Accept Refuse

EUR-Lex Access to European Union law

Back to EUR-Lex homepage

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 32014L0107

Nõukogu direktiiv 2014/107/EL, 9. detsember 2014 , millega muudetakse direktiivi 2011/16/EL seoses kohustusliku automaatse teabevahetusega maksustamise valdkonnas

OJ L 359, 16.12.2014, p. 1–29 (BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, HR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)

In force

ELI: http://data.europa.eu/eli/dir/2014/107/oj

16.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 359/1


NÕUKOGU DIREKTIIV 2014/107/EL,

9. detsember 2014,

millega muudetakse direktiivi 2011/16/EL seoses kohustusliku automaatse teabevahetusega maksustamise valdkonnas

EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 115,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi arvamust,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust (1),

toimides seadusandliku erimenetluse kohaselt

ning arvestades järgmist:

(1)

Viimastel aastatel on piiriüleste maksupettuste ja piiriülese maksudest kõrvalehoidumisega seotud probleemide hulk märgatavalt suurenenud ning see on muutunud suureks mureküsimuseks nii liidus kui üleilmsel tasandil. Deklareerimata ja maksustamata tulud vähendavad märkimisväärselt riikide maksutulusid. Seetõttu on äärmiselt oluline suurendada maksude kogumise tõhusust ja tulemuslikkust. Automaatne teabevahetus on selles valdkonnas oluline töövahend ning oma 6. detsembri 2012. aasta teatises, mis sisaldas maksupettuste ja maksudest kõrvalehoidumise vastase võitluse tõhustamise tegevuskava, rõhutas komisjon vajadust edendada jõuliselt automaatset teabevahetust kui tulevast Euroopa ja rahvusvahelist standardit maksudealase läbipaistvuse ja maksudealase teabe vahetamise alal.

(2)

Automaatse teabevahetuse kui piiriüleste maksupettuste ja piiriülese maksudest kõrvalehoidumise vastu võitlemise vahendi tähtsust on hiljuti tunnustatud ka rahvusvahelisel tasandil (G20 ja G8). Pärast Ameerika Ühendriikide ja mitme muu riigi (sh kõik liikmesriigid) vahel peetud läbirääkimisi kahepoolsete automaatse teabevahetuse lepingute üle Ameerika Ühendriikide välisarvetega seotud maksukohustuste täitmise seaduse (FATCA) rakendamiseks volitas G20 Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) võtma need lepingud aluseks, et töötada välja automaatse maksualase teabevahetuse ühtne ülemaailmne standard.

(3)

22. mail 2013 väljendas Euroopa Ülemkogu soovi, et automaatset teabevahetust laiendataks nii liidu kui ka ülemaailmsel tasandil, pidades silmas maksupettuste, maksudest kõrvalehoidumise ja agressiivse maksuplaneerimise vastast võitlust. Euroopa Ülemkogu väljendas heameelt ka G20, G8 ja OECD käimasolevate jõupingutuste üle arendada välja finantskontode maksualase teabe automaatse vahetuse ülemaailmne standard.

(4)

OECD avaldas 2014. aasta veebruaris finantskontode maksualase teabe automaatse vahetuse ühtse ülemaailmse standardi põhielemendid, nimelt pädeva asutuse mudellepingu ja ühtse aruandluse standardi, mille kinnitasid hiljem G20 rahandusministrid ja keskpankade juhid. OECD nõukogu avaldas 2014. aasta juulis täieliku ülemaailmse standardi, sealhulgas selle ülejäänud elemendid, nimelt pädeva asutuse mudellepingu ja ühtse aruandluse standardi kommentaarid ning infotehnoloogiaga seotud korra ülemaailmse standardi rakendamiseks. G20 rahandusministrid ja keskpankade juhid kinnitasid kogu ülemaailmse standardite paketi 2014. aasta septembris.

(5)

Nõukogu direktiivis 2011/16/EL (2) on juba sätestatud kohustuslik liikmesriikidevaheline automaatne teabevahetus teatavate selliste peamiselt mittefinantsilist laadi tulu ja kapitali kategooriate puhul, mida maksumaksjad hoiavad muudes liikmesriikides kui nende elukohariik. Samuti kehtestatakse sellega järkjärguline lähenemisviis automaatse teabevahetuse tõhustamiseks, laiendades seda astmeliselt uutele tulu- ja kapitalikategooriatele ning jättes välja tingimuse, et teavet tuleb vahetada ainult siis, kui see on kättesaadav. Võttes arvesse üha suuremaid võimalusi investeerida välismaal paljudesse erinevatesse finantstoodetesse, on olemasolevad liidu ja rahvusvahelised maksustamisalase halduskoostöö vahendid praeguseks muutunud piiriüleste maksupettuste ja piiriülese maksudest kõrvalehoidumise vastu võitlemisel vähem tõhusaks.

(6)

Nagu Euroopa Ülemkogu taotluses rõhutatakse, on asjakohane direktiivi 2011/16/EL artikli 8 lõikes 5 juba ette nähtud automaatse teabevahetuse laiendamine seoses teiste liikmesriikide residentidega ajaliselt ettepoole tuua. Liidu algatus tagab sidusa, järjepideva ja kõikehõlmava üleliidulise lähenemisviisi automaatsele teabevahetusele siseturul, mis tooks kaasa kulude kokkuhoiu nii maksuametitele kui majandustegevuses osalejatele.

(7)

Asjaolu, et liikmesriigid on sõlminud või sõlmivad varsti Ameerika Ühendriikidega FATCAga seotud lepingu, tähendab, et nad näevad praegu või tulevikus ette direktiivi 2011/16/EL artikli 19 tähenduses laiema koostöö ning peavad praegu või edaspidi tegema sellist laiemat koostööd ka teiste liikmesriikidega.

(8)

Paralleelsete ja koordineerimata lepingute sõlmimine liikmesriikide poolt vastavalt direktiivi 2011/16/EL artiklile 19 võib tuua kaasa moonutusi, mis kahjustavad siseturu sujuvat toimimist. Automaatse teabevahetuse laiendamise korral üleliidulise õigusakti alusel ei oleks liikmesriikidel enam vaja seda artiklit rakendada, et sõlmida kahepoolseid või mitmepoolseid lepinguid, mida saab asjaomaste liidu õigusaktide puudumisel pidada samas valdkonnas asjakohaseks.

(9)

Kulude ja halduskoormuse vähendamiseks nii maksuametite kui ka ettevõtjate jaoks on ka väga oluline tagada, et automaatse teabevahetuse laiendatud kohaldamisala liidus oleks kooskõlas arengutega rahvusvahelisel tasandil. Selle eesmärgi saavutamiseks peaksid liikmesriigid nõudma oma finantsasutustelt, et nad rakendaksid aruandlus- ja hoolsusmeetmete eeskirju, mis on täielikult kooskõlas OECD poolt välja töötatud ühtses aruandluse standardis sisalduvate eeskirjadega. Lisaks tuleks direktiivi 2011/16/EL artikli 8 kohaldamisala laiendada nii, et see hõlmaks sama teavet, mis sisaldub OECD pädeva asutuse mudellepingus ja ühtses aruandluse standardis. Eeldatavalt oleks igal liikmesriigil ainult üks loetelu riigisiseselt määratletud mittearuandekohustuslike finantsasutuste ja välistatud kontode kohta, mida ta kasutaks nii käesoleva direktiivi rakendamisel kui ka muude ülemaailmset standardit rakendavate lepingute kohaldamisel.

(10)

Käesoleva direktiiviga hõlmatud aruandekohustuslike finantsasutuste ja avaldatavate kontode kategooriad on loodud eesmärgiga piirata maksumaksjate võimalusi vältida nende kohta andmete edastamist selliselt, et nad paigutavad oma vara ümber sellistesse finantsasutustesse või investeerivad sellistesse finantstoodetesse, mis käesoleva direktiivi kohaldamisalasse ei kuulu. Sellest hoolimata tuleks käesoleva direktiivi kohaldamisalast välja jätta teatavad finantsasutused ja kontod, mille puhul oht, et neid kasutatakse maksudest kõrvalehoidumiseks, on väike. Künnised tuleks käesolevast direktiivist üldiselt välja jätta, kuna nendest on võimalik kontode eri finantsasutustesse jaotamise abil hõlpsasti kõrvale hoida. Finantsteave, mille kohta tuleb aruanne esitada ja mida tuleb vahetada, ei peaks hõlmama mitte ainult kogu asjakohast tulu (intressid, dividendid ja muu sarnane tulu), vaid ka kontojääke ja finantsvarade müügist saadavat tulu, et lahendada olukordi, kus maksumaksja püüab peita kapitali, mis on iseenesest sissetulek, või vara, millelt maksude maksmisest on kõrvale hoidutud. Seetõttu on käesoleva direktiivi alusel toimuv andmete töötlemine vajalik ja proportsionaalne selleks, et võimaldada liikmesriikide maksuametitel õigesti ja kahtluseta kindlaks teha asjaomased maksumaksjad, hallata ja jõustada oma maksualaseid õigusakte piiriülestes olukordades, hinnata maksudest kõrvalehoidumise tõenäosust ja vältida tarbetuid edasisi uurimisi.

(11)

Aruandekohustuslikud finantsasutused võivad täita oma teavitamiskohustusi füüsilisest isikust avaldatavate isikute suhtes, järgides teabe edastamist ja sealhulgas selle edastamise sagedust reguleerivat üksikasjalikku korda, mis on sätestatud nende finantsasutuste sise-eeskirjades kooskõlas siseriikliku õigusega.

(12)

Aruandekohustuslikud finantsasutused ning teavet saatvad ja teavet saavad liikmesriigid oma pädevuse ulatuses, mis neil vastutavate töötlejatena on, ei peaks säilitama käesoleva direktiivi kohaselt töödeldavaid andmeid kauem, kui on vaja selle eesmärkide saavutamiseks. Võttes arvesse liikmesriikide õigusaktide erinevust, tuleks maksimaalne säilitamisperiood kehtestada vastavalt iga vastutava töötleja siseriiklikes maksualastes õigusaktides sätestatud aegumistähtaegadele.

(13)

Käesoleva direktiivi rakendamisel peaksid liikmesriigid kasutama OECD poolt välja töötatud pädeva asutuse mudellepingu ja ühtse aruandluse standardi kommentaare näidete või tõlgenduste allikana ning selleks, et tagada ühetaoline kohaldamine kõigis liikmesriikides. Liidu meetmete võtmisel selles valdkonnas tuleks jätkuvalt eelkõige arvestada tulevast arengut OECD tasandil.

(14)

Tingimust, et automaatse teabevahetuse eelduseks võib olla taotletava teabe kättesaadavus, nagu nähakse ette direktiivi 2011/16/EL artikli 8 lõikes 1, ei tuleks kohaldada käesoleva direktiiviga direktiivi 2011/16/EL lisatavatele uutele andmetele.

(15)

Viide künnisele direktiivi 2011/16/EL artikli 8 lõikes 3 tuleks välja jätta, sest tundub, et seda künnist pole võimalik praktikas rakendada.

(16)

Teabe kättesaadavuse tingimuse läbivaatamist, mis tehakse aastal 2017, tuleks laiendada kõigile direktiivi 2011/16/EL artikli 8 lõikes 1 nimetatud viiele kategooriale, nii et oleks võimalik käsitleda kõigi liikmesriikide teabevahetust kõigi nende kategooriate kohta.

(17)

Käesolevas direktiivis austatakse põhiõigusi ja järgitakse eelkõige Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtteid, sealhulgas õigust isikuandmete kaitsele.

(18)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärki, nimelt tõhusat liikmesriikidevaheliste halduskoostööd tingimustel, mis sobib kokku siseturu nõuetekohase toimimisega, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning nõutava ühetaolisuse ja tõhususe tõttu on seda parem saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv selle eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(19)

Olemasolevate struktuuriliste erinevuste tõttu peaks Austrial olema lubatud vahetada käesoleva direktiivi alusel esimest korda automaatselt teavet hiljemalt 30. septembril 2018, mitte 30. septembril 2017.

(20)

Direktiivi 2011/16/EL tuleks seetõttu vastavalt muuta,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

Artikkel 1

Direktiivi 2011/16/EL muudetakse järgmiselt.

1)

Artikli 3 punkt 9 asendatakse järgmisega:

„9)   „automaatne teabevahetus”— teiste liikmesriikide residente käsitleva eelnevalt määratletud teabe korrapärane edastamine vastavale elukohaliikmesriigile eelneva taotluseta ja eelnevalt kindlaksmääratud korrapäraste ajavahemike tagant. Artikli 8 kontekstis tähendab kättesaadav teave teavet edastava liikmesriigi maksutoimikus olevat teavet, mis on kättesaadav vastavalt kõnealuses liikmesriigis teabe kogumist ja töötlemist käsitlevatele menetlustele. Artikli 8 lõike 3a, artikli 8 lõike 7a, artikli 21 lõike 2 ja artikli 25 lõigete 2 ja 3 kontekstis on mõistetel see tähendus, mis neil on I lisas esitatud vastavate määratluste kohaselt.”

2)

Artiklit 8 muudetakse järgmiselt:

a)

lõige 3 asendatakse järgmisega:

„3.   Liikmesriigi pädev asutus võib teatada mis tahes muu liikmesriigi pädevale asutusele, et ta ei soovi saada teavet ühe või mitme käesoleva artikli lõikes 1 nimetatud tulu- ja kapitalikategooria kohta. Liikmesriik teavitab sellest ka komisjoni.

Kui liikmesriik ei teavita komisjoni ühestki konkreetsest kategooriast, mille kohta tal on kättesaadavat teavet, siis võib eeldada, et ta ei soovi lõike 1 kohaselt teavet saada.”

;

b)

lisatakse järgmine lõige:

„3a.   Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed, et nõuda oma aruandekohustuslikelt finantsasutustelt I ja II lisas esitatud aruandlus- ja hoolsusmeetmete eeskirjade täitmist ning tagada selliste eeskirjade tõhus rakendamine ja täitmine vastavalt I lisa IX jaole.

I ja II lisas esitatud rakendatavate aruandlus- ja hoolsusmeetmete eeskirjade kohaselt edastab iga liikmesriigi pädev asutus automaatset teabevahetust kasutades lõike 6 punktis b nimetatud tähtaja jooksul mis tahes teise liikmesriigi pädevale asutusele avaldatava kontoga seotud järgneva teabe 1. jaanuarist 2016 algavate maksustamisperioodide kohta:

a)

iga sellise avaldatava isiku puhul, kes on konto omanik, nimi, aadress, maksukohustuslase identifitseerimisnumber(numbrid) ning füüsilise isiku puhul sünnikoht ja -aeg, ning mis tahes ettevõtte puhul, kes on konto omanik ja kelle kohta tehakse pärast lisades sisalduvate hoolsusmeetmete eeskirjade kohaldamist kindlaks, et tal on üks või enam avaldatavast isikust kontrollivat isikut, ettevõtte nimi, aadress, maksukohustuslase identifitseerimisnumber(numbrid) ning iga avaldatava isiku nimi, aadress, maksukohustuslase identifitseerimisnumber(numbrid) ja sünnikoht ja -aeg;

b)

kontonumber (või kui kontonumber puudub, selle toimiv ekvivalent);

c)

aruandekohustusliku finantsasutuse nimi ja identifitseerimisnumber (kui see on olemas);

d)

konto jääk või väärtus (sh rahalise väärtusega kindlustuslepingu või annuiteedilepingu puhul rahaline väärtus või tagasiostuväärtus) asjaomase kalendriaasta lõpu või muu asjakohase aruandlusperioodi lõpu seisuga või, kui konto suleti kõnealuse aasta või perioodi jooksul, siis konto sulgemise seisuga;

e)

mis tahes hoidmiskonto puhul:

i)

intresside brutosumma, dividendide brutosumma ja kontol olevate varadega seotud muude sissetulekute brutosumma, mis on kontole (või seoses kontoga) makstud või krediteeritud kalendriaasta või muu asjakohase aruandlusperioodi jooksul, ning

ii)

finantsvara müügist või lunastamisest saadud brutotulu, mis on makstud või krediteeritud kontole kalendriaasta või muu asjakohase aruandlusperioodi jooksul ja mille suhtes aruandekohustuslik finantsasutus tegutses hoidmisühingu, maakleri, esindajakonto omanikuna või muul viisil konto omaniku esindajana;

f)

hoiusekonto puhul kalendriaasta või muu asjakohase aruandlusperioodi jooksul kontole makstud või krediteeritud intresside brutosumma ning

g)

punktis e või f kirjeldamata konto puhul brutosumma, mis on makstud või krediteeritud konto omanikule seoses kontoga kalendriaasta või muu asjakohase aruandlusperioodi jooksul, millega seoses aruandekohustuslik finantsasutus on kohustatud isik või võlgnik, sealhulgas konto omanikule makstud lunastusmaksete kogusumma kalendriaasta või muu asjakohase aruandlusperioodi jooksul.

Kui käesolevas lõikes või lisades ei ole ette nähtud teisiti, määratakse avaldatava kontoga seotud väljamaksete summa ja liik käesoleva lõike kohaselt toimuva teabevahetuse puhul kindlaks kooskõlas teavet edastava liikmesriigi siseriiklike õigusaktidega.

Käesoleva lõike esimene ja teine lõik on ülimuslikud lõike 1 punkti c ja mis tahes muude liidu õigusaktide, sealhulgas nõukogu direktiivi 2003/48/EÜ (3) suhtes sellisel määral, mil kõnealune teabevahetus kuuluks lõike 1 punkti c või mis tahes muude liidu õigusaktide, sealhulgas direktiivi 2003/48/EÜ kohaldamisalasse.

(3)  Nõukogu 3. juuni 2003. aasta direktiiv 2003/48/EÜ hoiuste intresside maksustamise kohta (ELT L 157, 26.6.2003, lk 38).”"

;

c)

lõige 5 asendatakse järgmisega:

„5.   Komisjon esitab enne 1. juulit 2017 aruande, milles esitatakse ülevaade ja hinnang saadud statistika ja teabe kohta, mis on seotud selliste küsimustega nagu automaatsest teabevahetusest haldustegevuse ja muuga seoses saadav asjakohane tulu ja tehtav kulu ning nendega seotud praktilised aspektid. Kui see on asjakohane, esitab komisjon nõukogule ettepaneku lõikes 1 sätestatud kategooriate ja tingimuste kohta, sealhulgas tingimuse kohta, et teiste liikmesriikide residente käsitlev teave peab olema kättesaadav, või lõikes 3a nimetatud andmete kohta või mõlema kohta.

Komisjoni esitatud ettepaneku läbivaatamisel hindab nõukogu automaatse teabevahetuse tõhususe ja toimimise edasise täiustamise ning selle taseme tõstmise vajadust, eesmärgiga sätestada, et:

a)

iga liikmesriigi pädev asutus edastab automaatse teabevahetuse teel mis tahes teise liikmesriigi pädevale asutusele teabe maksustamisperioodide kohta alates 1. jaanuarist 2017 seoses kõnealuse teise liikmesriigi residentidega kõigi lõikes 1 loetletud tulu ja kapitali kategooriate kohta, nagu neid mõistetakse teavet edastava liikmesriigi siseriiklike õigusnormide alusel, ning

b)

lõigetes 1 ja 3a sätestatud kategooriate ja andmete loetelu laiendatakse nii, et see hõlmaks ka muid kategooriaid ja andmeid, sealhulgas litsentsitasusid.”

;

d)

lõige 6 asendatakse järgmisega:

„6.   Teave edastatakse järgmiselt:

a)

lõikes 1 sätestatud kategooriate puhul vähemalt kord aastas, kuue kuu jooksul pärast liikmesriigi selle maksustamisaasta lõppu, mil teave muutus kättesaadavaks;

b)

lõikes 3a sätestatud teabe puhul kord aastas, üheksa kuu jooksul pärast kalendriaasta või muu selle teabega seotud asjakohase aruandlusperioodi lõppu.”

;

e)

lisatakse järgmine lõige:

„7a.   I lisa VIII jao B jaotise punkti 1 alapunkti c ja VIII jao C jaotise punkti 17 alapunkti g kohaldamisel peab iga liikmesriik 31. juuliks 2015 teavitama komisjoni selliste ettevõtete ja kontode loetelust, mida tuleks käsitleda vastavalt mittearuandekohustuslike finantsasutuste ja väljaarvatud kontodena. Samuti teatab iga liikmesriik komisjonile, kui sellega seoses toimuvad mis tahes muudatused. Komisjon avaldab Euroopa Liidu Teatajas saadud teabe koondloetelu ning ajakohastab seda vastavalt vajadusele.

Liikmesriigid tagavad, et seda liiki mittearuandekohustuslikud finantsasutused ja välistatud kontod vastavad kõigile I lisa VIII jao B jaotise punkti 1 alapunkti c ja VIII jao C jaotise punkti 17 alapunkti g nõuetele ja eelkõige nõudele, et finantsasutuse staatus mittearuandekohustusliku finantsasutusena ja konto staatus välistatud kontona ei takista käesoleva direktiivi eesmärkide saavutamist.”

3)

Artikli 20 lõige 4 asendatakse järgmisega:

„4.   Artikli 8 kohase automaatse teabevahetuse korral saadetakse teave elektroonilise tüüpvormiga, mille komisjon määrab kindlaks artikli 26 lõikes 2 osutatud korras ja mille eesmärk on lihtsustada automaatset teabevahetust ning mis põhineb direktiivi 2003/48/EÜ artikli 9 kohaldamisel kehtestatud elektroonilisel vormil, mida kasutatakse igat laadi automaatse teabevahetuse korral.”

4)

Artikli 21 lõige 2 asendatakse järgmisega:

„2.   Komisjon vastutab CCN-võrgu mis tahes edasiarenduste eest, mida on vaja, et võimaldada kõnealuse teabe vahetamist liikmesriikide vahel, ning CCN-võrgu turvalisuse tagamise eest.

Liikmesriigid vastutavad oma süsteemide mis tahes edasiarenduste eest, mida on vaja selleks, et kõnealust teavet saaks vahetada CCN-võrgu abil, ja nende süsteemide turvalisuse tagamise eest.

Liikmesriigid tagavad, et iga füüsilisest isikust avaldatavat isikut teavitatakse tema andmetega seonduvast julgeolekunõuete rikkumisest, kui on tõenäoline, et see rikkumine kahjustab tema isikuandmete või eraelu puutumatuse kaitset.

Liikmesriigid loobuvad kõikidest käesoleva direktiivi kohaldamisega seotud kulude hüvitamise nõuetest, välja arvatud vajaduse korral ekspertidele makstavate tasude osas.”

5)

Artiklit 25 muudetakse järgmiselt:

a)

senine tekst loetakse lõikeks 1;

b)

lisatakse järgmised lõiked:

„2.   Aruandekohustuslikud finantsasutused ja iga liikmesriigi pädevad asutused loetakse direktiivi 95/46/EÜ mõttes vastutavateks töötlejateks.

3.   Olenemata lõikest 1 tagab iga liikmesriik, et iga tema jurisdiktsiooni all olev aruandekohustuslik finantsasutus teavitab iga asjaomast füüsilisest isikust avaldatavat isikut sellest, et teda puudutavat artikli 8 lõikes 3a osutatud teavet kogutakse ja edastatakse käesoleva direktiivi kohaselt, ning et asjaomane aruandekohustuslik finantsasutus esitab sellele isikule kogu teabe, mida tal on õigus saada direktiivi 95/46/EÜ rakendavate siseriiklike õigusaktide kohaselt, tehes seda piisavalt aegsasti, et asjaomane isik saaks kasutada oma andmekaitseõigusi, ning igal juhul enne, kui asjaomane aruandekohustuslik finantsasutus esitab artikli 8 lõikes 3a osutatud teabe oma asukohaliikmesriigi pädevale asutusele.

4.   Käesoleva direktiivi kohaselt töödeldud teavet ei säilitata kauem, kui on vaja käesoleva direktiivi eesmärkide saavutamiseks, ning seda säilitatakse igal juhul kooskõlas iga vastutava töötleja siseriiklikest normidest tulenevate aegumistähtaegadega.”

6)

Käesoleva direktiivi lisas ära toodud tekst lisatakse I ja II lisana.

Artikkel 2

1.   Liikmesriigid võtavad käesoleva direktiivi täitmiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid vastu ja avaldavad need hiljemalt 31. detsembriks 2015. Liikmesriigid edastavad kõnealuste meetmete teksti viivitamata komisjonile.

Nad kohaldavad kõnealuseid sätteid alates 1. jaanuarist 2016.

Kui liikmesriigid need sätted vastu võtavad, lisavad nad nendesse või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

2.   Olenemata artikli 1 punkti 2 alapunktist b ja käesolevast artiklist kohaldab Austria käesoleva direktiivi sätteid alates 1. jaanuarist 2017 nende maksustamisperioodide suhtes, mis algavad nimetatud kuupäevast.

3.   Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastuvõetud põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti.

Artikkel 3

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 4

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

Brüssel, 9. detsember 2014

Nõukogu nimel

eesistuja

P. C. PADOAN


(1)  ELT C 67, 6.3.2014, lk 68.

(2)  Nõukogu 15. veebruari 2011. aasta direktiiv 2011/16/EL maksustamisalase halduskoostöö kohta ja direktiivi 77/799/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 64, 11.3.2011, lk 1).


LISA

I LISA

ARUANDLUS- JA HOOLSUSMEETMETE EESKIRJAD FINANTSKONTODE TEABE KOHTA

Käesolevas lisas on sätestatud aruandlus- ja hoolsusmeetmete eeskirjad, mida aruandekohustuslikud finantsasutused peavad kohaldama, et võimaldada liikmesriikidel edastada automaatse teabevahetuse teel käesoleva direktiivi artikli 8 lõikes 3a osutatud teavet. Käesolevas lisas kirjeldatakse ka eeskirju ja haldusmenetlusi, mis peavad liikmesriikides kehtima, et tagada allpool esitatud aruandlusmenetluste ja hoolsusmeetmete tõhus rakendamine ja täitmine.

I JAGU

ÜLDISED ARUANDLUSEGA SEOTUD NÕUDED

A.

Võttes arvesse jaotiseid C–E peab iga aruandekohustuslik finantsasutus edastama oma liikmesriigi pädevale asutusele järgmise teabe sellises aruandekohustuslikus finantsasutuses peetava iga avaldatava konto kohta:

1)

iga sellise avaldatava isiku puhul, kes on konto omanik, nimi, aadress, residentsuse liikmesriik(riigid), maksukohustuslase identifitseerimisnumber(numbrid) ning füüsilise isiku puhul sünnikoht ja -aeg, ning mis tahes ettevõtte puhul, kes on konto omanik ja kelle kohta tehakse pärast V, VI ja VII jaole vastavate hoolsusmeetmete võtmist kindlaks, et tal on üks või enam avaldatavast isikust kontrollivat isikut, ettevõtte nimi, aadress, residentsuse liikmesriik(riigid) ja (olemasolu korral) muu(d) residentsusjurisdiktsioon(id) ja maksukohustuslase identifitseerimisnumber(numbrid) ning iga avaldatava isiku nimi, aadress, residentsuse liikmesriik(riigid), maksukohustuslase identifitseerimisnumber(numbrid), sünnikoht ja -aeg;

2)

kontonumber (või kui kontonumber puudub, selle toimiv ekvivalent);

3)

aruandekohustusliku finantsasutuse nimi ja identifitseerimisnumber (kui see on olemas);

4)

konto jääk või väärtus (sh rahalise väärtusega kindlustuslepingu või annuiteedilepingu puhul rahaline väärtus või tagasiostuväärtus) asjaomase kalendriaasta lõpu või muu asjakohase aruandlusperioodi lõpu seisuga või, kui konto suleti kõnealuse aasta või perioodi jooksul, siis konto sulgemise seisuga;

5)

mis tahes hoidmiskonto puhul:

a)

intresside brutosumma, dividendide brutosumma ja kontol olevate varadega seotud muude sissetulekute brutosumma, mis on kontole (või seoses kontoga) makstud või krediteeritud kalendriaasta või muu asjakohase aruandlusperioodi jooksul, ning

b)

finantsvara müügist või lunastamisest saadud brutotulu, mis on makstud või krediteeritud kontole kalendriaasta või muu asjakohase aruandlusperioodi jooksul ja mille suhtes aruandekohustuslik finantsasutus tegutses hoidmisühingu, maakleri, esindajakonto omanikuna või muul viisil konto omaniku esindajana;

6)

hoiusekonto puhul kalendriaasta või muu asjakohase aruandlusperioodi jooksul kontole makstud või krediteeritud intresside brutosumma, ning

7)

A jaotise punktis 5 või 6 kirjeldamata konto puhul brutosumma, mis on makstud või krediteeritud konto omanikule seoses kontoga kalendriaasta või muu asjakohase aruandlusperioodi jooksul, millega seoses aruandekohustuslik finantsasutus on kohustatud isik või võlgnik, sealhulgas konto omanikule makstud lunastusmaksete kogusumma kalendriaasta või muu asjakohase aruandlusperioodi jooksul.

B.

Aruandes sisalduvas teabes tuleb ära näidata vääring, milles iga summa on noteeritud.

C.

Olenemata A jaotise punktist 1 ei nõuta seoses iga avaldatava kontoga, mis on olemasolev konto, maksukohustuslase identifitseerimisnumbri(te) või sünniaja teatamist, kui aruandekohustusliku finantsasutuse andmebaasides ei ole sellist identifitseerimisnumbrit (identifitseerimisnumbreid) või sünniaega ning siseriiklike õigusaktide või liidu õigusaktidega ei nõuta aruandekohustuslikult finantsasutuselt teisiti nende andmete kogumist. Aruandekohustuslik finantsasutus peab aga tegema mõistlikke jõupingutusi, et saada teada olemasolevate kontodega seotud maksukohustuslase identifitseerimisnumbrid ja sünniajad teise kalendriaasta lõpuks pärast seda aastat, kui tehti kindlaks, et olemasolevad kontod on avaldatavad kontod.

D.

Olenemata A jaotise punktist 1 ei pea maksukohustuslase identifitseerimisnumbrit teatama, kui asjaomane liikmesriik või muu residentsusjurisdiktsioon ei ole maksukohustuslase identifitseerimisnumbrit väljastanud.

E.

Olenemata A jaotise punktist 1 ei pea sünnikohta teatama, välja arvatud juhul, kui:

1)

aruandekohustuslikul finantsasutusel on siseriiklike õigusaktide kohaselt muul juhul kohustus see teada saada ja teatada, või aruandekohustuslikul finantsasutusel on või oli liidu mis tahes kehtiva või 5. jaanuaril 2015 kehtinud õigusakti kohaselt muu kohustus see teada saada ja teatada, ning

2)

see on kättesaadav aruandekohustuslikul finantsasutusel olemas olevate elektroonilist otsingut võimaldavate andmete kaudu.

II JAGU

ÜLDISED HOOLSUSMEETMED

A.

Kontot käsitletakse avaldatava kontona alates kuupäevast, mil II–VII jaos esitatud hoolsusmeetmete kohaselt on kindlaks tehtud, et tegemist on avaldatava kontoga, ning kui ei ole sätestatud teisiti, siis tuleb avaldatava kontoga seotud teavet esitada igal aastal, tehes seda järgmisel kalendriaastal pärast seda aastat, mille kohta teave esitatakse.

B.

Konto jääk või väärtus määratakse kindlaks kalendriaasta või muu asjakohase aruandlusperioodi viimase päeva seisuga.

C.

Kui jäägi või väärtuse künnis tuleb määrata kindlaks kalendriaasta viimase päeva seisuga, määratakse asjakohane jääk või väärtus kindlaks selle aruandlusperioodi viimase päeva seisuga, mis lõppeb kõnealuse kalendriaastaga või kõnealuse kalendriaasta jooksul.

D.

Iga liikmesriik võib lubada aruandekohustuslikel finantsasutustel kasutada teenusepakkujaid sellistele aruandekohustuslikele finantsasutustele siseriikliku õigusega pandud aruandluskohustuse ja hoolsusmeetmete võtmise kohustuse täitmiseks, kuid nende kohustuste täitmise eest vastutavad endiselt aruandekohustuslikud finantsasutused.

E.

Iga liikmesriik võib lubada aruandekohustuslikel finantsasutustel kohaldada uute kontode jaoks ette nähtud hoolsusmeetmeid olemasolevatele kontodele ning kõrge väärtusega kontode jaoks ette nähtud hoolsusmeetmeid madalama väärtusega kontodele. Kui liikmesriik lubab uute kontode jaoks ette nähtud hoolsusmeetmete kasutamist olemasolevate kontode suhtes, jäävad olemasolevatele kontodele kehtestatud ülejäänud eeskirjad kehtima.

III JAGU

FÜÜSILISE ISIKU OLEMASOLEVATE KONTODEGA SEOTUD HOOLSUSMEETMED

A.

Sissejuhatus. Avaldatavate kontode kindlakstegemiseks füüsilise isiku olemasolevate kontode seast kohaldatakse järgmisi menetlusi.

B.

Madalama väärtusega kontod. Madalama väärtusega kontode suhtes kohaldatakse järgmisi menetlusi.

1)

Elukoha aadress. Kui aruandekohustuslikul finantsasutusel on füüsilisest isikust konto omaniku dokumentaalsetel tõenditel põhinev kehtiv elukoha aadress, võib aruandekohustuslik finantsasutus käsitleda kõnealust füüsilisest isikust konto omanikku selle aadressijärgse liikmesriigi või muu jurisdiktsiooni maksuresidendina, et teha kindlaks, kas selline füüsilisest isikust konto omanik on avaldatav isik.

2)

Elektrooniline andmete otsing. Kui aruandekohustuslik finantsasutus ei saa tugineda B jaotise punktis 1 sätestatud füüsilisest isikust konto omaniku dokumentaalsetel tõenditel põhinevale kasutusel oleva elukoha aadressile, peab aruandekohustuslik finantsasutus üle vaatama tema valduses olevad ja elektroonilist otsingut võimaldavad andmed, et leida mis tahes järgmisi tunnuseid ja kohaldama B jaotise punkte 3–6:

a)

konto omaniku kindlakstegemine liikmesriigi residendina;

b)

kasutusel olev posti- või elukoha aadress liikmesriigis (sh postkontori postkast);

c)

üks või enam telefoninumbrit liikmesriigis ja mitte ühtegi telefoninumbrit aruandekohustusliku finantsasutuse liikmesriigis;

d)

kehtiv korraldus (välja arvatud seoses hoiusekontoga) rahaliste vahendite kandmiseks liikmesriigis peetavale kontole;

e)

sel hetkel kehtiv esindus- või allkirjaõigus, mis on antud isikule, kellel on liikmesriigis aadress, või

f)

posti kinnipidamise korraldus või vahendusaadress liikmesriigis, kui aruandekohustuslikul finantsasutusel ei ole konto omaniku kohta muud aadressi.

3)

Kui elektroonilise otsingu tulemusel ei avastata ühtegi B jaotise punktis 2 loetletud tunnust, ei ole edasised toimingud nõutavad kuni asjaolude sellise muutumiseni, mille tulemusena seostub kontoga üks või enam tunnust, või muutub konto kõrge väärtusega kontoks.

4)

Kui elektroonilise otsingu tulemusel avastatakse mõni B jaotise punkti 2 alapunktides a–e loetletud tunnus või kui asjaolud muutuvad selliselt, et kontoga seostub üks või enam tunnust, peab aruandekohustuslik finantsasutus käsitlema konto omanikku iga selle liikmesriigi maksuresidendina, millele viitab mõni kindlakstehtud tunnustest, välja arvatud juhul, kui ta otsustab kohaldada B jaotise punkti 6 ja üks selles punktis sisalduvatest eranditest on kohaldatav selle konto suhtes.

5)

Kui elektroonilise otsingu abil avastatakse posti kinnipidamise korraldus või vahendusaadress ja konto omaniku kohta ei leita muid aadresse ega ühtegi muudest B jaotise punkti 2 alapunktides a–e loetletud tunnustest, siis peab aruandekohustuslik finantsasutus asjaoludele kõige paremini vastaval viisil kas tegema C jaotise punktis 2 kirjeldatud paberkandjal olevate andmete otsingu või püüdma saada konto omanikult kinnituse või dokumentaalsed tõendid, et teha kindlaks sellise konto omaniku maksuresidentsus(ed). Kui paberkandjal olevate andmete otsinguga ei tehta kindlaks mõnda tunnust ja katse saada kinnitus või dokumentaalseid tõendeid ei anna tulemusi, peab aruandekohustuslik finantsasutus näitama seda kontot oma liikmesriigi pädevale asutusele dokumenteerimata kontona.

6)

Olenemata B jaotise punkti 2 kohase tunnuse leidmisest ei pea aruandekohustuslik finantsasutus käsitlema konto omanikku liikmesriigi residendina, kui:

a)

teave konto omaniku kohta sisaldab kehtivat posti- või elukoha aadressi selles liikmesriigis, üht või enamat telefoninumbrit selles liikmesriigis (ja mitte ühtegi telefoninumbrit aruandekohustusliku finantsasutuse liikmesriigis) või kehtivat korraldust (hoiusekontodest erinevate finantskontode suhtes) rahaliste vahendite kandmiseks liikmesriigis peetavale kontole, ning aruandekohustuslik finantsasutus hangib või on varem läbi vaadanud ja säilitab järgmisi andmeid:

i)

konto omaniku kinnitus liikmesriigi(riikide) või muu(de) residentsusjurisdiktsiooni(de) kohta, mis ei hõlma kõnealust liikmesriiki, ning

ii)

dokumentaalsed tõendid selle kohta, et konto omanik ei ole avaldatav isik;

b)

teave konto omaniku kohta hõlmab sel hetkel kehtivat esindus- või allkirjaõigust, mis on antud isikule, kellel on liikmesriigis aadress, ja aruandekohustuslik finantsasutus hangib või on varem läbi vaadanud ja säilitab järgmisi andmeid:

i)

konto omaniku kinnitus liikmesriigi(riikide) või muu(de) residentsusjurisdiktsiooni(de) kohta, mis ei hõlma kõnealust liikmesriiki, või

ii)

dokumentaalsed tõendid selle kohta, et konto omanik ei ole avaldatav isik.

C.

Kõrge väärtusega kontode täiustatud läbivaatamise menetlus. Järgmisi täiustatud läbivaatamise menetlusi kohaldatakse kõrge väärtusega kontode suhtes.

1)

Elektrooniline andmete otsing. Kõrge väärtusega kontode suhtes peab aruandekohustuslik finantsasutus vaatama läbi aruandekohustusliku finantsasutuse poolt säilitatavad elektroonilist otsingut võimaldavad andmed, et leida mis tahes B jaotise punktis 2 kirjeldatud tunnuseid.

2)

Paberkandjal olevate andmete otsing. Kui aruandekohustusliku finantsasutuse elektroonilist otsingut võimaldav andmebaas sisaldab kogu C jaotise punktis 3 kirjeldatud teabe välju ning sellesse salvestatakse kogu asjakohane teave, siis ei ole edasine paberkandjal olevate andmete otsing nõutav. Kui elektroonilised andmebaasid kogu nimetatud teavet ei sisalda, siis kõrge väärtusega kontode puhul peab aruandekohustuslik finantsasutus selle jao B jaotise punktis 2 kirjeldatud tunnuste leidmiseks läbi vaatama ka kliendi põhitoimiku ning juhul kui allnimetatud dokumente põhitoimikus ei ole, siis ka aruandekohustusliku finantsasutuse poolt viimase viie aasta jooksul hangitud järgmised kontoga seostatavad dokumendid:

a)

viimased konto kohta kogutud dokumentaalsed tõendid;

b)

viimane leping või muud dokumendid konto avamise kohta;

c)

viimased dokumendid, mille aruandekohustuslik finantsasutus on hankinud AML/KYC menetluskorra kohaselt või muude eesmärkide täitmiseks;

d)

mis tahes kehtivad volitus- või allkirjaõigust käsitlevad vormikohased dokumendid, ja

e)

mis tahes kehtiv korraldus (välja arvatud seoses hoiusekontoga) rahaliste vahendite ülekandmiseks.

3)

Erandjuhud, kus andmebaasid sisaldavad piisavalt teavet. Aruandekohustuslik finantsasutus ei ole kohustatud tegema C jaotise punktis 2 kirjeldatud paberkandjal olevate andmete otsingut sellises ulatuses, kui aruandekohustusliku finantsasutuse elektroonilist otsingut võimaldav teave sisaldab järgmist:

a)

konto omaniku residentsus;

b)

konto omaniku elukoha ja postiaadress, mis on sel ajal aruandekohustusliku finantsasutuse toimikus;

c)

olemasolu korral konto omaniku telefoninumber (telefoninumbrid), mis on sel ajal aruandekohustusliku finantsasutuse toimikus;

d)

muude finantskontode kui hoiusekontode puhul teave selle kohta, kas on olemas kehtiv korraldus kontol olevate vahendite ülekandmiseks teisele kontole (sealhulgas aruandekohustusliku finantsasutuse teises filiaalis või muus finantsasutuses olevale kontole);

e)

teave konto omaniku kehtiva vahendusaadressi või posti kinnipidamise korralduse kohta, ning

f)

kas konto suhtes kehtib esindus- või allkirjaõigus.

4)

Kliendihalduri tegelik teadmine. Lisaks C jaotise punktides 1 ja 2 kirjeldatud elektroonilisele ja paberkandjal olevate andmete otsingu tulemusele peab aruandekohustuslik finantsasutus käsitama avaldatavate kontodena kliendihaldurile määratud kõrge väärtusega kontosid (sealhulgas finantskontosid, mis on selle kontoga liidetud), kui kliendihaldur tegelikult teab, et konto omanik on avaldatav isik.

5)

Tunnuste leidmise mõju.

a)

Kui C jaotises kirjeldatud kõrge väärtusega kontode täiustatud läbivaatamise käigus ei leita ühtegi B jaotise punktis 2 loetletud tunnust ja kontot ei käsitata C jaotise punkti 4 kohaselt kui avaldatava isiku kontot, siis edasised toimingud ei ole vajalikud seni, kuni kontoga seotud asjaoludes toimub muutus, mille tulemusena seostatakse konto ühe või mitme tunnusega.

b)

Kui C jaotises kirjeldatud kõrge väärtusega kontode täiustatud läbivaatamise käigus avastatakse mõni B jaotise punkti 2 alapunktides a–e loetletud tunnus või kui asjaolud muutuvad hiljem selliselt, et kontoga seostub üks või enam tunnust, peab aruandekohustuslik finantsasutus käsitama kontot igale sellisele liikmesriigile avaldatava kontona, millele viitab mõni tuvastatud tunnustest, välja arvatud juhul, kui ta otsustab kohaldada B jaotise punkti 6 ja üks selles punktis sisalduvatest eranditest on kohaldatav selle konto suhtes.

c)

Kui C jaotises kirjeldatud kõrge väärtusega konto täiustatud läbivaatamise käigus avastatakse posti kinnipidamise korraldus või vahendusaadress ja konto omaniku kohta ei leita muid aadresse ega ühtegi muudest B jaotise punkti 2 alapunktides a–e loetletud tunnustest, siis peab aruandekohustuslik finantsasutus püüdma saada selliselt konto omanikult kinnituse või dokumentaalsed tõendid, et teha kindlaks konto omaniku maksuresidentsus(ed). Kui aruandekohustuslik finantsasutus ei saa sellist kinnitust või dokumentaalseid tõendeid, peab ta näitama seda kontot oma liikmesriigi pädevale asutusele esitatavas aruandes dokumenteerimata kontona.

6)

Kui füüsilise isiku olemasolev konto ei ole 31. detsembri 2015 seisuga kõrge väärtusega konto, kuid saab selleks mõne järgneva kalendriaasta viimaseks päevaks, siis peab aruandekohustuslik finantsasutus korraldama sellise konto C jaotises kirjeldatud täiustatud läbivaatamise järgmise kalendriaasta jooksul pärast aastat, mil konto muutub kõrge väärtusega kontoks. Kui läbivaatamisel tehakse kindlaks, et konto on avaldatav konto, siis on aruandekohustuslik finantsasutus kohustatud esitama selle kontoga seotud nõutava teabe kohta aruande selle aasta kohta, mil konto tuvastati avaldatava kontona, ning järgnevatel aastatel aastapõhiselt, kuni konto omanik lakkab olemast avaldatav isik.

7)

Kui aruandekohustuslik finantsasutus on juba kohaldanud kõrge väärtusega kontole C jaotises kirjeldatud täiustatud läbivaatamise menetlust, siis ei ole aruandekohustuslik finantsasutus kohustatud kohaldama samale kõrge väärtusega kontole järgnevatel aastatel uuesti sellist menetlust (kohaldatakse ainult C jaotise punktis 4 kirjeldatud kliendihalduri päringut), välja arvatud juhul, kui konto on dokumenteerimata; sellisel juhul peaks aruandekohustuslik finantsasutus kohaldama neid igal aastal, kuni selline konto ei ole enam dokumenteerimata.

8)

Kui kõrge väärtusega kontoga seotud asjaoludes toimub muudatus, mille tulemusena seostatakse kontoga üks või mitu B jaotise punktis 2 kirjeldatud tunnust, peab aruandekohustuslik finantsasutus käsitama kontot igale sellisele liikmesriigile avaldatava kontona, millele viitab mõni tuvastatud tunnustest, välja arvatud juhul, kui ta otsustab kohaldada B jaotise punkti 6 ja üks nimetatud punktis sisalduvatest eranditest on kohaldatav selle konto suhtes.

9)

Aruandekohustuslik finantsasutus kehtestab menetluse tagamaks, et kliendihaldur tuvastab igasuguse muutuse kontoga seotud asjaoludes. Näiteks kui kliendihaldurile teatatakse, et konto omanikul on mõnes liikmesriigis uus postiaadress, on aruandekohustuslik finantsasutus kohustatud käsitama uut aadressi asjaolude muutusena ja kui ta valib B jaotise punkti 6 kohaldamise, on ta kohustatud hankima konto omanikult asjakohased dokumendid.

D.

Füüsilise isiku olemasolevate kõrge väärtusega kontode läbivaatamine tuleb lõpule viia 31. detsembriks 2016. Füüsilise isiku olemasolevate madalama väärtusega kontode läbivaatamine tuleb lõpule viia 31. detsembriks 2017.

E.

Füüsilise isiku olemasolevat kontot, mis on käesoleva jao kohaselt tuvastatud kui avaldatav konto, tuleb käsitada avaldatava kontona kõikidel järgnevatel aastatel seni, kui konto omanik lakkab olemast avaldatav isik.

IV JAGU

FÜÜSILISE ISIKU UUTE KONTODEGA SEOTUD HOOLSUSMEETMED

Avaldatavate kontode kindlakstegemiseks füüsilise isiku uute kontode seast kohaldatakse järgmisi menetlusi.

A.

Füüsilise isiku uute kontode osas peab aruandekohustuslik finantsasutus konto avamisel saama kinnituse (mis võib olla osa konto avamise dokumentatsioonist), mis võimaldab aruandekohustuslikul finantsasutusel kindlaks teha konto omaniku maksuresidentsuse(d) ning veenduma sellise kinnituse põhjendatuses selle teabe põhjal, mis aruandekohustuslik finantsasutus seoses konto avamisega on saanud, sealhulgas mis tahes dokumentide põhjal, mis on kogutud AML/KYC menetluste kohaselt.

B.

Kui kinnitusest selgub, et konto omanik on liikmesriigi maksuresident, siis peab aruandekohustuslik finantsasutus käsitama kontot kui avaldatavat kontot ning kinnitus peab sisaldama ka konto omaniku maksukohustuslase identifitseerimisnumbrit sellises liikmesriigis (vastavalt I jao D jaotisele) ja sünniaega.

C.

Kui füüsilise isiku uue kontoga seotud asjaolud muutuvad, mille tõttu saab aruandekohustuslik finantsasutus teadlikuks või tal on alust teada, et esialgne kinnitus ei ole õige või usaldusväärne, siis ei tohi aruandekohustuslik finantsasutus tugineda algsele kinnitusele ning peab hankima kehtiva kinnituse, mis kinnitab konto omaniku maksuresidentsus(ed).

V JAGU

ETTEVÕTTE OLEMASOLEVATE KONTODEGA SEOTUD HOOLSUSMEETMED

Avaldatavate kontode kindlakstegemiseks ettevõtte olemasolevate kontode seast kohaldatakse järgmisi menetlusi.

A.

Ettevõtte kontod, mida ei pea läbi vaatama ega tuvastama ja mille kohta ei pea aruannet esitama. Kui aruandekohustuslik finantsasutus ei otsusta teisiti kõigi ettevõtte olemasolevate kontode või eraldi selliste kontode selgelt eristatava grupi suhtes, siis ettevõtte olemasolevaid kontosid, mille kogujääk või -väärtus ei ületa 31. detsembri 2015. aasta seisuga mis tahes liikmesriigi vääringus noteeritud summat, mis vastab 250 000 USA dollarile, ei pea läbi vaatama, tuvastama ega esitama aruandes avaldatavate kontodena seni, kui konto kogujääk või väärtus ei ületa mis tahes järgneva kalendriaasta viimase päeva seisuga seda summat.

B.

Läbivaadatavad ettevõtte kontod. Ettevõtte olemasolevad kontod, mille kogujääk või -väärtus ületab 31. detsembri 2015. aasta seisuga iga liikmesriigi vääringus noteeritud summat, mis vastab 250 000 USA dollarile, ja ettevõtte olemasolevad kontod, mille kogujääk või väärtus ei ületa 31. detsembri 2015. aasta seisuga seda summat, kuid mille kogujääk või -väärtus mõne järgneva kalendriaasta viimase päeva seisuga ületab seda summat, tuleb läbi vaadata D jaotises ette nähtud menetlust järgides.

C.

Ettevõtte kontod, mille kohta tuleb esitada aruanne. B jaotises kirjeldatud ettevõtte olemasolevate kontode puhul käsitatakse avaldatavate kontodena üksnes kontosid, mille omanikuks on üks või mitu avaldatavast isikust ettevõtte või passiivset NFEd ühe või mitme avaldatavast isikust kontrolliva isikuga.

D.

Läbivaatamismenetlus selliste ettevõtte kontode tuvastamiseks, mille kohta tuleb esitada aruanne. B jaotises kirjeldatud ettevõtte olemasolevatele kontodele peab aruandekohustuslik finantsasutus kohaldama järgmisi läbivaatamismenetlusi, et teha kindlaks, kas konto omanikuks on üks või mitu avaldatavat isikut või passiivset NFEd ühe või mitme avaldatavast isikust kontrolliva isikuga.

1)

Teha kindlaks, kas ettevõtte on avaldatav isik.

a)

Vaadata üle regulatiivsetel või kliendihalduse eesmärkidel kogutud teave (sealhulgas AML/KYC menetluskorra kohaselt kogutud teave), et teha kindlaks, kas teabest nähtub, et konto omanik on liikmesriigi resident. Selles tähenduses hõlmab teave, mis viitab sellele, et konto omanik on liikmesriigi resident, asutamis- või moodustamiskohta või aadressi liikmesriigis.

b)

Kui teave viitab sellele, et konto omanik on liikmesriigi resident, peab aruandekohustuslik finantsasutus käsitama kontot avaldatava kontona, välja arvatud juhul, kui ta hangib konto omanikult kinnituse või teeb oma valduses oleva või avalikult kättesaadava teabe põhjal mõistlikult kindlaks, et konto omanik ei ole avaldatav isik.

2)

Teha kindlaks, kas ettevõtte on passiivne NFE ühe või mitme avaldatavast isikust kontrolliva isikuga. Ettevõtte (sh avaldatavast isikust ettevõtte) olemasoleva konto suhtes peab aruandekohustuslik finantsasutus kindlaks tegema, kas konto omanik on passiivne NFE ühe või mitme avaldatavast isikust kontrolliva isikuga. Kui mõni passiivset NFEd kontrolliv isik on avaldatav isik, siis tuleb kontot käsitada avaldatava kontona. Seda tehes peab aruandekohustuslik finantsasutus järgima jaotise D punkti 2 alapunktides a–c toodud juhiseid järjekorras, mis on asjaolusid arvestades kõige kohasem.

a)

Teha kindlaks, kas konto omanik on passiivne NFE. Selleks, et teha kindlaks, kas konto omanik on passiivne NFE, peab aruandekohustuslik finantsasutus saama konto omanikult kinnituse tema staatuse kindlaksmääramiseks, välja arvatud juhul, kui ta teeb oma valduses oleva või avalikult kättesaadava teabe põhjal mõistlikult kindlaks, et konto omanik on aktiivne NFE või VIII jao A jaotise punkti 6 alapunktis b kirjeldatud investeerimisettevõttest erinev finantsasutus, mis ei ole osaleva jurisdiktsiooni finantsasutus.

b)

Teha kindlaks konto omanikku kontrollivad isikud. Konto omanikku kontrollivate isikute kindlakstegemiseks võib aruandekohustuslik finantsasutus tugineda teabele, mis on kogutud ja mida säilitatakse AML/KYC menetluskorra kohaselt.

c)

Teha kindlaks, kas passiivset NFEd kontrolliv isik on avaldatav isik. Selleks, et teha kindlaks, kas passiivset NFEd kontrolliv isik on avaldatav isik, võib aruandekohustuslik finantsasutus tugineda:

i)

AML/KYC menetluskorra kohaselt kogutavale ja säilitatavale teabele juhul, kui ettevõtte olemasoleva konto omanikuks on üks või mitu NFEd ja konto kogujääk või -väärtus ei ületa iga liikmesriigi vääringus noteeritud summat, mis vastab 1 000 000 USA dollarile, või

ii)

konto omaniku või sellise liikmesriigi(riikide) või muu(de) jurisdiktsiooni(de) kontrolliva isiku kinnitusele, kus kontrolliv isik on maksuresident.

E.

Ettevõtte olemasolevate kontode läbivaatamise ja lisatoimingute tähtaeg

1)

Ettevõtte olemasolevad kontod, mille kogujääk või -väärtus 31. detsembri 2015. aasta seisuga ületab iga liikmesriigi vääringus noteeritud summat, mis vastab 250 000 USA dollarile, peavad olema läbi vaadatud 31. detsembriks 2017.

2)

Ettevõtte olemasolevad kontod, mille kogujääk või -väärtus 31. detsembri 2015. aasta seisuga ei ületa iga liikmesriigi vääringus noteeritud summat, mis vastab 250 000 USA dollarile, kuid mis mõne järgneva aasta 31. detsembri seisuga ületab seda summat, peavad olema läbi vaadatud järgmise kalendriaasta jooksul pärast selle aasta lõppu, mil konto kogujääk või -väärtus ületab selle summa.

3)

Kui ettevõtte olemasoleva kontoga seotud asjaolud muutuvad, mille tõttu saab aruandekohustuslik finantsasutus teadlikuks või tal tekib alus arvata, et kontoga seostatav konto omaniku kinnitus või muu dokument ei ole õige või usaldusväärne, siis peab aruandekohustuslik finantsasutus konto staatuse D jaotises sätestatud menetluse kohaselt uuesti kindlaks määrama.

VI JAGU

ETTEVÕTTE UUTE KONTODEGA SEOTUD HOOLSUSMEETMED

Avaldatavate kontode kindlakstegemiseks ettevõtte uute kontode seast kohaldatakse järgmisi menetlusi.

Läbivaatamismenetlus selliste ettevõtte kontode tuvastamiseks, mille kohta tuleb esitada aruanne. Ettevõtte uutele kontodele peab aruandekohustuslik finantsasutus kohaldama järgmisi läbivaatamismenetlusi, et teha kindlaks, kas konto omanikuks on üks või mitu avaldatavat isikut või passiivset NFEd ühe või mitme avaldatavast isikust kontrolliva isikuga.

1)

Teha kindlaks, kas ettevõtte on avaldatav isik.

a)

Saada kinnitus (mis võib olla osa konto avamise dokumentatsioonist), mis võimaldab aruandekohustuslikul finantsasutusel kindlaks teha konto omaniku maksuresidentsuse(d) ning veenduda sellise kinnituse põhjendatuses teabe põhjal, mille aruandekohustuslik finantsasutus on saanud seoses konto avamisega, sealhulgas mis tahes dokumentide põhjal, mis on kogutud AML/KYC menetluste kohaselt. Kui ettevõtte kinnitab, et tal ei ole maksuresidentsust, võib aruandekohustuslik finantsasutus tugineda konto omaniku residentsuse kindlakstegemisel ettevõtte peakontori aadressile.

b)

Kui kinnitus viitab sellele, et konto omanik on liikmesriigi resident, peab aruandekohustuslik finantsasutus käsitama kontot avaldatava kontona, välja arvatud juhul, kui ta teeb oma valduses oleva või avalikult kättesaadava teabe põhjal mõistlikult kindlaks, et konto omanik ei ole sellisele liikmesriigile avaldatav isik.

2)

Teha kindlaks, kas ettevõtte on passiivne NFE ühe või mitme avaldatavast isikust kontrolliva isikuga. Ettevõtte (sh avaldatavast isikust ettevõtte) uue konto suhtes peab aruandekohustuslik finantsasutus kindlaks tegema, kas konto omanik on passiivne NFE ühe või mitme avaldatavast isikust kontrolliva isikuga. Kui mõni passiivset NFEd kontrolliv isik on avaldatav isik, siis tuleb kontot käsitada avaldatava kontona. Seda tehes peab aruandekohustuslik finantsasutus järgima jaotise A punkti 2 alapunktides a–c toodud juhiseid järjekorras, mis on asjaolusid arvestades kõige kohasem.

a)

Teha kindlaks, kas konto omanik on passiivne NFE. Selleks, et teha kindlaks, kas konto omanik on passiivne NFE, peab aruandekohustuslik finantsasutus tuginema konto omaniku staatuse teadasaamiseks tema kinnitusele, välja arvatud juhul, kui ta teeb oma valduses oleva või avalikult kättesaadava teabe põhjal mõistlikult kindlaks, et konto omanik on aktiivne NFE või VIII jao A jaotise punkti 6 alapunktis b kirjeldatud investeerimisettevõttest erinev finantsasutus, mis ei ole osaleva jurisdiktsiooni finantsasutus.

b)

Teha kindlaks konto omanikku kontrollivad isikud. Konto omanikku kontrollivate isikute kindlakstegemiseks võib aruandekohustuslik finantsasutus tugineda teabele, mis on kogutud ja mida säilitatakse AML/KYC menetluskorra kohaselt.

c)

Teha kindlaks, kas passiivset NFEd kontrolliv isik on avaldatav isik. Selleks et teha kindlaks, kas passiivset NFEd kontrolliv isik on avaldatav isik, võib aruandekohustuslik finantsasutus tugineda konto omaniku või sellise kontrolliva isiku kinnitusele.

VII JAGU

HOOLSUSMEETMETE ERIEESKIRJAD

Eespool kirjeldatud hoolsusmeetmete võtmisel kohaldatakse järgmisi lisaeeskirju.

A.

Konto omanike kinnitustele ja dokumentaalsetele tõenditele tuginemine. Aruandekohustuslik finantsasutus ei tohi tugineda konto omaniku kinnitusele ega dokumentaalsele tõendile, kui aruandekohustuslik finantsasutus on teadlik või kui tal on alust arvata, et isiku kinnitus või dokumentaalne tõend ei ole õige või usaldusväärne.

B.

Alternatiivsed menetluseeskirjad kontode kohta, mis kuuluvad füüsilistele isikutele, kellel on rahalise väärtusega kindlustuslepingud või annuiteedilepingud ning grupi rahalise väärtusega kindlustuslepingud või annuiteedi grupilepingud Aruandekohustuslik finantsasutus võib eeldada, et rahalise väärtusega kindlustuslepingust või annuiteedilepingust surma korral hüvitist saav füüsilisest isikust tulusaaja (kes ei ole konto omanik) ei ole avaldatav isik ja võib sellist finantskontot käsitada muu kui avaldatava kontona, välja arvatud juhul, kui aruandekohustuslik finantsasutus teab või tal on alust arvata, et tulusaaja on avaldatav isik. Aruandekohustuslikul finantsasutusel on alust arvata, et rahalise väärtusega kindlustuslepingu või annuiteedilepingu tulusaaja on avaldatav isik, kui aruandekohustusliku finantsasutuse kogutud ja tulusaajaga seostatud teave sisaldab III jao B jaotises kirjeldatud tunnust. Kui aruandekohustuslik finantsasutus teab või tal on alust arvata, et tulusaaja on avaldatav isik, peab aruandekohustuslik finantsasutus järgima III jao B jaotise menetluseeskirju.

Aruandekohustuslik finantsasutus võib käsitada finantskontot, mis kujutab endast liikme osalust grupi rahalise väärtusega kindlustuslepingus või annuiteedi grupilepingus finantskontona, mis ei ole avaldatav konto, kuni sellise kuupäeva saabumiseni, mil töötajale/tunnistuse omanikule või tulusaajale tuleb välja maksta teatud summa juhul, kui finantskonto, mis kujutab endast liikme osalust ühises rahalise väärtusega kindlustuslepingus või ühises annuiteedilepingus, vastab järgmistele tingimustele:

i)

grupi rahalise väärtusega kindlustusleping või annuiteedi grupileping on antud välja tööandjale ning hõlmab 25 või enamat töötajat/tunnistuse omanikku;

ii)

töötajatel/tunnistuse omanikel on õigus saada oma osalusega seoses mis tahes lepingulist tulu ning nimetada töötaja surma korral välja makstava summa saajaid, ning

iii)

mis tahes töötajale/tunnistuse omanikule või lepingust kasu saavale isikule makstav kogusumma ei ületa iga liikmesriigi vääringus noteeritud summat, mis vastab 1 000 000 USA dollarile.

„Grupi rahalise väärtusega kindlustusleping” — rahalise väärtusega kindlustusleping, mis i) katab isikuid, kes on sellega seotud tööandja, kutseliidu, ametiühingu või muu liidu või rühma kaudu, ja ii) nõuab rühma iga liikme (või rühmasisese kategooria liikme) eest makseid, mis määratakse kindlaks sõltumata füüsilise isiku muudest tervisenäitajatest, kui rühma liikme (või liikmete kategooria) vanus, sugu ja suitsetamisharjumused.

„Annuiteedi grupileping” — annuiteedileping, mille üheks pooleks/kohustatud isikuteks on füüsilised isikud, kes on sellega seotud tööandja, kutseliidu, ametiühingu või muu liidu või rühma kaudu.

C.

Kontojäägi liitmise ja vääringutega seotud eeskirjad.

1)

Füüsilise isiku kontode liitmine. Füüsiliste isikute kontode koguväärtuse või -jäägi kindlakstegemiseks on aruandekohustuslik finantsasutus kohustatud liitma kokku kõik aruandekohustusliku finantsasutuse või sellega seotud ettevõtte hallatavad finantskontod, kuid üksnes niivõrd, kuivõrd aruandekohustusliku finantsasutuse arvutisüsteemid seostavad finantskontosid omavahel teatud andmete alusel, nagu näiteks kliendinumber või maksukohustuslase registreerimisnumber, ning võimaldavad kontojääkide või -väärtuste liitmist. Käesolevas punktis kirjeldatud liitmisnõuete rakendamiseks omistatakse igale kaasomandis oleva finantskonto omanikule kaasomandis oleva finantskonto kogu jääk või väärtus.

2)

Ettevõtte kontode liitmine. Ettevõtte kontode kogujäägi või -väärtuse kindlakstegemiseks on aruandekohustuslik finantsasutus kohustatud arvesse võtma kõiki aruandekohustusliku finantsasutuse või sellega seotud ettevõtte hallatavaid finantskontosid, kuid üksnes niivõrd, kuivõrd aruandekohustusliku finantsasutuse arvutisüsteemid seostavad finantskontosid omavahel teatud andmete alusel, nagu näiteks kliendinumber või maksukohustuslase registreerimisnumber, ning võimaldavad kontojääkide või -väärtuste liitmist. Käesolevas punktis kirjeldatud liitmisnõuete rakendamiseks omistatakse igale kaasomandis oleva finantskonto omanikule kaasomandis oleva finantskonto kogujääk või -väärtus.

3)

Kliendihalduritele kohaldatav liitmise erieeskiri. Isiku finantskontode kogujäägi või -väärtuse kindlakstegemisel selleks, et selgitada välja, kas finantskonto on kõrge väärtusega konto, on aruandekohustuslik finantsasutus kohustatud liitma kõik finantskontod, mille kohta kliendihaldur teab või mille kohta tal on alust arvata, et nende kontode otsene või kaudne omanik, kontrolliv isik või asutaja on üks ja seesama isik, välja arvatud juhul, kui see isik tegutseb teise isiku esindajana.

4)

Summad, mis loetakse hõlmavaks võrdväärseid summasid muudes vääringutes. Kõikide iga liikmesriigi vääringus noteeritud summade puhul loetakse, et need hõlmavad samaväärseid summasid muudes vääringutes, nagu on kindlaks määratud siseriiklike õigusaktidega.

VIII JAGU

MÄÄRATLETUD MÕISTED

Kohaldatakse järgmisi mõisteid:

A.   Aruandekohustuslik finantsasutus

1)   „Aruandekohustuslik finantsasutus”— mis tahes liikmesriigi finantsasutus, mis ei ole mittearuandekohustuslik finantsasutus. „Liikmesriigi finantsasutus” — i) iga finantsasutus, mis on liikmesriigi resident, kuid ei hõlma selle finantsasutuse väljaspool kõnealust liikmesriiki asuvaid filiaale, ning ii) sellise finantsasutuse, mis ei ole liikmesriigi resident, iga filiaal, kui see filiaal asub kõnealuses liikmesriigis.

2)   „Osaleva jurisdiktsiooni finantsasutus”— i) iga finantsasutus, mis on osaleva jurisdiktsiooni resident, kuid ei hõlma selle finantsasutuse väljaspool kõnealust osalevat jurisdiktsiooni asuvaid filiaale, ning ii) sellise finantsasutuse, mis ei ole osaleva jurisdiktsiooni resident, iga filiaal, kui see filiaal asub kõnealuses osalevas jurisdiktsioonis.

3)   „Finantsasutus”— hoidmisasutus, hoiustamisasutus, investeerimisettevõte või kindlaksmääratud kindlustusandja.

4)   „Hoidmisasutus”— ettevõte, kelle äritegevuse märkimisväärse osa moodustab teiste isikute finantsvarade hoidmine. Ettevõte hoiab teiste isikute finantsvarasid oma äritegevuse märkimisväärse osana siis, kui ettevõtte brutotulu, mis on saadud finantsvarade hoidmisest ja sellega seotud finantsteenustest, on võrdne või ületab 20 % ettevõtte brutotulust järgmistest perioodidest lühema jooksul: i) kolmeaastane periood, mis lõpeb hinnangu andmise aastale eelneva aasta 31. detsembril (või kalendriaastast erineva aruandeperioodi viimasel päeval), või ii) aeg, mille jooksul ettevõte on olemas olnud.

5)   „Hoiustamisasutus”— ettevõte, mis võtab vastu hoiuseid tavapärase pangandus- või muu sarnase äritegevuse raames.

6)   „Investeerimisettevõte”— mis tahes ettevõte:

a)

kelle peamiseks äritegevuseks on üks või mitu alljärgnevatest tegevustest või toimingutest kliendi eest või kliendi nimel:

i)

kauplemine rahaturu instrumentidega (tšekid, vekslid, hoiusetunnistused, tuletisväärtpaberid jne); välisvaluutaga; valuuta, intressimäärade ja indeksitega seotud instrumentidega; võõrandatavate väärtpaberitega, või kaubafutuuridega;

ii)

individuaalne ja kollektiivne väärtpaberiportfelli valitsemine, või

iii)

finantsvarade või raha muul viisil investeerimine, haldamine või valitsemine teiste isikute nimel,

või

b)

kelle brutotulu on eelkõige saadud finantsvarade investeerimisest, reinvesteerimisest või nendega kauplemisest, kui ettevõtet haldab teine ettevõte, mis on hoiustamisasutus, hoidmisasutus, kindlaksmääratud kindlustusandja või A jaotise punkti 6 alapunktis a kirjeldatud investeerimisettevõte.

Eeldatakse, et ettevõtte äritegevuseks on eelkõige üks või enam A jaotise punkti 6 alapunktis a kirjeldatud tegevustest, või ettevõtte brutotulu on eelkõige saadud finantsvaradesse investeerimisest, reinvesteerimisest või nendega kauplemisest A jaotise punkti 6 alapunkti b tähenduses, kui ettevõtte brutotulu, mis on saadud sellistest tegevustest, on võrdne või ületab 50 % ettevõtte brutotulust järgmistest perioodidest lühema jooksul: i) kolmeaastane periood, mis lõpeb hinnangu andmise aastale eelneva aasta 31. detsembril, või ii) aeg, mille jooksul ettevõte on olemas olnud. Mõiste „investeerimisettevõte” ei hõlma ettevõtet, mis on aktiivne NFE seetõttu, et ettevõte vastab mõnele D jaotise punkti 8 alapunktide d–g kriteeriumile.

Käesolevat punkti tõlgendatakse viisil, mis on kooskõlas rahapesuvastase töökonna soovitustes finantsasutuse mõiste määratluses kasutatud samalaadse sõnastusega.

7)   „Finantsvara”— hõlmab väärtpaberit (näiteks äriühingu osa või aktsiat, osalust osaniku või tegeliku tulusaajana hajusa osanike ringiga või börsil noteeritud partnerluses või trustis; vekslit, võlakirja, tagatiseta võlakohustust või muud võlga tõendavat dokumenti), osalust partnerluses, kaupa, vahetuslepingut (näiteks intressimäära vahetuslepingut, valuutavahetuslepingut, baasvahetuslepingut, intressimäära ülempiiri lepingut, intressimäära alampiiri lepingut, kaubavahetuslepingut, lihtaktsiate vahetuslepingut, aktsiaindeksite vahetuslepingut jm sarnaseid lepinguid), kindlustuslepingut või annuiteedilepingut või mis tahes osalust (sh futuuri- või forvardleping või optsioon) väärtpaberis, partnerluses, kaubas, vahetuslepingus, kindlustuslepingus või annuiteedilepingus. Mõiste „finantsvara” ei hõlma võlanõudeta otsest osalust kinnisvaras.

8)   „Kindlaksmääratud kindlustusandja”— ettevõte, mis on kindlustusandja (või kindlustusandja valdusühing), mis sõlmib rahalise väärtusega kindlustuslepingu või annuiteedilepingu või mis on kohustatud tegema eelnimetatud lepingutega seotud väljamakseid.

B.   Mittearuandekohustuslik finantsasutus

1)   „Mittearuandekohustuslik finantsasutus”— mis tahes finantsasutus, mis on:

a)

valitsusüksus, rahvusvaheline organisatsioon või keskpank, välja arvatud osas, mis puudutab makset, mis tuleneb kohustusest seoses sellist liiki finantsäritegevusega, millega tegeleb kindlaksmääratud kindlustusandja, hoidmisasutus või hoiustamisasutus;

b)

suure liikmete arvuga pensionifond; väikese liikmete arvuga pensionifond; valitsusüksuse, rahvusvahelise organisatsiooni või keskpanga pensionifond, või tunnustatud krediitkaartide väljastaja;

c)

mis tahes muu ettevõte, kelle maksudest kõrvalehoidumiseks kasutamise oht on väike, kellel on olulisel määral sarnased omadused mis tahes B jaotise punkti 1 alapunktides a ja b kirjeldatud ettevõtetega ning kes on kantud käesoleva direktiivi artikli 8 lõikes 7a osutatud mittearuandekohustuslike finantsasutuste loetelust, tingimusel, et sellise ettevõtte staatus mittearuandekohustusliku finantsasutusena ei takista käesoleva direktiivi eesmärkide saavutamist;

d)

välistatud kollektiivne investeerimisüksus, või

e)

trust niivõrd, kuivõrd trusti haldaja on aruandekohustuslik finantsasutus ning esitab aruande kogu I jao kohaselt avaldatava teabe kohta seoses trusti kõikide avaldatavate kontodega.

2)   „Valitsusüksus”— liikmesriigi või muu jurisdiktsiooni valitsus, liikmesriigi või muu jurisdiktsiooni mis tahes poliitiline allüksus (mis hõlmab osariiki, provintsi, maakonda või valda/linna) või täielikult liikmesriigile või muule jurisdiktsioonile või ühele või mitmele mis tahes eespool nimetatud üksusele kuuluv asutus või amet (igaüks neist on „valitsusüksus”). Nimetatud kategooria koosneb liikmesriigi või muu jurisdiktsiooni lahutamatutest osadest, kontrollitavatest ettevõtetest ja poliitilistest allüksustest.

a)

Liikmesriigi või muu jurisdiktsiooni „lahutamatu osa” tähendab mis tahes isikut, organisatsiooni, asutust, bürood, fondi, ametit või muud mis tahes viisil määratletud organit, mis on liikmesriigi või muu jurisdiktsiooni valitsusasutus. Valitsusasutuse puhastulu tuleb krediteerida asutuse enda kontole või muule liikmesriigi või muu jurisdiktsiooni kontole ning mitte mingi osa sellest ei tohi teenida mis tahes eraisiku huve. Lahutamatu osa ei hõlma füüsilisest isikust iseseisvat isikut, ametnikku või haldurit, kes tegutseb era- või isiklikes huvides.

b)

Kontrollitav ettevõte tähendab ettevõtet, mis on vormiliselt liikmesriigist või muust jurisdiktsioonist eraldiseisev või mis kujutab endast muul viisil eraldi juriidilist isikut, eeldusel et:

i)

ettevõte kuulub täielikult, kas otse või ühe või mitme kontrollitava ettevõtte kaudu ühele või mitmele valitsusüksusele, ning seda ettevõtet kontrollib üks või mitu valitsusüksust otse või ühe või mitme kontrollitava ettevõtte kaudu;

ii)

ettevõtte puhastulu kantakse ettevõtte enda kontole või ühe või mitme valitsusüksuse kontole ning mitte mingi osa sellest ei teeni mis tahes eraisiku huve, ning

iii)

ettevõtte varad lähevad selle likvideerimisel üle ühte või mitmesse valitsusüksusesse.

c)

Tulu ei teeni eraisiku huve, kui isik on valitsusprogrammi ette nähtud tulusaaja ning programmi tegevus toimub avalikes huvides seoses üldise heaoluga või on seotud riigivõimu teostamise mõne osa juhtimisega. Hoolimata eeltoodust loetakse, et tulu teenib eraisiku huve, kui tulu pärineb valitsusüksuse kasutamisest äritegevuse eesmärgil, näiteks eraisikutele finantsteenuseid osutav kommertspank.

3)   „Rahvusvaheline organisatsioon”— mis tahes rahvusvaheline organisatsioon või sellele täielikult kuuluv asutus või amet. See kategooria hõlmab mis tahes valitsustevahelist organisatsiooni (sealhulgas riigiülest organisatsiooni), i) mis koosneb peamiselt valitsustest; ii) millel on liikmesriigiga kehtiv peakorteri leping või sisult sarnane leping; ja ii) mille tulu ei teeni eraisikute huve.

4)   „Keskpank”— institutsioon, mis on seadusega asutatud või valitsuse heakskiidetud põhiline asutus, välja arvatud liikmesriigi või muu jurisdiktsiooni valitsus ise, mis väljastab maksevahendina ringlusse laskmiseks mõeldud instrumente. Selline institutsioon võib hõlmata ametit, mis on liikmesriigi valitsusest eraldiseisev, hoolimata sellest, kas see kuulub täielikult või osaliselt liikmesriigile või mitte.

5)   „Suure liikmete arvuga pensionifond”— fond, mille eesmärk on pakkuda hüvitist pensioni, invaliidsuse või surma korral või nende kombinatsiooni hüvitise saajatele, kes on ühe või mitme tööandja praegused või endised töötajad (või selliste töötajate määratud isikud), vastutasuks osutatud teenuste eest, eeldusel, et:

a)

fondil ei ole hüvitise saajat, kellel on õigus enam kui viiele protsendile fondi varadest;

b)

fondi suhtes kehtivad valitsuse ettekirjutused ja fond annab aru asjaomasele maksuasutusele ning

c)

fond vastab vähemalt ühele alljärgnevatest nõuetest:

i)

fond on üldiselt vabastatud investeerimistulu maksustamisest või sellise tulu maksustamine on lükatud edasi või see maksustatakse vähendatud määraga, kuna fond kujutab endast pensioniplaani;

ii)

vähemalt 50 % oma kõikidest sissemaksetest (mis on muud kui varade ülekanded teistest B jaotise punktides 5–7 kirjeldatud plaanidest või C jaotise punkti 17 alapunktis a kirjeldatud pensionikontodelt) saab fond rahalise toetusena tööandjatelt;

iii)

fondi raha jaotamine või fondist raha väljavõtmine on lubatud üksnes kokkulepitud juhtudel seoses pensionilejäämise, invaliidistumise või surmaga (välja arvatud raha ülekandmine teistesse B jaotise punktides 5–7 kirjeldatud fondidesse ja C jaotise punkti 17 alapunktis a kirjeldatud pensionikontodele), või kui raha jaotatakse või võetakse välja enne kokkulepitud juhtumit, siis kohaldatakse trahvi, või

iv)

töötajate sissemaksed (mis on muud kui teatud lubatud täiendavad sissemaksed) fondi on piiratud töötaja teenitud tuluga või need ei tohi aastas ületada iga liikmesriigi vääringus noteeritud summat, mis vastab 50 000 USA dollarile, kohaldades VII jao C jaotises nähtud eeskirju kontode liitmise ja vääringute ümberarvestamise kohta.

6)   „Väikese liikmete arvuga pensionifond”— fond, mille eesmärk on pakkuda hüvitist pensioni, invaliidsuse või surma korral hüvitise saajatele, kes on ühe või mitme tööandja praegused või endised töötajad (või selliste töötajate määratud isikud), vastutasuks osutatud teenuste eest, eeldusel, et:

a)

fondil on alla 50 liikme;

b)

fondi toetab rahaliselt üks või mitu tööandjat, kes ei ole investeerimisettevõtted ega passiivsed NFEd;

c)

töötajate ja tööandjate sissemaksed fondi (mis on muud kui varade ülekanded C jaotise punkti 17 alapunktis a kirjeldatud pensionikontodelt) on piiratud vastavalt teenitud tulu ja töötaja hüvitisega;

d)

osalejatel, kes ei ole selle liikmesriigi residendid, kus fond on asutatud, ei ole õigust rohkem kui 20 protsendile fondi varadest, ning

e)

fondi suhtes kehtivad valitsuse ettekirjutused ja fond annab aru asjaomasele maksuasutusele.

7)   „Valitsusüksuse, rahvusvahelise organisatsiooni või keskpanga pensionifond”— valitsusüksuse, rahvusvahelise organisatsiooni või keskpanga poolt asutatud fond, mille eesmärk on pakkuda hüvitist pensioni, invaliidsuse või surma korral hüvitise saajatele või osalejatele, kes on selle praegused või endised töötajad (või selliste töötajate määratud isikud) või kes ei ole praegused või endised töötajad, kui sellistele hüvitise saajatele või osalejatele makstav hüvitis on vastutasuks valitsusüksuse, rahvusvahelise organisatsiooni või keskpanga kasuks osutatud isiklike teenuste eest.

8)   „Tunnustatud krediitkaartide väljastaja”— finantsasutus, mis täidab järgmiseid tingimusi:

a)

ta on finantsasutus üksnes seetõttu, et ta on krediitkaartide väljastaja, mis võtab vastu hoiuseid ainult siis, kui klient teeb makse, mis ületab kaardi saldot, ning enammakset ei tagastata kliendile viivitamata, ning

b)

ta kehtestab alates 1. jaanuarist 2016 või enne seda kuupäeva eeskirjad ja menetluskorra, mis kas välistavad selle, et klient teeb enammakse, mis ületab iga liikmesriigi vääringus noteeritud summat, mis vastab 50 000 USA dollarile, või tagavad, et mis tahes seda summat ületav kliendi enammakse tagastatakse kliendile 60 päeva jooksul, ning kõikidel juhtudel kohaldatakse VII jao C jaotises sätestatud eeskirju kontode liitmise ja vääringute ümberarvestamise kohta. Sellel eesmärgil ei tähenda kliendi enammakse kreeditsaldot vaidlustatud kulude ulatuses, kuid hõlmab kauba tagastamisest tulenevaid krediitsaldosid.

9)   „Välistatud kollektiivne investeerimisüksus”— investeerimisettevõte, mida reguleeritakse kui ühiseks investeerimiseks loodud üksust, eeldusel et kõik omandiõigused kollektiivses investeerimisüksuses kuuluvad otse ühele või mitmele isikule või ettevõttele, kes ei ole avaldatavad isikud, või selliste isikute või ettevõtete kaudu, välja arvatud passiivne NFE, kellel on avaldatavatest isikutest kontrollivad isikud.

Üksnes see, et kollektiivne investeerimisüksus on väljastanud füüsilisel kujul esitajaosakuid, ei takista tema kvalifitseerimist D jaotise punkti 9 kohaselt välistatud kollektiivseks investeerimisüksuseks, kui:

a)

kollektiivne investeerimisüksus ei ole väljastanud ega väljasta pärast 31. detsembrit 2015 füüsilisel kujul esitajaosakuid;

b)

kollektiivne investeerimisüksus kõrvaldab käibelt kõik talle tagastatavad osakud;

c)

kollektiivne investeerimisüksus kohaldab II–VII jaotises sätestatud hoolsusmeetmeid ning esitab mis tahes teabe, mis tuleb selliste osakute kohta teatada, kui need esitatakse lunastamiseks või muu makse saamiseks, ning

d)

kollektiivne investeerimisüksus on kehtestanud eeskirjad ja menetlused, et tagada selliste osakute lunastamine või külmutamine võimalikult kiiresti ja igal juhul enne 1. jaanuari 2018.

C.   Finantskonto

1)   „Finantskonto”— finantsasutuse peetav konto, sealhulgas hoiusekonto, hoidmiskonto ja:

a)

investeerimisettevõtte puhul finantsasutuses hoitav mis tahes osalus või võlanõue. Sõltumata eelnevast ei hõlma mõiste „finantskonto” mis tahes osalust või võlanõuet investeerimisettevõtte üksuses ainult sellepärast, et ta i) annab kliendile investeerimisalast nõu ja tegutseb tema nimel, või ii) valitseb kliendi portfelle ja tegutseb tema nimel, eesmärgiga investeerida, valitseda või hallata finantsvarasid, mis on paigutatud kliendi nimel sellisest ettevõttest erinevas finantsasutuses;

b)

C jaotise punkti 1 alapunktis a kirjeldamata finantsasutuse puhul mis tahes osalus või võlanõue finantsasutuses, kui see osaluste või võlanõuete kategooria loodi selleks, et vältida I jao kohast andmete esitamist, ning

c)

finantsasutuse väljastatud või ülevõetud rahalise väärtusega kindlustusleping ja annuiteedileping, välja arvatud võõrandamatu eluaegne annuiteet, mis ei ole seotud investeerimisega, millele ei kohaldata edasilükatud väljamakseid, mis on väljastatud füüsilisele isikule ning mida kasutatakse pensioni või puudetoetuse maksmiseks välistatud kontolt.

Mõiste „finantskonto” ei hõlma mis tahes kontot, mis on välistatud konto.

2)   „Hoiusekonto”— hõlmab äri-, tšeki-, säästu-, tähtajalist või sissemaksekontot või kontot, mida kinnitab hoiuse, sissemakse või investeeringu kohta antud tunnistus, võlakiri või muu selline instrument, ja mida finantsasutus hooldab tavapärase panganduse või muu sellise tegevuse käigus. Hoiusekonto hõlmab ka summat, mida kindlustusandja hoiab tagatud investeerimislepingu või muu sellise lepingu alusel, millelt ta maksab või arvestab intressi.

3)   „Hoidmiskonto”— konto (mis ei ole kindlustusleping ega annuiteedileping), millel hoitakse teise isiku kasuks üht või mitut finantsvara.

4)   „Osalus”— finantsasutusest partnerluse puhul kas osalus partnerluse kapitalis või õigus partnerluse kasumile. Finantsasutusest trusti puhul tähendab osalus seda osalust, mis kuulub isikule, keda käsitatakse kogu trusti või selle osa asutaja või kasusaajana, või muule füüsilisele isikule, kellel on trusti üle lõplik tegelik kontroll. Avaldatavat isikut käsitatakse trusti kasusaajana, kui sellel avaldataval isikul on õigus saada otse või kaudselt (näiteks esindajakonto omaniku kaudu) trustist kohustuslikus korras tehtavaid väljamakseid või kui tal on õigus otse või kaudselt saada trustist valikuliselt tehtavaid väljamakseid.

5)   „Kindlustusleping”— leping (mis ei ole annuiteedileping), mille alusel kindlustusandja kohustub maksma rahasumma, kui saabub kindlustusjuhtum, mis võib olla surm, haigestumine, õnnetusjuhtum, vastutuse tekkimine või varaline kahju.

6)   „Annuiteedileping”— leping, mille alusel kindlustusandja kohustub tegema väljamakseid perioodi jooksul, mis on tervenisti või osaliselt kindlaks määratud ühe või mitme isiku eeldatavast elueast lähtudes. Mõiste hõlmab ka lepingut, mida käsitatakse annuiteedilepinguna lepingu sõlmimise liikmesriigi või muu jurisdiktsiooni õigusaktide või praktika kohaselt ning mille alusel kohustub kindlustusandja teatud aastate jooksul väljamakseid tegema.

7)   „Rahalise väärtusega kindlustusleping”— kindlustusleping (mis ei ole kahe kindlustusandja vahel sõlmitud kahjukindlustuse edasikindlustusleping), millel on rahaline väärtus.

8)   „Rahaline väärtus”— suurem järgmisest kahest: i) tagastusväärtus, millele kindlustusvõtjal on õigus lepingu ülesütlemisel või lõpetamisel (millest ei ole maha arvatud ülesütlemistasu ega laenu, mis on tagastusväärtuse tagatisel võetud), või ii) summa, mida kindlustusvõtja võib laenata lepingu alusel või sellest lähtudes. Eeltoodust olenemata ei hõlma „rahaline väärtus” kindlustuslepingu alusel välja makstavat summat:

a)

ainuüksi elukindlustuslepinguga kindlustatud isiku surma tõttu;

b)

tervisekahjustuse või haiguskindlustuse hüvitise või muu hüvitisena, mis katab kindlustusjuhtumi saabumisel tekkinud majandusliku kahju;

c)

kindlustuslepingu (mis ei ole investeeringuga seotud elukindlustusleping või annuiteedileping) kohaselt selle lepingu ülesütlemise või lõpetamise tõttu varem makstud kindlustusmakse tagastusena (millest on maha arvatud kindlustustasud, sõltumata sellest, kas neid tegelikult määratakse või mitte), riski alanemise tõttu kindlustuslepingu kehtivuse jooksul või tulenevalt lepingu kindlustusmaksega seotud kirjendamisvea või muu sellise vea parandamisest;

d)

kindlustusvõtja dividendina (välja arvatud lõpetamisdividend), kui kõnealune dividend on seotud kindlustuslepinguga, mille kohaselt ainsad makstavad hüvitised on kirjeldatud C jaotise punkti 8 alapunktis b, või

e)

sellise kindlustuslepingu alusel tasutud ettemakse või deposiit/hoiustamismakse tagastusena, mille kindlustusmakseid tasutakse vähemalt kord aastas ja ettemakse või deposiit/hoiustusmakse suurus ei ületa lepingu kohaselt makstavat järgmist aastamakset.

9)   „Olemasolev konto”

a)

finantskonto, mida aruandekohustuslik finantsasutus hoiab 31. detsembri 2015. aasta seisuga;

b)

konto omaniku mis tahes finantskonto, sõltumata kuupäevast, mil selline finantskonto avati, kui:

i)

konto omanikul on aruandekohustuslikus finantsasutuses (või aruandekohustusliku finantsasutusega samas liikmesriigis asuvas seotud ettevõttes) ka finantskonto, mis on C jaotise punkti 9 alapunkti a kohaselt olemasolev konto;

ii)

aruandekohustuslik finantsasutus (ja vajaduse korral aruandekohustusliku finantsasutusega samas liikmesriigis asuv seotud ettevõte) käsitab mõlemat eespool nimetatud finantskontot ja mis tahes muid konto omaniku finantskontosid, mida käsitatakse alapunkti b kohaselt olemasolevate kontodena, ühe finantskontona, et täita VII jao A jaotises sätestatud teadmisnõuete standardeid ja määrata kontode künniste kohaldamisel kindlaks mis tahes finantskontode jääk või väärtus;

iii)

sellise finantskonto puhul, millele rakendatakse AML/KYC menetluskorda, on aruandekohustuslikul finantsasutusel lubatud täita finantskonto suhtes AML/KYC menetluskorda, tuginedes C jaotise punkti 9 alapunktis a kirjeldatud olemasoleva konto suhtes kohaldatud AML/KYC menetluskorda, ning

iv)

finantskonto avamine ei nõua konto omaniku poolt uue, täiendava või muudetud klienditeabe esitamist, välja arvatud käesoleva direktiivi eesmärkidel.

10)   „Uus konto”— aruandekohustusliku finantsasutuse hallatav finantskonto, mis avatakse 1. jaanuaril 2016 või hiljem, välja arvatud juhul, kui seda käsitatakse C jaotise punkti 9 alapunkti b kohaselt olemasoleva kontona.

11)   „Füüsilise isiku olemasolev konto”— ühe või mitme füüsilise isiku olemasolev konto.

12)   „Füüsilise isiku uus konto”— ühe või mitme füüsilise isiku uus konto.

13)   „Ettevõtte olemasolev konto”— ühe või mitme ettevõtte olemasolev konto.

14)   „Madalama väärtusega konto”— füüsilise isiku olemasolev konto, mille kogujääk või -väärtus 31. detsembri 2015. aasta seisuga ei ületa iga liikmesriigi vääringus noteeritud summat, mis vastab 1 000 000 USA dollarile.

15)   „Kõrge väärtusega konto”— füüsilise isiku olemasolev konto, mille kogujääk või -väärtus 31. detsembri 2015. aasta seisuga või mis tahes järgneva aasta 31. detsembri seisuga ületab iga liikmesriigi vääringus noteeritud summat, mis vastab 1 000 000 USA dollarile.

16)   „Ettevõtte uus konto”— ühe või mitme ettevõtte uus konto.

17)   „Välistatud konto”— milline tahes järgmistest kontodest:

a)

pensionikonto, mis vastab järgmistele nõuetele:

i)

kontot reguleeritakse isikliku pensionikontona või osana registreeritud või reguleeritud pensioniplaanist pensionieas hüvitiste või pensioni maksmiseks (sealhulgas invaliidsus- või surma korral makstav toetus);

ii)

konto on maksusoodustusega (st konto sissemaksed, mis muidu oleksid maksustatavad, on mahaarvatavad või jäetakse konto omaniku brutosissetulekust välja või maksustatakse vähendatud määraga või kontolt saadava investeerimistulu maksustamine lükatakse edasi või seda maksustatakse vähendatud määraga);

iii)

maksuasutustele tuleb esitada konto kohta teavet;

iv)

kontolt raha väljavõtmise tingimuseks on teatud pensioniikka jõudmine, invaliidistumine või surm; kui raha võetakse välja enne neid kindlaksmääratud juhtumeid, määratakse trahv, ning

v)

kas i) aasta sissemaksete ülempiir on iga liikmesriigi vääringus noteeritud summa, mis vastab 50 000 USA dollarile, või vähem, või ii) elu jooksul kontole tehtavate sissemaksete ülempiir on iga liikmesriigi vääringus noteeritud summa, mis vastab 1 000 000 USA dollarile, või vähem, kohaldades kõikidel juhtudel VII jao C jaotises sätestatud eeskirju kontode liitmise ja vääringute ümberarvestamise kohta.

Finantskonto, mis muus osas vastab C jaotise punkti 17 alapunkti a alapunkti v nõudele, ei lakka sellisele nõudele vastamast ainuüksi sellepärast, et sellisele finantskontole võidakse kanda varasid või raha ühelt või enamalt finantskontolt, mis vastab C jaotise punkti 17 alapunkti a või b nõuetele, või ühelt või enamalt pensionifondilt, mis vastab mõnele B jaotise punktide 5–7 nõudele;

b)

konto, mis vastab järgmistele nõuetele:

i)

kontot reguleeritakse investeerimisvahendina, mille eesmärgiks ei ole pension, ning sellega kaubeldakse reguleeritud väärtpaberiturul korrapäraselt, või reguleeritakse kontot säästuvahendina, mille eesmärgiks ei ole pension;

ii)

konto on maksusoodustusega (st konto sissemaksed, mis muidu oleksid maksustatavad, on mahaarvatavad või jäetakse konto omaniku brutosissetulekust välja või maksustatakse vähendatud määraga või kontolt saadava investeerimistulu maksustamine lükatakse edasi või seda maksustatakse vähendatud määraga);

iii)

raha väljavõtmise tingimuseks on seatud vastavus konkreetsetele investeerimis- või säästukonto eesmärgiga (näiteks õppe- või meditsiiniliste toetuste maksmine) seotud kriteeriumitele; kui raha võetakse välja selliseid kriteeriume täitmata, määratakse trahv, ning

iv)

aasta sissemaksete ülempiir on iga liikmesriigi vääringus nomineeritud summa, mis vastab 50 000 USA dollarile, või vähem, kohaldades VII jao C jaotises sätestatud eeskirju kontode liitmise ja vääringute ümberarvestamise kohta.

Finantskonto, mis muus osas vastab C jaotise punkti 17 alapunkti b alapunkti iv nõudele, ei lakka sellisele nõudele vastamast ainuüksi sellepärast, et sellisele finantskontole võidakse kanda varasid või raha ühelt või enamalt finantskontolt, mis vastab C jaotise punkti 17 alapunkti a või b nõuetele, või ühelt või enamalt pensionifondilt, mis vastab mõnele B jaotise punktide 5–7 nõudele;

c)

elukindlustusleping, mille kindlustuskaitse tähtaeg lõpeb enne kindlustatu 90-aastaseks saamist, eeldusel, et leping vastab järgmistele nõuetele:

i)

korrapäraseid kindlustusmakseid, mis aja jooksul ei vähene, tuleb maksta vähemalt kord aastas lepingu kehtivuse jooksul või kuni kindlustatu saab 90-aastaseks, sõltuvalt sellest, kumb periood on lühem;

ii)

lepingus puudub lepinguline summa, mille mis tahes isik võiks kätte saada (väljavõtmise või laenu võtmise teel või muul viisil) ilma lepingut lõpetamata;

iii)

lepingu ülesütlemisel või lõpetamisel makstav summa (välja arvatud hüvitis surma korral) ei tohi ületada kokku lepingu eest makstud kindlustusmakseid, millest arvatakse maha suremus-, haigestumus- ja kuluhüvitised (tegelikult määratud või mitte) lepingu kehtivuse ajavahemiku või ajavahemike eest ning enne lepingu ülesütlemist või lõpetamist makstud mis tahes summad, ning

iv)

tulusaaja ei sõlmi lepingut seoses sellest saadava väärtusega;

d)

konto, mis kuulub ainult pärandvarasse, kui selle konto dokumendid hõlmavad lahkunu testamendi või surmatunnistuse ärakirja;

e)

konto, mis avatakse seoses millega tahes alljärgnevatest:

i)

kohtumäärus või -otsus;

ii)

kinnis- või vallasvara müük, vahetus või üürimine, eeldusel et konto vastab järgmistele nõuetele:

kontot finantseeritakse üksnes ettemaksest, käsirahast, deposiidist summas, mis on kohane tehinguga otseselt seotud kohustuse täitmise tagamiseks, või sarnasest maksest, või finantseeritakse kontot finantsvarast, mis deponeeritakse kontole seoses vara müügi, vahetuse või üürimisega;

konto avatakse ja seda kasutatakse üksnes selleks, et tagada ostja kohustus tasuda vara ostuhind, müüja kohustus täita tingimuslik kohustus või üürileandja või üürniku kohustus hüvitada mis tahes kahju seoses üüritud varaga üürilepingu alusel kokkulepitu kohaselt;

kontol olev vara, sealhulgas sellelt teenitav tulu, makstakse või jaotatakse muul viisil ostja, müüja, üürileandja või üürniku kasuks (sealhulgas sellise isiku kohustuse täitmiseks), kui vara müüakse, vahetatakse või loovutatakse või kui üürileping lõpeb;

konto ei ole finantsvõimenduskonto või sarnane konto, mis on avatud seoses finantsvara müügi või vahetusega, ning

konto ei ole seotud C jaotise punkti 17 alapunktis f kirjeldatud kontoga.

iii)

kinnisvaraga tagatud laenu teenindava finantsasutuse kohustus panna osa maksest kõrvale üksnes selleks, et lihtsustada kinnisvaraga seotud maksude või kindlustuse maksmist hiljem;

iv)

finantsasutuse kohustus üksnes lihtsustada maksude maksmist hiljem;

f)

hoiusekonto, mis vastab järgmistele nõuetele:

i)

konto on olemas üksnes sellepärast, et klient teeb makse, mis ületab krediitkaardi või muu korduvkasutatava krediidiliiniga seoses tasumata summat ning enammakset ei tagastata kohe kliendile, ning

ii)

finantsasutus kehtestab alates 1. jaanuarist 2016 või enne seda kuupäeva eeskirjad ja menetluskorra, mis kas välistavad selle, et klient teeb enammakse, mis ületab iga liikmesriigi vääringus noteeritud summa, mis vastab 50 000 USA dollarile, või tagavad, et mis tahes seda summat ületav kliendi enammakse tagastatakse kliendile 60 päeva jooksul, ning kõikidel juhtudel kohaldatakse VII jao C jaotises ette nähtud eeskirju kontode liitmise ja vääringute ümberarvestamise kohta. Sellel eesmärgil ei tähenda kliendi enammakse krediitsaldot vaidlustatud kulude ulatuses, kuid hõlmab kauba tagastamisest tulenevaid krediitsaldosid.

g)

mis tahes muu konto, mille maksudest kõrvalehoidumiseks kasutamise oht on väike, millel on olulisel määral sarnased omadused mis tahes C jaotise punkti 17 alapunktides a–f kirjeldatud kontodega ning mis on kantud käesoleva direktiivi artikli 8 lõikes 7a osutatud välistatud kontode loetellu, tingimusel et sellise konto staatus välistatud kontona ei takista käesoleva direktiivi eesmärkide saavutamist.

D.   Avaldatav konto

1)   „Avaldatav konto”— liikmesriigi aruandekohustusliku finantsasutuse hallatav konto, mis kuulub ühele või mitmele avaldatavale isikule, või ühe või mitme avaldatavast isikust kontrolliva isikuga passiivsele NFEle, kui ta on sellisena kindlaks tehtud vastavalt II–VII jagudes kirjeldatud hoolsusmeetmetele.

2)   „Avaldatav isik”— liikmesriigi isik, kes ei ole: i) äriühing, mille osakutega kaubeldakse korrapäraselt ühel või mitmel reguleeritud väärtpaberiturul; ii) äriühing, mis on alapunktis i kirjeldatud äriühinguga seotud ettevõte; iii) valitsusüksus; iv) rahvusvaheline organisatsioon; v) keskpank, ega vi) finantsasutus.

3)   „Liikmesriigi isik”— iga liikmesriigi puhul füüsiline isik või ettevõte, kes on mis tahes teise liikmesriigi resident selle teise liikmesriigi maksualaste õigusaktide kohaselt, või sellise surnud isiku pärandvara, kes oli mis tahes teise liikmesriigi resident. Sel eesmärgil käsitatakse ettevõtet, nagu partnerlust, piiratud vastutusega partnerlust või sarnast õiguslikku moodustist, millel ei ole maksuresidentsust, selle jurisdiktsiooni residendina, kus asub ettevõtte tegeliku juhtimise koht.

4)   „Osalev jurisdiktsioon”— iga liikmesriigi suhtes:

a)

mis tahes muu liikmesriik;

b)

mis tahes muu jurisdiktsioon, i) millega asjaomasel liikmesriigil on kehtiv leping, mille kohaselt kõnealune jurisdiktsioon esitab I jaos kirjeldatud teavet, ja ii) mis sisaldub loetelus, mille avaldab kõnealune liikmesriik ja millest teatatakse Euroopa Komisjonile;

c)

mis tahes muu jurisdiktsioon, i) millega liidul on kehtiv leping, mille kohaselt kõnealune jurisdiktsioon esitab I jaos kirjeldatud teavet, ja ii) mis sisaldub loetelus, mille avaldab Euroopa Komisjon.

5)   „Kontrollivad isikud”— füüsilised isikud, kes teostavad kontrolli ettevõtte üle. Trusti puhul tähendab see trusti asutajat (asutajaid), haldajat (haldajaid), kaitsjat (kaitsjaid) (olemasolu korral), kasusaajat (kasusaajaid) või kasusaajate kategooriat (kategooriaid) ning muud füüsilist isikut (muid füüsilisi isikuid), kellel on tegelik lõplik kontroll trusti üle; trustist erineva õigusliku moodustise puhul tähendab see mõiste võrdväärse või samalaadse positsiooniga isikuid. Mõistet „kontrollivad isikud” tuleb tõlgendada kooskõlas rahapesuvastase töökonna soovitustega.

6)   „NFE”— mis tahes ettevõte, mis ei ole finantsasutus.

7)   „Passiivne NFE”— mis tahes järgmistest: i) NFE, mis ei ole aktiivne NFE, või ii) A jaotise punkti 6 alapunktis b kirjeldatud investeerimisettevõte, mis ei ole osaleva jurisdiktsiooni finantsasutus.

8)   „Aktiivne NFE”— iga NFE, mis vastab mis tahes alljärgnevale kriteeriumile:

a)

alla 50 % NFE eelmise kalendriaasta või muu asjakohase aruandlusperioodi brutotulust on passiivne tulu ja alla 50 % NFE eelmise kalendriaasta või muu asjakohase aruandlusperioodi varadest on varad, mis toodavad passiivset tulu või mida hoitakse passiivse tulu tootmiseks;

b)

NFE osakutega kaubeldakse reguleeritud väärtpaberiturul korrapäraselt või NFE on sellise ettevõttega seotud ettevõte, mille osakutega kaubeldakse reguleeritud väärtpaberiturul korrapäraselt;

c)

NFE on valitsusüksus, rahvusvaheline organisatsioon, keskpank või ettevõte, mis kuulub täielikult ühele või mitmele eelmistest;

d)

sisuliselt kogu NFE tegevus kujutab endast ühe või mitme muu kui finantsasutuse tegevusala või äriga tegeleva tütarettevõtte ringluses olevate osakute täielikku või osalist hoidmist või ühele või mitmele sellisele tütarettevõttele rahastamise või muu teenuse osutamist; NFE ei ole aga aktiivne NFE, kui ta tegutseb investeerimisfondina (või reklaamib end investeerimisfondina), näiteks börsivälistesse ettevõtetesse investeeriva fondi, riskikapitalifondi, finantsvõimendusega väljaostufondi või muu investeerimisvahendina, mille eesmärgiks on omandada või rahastada äriühinguid ja seejärel omada nendes äriühingutes investeerimise eesmärgil põhivarana osalust;

e)

NFEl ei ole veel äritegevust ning tal ei ole ka varem äritegevust olnud, kuid ta investeerib varadesse kavatsusega hakata tegelema äritegevusega, mis ei kujuta endast finantsasutuse äritegevust; NFEle ei kohaldata seda erandit peale kuupäeva, mil on möödunud 24 kuud NFE asutamisest;

f)

NFE ei olnud viimase viie aasta jooksul finantsasutus ja on likvideerimas oma varasid või ümber korraldamas oma tegevust kavatsusega jätkata või taasalustada äritegevust, mis ei kujuta endast finantsasutuse äritegevust;

g)

NFE tegeleb peamiselt rahastamis- või riskimaandustehingutega seotud ettevõtete jaoks või koos seotud ettevõtetega, mis ei ole finantsasutused, ning ei osuta rahastamis- ega riskide maandamise teenuseid ühelegi ettevõttele, mis ei ole seotud ettevõte, tingimusel, et mis tahes selliste seotud ettevõtete grupi peamine äritegevus ei kujuta endast finantsasutuse äritegevust, või

h)

NFE vastab kõigile alljärgnevatele nõuetele:

i)

ta on asutatud ja tegutseb oma residentsuse liikmesriigis või muus jurisdiktsioonis eranditult usulisel, heategevuslikul, teaduslikul, kunstilisel, kultuurilisel, sportlikul või hariduslikul eesmärgil, või on asutatud ja tegutseb oma residentsuse liikmesriigis või muus jurisdiktsioonis ja on kutseorganisatsioon, ettevõtete organisatsioon, kaubanduskoda, tööorganisatsioon, põllumajandus- või aiandusorganisatsioon, ühiskondlik organisatsioon või organisatsioon, mis tegutseb eranditult sotsiaalse heaolu edendamise nimel;

ii)

ta on oma residentsuse liikmesriigis või muus jurisdiktsioonis tulumaksust vabastatud;

iii)

tal puuduvad osanikud või liikmed, kellel on omandi või tulusaamisega seotud huvi selle tulude või varade vastu;

iv)

NFE residentsuse liikmesriigi või muu jurisdiktsiooni kohaldatavad õigusaktid või NFE asutamisdokumendid ei võimalda NFE tulude või varade jaotamist või nende kasutamist füüsilise isiku või mitteheategevusliku ettevõtte kasuks, välja arvatud NFE heategevuslikuks tegevuseks või mõistliku tasu maksmiseks saadud teenuste eest või õiglase turuhinna maksmiseks NFE ostetud vara eest, ja

v)

NFE residentsuse liikmesriigi või muu jurisdiktsiooni kohaldatavate õigusaktide või NFE asutamisdokumentide kohaselt on nõutav, et NFE likvideerimise või lõpetamise korral jagatakse kõik selle varad valitsusüksusele või muule mittetulundusühendusele või antakse pärijate puudumisel üle NFE residentsuse liikmesriigi või muu jurisdiktsiooni valitsusele või selle poliitilisele allüksusele.

E.   Muu

1)

„Konto omanik” — isik, kelle kontot haldav finantsasutus on finantskonto omanikuna nimetanud või tuvastanud. Isikut, kes ei ole finantsasutus, kuid kes hoiab finantskontot teise isiku kasuks või nimel kui agent, hoidmisühing, volitatu, allkirjaõiguslik isik, investeerimisnõustaja või vahendaja, ei loeta käesolevas direktiivis konto omanikuks, vaid selle omanikuks loetakse eespool nimetatud teist isikut. Rahalise väärtusega kindlustuslepingu või annuiteedilepingu puhul on konto omanik isik, kellel on juurdepääsuõigus rahalisele väärtusele või kellel on õigus muuta lepingust kasu saavat isikut. Kui ühelgi isikul ei ole juurdepääsuõigust rahalisele väärtusele või õigust muuta lepingust kasu saavat isikut, siis on konto omanikuks mis tahes isik, keda on lepingus omanikuna nimetatud, ja mis tahes isik, kellel on õigus väljamaksetele lepingutingimuste alusel. Rahalise väärtusega kindlustuslepingu või annuiteedilepingu tähtaja saabumisel käsitatakse konto omanikuna iga isikut, kellel on lepingu kohaselt õigus väljamaksele.

2)

„AML/KYC menetluskord” — aruandekohustusliku finantsasutuse hoolsusmeetmed, mida ta on kohustatud võtma oma klientide suhtes sellele aruandekohustuslikule finantsasutusele kehtivate rahapesuvastaste või muude sarnaste nõuete alusel.

3)

„Ettevõte” — juriidiline isik või muu õiguslik moodustis, näiteks äriühing, partnerlus, trusti või fond.

4)

Ettevõte on teise ettevõtte „seotud ettevõte”, kui i) üks ettevõte kontrollib teist ettevõtet; ii) nimetatud kaks ettevõtet alluvad ühisele kontrollile, või iii) nimetatud kaks ettevõtet on A jaotise punkti 6 alapunktis b kirjeldatud investeerimisettevõtted, neil on ühine juhatus ning selline juhatus täidab selliste investeerimisettevõtete hoolsusmeetmeid. Sel eesmärgil tähendab kontroll otsest või kaudset omandiõigust rohkem kui 50 protsendile ettevõtte väärtusest ja hääleõigusest ettevõttes.

5)

„Maksukohustuslase identifitseerimisnumber” — maksukohustuslase identifitseerimisnumber või selle toimiv ekvivalent, kui maksukohustuslase identifitseerimisnumber puudub.

6)

„Dokumentaalsed tõendid” — millised tahes järgmistest dokumentidest:

a)

residentsuse tõend, mille on välja andnud väljamakse saaja väidetava residentsuse liikmesriigi või muu jurisdiktsiooni volitatud valitsusasutus (näiteks valitsus või selle asutus või kohalik omavalitsus);

b)

füüsilise isiku puhul kehtiv isikutunnistus, mille on välja andnud volitatud valitsusasutus (näiteks valitsus või selle allasutus või kohalik omavalitsus) ning millel on toodud isiku nimi ja mida tavaliselt kasutatakse isiku tuvastamiseks;

c)

ettevõtte puhul mis tahes ametlik dokument, mille on välja andnud volitatud valitsusasutus (näiteks valitsus või selle allasutus või kohalik omavalitsus) ning millel on esitatud ettevõtte nimi ja selle peakontori aadress liikmesriigis või muus jurisdiktsioonis, mille resident ta väidab end olevat, või liikmesriik või muu jurisdiktsioon, kus ettevõte on asutatud või moodustatud;

d)

auditeeritud raamatupidamise aastaaruanne, kolmanda isiku krediidiaruanne, pankrotiavaldus või väärtpaberituru järelevalveasutuse aruanne.

Seoses ettevõtte olemasoleva kontoga võivad aruandekohustuslikud finantsasutused kasutada dokumentaalse tõendina konto omaniku kohta aruandekohustusliku finantsasutuse andmebaasides olevat mis tahes liigitust, mis tehti kindlaks majandusharude standarditud kodeerimissüsteemi põhjal, mida kohaldas aruandekohustuslik finantsinstitutsioon kooskõlas oma normaalsete äritavadega AML/KYC menetluste läbiviimiseks või muudel regulatiivsetel eesmärkidel (v.a maksustamise eesmärgid) ja mida aruandekohustuslik finantsinstitutsioon tegi enne kuupäeva, mida kasutati finantskonto liigitamisel olemasolevaks kontoks, tingimusel et aruandekohustuslik finantsinstitutsioon ei tea või tal ei ole alust arvata, et selline liigitamine ei ole õige või usaldusväärne. „Tööstusharude standarditud kodeerimissüsteem” — kodeerimissüsteem, mida kasutatakse ettevõtete liigitamiseks äritegevuse liigi järgi muul kui maksustamise eesmärgil.

IX JAGU

TÕHUS RAKENDAMINE

Käesoleva direktiivi artikli 8 lõike 3a kohaselt peavad liikmesriikides kehtima eeskirjad ja haldusmenetlused, et tagada eespool sätestatud aruandlusmenetluste ja hoolsusmeetmete tõhus rakendamine ja täitmine, sealhulgas:

1)

eeskirjad, mis hoiavad ära mis tahes finantsasutustel, isikutel või vahendajatel sellise praktika kasutuselevõtmise, mis on mõeldud aruandlusmenetlustest ja hoolsusmeetmetest kõrvalehoidumiseks;

2)

eeskirjad, mille kohaselt aruandekohustuslikud finantsasutused peavad säilitama teabe tehtud toimingute ja kasutatud tõendite kohta eespool kirjeldatud menetluste täitmisel ning piisavad meetmed säilitatud andmete leidmiseks;

3)

haldusmenetlused selleks, et kontrollida, kas aruandekohustuslik finantsasutus kohaldab aruandlusmenetlusi ja hoolsusmeetmeid; haldusmenetlused järelmeetmete võtmiseks aruandekohustusliku finantsasutuse suhtes, kui teatatakse dokumenteerimata kontodest;

4)

haldusmenetlused, millega tagada, et siseriikliku õiguse kohaselt mittearuandekohustuslike finantsasutuste ja väljaarvatud kontodena määratletud ettevõtete ja kontode kasutamine maksudest kõrvalehoidumiseks, on jätkuvalt vähetõenäoline, ning

5)

tõhusad sunnimeetmed rikkumiste käsitlemiseks.

X JAGU

RAKENDAMISE TÄHTPÄEVAD SEOSES AUSTRIAS ASUVATE ARUANDEKOHUSTUSLIKE FINANTSASUTUSTEGA

Austrias asuvate aruandekohustuslike finantsasutuste puhul tuleks kõiki käesolevas lisas sisalduvaid viiteid „aastale 2016” ja „aastale 2017” käsitleda viidetena vastavalt „aastale 2017” ja „aastale 2018”.

Austrias asuvate aruandekohustuslike finantsasutuste olemasolevate kontode puhul tuleks kõiki käesolevas lisas sisalduvaid viiteid „31. detsembrile 2015” käsitleda viidetena „31. detsembrile 2016”.

II LISA

TÄIENDAVAD ARUANDLUS- JA HOOLSUSMEETMETE EESKIRJAD FINANTSKONTODE TEABE KOHTA

1.   Asjaolude muutumine

„Asjaolude muutumine” hõlmab mis tahes muutusi, mille tulemusel lisatakse isiku staatusega seotud teave või mis on muudmoodi sellise isiku staatusega vastuolus. Lisaks hõlmab asjaolude muutumine konto omaniku kontoga seotud mis tahes teabe muutumist või lisandumist (sh konto omaniku lisandumine, asendumine või muu muutumine) või mis tahes sellise kontoga seotud kontoga seotud teabe muutumist või lisandumist (kohaldades I lisa VII jao C jaotise punktides 1–3 kirjeldatud kontode liitmise eeskirju), kui selline teabe muutumine või lisandumine mõjutab konto omaniku staatust.

Kui aruandekohustuslik finantsasutus on kasutanud I lisa III jao B jaotise punktis 1 kirjeldatud elukoha aadressi tingimust ja muutuvad asjaolud, mille tõttu aruandekohustuslik finantsasutus saab teada või saab aluse teada, et algsed dokumentaalsed tõendid (või muud samaväärsed dokumendid) ei ole õiged või usaldusväärsed, siis peab aruandekohustuslik finantsinstitutsioon hiljemalt asjaomase kalendriaasta või muu asjakohase aruandlusperioodi viimasel päeval, või 90 kalendripäeva jooksul pärast sellise asjaolude muutumise märkamist või avastamist, saama konto omaniku kinnituse ja uued dokumentaalsed tõendid, et määrata kindlaks konto omaniku maksuresidentsus(ed). Kui aruandekohustuslik finantsasutus ei saa konto omaniku kinnitust ja uusi dokumentaalseid tõendeid selliseks kuupäevaks, peab aruandekohustuslik finantsasutus kohaldama I lisa III jao B jaotise punktides 2–6 kirjeldatud elektroonilise andmete otsingu menetlust.

2.   Isiku kinnitus seoses ettevõtte uute kontodega

Ettevõtte uute kontode osas võib aruandekohustuslik finantsasutus selleks, et teha kindlaks, kas passiivset NFEd kontrolliv isik on avaldatav isik, tugineda ainult kas konto omaniku või kontrolliva isiku kinnitusele.

3.   Finantsasutuse residentsus

Finantsasutus on liikmesriigi „resident”, kui ta allub sellise liikmesriigi jurisdiktsioonile (st liikmesriik saab kohaldada sunnimeetmeid finantsasutuse aruandluskohustuse täitmise tagamiseks). Üldiselt, kui finantsasutus on liikmesriigi maksuresident, on ta sellise liikmesriigi jurisdiktsiooni all ja on seega liikmesriigi finantsasutus. Finantsasutusest trusti puhul (sõltumata sellest, kas ta on liikmesriigi maksuresident või mitte) loetakse, et trust on teatud liikmesriigi jurisdiktsiooni all, kui üks või enam selle haldajatest on sellise liikmesriigi residendid, välja arvatud juhul, kui trust edastab kogu teabe trusti peetavate avaldatavate kontode, mille kohta tuleb käesoleva direktiivi kohaselt esitada aruanne, teisele liikmesriigile, sest ta on sellise teise liikmesriigi maksuresident. Kui aga finantsasutusel (välja arvatud trust) ei ole maksuresidentsust (näiteks sellepärast, et teda loetakse maksustamise seisukohast läbipaistvaks või ta asub jurisdiktsioonis, kus puudub tulumaks), siis loetakse teda liikmesriigi jurisdiktsiooni all olevaks ja ta on seega liikmesriigi finantsasutus, kui:

a)

ta on asutatud selle liikmesriigi õigusaktide kohaselt;

b)

tema juhtimise koht (sh tegeliku juhtimise koht) on kõnealuses liikmesriigis, või

c)

ta allub selle liikmesriigi finantsjärelevalvele.

Kui finantsasutus (välja arvatud trust) on kahe või enama liikmesriigi resident, kohaldatakse sellisele finantsasutusele selle liikmesriigi aruandluskohustust ja hoolsusmeetmete võtmise kohustust, kus ta hoiab oma finantskontot (finantskontosid).

4.   Konto pidamine

Üldiselt loetakse, et kontot pidavad finantsasutused on järgmised:

a)

hoidmiskontot peab finantsasutus, kes peab kontol olevaid varasid (sh finantsasutus, kes hoiab enda nimel sellises asutuses kontot omava konto omaniku vara);

b)

hoiusekonto puhul finantsasutus, kes peab tegema kontoga seoses makseid (välja arvatud finantsasutuse esindaja, sõltumata sellest, kas selline esindaja on finantsasutus);

c)

finantsasutuses mis tahes osaluse või võlanõude hoidmise puhul, mis kujutab endast finantskontot, peab seda selline finantsasutus;

d)

rahalise väärtusega kindlustuslepingu või annuiteedilepingu puhul peab seda finantsasutus, kellel on kohustus teha lepinguga seoses makseid.

5.   Passiivsetest NFEdest trustid

Ettevõtet, nagu täis- või osaühingut, piiratud vastutusega ühingut või sarnast õiguslikku moodustist, millel ei ole maksuresidentsust, loetakse I lisa VIII jao D jaotise punkti 3 kohaselt selle jurisdiktsiooni residendiks, kus asub ettevõttetegeliku juhtimise koht. Sel eesmärgil loetakse juriidilist isikut või õiguslikku moodustist „sarnaseks” täis- või usaldusühingu või piiratud vastutusega ühinguga, kui seda ei loeta liikmesriigis selle liikmesriigi maksualaste õigusaktide kohaselt maksustatavaks ettevõtteks. Siiski ei või passiivsest NFEst trusti topeltaruandluse vältimiseks (arvestades mõiste „kontrollivad isikud” laia ulatust trustide puhul) lugeda sarnaseks õiguslikuks moodustiseks.

6.   Ettevõtte peakontori aadress

Üks I lisa VIII jao E jaotise punkti 6 alapunktis c kirjeldatud nõuetest on see, et ettevõtte puhul on ametlikul dokumendil esitatud kas ettevõtte peakontori aadress liikmesriigis või muus jurisdiktsioonis, mille resident ta väidab end olevat, või liikmesriik või muu jurisdiktsioon, kus ettevõte on asutatud või moodustatud. Ettevõtte peakontori aadress on üldjuhul koht, kus asub selle tegeliku juhtimise koht. Sellise finantsasutuse aadress, kus ettevõttel on konto, postkontori postkast, või aadress, mida kasutatakse üksnes posti saatmise eesmärgil, ei ole ettevõtte peakontori aadress, kui selline aadress ei ole ainus ettevõtte kasutatav aadress ja on ettevõtte asutamisdokumentides ettevõtte registreeritud aadress. Lisaks ei ole ettevõtte peakontori aadressiks aadress, mis on esitatud postisaadetiste kinnipidamise korralduse puhul.


Top