52008DC0560

[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel 17.9.2008

KOM(2008) 560 lõplik

KOMISJONI ARUANNE NÕUKOGULE JA EUROOPA PARLAMENDILE

määruse (EÜ) nr 1830/2003 (milles käsitletakse geneetiliselt muundatud organismide jälgitavust ja märgistamist, geneetiliselt muundatud organismidest valmistatud toiduainete ja sööda jälgitavust ning millega muudetakse direktiivi 2001/18/EÜ) rakendamise kohta

KOMISJONI ARUANNE NÕUKOGULE JA EUROOPA PARLAMENDILE

määruse (EÜ) nr 1830/2003 (milles käsitletakse geneetiliselt muundatud organismide jälgitavust ja märgistamist, geneetiliselt muundatud organismidest valmistatud toiduainete ja sööda jälgitavust ning millega muudetakse direktiivi 2001/18/EÜ) rakendamise kohta

Määrus (EÜ) nr 1830/2003[1] (edaspidi „määrus”) võeti vastu 22. septembril 2003 ja hakkas täies ulatuses kehtima 16. aprillil 2004, pärast seda, kui avaldati komisjoni määrus (EÜ) nr 65/2004, millega luuakse süsteem geneetiliselt muundatud organismide kordumatute tunnuste väljatöötamiseks ja määramiseks.

10. mail 2006 edastas komisjon kooskõlas määruse artikliga 12 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande määruse rakendamise kohta. Kuna aga liikmesriikide panuse (2005) toetuseks ei olnud piisavalt teavet ja kogemusi, on komisjon koostanud käesoleva aruande, et anda määruse rakendamisest täielikum ülevaade. Oma panuse andsid 23 liikmesriiki ja kaks tootjate ühendust (lisa). Ühendust võeti ka teiste sidusrühmadega, aga nemad ei esitanud oma andmeid.

Liikmesriikidelt koguti teavet kümneosalise küsimustiku abil: jälgitavuse eeskirjade tõlgendamine, jälgitavuse eeskirjade rakendamine ja mõju, geneetiliselt muundatud organismide (GMO) kombinatsioonide jälgitavus, märgistamise eeskirjade tõlgendamine, märgistamise eeskirjade rakendamine ja mõju, erandid jälgitavuse ja märgistamise nõuetest piirnormidest väiksema sisalduse korral, kordumatud tunnused, inspekteerimis- ja kontrollimeetmed, otsus nõutavate dokumentide kohta vastavalt Cartagena protokollile jne.

1. GMODE TURUSTAMINE EUROOPA LIIDUS

Võrreldes eelmise aruandega ei ole uusi suundumusi ilmnenud. Kuigi Euroopa toiduainetööstus ja jaekaubandus suhtub geneetiliselt muundatud toiduainete ja sööda turustamisse vastumeelselt, on enamik Euroopas turustatavatest geneetiliselt muundatud toodetest ette nähtud loomasöödaks ja valmistatud imporditud toorainest, peamiselt sojaubadest ja maisist. Paljud liikmesriigid teatasid, et ei ole importinud geneetiliselt muundatud elusorganisme nende kasvatamiseks. 2006. aastal oli MON810 ainus kuues liikmesriigis viljeldav GMO, mida kasvatati kokku 60 000 hektaril (peamiselt Hispaanias, aga ka Prantsusmaal, Saksamaal, Tšehhi Vabariigis, Slovakkias ja Portugalis). 2007. aastal suurenes pindala ligikaudu 110 000 hektarile.

GMOde jälgitavuse ja märgistamise asjus teatavad paljud liikmesriigid endiselt, et neil on selles vallas vähe kogemusi või puuduvad need hoopis, ning seetõttu uut teavet ei esitata. Komisjon (Eurostat) uurib võimalusi saada ametlikku statistikat kolmandatest riikidest saabuva impordi kohta ja geneetiliselt muundatud koostisosi sisaldavate toodete turuosa kohta söödaturul.

2. JÄLGITAVUSE EESKIRJADE TÕLGENDAMINE, RAKENDAMINE JA MÕJU

Vaatamata teatavatele kahtlustele õigusaktide keerukuse ning kõnealuse määruse ja määruse (EÜ) nr 1829/2003[2] nõuete kattumise suhtes, ei ole enamikul liikmesriikidel jälgitavuse eeskirjade tõlgendamisega probleeme olnud. Nende teatel süsteem üldiselt edeneb. Tavapärane äritava on selline, et ettevõtted küsivad tarnijatelt vajalikke dokumente, ning üha enam ettevõtteid märgib GMOde sisalduse ära saatedokumentides. Kogemus näitab ometi, et see kehtib peamiselt söödatööstuse puhul[3].

Enamik liikmesriike on tõdenud, et jälgitavuse eeskirjade mõju märgistamisele ja teadlikule valikule on positiivne, kuna need lihtsustavad ametlikke kontrolle, riskijuhtimist ja kogu süsteemi toimimist. Mõju impordile sõltub tootest ja on eriti oluline juhul, kui kolmandate riikide eksportijad esitavad GMOde sisalduse kohta vähe teavet. Tuleb ometi märkida, et määruses sätestatud jälgitavuse eeskirjad ei erista ELis valmistatud ja kolmandatest riikidest imporditud tooteid. Seega on dokumentide olemasolu probleemid nii ELi kui ka kolmandate riikide ettevõtete jaoks samad[4].

Jälgitavuse eeskirjad avaldavad üldist positiivset mõju avalikule arvamusele toiduohutusest ning GMOsid mittesisaldavate toodete turustamisele, kuna tarbijad suhtuvad geneetiliselt muundatud toodetesse negatiivselt[5]. Üks liikmesriik teatas ka, et nendel eeskirjadel on positiivne mõju väikestele ettevõtetele, kuna kontrolliraamistik on paranenud ja tänu sellele on vähenenud majanduskahju. Üks teine liikmesriik teatas aga, et ELi jälgitavuse eeskirjadega kaasneva haldus- ja finantskoormuse tõttu väldivad väikesed ettevõtted GMOsid sisaldavate koostisosade ostmist[6].

Teatatud on veel mitmest probleemist. Üks liikmesriik teatas, et ainult suurtel ettevõtetel on olemas kinnituste ja sertifikaatide nõudmise ning tõendamise süsteemid, nagu näiteks keeruliste analüütiliste aruannete ja proovide võtmise nõudmiseks (kuigi siinkohal tuleb märkida, et määrusega ei nõuta analüütilisi aruandeid ja/või proovide võtmist). Määruse artikli 4 lõike 1 kohaselt on ettevõtja ainuisikuliselt vastutav kordumatute tunnuste ja GMOsid sisaldava või neist koosneva toote kohta käiva teabe kirjaliku edastamise eest.

Üks liikmesriik teatas, et ettevõtted ei ole tihtipeale teadlikud oma kohustusest säilitada vastavaid dokumente viis aastat ning et seda tehakse ainult vähestel juhtudel. Mõni liikmesriik mainis praktilisi probleeme jälgitavuse eeskirjade kohaldamisega, näiteks kui GMOde päritolu ei saa tõendada või kui tooted ei ole tootmisahela alguses korralikult märgistatud.

Üldiselt ollakse ühte meelt, et ELi toiduainetööstus suhtub geneetiliselt muundatud toodete kasutamisse vastumeelselt. Mõnes liikmesriigis loobus enamik toiduaine- ja söödatootjatest esialgu geneetiliselt muundatud toodete kasutamisest, et vältida märgistamiskohustust, mis nende hinnangul tooks kaasa lisakulusid. Söödatootjad tegid hiljem aga mööndusi, arvestades, et peaaegu kogu Euroopa Liitu imporditav sojajahu on geneetiliselt muundatud. Üks väljaspool ELi asuv ühendus avaldas muret, et ELi toiduainetöötlejad ja jaemüüjad ei kasuta enam USAst pärit sojaõli, kuna toidu- ja söödatooted tuleks sel juhul märgistada geneetiliselt muundatuna, isegi kui õli ei sisalda muundatud DNAd, ning mõistsid hukka nõude, et sellised tooted tuleb märgistada.

3. MÄRGISTAMISE EESKIRJADE TÕLGENDAMINE, RAKENDAMINE JA MÕJU

Enamik liikmesriike teatas, et ametnikel ei ole märgistamise eeskirjade tõlgendamisega probleeme olnud. Mõne liikmesriigi hinnangul on ebaselge, mille poolest erinevad kõnealuse määruse ja määruse (EÜ) nr 1829/2003 (geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kohta) reguleerimisala. Ühele liikmesriigile on ebaselge teatavat tüüpi, ainult tööstuslikul otstarbel kasutatava (näiteks õli praepannide puhastamiseks) GMOdest valmistatud sööda ja toidu märgistamise nõuded ning termini „GMOdest toodetud toit ja sööt” täpne tõlgendus. Ühe liikmesriigi teatel on teatavate toodete (näiteks kääritamistooted võrreldes sojaõliga)[7] märgistamise vajadus tootjate esindajatele ebaselge.

Liikmesriikide hinnangul edeneb märgistamise eeskirjade rakendamine üldjuhul sujuvalt. Tuvastatud on probleeme eksliku märgistamisega (näiteks märgistus, mille järgi toode „võib” sisaldada GMOsid), eitav märgistamine riigi õigusakte rikkudes (näiteks, et toode ei ole geneetiliselt muundatud või ei sisalda GMOsid), dokumentide puudumine GMOde sisalduse kohta toodete puhul, mis ei ole kinnispakendis, ning märgistamata jätmine, vaatamata 0,9% piirnormi ületamisele. Üks liikmesriik täheldas, et kuna ettevõtjatel on võimalus sildil märkida sõnad „See toode sisaldab geneetiliselt muundatud organisme” või „See toode sisaldab geneetiliselt muundatud [organismi(de) nimi(nimed)]” (määruse artikli 4 lõige 6), on võimalik, et lõppkasutaja ei saa teada, millises koguses GMOsid toode täpselt sisaldab.

Enamik liikmesriike teatas, et märgistamise eeskirjad avaldasid turule ja tarbijatele mõju, kuna võimaldasid teadlikumat valikut, tõhustasid pettuste ärahoidmist ja suurendasid tarbijate nõudlust GMOsid mittesisaldavate koostisosade järele toiduahelas. 0,9% piirnormi tõttu tõdes mõni liikmesriik sellegipoolest, et näiteks GMOsid sisaldava sööda puhul on võimatu osta täiesti ilma GMOdeta tooteid, kuna puudub teave juhusliku või tehniliselt vältimatu GMOde sisalduse kohta alla 0,9%.

4. MÄRGISTAMISE PIIRNORMID JA GMODE JUHUSLIK SISALDUS

Enamik liikmesriike teatas, et toiduainete ja sööda märgistamise erandite piirnormide (0,9%) nõuetekohasel rakendamisel ei ole erilisi probleeme ette tulnud. Enamasti võetakse pistelisi proove ja tehakse laborianalüüse ning rikkumisi (näiteks ekslikku märgistust) on täheldatud vähe. Liikmesriigid kontrollivad enamasti tarnijatelt saadud sertifikaate, tehnilist dokumentatsiooni ja toote identiteedi säilitamist.

Liikmesriigid osutasid siiski vajadusele lahendada piirnormide küsimus liitjuhtumite korral. Teraviljade või jahude segu või töödeldud toote analüüsimisel ilmnevad praktilised probleemid, kuna need võivad sisaldada eri koostisosi samast toormaterjalist, näiteks maisitärklis ja -jahu. Osa liikmesriike ja sidusrühmi tõi samuti välja, et piirnormid tuleks kehtestada ka GMOde sisaldusele seemnetes. Komisjon hindab praegu mõjusid, et teemat lähemalt uurida.

Üks ettevõtjate ühendus märgib, et 0,9% piirnorm võimaldab meelevaldset valikut ja see tuleks tõsta praktilisemale tasemele. Üks välisorganisatsioon nendib, et märgistamise eeskirjade tõttu ei too importijad enam sisse sojaõli toidus kasutamiseks, sundides tööstust kasutama selle asemel kallimat rapsiseemneõli. Samuti märgitakse, et märgistamise eeskirjad põhinevad pigem päritolul kui tuvastamisel, st vajalike sertifikaatide kättesaadavusel ja mitte võimalusel tuvastada GMOde olemasolu toodetes. Nende hinnangul paneb see toidu- ja söödasektori ettevõtetele ebaõiglase kohustuse tõendada rafineeritud materjali vastavust nõuetele[8].

Mitu liikmesriiki teatas oma seisukohtadest juhusliku sisalduse tõlgendamisel. Seda, kas toidu- või söödaahelas leidub GMOsid juhuslikult või ettevõtte hooletuse tõttu, otsustatakse iga juhtumi puhul eraldi, ning liikmesriigid rakendavad nähtavasti eri meetodeid. Ettevõtted peavad enamasti tõendama oma kavatsust vältida GMOsid tootmise igas etapis. Tõendamiseks tuleb esitada GMOsid mittesisaldava tooraine tellimise ja ostu sertifikaadid, kasutada eraldatud ladustusalasid ja GMOdeta tootmisliine. Mõnes liikmesriigis kontrollitakse ka tootmisprotsessi, puhastamist ja kõiki vajalikke meetmeid, enne kui otsustatakse, et GMOde sisaldus on juhuslik ja tehniliselt vältimatu. Mõni liikmesriik teatas, et kui toiduaine või sööda materjal on märgistatud kui geneetiliselt muundatud, siis märgistatakse ka lõpptoode kui geneetiliselt muundatud, isegi kui GMOde sisaldus on alla 0,9%, kuna sel juhul ei peeta sisaldust juhuslikuks.

5. KORDUMATUTE TUNNUSTE KASUTAMINE

Enamik liikmesriike peab kordumatuid tunnuseid geneetiliselt muundatud toodete tuvastamisel ja märgistamisel kasulikuks vahendiks ning suurematest probleemidest teatatud ei ole. Üldiselt teatati määruse (EÜ) nr 65/2004 kohaldamisel ja kordumatute tunnuste kasutamisel napist, kuid positiivsest kogemusest.

Üks liikmesriik, kus viljeldakse geneetiliselt muundatud maisi, teatas, et seemnete tarnijatelt põllumajandustootjatele ja töötlejatele edastatud dokumendid sisaldavad ka kordumatuid tunnuseid. Üks tootjate ühendus avaldas arvamust, et tehingutele ja geneetiliselt muundatud sortide märgistamisele kehtestatud nõuete täitmine on saanud nende tegevuses normiks, kuid need nõuded on suurendanud halduskohustusi ja -kulusid. Kõnealused kordumatud tunnused, nagu näiteks MON-04032-6, on valmiskujul kättesaadavad veebilehel:

http://ec.europa.eu/food/dyna/gm_register/index_en.cfm.

Mõni liikmesriik osutas asjaolule, et toodete saatedokumendid ei sisalda alati kordumatuid tunnuseid – sellistel juhtudel ei ole jälgitavus usaldusväärne ja ettevõtjad püüavad neid koode saada tarnijatelt lisateavet küsides.

6. MÄÄRUSE JÕUSTAMINE LIIKMESRIIKIDES JA SOOVITUSE 2004/787/EÜ RAKENDAMINE

Enamik liikmesriike teatas, et üldkontroll ja ametlik inspekteerimine toimub ilma suuremate probleemideta. Ometi tuleb märkida, et liikmesriikide mõned tavad erinevad märkimisväärselt. Mõnes liikmesriigis teostatakse enamik kontrolle dokumentide põhjal ning proove võetakse ja analüüse tehakse kulukuse tõttu vähe. Teised liikmesriigid teatasid, et asjaomased ametnikud kontrollivad peamiselt seda, kas ettevõtted korraldavad kooskõlas määrustega sisekontrolle.

Mitu liikmesriiki teatas vahendite piiratuse tõttu tekkinud probleemidest ning sellest tulenevast inspekteerimiste ja kontrollimiste arvu vähenemisest. Mitmes liikmesriigis vajatakse ajutiselt lisatööjõudu, näiteks seemnekasvatuse auditeerimisel. Üks liikmesriik teatas, et tal puuduvad vahendid soovitusega 2004/787/EÜ ette nähtud toiduanalüüsideks, mis nõuab valimite toimikute eraldi analüüsimist.

Mitu liikmesriiki tõi esile, kui kasulikud on inspektorite koolitusprogrammid, näiteks Teadusuuringute Ühiskeskuse ja TAIEXi raamistikus pakutavad, ning selle, et kasulik on kaasata oma laborid võrgustikku ENGL.

Asjaomaste ühenduse ja riiklike õigusaktide rikkumise eest on riiklike sätetega kehtestatud karistused, sealhulgas hoiatused, toodete turult kõrvaldamine, päritolumaale tagasi saatmine, ümbermärgistamine, trahvid ja vanglakaristus. Tõsiseid rikkumissuundumusi ei ole täheldatud, enamik tuvastatud õigusrikkumisi on seotud märgistamata jätmisega ja ebapiisavate menetlustega geneetiliselt muundatud toodete jälgitavuse tagamiseks. Üks kutseorganisatsioon märgib, et mõni karistus on ELi loa saanud GMOde juhusliku sisalduse puhul ebaproportsionaalne, sealhulgas kohustuslik hävitamine ja kriminaalsüüdistus.

Mitu liikmesriiki on teatanud probleemidest GMOdest saadud toodetega, mis ei sisalda tuvastataval ega eristataval määral geneetiliselt muundatud materjale, kuid mis tuleb sellegipoolest märgistada. Selles valdkonnas seisneb peamine väljakutse selles, et pädevad asutused võivad teostada ainult ennetusmeetmete dokumentide kontrolli, kusjuures paljudel juhtudel ei aita tuvastatava DNA puudumise tõttu ka proovide võtmisest. Seetõttu seistakse mõnikord silmitsi probleemiga, et kolmandate riikide eksportijad ja ametiasutused ei soovi esitada importijatele teavet, mis on vajalik jälgitavust ja märgistamist käsitlevate õigusaktide täitmiseks. Samas tuleb märkida, et importijatel on kohustus niisugust teavet nõuda. Vastasel juhul rikuvad nad asjaomaste sätetega vastuolus olevaid tooteid importides ühenduse õigust. Ühe tootjaorganisatsiooni hinnangul asetab selliste toodete märgistamise kohustus Euroopa ettevõtted ebasoodsasse konkurentsiolukorda. Üks väljaspool ühendust asuv ühendus väidab, et rafineeritud sojaõli kohustuslik jälgitavus ja märgistamine võimaldab pettust, kuna seda ei saa ühegi teadusliku katsega tõestada.

Nagu eelmiseski aruandes, teatasid liikmesriigid ka seekord probleemidest proovide võtmist ja tuvastamist käsitleva soovituse 2004/787/EÜ rakendamisel. Enamik liikmesriike leiab, et selle rakendamine on kulukas ja aeganõudev, eriti suurte partiide korral. Nende sõnul paneb mahtsaadetiste kontrollimine ja proovide võtmine soovituse tehniliste suuniste alusel järelevalveasutustele suure koormuse ja tulemused ei ole proportsioonis kulutatud aja ja rahaga. Nad teatavad, et nõutavate valimite arv on liiga suur, eriti üle 500-tonniste partiide puhul. Mõni liikmesriik teatas, et kasutab söödaproovide võtmisel vana söödaproovide võtmise direktiivi 76/371/EMÜ, millega kehtestatakse kvantitatiivne proovivõtumeetod söötade ametlikuks kontrollimiseks. Üks liikmesriik teatab ka, et masskaupade proove võetakse kooskõlas ISO standardis 13690 (1999) kirjeldatud üldpõhimõtete ja meetoditega. Ühtlasi teatas ta, et soovitust on võimatu kohaldada kinnispakendis toiduainete puhul või koostisosa väikese sisalduse korral.

Nagu esimeseski aruandes osutatud, esineb endiselt probleeme ühikutega, milles GMOde sisaldust tuleb väljendada. Soovituses 2004/787/EÜ on öeldud, et „kvantitatiivsete analüüside tulemused tuleks väljendada geneetiliselt muundatud DNA koopiate hulga protsendina sihttaksonile eriomase DNA koopiate hulga suhtes, mida arvestatakse haploidsete genoomidena”. Mõnes liikmesriigis lastakse laboritel väljendada lubatud geneetiliselt muundatud materjalide mõõtmiste tulemusi pigem kaaluprotsentides kui haploidsete genoomide protsendina, kuna märgistamise piirnorm peab nende hinnangul vastama kaalu või terade arvule, mitte DNA sisaldusele. Üks liikmesriik teatas, et kasutab haploidsete genoomide protsenti ainult plasmiidipõhise võrdlusmaterjali olemasolul.

Mõni liikmesriik on teatanud, et soovituses soovitatud ISO 17025 tõendamismeetod sõltub riiklikust akrediteerimisasutusest. Eri liikmesriikides erinevad nõudmised olulisel määral. On väidetud, et ISO 17025 akrediteering on pigem bürokraatlik vahend, mis tagab hea jälgitavuse ja dokumenteerimise laboris, kui vahend, mis tagab teadusliku ühtlustamise. Tuleb märkida, et ISO 17025 on laborite kvaliteedi tagamise süsteem, mitte GMOde kvantitatiivse või kvalitatiivse analüüsi meetod. Määruse (EÜ) nr 1829/2003 raamistikus on olemas lubatud GMOde ühenduse tugilabori meetodid, mille kinnitavad liikmesriikide laborid kooskõlas ISO 17025 kvaliteedikontrolli eeskirjadega seatud raamistikuga.

Nii eelmises kui ka käesolevas aruandes on veel ühe probleemina välja toodud raskused loata GMOde kontrollimisega või kuhjatud geenidega, millel ei ole kinnitatud tuvastamismeetodeid ja sertifitseeritud võrdlusmaterjali.

7. KOKKUVÕTE

Alates eelmise aruande avaldamisest on liikmesriigid ja sidusrühmad saanud lisakogemusi määruse rakendamisel. Eriti kehtib see söödasektori puhul ja seda näitab söödasektori esindajate osalemine mitmesuguste praktiliste probleemide lahendamisel. Toiduainesektori üldine kogemus jääb aga tagasihoidlikuks, peamiselt seetõttu, et Euroopa Liidu turul on GMOsid ja neist saadud tooteid praegu piiratud hulgal.

Nagu eelmiseski aruandes mainitud, tõlgendatakse ja kohaldatakse määruse sätteid liikmesriikide sõnul nõuetele vastavalt. Nende hinnangul on need sätted sammuks teadlikuma valiku, tõhusama pettuste ärahoidmise ja parema ametliku kontrolli poole. Mitu ettevõtete äritavade rakendamisel ette tulevat probleemi esitab GMOsid käsitleva poliitika koostamisele ja jõustamisele Euroopa Liidus tõsise väljakutse.

Tootjate ühendused ja kolmandate riikide eksportijad on endiselt veendunud, et määrus põhjustab liigset halduskoormust. See piirab GMOde importi Euroopa Liitu ja sunnib Euroopa ettevõtjaid kasutama kõrge hinnaga tavatooteid. Nad peavad märgistamise piirnormi meelevaldseks ja väidavad, et niisuguste GMOdest valmistatud toodete märgistamine, mille puhul ei saa geneetiliselt muundatud materjali tuvastada, seab toiduaine- ja söödasektori ettevõtetele ebaõiglase kohustuse tõendada rafineeritud materjali vastavust nõuetele.

Nagu eelmiseski aruandes mainitud, leiab komisjon, et mitu asjaolu, nagu näiteks tarbijate nõudlus geneetiliselt muundamata toodete järele, kõrgemad hinnad söödasektoris ja riikide ebaühtlane suhtumine GMOdesse, on oluliselt mõjutanud GMOdega kauplemist. Märgistamise nõude eesmärk on võimaldada ettevõtetele ja tarbijatele vaba valikut ja seda ei tohiks pidada takistuseks lubatud geneetiliselt muundatud toodete turustamisele.

Komisjon jätkab koostööd liikmesriikide pädevate asutustega, et tagada määruse asjakohane rakendamine. Samal ajal otsitakse koos sidusrühmadega paremaid võimalusi GMOde jälgitavuse ja märgistamise poliitika kohaldamiseks ja võimalikuks parandamiseks. Komisjon (Eurostat) jätkab ka tööd selle nimel, et saada ametlikku statistikat GMOdel põhinevate toodete kohta, eriti kolmandatest riikidest ELi imporditud GMOdel põhinevate toodete koguse kohta, nende turuosa kohta söödaturul ning GMOde kasvatuspindade kohta.

ANNEX

Institutions which contributed their input

Ministry of Health, Family and Youth, Austria

Federal Public Services Public Health, Food Chain and Environment, Belgium

FAVV / AFSCA: Federal Agency for the Food Chain Safety, Belgium

Department of Agriculture, Cyprus

Ministry of the Environment, Czech Republic

Danish Plant Directorate

Ministry of Trade and Industry, Finland

Ministry of Agriculture and Forestry, Finland

Finnish Food Safety Authority Evira

Customs Laboratory, Finland

Ministry of the Environment, Finland

Federal Office of consumer Protection and Food Safety, Germany

Ministry of Rural Development and Food, Greece

Ministry of Development, Hellenic Food Safety Authority, Greece

Ministry of Economy and Finance, General Chemical State Laboratory, Greece

Ministry for Environment and Water, Hungary

Ministry for the Environment and Territory, Italy

Food and Veterinary Service, Latvia

Ministry of Agriculture, Latvia

Ministry of Environment, Lithuania

State Food and Veterinary Service, Lithuania

Ministry of Health, Luxembourg

Malta Environment and Planning Authority

Malta Standards Authority

Ministry of Housing, Spatial Planning and the Environment, Netherlands

Ministry of the Environment, Department of Nature Conservation, Poland

GPP, Cabinet of Political Planning, Portugal

DGADR, General Directorate of Agriculture and Rural Development, Portugal

National Sanitary Veterinary and Food Safety Authority, Romania

State Veterinary and Food Administration, Slovakia

Central Controling and Testing Institute for Agriculture, Slovakia

Ministry of Agriculture, Forestry and Food, Slovenia

Ministry of Health, Slovenia

Ministry for the Environment and Spatial Planning, Slovenia

Ministry of Environment, Spain

National Food Administration, Sweden

Department for Environment, Food and Rural Affairs, UK

European Association fro Bio-industries (EuropaBio)

American Soybean Association (ASA)

[1] ELT L 268, 18.10.2003, lk 24. Komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile ja nõukogule käesoleva määruse rakendamise kohta avaldati 15. oktoobril 2006, KOM(2006) 626 (lõplik).

[2] ELT L 268, 18.10.2003, lk 1

[3] Tuleb märkida, et liikmesriigid on juba saanud kogemusi määruses (EÜ) nr 178/2002 sisalduva jälgitavust käsitleva artikli 18 rakendamises. Komisjon on avaldanud suunised, milles viidatakse GMOde jälgitavuse nõuetele. (http://ec.europa.eu/food/food/foodlaw/traceability/factsheet_trace_2007_en.pdf).

[4] Lisaks sellele ei ole õiguslikku alust nõuda kolmandatelt riikidelt või eksportijatelt teavet vastavalt määruse artiklile 5. Importijate kohustused on aga sätestatud määruse (EÜ) nr 178/2002 artiklis 11, mille kohaselt on liikmesriikide importijatel vastutus tagada sissetoomiskohal impordi vastavus ELi nõuetele, mis viitavad konkreetsematele ELi õigusaktidele, näiteks jälgitavuse ja märgistamise kohta.

[5] Eurobaromeeter 64.3, „Eurooplased ja biotehnoloogia 2005. aastal: mudelid ja suundumused”.

[6] Siinkohal tuleb märkida, et ettevõtted peavad kohaldama määruse (EÜ) nr 178/2002 artiklis 18 sätestatud jälgitavuse eeskirju, hoolimata sellest, kas nende tooted sisaldavad GMOsid või mitte.

[7] Komisjon on esitanud ettepaneku uue määruse kohta, mis käsitleb toiduensüüme ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 83/417/EMÜ, nõukogu määrust (EÜ) nr 1493/1999, direktiivi 2000/13/EÜ ja nõukogu direktiivi 2001/112/EÜ, millega määratletakse selgelt ensüümide valmistamiseks kasutatavad GMOd (http://ec.europa.eu/food/food/chemicalsafety/additives/prop_leg_en.htm).

[8] Käesoleva aruande kontekstis tuleb viidet päritolule käsitada viitena tootmis- ja töötlemismeetoditele, mitte geograafilisele päritolule, mis ei ole GMOde jälgitavuse ja märgistamise seisukohalt oluline.