EUROOPA KOMISJON

Brüssel,13.3.2019

COM(2019) 142 final

KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE

asjaomaste toidu- ja söödakultuuride tootmise üleilmse laienemise kohta

Sisukord

I.Sissejuhatus

II.ELi õigusraamistik biokütuste, vedelate biokütuste ja biomasskütuste kohta

III.Maakasutuse kaudse muutuse suure riskiga biokütuste, vedelate biokütuste ja biomasskütuste kindlakstegemine

III.1Põllumajanduslike toorainete kasvatuse üleilmne laienemine

III.2Lähteainete kasvatuse suure süsinikuvaruga maa-alale laiendamise hindamine

III.3Suure süsinikuvaruga maa-alale märkimisväärse laienemise kindlaksmääramine

IV.Maakasutuse kaudse muutuse väikese riskiga biokütuste, vedelate biokütuste ja biomasskütuste sertifitseerimine

V.Järeldused

I.Sissejuhatus

Uus taastuvenergia direktiiv 1 („RED II“ või „direktiiv“) jõustus 24. detsembril 2018 2 . See direktiiv edendab taastuvenergia arendamist järgmisel kümnendil kogu ELi hõlmava eesmärgi kaudu, et taastuvenergia moodustaks 2030. aastaks vähemalt 32 %, ja liikmesriigid peavad selle saavutama ühiselt. Selleks sisaldab direktiiv mitut valdkondlikku meedet, mis edendavad taastuvenergia edasist kasutuselevõttu elektri-, kütte- ja jahutus- ning transpordisektorites, üldeesmärgiga aidata kaasa kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisele, parandada energiajulgeolekut, tugevdada Euroopa tehnoloogia- ja tööstusalast juhtpositsiooni taastuvenergia valdkonnas ning luua töökohti ja majanduskasvu.

Direktiiv tugevdab ka ELi bioenergia jätkusuutlikkuse raamistikku, et tagada kasvuhoonegaaside heitkoguste tugev vähenemine ja vähendada tahtmatut keskkonnamõju. Eelkõige võetakse direktiivis kasutusele uus lähenemisviis, et tegeleda maakasutuse kaudsest muutusest („ILUC“) põhjustatud heitkogustega, mis on seotud biokütuste, vedelate biokütuste ja biomasskütuste tootmisega. Sel eesmärgil kehtestatakse direktiivis riiklikud piirmäärad toidu- või söödakultuuridest toodetud maakasutuse kaudse muutuse suure riskiga biokütuste, vedelate biokütuste ja biomasskütuste („maakasutuse kaudse muutuse suure riskiga kütused“) jaoks, mille puhul täheldatakse tootmisala märkimisväärset laienemist suure süsinikuvaruga maa-alale; need piirmäärad vähenevad hiljemalt 2030. aastaks järk-järgult nullini. Piirmäärad mõjutavad kõnealuste kütuste kogust, mida võib arvesse võtta, kui arvutatakse taastuvenergia üldist osakaalu liikmesriigis ja taastuvenergia osakaalu transpordis. Direktiivis kehtestatakse siiski nendest piirmääradest erand biokütuste, vedelate biokütuste ja biomasskütuste jaoks, millel on sertifikaat maakasutuse kaudse muutuse väikese riski kohta.

Sellega seoses on direktiivis nõutud, et komisjon võtaks vastu delegeeritud õigusakti, milles sätestatakse kriteeriumid i) maakasutuse kaudse muutuse suure riskiga lähteainete kindlaksmääramiseks, mille puhul täheldatakse tootmisala märkimisväärset laienemist suure süsinikuvaruga maa-alale ja ii) maakasutuse kaudse muutuse väikese riskiga biokütuste, vedelate biokütuste ja biomasskütuste („maakasutuse kaudse muutuse väikese riskiga kütused“) sertifitseerimiseks. Delegeeritud õigusakt tuleb lisada käesolevale aruandele („aruanne“) asjaomaste toidu- ja söödakultuuride tootmise üleilmse laienemise kohta. Käesolevas aruandes esitatakse eespool nimetatud delegeeritud õigusaktis sätestatud kriteeriumidega seotud teave, et teha kindaks toidu- või söödakultuuridest toodetud, maakasutuse kaudse muutuse suure riskiga kütused, mis laienevad märkimisväärsel viisil suure süsinikuvaruga maa-alale, ja maakasutuse kaudse muutuse väikese riskiga kütused. Käesoleva aruande 2. osas kirjeldatakse ELi poliitika arengut maakasutuse kaudse muutuse mõjudega tegelemisel. 3. osas antakse ülevaade viimastest andmetest asjaomaste toidu- ja söödakultuuride tootmise üleilmse laienemise kohta. 4. ja 5. osas kirjeldatakse vastavalt lähenemisviisi, kuidas teha kindlaks toidu- või söödakultuuridest toodetud, maakasutuse kaudse muutuse suure riskiga kütused, mis laienevad märkimisväärsel viisil suure süsinikuvaruga maa-alale, ja sertifitseerida maakasutuse kaudse muutuse väikese riskiga kütused.

II.ELi õigusraamistik biokütuste, vedelate biokütuste ja biomasskütuste kohta

Transpordisektoris on energia ja kliima seisukohast eriti suured probleemid: see tarbib ligikaudu ühe kolmandiku ELi energia kogunõudlusest, sõltub pea täielikult fossiilkütustest ja selle kasvuhoonegaaside heitkogused kasvavad. Nende probleemidega toimetulekuks nõuti 2000ndate aastate alguses juba tolleaegsetes ELi õigusaktides 3 liikmesriikidelt siseriiklike soovituslike eesmärkide seadmist biokütustele ja muudele taastuvkütustele transpordisektoris, sest tehnoloogiliste edusammude tõttu olid enamiku tol ajal liidus kasutusel olevate sõidukite mootorid juba kohandatud töötama kütustega, mis sisaldavad väikest osa biokütust. Biokütused olid ainuke kättesaadav taastuvenergia allikas, et alustada CO2-heite vähendamist transpordisektoris, kus eeldati, et aastatel 1990–2010 kasvavad CO2 heitkogused 50 % võrra.

2009. aasta taastuvenergia direktiiv 4 („RED“) on transpordisektori CO2-heite vähendamist veelgi edendanud, kehtestades taastuvenergiale transpordis 2020. aastaks konkreetse siduva 10 % eesmärgi. Teatatud andmete ja hinnangute kohaselt moodustas taastuvenergia 2017. aastal transpordisektoris ligikaudu 7 % kogu energia lõpptarbimisest. Kuna taastuvelekter, biogaas ja täiustatud lähteained etendavad praegu transpordisektoris vaid väikest osa, tuleb taastuvenergia kasutus selles sektoris peamiselt tavapärastest biokütustest 5 .

Lisaks sätestatakse REDis kasvuhoonegaaside vähendamise ja säästlikkuse siduvad kriteeriumid, millele käesolevas direktiivis määratletud biokütused 6 ja vedelad biokütused peavad vastama, et neid võetaks arvesse siseriiklike ja ELi taastuvenergia eesmärkide saavutamisel ja riiklike toetuskavade kohaldamisel. Nende kriteeriumidega määratletakse keelualad (põhimõtteliselt suure süsinikuvaruga või suure bioloogilise mitmekesisusega maa-ala), mis ei saa olla biokütuste ja vedelate biokütuste tootmiseks kasutatava tooraine allikas, ja sätestatakse kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise miinimumnõuded, mis tuleb biokütuste ja vedelate biokütuste puhul fossiilkütustega võrreldes saavutada. Need kriteeriumid on aidanud piirata maakasutuse otsese mõju riski, mis on seotud tavapäraste biokütuste ja vedelate biokütuste tootmisega, kuid ei tegele kaudsete mõjudega.

Tavapäraste biokütustega seotud maakasutuse kaudse muutus

Kaudne mõju võib esineda, kui varem toidu- ja söödaturgude jaoks ettenähtud karja- või põllumajandusmaa kujundatakse ümber biomassist kütuste tootmiseks. Nõudlust toidu ja sööda järele on vaja endiselt rahuldada praeguse tootmise intensiivistamise kaudu või põllumajandusmaa mujal tootmise eesmärgil kasutuselevõtmisega. Viimasel juhul võib maakasutuse kaudne muutus (mittepõllumajandusmaa muutmine põllumajandusmaaks, et toota toitu või sööta) põhjustada kasvuhoonegaaside heitkoguseid, 7 eriti kui see mõjutab suure süsinikuvaruga maad, nt metsi, märg- ja turbaalasid. Need kasvuhoonegaaside heitkogused, mida ei hõlma REDis sätestatud vähendamise kriteeriumid, võivad olla märkimisväärsed ja võivad osaliselt või täielikult muuta olematuks üksikutest biokütustest põhjustatud kasvuhoonegaaside vähendamise 8 . Põhjuseks on see, et 2020. aastal saadakse eelduste kohaselt peaaegu kogu biokütusetoodang põllukultuuridest, mida kasvatatakse toiduainete ja loomasööda tootmiseks kõlblikul maal.

Maakasutuse kaudset muutust ei ole võimalik jälgida ega mõõta. Võimalike mõjude hindamiseks on vaja modelleerimist. Sellisel modelleerimisel on mitu piirangut, kuid sellele vaatamata on see piisavalt usaldusväärne, et näidata tavapäraste biokütustega seotud maakasutuse muutuse riski. Eeltoodut arvestades võttis 2015. aasta maakasutuse kaudse muutuse direktiiv 9 ettevaatliku lähenemisviisi, et vähendada maakasutuse kaudse muutuse üldmõju, kehtestades piirmäära tavapäraste biokütuste 10 ja vedelate biokütuste osakaalule, mida on võimalik arvestada riiklike taastuvenergia eesmärkide ja transpordisektoris 10 % taastuvenergia eesmärgi saavutamisel. Meetmega kaasneb iga liikmesriigi jaoks kohustus sätestada täiustatud taastuvkütuste soovituslik 0,5 % eesmärk 2020. aastaks, et motiveerida üleminekut kõnealustele kütustele, millel arvatakse olevat väiksem või üldse mitte mingit maakasutuse kaudse muutuse mõju.

Lisaks sisaldab maakasutuse kaudse muutuse direktiiv maakasutuse kaudse muutuse tegureid toidul ja söödal põhinevate eri liiki lähteainete jaoks. Need tegurid näitavad maakasutuse kaudsest muutusest põhjustatud heitkoguseid, mis on seotud tavapäraste biokütuste ja vedelate biokütuste tootmisega ja neid peavad kasutama kütuse tarnijad aruandluse eesmärkidel, kuid mitte biokütuste tootmisest põhjustatud kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise arvutamiseks.

Maakasutuse kaudse muutusega tegelemine RED II abil

RED II võtab sihipärasema lähenemisviisi, et vähendada tavapäraste biokütuste, vedelate biokütuste ja biomasskütustega seotud maakasutuse kaudse muutuse mõju 11 . Kuna maakasutuse kaudsest muutusest põhjustatud heitkoguseid ei ole võimalik mõõta sellisel täpsustasemel, mida on vaja nende kaasamiseks ELi kasvuhoonegaaside heitkoguste arvutamise metoodikasse, järgitakse selles lähenemisviisi, et transpordis tarbitavatele tavapärastele biokütustele, vedelatele biokütustele ja biomasskütustel seatakse piirmäär, 12 mida on võimalik arvestada taastuvenergia riikliku üldeesmärgi ja valdkondliku osakaalu arvutamiseks transpordisektoris. See piirmäär on siiski väljendatud riiklike ülemmääradena, mis vastavad kõnealuste kütuste olemasolevatele tasemetele igas liikmesriigis 2020. aastal.

Lubatud on mõningane paindlikkus, kuna neid riiklikke piirmäärasid võib ühe protsendipunkti võrra suurendada, kuid üldine maksimum hoitakse sellisena, et need ei saa ületada 7 % energia lõpptarbimisest maantee- ja raudteetranspordi sektoris 2020. aastal. Lisaks võivad liikmesriigid kehtestada madalama määra nendele biokütustele, vedelatele biokütustele ja biomasskütustele, mida seostatakse maakasutuse kaudse muutuse suure riskiga, nt õlikultuuridest toodetud kütused.

Paralleelselt tugevdatakse täiustatud biokütuste ja biogaasi edendamist konkreetse siduva 3,5 % miinimumeesmärgi kaudu 2030. aastaks koos kahe vaheeesmärgiga (0,2 % 2022. aastal ja 1 % 2025. aastal).

Lisaks, isegi kui liikmesriigid võivad arvesse võtta tavapäraseid biokütuseid ja biomasskütuseid, et saavutada taastuvenergiaeesmärk tarbida transpordisektoris 14 % energiast, võivad nad selle eesmärgi taset ka vähendada, kui otsustavad arvestada eesmärgi saavutamisel vähemate kõnealuste kütustega. Kui liikmesriik otsustab näiteks tavapäraseid biokütuseid ja biomasskütuseid üldse mitte arvestada, võib eesmärki vähendada kokku maksimumsummas 7 %.

Direktiivis võetakse kasutusele ka toidu- või söödakultuuridest toodetud biokütuste, vedelate biokütuste ja biomasskütuste täiendav piirmäär, kui nende puhul on kindlaks tehtud maakasutuse kaudse muutuse suur risk ja nende puhul täheldatakse tootmisala märkimisväärset laienemist suure süsinikuvaruga maa-alale 13 . Kuna tootmisala täheldatud laienemine suure süsinikuvaruga maa-alale on kasvava nõudluse tulemus, võib eeldada, et nõudluse edasine suurenemine biokütuste, vedelate biokütuste ja biomasskütuste tootmiseks kasutatava lähteainete järele üksnes halvendab olukorda, juhul kui ei võeta meetmeid maa kõrvaletõrjumise ärahoidmiseks, nt maakasutuse kaudse muutuse väikese riski sertifitseerimine. Kõnealuste kütuste panust taastuvkütuste kasutamise eesmärgi saavutamisse (ja ka taastuvenergia riikliku üldise osakaalu arvutamisel) piiratakse seega alates 2021. aastast nende kütuste tarbimistasemega 2019. aastal. Alates 31. detsembrist 2023 tuleb nende panust järk-järgult vähendada kuni 0 %ni hiljemalt aastaks 2030.

Direktiivis antakse siiski võimalus kõnealusest lähteainest toodetud biokütused, vedelad biokütused ja biomasskütused piirmäära alt välja arvata, tingimusel et nende maakasutuse kaudse muutuse sertifitseeritud risk on väike. Sertifitseerimine on võimalik biokütuste, vedelate biokütuste ja biomasskütuste lähteainete puhul, mida toodetakse tingimustes, mis väldivad maakasutuse kaudse muutuse mõju, kuna neid on kasvatatud kasutamata maal või saadakse need kultuuridest, mis said kasu parandatud põllumajandustavadest, nagu käesolevas aruandes edaspidi täpsustatakse.

III.Maakasutuse kaudse muutuse suure riskiga biokütuste, vedelate biokütuste ja biomasskütuste kindlakstegemine 

Kriteeriumide kehtestamine maakasutuse kaudse muutuse suure riskiga lähteainete kindlakstegemiseks, mille puhul täheldatakse tootmisala märkimisväärset laienemist suure süsinikuvaruga maa-alale, hõlmab kahte ülesannet:

1.biokütuste, vedelate biokütuste ja biomasskütuste jaoks kasutatavate lähteainete suure süsinikuvaruga maa-alale laienemise kindlakstegemine ning

2.määratlemine, mis on lähteainete kasvatamise märkimisväärne laienemine.

Selleks on komisjon läbi viinud ulatuslikke uuringuid ja avalikke konsultatsioone, mille hulka kuuluvad:

-asjaomase teaduskirjanduse läbivaatamine;

-geoinfosüsteemi (GIS) andmetel põhinev üleilmne hindamine ning

-laialdane konsulteerimine arvukatel kohtumistel ekspertide ja sidusrühmadega, kes andsid komisjonile väärtuslikku teavet, mida võeti käesoleva aruande ja seonduva delegeeritud õigusakti koostamisel arvesse.

III.1Põllumajanduslike toorainete kasvatuse üleilmne laienemine

Viimastel kümnenditel on maailma kasvav rahvastik ja kõrgemad elatustasemed viinud suurema nõudluseni toidu, sööda, energia ja Maa ökosüsteemidest pärit kiudude järele. Suurenenud nõudlus on viinud üleilmselt suurema vajaduseni põllumajanduslike toorainete järele ning see suundumus tulevikus eeldatavasti jätkub 14 . Biokütuste suurem kasutamine ELis on põllumajanduslike toorainete järele valitsevale nõudlusele kaasa aidanud.

Käesoleva aruande eesmärk on salvestada biokütuste asjaomaste lähteainete tootmise laiendamise üleilmsed suundumused, mida on täheldatud alates 2008. aastast. Selliselt valitud periood tagab poliitika sidususe direktiivi artiklis 29 sätestatud suure bioloogilise mitmekesisusega maa ja suure süsinikuvaruga maa kaitsmise jaoks kehtestatud lõppkuupäevadega.

Nagu tabelis 1 näidatud, suurenes ajavahemikul 2008–2016 tavapäraste biokütuste tootmiseks kasutatavate kõikide peamiste põllumajanduslike toorainete, v.a odra ja rukki, tootmine. Tootmise kasv oli eriti tähelepandav palmiõli, sojaubade ja maisi puhul ning see kajastub ka koristuspindade andmetes. Nisu, päevalille, rapsiseemne ja suhkrupeedi tootmise kasv saavutati peamiselt tootlikkuse suurendamise kaudu.

  Tabel 1. Biokütuste peamiste lähteainete tootmise üleilmne laienemine (2008–2016); allikas: FAOstati ja USDA-FASi andmetel põhinev arvutus

Tavaliselt võib kasvavat nõudlust põllumajanduse järele rahuldada saagikuse suurendamise ja põllumajandusliku maa laiendamise kaudu. Olukorras, kus nii sobiva põllumajandusliku maa kättesaadavus kui ka saagikuse võimalik suurendamine on piiratud, muutub kasvav nõudlus põllumajanduskultuuride järele metsade raadamise peamiseks ajendiks. Mõned teised tegurid, näiteks tootmisest maksimumkasumi saavutamine ja kehtivate seotud õigusaktide täitmine, etendavad tõenäoliselt samuti rolli selle kindlaksmääramisel, kuidas kasvavat nõudlust rahuldada ja millises ulatuses see põhjustab metsade raadamist.

III.2Lähteainete kasvatuse suure süsinikuvaruga maa-alale laiendamise hindamine

Tulenevalt üleilmselt kasvanud nõudlusest põllumajanduslike toorainete järele on osa nõudlusest biokütuste järele rahuldatud üleilmselt põllumajanduses kasutatava maa laiendamisega. Kui laienemine toimub suure süsinikuvaruga maa-alale, võib see põhjustada märkimisväärseid kasvuhoonegaaside heitkoguseid ja suurt bioloogilise mitmekesisuse vähenemist. Selleks et hinnata asjaomaste lähteainete kasvatuse laiendamist süsinikurikkale maa-alale (nagu määratletud RED IIs), vaatas Komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskus (JRC) läbi asjaomase teaduskirjanduse (vt I lisa) ja täiendas GIS-põhist üleilmset hinnangut (vt II lisa).

Asjaomase teaduskirjanduse läbivaatamine

Vaadates läbi teaduskirjandust, mis käsitleb põllumajanduslike toorainete tootmise alade laiendamist suure süsinikuvaruga maa-alale, leiti, et üheski üksikuuringus ei ole esitatud tulemusi kõikide lähteainete kohta, mida kasutatakse biokütuste, vedelate biokütuste ja biomasskütuste tootmiseks. Selle asemel keskenduvad uuringud tavaliselt konkreetsetele piirkondadele ja põllukultuuridele, valdavalt sojale ja palmiõlile, ent andmed muude põllukultuuride kohta on üsna napid. Erinevates uuringutes esitatakse andmed põllukultuuride kasvatuse laiendamise erinevate perioodide kohta ja samuti on erinev nende lähenemisviis viiteajale, mis jääb metsade raadamise ja põllukultuuri kasvatuse laiendamise vahele. Seetõttu omistatakse uuringutes, mis võtavad arvesse maakasutust ainult ühe või kahe aasta jooksul enne põllukultuuri istutamist, põllukultuurile metsade raadamisel väiksem tähtsus kui nendele, mis võtavad arvesse maakasutust alates varasemast perioodist. See võib viia selle mõju alahindamiseni, mida põllukultuur metsade raadamisele avaldab, sest isegi kui raadatud alasid ei kasutata koheselt põllukultuuride tootmiseks, võib lõppeesmärk, mis on maa põllukultuuride kasvatamiseks kasutamine, olla üks tähtsaimaid metsade raadamise ajendeid. Võimaluse korral ühendati kõnealuste piirkondlike uuringute tulemused, et tuletada iga üksiku põllukultuuri kohta kasvatuse laiendamise üldhinnang, nagu allpool esitatud.

Sojauba

Kuna ülemaailmsel tasandil värskemaid andmeid esitavad uuringud puuduvad, kasutati Brasiilia, teiste Lõuna-Ameerika riikide ja ülejäänud maailma uuringute ja andmebaaside andmeid. Brasiilia puhul võeti andmed sojakasvatuse laiendamise kohta alates 2008. aastast Brasiilia IBGE-SIDRA andmebaasist ja kasutati neid koos andmetega metsaaladele laiendamise kohta Cerradoses [Gibbs et al. 2015], arvutades keskmise ajavahemiku 2009–2013 kohta Amazonases [Richards et al. 2017] ja ülejäänud Brasiilias [Agroicone 2018]. [Graesser et al. 2015] esitab andmed põllukultuuride kasvatuse metsaaladele laiendamise kohta teistes Ladina-Ameerika riikides. Ülejäänud maailma puhul, s.o riikides, kus on alates 2008. aastast täheldatud suurimat sojakasvatuse laiendamist, st India, Ukraina, Venemaa ja Kanada, on kirjanduses leitud üksikuid tõendeid otsest metsade raadamist põhjustava sojakasvatuse kohta. Seetõttu eeldati ülejäänud maailmaga seoses 2 % laiendamist metsaaladele. Selle tulemusena hinnati sojakasvatuse suure süsinikuvaruga maa-alale laiendamise keskmiseks osakaaluks maailmas 8 %.

Õlipalm

Kasutades satelliidiandmetel põhinevat õlipalmiistanduste valimit, hindasid [Vijay et al. 2016] õlipalmikasvatuse metsaaladele laiendamise osakaalu aastatel 1989–2013 ja esitasid tulemused riikide kaupa. Riikide keskmiste näitajate kindlaksmääramisel seoses õlipalmi koristuspinna suurenemisega riikides aastatel 2008–2016 toimus üleilmselt 45 % õlipalmikasvatuse laiendamisest maa-aladele, mis olid 1989. aastal metsad. Selle tulemuse teeb usaldusväärsemaks asjaolu, et Indoneesia ja Malaisia tulemused jäävad muude nendele piirkondadele keskenduvate uuringute tulemuste piiresse. [Henders et al. 2015] lisaandmete järgi raadati ajavahemikul 2008–2011 aastas keskmiselt 0,43 mln ha metsi õlipalmikasvatuse laiendamise tõttu. See moodustab ka 45 % õlipalmide istutusala hinnangulisest suurenemisest maailmas sel perioodil 15 . Mitmes uuringus on ka analüüsitud õlipalmikasvatuse turbaaladele laiendamise osakaalu. Omistades kõige suurema kaalu [Miettinen et al. 2012, 2016] tulemustele, mida võib pidada kõige täiuslikumaks osaks teaduskirjandusest, ja eeldades, et ülejäänud maailmas turbaalasid palmide kasvatamiseks üldse ei kuivendata, saame kogu maailma puhul aastatel 2008–2011 interpoleeritud kaalutud keskmise hinnanguna tulemuseks 23 % suuruse õlipalmikasvatuse laiendamise turbaaladele.

Suhkruroog

Enam kui 80 % üleilmsest suhkrurookasvatuse laienemisest aastatel 2008–2015 toimus Brasiilias. [Adami et al. 2012] teatasid, et ainult 0,6 % suhkrurookasvatuse laienemisest metsaaladele Brasiilia kesk- ja lõunaosas toimus aastatel 2000–2009. Kuigi selle piirkonna arvele langes ligikaudu 90 % ülemaailmsest suhkrurookasvatuse laienemisest sellel ajavahemikul, esines Brasiilia teistes piirkondades mõningast laiendamist, mida kõnealune uuring ei hõlma. [Sparovek et al. 2008] nõustusid, et aastatel 1996–2006 laiendati suhkrurookasvatust Brasiilia kesk- ja lõunaosas peaaegu eranditult karjamaadele või muude põllumajanduskultuuride kasvatamise aladele; veel 27 % laiendamisest toimus siiski perifeersetes piirkondades Amazonase bioomi ümbruses ja sees, kirdes ja Atlandi metsabioomis. Nendes perifeersetes piirkondades oli seos kohaliku omavalitsuse tasandil metsade hävitamise ja suhkrurookasvatuse laiendamise vahel. Dokumendis ei esitata siiski näitajaid metsaaladele laiendamise osakaalu kohta. Selle tõttu ei olnud võimalik kirjandusest tuletada suhkruroost põhjustatud metsade raadamise osakaalu.

Mais

Sellistest teraviljadest nagu mais ei mõelda tavaliselt kui metsade raadamise põhjustajast, kuna enamik tootmisest toimub parasvöötmes, kus metsade raadamine on üldjuhul tagasihoidlik. Mais on siiski ka troopiline põllumajanduskultuur, mida sageli kasvatavad väiketalunikud ja mida suurtes põllumajandusettevõtetes kasvatatakse külvikorras tihtipeale ka vaheldumisi sojaoaga. Hiinas koondus laiendamine vähetähtsale maa-alale riigi kirdeosas [Hansen 2017], kus metsa asemel on ilmselt põhiliselt stepi rohumaad. Brasiilias ja Argentinas toimunud laiendamisele võib omistada sama metsade raadamise osakaalu nagu sojale Brasiilias. [Lark et al. 2015] leidsid, et USA maisikasvatuse laiendamisest aastatel 2008–2012 toimus 3 % metsade, 8 % võsa ja 2 % märgalade arvel. Üleilmseid hinnanguid maakasutuse muutmise kohta kirjandusest siiski ei leitud.

Muud põllumajanduskultuurid

Teiste põllumajanduskultuuride kohta on väga vähe andmeid, eriti ülemaailmsel tasandil. Ainukesed andmed põllumajanduskultuuride kasvatuse laiendamise kohta kogu maailmas on kättesaadavad riikide kaupa [FAO 2018][USDA 2018]. Seetõttu on võimalik lähenemisviis seostada põllumajanduskultuuride kasvatuse laiendamine riiklikul tasandil metsade raadamisega riiklikul tasandil [Cuypers et al. 2013], [Malins 2018], aga seda ei saa pidada piisavaks tõendiks, et siduda põllumajanduskultuuride kasvatus metsade raadamisega, kuna kõnealust põllumajanduskultuuri võidakse mitte kasvatada riigi selles osas, kus metsi raadatakse.

Teaduskirjanduse kriitilise läbivaatamise põhjal saab järeldada, et parim hinnang suure süsinikuvaruga metsaaladele hiljutise laiendamise osakaalu kohta on soja puhul 8 % ja õlipalmi puhul 45 %. Puuduvad piisavad kirjandusandmed, et anda usaldusväärseid hinnanguid teiste põllukultuuride kohta.

Lähteainete süsinikurikastele maa-aladele laienemise GIS-põhine hindamine

Selleks et võtta ühtemoodi arvesse kõiki asjaomaseid põllumajanduskultuure, täiendati kirjanduse ülevaadet GIS-põhise üleilmse hinnanguga biokütuste tootmiseks oluliste lähteainete laienemise kohta süsinikurikastele aladele; kõnealune hinnang põhineb Maailma Loodusvarade Instituudi ja Arkansase Ülikooli juures asuval jätkusuutlikkuse konsortsiumi andmetel (vt 1. selgitus).

Allolevas tabelis 2 on kokku võetud GIS-põhise hindamise tulemused, mis näitab suurt erinevust biokütuste tootmiseks oluliste lähteainete vahel seoses ulatusega, kuidas nende kasvatuse laiendamine ja metsade raadamine on seotud. Andmed näitavad ajavahemiku 2008–2015 kohta, et päevalille, suhkrupeedi ja rapsiseemne tootmise alad on laienenud aeglaselt ja ainult tähtsusetu osa laienemisest on toimunud suure süsinikuvaruga maa-alale. Maisi, nisu, suhkruroo ja sojaoa puhul on kogulaienemine olnud märgatavam, kuid metsaaladele laienemise osakaalud ei ületa ühegi lähteaine puhul 5 %. Seevastu õlipalmi kohta näitas analüüs suurimat üldise maalaiendamise kiirust ja kõrgeimat metsaaladele laiendamise osakaalu (70 %). Õlipalm on ka ainuke kultuur, kus suur osa laiendamisest toimub turbaaladele (18 %).

GIS-põhise hindamise tulemused tunduvad olevat kooskõlas käesoleva aruande jaoks läbi vaadatud teaduskirjanduses täheldatud üldiste suundumustega. Õlipalmi puhul on metsaaladele laiendamise hinnanguline osakaal teaduskirjanduses esitatud järelduste kõrgemas osas, mis näitab metsaaladele laienemise suurt osakaalu, tüüpiliselt vahemikus 40–50 %. Erinevuse üks võimalik selgitus on metsa eemaldamise ja palmipuude kasvatamise vaheline viiteaeg 16 .

RED II kohaselt loetakse kõik alad, mis olid 2008. aasta jaanuaris mets, raadatud aladeks, kui neid kasutatakse biokütuste lähteainete tootmiseks, sõltumata lähteaine kasvatamise tegelikust alguskuupäevast. GIS-põhises hindamises võeti seda sätet arvesse, samas kui enamikus piirkondlikes uuringutes võetakse arvesse lühemat viiteaega metsade raadamise ja palmipuude istutamise vahel. Teisalt on analüüsist tuletatud turbaaladele laienemise osakaal teaduskirjandusest leitud hinnangutega üldjoontes kooskõlas. Seepärast saab konservatiivsemat hinnangut, mille kohaselt on õlipalmi metsaaladele laienemise maailma keskmine osakaal 45 % ja turbaaladele laienemise osakaal 23 %, käsitada parima kättesaadava teadusliku tõendina.

GIS-põhise hindamise kohaselt on soja puhul 4 % maakasutuse muutmise hinnanguline näitaja väiksem kui piirkondlikus kirjanduses esitatud kombineeritud hinnanguline näitaja, milleks on 8 %. Seda erinevust saab seletada asjaoluga, et piirkondlikus kirjanduses kasutatakse kohalikke andmeid ja eksperdihinnangut selle kohta, milline põllukultuur järgneb metsade raadamisele konkreetses pikslis, mis ei ole GIS-põhise hindamise üleilmsel skaalal praktiline. Seepärast saab sojakasvatuse metsaaladele laienemise 8 % hinnangut, mis on pärit piirkondlikust kirjandusest, käsitada parima kättesaadava teadusliku tõendina. 

Tabel 2. (FAO ja USDA statistikast võetud) toidu- ja söödakultuuride istutusalade 17 täheldatud laienemine ja sellega seotud metsade raadamine vastavalt GIS-põhisele hindamisele.

Maakasutuse kaudse muutuse riskid, mida seostatakse toidul ja söödal põhinevate biokütustega

Eespool esitatud GIS-põhise uuringu tulemused on kooskõlas maakasutuse kaudse muutuse modelleerimisega, mille käigus on korduvalt kindlaks tehtud, et biokütuste tootmiseks kasutatavad õlikultuurid (nt õlipalm, rapsiseeme, soja ja päevalill) on kütuste muude tavapäraste lähteainetega (nt suhkru- või tärkliserikaste põllumajanduskultuuridega) võrreldes seotud maakasutuse kaudse muutuse suurema riskiga. Seda suundumust kinnitas hiljutine maakasutuse kaudset muutust käsitlevate üleilmsete teadustööde läbivaatamine 18 .

Lisaks sisaldab RED II VIII lisa maakasutuse kaudse muutuse esialgsete hinnanguliste heitekoefitsientide nimekirja, kus õlikultuuride maakasutuse kaudse muutuse tegur on ligikaudu neli korda suurem kui muud liiki põllukultuuridel. RED II artikli 26 lõige 1 võimaldab seega liikmesriikidel kehtestada toidu- ja söödakultuuridest toodetud biokütuste, vedelate biokütuste ja biomasskütuste jaoks osakaalu madalama piirmäära, viidates eelkõige õlikultuuridele. Võttes arvesse maakasutuse kaudse muutuse modelleerimisega seotud ebakindlust, on praegusel etapil asjakohasem jätta eristamata põllukultuuride erinevad liigid (nt tärkliserikkad põllukultuurid, suhkru- ja õlikultuurid), kui kehtestatakse kriteeriumid toidu- ja söödakultuuridest toodetud maakasutuse kaudse muutuse riskiga kütuste kindlaksmääramiseks, mille puhul täheldatakse tootmise ala märkimisväärset laienemist suure süsinikuvaruga maa-alale.

III.3Suure süsinikuvaruga maa-alale märkimisväärse laienemise kindlaksmääramine

RED II volituse kohaselt peab komisjon kindlaks määrama, mida kujutab endast asjaomase lähteaine kasvatuse märkimisväärne laienemine suure süsinikuvaruga maa-alale eesmärgiga tagada, et kõik 2030. aasta taastuvenergia eesmärgis arvesse võetavad biokütused saavutavad kasvuhoonegaaside netoheitkoguste vähenemise (võrreldes fossiilkütustega). Maakasutuse laienemise märkimisväärsuse kindlaksmääramisel on suur tähtsus kolmel teguril: maakasutuse absoluutne ja suhteline laienemine konkreetsest võrdlusaastast alates, võrreldes asjaomase põllukultuuri tootmise kogupindalaga; sellise suure süsinikuvaruga maa-alale laienemise osakaal; asjaomaste põllukultuuride ja suure süsinikuvaruga maa-alade liigid.

Esimese teguri abil kinnitatakse, kas antud lähteaine tegelikult laieneb uutele aladele. Sel eesmärgil on vaja arvesse võtta nii tootmisala iga-aastast keskmist absoluutset (nt 100 000 ha tähendab suurt laienemist) kui ka suhtelist suurenemist (nt 1 % tähendab tootlikkuse iga-aastast keskmist suurenemist) tootmisalal võrreldes selle lähteaine tootmise kogualaga. See kahekordne lävend võimaldab välja jätta lähteained, mille puhul täheldatakse, et tootmise koguala ei laiene või laieneb väga vähe (peamiselt selle tõttu, et tootmismahu kasv saavutatakse saagikuse parandamise, mitte tootmisala laiendamise teel). Selline lähteaine ei põhjusta märkimisväärset raadamist ja seega ka suurt maakasutuse kaudsest muutusest põhjustatud kasvuhoonegaaside heidet. See on nii näiteks päevalilleõli puhul, sest selle tootmisala laienes vähem kui 100 000 ha ja ainult 0,5 % aastas ajavahemikul 2008–2016, samas kui selle kogutoodang suurenes samal ajavahemikul 3,4 % aastas.

Kõnealuseid maakasutuse laienemise lävendeid ületavate põllukultuuride puhul on teiseks otsustavaks elemendiks suure süsinikuvaruga maa-alale laienemise osakaal. Kõnealune osakaal määrab, kas ja mil määral saavutatakse biokütustega kasvuhoonegaaside heite vähenemine. Olukorras, kus kõnealuse lähteaine kasvatuse suure süsinikuvaruga maa-alale laiendamisest põhjustatud kasvuhoonegaaside heitkogused ületavad teatud liiki lähteainest toodetud biokütustest põhjustatud kasvuhoonegaaside heitkoguste otsest vähenemist, ei vii taoliste biokütuste tootmine kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemiseni fossiilkütustega võrreldes.

RED II kohaselt peavad biokütused vähendama kasvuhoonegaaside heitkoguseid fossiilkütustega võrreldes vähemalt 50 %, 19 võttes aluseks olelusringi analüüsi, mis hõlmab kõiki otseseid heitkoguseid, kuid ei hõlma kaudseid heitkoguseid. Nagu on esitatud 2. selgituses, ei saavutata põllukultuuridest toodetud biokütustega, mis ületavad suure süsinikuvaruga maa-alale laienemise osakaalu üldist lävendit 14 %, kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemist. Ettevaatuspõhimõtte alusel tundub sobivam kohaldada ligi 30 % suurust diskontotegurit tuvastatud taseme suhtes. Seepärast nõutakse 10 % konservatiivsemat künnist, et tagada, et biokütustega saavutatakse suur kasvuhoonegaaside heite vähenemine ja et maakasutuse kaudsest muutusest põhjustatud bioloogilise mitmekesisuse vähenemine oleks minimaalne.

Kolmandaks on märkimisväärse laienemise mõiste kindlaksmääramisel oluline arvesse võtta märgatavaid erinevusi, mis on eri liiki süsinikurikaste maa-alade vahel ning asjaomase lähteaine liigi vahel.

Näiteks õlipalmiistanduse rajamiseks ja pidamiseks tuleb turbaalad kuivendada. Turba lagunemine toob kaasa märkimisväärsed CO2 heitkogused, mille vabanemine jätkub seni, kuni istandust kasutatakse tootmiseks ja turbaala ei ole uuesti niisutatud. Kuivendamisele järgneva esimese 20 aasta jooksul koguneb kõnealuseid CO2 heitkoguseid peaaegu kolm korda nii palju kui heitkoguseid, mis tekivad sama ala raadamisel, nagu eespool eeldatud. Seda olulist mõju tuleks seega suure süsinikuvaruga maa-alast lähtuvate heitkoguste arvutamisel arvestada, nt kasutades turbaalale laiendamisel kordajat 2,6 20 . Lisaks on püsikultuuridel (palm ja suhkruroog), samuti maisil ja suhkrupeedil oluliselt suurem saagikus kaubeldud toodete energiasisalduse tähenduses, 21 kui eespool 14 % künnise arvutamisel eeldatud 22 . Neid käsitletakse tootlikkusteguri (3. selgitus) alusel.

Kokkuvõttes on 3. selgituses esitatud valem, mille abil arvutatakse, kas biokütuse asjaomane lähteaine jääb üles- või allapoole märkimisväärse laiendamise 10 % kindlaksmääratud lävendit. Kõnealuses valmis võetakse arvesse lähteaine tootmise ala laienemist suure süsinikuvaruga maadele, nagu on määratletud RED II-s, ning eri lähteainete tootlikkustegurit.

IV.Maakasutuse kaudse muutuse väikese riskiga biokütuste, vedelate biokütuste ja biomasskütuste sertifitseerimine 

Teatavatel asjaoludel on võimalik üldiselt maakasutuse kaudse muutuse suure riskiga kütustena käsitatavate biokütuste, vedelate biokütuste ja biomasskütustega seotud maakasutuse kaudse muutuse mõju vältida, ning asjaomaste lähteainete kasvatamine võib isegi asjaomastele tootmisaladele kasulikuks osutuda. Nagu on kirjeldatud 2. jaos, on maakasutuse kaudse muutuse algpõhjus täiendav nõudlus lähteainete järele, mis tuleneb tavapäraste biokütuste suuremast tarbimisest. Sellist kõrvaletõrjumist saab vältida maakasutuse kaudse muutuse väikese riskiga biokütustega, mis on sertifitseeritud.

Maa kõrvaletõrjumise ärahoidmine täiendavuspõhimõttele vastavate meetmetega

Maakasutuse kaudse muutuse väikese riskiga biokütused on kütused, mis on toodetud kasutamata maal kasvatatud täiendavast lähteainest või mis on saadud tänu tootlikkuse suurendamisele. Biokütuste tootmine sellistest täiendavatest lähteainetest ei põhjusta maakasutuse kaudset muutust, kuna see lähteaine ei võistle toidu- ja söödatootmisega, ning välditakse maa kõrvaletõrjumisest tulenevat mõju. Nagu on direktiivis nõutud, tuleks selline täiendav lähteaine liigitada maakasutuse kaudse muutuse väikese riskiga kütuseks ainult juhul, kui seda toodetakse säästlikult.

Selleks, et täita maakasutuse kaudse muutuse madala riski eesmärki, on vaja rangeid kriteeriume, mis tõhusalt toetavad parimat tava ja väldivad juhuslikkust. Samal ajal peavad meetmed olema praktikas rakendatavad ja vältima liigset halduskoormust. Läbivaadatud direktiivis määratakse kindlaks kaks allikat täiendavate lähteainete jaoks, mida on võimalik kasutada maakasutuse kaudse muutuse väikese riskiga kütuste tootmiseks. Need on lähteained, mis saadakse põllumajanduse tootlikkuse suurendamise meetmete rakendamisest juba kasutatud maal, ja lähteained, mis saadakse põllukultuuride kasvatamisest aladel, mida varem põllukultuuride kasvatamiseks ei kasutatud.

Täiendavuse tagamine tavapärasest tegevusest kaugemal

Tootlikkuse keskmine kasv ei ole ikka veel piisav, et vältida kõiki riske, mis tekivad kõrvaletõrjuvast mõjust, kuna põllumajanduse tootlikkus paraneb pidevalt, samas kui maakasutuse kaudse muutuse väiksuse sertifitseerimise keskmes olev täiendavuse mõiste nõuab tavapärasest tegevusest kaugemale ulatuvate meetmete võtmist. Sellel taustal on RED II-s sätestatud, et arvesse võib võtta ainult eeldatavast kaugemale ulatuvat tootlikkuse suurenemist.

Sel eesmärgil on vaja analüüsida, kas meede ulatub selle rakendamise ajal kaugemale tavapärasest praktikast, ja samuti piirata meetmete toetuskõlblikkus mõistliku ajavahemikuga, mis võimaldab ettevõtjatel investeerimiskulusid kärpida ja tagab raamistiku jätkuva tõhususe. Seetõttu on asjakohane toetuskõlblikkuse kümneaastane tähtaeg 31 . Lisaks tuleks realiseeritud tootlikkuse suurenemist võrrelda dünaamiline tasemega, võttes arvesse üleilmseid suundumisi põllukultuuride saagikuses. See näitab, et mõningane saagikuse paranemine saavutatakse aja jooksul igal juhul ka tänu tehnoloogia arengule (st tootlikumad seemned) ja ilma põllumajandustootja aktiivse sekkumiseta.

Siiski peab dünaamiline taseme määramiseks kohaldatav lähenemisviis olema kindel ja lihtne, et seda saaks praktikas rakendada ja kontrollida. Sel põhjusel peaks dünaamiline tase põhinema põllumajandustootja keskmise saagikuse (arvutatuna kokku kolmeaastase perioodi kohta, mis vahetult eelnes täiendavuspõhimõttele vastava meetme rakendamise aastale) ja asjaomase lähteaine puhul täheldatud saagikuse pikaajalise suundumuse vahelisel kombinatsioonil.

Tootlikkuse suurendamise meetmetest või lähteainete kasvatamist kasutamata maal tulenevate täiendavate lähteainete toetuskõlblikkus peaks piirduma meetmetega, mis võrreldes tavapärase tegevusega on tõepoolest täiendavad. Kõige enam tunnustatud raamistik projektide täiendavuse hindamiseks on Kyoto protokolli alusel välja töötatud puhta arengu mehhanism (vt 4. selgitus). Tuleb märkida, et puhta arengu mehhanism keskendub tööstusprojektidele ja selle lähenemisviisi ei saa täies ulatuses järgida, kuid selle nõuded, mis on seotud investeerimis- ja tõkete analüüsiga, sobivad maakasutuse kaudse muutuse väikese riskiga biokütuste sertifitseerimiseks. Selliste nõuete kohaldamine maakasutuse kaudse muutuse väikese riski sertifitseerimise suhtes tähendaks, et tootlikkuse suurendamise meetmed või lähteainete kasvatamine kasutamata maal ei oleks rahaliselt atraktiivne või tekib takistusi, mis pidurdavad nende rakendamist (nt oskused/tehnoloogia jne), kui need meetmed ei omaks ELis biokütuste järele tekkinud nõudluse põhjal suuremat turuväärtust 32 .

Usaldusväärse vastavuskontrollimise ja auditeerimise tagamine

Sellele kriteeriumile vastavuse tõendamine nõuab süvahindamist, mis ei pruugi olla teatavatel asjaoludel tagatud ja võiks kujutada endast tõket lähenemisviisi edukal rakendamisel. Väiketalunikel, 34 eelkõige näiteks arenguriikides, puudub sageli haldussuutlikkus ja teadmised selliste hindamiste läbiviimiseks, kui on tõendatud, et nad seisavad silmitsi tõketega, mis takistavad tootlikkuse suurendamise meetmete rakendamist. Täiendavust võib eeldada ka projektide puhul, mis kasutavad mahajäetud või väga halvas olukorras maad, kuna maa selline olukord kajastab juba tõkete olemasolu, mis selle harimist takistavad.

Võib eeldada, et vabatahtlikud süsteemid, mis on kogunud kogu maailmas laialdasi kogemusi biokütuste säästlikkuse kriteeriumide rakendamisel, etendavad maakasutuse kaudse väikese muutuse sertifitseerimise metoodika rakendamisel keskset osa. Komisjon on juba tunnustanud 13 vabatahtlikku süsteemi, et tõendada vastavust säästlikkuse ja kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise kriteeriumidele. RED II alusel on laiendatud komisjoni volitusi süsteemide tunnustamisel, et hõlmata ka maakasutuse kaudse muutuse väikese riskiga kütuseid.

Usaldusväärse ja ühtlustatud rakendamise tagamiseks kehtestab komisjon seoses konkreetse kontrollimise ja auditeerimise lähenemisviisidega täiendavad tehnilised eeskirjad rakendusaktis kooskõlas RED II artikli 30 lõikega 8. Komisjon võtab rakendusakti vastu hiljemalt 30. juunil 2021. Vabatahtlike süsteemidega on võimalik sertifitseerida maakasutuse kaudse muutuse väikese riskiga kütuseid, töötada individuaalselt välja nende enda standardid, nagu tehakse säästlikkuse kriteeriumidele vastavuse sertifitseerimise eesmärgil, ja komisjon võib selliseid süsteeme kooskõlas RED II sätetega tunnustada.

V.Järeldused

Kasvav üleilmne nõudlus toidu- ja söödakultuuride järele nõuab põllumajandussektorilt tootmismahu pidevat suurendamist. See saavutatakse saagikuse suurendamise ja põllumajandusliku ala laiendamise kaudu. Kui laiendamine toimub suure süsinikuvaruga maa-alale või suure bioloogilise mitmekesisusega elupaikadesse, võib see protsess kaasa tuua maakasutuse kaudse muutuse negatiivse mõju.

Sellel taustal piirab RED II transpordisektoris tarbitavate tavapäraste biokütuste, vedelate biokütuste ja biomasskütuste panust liidu 2030. aasta taastuvenergia eesmärgi raames. Lisaks piiratakse maakasutuse kaudse muutuse suure riskiga biokütuste, vedelate biokütuste ja biomasskütuste panust alates 2020. aastast 2019. aasta tasemega ja seejärel vähendatakse hiljemalt ajavahemikul 2023–2030 järk-järgult nullini.

Käesolevas aruandes esitatud parimate kättesaadavate teaduslike tõendite alusel põllumajanduse laiendamise kohta alates 2008. aastast on palmiõli praegu ainuke lähteaine, mille tootmise ala laiendamine suure süsinikuvaruga maa-alale on nii ilmne, et sellest tulenevad maakasutusest põhjustatud kasvuhoonegaaside heitkogused muudavad olematuks kogu sellest lähteainest toodetud kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise võrreldes fossiilkütustega. Palmiõli liigitatakse seetõttu maakasutuse kaudse muutuse suure riskiga lähteaineks, mille puhul täheldatakse märkimisväärset laienemist suure süsinikuvaruga maa-alale.

Oluline on siiski märkida, et bioenergia tootmise lähteainena kasutataval palmiõlil ei ole kõikidel juhtudel maakasutuse kaudse muutuse kahjulikku mõju RED II artiklis 26 sätestatud tähenduses. Seetõttu võib tootmist teatud osas käsitada maakasutuse kaudse muutuse väikese riskiga tootmisena. Sellise tootmise kindlaksmääramiseks on võimalik kasutada kahte liiki meetmeid, st olemasoleva maa tootlikkuse suurendamist ja lähteainete kasvatamist kasutamata maal, nt mahajäetud või väga halvas olukorras maal. Need meetmed on keskse tähtsusega, et ära hoida biokütuste, vedelate biokütuste ja biomasskütuste konkureerimine vajadusega rahuldada kasvavat nõudlust toidu ja sööda järele. Direktiiviga jäetakse järkjärgulisest lõpetamisest kõrvale kõik sertifitseeritud maakasutuse kaudse muutuse väikese riskiga kütused. Maakasutuse kaudse muutuse väikese riskiga kütuste sertifitseerimise kriteeriumid võivad tõhusalt leevendada kõrvaletõrjuvat mõju, mida seostatakse nõudlusega kõnealuste kütuste järele, juhul kui võetakse arvesse üksnes biokütuste, vedelate biokütuste ja biomasskütuste tootmiseks kasutatud täiendavaid lähteaineid.

Käesoleva aruande läbivaatamise ettevalmistamisel, mis lõpetatakse hiljemalt 30. juuniks 2021, hindab komisjon jätkuvalt põllumajandussektoris toimuvaid muutusi, sealhulgas põllumajanduslikele aladele laienemise seisu, mis põhineb uutel teaduslikel tõenditel, ja kogub kogemusi maakasutuse kaudse muutuse väikese riskiga kütuste sertifitseerimisel. Komisjon vaatab seejärel aruandesse lisatud andmed muutuvate asjaolude ja viimaste kättesaadavate teaduslike tõendite alusel läbi. Oluline on meelde tuletada, et käesolev aruanne kajastab ainult viimastel suundumustel põhinevat hetkeolukorda ja tulevased hindamised võivad jõuda erinevatele järeldustele selle kohta, millised lähteained liigitatakse maakasutuse kaudse muutuse suure riskiga lähteaineteks sõltuvalt üleilmse põllumajandussektori tulevasest arengust.

(1)    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta direktiiv (EL) 2018/2001 taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta.

(2)    Liikmesriigid peavad selle sätted siseriiklikku õigusesse üle võtma 30. juuniks 2021.

(3)      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. mai 2003. aasta direktiiv 2003/30/EÜ, millega edendatakse biokütuste ja muude taastuvkütuste kasutamist transpordisektoris

(4)      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiv 2009/28/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta ning direktiivide 2001/77/EÜ ja 2003/30/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta

(5)      Toidu- või söödakultuuridest toodetud biokütused.

(6)      REDis toodud biokütuste määratlus sisaldab nii gaaskütuseid kui ka vedelaid biomasskütuseid, mida transpordis kasutatakse. RED IIs see enam nii ei ole; selles hõlmab biokütuste määratlus ainult transpordis kasutatavaid vedelast biomassist kütuseid.

(7)      Puudes ja mullas salvestunud CO2 vabaneb, kui metsad maha raiutakse ja turbaalad kuivendatakse.

(8)      SWD(2012) 343 final

(9)      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. septembri 2015. aasta direktiiv (EL) 2015/1513, millega muudetakse direktiivi 98/70/EÜ bensiini ja diislikütuse kvaliteedi kohta ning direktiivi 2009/28/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta

(10)      REDis määratletud biokütused.

(11)      Biomasskütused on RED IIs kasutusele võetud uus mõiste, mis määratleb need kütused biomassist toodetud gaas- ja tahkekütustena.

(12)      Kuna piirang mõjutab ainult transpordisektoris tarbitavaid tavapäraseid biomasskütuseid, st praktikas transpordisektoris kasutatavaid gaaskütuseid (osa REDi biokütuste määratlusest), ei ole kõnealuse piiranguga hõlmatud kütuste osas olulist muutust.

(13)      Oluline on märkida, et tootmisala täheldatud laienemine suure süsinikuvaruga maa-alale ei tähenda maakasutuse otsest muutust taastuvenergia direktiivi tähenduses. Laienemine on pigem selle tagajärg, et nõudlus põllukultuuride järele kõigis sektorites on suurenenud. Suure süsinikuvaruga maa-ala maakasutuse otsene muutus biokütuste, vedelate biokütuste ja biomasskütuste tootmiseks on ELi säästlikkuskriteeriumide kohaselt keelatud.

(14)      Teadusuuringute Ühiskeskuse 2017. aasta aruanne: „Aruanne üleilmse põllumajanduse probleemide kohta kliimamuutuste taustal 2050. aastaks“ (Report Challenges of Global Agriculture in a Climate Change Context by 2050).

(15)      Koristuspinna andmed on saadaval kõikide riikide kohta. See on siiski istutusalast väiksem, kuna ebaküpsed palmid ei kanna vilju. Istutusala ja koristuspinna suhte suurenemine sõltub ka taasistutatud ebaküpsete palmide pindalaprotsendist. Istutusala suurenemist täheldati Indoneesia ja Malaisia riikliku statistika alusel ning seda kombineeriti koristuspinna kohandatud suurenemisega ülejäänud maailma osas.

(16)      Võrreldes kirjandusandmetega omistatakse GIS-hindamises metsade raadamisel väiksem tähtsus põllukultuuridele, mida kasvatatakse vahetult pärast raadamist, ja suurem tähtsus põllukultuuridele, mis võivad olla ka metsade raadamise kohalikuks ajendiks, kuid mis istutatakse sageli mitu aastat hiljem pärast metsa raadamist; see on kooskõlas RED II säästlikkuskriteeriumidega võetud lähenemisviisiga.

(17)      Istutusala brutosuurenemine on laiendamise summa kõikides riikides, kus ala ei vähenenud. Üheaastaste põllumajanduskultuuride puhul lähendatakse haritavad alad koristuspinnale; mitmeaastaste põllumajanduskultuuride puhul võeti arvesse ebaküpsete põllumajanduskultuuride ala.

(18)      Woltjer et al. 2017: Analysis of the latest available scientific research and evidence on ILUC greenhouse gas emissions associated with production of biofuels and bioliquids.

(19)      Pärast 5. oktoobrit 2015 tööd alustanud käitistes toodetud biokütustele kehtivad rangemad kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise kriteeriumid ning sageli on vanades käitistes toodetud biokütuste kasvuhoonegaaside heide väiksem.

(20)      Turbaalade kuivendamisest tulenev süsinikukadu on 20 aasta pikkusel ajavahemikul hinnanguliselt 2,6 korda suurem kui hinnanguline puhas süsinikukadu, mis tuleneb metsade muutmisest õlipalmide kasvatusalaks mineraalmullal (107 tonni hektari kohta).

(21)      Sarnaselt RED II-s kasvatamisest tuleneva heite suhtes kohaldatava lähenemisviisiga on maakasutuse muutusest põhjustatud heitkogused liigitatud kultuurist toodetud kõikide kaubeldud toodete (nt taimeõli ja õliseemnejahu, kuid mitte põllumajanduskultuuride jääkide) alusel proportsionaalselt nende energiasisaldusega.

(22)      Võttes arvesse aastate 2008–2015 keskmisi saagikusi kümnes suurimas ekspordiriigis (kaalutud ekspordiga), on selliste põllukultuuride saagikused suuremad kui võrdlusnäitaja 55 GJ/ha/aastas; see on 1,7 korda rohkem maisi puhul, 2,5 korda palmiõli puhul, 3,2 korda suhkrupeedi puhul ja 2,2 korda rohkem suhkruroo puhul.

(23)      Märgalad (kaasa arvatud turbaalad), püsivalt metsaga kaetud alad ja metsaalad, mille võrade liitus on üle 10–30 %. Maa liigitamise alus on selle seisund 2008. aastal. 10–30 % võrade liitusega alad ei ole kaitstud, kui pärast maakasutuse muutmist seal kasvatatavatest lähteainetest toodetud biokütused vastavad endiselt kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise kriteeriumidele, mis on nii eeldatavasti mitmeaastaste kultuuride puhul.

(24)      Heitkogused, mis tekivad vihmametsadest, mida tavaliselt raiutakse valikuliselt õlipalmide kasvatusalaks muutmisel, on keskmisest märkimisväärselt suuremad, kuid seda kompenseerib osaliselt istanduse enda suurem püsiv süsinikuvaru. Netomuutused võtavad arvesse ka maa-aluses biomassis ja mullas talletatud süsinikku.

(25)      20 aastat on REDis juba kindlaks määratud kui amortisatsiooniaeg maakasutuse deklareeritud otsestest muutustest põhjustatud heitkoguste arvutamiseks.

(26)      Energiasaagikus hõlmab energiat (LHV) nii biokütustes kui ka kõrvalsaadustes, mida võetakse arvesse direktiivi V lisas esitatud energiasäästu vaikeväärtuste arvutamisel. Asjaomane saagikus on aastate 2008–2015 keskmine kümnes suurimas ekspordiriigis (kaalutud ekspordiga).

(27)      Tavaliselt saavutatakse biokütustega kasvuhoonegaaside heite nõutav vähendamine 50 % ulatuses. Selle arvutuse tegemisel eeldatakse vähenemist keskmiselt 55 % ulatuses.

(28)      Püsivalt metsastatud alad.

(29)      Märgalad, kaasa arvatud turbaalad.

(30)      PF väärtused vastavad põllukultuurile ja need arvutati kümnes suurimas ekspordiriigis (mida on kaalutud nende ekspordi osakaaluga) saadud saagikuse alusel. Palmiõli, suhkruroog, suhkrupeet ja mais on märkimisväärselt kõrgema väärtusega kui muud asjaomased põllukultuurid ning seepärast on neile määratud tootlikkustegurid vastavalt 2,5; 2,2; 3,2 ja 1,7; samas kui muude põllukultuuride standardtootlikkustegur on hinnanguliselt umbes 1.

(31)      Ecofys (2016) Metoodikate kindlakstegemine ja maakasutuse kaudse muutuse väikese riskiga biokütuste sertifitseerimine.

(32)      RED II kohaselt lõpetatakse järk-järgult maakasutuse suure kaudse muutuse riskiga lähteainetest toodetavate biokütuste tootmine, v.a juhul kui need sertifitseeritakse maakasutuse kaudse muutuse väikese riskiga lähteainetena. Maakasutuse kaudse muutuse väikese riskiga biokütuste, vedelate biokütuste või biomasskütuste turuväärtus seetõttu tõenäoliselt suureneb.

(33)      https://cdm.unfccc.int/methodologies/PAmethodologies/tools/am-tool-01-v5.2.pdf/history_view.

(34)      Maailma põllumajandusettevõtetest hinnanguliselt 84 % juhivad väiketalunikud, kes harivad vähem kui 2 ha maad. Lowder, S. K., Skoet, J., Raney, T., 2016. Põllumajandusettevõtete, väiketalunike põllumajandusettevõtete ja perekondlike põllumajandusettevõtete arv, suurus ja jaotus kogu maailmas. (The number, size, and distribution of farms, smallholder farms, and family farms worldwide) World Dev. 87, 16–29.

EUROOPA KOMISJON

Brüssel,13.3.2019

COM(2019) 142 final

LISAD

järgmise dokumendi juurde:

KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE

asjaomaste toidu- ja söödakultuuride tootmise üleilmse laienemise kohta

1. LISA

Ülevaade kirjandusest, mis käsitleb põllumajanduskultuuride kasvatuse laiendamist suure süsinikuvaruga maa-alale

Ulatus

Käesolevas Euroopa Komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskuse koostatud ülevaates antakse ülevaade ja tehakse kokkuvõte kõige olulisematest tulemustest teaduskirjanduses, kus käsitletakse põllumajanduslike toorainete kasvatuse laiendamist suure süsinikuvaruga maa-alale, nagu määratletud RED IIs.

Sojauba 

On olemas ainult üks ekspertide läbivaadatud uuring, milles hinnatakse sojaoast põhjustatud metsade raadamist ülemaailmses ulatuses ja mis hõlmab metsade raadamist 2008. aastale järgnenud ajavahemikul. [Henders et al. 2015] alustasid iga-aastase metsade raadamise GIS-põhiseid mõõtmisi kõikides troopilistes piirkondades ja liigitasid need eri tegurite alusel, sealhulgas soja ja õlipalmi kasvatuse laiendamine, vastavalt piirkondliku kirjanduse põhjalikule ülevaatele (ülevaade on üksikasjalikult esitatud lisateabes). Nende andmed hõlmavad siiski ainult ajavahemikku 2000–2011.

Kuna ülemaailmsel tasandil värskemaid andmeid esitavad uuringud puuduvad, kasutati Brasiilia, teiste Lõuna-Ameerika riikide ja ülejäänud maailma andmeid. Brasiilia puhul võeti andmed sojakasvatuse laiendamise kohta alates 2008. aastast Brasiilia IBGE-SIDRA andmebaasist ja kasutati neid koos andmetega metsaaladele laiendamise kohta Cerradoses [Gibbs et al. 2015], arvutades keskmise ajavahemiku 2009–2013 kohta Amazonases [Richards et al.] 1 ja ülejäänud Brasiilias [Agroicone 2018]. Selle tulemusena saadi metsaaladele laiendamise kaalutud keskmiseks 10,4 %. Seda kombineeriti Argentina, Paraguay, Uruguay, Boliivia ja ülejäänud maailma andmetega:

Teiste Ladina-Ameerika riikide kohta saadi kvantitatiivsed andmed üksnes [Graesser et al. 2015] uuringust, kus nad mõõtsid kõikide põllumajanduskultuuride kasvatuse laiendamist metsaaladele. Ülejäänud maailma puhul, kus on alates 2008. aastast täheldatud suurimat sojakasvatuse laiendamist, st India, Ukraina, Venemaa ja Kanada, leiti üksikuid tõendeid otsest metsade raadamist põhjustava sojakasvatuse kohta. Seetõttu eeldati ülejäänud maailmaga seoses väikest 2 % laiendamist metsaaladele. Selle tulemusena hinnati sojakasvatuse laiendamise keskmiseks osakaaluks maailmas 8 %.

Võrdlus teiste viimaste ülevaadetega

Enamik sojast põhjustatud metsade raadamise andmetest pärineb Brasiilia 2008. aasta sojamoratooriumile eelnevast ajast ja seetõttu ei ole need käesoleva uuringu kontekstis asjakohased.

Transport and Environmenti tellitud ülevaade [Malins 2018] sisaldab hoolikat ülevaadet piirkondlikest andmetest sojakasvatuse laiendamise ja metsade raadamise kohta, tehes järelduse, et vähemalt 7 % ülemaailmsest sojakasvatuse laiendamisest alates 2008. aastast toimus metsaaladele. Sojakasvatuse laiendamise osakaalude ja andmete jaoks kasutati siiski erinevaid aastaid ning [Agricone 2018] ja [Richards et al. 2017] tulemusi ei kasutatud.

Sofiproteoli tellitud analüüs [LCAworks 2018] sisaldab ka ülevaadet piirkondlikust kirjandusest metsade raadamise kohta sojakasvatuse tõttu maailmas aastatel 2006–2016. Selles tehakse järeldus, et 19 % ülemaailmsest sojakasvatuse laiendamisest on toimunud metsaalade arvel. Ebaselge on siiski see, millisel allikal põhineb nende eeldus seoses kasvatuse laiendamisega metsaaladele ülejäänud Brasiilias, ja mõnikord on nad loodusmaa metsaga kokku liitnud. Keskmiste näitajate arvutamisel võrdlevad nad piirkondlikke sojakasvatuse andmeid soja piirkondliku kogutoodanguga, mitte sojakasvatuse laiendamise pindalaga. Seetõttu ei saa näitajat 19 % pidada väga usaldusväärseks.

Agroicone koostas komisjoni jaoks dokumendi, milles tsiteeritakse Agrosatelite 2018. aasta avaldamata tööd, mis näitab, et metsade osakaal sojakasvatuse laiendamises Cerrados (eriti Matipoba osas) on aastatel 2014–2017 märkimisväärselt vähenenud, 23 %-lt aastatel 2007–2014 kuni 8 %-le aastatel 2014–2017.

Õlipalm

Kasutades satelliidiandmetel põhinevat õlipalmiistanduste valimit, hindasid [Vijay et al. 2016] õlipalmikasvatuse metsaaladele laiendamise osakaalu aastatel 1989–2013 ja esitasid tulemused riikide kaupa. Suhestades riikide keskmised näitajad õlipalmi koristuspinna suurenemisega riikides aastatel 2008–2016, järeldati uuringus, et üleilmselt toimus 45 % õlipalmikasvatuse laiendamisest maa-aladele, mis olid 1989. aastal metsad.

[Henders et al. 2015] lisaandmete järgi raadati ajavahemikul 2008–2011 aastas keskmiselt 0,43 mln ha metsi õlipalmikasvatuse laiendamise tõttu. See moodustab 45 % õlipalmide istutusala hinnangulisest suurenemisest maailmas sel perioodil 2 .

Euroopa Komisjoni jaoks tehtud ülemaailmses uuringus omistasid [Cuypers et al. 2013] mõõdetud metsade raadamise riiklikul tasandil eri teguritele, nt metsaraie, karjatamine ja mitmesugused põllumajanduskultuurid. Nende tulemused viitavad, et 59 % õlipalmikasvatuse laiendamisest oli ajavahemikus 1990–2008 seotud metsade raadamisega.

Indoneesia ja Malaisia piirkondlike uuringute võrdlus

[Abood et al. 2015] leidsid, et 1,6 miljonit hektarit Indoneesias aastatel 2000–2010 raadatud metsast raadati tööstusliku palmiõli tootjatele antud kontsessioonide raames. See on Indoneesia valitsuse näitajate kohaselt 36 % õlipalmide istutusala kogulaiendamisest sellel perioodil.

[Carlson et al. 2013] hinnangul oli metsade raadamise protsent suurem: 1,7 miljonit hektarit palmiõli kontsessioonide raames hävitatud metsi Indoneesia Borneol; ligikaudu 70 % koristuspinna laiendamisest selles piirkonnas [Malins 2018]. Hilisemas dokumendis teatasid [Carlson et al. 2018] 1,84 miljoni hektari metsa hävitamisest palmiõli kontsessioonide raames Indoneesia Borneol ning 0,55 miljonist hektarist Sumatral aastatel 2000–2015.

[SARvision 2011] leidis, et aastatel 2005–2010 hävitati teadaolevate palmiõli kontsessioonide piires 865 000 hektarit metsa Sarawakis, mis on Malaisia provints Borneol ja kus toimub kõige suurem õlipalmikasvatuse laiendamine. See vastab ligikaudu poolele õlipalmide koristuspinna suurenemisest sellel ajal 3 .

[Gaveau et al. 2016] kaardistasid raadatud metsade kattumise tööstuslike (st mitte väikeomanike) õlipalmiistanduste laiendamisega Borneol viieaastaste intervallidega ajavahemikus 1990–2015. Nad juhivad tähelepanu sellele, et suur osa Borneo õlipalmiistandustest oli 1973. aastal mets; väiksem metsade raadamise osakaal tekib siis, kui piirata raadamise ja õlipalmide istutamise vahelist ooteaega. Nende tulemused näitavad, et Indoneesia Borneol asuvate tööstuslike õlipalmiistanduste puhul toimus ligi 42 % laiendamisest aastatel 2010–2015 maa-alale, mis oli vaid viis aastat varem mets; Malaisia Borneol oli see näitaja ligi 75 %. Hindamisel kasutati RED2st kitsamat metsa määratlust, võttes arvesse ainult > 90 % võrade liitusega alad ja jättes välja teisese metsa (st pärast varasemat metsaraiet või põlengut taaskasvanud metsa ja võsa).

Hilisemas dokumendis näitasid [Gaveau et al. 2018] aastate 2008–2017 kohta, et Indoneesia Borneol toimus 36 % tööstuslike istanduste laiendamisest (millest 88 % olid õlipalmid) samal aastal hävitatud põlismetsade alale, samas kui Malaisia Borneol oli keskmine näitaja 69 %. Indoneesia Borneol oli istanduste tõttu metsade raadamise määr eri aastatel väga tugevalt seotud palmitoorõli hinnaga eelmisel hooajal, samas kui Malaisia Borneol oli seos väiksem, mis viitab pikemaajalisele tsentraliseeritud metsade raadamise kavandamisele. Tulemused näitasid, et õlipalmikasvatuse laiendamise määr on alates selle tippajast aastatel 2009–2012 langenud, samas kui selle metsadega seotud osakaal jäi samaks.

[Gunarso et al. 2013] analüüsisid säästliku palmiõli ümarlaua (RSPO) tarbeks õlipalmikasvatuse laiendamisega seotud maakasutuse muutumist Indoneesias ja Malaisias. Nende avaldatud kõige hilisemad muutused viitavad ajavahemikus 2005–2010 istutatud õlipalmipiirkondadele. Nad näitavad selle piirkonna protsenti, mis kuulus 2005. aastal erinevate maakasutuse kategooriate alla. Lisades kategooriad, mis vastaksid ühemõtteliselt direktiivis esitatud metsa määratlusele, saadi kogu Indoneesias tulemus, et vähemalt 37 % on laiendatud metsaaladele. Muud esitatud maakasutuse kategooriad hõlmavad võsastunud alasid (mis on dokumendi kohaselt põhimõtteliselt vähenenud väärtusega mets) ja see vastaks üldiselt ka direktiivis esitatud metsa määratlusele. Indoneesias on see suur kategooria, kuna istanduste lähedal asuva metsa seisund halveneb sageli metsatulekahjude tõttu aastaid enne seda, kui istandust sellele maa-alale laiendatakse. Pidades neid eelnevaid maakasutuse liike metsaks (nagu need võisid 2000. aastal olla), kasvab metsade raadamise koguprotsent Indoneesias aastatel 2005–2010 ligikaudu 75 %ni, mis kinnitab üldjoontes [Carlson 2013] järeldusi.

Malaisia kohta teatavad [Gunarso et al. 2013], et aastatel 2006–2010 toimus 34 % õlipalmiistanduste laiendamisest otseselt metsaaladele. Nad teatasid siiski ka märkimisväärsest paljale pinnasele laiendamisest 2006. aastal ja nende oletuse kohaselt oli see paljas osaliselt seetõttu, et oli metsaalast selliseks muudetud. Nende lisateabest nähtub, et üle kolmandiku 2006. aastal paljast pinnasest oli kuus aastat varem mets, mis näitab, et tõenäoliselt oli tegemist istutamise eesmärgil metsast puhastatud aladega. Nende metsaalade lisamine suurendaks metsade raadamisega seotud õlipalmikasvatuse laiendamise osakaalu Malaisias 47 %ni.

Selle asemel et kasutada satelliidifotosid eelneva maakasutuse kindlakstegemiseks aladel, kuhu Indoneesia õlipalmiistandusi laiendati, viitasid [Austin et al. 2017] Indoneesia keskkonna- ja metsandusministeeriumi välja antud maakasutuskaartidele. Nad leidsid, et ainult umbes 20 % aastatel 2005–2015 tööstusliku õlipalmikasvatuse laiendamiseks kasutatud maast oli liigitatud nendel kaartidel viis aastat varem metsaks. Nende metsa määratlus tähendab > 30 % võrade liitust (direktiivis sätestatud > 10 % asemel) ega hõlma võsa, mis liigituks direktiivi määratluse alusel mõnikord metsaks. Veel 40 % õlipalmikasvatuse laiendamisest toimus võsa hõlmavates maakasutuse kategooriates. Neil põhjustel ollakse seisukohal, et [Austin et al. 2017] andmete kohane metsaaladele laiendamise 20 % suurune näitaja aastatel 2010–2015 on kõnealuse aruande tähenduses tõenäoliselt alahinnang.

Nagu tabelist näha, teatatakse ülejäänud maailma puhul väiksemast metsaaladele laiendamisest. Kaaludes Ladina-Ameerika, Aafrika ja ülejäänud Aasia (v.a Indoneesia ja Malaisia) tulemusi, tuletati õlipalmiistanduste metsaaladele laiendamise keskmiseks osatähtsuseks 13 %.

Võttes arvesse piirkondlike uuringute tulemusi õlipalmikasvatuse laiendamise kohta suure süsinikuvaruga maa-aladele Malaisias ja Indoneesias ning tõendeid taolise laiendamise kohta ülejäänud maailmas, võib [Vijay et al. 2016] esitatud maailma keskmist õlipalmikasvatuse laiendamise osatähtsust 45 % pidada heaks hinnanguks.

Õlipalmikasvatuse turbaaladele laiendamise osakaal

[Abood et al. 2014] leidsid, et 21 % teadaolevatest Indoneesia palmiõli kontsessioonidest oli antud turbaaladele ja 10 % paksu turbakihiga (> 3 meetrit) aladele, mida tuleks Indoneesia valitsuse 1990. aasta dekreedi alusel kuivendamise eest kaitsta. Aastate 2000–2010 kohta teatasid nad, et Indoneesia palmiõli kontsessioonide tõttu hävitati 535 000 hektarit turbaraba, mis moodustab 33 % õlipalmikasvatuse laiendamisest kontsessioonide alusel.

[Miettinen et al. 2012, 2016] analüüsisid kõrgresolutsiooniga satelliidifotosid, et jälgida küpsete õlipalmiistanduste laiendamist turbaaladele ajavahemikul 1990–2015. Nad kasutasid turbaalade kindlakstegemiseks Teadusuuringute Ühiskeskuse Euroopa mullastikukaartide digiarhiivi ja teatasid, et aastatel 2007–2015 laiendati õlipalmiistandusi 1 089 000 hektari ulatuses Indoneesia turbaaladele ja 436 000 hektari ulatuses Malaisia turbaaladele. Jagades selle küpsete õlipalmide all oleva pindalaga sellel ajavahemikul 4 , on õlipalmikasvatuse turbaaladele laiendamise näitaja Indoneesias 24 % ja Malaisias 42 %. Kõige hilisema perioodi kohta teatavad nad, et aastatel 2010–2015 olid vastavad näitajad 25 % ja 36 %.

Malaisia palmiõlinõukogu avaldas palmiõli kohta uuringu [Omar et al. 2010], mis põhineb õlipalmide kasvatamise GIS-põhisel kindlakstegemisel ja Malaisia põllumajandusministeeriumi mullakaardil. Nad teatavad, et palmikasvatuse osakaal turbaaladel kasvas Malaisias 8,2 %-lt 2003. aastal 13,3 %-le 2009. aastal, mis vastab 313 000 ja 666 000 hektarile. Sama perioodi kohta näitavad nende andmed, et õlipalmikasvatuse kogupindala laienes 3 813 000 hektarilt 5 011 000 hektarile, nii et turbaaladele laienemise osakaal oli 30 %.

[SARvision 2011] leidis, et aastatel 2005–2010 hävitati teadaolevate palmiõli kontsessioonide piires 535 000 hektarit turbametsa Sarawakis, mis on Malaisia provints, kus toimub kõige suurem õlipalmikasvatuse laiendamine. See on ligikaudu 32 % õlipalmide koristuspinna suurenemisest sellel ajal 5 . Selles on jäetud välja turbametsa hävitamine õlipalmide kasvatamise tõttu väljaspool kontsessioonide piire ja nende turbaalade võimalik ümberkujundamine, mida ümberkujundamise ajal ei metsastatud.

[Gunarso et al. 2013] teatasid õlipalmikasvatuse turbaaladele laiendamise anomaalselt väikesest osakaalust Malaisias (nende lisateabe kohaselt ainult 6 % aastatel 2000–2010). See jääb kaugele allapoole muudest hinnangutest, isegi Malaisia omadest, nii et see arvati maha 6 .

Indoneesia kohta näitavad [Gunarso et al. 2013] lisaandmed, et 24 % õlipalmikasvatuse laiendamisest aastatel 2005–2010 toimus turbasoode aladele ja see näitaja kasvab ligi 26 %ni, kui arvata sisse turbasoost nn palja pinnase kaudu ümberkujundamine.

[Austin et al. 2017] teatavad, et Indoneesia õlipalmikasvatuse turbaaladele laiendamise osakaal oli ilma palja pinnasega korrigeerimata ligi 20 % kõikidel perioodidel, mida nad uurisid (1995–2015). Põhjus, miks Austini tulemused on teiste omadest väiksemad, on Indoneesia põllumajandusministeeriumi BBSDLP 7 turbaalade kaardi kasutamine (H. Valin, 5. detsembri 2018. aasta erateade). BBSDLP kaart ei hõlma alasid, kus turba sügavus on alla 0,5 m 8 , ja see on osaliselt põhjus, miks see näitab 13,5 % väiksemat turbaala kui Wetlands Internationali kaardid, mis turbaalasid kohapealsete vaatlusuuringute kohaselt tõenäoliselt 10–13 % ulatuses alahindavad [Hooijer ja Vernimmen 2013]. [Hooijer ja Vernimmen 2013].

Kvantitatiivsed andmed õlipalmikasvatuse turbaaladele laiendamise osakaalu kohta ülejäänud maailmas ei ole kättesaadavad. Aastatel 2008–2015 toimus 9 % õlipalmikasvatuse laiendamisest Ladina-Ameerikas, 5 % ülejäänud Aasias ja 3 % Aafrikas. Lõuna-Ameerikas, eelkõige Peruus, Boliivias, Venezuelas ja Amazonase ääres, on märkimisväärsed troopilised turbaalad, kuid need ei ole olulised palmiõli tootmise piirkonnad. Maailma suurim troopiline turbasoo on Kongo jõe vesikonnas. Seal on antud juba vähemalt üks ülisuur palmiõli kontsessioon 470 000 hektarile (st 10 % kogu Malaisia õlipalmikasvatuse pindalast) ja see paikneb 89 % ulatuses turbaaladel [Dargie et al. 2018]. Kardetakse, et kui tootmise kasv Kagu-Aasia riikides aeglustub, voolab rohkem investeeringuid õlipalmikasvatuse arendamisse Aafrika ja Ladina-Ameerika turbaaladel.

Omistades kõige suurema kaalu [Miettinen et al. 2012, 2016] tulemustele, mida võib pidada kõige täiuslikumaks osaks teaduskirjandusest, ja eeldades, et ülejäänud maailmas turbaalasid palmide kasvatamiseks üldse ei kuivendata, saame kogu maailma puhul aastatel 2008–2011 interpoleeritud kaalutud keskmise hinnanguna tulemuseks 23 % suuruse õlipalmikasvatuse laiendamise turbaaladele.

Suhkruroog

Üle 80 % suhkrurookasvatuse laiendamisest aastatel 2008–2015 toimus Brasiilias.

[Cuypers et al. 2013] hindab, et 36 % suhkrurookasvatuse laiendamisest aastatel 1990–2008 toimus varem metsa all olnud aladele. See on analüüsi tähenduses tõenäoliselt ülehinnatud: metsade raadamine seostati metsamajandusega, karjamaade ja muude põllumajanduskultuuride kasvatuse laiendamisega riiklikul tasandil. Vähem seostati raadamist karjamaaga, sest selle puhul täheldati väga vähest netolaiendamist. Seevastu suhkrurookasvatust laiendati suurel määral ja seepärast seostati seda ulatusliku riikliku raadamisega. Kuid enamasti ei kattu Brasiilia piirkonnad, kus toimus suhkrurookasvatuse laiendamine, ulatusliku metsaraadamise aladega, ning seda [Cuypers et al. 2013] analüüsis ei käsitletud.

[Adami et al. 2012] teatasid, et ainult 0,6 % suhkrurookasvatuse laiendamisest Brasiilia kesk- ja lõunaosas toimus aastatel 2000–2009 metsaaladel. Kuigi selle piirkonna arvele langes ligikaudu 90 % ülemaailmsest suhkrurookasvatuse laiendamisest sellel ajavahemikul, esines Brasiilia teistes piirkondades mõningast laiendamist, mida kõnealune uuring ei hõlma.

[Sparovek et al. 2008] nõustusid, et aastatel 1996–2006 laiendati suhkrurookasvatust Brasiilia kesk- ja lõunaosas peaaegu eranditult karjamaadele või muude põllumajanduskultuuride kasvatamise aladele; veel 27 % laiendamisest toimus siiski perifeersetes piirkondades Amazonase bioomi ümbruses ja sees, kirdes ja Atlandi metsabioomis. Nendes perifeersetes piirkondades oli seos kohaliku omavalitsuse tasandil metsade hävitamise ja suhkrurookasvatuse laiendamise vahel. Dokumendis ei esitata siiski näitajaid metsaaladele laiendamise osakaalu kohta.

Selle tõttu ei olnud võimalik kirjandusest tuletada suhkruroost põhjustatud metsade raadamise osakaalu.

Mais

Teraviljadest ei mõelda tavaliselt kui metsade raadamise põhjustajast, kuna enamik tootmisest toimub parasvöötmes, kus metsade raadamine on üldjuhul tagasihoidlik. Mais on siiski ka troopiline põllumajanduskultuur, mida sageli kasvatavad väiketalunikud ja mida suurtes põllumajandusettevõtetes kasvatatakse külvikorras tihtipeale ka vaheldumisi sojaoaga. Ebaproportsionaalne osa maisikasvatuse laiendamisest toimub troopilistes piirkondades, kus metsade raadamine on tavalisem ja süsihappegaasi tekitav.

Hiinas koondus laiendamine vähetähtsale maa-alale riigi kirdeosas [Hansen 2017], kus metsa asemel on ilmselt põhiliselt stepi rohumaad. Brasiilias ja Argentinas toimunud laiendamisele võib omistada sama metsade raadamise osakaalu nagu sojale Brasiilias. [Lark et al. 2015] leidsid, et USA maisikasvatuse laiendamisest aastatel 2008–2012 toimus 3 % metsade, 8 % võsa ja 2 % märgalade arvel. Sellele vaatamata on raske anda ülemaailmset hinnangut, uurimata üksikasjalikult, mis igas riigis toimub.

Viited

[Abood et al. 2015] Abood, S. A., Lee, J. S. H., Burivalova, Z., Garcia-Ulloa, J., & Koh, L. P. (2015). Relative Contributions of the Logging, Fiber, Palm oil, and Mining Industries to Forest Loss in Indonesia. Conservation Letters, 8(1), 58–67. http://doi.org/10.1111/conl.12103

[Adami et al. 2012] Adami, M., Rudorff, B. F. T., Freitas, R. M., Aguiar, D. A., Sugawara, L. M., & Mello, M. P. (2012). Remote Sensing Time Series to Evaluate Direct Land Use Change of Recent Expanded Sugarcane Crop in Brazil. Sustainability, 4, 574–585. http://doi.org/10.3390/su4040574

[Agroicone 2018] Moriera, A., Arantes, S., and Romeiro, M. (2018). RED II information paper: assessment of iLUC risk for sugarcane and soybean biofuels feedstock. Agroicone, Sao Paulo 2018.

[Austin et al. 2017] Austin, K. G., Mosnier, A., Pirker, J., McCallum, I., Fritz, S., & Kasibhatla, P. S. (2017). Shifting patterns of palm oil driven deforestation in Indonesia and implications for zero-deforestation commitments. Land Use Policy, 69 (August), 41–48. http://doi.org/10.1016/j.landusepol.2017.08.036

[Carlson et al. 2013] Carlson, K. M., Curran, L. M., Asner, G. P., Pittman, A. M., Trigg, S. N., & Marion Adeney, J. (2013). Carbon emissions from forest conversion by Kalimantan palm oil plantations. Nature Clim. Change, allikas https://www.nature.com/nclimate/journal/v3/n3/pdf/nclimate1702.pdf.

[Curtis et al. 2018] Curtis, P. G., Slay, C. M., Harris, N. L., Tyukavina, A., & Hansen, M. C. (2018). Classifying drivers of global forest loss. Science, 361(6407), 1108–1111. http://doi.org/10.1126/science.aau3445

[Cuypers et al. 2013] Cuypers, D., Geerken, T., Gorissen, L., Peters, G., Karstensen, J., Prieler, S., van Velthuizen, H. (2013). The impact of EU consumption on deforestation : Comprehensive analysis of the impact of EU consumption on deforestation. European Commission. http://doi.org/10.2779/822269

[Dargie et al. 2018] Dargie, G.C., Lawson, I.T., Rayden, T.J. et al. Mitig Adapt Strateg Glob Change (2018). https://doi.org/10.1007/s11027-017-9774-8

[FAOstat 2008], Food and Agriculture Organization of the United Nations, Searchable database of crop production statistics, http://www.fao.org/faostat/en/#data/QC

[Fehlenberg et al. 2017] Fehlenberg, V., Baumann, M., Gasparri, N. I., Piquer-Rodriguez, M., Gavier-Pizarro, G., & Kuemmerle, T. (2017). The role of soybean production as an underlying driver of deforestation in the South American Chaco. Global Environmental Change, 45(aprill), 24–34. http://doi.org/10.1016/j.gloenvcha.2017.05.001

[Furumo & Aide 2017] Furumo, P. R., & Aide, T. M. (2017). Characterizing commercial palm oil expansion in Latin America: land use change and trade. Environmental Research Letters, 12(2), 024008. http://doi.org/10.1088/1748-9326/aa5892

[Gaveau 2016] Gaveau, D.L.A., Sheil, D., Husnayaen, Salim, M.A., Arjasakusuma, S., Ancrenaz, M., Pacheco, P., Meijaard, E., 2016. Rapid conversions and avoided deforestation: examining four decades of industrial plantation expansion in Borneo. Nature - Scientific Reports 6, 32017.

[Gaveau 2018] Gaveau, D.L.A., Locatelli, B., Salim, M.A., Yaen, H., Pacheco, P. and Sheil, D. Rise and fall of forest loss and industrial plantations in Borneo (2000–2017). Conservation Letters. 2018;e12622. https://doi.org/10.1111/conl.12622

[Gibbs et al. 2015] Gibbs, H. K., Rausch, L., Munger, J., Schelly, I., Morton, D. C., Noojipady, P., Walker, N. F. (2015). Brazil’s Soy Moratorium: Supply-chain governance is needed to avoid deforestation. Science, 347(6220), 377–378. http://doi.org/10.1126/science.aaa0181.

[Graesser et al. 2015] Graesser, J., Aide, T. M., Grau, H. R., & Ramankutty, N. (2015). Cropland/pastureland dynamics and the slowdown of deforestation in Latin America. Environmental Research Letters, 10(3), 034017. http://doi.org/10.1088/1748-9326/10/3/034017

[Gunarso et al. 2013] Gunarso, P., Hartoyo, M. E., Agus, F., & Killeen, T. J. (2013). Palm oil and Land Use Change in Indonesia, Malaysia and Papua New Guinea. RSPO. http://doi.org/papers2://publication/uuid/76FA59A7-334A-499C-B12D-3E24B6929AAE
Lisamaterjalid: https://rspo.org/key-documents/supplementary-materials

[Hansen et al. 2017] Hansen, J., M.A. Marchant, F. Tuan, and A. Somwaru. 2017. „U.S. Agricultural Exports to China Increased Rapidly Making China the Number One Market“. Choices. Q2. http://www.choicesmagazine.org/choices-magazine/theme-articles/us-commodity-markets-respond-to-changes-in-chinas-ag-policies/us-agricultural-exports-to-china-increased-rapidly-making-china-the-number-one-market

[Henders et al. 2015] Henders, S., Persson, U. M., & Kastner, T. Trading forests: Land-use change and carbon emissions embodied in production and exports of forest-risk commodities. Environmental Research Letters, 10(12), 125012. http://doi.org/10.1088/1748-9326/10/12/125012 http://doi.org/10.1088/1748-9326/10/12/125012

[Hooijer ja Vernimmen 2013] Hooijer, A. ja Vernimmen, R. 2013. „Peatland maps: accuracy assessment and recommendations” Report by Deltares & Euroconsult Mott MacDonald for Implementation of Agentschap NL 6201068 QANS Lowland Development edepot.wur.nl/251354

[Jusys 2017] Jusys, T. (2017). A confirmation of the indirect impact of sugarcane on deforestation in the Amazon, Journal of Land Use Science, 12:2-3, 125–137, DOI: 10.1080/1747423X.2017.1291766

[Lark et al. 2015] Lark, T. J, Salmon, M. J, & Gibbs, H. (2015). Cropland expansion outpaces agricultural and biofuel policies in the United States. Environmental Research Letters. 10. 10.1088/1748-9326/10/4/044003.

[LCAworks 2018] Strapasson, A., Falcao, J., Rossberg, T., Buss, G., and Woods, J. Land use Change and the European Biofuels Policy: the expansion of oilseed feedstocks on lands with high carbon stocks. Technical report prepared by LCAworks Ltd., in collaboration with Sofiproteol, France.

[Machedo et al. 2012] Macedo, M. N., DeFries, R. S., Morton, D. C., Stickler, C. M., Galford, G. L., & Shimabukuro, Y. E. (2012). Decoupling of deforestation and soy production in the southern Amazon during the late 2000s. Proceedings of the National Academy of Sciences of the United States of America, 109(4), 1341–6. http://doi.org/10.1073/pnas.1111374109

[Malins. 2017] Malins, C. (2017). For peat’s sake - Understanding the climate implications of palm oil biodiesel. Cerulogy and Rainforest Foundation Norway, London 2017. Allikas http://www.cerulogy.com/uncategorized/for-peats-sake/

[Malins 2018] Malins, C. (2018). Driving deforestation: the impact of expanding palm oil demand through biofuel policy, London 2018. Allikas: http://www.cerulogy.com/palm oil/driving-deforestation/

[Meijaard et al. 2018] Meijaard, E., Garcia-Ulloa, J., Sheil, D., Wich, S.A., Carlson, K.M., Juffe-Bignoli, D., and Brooks, T. . (2018). Palm oil and biodiversity. http://doi.org/https://doi.org/10.2305/IUCN.CH.2018.11.en

[Miettinen et al. 2012] Miettinen, J., Hooijer, A., Tollenaar, D., Page, S. E., & Malins, C. (2012). Historical Analysis and Projection of Palm oil Plantation Expansion on Peatland in Southeast Asia. Washington, D.C.: International Council on Clean Transportation.

[Miettinen et al. 2016] Miettinen, J., Shi, C., & Liew, S. C. (2016). Land cover distribution in the peatlands of Peninsular Malaysia, Sumatra and Borneo in 2015 with changes since 1990. Global Ecology and Conservation, 6, 67–78. http://doi.org/10.1016/j.gecco.2016.02.004

[Morton et al. 2006] Morton, D. C., DeFries, R. S., Shimabukuro, Y. E., Anderson, L. O., Arai, E., del Bon Espirito-Santo, F., … Morisette, J. (2006). Cropland expansion changes deforestation dynamics in the southern Brazilian Amazon. Proceedings of the National Academy of Sciences of the United States of America, 103(39), 14637–14641. http://doi.org/10.1073/pnas.0606377103

[Omar et al. 2010] Omar, W., Aziz, N. A., Mohammed A. T., Harun, M. H. ja Din, A. K.; Mapping of oil palm cultivation on peatland in Malaysia, Malaysian Palm Oil Board Information series 529, MPOB TT No. 473, June 2010. ISSN 1511-7871.

[Page et al. 2011] Page, S. E., Morrison, R., Malins, C., Hooijer, A., Rieley, J. O. Jaujiainen, J. (2011). Review of Peat Surface Greenhouse Gas Emissions from Palm oil Plantations in Southeast Asia. Indirect Effects of Biofuel Production, (15), 1–77.

[Richards et al. 2017] Richards, P. D., Arima, E., VanWey, L., Cohn, A., & Bhattarai, N. (2017). Are Brazil’s Deforesters Avoiding Detection? Conservation Letters, 10(4), 469–475. http://doi.org/10.1111/conl.12310

[SARVision 2011] SARVision. (2011). Impact of palm oil plantations on peatland conversion in Sarawak 2005-2010, (jaanuar 2011), 1–14. http://archive.wetlands.org/Portals/0/publications/Report/Sarvision%20Sarawak%20Report%20Final%20for%20Web.pdf

[Searle & Giuntoli 2018] Searle, A. S., and Giuntoli, J. (2018). Analysis of high and low indirect land-use change definitions in European Union renewable fuel policy.

[Sparovek et al. 2008] Sparovek, G.; A. Barretto; G. Berndes; S. Martins; ja Maule, R. (2008). „Environmental, land-use and economic implications of Brazilian sugarcane expansion 1996–2006“. Mitigation and Adaption Strategies for Global Change, 14(3), p. 285.

[USDA 2008] United States Department of Agriculture Foreign Agricultural Service. Searchable database of Production, Supply and Distribution data of crops. https://apps.fas.usda.gov/psdonline/app/index.html#/app/advQuery

[Vijay et al. 2016] Vijay, V., Pimm, S. L., Jenkins, C. N., Smith, S. J., Walker, W., Soto, C., … Rodrigues, H. (2016). The Impacts of Palm oil on Recent Deforestation and Biodiversity Loss. PLOS ONE, 11(7), e0159668. http://doi.org/10.1371/journal.pone.0159668

[Waroux et al. 2016] Waroux, Y., Garrett, R. D., Heilmayr, R., & Lambin, E. F. (2016). Land-use policies and corporate investments in agriculture in the Gran Chaco and Chiquitano. Proceedings of the National Academy of Sciences, 113(15), 4021–4026. http://doi.org/10.1073/pnas.1602646113

[Yousefi et al. 2018]. Yousefi, A., Bellantonoio, M., ja Hurowitz, G., The avoidable Crisis, Mighty Earth, Regnskogfondet and FERN, March 2018, http://www.mightyearth.org/avoidablecrisis/

2. LISA

GIS-analüüs

1.

Meetod

Selleks et hinnata metsade raadamist ja asjaomaseid heitkoguseid, mis on seotud biokütuse tootmiseks sobivate põllumajanduskultuuride kasvatuse laiendamisega alates 2008. aastast piirkondadesse, kus puuvõrade liitus ületab 10 %, kasutati georuumilist modelleerimist, et ühendada Global Forest Watchi (GFW) metsade raadamise kaart MapSPAMi ja EarthStati põllumajanduskultuuride liikide kaartidega. Allpool tabelis on esitatud lähenemisviisi täiendavate üksikasjade kokkuvõte ja analüüsis kasutatud andmeallikad. Analüüsi tegemisel kasutati pikslisuurusena ligikaudu 100 hektarit ekvaatoril.

Andmeallikad

Põllumajanduskultuuride andmed

Praegusel ajal ei ole olemas üleilmselt ühtseid kaarte, mis näitavad kõikide biokütuse tootmiseks sobivate kultuuride kasvatuse laiendamist eraldi, kuigi on käimas uuringud, et saavutada see õlipalmi ja sojaoa kohta satelliitkujutiste tõlgendamise kaudu. Analüüsimisel tuginesime üheaastaste üksikkultuuride kaartide saamiseks kahele allikale: MapSPAM (IFPRI ja IIASA 2016), kuhu on kogutud 42 põllumajanduskultuuri ülemaailmne jaotus 2005. aastal 9 , ning EarthStat (Ramankutty et al. 2008), mis kaardistab põllumajanduskultuurid ja karjamaad 2000. aastal. Põllumajanduskultuuride andmete mõlemad allikad põhinevad lähenemisviisidel, mis ühendavad mitmekesised ruumiliselt selged sisendandmed, et anda usaldusväärseid hinnanguid põllumajanduskultuuride ülemaailmse jaotuse kohta. Sisendandmed hõlmavad tootmisstatistikat (piirkondlike) haldusüksuste ulatuses, satelliitkujutiste alusel koostatud erinevaid maakatte kaarte ning kohalikul maastikul, kliimal ja mullatingimustel põhinevaid põllumajanduskultuuride sobivuse kaarte.

Võttes arvesse ajakohastatud ülemaailmsete kaartide puudumist üksikkultuuride kohta ning ühtse teabe puudumist nende kasvatuse laiendamise kohta aja jooksul, on meie analüüsis kasutatud põhieeldus see, et metsade täielikku raadamist ja asjaomaseid kasvuhoonegaaside heitkoguseid, mis on piirkonnas alates 2008. aastast tekkinud, võib seostada konkreetse põllumajanduskultuuriga, võttes aluseks iga põllumajanduskultuuri all oleva proportsionaalse ala võrreldes kogu põllumajandusmaa pindalaga (kaasa arvatud karjamaa), mis on olemas põllumajanduskultuuri kaardi samas pikslis.

Metsade raadamise andmed

Metsade raadamist käsitleva analüüsi aluseks võtsime ülemaailmse metsakatte iga-aastase hävitamise kohta avaldatud kaardid, mis on tuletatud Landsati satelliidivaatlustest ja mis on aastate 2001–2017 kohta kättesaadavad Global Forest Watchi kaudu. Metsakatte hävitamise andmed on kättesaadavad 30meetrise resolutsiooniga või pikslisuurusega 0,09 hektarit. Hansen et al. (2013) esialgsed metsakatte hävitamise andmed ei erista alalist ümberkujundamist (st metsade raadamist) metsakatte ajutisest hävitamisest metsanduse või metsapõlengu tagajärjel. Seetõttu kaasasime käesolevasse analüüsi ainult metsakatte hävitamise pikslite selle alajaotuse, mis langes piirkondadesse, kus valitses toorainetest ajendatud metsade raadamine, nagu seda on 10kilomeetrise resolutsiooniga kaardistanud Curtis et al. (2018) 10 . Seega jäeti analüüsist välja alad, kus valitsesid muud ajendid, näiteks metsandus või vahelduvviljelus. Toorainetest ajendatud metsade raadamise klassis võeti analüüsimisel arvesse ainult üle 10protsendilise metsakattega piksleid, kus metsakatte protsent tähendab puuvõrade liituse tihedust maapinna kohal 2000. aastal. Võttes arvesse RED2 konkreetseid kriteeriume (vt eespool tausta osas esitatud punktid b ja c), jagati analüüsitulemused metsade raadamiseks aastatel 2008–2015 üle 30protsendilise metsakattega aladel ja 10–30protsendilise metsakattega aladel.

Curtis et al. (2018) juhivad tähelepanu sellele, et maastiku puhul võib igal ajahetkel esineda mitu metsa hävimise ajendit ning valitsev ajend võib 15aastase uuringuperioodi jooksul aastati erineda; nende mudelis arvestati ainult ühte valitsevat ajendit, mis põhjustas enamiku metsakatte hävimisest kõnealusel maastikul uuringuperioodi jooksul. Üks selles analüüsis kasutatud eeldus oli, et aladel, kus valitses toorainetest ajendatud metsade raadamine, toimus metsakatte hävitamine uute põllumajandusmaade laienemise eesmärgil. See eeldus kaldub ülehindama toorainena kasutatavate kultuuride mõju kõnealustes pikslites. Teiselt poolt võib põllumajandus laieneda ka aladel, kus valitseb vahelduvviljelus või metsandus; Curtis et al. (2018) kaardi muud klassid, mis meie analüüsist välja jäeti. See tähendab, et selle meetodi korral võidakse põllumajanduskultuuridest tingitud metsade raadamist alahinnata. Analüüsi kaasatud üheksa põllumajanduskultuuri jalajälje pindalad langesid peamiselt toorainetest ajendatud metsade raadamise klassi ja seetõttu eeldati, et sellest klassist väljapoole jäävatel põllumajanduskultuuride pindaladel oli väike pindalasuhe (vt allpool põllumajanduskultuuride jaotuse mudel) ja seetõttu peaks nende alade panus kogutulemusse olema väike.

Turbaalade andmed

Turbaalade ulatuse määramisel kasutati samu kaarte nagu Miettinen et al. (2016), kes kaardistasid maakatte muutused aastatel 1990–2015 Malaisia poolsaare, Sumatra ja Borneo turbaaladel. Sumatra ja Kalimantani puhul kaasasid Miettinen et al. (2016) turba Wetlands Internationali 1 : 700 000 turbaalade atlastest (Wahyunto et al. 2003, Wahyunto et al. 2004), kus turvas on määratletud järgmiselt: „orgaanilise aine, näiteks taimejäänuste pika ajaperioodi jooksul kogunemise tagajärjel moodustunud pinnas“. Turbamuld on üldjuhul aasta ringi vettinud või üle ujutatud, kui seda ei kuivendata. Wahyunto ja Suryadiputra (2008) kohaselt kasutati turbaalade atlastes omakorda andmeid eri allikatest, kus kasutati turba jaotuse kaardistamiseks esmajoones kujutisi (satelliit, radar ja aerofotode andmed) ning uuringut ja mulla kaardistamist. Malaisia puhul lähtuti turbast, mis on esitatud Euroopa mullakaartide digiarhiivis (Selvaradjou et al. 2005).

Õlipalmikasvatuse turbaaladele laiendamisest põhjustatud metsade raadamise analüüs tehti turba tähtsuse tõttu biokütuse tootmiseks kasvatatavate põllumajanduskultuuride üldises maakasutuses ja kasvuhoonegaaside heitkoguste seisukohast. Kasutades Miettinen et al. 2016 andmeid tööstusliku õlipalmikasvatuse laiendamise kohta, hinnati metsakatte hävitamise pindala enne teadaolevat õlipalmikasvatuse laiendamise aastat ajavahemikul 2008–2015.

Kasvuhoonegaaside heitkoguste andmed

Alates 2008. aastast metsade raadamisest põhjustatud heitkoguseid hinnati süsiniku kadumisena maapealsest biomassi kogumist. Heitkogused on väljendatud süsinikdioksiidi (Mt CO2) megatonnidena.

Maapealse biomassi hävimisest põhjustatud heitkogused arvutati, asetades üksteise peale metsakatte hävimise kaardi (aastatel 2008–2015) ja maapealse elusa puitbiomassi kaardi 2000. aastal. Biomassi kaart, mille on koostanud Woods Hole Research Center ning mis on tuletatud satelliidi- ja kohapealse vaatluse andmetest, on kättesaadav Global Forest Watchi leheküljel. Eeldati, et kogu biomassi hävimine kujutab endast sihipärast atmosfääriheidet metsade mahavõtmisel, kuigi esineb puude hävitamise mõnede põhjustega seotud ajalisi nihkeid. Heitkogused on netohinnangute asemel pigem brutohinnangud, mis tähendab, et arvesse ei võetud metsa mahavõtmisele järgnevat maakasutust ja sellega seotud süsinikuväärtust. Maapealse biomassi süsiniku osakaaluks võeti 0,5 (IPCC 2003) ja süsinik teisendati süsinikdioksiidiks, kasutades teisendustegurit 44/12 või 3,67. Üks eelis pikslipõhise ja pidevate väärtustega metsa biomassi kaardi kasutamisel kategooriliste süsinikuvaru väärtuste omistamise asemel eri maakatte liikidele (nt mets, võsa, IPCC 1. määramistasandi väärtused jne) on see, et biomassi hävimise hindamiseks kasutatavad andmed on täielikult sõltumatud maakatte muutumise hindamiseks valitud maakatte kaardist.

Analüüsist jäeti välja heitkogused, mis on seotud muude süsinikukogumitega, nt maa-alune biomass (juured), lagupuit, praht ja mullasüsinik, kaasa arvatud turba lagunemine või põlengud.

Analüüsi ulatus

Ülemaailmse analüüsi ulatuse määramiseks asetati toorainetest ajendatud metsade raadamise kaart (Curtis et al. 2018) kohakuti huvipakkuvate biokütuse seisukohast oluliste kultuuridega (õlipalm, kookospähkel, nisu, rapsiseeme, mais, sojauba, suhkrupeet, päevalill ja suhkruroog). Analüüsis võeti arvesse ainult piksleid, mis sisaldusid ühes üheksast huvipakkuvast põllumajanduskultuurist ja mis olid seotud toorainetest ajendatud metsade raadamise klassiga.

Põllumajanduskultuuride liigitamise mudel

Metsade täielik raadamine ja heitkogused antud ühekilomeetrises pikslis liigitati eri huvipakkuvate biokütuse tootmiseks sobivate kultuuride alla, võttes aluseks iga pikslis esineva kultuuri osakaalu („kultuur X“, nt soja) võrreldes pikslis sisalduva põllumajandusmaa kogupindalaga, mis on siin määratletud põllumajandusmaa ja karjamaa summana. Sel viisil oli iga biokütuste tootmiseks sobiva põllumajanduskultuuri panus piksli põllumajanduslikku kogujalajälge aluseks sellega seotud metsade raadamise ja kasvuhoonegaaside heitkoguste jalajälje liigitamisel.

Kuna üks ja üleilmselt ühtne ning põllumajanduskultuuri liigi alusel liigitatud põllumajandusmaa kaart ei olnud kättesaadav, kasutasime kaheastmelist protsessi, et hinnata ligikaudu iga biokütuste tootmiseks sobiva huvipakkuva kultuuri suhtelist rolli metsade raadamises ja heitkogustes kõnealuses asukohas (valem 1) Esimese sammuna kasutasime põllumajanduskultuuride andmeid kõige hilisema kättesaadava aasta kohta (MapSPAM, 2005. aasta), et arvutada põllumajanduskultuuri X suhe kogu põllumajandusmaasse piksli sees. Teise sammuna kasutasime EarthStati andmeid (2000. aasta), et arvutada kogu põllumajandusmaa suhe kogu karjamaasse + põllumajandusmaasse piksli sees. (EarthStati andmeid kasutati, kuna MapSPAM ei sisalda karjamaa kaarte ja karjamaa laiendamisel on metsade raadamise dünaamikas samuti oma osa.) Nende kahe sammu ühendamine võimaldas hinnata ligikaudu põllumajanduskultuuri X suhtelist panust põllumajandusmaa kogujalajälge antud pikslis, selle asemel et kasutada eri ajavahemikest pärit erinevaid andmeallikaid.

Valem 1:

Lõplikud arvutused

Pärast põllumajanduskultuuri liigituskaartide loomist iga huvipakkuva biokütuste tootmiseks sobiva põllumajanduskultuuri kohta korrutasime metsade koguraadamise ja kasvuhoonegaaside heitkogused põllumajanduskultuuri X suhtega igas ühekilomeetrises pikslis ja arvutasime ülemaailmse kokkuvõtliku statistika, mis on liigitatud metsade raadamise ja heitkoguste alusel, mis esinevad üle 30protsendilise võrade liituse tihedusega maa-alal ja 10–30protsendilise võrade liituse tihedusega maa-alal.

GISi tulemused näitavad, et aastatel 2008–2015 on kaheksa kalendriaasta jooksul täheldatud metsade raadamist, mis on seotud eri põllumajanduskultuuridega. Selleks et näha, kui suur protsent põllumajanduskultuuri kasvatuse laiendamisest on seotud metsade raadamisega, jagati nendel aastatel raadatud metsade kogupindala põllumajanduskultuuride all oleva pindala vastava suurenemisega. Võtmaks arvesse, et põllumajanduskultuur võib endiselt põhjustada metsade raadamist isegi juhul, kui üldine ülemaailmne põllumajanduskultuuride pindala väheneb, kuid mõnes riigis suureneb, arvutati osakaalud kogu maailmas põllumajanduskultuuride all oleva pindala brutosuurenemise alusel, mis on põllumajanduskultuuride pindala suurenemine riikides, kus see ei vähenenud.

Edasi kohandati koristuspindade andmeid, et saada teavet istutusalade kohta: aastaste põllumajanduskultuuride puhul eeldati, et põllumajanduskultuuri pindala on koristuspinna suurenemisega võrdne. Poolpüsik-kultuuride puhul võeti arvesse põllumajanduskultuuride selle pindala osakaalu, mida ei koristata, kuna taimed pole veel küpsust saavutanud. Suhkruroog tuleb umbes iga viie aasta järel taasistutada, aga saagikoristusi on ainult neli, kuna pärast esimest aastat on see endiselt ebaküps. Õlipalm taasistutatakse umbes iga 25 aasta järel ja see kannab vilja viimasel 22 aastal.

Enamiku põllumajanduskultuuride puhul kasutati andmebaasi [FAOstat 2008], mis näitab koristuspinda kalendriaasta alusel. Vaid õlipalmide jaoks valiti [USDA 2008] andmed, kuna selles esitatakse andmed kõikide küpsete õlipalmialade kohta, kaasa arvatud aastatel, kui koristust takistas üleujutus. Andmebaas sisaldab selle põllumajanduskultuuri puhul ka rohkem riike.

Tabel. Andmeallikate kokkuvõte WRI GIS-analüüsis

Viited

Curtis, C., C. Slay, N. Harris, A. Tyukavina, M. Hansen. 2018. „Classifying Drivers of Global Forest Loss“. Science 361: 1108-1111. doi: 10.1126/science.aau3445.

Graesser, J., Aide, T. M., Grau, H. R., & Ramankutty, N. (2015). Cropland/pastureland dynamics and the slowdown of deforestation in Latin America. Environmental Research Letters, 10(3), 034017. http://doi.org/10.1088/1748-9326/10/3/034017 Hansen, M. P. Potapov, R. Moore, M. Hancher, S. Turubanova, A. Tyukavina, D. Thau, S. Stehman, S. Goetz, T. Loveland et al. 2013. „High-Resolution Global Maps of 21st-Century Forest Cover Change“. Science 341: 850-853. doi: 10.1126/science.1244693.

International Food Policy Research Institute (IFPRI) and International Institute for Applied Systems Analysis (IIASA). 2016. „Global Spatially-Disaggregated Crop Production Statistics Data for 2005 Version 3.2“, Harvard Dataverse 9. doi: 10.7910/DVN/DHXBJX.

IPCC 2003: Penman J., M. Gytandky, T. Hiraishi, T. Krug, D. Kruger, R. Pipatti, L. Buendia, K. Miwa, T. Ngara, Ngara, K. Tanabe et al. 2003. „Good Practice Guidance for Land Use, Land-Use Change and Forestry“. Institute for Global Environmental Strategies for the IPCC. Japan.

Miettinen, J., C. Shi, and S. C. Liew. 2016. „Land Cover Distribution in the Peatlands of Peninsular Malaysia, Sumatra, and Borneo in 2015 with Changes since 1990.“ Global Ecology and Conservation 6: 67−78. doi: 10.1016/j.gecco.2016.02.004  

Ramankutty, N., A. Evan, C. Monfreda, and J. Foley. 2008. „Farming the planet: 1. Geographic distribution of global agricultural lands in the year 2000“. Global Biogeochemical Cycles 22. doi:10.1029/2007GB002952.

Selvaradjou S., L. Montanarella, O. Spaargaren, D. Dent, N. Filippi, S. Dominik. 2005. „European Digital Archive of Soil Maps (EuDASM) – Metadata on the Soil Maps of Asia“. Office of the Official Publications of the European Communities. Luxembourg.

Wahyunto, S. Ritung, H. Subagjo. 2003. „Maps of Area of Peatland Distribution and Carbon Content in Sumatra, 1990-2002“. Wetlands International – Indonesia Programme & Wildlife Habitat. Canada.

Wahyunto, S. Ritung, H. Subagjo. 2004. „Maps of Area of Peatland Distribution and Carbon Content in Kalimantan, 1990-2002“. Wetlands International – Indonesia Programme & Wildlife Habitat. Canada.

Zarin, D., N. Harris, A. Baccini, D. Aksenov, M. Hansen, C. Azevedo-Ramos, T. Azevedo, B. Margono, A. Alencar, C. Gabris et al. 2016. „Can Carbon Emissions from Tropical Deforestation Drop by 50% in 5 Years?“ Global Change Biology 22: 1336-1347. doi: 10.1111/gcb.13153

(1)

     [Gibbs et al. 2015, joonis 1] andmetel oli sojakasvatuse metsaaladele laiendamise keskmine protsent Amazonases aastatel 2009–2013 ligikaudu 2,2 %. 2008. aasta andmeid ei ole lisatud, kuna Brasiilia valitsuse kava metsade raadamise ennetamiseks ja kontrollimiseks Amazonases (PPCDAa) Brasiilia metsaseaduse raames, millele järgnes Amazonase metsade raadamise järsk vähenemine, ei olnud veel jõustunud. [Gibbs et al. 2015] hinnangus kasutati ka ametlikku metsade raadamise andmebaasi PRODES, mida kasutati ka selleks, et jälgida PPCDAa seaduse nõuete täitmist. [Richards et al. 2017] märkisid, et alates 2008. aastast on andmebaas PRODES teistest metsade hävitamise näitajatest üha enam lahknenud. Põhjuseks on, et seda kasutati seaduse rakendamiseks: metsade raadajad on õppinud raadama väikeste tükkidena või piirkondades, mida PRODESe süsteemiga ei jälgita. Alternatiivse GFC metsaseire andmebaasi andmete kasutamine [Richards et al. 2017] näitab (nende lisateabes), et alates 2008. aastast alahindab PRODES metsade raadamist GFC andmebaasiga võrreldes keskmiselt teguri 2,3 võrra. Metsatulekahjudel põhinevad andmed kinnitavad GFC iga-aastaseid muutusi raadamispiirkonnas ja mitte neid, mille on esitanud PRODES.

(2)

     Koristuspinna andmed on kättesaadavad kõikide riikide kohta. See on siiski istutusalast väiksem, kuna ebaküpsed palmid ei kanna vilju. Istutusala ja koristuspinna suhte suurenemine sõltub ka taasistutatud ebaküpsete palmide pindalaprotsendist. Istutusala suurenemist täheldati Indoneesia ja Malaisia riikliku statistika alusel ning seda kombineeriti koristuspinna kohandatud suurenemisega ülejäänud maailma osas.

(3)

     Istutusala andmeid selle piirkonna ja aja kohta ei leitud.

(4)

     Miettinen et al. võtsid arvesse ainult küpsete õlipalmide piirkondi, nii et kõnesoleval juhul on asjakohane jagada kogu istutusala asemel küpsete palmide alaga. Kasutati USA põllumajandusministeeriumi välispõllumajanduse osakonna andmeid koristuspinna kohta, need viitavad tegelikult küpsele istutusalale ja neid on kontrollitud teiste andmetega, nt õlipalmiistikute müügiga võrreldes. FAO andmed on vähem kasulikud, kuna need kajastavad näiteks koristuspinna ajutist vähenemist aastatel 2014–2015 üleujutuste tõttu Malaisias.

(5)

     Istutusala andmeid selle piirkonna ja aja kohta ei leitud.

(6)

     [Gunarso et al. 2013] vihjavad selgitusele: nad tegid turbaalale istutamise kindlaks ainult juhul, kui maa oli viis aastat varem märg turbasoo; kui see oli juba kuivendatud, muutus see muuks maakasutuse liigiks, nt paljaks pinnaseks. Soode muutmine õlipalmiistandusteks nõuab lisaks puude mahavõtmisele ka tiheda kuivenduskraavide võrgu rajamist ja pinnase tihendamist, mis pikendab aega selleni, kui õlipalmipuud on võimalik satelliidifotodel tuvastada. Kui Malaisia poolsaarel (kus on vähe turbaalasid) ei laiendatud aastatel 2005–2010 õlipalmikasvatust paljale pinnasele, siis Sarawakis toimus laiendamine 37 % ulatuses paljale pinnasele. Lisaks on kõrge määr, mis näitab turbasoo ümberkujundamist agrometsanduse alaks ja istandusteks ja seejärel agrometsanduse alast ja istandustest õlipalmiistandusteks üksteisele järgnevate viieaastaste perioodide jooksul, nii et lisaks arvestati varases faasis õlipalmiistandused võib-olla ekslikult agrometsanduse alaks või muude kultuuride istandusteks.

(7)

     BBSDLP on Indoneesia põllumajandusmaa varude uurimis- ja arenduskeskus.

(8)

     0,5 m troopilist turvast sisaldab ligikaudu 250–300 tonni süsinikku hektari kohta, millest enamik vabaneks kuivendamisele järgneva esimese kümnendi jooksul.

(9)

4. jaanuaril 2019. aastal, vahetult pärast käesoleva analüüsi lõpetamist, avaldati MapSPAMi ajakohastatud andmed 2010. aasta kohta.

(10)

 Käimas on töö Curtis et al. (2018) uuringu ajakohastamiseks, et näidata valitsevaid ajendeid 2015. aasta järgsetel metsakatte hävimise aastatel.