EUROOPA KOHTU OTSUS

5. oktoober 2000(*)

Direktiiv 98/43/EÜ – Tubakatoodete reklaam ja sponsorlus – Õiguslik alus – EÜ asutamislepingu artikkel 100a (muudetuna EÜ artikkel 95)

Kohtuasjas C‑376/98,

Saksamaa Liitvabariik (esindaja: C.‑D. Quassowski, liitvabariigi rahandusministeeriumi Regierungsdirektor, keda abistas Berliini advokaat J. Sedemund, liitvabariigi rahandusministeerium, Referat EC2 Graurheindorfer Straße 108, D-53117 Bonn,

hageja,

versus

Euroopa Parlament (esindajad: õigustalituse juhataja C. Pennera ja sama talituse ametnik N. Lorenz), kohtudokumentide kättetoimetamise aadress: Euroopa Parlamendi sekretariaat, Kirchberg, Luxembourg,

ja

Euroopa Liidu Nõukogu (esindajad: õigustalituse juhataja R. Gosalbo Bono, sama talituse ametnikud A. Feeney ja S. Marquardt), kohtudokumentide kättetoimetamise aadress: Euroopa Investeerimispanga õigusosakonna peadirektor A. Morbilli, boulevard Konrad Adenauer 100, Luxembourg,

kostjad,

keda toetasid

Prantsuse Vabariik (esindajad: välisministeeriumi õigusosakonna asedirektor J.‑F. Dobelle ja sama osakonna asjur R. Loosli-Surrans, hiljem sama osakonna asedirektor R. Rispal-Bellager ja R. Loosli-Surrans), kohtudokumentide kättetoimetamise aadress: Prantsuse Suursaatkond, boulevard Joseph II 8B, Luxembourg,

Soome Vabariik (esindajad: valtionasiamiehet H. Rotkirch ja T. Pynnä), kohtudokumentide kättetoimetamise aadress: Soome Suursaatkond, rue Heinrich Heine 2, Luxembourg,

Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik (esindaja: Treasury Solicitor’s Departmenti ametnik M. Ewing, keda abistas N. Paines, QC), Ühendkuningriigi Suursaatkond, boulevard Roosevelt 14, Luxembourg,

ja

Euroopa Ühenduste Komisjon (esindajad: õigustalituse ametnikud I. Martínez del Peral ja U. Wölker), kohtudokumentide kättetoimetamise aadress: sama talituse ametnik C. Gómez de la Cruz, Centre Wagner, Kirchberg, Luxembourg,

menetlusse astujad,

mille esemeks on nõue tühistada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. juuli 1998. aasta direktiiv 98/43/EÜ tubakatoodete reklaami ja sponsorlusega seotud õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta liikmesriikides (EÜT L 213, lk 9),

EUROOPA KOHUS,

koosseisus: president G. C. Rodríguez Iglesias, kodade esimehed J. C. Moitinho de Almeida (ettekandja), D. A. O. Edward, L. Sevón ja R. Schintgen, kohtunikud P. J. G. Kapteyn, C. Gulmann, A. La Pergola, J.‑P. Puissochet, P. Jann, H. Ragnemalm, M. Wathelet ja F. Macken,

kohtujurist: N. Fennelly,

kohtusekretär: asekohtusekretär H. von Holstein ja ametnik L. Hewlett,

arvestades kohtuistungi ettekannet,

olles 12. aprilli 2000. aasta kohtuistungil ära kuulanud suulised märkused, mida esitasid Saksamaa Liitvabariik (esindaja: C.‑D. Quassowski, keda abistas J. Sedemund), parlament (esindajad: C. Pennera ja N. Lorenz), nõukogu (esindajad: R. Gosalbo Bono, A. Feeney ja S. Marquardt), Prantsuse Vabariik (esindaja: R. Loosli-Surrans), Soome Vabariik (esindaja: T. Pynnä), Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik (esindaja: Treasury Solicitor’s Departmenti ametnik G. Amodeo, keda abistasid professor R. Cranston, QC, MP, Her Majesty’s Solicitor General for England & Wales, ja N. Paines) ning komisjon (esindajad: I. Martínez del Peral ja U. Wölker),

olles 15. juuni 2000. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Saksamaa Liitvabariik esitas EÜ asutamislepingu artikli 173 (muudetuna EÜ artikkel 230) alusel hagiavalduse, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 19. oktoobril 1998, paludes tühistada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. juuli 1998. aasta direktiivi 98/43/EÜ tubakatoodete reklaami ja sponsorlusega seotud õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta liikmesriikides (EÜT L 213, lk 9, edaspidi „direktiiv”).

2        Euroopa Kohtu presidendi 30. aprilli 1999. aasta määrusega lubati Prantsuse Vabariigil, Soome Vabariigil, Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigil ning Euroopa Ühenduste Komisjonil astuda menetlusse Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu nõuete toetuseks.

3        Direktiiv võeti vastu EÜ asutamislepingu artikli 57 lõike 2 (muudetuna EÜ artikli 47 lõige 2), EÜ asutamislepingu artikli 66 (muudetuna EÜ artikkel 55) ja EÜ asutamislepingu artikli 100a (muudetuna EÜ artikkel 95) alusel.

4        Direktiivi artikkel 2 sätestab:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

1)      tubakatooted – kõik suitsetamiseks, nuusutamiseks, imemiseks ja mälumiseks ettenähtud tooted, kui need on vähemalt osaliselt valmistatud tubakast;

2)      reklaam – iga liiki kaubanduslikud teated, mille eesmärk on kas otseselt või kaudselt soodustada tubakatoote tarbimist, sealhulgas reklaam, mis tubakatoodet otseselt mainimata püüab reklaamikeelust kõrvale hiilida, kasutades tootenimesid, kaubamärke, sümboleid või muid tubakatoodet eristavaid elemente;

3)      sponsorlus – iga avalik või eratoetus üritusele või tegevusele, mille eesmärk on kas otseselt või kaudselt soodustada tubakatoote tarbimist;

4)      tubakamüügikoht – iga koht, kus pakutakse müügiks tubakatooteid.”

5        Direktiivi artikkel 3 sätestab:

„1.      Ilma et see piiraks direktiivi 89/552/EMÜ kohaldamist, keelatakse ühenduses igasugune reklaam ja sponsorlus.

2.      Lõige 1 ei takista liikmesriigil lubada, et enne 30. juulit 1998 ühe või mitme ettevõtte poolt turustatud tubakatoodete ning muude toodete või teenuste tähistamiseks heas usus kasutatud tootenime kasutatakse nende muude kaupade või teenuste reklaamimiseks.

Sellist tootenime võib kasutada vaid siis, kui see toimub viisil, mis selgelt erineb tubakatootel kasutatud viisist ilma mingi täiendava eristusmärgita, mida juba kasutatakse tubakatoote jaoks.

3.       a) Liikmesriigid tagavad, et tubakatoode ei kanna muude toodete või teenuste tootenime, kaubamärki, sümbolit või muid eristusmärke, välja arvatud juhul, kui tubakatoodet on juba selle nime, kaubamärgi, sümboli või muu eristusmärgi all turustatud artikli 6 lõikes 1 osutatud kuupäeval.

b) Lõikes 1 toodud keelust ei tohi kõrvale hiilida ühegi toote või teenuse osas, mida tuuakse turule või turustatakse artikli 6 lõikes 1 toodud kuupäevast alates, kasutades selleks tubakatoote jaoks juba kasutatavaid tootenimesid, kaubamärke, sümboleid ja muid eristusmärke.

Selleks on vaja esitada toote või teenuse tootenimi, kaubamärk, sümbol või muu eristusmärk viisil, mis selgelt eristub sellest, mida kasutatakse tubakatoote jaoks.

4.       Keelatakse igasugune tasuta levitamine, mille eesmärk või otsene või kaudne tagajärg on tubakatoote reklaamimine.

5.       Käesolevat direktiivi ei kohaldata:

–        teatiste suhtes, mis on suunatud ainult tubakakaubanduses tegutsevatele erialainimestele,

–        müügiks pakutavate tubakatoodete esitlemise suhtes ja nende hindade näitamise suhtes tubakamüügikohtades,

–        ostjatele suunatud reklaami suhtes tubakatoodete müügile spetsialiseerunud asutustes ja nende vitriinidel või – kui on tegemist asutustega, mis müüvad erinevaid kaupu või teenuseid – kohtades, mis on eraldatud tubakatoodete müügiks, ning müügipunktides, mille suhtes Kreekas kohaldatakse erisüsteemi, mille alusel väljastatakse litsentse sotsiaalsetel põhjustel („periptera”),

–        tubakatoodete reklaame sisaldavate trükiste müügi suhtes, mis on avaldatud ja trükitud kolmandates riikides, kui sellised trükised ei ole ette nähtud peamiselt ühenduse turu jaoks.”

6        Direktiivi artikkel 4 sätestab:

„Liikmesriigid tagavad piisavate ja tõhusate vahendite olemasolu käesoleva direktiivi alusel vastu võetud siseriiklike meetmete kohaldamise tagamiseks ja järelevalveks. Sellisteks vahenditeks võivad olla sätted, mille kohaselt isikud või organisatsioonid, kellel on siseriikliku õiguse kohaselt õigustatud huvi kõrvaldada reklaam, mis ei vasta käesolevale direktiivile, võivad pöörduda sellise reklaami asjus kohtusse või sellise haldusorgani poole, kes on pädev otsustama kaebuste üle või algatama asjakohast kohtumenetlust.”

7        Direktiivi artikkel 5 sätestab:

„Käesolev direktiiv ei takista liikmesriikidel kooskõlas asutamislepinguga kehtestamast tubakatoodete reklaamile või sponsorlusele rangemaid nõudeid, mida nad peavad vajalikuks inimeste tervise kaitse tagamiseks.”

8        Direktiivi artikkel 6 sätestab:

„1.      Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 30. juuliks 2001. Nad teatavad sellest viivitamata komisjonile.

Nende normide vastuvõtmisel lisavad liikmesriigid neisse või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

2.      Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas vastu võetud siseriiklike õigusnormide teksti.

3.      Liikmesriigid võivad artikli 3 lõike 1 kohaldamist edasi lükata:

–        trükiajakirjanduse osas üheks aastaks;

–        sponsorluse osas kaheks aastaks.

Erandlikel ja nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel võivad liikmesriigid ka edaspidi lubada ülemaailmsete sündmuste või tegevuste sponsimist veel kolmeks aastaks, kuid mitte hiljem kui 1. oktoobrini 2006, tingimusel et:

–        sellise sponsorluse korras eraldatavad summad üleminekuaja jooksul vähenevad,

–        reklaami nähtavuse vähendamiseks kõnealustel sündmustel või tegevustel rakendatakse teadlikult nähtavust piiravaid meetmeid.”

9        Saksamaa Liitvabariik esitab oma hagi põhjenduseks seitse väidet, mis on järgmised: asutamislepingu artikkel 100a ei ole direktiivile kohane õiguslik alus, rikutud on asutamislepingu artiklit 57 ja artikli 66 lõiget 2, proportsionaalsuse põhimõtet, subsidiaarsuse põhimõtet, põhiõigusi, EÜ asutamislepingu artikleid 30 ja 36 (muudetuna EÜ artiklid 28 ja 30) ning EÜ asutamislepingu artiklit 190 (muudetuna EÜ artikkel 253).

10      Hageja ja kostjad leiavad, et nende seisukohad artikli 100a kohta kehtivad ka asutamislepingu artikli 57 lõike 2 ja artikli 66 tõlgendamise kohta.

11      Seega tuleb väiteid, et asutamislepingu artikkel 100a, artikli 57 lõige 2 ja artikkel 66 on vääralt valitud direktiivi õiguslikuks aluseks, hinnata koos.

 Väited, mis on seotud väära õigusliku aluse valimisega

 Poolte argumendid

12      Hageja on arvamusel, et asutamislepingu artikkel 100a ei ole direktiivi jaoks kohane õiguslik alus, tuginedes seejuures nii tubakatoodete reklaamituru omadustele kui ka artikli 100a analüüsile.

13      Mis puutub esmalt turu omadustesse, siis rõhutab hageja, et tubakatoodete reklaamimine on põhiliselt selline tegevus, mille mõju ei ulatu üle iga liikmesriigi piiride.

14      Sellega seoses märgib ta, et kui tubakatoodete reklaam töötatakse sageli välja tootja poolt, siis tarbijale suunatud konkreetse reklaamikandja kasutamine sõltub iga turu erijooni arvestavast strateegiast. Reklaami konkreetne vorm, selle muusikaline taust, värvivalik ja muud iga liikmesriigi kultuurilise eripäraga arvestavad tegurid määratakse kindlaks siseriiklikul tasandil.

15      Mis puutub „statsionaarsetesse” reklaamikandjatesse nagu plakatid, kino ning hotellinduses ja toitlustuses (hotellides, restoranides ja kohvikutes) kasutatavad reklaamikandjad, näiteks päikesevarjud ja tuhatoosid, siis on tegemist kaupadega, millega liikmesriikidevahelist kaubandust peaaegu ei toimu ning seni ei ole nende suhtes mingeid piiranguid kehtestatud. Maksudega seotud põhjustel piirduvad ka tasuta toodete jagamist hõlmavad reklaamiviisid siseriiklike turgudega.

16      Mis puutub „mittestatsionaarsetesse” reklaamikandjatesse, siis on teatav majanduslik tähtsus üksnes ajakirjandusel. Ajakirjad ja ajalehed sisaldavad küll tubakatoodete reklaami, kuid nende ühendusesisene kaubandus on väga piiratud mahuga. Ajakirju eksporditakse teistesse liikmesriikidesse koguses, mis jääb selgelt alla 5%. Ajalehti kasutatakse seda tüüpi reklaami avaldamiseks tunduvalt vähem. Saksamaal moodustas tubakatoodete reklaam 1997. aastal päevalehtede kogu reklaamitulust 0,04%.

17      Ajakirjanduse väliskaubanduse väike osakaal seletab seda, miks liikmesriigid, kes keelavad oma riigi ajakirjandusel tubakatoodete reklaami avaldada, selle suhtes takistusi ei kohalda. Belgia ja Iirimaa seadused lubavad sõnaselgelt importida sellist reklaami sisaldavaid ajakirjandusväljaandeid ning Prantsuse kohtutes arutusel olnud selliste väljaannete impordikeelu taotlusi ei ole rahuldatud.

18      Mis puutub direktiivi artikli 3 lõikes 2 käsitletud „diversifitseeritud” toodetesse, siis rõhutab hageja, et selle sätte ebatäpset sõnastust võib tõlgendada mitut moodi ning see võib kaasa tuua uusi kaubandustõkkeid. Igatahes ei näe direktiiv ette vabakaubandusklauslit, mis takistaks riikidel, kes ei kasuta nimetatud sättega pakutud võimalust, keelata kauplemist toodetega, mis on pärit sellistest liikmesriikidest, kes on nimetatud võimalust kasutanud.

19      Mis puudutab reklaamiagentuuride pakutavaid teenuseid, siis rõhutab hageja, et tegevus, milleks on tsentraliseeritud reklaamistrateegiate väljatöötamine ja reklaamimisele eelnev vaimne töö, ei kuulu direktiivi kohaldamisalasse. Direktiivi artikli 2 punktis 2 määratletakse reklaami tõepoolest üksnes kui tarbijale suunatud reklaamivahendite tegelikku kasutamist.

20      Mis puutub sponsorlusse, siis ühelt poolt leiavad sponsori ja korraldaja vahelised suhted ka siin suures osas aset siseriiklikul tasandil, kuna mõlemad on reeglina asutatud samas liikmesriigis. Isegi kui see ei ole nii, ei ole siseriiklikes õigusaktides kuskil ette nähtud sponsorluse piiranguid, sest reklaamipindade kasutusse andmine ürituse toimumise kohas toimub kohalikul tasandil. Teiselt poolt ei nähta piiranguid ette ka sponsitava ürituse teleülekannete suhtes.

21      Mis puudutab siseriiklike õigusaktide vahelistest erinevustest tulenevat konkurentsi moonutamist, siis rõhutab hageja, et võttes arvesse direktiivi preambuli esimest põhjendust, ei ole direktiivi eesmärgiks tubakatööstuses konkurentsi moonutamist kaotada.

22      Mis puutub reklaamitootjatesse, siis nende piiriülene tegevus on väga väikesemahuline ning nende vahel puudub igasugune konkurents, kuna tubaka reklaamimise strateegiad on ennekõike siseriiklikku laadi. Mis aga puutub ajakirjandusse, siis ei paku imporditud väljaanded kohalikule trükiajakirjandusele konkurentsi ega saavuta adressaatliikmesriigis ühelgi juhul turuosa, mida võiks pidada oluliseks.

23      Teiseks, mis puutub asutamislepingu 100a analüüsi, siis rõhutab hageja, et nimetatud artikli kohaselt on ühenduse seadusandja pädev siseriiklikke õigusakte ühtlustama, kui ühtlustamine on siseturu edendamiseks vajalik. Ainult viitest artiklile 100a vastu võetud akti põhjendustes ei piisa, sest nii osutub kohtulik kontroll seoses artikli valimisega akti õiguslikuks aluseks võimatuks. Akt peab siseturu täiustamisele reaalselt kaasa aitama.

24      Käesoleval juhul see aga hageja väitel nii ei ole. Võttes arvesse, et ainus lubatud reklaam, milleks on müügikohtades tehtav reklaam, moodustab tubakatööstuse reklaamikuludest vaid 2%, tähendab direktiiv tegelikkuses seda, et tubakatoodete reklaam keelatakse täielikult. Järelikult ei edenda direktiiv tubakatoodete reklaamikandjatega kauplemist ja teenuste osutamise vabadust selles sektoris, vaid kaotab need vabadused pea täies ulatuses. Lisaks loob direktiiv hageja väitel uusi kaubandustõkkeid, mida varem ei olnud. Nii muudab reklaami keelamine tubakatoodete turul uute toodete importimise ja turustamise peaaegu võimatuks ning toob seega kaasa riikidevahelise kaubanduse stagneerumise.

25      Mis puudutab küsimust, kas direktiiviga soovitud ühtlustamine oli konkurentsi moonutamisele lõpu tegemiseks vajalik, siis lisab hageja eelnevatele tubakatoodete reklaamiturgu käsitlevatele märkustele, et direktiiv tekitab tubakatööstusest väljaspool asetsevatel turgudel konkurentsi moonutamist, mida seal seni ei olnud.

26      Nii on see näiteks direktiivi artikli 3 lõikes 2 osutatud diversifitseeritud toodete puhul. Nimetatud säte hõlmab nii suurel määral piiravaid tingimusi, et neid tooteid tootvad ettevõtjad peaksid kas oma tootmisüksused sulgema või kandma suuri lisakulutusi, mistõttu olulised turuosad läheksid üle nende konkurentide kätte.

27      Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt võib siseriiklike õigusaktide ühtlustamise õigustatud eesmärgiks olla siseriiklike õigusaktide erinevast arengust tulenevate võimalike kaubandustõkete ennetamine. Direktiiviga aga üksnes luuakse uusi kaubandustõkkeid tulevikus.

28      Mis puutub teistesse asutamislepingu artikli 100a alusel vastu võetud direktiividesse, millega keelatakse teatavat tüüpi tegevusi, siis rõhutab hageja, et need erinevad vaidlustatud direktiivist. Nii on näiteks eksitava reklaami keelamise eesmärk soosida piiriülest kaubandust, tagades ühenduse tasandil ausa reklaami; ka tervisele kahjulike tooteosade, valmistus- või turustusviiside keelamise eesmärk on luua asjakohaste toodete siseturg tingimusel, et neid valmistatakse, turustatakse ja tarbitakse nii, et see ei ole tervisele ohtlik.

29      Hageja rõhutab ka seda, et artikli 100a kasutamine õigusliku alusena peaks olema võimalik üksnes juhul, kui põhivabaduste piiramine ja konkurentsi moonutamine on tuntav. Sellega seoses märgib ta, et asutamislepingu artikleid 30 ja 36 käsitlevat Euroopa Kohtu praktikat, mille kohaselt need sätted keelavad ka kõige väiksemad kaubandustõkked, ei saa üle kanda valdkonda, kus on tegemist ühenduse ja selle liikmesriikide pädevuse piiritlemisega. Kui ühenduse seadusandja saaks siseriiklikke õigusakte ühtlustada ka juhul, kui siseturgu tuntavalt ei mõjutata, oleks direktiive võimalik vastu võtta mis tahes valdkonnas ja artikli 100a sätete täitmise kohtulik kontroll kaotaks mõtte.

30      Asutamislepingu artikli 100a sellist tõlgendust toetab muu hulgas ka Euroopa Kohtu praktika (vt 18. märtsi 1980. aasta otsus kohtuasjas 91/79: komisjon v. Itaalia, EKL 1980, lk 1099, punkt 8, ja 11. juuni 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑300/89: komisjon v. nõukogu, nn titaandioksiidi kohtuotsus, EKL 1991, lk I‑2867, punkt 23).

31      Käesoleva otsuse punktides 13–22 esitatud hageja seisukohad tõendavad tuntavate takistuste puudumist tubakatoodete reklaamikandjatega kauplemise ja reklaamiagentuuride teenuste osutamise vabaduse valdkonnas ning samuti seda, et reklaamiagentuuride vahel puudub tuntav konkurentsi moonutamine.

32      Lõpuks rõhutab hageja, et artiklit 100a ei saa kasutada, kui meetme „raskuskeskmeks” ei ole mitte siseturu edendamine, vaid inimeste tervise kaitse.

33      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa ühendus tugineda artiklile 100a, kui turutingimuste ühtlustamine ühenduse piires on üksnes vastu võetava akti teisejärguline tagajärg (vt 4. oktoobri 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑70/88: parlament v. nõukogu, EKL 1991, lk I‑4529, punkt 17; 17. märtsi 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑155/91: komisjon v. nõukogu, EKL 1993, lk I‑939, punkt 19; 28. juuni 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑187/93: parlament v. nõukogu, EKL 1994, lk I‑2857, punkt 25; ning 12. novembri 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑84/94: Ühendkuningriik v. nõukogu, EKL 1996, lk I‑5755, punkt 45).

34      Nii direktiivi saamislugu kui ka selle sisu ja eesmärgi analüüs näitavad, et akti „raskuskese” on inimeste tervise kaitse.

35      Seoses eespool viidatud titaandioksiidi kohtuotsusega märgib hageja, et vaidlustatud direktiiv on nimetatud kohtuasjas arutusel olnud direktiivist erinev. Hageja väidab, et titaandioksiidi kohtuasjas olid keskkonnapoliitika ja siseturu väljakujundamine võrdse tasandi eesmärgid ning kummalgi ühenduse eesmärgil oli oma õiguslik alus, milleks on vastavalt EÜ asutamislepingu artikkel 130r (muudetuna EÜ artikkel 174) ja asutamislepingu artikkel 100a, mis käsitleb siseriiklike normide ühtlustamist. Käesoleval juhul on aga olukord erinev, sest direktiivi „raskuskeskmeks” on inimeste tervise kaitse ning EÜ asutamislepingu artikli 129 lõike 4 esimeses taandes (muudetuna EÜ artikli 152 lõike 4 esimene lõik) on selle valdkonna ühtlustamismeetmed sõnaselgelt keelatud.

36      Parlament, nõukogu ja nende toetuseks menetlusse astujad on seisukohal, et direktiiv on asutamislepingu artikli 100a alusel vastu võetud nõuetekohaselt, tuginedes ühelt poolt siseturu olemasolule tubakatoodete reklaami sektoris ning teiselt poolt artikli 100a analüüsile.

37      Parlament, nõukogu ja komisjon väidavad, et tubakatoodete reklaami sektoris, kus reklaamikampaaniad on sageli tsentraliseeritud ja kus neid töötavad välja ühenduses asuvad reklaamiagentuurid, on olemas siseturg. Kuigi valitud reklaamistrateegiate ja -teemade rakendamine toimub siseriiklikul tasandil, töötatakse teemad, sümbolid ja logod ning muud elemendid välja piiriüleselt ning need jõuavad mitme liikmesriigi tarbijateni.

38      Mis puudutab majutus- ja toitlustussektorit, siis väidab nõukogu, et isegi kui reklaami mõju piirdub kohaliku publikuga, võib ühesuguseid reklaamikandjaid kasutada mitmes liikmesriigis, kuna kasutatavaks keeleks on sageli inglise keel.

39      Mis puutub tasuta toodete jagamisse, siis rõhutavad parlament ja nõukogu, et see ühe kaubamärgi puhul ühtselt määratletud ja ühetaoliselt rakendatava kontseptsiooniga reklaamitüüp on loomult piiriülene. Parlament lisab, et selle keelamist õigustab vajadus vältida seadustest kõrvalehoidumist.

40      Tubakatoodete reklaami sisaldavate ajakirjade, eelkõige selliste ajakirjade, mida lennuettevõtjad pakuvad reisijatele lugemiseks ühendusesisestel lendudel, ning ühes liikmesriigis avaldatud ja teistes liikmesriikides müüdavate ajalehtede vaba liikumist takistaksid ka olemasolevate siseriiklike õigusaktide vahelised erinevused.

41      Mis puutub diversifitseeritud toodetesse, siis märgivad parlament ja nõukogu, et vastupidiselt sellele, mida väidab hageja, on direktiivi artikli 3 lõige 2 täpselt sõnastatud säte ning seda tuleb tõlgendada nii, et liikmesriik ei saa takistada nimetatud sätte poolt pakutavat võimalust kasutanud teise liikmesriigi turul seaduslikult müüdava toote turustamist.

42      Parlament ja nõukogu väidavad, et ka sponsorlus hõlmab piiriüleseid elemente. Sellega seoses märgivad nad, et sponsitud üritustel kasutatavad reklaamikandjad, nagu sõidukid, sõidukijuhtide rõivad ja raja äärde paigaldatud plakatid, ei puuduta üksnes kohalikku publikut. Igatahes on nõukogu arvates piiriülese iseloomu nentimiseks piisav, kui sponsor ja sponsitav ettevõtja on asutatud eri liikmesriikides.

43      Parlament, nõukogu ja komisjon rõhutavad viimaks, et võttes arvesse siseriiklike õigusaktide vahelisi erinevusi, ei saa reklaamiagentuurid välja töötada ja klientidele pakkuda kogu ühenduses ühesuguseid reklaamikontseptsioone.

44      Nende sõnul võib direktiivi, mis loob tänu õigusnormide ühtlustamisele ühtse raamistiku tubakatoodete reklaamimiseks siseturul, nõuetekohaselt vastu võtta asutamislepingu artikli 100a alusel.

45      Sellega seoses väidavad parlament, nõukogu ja komisjon, et kõnealuse sättega nõukogule antud volituste eesmärk ei ole mitte tingimata kaubanduse liberaliseerimine, vaid turu reguleerimine. See selgitab tõsiasja, et artikli 100a alusel on vastu võetud ka mõningaid keeldusid sisaldavaid direktiive.

46      Nii keelab nõukogu 15. mai 1992. aasta direktiiv 92/41/EMÜ, millega muudetakse direktiivi 89/622/EMÜ tubakatoodete märgistamist käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta (EÜT L 158, lk 30), turustada teatavat liiki suukaudseks kasutamiseks mõeldud tubakat, ning nõukogu 18. juuni 1991. aasta direktiiv 91/339/EMÜ, millega üheteistkümnendat korda muudetakse direktiivi 76/769/EMÜ liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta seoses teatavate ohtlike ainete ja valmististe turustamise ja kasutamise piirangutega (EÜT L 186, lk 64; ELT eriväljaanne 13/10, lk 298), keelab selles nimetatud ainete kasutamise täielikult.

47      Reklaami valdkonnas ei ole mõningate direktiivide – näiteks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. oktoobri 1997. aasta direktiiv 97/55/EÜ, millega muudetakse direktiivi 84/450/EMÜ eksitava reklaami kohta, arvates selle hulka võrdleva reklaami (EÜT L 290, lk 18; ELT eriväljaanne 15/03, lk 365), ja nõukogu 31. märtsi 1992. aasta direktiiv 92/28/EMÜ inimtervishoius kasutatavate ravimite reklaamimise kohta (EÜT L 113, lk 13) – eesmärk samuti mitte kaubanduse liberaliseerimine. Eelkõige viimane direktiiv sisaldab laiaulatuslikke reklaamikeeldusid seoses ravimitega, millele ei ole väljastatud ühenduse õigusega kooskõlas olevat müügiluba (artikli 2 lõige 1), ning retseptiravimitega (artikli 3 lõike 1 esimene taane).

48      Parlament, nõukogu ja komisjon nimetavad samuti teisi direktiive, mis sisaldavad mõningaid osalisi keeldusid, nagu tubakatoodete telereklaami keeld (nõukogu 3. oktoobri 1989. aasta direktiiv 89/552/EMÜ teleringhäälingutegevust käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (EÜT L 298, lk 23; ELT eriväljaanne 06/01, lk 224)) või põhivabadustega kaudselt seotud meetmeid, nagu suveaeg (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 1994. aasta seitsmes direktiiv 94/21/EÜ suveajaga seotud sätete kohta (EÜT L 164, lk 1)) või ühenduse piires rahvusvahelise telefonivõrgu kasutamist puudutavad meetmed (nõukogu 11. mai 1992. aasta otsus 92/264/EMÜ ühtse rahvusvahelise telefonikoodi kasutuselevõtmise kohta ühenduses (EÜT L 137, lk 21)).

49      Artikli 100a kasutamise võimalused ei piirdu üksnes juhtudega, mil siseriiklike õigusaktide vahelised erinevused toovad tõepoolest kaasa põhivabaduste piiramise või konkurentsi moonutamise. Nagu Euroopa Kohus märkis oma 13. juuli 1995. aasta otsuses kohtuasjas C‑350/92: Hispaania v. nõukogu (EKL 1995, lk I‑1985, punkt 33), piisab sellest, kui liikmesriikide õiguskordade vahelised erinevused võivad piirata põhivabaduste kasutamist. Artiklile 100a võiks tugineda isegi selleks, et ennetada siseriiklike õigusaktide erinevat arengut, mis võiks kaasa tuua uusi erinevusi (vt eespool viidatud otsus kohtuasjas Hispaania v. nõukogu, punkt 35).

50      Mis puudutab hageja väidet, mille kohaselt artikli 100a võib õiguslikuks aluseks võtta üksnes juhul, kui õigusaktide vahelised erinevused tekitavad tuntavaid kaubanduspiiranguid või konkurentsi tuntavat moonutamist, siis väidab nõukogu, et seda konkurentsiõigusest tuletatud piirangut ei saa kasutada artikli 100a valdkonnas. Pädevuse piiritlemine peab alluma objektiivsetele ja üldistele kriteeriumidele.

51      Komisjon väidab veel seda, et käesoleval juhul on tegemist konkurentsi tegeliku moonutamisega. Sellega seoses märgib ta, et võttes arvesse olemasolevaid erinevusi õigusaktide vahel, ei ole reklaamiagentuuridel sõltuvalt sellest, kus on nende tegutsemiskoht, või turust, kus nad tegutsevad, võrdsed võimalused kasumit teenida. Juhul kui ühes liikmesriigis lubatakse levitada teiste liikmesriikide ajalehti või ajakirju vaatamata asjaomase liikmesriigi enda ajakirjandust piiravatele õigusaktidele, on selles liikmesriigis tegemist konkurentsi moonutamisega.

52      Mis puutub sponsorlusse, siis mõjutaksid sellised erinevused koha valikut, kus korraldatakse tubakatootjate poolt sponsitud üritusi, mis aga tooks kaasa tõsiseid majanduslikke tagajärgi, kui tegemist on tähtsate spordivõistlustega, näiteks vormel 1 võidusõidud.

53      Lõpuks ei ole tubakatoodete tootjad ja müüjad võrdses olukorras selles osas, mis puudutab oma turuosa mõjutamist. Liikmesriikides, kus kehtivad piiravad õigusaktid, saavad ettevõtjad oma turupositsiooni säilitada või parandada üksnes hinnakonkurentsi kaudu.

54      Mis puudutab hageja väidet, mille kohaselt direktiivi „raskuskeskmeks” on inimeste tervise kaitse, siis kinnitavad parlament, nõukogu ja komisjon, et Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt on põhiliseks elemendiks, millele tuginedes tuleb kindlaks määrata akti õiguslik alus, kõnealuse akti enda tekst. Direktiivi kolmanda ja neljanda põhjenduse sõnastusest ja paigutusest nähtub, et inimeste tervise kaitse on direktiivi üks eesmärk, mida püütakse saavutada asutamislepingu artikli 100a lõigete 3 ja 4 taustal, kuid see ei ole direktiivi põhieesmärk.

55      Samuti tõendavad direktiivi teine põhjendus ja direktiivi artikkel 5, milles tunnustatakse liikmesriikide õigust võtta inimeste tervise kaitse tagamiseks vastu direktiivi sätetest rangemaid sätteid, selgelt tervisekaitse nõude täiendavat ja teisejärgulist iseloomu.

56      Sellega seoses märgib komisjon, et inimeste tervise kaitse suurt tähtsust direktiivis seletab fakt, et see on ühtlustatud siseriiklike õigusaktide põhiline või koguni ainus eesmärk, kuid direktiivi raames saab sellest teisene eesmärk.

57      Parlament, nõukogu ja komisjon väidavad viimaks seda, et tõsiasi, et direktiivis keelatakse suures osas tubakatoodete reklaam, tuleneb asutamislepingu artikli 100a lõikes 3 sätestatud kohustusest võtta aluseks inimeste tervise kaitse kõrge tase ning samuti vajadusest ennetada keelust kõrvalehoidumise ohtu.

58      Ühendkuningriigi valitsuse arvates eksib hageja, kui ta väidab, et direktiivi õiguslikuks aluseks ei oleks tohtinud võtta asutamislepingu artiklit 100a, kuna selle põhieesmärk ei ole mitte reklaamikandjate ja nendega seotud teenuste osutamise valdkonnas kaubandustõkete kõrvaldamine, vaid inimeste tervise kaitse.

59      Sellega seoses märgib ta, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt peab akti õigusliku aluse valikul tuginema kohtulikult kontrollitavatele objektiivsetele elementidele, sealhulgas akti eesmärgile ja sisule.

60      Nimetatud valitsus leiab aga, et objektiivselt on direktiivi osa eesmärke lahutamatult seotud inimeste tervise kaitsega ning osa konkurentsitingimustes valitsevate erinevuste kaotamise ja kaubanduse liberaliseerimisega. Hageja lähenemisviis, millega püütakse välja selgitada, kumb nimetatud eesmärkidest on tähtsam, ei ole mitte üksnes vastuolus Euroopa Kohtu poolt osutatud objektiivsuse kriteeriumiga, vaid seda on ka võimatu teostada.

61      Ühendkuningriigi valitsus väidab, et asutamislepingu artiklis 100a antakse nõukogule ja parlamendile volitused võtta meetmeid, mille eesmärk on siseturu rajamine ja selle toimimine, ning leiab, et kõnealune meede kuulub sellesse valdkonda.

62      Nimetatud valitsuse arvates ei ole selleks, et mingi meetme õiguslik alus oleks artikkel 100a, vajalik tõendada, et meetme eesmärk on suurendada riikidevahelise kaubanduse mahtu. Piisab sellest, kui kõnealune meede eemaldab ebavõrdsed konkurentsitingimused.

63      Direktiivi eesmärk on kaotada konkurentsi moonutamine mitte üksnes reklaamiturul, vaid ka tubakatoodete turul, ühtlustades tingimused, millistel tootjad võivad oma tooteid reklaamida. Direktiiv ühtlustab ka tingimused, millistel tubakatööstus võib sponsida kultuuri- ja spordiüritusi.

64      Sellega seoses märgib Ühendkuningriigi valitsus, et professionaalsed spordiklubid on omavahel konkureerivad ettevõtjad ning et olukord, kus eri liikmesriikide klubid ei saaks vastu võtta ühesuguseid toetusi tubakatööstuselt, mis sponsib väga aktiivselt spordiüritusi, et tasakaalustada arvamust, mille kohaselt tubakatooted rikuvad tervist, mõjutaks nendevahelise konkurentsi tingimusi.

65      Nimetatud valitsus lisab, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt võib akti vastu võtta ka selleks, et ennetada lahknevate siseriiklike õigusaktide vastuvõtmist, mis võiks tekitada kaubandustõkkeid. Praegune olukord, kus tubakatoodete reklaami sisaldavad väljaanded on lubatud, võib üha rangemaks muutunud siseriiklike normide arenedes muutuda. Seega on olemas oht, et kaubandustõkked, mida direktiiv püüab kaotada, võivad suureneda.

66      Mis puutub hageja väitesse, et artikli 100a võib õiguslikuks aluseks võtta üksnes juhul, kui õigusaktide vahelised erinevused tekitavad tuntavat põhivabaduste piiramist või konkurentsi tuntavat moonutamist, siis märgib Ühendkuningriigi valitsus, et ükski täpne kriteerium ei võimalda sellist piiritlemist.

67      Nimetatud valitsus rõhutab, et tema poolt pakutavat artikli 100a tõlgendust toetab Euroopa Kohtu praktika, mille kohaselt võib selle artikli alusel vastu võtta direktiivi, mis piirdub mõningate tegevuste keelamisega selleks, et kaotada konkurentsi moonutamist (eespool viidatud titaandioksiidi kohtuotsus).

68      Prantsuse valitsus on seisukohal, et direktiivi võis nõuetekohaselt vastu võtta asutamislepingu artikli 100a alusel. Sellega seoses esitab ta seisukohad, milles ta tugineb tervishoiu valdkonnas toimunud ühtlustamisega seotud õigusloomepretsedentidele, Euroopa Kohtu praktikale seoses asutamislepingu artikliga 129 ja õiguslikule alusele, mida on otsustatud kasutada ettevalmistamisel olevate ühtlustamismeetmete puhul.

69      Mis puutub õigusloomepretsedentidesse, siis viitab nimetatud valitsus farmaatsiatooteid käsitlevatele direktiividele ning sealhulgas nõukogu 26. jaanuari 1965. aasta direktiivile 65/65/EMÜ ravimeid käsitlevate õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta (EÜT 1965, 22, lk 369), nõukogu 23. aprilli 1990. aasta direktiivile 90/220/EMÜ geneetiliselt muundatud organismide tahtliku keskkonda viimise kohta (EÜT L 117, lk 15) ning nõukogu 27. juuli 1976. aasta direktiivile 76/768/EMÜ liikmesriikides kosmeetikatoodete kohta vastuvõetud õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT L 262, lk 169; ELT eriväljaanne 13/03, lk 285). Nimetatud direktiivide eesmärk on nii inimeste tervise kaitse kui ka toodete vaba liikumine ja konkurentsi moonutamise kaotamine ning mitte keegi ei ole vaidlustanud nende sätteid, millega ühtlustatakse siseriiklikke õigusakte tervishoiu valdkonnas.

70      Mis puutub Euroopa Kohtu praktikasse seoses asutamislepingu artikliga 129, siis tsiteerib Prantsuse valitsus 5. mai 1998. otsust kohtuasjas C‑180/96: Ühendkuningriik v. komisjon (EKL 1998, lk I‑2265) ja 4. aprilli 2000. aasta otsust kohtuasjas C‑269/97: komisjon v. nõukogu (EKL 2000, lk I‑2257), milles Euroopa Kohus märkis, et inimeste tervise kaitse nõuded on ühenduse poliitika teiste valdkondade, sealhulgas siseturupoliitika koostisosa.

71      Viimaks märgib Prantsuse valitsus, et tubakatoodete valmistamist, esitlemist ja müüki käsitlevate siseriiklike õigus- ja haldusnormide ühtlustamist käsitleva direktiivi ettepaneku õiguslik alus on asutamislepingu artikkel 100a. Lisaks on Maailma Tervishoiuorganisatsiooni raames alustatud läbirääkimisi, mille eesmärk on muu hulgas sõlmida protokoll tubakatoodete reklaami kohta. Komisjonile läbirääkimistel osalemiseks antud volituste õiguslik alus on EÜ asutamislepingu artikkel 228 (muudetuna EÜ artikkel 300).

72      Soome valitsus on seisukohal, et võttes arvesse siseriiklike õigusaktide vahelisest erinevusest tekkinud kaubandustõkkeid ja konkurentsi moonutamist, võis direktiivi nõuetekohaselt vastu võtta asutamislepingu artikli 100a alusel.

73      Sellega seoses rõhutab ta tubakatoodete reklaamituru ning samuti tubakatoodetega seotud sponsorluse piiriülest iseloomu, millele viitasid juba parlament, nõukogu ja komisjon, ning lisab, et nimetatud turu rahvusvaheliseks muutumist soosib veelgi suhtlemine elektrooniliste sidevahendite kaudu ning internetireklaam. Selliste sidevahendite kaudu nagu televisioon pääseks tubakareklaam mõjule ka riikides, kus see on keelatud. Nii näitavad Soomes, kus tubakatoodete otsene reklaam on keelatud juba alates 1976. aastast, läbiviidud uuringud, et näiteks 1996. aastal sisaldasid kolme riikliku telekanali spordisaated kokku neli tundi selliste toodete reklaami kuus.

74      Soome valitsus mainib ka konkurentsi moonutamist tubakatoodete ja sponsorluse valdkonnas. Selline turundusviis, mida ei saa endale lubada väikesed ettevõtjad, loob ebavõrdsed tingimused, mis on ühisturu seisukohalt lubamatud.

75      Mis puudutab tervisekaitse osatähtsust direktiivis, siis selles osas on Soome valitsuse argumendid üldjoontes samasugused nagu käesoleva otsuse punktides 54–57 osutatud parlamendi, nõukogu ja komisjoni argumendid.

 Euroopa Kohtu analüüs

Asutamislepingu artikli 100a, artikli 57 lõike 2 ja artikli 66 valimine õiguslikuks aluseks ning selle kohtulik kontroll

76      Direktiiv käsitleb liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamist tubakatoodete reklaami ja sponsorluse valdkonnas. Tegemist on siseriiklike meetmetega, mis suures osas lähtuvad tervishoiupoliitika eesmärkidest.

77      Asutamislepingu artikli 129 lõike 4 esimeses taandes välistatakse inimeste tervise kaitset ja edendamist käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide mis tahes ühtlustamine.

78      Nimetatud säte ei tähenda siiski, et asutamislepingu teiste sätete alusel vastu võetud ühtlustamismeetmed ei võiks mõjutada inimeste tervise kaitset. Artikli 129 lõike 1 kolmas lõik näeb ette, et tervisekaitsenõuded on ühenduse muu poliitika lahutamatu koostisosa.

79      Asutamislepingu teisi artikleid ei või siiski kasutada õigusliku alusena üksnes selleks, et hoida kõrvale asutamislepingu artikli 129 lõike 4 esimeses taandes sätestatud sõnaselgest ühtlustamiskeelust.

80      Käesoleval juhul toimus direktiivis ette nähtud tubakatoodete reklaami ja sponsorlust käsitlevate siseriiklike normide ühtlustamine asutamislepingu artikli 100a, artikli 57 lõike 2 ja artikli 66 alusel.

81      Asutamislepingu artikli 100a lõikes 1 antakse nõukogule volitused võtta vastavalt EÜ asutamislepingu artiklis 189b (muudetuna EÜ artikkel 251) sätestatud menetlusele ning pärast majandus- ja sotsiaalkomiteega konsulteerimist meetmeid liikmesriikide niisuguste õigus- ja haldusnormide ühtlustamiseks, mis otseselt mõjutavad siseturu rajamist või toimimist.

82      EÜ asutamislepingu artikli 3 punkti c (muudetuna EÜ artikli 3 lõike 1 punkt c) kohaselt iseloomustab siseturgu kaupade, isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumise takistuste kõrvaldamine liikmesriikide vahel. EÜ asutamislepingu artikkel 7a (muudetuna EÜ artikkel 14), milles nähakse ette siseturu rajamiseks võetavad meetmed, täpsustab lõikes 2, et siseturg hõlmab sisepiirideta ala, mille ulatuses tagatakse kaupade, isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumine vastavalt asutamislepingu sätetele.

83      Kui neid sätteid lugeda koostoimes, siis tuleneb sellest, et asutamislepingu artikli 100a lõikes 1 osutatud meetmete eesmärk on parandada siseturu rajamise ja toimimise tingimusi. Kui tõlgendada nimetatud artiklit nii, et see annab ühenduse seadusandjale üldised volitused siseturu reguleerimiseks, oleks see vastuolus mitte ainult eespool viidatud sätete tekstiga, vaid ka EÜ asutamislepingu artiklis 3b (muudetuna EÜ artikkel 5) sätestatud põhimõttega, mille kohaselt ühenduse volitused piirduvad talle konkreetselt antud volitustega.

84      Lisaks peab asutamislepingu artikli 100a alusel vastu võetud akti eesmärk tõepoolest olema siseturu rajamise ja toimimise tingimuste parandamine. Kui artikli 100a valimist õiguslikuks aluseks saaks õigustada üksnes tõdemusega, et siseriiklike normide vahel on lahknevusi ning abstraktse võimalusega, et see võib põhjustada põhivabaduste piiramist või konkurentsi moonutamist, ei oleks õigusliku aluse kohtulik kontroll kuigi tõhus. Euroopa Kohus ei saaks sellisel juhul täita talle EÜ asutamislepingu artikliga 164 (muudetuna EÜ artikkel 220) antud ülesannet, milleks on tagada, et asutamislepingu tõlgendamisel ja kohaldamisel peetakse kinni seadusest.

85      Seega peab Euroopa Kohus, kontrollides, kas artikkel 100a on akti nõuetekohane õiguslik alus, kontrollima, kas vaidlusaluse aktiga tõepoolest taotletakse ühenduse seadusandja osutatud eesmärke (vt eespool viidatud otsus Hispaania v. nõukogu, punktid 25–41, ning 13. mai 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑233/94: Saksamaa v. parlament, EKL 1997, lk I‑2405, punktid 10–21).

86      On tõsi, et nagu Euroopa Kohus on märkinud eespool viidatud otsuse Hispaania v. nõukogu punktis 35, võib artiklit 100a kasutada õigusliku alusena siseriiklike õigusaktide erinevast arengust tulenevate võimalike kaubandustõkete ennetamiseks. Selliste tõkete tekkimine peab siiski olema tõenäoline ja asjakohase meetme eesmärk peab olema nende ennetamine.

87      Eelnev arutlus kehtib asutamislepingu artikli 57 lõike 2 tõlgendamisel koostoimes asutamislepingu artikliga 66, milles viidatakse sõnaselgelt meetmetele, mille eesmärk on hõlbustada pääsu teenuste osutamisega seotud tegevuse juurde ja sellel alal tegutsemist. Ka kõnealuste sätete eesmärk on anda ühenduse seadusandjale konkreetsed volitused võtta meetmeid, mille eesmärk on parandada siseturu toimimist.

88      Lisaks, tingimusel et artikli 100a, artikli 57 lõike 2 ja artikli 66 õigusliku alusena kasutamise tingimused on täidetud, ei saa ühenduse seadusandjat seda õiguslikku alust kasutamast takistada ka tõsiasi, et inimeste tervise kaitse on tehtavate valikute puhul määrav. Vastupidi, artikli 129 lõike 1 kolmas lõik näeb ette, et tervisekaitsenõuded on ühenduse muu poliitika lahutamatu koostisosa ning artikli 100a lõige 3 nõuab sõnaselgelt, et ühtlustamisel tuleb aluseks võtta inimeste tervise kaitstuse kõrge tase.

89      Seega on nüüd vaja kontrollida, kas eelnenut arvesse võttes võis direktiivi vastu võtta artikli 100a, artikli 57 lõike 2 ja artikli 66 alusel.

Direktiiv

90      Direktiivi esimeses põhjenduses tõdeb ühenduse seadusandja, et liikmesriikide õigus- ja haldusnormid tubakatoodete reklaami ja sponsorluse kohta on erinevad ning osutab, et kuna selline reklaam ja sponsorlus ületab liikmesriikide piire, võivad need erinevused põhjustada tõkkeid nimetatud tegevuste kandjateks olevate toodete liikumisele liikmesriikide vahel ja selles valdkonnas teenuste osutamise vabadusele, tuua kaasa konkurentsi moonutamist ning takistada nõnda siseturu toimimist.

91      Direktiivi teise põhjenduse kohaselt on vaja sellised tõkked kõrvaldada ning selleks tuleb tubakatoodete reklaamimist ja sponsorlust käsitlevaid norme ühtlustada, jättes samas liikmesriikidele võimaluse sätestada teatud tingimustel nõudeid, mida nad peavad vajalikuks inimeste tervise kaitse tagamiseks.

92      Direktiivi artikli 3 lõikes 1 keelatakse ühenduses igasugune tubakatoodete reklaam ja sponsorlus ning artikli 3 lõikes 4 igasugune tasuta levitamine, mille eesmärk on tubakatoodete reklaamimine. Artikli kohaldamisalasse ei kuulu siiski teatised, mis on suunatud ainult tubakakaubanduses tegutsevatele erialainimestele, müügiks pakutavate tubakatoodete esitlemine ja nende hindade näitamine tubakamüügikohtades ning sellistes trükistes avaldatav reklaam, mida on avaldatud ja trükitud kolmandates riikides, kui sellised trükised ei ole ette nähtud peamiselt ühenduse turu jaoks (artikli 3 lõige 5).

93      Direktiiv keelab alates 30. juulist 1998 ka ühe ja sama kaubamärgi kasutamise tubakatoodete ning muude toodete ja teenuste puhul, välja arvatud tooted ja teenused, mida turustati enne nimetatud kuupäeva tubakatoodetega sama kaubamärgi all, mille kasutamine on teatavatel tingimustel lubatud (artikli 3 lõige 2). Alates 30. juulist 2001 ei või tubakatooted kanda teiste toodete või teenuste tootenime, kaubamärki, sümbolit või muid eristusmärke, välja arvatud juhul, kui tubakatoodet on selle nime, märgi, sümboli või muu eristusmärgi all turustatud juba enne nimetatud kuupäeva (artikli 3 lõike 3 punkt a).

94      Direktiivi artikli 5 kohaselt ei takista direktiiv liikmesriikidel kooskõlas asutamislepinguga kehtestamast tubakatoodete reklaamile või sponsorlusele rangemaid nõudeid, mida nad peavad vajalikuks inimeste tervise kaitse tagamiseks.

95      Seega on vaja uurida, kas direktiiv aitab tõhusalt kaasa kaupade vaba liikumise ja teenuste osutamise vabaduse takistuste kõrvaldamisele ning konkurentsi moonutamise kaotamisele.

Kaupade vaba liikumise ja teenuste osutamise vabaduse takistuste kõrvaldamine

96      Tuleb tunnistada, et tubakatoodete reklaami käsitlevate siseriiklike normide vaheliste erinevuste tõttu on olemas kaupade vaba liikumise või teenuste osutamise vabaduse takistused või need võivad tekkida.

97      Mis puutub näiteks tubakatoodete reklaami sisaldavatesse ajakirjadesse ja ajalehtedesse, siis on tõsi, et nagu tõendas hageja, ei ole hetkel selliste ajakirjandustoodete importimisel riikidesse, kus kõnealune reklaam on keelatud, mingeid takistusi. Siiski, võttes arvesse siseriiklike normide muutumist tubakatoodete reklaami suhtes üha piiravamaks seoses veendumusega, et sellise reklaami mõjul kasvab tubaka tarbimine oluliselt, on tõenäoline, et tulevikus tekib takistusi ajakirjandustoodete liikumises.

98      Seega võiks asutamislepingu artikli 100a alusel põhimõtteliselt vastu võtta direktiivi, millega keelatakse tubakatoodete reklaam ajakirjades ja ajalehtedes, et tagada ajakirjandustoodete vaba liikumine, võttes eeskujuks direktiivi 89/552, mille artiklis 13 keelatakse tubakatoodete telereklaam, et edendada telesaadete vaba ülekandmist.

99      Suure osa puhul tubakatoodete reklaamimise viisidest ei saa nende keelamist direktiivi artikli 3 lõike 1 alusel siiski õigustada vajadusega kõrvaldada reklaamikandjate vaba liikumise või reklaamiteenuste osutamise vabaduse takistusi. See kehtib eelkõige näiteks reklaami keelamise suhtes plakatitel, päikesevarjudel, tuhatoosidel ja muudel esemetel, mida kasutatakse hotellides, restoranides ja kohvikutes, ning kinos näidatava reklaami keelamise suhtes, mis ei aita kuidagi asjakohaste toodetega kauplemist hõlbustada.

100    Tõsi küll, asutamislepingu artikli 100a, artikli 57 lõike 2 ja artikli 66 alusel vastu võetud akt võib sisaldada ka sätteid, mis ei aita kõrvaldada põhivabaduste piiramist, kui need on vajalikud selleks, et ennetada teatavatest samal eesmärgil kehtestatud keeldudest kõrvalehoidumist. Samas on siiski selge, et eelmises punktis nimetatud keelud ei kuulu sellesse valdkonda.

101    Lisaks ei taga direktiiv oma sätetele vastavate toodete vaba liikumist.

102    Sellega seoses ja vastupidiselt parlamendi ja nõukogu väidetele diversifitseeritud toodete kohta ei või direktiivi artikli 3 lõiget 2 tõlgendada nii, et juhul kui direktiivis ette nähtud tingimused on täidetud, võivad tooted, mida on lubatud turustada ühes liikmesriigis, vabalt liikuda ka teistes liikmesriikides, isegi juhul kui need tooted on seal keelatud.

103    Direktiivi artikli 5 kohaselt on liikmesriikidel kooskõlas asutamislepinguga õigus kehtestada tubakatoodete reklaamile või sponsorlusele rangemaid nõudeid, mida nad peavad vajalikuks inimeste tervise kaitse tagamiseks.

104    Lisaks ei sisaldu direktiivis ühtki klauslit direktiiviga hõlmatud toodete vaba liikumise kohta, erinevalt mõningatest teistest direktiividest, mis jätavad liikmesriikidele võimaluse võtta üldiste huvide kaitseks rangemaid meetmeid (vt eelkõige nõukogu 17. mai 1990. aasta direktiiv 90/239/EMÜ sigarettide maksimaalset tõrvasisaldust käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta (EÜT L 137, lk 36) artikli 7 lõige 1 ning nõukogu 13. novembri 1989. aasta direktiiv 89/622/EMÜ tubakatoodete märgistamist käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta (EÜT L 359, lk 1) artikli 8 lõige 1).

105    Nimetatud asjaoludel tuleb tõdeda, et ühenduse seadusandja ei saa direktiivi vastuvõtmiseks asutamislepingu artikli 100a, artikli 57 lõike 2 ja artikli 66 alusel tugineda vajadusele kõrvaldada reklaamikandjate vaba liikumise või teenuste osutamise vabaduse takistusi.

Konkurentsi moonutamise kaotamine

106    Asutamislepingu artikli 100a alusel vastu võetud direktiivi seaduslikkuse kontrollimisel uurib Euroopa Kohus, kas konkurentsi moonutamine, mille kõrvaldamine on akti eesmärk, on tuntav (vt eespool viidatud titaandioksiidi kohtuotsus, punkt 23).

107    Kui sellist nõuet ei oleks, ei oleks ühenduse seadusandja pädevusel praktiliselt mingeid piiranguid. Siseriiklikud normid erinevad sageli just tingimuste osas, mis puudutab neis käsitletavate tegevuste sooritamist, ning see omakorda mõjutab otseselt või kaudselt ettevõtjate konkurentsitingimusi. Sellest tulenevalt peab märkima, et kui tõlgendada artiklit 100a, artikli 57 lõiget 2 ning artiklit 66 nii, et ühenduse seadusandja võib neile tuginedes kõrvaldada ka konkurentsi vähimat moonutamist, oleks see vastuolus käesoleva otsuse punktis 83 nimetatud põhimõttega, mille kohaselt ühenduse volitused piirduvad talle konkreetselt antud volitustega.

108    Seega tuleb kontrollida, kas direktiiv aitab tõepoolest kõrvaldada konkurentsi tuntavat moonutamist.

109    Esiteks, mis puudutab reklaamiagentuure ja reklaamikandjate tootjaid, siis on tubakatoodete reklaami suhtes väiksemaid piiranguid kehtestanud liikmesriikide territooriumil tegutsevad ettevõtjad mastaabisäästu ja kasumi kasvu osas tõepoolest eelisseisundis. Nimetatud eeliste mõju konkurentsile on siiski väga pikaajaline ja kaudne ega kujuta endast tuntavat konkurentsi moonutamist. Neid ei saa võrrelda konkurentsi moonutamisega, mida põhjustavad erinevused tootmiskuludes, nagu sellised erinevused, mille tõttu ühenduse seadusandja võttis vastu nõukogu 21. juuni 1989. aasta direktiivi 89/428/EMÜ, milles kehtestatakse titaandioksiiditööstuses tekitatava saaste piiramise programmide, mille eesmärgiks on sellise saaste täielik kaotamine, ühtlustamistingimused (EÜT L 201, lk 56).

110    On tõsi, et tubakatoodete reklaami käsitlevate mõningate siseriiklike normide vahelised erinevused võivad kaasa tuua konkurentsi tuntava moonutamise. Nagu märkisid komisjon ning Soome ja Ühendkuningriigi valitsus, põhjustab sponsorluse keelamine mõningates liikmesriikides ja selle lubamine teistes liikmesriikides näiteks teatavate spordivõistluste üleviimise teise riiki, millel on oluline mõju ka selliste üritustega seotud ettevõtjate konkurentsitingimustele.

111    Selline moonutamine, mille puhul võiks mõningate sponsorluse vormide keelamiseks kasutada õigusliku alusena asutamislepingu artiklit 100a, ei võimalda nimetatud õiguslikku alust siiski kasutada selleks, et kehtestada selline üldine reklaamikeeld nagu kõnealuses direktiivis.

112    Teiseks, mis puudutab konkurentsi moonutamist tubakatoodete turul ning ilma, et peaks võtma seisukoha hageja tõstatatud küsimuses, mille kohaselt direktiiv sellist moonutamist ei käsitle, tuleb igatahes nentida, et kõnealuses sektoris ei aita direktiiv kaotada konkurentsi tuntavat moonutamist.

113    Tõsi küll, piiravad normid kehtestanud liikmesriikides peavad tubakatoodete tootjad ja müüjad, nagu märkis komisjon, oma turuseisundi mõjutamiseks kasutama hinnakonkurentsi. Nimetatud asjaolu ei ole aga konkurentsi moonutamine, vaid konkurentsiviiside piiramine, mis puudutab ühtviisi kõiki selliste liikmesriikide ettevõtjaid. Keelates üldiselt tubakatoodete reklaami, muudab direktiiv konkurentsiviiside sellise piiramise üleüldiseks, piirates kõigis liikmesriikides vahendeid, mida ettevõtjad saavad turule tulemiseks või turul püsimiseks kasutada.

114    Nimetatud asjaoludel tuleb tõdeda, et ühenduse seadusandja ei saa direktiivi vastuvõtmiseks asutamislepingu artikli 100a, artikli 57 lõike 2 ja artikli 66 alusel tugineda vajadusele kõrvaldada konkurentsi moonutamine reklaamisektoris või tubakatoodete sektoris.

115    Võttes arvesse eeltoodud kaalutlusi, ei või direktiivi vastu võtta artikli 100a, artikli 57 lõike 2 ja artikli 66 alusel.

116    Nimetatud asjaoludel tuleb leida, et argumendid, mille kohaselt asutamislepingu artikkel 100a, artikli 57 lõige 2 ja artikkel 66 ei ole direktiivile nõuetekohane õiguslik alus, on põhjendatud.

117    Nagu osutati käesoleva otsuse punktides 98 ja 111, oleks asutamislepingu 100a alusel olnud võimalik vastu võtta direktiiv, millega keelatakse teatavad tubakatoodete reklaamimise ja sponsorluse viisid. Võttes aga arvesse direktiivis kehtestatud tubakatoodete reklaamimise ja sponsorluse keelu üldist iseloomu, tähendaks direktiivi osaline tühistamine, et Euroopa Kohus peaks muutma direktiivi mõningaid sätteid, mis on aga ühenduse seadusandja ülesanne. Seega ei saa Euroopa Kohus direktiivi tühistada osaliselt.

118    Kuna väited, et asutamislepingu artikkel 100a, artikli 57 lõike 2 ning artikkel 66 on vääralt valitud õiguslikuks aluseks, loeti põhjendatuks, ei ole hageja teisi argumente vaja kontrollida. Direktiiv tühistatakse tervikuna.

 Kohtukulud

119    Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna Saksamaa Liitvabariik on kohtukulude hüvitamist nõudnud ning parlament ja nõukogu on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud nendelt välja mõista. Kodukorra artikli 69 lõike 4 kohaselt kannavad Prantsuse Vabariik, Soome Vabariik, Ühendkuningriik ja komisjon ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

EUROOPA KOHUS

otsustab:

1.      Tühistada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. juuli 1998. aasta direktiiv 98/43/EÜ tubakatoodete reklaami ja sponsorlusega seotud õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta liikmesriikides.

2.      Mõista kohtukulud välja Euroopa Parlamendilt ja Euroopa Liidu Nõukogult. Prantsuse Vabariik, Soome Vabariik, Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik ning Euroopa Ühenduste Komisjon kannavad ise oma kohtukulud.

Rodríguez Iglesias

Moitinho de Almeida

Edward

Sevón

Schintgen

Kapteyn

Gulmann

La Pergola

Puissochet

Jann

Ragnemalm      Wathelet

Macken

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 5. oktoobril 2000 Luxembourgis.

Kohtusekretär

President

R. Grass

G. C. Rodríguez Iglesias

---

* Kohtumenetluse keel: saksa.