EUR-Lex Access to European Union law
This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document 52017DC0254
REPORT FROM THE COMMISSION TO THE EUROPEAN PARLIAMENT, THE COUNCIL AND THE EUROPEAN ECONOMIC AND SOCIAL COMMITTEE Report on the implementation by Member States of Directive 2003/88/EC concerning certain aspects of the organisation of working time
KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE NING EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE Aruanne direktiivi 2003/88/EÜ (tööaja korralduse teatavate aspektide kohta) rakendamise kohta liikmesriikides
KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE NING EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE Aruanne direktiivi 2003/88/EÜ (tööaja korralduse teatavate aspektide kohta) rakendamise kohta liikmesriikides
COM/2017/0254 final
EUROOPA KOMISJON
Brüssel,26.4.2017
COM(2017) 254 final
KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE NING EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE
Aruanne direktiivi 2003/88/EÜ (tööaja korralduse teatavate aspektide kohta) rakendamise kohta liikmesriikides
{SWD(2017) 204 final}
I.Sissejuhatus
Käesolevas aruandes vaadatakse üle direktiivi 2003/88/EÜ (tööaja korralduse teatavate aspektide kohta, 1 edaspidi „direktiiv“ või „tööaja direktiiv“) rakendamine liikmesriikides, nagu on nõutud kõnealuse direktiivi artiklis 24. Aruandes tuletatakse meelde direktiivi eesmärke ja olulisemaid sätteid ning esitatakse komisjoni peamised järeldused direktiivi rakendamise kohta liikmesriikides. Aruandele on lisatud komisjoni talituste töödokument, milles komisjon kirjeldab läbivaatamise tulemusi üksikasjalikumalt 2 .
Käesoleva aruande eesmärk on anda ülevaade sellest, kuidas liikmeriigid on direktiivi rakendanud, ning tuua esile põhiprobleemid.
Komisjon esitab ka tõlgendava teatise, 3 mille eesmärk on luua õigusselgust ja -kindlust liikmesriikidele ja teistele tööaja direktiivi kohaldavatele sidusrühmadele, parandades seeläbi direktiivi tegelikku rakendamist. Aruande ja tõlgendava teatise ühine eesmärk on direktiivi parem rakendamine kooskõlas komisjoni hiljutises teatises „ELi õigus: parema kohaldamisega paremad tulemused“ 4 esitatud poliitikaraamistikuga.
Aruandes ei saa siiski anda ammendavat ülevaadet kõikidest riiklikest rakendusmeetmetest ja see ei mõjuta seisukohti, mida komisjon võib tulevastes kohtumenetlustes võtta.
II.Direktiivi eesmärk ja nõuded
Euroopa Parlament ja nõukogu võtsid kõnealuse direktiivi vastu Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 137 lõike 2 (praegu Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 153 lõige 2) alusel.
Direktiivi põhieesmärk on sätestada tööaja korralduse minimaalsed ohutus- ja tervishoiunõuded. Mitmed uuringud on näidanud, et kui töötatakse liiga palju ega puhata piisavalt (eriti pikema aja jooksul), siis võivad sel olla tõsised tagajärjed (kõrgem õnnetuste ja vigade määr, suurenenud stress ja väsimus, lühi- ja pikaajaline terviserisk).
Euroopa Liidu Kohus (edaspidi „Euroopa Kohus“) on seisukohal, et direktiivis maksimaalse tööaja, tasulise põhipuhkuse ja minimaalsete puhkeaegade kohta sätestatu „kujutab endast olulise tähtsusega ühenduse sotsiaalõigusnorme, mis peab miinimumnõuetena laienema kõigile töötajatele“ 5 .
Samamoodi on Euroopa Liidu põhiõiguste harta 6 artikli 31 lõikes 2 sätestatud:
„Igal töötajal on õigus maksimaalse tööaja piirangule ning igapäevastele ja -nädalastele puhkeaegadele ja iga-aastasele tasulisele puhkusele.“
Direktiiviga on kehtestatud kõikide liikmesriikide töötajate jaoks ühised miinimumnõuded, sealhulgas:
-tööaja piirangud (keskmiselt mitte üle 48 tunni nädalas, sh ületunnitöö);
-minimaalsed igapäevased ja -nädalased puhkepausid (vähemalt 11-tunnine järjestikune igapäevane puhkeaeg ja 35-tunnine katkestamatu iganädalane puhkeaeg);
-tasuline põhipuhkus (vähemalt 4 nädalat aastas);
-täiendav kaitse öötöötajatele.
Direktiiviga on ette nähtud ka teatav paindlikkus tööaja korraldamisel. Näiteks on teatavate tegevuste puhul võimalik minimaalset puhkeaega osaliselt või tervenisti edasi lükata. Üksikud töötajad võivad vabal valikul töötada kauem, kui näeb ette 48-tunnine tööaja piirang (seda nimetatakse tööajaerandiks). Kollektiivlepingutega võib kehtestada paindlikuma tööaja korralduse, nt võimaldades iganädalase tööaja kuni 12-kuulise perioodi peale keskmistada.
III.Analüüs direktiivi kohaldamise kohta liikmesriikides
2014. aastal vaatas komisjon läbi direktiivi rakendamise kõigis liikmesriikides. Läbivaatamise käigus võeti arvesse liikmesriikide aruandeid (sealhulgas riigisiseste ja Euroopa sotsiaalpartnerite seisukohti), varasemaid komisjoni aruandeid rakendamise kohta, süsteemi EU-Pilot ja rikkumismenetluste kaudu kogutud teavet, sõltumatute ekspertide panust ning komisjoni tehtud uuringuid. Kõige olulisemad üldised järeldused on võetud kokku punktides A–I. Direktiivi järgmisel hindamisel tuleb arvesse võtta, et need punktid on omavahel tihedalt seotud.
A.Erandid direktiivi kohaldamisalast
Kättesaadava teabe alusel võib järeldada, et nii avalik kui ka erasektor on direktiivi suures osas üle võtnud.
Mõnes liikmesriigis on teatavate kategooriate töötajad õigusakti kohaldamisalast välja jäetud. Avalikus sektoris puudutab see peamiselt relvajõudusid, politseid ja muid julgeolekujõudusid, samuti kodanikukaitseteenuseid, nagu vanglaametnikke ja avaliku teenistuse tuletõrjujaid 7 . Erasektori puhul on mitu liikmesriiki jätnud õigusakti kohaldamisalast välja koduabilised 8 .
Sellised erandid ei ole kooskõlas tööaja direktiivi nõuetega, välja arvatud juhul, kui direktiivi sätete ülevõtmine on tagatud kollektiivlepingutega.
B.Töötajad, kellel on rohkem kui üks tööleping
Tööaja direktiiviga on kehtestatud miinimumnõuded töötajate kohta. Direktiivis ei ole aga selgesõnaliselt öeldud, kas selle sätetega kehtestatakse absoluutsed piirid ühe või mitme tööandjaga sõlmitud samaaegsete lepingute puhul või kas need sätted kehtivad iga töösuhte puhul eraldi. Euroopa Kohtul ei ole seni tulnud selles küsimuses otsust teha. Nagu varasemates aruannetes 9 sedastatud, leiab komisjon, et võttes arvesse direktiivi eesmärki parandada töötajate tervist ja ohutust, tuleks keskmise iganädalase tööaja ning igapäevase ja iganädalase puhkeaja piiranguid võimaluse korral kohaldada töötaja kohta. Arvestades vajadust tagada, et tööaja direktiivi tervise ja ohutusega seotud eesmärki täiel määral täidetakse, tuleks liikmesriikide õigusaktidega ette näha asjakohased nõuete täitmise tagamise ja järelevalvemehhanismid.
Liikmesriikide praktika selles valdkonnas on väga erinev. Austria, Bulgaaria, Horvaatia, Küpros, Prantsusmaa, Saksamaa, Luksemburg, Ühendkuningriik, Eesti, Kreeka, Iirimaa, Itaalia, Leedu, Madalmaad ja Sloveenia kohaldavad direktiivi töötaja kohta (enamasti selleks kehtestatud selgesõnaliste õigusnormide raames).
Seevastu Tšehhi Vabariik, Taani, Hispaania, Läti, Ungari, Malta, Poola, Portugal, Rumeenia ja Slovakkia kohaldavad direktiivi lepingu kohta.
Belgias, Soomes ja Rootsis kohaldatakse direktiivi töötaja kohta, kui sama tööandjaga on sõlmitud rohkem kui üks leping, kuid juhul kui töötajal on rohkem kui üks leping eri tööandjatega, kohaldatakse direktiivi lepingu kohta.
C.Tööaja ja valvekorra määratlus
Üldiselt tundub, et direktiivi artiklis 2 sätestatud tööaja ametliku määratlusega (st et töötaja „teeb tööd, on tööandja käsutuses ning tegutseb või täidab oma kohustusi“) ei teki kohaldamisel probleeme.
Enamikel liikmesriikidel puuduvad konkreetsed õigusnormid valvekorraks nimetatava olukorra määratlemiseks.
„Valvekord“ tähistab aega, mille töötaja on kohustatud veetma töökohas või muus tööandja poolt kindlaks määratud kohas, olles valmis vajaduse korral oma tööülesandeid täitma. Vastavalt Euroopa Kohtu otsustele tuleb direktiivi kohaldamisel arvata kogu valves oldud aeg tööaja sisse. See kehtib nii nende valvekordade suhtes, mil täidetakse tööülesandeid (aktiivne valvekord), kui ka nende valvekordade suhtes, mil töötajal on lubatud tööülesannet oodates puhata (passiivne valvekord), tingimusel et töötaja viibib töökohas.
Kui mõne liikmesriigi õigusnormides on valvekorda konkreetselt mainitud, on see üldiselt kooskõlas Euroopa Kohtu tõlgendusega. Lisaks kohaldavad liikmesriikide kohtud oma töös üldiselt ELi kohtupraktikat.
Direktiivi järgimine liikmesriikides seoses nõudega käsitada valvekorda tööajana paraneb, kuid teatavad probleemid püsivad.
Sloveenias on politsei, kohtunike, relvajõudude ja avalike teenistujate tegevust reguleerivate õigusaktidega 10 endiselt sõnaselgelt ette nähtud, et töökohal toimunud valvekorra passiivset osa ei käsitata tööajana. Belgias võimaldab internaatkoolide ning prantsuse ja saksa kogukondade ja Valloonia piirkonna teatavate hooldusasutuste suhtes kohaldatav dekreet samuti teatavaid ajavahemikke tööaja hulka mitte arvata. See hõlmab osa ajast, mis veedetakse koos hoolealustega ekskursioonidel, samuti osa õhtusest ja öisest ajast, kui töötajal on olemas puhkamiseks sobiv koht 11 . Iirimaa sotsiaaltöötajate ja Kreeka avaliku tervishoiusektori arstide puhul on endiselt probleemiks valvekorra arvestamine tööaja hulka, kuid töö olukorra direktiiviga kooskõlla viimiseks käib. Soome kohalike omavalitsuste palgal olevate arstide uue kollektiivlepingu 12 kohaselt ei arvestata teatavate arstide puhul tavapärasele tööajale lisanduvaid valvekordi tööajana. Taanis võimaldavad õigusaktid sotsiaalpartneritel kokku leppida, et puhkeaja võib lisada töökohas toimuva valvekorra hulka, ja teatavad tervishoiusektori sotsiaalpartnerid on seda võimalust kasutanud 13 .
D.Vahe- ja puhkeajad
Artikliga 4 on ette nähtud puhkepaus juhul, kui tööpäeva pikkus ületab kuus tundi, ilma et oleks täpsustatud puhkepausi pikkus või üksikasjalikumalt määratletud selle olemus. Direktiiviga on ette nähtud, et need üksikasjad „kehtestatakse kas tööturu osapoolte vaheliste kollektiivlepingute või lepingutega või nende puudumise korral siseriiklike õigusaktidega“.
Direktiiviga on lubatud kehtestada puhkepausi kestus ja tingimused kollektiivlepingutega. Direktiivi ülevõtmise kohustus on siiski liikmesriikidel. Seetõttu vastutavad liikmesriigid selle tagamise eest, et kõigile töötajatele, sealhulgas neile, keda kollektiivlepingud ei hõlma, võimaldatakse puhkepaus.
See säte näib olevat üldiselt rahuldavalt üle võetud. Enamik liikmesriike on kehtestanud miinimumeeskirjad tööpäeva jooksul tehtava puhkepausi pikkuse ja ajastuse kohta. Mõni liikmesriik ei ole aga puhkepausi miinimumkestust või ajastust õigusaktiga ette näinud 14 ja ei ole selge, kas kollektiivlepingud neid küsimusi kõigil juhtudel hõlmavad.
Puhkeaja puhul (direktiivi artiklid 3 ja 5) on direktiivi peamine nõue, et töötajal peab olema õigus vähemalt 11-tunnisele järjestikusele puhkeajale iga 24-tunnise ajavahemiku kohta ning vähemalt 24-tunnisele katkestamatule puhkeajale iga seitsmepäevase ajavahemiku kohta lisaks 11-tunnisele igapäevasele puhkusele. Direktiiviga nähakse ette võimalus vähendada iganädalast puhkeaega 24 tunnini, kui objektiivsed põhjused seda eeldavad.
Enamikes sektorites on liikmesriigid need peamised nõuded oma õigusesse rahuldavalt üle võtnud. Osa liikmesriike näib olevat iganädalase puhkeaja nõude mõnes osas ebaõigesti üle võtnud, näiteks kuna nõue ei ole üle võetud teatavas sektoris 15 või on võimaldatud 24-tunnise puhkeaja kasutamine, ilma et selleks oleks konkreetne objektiivne põhjus 16 .
E.Tööaja piirangud
Direktiivi artikli 6 kohaselt ei tohi keskmine iganädalane tööaeg (sh ületunnitöö) ületada 48 tundi nädalas. Üldiselt on see piirang rahuldavalt üle võetud ja paljud liikmesriigid on tegelikult kehtestanud veelgi suuremat kaitset pakkuvad normid.
Mitu riiki on direktiivi nõuete järgimiseks muutnud oma õigusakte, mis käsitlevad teatavaid töötajate rühmasid. Endiselt esineb mõnel juhul direktiivi piirangute ületamist, eelkõige seoses järgmisega.
-Iirimaa ei ole sotsiaaltöötajate ning Kreeka avaliku tervishoiusektori arstide puhul endiselt rahuldavalt üle võtnud direktiivis kehtestatud nädalase tööaja ülemmäära, kuid töö olukorra parandamiseks käib.
-Bulgaaria tööseadustikus on ette nähtud kuni 56-tunnine nädalane tööaeg juhul, kui on kehtestatud nädalase keskmise tööaja arvestamise süsteem, samuti ei piirata seadustikus kohustusliku ületunnitöö kasutamist riiklike kaitsejõudude, hädaabiteenistuse, kommunaalteenuste või ühistranspordi kiire taastamise ning arstiabi osutamise puhul 17 .
Samuti tundub, et Saksamaa, 18 Bulgaaria 19 ja Sloveenia 20 on ületanud maksimaalse tööaja arvutamisele kehtestatud neljakuulist piirangut, mille asemel on neis riikides piiranguks kehtestatud kuus kuud, ka on seda teinud Hispaania, kus piirang on 12 kuud 21 . See ei piirdu direktiivi artikli 17 lõikes 3 nimetatud tegevustega.
F.Põhipuhkus
Keskne õigus saada tasulist põhipuhkust (direktiivi artikkel 7) on üldiselt rahuldavalt üle võetud.
Kõik liikmesriigid näevad sõnaselgelt ette õiguse saada vähemalt neli nädalat tasulist põhipuhkust, mille ajal töötaja saab keskmist palka, tavapärast nädalatasu, keskmist kuupalka või sarnast tasu.
Siiski on kindlaks tehtud kaks olulist probleemi. Esiteks on mõni liikmesriik kehtestanud esimesel tööaastal põhipuhkuse väljateenimisele või võtmisele tingimusi, mis lähevad Euroopa Kohtu tõlgenduse kohaselt direktiivis sätestatust kaugemale. Näiteks kehtestavad nad liiga pikkasid (6–8 kuud) puhkuseõiguse tekkimise ajavahemikke, enne mille möödumist ei saa uus töötaja puhkust võtta 22 .
Mõnes liikmesriigis on kasutusel süsteem, mille puhul õigus tasulisele põhipuhkusele omandatakse töötaja sissetulekute põhjal puhkuseõiguse tekkimise aastal, mis on tasulise põhipuhkuse võtmise aastale (nn puhkuse võtmise aasta) eelnev aasta 23 . Puhkuse võtmise aastal on töötajal õigus saada vaba aega, kuid seda ei tasustata. Sellised eeskirjad võivad kaasa tuua rohkem kui aastapikkuse viivituse, enne kui kogunenud tasulise põhipuhkuse saab välja võtta.
Teine põhiprobleem on tasulise põhipuhkuse saamise õiguse aegumine juhul, kui töötajal pole olnud võimalust puhkust võtta. Euroopa Kohus on leidnud, et töötaja, kes on haiguse tõttu töövõimetu, jätkab tasulise põhipuhkuse kogumist haiguspuhkuse ajal. Liikmesriigid võivad piirata põhjendatud töövõimetuse tõttu võtmata jäänud põhipuhkuse üleviimise võimalust. Euroopa Kohus on siiski ka seda võimalust käsitlenud ja leidnud, et seetõttu „peab puhkuse üleviimise tähtaeg igal juhul olema oluliselt pikem arvestusperioodist, mille eest õigus puhkusele tekkis“ 24 . Mitu liikmesriiki on sätestanud, et töötajatel on õigus välja teenitud põhipuhkust üle viia või edasi lükata juhul, kui selline puhkus langeb haiguspuhkusega samale ajale. Kuid mitmes riigis näib tasulise puhkuse õiguse kaotamisele eelnev ajavahemik olevat liiga lühike, kuna see ei ole pikem kui üheaastane võrdlusperiood 25 .
G.Öötöö
Direktiivis on öötöötajatele ette nähtud soodsamad sätted – nad ei tohi töötada üle kaheksa tunni päevas (keskmiselt) ja rohkem kui kaheksa tundi mis tahes päeval eriti ohtlikku ja kurnavat tüüpi öötöö puhul. Artikli 16 punkti c kohaselt määratakse võrdlusperiood kõnealuse piirangu kohaldamiseks kindlaks pärast konsulteerimist tööturu osapooltega või kollektiivlepingutes.
Liikmesriigid seavad öötöötajate keskmise tööaja piiranguks üldiselt kaheksa tundi. Mitu liikmesriiki on siiski otsustanud lubada öötöötajate tööaega neljakuulise ajavahemiku jooksul keskmistada 26 . Selline võrdlusperiood on pikkuselt võrdne üldise maksimaalse tööaja arvutamise võrdlusperioodiga.
Võttes arvesse direktiivi eesmärki kehtestada minimaalsed ohutus- ja tervishoiunõuded ning vajadust tagada öötööd käsitleva sätte jätkuv mõju, peaks öötöö suhtes kohaldatav võrdlusperiood olema oluliselt lühem kui maksimaalse töönädala puhul kasutatav ajavahemik. Seetõttu on komisjon arvamusel, et nelja kuu pikkune võrdlusperiood on liiga pikk.
Mis puutub eriti ohtlikku ja kurnavasse öötöösse, siis pole kolm liikmesriiki direktiivi seda sätet üle võtnud 27 . Lisaks võimaldab üks liikmesriik teatavaid erandeid, mida ei ole direktiivis sellise töö jaoks ette nähtud 28 .
H.Erandid (direktiivi artiklid 17, 18 ja 22)
1.Iseseisvad töötajad
Liikmesriigid võivad teha erandeid igapäevast ja -nädalast puhkeaega, vaheaegu, maksimaalset iganädalast tööaega, öötöö pikkust ja võrdlusperioode käsitlevatest sätetest juhul, „kui tööaja pikkust kõnealuse tegevuse konkreetsete omaduste tõttu ei mõõdeta ja/või ei määrata eelnevalt kindlaks või kui selle määravad töötajad ise“. See kehtib eelkõige iseseisva otsustamisõigusega tegevjuhtide, kuid ka peresiseste abitöö tegijate ja töötajate puhul, kes täidavad oma ametikohustusi usutalitustel kirikutes ja usukogukondades.
Teatavatel juhtudel ei hõlma liikmesriigid riiklikes määratlustes kõiki artikli 17 lõikes 1 esitatud kriteeriume.
Näiteks tehakse teatavates õigusaktides erand töötajate puhul, kes kas
-töötavad kodus 29 ,
-teenivad kolmekordset miinimumpalka 30 ,
-töötavad väga olulisel või suurt usaldust eeldaval ametikohal ja saavad seitsmekordset kohustuslikku miinimumpalka 31 või
-täidavad haldusfunktsiooni 32 .
Need kriteeriumid ei pruugi tagada direktiivi nõuete täitmist.
2.Erandid, millega nõutakse töötajale samaväärse hüvitava puhkeaja andmist
Direktiiviga võimaldatakse erandeid vaheaegu, igapäevast ja -nädalast puhkeaega, öötööd ja tööaja keskmistamise võrdlusperioode käsitlevatest sätetest:
-teatavate tegevuste või olukordade puhul, näiteks tegevused, mis nõuavad pidevat jätkumist, teatavad hooajalised tegevused olukorras, kus töömaht järsult suureneb, ja teatavad olukorrad, mille puhul töötaja töö- ja elukoht asuvad teineteisest kaugel (kollektiivlepingu, tööturu osapoolte vahelise lepingu, liikmesriigi õigusaktide või määruste alusel) ning
-mis tahes liiki tegevuse puhul või olukorras, mis on kindlaks määratud kollektiivlepinguga või tööturu osapoolte vahelise riikliku või piirkondliku tasandi lepinguga (või kui osalejad nii otsustavad, siis tööturu osapoolte vahel madalamal tasandil või tööturu osapoolte vahel asjaomasel kollektiivsel tasandil).
Eeskirjad ei võimalda siiski minimaalset puhkeaega täiesti kasutamata jätta. See on lubatud ainult erandjuhtudel, kui on objektiivselt võimatu anda samaväärset hüvitavat puhkeaega ja kui töötajale on juba võimaldatud sobiv alternatiivne kaitse. Pealegi on otsusega kohtuasjas Jaeger 33 ette nähtud, et hüvitavat puhkeaega tuleks anda viivitamata, kohe saamatajäänud puhkeajale järgneval ajavahemikul.
Liikmesriigid on need erandid üldiselt üle võtnud ja kasutavad neid.
Mis puutub asjaomastesse sektoritesse ja tegevusse, siis on liikmesriigid üldiselt võtnud üle direktiivis loetletud tegevused.
Sellegipoolest näib, et mitme liikmesriigi õigusaktides ületatakse direktiiviga lubatud erandeid ja seda eelkõige järgmiselt:
-mitte kehtestades nõuet anda asjaomasele töötajale samaväärset hüvitavat puhkeaega, näiteks kiireloomulistes olukordades ja juhul, kui sellel oleks ulatuslik mõju majandustegevusele, või lubades saamatajäänud puhkeaega rahaliselt hüvitada; 34 mitte kehtestades sellist nõuet teatavate sektorite või vahetustega töö puhul; 35 kasutades muud liiki kaitsemeetmeid või mitte sätestades puhkeaja lühenemisega samaväärset hüvitavat puhkeaega 36 ;
-seades hüvitava puhkeaja andmisele liiga pika ajalise piirangu, näiteks lubab mõni liikmesriik teatavate tegevuste või sektorite puhul anda igapäevase puhkeaja saamatajäänud osade eest samaväärset kompensatsiooni ajavahemiku jooksul, mis ulatub 14 päevast kuni kuue kuuni, 37 ja mõni liikmesriik lubab anda iganädalase puhkeaja saamatajäänud osade eest samaväärset kompensatsiooni kuue nädala kuni kuue kuu jooksul pärast seda, kui puhkeaeg saamata jäi 38 .
3.Tööajaerand
Liikmesriikidel on võimalus mitte kohaldada iganädalasele tööajale kehtestatud ülemmäära, kui peetakse kinni töötajate tervise ja ohutuse kaitse üldpõhimõtetest ja kehtestatud on teatavad kaitsemeetmed (direktiivi artikkel 22). Töötajat ei tohi kohustada töötama rohkem kui keskmiselt 48 tundi nädalas, välja arvatud juhul, kui ta on andnud sellise töö tegemiseks eelnevalt selgesõnalise, vaba ja teadliku nõusoleku. Liikmesriik peab tagama, et tööandja ei tekita ühelegi töötajale kahju seetõttu, et töötaja ei soovi anda oma nõusolekut sellist tööd teha. Samuti peab liikmesriik tagama, et tööandja peab ajakohastatud registrit kõigi töötajate kohta, kes sellist tööd teevad, ning et register antakse pädeva asutuse käsutusse, kes võib töötajate ohutuse ja/või tervise kaitsega seotud põhjustel keelata või piirata võimalust ületada maksimaalset nädalast tööaega.
Tööajaerandi kasutamise näeb praegu ette 18 liikmesriiki. Neist kuus (Bulgaaria, Horvaatia, Küpros, Eesti, Malta ja Ühendkuningriik) lubavad tööajaerandit kasutada sektorist sõltumatult, samas kui 12 riiki (Belgia, Tšehhi Vabariik, Prantsusmaa, Saksamaa, Ungari, Läti, Madalmaad, Austria, Poola, Slovakkia, Sloveenia ja Hispaania) piiravad tööajaerandi kasutamise ametitega, kus valvekordi kasutatakse laialdaselt, nagu tervishoiuteenused või hädaabiteenistused. Horvaatia ja Austria võtsid tööajaerandi kasutusele alles hiljuti.
Ülejäänud 10 liikmesriiki (Taani, Iirimaa, Kreeka, Itaalia, Leedu, Luksemburg, Portugal, Rumeenia, Soome ja Rootsi) tööajaerandit ei kasuta.
Direktiivis konkreetselt sedastatud nõudeid seoses töötaja selgesõnalise nõusolekuga, registripidamise ja keskmiselt üle 48 tunni nädalas töötavatest töötajatest ametiasutustele teatamisega üldiselt järgitakse. Mõnes riigis ei ole siiski selgelt üle võetud nõuet keelata selliste töötajate ebasoodne kohtlemine, kes ei soovi nõusolekut anda.
Artikli 22 kohaselt lubatavate töötundide arvule ei ole kehtestatud selgesõnalist ülemmäära. Direktiivis on siiski öeldud, et töötajate tervise ja ohutuse kaitse üldpõhimõtetest tuleb kinni pidada. Kuna direktiiviga ei lubata teha erandeid igapäevasest ja -nädalasest puhkeajast ilma hüvitava puhkeajata, piiravad puhkeaja nõuded igal juhul lubatud töötundide arvu.
Näib, et pooled tööajaerandit kasutavatest liikmesriikidest näevad ette selgesõnalise piirangu lubatud töötundidele 39 .
Komisjonile kättesaadavatel andmetel on viis liikmesriiki kehtestanud selgesõnalised sätted, millega nõutakse tööandjatelt tööajaerandi valinud töötajate tööaja registreerimist 40 . Tööaja registreerimise nõue võib siiski tuleneda ka üldistest õigusaktidest, mida kohaldatakse kõigi töötajate suhtes.
I.Liikmesriikide ja sotsiaalpartnerite tehtud hindamine
1.Ametiühingud
Euroopa Ametiühingute Keskliit (ETUC) on arvamusel, et direktiivi praktilisel kohaldamisel ei täideta direktiivi eesmärke kaitsta ja parandada töötajate tervist ja ohutust. ETUCi sõnul kahjustab tööajaerand direktiivi eesmärki, kuna pikk tööaeg kahjustab töötajate tervist.
ETUC on arvamusel, et tööaja direktiiv ei ole eri liikmesriikides rahuldavalt üle võetud.
Kõige tähtsamad probleemid on järgmised:
-valvekordi ei arvestata tööajana;
-hüvitavat puhkeaega ei võeta kohe pärast vahetust;
-võrdlusperioode on õigusaktidega pikendatud kaheteist kuuni;
-tööajaerandi kasutamine ning
-iseseisvate töötajate erand.
Arvamust, et tööaja direktiiv ei ole eri liikmesriikides rahuldavalt üle võetud, jagab ka Eurocadres, kes väidab, et kõige suuremad probleemid seonduvad valvekordadega ja iseseisvate töötajate erandiga.
2.Tööandjad
Tööandjate organisatsioonide tõstatatud põhiprobleemid seoses direktiivi kohaldamisega on järgmised:
-liikmesriikide õigusaktid, mida peetakse direktiivi nõuetest rangemateks ja milles ei kasutata piisavalt ära lubatud erandeid;
-olulised probleemid SIMAPi ja Jaegeri kohtuasjades valvekordade ja hüvitava puhkeaja kohta tehtud otsuste, samuti haiguspuhkuse ajale langenud põhipuhkuse kohta tehtud kohtuotsuste praktilisel kohaldamisel.
BUSINESSEUROPE liikmesliidud leiavad, et direktiivi ülevõtmise meetmed täidavad selle eesmärgi kaitsta töötajate tervist ja ohutust. Kuid samas leiavad nad, et meetmetega minnakse selles küsimuses vajalikust kaugemale.
BUSINESSEUROPE andmetel leiavad nende liikmesliidud üldiselt, et õiguslikust seisukohast on tööaja direktiiv riikides, kus nad tegutsevad, rahuldavalt üle võetud. Liikmesliidud toovad esile ka direktiivile mittevastavuse probleemid seoses valvekordadega ja hüvitavat puhkeaega käsitlevate sätetega avaliku ja erasektori teatavates valdkondades.
3.Liikmesriigid
Liikmesriikidel paluti peamiselt teatada nende järelevalve all tehtud hindamistest ning tuua välja ülevõtmismeetmete sotsiaal-majandusliku mõju kohta tehtud peamised järeldused. Teabe kogumise ajal oli ainult Ühendkuningriik teinud konkreetse hindamise direktiivi nõuete ja erandite ülevõtmise meetmete mõju kohta.
Selle hindamise tulemusel järeldati, et rohkem kui 48 tundi nädalas töötavate töötajate arvu 15 %-list vähenemist 1997. ja 2013. aasta vahelisel ajavahemikul tuleks vaadelda eelkõige osana laiemast rahvusvahelisest suundumusest, et liigutakse lühema tööaja poole. Siiski märgiti, et tulemuste kohaselt on tööaega reguleerivate eeskirjade kasutuselevõtmine avaldanud mõningast täiendavat mõju pika tööaja osakaalu vähendamisele.
J.Kokkuvõte
Kokkuvõttes võib öelda, et enamiku ELi töötajate tööaega reguleerivad eeskirjad on kooskõlas ELi õigusega. Paljudel juhtudel pakuvad liikmesriigi õigusnormid suuremat kaitset, kui direktiiv ette näeb.
Liikmesriikide õigusaktide vastavus direktiivi nõuetele paraneb. Näiteks on mitu riiki muutnud põhipuhkust käsitlevaid õigusakte, eelkõige seoses haiguspuhkusel või rasedus- ja sünnituspuhkusel / vanemapuhkusel viibivate isikute põhipuhkuse väljateenimise ja üleviimisega. Mitu riiki on muutnud oma õigusakte ka seoses konkreetsete töötajarühmade maksimaalse tööajaga.
Komisjoni 2010. aastal tehtud analüüs näitas, et suur osa liikmesriike on võtnud kasutusele tööajaerandi, millega lubatakse töötajatel maksimaalse tööaja piirangust kõrvale kalduda. Sellest ajast saati on olukord olnud stabiilne ning erandi on täiendavalt kasutusele võtnud vaid Horvaatia ja Austria.
Lisaks näitab käesolev aruanne, et ikka veel on raskusi direktiivi oluliste aspektide (nagu neid on tõlgendanud Euroopa Kohus) rakendamisega.
Selgelt kõige laialdasem probleem on minimaalse puhkeaja lühenemise või edasilükkamise korral hüvitava puhkeaja andmise nõude ebaõige ülevõtmine.
Esineb ka muid, ehkki vähem levinud probleeme. Nendeks on peamiselt valvekordade käsitlemine tööajana, piirangud konkreetsete töötajarühmade (peamiselt tervishoiutöötajad ja relvajõud) maksimaalsele tööajale ning öötöötajate tööaja piirangud.
Lisaks on mitmes liikmesriigis probleeme seoses eeskirjadega põhipuhkuse väljateenimise kohta esimesel töötatud aastal ning töötaja õigusega säilitada õigus väljateenitud puhkusele piisavalt pika ajavahemiku jooksul, juhul kui põhipuhkus langeb haiguspuhkusega samale ajale.
Komisjon käsitleb liikmesriikide õigusaktidest või tavadest tingitud olukordi kooskõlas komisjoni teatisega „ELi õigus: parema kohaldamisega paremad tulemused“
Ilma et see piiraks komisjoni rolli aluslepingute järelevalvajana, kavatseb ta jätkuvalt toetada liikmesriike direktiivi tõhusamal rakendamisel ja on valmis soodustama liikmesriikide, aga ka sotsiaalpartnerite koostööd, kui see peaks osutuma vajalikuks.
Tõlgendava teatise eesmärk on luua õigusselgust ja -kindlust direktiivi kohaldamisel. Käesolev aruanne on abiks liikmesriikidega tehtava tulevase koostöö valdkondade kindlaksmääramisel ja nõuete täitmise tagamisega seotud tegevusel.
Taani (2004. aasta seadusakt nr 896 tööaja direktiivi 3. jao osade rakendamise kohta); Luksemburg (tööseadustiku artikkel L. 211-16); Rumeenia (tööseadustik (õigusakt nr 53/2003) artikkel 134); Rootsi (tööajaseadus (1982:673), 15. jagu).
Tööaja korralduse seaduse artikli 7 lõige 8 ja artikkel 14.
