a)

Nuga või käärid ja pintsetid proovide lõikamiseks,

b)

alused, mis on jagatud 50 ruuduks, millest igaühele mahub ligikaudu 2 g liha, või muud töövahendid, mis tagavad samaväärse proovide jälgitavuse,

c)

lõikelabaga segisti. Kui proovid on suuremad kui 3 grammi, peab kasutama 2–4 mm suuruste avadega hakkmasinat või kääre. Külmutatud liha või keele (pärast mitteseeditava pealmise kihi eemaldamist) puhul on vaja kasutada hakkmasinat ning proove tuleb oluliselt suurendada,

d)

magnetsegistid, mis on varustatud termostaadi abil juhitava soojendusplaadiga ja millel on ligikaudu 5 cm pikkusega teflonkattega segamispulgad,

e)

klaasist koonilised vähemalt 2-liitrised jaotuslehtrid, eelistatavalt sellised, mis on varustatud teflonist turvakorkidega,

f)

rõngaste ja klambritega varustatud statiivid,

g)

roostevabast terasest võrguga sõelad, mille võrgutihedus on 180 mikronit ja mille välisläbimõõt on 11 cm,

h)

sõelade hoidmiseks lehtrid, mille siseläbimõõt on vähemalt 12 cm,

i)

3-liitrised keeduklaasid,

j)

50–100 ml mahutavad klaasist mõõtesilindrid või tsentrifuugiklaasid,

k)

horisontaallauaga trihhinelloskoop või reguleeritava tugevusega altvalgustusega stereomikroskoop,

l)

mitu Petri tassi läbimõõduga 9 cm (stereomikroskoobiga kasutamiseks), mille põhja alapinnale on terava instrumendi abil märgitud 10 × 10 mm suurused ruudukujulised kontrollpiirkonnad,

m)

vastsete loendamis anum (trihhinelloskoobi kasutamise korral), mis on valmistatud 3 mm paksustest akrüülplaatidest järgmiselt:

n)

alumiiniumfoolium,

o)

soolhappe 25 % lahus,

p)

pepsiin tugevusega: 1: 10 000 NF (US National Formulary) ehk 1: 12 500 BP (British Pharmacopoea) ja 2 000 FIP (Fédération Internationale de Pharmacie),

q)

kraanivesi, mis on soojendatud temperatuurini 46–48 oC,

r)

kaal täpsusega vähemalt 0,1 grammi,

s)

metallalused mahuga 10–15 liitrit üle jääva tehisseedevedeliku kogumiseks,

t)

erineva suurusega pipetid (1, 10 ja 25 ml) ning pipetihoidjad,

u)

termomeeter täpsusega ± 0,5 oC ja mõõtevahemikuga 1–100 oC,

v)

sifoon kraanivee tarvis.

a)

Kodusea tervikrümpade korral tuleb võtta vähemalt 1 grammi raskune proov diafragmasäärest lihase ja kõõluse ühinemiskohast. Kasutada võib spetsiaalseid keeritsussitange, kui on võimalik tagada täpsus 1,00–1,15 grammi.

Aretusemiste ja kultide puhul tuleb diafragmasäärest lihase ja kõõluse ühinemiskohast võtta suurem, vähemalt 2 grammi raskune proov.

Kui diafragmasääred ei ole säilinud, tuleb võtta kaks korda 2 grammi raskune proov (või 4 grammi aretusemiste ja kultide puhul) vahelihase roide- või rinnakuosast või keele- või mälurlihastest või kõhulihastest.

b)

Lõigatud tükiliha korral tuleb võtta vähemalt 5 grammi raskune väherasvane proov vöötlihastest, võimaluse korral luude või kõõluste juurest. Sama suur proov võetakse lihalt, mida ei kavatseta põhjalikult kuumtöödelda ega muul viisil tapajärgselt töödelda.

c)

Külmutatud proovide puhul võetakse analüüsimiseks vöötlihastest vähemalt 5 grammi raskune proov.

Liha proovide kaal viitab lihaproovile, millelt on eemaldatud kogu rasv ja sidekirme. Keelelt lihasproovide võtmisel tuleb olla eriti tähelepanelik, et vältida proovi saastumist keele pealiskihiga, mis ei ole seeditav ja võib takistada sademe lugemist.

a)

16 ± 0,5 ml soolhapet lisatakse 3-liitrisesse keeduklaasi, mis sisaldab 2,0 liitrit temperatuurini 46–48 oC eelsoojendatud kraanivett; segamispulk asetatakse keeduklaasi, keeduklaas asetatakse soojendatud plaadile ja alustatakse segamisega.

b)

Lisatakse 10 ± 0,2 g pepsiini.

c)

100-grammised proovid, mis on kogutud kooskõlas punktiga 2, peenestatakse segistis.

d)

Peenestatud liha tõstetakse ümber 3-liitrisesse keeduklaasi, milles on vesi, pepsiin ja soolhape.

e)

Segisti peenestatud sisu leotatakse korduvalt keeduklaasis olevas tehisseedevedelikus ning segistikaussi loputatakse väikese tehisseedevedeliku kogusega, et eemaldada sellelt kogu allesjäänud liha.

f)

Keeduklaas kaetakse alumiiniumfooliumiga.

g)

Magnetsegisti peab olema seadistatud selliselt, et see säilitaks kogu tööprotsessi vältel püsiva temperatuuri 44–46 oC. Segamisprotsessi ajal peaks tehisseedevedelik pöörlema piisavalt kiiresti, et tekiks sügav pööris ilma pritsimiseta.

h)

Tehisseedevedelikku segatakse, kuni lihaosakesed kaovad (ligikaudu 30 minutit). Seejärel lülitatakse segisti välja ning tehisseedevedelik valatakse läbi sõela setituslehtrisse. Teatavat tüüpi liha (keel, ulukiliha jne) töötlemisel võib olla vajalik pikem seedetegevus (mitte rohkem kui 60 minuti).

i)

Seedeprotsessi loetakse õnnestunuks, kui sõelale jääb mitte rohkem kui 5 % proovi algkaalust.

j)

Tehisseedevedelikul lastakse lehtris 30 minutit seista.

k)

Pärast 30 minuti möödumist lastakse 40 ml suurune tehisseedevedeliku proov kiiresti mõõtesilindrisse või tsentrifuugiklaasi.

l)

Tehisseedevedelikku ja muid jääke hoitakse alusel seni, kuni tulemuste uurimine on lõpetatud.

m)

40 ml suurusel proovil lastakse 10 minutit seista. Seejärel eemaldatakse imemise teel 30 ml settepealset vedelikku, nii et alles jääb mitte rohkem kui 10 ml.

n)

Allesjäänud 10 ml suurune setteproov valatakse vastsete loendamis anum või Petri tassi.

o)

Silindrit või tsentrifuugiklaasi loputatakse mitte rohkem kui 10 ml kraaniveega, mis tuleb lisada proovile vastsete loendamis anum või Petri tassis. Seejärel uuritakse proovi trihhinelloskoobi või stereomikroskoobiga 15–20kordse suurendusega. Teiste tehnikate visualiseerimiseks kasutamine on lubatud tingimusel, et positiivsete kontrollproovide uurimine on andnud võrdväärseid või paremaid tulemusi kui traditsioonilised visualiseerimismeetodid. Kõikidel juhtudel tuleb kahtlustäratavates piirkondades või parasiidisarnaste kujundite puhul kasutada suuremat, 60–100kordset suurendust.

p)

Tehisseedele allutatud materjali tuleb uurida niipea, kui see on valmis. Mitte mingil juhul ei tohi uurimist edasi lükata järgmisele päevale.

Kui tehisseedele allutatud materjali ei uurita 30 minuti jooksul pärast selle valmistamist, siis tuleb seda selitada järgmiselt. Lõplik proov mahuga umbes 40 ml valatakse mõõtesilindrisse ja sellel lastakse 10 minutit seista. Seejärel eemaldatakse 30 ml settepealset vedelikku, nii et alles jääb 10 ml. Seda kogust suurendatakse 40 milliliitrini, lisades kraanivett. Uue, 10 minuti pikkuse settimisaja möödudes imetakse välja 30 ml settepealset vedelikku, nii et alles jääb kuni 10 ml uurimiseks Petri tassis või vastsete loendamis anum. Mõõtesilindrit loputatakse mitte rohkem kui 10 ml kraaniveega ning see loputusvesi lisatakse uurimiseks Petri tassis või vastsete loendamis anum olevale proovile.

Kui uurimisel ilmneb, et sete ei ole selginud, valatakse proov mõõtesilindrisse ja suurendatakse selle kogust kraanivett lisades 40 milliliitrini ning seejärel järgitakse eespool kirjeldatud meetodit. Menetlust võib korrata 2–4 korda, kuni vedelik on usaldusväärsete tulemuste saamiseks piisavalt selge.

a)

Nuga või käärid proovide lõikamiseks,

b)

alused, mis on jagatud 50 ruuduks, millest igaühele mahub ligikaudu 2 g liha, või muud töövahendid, mis tagavad samaväärse proovide jälgitavuse,

c)

hakkmasin või elektriline segisti,

d)

Stomacheri aparaat (Stomacher Lab-blender 3 500 mudel Thermo),

e)

Stomacheri aparaadile sobivad plastkotid,

f)

koonilised 2-liitrised jaotuslehtrid, eelistatavalt sellised, mis on varustatud teflonist turvakorkidega,

g)

rõngaste ja klambritega varustatud statiivid,

h)

roostevabast terasest või võrguga sõelad, mille võrgutihedus on 180 mikronit ja mille välisläbimõõt on 11 cm,

i)

sõelade hoidmiseks lehtrid, mille siseläbimõõt on vähemalt 12 cm,

j)

100-milliliitrised klaasist mõõtesilindrid,

k)

termomeeter täpsusega ± 0,5 oC ja mõõtevahemikuga 1–100 oC,

l)

vibraator, nt elektripardel, mille otsik on eemaldatud,

m)

ajarelee, mis lülitub sisse ja välja üheminutiliste intervallidega,

n)

sobiva valgusallikaga varustatud trihhinelloskoop horisontaallauaga või reguleeritava tugevusega altvalgustusega stereomikroskoop,

o)

vastsete loendusanum ja mitu 9 cm läbimõõduga Petri tassi vastavalt I peatüki punkti 1 alapunktidele 1 ja m,

p)

soolhappe 17,5 % lahus,

q)

pepsiin tugevusega 1: 10 000 NF (US National Formulary) ehk 1: 12 500 BP (British Pharmacopoea) ja 2 000 FIP (Fédération Internationale de Pharmacie),

r)

10-liitrised konteinerid, mida kasutatakse positiivsete tulemuste korral seadmete ja vahendite saastatusest puhastamiseks näiteks formaliiniga töötlemise teel ning ülejäänud tehisseedevedeliku jaoks,

s)

kaal täpsusega 0,1 g.

a)

Proovide täiskogum (100 proovi korraga)

b)

Vähem kui 100 proovist koosnevad koondproovid

—

Tehisseedevedelikule lisatakse jääd (300–400 g jäähelbeid, -laaste või purustatud jääd) nii, et vedeliku kogumaht suureneb umbes 2 liitrini. Seejärel segatakse tehisseedevedelikku, kuni jää on sulanud. Väiksemate koondproovide korral (vt II jaotise punkt b) peaks jääkogus olema vastavalt väiksem.

—

Jahutatud tehisseedevedelik valatakse 2-liitrisesse jaotuslehtrisse, mis on varustatud lisaklambri abil kinnitatud vibraatoriga.

—

Setitamiseks allutatakse jaotuslehter 30 minuti jooksul vaheaegadega vibratsioonile, st üheminutilisele vibratsioonile järgneb üheminutiline paus.

—

30 minuti möödudes lastakse 60-milliliitrine setteproov kiiresti 100 ml mahutavusega mõõtesilindrisse. (Pärast kasutamist loputatakse lehtrit puhastuslahusega.)

—

60 ml proovil lastakse vähemalt 10 minutit seista, seejärel tuleks settepealne vedelik eemaldada imemise teel, jättes alles 15 ml suuruse proovi, mida uuritakse vastsete suhtes.

—

Imemiseks võib kasutada plasttoruga varustatud ühekordseks kasutamiseks mõeldud süstalt. Toru pikkus peaks olema selline, et kui süstla pea toetub mõõtesilindri servale, jääb mõõtesilindrisse 15 ml.

—

Allesjäänud 15 ml valatakse vastsete loendamisse anumasse või kahte Petri tassi ning seda uuritakse vastavalt trihhinelloskoobi või stereomikroskoobi abil.

—

Mõõtesilinder loputatakse 5–10 ml kraaniveega, mis seejärel lisatakse proovidele.

—

Tehisseedele allutatud materjali tuleb uurida niipea, kui see on valmis. Mitte mingil juhul ei tohi uurimist edasi lükata järgmisele päevale.

—

lõplik proov mahuga 60 ml valatakse mõõtesilindrisse ja sellel lastakse 10 minutit seista. Selle aja möödudes imetakse välja 45 ml settepealset vedelikku ning allesjäänud 15 milliliitrile lisatakse nii palju kraanivett, et kokku tuleks 45 ml;

—

uue, 10 minuti pikkuse settimisaja möödudes imetakse välja 30 ml settepealset vedelikku ning allesjäänud 15 ml valatakse uurimiseks Petri tassi või vastsete loendamisse anumasse;

—

mõõtesilindrit loputatakse 10 ml kraaniveega ning see loputusvesi lisatakse uurimiseks Petri tassis või vastsete loendamisse anumas olevale proovile.

a)

1-liitrine Gelmani lehter koos filtrihoidjaga (mille läbimõõt on 45 mm),

b)

filterkettad, mis koosnevad ümmargustest roostevabast terasest võrkudest, mille võrguava suurus on 35 mikronit (ketta läbimõõt 45 mm), kahest rõngast, mis on valmistatud 1 mm paksusest kummist (ning mille välisläbimõõt on 45 mm ja siseläbimõõt 38 mm), ümmargune võrk asetatakse kahe kummirõnga vahele ning kinnitatakse nende külge mõlema materjali jaoks sobiva kahekomponendilise liimiga,

c)

3-liitrine Erlenmeyeri kolb, mis on varustatud kõrvaltoruga imemise tarbeks,

d)

filterpump,

e)

plastkotid, mille mahutavus on vähemalt 80 ml,

f)

vahendid plastikkottide sulgemiseks,

g)

rennilaasensüüm tugevusega 1 : 150 000 Soxhleti ühikut grammi kohta.

a)

Proovide täiskogum (100 proovi korraga)

Vt II peatüki A osa punkti 3 II jaotise alapunkt a.

b)

Vähem kui 100 proovist koosnevad koondproovid

Vt II peatüki A osa punkti 3 II jaotise alapunkt b.

a)

Tehisseedevedelikule lisatakse jääd (300–400 g jäähelbeid, -laaste või purustatud jääd) nii, et vedeliku kogumaht suureneb umbes 2 liitrini. Väiksemate koondproovide korral peaks jääkogus olema vastavalt väiksem.

b)

Seejärel segatakse tehisseedevedelikku, kuni jää on sulanud. Siis jäetakse jahutatud tehisseedevedelik vähemalt kolmeks minutiks seisma, et vastsed saaksid keerduda.

c)

Filtrihoidjaga ja filterkettaga varustatud Gelmani lehter kinnitatakse Erlenmeyeri kolbi külge, mis on ühendatud filterpumbaga.

d)

Tehisseedevedelik valatakse Gelmani lehtrisse ja filtreeritakse. Filtreerimise lõpupoole võib tehisseedevedeliku läbi filtri voolamisele kaasa aidata filterpumbaga imedes. Imemine peab lõppema enne filtri kuivamist, st kui lehtris on järel 2–5 ml vedelikku.

e)

Kui kogu tehisseedevedelik on filtreeritud, eemaldatakse filterketas ja asetatakse see 80 ml mahutavusega plastikkotti, kuhu lisatakse 15–20 ml rennilaasilahust. Rennilaasilahuse valmistamiseks lisatakse 100 ml kraaniveele 2 grammi rennilaasi.

f)

Plastkott suletakse kahekordselt ning asetatakse Stomacheri aparaati sisemise ja välimise koti vahele.

g)

Stomacheri aparaadil lastakse kolm minutit töötada, näiteks kui sellega töödeldakse proovide täiskogumit või mittetäielikku kogumit.

h)

Kolme minuti möödudes eemaldatakse plastkott koos filterketta ja rennilaasilahusega Stomacheri aparaadist ja avatakse kääridega. Sees olnud vedelik valatakse vastsete loendamisse anumasse või Petri tassi. Kotti loputatakse 5–10 ml veega, mis seejärel lisatakse vastsete loendamisse anumasse uurimiseks trihhinelloskoobi abil või Petri tassi uurimiseks stereomikroskoobi abil.

i)

Tehisseedele allutatud materjali tuleb uurida niipea, kui see on valmis. Mitte mingil juhul ei tohi uurimist edasi lükata järgmisele päevale.

a)

Nuga või käärid proovide lõikamiseks,

b)

alused, mis on jagatud 50 ruuduks, millest igaühele mahub ligikaudu 2 g liha, või muud töövahendid, mis tagavad samaväärse proovide jälgitavuse,

c)

Trichomatic 35® segur, millel on filtreerimistarvik,

d)

soolhappe 8,5 (± 0,5) massiprotsendiline lahus,

e)

läbipaistvad polükarbonaatmembraaniga filtrid, mille läbimõõt on 50 mm ja pooride suurus on 14 mikronit,

f)

pepsiin tugevusega 1: 10 000 NF (US National Formulary) ehk 1: 125 000 BP (British Pharmacopoea) ja 2 000 FIP (Fédération Internationale de Pharmacie),

g)

kaal täpsusega 0,1 g,

h)

lamedaotsaline pintsett,

i)

mitu mikroskoobi alusklaasi küljepikkusega vähemalt 5 cm või mitu Petri tassi läbimõõduga vähemalt 6 cm (stereomikroskoobiga kasutamiseks), mille põhja alapinnale on terava instrumendi abil märgitud 10 × 10 mm suurused ruudukujulised kontrollpiirkonnad,

j)

altvalgustusega stereomikroskoop (suurendusega 15–60 korda) või horisontaallauaga trihhinelloskoop,

k)

konteiner jäätmevedeliku kogumiseks,

l)

10-liitrised konteinerid, mida kasutatakse positiivsete tulemuste korral seadmete ja vahendite saastatusest puhastamiseks näiteks formaliiniga töötlemise teel ning ülejäänud tehisseedevedeliku jaoks,

m)

termomeeter täpsusega ± 0,5 oC ja mõõtevahemikuga 1–100 oC.

a)

Filtreerimistarvikuga segisti asetatakse paigale, ühendatakse tühjendustoru ning juhitakse tühjendustoru jäätmekonteinerisse.

b)

Kui segisti on sisse lülitatud, algab soojenemine.

c)

Enne alustamist tuleks avada ja sulgeda reaktsioonikambri all olev põhjaventiil.

d)

Seejärel lisatakse kuni 35 ligikaudu 1 grammi raskust proovi (temperatuuril 25–30 oC), mis on võetud igast üksikproovist vastavalt punktile 2. Veenduge, et suuremad kõõlusetükid on eemaldatud, sest need võivad ummistada membraanfiltri.

e)

Segistiga ühendatud vedelikukambri servale valatakse (umbes 400 ml) vett.

f)

Väiksema, ühendatud vedelikukambri servale valatakse umbes 30 ml soolhappe 8,5 % lahust.

g)

Membraanfilter asetatakse filtrihoidjasse jämeda filtri alla.

h)

Lõpuks lisatakse 7 grammi pepsiini. Sellest lisamisjärjestusest tuleb rangelt kinni pidada, et vältida pepsiini lagunemist.

i)

Reaktsiooni- ja vedelikukambri kaaned suletakse.

j)

Valitakse seedeaeg: lühike seedeaeg (5 minutit) tavalises tapaeas sigade puhul ning pikem seedeaeg (8 minutit) muude proovide puhul.

k)

Automaatne eraldumine algab siis, kui vajutada segisti käivitusnuppu, ning seede sellele järgneva filtreerimisega on automaatne. Pärast 10–13 minuti möödumist protsess lõpeb ja seade seiskub automaatselt.

l)

Reaktsioonikambri kaas avatakse pärast seda, kui on kontrollitud, et reaktsioonikamber on tühi. Kui reaktsioonikambris on vahtu või tehisseedevedeliku jääke, korratakse menetlust vastavalt V jaotisele.

a)

Filtrihoidja eemaldatakse ning membraanfilter paigutatakse esemeklaasile või Petri tassi.

b)

Membraanfiltrit uuritakse (stereo-)mikroskoobi või trihhinelloskoobi abil.

a)

Positiivse tulemuse korral täidetakse kaks kolmandikku segisti reaktsioonikambrist keeva veega. Ühendavasse vedelikukambrisse valatakse tavalist kraanivett, kuni alumise taseme andur on kaetud. Seejärel käivitatakse automaatne puhastusprogramm. Filtrihoidja ja ülejäänud varustus desinfitseeritakse näiteks formaliini abil.

b)

Tööpäeva lõppedes täidetakse segisti vedelikukamber veega ning käivitatakse normaalprogramm.

a)

Suletakse reaktsioonikambri all olev põhjaventiil.

b)

Filtrihoidja eemaldatakse ning membraanfilter paigutatakse esemeklaasile või Petri tassi.

c)

Asetatakse filtrihoidjasse uus membraanfilter ning paigaldatakse filtrihoidja.

d)

Vedelikukambrisse valatakse vett, kuni alumise taseme andur on kaetud.

e)

Käivitatakse automaatne puhastusprogramm.

f)

Pärast puhastusprogrammi lõppu avatakse reaktsioonikambri kaas ja kontrollitakse, kas reaktsioonikambrisse on jäänud vedelikku.

g)

Kui reaktsioonikamber on tühi, eemaldatakse filtrihoidja ning paigutatakse membraanfilter pintseti abil esemeklaasile või Petri tassi.

h)

Saadud kahte membraanfiltrit uuritakse vastavalt C osa punkti 3 II jaotisele. Kui filtreid ei saa uurida, korratakse kogu seedeprotsessi pikendatud seedeajaga vastavalt C osa punkti 3 I jaotisele.

a)

Hõõglamptrihhinelloskoop 30–40kordse ja 80–100kordse suurendusega või reguleeritava tugevusega altvalgustusega stereomikroskoop;

b)

kahest teineteise vastu surutud klaasplaadist koosnev kompressoorium, mille üks klaas on jaotatud võrdse suurusega väljadeks;

c)

väikesed kõverad käärid;

d)

väikesed tangid;

e)

nuga proovide lõikamiseks;

f)

väikesed nõud proovide eraldi hoiustamiseks;

g)

tilgutuspipett;

h)

klaas äädikhappega ja klaas kaaliumhüdroksiidilahusega lubjastuste eemaldamiseks ja kuivanud liha pehmendamiseks.

a)

Kodusealt võetakse proovid diafragma mõlemast säärest lihase ja kõõluse ühinemiskohast.

b)

Metssealt võetakse proove diafragma mõlemast säärest lihase ja kõõluse ühinemiskohast ning lisaks mokkadest, sääretükist, roietevahelistest lihastest ja keelelihastest, kokku kuus proovi igalt loomalt.

c)

Kui teatavaid lihaseid ei ole võimalik proovide jaoks võtta, võetakse kokku neli proovi saadaolevatest lihastest.

d)

Tükiliha korral tuleb igalt tükilt võtta kolm vastavalt võimalustele umbes sarapuupähkli suurust väherasvast vöötlihaseproovi eri kohtadest, võimaluse korral luude või kõõluste juurest.

a)

Üldjuhul täidetakse kompressoorium 1,0 (± 0,1) grammi lihaga, mis tavaliselt vastab 28 kaeraterasuurusele tükikesele. Vajadusel tuleb täita kaks kompressooriumi, et uurida 56 kaeraterasuurust tükikest.

b)

Kui diafragma mõlemad sääred on säilinud, peab keeritsusside kontrollija lõikama igast eespool mainitud proovist, mis on võetud tervikrümbalt, 28 kaeraterasuurust tükikest, s.o kokku 56 lõiku.

c)

Kui on säilinud ainult üks diafragmasäär, tuleb lõigata 56 tükikest eri kohtadest, võimaluse korral lihase ja kõõluse ühinemiskohast.

d)

Proovid, mis on võetud metssea neljast teisest lihasest, lõigatakse seitsmeks kaeraterasuuruseks tükiks, mis annab 28 lisatükki.

e)

Seejärel surub keeritsusside kontrollija kõnealused 56 (või 84) tükki klaasplaatide vahele selliselt, et läbi preparaadi on võimalik selgesti lugeda normaalset trükiteksti.

f)

Kui uuritavate proovide liha on kuiv ja vana, tuleb preparaate enne laiakssurumist 10–20 minutit pehmendada segus, mis koosneb ühest osast kaaliumhüdroksiidilahusest ja kahest osast veest.

g)

Igast tükilihaproovist peab keeritsusside kontrollija lõikama 14 kaeraterasuurust tükikest, s.o kokku 56 tükki.

h)

Trihhinelloskoopilisel uurimisel tuleb iga preparaati kontrollida aeglaselt ja hoolikalt 30–40kordse suurendusega.

i)

Kui trihhinelloskoopilise uuringu käigus ilmneb kahtlasi alasid, tuleb neid kontrollida trihhinelloskoobi kõige võimsama (80–100kordse) suurendusega.

j)

Ebaselge tulemuse korral tuleb uurimist jätkata lisanäidiste ja -preparaatidega, kasutades vajaduse korral võimsamaid suurendusi, kuni on saadud nõutavad andmed. Trihhinelloskoopiline uuring peab vältama vähemalt kuus minutit.

k)

Uuringu jaoks ette nähtud miinimumaeg ei hõlma aega, mida on vaja proovide võtmiseks ja ettevalmistuste tegemiseks.

l)

Üldjuhul ei tohiks trihhinelloskoobiga testija uurida päevas rohkem kui 840 proovi, mis vastab 15 kodusea või 10 metssea uurimisele.

a)

Külmutatult toodud liha tuleb samas seisukorras säilitada.

b)

Külmkambri tehnilised seadmed ja elektrivarustus peavad olema sellised, et nõutav temperatuur saavutatakse väga kiiresti ning see temperatuur säilib ruumi ja liha kõikides osades.

c)

Enne külmutamist tuleks eemaldada isoleeriv pakend, välja arvatud sellise liha puhul, mille kõik osad on juba külmkambrisse toomise ajaks saavutanud nõutud temperatuuri või liha on pakitud selliselt, et pakend ei takista sellel nõutud temperatuuri saavutamist kindlaksmääratud aja jooksul.

d)

Eri partiisid hoitakse külmkambris eraldi ja luku taga.

e)

Iga partii külmkambrisse toomise kuupäev ja aeg tuleb dokumenteerida.

f)

Temperatuur külmkambris peab olema vähemalt –25 oC. Seda tuleb mõõta ja pidevalt registreerida kalibreeritud termoelektriliste instrumentidega. Temperatuuri ei tohi mõõta otse külma õhu voolus. Instrumente tuleb hoida luku taga. Temperatuurikaardid peavad sisaldama seoses impordiga antud lihakontrolliregistri asjakohaseid numbreid ning külmutamise alguse kuupäeva ja kellaaega ning neid tuleb säilitada üks aasta pärast koostamist.

g)

Kuni 25 cm läbimõõdu või paksusega liha tuleb külmutada vähemalt 240 tundi järjest ning liha, mille läbimõõt või paksus on 25–50 cm, tuleb külmutada vähemalt 480 tundi järjest. Külmutusprotsessi ei tohi rakendada liha suhtes, mille läbimõõt või paksus on suurem. Külmutamisaega hakatakse arvestama hetkest, kui külmkambris on saavutatud punktis f osutatud temperatuur.

a)

Kuni 15 cm läbimõõdu või paksusega liha külmutamisel tuleb kohaldada üht järgmist aja ja temperatuuri kombinatsiooni:

b)

Liha läbimõõdu või paksusega 15–50 cm külmutamisel tuleb kohaldada üht järgmist aja ja temperatuuri kombinatsiooni:

Temperatuur külmkambris ei tohi olla kõrgem kui valitud inaktiveerimistemperatuur. Selle mõõtmisel tuleb kasutada kalibreeritud termomeetrilisi instrumente. Seda ei tohi mõõta otse külma õhu voolus. Instrumente tuleb hoida luku taga. Imporditava liha korral peavad temperatuurikaardid sisaldama lihakontrolliregistri asjakohaseid andmeid ning külmutamise alguse ja lõpu kuupäeva ja kellaaega ning neid tuleb säilitada üks aasta pärast koostamist.

Kui kasutatakse külmkambreid ja ei järgita rangelt eespool kirjeldatud meetodeid, peab toidukäitleja olema võimeline pädevale asutusele tõendama, et alternatiivmeetodid on sealihas keeritsussi parasiitide tapmiseks tõhusad.

a)

Järgitakse 1. meetodi punktides a–e esitatud üldsätteid ning järgmisi aja ja temperatuuri kombinatsioone:

b)

Temperatuuri mõõdetakse kalibreeritud termoelektriliste instrumentidega ning registreeritakse pidevalt. Termomeetri otsik asetatakse sellise jaotustüki keskele, mis ei ole väiksem kui kõige paksem külmutatav lihatükk. See jaotustükk peab olema asetatud kõige ebasoodsamasse asendisse külmkambris, eemale külmutusseadmetest või otsesest külma õhu voolust. Instrumente tuleb hoida luku taga. Imporditava liha korral peavad temperatuurikaardid sisaldama lihakontrolliregistri asjakohaseid andmeid ning külmutamise alguse ja lõpu kuupäeva ja kellaaega ning neid tuleb säilitada üks aasta pärast koostamist.

a)

Vähemalt 10 grammi raskused proovid võetakse hobustel keele- või mälurlihasest ning metsseal esijala-, keele- või vahelihasest.

b)

Hobuste puhul, kui need lihased on hävinud, võetakse suuremad proovid diafragma mõlemast säärest lihase ja kõõluse ühinemiskohast. Lihas peab olema side- ja rasvkoest puhas.

c)

Tehisseedemenetlust kohaldatakse vähemalt 5 grammi raskuse proovi suhtes, järgides I lisa I peatükis esitatud avastamise standardmeetodit või II peatükis esitatud samaväärset meetodit. Iga tehisseedemenetluse korral ei tohi uuritava lihase kaal ületada 100 grammi I peatüki meetodi ning II peatüki A ja B meetodi korral ning 35 grammi II peatüki C meetodi korral.

d)

Kui proov on positiivne, võetakse veel 50 grammi raskune lisaproov järgnevaks sõltumatuks uuringuks.

e)

Ilma et see piiraks loomaliikide säilitamise reegleid, testitakse kõikide ulukite, nagu karude, lihasööjate imetajate (sealhulgas mereimetajate) ja roomajate liha, välja arvatud metssigade liha, võttes selleks eelistatud paljunemiskohtades 10 grammi raskuseid lihasproove või suuremaid proove, kui sellised kohad ei ole kasutatavad. Eelistatud paljunemiskohad on:

f)

Seedimisaeg peab olema piisav, et tagada nende loomade kudede piisav seedimine, kuid ei tohi ületada 60 minutit.

A.

Põllumajandusettevõtete ametlikult keeritsussivabaks tunnistamiseks peavad käitlejad vastama järgmistele nõuetele.

B.

Keeritsussivabaks tunnistatud põllumajandusettevõtted teavitavad pädevat asutust, kui mõnda A osas esitatud nõuet enam ei täideta või kui on toimunud mis tahes muu muutus, mis võib mõjutada põllumajandusettevõtte kui keeritsussivaba ettevõtte staatust.

A.

Pädev asutus võib tunnistada liikmesriigis, kus kodusigadel on avastatud keeritsussi viimase kümne aasta jooksul, põllumajandusettevõtte keeritsussivabaks järgmistel tingimustel:

Käesolevas osas loetletud nõuete täitmiseks võib kasutada varasemaid andmeid.

B.

Pädev asutus võib tunnistada liikmesriigis, kus kodusigadel ei ole avastatud keeritsussi viimase kümne aasta jooksul, põllumajandusettevõtte keeritsussivabaks, kui

on täidetud eespool A osa punktis d esitatud nõuded.

C.

Pädev asutus võib otsustada tunnistada põllumajandusettevõtete kategooria keeritsussivabaks, kui on täidetud kõik järgmised tingimused:

D.

Lisaks direktiivi 2003/99/EÜ IV lisas sätestatud nõuetele sisaldavad komisjonile esitatavad esialgne ja sellele järgnevad aastaaruanded järgmist teavet: