Accept Refuse

EUR-Lex Access to European Union law

Back to EUR-Lex homepage

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 32001L0079

Komisjoni direktiiv 2001/79/EÜ, 17. september 2001, millega muudetakse nõukogu direktiivi 87/153/EMÜ, millega määratakse kindlaks söödalisandite hindamissuunisedEMPs kohaldatav tekst

OJ L 267, 6.10.2001, p. 1–26 (ES, DA, DE, EL, EN, FR, IT, NL, PT, FI, SV)
Special edition in Czech: Chapter 03 Volume 033 P. 429 - 454
Special edition in Estonian: Chapter 03 Volume 033 P. 429 - 454
Special edition in Latvian: Chapter 03 Volume 033 P. 429 - 454
Special edition in Lithuanian: Chapter 03 Volume 033 P. 429 - 454
Special edition in Hungarian Chapter 03 Volume 033 P. 429 - 454
Special edition in Maltese: Chapter 03 Volume 033 P. 429 - 454
Special edition in Polish: Chapter 03 Volume 033 P. 429 - 454
Special edition in Slovak: Chapter 03 Volume 033 P. 429 - 454
Special edition in Slovene: Chapter 03 Volume 033 P. 429 - 454

No longer in force, Date of end of validity: 17/10/2004

ELI: http://data.europa.eu/eli/dir/2001/79/oj

32001L0079

Komisjoni direktiiv 2001/79/EÜ, 17. september 2001, millega muudetakse nõukogu direktiivi 87/153/EMÜ, millega määratakse kindlaks söödalisandite hindamissuunisedEMPs kohaldatav tekst

Euroopa Liidu Teataja L 267 , 06/10/2001 Lk 0001 - 0026
CS.ES Peatükk 3 Köide 33 Lk 429 - 454
ET.ES Peatükk 3 Köide 33 Lk 429 - 454
HU.ES Peatükk 3 Köide 33 Lk 429 - 454
LT.ES Peatükk 3 Köide 33 Lk 429 - 454
LV.ES Peatükk 3 Köide 33 Lk 429 - 454
MT.ES Peatükk 3 Köide 33 Lk 429 - 454
PL.ES Peatükk 3 Köide 33 Lk 429 - 454
SK.ES Peatükk 3 Köide 33 Lk 429 - 454
SL.ES Peatükk 3 Köide 33 Lk 429 - 454


Komisjoni direktiiv 2001/79/EÜ,

17. september 2001,

millega muudetakse nõukogu direktiivi 87/153/EMÜ, millega määratakse kindlaks söödalisandite hindamissuunised

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut,

võttes arvesse nõukogu 23. novembri 1970. aasta direktiivi 70/524/EMÜ söödalisandite kohta, [1] viimati muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2001/46/EÜ, [2] eriti selle artiklit 5,

ning arvestades järgmist:

(1) Teaduse ja tehnika edusamme silmas pidades tuleks muuta nõukogu 16. veebruari 1987. aasta direktiivi 87/153/EMÜ, millega määratakse kindlaks söödalisandite hindamissuunised, [3] viimati muudetud direktiiviga 95/11/EÜ. [4]

(2) On selgunud, et antibiootikumide suhtes resistentsete bakterite suurenev esinemissagedus on tõsine tervishoiuprobleem. Resistentsus, mida põhjustab antibiootikumide kasutamine söödalisanditena, aitab kaasa üldise resistentsuse suurenemisele. Seepärast tuleb täiendada suuniseid, mis käsitlevad muid lisandeid kui mikroorganisme ja ensüüme, ning kehtestada nõue lisada toimikutesse antibiootikumide suhtes esineva resistentsuse valiku ja/või ülekande riski hinnang ning enteropatogeenide suurenenud püsivuse ja leviku riski hinnang, et tagada kõnealuste lisandite kasutamise ohutus. Seepärast tuleks kindlaks määrata ka riski hindamiseks vajalikud andmed ja kohaldatav metoodika.

(3) Lisaks sellele tuleks kehtestada kriteeriumid, et hinnata tarbijatele tekkivaid ohte, mis võivad tuleneda söödalisandi jääke või metaboliite sisaldava toidu tarbimisest. Jääkide uuringute põhjal tuleks vastavalt vajadusele kehtestada jääkide piirnormid ja keeluajad.

(4) Söödalisandite mõju keskkonnale on oluline, kuna söödalisandeid kasutatakse tavaliselt pika aja jooksul, ning seepärast tuleks eespool nimetatud suuniseid täiendada, kehtestades kriteeriumid, mille alusel hinnatakse söödalisandi kahjulikku mõju keskkonnale otse või söödalisandist tuletatud saaduste kaudu, mis satuvad keskkonda otse või loomade poolt väljutatuna. Kõnealune mõju tuleks kindlaks määrata järk-järgult, võttes aluseks uuringute esimese ja teise etapi.

(5) Suuniseid tuleks täiendada teabega selle kohta, kuidas töötajad ja kasutajad võivad söödalisandiga kokku puutuda. Asjakohaste meetmete võtmiseks tuleks esitada kokkupuute hinnang.

(6) Toimikute kvaliteedi ja objektiivsuse usaldusväärsus paraneks, kui toimikutele lisataks asjaomase valdkonna eksperdina tunnustatud sõltumatu isiku kriitiline hinnang. Kõnealuses aruandes hinnatavad punktid tuleks kindlaks määrata suunistes.

(7) Kogemused on näidanud, et suunistele tuleks lisada efektiivsuskatsete täpsemad kriteeriumid.

(8) Nõukogu direktiivi 70/524/EMÜ artikli 9b lõikes 1 sätestatakse, et kõnealuse määruse artikli 2 alapunktis aaa osutatud söödalisandi jaoks antakse luba esialgu 10 aastaks ning pärast seda võib loa omanik taotleda loa uuendamist veel 10 aastaks. On vaja kehtestada suunised, milles täpsustatakse teave, mis tuleb esitada loa uuendamise taotluses ja sellele lisatud toimikus.

(9) Nõukogu direktiivi 70/524/EMÜ artikli 9c lõikes 3 sätestatakse, et 10 aasta möödudes teatava aine jaoks esmakordselt loa andmisest võib esialgse loa saamiseks esitatud toimikus sisalduvate andmete ja teabe täieliku või osalise hindamise tulemusi kasutada teiste isikute huvides, kes taotlevad luba kõnealuse aine ringlusse laskmiseks. Seepärast on vaja kehtestada suunised, milles täpsustatakse teave, mis tuleb igal juhul esitada taotluses ja sellele lisatud toimikus.

(10) Tuleks arvesse võtta teaduslikke ja tehnilisi teadmisi.

(11) Selguse huvides on asjakohane jagada suunised nendeks, mida kohaldatakse muude söödalisandite kui mikroorganismide ja ensüümide suhtes, ning nendeks, mida kohaldatakse mikroorganismide ja ensüümide suhtes.

(12) Kõnealused suunised on kehtestatud söötade teaduskomitee aruande põhjal, mis käsitleb söödalisandite hindamissuuniste muutmist (vastu võetud 22. oktoobril 1999).

(13) Käesoleva direktiiviga ettenähtud meetmed on kooskõlas alalise söödakomitee arvamusega,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

Artikkel 1

Direktiivi 87/153/EMÜ lisa muudetakse järgmiselt:

pealkirja järele lisatakse käesoleva määruse lisas esitatud tekst.

Artikkel 2

Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi täitmiseks vajalikud õigusnormid hiljemalt 1. jaanuariks 2002. Liikmesriigid teatavad neist viivitamata komisjonile.

Kui liikmesriigid need normid vastu võtavad, lisavad nad nendesse normidesse või nende normide ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

Artikkel 3

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Ühenduste Teatajas.

Artikkel 4

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

Brüssel, 17. september 2001

Komisjoni nimel

komisjoni liige

David Byrne

[1] EÜT L 270, 14.12.1970, lk 1.

[2] EÜT L 234, 1.9.2001, lk 55.

[3] EÜT L 64, 7.3.1987, lk 19.

[4] EÜT L 106, 11.5.1995, lk 23.

--------------------------------------------------

LISA

I OSA

MUUD SÖÖDALISANDID KUI MIKROORGANISMID JA ENSÜÜMID

ÜLDOSA

Käesolev dokument on ette nähtud suunisena toimikute koostamisel ainete ja valmististe kohta, mille puhul taotletakse luba nende kasutamiseks söödalisandina või lubatud söödalisandi uue kasutusviisi jaoks. Mõiste "söödalisand" tähendab käesolevates suunistes keemiliselt määratletud toimeaineid või toimeaineid sisaldavaid preparaate sellises olekus, nagu need lisatakse eelsegudesse ja söötadesse. Toimikute abil peab olema võimalik söödalisandeid hinnata olemasolevate teadmiste alusel ning tagada, et söödalisandid vastavad nõukogu direktiivi 70/524/EMÜ artiklis 3a sätestatud põhimõtetele, mis käsitlevad söödalisandite lubamist.

Kui toimik koostatakse sellise söödalisandi kohta, mis koosneb geneetiliselt muundatud organismidest nõukogu direktiivi 2001/18/EÜ [1] artikli 2 lõigetes 1 ja 2 määratletud tähenduses või sisaldab selliseid organisme, tuleb lisaks käesolevates suunistes nõutavale teabele kanda toimikusse direktiivi 70/524/EMÜ artikli 7a lõikes 1 täpsustatud lisateave.

Toimik peaks sisaldama kõikide tehtud uuringute üksikasjalikke aruandeid, mis on esitatud käesolevates suunistes soovitatud järjekorras ja numeratsiooniga. Toimik peaks sisaldama viiteid kõikidele söödalisandi hindamise seisukohast olulistele avaldatud teaduslikele andmetele ning kõnealuste andmete koopiaid. Toimiku elektrooniline versioon tuleks teha kättesaadavaks. Uuringute eesmärk on näidata söödalisandi kasutamisohutust:

a) sihtliikide suhtes kavandatud sisalduse puhul söödas;

b) isikute suhtes, kes söödalisandi või seda sisaldavate eelsegude või sööda käitlemisel võivad sellega kokku puutuda sissehingamise teel või muu limaskesta, silmade või naha kaudu;

c) tarbijate suhtes, kes söövad toiduaineid, mis on pärit söödalisandit saanud loomadelt ja võivad sisaldada söödalisandi jääke või metaboliite; see ohutus tagatakse tavaliselt jääkide piirnormide ja keeluaegade kehtestamisega;

d) loomade ja inimeste suhtes mikroobivastaste ravimite resistentsusgeenide valiku ja leviku tulemusena;

e) keskkonna suhtes otse söödalisandi kaudu või sellest tuletatud saadustest otse või loomade poolt väljutatuna.

Üldreeglina tuleb teha uuringud söödalisandi, selle kasutustingimuste, füüsikalis-keemiliste omaduste, määramismeetodite ja efektiivsuse kindlakstegemiseks, samuti uuringud, mis käsitlevad söödalisandi ainevahetust ja jääke ning selle füsioloogilist ja toksikoloogilist mõju sihtliikidele. Kui söödalisand on ette nähtud määratletud liiki kuuluva loomakategooria jaoks, tehakse efektiivsuse ja jääkide uuringud selle sihtkategooriaga. Inimeste tervisele ja keskkonnale tekkiva ohu hindamiseks vajalikud uuringud sõltuvad peamiselt söödalisandi iseloomust ja selle kasutamise tingimustest. Selles suhtes ei kohaldata ranget reeglit. Vajaduse korral nõutakse lisateavet. Käesolevates suunistes ettenähtud andmete väljajätmisel toimikust tuleb esitada põhjendused. Eelkõige mutageensuse, kantserogeensuse ja paljunemisvõimet mõjutava mürgisuse uuringud võib tegemata jätta üksnes juhul, kui söödalisandi keemilisest koostisest või praktilistest kogemustest tulenevalt või muudel kaalutlustel on võimalik kõnealust mõju mõistlikult välistada.

Uuringud tuleks teha ja nendest teatada vastavalt asjaomastele kvaliteedistandarditele (nt hea laboritava vastavalt nõukogu 18. detsembri 1986. aasta direktiivile 87/18/EMÜ hea laboritava põhimõtete kohaldamist ja keemiliste ainete teimimisel kohaldamise kontrolli käsitlevate õigusnormide ühtlustamise kohta [2]).

Esitada tuleks ekspertide aruanded söödalisandi kvaliteedi, efektiivsuse ja ohutuse kohta. Kõnealuste aruannete koostajad, kellel peaks olema asjakohane kvalifikatsioon ja kes peaksid olema asjaomases valdkonnas tunnustatud eksperdid, ei tohiks olla isiklikult seotud toimikusse kantud katsete tegemisega. Aruannetes tuleb esitada taotleja esitatud dokumentide kriitiline hinnang; faktide kokkuvõte ei ole piisav.

Füüsikalis-keemilised, toksikoloogilised ja ökotoksikoloogilised omadused määratakse kindlaks vastavalt nõukogu 27. juuni 1967. aasta direktiivis 67/548/EMÜ (ohtlike ainete liigitamist, pakendamist ja märgistamist käsitlevate õigusnormide ühtlustamise kohta, [3] viimati muudetud komisjoni direktiiviga 2000/33/EÜ [4]) kehtestatud meetoditele või vastavalt ajakohastatud meetoditele, mida tunnustavad rahvusvahelised teadusasutused. Muude meetodite kasutamist tuleb põhjendada.

Iga toimik sisaldab nõuetekohast kokkuvõtet ja ettepanekut lisa kohta ning võib sisaldada monograafiat. Antibiootikume, koktsidiostaatikume ja muid raviaineid ning kasvustimulaatoreid käsitlevate toimikutega peab olema kaasas V jaos esitatud näidisele vastav monograafia, mis võimaldab asjaomast söödalisandit identifitseerida ja iseloomustada vastavalt direktiivi 70/524/EMÜ artiklile 9n. Kõikide söödalisandite puhul tuleb esitada VI jaos ettenähtud näidisele vastav märgistusleht.

Üksnes lemmikloomatoiduks ettenähtud söödalisandite puhul ei ole alati vaja rakendada nii põhjalikku kroonilise mürgisuse, mutageensuse ja kantserogeensuse uuringute programmi kui nende söödalisandite puhul, mis on ette nähtud kariloomadele, kellelt saadakse inimtoiduks ettenähtud saadusi. Lemmikloomade puhul ei nõuta uuringuid söödalisandite jääkide kohta.

Toidu allikaks olevate sihtloomade ja mürgisuse uurimiseks kasutatavate laboriloomaliikide puhul nõutakse söödalisandi ainevahetuse uuringut, et:

a) tagada piisavate andmete olemasolu asjaomase söödalisandi ja nende metaboliitide mürgisuse kohta, mis tekivad sihtliikides ja millega tarbija võib kokku puutuda. Selleks on oluline võrrelda söödalisandi ainevahetust sihtliigi ja mürgisuse uurimiseks kasutatavate laboriloomaliikide puhul;

b) teha kindlaks ja kvantifitseerida asjakohane markerjääk või asjakohased markerjäägid, mida kasutatakse markerjäägi piirnormi ja lõpptoote keeluaegade kehtestamiseks.

SISUKORD

1. | I jagu: Toimikus sisalduvate andmete kokkuvõte | 434 |

2. | II jagu: Söödalisandi määratlus, omadused ja kasutustingimused; kontrollimeetodid | 434 |

2.1. | Söödalisandi määratlus | 434 |

2.2. | Toimeaine(te) iseloomustus | 434 |

2.3. | Söödalisandi iseloomustus: füüsikalis-keemilised ja tehnoloogilised omadused | 434 |

2.4. | Söödalisandi kasutustingimused | 435 |

2.5. | Kontrollimeetodid | 435 |

3. | III jagu: Söödalisandi efektiivsuse uuringud | 436 |

3.1. | Söödale avalduva mõju uuringud | 436 |

3.2. | Loomadele avalduva mõju uuringud | 436 |

3.3. | Loomsete saaduste kvaliteedi uuringud | 437 |

3.4 | Loomsetele jäätmetele avalduva mõju uuringud | 438 |

4. | IV jagu: Söödalisandi kasutamisohutuse uuringud | 438 |

4.1. | Sihtliikide uuringud | 439 |

4.2. | Katseloomade uuringud | 441 |

4.3. | Tarbija ohutuse hindamine | 443 |

4.4. | Töötaja ohutuse hindamine | 445 |

4.5. | Keskkonnaohu hindamine | 446 |

5. | V jagu: Monograafia vorm | 449 |

5.1. | Söödalisandi määratlus | 449 |

5.2. | Toimeaine spetsifikatsioon | 449 |

5.3. | Söödalisandi füüsikalis-keemilised, tehnoloogilised ja bioloogilised omadused | 450 |

5.4. | Kontrollimeetodid | 450 |

5.5. | Söödalisandi bioloogilised omadused | 450 |

5.6. | Kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed andmed selliste võimalike jääkide kohta sihtkudedes, mis leiduvad loomsetes saadustes pärast söödalisandi kasutamist kavandatud viisil | 450 |

5.7. | Vajaduse korral tuleks esitada aktsepteeritav päevadoos, kehtestatud jääkide piirnormid ja keeluajad | 450 |

5.8. | Muud söödalisandi määratlemiseks asjakohased omadused | 451 |

5.9. | Kasutustingimused | 451 |

5.10. | Kuupäev | 451 |

6. | VI jagu: Märgistuslehe vorm | 451 |

7. | VII jagu: Loa uuendamine söödalisandi puhul, mille luba on antud söödalisandi ringlusse laskmise eest vastutavale isikule | 452 |

8. | VIII jagu: Uus taotleja, kelle taotlus tugineb esmakordsele loale söödalisandi puhul, mille luba on antud söödalisandi ringlusse laskmise eest vastutavale isikule | 453 |

1. I jagu: Toimikus sisalduvate andmete kokkuvõte

Kokkuvõttes tuleb järgida suunistes esitatud järjekorda ja kõik osad tuleb varustada viidetega toimiku vastavatele lehekülgedele. Kokkuvõte peaks sisaldama ettepanekut kõikide taotletava loaga seotud tingimuste kohta.

2. II jagu: Söödalisandi määratlus, omadused ja kasutustingimused; kontrollimeetodid

2.1 Söödalisandi määratlus

2.1.1 Kavandatav müüginimetus/kavandatavad müüginimetused

2.1.2 Söödalisandi tüüp selle põhifunktsiooni järgi. Võimaluse korral tuleks lisada tõendid toimeviisi(de) kohta. Toimeaine kõik muud kasutusviisid tuleks täpsustada.

2.1.3 Kvalitatiivne ja kvantitatiivne koostis (toimeaine, muud koostisained, lisandid, varieerumine partiide kaupa). Kui toimeaine on aktiivsete koostisosade segu, tuleb kõiki selgelt määratletavaid peamisi koostisosi kirjeldada eraldi ning märkida nende osa segus.

2.1.4 Füüsikaline olek, osakeste jaotus suuruse järgi, osakeste kuju, tihedus, puistetihedus; vedelike puhul: viskoossus, pindpinevus.

2.1.5 Tootmisprotsess, sh spetsiifilised töötlemismeetodid.

2.2 Toimeaine(te) iseloomustus

2.2.1 Üldnimetus, keemiline nimetus IUPACi (Rahvusvaheline Puhta Keemia ja Rakenduskeemia Liit) nomenklatuuri järgi, muud rahvusvahelised üldnimetused ja lühendid. Chemical Abstracts Service’i (CAS) number.

2.2.2 Struktuurivalem, molekulivalem ja molekulmass.

Nende toimeainete puhul, mis on käärimissaadused: mikroobne päritolu (rahvusvahelise deponeerimisasutusena tunnustatud ja soovitatavalt Euroopa Ühenduses asuva kultuuride kogu nimi ja asukoht, kus tüve säilitatakse; registreerimisnumber ning kõik identifitseerimiseks vajalikud morfoloogilised, füsioloogilised, geneetilised ja molekulaarsed omadused). Geneetiliselt muundatud tüvede puhul tuleb esitada teave geneetilise modifikatsiooni kohta.

2.2.3 Puhtus

Esinevate keemiliste ja mikroobsete lisandite ning mürgiste ainete määratlus ja kvantifikatsioon, kinnitus tootmiseks kasutatavate organismide puudumise kohta.

2.2.4 Põhiomadused

Keemiliselt määratletud ainete füüsikalised omadused: dissotsiatsioonikonstant, pKa, elektrostaatilised omadused, sulamispunkt, keemispunkt, tihedus, aururõhk, lahustuvus vees ja orgaanilistes lahustites, Kow ja Koc, massi- ja neeldumisspekter, NMRi andmed, võimalikud isomeerid ja muud asjakohased füüsikalised omadused.

2.2.5 Tootmis- ja puhastusprotsessid, kasutatud kasvukeskkond ja käärimissaaduste puhul varieerumine partiide kaupa.

2.3 Söödalisandi iseloomustus: füüsikalis-keemilised ja tehnoloogilised omadused

2.3.1 Söödalisandi iga vormi stabiilsus kokkupuutel keskkonnatingimustega nagu valgus, temperatuur, pH, niiskus, hapnik ja pakkematerjal. Turustatava söödalisandi eeldatav kõlblikkusaeg.

2.3.2 Söödalisandi iga vormi stabiilsus eelsegude ja söötade valmistamisel ja ladustamisel, eelkõige stabiilsus eeldatavate töötlemis- ja ladustamistingimuste suhtes (kuumus, niiskus, surve- ja nihkejõud, aeg ja pakkematerjal). Võimalikud lagunemissaadused. Söödalisandi eeldatav kõlblikkusaeg.

2.3.3 Muud füüsikalis-keemilised ja tehnoloogilised omadused, mis on asjakohased homogeensete segude moodustumisel ja püsimisel eelsegudes ja söötades, tolmuteket takistavad ja elektrostaatilised omadused, hajuvus vedelikes.

2.3.4 Eeldatav kokkusobimatus või vastasmõju söötade, tugiainete, muude heakskiidetud söödalisandite või ravimitega.

2.4 Söödalisandi kasutustingimused

2.4.1 Kui söödalisand omab nii olulist tehnoloogilist kui ka zootehnilist mõju, peab see vastama mõlemal väite kohta kehtestatud nõuetele. Iga söödalisandi kohta esitatavad väited tuleb määratleda ja neid põhjendada.

2.4.2 Kavandatav tehnoloogiline kasutusviis söödatootmises või vajaduse korral toorainetes.

2.4.3 Kavandatav kasutusviis loomasöödas (nt loomaliigid või -kategooriad, loomade vanusegrupp/tootmisetapp, sööda liik, vastunäidustused).

2.4.4 Eelsegudesse ja söötadesse või vajaduse korral toorainetesse lisamise kavandatav viis ja lisatav kogus, väljendatuna söödalisandi ja keemiliselt määratletud ainete massiprotsendina eelsegudest, söötadest või vajaduse korral toorainetest, ning kavandatav doos lõplikus söödas, manustamise kestus ja vajaduse korral keeluaeg.

2.4.5 Tuleb esitada andmed toimeaine muude teadaolevate kasutuste kohta (nt toidus, meditsiinis või veterinaarias, põllumajanduses ja tööstuses).

2.4.6 Kavandatav materjali ohutuskaart, mis on ette nähtud komisjoni direktiiviga 91/155/EMÜ, [5] milles määratletakse ja sätestatakse ohtlikke preparaate käsitleva eriteabe süsteemi üksikasjalik kord direktiivi 88/379/EMÜ [6] artikli 10 kohaldamisel, ning vajaduse korral kavandatavad meetmed töökeskkonnariskide vältimiseks ja kaitsevahendid tootmise, käitlemise, kasutamise ja kõrvaldamise ajaks.

2.5 Kontrollimeetodid

2.5.1 Punktides 2.1.3, 2.1.4, 2.2.3, 2.2.4, 2.3.1, 2.3.2, 2.3.3 ja 2.3.4 loetletud kriteeriumide kindlaksmääramiseks kasutatavate meetodite kirjeldus.

2.5.2 Eelsegudes ja söötades sisalduva toimeaine tavapäraseks kontrolliks kasutatavate kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete analüüsimeetodite kirjeldus. Kõnealune meetod tuleb kinnitada vähemalt nelja labori vahelise võrdluse põhjal või ettevõttesiseselt, järgides analüüsimeetodite ettevõttesisese kinnitamise ühtseid rahvusvahelisi suuniseid [7] järgmiste parameetrite osas: kohaldatavus, selektiivsus, kalibreerimine, täpsus, korrektsus, kohaldamisala, avastamispiir, kvantifitseerimispiir, tundlikkus, stabiilsus ja otstarbekus. Tõendid nende omaduste hindamise kohta tuleb teha kättesaadavaks (2.5.4).

2.5.3 Sihtkudedes ja loomsetes saadustes sisalduva toimeaine markerjäägi või -jääkide [8] kindlaksmääramise kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete analüüsimeetodite kirjeldus.

2.5.4 Punktides 2.5.2 ja 2.5.3 nimetatud meetoditele tuleks lisada teave kasutatava proovivõtumeetodi, saagise protsendi, spetsiifilisuse, korrektsuse, täpsuse, avastamispiiride, kvantifitseerimispiiride ja kasutatud kinnitamismenetluse korra kohta. Toimeaine ja/või markerjäägi või -jääkide võrdlusstandardid peavad olema kättesaadavad, samuti teave kõnealuste võrdlusstandardite optimaalsete säilitustingimuste kohta. Meetodite kavandamisel tuleb arvesse võtta asjaolu, et meetodite kvantifitseerimispiirid peavad olema madalamad kui jääkide piirnormid. Lisaks sellele tuleb arvesse võtta meetodite sobivust tavapäraste analüüside tegemiseks.

3. III jagu: Söödalisandi efektiivsuse uuringud

3.1 Söödale avalduva mõju uuringud

Kõnealused uuringud hõlmavad tehnoloogilisi lisandeid, nt antioksüdante, säilitusaineid, sideaineid, emulgaatoreid, stabilisaatoreid, želeerivad ained, pH modifitseerijaid jms, mis on ette nähtud eelsegude ja söötade omaduste parandamiseks või stabiliseerimiseks, kuid millel ei ole otsest bioloogilist mõju loomakasvatustoodangule. Kõiki väiteid söödalisandite mõju kohta tuleb põhjendada teadusinfoga.

Tõendid söödalisandi efektiivsuse kohta tuleb esitada tunnustatud ja heakskiidetud meetodites kajastuvate asjakohaste kriteeriumide alusel, kavandatud kasutustingimustes ja võrdluses asjakohaste kontrollsöötadega. Kõnealused uuringud tuleb kavandada ja läbi viia nii, et oleks võimalik teha statistilist analüüsi.

Tuleks esitada täielik teave uuritavate toimeainete, preparaatide, eelsegude ja söötade kohta, samuti partiide viitenumbrite ning üksikasjalike töötlemis- ja katsetingimuste kohta. Iga katse puhul tuleks kirjeldada nii tehnoloogilist kui bioloogilist positiivset ja negatiivset mõju.

3.2 Loomadele avalduva mõju uuringud

Zootehniliste söödalisandite uuringud tuleb teha sihtliikide või -kategooriatega, mille jaoks asjaomane söödalisand on ette nähtud, võrrelduna negatiivsete kontrollrühmadega (ilma antibiootikumide, kasvustimulaatorite ja muude raviaineteta) ning võimaluse korral võrrelduna rühmadega, kes saavad sööta, mis sisaldab teadaoleva mõjuga ELi heakskiidetud söödalisandeid soovitatavates doosides (positiivsed kontrollrühmad).

Kasutatavad loomad peaksid olema terved ja soovitatavalt ühtlikust rühmast.

Uuringud peavad võimaldama hinnata söödalisandi efektiivsust vastavalt ELi põllumajandustavale. Võimaluse korral tuleks samalaadseid uuringuplaane kasutada kõikide katsete puhul, et lõpuks oleks võimalik kontrollida andmete homogeensust ning koondada andmeid (kui testide tulemused seda lubavad) statistilise analüüsi tegemiseks.

Selleks et tagada paindlikkust ja teadusliku diskretsiooni uuringuplaanides ja uuringute läbiviimisel, ei soovitata ühtki konkreetset plaani. Kasutatavat katseplaani tuleb põhjendada vastavalt söödalisandi kasutamisega seotud väidetele ja selle puhul tuleb arvesse võtta piisavat statistilist jõudu.

3.2.1 Koktsidiostaatikumid ja muud raviained

Erilist tähelepanu tuleb pöörata tõenditele spetsiifilise mõju kohta (nt tõrjutavad liigid, mõju olelustsüklile või -tsüklitele) ja eelkõige profülaktilistele omadustele (nt haigestumus, suremus, ootsüsti sisaldus ja kahjustuste ulatus).

Tuleks esitada teave söödaväärindusele ja eluskaalu juurdekasvule avalduva mõju kohta.

Nõutavad andmed efektiivsuse kohta hõlmavad sihtliikidega tehtavate loomkatsete kolme etappi:

a) kontrollitavad puurikatsed (üksik- ja segainfektsioon);

b) kontrollitavad uuringud aedikutes (simuleeritud kasutustingimused);

c) kontrollitavad välikatsed (tegelikud kasutustingimused).

Samal ajal ja vajaduse korral efektiivsuse uuringute käigus tuleks registreerida täiendavaid andmeid, et oleks võimalik hinnata kasvule ja söödaväärindusele (nuumlinnud, asendus-haudekanad ja küülikud), munade viljastumisvõimele ja kooruvusele (tõulinnud) avalduvat mõju.

3.2.2 Muud zootehnilised söödalisandid

Tuleks esitada teave söödakulule, eluskaalule, söödaväärindusele (eelistatult kuivaine põhjal), saaduste kvaliteedile ja saagisele ning muudele loomade, keskkonna, tootja või tarbija jaoks soodsatele parameetritele avalduva mõju kohta. Vajaduse korral peaks uuringutes sisalduma doosi ja toime suhe.

3.2.3 Katsetingimused

Katsed tuleks teha vähemalt kahes eri kohas. Katsetest tuleks teada eraldi ning esitada üksikasjalikud andmed kontrolli ja iga katse teostuse kohta. Hoolikalt koostatud uuringuplaan peaks sisaldama kirjeldavaid üldandmeid järgmiste punktide kohta:

3.2.3.1 Looma- või linnukari: asukoht ja suurus; söötmis- ja pidamistingimused, söötmisviis; veeskasvatatavate liikide puhul põllumajandusettevõttes asuvate basseinide või tiikide suurus ja arv ning vee kvaliteet.

3.2.3.2 Loomad: liik (inimtoiduks ettenähtud veeskasvatatavad liikide puhul kõnekeelse nimetuse järgi, millele lisatakse sulgudes ladinakeelne või Linné nimetus), tõug, vanus, sugu, identifitseerimiskord, füsioloogiline arenguetapp ja üldtervislik seisund.

3.2.3.3 Katse- ja kontrollrühmade arv, loomade arv igas rühmas. Katsetes kasutatavate loomade arv peab võimaldama statistilist analüüsi. Tuleks esitada statistilise analüüsi meetodid. Väidetava mõju demonstreerimiseks tuleb iga asjaomase loomakategooria puhul teha vähemalt kolm võrreldavat eraldi katset tasemel p < 0,05. Mäletsejaliste puhul võib lubada madalamat tõenäosuse taset (p < 0,10). Aruandes tuleks esitada andmed kõikide katsetes kasutatud loomade või katseühikute kohta. Teatada tuleks juhtudest, mida ei ole võimalik hinnata andmete puudumise või kadumise tõttu, ning liigitada need loomarühmade kaupa.

3.2.3.4 Toit: toidu tootmise ja kvantitatiivse koostise kirjeldus: kasutatud koostisained, asjaomased toitained (analüüsitud väärtused) ja energia. Andmed söödakulu kohta.

3.2.3.5 Kontrollanalüüsi käigus tuleks asjakohase tunnustatud meetodiga määrata toimeaine (ja vajaduse korral võrdlusainete) kontsentratsioon söödas. Partiide viitenumbrid.

3.2.3.6 Katsete kuupäev ja täpne kestus. Läbiviidud uuringute kuupäev ja laad.

3.2.3.7 Doosi kindlaksmääramise uuringud: nende uuringute eesmärk on selgitada optimaalselt tõhusaks peetava doosi või doosipiirkonna valikut. Doosi kindlaksmääramisel võetakse aluseks kontrollrühm (ilma antibiootikumide, kasvustimulaatorite ja muude raviaineteta) ja vähemalt kolm annust sihtloomade puhul.

3.2.3.8 Teatada tuleb soovimatute tagajärgede ilmnemise aeg ja levimus üksikloomade või loomarühmade puhul (esitada üksikasjad uuringus kasutatava vaatlusprogrammi kohta).

3.2.3.9 Kõikide söödalisandite puhul, mida uuritakse põllumajandusettevõtte tingimustes, tuleb teaduslikult tõendada ohutust kasutaja, tarbija, loomade ja keskkonna suhtes. Kui söödalisand ei vasta tarbijaohutuse nõuetele, peaks läbiviidav uuring olema kavandatud nii, et on välistatud katseloomadelt saadud loomsete saaduste sattumine inimeste toiduahelasse.

3.3 Loomsete saaduste kvaliteedi uuringud

Loomsete saaduste puhul tuleks vastavalt vajadusele uurida nende organoleptilisi omadusi, toiteväärtust, hügieeniomadusi ja tehnoloogilisi omadusi.

3.4 Loomsetele jäätmetele avalduva mõju uuringud

Kui söödalisand on ette nähtud loomsete jäätmete teatavate omaduste (nt lämmastiku- või fosforisisalduse, lõhna või koguse) muutmiseks, nõutakse uuringuid kõnealuse mõju demonstreerimiseks.

4. IV jagu: Söödalisandi kasutamisohutuse uuringud

Käesolevas jaos kirjeldatud uuringud on ette nähtud selleks, et hinnata:

- söödalisandi kasutamise ohutust sihtliikides,

- riske, mis on seotud antibiootikumide suhtes esineva resistentsuse valiku ja/või ülekandega ning enteropatogeenide suurenenud püsivuse ja levikuga,

- tarbijale tekkivaid ohte, mis võivad tuleneda söödalisandi jääke või metaboliite sisaldava toidu tarbimisest,

- sissehingamisest või muul kokkupuutel limaskesta, silmade või nahaga tekkivaid ohte isikutele, kes tõenäoliselt käitlevad söödalisandit algolekus või eelsegude või söötade koostisosana,

- ohte seoses keskkonnale tekkivate kahjulike mõjudega, mis tulenevad otse söödalisandist või sellest tuletatud saadustest otse või loomade poolt väljutatuna.

Tuleks arvesse võtta teadaolevat kokkusobimatust ja/või vastasmõju söödalisandite ja veterinaarravimite ja/või asjaomase liigi puhul kasutatavate toidukomponentide vahel.

Reeglina nõutakse neid uuringuid tervikuna iga söödalisandi puhul, välja arvatud juhul, kui direktiivis on sätestatud konkreetne erand või muudatus.

Piiratud taotlus võetakse reeglina vastu juhul, kui söödalisandi lubatud kasutusviisi soovitakse laiendada sellisele loomaliigile, mille füsioloogia ja ainevahetus on samalaadne liigiga, kelle puhul asjaomase söödalisandi kasutamine on heaks kiidetud. Kõnealustest piiratud andmetest peab nähtuma ohutus uue liigi suhtes ning oluliste erinevuste puudumine ainevahetuse ja söödavates kudedes esinevate jääkide osas. Tuleb põhjendada kavandatavat jääkide piirnormi ja keeluaega asjaomase liigi puhul.

Tarbijale tekkivate ohtude hindamiseks ning jääkide piirnormide ja keeluaja kindlaksmääramiseks tuleb esitada järgmine teave:

- toimeaine keemiline struktuur,

- ainevahetus kavandatavate sihtliikide puhul,

- jääkide laad kõnealuste sihtliikide puhul,

- jääkide kudedest kadumise uuring,

- andmed toimeaine ja selle metaboliitide bioloogilise toime kohta.

Kasulik võib olla ka teave (nii vabade kui seotud) jääkide biosaadavuse kohta, eelkõige kui tekib palju metaboliite ja markerjääke ei esine (vt punkt 4.1.3.3).

Lisaks sellele on vaja tunda asjaomasest söödalisandist tulenevate peamiste eritiste koostist ning füüsikalis-keemilisi ja bioloogilisi omadusi, et määrata kindlaks nende uuringute maht, mis on vajalikud selleks, et hinnata kõnealuste eritiste kahjulikku mõju keskkonnale või nende püsivust keskkonnas (vt punkt 4.5).

4.1 Sihtliikide uuringud

4.1.1 Sihtliikide ja -kategooriate taluvustestid

Eesmärk on määrata kindlaks ohutusvahemik (s.o vahemik söötades sisalduva kavandatava maksimumdoosi ja ebasoodsa toimega miinimumdoosi vahel). Ohutusvahemikku koefitsiendiga vähemalt 10 käsitatakse piisavana ning sel juhul ei nõuta edasisi teste. Kõnealune taluvustest tuleb sihtliikide või -kategooriate puhul teha soovitavalt kogu tootmisperioodi jooksul, kuigi ühe kuu pikkune testimisaeg on tavaliselt vastuvõetav. Selleks nõutakse vähemalt kliiniliste tunnuste ja muude parameetrite hindamist, et teha kindlaks mõju sihtlooma tervisele. Testis peab osalema ka negatiivne kontrollrühm (ilma antibiootikumide, kasvustimulaatorite ja muude raviaineteta). Olenevalt toksikoloogilisest profiilist võib nõuda täiendavaid parameetreid. Käesolevas jaos tuleks teatada ka efektiivsuse uuringute ajal täheldatud kahjulikust mõjust.

Kui toode on ette nähtud loomadele, keda võidakse kasutada aretuseks, tuleks uuringute käigus teha kindlaks uuritava söödalisandi manustamisest tulenev üldise paljunemisvõime võimalik halvenemine isas- või emasloomadel või kahjulik mõju järglaskonnale.

4.1.2 Söödalisandi mikrobioloogiline ohutus.

4.1.2.1 Kõik uuringud tuleb teha kõrgeima kavandatud doosiga.

4.1.2.2 Kui toimeainel on söödas esineva kontsentratsiooni puhul antimikroobne toime, tuleks standarditud menetlusega määrata kindlaks asjaomaste patogeensete ja mittepatogeensete endogeensete ja eksogeensete bakterite minimaalne inhibeeriv kontsentratsioon.

4.1.2.3 Katsed, millega määratakse kindlaks söödalisandi võime:

- tekitada ristresistentsust asjaomaste antibiootikumide suhtes,

- valida välitingimustes sihtliigi puhul resistentseid bakterite tüvesid, selle võime esinemise korral tuleb teha resistentsusgeenide ülekande geneetiliste mehhanismide uuringud.

4.1.2.4 Katsed, millega määratakse kindlaks söödalisandi mõju:

- teatavatele seedetrakti oportunistlikele patogeenidele (nt enterobakterid, enterokokid ja klostriidid),

- asjaomaste zoonoossete mikroorganismide, nt salmonella spp, campylobacter spp, levikule või eritumisele.

4.1.2.5 Kui toimeaine on antimikroobse toimega, tuleks teha väliuuringud söödalisandi suhtes esineva bakteriaalse resistentsuse jälgimiseks.

4.1.3 Ainevahetuse ja jääkide uuringud

4.1.3.1 Uuringute eesmärk on:

- teha kindlaks toimeaine ainevahetusrajad, mis on toimeaine toksikoloogilise hindamise aluseks,

- identifitseerida jäägid ja määrata kindlaks nende kineetika söödavates kudedes ja saadustes (piim, munad),

- identifitseerida eritised, et hinnata nende mõju keskkonnale.

Teatavatel juhtudel, näiteks kääritamise teel saadud söödalisandite puhul, võib olla vajalik laiendada kõnealuseid uuringuid muudele ainetele, mis on lisatud või saadud kääritamisprotsessi käigus. Selline olukord tekib näiteks juhul, kui aine mürgisus võrreldes söödalisandi aktiivse(te) koostisosa(de) mürgisusega on märkimisväärne.

4.1.3.2 Farmakokineetika

Uuringute kavandamisel ja katseplaani koostamisel tuleb arvesse võtta sihtpopulatsiooni anatoomilist, füsioloogilist (vanus, liik, sugu) ja zootehnilist kategooriat ning keskkondlikke eripärasid. Vajaduse korral tuleb arvesse võtta soolestiku või mao mikrofloora, enterohepaatilise tsirkulatsiooni või tsekotroofia mõju. Uurida tuleb kasutamiseks kavandatud doosi ja võimaluse korral ka mitmekordset doosi, kui see on õigustatud. Toimeaine (kaasa arvatud märgistatud toimeaine) peab olema söödale lisatud, välja arvatud juhul, kui lisamata jätmine on õigustatud.

Nõutakse järgmisi uuringuid:

- ainevahetuse tasakaal ja kineetika vereplasmas/veres pärast ühekordse doosi manustamist, et hinnata imendumist, jaotumist ja eritumist (uriin, fekaalid, lõpused, sapp, väljahingatav õhk, piim, munad),

- väljaheidetes sisalduvate suure osakaaluga (> 10 %) metaboliitide identifitseerimine, välja arvatud juhul, kui väikese osakaaluga (< 10 %) metaboliit näib olevat toksikoloogiliselt oluline,

- märgistatud materjali jaotumine kudedes ja saadustes pärast ühekordse doosi manustamist loomadele, kelle puhul on saavutatud püsiv tasakaaluseisund märgistamata söödalisandiga.

Punktides 4.1.3.1 ja 4.1.3.2 nimetatud uuringud peaksid hõlmama isotoopide märgistamist või alternatiivseid asjakohaseid meetodeid.

4.1.3.3 Jääkide uuring

- Nende jääkide (lähteaine, metaboliidid, lagunemisproduktid, seotud jäägid [9]) kindlakstegemine, mis moodustavad üle 10 % kõikidest söödavates kudedes ja saadustes (piim, munad) sisalduvatest jääkidest (välja arvatud juhul, kui väikese osakaaluga metaboliit näib olevat toksikoloogiliselt oluline), ainevahetuse tasakaalu juures, st pärast märgistatud aine mitme doosi manustamist; markerjäägi ja jääkide üldkoguse suhe,

- kudedes (sh vajaduse korral piimas ja munades) esinevate jääkide kineetiline analüüs jääkide kadumise ajal pärast püsiva seisundi saavutamist ning kasutades suurimat kavandatud kogust, ainevahetuse profiili koostamine, sihtkoe [10] ja markerjäägi kindlakstegemine,

- markerjäägi sihtkudedest (sh vajaduse korral piimast ja munadest) kadumise uuring söödalisandi manustamise lõpetamisel pärast korduvat manustamist, mis on toimunud vastavalt kavandatud kasutustingimustele ja olnud piisav püsiva seisundi saavutamiseks, et kehtestada keeluaeg kindlaksmääratud jääkide piirnormi alusel,

söödalisandi keeluaeg ei tohi olla lühem kui aeg, mis on vajalik sihtkoes kindlaksmääratud markerjäägi kontsentratsiooni vähenemiseks alla jääkide piirnormi (usalduspiir 95 %). Miinimumnõuetena [11] tuleks käsitada toimeaine ja selle metaboliitide kadumisetapi põhjal sobivalt valitud ajahetki ja sõltuvalt liigist (suurus, geneetiline varieeruvus) vähemalt nelja looma ühe ajahetke kohta.

4.2 Katseloomade uuringud

Need uuringud tuleb teha toimeainega, kasutades rahvusvaheliselt tunnustatud standardseid katsemeetodeid, mida on kirjeldatud OECD suunistes või direktiivis 67/548/EMÜ, ning vastavalt hea laboritava põhimõtetele. Teatavate sihtliikides tekkinud metaboliitide puhul võib olla vaja täiendavaid uuringuid, kui need metaboliidid ei teki olulisel määral katseloomaliikides. Inimestega seotud andmete puhul võib see teave olla vajalik, et otsustada, milliseid täiendavaid uuringuid läbi viia.

4.2.1 Äge mürgisus

Ägeda suukaudse mürgisuse uuringud tuleks teha vähemalt kahe imetajate liigiga. Ühe katseloomaliigi võib vajaduse korral asendada sihtliigiga. Täpse LD50 kindlaksmääramine ei ole vajalik; minimaalse surmava annuse ligikaudne kindlaksmääramine on tavaliselt piisav. Katseloomade arvu ja kannatuste vähendamiseks ei tohiks maksimaalne doos olla suurem kui 2000 mg kehamassi kg kohta ning soovitatakse alternatiivseid meetodeid (piirkatse, kindla annuse meetod, ägeda mürgisusastme meetod).

Töötajatele tekkivaid ohte tuleks hinnata mitmete tootega tehtavate uuringute abil (toimeaine ja tugiaine sellisel kujul, nagu see esitatakse müügiks). Tuleks teha nahka ärritava toime uuringud ning kui tulemused on positiivsed, tuleks hinnata limaskesta (nt silma) ärritavat toimet. Tuleks hinnata allergia ja naha sensibiliseerimise võimalikkust. Kui toode tekitab tõenäoliselt sissehingatavat tolmu või udu, tuleks teha sissehingamisel tekkiva ägeda mürgisuse uuringud.

4.2.2 Genotoksilisuse uuringud, sh mutageensus

Mutageensete ja genotoksiliste omadustega toimeainete ja vajaduse korral nende metaboliitide ja lagunemisproduktide kindlakstegemiseks tuleb teha vähemalt kolm erinevat genotoksilisuse katset valitud kombinatsioonis. Saritest peaks tavaliselt hõlmama prokarüootse ja eukarüootse süsteemi katseid, samuti imetajate in vitro ja in vivo katsete süsteeme. Vajaduse korral tuleks katsed teha nii ilma imetaja metaboolse aktiveerimiseta kui ka koos sellega.

Katsete valikut tuleks põhjendada, võttes arvesse nende usaldusväärsust erinevates geneetilise toime avaldumise faasides tekkiva genotoksilise mõju hindamisel geeni, kromosoomi ja genoomi tasandil. Sõltuvalt katsete tulemustest ning võttes arvesse aine kogu mürgisuse profiili ja kavandatavat kasutust, võib teha täiendavaid katseid. Katsed tuleb teha vastavalt tunnustatud, ajakohastatud ja kinnitatud meetoditele. Kui katse tehakse luuüdiga, tuleb negatiivse tulemuse korral esitada tõendid rakkude kokkupuute kohta testainega.

4.2.3 Subkroonilise suukaudse mürgisuse (90päevased) uuringud

Katsete kestus peab olema vähemalt 90 päeva. Toiduloomade jaoks ettenähtud söödalisandite puhul tuleb uuringud teha kahe loomaliigiga, millest üks peaks olema muu liik kui näriline, näiteks sihtliik. Muude loomade kui toiduloomade jaoks ettenähtud söödalisandite puhul piisab sihtliigiga tehtavatest uuringutest; toimeainet tuleb doosile reageerimise saavutamiseks manustada suu kaudu vähemalt kolmes erinevas koguses lisaks kontrollrühmale.

Maksimaalse doosi puhul peaks tavaliselt avalduma kahjulik mõju. Väikseima doosi puhul ei tohiks mürgisust ilmneda.

4.2.4 Suukaudse kroonilise mürgisuse uuringud (sh kantserogeensuse uuringud)

Kroonilise mürgisuse uuring, mis võib hõlmata ka kantserogeensuse uurimist, tuleb teha vähemalt ühe näriliste liigiga.

Kantserogeensuse uuringud võib jätta tegemata, kui toimeaine ja selle metaboliidid:

- annavad piisava hulga genotoksilisuse katsete puhul järjekindlalt negatiivseid tulemusi,

- ei ole struktuuriliselt seotud teadaolevate kantserogeenidega, ja

- ei anna kroonilise mürgisuse uuringutes potentsiaalsele (pre)neoplaasiale osutavaid tulemusi.

4.2.5 Paljunemisvõimet mõjutava mürgisuse (sh teratogeensuse) uuringud

4.2.5.1 Paljunemisvõimet mõjutava mürgisuse uuring kahe põlvkonnaga

- Paljunemisvõime uuringud peavad hõlmama vähemalt kahte järglaspõlvkonda (F1, F2) ja need võib kombineerida teratogeensuse uuringuga. Uuritavat ainet manustatakse isas- ja emasloomadele sobival ajal enne paaritamist. Manustamist tuleks jätkata F2-põlvkonna võõrutamiseni.

- Viljakust, tiinust, sünnitust, emalikku käitumist, imetamist, kasvu ja arengut F1 järeltulijate puhul viljastumisest kuni suguküpsuseni ja F2 järeltulijate puhul kuni võõrutamiseni tuleb hoolikalt jälgida ja vastavad andmed registreerida.

4.2.5.2 Teratogeensuse uuring

Teratogeensuse uuring hõlmab embrüot ja embrüotoksilisust. See uuring tuleb teha vähemalt kahe liigiga.

4.2.6 Ainevahetuse ja jaotumise uuringud

Tuleb uurida imendumist, kehavedelikes ja -kudedes jaotumist ning eritumisteid. Ainevahetuse uuring, mis hõlmab ainevahetuse tasakaalu ning uriinis ja fekaalides esinevate peamiste metaboliitide kindlakstegemist, tuleks teha mõlemast soost loomadega ja samade tüvedega, mida kasutati toksikoloogilistes uuringutes. Märgistatud molekuli (vt 4.1.3) ühekordne annus tuleks manustada püsivas tasakaaluseisundis, mis on saavutatud märgistamata ühendi manustamisel sihtlooma jaoks kavandatud suurimale kogusele vastavas koguses.

4.2.7 Jääkide biosaadavus

Teatavatest loomsetes saadustes sisalduvatest jääkidest (seotud jääkidest) tarbijatele tulenevate ohtude hindamisel võib arvesse võtta täiendavat turvalisuskoefitsienti, mis põhineb jääkide biosaadavuse kindlaksmääramisel asjakohaste katseloomade ja tunnustatud meetodite abil.

4.2.8 Muud toksikoloogilised ja farmakoloogilised eriuuringud

Kui on alust muretsemiseks, tuleks teha täiendavad uuringud, mis annavad kasulikku lisateavet toimeaine ja selle jääkide ohutuse hindamiseks.

4.2.9 Täheldatava toimeta doosi (NOEL) kindlaksmääramine

Täheldatava toimeta doosi (väljendatuna mg-des kehamassi kg kohta päevas) kindlaksmääramisel tuleks arvesse võtta kõiki eespool kirjeldatud leide ja kõiki asjakohaseid avaldatud andmeid (sealhulgas asjakohast teavet toimeaine mõju kohta inimesele) ning vajaduse korral teavet sarnaste keemiliste struktuuride kohta. Valida tuleks madalaim täheldatava toimeta doos.

Aktsepteeritava päevadoosi arvutamiseks kasutatav täheldatava toimeta doos tuleks vastavalt olukorrale siiski valida toksikoloogilise või farmakoloogilise mõju põhjal. Mõnede söödalisandite, nt antibakteriaalsete söödalisandite puhul tuleks aktsepteeritav päevadoos kehtestada pigem inimese soolestiku mikrofloorale avalduva mõju põhjal. Soolestiku mikrofloora kirjeldamiseks rahvusvaheliselt tunnustatud ja kinnitatud meetodite puudumise korral võib olla asjakohasem võtta aluseks valitud ja tundlikele inimese soolestiku bakteriaalsetele tüvedele avalduv mõju.

4.3 Tarbija ohutuse hindamine

4.3.1 Ettepanek söödalisandi aktsepteeritava päevadoosi (ADI) kohta

Vajaduse korral tuleb teha ettepanek aktsepteeritava päevadoosi kohta.

Aktsepteeritava päevadoosi (väljendatuna söödalisandi või söödalisandiga seotud materjali mg-des inimese kohta päevas) saamiseks jagatakse täheldatava toimeta doos (mg-des kehamassi kg kohta) asjakohase turvalisuskoefitsiendiga ja korrutatakse tulemus inimese keskmise kehamassiga 60 kg. Kõnealuse täheldatava toimeta doosi, väljendatuna mg-des kehamassi kg kohta päevas, võib valida toksikoloogiliste ja farmakoloogiliste leidude põhjal. Mõnel juhul võib olla asjakohasem määrata aktsepteeritav päevadoos kindlaks söödalisandi mikrobioloogiliste omaduste põhjal. Valik sõltub sellest, milline omadus on kõige asjakohasem tarbija tervisele tekkiva ohu seisukohast.

Konkreetse söödalisandi aktsepteeritava päevadoosi kindlaksmääramiseks kasutatava turvalisuskoefitsiendi valimisel tuleks arvesse võtta järgmist:

- täheldatava toimeta doosi kindlaksmääramiseks kasutatud bioloogilise toime laad,

- kõnealuse toime asjakohasus inimese jaoks ja toime pöörduvus,

- täheldatava toimeta doosi kindlaksmääramisel kasutatud andmete valik ja usaldusväärsus,

- teave jäägi koostisosade toime kohta.

Tavaliselt kasutatakse aktsepteeritava päevadoosi arvutamisel turvalisuskoefitsienti vähemalt 100 (s.o koefitsient 10 liikidevahelise varieerumise võimaldamiseks ja koefitsient 10 inimeste reaktsioonide varieerumise võimaldamiseks). Madalam turvalisuskoefitsient võib olla vastuvõetav juhul, kui on olemas andmed toimeaine mõju kohta inimestele.

4.3.2 Ettepanek söödalisandi jääkide piirnormide kohta

Jääkide piirnormi arvutamisel eeldatakse, et söödavate kudede ning piima- ja munatoodete tarbimine on inimese ainus võimalik kokkupuuteallikas. Vastasel korral tuleb arvesse võtta ka muid allikaid.

Mitmeid kõnealuseid aineid on kasutatud nii söödalisandina kui ka muul otstarbel. Sellistel juhtudel eeldatakse, et arvutatud jääkide piirnormid on samad. Samuti võib esineda juhtusid, kus iga kasutusviisi jaoks arvutatakse rangete teaduslike kaalutluste põhjal erinevad piirnormid, kui manustamistee, manustatav kogus ning manustamise sagedus ja kestus erinevad piisavalt vastavatest näitajatest söödalisandina kasutamise korral, nii et on olemas tõendid selle kohta, et kineetika ja/või ainevahetuse tulemuseks võivad olla erinevad jääkide profiilid. Sel juhul eeldatakse, et kohaldatakse rangeimat jääkide piirnormi.

Jääkide piirnormi kehtestamiseks tuleb määratleda söödalisandist saadud ja koejäägi piirnormi kindlaksmääramisel kasutatava aine keemilised omadused. Seda ainet nimetatakse markerjäägiks. Kõnealune jäägikomponent ei pea tingimata olema toksikoloogiliselt oluline jääk, kuid see tuleb valida kui sobiv näitaja, mis iseloomustab kogu olulist jääki. Markerjäägi ja kogujäägi suhe seoses aktsepteeritava päevadoosiga (st markerjäägi ja radioaktiivsete jääkide suhe, markerjäägi ja kõikide bioloogiliselt aktiivsete jääkide suhe) tuleks määrata kindlaks kõikidel ajahetkedel jääkide kudedest kadumise uuringute käigus. Eelkõige peab kõnealune suhe olema teada jääkide piirnormide kehtestamise aluseks oleval hetkel. Samuti peab kõnealuse markerjäägi jaoks olema sobiv analüüsimeetod, et tagada vastavus jääkide piirnormile.

Jääkide piirnormide (väljendatuna markerjäägi g-des söödava märja koe või saaduse kg kohta) kehtestamisel aktsepteeritava päevadoosi alusel tuleks kohaldada järgmisi inimeste päevaseid toidutarbimise väärtusi:

| | Imetajad | Linnud | Kalad |

Lihaskude | 300 g | 300 g | 300 g [12] |

Maks | 100 g | 100 g | |

Neer | 50 g | 10 g | |

Rasvkude | 50 g [13] | 90 g [14] | |

+ Piim | 1500 g | | |

+ Munad | | 100 g | |

Eri kudede puhul kehtestatud jääkide piirnormid peaksid kajastama jääkide kadumise kineetikat sihtliikide kudedes. Tuleb kasutada analüüsimeetodit mille kvantifitseerimispiir on madalam kui jääkide piirnorm (vt II jao punkt 2.5.3).

Kui aine võib tekitada jääke kudedes ja saadustes, tuleks jääkide piirnormid ette näha nii, et päevas tarbitavate toksikoloogiliselt (või mikrobioloogiliselt) oluliste jääkide üldkogus [15] oleks väiksem kui aktsepteeritav päevadoos (vt eespool esitatud tabel).

Jääkide piirnorm tuleks kehtestada alles pärast seda, kui on arvesse võetud kõiki muid potentsiaalseid tarbija ja jäägikomponentide kokkupuute allikaid ja need allikad on kaasa arvatud.

Teatavate söödalisandite puhul võib jääkide sisaldus piimas, munades või lihas olla alla piirnormi, kuid mõjutada siiski toidu kvaliteeti teatavates töötlemisprotsessides, nt piima kasutamisel juustu valmistamiseks. Selliste söödalisandite puhul võib olla asjakohane kehtestada lisaks jääkide piirnormile ka "jääkide piirnorm toiduainete töötlemise korral".

Mõnedel juhtudel jääkide piirnormi ei nõuta, näiteks:

- kui puudub jääkide biosaadavus ning kahjulik mõju inimese soolestikule ja selle mikrofloorale,

- kui jäägid lagunevad sihtliikides täielikult toitaineteks või kahjututeks aineteks,

- kui aktsepteeritavat päevadoosi ei ole kehtestatud loomkatsetes täheldatud madalast mürgisusest tulenevalt,

- kui ainet kasutatakse üksnes lemmikloomade toidus,

- kui aine on heaks kiidetud ka toidulisandina, [16] ei nõuta tavaliselt jääkide piirnormi, kui markerjääk on peamiselt lähteaine ja moodustab üksnes ebaolulise osa toidulisandi aktsepteeritavast päevadoosist.

4.3.3 Ettepanek söödalisandi keeluaja kohta

Keeluaeg määratakse kindlaks jääkide piirnormi alusel. Keeluaeg on ajavahemik söödalisandi kavandatud preparaadi manustamise lõpule järgnev ajavahemik, mis kulub selleks, et jäägikogused väheneksid alla piirnormide (usalduspiir 95 %).

Keeluaja kehtestamiseks võib teatavat söödavat kudet käsitada muude kudede asendajana ja sageli nimetatakse seda sihtkoeks.

4.4 Töötaja ohutuse hindamine

Töötajad võivad söödalisandiga kokku puutuda peamiselt sissehingamise teel või paikse kontakti kaudu söödalisandi tootmisel, käitlemisel või kasutamisel, nt põllumajandusettevõtte töötajad võivad söödalisandiga kokku puutuda selle käitlemisel või segamisel. Tuleks esitada lisateavet ainete käitlemise kohta. Lisada tuleks töötajatele tekkiva riski hinnang.

Tootmisettevõttes saadud kogemused on sageli oluliseks teabeallikaks nende riskide hindamisel, mis tekivad töötajate kokkupuutel söödalisandiga õhu või paikse kontakti kaudu. Erilist tähelepanu nõuavad kuiva pulbri kujul olevad või seda tekitavad söödalisandid, söödalisandiga töödeldud söödad ja/või loomade väljaheited ning võimalikku allergiat tekitavad söödalisandid.

4.4.1 Toksikoloogilise riski hindamine töötajate ohutuse seisukohast

4.4.1.1 Mõju hingamiselundkonnale

Tuleks esitada tõendid selle kohta, et lenduv tolmukogus ei kujuta endast ohtu töötajate tervisele. Need tõendid peavad vajaduse korral hõlmama katseloomadega tehtud sissehingamiskatseid, avaldatud epidemioloogilisi andmeid ja/või taotleja andmeid enda tootmisettevõttest ja/või ärrituvuse ja hingamiselundkonna sensibiliseerimise katseid.

4.4.1.2 Mõju silmadele ja nahale

Võimaluse korral tuleks esitada teadaolevatest inimestega seotud olukordadest saadud otsesed tõendid ärritava ja/või sensibiliseeriva toime puudumise kohta. Nendele tõenditele tuleks lisada tulemused, mis on saadud naha ja silmade võimaliku ärrituse ja sensibiliseerimise uurimiseks asjaomase söödalisandiga tehtud kinnitatud loomkatsetel.

4.4.1.3 Süsteemne mürgisus

Töötajate ohutuse muude aspektide hindamisel tuleks kasutada ohutusnõuete täitmiseks kogutud andmeid mürgisuse kohta (sealhulgas kordusdoosi mürgisuse, mutageensuse, kantserogeensuse ja paljunemisvõime katsed). Sealjuures tuleb meeles pidada, et kõige tõenäolisemad kokkupuuteviisid on söödalisandi sattumine nahale ja/või sissehingamine.

4.4.2 Kokkupuute hindamine

Tuleks esitada teave selle kohta, kuidas söödalisandi kasutamine võib põhjustada mis tahes kokkupuudet: sissehingamist, nahale sattumist või allaneelamist. See teave peaks võimaluse korral hõlmama kvantitatiivset hinnangut, näiteks tüüpilist lenduvat kontsentratsiooni, nahakaudset saastumist või allaneelamist. Kvantitatiivse teabe puudumise korral tuleks esitada piisav teave, mis võimaldab kokkupuudet nõuetekohaselt hinnata.

4.4.3 Kokkupuute piiramise meetmed

Kui kokkupuute piiramiseks kohaldatakse konkreetsetel asjaoludel mõistlikke meetmeid, tuleks toksikoloogia ja kokkupuute hinnangust saadud teabe põhjal teha järeldus kasutaja tervist ohustavate riskide kohta (süsteemne mürgisus, ärritus või sensibiliseerimine). Kui risk on vastuvõetamatu, tuleks võtta ettevaatusabinõud kokkupuute piiramiseks või vältimiseks. Eelistatud lahenduseks on toote uuesti segamine või tootmis-, kasutamis- ja/või kõrvaldamisprotsesside muutmine. Kui rakendatakse piiramismeetmeid, tuleks isiklike kaitsevahendite kasutamist käsitada üksnes äärmusliku abinõuna jääkidest tulenevate ohtude eest kaitsmisel.

4.5 Keskkonnaohu hindamine

Söödalisandite keskkonnamõju arvestamine on oluline, kuna söödalisandeid manustatakse tavaliselt pika aja jooksul (isegi kogu elu jooksul), hõlmatud võivad olla suured loomarühmad ning paljud söödalisandid imenduvad halvasti ja seepärast väljutatakse need suures osas muutumata kujul. Siiski võib keskkonnamõju hindamise vajadus olla paljudel juhtudel piiratud. Rangete eeskirjade sätestamine käesolevates üldsuunistes ei ole asjakohane. Söödalisandite keskkonnamõju kindlaksmääramise hõlbustamiseks tuleks seda teha astmeliselt (vt otsustepuu), nii et esimeses etapis on võimalik selgelt määrata need söödalisandid, mille puhul edasisi katseid ei ole vaja. Muude söödalisandite puhul on lisateabe saamiseks vaja uuringute teist etappi (etapp IIA) ning selle teabe alusel võivad osutuda vajalikuks edasised uuringud (etapp IIB). Kui uuringuid tehakse, tuleks need läbi viia vastavalt nõukogu direktiivile 67/548/EMÜ.

4.5.1 Hindamine I etapis

I etapis on hindamise eesmärk määrata kindlaks, kas söödalisandi või selle metaboliitide märkimisväärne mõju keskkonnale on tõenäoline või mitte, kasutades peamiselt muul otstarbel kogutud andmeid.

II etapi hindamisest võib loobuda, kui on täidetud üks kahest järgmisest kriteeriumist:

a) söödalisandi keemilistest omadustest, bioloogilisest mõjust ja kasutusviisist nähtub, et mõju on tähtsusetu, st kui söödalisand ja/või selle peamised metaboliidid (üle 20 % kogujäägist väljaheites) on:

- füsioloogilised/looduslikud ained (nt vitamiinid või mineraalained), mis ei muuda kontsentratsiooni keskkonnas, välja arvatud juhul, kui on ilmselt alust muretsemiseks (nt vase puhul),

- ette nähtud lemmikloomade jaoks (v.a hobused);

b) halvim võimalik arvutussisaldus keskkonnas on liiga madal, et muret tekitada.

Halvim võimalik arvutussisaldus mullas tekib tõenäoliselt peamiste jäägi koostisosade (söödalisand ja/või selle peamised metaboliidid) maksimaalse väljutamise ajal tekkinud sõnniku maapinnale laotamise tulemusel. Arvutussisaldust keskkonnas tuleks hinnata iga peamise sõnnikus esineva jäägi koostisosa ja iga asjakohase keskkonnakomponendi puhul. Maismaakomponendi puhul ei nõuta edasist hindamist, kui arvutussisaldus keskkonnas ei ületa peamiste sõnnikus esinevate jäägikomponentide summa puhul 100 μg/kg või kui peamised sõnnikus esinevad jäägikomponendid lagunevad hõlpsasti (lagunemisaeg DT 50 < 30 päeva) (kui need andmed on kättesaadavad) looduslikeks komponentideks või saavutavad kontsentratsiooni alla 100 μg/kg või kui arvutussisaldus mullas (5 cm sügavusel) on väiksem kui 10 μg/kg.

Halvim võimalik arvutussisaldus vees võib tekkida mahasattunud sööda või söödalisandit ja selle metaboliite sisaldavate väljaheidete otsesel kandumisel veekogudesse või väljaheidetes või mullas esineva materjali leostumisel põhjavette. Kui veekogude või põhjavee saastumise puhul on arvutussisaldus keskkonnas usaldusväärse hindamise alusel alla 0,1 μg liitri kohta, ei ole veekomponendi puhul vaja IIA etapi hindamist söödalisandi keskkonnamõju kindlakstegemiseks.

Kui taotleja ei suuda tõendada kavandatud söödalisandi kuuluvust kõnealustesse erandit võimaldavatesse kategooriatesse või kui söödalisand viiakse otse keskkonda (nt akvakultuuri puhul), nõutakse tavaliselt II etapi hindamist.

SÖÖDALISANDITEST TULENEV KESKKONNAOHT

Otsustepuu I etapp

+++++ TIFF +++++

4.5.2 Hindamine II etapis

Hindamine II etapis jaguneb kaheks osaks: etapp IIA ja etapp IIB.

Hinnata tuleks söödalisandi ja/või selle peamiste metaboliitide bioakumulatsiooni potentsiaali ja selle mõju arvutuslikule ohutusvahemikule. Bioakumulatsiooni ei käsitata potentsiaalselt olulisena juhul, kui nt Kow (jaotustegur) on < 3. Asjakohaseid etapi IIB uuringuid on reeglina vaja juhul, kui kõnealuseid ohutusvahemikke ei ole võimalik kindlaks määrata.

4.5.2.1 Etapp IIA

Etapis IIA on hindamise eesmärgiks teha kindlaks keskkonnaoht,

- täpsustades keskkonnas esineva sisalduse arvutusmeetodit,

- määrates asjaomaste keskkonnakomponentide puhul kindlaks seosed kokkupuute, söödalisandi ja/või selle peamiste metaboliitide ning asjaomaste asendusloomaliikide ja taimeliikide puhul esineva lühiajalise kahjuliku mõju vahel,

- kasutades kõnealuseid tulemusi arvutusliku mittetoimiva sisalduse kindlaksmääramiseks.

Ohu kindlaksmääramiseks soovitatakse järgmist etapilist menetlust.

a) Kui seda ei ole juba tehtud I etapis, tuleks iga asjaomase keskkonnakomponendi puhul arvutada täpsem arvutussisaldus keskkonnas. Arvutussisalduse kindlaksmääramisel tuleks arvesse võtta:

- söödalisandi ja/või selle peamiste metaboliitide kontsentratsiooni sõnnikus pärast söödalisandi kavandatud doosi manustamist loomadele. Selle arvutuse puhul tuleks arvesse võtta väljaheidete kogust ja doosi suurust;

- söödalisandiga seotud väljutatud materjali potentsiaalset lahjenemist, mis tuleneb sõnniku tavapärasest töötlemisest ja hoiustamisest enne laotamist;

- söödalisandi ja selle metaboliitide adsorptsiooni/desorptsiooni mullas, jääkide püsivust mullas (DT50 ja DT90); akvakultuuri puhul ladestumist;

- muid tegureid nagu fotolüüs, hüdrolüüs, aurumine, lagunemine mullas või veesettes, kündmisest tingitud lahjenemine jne.

Nende arvutuste tulemusel iga asjaomase keskkonnakomponendi puhul saadud arvutussisalduse suurimat väärtust tuleks võtta arvesse riski hindamisel etapis IIA.

Hindamist etapis IIB võib olla vaja juhul, kui püsivas seisundis eeldatakse pikaajalist püsivust mullas (DT90 > 1 aasta) kontsentratsiooniga üle 10 g/kg.

b) Järgmisena tuleb kindlaks määrata kogused, millel on tõsine lühiajaline kahjulik mõju toiduahela eri astmetele asjaomaste keskkonnakomponentide (muld, vesi) puhul. Katsete tegemisel tuleks järgida OECD suuniseid [17] või samalaadseid usaldusväärseid suuniseid. Maismaakeskkonna puhul sobivad järgmised katsed: mürgisus vihmausside puhul (50 % surmav kontsentratsioon, LC50 väärtus), fütotoksilisus maismaataimedes (50 % toimet avaldav kontsentratsioon, EC50 väärtus), mõju mulla mikroorganismidele (nt EC50 metanogeneesile ja lämmastiku sidumisele avalduva mõju puhul). Veekeskkonna puhul: kalad: 96tunnine LC50 uuring; Daphnia magna: 48tunnine EC50 uuring; vetikad: LC50 uuring ja mürgisuse uuring setteorganismide puhul.

c) Iga asjaomase keskkonnakomponendi puhul tuleks arvutada arvutusliku mittetoimiva sisalduse väärtus. Kõnealuse väärtuse saamiseks jagatakse tavaliselt eespool kirjeldatud ökotoksilisuse katsetes registreeritud madalaim kahjuliku mõju väärtus (st kõige tundlikuma liigi tulemus) turvalisuskoefitsiendiga vähemalt 100, sõltuvalt kasutatud näitajast ja katseliikide arvust.

d) Saadud arvutussisalduse ja arvutusliku mittetoimiva sisalduse väärtusi tuleks võrrelda. Arvutussisalduse ja arvutusliku mittetoimiva sisalduse väärtuste aktsepteeritav suhtarv sõltub arvutusliku mittetoimiva sisalduse kindlaksmääramiseks kasutatud katsetulemusest. Harilikult on see suhtarv 1 ja 0,1 vahel. Kui suhtarv osutub eespool märgitutest oluliselt väiksemaks, ei ole tõenäoliselt vaja edasisi ökotoksikoloogilisi teste, välja arvatud eeldatava bioakumulatsiooni puhul. Vastupidiselt nõutakse suurema suhtarvu puhul etapi IIB katseid.

4.5.2.2 Etapp IIB (üksikasjalikumad toksikoloogilised uuringud)

Kui pärast hindamist etapis IIA säilib kahtlus söödalisandi keskkonnamõju osas, tuleb teha üksikasjalikumad uuringud bioloogilistele liikidele avalduva mõju kohta selles komponendis või nendes komponentides, kus etapi IIA uuringud osutavad võimalikele probleemidele. Sellisel juhul on vaja edasisi katseid, et teha kindlaks krooniline ja konkreetsem mõju asjaomastele looma-, taime- ja mikroobiliikidele. Võib juhtuda, et etapis IIA on arvutussisalduse väärtus hinnatud liiga suureks. Selle tõendamiseks võib olla vaja mõõta söödalisandi ja/või selle peamiste metaboliitide sisaldust ja püsivust keskkonnas välikasutuse tingimustes.

Sobivaid ökotoksikoloogilisuse lisakatseid on kirjeldatud mitmes väljaandes, nt OECD suunistes. Võib osutuda vajalikuks uurida kolme keskkonnaliikide kategooriat: loomi, taimi ja mikroorganisme. Kõnealused katsed tuleb valida hoolikalt, et tagada nende vastavus söödalisandi ja/või selle metaboliitide võimaliku keskkonda viimise ja sattumise tingimustele.

Maismaakomponendile avalduva mõju hindamine võib hõlmata:

- subletaalse mõju uuringut vihmausside puhul, mulla mikrofloorale avalduva mõju edasisi uuringuid, mitmete majanduslikult tähtsate taimeliikide fütotoksilisuse uuringuid, rohumaadel elavate selgrootute, sealhulgas putukate ja metslindude uuringuid,

- NB:

mürgisust imetajate suhtes ei ole vaja eraldi hinnata, kuna seda tehakse tõenäoliselt seoses imetajate suhtes avalduva mürgisuse katsetega aktsepteeritava päevadoosi kindlaksmääramiseks.

Veekomponendile avalduva mõju hindamine võib hõlmata:

- kroonilise mürgisuse uurimist etapis IIA hindamise käigus kindlakstehtud kõige tundlikumate veeorganismide puhul, nt noorte kalade uurimine mürgisuse suhtes, paljunemiskatse vesikirpudel, 72tunnine katse vetikatega ning bioakumulatsiooni uuring,

- tõhusate leevendavate meetmete kindlaksmääramist keskkonnamõju piiramise eesmärgil, kui ei suudeta kindlaks teha piisavat ohutusvahemikku arvutussisalduse väärtuse ja arvutusliku mittetoimiva sisalduse väärtuse vahel.

5. V jagu: Monograafia vorm

5.1 Söödalisandi määratlus

5.1.1 Kavandatav müüginimetus/kavandatavad müüginimetused.

5.1.2 Söödalisandi tüüp selle põhifunktsiooni järgi. Toimeaine kõik muud kasutusviisid tuleks täpsustada.

5.1.3 Kvalitatiivne ja kvantitatiivne koostis (toimeaine, muud koostisained, lisandid, varieerumine partiide kaupa). Kui toimeaine on aktiivsete koostisosade segu, tuleb kõiki selgelt määratletavaid peamisi koostisosi kirjeldada eraldi ning märkida nende osa segus.

5.1.4 Füüsikaline olek, osakeste jaotus suuruse järgi, osakeste kuju, tihedus, puistetihedus; vedelike puhul: viskoossus, pindpinevus.

5.1.5 Tootmisprotsess, sh spetsiifilised töötlemismeetodid.

5.2 Toimeaine spetsifikatsioon

5.2.1 Üldnimetus, keemiline nimetus IUPACi nomenklatuuri järgi, muud rahvusvahelised üldnimetused ja lühendid. Chemical Abstracts Service’i number (CAS).

5.2.2 Struktuurivalem, molekulivalem ja molekulmass. Kui toimeaine on käärimissaadus, märkida peamiste koostisainete kvalitatiivne ja kvantitatiivne koostis, mikroobne päritolu (kultuuride kogu nimi ja asukoht, kus tüve säilitatakse).

5.2.3 Puhtus

Toimeaine ning sellega kaasnevate lisandite ja mürgiste ainete kvalitatiivne ja kvantitatiivne koostis, kinnitus tootmiseks kasutatavate organismide puudumise kohta.

5.2.4 Põhiomadused

Keemiliselt määratletud ainete füüsikalised omadused: dissotsiatsioonikonstant, pKa, elektrostaatilised omadused, sulamispunkt, keemispunkt, tihedus, aururõhk, lahustuvus vees ja orgaanilistes lahustites, Kow ja Koc, massi- ja neeldumisspekter, NMRi andmed, võimalikud isomeerid ja muud asjakohased füüsikalised omadused.

5.3 Söödalisandi füüsikalis-keemilised, tehnoloogilised ja bioloogilised omadused

5.3.1 Söödalisandi püsivus kokkupuutel selliste keskkonnatingimustega nagu valgus, temperatuur, pH, niiskus ja hapnik. Eeldatav kõlblikkusaeg.

5.3.2 Püsivus eelsegude ja söötade valmistamise ajal, eelkõige eeldatavate töötlemistingimuste suhtes (kuumus, niiskus, surve- ja nihkejõud ning aeg). Võimalikud lagunemissaadused.

5.3.3 Püsivus eelsegude ja töödeldud söötade ladustamise ajal ja kindlaksmääratud tingimustes. Eeldatav kõlblikkusaeg.

5.3.4 Muud asjakohased füüsikalis-keemilised, tehnoloogilised või bioloogilised omadused, nt hajuvus soodsates tingimustes, mis on asjakohased homogeensete segude moodustumisel ja püsimisel eelsegudes ja söötades, tolmuteket takistavad ja elektrostaatilised omadused, hajuvus vedelikes.

5.4 Kontrollimeetodid

5.4.1 Punktides 2.1.3, 2.1.4, 2.2.3, 2.2.4, 2.3.1, 2.3.2, 2.3.3 ja 2.3.4 loetletud kriteeriumide kindlaksmääramiseks kasutatavate meetodite kirjeldus.

5.4.2 Sihtkudedes ja loomsetes saadustes sisalduva toimeaine markerjäägi või -jääkide kindlaksmääramise kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete analüüsimeetodite kirjeldus.

5.4.3 Kui kõnealused meetodid on avaldatud, piisab sellest, kui viidatakse kirjandusele ning esitatakse vastavad kordustrükid.

5.4.4 Teave võrdlusstandardite optimaalsete ladustamistingimuste kohta.

5.5 Söödalisandi bioloogilised omadused

5.5.1 Koktsidiostaatikumide ja muude ravimite profülaktilise toime üksikasjad (nt haigestumus, suremus, ootsüsti sisaldus ja kahjustuste ulatus).

5.5.2 Zootehniliste söödalisandite, v.a punktis 5.5.1 loetletud lisandite puhul teave söödakulule, eluskaalule, söödaväärindusele, saaduste kvaliteedile ja saagisele ning muudele loomade, keskkonna, tootja või tarbija jaoks soodsatele parameetritele avalduva mõju kohta.

5.5.3 Tehnoloogiliste söödalisandite puhul asjakohane tehnoloogiline mõju.

5.5.4 Kahjulik mõju, vastunäidustused või hoiatused (sihtlooma, tarbija, keskkonna suhtes), sh bioloogiline vastasmõju, koos üksikasjalike põhjendustega. Täpsustada tuleks kõik söödalisandi muude kasutusviiside puhul kindlaksmääratud aktsepteeritavad päevadoosid või jääkide piirnormid.

5.6 Kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed andmed selliste võimalike jääkide kohta sihtkudedes, mis leiduvad loomsetes saadustes pärast söödalisandi kasutamist kavandatud viisil

5.7 Vajaduse korral tuleks esitada aktsepteeritav päevadoos, kehtestatud jääkide piirnormid ja keeluajad

5.8 Muud söödalisandi määratlemiseks asjakohased omadused

5.9 Kasutustingimused

5.10 Kuupäev

6. VI jagu: Märgistuslehe vorm

1. Söödalisandi määratlus

1.1 Söödalisandi tüüp

1.2 Füüsikaline olek

1.3 Kvalitatiivne ja kvantitatiivne koostis

1.4 Söödalisandi ja jääkide analüüsimeetod

1.5 Ühenduse registreerimisnumber (EÜ number)

1.6 Pakend

2. Toimeaine spetsifikatsioon

2.1 Üldnimetus, keemiline nimetus, CASi number

- Üldnimetus

- Keemiline nimetus (IUPAC)

- CASi number

2.2 Empiiriline valem

3. Söödalisandi füüsikalis-keemilised, tehnoloogilised ja bioloogilised omadused

3.1 Söödalisandi püsivus

3.2 Püsivus eelsegude ja sööda valmistamise ajal

3.3 Püsivus eelsegude ja sööda ladustamise ajal

3.4 Muud omadused

4. Kasutustingimused

4.1 Loomaliik või -kategooria, maksimaalne vanus (kui see on täpsustatud)

4.2 Minimaalne ja maksimaalne sisaldus söödas

4.3 Vastunäidustused, vastasmõju

4.4 Hoiatused

5. Ringlusse suunamise eest vastutav isik

5.1 Nimi

5.2 Aadress

5.3 Registreerimisnumber

6. Valmistaja

6.1 Nimi

6.2 Aadress

6.3 Ettevõttele või vahendajale määratud loa- või registreerimisnumber

7. Kuupäev

7. VII jagu: Loa uuendamine söödalisandi puhul, mille luba on antud söödalisandi ringlusse laskmise eest vastutavale isikule

1. Üldsätted

Uusimate suuniste järgi tuleks ette valmistada ajakohastatud toimik ja monograafia ning esitada loetelu kõikidest muudatustest, mis on tehtud pärast loa andmist ringlusse laskmiseks või pärast viimast loa uuendamist.

Tuleb kinnitada, et monograafiat ja ohutuskaarti on kohandatud, nii et need sisaldavad kogu uut teavet, mis on söödalisandi puhul asjakohane või mida nüüd nõutakse käesolevates suunistes tehtud muudatuste tulemusena.

Samuti tuleb esitada teave, mis käsitleb lube maailmas tervikuna ja müügimahtu.

2. Toimeaine ja söödalisandi määratlus

Tuleks esitada tõendid selle kohta, et söödalisandit ega selle koostist, puhtust või toimet ei ole lubatud söödalisandiga võrreldes muudetud. Kõikidest tootmisprotsessi muudatustest tuleks teatada.

3. Efektiivsus

Tuleks esitada tõendid selle kohta, et söödalisand säilitab väidetava efektiivsuse Euroopa Liidus loa uuendamise taotlemise ajal valitsevates loomakasvatustingimustes. Need tõendid peaksid sisaldama söödalisandi kasutamise ja käitumise jälgimise käigus saadud üldiste kogemuste aruannet.

4. Mikrobioloogia

Erilist tähelepanu tuleks pöörata resistentsuse võimalikule tekkimisele mikroobivastaste ravimite suhtes pikaajalise kasutamise jooksul tegelikes kasutustingimustes. Seepärast tuleb katsed läbi viia välitingimustes põllumajandusettevõtetes, kus söödalisandit on kasutatud korrapäraselt võimalikult pika aja jooksul. Katseorganismidena tuleks kasutada tavapäraseid soolebaktereid ning bakterite valik peaks sisaldama asjakohaseid endogeenseid ja eksogeenseid grampositiivseid ja gramnegatiivseid organisme.

Kui katsete tulemused osutavad resistentsuse muutustele võrreldes esialgsete näitudega, tuleb uurida resistentsete bakterite ristresistentsust inimeste ja loomade nakkushaiguste raviks kasutatavate asjakohaste antibiootikumide suhtes. Kõige olulisemad on antibiootikumid, mis kuuluvad söödalisandiga samasse rühma, kuid katsed peaksid hõlmama ka muid antibiootikumide rühmi.

Esitada tuleks asjakohaste seireprogrammide tulemused.

5. Ohutus

Tuleks esitada tõendid selle kohta, et olemasolevaid teadmisi silmas pidades on söödalisand heakskiidetud tingimustes jätkuvalt sihtliikidele, tarbijatele, kasutajatele ja keskkonnale ohutu. Söödalisandi ringlusse laskmiseks loa andmise või loa viimase uuendamise järgse aja kohta tuleks esitada ohutusaruanne, milles esitatakse järgmised punktid:

- aruanded sihtloomadele, kasutajatele ja keskkonnale avalduva kahjuliku mõju kohta, sh õnnetusjuhtumid (varem tundmatu toime, tõsiste tagajärgedega toime, teadaoleva toime sagedasem esinemine). Kahjuliku mõju aruanne peaks sisaldama toime laadi, mõjutatud isikute/organismide arvu, tagajärgi, kasutustingimusi, põhjuslikkuse hinnangut,

- aruanded varem tundmatu vastasmõju ja ristsaastumise kohta,

- vajaduse korral jäägiseire andmed,

- muu teave söödalisandi ohutuse kohta.

Kui ühegi kõnealuse punkti kohta ei esitata lisateavet, tuleb seda selgelt põhjendada.

8. VIII jagu: Uus taotleja, kelle taotlus tugineb esmakordsele loale söödalisandi puhul, mille luba on antud söödalisandi ringlusse laskmise eest vastutavale isikule

Kuna on võimalik tugineda esmakordsel loa taotlemisel esitatud andmete hindamisele, peab seoses taotlusega vastavalt artikli 9c lõikele 3 koostatav toimik vastama üksnes järgmistele tingimustele.

Sel eesmärgil võib söödalisandit käsitada identsena, kui selle aktiivsete ja mitteaktiivsete koostisosade kvalitatiivne ja kvantitatiivne koostis ning puhtus on põhimõtteliselt samad, kui preparaat on sama ja kui kasutustingimused on identsed.

Selliste toodete puhul ei ole harilikult vaja korrata farmakoloogilisi, toksikoloogilisi ega efektiivsuse uuringuid ning võib esitada lühendatud taotluse. Kõnealune taotlus peab sisaldama ekspertide aruandeid.

- Esitada tuleb II jagu täies mahus ja monograafia.

- Tuleb esitada andmed selle kohta, et söödalisandi füüsikalis-keemiliste omaduste spetsifikatsioon on põhimõtteliselt sama nagu juba lubatud toote puhul.

- Tuleb kinnitada, et täiendavad teaduslikult põhjendatud teadmised söödalisandi kohta kättesaadavas kirjanduses ei ole muutnud esialgset efektiivsuse hinnangut pärast esialgse söödalisandi ringlusse laskmiseks loa saamist.

- Erilist tähelepanu tuleks pöörata resistentsuse võimalikule tekkimisele mikroobivastaste ravimite suhtes söödalisandi pikaajalise kasutamise jooksul tegelikes kasutustingimustes. Seepärast tuleb katsed läbi viia välitingimustes põllumajandusettevõtetes, kus toimeainet on kasutatud korrapäraselt võimalikult pika aja jooksul. Katseorganismidena tuleks kasutada tavapäraseid soolebaktereid ning bakterite valik peaks sisaldama asjakohaseid endogeenseid ja eksogeenseid grampositiivseid ja gramnegatiivseid organisme.

- Kui katsete tulemused osutavad resistentsuse muutustele võrreldes esialgsete näitudega, tuleb uurida resistentsete bakterite ristresistentsust inimeste ja loomade nakkushaiguste raviks kasutatavate asjakohaste antibiootikumide suhtes. Kõige olulisemad on antibiootikumid, mis kuuluvad söödalisandiga samasse rühma, kuid katsed peaksid hõlmama ka muid antibiootikumide rühmi.

- Tuleks esitada tõendid selle kohta, et kättesaadavas kirjanduses esitatud olemasolevaid teaduslikke teadmisi silmas pidades on söödalisand heakskiidetud tingimustes jätkuvalt sihtliikidele, tarbijatele, kasutajatele ja keskkonnale ohutu.

- Tuleb kindlaks teha keeluaja vastavus jääkide piirnormidele.

II OSA

MIKROORGANISMID JA ENSÜÜMID [18]

[1] EÜT L 106, 17.4.2001, lk 1.

[2] EÜT L 15, 17.1.1987, lk 29.

[3] EÜT L 196, 16.8.1967, lk 1.

[4] EÜT L 136, 8.6.2000, lk 90.

[5] EÜT L 76, 22.3.1991, lk 35.

[6] EÜT L 187, 16.7.1988, lk 14.

[7] Method Validation – A Laboratory Guide, Eurachem Secretariat, Laboratory of the Government Chemist, Teddington, United Kingdom, 1996.

[8] Markerjääk on jääk, mille kontsentratsioon on teadaolevas suhtes kiirusega, millega kogujäägi kontsentratsioon sihtkoes väheneb jääkide piirnormi tasemele.

[9] Seotud jäägid vastavad koe jäägifraktsioonile, mida ei ole võimalik ekstraheerida füüsikalis-keemiliste või bioloogiliste vahenditega. Seotud jäägid tulenevad ühendi metaboliidi kovalentsest seosest raku makromolekulidega.

[10] Sihtkude on söödav kude, mis on valitud kogujäägi jälgimiseks sihtloomas.

[11] Keeluaja kindlaksmääramisel on iga tapmise ajal või igal ajahetkel proovi võtmiseks valitud tervete loomade soovituslikud minimaalsed arvud järgmised:

- lakteerivad lehmad: 8, sh teise või järgmise laktatsiooni loomad (4 suure piimajõudlusega looma laktatsiooni varases etapis ja 4 väikse piimajõudlusega looma laktatsiooni hilises etapis),

- muud suured loomad: 4 iga proovivõtuaja kohta,

- kodulinnud: 6 iga proovivõtuaja kohta,

- munalinnud: 10 iga ajahetke kohta,

- kalad: 10 iga proovivõtuaja kohta.

[12] Lihaskude ja nahk loomulikes proportsioonides

[13] Sigade puhul 50 g rasvkude ja nahka loomulikes proportsioonides

[14] Rasvkude ja nahk loomulikes proportsioonides

[15] Soovitatav arvutus: (500 g liha (sealhulgas 300 g lihaskudet, 100 g maksa, 50 g neeru, 50 g rasvkude) või 500 g linnuliha (sealhulgas 300 g lihaskude, 100 g maksa, 10 g neeru, 90 g rasvkude) või 300 g kala) + 1500 g piima + 100 g muna.

[16] Vastavalt nõukogu 21. detsembri 1988. aasta direktiivile 89/107/EMÜ inimtarbimiseks ettenähtud toiduainetes lubatud lisaaineid käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT L 40, 11.2.1989, lk 27).

[17] OECD Guidelines for Testing of Chemicals.

[18] Vt komisjoni direktiiv 94/40/EÜ (EÜT L 208, 11.8.1994, lk 15), muudetud direktiiviga 95/11/EÜ.

--------------------------------------------------

Top