32002D0364

Komisjoni otsus,

7. mai 2002,

meditsiiniliste in vitro diagnostikavahendite ühise tehnilise kirjelduse kohta

(teatavaks tehtud numbri K(2002) 1344 all)

(EMPs kohaldatav tekst)

(2002/364/EÜ)

EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. oktoobri 1998. aasta direktiivi 98/79/EÜ meditsiiniliste in vitro diagnostikavahendite kohta, [1] eelkõige selle artikli 5 lõike 3 teist lõiku,

ning arvestades järgmist:

(1) Direktiiv 98/79/EÜ sätestab põhinõuded, millele meditsiinilised in vitro diagnostikavahendid peavad turule viimisel vastama, ning vastavus ühtlustatud standarditele lubab eeldada vastavust asjakohastele põhinõuetele.

(2) Erandina üldpõhimõtetest võetakse ühise tehnilise kirjelduse koostamisel arvesse mõnedes liikmesriikides kehtivat tava, mille kohaselt teatud vahendite korral, mida kasutatakse peamiselt vere- ja elundidoonorluse ohutuse hindamiseks, võtavad tehnilise kirjelduse vastu ametivõimud. Ühist tehnilist kirjeldust võib kasutada funktsioonivõime hindamisel või kordushindamisel.

(3) Ühise tehnilise kirjelduse koostamisel olid kaasatud erinevate huvitatud osapoolte teaduseksperdid.

(4) Direktiiv 98/79/EÜ sätestab, et kui vahend on projekteeritud ja valmistatud vastavalt kõige kõrgemasse riskikategooriasse kuuluvate vahendite kohta koostatud ühisele tehnilisele kirjeldusele, käsitavad liikmesriigid seda põhinõuetele vastavana. Kirjelduses määratakse kindlaks asjakohased funktsioonivõime hindamise ja kordushindamise kriteeriumid, partii vabasse ringlusesse lubamise kriteeriumid, standardmeetodid ja etalonained.

(5) Tootjalt nõutakse üldreeglina ühise tehnilise kirjelduse järgimist. Kui tootja ei pea veenval põhjusel kõnealustest kirjeldusest kinni, peab ta leidma sellega vähemalt samal tasemel oleva lahenduse.

(6) Käesoleva otsusega ettenähtud meetmed on kooskõlas nõukogu direktiivi 90/385/EMÜ [2] artikli 6 lõikes 2 sätestatud komitee arvamusega,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA OTSUSE:

Artikkel 1

Käesoleva otsuse lisas toodud tehniline kirjeldus on vastu võetud nende meditsiiniliste in vitro diagnostikavahendite ühise tehnilise kirjeldusena, mis on nimetatud direktiivi 98/79/EÜ II lisa A-nimekirjas.

Artikkel 2

Käesolev otsus on adresseeritud liikmesriikidele.

Brüssel, 7. mai 2002

Komisjoni nimel

komisjoni liige

Erkki Liikanen

[1] EÜT L 331, 7.12.1998, lk 1.

[2] EÜT L 189, 20.7.1990, lk 17.

--------------------------------------------------

LISA

ÜHINE TEHNILINE KIRJELDUS MEDITSIINILISTE IN VITRO DIAGNOSTIKAVAHENDITE JAOKS

1. RAKENDUSALA

Käesolev ühine tehniline kirjeldus kehtib II lisa A-nimekirjas viidatud vahendite kohta:

- reagendid ja reagentained, sealhulgas nendega seotud kalibraatorid ja kontrollained järgmiste veregruppide kindlaksmääramiseks: ABO-süsteem, reesus (C, c, D, E, e), Kelli süsteem,

- reagendid ja reagentained, sealhulgas nendega seotud kalibraatorid ja kontrollained HIV-nakkuse (HIV 1 ja 2), HTLV I ja II ning B-, C- ja D-hepatiidi markerite määramiseks, nende esinemise kinnitamiseks ja koguse kindlaksmääramiseks inimeselt võetud proovides.

2. MÕISTED

(Diagnostiline) tundlikkus

Tõenäosus, et vahend annab positiivse tulemuse kontrollitava markeri olemasolu korral.

Tõene positiivne

Proov, mille korral on teada, et see on kontrollitava markeri suhtes positiivne ja mille vahend on õigesti klassifitseerinud.

Väär negatiivne

Proov, mille korral on teada, et see on kontrollitava markeri suhtes positiivne ja mille vahend on valesti klassifitseerinud.

(Diagnostiline) spetsiifilisus

Tõenäosus, et vahend annab negatiivse tulemuse kontrollitava markeri puudumise korral.

Väär positiivne

Proov, mille korral on teada, et see on kontrollitava markeri suhtes negatiivne ja mille vahend on valesti klassifitseerinud.

Tõene negatiivne

Proov, mille korral on teada, et see on kontrollitava markeri suhtes negatiivne ja mille vahend on õigesti klassifitseerinud.

Analüütiline tundlikkus

Ühise tehnilise kirjelduse kontekstis tähendab see avastamiskünnist, st väikseimat kontrollitava markeri hulka, mida on võimalik täpselt määrata.

Analüütiline spetsiifilisus

Meetodi võime määrata kindlaks ainult kontrollitav marker.

Nukleiinhappe võimendusmeetodid

Käesolevas dokumendis on mõistet "nukleiinhappe võimendusmeetod" kasutatud testide kohta, kus nukleiinhapete esinemine ja/või kogus määratakse kas järjestuse või signaali võimendamise või hübridiseerimise teel.

Kiirtest

Käesolevas dokumendis tähendab "kiirtest" neid teste, mida saab kasutada ainult üksikult või lühikeste seeriatena ning mis on välja töötatud nii, et nad annaksid patsiendi testimisel kiire tulemuse.

Stabiilsus

Analüüsimenetluse stabiilsus näitab selle võimet mitte lasta end mõjutada väikestest, kuid ettekavatsetud kõrvalekalletest meetodi parameetrites ning näitab seega usaldusväärsust tavakasutuse tingimustes.

Süsteemi veaprotsent

Süsteemi veaprotsent näitab vigade sagedust, kui kogu protsess on tootja poolt läbi viidud nii, nagu ette nähtud.

3. DIREKTIIVI 98/79/EÜ II LISA A-NIMEKIRJAS MÄÄRATLETUD TOODETE ÜHINE TEHNILINE KIRJELDUS

3.1. Ühine tehniline kirjeldus reagentide ja reagentainete funktsioonivõime hindamiseks, mida kasutatakse HIV-nakkuse (HIV 1 ja 2), HTLV I ja II ning B-, C- ja D-hepatiidi markerite määramiseks, nende esinemise kinnitamiseks ja koguse kindlaksmääramiseks inimeselt võetud proovides

ÜLDPÕHIMÕTTED

3.1.1. Viirusinfektsioone avastavad vahendid, mis viiakse turule kas skriining- ja/või diagnostiliste testide tarbeks, peavad vastama samadele tundlikkuse ja spetsiifilisuse nõuetele (vt tabel 1).

3.1.2. Vahendid, mis on tootja poolt ette nähtud muude kehavedelike testimiseks peale seerumi või plasma (nt uriin, sülg jne) peavad vastama samadele ühise tehnilise kirjelduse nõuetele tundlikkuse ja spetsiifilisuse suhtes nagu seerumi ja plasma testid. Funktsioonivõime hindamisel testitakse samade isikute proove nii heakskiidu saamiseks vajalike testide kui ka vastavate seerumi või plasma analüüsidega.

3.1.3. Vahendid, mis on tootja poolt ette nähtud enesetestimiseks, st kasutamiseks kodustes tingimustes, peavad vastama samadele ühise tehnilise kirjelduse nõuetele tundlikkuse ja spetsiifilisuse osas nagu professionaalseks kasutamiseks mõeldud vahendid. Teatud funktsioonivõime hindamise etapid viiakse läbi (või korratakse) ilma väljaõppeta kasutajate poolt, et hinnata, kas vahend on töökorras ning kas kasutusjuhend on arusaadav.

3.1.4 Funktsioonivõime hindamisel võrreldakse tulemusi juba kasutusel oleva vahendiga, mis töötab nõuetekohaselt. Kui in vitro vahendile on antud CE-märgistus, peab ka võrdluseks kasutataval vahendil olema CE-märgistus, kui vahend on funktsioonivõime hindamise ajal turul.

3.1.5. Kui hindamise käigus ilmneb testi tulemustes vasturääkivusi, siis tuleb tulemused võimaluse korral üle kontrollida, näiteks:

- kasutada proovi kontrollimiseks mõnda muud testimissüsteemi,

- kasutada alternatiivset meetodit või markerit,

- vaadata üle patsiendi kliiniline seisund ja diagnoos ning

- testida kordusproove.

3.1.6. Funktsioonivõime hindamisel valitakse katsealused eurooplaste või sarnaste tunnustega inimrühmade hulgast.

3.1.7. Funktsioonivõime hindamisel kasutatavad positiivsed proovid valitakse nii, et need väljendaksid vastava(te) haigus(t)e erinevaid faase, erinevaid antikehasid, genotüüpe, alatüüpe jne.

3.1.8. Vere testimise vahendite (välja arvatud HBsAg testide) korral käsitleb CE-märgistusega vahend (tabel 1) kõiki tõeseid positiivseid proove positiivsena. HBsAg testide korral peab uue vahendi üldine funktsioonivõime olema vähemalt samaväärne kasutuselevõetud vahendi omaga (vt põhimõte 3.1.4). Testi diagnostiline tundlikkus infektsiooni varajases (serokonversiooni) faasis peab vastama kaasaja tehnika nõuetele. Tulemused peavad kinnitama algseid funktsioonivõime hindamise andmeid (vt tabel 1) olenemata sellest, kas sama või täiendava serokonversiooni paneeli lisatestimise viib läbi volitatud asutus või tootja.

3.1.9. Funktsioonivõime hindamise negatiivsed proovid määratletakse nii, et need kajastaksid sihtrühma, kelle jaoks test on mõeldud, nt veredoonorid, haiglaravil olevad patsiendid, rasedad naised jne.

3.1.10. Skriininganalüüside (tabel 1) funktsioonivõime hindamiseks uuritakse veredoonorite rühmasid vähemalt kahes verekeskuses ning kasutatakse järjestikuseid vereloovutusi, mis ei ole valitud nii, et esmakordsed doonorid on välja jäetud.

3.1.11. Vereloovutamise korral peab vahenditel olema vähemalt 99,5 % spetsiifilisus, kui lisatud tabelites ei ole märgitud teisiti. Spetsiifilisuse arvutamiseks kasutatakse korduvalt reageerivate (s.o väärade positiivsete) tulemuste sagedust nende veredoonorite korral, kes on kontrollitava markeri suhtes negatiivsed.

3.1.12. Vahendi funktsioonivõime hindamise käigus määratakse kindlaks võimalike pärssivate ainete mõju. Pärssivate ainete esinemine sõltub mõningal määral reagendi koostisest ja analüüsi konfiguratsioonist. Potentsiaalsed pärssivad ained tehakse kindlaks riskianalüüsi käigus, mis tuleb põhinõuete kohaselt läbi viia iga uue vahendi korral. Pärssivaid aineid võib leida näiteks:

- proovidest, mis näitavad nn seoses olevaid infektsioone,

- korduvsünnitanutelt (s.o naistelt, kellel on olnud rohkem kui üks rasedus) või positiivse reumatoid-faktoriga patsientidelt võetud proovidest,

- proovidest, mis sisaldavad rekombineerivaid antigeene või inimese antikehi ekspressioonisüsteemi komponentide, nt kolibakteri või pärmseene vastu.

3.1.13. Seerumi ja plasma tarbeks mõeldud vahendite korral kontrollitakse funktsioonivõime hindamise käigus seerumi ja plasma vastavust. Vastavust kontrollitakse vähemalt 50 vereloovutuse korral.

3.1.14. Plasma tarbeks mõeldud vahendite funktsioonivõime hindamisel kasutatakse kõiki antikoagulante, mis tootja on selle vahendi korral ette näinud. Funktsioonivõimet hinnatakse vähemalt 50 vereloovutuse korral.

3.1.15. Kohustusliku riskianalüüsi käigus määratakse väikese positiivsusega proovide korduvanalüüsidega kindlaks süsteemi veaprotsent, mis viib väärade negatiivsete tulemusteni.

3.2. Lisanõuded nukleiinhappe võimendusmeetodi (NAT) korral

Funktsioonivõime hindamiskriteeriumid nukleiinhappe võimendusmeetodi jaoks on esitatud tabelis 2.

3.2.1. Võimendusanalüüside korral peab funktsionaalsuse kontroll (sisekontroll) iga proovi korral tõestama vastavust kaasaja tehnika nõuetele. Kontroll tuleb võimalusel läbi viia kõigil protsessi etappidel, s.o ekstraheerimisel, võimendamisel/hübridiseerimisel, avastamisel.

3.2.2. Nukleiinhappe võimendamise analüüsides väljendatakse analüütilist tundlikkust või avastamiskünnist 95 % positiivse piirväärtusena. See tähendab analüüsitava aine kontsentratsiooni, mille korral 95 % testidest annavad positiivsed tulemused pärast järjestikust lahjendamist rahvusvahelise etalonaine (nt Maailma Tervishoiuorganisatsiooni standardi) või kalibreeritud etalonainetega.

3.2.3. Genotüübi määramist kontrollitakse vastava reaktsiooni vallandava reagendi või sondeerimisvahendi abil ning testides iseloomulikke proove, mille korral on genotüüp kindlaks määratud.

3.2.4. Kvantitatiivsete nukleiinhappe võimendamise analüüside tulemusi võrreldakse võimaluse korral rahvusvahelise standardi või kalibreeritud etalonainega ning tulemused väljendatakse vastaval rakendusalal kasutatavates rahvusvahelistes ühikutes.

3.2.5. Nukleiinhappe võimendamise analüüse võib kasutada viiruse avastamiseks antikeha-negatiivsetes, s.o serokonversiooni-eelsetes proovides. Immunokompleksides olevad viirused võivad nt tsentrifuugimise faasis käituda erinevalt vabadest viirustest. Seetõttu on oluline stabiilsuse uuringutel kasutada ka antikeha-negatiivseid (serokonversiooni-eelseid) proove.

3.2.6. Potentsiaalse edasikandumise uurimiseks tehakse stabiilsuse kontrollimisel vähemalt viis testi vahelduvalt suure positiivsusega ja negatiivsete proovidega. Suure positiivsusega proovid peavad koosnema loomulikult esineva viiruse suurima tiitriga proovidest.

3.2.7. Väärade negatiivsete tulemusteni viiv süsteemi veaprotsent määratakse kindlaks väikese positiivsusega proove testides. Väikese positiivsusega proovide viiruse kontsentratsioon peab olema samaväärne 3 × 95 % positiivse viiruse piirkontsentratsiooniga.

3.3. Nende reagentide ja reagentainete tootja poolt enne partii vabasse ringlusesse lubamist läbiviidava testimise ühine tehniline kirjeldus, mis on ette nähtud HIV-nakkuse (HIV 1 ja 2), HTLV I ja II ning B-, C- ja D-hepatiidi (ainult immunoloogilised analüüsid) markerite määramiseks, nende esinemise kinnitamiseks ja koguse kindlaksmääramiseks inimeselt võetud proovides

3.3.1. Tootja läbiviidava testimise kriteeriumid peavad tagama, et iga partii tuvastab järjekindlalt vastavad antigeenid, epitoobid ja antikehad.

3.3.2. Tootja võtab igast partiist enne selle vabasse ringlusesse lubamist vähemalt 100 proovi, mis on negatiivsed konkreetse analüüsitava aine suhtes.

3.4. Ühine tehniline kirjeldus veregrupi antigeenide määramiseks mõeldud reagentide ja reagentainete funktsioonivõime hindamiseks: AB0-süsteem (A, B), reesus (C, c, D, E, e) ja Kelli süsteem (K)

Veregruppide määramiseks mõeldud reagentide ja reagentainete funktsioonivõime hindamiskriteeriumid: ABO-süsteem (A, B), reesus (C, c, D, E, e) ja Kelli süsteem (K) on esitatud tabelis 9.

3.4.1. Funktsioonivõimet hinnatakse alati, võrreldes nõuetekohase funktsioonivõimega vahendiga, mis on juba kasutusel. Kui in vitro vahendile on antud CE-märgistus, peab ka võrdluseks kasutataval vahendil olema CE-märgistus, kui vahend on funktsioonivõime hindamise ajal turul.

3.4.2. Kui hindamise käigus ilmneb testi tulemustes vasturääkivusi, siis tuleb tulemused võimaluse korral üle kontrollida, näiteks:

- kasutada proovi kontrollimiseks mõnda muud testimissüsteemi,

- kasutada alternatiivset meetodit või markerit.

3.4.3. Funktsioonivõime hindamisel valitakse katsealused eurooplaste või sarnaste tunnustega inimrühmade hulgast.

3.4.4. Funktsioonivõime hindamisel valitakse positiivsed proovid, mis näitavad teisenenud ja nõrka antigeeni avaldumist.

3.4.5. Vahendi funktsioonivõime hindamise käigus määratakse kindlaks võimalike pärssivate ainete mõju. Pärssivate ainete esinemine sõltub mõningal määral reagendi koostisest ja analüüsi konfiguratsioonist. Potentsiaalsed pärssivad ained tehakse kindlaks riskianalüüsi käigus, mis tuleb põhinõuete kohaselt läbi viia iga uue vahendi korral.

3.4.6. Plasma tarbeks mõeldud vahendite funktsioonivõime hindamisel kasutatakse kõiki antikoagulante, mis tootja on selle vahendi korral ette näinud. Funktsioonivõimet hinnatakse vähemalt 50 vereloovutuse korral.

3.5. Nende reagentide ja reagentainete tootja poolt läbiviidava testimise ühine tehniline kirjeldus, mis on ette nähtud veregrupi antigeenide määramiseks: ABO-süsteem (A, B), reesus (C, c, D, E, e) ja Kelli süsteem (K)

3.5.1. Tootja läbiviidava testimise kriteeriumid peavad tagama, et iga partii tuvastab järjekindlalt vastavad antigeenid, epitoobid ja antikehad.

3.5.2. Nõuded partii testimiseks tootja poolt enne selle vabasse ringlusesse lubamist on esitatud tabelis 10.

Tabel 1. Skriininganalüüsid: anti-HIV 1 ja 2, anti-HTLV I ja II, anti-HCV, HBsAg, anti-HBc

| Anti-HIV 1/2 | Anti-HTLV I/II | Anti-HCV | HBsAg | Anti-HBc |

| |

Diagnostiline tundlikkus | Positiivsed proovid | 400 HIV 1100 HIV 2sealhulgas 40 mitte-B-alatüüpi,kõik olemasolevad HIV 1 alatüübid peaksid olema esindatud vähemalt 3 prooviga ühe alatüübi kohta | 300 HTLV I100 HTLV II | 400sealhulgas genotüübid 1a-4a:vähemalt 20 proovi genotüübi kohta, genotüübid 4 mitte-a ja 5:vähemalt 10 proovi genotüübi kohta | 400sealhulgas alatüübid | 400sealhulgas teiste HBV-markerite hindamine |

Serokonversiooni paneelid | 20 paneeli10 järgmist paneeli (volitatud asutuses või tootja juures) | Määratleda võimaluse korral | 20 paneeli10 järgmist paneeli (volitatud asutuses või tootja juures) | 20 paneeli10 järgmist paneeli (volitatud asutuses või tootja juures) | Määratleda võimaluse korral |

Analüütiline tundlikkus | Standardid | | | | 0,5 ng/ml (Prantsusmaa/Ühendkuningriigi standard kuni Maailma Tervishoiuorganisatsiooni standardi välja töötamiseni) | |

Spetsiifilisus | Selekteerimata doonorid (sealhulgas esmakordsed doonorid) | 5000 | 5000 | 5000 | 5000 | 5000 |

Haiglaravil olevad patsiendid | 200 | 200 | 200 | 200 | 200 |

Potentsiaalselt ristuva reaktsiooniga vereanalüüsid (RF+, seotud viirused, rasedad jne) | 100 | 100 | 100 | 100 | 100 |

Tabel 2. Nukleiinhappe võimendamise analüüsid HIV1, HCV, HBV, HTLV I/II määramiseks (kvalitatiivne ja kvantitatiivne; mitte-molekulaarne tüpiseerimine)

[1]

Märkused:

Väärade negatiivsete tulemusteni viiva süsteemi veaprotsendi nõuetekohasuse kriteerium on 99 sajast analüüsist positiivsed.

HIV 1 | HCV | HBV | HTLV I/II | Nõuetekohasuse kriteeriumid |

Nukleiinhappe võimendamine | Kvalitatiivne | kvantitatiivne | kvalitatiivne | kvantitatiivne | kvalitatiivne | kvantitatiivne | kvalitatiivne | kvantitatiivne |

HIV kvantitatiivse suhtes | HIV kvantitatiivse suhtes | HIV kvantitatiivse suhtes |

Tundlikkus Avastamiskünnis Analüütilise tundlikkuse määramine (IU/ml; määratud kindlaks Maailma Tervishoiuorganisatsiooni standardite või kalibreeritud etalonainetega) | Vastavalt EP hindamisjuhendile [1]: mitmed lahjendamise seeriad piirkontsentratsioonini; statistiline analüüs (nt Probit analüüs) vähemalt 24 paralleelproovi alusel; 95 % piirväärtuse arvutamine | Avastamiskünnis: kvalitatiivsete testide suhtes Koguse kindlaks määramise piir: kalibreeritud etalonainete lahjendused, alumise ja ülemise piirkoguse määratlus, täpsus, lineaarsus, mõõtepiirkond, dünaamiline piirkond | Näidata korduvteostatavus erineva kontsentratsiooni korral [1]Vastavalt EP hindamisjuhendile: mitmed lahjendamise seeriad piirkontsentratsioonini; statistiline analüüs (nt Probit analüüs) vähemalt 24 paralleelproovi alusel; 95 % piirväärtuse arvutamine | | Vastavalt EP hindamisjuhendile [1] mitmed lahjendamise seeriad piirkontsentratsioonini statistiline analüüs (nt Probit analüüs) vähemalt 24 paralleelproovi alusel; 95 % piirväärtuse arvutamine | | Vastavalt EP hindamisjuhendile [1]: mitmed lahjendamise seeriad piirkontsentratsioonini statistiline analüüs (nt Probit analüüs) vähemalt 24 paralleelproovi alusel; 95 % piirväärtuse arvutamine | |

Genotüübi/alatüübi määramise / koguse kindlaks määramise efektiivsus | Vähemalt 10 proovi alatüübi kohta (kui võimalik) Rakukultuuri supernatandid (võivad asendada harvaesinevaid HIV 1 alatüüpe) | Kõikide vastavate genotüüpide ja alatüüpide, eelistatavalt etalonainete lahjendamise seeriad (kui võimalik) Võib kasutada transkripte või plasmiide, mille kogus on kindlaks määratud nõuetekohaste meetodite abil | Vähemalt 10 proovi genotüübi kohta (kui võimalik) | | Kui kalibreeritud genotüübi etalonained on kättesaadavad | | Kui kalibreeritud genotüübi etalonained on kättesaadavad | |

Vastavalt EP hindamisjuhendile [1] kui kalibreeritud alatüübi etalonained on kättesaadavad; võib kasutada ka in vitro transkripte | Vastavalt EP hindamisjuhendile [1] kui kalibreeritud alatüübi etalonained on kättesaadavad; võib kasutada ka in vitro transkripte | | Vastavalt EP hindamisjuhendile [1] kui kalibreeritud alatüübi etalonained on kättesaadavad; võib kasutada ka in vitro transkripte | | Vastavalt EP hindamisjuhendile [1] kui kalibreeritud alatüübi etalonained on kättesaadavad; võib kasutada ka in vitro transkripte | | |

Diagnostilise spetsiifilisuse negatiivsed proovid | 500 veredoonorit | 100 veredoonorit | 500 veredoonorit | | 500 veredoonorit | | 500 eraldiseisvat vereloovutust | | |

Potentsiaalsed ristuva reaktsiooniga markerid | Sobiva analüüsi tõenduse abil (nt järjestuse võrdlus) ja/või testides vähemalt kümmet inimese retroviiruse (nt HTLV) suhtes positiivset proovi | Kvalitatiivsete testide korral | Analüüside abil ja/või testides vähemalt kümmet inimese flaviviiruse (nt HGV, YFV) suhtes positiivset proovi | | Analüüside abil ja/või testides vähemalt kümmet inimese DNA-viiruse suhtes positiivset proovi | | Analüüside abil ja/või testides vähemalt kümmet inimese retroviiruse (nt HIV) suhtes positiivset proovi | | |

Stabiilsus | | Kvalitatiivsete testide korral | | | | | | | |

Ristsaastumine | Vähemalt 5 katset, kasutades vaheldumisi suure positiivsusega (teadaolevalt loomulikul teel tekkivat) ja negatiivseid proove | | Vähemalt 5 katset, kasutades vaheldumisi suure positiivsusega (teadaolevalt loomulikul teel tekkivat) ja negatiivseid proove | | Vähemalt 5 katset, kasutades vaheldumisi suure positiivsusega (teadaolevalt loomulikul teel tekkivat) ja negatiivseid proove | | Vähemalt 5 katset, kasutades vaheldumisi suure positiivsusega (teadaolevalt loomulikul teel tekkivat) ja negatiivseid proove | | |

Inhibeerimine | Sisekontroll, eelistatavalt kogu nukleiinhappe võimendamise protseduuri teostades | | Sisekontroll, eelistatavalt kogu nukleiinhappe võimendamise protseduuri teostades | | Sisekontroll, eelistatavalt kogu nukleiinhappe võimendamise protseduuri teostades | | Sisekontroll, eelistatavalt kogu nukleiinhappe võimendamise protseduuri teostades | | |

Süsteemi veaprotsent, mis viib väärade negatiivsete tulemusteni | Vähemalt 100 proovi 3 × 95 % viiruse positiivse piirkontsentratsiooniga | | Vähemalt 100 proovi 3 × 95 % viiruse positiivse piirkontsentratsiooniga | | Vähemalt 100 proovi 3 × 95 % viiruse positiivse piirkontsentratsiooniga | | Vähemalt 100 proovi 3 × 95 % viiruse positiivse piirkontsentratsiooniga | | 99 sajast analüüsist positiivsed |

Tabel 3. Kiirtestid: anti HIV 1 ja 2, anti HCV, HBsAg, anti HBc, anti HTLV I ja II

| Anti-HIV 1/2 | Anti-HCV | HBsAg | Anti-HBc | Anti-HTLV I/II | Nõuetekohasuse kriteeriumid |

| |

Diagnostiline tundlikkus | Positiivsed proovid | Samad kriteeriumid, mis skriininganalüüside korral | Samad kriteeriumid, mis skriininganalüüside korral | Samad kriteeriumid, mis skriininganalüüside korral | Samad kriteeriumid, mis skriininganalüüside korral | Samad kriteeriumid, mis skriininganalüüside korral | Samad kriteeriumid, mis skriininganalüüside korral |

Diagnostiline spetsiifilisus | Negatiivsed proovid | 1000 vereloovutust | 1000 vereloovutust | 1000 vereloovutust | 1000 vereloovutust | 1000 vereloovutust | ≥ 99 % (anti-HBc: ≥ 96 %) |

200 kliinilist analüüsi | 200 kliinilist analüüsi | 200 kliinilist analüüsi | 200 kliinilist analüüsi | 200 kliinilist analüüsi |

200 proovi rasedatelt | 200 proovi rasedatelt | 200 proovi rasedatelt | | 200 proovi rasedatelt |

100 potentsiaalset pärssivat proovi | 100 potentsiaalset pärssivat proovi | 100 potentsiaalset pärssivat proovi | 100 potentsiaalset pärssivat proovi | 100 potentsiaalset pärssivat proovi |

Tabel 4. Kinnitavad/täiendavad analüüsid anti-HIV 1 ja 2, anti-HTLV I ja II, anti-HCV, HBsAg jaoks

| Anti-HIV kinnitav analüüs | Anti-HTLV kinnitav analüüs | HCV täiendav analüüs | HBsAg kinnitav analüüs | Nõuetekohasuse kriteeriumid |

| |

Diagnostiline tundlikkus | Positiivsed proovid | 200 HIV 1 ja 100 HIV 2 | 200 HTLV I ja 100 HTLV II | 300 HCV | 300 HBsAg | Õige tuvastamine positiivse (või ebamäärase), mitte negatiivsena |

Erinevaid infektsiooni staadiumeid ja erinevaid antikehasid kajastavad proovid | Erinevaid infektsiooni staadiumeid ja erinevaid antikehasid kajastavad proovid, genotüübid 1–4a: 15 proovi; genotüübid 4 (mitte a), 5: viis proovi; kuus: kui võimalik | Sealhulgas proovid erinevatest infektsiooni staadiumitest, 20 suure positiivsusega proovi (> 50 ng HBsAg/ml); 20 proovi piirväärtuses |

Serokonversiooni paneelid | 15 serokonversiooni / väikese tiitriga paneeli | | 15 serokonversiooni / väikese tiitriga paneeli | 15 serokonversiooni / väikese tiitriga paneeli |

Analüütiline tundlikkus | Standardid | | | | HBsAg standardid (AdM, NIBSC, Maailma Tervishoiuorganisatsioon) |

Diagnostiline spetsiifilisus | Negatiivsed proovid | 200 vereloovutust | 200 vereloovutust | 200 vereloovutust | 20 väära positiivset vastavas skriininganalüüsis [2] | Väärasid positiivseid tulemusi ei ole, neutralisatsiooni ei ole [2] |

200 kliinilist proovi, sealhulgas rasedad | 200 kliinilist proovi, sealhulgas rasedad | 200 kliinilist proovi, sealhulgas rasedad | |

50 potentsiaalset pärssivat proovi, sealhulgas proovid ebamääraste tulemustega teistes kinnitavates analüüsides | 50 potentsiaalset pärssivat proovi, sealhulgas proovid ebamääraste tulemustega teistes kinnitavates analüüsides | 50 potentsiaalset pärssivat proovi, sealhulgas proovid ebamääraste tulemustega teistes täiendavates analüüsides | 50 potentsiaalset pärssivat proovi |

Tabel 5. HIV 1 antigeen

| HIV 1 antigeeni analüüs | Nõuetekohasuse kriteeriumid |

| |

Diagnostiline tundlikkus | Positiivsed proovid | 50 HIV 1 Ag-positiivset 50 rakukultuuri supernatanti, sealhulgas erinevad HIV 1 alatüübid ja HIV 2 | Õige tuvastamine (pärast neutralisatsiooni) |

Serokonversiooni paneelid | 20 serokonversiooni / väikese tiitriga paneeli | |

Diagnostiline spetsiifilisus | Standardid | ADM või esimene rahvusvaheline etalon | < 50 pg/ml |

Diagnostiline spetsiifilisus | | 200 vereloovutust 200 kliinilist proovi 50 potentsiaalset pärssivat proovi | ≥ 99,5 % pärast neutralisatsiooni |

Tabel 6. Serotüpiseerimise analüüs HCV

| HCV 1 serotüpiseerimise analüüs | Nõuetekohasuse kriteeriumid |

| |

Diagnostiline tundlikkus | Positiivsed proovid | 200 sealhulgas genotüübid 1–4a: > 20 proovi. 4 (mitte a); 5: > 10 proovi, 6: kui võimalik | ≥ 95 % ühtivus serotüpiseerimise ja genotüpiseerimise vahel |

Diagnostiline spetsiifilisus | Negatiivsed proovid | 100 | |

Tabel 7. HBV markerid: anti-HBs, anti HBc IgM, anti-HBe, HBeAg

| Anti-HBs | Anti-HBc IgM | Anti-HBe | HBeAg | Nõuetekohasuse kriteeriumid |

| |

Diagnostiline tundlikkus | Positiivsed proovid | 100 vaktsineeritut 100 loomulikul teel nakkuse saanud isikut | 200 sealhulgas proovid erinevatest infektsiooni staadiumitest (äge, krooniline jne) | 200 sealhulgas proovid erinevatest infektsiooni staadiumitest (äge, krooniline jne) | 200 sealhulgas proovid erinevatest infektsiooni staadiumitest (äge, krooniline jne) | ≥ 98 % |

Seromuutlikkuse paneelid | 10 järelproovi või anti/HBs serokonversiooni | Kui võimalik | | |

Analüütiline tundlikkus | Standardid | Maailma Tervishoiuorganisatsiooni standard | | | PEI standard | Anti HBs: < 10 mIU/ml |

Diagnostiline spetsiifilisus | Negatiivsed analüüsid | 500, sealhulgas kliinilised proovid | 200 vereloovutust | 200 vereloovutust | 200 vereloovutust | ≥ 98 % |

| 200 kliinilist proovi | 200 kliinilist proovi | 200 kliinilist proovi |

50 potentsiaalset pärssivat proovi | 50 potentsiaalset pärssivat proovi | 50 potentsiaalset pärssivat proovi | 50 potentsiaalset pärssivat proovi |

Tabel 8. HDV markerid: anti-HDV, anti-HDV IgM, Delta antigeen

| Anti-HDV | Anti-HDV IgM | Delta antigeen | Nõuetekohasuse kriteeriumid |

| |

Diagnostiline tundlikkus | Positiivsed analüüsid | 100 HBV-markerite määramine | 50 HBV-markerite määramine | 10 HBV-markerite määramine | ≥ 98 % |

Diagnostiline spetsiifilisus | Negatiivsed analüüsid | 200 sealhulgas kliinilised proovid | 200 sealhulgas kliinilised proovid | 200 sealhulgas kliinilised proovid | ≥ 98 % |

50 potentsiaalset pärssivat proovi | 50 potentsiaalset pärssivat proovi | 50 potentsiaalset pärssivat proovi |

Tabel 9. Veregrupid: ABO-süsteem, reesus (C, c, D, E, e), Kelli süsteem

Spetsiifilisus | 1 | 2 | 3 |

Testide arv soovitatava meetodi korral | Proovide koguarv, mida tuleb testida toote turule viimiseks | Proovide koguarv, mida tuleb testida uue formulatsiooni korral, või tunnustatud reagentide kasutamine |

Anti-A, B ja AB | 500 | 3000 | 1000 |

Anti-D | 500 | 3000 | 1000 |

Anti-C, c, E | 100 | 1000 | 200 |

Anti-e | 100 | 500 | 200 |

Anti-K | 100 | 500 | 200 |

Nõuetekohasuse kriteeriumid: kõik ülalmainitud reagendid peavad näitama võrreldavaid tulemusi kasutuselevõetud reagentidega, sealhulgas vahendi väidetava reaktsioonivõime nõuetekohast funktsioonivõimet. Kasutuselevõetud reagentide korral, mille rakendus- või kasutusala on muutunud või laienenud, tuleb läbi viia täiendavad testimised vastavalt tulbas 1 (ülal) esitatud nõuetele.Sõltuvalt toote kasutusotstarbest peab anti-D reagentide funktsioonivõime hindamine sisaldama nõrga RhD ja osalise Rh proovide testimist. |

Kindlaksmääramine: kliinilised proovid10 % testitavate arvustvastsündinute proovid> 2 % testitavate arvustABO proovid> 40 % A-, B-positiivseidnn nõrk D> 2 % reesuspositiivseid |

Tabel 10. Partii vabasse ringlusesse lubamise kriteeriumid ABO-süsteemi, reesuse (C, c, D, E, e) ja Kelli süsteemi jaoks

Spetsiifilisuse testimise nõuded iga reagendi kohta

1. Testimise reagendid

+++++ TIFF +++++

Nõuetekohasuse tingimused:

Reagendi iga partii korral peavad olema selgelt eristatavad positiivsed ja negatiivsed tulemused kõikide soovitatavate meetodite kasutamisel, kusjuures tulemused peavad vastama funktsioonivõime hindamisel saadud tulemustele.

2. Kontrollained (punalibled)

Vere tüpiseerimise jaoks eelpool nimetatud reagentide kontrollimisel kasutatavate punaliblede fenotüübi kinnitamiseks tuleks kasutada heakskiidetud vahendit.

[1] Euroopa farmakopöa juhend

[2] Vastavalt nõuetekohasuse kriteeriumitele ei tohi HBsAg kinnitavas analüüsis olla neutralisatsiooni.

--------------------------------------------------