilepingus sisalduva kohustusliku teabe ühtlustamise. Muude kui intressiga seotud krediidikulude summat ei ole selles sättes muu teabe hulgas nimetatud.

47.

Sellegipoolest kohustab artikli 10 lõige 2 krediidiandjaid tooma välja krediidi kogukulu tarbijale. Viimati nimetatud mõiste on määratletud artikli 3 punktis g kui „kõik kulud, kaasa arvatud intress, lepingutasud, maksud ja mis tahes muud tasud, mida tarbija on kohustatud seoses krediidilepinguga maksma ja mis on krediidiandjale teada, välja arvatud notaritasud“. Kuna aga ELi seadusandja on nõudnud, et krediidiandjad lihtsalt nimetaksid selle kogusumma, mitte aga erinevad kulud, millest kogusumma moodustub, ei saa liikmesriigid oma õigusaktides ette näha alternatiivset kohustust, sõltumata sellest, kas selline teabe esitamise kohustus on seotud summaga, mis moodustab osa krediidi kogukuludest direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 tähenduses, või mitte. ( 6 ) Järelikult ei saa riigisisene õigusnorm olla selle direktiiviga vastuolus põhjusel, et selles normis ei ole sätestatud kohustust teavitada tarbijaid muudest krediidikuludest kui intressikulu, selle riigisisese õigusakti tähenduses.

48.

See ei tähenda siiski, et direktiivi 2008/48 artikli 10 lõikega 2 on vastuolus, kui liikmesriigid kasutavad direktiivis nimetamata teavet sellise õigusnormi kohaldamise eesmärgil, mis ei kohusta teavet esitama. See on tähtis erinevus, mis minu arvates on käesoleva kohtuasja keskmes. Kui liidu õigusaktiga ühtlustatakse liikmesriikide õigus- või haldusnormide teatud aspekt, ei välista selline ühtlustamine selliste riigisiseste õigusnormide kohaldamist, mis ei kuulu selle õigusakti kohandamisalasse, tingimusel et need õigusnormid ise ei takista ELi õiguse kohaldamist.

49.

Euroopa Kohus märkis näiteks kohtuotsuses Assica ja Kraft Foods Italia ( 7 ), et kuigi nõukogu määrusega (EMÜ) nr 2081/92 ( 8 ) kehtestatud geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitsesüsteem on ammendav, ei ole sellega vastuolus väljaspool määruse kohaldamisala eksisteeriva geograafiliste nimetuste kaitse korra kohaldamine. Kuna viimase eesmärk on kaitsta selliseid tähiseid ja nimetusi, mida kasutatakse, et rõhutada toote omaduste ja geograafilise päritolu vahelist erilist seost, leidis Euroopa Kohus, et kaitsesüsteemi ammendavusega ei ole vastuolus riigisisene kord, mille eesmärk on keelata eksitavate geograafiliste tähiste kasutamine, tingimusel et selle korra kohaldamisel ei ole nõutav, et asjaomastel toodetel oleks teatud omadused. ( 9 )

50.

Samamoodi märkis Euroopa Kohus kohtuotsuses Kirschstein ( 10 ) tarbijakaitseõiguse valdkonnas seoses Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2005/29/EÜ ( 11 ), et kuigi viidatud direktiiv ühtlustab ebaausaid kaubandustavasid puudutavad eeskirjad täielikult, ( 12 ) ei ole sellega vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis karistavad isikuid, kes väljastavad teatavaid diplomeid selleks õigust omamata. Kuna kõnealuses kohtuasjas käsitletud õigusnormide eesmärk ei olnud näha ette tagajärgi kõrghariduse valdkonna teenuste edendamise ja turustamise teatavate viiside kasutamise eest, vaid pigem teha kindlaks, millisel ettevõtjal on luba teenust osutada, ilma et need õigusnormid reguleeriks otseselt tavasid, mida ettevõtja võib seejärel järgida, et selle teenuse müüki edendada või teenust müüa, leidis Euroopa Kohus, et sellised riigisisesed õigusnormid ei kuulu direktiiviga 2005/29 ühtlustatud valdkonda. ( 13 )

51.

Põhikohtuasjas ilmneb kohtutoimikust, et tarbijakrediidi seaduse artikli 5 lõikes 6a sätestatud mõistet „muud kui intressiga seotud krediidikulud“ kasutatakse ainult kõnealuse seaduse artikli 36a kohaldamiseks, kuigi selle kindlakstegemine on liikmesriigi kohtu ülesanne).

52.

Kuna riigisisene õigusnorm ei näe ette kohustust teatada tarbijale tasumisele kuuluv muude kui intressiga seotud krediidikulude summa, vaid selle eesmärk on sätestada nende kulude maksimumsumma, mida saab tarbijalt nõuda – tõlgendus, mida kohtuistungil kinnitas Poola valitsus –, ei kuulu viide sellele summale tarbijakrediidi seaduse artikli 5 lõikes 6a ja artiklis 36a direktiivi 2008/48 kohaselt toimunud täieliku ühtlustamise kohaldamisalasse.

53.

Liikmesriigi kohtu sõnul võib tarbijakrediidi seaduse artikkel 36a olla siiski direktiiviga 2008/48 vastuolus, kuna tarbijatelt nõutava muude kui intressiga seotud krediidikulude maksimumsumma arvutamise meetod, mis on sätestatud viidatud õigusnormis, ei kajasta krediidiandja kantud tegelikku krediidikulu.

54.

Tuleb siiski rõhutada, et direktiiv 2008/48 ega tegelikult ka ükski muu ELi õigusakt ( 14 ) ei ühtlusta krediidilepingute kulusid ega ka tarbijatelt võetavate tasude maksimumsummasid. Järelikult võivad liikmesriigid põhimõtteliselt reguleerida riigisiseste õigusnormidega hindu tarbijakrediidi turul ka siis, kui nad tuginevad sealjuures mõistetele, mis ei peegelda krediidiandja kantud tegelikku kulu, tingimusel et need õigusnormid ei mõjuta liidu õigusega ühtlustatud valdkondi.

55.

Samuti kahtleb liikmesriigi kohus, kas tarbijakrediidi seaduse artikkel 36a on kooskõlas direktiivi 2008/48 artikli 10 lõikega 2, kuna see ei sisalda krediidiandja kohustust nimetada krediidilepingus tasumisele kuuluvad muud kui intressiga seotud krediidikulud, kuigi selline teave võib olla tarbija jaoks oluline.

56.

Sellega seoses piisab, kui märkida, et direktiivis 2008/48 ei ole teabe hulgas, mis tuleb krediidilepingus kindlasti esitada, muude kui intressiga seotud krediidikulude summat nimetatud. Kuna selle direktiiviga läbi viidud ühtlustamine on ammendav, ei saa riigisisese õigusnormi õiguspärasust vaidlustada põhjusel, et sellist teavet ei ole esitatud. ( 15 )

57.

Sellega seoses ei jäta ma arvesse võtmata asjaolu, et eelotsusetaotluse esitanud kohus näib kaudselt kahtlevat artikli 10 lõike 2 kohaselt toimunud täieliku ühtlustamise õiguspärasuses, kuna see tundub olevat vastuolus direktiivi 2008/48 eesmärgiga tagada kõrgetasemeline tarbijakaitse. ( 16 ) Võib siiski märkida, et kuigi see konkreetne eesmärk on loomulikult väga tähtis, ei ole see sugugi direktiivi ainus eesmärk, nagu rõhutas komisjon kohtuistungil. Direktiivi põhjendustest 3–7 nähtub, et direktiivi eesmärk on eelkõige vähendada riikidevahelisi erinevusi ja krediidiandjate vahelise konkurentsi moonutusi – eesmärk, mida on võimalik saavutada ainult laenulepingus esitatava teabe täieliku ühtlustamisega.

58.

Teiseks võib ka märkida, et tarbijatele ülemäärase teabe andmine võib tegelikult olla isegi kahjulik. Võttes arvesse, et direktiivis 2008/48 on juba sätestatud, et riigisiseste õigusnormidega tuleb kohustada krediidiandjaid esitama tarbijakrediidilepingutes teavet, näiteks näitama ära krediidi kogusumma, ( 17 ) krediidi kulukuse aastamäära ( 18 ) või tarbija poolt makstava kogusumma, ( 19 ) mis juba annab piisavat teavet lepingu finantstagajärgede kohta, võis ELi seadusandja mõistlikult eeldada, et sellisest teabest piisab, et tarbija suudaks hinnata oma laenulepingu võimalikke ulatuslikke majanduslikke tagajärgi ja et puudus vajadus kohustada krediidiandjaid märkima krediidilepingus ära ka tasuda tulev muude kui intressiga seotud krediidikulude summa. Kuigi kahtlemata leidub isikuid, kes võivad soovida vastupidist, oli see igal juhul poliitiline valik, mille liidu seadusandja võis teha.

59.

Minu arvates põhjendavad need kaalutlused järeldust, et viidatud direktiiviga on vastuolus, kui liikmesriigid panevad oma riigisiseste õigusnormidega krediidiandjatele kohustuse esitada mis tahes muud teavet kui see, mis on sõnaselgelt sätestatud artikli 10 lõikes 2.

60.

Igal juhul nähtub põhikohtuasjas Euroopa Kohtule esitatud toimikust, et tarbijakrediidi seaduse artikli 5 lõige 6a ega artikkel 36a ei nõua, et krediidilepingus tuleb näidata muude kui intressiga seotud krediidikulude summa, mida muidugi tuleb kontrollida liikmesriigi kohtul. Kui see tõlgendus on aga õige, siis tuleb märkida, et nendes õigusnormides viidatakse kõnealustele kuludele lihtsalt selleks, et kohaldada nende kulude suhtes hinnakontrolli mehhanismi.

61.

Seetõttu olen seisukohal, et riigisisesed õigusnormid ei ole vastuolus direktiivi 2008/48 artikli 10 lõikega 2, sest need ei kuulu nende tarbijakrediiti käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide hulka, mis on direktiivi 2008/48 artikli 10 lõikega 2 täielikult ühtlustatud.

62.

Seoses võimalusega nimetada muude kui intressiga seotud krediidikulude summa krediidilepingus ära vabatahtlikult, tuleks märkida, et vastavalt direktiivi 2008/48 põhjendustele 3–9 on direktiivi eesmärk ühelt poolt kõrvaldada erinevatest riiklikest tarbijakaitsemeetmetest tulenevad konkurentsimoonutused ning teiselt poolt tagada tarbijatele kõrgetasemeline kaitse. Kumbki neist eesmärkidest ei nõua, et krediidiandjatel tuleks keelata krediidilepingutes muu teabe esitamine.

63.

Seoses eesmärgiga kõrvaldada konkurentsimoonutused tuleks eelkõige märkida, et sellised moonutused saavad esineda ainult ulatuses, milles riigisiseste tarbijakaitset käsitlevate õigusnormidega sätestatakse konkreetsed kohustused, mida direktiiv 2008/48 ette ei näe. Kui aga kohaldada proportsionaalsuse põhimõtet, mille kohaselt ei või liidu poolt vastu võetud õigusakt minna kaugemale selle eesmärkide saavutamiseks vajalikust, ( 20 ) ei ole direktiiviga 2008/48 vastuolus, kui krediidiandjad esitavad tarbijatele muud teavet.

64.

Selline lahendus võib tunduda ilmne, kuid tekkida võivad kahtlused, sest ühelt poolt hõlmab viidatud sättes nimetatud teave kogu teavet, mis on vajalik lepingu koostamiseks. Teiselt poolt on direktiivi 2008/48 artikli 5 lõike 1 – mis käsitleb teavet, mis tuleb esitada, enne kui krediidileping või pakkumine muutub tarbija suhtes siduvaks – kolmandas punktis sõnaselgelt sätestatud, et kui krediidiandja edastab tarbijale lisaks teises punktis nimetatud teabele täiendavat teavet, tuleb seda teha eraldi dokumendis.

65.

Asjaolust, et artikli 10 lõikes 2 on nimetatud kõik lepingu põhielemendid, ei piisa, et järeldada, et liidu seadusandja eesmärk oli piirata krediidilepingute tingimused nende elementidega.

66.

Samuti usun, et asjaolu, et direktiivi 2008/48 artikli 10 lõikes 2 puudub artikli 5 lõike 1 teise punktiga sarnane säte, ei saa tõlgendada nii, et see keelab krediidiandjatel esitada krediidilepingus muud teavet kui see, mida on nimetatud kõnealuses sättes.

67.

Kuigi nii artikli 5 lõige 1 kui ka artikli 10 lõige 2 aitavad kaasa direktiivi 2008/48 üldise eesmärgi – tarbijate teavitamise – saavutamisele, on neis õigusnormides sätestatud teavitamiskohustused siiski veidi erinevad.

68.

Direktiivi 2008/48 artikliga 5 ühtlustatakse lepingueelne teave, mis tuleb tarbijatele esitada. Nagu on märgitud direktiivi 2008/48 põhjenduses 19, on selles etapis esitatav teave selline, mis tagab pakkumiste võimalikult täieliku läbipaistvuse ja võrreldavuse.

69.

Selleks et võrdlemine oleks tõhus, peab esitatav teave olema tingimata ühtlustatud. See omakorda tähendab, et võrdluspunktid peavad piirduma nendega, mida peab asjakohaseks liidu seadusandja. Empiirilises uuringus, mille viis läbi Ühendkuningriigi Ausa Kaubanduse Amet (Offide of Fair Trading, OFT), ( 21 ) kes enne seda, kui see 1. aprillil 2014 suleti, vastutas tarbijate huvide kaitsmise eest Ühendkuningriigis, rõhutatakse, et „paljud inimesed ei loe lepinguid täielikult läbi ja keskenduvad ainult põhielementidele, näiteks hinnale“. ( 22 ) Mitmest dokumendist koosneva lepingu puhul „ei tutvu tarbijad sageli kõikide dokumentidega, vaid valivad selle, mis on nende arvates kõige tähtsam.“ ( 23 )

70.

Kuigi uuring viidi läbi pärast direktiivi 2008/48 vastuvõtmist, näitab üldine kogemus, et sellised tulemused pole üldse üllatavad. Tüüplepingutena koostatavate krediidilepingute igav paljusõnalisus vaevalt küll kellelgi südant kiiremini lööma paneb, kui mitte arvestada väheseid vapraid lepingutele pühendunud juriste. Minu arvates näitab uuring siiski, miks ELi seadusandja võis direktiivi 2008/48 artikli 5 lõikes 1 sätestatud tingimuste kontekstis mõistlikult otsustada, et teave, mida peetakse kõige tähtsamaks, tuleks esitada ühes dokumendis, nimelt Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel, samal ajal kui muu teave tuleb esitada eraldi lehel. ( 24 )

71.

Artikli 10 lõike 2 eesmärk on veidi erinev, kuna eeldatakse, et tarbija võrdleb erinevaid pakkumisi ja valib artiklis 5 nimetatud teabe alusel enda jaoks kõige soodsama. Direktiivi 2008/48 põhjendusest 31 ilmneb, et artikli 10 lõike 2 konkreetne eesmärk on tagada, et tarbijat teavitatakse tema krediidilepingust tulenevatest õigustest ja kohustustest selgel ja arusaadaval viisil. Selle eesmärgiga ei ole vastuolus, kui krediidiandjad esitavad samas dokumendis ka teabe, mida ei ole artikli 10 lõikes 2 nimetatud – otse vastupidi. ( 25 )

72.

Kuna iga lepingutingimus võib pidada ühel või teisel kujul teavet andvaks, ( 26 ) tähendaks direktiivi 2008/48 artikli 10 tõlgendamine selliselt, et selles on ammendavalt määratletud teave, mida võib lepingus esitada, tegelikkuses pealegi seda, et direktiiv 2008/48 ühtlustab tegelikult krediidilepingute endi sisu, samal ajal kui direktiivis niisugusele ühtlustamisele ei viidata. Direktiivi artiklis 1 sätestatu põhjal on siiski ilmne, et direktiiv reguleerib ainult tarbijakrediiti käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide teatavaid aspekte.

73.

Kõiki esitatud kaalutlusi arvesse võttes leian, et direktiiv 2008/48 ei nõua, et riigisiseste õigusnormidega tuleb krediidiandjatel keelata muu teabe, näiteks muude kui intressiga seotud krediidikulude summa lisamine tarbijakrediidilepingus esitatud teabe hulka.

74.

Kuna aga direktiivi 2008/48 artikli 10 lõikes 2 on täpsustatud, et kogu selles sättes nimetatud teave tuleb esitada selgelt ja kokkuvõtlikult, ei tohiks täiendavat teavet esitada, kui selle teabe lisamine võib artikli 10 lõikes 2 nimetatud teabe varju jätta või tekib segiajamise oht, nagu rõhutas komisjon kohtuistungil. ( 27 )

75.

Eelöeldut silmas pidades leian, et direktiivi 2008/48 artikli 10 lõiget 2 koostoimes artikli 22 lõikega 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus riigisisene õigusnorm, milles viidatakse muude kui intressiga seotud krediidikulude summale, tingimusel et selline õigusnorm ei kohusta krediidiandjaid nimetama seda summat krediidilepingus. Krediidiandjad võivad muidugi esitada selle lisateabe vabatahtlikult, tingimusel et sellise lisateabe esitamine kogu muu lisateabe kõrval ei too kaasa tagajärge, et artikli 10 lõikes 2 nimetatud teave ei ole enam esitatud selgelt ja kokkuvõtlikult.

76.

Eeltoodud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Sąd Rejonowy w Siemianowicach Śląskichi (Siemianowice Śląskie rajoonikohus, Poola) esitatud eelotsuse küsimusele järgmiselt:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiivi 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ artikli 10 lõiget 2 koostoimes artikli 22 lõikega 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus riigisisene õigusnorm, milles viidatakse muude kui intressiga seotud krediidikulude summale, tingimusel et selline õigusnorm ei kohusta krediidiandjaid nimetama seda summat krediidilepingus. Krediidiandjad võivad muidugi esitada selle lisateabe vabatahtlikult, tingimusel et sellise lisateabe esitamine kogu muu lisateabe kõrval ei too kaasa tagajärge, et artikli 10 lõikes 2 nimetatud teave ei ole enam esitatud selgelt ja kokkuvõtlikult.