1.

Vastavalt ELTL artiklile 343 on liidul liikmesriikide territooriumil oma ülesannete täitmiseks vajalikud privileegid ja immuniteedid vastavalt tingimustele, mis on sätestatud Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokollis (edaspidi „protokoll“) ( 2 ). Protokolli artikli 1 kolmandas lauses on sätestatud, et liidu omandi ja vara suhtes ei kehti Euroopa Kohtu loata ükski haldus- ega õiguslik piirang.

2.

Nimetatud loa saamiseks Euroopa Kohtu poole pöördumise võimalust kasutatakse regulaarselt ( 3 ). Seejuures ei ole küsimust selles, et Euroopa Liidu institutsioonide vara arestimise kui liidu vara suhtes kohaldatava piirangu jaoks on vaja Euroopa Kohtu luba.

3.

Seni ei ole veel otsustatud, kas nimetatud loa nõue kehtib ka siis, kui liidu eesmärkide saavutamiseks on eelarvevahendid juba üle antud liikmesriikidele. Sellise olukorra eeldamine on aluseks käesolevale eelotsusetaotlusele, mis puudutab toetuste maksmist Euroopa Sotsiaalfondi raames.

4.

Üldised ja käesoleval juhul asjakohased Euroopa Liidu struktuurifonde, mille hulka kuulub Euroopa Sotsiaalfond (edaspidi „struktuurifondid“ või „fondid“), reguleerivad sätted programmiperioodiks 2007–2013 sisaldusid määruses (EÜ) nr 1083/2006 ( 4 ). Nimetatud määruse asendas programmiperioodiks 2014–2020 määrus (EL) nr 1303/2013 ( 5 ).

5.

Vastavalt määruse nr 1083/2006 artikli 9 lõikele 1 annavad fondid toetust, mis täiendab riigisiseseid meetmeid, ühendades need liidu prioriteetidega. Artikli 11 lõike 1 kohaselt viiakse fondide eesmärke ellu komisjoni ja iga liikmesriigi vahelise tiheda partnerluse raames.

6.

Määruse nr 1083/2006 artiklis 14 on sätestatud:

„1.   Euroopa Liidu eelarvest fondidele eraldatud osa täidetakse vastavalt [EL eelarvemäärusele ( 6 )] liikmesriikide ja komisjoni ühise juhtimise raames.

2.   Komisjon peaks kasutama oma volitusi Euroopa Liidu üldeelarve täitmisel järgmiselt:

[…]“

7.

Määruse nr 1083/2006 artiklis 32 on sätestatud:

„1.   Fondide tegevus liikmesriikides toimub rakenduskavade kaudu […]

2.   Iga rakenduskava koostavad liikmesriik või tema määratud asutus […].

[…]

4.   Komisjon hindab esitatud rakenduskava ettepanekut, et teha kindlaks, kas see aitab kaasa riikliku strateegilise raamistiku eesmärkidele ja prioriteetidele ning ühenduse ühtekuuluvuspoliitika strateegilistele suunistele. […]“

8.

Määruse nr 1083/2006 artikli 56 lõikes 3 on sätestatud:

„3.   Kuludele saab fondide toetust määrata ainult juhul, kui need on tekkinud asjaomase rakenduskava korraldusasutuse otsusel või selle vastutusel elluviidud toimingute tulemusena, ning kooskõlas […] kehtestatud kriteeriumidega.“

9.

Määruse nr 1083/2006 artikli 60 punkti b kohaselt on liikmesriigi korraldusasutuse ülesanne „b) kontrollida kaasrahastatud toodete tarnimist ja teenuste osutamist ning toetusesaajate deklareeritud toimingutega seotud kulude vastavust tegelikult kantud kuludele ning [asjakohaste] eeskirjade järgimist […]“

10.

Määruse nr 1083/2006 artiklis 70 on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid vastutavad rakenduskavade juhtimise ja kontrolli eest eelkõige järgmiste meetmete abil:

[…]

[…]

2.   Kui toetusesaajale põhjendamatult tehtud makseid ei ole võimalik tagasi saada, vastutab liikmesriik kaotatud summade Euroopa Liidu üldeelarvesse tagasi maksmise eest, kui on kindlaks tehtud, et kahju on tekkinud temapoolse vea või hooletuse tagajärjel.“

11.

Määruse nr 1083/2006 artikli 76 lõikes 2 on seoses komisjoni maksetega sätestatud:

„2.   Makseid tehakse eel‑, vahe‑ ja lõppmaksetena. Need tehakse liikmesriigi määratud asutusele.“

12.

Määruse nr 1083/2006 artikli 77 lõikest 1 saab lugeda:

„1. Vahemaksete ja lõppmaksete arvutamisel kohaldatakse iga prioriteetse suuna kaasrahastamise määra, mis on sätestatud rakenduskava käsitlevas otsuses, abikõlblike kulude suhtes, mida on kõnealuse prioriteetse suunaga seoses nimetatud igas sertifitseerimisasutuse tõendatud kuluaruandes.“

13.

Määruse nr 1083/2006 artiklis 80 on sätestatud:

„Liikmesriigid peavad veenduma, et maksete tegemise eest vastutavad asutused tagavad, et toetusesaajad saavad avaliku sektori toetuse kogusumma kätte võimalikult kiiresti ja täiel määral. Sellest summast ei arvata midagi maha ega peeta kinni, täiendavaid erimakse ega muid samaväärse toimega makse, mis võiksid neid summasid toetusesaajate jaoks vähendada, ei kehtestata.“

14.

Määruse nr 1083/2006 artiklis 98 on sätestatud:

„1.   Liikmesriikidel lasub esmane vastutus eeskirjade eiramise uurimise eest, meetmete võtmise eest toimingute või rakenduskavade laadi või nende rakendamise ja kontrollimise tingimusi käsitlevate suuremate muudatuste avastamise korral ning nõutavate finantskorrektsioonide tegemise eest.

2.   Liikmesriik teeb toimingutes või rakenduskavades avastatud üksiku või süstemaatilise eeskirjade eiramisega seoses nõutavad finantskorrektsioonid. […]

Sel viisil vabanenud fondide vahendeid võivad liikmesriigid asjaomase rakenduskava puhul kuni 31. detsembrini 2015 uuesti kasutada lõikes 3 sätestatud korras. […]“

15.

Ja lõpuks on määruse nr 1083/2006 artikli 99 lõigetes 1–3 sätestatud:

„1.   Komisjon võib finantskorrektsioonide tegemisel rakenduskavale antud ühenduse toetuse täielikult või osaliselt tühistada […]

2.   Komisjon teeb finantskorrektsioone vastavalt igale avastatud eeskirjade eiramise juhule, otsustades eeskirjade eiramise süstemaatilisuse põhjal, kas tuleks kohaldada ühtse määraga või ekstrapoleeritud korrektsioone.

3.   Komisjon võtab korrektsiooni summa üle otsustades arvesse eeskirjade eiramise olemust ja tõsidust ning asjaomases rakenduskavas leitud puuduste rahaliste tagajärgede ulatust.“

16.

B. Dell’Acqual on nõue äriühingu Eurocom s.r.l. (edaspidi „Eurocom“) vastu, millel on omakorda nõue Itaalia Lombardia maakonna vastu. Nõude sissenõudmiseks esitas B. Dell’Acqua seetõttu Tribunale di Novara’le (Novara kohus, Itaalia) avalduse täitmise algatamiseks kolmanda isiku valduses oleva vara arestimiseks, et lasta arestida vastav summa Lombardia maakonnas. Algatatud arestimismenetlusse astusid Eurocomi teised võlausaldajad.

17.

Arestimismenetluse raames tunnistas Lombardia maakond küll oma võlgnevust Eurocomi ees, kuid väitis, et nõue puudutab summasid, mis kuuluvad Euroopa Sotsiaalfondile. Seetõttu on tegemist summadega, mis on ette nähtud tööhõive arendamiseks ja toetamiseks ja mida maakond tohib kasutada ainult toetusesaaja huvides. B. Dell’Acqua poolt esitatud nõue ei ole määruse nr 1083/2006 artikli 80 kohaselt seega arestitav.

18.

Lisaks lähtub Tribunale di Novara (Novara kohus, Itaalia) asjaolust, mille suhtes siseriiklikus menetluses ei ole seni vaidlust olnud, nimelt, et B. Dell’Acqua nõuet puudutavate summade puhul on tegemist rahaga, mis kuulub Euroopa Sotsiaalfondile. Liit oli nimetatud summad asja käsitlemise ajaks Tribunale di Novara’s (Novara kohus, Itaalia) juba üle andnud liikmesriigi makseasutusele edastamiseks toetusesaajale.

19.

Selle taustal on Tribunale di Novaral (Novara kohus, Itaalia) tekkinud küsimus, kas vastavate summade puhul võib tegemist olla „suhtelise arestimatusega“ vastavalt määruse nr 1303/2013 artiklile 132 – mis vastab määruse nr 1083/2006 artiklile 80 – ja vastavalt protokolli artiklile 1, mistõttu on nende arestimiseks vajalik Euroopa Kohtu eelnev luba. Seetõttu esitas eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtule järgmise küsimuse:

„Kas Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli […] artikli 1 [kolmandale] lausele vastavat eelnevat luba on vaja, kui kolmanda isiku valduses oleva vara arestimise teel toimuvas täitemenetluses arestitavad summad ei ole enam Euroopa Ühenduste Komisjoni valduses, vaid antud juba üle liikmesriikide makseasutustele?“

20.

Euroopa Kohtus toimuvas menetluses esitasid Itaalia ja Euroopa Komisjon oma seisukoha kirjalikult.

21.

Arvestades eelotsusetaotluse esitanud kohtu, Itaalia ja komisjoni seisukohti jäi ebaselgeks, millisesse toetusperioodi (2007–2013 või 2014–2020) tuleb lugeda Eurocomi nõue Lombardia maakonna vastu. Seetõttu ei olnud kindel, kas kohaldamisele kuulus määrus nr 1083/2006 või määrus nr 1303/2013.

22.

Euroopa Kohtu vastava küsimuse peale teatas Itaalia, et kõnealune nõue kuulub regionaalsesse rakenduskavva 2007–2013, päring nr 643 „täiendõppe etapp 2“. Komisjon vastas Lombardia maakonnalt 11. mail 2017 ( 7 ) saadud info põhjal omalt poolt, et Eurocomi poolt läbiviidud projektid kuulusid rakenduskavva tähisega CCI 2007 IT 052 PO 006, mis oli vastu võetud komisjoni 6. novembri 2007. aasta otsusega C(2007) 5465 ( 8 ) määruse nr 1083/2006 artikli 32 lõike 5 alusel.

23.

Lähtudes Lombardia maakonnalt saadud infost, väitis komisjon igatahes veel, et Itaalia ei olnud taotlenud põhikohtuasjas käsitletavate summade jaoks liidult mitte mingisugust rahastamist kuni toetusperioodi 2007–2013 maksepäringute tähtaja möödumiseni 31. märtsil 2017. Komisjoni lisatud teabes teatab Lombardia maakonna töötaja, et kõik summad, mille Eurocom sai Euroopa Sotsiaalfondilt regionaalse rakenduskava CCI 2007 IT 052 PO 006 raames toetusperioodiks 2007–2013, on nüüdseks tasutud ning seega ei saa selle kohta esitada avaldust kolmanda isiku valduses oleva vara arestimiseks. Summade puhul, mida Lombardia maakonnalt nõutakse põhikohtuasjas, on tegemist ainult siseriiklike kuludega, mitte kuludega, mida saab nõuda Euroopa Sotsiaalfondilt toetusperioodi 2007–2013 eest ning millega saab liidult taotleda kaasrahastamist.

24.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma küsimusega teada, kas sellises olukorras, nagu on kirjeldatud põhikohtuasjas, on vaja Euroopa Kohtu eelnevat luba vastavalt protokolli artikli 1 kolmandale lausele, kui taotletakse vara arestimist, mis kuulus algselt Euroopa Liidule, kuid arestimisavalduse esitamise ajal oli see juba üle kantud liikmesriigi makseasutusele.

25.

Eespool esitatud Lombardia maakonnalt saadud teave ( 9 ) annab igatahes põhjust kahelda faktilistes asjaoludes, mis on aluseks eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusele. See teave muudab küsitavaks eelkõige arvamuse, mille kohaselt vara puhul, mille arestimist põhikohtuasjas taotletakse, on tegemist summadega, mille Lombardia maakond võlgneb Eurocomile Euroopa Sotsiaalfondi ja seega ka Euroopa Liidu vahenditega toetatud kava raames. Ilmselgelt maksis Lombardia maakond toetusesaajale juba välja vähemalt kõik need summad, mis olid seotud projektidega, mille viis läbi Eurocom Euroopa Sotsiaalfondi poolt toetatud rakenduskava CCI 2007 IT 052 PO 006 raames. Seega ei saa need olla enam kolmandate isikute selle maakonna vastu suunatud nõuete esemeks.

26.

Kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu otsuse tegemise jaoks on siseriikliku õiguse sätete kohaselt oluline summade, mille arestimist põhikohtuasjas taotletakse, olemuse täpne määratlemine, siis on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne määrata käesolevas menetluses saadud teadmiste ja vajadusel edasise uurimise tulemuste alusel kindlaks, millist liiki summadega on siin lõppude lõpuks tegemist.

27.

Seoses Euroopa Liidu õigusega ja seega Euroopa Kohtule esitatud küsimusega on siiski lahtine, kas summade puhul, mida B. Dell’Acqua soovib Lombardia maakonnas arestida lasta, on tegemist varaga, mida see maakond võlgneb Eurocomile toimingute läbiviimise eest, mida toetati Euroopa Sotsiaalfondi raames ja seega ka Euroopa Liidu vahenditega, või kas on tegemist Eurocomi muud liiki nõuetega Lombardia maakonna vastu.

28.

Nagu komisjon juba oma algses seisukohas õigesti märkis, ei oleks nimelt ka esimesel juhul tegemist „liidu varaga“ protokolli artikli 1 kolmanda lause tähenduses. See tuleneb nii selle sätte sõnastusest (A) kui ka teleoloogilisest tõlgendusest (B).

29.

Esialgu tundub küllaltki ilmselge, et käesolevas menetluses Itaalia esindatud seisukoht, mille kohaselt põhikohtuasjas käsitletavate, eelotsusetaotluse esitanud kohtu ja Itaalia arvamuse kohaselt Euroopa Sotsiaalfondi vahenditest pärinevate summade puhul on tegemist „liidu varaga“, ei saa tugineda protokolli artikli 1 kolmanda lause sõnastusele. Põhjuseks asjaolu, et niipea, kui liidu vara kantakse üle kolmandatele isikutele, ei ole tegemist enam „liidu varaga“ arestiõiguse mõttes. Kui Euroopa Liit maksab näiteks oma ametnikule välja palga või tasub hankija arve, siis on raske ette kujutada, et neile antakse võimalus tugineda liidu õigusega tagatud „liidu vara“ arestimise kaitsele, et tõrjuda võlausaldajate või nende võlausaldajate arestimisavaldusi.

30.

Itaalia käsitluse kohaselt toetub arvamus, mille kohaselt vahendid, mille liit kandis üle liikmesriigi makseasutusele struktuurifondide toetuse raames, säilitasid oma staatuse „liidu varana“, mitte protokolli artikli 1 kolmanda lause sõnastusele, vaid teleoloogilisele tõlgendusele.

31.

Nimetatud sätte eesmärgiks on takistada liidu toimimisvõime ja sõltumatuse kahjustamist ( 10 ). Selline kahjustamine saab aset leida eelkõige piirangu kaudu, mis mõjutab ühiste poliitikate finantseerimist või liidu tegevusprogrammide läbiviimist ( 11 ).

32.

Euroopa struktuurifondide vahendid on sellega seoses „seotud“ selles mõttes, et neid tuleb kasutada liidu poliitikate elluviimiseks. Nimetatud „seotus“ lõpeb alles liidu järgitava eesmärgi täitmisega täies ulatuses, see tähendab alles siis, kui vastavad summad on üle läinud toetusesaaja valdusse. Seetõttu kahjustaks ühise struktuuripoliitika finantseerimist nende summade arestimine, mis on ette nähtud toetusesaajale. Nimetatud summasid peaks seega kaitsma liidu õigusega kehtestatud arestikaitse, sõltumata sellest, kas nad asuvad veel liidu institutsioonides või on juba liikmesriikide makseasutustes.

33.

Nii on see seda enam, kui liikmesriigi makseasutused tegutsesid Euroopa Sotsiaalfondi vahendite jagamisel niikuinii ainult Euroopa rahade haldajatena ning aitasid seega kaasa liidu institutsioonide pädevuse teostamisel. Seetõttu tegutsesid nad antud kontekstis „komisjoni käepikendusena“ mitte „enda“, vaid „Euroopa“ ülesandel.

34.

Selline esmapilgul kergesti mõistetav argumentatsioon põhineb lähemal vaatlusel ekslikul arusaamal Euroopa struktuurifondide toimimisest, vähemalt sellisel juhul nagu käsitletakse käesolevas põhikohtuasjas. Eelkõige ei ole õige lähtuda arvamusest, et liikmesriikidel ja nende ametiasutustel on sellega seoses vaid „läbilaskefunktsioon“, mis seisneb lihtsalt liidu poolt eraldatud vahendite „edastamises“ toetusesaajatele. Vastupidi, liikmesriikidel on liidu struktuurifondipoliitika realiseerimisel oluline mänguruum. Sellega kooskõlas on liikmesriikide pädevatel asutustel põhivastutus struktuurifondide kavade raames toetust saavate projektide eduka läbiviimise eest.

35.

Liidu õigusega kehtestatud raamistikust struktuurifondide poliitika elluviimiseks tuleneb järgnev ülesannete jaotus komisjoni ja liikmesriikide vahel: komisjon peab tagama, et liikmesriikide poolt esitatud rakenduskavad ja nende elluviimine vastaks struktuurifondide poliitika eesmärkidele ja liikmesriikide poolt loodavad juhtimis‑ ja kontrollsüsteemid toimiksid nõuetekohaselt ( 12 ).

36.

Liidu struktuurifondide poolt toetatavate rakenduskavade tegelik elluviimine on seevastu liikmesriikide poolt selleks määratud ametiasutuste ülesanne ( 13 ). Nimetatud asutused ei vali mitte ainult konkreetseid, rakenduskavade raames läbiviidavaid projekte ( 14 ), vaid kontrollivad ka nende läbiviimist ja toetusesaajate poolt tehtud kulusid ( 15 ).

37.

Nimetatud kulud tõendatakse ka komisjonile esitatavate kuludokumentidega ( 16 ). Komisjon kontrollib üksikuid projekte siiski vaid pisteliselt ning ainult liikmesriikide juhtimis‑ ja kontrollisüsteemide nõuetekohase toimimise kontrollimise raames ja eesmärgil. Kui puuduvad viited puuduste esinemisele nimetatud süsteemides, võib komisjon enamasti toetuda liikmesriikide aruannetele. Lisaks on nende kontrollid proportsionaalsed liidu rahaliste toetustega ning gradueeritud vastavalt nimetatud toetuste suurusele ( 17 ). Seega ei tee komisjon makseid mitte makse saajate kuludokumentide korrektsuse kontrollimise alusel, vaid liikmesriikide raportite ja kuluaruannete alusel ( 18 ).

38.

Sellele vastavalt ei tee komisjon ka võimalikke finantskorrektsioone toetusesaajate suhtes, kes tegelevad konkreetsete projektide läbiviimisega, vaid seda teevad liikmesriigid ( 19 ). Nad võivad kasutada tagasisaadud vahendeid sama rakenduskava raames mujal ( 20 ), kuid nad vastutavad ka kaotatud summade eest ( 21 ).

39.

Komisjoni tehtavad finantskorrektsioonid koosnevad seevastu kindla rakenduskava jaoks liidu poolt eraldatud üldvahendite ühtse määraga või ekstrapoleeritud korrektsioonidest ( 22 ). Selliste korrektsioonide eesmärgiks ei ole korrigeerida puudulikku läbiviimist toetusesaajate tasandil, vaid karistada siseriiklike juhtimis‑ ja kontrollisüsteemide toimimise puuduste ning nende kõrvaldamata jätmise eest liikmesriike.

40.

Liikmesriikide rakenduskavade hindamisel kontrollib komisjon muu hulgas vahendite kasutamise ulatust, fondi programmitöö mõjusust ja tõhusust ning sotsiaalmajanduslikku mõju. Sellise hindamise eesmärgiks on teha järeldusi majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust käsitleva poliitika seisukohast ( 23 ).

41.

Seega ei ole tegelikkusega kooskõlas, kui selle süsteemi raames mõistetakse komisjoni makseid liikmesriikidele kui konkreetsete, struktuurifondide poolt toetatud projektide läbiviimiseks tehtud kulude hüvitamist, mille liikmesriigid edastavad muutumatul kujul vastava projekti eest vastutavale toetusesaajale. Vastupidi, liidu eelarvest tehtavad maksed kujutavad endast ühtselt kindlaks määratud panust liikmesriikide üldeelarvesse vastavate rakenduskavade jaoks, mille jagamine teatud projektidele on liikmesriikide pädevuses ( 24 ).

42.

Eespool toodust tuleneb, et kolmanda isiku valduses oleva vara arestimise avalduse puhul, mille põhikohtuasjas esinevas olukorras esitab toetusesaaja võlausaldaja liikmesriigi makseasutusele, ei saa isegi protokolli artikli 1 kolmanda lause teleoloogilise tõlgendamise korral rääkida kõnealustest summadest kui „liidu varast“.

43.

Nagu eespool juba mainitud, on nimetatud sätte eesmärk takistada liidu toimimisvõime kahjustamist, mis võib aset leida ka piirangute kaudu, mis mõjutavad ühiste poliitikate finantseerimist või liidu tegevusprogrammide läbiviimist ( 25 ). Ka üksikud projektid, mille liikmesriigid on struktuurifondidest toetamiseks välja valinud, osalevad loomuomaselt struktuuripoliitika elluviimisel ja selleks loodud liidu tegevusprogrammide läbiviimisel. Seda näitlikustab juba asjaolu, et liikmesriigid peavad teada andma struktuurifondidest saadavast toetusest ( 26 ).

44.

Siiski on seos liidu poolt antava kaasrahastamise ja üksikute projektide läbiviimise vahel liiga kaudne, et saaks lähtuda sellest, et summad, mida liikmesriikide ametiasutused võlgnevad nimetatud projektide läbiviimise eest toetusesaajatele, vajaksid liidu vara arestikaitset protokolli tähenduses, takistamaks liidu toimimisvõime ja sõltumatuse kahjustamist.

45.

Struktuurifondide süsteemi raames ja kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega, mis on süsteemi aluseks, ei oleks nende summade, millele toetusesaajal on õigus seoses projekti läbiviimisega ( 27 ), arestimisvastane kaitse protokolli tähenduses isegi nimetatud sätte mõtte ja eesmärgi laia tõlgenduse korral sobiv vahend liidu poliitikate läbiviimise tagamiseks. Selles süsteemis lasub pigem liikmesriikidel esmane kohustus hinnata, mil määral aitavad üksikud projektid kaasa liidu poliitikate ja tegevusprogrammide läbiviimisele ja kas nende projektide raames on vaja taotleda toetusesaajate kulude jaoks liidu kaasfinantseeringut või korrigeerida juba taotletud kaasfinantseeringut.

46.

Sellele vastavalt on liikmesriikide ülesanne kontrollida, kas summade, millele toetusesaajatel on õigus seoses projektide läbiviimisega, arestimine kahjustaks liidu poliitikate ja programmide läbiviimist. Komisjon seevastu võib liikmesriikide antud hinnangut kontrollida ainult nende aruandeid rakenduskavade läbiviimise kohta kontrollides, samuti liikmesriikide juhtimis‑ ja kontrollisüsteeme kontrollides.

47.

Sellega seoses tuleb märkida, et avaliku sektori vara ei saa ka liikmesriikides olla enamasti lihtsalt niisama piirangute esemeks ( 28 ). Seega tuleb lähtuda sellest, et kolmanda isiku avaldus arestida liikmesriigi ametiasutuses summad, millele on õigus toetusesaajal struktuurifondi vahenditest toetatud projekti raames, peab reeglina saama loa liikmesriigi kohtult, kusjuures nimetatud kohus peab hindama, kui suures ulatuses kahjustaks arestimine avalike ülesannete täitmist. Seejuures tuleb võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid arvestades vastastikku kaaluda ka liikmesriikide ja liidu huvi projekti läbiviimise vastu ning toetusesaaja võlausaldaja kaitse vajalikkust.

48.

Nagu komisjon õigesti märgib, tuleneb see ka Euroopa Kohtu praktikast, mis käsitleb Lombardia maakonna, eelotsusetaotluse esitanud kohtu ja Itaalia poolt esile toodud nõuet, mille kohaselt peavad liikmesriigid veenduma, et toetusesaajad saavad avaliku sektori toetuse kogusumma kätte võimalikult kiiresti ja täiel määral, ning et sellest summast ei arvata midagi maha ega peeta kinni, ja täiendavaid erimakse ega muid samaväärse toimega makse, mis võiksid neid summasid vähendada, ei kehtestata ( 29 ).

49.

Nagu Euroopa Kohus on seoses sarnaste sätetega fondide ühise haldamise valdkonnas juba märkinud, peavad need sätted takistama olukorra tekkimist, kus liikmesriigid teevad vastavatelt summadelt mahaarvamisi, mis on makstud summadega otseselt ja lahutamatult seotud, nt lõivud väljamakset tegeva ametiasutuse teenuste eest ( 30 ). Seevastu ei ole nende sätete eesmärgiks piiritleda erinevaid menetlusi, mis on riikide õiguskordades olemas võlgade sissenõudmiseks. Siiski ei tohi vastav praktika kahjustada liidu vastava poliitika nõuetekohast toimimist ja liidu õiguse mõjusust ( 31 ).

50.

Eeltoodut arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Tribunale di Novara (Novara kohus, Itaalia) küsimusele järgmiselt:

Olukorras, kus liikmesriigi ametiasutuselt nõutakse kolmanda isiku valduses oleva vara arestimise teel toimuva täitemenetluse raames summade arestimist, mille nimetatud ametiasutus võlgneb toetusesaajale projekti läbiviimise eest, mida Euroopa Sotsiaalfond toetas rakenduskava raames ka Euroopa Liidu vahenditega, ei ole vaja Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli artikli 1 kolmandale lausele vastavat eelnevat Euroopa Kohtu luba. Liikmesriigi kohtu ülesanne on hinnata siseriikliku arestimismenetluse raames, võttes arvesse võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid, kas liidu õigusnormid on vastuolus taotletud arestimisega või kas see arestimine kahjustab liidu majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamise poliitika nõuetekohast toimimist.