EUROOPA KOHTU OTSUS

31. märts 1971(*)

Autotranspordi Euroopa leping

Kohtuasjas 22/70,

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindaja: komisjoni õigustalituse asepeadirektor Gérard Olivier, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis: õigusnõunik Emile Reuter, boulevard Royal 4,

hageja,

versus

Euroopa Ühenduste Nõukogu, esindaja: nõukogu õigusnõustaja, nõukogu peasekretariaadi peadirektor Ernst Wohlfart, keda abistas nõukogu peasekretariaadi direktor Jean-Pierre Puissochet, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis: Euroopa Investeerimispanga õigustalituse direktor J. N. Van den Houten, place de Metz 2,

kostja,

mille esemeks on nõue tühistada nõukogu 20. märtsi 1970. aasta toimingud, mis on seotud rahvusvahelisel maanteeveol töötava sõiduki meeskonna tööalase Euroopa kokkuleppe üle EMÜ liikmesriikide poolt peetud läbirääkimiste ja kokkuleppe sõlmimisega,

EUROOPA KOHUS,

koosseisus: president R. Lecourt, kodade esimehed A. M. Donner ja A. Trabucchi, kohtunikud R. Monaco, J. Mertens de Wilmars, P. Pescatore (ettekandja) ja H. Kutscher,

kohtujurist: A. Dutheillet de Lamothe,

kohtusekretär: A. Van Houtte,

on teinud järgmise

otsuse

[…]

Põhjendused

1        Euroopa Ühenduste Komisjon taotles 19. mail 1970. aastal esitatud hagis, et tühistataks nõukogu 20. märtsi 1970. aasta toimingud, mis on seotud ühenduse liikmesriikide poolt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjoni egiidi all peetud läbirääkimistega rahvusvahelisel maanteeveol töötava sõiduki meeskonna tööalase Euroopa kokkuleppe üle ja kokkuleppe sõlmimisega (AETR).

2        Nõukogu poolt esitatud esmaseks vastuväiteks on, et hagi on vastuvõetamatu, kuna asutamislepingu artikli 173 esimese lõigu mõttes ei kujuta vaidlusalused toimingud endast vaidlustatavat akti.

3        Selle küsimuse üle otsustamiseks tuleks kõigepealt kindlaks teha, kelle pädevusse mainitud kuupäeval kuulus läbirääkimiste pidamine ja AETR-kokkuleppe sõlmimine.

4        Nimetatud toimingute õiguslik tagajärg on erinev olenevalt sellest, kas neid toiminguid loetakse ühendusele antud volituste kasutamiseks või endiselt liikmesriikidele kuuluva pädevuse kooskõlastatud kasutamise väljenduseks.

5        Vastuvõetamatuse vastuväite üle otsustamiseks on seetõttu vaja kõigepealt kindlaks teha, kas kõnealuste toimingute tegemise kuupäeval olid läbirääkimiste pidamise ja AETR-kokkuleppe sõlmimise volitused ühendusel või liikmesriikidel.

 1.     Lähteküsimus

6        Komisjon on seisukohal, et asutamislepingu artiklit 75, millega anti ühendusele volitused, mis üldsõnaliselt määratletuna peavad silmas ühise transpordipoliitika rakendamist, tuleb kõnealuses valdkonnas kohaldada ühtviisi nii välissuhetele kui ka sisemeetmetele.

7        Komisjon arvab, et kõnealuse sätte kasulik mõju võiks saada kahjustatud, kui selle sättega antavad volitused, eelkõige õigus kehtestada „kõiki muid kohaseid sätteid” nimetatud artikli lõike 1 punkti c tähenduses, ei laieneks kokkulepete sõlmimisele kolmandate riikidega.

8        Isegi kui väidetakse, et esialgu ei hõlmanud need volitused kogu transpordi valdkonda, võivad need volitused muutuda üldvolitusteks ja ainupädevuseks sedamööda, kuidas nimetatud valdkonnas hakatakse rakendama ühist poliitikat.

9        Nõukogu omalt poolt väidab, et kuna ühendusel on üksnes need volitused, mis talle on antud, ei saa tal olla õigust sõlmida kokkuleppeid kolmandate riikidega, kui asutamislepingus ei ole seda selgesõnaliselt sätestatud.

10      Nõukogu arvates käsitletakse artiklis 75 üksnes ühendusesiseseid meetmeid ja artiklit ei saa tõlgendada nii, nagu annaks see volitused sõlmida rahvusvahelisi kokkuleppeid.

11      Isegi kui see oleks teisiti, ei saaks kõnealused volitused olla üldvolitused ega ainupädevus, vaid oleksid parimal juhul konkureerivad liikmesriikide pädevusega.

12      Et asutamislepingus puuduvad erisätted läbirääkimiste pidamise ja rahvusvaheliste kokkulepete sõlmimise kohta transpordipoliitika valdkonnas – kuhu oma olemuselt kuulub AETR-kokkulepe –, tuleb pöörduda kolmandate riikidega suhtlemist reguleeriva ühenduse õiguse üldise süsteemi poole.

13      Artikkel 210 sätestab, et „ühendus on juriidiline isik”.

14      See asutamislepingu üld- ja lõppsätetele pühendatud kuuenda osa algusesse paigutatud säte tähendab, et välissuhetes on ühendusel volitused astuda lepingulistesse suhetesse kolmandate riikidega kõikidel eesmärkidel, mis on määratletud asutamislepingu esimeses osas, mida kuues osa täiendab.

15      Selleks, et konkreetsel juhul otsustada ühenduse volituste üle sõlmida rahvusvahelisi kokkuleppeid, tuleb ühtviisi arvesse võtta nii kogu asutamislepingu ülesehitust kui ka lepingu materiaalõiguslikke norme.

16      Need volitused ei tulene üksnes asutamislepingu vastavatest selgesõnalistest sätetest – nagu artiklid 113 ja 114 tolli- ja kaubanduskokkulepete ning artikkel 238 assotsiatsioonilepingute kohta –, vaid võivad tuleneda ka asutamislepingu muudest sätetest ning ühenduse institutsioonide poolt nende sätete alusel vastu võetud õigusaktidest.

17      Pärast seda, kui komisjon võtab asutamislepinguga ettenähtud ühise poliitika elluviimiseks vastu sätted, millega kehtestatakse mis tahes kujul ühiseid eeskirju, ei ole liikmesriikidel enam õigust ei üksikult ega isegi koos võtta kolmandate riikide ees niisuguseid kohustusi, mis neid eeskirju riivavad.

18      Sedamööda, kuidas selliseid ühiseid eeskirju kasutusele võetakse, jääb ainult ühendusele õigus võtta ja täita kolmandate riikide ees niisuguseid lepingulisi kohustusi, mis mõjutavad kogu ühenduse õigussüsteemi kohaldamisala.

19      Asutamislepingu sätete rakendamisel ei tohi ühendusesiseste meetmete süsteemi eraldada välissuhete süsteemist.

20      Artikli 3 punktis e on ühenduse eesmärkide hulgas eraldi märgitud ühise transpordipoliitika kasutuselevõtt.

21      Vastavalt artiklile 5 peavad liikmesriigid ühelt poolt võtma kõik vajalikud meetmed, et tagada asutamislepingust või ühenduse institutsioonide aktidest tulenevate kohustuste täitmine, teiselt poolt aga hoiduma kõikidest meetmetest, mis võiksid kahjustada asutamislepingu eesmärkide saavutamist.

22      Nende sätete kõrvutamisel ilmneb, et niipea kui asutamislepingu eesmärkide saavutamiseks on kehtestatud ühenduse eeskirjad, ei või liikmesriigid ühenduse institutsioonidest mööda minnes võtta kohustusi, mis võiksid neid eeskirju riivata või muuta nende ulatust.

23      Vastavalt artiklile 74 tuleb asutamislepingu eesmärgid transpordi valdkonnas saavutada ühise poliitika kaudu.

24      Sel eesmärgil paneb asutamislepingu artikli 75 lõige 1 nõukogule kohustuse kehtestada ühised eeskirjad ja lisaks sellele „kõik muud asjakohased sätted”.

25      Sama sätte punkti a tähenduses tuleb neid ühiseid eeskirju kohaldada „liikmesriigi territooriumile või sealt välja kulgeva rahvusvahelise transpordi suhtes, samuti läbi ühe või mitme liikmesriigi territooriumi kulgeva rahvusvahelise transpordi suhtes”.

26      Kõnealune säte käsitleb nii kolmandast riigist lähtuvat kui ka sinna suunduvat transporti selles osas, mis kulgeb ühenduse territooriumil.

27      Seega eeldatakse, et ühenduse volitused laienevad rahvusvahelis-õiguslikele suhetele ja hõlmavad seetõttu kõnealuses valdkonnas ka vajaduse sõlmida kokkuleppeid asjaomaste kolmandate riikidega.

28      Kuigi artiklid 74 ja 75 tõepoolest ei anna ühendusele ühemõtteliselt rahvusvaheliste kokkulepete sõlmimise volitusi, andis nõukogu määruse nr 543/69 teatavate maanteevedusid käsitlevate sotsiaalõigusnormide ühtlustamise kohta (EÜT L 77, lk 49) jõustumine 25. märtsil 1969 ühendusele vajalikud volitused sõlmida selle määrusega reguleeritud valdkonnas kokkuleppeid kolmandate riikidega.

29      Kõnealuste volituste andmist väljendab sõnaselgelt nimetatud määruse artikkel 3, milles sätestatakse, et „ühendus astub mis tahes läbirääkimistesse kolmandate riikidega, mis võivad osutuda vajalikuks käesoleva määruse rakendamiseks”.

30      Et AETR-kokkuleppe ainevald kuulub määruse nr 543/69 reguleerimisalasse, on ühendusel alates nimetatud määruse jõustumisest olnud volitused pidada läbirääkimisi ja sõlmida kõnealune kokkulepe.

31      Need ühenduse volitused välistavad liikmesriikide konkureeriva pädevuse, sest kõik ühenduse institutsioonidest mööda minnes võetud meetmed on vastuolus ühisturu ühtsuse ja ühenduse õiguse ühetaolise kohaldamise põhimõttega.

32      Hagi vastuvõetavuse küsimus tuleb lahendada ülaltoodud õigusliku olukorra põhjal.

 2.     Hagi vastuvõetavus

33      Nõukogu vaidlustab hagi vastuvõetavuse mitme põhjendusega, mis rajanevad kõnealuste toimingute olemusel, ja teise võimalusena komisjoni huvi väidetaval puudumisel kõnealuses küsimuses, tema varasemal hoiakul ja hagi aegumise alusel.

 a) Väide 20. märtsi 1970. aasta toimingute olemuse kohta

34      Nõukogu on seisukohal, et 20. märtsi 1970. aasta toimingud ei kujuta endast artikli 173 esimese lõigu esimese lauses nimetatud vaidlustatavat akti.

35      Neid toiminguid ei saa oma vormi, eesmärgi ega sisu poolest pidada määruseks, otsuseks ega direktiiviks artikli 189 tähenduses.

36      Tegelikkuses ei olnud need toimingud midagi rohkemat, kui liikmesriikidevahelise poliitika kooskõlastamine nõukogu raames ning sellisena ei tekitanud need mingeid õigusi, ei kehtestanud kohustusi ega muutnud õiguslikku olukorda.

37      Väidetavalt on see järeldus seda tähtsam, et institutsioonidevahelise vaidluse korral tuleb hagi vastuvõetavust hinnata eriti rangelt.

38      Artikli 173 kohaselt peab Euroopa Kohus kontrollima „nõukogu […] õigusaktide seaduslikkust, välja arvatud soovitused ja arvamused”.

39      Et ainsad küsimused, mille puhul ei saa liikmesriigid ja institutsioonid esitada tühistamishagi, on „soovitused ja arvamused”, mis vastavalt artikli 189 viimasele lõigule ei ole siduvad, siis käsitleb artikkel 173 vaidlustatavate aktidena kõiki institutsioonide poolt vastuvõetud meetmeid, millel on kavandatavalt õiguslikud tagajärjed.

40      Sellise vaidlustamise eesmärk on tagada, et asutamislepingu tõlgendamisel ja kohaldamisel peetaks kinni seadusest, nagu nõuab artikkel 164.

41      Selle eesmärgiga ei oleks kooskõlas tõlgendada hagi vastuvõetavuse tingimusi nii kitsendavalt, et see oleks piiratud üksnes artiklis 189 nimetatud liiki aktidega.

42      Sellepärast peab kõikide institutsioonide poolt võetud meetmete puhul, millel on kavandatavalt õiguslikud tagajärjed, olema võimalik esitada hagi nende tühistamiseks, olenemata nende meetmete olemusest või vormist.

43      Kõnealuste toimingute olemuse üle tuleb otsustada ülaltoodu valguses.

44      20. märtsi 1970. aasta istungil jõudis nõukogu pärast nõukogu liikmete ja komisjoni esindaja arvamustevahetust mitmele „järeldusele”, millised peaksid olema liikmesriikide valitsuste seisukohad otsustavatel AETR-kokkulepe sõlmimisega seotud läbirääkimistel.

45      Need meetmed käsitlesid osaliselt läbirääkimiste eesmärki ning osaliselt läbirääkimiste korda.

46      Läbirääkimiste eesmärgi osas asus nõukogu seisukohale, et tuleb saavutada AETR-kokkuleppe kohandamine vastavalt ühenduse määrusele, välja arvatud teatavad määruses lubatavad erandid, mille peab heaks kiitma ühendus.

47      Võttes arvesse seatud eesmärki, kutsus nõukogu komisjoni üles õigel ajal ja vastavalt asutamislepingu artikli 75 sätetele esitama vajalikke ettepanekuid määruse nr 543/69 muutmiseks.

48      Mis puutub läbirääkimistesse, siis otsustas nõukogu vastavalt oma varasematel istungitel vastuvõetud tegevuskavale, et läbirääkimised tuleks lõpule viia kuuel liikmesriigil, kes saaksid AETR-kokkuleppe osalisteks.

49      Läbirääkimiste ajal ja kokkuleppe sõlmimisel pidid liikmeriigid tegutsema ühiselt ning pidevalt kooskõlastama oma seisukohti vastavalt tavalisele korrale tihedas koostöös ühenduse institutsioonidega, kusjuures eesistujana pidi toimima nõukogu eesistujaliikmesriigi delegatsioon.

50      Protokollist ei ilmne, et komisjon oleks esitanud vastuväiteid nõukogu poolt määratletud läbirääkimiste eesmärgi suhtes.

51      Küll aga tegi komisjon selgesõnalise reservatsiooni läbirääkimiste korra osas, väites, et komisjoni arvamuse kohaselt ei ole nõukogu seisukoht kooskõlas asutamislepinguga, eelkõige selle artikliga 228.

52      Eelnevast järeldub, et nõukogu toimingud olid seotud küsimusega, mis kuulub ühenduse pädevusse, ning liikmesriigid ei saanud seetõttu tegutseda ühistest institutsioonidest mööda minnes.

53      Seega näib, et nõukogu poolt määratletud läbirääkimiste eesmärgi osas ei saanud 20. märtsi 1970. aasta toimingud olla üksnes vabatahtliku kooskõlastamise väljendus või selle tunnustamine, vaid nende eesmärk oli kehtestada nii institutsioonide kui ka liikmesriikide suhtes siduva iseloomuga tegevuskava, mis lõpuks pidi kajastuma määruses.

54      Oma järelduste läbirääkimiste korda käsitlevas osas võttis nõukogu vastu meetmed, millega oli teatavatel tingimustel võimalik teha erandeid asutamislepinguga kehtestatud kolmandate riikidega peetavate läbirääkimiste ja kokkulepete sõlmimise korrast.

55      Seega tõid 20. märtsi 1970. aasta toimingud kaasa konkreetsed õiguslikud tagajärjed nii ühenduse ja liikmesriikide vahelistes suhetes kui ka institutsioonidevahelistes suhetes.

a)     Muud väited vastuvõetavuse kohta

56      Nõukogu väite kohaselt tõestab 20. märtsi 1970. aasta toimingute tühistamise võimalike tagajärgede analüüs, et nimetatud toimingutel ei olnud mingeid õiguslikke tagajärgi.

57      Niisugune toimingute tühistamine kaotaks ära liikmesriikidevahelise kooskõlastamise tunnustamise, kuid ei mõjutaks selle kooskõlastamise tegelikku asetleidmist ega nende riikide edasist tegevust AETR-kokkuleppe sõlmimisega seotud läbirääkimistel.

58      Nõukogu väidab, et kuna komisjoni hagi ei saa saavutada oma eesmärki, puudub huvi selle esitamiseks.

59      Artikkel 174 sätestab: „kui hagi on põhjendatud, tunnistab Euroopa Kohus asjassepuutuva õigusakti tühiseks”.

60      Kui seda tehtaks, tunnistataks nõukogu toimingud olematuks, kuivõrd Euroopa Kohus on need tühistanud; vaidluse pooled asetataks siis lähtepositsioonidele ja nad peaksid vaidlusalused küsimused uuesti läbi vaatama, et lahendada need kooskõlas ühenduse õigusega.

61      Seetõttu pole kahtlust, et komisjonil on huvi hagimenetluse jätkamiseks.

62      Edasi on nõukogu arvamusel, et komisjonil ei ole enam õigust niisugust hagi esitada, sest komisjon vastutab ise kõnealuse olukorra eest seetõttu, et jättis õigel ajal ühenduse volituste kasutamiseks vajalikud meetmed võtmata ega esitanud nõukogule asjakohaseid ettepanekuid.

63      Et komisjoni poolt Euroopa Kohtu ette toodud küsimused on seotud ühenduse institutsioonilise ülesehitusega, ei saa hagi vastuvõetavus sõltuda hageja varasemast tegevusetusest või vigadest.

64      Pealegi võib nõukogu esitatud vastuväiteid hinnata üksnes vaidluse eseme sisulise uurimise käigus.

65      Lõpuks on nõukogu esitanud väite, et hagi on aegunud sel põhjusel, et 20. märtsi 1970. aasta toimingutega ei tehtud midagi muud, kui vaid konstateeriti nõukogu varasematel istungjärkudel – viimane neist toimus 17. ja 18. märtsil 1969 – sätestatud põhimõtteid.

66      20. märtsi 1970. aasta toiminguid ei saa siiski pidada lihtsalt varasemate toimingute kinnituseks, sest 25. märtsi 1969. aasta määrus nr 543/69 muutis otsustavalt ühenduse ja liikmesriikide vahelist pädevuse jaotust läbirääkimiste küsimuses.

67      Neist kaalutlustest lähtudes on hagi vastuvõetav.

 3.     Vaidluse põhiküsimus

68      Sisuliselt vaidlustab komisjon 20. märtsi 1970. aasta toimingute kehtivuse põhjendusega, et nendega rikuti asutamislepingu sätteid, eelkõige artikleid 75, 228 ja 235, mis käsitlevad volituste jaotust nõukogu ja komisjoni vahel, ja sellest tulenevalt neid õigusi, mida AETR-kokkuleppe sõlmimisega seotud läbirääkimistel oleks pidanud kasutama komisjon.

 a) Väide artiklite 75 ja 228 rikkumise kohta

69      Komisjon väidab, et artikli 75 alusel ühendusele antud volitusi arvestades pidanuks ühendus AETR-kokkuleppega seotud läbirääkimisi pidama ja kokkuleppe sõlmima artikli 228 lõikes 1 määratletud korras.

70      Kuigi nõukogu võib nende sätete kohaselt iga juhtumi puhul otsustada, kas on otstarbekas kolmandate riikidega kokkulepet sõlmida, ei ole tal õigust otsustada, kas kasutada valitsustevahelisi või ühenduse kanaleid.

71      Otsustades kasutada valitsustevahelisi kanaleid, muutis nõukogu komisjonile võimatuks täita komisjonile asutamislepinguga antud ülesannet kolmandate riikidega peetavate läbirääkimiste vallas.

72      Et asutamislepingus puuduvad erisätted, mida kohaldada kõnealuse kokkuleppe üle peetavate läbirääkimiste ja kokkuleppe rakendamise suhtes, tuleb vastavad eeskirjad tuletada asutamislepingu niisuguste artiklite üldisest mõttest, mis käivad AETR-kokkulepe sõlmimisega seotud läbirääkimiste kohta.

73      AETR-kokkuleppe sõlmimisega seotud läbirääkimiste pidamise ja kokkuleppe rakendamise volituste jaotus ühenduse institutsioonide vahel tuleb kindlaks määrata nii ühist transpordipoliitikat käsitlevaid sätteid kui ka ühenduse poolt sõlmitavaid kokkuleppeid reguleerivaid sätteid arvestades.

74      Vastavalt artikli 75 lõikele 1 on nõukogu ülesandeks kehtestada määrusega või muul viisil asjakohased sätted ühise transpordipoliitika rakendamiseks, tehes otsuse komisjoni ettepaneku alusel ning pärast konsulteerimist majandus- ja sotsiaalkomitee ja assambleega.

75      Kui tuleb sõlmida kokkuleppeid ühe või mitme riigi või rahvusvahelise organisatsiooniga, peab vastavalt artikli 228 lõikele 1 läbirääkimisi komisjon ja sõlmib kokkuleppeid nõukogu, kui komisjonile antud ulatuslikematest volitustest ei tulene teisiti.

76      Lisaks, kuna läbirääkimised toimusid Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjoni egiidi all, tuleb arvesse võtta ka artikli 116 esimest lõiku, mille kohaselt peavad liikmesriigid pärast üleminekuperioodi lõppu kasutama „majandusalaste rahvusvaheliste organisatsioonide raames üksnes ühismeedet”, kusjuures selle ühismeetme rakendamine kuulub nõukogu pädevusse, kelle otsused põhinevad komisjoni ettepanekutel.

77      Nende eri sätete kõrvutamisel ilmneb, et kui tegemist on ühise poliitika küsimusega, peavad liikmesriigid igal juhul astuma ühiseid samme ühenduse huvide kaitseks.

78      Sellest ühise tegutsemise põhimõttest peeti 20. märtsi 1970. aasta toimingutes kinni, mistõttu selles mõttes ei anna need alust mingisuguseks kriitikaks.

79      Pealegi, neist sätetest tervikuna ja eelkõige artikli 228 lõikest 1 järeldub, et kokkulepete sõlmimise õigus kuulus nõukogule.

80      Komisjonilt nõuti kahesugust tegutsemist – esiteks pidi ta kasutama oma õigust ettepanekuid teha, mis tuleneb artikli 75 lõikest 1 ja artikli 116 esimesest lõigust, ja teiseks toimima läbirääkijana artikli 228 lõike 1 esimese lõigu kohaselt.

81      Niisugune institutsioonidevaheline volituste jaotamine oleks nõutav üksnes juhul, kui läbirääkimised toimuksid ajal, mil ühendusele antud volitused on jõustunud kas tulenevalt asutamislepingust või institutsioonide poolt võetud meetmetest.

82      Sellega seoses tuleb silmas pidada, et AETR-kokkuleppe varasem versioon koostati 1962. aastal – ajal, mil selle kokkuleppe sõlmimine kuulus liikmesriikide pädevusse, sest ühine transpordipoliitika ei olnud veel küllaldaselt arenenud.

83      Kõnealused toimingud moodustasid osa läbirääkimiste sellest etapist, mille eesmärk ei olnud välja töötada uut kokkulepet, vaid teha 1962. aasta versiooni muudatusi, mis olid vajalikud selleks, et kõik kokkuleppe osalised saaksid selle ratifitseerida.

84      AETR-kokkuleppe sõlmimisega seotud läbirääkimisi iseloomustab seega asjaolu, et nende algus ja märkimisväärne osa Euroopa Majanduskomisjoni egiidi all toimunud tööst leidis aset enne seda, kui määrusega nr 543/69 anti volitused ühendusele.

85      Seetõttu ilmneb, et 20. märtsil 1970 tegutses nõukogu olukorras, kus tal ei olnud enam täielikku tegutsemisvabadust suhetes samadel läbirääkimistel osalevate kolmandate riikidega.

86      Kui läbirääkimiste selles etapis oleks asjaomastele kolmandatele riikidele teatatud, et ühenduses on nüüd uus pädevuse jaotus, siis võinuks see seada ohtu läbirääkimiste eduka lõpetamise, mida nõukogu arutelu käigus tunnistas tegelikult ka komisjoni esindaja.

87      Sellises olukorras oleksid pidanud kaks institutsiooni, kelle volitused olid otseselt kõne all – nimelt nõukogu ja komisjon –, jõudma kokkuleppele koostöö asjakohaste meetodite osas vastavalt 8. aprilli 1965. aasta Euroopa Ühenduste ühtse nõukogu ja ühtse komisjoni asutamislepingu artiklile 15, et tagada ühenduse huvide kõige tõhusam kaitse.

88      20. märtsi 1970. aasta istungi protokollist selgub, et artiklitega 75 ja 116 talle antud õigust esitada ettepanekuid komisjon ametlikult ei kasutanud.

89      Samuti ei nõudnud ta artikli 228 lõike 1 alusel läbirääkimiste pidamise õigust.

90      Seetõttu tuleb tunnistada, et pidades läbirääkimisi ja sõlmides samaaegselt kokkuleppe nõukogu kehtestatud korras, tegutsesid ja tegutsevad liikmesriigid ühenduse nimel ja huvides vastavalt oma kohustustele, mis on sätestatud asutamislepingu artiklis 5.

91      Seega võib järeldada, et sellises olukorras liikmesriikide ühise tegevuse kasuks otsustades ei rikkunud nõukogu oma kohustusi, mis tulenevad artiklitest 75 ja 228.

92      Neil asjaoludel tuleb kõnealune väide tagasi lükata.

 b) Muud komisjoni esitatud väited (artikkel 235; põhjenduse puudumine)

93      Teise võimalusena väidab komisjon, et kui nõukogu ei tuginenud oma tegevuses artiklile 75, oleks ta ühise transpordipoliitika rakendamisest tulenevaid nõudeid arvesse võttes pidanud kasutama vähemalt talle artikliga 235 antud volitusi.

94      Nõukogu omakorda on seisukohal, et kuna liikmesriikidel oli ühismeetme võtmise võimalus, ei olnud vaja seda sätet kasutada; pealegi ei esitanud komisjon kunagi sellekohast ettepanekut, nagu osundatud sättes on nõutud.

95      Kuigi artikliga 235 antakse nõukogule volitused võtta mis tahes „kohaseid meetmeid” ka välissuhete vallas, ei seata nõukogule sellega kohustust, vaid antakse võimalus, mille kasutamatajätmine ei saa mõjutada toimingute kehtivust.

96      Seetõttu tuleb nimetatud väide tagasi lükata.

97      Lisaks väidab komisjon, et vaidlustatud toimingute puhul ei ole näidatud õiguslikku alust, millel need põhinevad, ega ole esitatud põhjendust.

98      Niisugused nõuded on esitatud artiklis 190 määruste, direktiivide ja otsuste kohta ning neid ei või laiendada erilist laadi aktidele, nagu seda on 20. märtsi 1970. aasta toimingud.

99      Komisjoni osalemine nõukogu tegelikus töös võimaldas talle kõik õiguslikud tagatised, mis artikkel 190 tagab kolmandatele isikutele, keda selles artiklis märgitud aktid puudutavad.

100    Seetõttu tuleb hagi jätta rahuldamata.

 4.     Kohtukulud

101    Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

102    Käesolevas kohtuasjas ei ole kumbki pool kohtukulude hüvitamist nõudnud.

103    Seetõttu jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes,

võttes arvesse menetlusdokumente,

kuulanud ära ettekandja-kohtuniku ettekande,

kuulanud ära poolte kohtukõned,

kuulanud ära kohtujuristi ettepaneku,

võttes arvesse Euroopa Majandusühenduse asutamislepingut, eriti selle artikleid 3, 5, 6, 74, 75, 111, 113, 114, 116, 164, 173, 174, 189, 190, 210, 228, 235 ja 238, samuti 8. aprilli 1965. aasta Euroopa Ühenduste ühtse nõukogu ja ühtse komisjoni asutamislepingu artiklit 15,

võttes arvesse Euroopa Ühenduste Kohtu kodukorda,

EUROOPA KOHUS

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Kumbki pool kannab ise oma kohtukulud.

Kutscher

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 31. märtsil 1971 Luxembourgis.

* Kohtumenetluse keel: prantsuse.