EUR-Lex Access to European Union law
This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document 52011DC0417
COMMUNICATION FROM THE COMMISSION TO THE EUROPEAN PARLIAMENT, THE COUNCIL, THE EUROPEAN ECONOMIC AND SOCIAL COMMITTEE AND THE COMMITTEE OF THE REGIONS Reform of the Common Fisheries Policy
KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE Ühise kalanduspoliitika reform
KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE Ühise kalanduspoliitika reform
/* KOM/2011/0417 lõplik */
KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE Ühise kalanduspoliitika reform /* KOM/2011/0417 lõplik */
SISUKORD 1........... Sissejuhatus.................................................................................................................... 2 2........... Reformi eesmärgid.......................................................................................................... 3 2.1........ Rohkem kalu, et püüda säästvalt..................................................................................... 3 2.2........ Kalanduse ja vesiviljeluse tulevik
ja töökohad.................................................................. 5 2.3........ Hästitoimivad rannikuäärsed
kogukonnad........................................................................ 6 2.4........ Teadlike tarbijate tegelike
vajaduste rahuldamine............................................................. 7 2.5........ Parem juhtimine piirkondade kaudu................................................................................. 7 2.6........ Targem rahastamine........................................................................................................ 8 2.7........ Ühise kalanduspoliitika põhimõtete
ülekandmine rahvusvahelisele tasandile....................... 8
1.
Sissejuhatus
Ühise kalanduspoliitika reformi käsitlevas
rohelises raamatus[1] on esitatud järeldus, et
ühine kalanduspoliitika ei ole saavutanud oma eesmärke: kalavarud on ülepüütud,
osa laevastike majandusolukord on vilets, vaatamata toetuste kõrgele tasemele,
kalandussektori töökohad ei paku huvi, paljude kalapüügist sõltuvate
rannikuäärsete kogukondade olukord on ebakindel. Rohelisele raamatule järgnenud
laiaulatusliku arutelu tulemusena leidis selline olukord kinnitust[2]. Kirjeldatud tausta arvesse võttes teeb
komisjon ettepaneku ühise kalanduspoliitika laiaulatuslikuks reformiks. Reformi
eesmärk on luua tingimused, mis võimaldavad parandada nii kalavarude kui ka
kalanduse olukorda, samuti neid mõlemat toetava merekeskkonna seisundit. Ühisel
kalanduspoliitikal on tohutu võime luua tingimused säästvale ja ökosüsteemiga
arvestavale kalandusele, samuti varustada Euroopa elanikkonda
kõrgekvaliteediliste tervislike kalatoodetega, luua hästitoimivaid
rannikuäärseid kogukondi, tulusaid kala tootvaid ja töötlevaid
tööstusettevõtteid, samuti huvipakkuvaid ja turvalisemaid töökohti. Reform panustab Euroopa 2020. aasta
strateegiasse,[3] töötades jätkusuutliku ja
kaasava majanduskasvu, rannikuäärsete piirkondade sidususe ja tugeva majanduskasvu
nimel kalandussektoris. Seadnud eesmärgiks tagada mere elusressursside säästev
kasutamine, on reform ka juhtalgatuse „Ressursitõhus Euroopa”[4]
üks põhikomponente. Säästvus on kavandatud reformi keskmes.
Säästev kalapüük tähendab kalapüüki sellisel tasemel, mis ei ohusta kalavarude
taastootmist ning võimaldab kaugemas tulevikus saavutada suuremaid saake.
Selleks on vaja reguleerida merest väljapüütava kala kogust. Komisjoni teeb
ettepaneku jõuda 2015. aastaks kalavarde säästval kasutamisel sellisele tasemele,
mis tagab maksimaalse jätkusuutliku saagikuse. Komisjon teeb samuti ettepaneku
teha 2016. aastaks lõpp soovimatult püütud kala merre tagasi viskamisele.
Selline saagi vette tagasi viskamine on ressursside lubamatu raiskamine. Kõige optimistlikumate hinnangute kohaselt[5]
suurendaks kalavarude kasutamine maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tasemel
nende suurust umbes 70 %. Saagid suureneksid üldiselt umbes 17 %,
kasumimarginaali võiks korrutada kolmega, investeeringute tasuvus suureneks
kuus korda ning kalapüügisektori kogulisandväärtus kasvaks ligi 90 %. Säästev kalapüük vabastaks püügisektori
sõltuvusest riigiabist. Samuti teeks see lihtsamaks stabiilsete hindade
saavutamise läbipaistvate tingimuste juures ning tooks selget kasu tarbijatele.
Turutingimustes tegutsev tugev, tõhus ja majanduslikult elujõuline tööstus
mängiks kalavarude majandamisel palju tähtsamat, aktiivset rolli. See aitaks
vähendada ka laevastiku liigset püügivõimsust, mis on praeguse ülepüügi peamisi
põhjuseid. Säästev kalapüük on eluliselt oluline
rannikukogukondade tuleviku seisukohast, kes mõnel juhul vajavad erimeetmeid
oma väikesemahuliste rannapüügiga tegelevate laevastike haldamiseks. Komisjon
teeb ettepaneku arendada ühist kalanduspoliitikat ühe osana laiemast merenduspoliitikast.
Selle tulemuseks on sidusam ELi meresid ja rannikualasid käsitlev poliitika,
panus rannikukogukondade sissetulekuallikate mitmekesistamisse on suurem,
tagades seal parema elukvaliteedi. Kalandustööstuse aluseks olev ressurss on
kala. See on ka inimtoiduks ettenähtud tervisliku valgu allikas. Rannikualadel
ja maapiirkondades kalapüügi ja vesiviljeluse jätkusuutlikuks muutmine on kogu
ühiskonna huvides ning aitab rahuldada tarbijate suurenevat nõudlust
kvaliteetse kala ja mereandide järele. Ühise kalanduspoliitika reformi pakett koosneb
järgmistest osadest: · seadusandlik ettepanek algmääruse kohta (millega asendatakse nõukogu
määrus (EÜ) nr 2371/2002); · seadusandlik ettepanek turupoliitika kohta (millega asendatakse nõukogu
määrus (EÜ) nr 104/2000); · teatis ühise kalanduspoliitika välismõõtme kohta; · aruanne nõukogu määruse (EÜ) nr 2371/2002 peatükkide „Kaitse ja
säästvus” ja „Püügimahu korrigeerimine” kohta ning artikli 17 lõike
2 kohta, milles käsitletakse piiranguid laevastiku juurdepääsule12 meremiili
alasse. Komisjon on kavandanud mitmeaastase
finantsraamistiku ja finantsperspektiivide raames seadusandliku ettepaneku
tulevase rahastamisvahendi kohta ühise kalanduspoliitika toetuseks 2014.–2020.
aastaks. See tuleks vastu võtta 2011. aasta lõpus.
2.
Reformi eesmärgid
2.1.
Rohkem kalu, et püüda säästvalt
Tuleb taastada kalavarude tervislik tase ning
hoolitseda selle eest, et nende elutingimused oleksid tervislikud. Kala tuleks
püüda maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tasemel. Seda taset võib
määratleda kui kõige suuremat saaki, mida võib aasta aastalt ohutult välja
püüda ning mis võimaldab hoida kalapopulatsiooni suuruse maksimaalse
produktiivsuse tasemel. See eesmärk on sätestatud ÜRO mereõiguse konventsioonis
ning võeti 2002. aasta säästva arengu tippkohtumisel vastu kui eesmärk, mille
maailm peaks saavutama 2015. aastaks. Kõnealune eesmärk võimaldaks reformitud
ühisel kalanduspoliitikal tõhusamalt kaasa aidata merekeskkonna hea
keskkonnaseisundi saavutamisele kooskõlas merestrateegia raamdirektiivi sätetega[6].
Eesmärk saavutada maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tasemed 2015. aastaks on
kavandatavas algmääruses nüüd selgelt väljendatud. Kalade vette tagasi laskmine ei ole enam lubatud. See heidab halba varju kogu tööstusharule ning
mõjub halvasti kalavarude säästvale kasutamisele, mere ökosüsteemidele,
kalanduse rahalisele elujõule ning võib mõjutada ka teaduslike nõuannete
kvaliteeti. Saagi vette tagasi laskmise likvideerimine peab olema üks osa
reformitud ühise kalanduspoliitika eesmärkidest. Kavandatavas algmääruses on
sätestatud kalandussektori kohustus lossida reguleeritavate liikide saak. See
kohustus jõustub auahne, kuid realistliku ajakava raames kalaliikide rühmade
kaupa, ning selle täitmist toetavad kõrvalmeetmed. Lossimiskohustus ei peaks
käima nende liikide kohta, millel on kõrge eeldatav ellujäämise määr pärast
kinnipüüdmist vette tagasi viskamisel. Mitmeaastased majandamiskavad jäävad vahendiks, mille abil viiakse ellu pikaajaline poliitiline
kohustus kasutada varusid säästvalt. Selliste kavadega asendatakse praegune,
üht kalavaru käsitlev lähenemisviis, ning koondatakse valdav enamik kalavarusid
mitut liiki hõlmavate majandamiskavade alla. Vahemere liikmesriike
julgustatakse välja töötama riiklikke majanduskavasid nende territoriaalvetes
toimuva kalapüügi haldamiseks. See peaks viima ELi kavade väljatöötamiseni
nende Vahemere püügipiirkondade jaoks, millel on rahvusvaheline mõõde. EL peaks
püüdma veenda ELi mittekuuluvaid partnerid võtma vastu samasuguseid pikaajalisi
kohustusi. Kalanduse haldamine peab tuginema usaldusväärsetele
teaduslikele nõuannetele ning järgima ökosüsteemil põhinevat lähenemisviisi
ja ettevaatuspõhimõtet. Komisjon jätkab teaduslikelt
nõuandeorganisatsioonidelt nõu küsimist kooskõlas garanteeritud
kvaliteedistandarditega. Eri teadusasutuste töö kattuvus kaotatakse, et muuta
nõustamisprotsess sujuvamaks ja maksimeerida sünergiat. Teaduse ja tööstuse partnerlus võib parandada andmete ja teadmiste kvaliteeti ja kättesaadavust. See
peaks soodustama ka ühisele arusaamisele jõudmist ettevõtjate ja teadlaste
vahel ilma viimaste iseseisvust kahjustamata. Seepärast tuleks sellise
partnerluse tekkimist julgustada. Täielikud usaldusväärsed andmed on
poliitikakujundamisel eluliselt tähtsad nii ettevalmistavas kui ka poliitika
rakendamise ja jõustamise etapis[7]. Reformitud poliitika
kohaselt kehtestatakse liikmesriikidele selged uuendatud kohustused andmete
kogumise ja kättesaadavuse osas. Kalanduse haldamiseks näeb komisjon ette
Euroopa integreeritud teabesüsteemi. See vastab hästi kasutajate vajadustele,
parandab andmete kvaliteeti ja võimaldab kalanduse tõhusamat haldamist. See
lihtsustab eeskirju ja kui võimalik, ka aruandekohustusi, ning vähendab
kulusid. Liikmesriikidel on vaja kohandada ja koordineerida kalandusandmete
kogumist ning teadus- ja innovatsiooniprogramme, et kõige tõhusamalt ära
kasutada ELi teadusuuringute raamprogramme.
2.2.
Kalanduse ja vesiviljeluse tulevik ja töökohad
Ühine kalanduspoliitika peab looma tingimused
tugeva, elujõulise ja konkurentsivõimelise tööstuse toimimiseks, mis pakub
huvitavaid töökohti. Kalandus ja vesiviljelus peavad toimima tõhusalt ja olema
rahaliselt tugevad ilma riigi abi taotlemata. Kavandatavas algmääruses sätestatakse
turupõhine ajend tugeva, kasumliku kalandustööstuse loomiseks, võttes selleks
järk-järgult kasutusele ülekantavad püügikontsessioonid, et aidata
kaasa tõhususe saavutamisele õiguslikult turvalistes tingimustes. Ülekantavate
kontsessioonide süsteem võib vähendada püügivõimsust ja suurendada
majanduslikku elujõulisust, ilma et see maksumaksjatele midagi maksma läheks,
nagu on näidanud kogemused mõnes liikmesriigis ja EList väljaspool. Komisjoni
ettepaneku kohaselt oleksid kontsessioonid ülekantavad, kuid üksnes
liikmesriigi siseselt. Liikmesriigid võivad määratleda ELi õigusega vastavuses
olevad kriteeriumid, et luua tegelik majanduslik side laeva püügitegevuse ja
elanikkonna vahel, kes sõltub kalandusest ja sellega seotud tööstusest.
Liikmesriigid võivad reguleerida ülekantavate püügikontsessioonide kasutamist,
et tagada tihe side nende ja kalapüügiga tegelevate kogukondade vahel (näiteks
piirates ülekantavust laevastikuosade siseselt) ning et vältida spekuleerimist.
Väikesemahuliste rannapüügilaevastike eriomadused, nende side rannikuäärsete
kogukondadega ning mõnede väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete haavatavus
on põhjuseks, miks ülekantavate püügikontsessioonide kohustuslik kohaldamine
piirdub üksnes suuremate laevadega. Liikmesriigid võivad kõnealusest süsteemist
välja jätta kuni 12-meetrised laevad, välja arvatud need, mis kasutavad
veetavaid püüniseid. Laevastiku liigne püügivõimsus jääb üheks
peamiseks takistuseks säästva kalapüügi saavutamisel. Uue kava puhul, mille
kohaselt laevastikke vähendatakse tööstuslike näitajate alusel, ülekantavate
püügikontsessioonide kaudu, ei lähe vaja rahastamist avaliku sektori
vahenditest ning see kõrvaldab liigse püügivõimsuse. Mõnel ettevõtjal tekib
ajend suurendada oma kontsessioone, samas võivad teised otsustada sellest
tööstusharust lahkuda. Kõnealuse kava raames prognoositakse tulude suurenemist
üle 20 % ja laevapere palkade tõusu 2022. aastaks vahemikus
50–100 % või isegi rohkem. Püügisektori selline ümberstruktureerimine
parandab ka töötleva sektori toimimist, suurendades tunduvalt
kogulisandväärtust ja luues samal ajal rohkem töökohti[8].
Reformi eesmärk on ka kalanduse edasise arengu tõhustamine ja töökohtade arvu
vähenemise piiramine. Reformiga restruktureeritakse kalandus kui tööstusharu
ning siis on vaja meetmeid restruktureerimisega seotud tööhõive-aspekti
haldamiseks. Seepärast on äärmiselt tähtis tööturu osapoolte kaasamine kõigil
tasanditel. Ülekantavad püügikontsessioonid pakuvad
sotsiaalse tagatisega lahendust neile, kes tahavad sellest sektorist lahkuda,
kuna nad võivad turuhinnaga müüa oma õigused teistele. Töökoha atraktiivsus ja korralikud
töötingimused on kõige pakilisemad probleemid
laevastiku jaoks üldiselt ning eriti tähtsad on need paljude väikesemahuliste
rannapüügilaevastike jaoks. Kõige tõhusam viis muuta töökohad kalalaeval
ohutumaks ja paremaks[9] on muuta püügisektor uuesti
tulusaks ning kalapüük huvipakkuvaks ja ohutuks elatise teenimise viisiks ja
edendada samaaegselt sotsiaalset dialoogi kõigil tasanditel. Reformitud ühine
kalanduspoliitika peab panustama töötingimuste ajakohastamisse kalalaevadel, et
tagada nüüdisaegsete tervishoiu- ja ohutusstandardite järgimine. Komisjon ja
nõukogu on julgustanud liikmesriike ratifitseerima ILO 2007. aasta kalandustöö
konventsiooni. Eespool öeldut arvesse võttes kavatseb komisjon aktiivselt
tegelda tööturu osapooltega. Vesiviljeluse
säästva arengu edendamine on oluline, rahuldamaks ülemaailmset kasvavat
nõudlust kala ja mereandide järele. ELis on vesiviljelus väga mitmekülgne
tegevus, varieerudes laiaulatuslikust ja traditsioonilisest kalakasvandusest
rannikualadel või tiikides kuni kõrgtehnoloogilise tööstusliku tootmiseni,
eriti meres paiknevate kalakasvanduste puhul. Vesiviljelus on tähtis ka
majandustegevusena, mis toetab maapiirkondade ja rannikuäärsete kogukondade
jätkusuutlikku majanduskasvu, samuti võib vesiviljelusega tegelemine aidata
hoida ja kaitsta keskkonna eriomadusi, näiteks ulatuslik vesiviljelus
märgaladel. Vesiviljeluse säästvus, samuti selle toodete
kvaliteet ja ohutus on ülimalt olulised tegurid, millele rajada tööstusharu
tulevik ja parandada tema konkurentsivõimet[10]. EL peab
edendama säästvat, konkurentsivõimelist ja mitmekesist vesiviljelust, mida
toetavad kõige eesrindlikumad teadusuuringud ja tehnoloogia, ning ületama
juurdepääsuprobleemid ja haldustakistused. Vesiviljelusel on selge ELi mõõde, kuna
strateegilised valikud ühe riigi tasandil võivad mõjutada arenguid
naaberliikmesriikides. Reformiga nõutakse liikmesriikidelt, et nad koostaksid
ELi strateegilistel suunistel põhineva riikliku strateegilise kava, et
luua soodsad tingimused vesiviljelusalase majandustegevuse hoogustamiseks ja
konkurentsivõime parandamiseks, et toetada selle säästvat arengut ja
innovatsiooni ning soodustada mitmekesistamist. Avatud kooskõlastusmeetodid
võivad viia liikmesriikidevahelise teabevahetuse ja parimate kogemuste
edastamise sammu võrra edasi (nt juurdepääs vetele ja muudele aladele, lubade
andmine).
2.3.
Hästitoimivad rannikuäärsed kogukonnad
Komisjon on võtnud kohustuseks teha aktiivselt
tööd, et edendada majanduskasvu ja töökohtade loomist rannikuäärsetes
kogukondades, kes tegelevad rannakalapüügi ja vesiviljelusega. Kalandussektoril
on ELi mandriala rannikuäärsetes ja äärepoolseimates piirkondades sageli
eluliselt tähtis roll. Väikesemahuliste rannapüügilaevastike ja vesiviljeluse sotsiaalne ja majanduslik tähtsus teatavates piirkondades
tingib vajaduse võtta erimeetmed nende laevastike suhtes. Need meetmed peaksid
toetama loodussõbralikku, tarka ja kaasavat majanduskasvu ning peaksid aitama
kaasa loodusele vähe mõju avaldava säästva kalapüügi ja vesiviljeluse
saavutamisele, innovatsioonile, sissetulekuallikate mitmekesistamisele,
ümberkorraldamisele, teadust ja eeskirju järgiva kalanduskultuuri
parandamisele.
2.4.
Teadlike tarbijate tegelike vajaduste rahuldamine
Kala- ja vesiviljelustoodete turustamises
tuleb teha rohkem jõupingutusi, et võtta arvesse tarbijate huvisid ja tugevdada
usaldust nende toodete suhtes. Reformiettepanekuga tõhustatakse tarbijatele
suunatud teabe ja toote omaduste märkimist tootele, vajaduse korral võib
soodustada vabatahtlikku märgistamist, näiteks tootmistehnoloogia või
keskkonnaga seotud väidete avaldamist. Tootjaorganisatsioonid võtavad toodangu
edukama kavandamise eesmärgil kasutusele aastakavad, milles säästev
püügitegevus on ühitatud pakkumise täpsema kohandamisega nõudlusega nii
koguselt kui ka kvaliteedilt. See aitab toime tulla erinõudmistega ja parandada
toodete kvaliteeti. Tõhustatud teabekogumine ja -levitamine turu-uuringute
kaudu suurendab arusaamist kalandus- ja vesiviljelustoodete turgudest ja
tarbijate nõudmistest.
2.5.
Parem juhtimine piirkondade kaudu
Tsentraliseeritud, ülalt-alla lähenemisviis
muudab raskeks ühise kalanduspoliitika kohandamise ELi eri merebasseinide
tasandil. Liikmesriigid ja huvirühmad võtavad suurema vastutuse ressursside
haldamise eest püügipiirkondade tasandil, samuti sellise haldamise seostatuse
eest igas merebasseinis võetavate muude meetmetega. Komisjon esitab tegevuskava, mis on
tähelepanuväärne piirkondadeks jaotamise ja lihtsustamise seisukohast. ELi
kalandusalased õigusaktid, mis on vastu võetud tsentraliseeritult, peaksid
keskenduma eesmärkidele, sihtidele, minimaalsetele ühistele standarditele ning
tulemustele ja täitmise ajakavale. Põhjapanevad otsused tehakse ELi tasandil,
kuid liikmesriigid saavad kooskõlas ELi õigusaktidega komisjoni järelevalve all
paindlikult otsustada muude kalanduse haldamise meetmete üle. Tõhusa haldamise tagamiseks võivad
liikmesriigid näiteks vastu võtta sellised enda soovi kohased segameetmed,
milles on ühendatud kalakaitse tehnilised aspektid ja saagi merre
tagasilaskmise vastased meetmed. Neid meetmeid rakendavad nad seejärel
individuaalselt oma riiklikes õigusaktides. Piirkondadeks jaotamist jätkatakse
igal tasandil ning see hõlmaks kalandustööstuse suuremat iseseisvat haldamist,
suurendades selleks kalurite osalust kalanduspoliitikas ja kuulates nende
arvamust, aidates sel teel kaasa eeskirjade paremale järgimisele. Komisjon teeb
ettepaneku suurendada kalurite organisatsioonide tähtsust ning anda neile
täiendavaid võimalusi ressursside säästvaks kasutamiseks nii kavandamise kui ka
kavade elluviimise etapis. Tõhusad tootjaorganisatsioonid hakkavad aktiivselt
osalema oma liikmete kalandustegevuse kujundamisel ja turgude
stabiliseerimisel, hallates nende kvoote, püügikoormust ja laevastikke,
optimeerides kvoodikasutamist ja tehes kvootide vahetamise ja rentimise teel
lõpu saagi merre tagasilaskmisele, ning hoolitsedes soovimatu saagi eest. Olemasolevatele kogemustele toetudes näeb
komisjon ette säilitada ja suurendada nõuandekomiteede rolli
kalakaitsepoliitika-alases nõustamises piirkonnapõhise mudeli järgi.
Nõuandekomiteed võivad laiendada oma tegevust ka muudesse meremajanduse
valdkondadesse, mis mõjutavad kalapüüki. Musta mere erilisi omadusi arvesse
võttes – suletud merebasseini jagatakse nelja riigiga, kes ei kuulu ELi – teeb
komisjon ettepaneku luua Musta mere nõuandekomitee. See organisatsioon võiks
anda komisjonile nõu kalakaitsepoliitika, andmete kogumise ja innovatsiooni
küsimustes ning ergutaks koostööd Rumeenia, Bulgaaria ja nendega merebasseini
jagavate naabrite vahel. See võiks mängida olulist rolli sellise piirkondliku
koostöömudeli edendamisel, mis oleks kohandatud arvesse võtma Musta mere
eritingimusi. Vesiviljeluse eriomaduste tõttu on vaja
kohalikku organisatsiooni, kes konsulteerib huvirühmadega ja annab nõu
konkreetsetes poliitikaküsimustes, mis võivad mõjutada vesiviljelust. Seepärast
teeb komisjon ettepaneku moodustada uus vesiviljeluse nõuandekomitee. Küsimustes, mis ei kuulu nõuandekomitee
pädevusse, soovib komisjon tagada kõigi huvirühmade võimalikult laia osalemise
kõige kulutõhusamal viisil. Komisjonile nõu andmiseks ja eksperdiarvamuste
koostamiseks töötatakse välja paindlik, täiustatud mehhanism. Kavandatud ühise kalanduspoliitika reformi edu
sõltub suures osas edu toovast kombinatsioonist, kus on ühendatud eeskirjade
järgimine ettevõtjate poolt ja tõhus jõustamine riigiasutuste poolt.
Reformiettepanekud põhinevad uuel ebaseaduslikku, teatamata ja reguleerimata
kalapüüki käsitleval määrusel[11]. Lisaks võetakse
kavandatavas algmääruses kasutusele tingimuslikkuse põhimõte, mille
kohaselt teatavate rahaliste või muude ressursside kättesaadavus
liikmesriikidele või üksikutele ettevõtjatele on seotud ühise kalanduspoliitika
eeskirjade järgimisega.
2.6.
Targem rahastamine
ELi rahaline toetus, mis katab tervet hulka
meetmeid esmatootmisest kuni töötlemise ja turustamiseni, peaks olema rangelt
suunatud reformitud ühise kalanduspoliitika eesmärkide täitmisele.
Kalandussektori tulevast riigipoolset rahastamist reformitakse ja
lihtsustatakse põhjalikult, nii et see vastaks kavandatava ühise
kalanduspoliitika eesmärkidele. See viiakse täielikult vastavusse Euroopa 2020.
aasta strateegia eesmärkidega. Komisjon teeb ettepaneku ka sekkumismenetluse
ajakohastamiseks ühise turukorralduse raames. Kõnealune süsteem ei kajasta enam
nõudmise ja pakkumise muutuvat tasakaalu. Riigi raha kulutamine kalade
hävitamiseks ei ole enam õigustatud. Praegune kord asendatakse lihtsustatud
ladustamismehhanismiga, et soodustada turu tasakaalu minimaalset taset.
2.7.
Ühise kalanduspoliitika põhimõtete ülekandmine
rahvusvahelisele tasandile
ELi välistegevus peab olema vastavuses ühise
kalanduspoliitika põhimõtete ja eesmärkidega, nimelt säästvusega ja vajadusega
kaitsta mere ökosüsteeme. Võetavad meetmed põhinevad parimate teaduslikult
põhjendatud teadmiste arendamisel ja kasutamisel ning tõhusamal koostööl, et
tagada eeskirjade parem järgimine. Komisjon esitas reformitud ühise
kalanduspoliitika välise mõõtme uute suundade kohta eraldi teatise. EL hakkab mängima suuremat rolli piirkondlikes
kalandusorganisatsioonides, et neid tugevdada. Samal põhjusel toimib ta
samamoodi sellistes mitmepoolsetes organisatsioonides nagu ÜRO või Toidu- ja
Põllumajandusorganisatsioon. Samuti hakkab EL edendama ressursside säästvat
haldamist tõhustatud dialoogi kaudu oma peamiste partneritega ning edasise
koostöö kaudu ELi väliste riikidega. EL hoogustab ka meetmeid, mille eesmärk on
võitlus ebaseadusliku, teatamata jäetud ja reguleerimata püügi vastu ja
laevastiku püügivõimsuse vähendamine. Säästva kalapüügi kokkulepped ELi väliste
riikidega tuleb ümber orienteerida eesmärgiga saavutada kalavarude säästvam
haldamine läbipaistvussätte abil, mis tagab, et ELi laevad püüavad üksnes neid
kalavarusid, mida partnerriik ise ei saa või ei taha püüda. Säästva kalapüügi
kokkulepped peavad rohkem keskenduma teadusele, seirele, kontrollile ja
järelevalvele. Kõigisse tulevastesse kokkulepetesse tuleks lisada inimõigusi
käsitlev klausel. EL jätkab ühise kalanduspoliitika eesmärkide
edendamist ja nende kohandamist nn Põhjamaade lepingutega, milles on sätestatud
ressursside ühine haldamine ELi ja nende ELi väliste riikide vahel, kellega EL
jagab kalavarusid Põhja-Atlandi, Arktika, Läänemere ja Põhjamere vetes. Ühise kalanduspoliitika reformipaketis
esitatud meetmete kokkuvõte Looduskaitse ja säästev areng || Maksimaalse jätkusuutliku saagikuse eesmärk tähtajaga (2015). || Saagi merre tagasi laskmise likvideerimine lossimiskohustuse kaudu ja vajalikud halduseeskirjad koos rakendamise ajakavaga. || Mitmeaastased majandamiskavad, mis keskenduvad olulistele eesmärkidele, ulatusele ja ajalistele piiridele ja toetuvad kalavarude haldamisel ökosüsteemil põhinevale lähenemisviisile. || Liikmesriikidele antakse luba võtta ELi seaduste raames meetmeid mitmeaastaste kavade rakendamiseks ja tehnilisi kaitsemeetmeid. || Kiirmenetlused kalandusmeetmete vastuvõtmiseks keskkonnajuhtimise süsteemi raames (Natura 2000). Andmed ja teadus || Liikmesriike kohustatakse koguma ja esitama andmeid ning ette valmistama (piirkondlikke) mitmeaastasi andmekogumisprogramme. || Riiklikud kalandusalased uurimisprogrammid koos piirkondliku koordineerimisega liikmesriikide vahel. || Kalanduse piirkondlike nõuandekomisjonide töö keskendatakse olulisele. Juurdepääs kalavarudele ja laevastiku püügivõimsus || Ülekantavad püügikontsessioonid on kohustuslikud suuremahulistele laevastikele – ülekantavad riigi tasandil. || Jäetakse ära laevastikuga seotud toetused. Vesiviljelus || Riiklikud strateegilised kavad 2014–2020 vesiviljeluse edendamiseks. || Uue vesiviljeluse nõuandekomitee loomine. Turupoliitika || Tootjaorganisatsioonide ja tootmisharudevaheliste organisatsioonide mõjuvõimu suurendatakse, et neil oleks suurem roll ja vastutus tootmise ja turustamise kavandamise eest, seejuures rõhutatakse kalavarude säästvat haldamist ja vesiviljelusmeetmete mõju vähendamist. || Sekkumiskorra muutmine, ladustamiseks luuakse üks sekkumismehhanism. || Sekkumishinnad kinnitatakse detsentraliseeritud ja piisaval tasemel. || Tõhusam teave tarbijatele ja turustandardite läbivaatamine. Juhtimine || Suurendatakse nõuandekogude rolli ühise kalanduspoliitika rakendamisel piirkondlikul tasandil. || Uus lähenemisviis huvirühmade kaasamiseks horisontaalsetes küsimustes, mida ei reguleeri nõuandekomiteed. Finantsinstrument || Täielik vastavusseviimine Euroopa 2020. aasta strateegiaga. || Tingimuslikkuse sätted eeskirjade järgimise kohta – kohaldatakse nii liikmesriikide kui ka üksikute ettevõtjate suhtes. Välismõõde || Piirkondlikud kalandusorganisatsioonid – ELi suurem kaasatus piirkondlikes kalandusorganisatsioonides, et tugevdada teaduse osa, kontrolli ja eeskirjade järgimist neis organisatsioonides, et tõhustada nende tegevust. || Mitmepoolsus – ühised meetmed ELi kõige tähtsamate partneritega, et võidelda ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügiga ning vähendada liigset püügivõimsust. || Parem seostatus ELi kalanduspiirkondade vahel arengutegevuse, kaubanduse ja keskkonnapoliitika valdkonnas. || Säästva kalanduse kokkulepped – tugevam teadusbaas ja partnerriikide ülemääraste kalavarude selge kindlakstegemine, tagamaks, et ELi laevad püüavad neis riikides kala säästvalt. Tööstuse suurem rahaline panus ja kõrgekvaliteedilise juhtimisraamistiku loomine. Kõigisse tulevastesse kokkulepetesse tuleks lisada inimõigusi käsitlev klausel. [1] KOM(2009) 163 (lõplik), 22. aprill 2009. [2] Vt ka SEK(2010) 428 (lõplik), 16. aprill 2010 – Ühise
kalanduspoliitika reformi käsitleva konsulteerimise kokkuvõte. [3] Komisjoni teatises „Euroopa 2020. aastal – aruka,
jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (KOM(2010) 2020, 3.
märts 2010) on esitatud strateegia, mis aitab ELil väljuda kriisist tugevamana
ja muuta EL aruka, jätkusuutliku ja kaasava majandusega liiduks, kus on kõrge
tööhõive, tootlikkuse ja sotsiaalse ühtekuuluvuse tase. Euroopa 2020. aasta
strateegias esitatakse Euroopa sotsiaalse turumajanduse visioon 21. sajandiks. [4] Komisjoni teatis „Ressursitõhus Euroopa: Euroopa 2020.
aasta strateegia kohane juhtalgatus”, KOM(2011) 21, 26. jaanuar 2011. [5] Komisjoni talituste töödokument
– komisjoni ettepanekuga Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse kohta, milles
käsitletakse ühist kalanduspoliitikat [millega tunnistatakse kehtetuks määrus
(EÜ) nr 2371/2002] kaasnev mõjuhinnang. [6] Nagu on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17.
juuni 2008. aasta direktiivis 2008/56/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse
merekeskkonnapoliitika-alane tegevusraamistik (merestrateegia raamdirektiiv). [7] ERIARUANNE nr 7/2007 ühenduse kalavarude
säilitamist käsitlevate eeskirjade kontrolli-, inspektsiooni- ja
sanktsioonisüsteemide kohta koos komisjoni vastustega. [8] Komisjoni talituste töödokument
– komisjoni ettepanekuga Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse kohta, milles
käsitletakse ühist kalanduspoliitikat [millega tunnistatakse kehtetuks määrus
(EÜ) nr 2371/2002] kaasnev mõjuhinnang. [9] Veel üks tähtis samm kalalaevade pardal korralike
töötingimuste tagamisel on liikmesriikide poolt Rahvusvahelise
Tööorganisatsiooni 2007. aasta kalandustöö konventsiooni kiire
ratifitseerimine. Kõnealune konventsioon jõustub siis, kui selle on
ratifitseerinud ILO 180 liikmesriigist 10 (sh 8 rannikuriiki).
Kõnealuse konventsiooni eesmärk on parandada meremeeste töötervishoidu ja
tööohutust ning arstiabi merel, võimaldada piisavat puhkust nende tervise ja
ohutuse huvides, töölepingu kaitset ja samasugust sotsiaalset kaitset kui on
teistel töölistel. [10] Komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile:
Vesiviljeluse säästva tuleviku rajamine – uus hoog Euroopa vesiviljeluse
säästva arengu strateegiale – KOM(2009) 162 (lõplik), 8. aprill 2009. [11] Nõukogu määrus (EÜ) nr 1224/2009, 20. november 2009,
millega luuakse ühenduse kontrollisüsteem ühise kalanduspoliitika eeskirjade
järgimise tagamiseks, ning nõukogu määrus (EÜ) nr 1005/2008, 29. september
2008, millega luuakse ühenduse süsteem ebaseadusliku, teatamata ja
reguleerimata kalapüügi vältimiseks, ärahoidmiseks ja lõpetamiseks.