1.   Seire ja aruandlus on järjepidev ja pikaajaliselt võrreldav. Selleks kasutavad käitajad ja õhusõiduki käitajad samu seiremeetodeid ja andmekogumeid vastavalt pädeva asutuse heaks kiidetud muudatustele ja eranditele.

2.   Käitajad ja õhusõiduki käitajad koguvad, registreerivad, koostavad, analüüsivad ja dokumenteerivad seireandmeid, sealhulgas eeldusi, võrdlusandmeid, tegevusandmeid ja arvutustegureid läbipaistval viisil, mis võimaldab tõendajal ja pädeval asutusel heite määramise tulemusi reprodutseerida.

1.   Iga käitaja või õhusõiduki käitaja teeb kasvuhoonegaaside heite seiret pädeva asutuse poolt kooskõlas artikliga 12 kinnitatud seirekava alusel vastavalt selle käitise või lennutegevuse olemusele ja toimimisele, millele kava taotleti.

Seirekava täiendavad kirjalikud menetlused, mille käitaja või õhusõiduki käitaja seirekava tegevuste alusel vastavalt vajadusele kehtestab ning mida ta dokumenteerib, rakendab ja haldab.

2.   Lõikes 1 viidatud seirekavas kirjeldatud tegevusjuhised käitajale või õhusõiduki käitajale on loogilised ja lihtsad, nendega välditakse töö dubleerimist ning võetakse arvesse käitises juba olemas olevaid või käitaja või õhusõiduki käitaja juba kasutatavaid süsteeme.

1.   Iga käitaja või õhusõiduki käitaja esitab seirekava pädevale asutusele kinnitamiseks.

Seirekava sisaldab üksikasjalikku, täielikku ja läbipaistvat dokumentatsiooni konkreetse käitise või õhusõiduki käitaja seiremeetodite kohta ning vähemalt I lisas sätestatud elemente.

Koos seirekavaga esitab käitaja või õhusõiduki käitaja järgmised lisadokumendid:

2.   Kui I lisas on viidatud menetlusele, siis käitaja või õhusõiduki käitaja kehtestab selle menetluse ning dokumenteerib, rakendab ja hoiab seda seirekavast eraldi.

Käitaja või õhusõiduki käitaja esitab seirekavas menetluste kokkuvõtte, kus on esitatud järgmine teave:

Käitaja või õhusõiduki käitaja tagab pädevale asutusele nõudmise korral juurdepääsu menetlusi käsitlevale kirjalikule dokumentatsioonile. Käitaja või õhusõiduki käitaja teeb need samuti kättesaadavaks rakendusmääruse (EL) 2018/2067 kohaselt toimuva kontrolli eesmärgil.

3.   Lisaks käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 viidatud andmeelementidele võivad liikmesriigid nõuda muude andmeelementide lisamist käitiste seirekavasse, et see vastaks direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a lõike 1 kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktide ja kõnealuse direktiivi artikli 10a lõike 21 kohaselt vastu võetud rakendusaktide nõuetele.

1.   Liikmesriigid võivad lubada käitajatel ja õhusõiduki käitajatel kasutada standarditud või lihtsustatud seirekavasid, ilma et see piiraks artikli 12 lõike 3 kohaldamist.

Sel eesmärgil võivad liikmesriigid avaldada kõnealuste seirekavade vorme, mis sisaldavad artiklites 58 ja 59 osutatud andmekäsitluse ja kontrollimenetluste kirjeldust, tuginedes komisjoni avaldatud vormidele ja suunistele.

2.   Enne lõikes 1 osutatud lihtsustatud seirekava heakskiitmist viib pädev asutus ellu lihtsustatud riskihindamise selle kohta, kas välja pakutud kontrollimeetmed ja kontrollimeetmete menetlused on vastavuses kindlakstehtud omariskide ja kontrolliriskidega, ning põhjendavad kõnealuse lihtsustatud seirekava kasutamist.

Liikmesriigid võivad nõuda, et käitaja või õhusõiduki käitaja teeks eelmises lõigus osutatud riskihindamise ise, kui see on asjakohane.

1.   Kõik käitajad või õhusõiduki käitajad kontrollivad regulaarselt, kas seirekava kajastab käitise või lennutegevuse laadi ja toimimist vastavalt direktiivi 2003/87/EÜ artiklile 7 ja kas seiremeetodit saab täiustada.

2.   Käitaja või õhusõiduki käitaja muudab seirekava vähemalt juhul, kui tekib mõni järgmistest olukordadest:

1.   Käitaja või õhusõiduki käitaja teavitab pädevat asutust viivitamata kõikidest seirekava muutmise ettepanekutest.

Pädev asutus võib siiski lubada käitajal või õhusõiduki käitajal teatada seirekava muudatustest, mis ei ole lõigete 3 ja 4 tähenduses olulised, sama aasta 31. detsembriks.

2.   Seirekava mis tahes olulise muudatuse lõigete 3 ja 4 tähenduses peab pädev asutus heaks kiitma.

Kui pädev asutus otsustab, et muudatus ei ole oluline, siis teavitab ta sellest viivitamata käitajat või õhusõiduki käitajat.

3.   Käitise seirekava olulised muudatused on

4.   Õhusõiduki käitaja seirekavade olulised muutused on

1.   Enne artikli 15 lõike 2 kohaselt heakskiidu või teabe saamist võib käitaja või õhusõiduki käitaja teha seiret ja koostada aruandeid, kasutades muudetud seirekava, kui ta võib mõistlikult eeldada, et kavandatud muudatused ei ole olulised või kui algse seirekava alusel tehtud seire tulemusena saadud heitkoguste andmed oleksid ebatäpsed.

Kahtluse korral teeb käitaja või õhusõiduki käitaja kogu seire ja koostab aruanded ning vahedokumendid paralleelselt, kasutades nii muudetud kui ka algset seirekava.

2.   Kui käitaja või õhusõiduki käitaja on artikli 15 lõike 2 kohaselt heakskiidu või teabe saanud, siis kasutab ta alates seirekava selle versiooni kohaldamise kuupäevast ainult muudetud seirekavaga seotud andmeid ning teeb seiret ja koostab aruandeid ainult muudetud seirekava kasutades.

3.   Käitaja või õhusõiduki käitaja registreerib kõik seirekavasse tehtud muudatused. Iga kord registreeritakse

1.   Kui käitaja või õhusõiduki käitaja väidab, et konkreetse seiremeetodi kohaldamisest tuleneksid põhjendamatud kulud, siis hindab pädev asutus, kas kulud on põhjendamatud, võttes arvesse käitaja põhjendusi.

Pädev asutus peab kulusid põhjendamatuteks, kui prognoositud kulud ületavad saadavat kasu. Selleks arvutatakse kasu, korrutades parandusteguri võrdlushinnaga 20 eurot lubatud heitkoguse ühiku kohta, ning kuludes võetakse arvesse asjakohast amortisatsiooniaega, mis põhineb seadmete majanduslikul elueal.

2.   Kulude põhjendamatuse hindamisel seoses käitaja poolt tegevusandmetele määramistasandi valimisega määrab pädev asutus lõikes 1 osutatud parandusteguri kindlaks nii, et olemasoleva saavutatud mõõtemääramatuse ja parandamise käigus saavutatava määramistasandi mõõtemääramatuse läviväärtuse vahe korrutatakse lähtevoo kolme viimase aasta keskmise aastaheitega.

Kui lähtevoo kolme viimase aasta keskmise aastaheite andmed puuduvad, esitab käitaja või õhusõiduki käitaja keskmise aastaheite konservatiivse hinnangu, mille hulka ei ole arvestatud biomassist pärinevat CO2 ja millest ei ole maha arvatud ülekantud CO2. Seadusega ettenähtud riikliku metroloogilise kontrolli all olevate mõõtevahendite puhul võib olemasoleva saavutatud mõõtemääramatuse asendada riiklikes õigusaktides kinnitatud kasutamisel lubatud piirveaga.

3.   Kulude põhjendamatuse hindamisel seoses heitkogustest teatamise kvaliteedi parandamise meetmetega, millel ei ole otsest mõju tegevusandmete täpsusele, kasutab pädev asutus parandustegurina 1 % asjaomaste lähtevoogude kolme viimase aruandeperioodi keskmisest aastaheitest. Kõnealuste meetmete hulka võivad kuuluda

4.   Käitise seiremeetodite parandamisega seotud meetmeid ei peeta põhjendamatuid kulusid tekitavateks kuni kogusummani 2 000 eurot aruandeperioodi kohta. Väikeste heitkogustega käitiste puhul on läviväärtus 500 eurot aruandeperioodi kohta.

1.   Heiteseire ja määramistasandite miinimumnõuete kindlaksmääramise otstarbel määrab iga käitaja lõike 2 kohaselt kindlaks oma käitise kategooria ning kui see on asjakohane, siis lõike 3 kohaselt iga lähtevoo kategooria ja lõike 4 kohaselt iga heiteallika kategooria.

2.   Käitaja jagab kõik käitised ühte järgmisse kategooriasse:

Erandina artikli 14 lõikest 2 võib pädev asutus lubada käitajal jätta seirekava muutmata, kui esimeses lõigus osutatud käitise klassifitseerimise läviväärtus on tõendatud heitkoguste põhjal ületatud, kuid käitaja tõendab pädevale asutusele veenvalt, et seda läviväärtust ei ole viimase viie aruandeperioodi jooksul juba ületatud ning alates järgmisest aruandeperioodist enam ei ületata.

3.   Võrreldes lähtevoogusid kõigile arvutuspõhises meetodis kasutatud lähtevoogudele vastavate fossiilse CO2 ja CO2(e) ning mõõtmispõhiste meetoditega seiratud heiteallikate kõikide heitkoguste kõikide absoluutväärtuste summaga enne ülekantud CO2 maha arvamist, klassifitseerib käitaja iga lähtevoo ühte järgmisse kategooriasse:

Erandina artikli 14 lõikest 2 võib pädev asutus lubada käitajal jätta seirekava muutmata, kui lähtevoo esimeses lõigus osutatud väikeseks või minimaalseks lähtevooks klassifitseerimise läviväärtus on tõendatud heitkoguste põhjal ületatud, kuid käitaja tõendab pädevale asutusele veenvalt, et seda läviväärtust ei ole viimase viie aruandeperioodi jooksul juba ületatud ning alates järgmisest aruandeperioodist enam ei ületata.

4.   Käitaja klassifitseerib iga heiteallika, mille suhtes kohaldatakse mõõtmispõhist meetodit, ühte järgmisse kategooriasse:

Erandina artikli 14 lõikest 2 võib pädev asutus lubada käitajal jätta seirekava muutmata, kui käitise esimeses lõigus osutatud väikeseks heiteallikaks klassifitseerimise läviväärtus on tõendatud heitkoguste põhjal ületatud, kuid käitaja tõendab pädevale asutusele veenvalt, et seda läviväärtust ei ole viimase viie aruandeperioodi jooksul juba ületatud ning alates järgmisest aruandeperioodist enam ei ületata.

5.   Kui käitise praegusele kauplemisperioodile vahetult eelneva kauplemisperioodi keskmised tõendatud aastased heitkogused ei ole saadaval või ei ole enam lõike 2 tähenduses representatiivsed, siis kasutab käitaja käitise kategooria kindlaksmääramiseks keskmiste aastaste heitkoguste konservatiivset hinnangut, mille hulka ei ole arvestatud biomassist pärinevat CO2 ja millest ei ole maha arvatud ülekantud CO2.

1.   Käitaja määrab kindlaks iga käitise seire ulatuse.

Käitaja võtab seires arvesse kõiki asjakohaseid kasvuhoonegaaside heitkoguseid, mis on pärit kõikidest direktiivi 2003/87/EÜ I lisas loetletud tegevusega seotud heiteallikatest ja lähtevoogudest ning kõnealuse direktiivi artikli 24 kohaselt selle liikmesriigi poolt, kus käitis asub, kaasatud tegevustest ja kasvuhoonegaasidest.

Käitaja võtab ka arvesse aruandeperioodil tavapärase töö käigus ning erakorraliste sündmuste, sealhulgas käivitamise, sulgemise ja hädaolukordade tagajärjel tekkivaid heitkoguseid, v.a transpordi eesmärgil kasutatavate liikurmasinate heitkoguseid.

2.   Seire ja aruandluse protsessi kindlaksmääramisel võtab käitaja arvesse kõiki sektoripõhiseid nõudeid, mis on sätestatud IV lisas.

3.   Kui direktiivi 2009/31/EÜ kohases säilitamiskompleksis on avastatud lekked, millega kaasneb CO2-heide või sattumine veesambasse, siis arvatakse need kõnealuse käitise heiteallikateks ning nende seire toimub käesoleva määruse IV lisa punkti 23 nõuete kohaselt.

Pädev asutus võib lubada lekke heiteallika seire ja aruandluse protsessist välja jätta, kui on võetud direktiivi 2009/31/EÜ artiklis 16 sätestatud parandusmeetmed ning lekke õhku või veesambasse sattumist enam ei täheldata.

1.   Käitise heitkoguste seireks otsustab käitaja, kas kasutada arvutuspõhist meetodit või mõõtmispõhist meetodit, tuginedes käesoleva määruse erisätetele.

Arvutuspõhise meetodi puhul kasutatakse lähtevoo heitetaseme määramiseks mõõtesüsteemide abil kogutud tegevusandmeid ja laboratoorsete analüüside abil saadud täiendavaid parameetreid või standardväärtuseid. Arvutuspõhist meetodit võib rakendada artiklis 24 sätestatud standardmeetodi või artiklis 25 sätestatud massibilansi meetodi kohaselt.

Mõõtmispõhise meetodi puhul määratakse heiteallika heitetase suitsugaasis leiduva asjakohase kasvuhoonegaasi kontsentratsiooni ja suitsugaasivoo pidevmõõtmise teel, kusjuures seire hõlmab ka CO2 ülekandmist käitiste vahel, mille puhul mõõdetakse CO2 kontsentratsiooni ning ülekantava gaasi voogu.

Kui kasutatakse arvutuspõhist meetodit, siis määrab käitaja iga lähtevoo kohta seirekavas kindlaks selle, kas kasutatakse standardmeetodit või massibilansi meetodit, ning asjakohased määramistasandid kooskõlas II lisaga.

2.   Pädeva asutuse heakskiidul võib käitaja ühte käitisesse kuuluvate erinevate heiteallikate ja lähtevoogude puhul kombineerida standardmeetodit, massibilanssi ja mõõtmispõhist meetodit eeldusel, et heitkoguste arvestamisel ei esine lünkasid ega topeltarvestust.

3.   Kui IV lisas sätestatud sektoripõhiste nõuete kohaselt tuleb kasutada kindlat seiremeetodit, kasutab käitaja seda meetodit või mõõtmispõhist meetodit. Käitaja võib valida teistsuguse meetodi ainult juhul, kui ta esitab pädevale asutusele tõendid, et nõutud meetodi kasutamine ei ole tehniliselt teostatav või tooks kaasa põhjendamatud kulud või et alternatiivne meetod annaks täpsemad heiteandmed.

1.   Kui pädeva asutuse kinnitatud seirekava kohaldamine ei ole tehnilistel põhjustel ajutiselt teostatav, siis kohaldab asjaomane käitaja kõrgeimat võimalikku määramistasandit või kui määramistasandi kohaldamine ei ole saavutatav, siis konservatiivset määramistasandita meetodit, kuni seirekavas heaks kiidetud määramistasandi kohaldamise tingimused on taastatud.

Käitaja võtab kõik tarvilikud meetmed pädeva asutuse kinnitatud seirekava kohaldamise kiireks jätkamiseks.

2.   Asjaomane käitaja teavitab pädevat asutust viivitamata lõikes 1 viidatud ajutistest muudatustest seiremeetodites, esitades

1.   Standardmeetodi alusel arvutab käitaja välja põlemisel tekkivad heitkogused lähtevoo kohta, korrutades tegevusandmed (alumisel kütteväärtusel põhinev põlenud kütuse kogus, mis on väljendatud teradžaulides) vastava heitekoefitsiendiga, mis on väljendatud ühikuga tonni CO2 teradžauli kohta (t CO2/TJ) vastavalt alumise kütteväärtuse kasutamisele, ja vastava oksüdatsioonikoefitsiendiga.

Pädev asutus võib lubada kasutada kütuste jaoks heitekoefitsiente, mis on väljendatud kujul t CO2/t või t CO2/Nm3. Sellisel juhul korrutab käitaja põlemisel tekkivate heitkoguste määramiseks tegevusandmed, mis tähendab tonnides või normaalkuupmeetrites väljendatud põlenud kütuse kogust, vastava heitekoefitsiendiga ja vastava oksüdatsioonikoefitsiendiga.

2.   Käitaja arvutab välja protsessiheite lähtevoo kohta, korrutades tegevusandmed (materjalitarve, läbilaskevõime või toodangu maht, mis on väljendatud tonnides või normaalkuupmeetrites) vastava heitekoefitsiendiga, mis on väljendatud ühikutes t CO2/t või t CO2/Nm3, ning vastava teisendusteguriga.

3.   Kui 1. või 2. määramistasandi heitekoefitsient juba sisaldab mittetäielike keemiliste reaktsioonide mõju, siis seatakse oksüdatsioonikoefitsiendiks või teisendusteguriks 1.

1.   Massibilansi meetodi puhul arvutab käitaja igale massibilansiga hõlmatud lähtevoole vastava CO2 koguse, korrutades tegevusandmed (massibilansi piiridesse jõudev või neist väljuv kütuse- või materjalikogus) kütuse või materjali süsinikusisaldusega, mis on korrutatud 3,664 t CO2/t C-ga, kohaldades seejuures II lisa punkti 3.

2.   Olenemata artiklist 49 on massibilansiga hõlmatud koguprotsessi heitkogused kõigile massibilansiga hõlmatud lähtevoogudele vastavate CO2 koguste summa. Atmosfääri paisatud CO arvutatakse massibilansi meetodis välja molaarselt võrdväärse CO2 koguse heitena.

1.   Tegevusandmete ja kõikide arvutustegurite määramiseks suurte ja väikeste lähtevoogude määramistasandite kindlaksmääramisel kooskõlas artikli 21 lõikega 1 kohaldab käitaja järgmist:

Suurte lähtevoogude puhul võib käitaja siiski kohaldada ühe taseme võrra madalamat määramistasandit kui esimeses lõigus viidatud tasandid C-kategooria käitiste puhul ja kuni kaks taset madalamat määramistasandit A- ja B-kategooria käitiste puhul, aga vähemalt 1. määramistasandit, kui ta tõendab pädevale asutusele veenvalt, et esimese lõigu kohaselt nõutav määramistasand ei ole tehniliselt teostatav või toob kaasa põhjendamatud kulud.

Pädev asutus võib käitajaga kokkulepitud üleminekuperioodil lubada käitajal kohaldada suurte lähtevoogude puhul veelgi madalamaid määramistasandeid kui teises lõigus viidatud, aga vähemalt 1. määramistasandit, kui käitaja vastab järgmistele tingimustele:

2.   Väikeste lähtevoogude puhul võib käitaja kohaldada lõike 1 esimeses lõigus nõutavast madalamat määramistasandit, aga vähemalt 1. määramistasandit, kui ta tõendab pädevale asutusele veenvalt, et esimese lõigu kohaselt nõutav määramistasand ei ole tehniliselt teostatav või toob kaasa põhjendamatud kulud.

3.   Minimaalsete lähtevoogude puhul võib iga käitaja määrata tegevusandmed ja iga arvutusteguri konservatiivse hinnangu, mitte määramistasandite alusel, kui kindlaksmääratud määramistasand ei ole saavutatav ilma lisapingutuseta.

4.   Oksüdatsioonikoefitsiendi ja teisendusteguri korral kasutab käitaja vähemalt II lisas loetletud madalaimaid määramistasandeid.

5.   Kui pädev asutus on kütuste puhul ning protsessi sisendmaterjalina või artikli 25 kohaselt massibilansis kasutatavate kütuste puhul lubanud kasutada ühikutes t CO2/t või t CO2/Nm3 väljendatud heitekoefitsiente, siis võib alumise kütteväärtuse seiramiseks kasutada määramistasandite asemel konservatiivset hinnangut, kui määramistasand ei ole saavutatav lisapingutuseta.

1.   Käitaja määrab lähtevoo tegevusandmed ühel järgmistest viisidest:

2.   Lõike 1 punkti b kohaldamisel arvutatakse aruandeperioodi jooksul töödeldud kütuse või materjali kogus välja aruandeperioodi jooksul saadud kütuse või materjali kogusena, millest on maha arvatud käitisest välja viidud kütuse või materjali kogus ja millele on liidetud aruandeperioodi alguses laos oleva kütuse või materjali kogus, millest on maha arvatud aruandeperioodi lõpus laos oleva kütuse või materjali kogus.

Kui laovarude määramine otsese mõõtmise teel ei ole tehniliselt teostatav või põhjustaks põhjendamatuid kulusid, siis võib käitaja neid koguseid hinnata, võttes aluseks ühe järgmistest variantidest:

Juhul kui tegevusandmete määramine kogu kalendriaasta kohta ei ole tehniliselt teostatav või kui sellega kaasneksid põhjendamatud kulud, siis võib käitaja valida järgmise kõige enam sobiva päeva, et üht aruandlusaastat järgmisest aastast eraldada ning see vastavalt nõutavale kalendriaastale kohandada. Kõrvalekalded ühe või mitme lähtevoo osas dokumenteeritakse arusaadavalt, need moodustavad kalendriaasta kontrollväärtuse aluse ja neid võetakse järgmise aasta puhul samal viisil arvesse.

1.   Tegevusandmete määramiseks artikli 27 kohaselt kasutab käitaja käitises tema enda kontrolli all olevatel mõõtesüsteemidel põhinevaid mõõtmistulemusi, kui on täidetud kõik järgmised tingimused:

Kooskõlas artikliga 12 heaks kiidetud määramistasandi läviväärtuste ületamisel või selliste vahendite avastamisel, mis ei vasta muudele nõuetele, võtab käitaja esimesel võimalusel parandusmeetmeid ning teavitab sellest pädevat asutust.

2.   Uuest seirekavast teatamisel või kui see on asjakohane kinnitatud seirekava muutmiseks, esitab käitaja pädevale asutusele lõike 1 punktis a viidatud mõõtemääramatuse hinnangu.

Mõõtemääramatuse hinnang hõlmab kasutatud mõõtevahenditele kehtestatud mõõtemääramatust, kalibreerimisega seotud mõõtemääramatust ja teisi mõõtevahendite praktikas kasutamisega seotud mõõtemääramatusi. Mõõtemääramatuse hinnang hõlmab varude muutusega seotud mõõtemääramatust, kui säilitamisrajatistesse on võimalik paigutada vähemalt 5 % asjaomase kütuse või materjali aastas kasutatud kogusest. Hindamisel võtab käitaja arvesse asjaolu, et II lisas määramistasandi mõõtemääramatuse läviväärtuse kindlaksmääramiseks esitatud väärtused viitavad mõõtemääramatusele kogu aruandeperioodi vältel.

Kui mõõtevahendid on paigaldatud nende kasutamise tehnilise kirjeldusega sobivasse keskkonda, siis võib käitaja mõõtemääramatuse hindamist lihtsustada, võttes eelduseks, et kasutuses olevale mõõtevahendile kehtestatud lubatud piirvigasid või madalama väärtuse korral kalibreerimisel saadud mõõtemääramatust, mida on mõõtemääramatuse mõju arvestamiseks kasutamise käigus korrutatud konservatiivse korrigeerimisteguriga, võetakse kui mõõtemääramatust kogu aruandeperioodi vältel, nagu on sätestatud II lisas esitatud määramistasandite selgituses.

3.   Olenemata lõikest 2 võib pädev asutus lubada käitajal kasutada käitises tema enda kontrolli all olevatel mõõtesüsteemidel põhinevaid mõõtmistulemusi, kui käitaja esitab tõendid, et kasutatud mõõtevahendid alluvad asjakohasele seadusega ette nähtud riiklikule metroloogilisele kontrollile.

Selleks võib lisatõendeid esitamata kasutada mõõtemääramatuse väärtusena kasutamisel lubatud piirviga, mis on asjaomase mõõteülesande täitmisel lubatud seadusega ette nähtud metroloogilist kontrolli käsitlevate asjakohaste siseriiklike õigusaktidega.

1.   Kui lihtsustatud mõõtemääramatuse hindamise põhjal võimaldab käitaja enda kontrolli alt väljaspool olevate mõõtesüsteemide kasutamine artikli 28 kohaselt käitaja enda kontrolli all olevate mõõtesüsteemide kasutamisega võrreldes vastavust vähemalt sama kõrgetele määramistasanditele, annab usaldusväärsemaid tulemusi ja on kontrolliriskide vastu paremini kindlustatud, siis määrab käitaja tegevusandmed tema enda kontrolli alt väljaspool olevate mõõtesüsteemide abil.

Selleks võib käitaja kasutada ühte järgmist andmeallikat:

2.   Käitaja tagab vastavuse artikli 26 kohaselt kohaldatavale määramistasandile.

Selleks võib lisatõendeid esitamata kasutada mõõtemääramatusena kasutamisel lubatud piirviga, mis on lubatud asjaomase äritehingu seadusega ette nähtud riiklikku metroloogilist kontrolli käsitlevate õigusaktidega.

Kui seadusega ette nähtud riikliku metroloogilise kontrolli kohaldatavad nõuded on leebemad, kui eeldab artikli 26 kohaselt kohaldatav määramistasand, siis hangib käitaja tõendid kohaldatava mõõtemääramatuse kohta mõõtesüsteemi eest vastutavalt äripartnerilt.

1.   Käitaja määrab arvutustegurid olenevalt kohaldatavast määramistasandist kas standardväärtustena või analüüsi alusel.

2.   Käitaja määrab arvutustegurid ja teatab neist kooskõlas asjaomaste tegevusandmetega seotud aine olekuga, viidates kütuse või materjali olekule, milles kütus või materjal omandati või mis olekus seda heidet tekitavas protsessis kasutati, enne kui seda laborianalüüsiks kuivatati või muul moel töödeldi.

Kui sellise meetodiga kaasneksid põhjendamatud kulud või kui on võimalik saavutada suurem täpsus, siis võib käitaja tegevusandmeid ja arvutustegureid järjepidevalt teatada, viidates mis olekus ainele laborianalüüsid tehti.

Käitaja peab määrama ainult segakütuste või -materjalide biomassiosa. Teiste kütuste või materjalide puhul kasutatakse fossiilsete kütuste või materjalide biomassiosa standardväärtusena 0 % ja biomasskütuste või ainult biomassist koosnevate materjalide biomassi standardväärtusena 100 %.

1.   Kui käitaja määrab arvutustegurid standardväärtustena, siis kasutab ta kooskõlas II ja VI lisas sätestatud kohaldatava määramistasandi nõudega ühte järgmist väärtust:

2.   Käitaja määrab kindlaks kõik seirekavas kasutatud standardväärtused.

Kui standardväärtused igal aastal muutuvad, siis määrab käitaja seirekavas kindlaks asjakohase väärtuse autoriteetse kohaldatava allika.

3.   Pädev asutus võib seirekava arvutusteguri standardväärtuse muutmise artikli 15 lõike 2 kohaselt heaks kiita ainult juhul, kui käitaja esitab tõendeid, et uue standardväärtuse abil on heitkoguseid võimalik täpsemalt määrata.

4.   Käitaja taotlusel võib pädev asutus lubada, et alumist kütteväärtust ja kütuste heitekoefitsiente määratakse samade määramistasanditega, mida nõutakse kaubanduslike standardkütuste puhul, eeldusel et käitaja esitab vähemalt iga kolme aasta tagant tõendid, et viimasel kolmel aastal on järgitud konkreetse kütteväärtuse 1 % intervalli.

5.   Käitaja taotlusel võib pädev asutus nõustuda, et puhta keemilise aine stöhhiomeetriline süsinikusisaldus arvatakse vastavaks määramistasandile, mille puhul oleks muidu nõutav analüüside tegemine artiklite 32–35 kohaselt, kui käitaja tõendab pädevale asutusele veenvalt, et analüüside kasutamine tooks kaasa põhjendamatud kulud ja stöhhiomeetrilise väärtuse kasutamine ei too kaasa heitkoguste alahindamist.

1.   Käitaja tagab, et arvutustegurite määramise mis tahes analüüsid, proovivõtmised, kalibreerimised ja valideerimised tehakse vastavatel Euroopa standarditel (EN) põhinevate meetodite abil.

Kui kõnealused standardid ei ole saadaval, siis põhinevad meetodid sobilikel ISO standarditel või riiklikel standarditel. Kui kohaldatavaid standardeid ei ole avaldatud, siis kasutatakse asjakohaseid standardi eelnõusid, tööstusharu parima tava suuniseid või teisi teaduslikult tõestatud meetodeid, mis piiravad proovivõtmise ja mõõtmise erapoolikust.

2.   Sidusgaasikromatograafide ja ekstraheerivate ning mitteekstraheerivate gaasianalüsaatorite kasutamisel heitkoguste määramiseks peab käitaja hankima pädevalt asutuselt heakskiidu nimetatud seadmete kasutamiseks. Seadmeid kasutatakse ainult seoses gaasiliste kütuste ja materjalide koostise andmetega. Minimaalsete kvaliteedi tagamise meetmetena peab käitaja tagama, et instrumentidega tehakse esialgne valideerimine ja igal aastal kordusvalideerimised.

3.   Kõikide analüüside tulemusi kasutatakse ainult selle tarneperioodi või kütuse- või materjalipartiiga seoses, mille kohta proovid võeti ja mille jaoks pidid proovid representatiivsed olema.

Käitaja kasutab konkreetse parameetri määramisel kõikide selle parameetriga seoses tehtud analüüside tulemusi.

1.   Kui arvutustegurid määratakse analüüsidega, siis esitab käitaja pädevale asutusele iga kütuse või materjali kohta kinnitamiseks proovivõtukava kirjaliku menetluse kujul, mis sisaldab teavet proovide ettevalmistamise meetodite, sealhulgas teavet vastutuse, kohtade, sageduste ja koguste ning proovide säilitamise ja transpordi meetodite kohta.

Käitaja peab tagama, et võetud proovid on vastava partii või tarneperioodi kohta representatiivsed ning erapooletud. Proovivõtukava asjakohased osad lepitakse kokku vastava kütuse või materjali kohta analüüse tegeva laboriga ning tõendid kokkuleppe kohta lisatakse kavasse. Käitaja muudab kava kättesaadavaks rakendusmääruse (EL) 2018/2067 kohase tõendamise eesmärgil.

2.   Käitaja kohandab vastava kütuse või materjali analüüse tegeva labori nõusolekul ning pädeva asutuse heakskiidul proovivõtukava osad, kui analüüsitulemused näitavad, et kütuse või materjali heterogeensus erineb olulisel määral teabest heterogeensuse kohta, millel põhines selle kütuse või materjali esialgne proovivõtukava.

1.   Käitaja tagab, et arvutustegurite määramiseks analüüse tegevad laborid on vastavate analüüsimeetodite jaoks akrediteeritud vastavalt standardile EN ISO/IEC 17025.

2.   Standardi EN ISO/IEC 17025 kohaselt akrediteerimata laboreid võib arvutustegurite määramiseks kasutada ainult juhul, kui käitaja suudab pädevale asutusele veenvalt tõendada, et juurdepääs lõikes 1 viidatud laboritele ei ole tehniliselt teostatav või tooks kaasa põhjendamatud kulud ning et akrediteerimata labor vastab standardiga EN ISO/IEC 17025 samaväärsetele nõuetele.

3.   Pädev asutus peab laborit lõike 2 tähenduses standardiga EN ISO/IEC 17025 samaväärsetele nõuetele vastavaks, kui käitaja esitab teostatavas ulatuses ning artikli 12 lõikes 2 sätestatud menetluste vormis ja nendega samalaadse üksikasjalikkusega tõendusmaterjali, mis on kooskõlas käesoleva lõike teise ja kolmanda lõiguga.

Kvaliteedijuhtimisega seoses esitab käitaja labori akrediteerimistunnistuse standardi EN ISO/IEC 9001 kohaselt või laboris kohaldatavad muud sertifitseeritud kvaliteedijuhtimissüsteemid. Sertifitseeritud kvaliteedijuhtimissüsteemide puudumisel esitab käitaja muud asjakohased tõendid selle kohta, et labor on suuteline personali, menetlusi, dokumentatsiooni ja ülesandeid usaldusväärsel moel haldama.

Tehnilise pädevuse puhul esitab käitaja tõendusmaterjali selle kohta, et labor on pädev ja suudab esitada tehniliselt kehtivaid tulemusi, kasutades asjakohaseid analüüsimenetlusi. Nimetatud tõendid hõlmavad vähemalt järgmist:

1.   Käitaja kohaldab VII lisas loetletud asjakohaste kütuste ja materjalide analüüside tegemisel miinimumsagedust.

2.   Pädev asutus võib lubada käitajal kasutada lõikes 1 viidatust erinevat sagedust, kui miinimumsagedus ei ole saadaval või kui käitaja tõendab ühte järgmistest asjaoludest:

Kui käitis töötab vaid osa aastast või kui kütuseid või materjale tarnitakse partiidena, mida tarbitakse rohkem kui ühe kalendriaasta jooksul, võib pädev asutus käitajaga kokku leppida asjakohasemas analüüside ajakavas, tingimusel et selle tulemuseks on esimese lõigu punktis a sätestatuga võrreldav mõõtemääramatus.

1.   Käitaja määrab kindlaks tegevuspõhised CO2 heitekoefitsiendid.

2.   Kütuste, sealhulgas protsessi sisendmaterjalina kasutatavate kütuste heitekoefitsiendid väljendatakse ühikutes t CO2/TJ.

Pädev asutus võib lubada käitajal põlemisel tekkivate heitkoguste puhul kasutada kütuse heitekoefitsienti, mis on väljendatud ühikutes t CO2/t või t CO2/Nm3, kui ühikus t CO2/TJ väljendatud heitekoefitsient toob kaasa põhjendamatud kulud või kui sellise heitekoefitsiendi kasutamine annab arvutatud heite vähemalt sama täpsusega kogused.

3.   Süsinikusisalduse teisendamiseks CO2-ga seotud heitekoefitsiendi vastavaks väärtuseks või vastupidi kasutab käitaja koefitsienti 3,664 t CO2/t C.

1.   Käitaja kasutab oksüdatsioonikoefitsiendi või teisendusteguri määramiseks vähemalt 1. määramistasandit. Käitaja kasutab oksüdatsioonikoefitsiendi või teisendusteguri väärtust 1, kui heitekoefitsient sisaldab mittetäieliku oksüdatsiooni või muundumise mõju.

Pädev asutus võib siiski nõuda käitajatelt alati 1. määramistasandi kasutamist.

2.   Kui käitises kasutatakse mitut kütust ning konkreetse oksüdatsioonikoefitsiendina kasutatakse 3. määramistasandit, siis võib käitaja küsida pädeva asutuse heakskiitu ühele või mõlemale järgmistest tegevustest:

Kui kasutatakse biomassi või segakütust, siis peab käitaja esitama tõendid, et esimese lõigu punkti a või b kohaldamine ei too kaasa heitkoguste alahindamist.

1.   Käitaja võib määrata biomassi lähtevoo tegevusandmed ilma määramistasandeid kasutamata ja biomassi sisalduse kohta analüütilisi tõendeid esitamata, kui nimetatud lähtevoog koosneb ainult biomassist ning käitaja on suuteline tagama, et see ei ole saastunud teiste materjalide ega kütustega.

2.   Biomassi heitekoefitsient võrdub nulliga.

Iga kütuse või materjali heitekoefitsient arvutatakse välja ja esitatakse vastavalt artiklile 30 määratud esmase heitekoefitsiendina, mida on korrutatud kütuse või materjali fossiilse osaga.

3.   Turvast, ksüliiti ja segakütuste või segamaterjalide fossiilset osa biomassiks ei peeta.

4.   Kui segakütuse või segamaterjali biomassiosa on võrdne 97 %ga või suurem sellest või kui kütuse või materjali fossiilse osaga seotud heitkoguste tõttu kvalifitseerub biomassiosa minimaalseks lähtevooks, siis võib pädev asutus lubada käitajal tegevusandmete ja asjakohaste arvutustegurite määramiseks kohaldada määramistasanditeta meetodeid, sealhulgas energiabilansi meetodit.

1.   Segakütuste või segamaterjalide puhul võib käitaja eeldada biomassi puudumist ja kohaldada fossiilse osa standardväärtusena 100 % või määrata biomassiosa lõike 2 kohaselt, kohaldades II lisa punktis 2.4 kindlaks määratud määramistasandeid.

2.   Kui nõutava määramistasandi kohaselt peab käitaja määrama biomassiosa analüüside abil, teeb ta seda asjakohase standardi ja selles sisalduvate analüütiliste meetodite alusel, tingimusel et pädev asutus on selle standardi ja analüütilise meetodi kasutamise heaks kiitnud.

Kui nõutava määramistasandi kohaselt peab käitaja määrama biomassiosa analüüside abil, kuid esimese lõigu kohaldamine ei ole tehniliselt teostatav või tooks kaasa põhjendamatud kulud, esitab käitaja pädevale asutusele heakskiitmiseks alternatiivse hindamismeetodi biomassiosa määramiseks. Kindlaks määratud ja jälgitavate sisendvoogudega tootmisprotsessist pärinevate kütuste või materjalide puhul võib käitaja hinnangu aluseks võtta protsessi siseneva ja protsessist väljuva fossiilse ja biomassisüsiniku massibilansi.

Komisjon võib esitada suunised teiste kohaldavate hindamismeetodite kohta.

3.   Erandina lõigetest 1 ja 2 ning artiklist 30 ei kasuta käitaja biomassiosa määramiseks analüüse, kui gaasivõrku lisatud ja seejärel sealt eemaldatud biogaasil on direktiivi 2009/28/EÜ artikli 2 punkti j ja artikli 15 kohane päritolutagatis.

1.   Käitaja kohaldab iga suure heiteallika puhul järgmist:

Käitaja võib kohaldada ühe taseme võrra madalamat määramistasandit kui esimeses lõigus viidatud tasandid C-kategooria käitiste puhul ja kuni kaks taset madalamat määramistasandit A- ja B-kategooria käitiste puhul, aga vähemalt 1. määramistasandit, kui ta tõendab pädevale asutusele veenvalt, et esimese lõigu kohaselt nõutav määramistasand ei ole tehniliselt teostatav või toob kaasa põhjendamatud kulud.

2.   Väikeste heiteallikate heidete puhul võib käitaja kohaldada madalamat määramistasandit kui lõike 1 esimese lõigu kohaselt nõutav, aga vähemalt 1. määramistasandit, kui ta tõendab pädevale asutusele veenvalt, et lõike 1 esimese lõigu kohaselt nõutav määramistasand ei ole tehniliselt teostatav või toob kaasa põhjendamatud kulud.

1.   Kõikide mõõtmiste tegemisel kasutatakse meetodeid, mille aluseks on järgmised standardid:

Kui kõnealused standardid ei ole saadaval, siis põhinevad meetodid sobilikel ISO standarditel, komisjoni avaldatud standarditel või riiklikel standarditel. Kui kohaldatavaid standardeid ei ole avaldatud, siis kasutatakse asjakohaseid standardi eelnõusid, tööstusharu parima tava suuniseid või muid teaduslikult tõestatud meetodeid, mis piiravad proovivõtmise ja mõõtmise erapoolikust.

Käitaja võtab arvesse kõiki pidevmõõtesüsteemi asjakohaseid aspekte, sealhulgas seadmete asukohta, kalibreerimist, mõõtmisi, kvaliteedi tagamist ja kvaliteedikontrolli.

2.   Käitaja tagab, et heitkoguste pideva mõõtmise süsteemi jaoks mõõtmisi, kalibreerimisi ja asjakohaseid seadmete hindamisi tegevad laborid on asjakohaste analüüsimeetodite või kalibreerimistegevuste jaoks akrediteeritud vastavalt standardile EN ISO/IEC 17025.

Kui laboril puudub selline akrediteering, siis peab käitaja tagama, et artikli 34 lõigete 2 ja 3 samaväärsetest nõuetest peetakse kinni.

1.   Käitaja määrab heiteallika aastaheite aruandeperioodil, liites kokku aruandeperioodi kõik mõõdetud kasvuhoonegaaside sisalduse tunniväärtused, mida korrutatakse suitsugaasivoo tunniväärtustega, kus tunniväärtusteks peetakse vastava töötunni üksikute mõõtmistulemuste keskmisi.

CO2 heitkoguste puhul määrab käitaja aastaheite VIII lisas esitatud 1. valemi kohaselt. Atmosfääri paisatud CO käsitatakse molaarselt võrdväärse CO2 kogusena.

Dilämmastikoksiidi (N2O) puhul määrab käitaja aastaheite IV lisa punkti 16 alapunkti B.1 valemi alusel.

2.   Kui ühes käitises on mitu heiteallikat, mida ei saa mõõta ühe heiteallikana, siis mõõdab käitaja nimetatud heiteallikate heitkogused eraldi ja liidab tulemused kõnealuse gaasi koguheite saamiseks aruandeperioodi jooksul.

3.   Käitaja määrab kasvuhoonegaasi kontsentratsiooni suitsugaasis pidevmõõtmise kaudu kontrollpunktis, kasutades ühte järgmist võimalust:

4.   Vajaduse korral määrab käitaja eraldi biomassist pärineva CO2 koguse ja arvab selle maha CO2 mõõdetud koguheitest. Käitaja võib selleks kasutada järgmisi meetodeid:

Kui käitaja pakutav meetod hõlmab pidevat proovivõtmist suitsugaasivoost, kohaldatakse standardit EN 15259 („Air quality – Measurement of stationary source emissions – Requirements for measurement sections and sites and for the measurement objective, plan and report“ („Õhukvaliteet. Paiksetest allikatest pärit heitkoguste mõõtmine. Mõõtealade ja -kohtade ning mõõtmise eesmärgi, kava ja aruande nõuded“)).

5.   Käitaja määrab suitsugaasivoo lõike 1 kohaseks arvutamiseks ühe järgmise meetodiga:

1.   Käitaja arvutab heitkoguste määramiseks kõikide asjakohaste parameetrite, sealhulgas kontsentratsioonide ja suitsugaasivoo tunni keskmised mõõtmispõhise meetodi abil, kasutades kõiki konkreetse tunni kohta saadaolevaid andmepunkte.

Kui käitajal õnnestub ilma lisakuludeta saada andmeid lühemate võrdlusperioodide kohta, siis kasutab käitaja neid perioode aastaheite määramiseks vastavalt artikli 43 lõikele 1.

2.   Kui parameetri pidevmõõteseadmed on mingi aja vältel tunnist või lõikes 1 viidatud võrdlusperioodist kontrolli alt või lubatud vahemikust väljas või ei ole olnud töökorras, siis arvutab käitaja asjaomase tunni keskmise proportsionaalselt selle tunni või lühema võrdlusperioodi ülejäänud andmepunktidega tingimusel, et vähemalt 80 % parameetri andmepunktide maksimumarvust on saadaval.

Kui saadaval on vähem kui 80 % parameetri andmepunktide maksimumarvust, kohaldatakse artikli 45 lõikeid 2–4.

1.   Kui heitkoguste pideva mõõtmise süsteemi mõõtmisseadme osa on kalendriaasta jooksul korrast ära enam kui viis päeva järjest, siis teavitab käitaja sellest viivitamata pädevat asutust ning pakub välja piisavad meetmed selle heitkoguste pideva mõõtmise süsteemi kvaliteedi parandamiseks.

2.   Kui mõõtmispõhise meetodi ühe või enama parameetri kohta ei saa esitada kehtiva tunni või lühema võrdlusperioodi jagu andmeid vastavalt artikli 44 lõikele 1, sest mõõteseadmed olid kontrolli alt, lubatud vahemikust väljas või ei olnud töökorras, siis määrab käitaja väärtused, millega puuduva tunni andmed asendatakse.

3.   Kui kehtiva tunni või lühema võrdlusperioodi jagu andmeid ei saa esitada parameetri kohta, mis on otseselt mõõdetud sisaldusena, siis arvutab käitaja VIII lisa 4. valemi abil asendusväärtuse, mis on keskmise kontsentratsiooni ja selle keskmisega seotud kahekordse standardhälbe summa.

Kui aruandeperioodi ei kohaldata taoliste asendusväärtuste määramiseks oluliste tehniliste muudatuste tõttu käitises, siis lepib käitaja pädeva asutusega kokku keskmise ja standardhälbe määramise kontrollajaraamistikus, mille kestuseks on võimaluse korral üks aasta.

4.   Kui kehtiva tunni jagu andmeid ei saa esitada sellise parameetri kohta, mis ei ole kontsentratsioon, siis hangib käitaja selle parameetri asendusväärtused asjakohase massibilansi mudeliga või protsessi energiabilansi kaudu. Käitaja valideerib tulemused, kasutades ülejäänud mõõtmispõhise meetodiga mõõdetud parameetreid ja andmeid tavalistel töötingimustel, võttes ajavahemikuks sama kestusega perioodi kui andmelünga pikkus.

1.   Pädev asutus võib lubada käitajal esitada lihtsustatud seirekava kooskõlas artikliga 13, kui käitaja käitab väikeste heitkogustega käitist.

Esimest lõiku ei kohaldata käitistele, milles toimuva tegevusega on seotud N2O, kooskõlas direktiivi 2003/87/EÜ I lisaga.

2.   Lõike 1 esimese lõigu kohaldamisel peetakse käitist väikeste heitkogustega käitiseks, kui on täidetud vähemalt üks järgmistest tingimustest:

3.   Väikeste heitkogustega käitise käitaja ei pea esitama artikli 12 lõike 1 kolmandas lõigus nimetatud lisadokumente ning on vabastatud nõudest esitada artikli 69 lõikes 4 viidatud parandusaruanne vastuseks tõendaja tõendamisaruandes antud parandamissoovitustele.

4.   Erandina artiklist 27 võib väikeste heitkogustega käitise käitaja määrata kütuse või materjali koguse kättesaadavate ja dokumenteeritud ostudokumentide ja laovarude hinnanguliste muutuste alusel. Käitaja on ühtlasi vabastatud nõudest esitada pädevale asutusele artikli 28 lõikes 2 osutatud mõõtemääramatuse hinnang.

5.   Väikeste heitkogustega käitise käitaja on vabastatud artikli 28 lõikes 2 sätestatud nõudest lisada mõõtemääramatuse hinnangusse varude muutustega seotud mõõtemääramatus.

6.   Erandina artikli 26 lõikest 1 ja artikli 41 lõikest 1 võib väikeste heitkogustega käitise käitaja kohaldada vähemalt 1. määramistasandit kõikide lähtevoogude tegevusandmete ja arvutustegurite määramiseks ning heitkoguste määramiseks mõõtmispõhiste meetoditega, kui suuremat täpsust ei ole võimalik saavutada käitaja lisapingutusteta, ilma et ta peaks esitama tõendeid selle kohta, et kõrgema määramistasandi kohaldamine ei ole tehniliselt teostatav või sellega kaasneksid põhjendamatud kulud.

7.   Arvutustegurite määramiseks artikliga 32 kooskõlas tehtud analüüside alusel võib väikeste heitkogustega käitise käitaja kasutada ükskõik millist laborit, mis on tehniliselt pädev ja suuteline asjakohaste analüüsiprotseduuride abil andma tehniliselt usaldusväärseid tulemusi ning esitab tõendid artikli 34 lõikes 3 osutatud kvaliteedi tagamise meetmete kohta.

8.   Sellise väikeste heitkogustega käitise käitaja, millele kohaldatakse lihtsustatud seiret ja mis ületab lõikes 2 viidatud läviväärtuse ükskõik millise kalendriaasta jooksul, peab sellest viivitamata pädevale asutusele teada andma.

Käitaja esitab pädevale asutusele viivitamata heakskiitmiseks seirekava olulised muudatused artikli 15 lõike 3 punkti b tähenduses.

Pädev asutus lubab siiski käitajal jätkata lihtsustatud seiret, kui käitaja tõendab pädevale asutusele veenvalt, et lõikes 2 viidatud läviväärtust ei ole viimase viie aruandeperioodi jooksul juba ületatud ning alates järgmisest aruandeperioodist enam ei ületata.

1.   Käitisesse üle kantud oma-CO2, sealhulgas maagaasi, jääkgaasi (sh kõrgahjugaas või koksiahjugaas) või protsessi sisendmaterjali (sh sünteesigaas) koostises olev oma-CO2, lisatakse selle lähtevoo heitekoefitsiendile.

2.   Selle käitise heiteks, kust see pärit on, ei arvata direktiivi 2003/87/EÜ I lisas osutatud tegevustest tulenevat ega sama direktiivi artikli 24 kohaselt arvestatud oma-CO2, mis seejärel lähtevoo osana käitisest välja viiakse, kui see kantakse üle teise kõnealuse direktiivi kohaldamisalasse kuuluvasse käitisesse ja tegevusse.

Kui aga oma-CO2 eraldub heitena või viiakse käitisest välja üksustesse, mis ei kuulu kõnealuse direktiivi kohaldamisalasse, siis arvatakse see selle käitise heiteks, kust see pärit on.

3.   Käitajad võivad määrata käitisest üle kantavad oma-CO2 kogused nii ülekandva kui ka vastuvõtva käitise juures. Sel juhul on vastavalt ülekantud ja vastuvõetud oma-CO2 kogused identsed.

Kui ülekantud ja vastuvõetud oma-CO2 kogused ei ole identsed, siis kasutatakse nii ülekandva kui ka vastuvõtva käitise heitearuandes mõlema määratud väärtuse aritmeetilist keskmist, kui väärtuste erinevusi on võimalik selgitada mõõtesüsteemide mõõtemääramatuse või määramismeetodiga. Sel juhul viidatakse heitearuandes kõnealuse väärtuse kohandamisele.

Kui väärtuste erinevust ei saa seletada mõõtesüsteemide kinnitatud mõõtemääramatuse või määramismeetodiga, siis kohandavad ülekandva ja vastuvõtva käitise käitajad väärtusi, kasutades konservatiivseid parandusi, mille pädev asutus on heaks kiitnud.

1.   Käitaja arvab käitise heitkogustest maha mis tahes CO2 koguse, mis pärineb direktiivi 2003/87/EÜ I lisa kohaldamisalasse kuuluvate tegevustega seotud fossiilsest süsinikust, mis käitisest ei eraldu, vaid:

2.   Ülekandva käitise käitaja esitab oma aastaheite aruandes vastuvõtva käitise tunnuskoodi, mida tunnustatakse kooskõlas direktiivi 2003/87/EÜ artikli 19 lõike 3 kohaselt vastu võetud õigusaktidega, kui vastuvõttev käitis kuulub kõnealuse direktiivi kohaldamisalasse. Kõikidel muudel juhtudel esitab ülekandva käitise käitaja vastuvõtva käitise kontaktisiku nime, aadressi ja kontaktandmed.

Esimest lõiku kohaldatakse ka vastuvõtvale käitisele seoses ülekandva käitise tunnuskoodiga.

3.   Ühest käitisest teise üle kantud CO2 koguse määramiseks kasutab käitaja mõõtmispõhist meetodit, sealhulgas kooskõlas artiklitega 43, 44 ja 45. Heiteallikas vastab mõõtmispunktile ja heidet väljendatakse ülekantud CO2 kogusena.

Lõike 1 punkti b kohaldamisel kasutab käitaja arvutuspõhist meetodit.

4.   Ühest käitisest teise üle kantud CO2 koguse määramiseks kasutab käitaja VIII lisa punktis 1 kindlaksmääratud kõrgeimat määramistasandit.

Käitaja võib siiski kohaldada sellest ühe võrra madalamat määramistasandit, kui ta tõendab, et kõrgeima määramistasandi kohaldamine vastavalt VIII lisa punktile 1 ei ole tehniliselt teostatav või sellega kaasnevad põhjendamatud kulud.

Sadestatud kaltsiumkarbonaadiga seotud CO2 koguse määramiseks kasutab käitaja võimalikult täpseid andmeallikaid.

5.   Käitajad võivad määrata käitisest ülekantavad CO2 kogused nii ülekandva kui ka vastuvõtva käitise juures. Sel juhul kohaldatakse artikli 48 lõiget 3.

1.   Kui N2O on pärit direktiivi 2003/87/EÜ I lisa kohaldamisalasse kuuluvatest tegevustest, mille puhul N2O on kõnealuse lisa kohaselt asjakohane, ja käitis ei eralda N2O, vaid kannab selle üle teise käitisesse, mis seirab heidet ja annab selle kohta aru käesoleva määruse kohaselt, ei arvata seda selle käitise heiteks, kust see pärit on.

Käitis, mis saab N2O käitisest ja tegevusest esimese lõigu kohaselt, seirab asjakohaseid gaasivoogusid käesoleva määruse nõuete kohaselt samu meetodeid kasutades nagu juhul, kui N2O tekiks vastuvõtvas käitises endas.

Kui N2O villitakse või kasutatakse gaasina toodetes, nii et see eraldub väljaspool käitist, või kui see kantakse käitisest üle üksustesse, mis ei kuulu direktiivi 2003/87/EÜ kohaldamisalasse, arvatakse see selle käitise heiteks, kust see pärit on, välja arvatud need N2O kogused, mille suhtes selle käitise käitaja, kust N2O pärit on, suudab pädevale asutusele tõendada, et N2O hävitatakse sobivate saastetõrjeseadmetega.

2.   Ülekandva käitise käitaja esitab oma aastaheite aruandes vastuvõtva käitise tunnuskoodi, mida tunnustatakse kooskõlas direktiivi 2003/87/EÜ artikli 19 lõike 3 kohaselt vastuvõetud õigusaktidega, kui see on asjakohane.

Esimest lõiku kohaldatakse ka vastuvõtvale käitisele seoses ülekandva käitise tunnuskoodiga.

3.   Ühest käitisest teise üle kantud N2O koguse määramiseks kasutab käitaja mõõtmispõhist meetodit, sealhulgas kooskõlas artiklitega 43, 44 ja 45. Heiteallikas vastab mõõtmispunktile ja heidet väljendatakse ülekantud N2O kogusena.

4.   Ühest käitisest teise üle kantud N2O koguse määramiseks kasutab käitaja VIII lisa punktis 1 N2O-heitkoguste suhtes kindlaks määratud kõrgeimat määramistasandit.

Käitaja võib siiski kohaldada sellest ühe võrra madalamat määramistasandit, kui ta tõendab, et kõrgeima määramistasandi kohaldamine vastavalt VIII lisa punktile 1 ei ole tehniliselt teostatav või sellega kaasnevad põhjendamatud kulud.

5.   Käitajad võivad määrata käitisest ülekantavad N2O kogused nii ülekandva kui ka vastuvõtva käitise juures. Sellistel juhtudel kohaldatakse artikli 48 lõiget 3 mutatis mutandis.

1.   Õhusõiduki käitaja peab seirama ja andma aru lennutegevuse käigus tekkinud heitest kõikide direktiivi 2003/87/EÜ I lisa kohaldamisalasse kuuluvate lendude puhul, mida nimetatud õhusõiduki käitaja teostab aruandeperioodi jooksul ja mille eest õhusõiduki käitaja vastutab.

Selleks määrab õhusõiduki käitaja kõik lennud kalendriaastasse vastavalt nende väljumisajale koordineeritud maailmaaja järgi.

2.   Kui õhusõiduki käitaja kavatseb direktiivi 2003/87/EÜ artikli 3e või 3f alusel taotleda lubatud heitkoguse ühikute tasuta eraldamist, siis seirab ta ka samade lendude tonnkilomeetriandmeid vastavate seireaastate jooksul.

3.   Et teha kindlaks direktiivi 2003/87/EÜ artikli 3 punktis o esitatud määratlusele vastav õhusõiduki käitaja, kes vastutab lennu eest, kasutatakse lennuliikluse juhtimises kasutatavat kutsungit. Kutsung on üks järgmistest:

4.   Kui õhusõiduki käitaja ei ole teada, siis arvab pädev asutus õhusõiduki käitajaks selle omaniku, välja arvatud juhul, kui viimane tõendab vastutava õhusõiduki käitaja isikut.

1.   Hiljemalt neli kuud enne seda, kui õhusõiduki käitaja alustab direktiivi 2003/87/EÜ I lisa kohaldamisalasse kuuluvat lennutegevust, esitab ta pädevale asutusele seirekava heitkoguste seiramiseks ja aruandluseks kooskõlas artikliga 12.

Erandina esimesest lõigust esitab õhusõiduki käitaja, kes teostab esimest korda sellist direktiivi 2003/87/EÜ I lisa kohaldamisalasse kuuluvat lennutegevust, mida ei olnud võimalik ette näha neli kuud enne tegevuse algust, pädevale asutusele seirekava ilma põhjendamatu viivituseta, kuid mitte hiljem kui kuus nädalat pärast kõnealuse tegevuse teostamist. Õhusõiduki käitaja esitab pädevale asutusele piisavad põhjendused selle kohta, miks seirekava ei olnud võimalik neli kuud enne tegevuse algust esitada.

Kui direktiivi 2003/87/EÜ artiklis 18a osutatud haldav liikmesriik ei ole ette teada, esitab õhusõiduki käitaja seirekava viivitamata siis, kui teave haldava liikmesriigi pädeva asutuse kohta temani jõuab.

2.   Kui õhusõiduki käitaja kavatseb direktiivi 2003/87/EÜ artikli 3e või 3f alusel taotleda lubatud heitkoguse ühikute tasuta eraldamist, esitab ta seirekava ka tonnkilomeetriandmete seireks ja aruandluseks. See seirekava esitatakse hiljemalt neli kuud enne ühe järgmise perioodi algust:

1.   Õhusõiduki käitaja määrab lennutegevusest pärineva CO2 aastaheite, korrutades iga kütuse aastase tarbe, mis on väljendatud tonnides, vastava heitekoefitsiendiga.

2.   Õhusõiduki käitaja määrab iga lennu ja iga kütuseliigi puhul kütusetarbe, kaasa arvatud abimootoris kasutatud kütuse koguse. Selleks kasutab õhusõiduki käitaja ühte III lisa punktis 1 sätestatud meetoditest. Õhusõiduki käitaja valib meetodi, mis annab kõige täielikumaid ja õigeaegsemaid andmeid koos madalaima mõõtemääramatusega ning põhjendamatuid kulutusi tekitamata.

3.   Iga õhusõiduki käitaja määrab III lisa punktis 1 viidatud kütusepaakidesse võetud kütusekoguse, võttes arvesse ühte järgmistest:

4.   Õhusõiduki käitaja kasutab kütusepaakides oleva kütuse koguse määramiseks õhusõiduki pardal olevate mõõtesüsteemide andmeid, mis registreeritakse massi ja bilanssi käsitlevates dokumentides, õhusõiduki tehnilises päevikus või edastatakse õhusõiduki pardalt õhusõiduki käitajale elektrooniliselt.

5.   Kui kütusepaakidesse võetud või sinna jäänud kütusekogus määratakse mahuühikutes, mis on väljendatud liitrites, siis teisendab õhusõiduki käitaja selle koguse mahuühikutest massiühikutesse, kasutades tiheduse väärtusi. Õhusõiduki käitaja kasutab seda kütuse tihedust (mis võib olla tegelik väärtus või standardväärtus 0,8 kg/l), mida kasutatakse tegevuse ja ohutuse eesmärgil.

Tegeliku või standardtiheduse kasutamisest teavitamise menetlust kirjeldatakse seirekavas, kus viidatakse ka õhusõiduki käitaja asjakohastele dokumentidele.

6.   Lõikes 1 viidatud arvutuse korral kasutab õhusõiduki käitaja III lisa tabelis 1 sätestatud standardheitekoefitsiente.

Selles tabelis loetlemata kütuste jaoks määrab õhusõiduki käitaja heitekoefitsiendi vastavalt artiklile 32. Selliste kütuste puhul määratakse alumine kütteväärtus ja esitatakse memokirjena.

7.   Erandina lõikest 6 võib õhusõiduki käitaja pädeva asutuse nõusolekul tuletada kaubanduslike kütuste heitekoefitsiendi või selle aluseks oleva süsinikusisalduse või alumise kütteväärtuse kütuse tarnijalt saadud kõnealust kütust käsitlevatest ostudokumentidest, kui arvutus põhineb rahvusvaheliselt heaks kiidetud standarditel ning III lisa tabelis 1 loetletud heitekoefitsiente ei saa kohaldada.

1.   Õhusõiduki käitajaid, kelle õhusõidukid teevad vähem kui 243 lendu kolme järjestikuse neljakuulise perioodi jooksul, ja õhusõiduki käitajaid, kelle teostatud lendudest pärinev aastaheide on kokku vähem kui 25 000 tonni CO2, peetakse väikeheitetekitajateks.

2.   Erandina artiklist 53 võivad väikeheitetekitajad hinnata kütusekulu, kasutades Eurocontroli või muude asjakohaste organisatsioonide vahendeid, kui nende abil saab töödelda kõiki lennuliikluse jaoks olulisi andmeid ja vältida heitkoguste alahindamist.

Kasutatakse ainult vahendeid, mille on heaks kiitnud komisjon, sealhulgas modelleerimismeetodite ebatäpsuste parandamiseks kasutatavaid parandustegureid.

3.   Erandina artiklist 12 võib käesoleva artikli lõikes 2 osutatud vahendit kasutada sooviv väikeheitetekitaja esitada heite seirekavas ainult järgmise teabe:

Väikeheitetekitaja on vabastatud nõudest esitada artikli 12 lõike 1 kolmandas lõigus osutatud lisadokumente.

4.   Kui õhusõiduki käitaja kasutab ükskõik millist lõikes 2 viidatud vahenditest ja ületab lõikes 1 viidatud läviväärtuse aruandeaasta jooksul, siis annab õhusõiduki käitaja sellest pädevale asutusele viivitamata teada.

Õhusõiduki käitaja esitab viivitamata pädevale asutusele heakskiitmiseks seirekava olulised muudatused artikli 15 lõike 4 punkti a alapunkti iv tähenduses.

Pädev asutus lubab siiski õhusõiduki käitajal jätkata lõikes 2 viidatud vahendi kasutamist, kui õhusõiduki käitaja tõendab pädevale asutusele veenvalt, et lõikes 1 viidatud läviväärtust ei ole viimase viie aruandeperioodi jooksul juba ületatud ning alates järgmisest aruandeperioodist enam ei ületata.

1.   Õhusõiduki käitaja arvestab artikli 53 lõike 2 kohaselt seiremeetodi valimisel mõõtemääramatuse allikaid ja nendega seotud mõõtemääramatuse tasemeid.

2.   Õhusõiduki käitaja teeb korrapäraselt asjakohaseid kontrolle, sh kontrollib arvetes esitatud pardale võetud kütusekoguste ja pardasüsteemidega mõõdetud kütusekoguste omavahelist vastavust ning võtab märkimisväärsete kõrvalekaldumiste avastamisel parandusmeetmed.

1.   Kui õhusõiduki käitaja kavatseb direktiivi 2003/87/EÜ artikli 3e või 3f alusel taotleda lubatud heitkoguse ühikute tasuta eraldamist, siis seirab ta kõikide direktiivi 2003/87/EÜ I lisaga hõlmatud lendude tonnkilomeetriandmeid taotluse seisukohast asjakohaste seireaastate jooksul.

2.   Õhusõiduki käitaja arvutab tonnkilomeetriandmed, korrutades III lisa punkti 3 alusel arvutatud ja kilomeetrites (km) väljendatud vahemaa nimikoormusega, mis on lasti, posti, reisijate ja registreeritud pagasi massi summa väljendatuna tonnides (t).

3.   Lasti ja posti massi arvutamiseks kasutab õhusõiduki käitaja asjaomaste lendude jaoks massi ja bilanssi käsitlevates dokumentides esitatud tegelikku või standardmassi.

Õhusõiduki käitajad, kellelt ei nõuta massi ja bilanssi käsitlevaid dokumente, esitavad seirekavas sobiva meetodi lasti ja posti massi määramiseks, jättes kõrvale nimikoormuse hulka mitte kuuluvate kaubaaluste ja konteinerite massi ning ekspluatatsioonimassi.

4.   Reisijate massi määramiseks kasutab õhusõiduki käitaja ühte järgmist määramistasandit:

Valitud määramistasandit kohaldatakse siiski kõigile lendudele seireaastatel, mis on direktiivi 2003/87/EÜ artiklites 3e või 3f kohaste taotluste seisukohast asjakohased.

1.   Käitaja või õhusõiduki käitaja võtab kasvuhoonegaaside heite seireks ja aruandluseks kasutusele kirjalikud andmekäsitluse menetlused ning dokumenteerib, rakendab ja hoiab neid käigus ning tagab, et andmekäsitluse tulemusel koostatud aastaheite aruanne ei sisalda väärkajastamisi ning on vastavuses seirekava, kõnealuste kirjalike menetluste ja käesoleva määrusega.

Kui õhusõiduki käitaja kavatseb direktiivi 2003/87/EÜ artikli 3e või 3f alusel taotleda lubatud heitkoguse ühikute tasuta eraldamist, siis kohaldatakse esimest lõiku ka tonnkilomeetriandmete seire ja aruandluse suhtes.

2.   Seirekavas sisalduvad kirjalike andmekäsitluse menetluste kirjeldused peavad hõlmama vähemalt järgmisi andmeelemente:

1.   Käitaja või õhusõiduki käitaja kehtestab tõhusa kontrollisüsteemi ning dokumenteerib, rakendab ja hoiab seda käigus tagamaks, et andmekäsitluse tulemusel koostatud aastaheite aruanne ja vajaduse korral tonnkilomeetriaruanne ei sisalda väärkajastamisi ning on vastavuses seirekava ja käesoleva määrusega.

2.   Lõikes 1 osutatud kontrollisüsteem hõlmab järgmist:

3.   Lõike 2 punktis b osutatud kontrollimeetmetega seotud kirjalike menetluste alla kuulub vähemalt järgmine:

4.   Käitaja või õhusõiduki käitaja jälgib kontrollsüsteemi tõhusust, sealhulgas siserevisjonide kaudu ning võttes arvesse tõendaja leide aastaheite aruannete ja vajaduse korral tonnkilomeetriaruannete tõendamisel, mida tehakse vastavalt rakendusmäärusele (EL) 2018/2067.

Kui leitakse, et kontrollisüsteem ei ole tõhus või ei vasta kindlakstehtud riskidele, siis püüab käitaja või õhusõiduki käitaja kontrollsüsteemi parandada ning seirekava või selle aluseks olevaid kirjalikke andmekäsitluse, riskihindamise ja kontrollimeetmete menetlusi uuendada.

1.   Artikli 59 lõike 3 punkti a kohaldamisel tagab käitaja kõigi asjakohaste mõõteseadmete kalibreerimise, reguleerimise ja kontrollimise regulaarsete ajavahemike tagant, sealhulgas enne kasutamist, ning nende võrdlemise rahvusvahelistel mõõtestandarditel põhinevate kättesaadavate etalonidega vastavalt käesoleva määruse nõuetele ja proportsionaalselt kindlakstehtud riskidega.

Kui mõõteseadmete osi ei ole võimalik kalibreerida, siis märgib käitaja need seirekavas ära ja pakub välja muud kontrollimeetmed.

Kui leitakse, et seadmed ei vasta nõutud töövõimele, siis võtab käitaja viivitamata vajalikud parandusmeetmed.

2.   Heitkoguste pidevmõõtesüsteemide puhul rakendab käitaja kvaliteedi tagamise meetmeid kooskõlas standardiga „Automaatsete mõõtesüsteemide kvaliteedi tagamine“ (EN 14181), sealhulgas vähemalt kord aastas standardmeetoditega tehtavate paralleelmõõtmistega, mida teevad pädevad töötajad.

Kui selline kvaliteedi tagamine nõuab kalibreerimiseks ja toimivuskontrollideks vajalike parameetritena heite piirnorme, siis kasutatakse piirnormide asendusandmetena kasvuhoonegaasi aasta keskmisi tunnikontsentratsioone. Kui käitaja leiab kvaliteedi tagamise nõuetele mittevastavuse, sealhulgas leiab, et tuleb teostada uus kalibreerimine, siis annab ta sellest pädevale asutusele teada ning võtab viivitamata parandusmeetmed.

1.   Artikli 59 lõike 3 punkti d kohaldamisel vaatab käitaja või õhusõiduki käitaja artikli 59 lõike 2 punktis a osutatud riskihindamise käigus kindlaks tehtud omariskide ja kontrolliriskide alusel üle ja valideerib artiklis 58 osutatud andmekäsitluse tulemusel kogutud andmed.

Andmete ülevaatamine ja valideerimine peab hõlmama vähemalt järgmist:

2.   Käitaja või õhusõiduki käitaja tagab võimaluste piires, et ülevaatamise ja valideerimise osana andmete kõrvalejätmise kriteeriumid on ette teada. Selleks peavad andmete kõrvalejätmise kriteeriumid olema sätestatud asjakohaste kirjalike menetluste dokumentides.

1.   Kui leitakse, et osa artiklis 58 osutatud andmekäsitlusest või artiklis 59 osutatud kontrollimeetmetest ei toimi tõhusalt või toimib väljaspool kõnealuse andmekäsitluse ja kontrollimeetmete menetlusdokumentides sätestatud piire, teeb käitaja või õhusõiduki käitaja kohe asjakohased parandused ja parandab kõrvale jäetud andmed, vältides heitkoguste alahindamist.

2.   Lõike 1 kohaldamisel jätkab käitaja või õhusõiduki käitaja vähemalt kõigi järgmiste tegevustega:

3.   Käitaja või õhusõiduki käitaja teeb käesoleva artikli lõikes 1 viidatud parandused ja võtab nimetatud lõikes osutatud parandusmeetmed selliselt, et need oleksid vastavuses artiklis 59 osutatud riski hindamise käigus kindlaks tehtud omariskide ja kontrolliriskidega.

1.   Kui käitise heitkoguste määramiseks vajalikud andmed puuduvad, siis kasutab käitaja asjakohast hindamismeetodit, et määrata vastavat ajavahemikku ja puuduvat parameetrit käsitlevad konservatiivsed asendusandmed.

Kui käitaja ei ole hindamismeetodit kirjaliku menetlusena sätestanud, siis kehtestab käitaja sellise kirjaliku menetluse ja esitab seirekava asjakohase muudatuse pädevale asutusele heakskiitmiseks kooskõlas artikliga 15.

2.   Kui õhusõiduki käitaja ühe või enama lennu heitkoguste määramiseks vajalikud andmed puuduvad, siis kasutab õhusõiduki käitaja vastava ajavahemiku kohta asendusandmeid, mis on välja arvutatud seirekavas kindlaksmääratud alternatiivse meetodiga.

Kui käesoleva lõike esimeses lõigus sätestatud meetodiga ei ole võimalik asendusandmeid määrata, siis võib õhusõiduki käitaja selle lennu või nende lendude heidet hinnata kütusetarbe alusel artikli 55 lõikes 2 osutatud vahendi abil.

Kui esimeses kahes lõigus osutatud andmelünkadega lennud moodustavad rohkem kui 5 % aastas tehtud lendudest, mille kohta aruanne esitatakse, teavitab käitaja sellest viivitamata pädevat asutust ja võtab seiremeetodi tõhustamiseks parandusmeetmeid.

1.   Käitaja või õhusõiduki käitaja säilitab kõik asjakohased andmed ja teabe, sealhulgas IX lisas loetletud teabe, vähemalt viimase kümne aasta kohta.

Dokumenteeritud ja arhiveeritud seireandmed peavad võimaldama aastaheite aruannete või tonnkilomeetriaruannete tõendamist vastavalt rakendusmäärusele (EL) 2018/2067. Käitaja või õhusõiduki käitaja esitatud andmed, mida säilitatakse pädeva asutuse loodud elektroonilises aruandlus- ja andmehaldussüsteemis, võib arvata käitaja või õhusõiduki käitaja säilitatud andmeteks, kui tal on neile andmetele juurdepääs.

2.   Käitaja või õhusõiduki käitaja tagab, et asjakohased dokumendid on kättesaadavad andmekäsitluse ja kontrollimeetmete teostamiseks vajalikul ajal ja vajalikus kohas.

Käitaja või õhusõiduki käitaja teeb kõnealused dokumendid nõudmisel kättesaadavaks pädevale asutusele ning tõendajale, kes tõendab heitearuannet või tonnkilomeetriaruannet kooskõlas rakendusmäärusega (EL) 2018/2067.

1.   Käitaja või õhusõiduki käitaja esitab pädevale asutusele iga aasta 31. märtsiks heitearuande, mis hõlmab aruandeperioodi aastaheidet ja on tõendatud kooskõlas rakendusmäärusega (EL) 2018/2067.

Pädev asutus võib käitajalt või õhusõiduki käitajalt nõuda tõendatud aastaheite aruande esitamist varem kui 31. märtsiks, ent mitte varem kui 28. veebruariks.

2.   Kui õhusõiduki käitaja otsustab taotleda lubatud heitkoguse ühikute tasuta eraldamist vastavalt direktiivi 2003/87/EÜ artiklile 3e või 3f, siis esitab õhusõiduki käitaja pädevale asutusele sama direktiivi artiklis 3e või 3f osutatud seireaastale järgneva aasta 31. märtsiks tonnkilomeetriaruande, mis hõlmab seireaasta tonnkilomeetriandmeid ja on tõendatud kooskõlas rakendusmäärusega (EL) 2018/2067.

3.   Aastaheite aruanded ja tonnkilomeetriaruanded sisaldavad vähemalt X lisas esitatud teavet.

1.   Iga käitaja või õhusõiduki käitaja kontrollib regulaarselt, kas kasutatavat seiremeetodit saab täiustada.

Käitise käitaja esitab vajaduse korral lõikes 2 või 3 nimetatud teavet sisaldava aruande pädevale asutusele kinnitamiseks järgmisteks tähtpäevadeks:

Pädev asutus võib siiski määrata aruande esitamiseks muu kuupäeva, mis ei tohi olla hilisem kui sama aasta 30. september.

Erandina teisest ja kolmandast lõigust ning ilma et see piiraks esimese lõigu kohaldamist võib pädev asutus koos seirekava või parandusaruandega heaks kiita teise lõigu kohaselt kohaldatava tähtaja pikendamise, kui käitaja tõendab pädevale asutusele artikli 12 kohaselt seirekava esitades, artikli 15 kohaselt muudatustest teatades või käesoleva artikli kohaselt parandusaruannet esitades, et põhjendamatute kulude või parandusmeetmete tehnilise teostamatuse põhjused püsivad pikema aja jooksul. Pikendamisel võetakse arvesse nende aastate arvu, mille kohta käitaja tõendeid esitab. Parandusaruannete vaheline ajavahemik ei ületa C-kategooria käitise puhul kolme aastat, B-kategooria käitise puhul nelja aastat ja A-kategooria käitise puhul viit aastat.

2.   Kui käitaja ei kasuta vähemalt artikli 26 lõike 1 esimese lõigu kohaselt suurte ja väikeste lähtevoogude puhul nõutavaid määramistasandeid ja artikli 41 kohaselt heiteallikate puhul nõutavaid määramistasandeid, siis põhjendab käitaja, miks nõutavate määramistasandite kasutamine ei oleks tehniliselt teostatav või tekitaks põhjendamatuid kulusid.

Kui siiski leitakse tõendeid, et kõnealuste määramistasanditeni jõudmiseks vajalikud meetmed on muutunud tehniliselt teostatavaks ega tekita enam põhjendamatuid kulusid, siis teatab käitaja pädevale asutusele kooskõlas artikliga 15 seirekava asjakohastest muudatustest ning esitab seotud meetmete ja nende võtmise aja ettepanekud.

3.   Kui käitaja kasutab artiklis 22 osutatud varuseiremeetodit, peab ta esitama põhjused, miks ei ole vähemalt 1. määramistasandi kohaldamine ühele või mitmele suurele või väiksele lähtevoole tehniliselt teostatav või tooks kaasa põhjendamatud kulud.

Kui siiski leitakse tõendeid, et kõnealuste lähtevoogude korral vähemalt 1. määramistasandini jõudmiseks vajalikud meetmed on muutunud tehniliselt teostatavaks ega tekita enam põhjendamatuid kulusid, siis teatab käitaja pädevale asutusele kooskõlas artikliga 15 seirekava asjakohastest muudatustest ning esitab ettepanekud asjaomaste meetmete ja nende võtmise aja kohta.

4.   Kui tõendamisaruandes, mis on koostatud kooskõlas rakendusmäärusega (EL) 2018/2067, on ära toodud olulised mittevastavused või soovitused kõnealuse rakendusmääruse artiklites 27, 29 ja 30 osutatud paranduste tegemiseks, siis esitab käitaja või õhusõiduki käitaja pädevale asutusele heakskiidu saamiseks aruande selle aasta 30. juuniks, mil tõendaja tõendamisaruande esitas. Aruandes kirjeldatakse, kuidas ja millal käitaja või õhusõiduki käitaja on tõendaja avastatud mittevastavused parandanud või kavatseb neid parandada ja parandusettepanekuid rakendada.

Pädev asutus võib määrata käesolevas lõikes viidatud aruande esitamiseks muu kuupäeva, mis ei tohi olla hilisem kui sama aasta 30. september. Kui see on kohaldatav, siis võidakse kõnealune aruanne kombineerida aruandega, millele on viidatud käesoleva artikli lõikes 1.

Kui parandusettepanekute rakendamine ei tõhustaks kasutatavaid seiremeetodeid, siis esitab käitaja põhjused, miks see nii on. Kui parandusettepanekute rakendamisega kaasneksid põhjendamatud kulud, siis esitab käitaja või õhusõiduki käitaja tõendid kulude põhjendamatuse kohta.

5.   Käesoleva artikli lõiget 4 ei kohaldata, kui käitaja või õhusõiduki käitaja on kõik mittevastavused kõrvaldanud ja parandusettepanekud rakendanud ning esitanud enne lõike 4 kohaselt määratud tähtaega pädevale asutusele käesoleva määruse artikli 15 kohaselt heakskiitmiseks seirekava asjakohased muudatused.

1.   Pädev asutus annab käitise või õhusõiduki käitaja heitele konservatiivse hinnangu mis tahes järgmises olukorras:

2.   Kui tõendaja on rakendusmääruse (EL) 2018/2067 kohases tõendamisaruandes välja toonud väheolulised väärkajastamised, mida käitaja või õhusõiduki käitaja ei ole enne tõendamisaruande esitamist parandanud, siis hindab pädev asutus neid väärkajastamisi ning annab vajaduse korral käitise või õhusõiduki käitaja heitele konservatiivse hinnangu. Pädev asutus teavitab käitajat või õhusõiduki käitajat, kas ja milliseid parandusi on aastaheite aruandes vaja teha. Käitaja või õhusõiduki käitaja peab tegema selle teabe tõendajale kättesaadavaks.

3.   Liikmesriigid kehtestavad tõhusa teabevahetuse seirekavade kinnitamise eest vastutavate pädevate asutuste ja aastaheite aruannete vastuvõtmise eest vastutavate pädevate asutuste vahel.

1.   Aasta koguheide esitatakse ümardatud CO2 või CO2(e) tonnides.

Tonnkilomeetrid esitatakse tonnkilomeetrite ümardatud väärtustena.

2.   Kõik heite arvutamiseks kasutatud muutujad ümardatakse selle arvuni, mis on oluline heitkoguste arvutamiseks ja aruandluseks.

3.   Kõik lendu käsitlevad andmed ümardatakse selle arvuni, mis on oluline vahemaa ja nimikoormuse arvutamiseks artikli 57 kohaselt ning tonnkilomeetriandmete aruandluseks.

1.   Liikmesriik võib nõuda käitajalt või õhusõiduki käitajalt seirekavade ja seirekava muudatuste, aastaheite aruannete, tonnkilomeetriaruannete, tõendamisaruannete ja parandusaruannete esitamisel elektrooniliste vormide või konkreetsete failivormingute kasutamist.

Need liikmesriikide kehtestatud vormid või failivormingu spetsifikatsioonid peavad sisaldama vähemalt teavet, mis sisaldub komisjoni avaldatud elektroonilistes vormides või failivormingu spetsifikatsioonides.

2.   Lõike 1 teises lõigus viidatud vormide või failivormingu spetsifikatsioonide kehtestamisel võivad liikmesriigid valida ühe allpool nimetatud võimaluse või mõlemad allpool nimetatud võimalused:

1.   Kui liikmesriik otsustab kasutada elektrooniliseks andmevahetuseks automaatseid süsteeme, mis põhinevad artikli 74 lõike 2 punkti a kohastel failivormingu spetsifikatsioonidel, siis peavad need süsteemid tehnoloogia hetkeseisule vastavate tehnoloogiliste meetodite rakendamise tulemusena kulutõhusalt tagama:

2.   Kõik artikli 74 lõike 2 punkti a kohastel failivormingu spetsifikatsioonidel põhinevad automaatsed süsteemid, mida liikmesriik kasutab suhtluseks pädeva asutuse, käitaja ja õhusõiduki käitaja ning tõendaja ja riikliku akrediteerimisasutuse vahel rakendusmääruse (EL) 2018/2067 tähenduses, peavad tehnoloogia hetkeseisule vastavate tehnoloogiliste meetodite rakendamise tulemusena vastama järgmistele talitlusega mitteseotud nõuetele:

1.   Määrus (EL) nr 601/2012 tunnistatakse kehtetuks alates 1. jaanuarist 2021.

Viiteid kehtetuks tunnistatud määrusele käsitatakse viidetena käesolevale määrusele ja neid loetakse vastavalt XI lisas esitatud vastavustabelile.

2.   Määruse (EL) nr 601/2012 sätteid kohaldatakse jätkuvalt enne 1. jaanuari 2021 tekkiva heite ja vajaduse korral enne nimetatud kuupäeva kogutud tegevusandmete seirele, aruandlusele ja tõendamisele.