1.

Käesolev kohtuasi annab Euroopa Kohtule võimaluse täpsustada seoses nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrusega (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste [tunnustamise ja] täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades ( 2 ) kahte põhimõttelise tähtsusega õigusmõistet: nimelt mõisteid „tsiviil- ja kaubandusasi” ning „avalik kord” (ordre public).

2.

Seejuures tekib esiteks küsimus, kas mõiste „tsiviil- ja kaubandusasi” hõlmab konkurentsiõiguse rikkumisest tulenevaid nõudeid, mis esitatakse kohtus selliste ettevõtjate vastu, mille enamusosanik on riik. Teiseks tuleb selgitada, kas ja millistel tingimustel võib hagi tagamise meetmete täitmisest keelduda, võttes arvesse avalikku korda (ordre public).

3.

Käesoleva kohtuasja esmasele õigusele tugineva raamistiku määravad põhiosas EÜ artiklid 81 ja 82 (nüüd ELTL artiklid 101 ja 102) ( 3 ), teisesel õigusel põhinev raamistik tuleneb määruse (EÜ) nr 44/2001 artiklitest 1, 22, 34 ja 35.

4.

Viidatud määruse artikli 1 lõige 1 määratleb määruse esemelise reguleerimisala järgmiselt:

„Käesolevat määrust kohaldatakse tsiviil- ja kaubandusasjade suhtes igat liiki kohtutes. Eelkõige ei kohaldata seda maksu‑, tolli- ja haldusasjade suhtes.”

5.

Määruse (EÜ) nr 44/2001 II peatüki 6. jagu näeb teatavatel juhtudel ette erandliku kohtualluvuse. Selle artiklis 22 on sätestatud:

„Alalisest elukohast olenemata on erandkorras pädevad järgmised kohtud:

[…]

6.

Määruse (EÜ) nr 44/2001 artikkel 34 reguleerib teistes liikmesriikides tehtud kohtuotsuste tunnustamist ja on olulises osas sõnastatud järgmiselt:

„Otsust ei tunnustata,

[…]”.

7.

Määruse (EÜ) nr 44/2001 artikli 35 lõige 1, mis on samuti seotud tunnustamisega, sätestab:

„Otsust ei tunnustata ka juhul, kui see on vastuolus II peatüki 3., 4. või 6. jao sätetega […]”.

8.

Käesolevas kohtuasjas on olulised eeskätt likums „Par aviāciju” (lennundusseadus) ja selle rakendussätted.

9.

Läti lennundusseaduse kohaselt peavad lennukite käitajad maksma tasu muu hulgas lennujaama kasutamise eest.

10.

Sellest lähtudes nägid erinevad dekreedid kohtuvaidluse asjaolude toimumise ajal ette nimetatud tasu vähendamise veoettevõtjate puhul, kelle lennukid saabuvad Riia lennujaama või väljuvad Riia lennujaamast. Tasu vähendatakse vastavalt konkreetse ettevõtja poolt aasta jooksul Riiast veetud reisijate arvule.

11.

AS flyLAL-Lithuanian Airlines (edaspidi „flyLAL”) on praegu maksejõuetu Leedu lennuettevõtja, kes leidis, et õhuveoteenuste turul on teda võrreldes konkurendi, Läti lennuettevõtjaga AS Air Baltic Corporation (edaspidi „Air Baltic”) seatud ebavõrdsesse olukorda. FlyLAL märkis eeskätt, et õigusvastase konkurentsiolukorra tõttu on ta kandnud Lätis ja Leedus majanduslikku kahju.

12.

Seetõttu esitas flyLAL 2008. aastal Air Balticu ja VAS Starptautiskā lidosta Rīga (edaspidi „Lidosta Rīga”) vastu, kes on Riia lennujaama haldav riigi omanduses olev kapitaliühing, Vilniaus Apygardos Teismas’ele (Vilniuse piirkondlik kohus) hagi muu hulgas 199830000 Leedu liti ( 4 ) suuruse kahjuhüvitise väljamõistmiseks. Hagi aluseks tõi hageja Euroopa Liidu konkurentsiõiguse rikkumise. Hageja märkis sisuliselt, et Läti lennujaamatasude vähendamise poliitika võimaldas Air Balticul oma turgu valitsevat seisundit kuritarvitada. Läti lennujaamatasude vähendamisega seati Air Baltic muu hulgas olukorda, kus tal oli võimalik tegutseda Vilniuse lennujaamas (Leedu Vabariik) dumpinguhindadega. Peale selle tuleb lennujaamatasude plaanipärast vähendamist pidada kostjatevaheliseks keelatud kokkuleppeks.

13.

Veel enne põhimenetluses lõpliku otsuse tegemist otsustas Lietuvos Apeliacinis Teismas (Leedu apellatsioonikohus) 31. detsembri 2008. aasta otsusega arestida Air Baltic ja Lidosta Rīga vara hagi kahjuhüvitisena nõutava summa ulatuses (edaspidi „hagi tagamise meetmed”).

14.

Seepeale esitas FlyLAL Rīgas pilsētas priekšpilsētas tiesa (Riia Vidzeme linnajao esimese astme kohus) 31. detsembri 2008. aasta kohtuotsuse Lätis tunnustamise ja täitmise taotluse. Esimese astme kohus rahuldas selle taotluse 19. jaanuari 2012. aasta otsusega põhiosas, seega tunnustati 31. detsembri 2008. aasta otsust ja see kuulus täitmisele.

15.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus Augstākās tiesas Senāts (Läti Vabariigi kõrgeim üldkohus) peab nüüd Air Balticu ja Lidosta Rīga edasikaebuse alusel tegema otsuse küsimuses, kas 31. detsembri 2008. aasta otsus kuulub Lätis tunnustamisele ja täitmisele.

16.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib esiteks, kas Leedus toimunud kahju hüvitamise menetluse – konkreetselt 31. detsembri 2008. aasta otsuse – puhul on tegemist tsiviil- ja kaubandusasjaga määruse nr (EÜ) nr 44/2001 artikli 1 tähenduses. Kui see on nii, tuleb teiseks selgitada, kas juba kahju hüvitamise menetluse raames oleks tulnud asuda seisukohale, et määruse (EÜ) nr 44/2001 artikli 22 alusel on erandkorras pädevad Läti kohtud. Kui see on nii, siis tekib kolmandaks järgmine küsimus, kas Augstākās tiesas Senāts peab vastavalt määruse (EÜ) nr 44/2001 artikli 35 lõikele 1 jätma 31. detsembri 2008. aasta otsuse viidatud määruse artikli 22 rikkumise tõttu tunnustamata. Neljandaks küsib Augstākās tiesas Senāts viimaks, kas kõnealuse kohtuotsuse tunnustamine on kooskõlas Läti Vabariigi avaliku korraga määruse (EÜ) nr 44/2001 artikli 34 punkti 1 tähenduses. 31. detsembri 2008. aasta otsus sisaldab esiteks vaid vähesel määral selgitusi kahjuhüvitisena nõutud summa kohta, mille suurus on märkimisväärne. Kuna Leedu hageja suhtes on vahepeal algatatud maksejõuetusmenetlus, ei ole kostjatel teiseks hagi hilisema rahuldamata jätmise korral mingit reaalset võimalust saada neile hagi tagamise meetmete kehtestamisega tekitatud kahju eest hüvitist. Seeläbi võib Läti Vabariigile, kellele kuulub vastavalt 100% ja 52,6% kostjate osadest, tekkida oluline kahju, mis riivab riigi majanduslikke huve ja seab ohtu riigi julgeoleku.

17.

Neil asjaoludel otsustas Augstākās tiesas Senāts menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

18.

Esimese eelotsuse küsimusega soovib Augstākās tiesas Senāts sisuliselt teada, kas Leedu kohtus toimunud kahju hüvitamise menetluse ja konkreetselt 31. detsembri 2008. aasta otsuse puhul on tegemist tsiviil- ja kaubandusasjaga määruse (EÜ) nr 44/2001 artikli 1 lõike 1 tähenduses.

19.

Sellele küsimusele vastamiseks tuleb esmalt välja selgitada, mida tuleb pidada „tsiviil- ja kaubandusasjadeks” määruse (EÜ) nr 44/2001 tähenduses. Seejuures tuleb analüüsida Euroopa Kohtu praktikat selle koosseisutunnuse kohta (allpool jaotis 1) ja kanda seeläbi saadud teadmised üle põhikohtuasja asjaoludele (allpool jaotis 2).

20.

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ( 5 ) tuleb mõistet „tsiviil- ja kaubandusasi” tõlgendada liidu õiguse autonoomse mõistena, seejuures tuleb tugineda määruse (EÜ) nr 44/2001 eesmärkidele ja ülesehitusele ning kõikidest siseriiklikest õigussüsteemidest tulenevatele üldpõhimõtetele. ( 6 )

21.

Kuna määrus (EÜ) nr 44/2001 asendab Brüsseli konventsiooni ( 7 ) liikmesriikidevahelistes suhetes ( 8 ), kehtivad Euroopa Kohtu tõlgendused konventsiooni sätete kohta ka määruse (EÜ) nr 44/2001 asjaomaste sätete suhtes. ( 9 ) See on nii ka määruse (EÜ) nr 44/2001 artikli 1 lõike 1 puhul, millel on samasugune koht ja ülesanne nagu Brüsseli konventsiooni artikli 1 lõikel 1. ( 10 )

22.

Eespool viidatud sätteid käsitleva väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võivad kohtulahendid jääda pooltevaheliste õigussuhete olemuslikest tunnustest või vaidluse esemest tulenevalt määruse (EÜ) nr 44/2001 kohaldamisalast välja. ( 11 )

23.

Selleks et tuvastada, kas tegemist on tsiviil- ja kaubandusasjaga, tuleb seega esmalt välja selgitada põhikohtuasja poolte vahelistele õigussuhetele iseloomulikud tegurid (allpool jaotis 2a) ja seejärel – põhikohtuasja vaidluse eseme tuvastamiseks (allpool jaotis 2b) – asjaomase nõude aluseks olevad asjaolud ning uurida hagi alust ja hagi menetlemise korda. ( 12 )

24.

Esmalt tuleb analüüsida põhikohtuasja hageja ja kostjate vahelisi õigussuhteid, mida arvestades pandi väidetavalt toime Euroopa Liidu konkurentsiõiguse rikkumine, mille alusel esitatakse kahjuhüvitise nõue.

25.

Nagu nähtub eelotsusetaotlusest, osalevad Lidosta Rīga ja Air Balticu näol põhikohtuasjas algatatud kohtuvaidluses kaks ettevõtjat, kelle aktsiatest kuulub vastavalt 100% ja 52,6% Läti riigile.

26.

See asjaolu iseenesest aga ei välista veel määruse (EÜ) nr 44/2001 kohaldamist. Määrav on hoopis see, kas kõnealune õigussuhe on seotud avaliku võimu teostamisega. ( 13 ) Kui sellega tegemist ei ole, võib määrus (EÜ) nr 44/2001 olla kohaldatav.

27.

Seda küsimust tuleb järgnevalt uurida põhikohtuasja poolte vahelisi õigussuhteid silmas pidades.

28.

flyLAL‑i ja Air Balticu vahelise õigussuhte puhul ei vaja õigussuhete olemuse küsimus põhjalikumat uurimist.

29.

Mõlemad ettevõtjad konkureerivad pakkujatena õhuveoteenuste turul ja klientidena lennujaamateenuste kasutamise turul. Seejuures ei teosta kumbki pool teise poole suhtes avalikku võimu, milleks puudub õigus eraõiguslikel isikutel. ( 14 )

30.

Sama vähe iseloomustab avaliku võimu teostamine ka flyLAL‑i ja Lidosta Rīga vahelist õigussuhet.

31.

Selle õigussuhte keskmes on Riia lennujaama kasutamine flyLAL‑i poolt lennujaamatasu eest. Lennujaama kasutamine seisneb peamiselt lennukite, lennureisijate ja lasti käitlemises. Lennujaama kasutajate suhtes tegutseb Läti Vabariik – oma 100‑protsendilise tütarettevõtja Lidosta Rīga kaudu – lennujaamateenuste turgu Riia lennujaamas avades seega eraõiguse tasandil. ( 15 ) Iga teine eraõiguslik ettevõtja – näiteks eralennujaama käitaja – saaks neid teenuseid osutada samamoodi. ( 16 )

32.

Seda ei muuda ka asjaolu, et Lidosta Rīga peab lennujaamatasu kehtestamisel ja eelkõige tasu vähendamisel või vähendamata jätmisel lähtuma Läti Vabariigi õigusaktide sätetest, mis on üldkohaldatavad. See seotus puudutab nimelt Läti Vabariigi kui aktsionäri ja Lidosta Rīga kui tema 100‑protsendilise tütarettevõtja vahelist suhet ega laiene Lidosta Rīga ja flyLAL‑i kui lennujaama kasutaja vahelisele suhtele.

33.

Samuti ei ole oluline see, kas Lidosta Rīgal on õigus kasutada tema poolt kogutud tasusid enda äranägemise järgi või peab ta ka selles osas juhinduma seadusest. Ka see aspekt ei ole nimelt iseloomulik Lidosta Rīga ja selliste lennujaama kasutajate nagu flyLAL vahelise õigussuhte olemusele, vaid üksnes Lidosta Rīga ja tema aktsionäriks oleva Läti Vabariigi vahelisele õigussuhtele, mida tuleb eespool viidatud õigussuhtest eristada.

34.

Käesoleva põhikohtuasja asjaolud erinevad seega asjaoludest, mille põhjal tehti kohtuotsus LTU ( 17 ). Kuigi viidatud kohtuotsuses oli küsimus samuti tasus õhuvedudega seoses osutatavate teenuste eest, ei olnud konkreetselt kõne all lennujaama majandusliku kasutamise eest makstav tasu. Selle asemel oli tegemist marsruuditasuga aeronavigatsiooniteenuste kasutamise eest – seega olemuslikult avalik-õiguslike huvide eest nagu õhuruumi kontroll ja järelevalve –, mida nõudis lennuettevõtjatelt rahvusvaheline õhuseireorganisatsioon. ( 18 )

35.

Vaid selliseid marsruuditasusid silmas pidades asus Euroopa Kohus kohtuotsuses LTU seisukohale, et on olemas „seos avaliku võimu teostamisega”. ( 19 ) Erinevalt käesolevast asjast esinesid kohtuotsuses LTU seega üldjuhul subordinatsioonisuhtele iseloomulikud tunnused, mis rääkisid avaliku võimu teostamise kasuks.

36.

Siinkohal mõiste „tsiviil- ja kaubandusasi” määratlemiseks toimunud vahetegemine esiteks avaliku võimu teostamisega seotud aeronavigatsiooniteenuste osutamise ja teiseks lennujaamateenuste turu avamise vahel on pealegi kooskõlas Euroopa Kohtu sarnaste kaalutlustega konkurentsiõiguse valdkonnas.

37.

Sellega seoses pidi Euroopa Kohus juba mitmes kohtuotsuses käsitlema lennujaama juhtorgani tegevuse klassifitseerimist. Seejuures jõudis Euroopa Kohus alati järeldusele, et „lennujaamateenus[te] [pakkumine] tasu eest, mis tuleneb eeskätt lennujaamamaksudest”, on majandustegevus ja seega tuleb seda põhimõtteliselt hinnata Euroopa Liidu konkurentsiõiguse alusel. ( 20 ) See ei sõltu sellest, kas seda teostaval üksusel on eraõigusliku või avalik-õigusliku isiku staatus, ega ka mitte tegevuse kasumlikkusest. ( 21 )

38.

Määruse (EÜ) nr 44/2001 artikli 1 lõike 1 seisukohast olulisel vahetegemisel eraõigusliku ja avaliku võimu teostamisel põhineva õigussuhte vahel ning vahetegemisel majandustegevuse ja avaliku võimu teostamise vahel konkurentsiõiguse raames on lisaks terminoloogilisele sarnasusele ka sisuline vastastikune suhe, mis annab alust kasutada kattuvaid hindamiskriteeriume. Seda käsitust järgib ilmselt ka Euroopa Kohus, viidates konkurentsiõigusest lähtuvas kohtuotsuses SAT Fluggesellschaft kohtuotsusele LTU. ( 22 ) Selle põhjal saab teha järelduse, et määruse (EÜ) nr 44/2001 kohaldatavust tuleb hinnata samade kriteeriumide alusel, mille on Euroopa Kohus välja töötanud majandustegevuse tunnuse jaoks konkurentsiõiguse tasandil. Vastasel korral tekiksid raskesti seletatavad vastuolud hindamises, kui tegevust, mis on olemuslikult majandustegevus, ei käsitataks tsiviil- ja kaubandusasjana.

39.

Seega ei iseloomusta ka Lidosta Rīga ja põhikohtuasja hageja vahelist õigussuhet avaliku võimu teostamine, vaid see on olemuslikult majanduslik-eraõiguslik, kuna sisuliselt on tegemist lennujaamateenuste osutamisega tasu eest.

40.

Järgnevalt tuleb uurida, kas ka kohtuvaidluse ese kinnitab pooltevahelise õigussuhte olemuse kohta tehtud järeldusi.

41.

Eelnevalt tuleb viidata sellele, et – nagu rõhutavad Läti Vabariik ja Lidosta Rīga – eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud teavet arvestades on siiski alust kahelda põhikohtuasja hageja kahjuks sõlmitud konkurentsivastase kokkuleppe olemasolus, samuti ei ole Lidosta Rīga seotuse tõttu Läti riigi õigusnormidega sugugi täiesti kindel, et Lidosta Rīga on kuritarvitanud turgu valitsevat seisundit. ( 23 ) Käesolevas menetluses ei pea Euroopa Kohus siiski kontrollima mitte konkurentsirikkumise olemasolu, vaid uurima põhikohtuasjas, mille keskmes on kahjuhüvitise nõue EÜ artikli 81 ja EÜ artikli 82 rikkumise eest, menetletava vaidluse eset sellest aspektist, kas tegemist on tsiviil- ja kaubandusasjaga. ( 24 )

42.

Kohtuvaidluse eseme hindamisel on seejuures määravad asjaomase nõude aluseks olevad asjaolud. Tsiviil- ja kaubandusasjaga ei ole tegemist siis, kui haginõude aluseks on avaliku võimu teostamine. ( 25 ) Selleks ei piisa siiski mis tahes seosest avaliku võimu teostamisega. Otsustav on see, et konkreetselt nõude esitamise kaasa toonud tegevus kujutab endast avaliku võimu teostamist. ( 26 )

43.

Juba uuritud pooltevahelistele õigussuhetele, millele tuginedes on esitatud kahjuhüvitise nõue, iseloomulikud tunnused näitavad juba, et käesoleval juhul ei ole tegemist avaliku võimu teostamisega. Seda järeldust ei sea kahtluse alla tõsiasi, et Euroopa Liidu konkurentsiõiguse rikkumise tõttu tuleneb kahju hüvitamise nõuete olemus liidu õigusest (selle kohta allpool jaotis i), ega käesoleva asja erilised asjaolud, eeskätt riigiasutuste osalus (selle kohta allpool jaotis ii).

44.

Järgnevalt tuleb esmalt üldiselt käsitleda konkurentsiõigusest tulenevate kahju hüvitamise nõuete õiguslikku alust ja neid nõudeid reguleerivaid õigusakte. Seejärel tuleb selle alusel anda hinnang põhikohtuasja esemele.

45.

Kartellikokkuleppes osalevate isikute ja/või turgu valitsevat seisundit kuritarvitanud ettevõtjate kohustus hüvitada kahju on vahetult esmasest õigusest tulenev liidu õiguse põhimõte ( 27 ).

46.

Euroopa Kohus on juba korduvalt sedastanud, et arvestades seda, et EÜ artiklil 81 on vahetu õigusmõju üksikisikute vahelistele suhetele ja nendest sätetest tulenevad isikutele õigused, ( 28 ) oleks viidatud sättes sisalduva keelu kasulik mõju kaheldav, kui igaüks, kellele on konkurentsi piirava või kahjustava lepingu või tegevusega tekitatud kahju, ei saaks nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist. ( 29 )

47.

Kuigi Euroopa Kohtul ei ole seni veel olnud võimalust seda hinnata, ei tohiks tekkida tõsist kahtlust, et eelöeldu käib ka Euroopa Liidu konkurentsiõiguse teise keskse sätte, nimelt EÜ artikli 82 kohta.

48.

Tsiviilkohtumenetlust reguleerivate Euroopa Liidu õigusnormide kohaselt on asjaomaste kahju hüvitamise hagide puhul, mis on esitatud ettevõtjate vastu, kes on rikkunud EÜ artiklit 81 või EÜ artiklit 82, tegemist tsiviil- ja kaubandusasjadega määruse (EÜ) nr 44/2001 artikli 1 lõike 1 tähenduses. ( 30 ) Euroopa Komisjon rõhutas seda hiljuti veel kord konkurentsiõigusega seotud jõustamisdirektiivi ettepanekus. ( 31 )

49.

Arvestades käesoleva asja erilisi asjaolusid, nimelt asjaolu, et ettevõtjad, kellelt nõutakse kahju hüvitamist, on riigi omanduses, ning eeskätt aspekti, et konkurentsiõiguse rikkumine on väidetavalt ette nähtud Läti riigi õigusaktide sätetega, tuleb siiski küsida, kas sellise suhte klassifitseerimisest eraõiguslikuks võib lähtuda ka in casu.

50.

Leian, et sellele küsimusele tuleb vastata jaatavalt. Selle kasuks räägivad järgmised aspektid:

51.

Nagu märgitud juba punktis 38, tuleb vahetegemisel eraõigusliku ja avaliku võimu teostamisel põhineva õigussuhte vahel määruse (EÜ) nr 44/2001 kohaldamisala silmas pidades kasutada samu kriteeriume nagu vahetegemisel ettevõtjate majandustegevuse ja avaliku võimu teostamise vahel EÜ artiklite 81 ja 82 tähenduses.

52.

Sellest lähtudes tuleb käesolevas asjas ka küsimusele kohtuvaidluse eseme kohta, millega soovitakse lõppkokkuvõttes teada, kas nõude aluseks on avaliku võimu teostamine ( 32 ), vastata, et olulised avalik-õiguslikud tunnused puuduvad; esiteks on tegevus, milles seisneb nõude aluseks olnud konkurentsiõiguse rikkumine, käesolevas asjas seega erinevate määradega lennujaamatasude kehtestamine Lidosta Rīga poolt, vahetult seotud asjaomase ettevõtja majandustegevusega, nimelt lennujaama käitamisega. Teiseks võivad EÜ artikkel 81 ja EÜ artikkel 82, millele nõude esitamisel tugineti, olla üldse kohaldatavad vaid siis, kui kahjuhüvitise maksmiseks kohustatud ettevõtja ei teosta avalikku võimu, vaid tegeleb just majandustegevusega.

53.

Juba selle põhjal saab teha järelduse, et menetluses oleva kahju hüvitamise hagi (ja hagi tagamise taotluse) puhul peab tegemist olema tsiviil- ja kaubandusasjaga määruse (EÜ) nr 44/2001 artikli 1 lõike 1 tähenduses.

54.

Ka tõsiasi, et hageja seisukohast nõude aluseks olnud asjaolud ei ole seotud mitte ainult Euroopa Liidu konkurentsiõigusega, vaid ka siseriiklike õhuvedu reguleerivate õigusnormidega, ei anna alust teha teistsugust järeldust. Käesolevat kahju hüvitamise hagi ei ole nimelt esitatud Läti õigusnormide vastu ja seega ei puuduta see riigi tegevust avaliku õiguse reguleerimisalas (acta iure imperii), mida tuleb järgnevalt ammendavalt käsitleda.

55.

Nagu nähtub eelotsusetaotlusest, on eelotsusetaotluse esitanud kohus ilmselt seisukohal, et põhikohtuasja hageja vaidlustab kahju hüvitamise hagiga lõppkokkuvõttes Läti Vabariigi õigusnormid.

56.

Sellega seoses tuleb esmalt märkida, et riigi vastutus acta iure imperii eest ei kuulu tõepoolest määruse (EÜ) nr 44/2001 kohaldamisalasse. Määruse (EÜ) nr 44/2001 10. jaanuaril 2015 jõustunud uus redaktsioon sisaldab selles osas õigusakti selgitavat täiendust. ( 33 )

57.

Peale selle tuleb tõdeda, et vastavalt riigi kohtuliku immuniteedi üldtunnustatud põhimõttele – par in parem non habet imperium – ei saa ühte riiki acta iure imperii tõttu allutada teise riigi kohtuvõimule. ( 34 )

58.

Sellegipoolest puudub eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud kahtlustel minu arvates alus.

59.

Esiteks ei taotleta Leedus toimunud põhimenetluses esitatud hagiga mitte õigusnormide kontrollimist, vaid üksnes konkurentsiõiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Kuigi Euroopa Kohus on korduvalt märkinud, et konkurentsiõigusel põhinevate kahju hüvitamise nõuete ulatuslikum esitamine aitaks olulisel määral säilitada tõhusat konkurentsi Euroopa Liidus ( 35 ) ja oleks seega ka üldistes huvides, ei muuda see ühe või mitme eraõiguslikult tegutseva, kuid riigi omanduses oleva ettevõtja vastu esitatud kahju hüvitamise hagi menetlust veel riigi õigusaktide kontrollimise menetluseks. See peab paika isegi juhul, kui riigi õigusaktid, näiteks käesoleval juhul lennujaamatasusid reguleerivad Läti õigusnormid mõjutasid kõnealust konkurentsiõiguse rikkumist vähemasti kaudselt.

60.

Teiseks ei too ka EÜ artikli 81 lõikest 2 tulenev tühisus, millele viitas eelotsusetaotluse esitanud kohus, kaasa teistsugust hinnangut.

61.

Asjaolu, et kartellikokkulepete sõlmimise keelu rikkumine toob vastavalt EÜ artikli 81 lõikele 2 kaasa ka konkurentsivastase kokkuleppe tühisuse, on nimelt seotud vaid konkreetse kokkuleppe endaga – seega Lidosta Rīga ja Air Balticu vahelist majandussuhet reguleeriva kokkuleppega –, mitte aga Läti õigusnormidega, mis kokkuleppe sõlmimist väidetavalt kaudselt mõjutasid. Kui kõnealused õigusnormid peaksid olema liidu konkurentsiõigusega tõepoolest vastuolus, võiks liidu õiguse ülimuslikkus nende kohaldamist tõesti takistada. See ei oleks aga kahju hüvitamise hagi vahetu tagajärg.

62.

EÜ artikli 81 lõikest 2 automaatselt tulenev tühisus ei muuda subjektiivset kahju hüvitamise hagi siiski riigi õigusaktide objektiivse kontrolli menetluseks.

63.

Esimesele eelotsuse küsimusele tuleb seega vastata nii, et selline esialgse õiguskaitse korras hagi tagamise meetmeid käsitlev kohtuvaidlus nagu põhikohtuasjas, millega seotud põhimenetluse raames nõuab eraõiguslik lennuettevõtja Euroopa Liidu konkurentsiõiguse väidetava rikkumise tõttu kahjuhüvitist ka riigi omanduses olevalt ettevõtjalt, kes võimaldab tal kasutada lennujaama lennujaamatasu eest, on tsiviil- ja kaubandusasi määruse (EÜ) nr 44/2001 artikli 1 lõike 1 tähenduses, kuigi lennujaamatasud ja nende tasude võimalik vähendamine võib olla kindlaks määratud siseriiklike õigusnormidega.

64.

Teise ja kolmanda eelotsuse küsimusega, mida võib uurida üheskoos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt esmalt teada, kas sellist konkurentsiõigusel põhinevat kahju hüvitamise menetlust nagu põhikohtuasjas tuleb pidada menetluseks, mis käsitleb äriühingu organite otsuste kehtivust määruse (EÜ) nr 44/2001 artikli 22 punkti 2 tähenduses. Juhul kui see on nii, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus lisaks teada, kas määruse (EÜ) nr 44/2001 artikli 35 lõige 1 koostoimes artikli 22 punktiga 2 ei luba juhul, kui põhimenetlus toimus mõnes muus kohtus kui määruse (EÜ) nr 44/2001 artikli 22 punkti 2 kohaselt pädev kohus, tunnustada ka selle teise kohtu hagi tagamise meetmete kehtestamise otsust.

65.

Teisele eelotsuse küsimusele tuleb vastata eitavalt, mistõttu puudub vajadus uurida kolmandat eelotsuse küsimust.

66.

Seda seetõttu, et põhimenetluses esitatud hagi ja hagi tagamise taotluse esemeks, millega on tegemist eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli olevas põhikohtuasjas, on sisuliselt hageja kahjuhüvitise nõue, mitte aga „äriühingute [...] asutamise või likvideerimise õiguspärasus või nende organite otsuse[...]d” määruse (EÜ) nr 44/2001 artikli 22 punkti 2 tähenduses.

67.

Kahjuhüvitise nõudega vaidlustab hageja kaudselt küll ka Lidosta Rīga tasupoliitika, mis – olles küll kindlaks määratud õigusaktidega – võis siiski lõpuks kajastuda ka Lidosta Rīga aktsionäride või juhatuse otsustes.

68.

Määruse (EÜ) nr 44/2001 artikli 22 punkt 2 on aga olemuselt erinorm, mida tuleb seetõttu tõlgendada kitsalt. Selle eesmärk on näha kohtualluvus äriühingu asukohas ette üksnes selliste hagide puhul, mis vahetult puudutavad sättes ammendavalt loetletud vaidlusesemeid. Kuna käesoleval juhul ei ole aga tegemist vahetult otsuse peale esitatud vaidlustamis- või tühistamishagiga ja näib, et konkreetset otsust ei ole nimetatud ega vaidlustatud isegi põhimenetluses, siis ei ole käesoleval juhul asjakohane ei määruse (EÜ) nr 44/2001 artikli 22 punkt 2 ega artikkel 35 osas, milles see viitab sama määruse artiklile 22.

69.

Teisele eelotsuse küsimusele tuleb seega vastata nii, et selline kahju hüvitamise menetlus, nagu on kõne all põhimenetluses, ei ole menetlus, millega vaidlustatakse äriühingute organite otsuste õiguspärasus määruse (EÜ) nr 44/2001 artikli 22 punkti 2 tähenduses.

70.

Neljanda eelotsuse küsimusega soovib Augstākās tiesas Senāts sisuliselt teada, kas hagi tagamise otsuse tunnustamine on vastuolus liikmesriigi avaliku korraga, kui esiteks ei ole põhjendatud selle summa märkimisväärset suurust, mille tagamiseks toimus vara esialgne arestimine, ja kui teiseks võib tekkida kahju, mida hageja ei ole võimeline hüvitama, mille tagajärjel riivatakse selle riigi majanduslikke huve, kus tunnustamist taotletakse, ning järelikult võidakse seada tõsiselt ohtu riigi julgeolek.

71.

Sissejuhatuseks tuleb märkida, et määruse (EÜ) nr 44/2001 artikli 34 punkti 1 tuleb vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ( 36 ) tõlgendada kitsalt, kuna see kujutab endast takistust määruse ühe põhieesmärgi saavutamisel. ( 37 ) Seetõttu võib viidatud sättes osutatud avaliku korra (ordre public) tingimusele tugineda üksnes erandjuhtudel. ( 38 )

72.

Kuigi liikmesriikidele jääb sellega seoses määruse (EÜ) nr 44/2001 artikli 34 punktis 1 sätestatud reservatsiooni alusel põhimõtteliselt vabadus kooskõlas oma siseriikliku õigusega ise kindlaks määrata, millised on nende avaliku korraga seotud nõuded, tulenevad selle mõiste piirid siiski nimetatud määruse tõlgendusest. ( 39 ) Seega on Euroopa Kohus hoolimata sellest, et ta ei saa otsustada liikmesriigi avaliku korra sisu üle, siiski pädev kontrollima piire, mille raames võib liikmesriigi kohus sellele mõistele tugineda, et jätta teise liikmesriigi kohtu otsus tunnustamata. ( 40 ) Kohtuotsuse täitmisele pööramise taotluse saanud liikmesriigi kohus ei või põhimõtteliselt kontrollida, kas päritoluliikmesriigi kohus on täpselt hinnanud õiguslikke ja faktilisi asjaolusid. ( 41 )

73.

Määruse (EÜ) nr 44/2001 artikli 34 punktis 1 osutatud avaliku korra (ordre public) tingimusele tuginemine on seega lubatud üksnes juhul, kui teises liikmesriigis tehtud otsuse tunnustamine või täitmisele pööramine kahjustaks lubamatult selle liikmesriigi õiguskorda, kus tunnustamist või täitmist taotletakse, riivates mõnda õiguse aluspõhimõtet. Kahjustamine peab kujutama endast selle liikmesriigi õiguskorras, kus täitmisele pööramist taotletakse, olulise tähtsusega õigusnormi või selles õiguskorras põhiõigusena käsitletava õiguse ilmselget rikkumist. ( 42 )

74.

Igal juhul ei ületa liikmesriigi kohus talle avaliku korra (ordre public) rikkumise eeldamiseks seatud piire siis, kui täitmisele pööramisest keeldumine hoiab ära EIÕK‑s või liidu õiguskorras tunnustatud põhiõiguste ilmselge rikkumise. ( 43 )

75.

Käesolevas asjas võtab eelotsusetaotluse esitanud kohus kõne alla kaks aspekti ja esitab küsimuse, kas need on olulised asumiseks seisukohale, et liikmesriigi avalikku korda on rikutud: esiteks ei ole otsuses, mille tunnustamist taotletakse, selle summa suurust, mille ulatuses hagi tagamist taotletakse, põhjendatud (allpool jaotis 2) ja teiseks on esialgse õiguskaitse korras hagi tagamise otsuse täitmisele pööramisel väidetavalt „riigi julgeolekut” ohustavad rahalised tagajärjed (allpool jaotis 3).

76.

Esiteks lähtub eelotsusetaotluse esitanud kohus avaliku korra (ordre public) rikkumise eeldamisel sellest, et selle summa suurust, mille ulatuses esialgse õiguskaitse korras hagi tagamist taotleti, ei ole täpsemalt põhjendatud ja et Leedu kohus tugines summa määramisel, mille ulatuses hagi tagati, peamiselt täpsemalt määratlemata ja toimikutele lisatud „eksperdihinnangutele”.

77.

Sellega seoses tekib esiteks põhimõtteline küsimus, mis puudutab kooskõla EIÕK artiklis 6 ja põhiõiguste harta artikli 47 teises lõigus sätestatud õiglase kohtumõistmise põhimõttega ( 44 ), ja teiseks küsimus, mis puudutab – vähemalt osaliselt – puuduliku põhjendamise võimalikke tagajärgi tsiviil- ja kaubandusasjades tehtud kohtuotsuse tunnustatavusele avaliku korraga seotud huve arvestades.

78.

Selle kohta märgib Euroopa Inimõiguste Kohus oma väljakujunenud kohtupraktikas, et EIÕK artikli 6 lõikes 1 sätestatud õigus õiglasele kohtumõistmisele hõlmab põhimõtteliselt kohtute kohustust oma otsuseid ka põhjendada. ( 45 ) Ühtlasi on Euroopa Inimõiguste Kohus aga korduvalt viidanud ka sellele, et põhjendamiskohustusele esitatavad nõuded ei tohi olla liiga kõrged ja need võivad olenevalt otsusest ja konkreetse asja asjaoludest erineda. ( 46 ) Seejuures võib arvesse võtta eeskätt ka kohtulahendi liiki ja liikmesriikide õiguskordades esinevaid erinevusi.

79.

Kohtuotsuste põhjendamise kohustusel on seejuures kahesugune eesmärk: esiteks tuleb sellega tagada õigus olla ära kuulatud, see tähendab tagada, et kohus poolte seisukohti piisavalt hindab. ( 47 ) Teiseks peab põhjendamiskohustus seadma kaotanud poole olukorda, kus tal on võimalik aru saada, miks kohtuotsus tema kahjuks tehti, ja otsus vajaduse korral edasi kaevata. Ilma piisava põhjenduseta ei saaks määratleda ka otsuse materiaalse seadusjõu ulatust ning hageja võiks näiteks sama nõude alusel nõuda veel ühe kohtuotsuse tegemist. ( 48 )

80.

Kui käesoleva asja puhul lähtuda sellest käsitusest, tuleb tõdeda, et kostjatele täiesti arusaamatu ja täielikult õhust võetud summa, mille ulatuses hagi tagamist taotleti, ei ole ühelt poolt kooskõlas õigusega õiglasele kohtumõistmisele ja järelikult ka avaliku korraga (ordre public). Teiselt poolt ei olnud põhikohtuasjas, milles tugineti ikkagi eksperdihinnangutele, asi ilmselgelt nii ja pealegi ei või põhjendamisele seada õigustamatult kõrgeid nõudeid. Kui näiteks teatavates õiguskordades on kasutusel laialdaselt aktsepteeritavad, kuid ebapiisavalt selged ja konkreetsetest asjaoludest lähtuvad kahju hindamise meetodid, ei oleks mõistetav, kui nende kohaldamine – kaasatuna muus osas piisavalt põhjendatud otsusesse, mida saab edasi kaevata – tooks kaasa EIÕK artikli 6 või põhiõiguste harta artikli 47 teise lõigu rikkumise ja oleks liikmesriigi avaliku korra aspektist problemaatiline. ( 49 )

81.

Üle kantuna avaliku korra (ordre public) rikkumise olemasolu küsimusele tähendab see lõppkokkuvõttes, et selle summa suuruse, mille ulatuses hagi tagamist taotleti, vähem täpsemat põhjendamist ei või mingil juhul käsitleda isoleeritult. Oluline on hoopis kõnealune otsus tervikuna, kusjuures arvesse tuleb võtta otsuse lisasid ja eelkõige seda, kas otsuse adressaadil oli mõistlik võimalus riigis, kus otsus tehti, otsus edasi kaevata ja esitada väidetava rikkumise väide. ( 50 )

82.

Käesolevas asjas on seega igati alust asuda seisukohale, et selle summa suuruse, mille ulatuses hagi tagamist taotleti, vähem täpne põhjendamine ei ole avaliku korra (ordre public) rikkumise tuvastamiseks piisav, liiatigi kuna summa suurus on tõendatud eksperdihinnanguga ja oli ka Leedus toimunud apellatsioonimenetluse ese. Seega näib, et õigust õiglasele kohtumõistmisele on põhimõtteliselt järgitud, kuigi otsuse enda puhul oleks põhjendus võinud olla põhjalikum.

83.

Pärast järelduse tegemist, et puuduliku põhjendamise väide ei ole avaliku korra (ordre public) rikkumise tuvastamiseks piisav, tuleb lõpetuseks käsitleda küsimust, mil määral võivad kohtuotsuse täitmisele pööramise majanduslikud tagajärjed olla olulised avaliku korra (ordre public) aspektist.

84.

Eelnevalt tuleb taas meenutada, et avaliku korra (ordre public) kontseptsioon on seotud täitmisele pööramise taotluse saanud riigi õiguskorras olulise tähtsusega õigusnormi või seal põhiõigusena tunnustatud õiguse ilmselge rikkumise ärahoidmisega. ( 51 ) Seega kaitstakse õiguslikke või vähemasti õigusnormis kajastuvaid huve, mis puudutavad asjaomase liikmesriigi poliitilist, majanduslikku, sotsiaalset või kultuurilist korda.

85.

Ebapiisavad on seevastu aga puhtalt majanduslikud huvid, nagu rahalise kahju oht, olgugi et see võib olla suur. See peab põhimõtteliselt paika isegi siis, kui kõne all on sellise avaliku võimu kandja – käesoleval juhul Läti Vabariik – huvid ( 52 ), kes tegutseb turuosalisena riigi omanduses oleva ettevõtja kaudu ja kellele võib sellega seoses tekkida kahju.

86.

Majanduslik huvi peab aga eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates muutuma õiguslikult oluliseks ja määruse (EÜ) nr 44/2001 artikli 34 punkti 1 kohaselt arvessevõetavaks huviks siis, kui tekkida võiv majanduslik kahju seab õiguskorra ja „riigi julgeoleku” piisavalt konkreetselt ohtu. Kuidas see aga põhikohtuasja asjaoludel toimuma peab, seda eelotsusetaotluse esitanud kohus siiski ei selgita. Eelkõige ei esita eelotsusetaotluse esitanud kohus mingeid tõendeid selle kohta, et kõnealused meetmed – nagu märgib Lidosta Rīga – võivad Riia lennujaama sõjalis-strateegilist rolli märkimisväärselt kahjustada. Seda aspekti ei pea eelotsuse küsimusele vastamisel seega arutama, kuna eelotsusetaotluse esitanud kohtu eelotsusetaotluses, mis katab eelotsuse küsimuse õigusliku ja faktilise raamistiku ( 53 ), on kõne all üksnes „riigi majanduslike huvide rikkumine”.

87.

Kas riiki ähvardava majandusliku kahjuga seotud avaliku korra (ordre public) rikkumist saab üldse eeldada – kusjuures teadaolevalt puudub selle küsimuse kohta asjaomane kohtupraktika –, on mõisteliselt ja ülesehituslikult vägagi kaheldav, kuna majanduslikud kaalutlused ei ole avaliku korra (ordre public) olemusele põhimõtteliselt omased.

88.

Seda küsimust võib käesolevas asjas pidada siiski hüpoteetiliseks ja see võib jääda lahtiseks, kuna erinevalt lõplikult sõnastatud eelotsuse küsimusest, mis riigi julgeoleku tõsist ohtu seadmist just eeldab, ei saa eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt teatavaks tehtud asjaolusid kogumina hinnates sellisest erandolukorrast lähtuda isegi ligikaudu 58 miljoni euro suuruse majandusliku kahju ohu korral. Olgu see summa kui suur tahes – riiki kui tervikut kahjustavate tagajärgede tekitamiseks ei ole see tõenäoliselt siiski piisav. See peab paika seda enam, et täitmisele pööramise meetmete puhul on sisuliselt tegemist arestimisega, mis vara terviklikkust ja hüvede jaotust iseenesest ei riiva.

89.

Majanduslike tagajärgede pehmendamise küsimuse kohta on Euroopa Kohus teistsuguses seoses küll märkinud, et hagi tagamisel tuleb alati tagada ka väljamõistetud summa tagasimaksmine juhuks, kui nõude esitaja nõuet põhimenetluses ei rahuldata. ( 54 ) Kõnealune kohtupraktika on aga seotud korraldustega, mille adressaat pidi hagi tagamise teel nõude esitajale esialgu maksma. See ei laiene seevastu sellistele hagi tagamise otsustele, millega nähti ette ajutine arestimine, millega on tegemist põhikohtuasjas.

90.

Avaliku korra (ordre public) rikkumise olemasolu eeldamiseks ei saa seega leida arvestatavaid põhjusi ka majanduslikele kaalutlustele tuginedes.

91.

Neljandale eelotsuse küsimusele tuleb seega vastata nii, et täitmisele pööratava otsuse puudulikust põhjendamisest ega täitmisele pööramisega kaasnevatest majanduslikest tagajärgedest ei tulene arvestatavaid põhjusi, mis lubaksid tunnustamisest keelduda avaliku korra (ordre public) kaalutlustel.

92.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsuse küsimustele järgmiselt: