Accept Refuse

EUR-Lex Access to European Union law

Back to EUR-Lex homepage

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 31997L0024

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/24/EÜ, 17. juuni 1997, kahe- või kolmerattaliste mootorsõidukite teatavate osade ja omaduste kohta

OJ L 226, 18.8.1997, p. 1–454 (ES, DA, DE, EL, EN, FR, IT, NL, PT, FI, SV)
Special edition in Czech: Chapter 07 Volume 003 P. 34 - 487
Special edition in Estonian: Chapter 07 Volume 003 P. 34 - 487
Special edition in Latvian: Chapter 07 Volume 003 P. 34 - 487
Special edition in Lithuanian: Chapter 07 Volume 003 P. 34 - 487
Special edition in Hungarian Chapter 07 Volume 003 P. 34 - 487
Special edition in Maltese: Chapter 07 Volume 003 P. 34 - 487
Special edition in Polish: Chapter 07 Volume 003 P. 34 - 487
Special edition in Slovak: Chapter 07 Volume 003 P. 34 - 487
Special edition in Slovene: Chapter 07 Volume 003 P. 34 - 487
Special edition in Bulgarian: Chapter 07 Volume 005 P. 3 - 456
Special edition in Romanian: Chapter 07 Volume 005 P. 3 - 456
Special edition in Croatian: Chapter 07 Volume 001 P. 3 - 456

No longer in force, Date of end of validity: 31/12/2015; kehtetuks tunnistatud 32013R0168 . Latest consolidated version: 10/09/2003

ELI: http://data.europa.eu/eli/dir/1997/24/oj

31997L0024

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/24/EÜ, 17. juuni 1997, kahe- või kolmerattaliste mootorsõidukite teatavate osade ja omaduste kohta

Euroopa Liidu Teataja L 226 , 18/08/1997 Lk 0001 - 0454
CS.ES Peatükk 07 Köide 003 Lk 34 - 487
ET.ES Peatükk 07 Köide 003 Lk 34 - 487
HU.ES Peatükk 07 Köide 003 Lk 34 - 487
LT.ES Peatükk 07 Köide 003 Lk 34 - 487
LV.ES Peatükk 07 Köide 003 Lk 34 - 487
MT.ES Peatükk 07 Köide 003 Lk 34 - 487
PL.ES Peatükk 07 Köide 003 Lk 34 - 487
SK.ES Peatükk 07 Köide 003 Lk 34 - 487
SL.ES Peatükk 07 Köide 003 Lk 34 - 487


Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/24/EÜ,

17. juuni 1997,

kahe- või kolmerattaliste mootorsõidukite teatavate osade ja omaduste kohta

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eelkõige selle artiklit 100a,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut, [1]

võttes arvesse majandus- ja sotsiaalkomitee arvamust, [2]

tegutsedes vastavalt asutamislepingu artiklis 189b [3] sätestatud menetlusele ja lepituskomitee poolt 4. veebruaril 1997. aastal heakskiidetud ühistekstile,

ning arvestades et:

(1) on vaja võtta meetmeid siseturu tõrgeteta toimimiseks;

(2) igas liikmesriigis peavad kahe- või kolmerattalised mootorsõidukid oma käesolevas direktiivis reguleeritavate osade ja omaduste suhtes vastama teatud kohustuslikele tehnilistele nõuetele, mis on eri liikmesriikides erinevad; niisuguste erinevuste tõttu tekivad takistused ühenduse piires toimuvaks kaubavahetuseks; nimetatud siseturu toimimise takistused on võimalik kõrvaldada, kui kõik liikmesriigid kehtestavad oma siseriiklike eeskirjade asemel ühtsed nõuded;

(3) kahe- või kolmerattaliste mootorsõidukite osi ja omadusi käsitlevate harmoneeritud nõuete koostamine on vajalik nõukogu 30. juuni 1992 aasta direktiiviga 92/61/EMÜ reguleeritava tüübikinnituse ja osa tüübikinnituse menetluse võimaldamiseks eelmainitud sõidukite [4] kõigi tüüpide suhtes;

(4) kolmandate riikide turule pääsemise võimaldamiseks on vajalik käesoleva direktiivi lisa peatükkide 1 (rehvid), 2 (valgustus- ja valgussignaalseadmed), 4 (tahavaatepeeglid) ja 11 (turvavööd) nõuded muuta võrdväärseks Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjoni eeskirjade nr 30, 54, 64 ja 75, mis käsitlevad rehve, eeskirjade 3, 19, 20, 37, 38, 50, 56, 57, 72 ja 82, mis käsitlevad valgustus- ja valgussignaalseadmeid, eeskirja 81, mis käsitleb tahavaatepeegleid, ja eeskirja 16, mis käsitleb turvavöösid, nõuetega;

(5) keskkonnakaitse tagamiseks, eriti õhusaaste ja mürareostuse ärahoidmise tagamiseks on vaja järgida keskkonna seisundi pideva parendamise eesmärki; selleks tuleb kehtestada saasteainete taseme ja mürataseme piirväärtused, tagades nende võimalikult kiire kohaldamise; piirväärtuste edasise alandamise ja katsemenetluse muutmise otsuse võib vastu võtta ainult olemasoleva või võimaliku tehnoloogilise potentsiaali uuringu ja tundmaõppimise ning vastava hinna/majandusefekti suhte analüüsi põhjal, võimaldamaks niisuguste sõidukite tööstuslikku tootmist, mis on võimelised vastama nimetatud rangematele piirväärtustele; Euroopa Parlament ja nõukogu peavad piirväärtuste edasise alandamise otsuse vastu võtma vähemalt kolm aastat enne nimetatud piirväärtuste jõustumist, mis võimaldab tööstusel võtta ettenähtud tähtajaks vajalikke meetmeid oma toodangu vastavusse viimiseks ühenduse uute normidega; Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus põhineb komisjoni poolt õigeaegselt esitatud ettepanekutel;

(6) järgides direktiivi 92/61/EMÜ sätteid, ei tohi käesoleva direktiiviga reguleeritavaid sõidukite osi ja vastavate omadustega tooteid liikmesriikide turule viia ega seal müüa enne, kui need vastavad käesoleva direktiivi sätetele; liikmesriigid peavad võtma kõik vajalikud meetmed käesolevast direktiivist tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks;

(7) liikmesriikidel peaks olema võimalik maksusoodustuste tagamise teel soodustada niisuguste sõidukite turustamist, mis juba eelnevalt vastavad saasteainete heitkoguste ja müraheitmete piiramiseks ühenduse tasemel vastuvõetud nõuetele;

(8) sõidukitel ja eraldi seadmestikul nõuab elektromagnetilisest kiirgusest tingitud häiretele vastupanuvõime mõõtmine elektromagnetilist ühilduvust (peatükk 8) käsitlevate sätete järgimiseks kompleksseid ja kulukaid seadmeid; nimetatud seadmete liikmesriikides kasutuselevõtu võimaldamiseks tuleb kehtestada normid, mis lubavad nimetatud mõõtmismeetodite rakendamist edasi lükata kolme aasta võrra käesoleva direktiivi jõustumisest;

(9) asjaomase sektori ulatuse ja mõju tõttu on käesoleva direktiiviga sätestatud meetmed vajalikud või isegi vältimatud püstitatud eesmärgi, nimelt ühenduses kasutatavate sõidukite tüübikinnituse saamise, täitmiseks; liikmesriigid üksi ei suuda neid eesmärke nõuetekohaselt saavutada;

(10) tehniline areng nõuab käesoleva direktiivi lisades sätestatud tehniliste nõuete kiiret kohandamist; menetluse lihtsustamiseks ja kiirendamiseks tuleks see töö, välja arvatud saasteainete ja mürataseme piirväärtuste suhtes, ülesandeks anda komisjonile; kõikidel juhtudel, kui Euroopa Parlament ja nõukogu annavad komisjonile volitused rakendada kahe- või kolmerattaliste mootorsõidukite sektoris sätestatud eeskirju, on vaja kehtestada komitees peetavate komisjoni ja liikmesriikide eelnevate konsultatsioonide kord;

(11) ohutus- või keskkonnanõuded kehtestavad teatavat tüüpi kahe- või kolmerattaliste sõidukite ümberehitusele piirangud; kui need piirangud ei kujune takistuseks omaniku poolt teostataval teenindusel ja hooldusel, peavad nimetatud piirangud rangelt piirduma ümberehitustega, mis oluliselt muudavad sõiduki tehnilisi andmeid ning saasteainete heitkoguseid ja müraheitmeid;

(12) kuni sõidukid vastavad käesoleva direktiivi nõuetele, ei tohi ükski liikmesriik keelduda nende sõidukite registreerimisest või kasutamise lubamisest; käesoleva direktiivi nõuete eesmärgiks ei peaks olema kohustada oma eeskirju muutma liikmesriike, kelle territooriumil ei ole kahe- või kolmerattalistel mootorsõidukitel lubatud vedada haagist,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

Artikkel 1

Käesolevat direktiivi ja selle lisa kohaldatakse:

- rehvidele,

- valgustus- ja valgussignaalseadmetele,

- väljaulatuvatele osadele,

- tahavaatepeeglitele,

- õhusaaste vähendamise meetmetele,

- kütusepaakidele,

- lubamatu ümberehituse ärahoidmise meetmetele,

- elektromagnetilisele ühilduvusele,

- lubatud müratasemele ja väljalaskesüsteemidele,

- haakeseadmetele ja lisaseadistele,

- turvavöö kinnituspunktidele ja turvavöödele,

- klaasidele, klaasipuhastitele ja -pesuritele ning klaasisoojendusseadmetele,

kõikidel direktiivi 92/61/EMÜ artiklis 1 määratletud sõidukitüüpidel.

Artikkel 2

Komisjon teostab kolme aasta jooksul pärast artikli 8 lõike 1 kolmandas lõigus osutatud kuupäeva üksikasjaliku uurimuse, et selgitada välja, kas sõidukite ümberehituse vastaseid meetmeid, eriti käesoleva direktiivi lisa peatükis 7 kategooriate A ja B all viidatud sõidukitel, võib lugeda püstitatud eesmärkide suhtes sobivateks, ebasobivateks või liiga äärmuslikeks. Nimetatud uurimuse järelduste põhjal teeb komisjon vajadusel ettepaneku täiendavate seadusandlike meetmete rakendamiseks.

Artikkel 3

1. Kahe- või kolmerattaliste mootorsõidukite tüüpide rehvidele, valgustus- ja valgussignaalseadmetele, tahavaatepeeglitele, kütusepaakidele, väljalaskesüsteemidele, turvavöödele ja klaasidele osa tüübikinnituse andmise menetlus ja osadena paigaldatavate rehvide, valgustus- ja valgussignaalseadmete, tahavaatepeeglite, kütusepaakide, väljalaskesüsteemide, turvavööde ja klaaside tüüpidele osa tüübikinnituse andmise menetlus ning niisuguste sõidukite vaba liikumise ning osade vaba turuleviimise tingimused peavad vastama direktiivi 92/61/EMÜ vastavate II ja III peatükkide sätetele.

2. Kahe- või kolmerattaliste mootorsõidukite tüübi osa tüübikinnituse andmise menetlust väljaulatuvate osade, õhusaaste vähendamise, ümberehituste vastaste meetmete, elektromagnetilise ühilduvuse, lubatud mürataseme, treilerite haakeseadmete ja külghaagiste, turvavööde kinnituspunktide, klaasipuhastite ja -pesurite ning klaasisoojendusseadmete suhtes ning niisuguste sõidukite vaba liikumise tingimusi reguleeritakse direktiivi 92/61/EMÜ vastavate II ja III peatükkide sätetega.

Artikkel 4

1. Vastavalt direktiivi 92/61/EMÜ artikli 11 sätetele tunnustatakse käesoleva direktiivi lisade peatükkides 1 (rehvid), 2 (valgustus- ja valgussignaalseadmed), 4 (tahavaatepeeglid) ja 11 (turvavööd) sisalduvate nõuete ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjoni rehve käsitlevate eeskirjade nr 30, [5] 54, [6] 64 [7] ja 75, [8] valgustus- ja valgussignaalseadmeid käsitlevate eeskirjade nr 3, [9] 19, [10] 20, [11] 37, [12] 38, [13] 50, [14] 56, [15] 57, [16] 72 [17] ja 82 [18], tahavaatepeegleid käsitleva eeskirja nr 81 [19] ning turvavöösid käsitleva eeskirja nr 16 [20] käesoleva direktiivi vastuvõtmise ajal kehtivate versioonide võrdväärsust.

Esimeses lõigus ettenähtud võrdväärsuse kehtestamiseks kohaldatakse peatükkides 1 ja 11 toodud paigaldusnõudeid ka seadmetele, millele on tüübikinnitus antud vastavalt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjoni asjaomastele eeskirjadele.

2. Liikmesriikides osa tüübikinnitust andvad asutused aktsepteerivad osa tüübikinnitusi, mis on antud vastavalt lõigus 1 viidatud eeskirjade nõuetele, ja osa vastavate tüübikinnituste asemel antavaid osa tüübikinnitusmärke ning osa tüübikinnitusmärke, mis on antud vastavalt käesoleva direktiivi nõuetele.

Artikkel 5

1. 24 kuu jooksul pärast käesoleva direktiivi vastuvõtmist esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule ettepaneku, mille ettevalmistamisel on tuginetud uuringutele ning rangemaks muudetud piirväärtuste kohaldamisest tulenevate kulude ja tasuvuse hindamisele, kehtestades järgmise staadiumi, mille jooksul võetakse asjaomaste sõidukite saasteainete heitkoguste ja mürataseme piirväärtuste edasisele rangemaks muutmisele suunatud meetmeid, nagu on vastavalt sätestatud peatüki 5 II lisas, I ja II tabelis ning peatüki 9 I lisas. Oma ettepanekus võtab komisjon arvesse ja hindab mitmesuguste saasteainete heitkoguste ja müraheitmete vähendamise meetmete tasuvust ning kehtestab nende näitajate tasakaalustatud ja mõistliku mõõtmise korra, mis järgib taotletavaid eesmärke.

2. 1. lõigus viidatav Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, mis võetakse vastu 1. jaanuariks 2001, näeb ette vajaduse võtta peale rangemaks muudetud piirväärtuste arvesse ka muid tegureid. Mainitud otsuses ettenähtud meetmete teostamisest tulenevaid kulusid ja tasuvust uuritakse ja hinnatakse ühiselt, kaasates huvitatud pooled, näiteks tööstuse, kasutajad ja tarbijaid või avalikkust esindavad grupid, kusjuures nimetatud pooli tuleb püstitatud eesmärkide saavutamiseks valida tasakaalustatult ja mõistlikult.

Artikkel 6

1. Liikmesriigid võivad kehtestada maksusoodustusi ainult mootorsõidukitele, mis vastavad käesolevas direktiivis vastavalt 5. peatüki I lisa punktis 2.2.1.1.3 ja II lisa I ja II tabelis ning 9. peatüki I lisas sätestatud õhusaaste heitkoguste ja müraheitmete vähendamise meetmetele.

2. Lõigus 1 viidatud soodustused peavad olema kooskõlas asutamislepinguga ja vastama järgmistele tingimustele:

- maksusoodustused kehtivad kõigile liikmesriigi turule viidavatele uutele sõidukitele, mis juba eelnevalt vastavad lõigus 1 viidatud käesoleva direktiivi nõuetele,

- maksusoodustused kaotavad kehtivuse lõigus 1 viidatud meetmete kohustusliku teostamise jõustumisel,

- maksusoodustustega kaasnevad kõikidele mootorsõiduki tüüpidele väiksemad kulud võrreldes täiendavate summadega, mis kuluvad kehtestatud piirväärtuste saavutamiseks vajalike tehniliste lahenduste väljatöötamiseks ja mootorsõidukitele kohaldamiseks.

3. Lõigus 1 nimetatud maksusoodustuste kehtestamise või muutmise kavadest tuleb komisjonile teatada piisavalt aegsasti, et komisjon saaks esitada oma märkused.

Artikkel 7

Vajalikud muudatused:

- artiklis 4 nimetatud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjoni eeskirjade muudatuste arvessevõtmiseks,

- lisa kohandamiseks tehnika arengule — peale õhusaaste heitkogustele ja müraheitmetele vastavalt 5. peatüki I lisas punktis 2.2.1.1.3 ja II lisa I ja II tabelites ning 9. peatüki I lisas sätestatud piirväärtustele,

võetakse vastu vastavalt menetlusele, mis on kehtestatud nõukogu 6. veebruari 1970. aasta direktiivi 70/156/EMÜ artiklile 13, mis käsitleb liikmesriikide õigusaktide ühtlustamist mootorsõidukite ja nende haagiste tüübikinnituse suhtes. [21]

Artikkel 8

1. Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid enne 18. detsembrit 1998. Liikmesriigid teatavad nendest viivitamatult komisjonile.

Alates esimeses lõigus nimetatud kuupäevast ei või liikmesriigid enam keelata käesoleva direktiivi või selle teatavate peatükkide sätetele vastavate sõidukite esmast kasutuselevõttu.

Liikmesriigid kohaldavad neid sätteid alates 17. juunist 1999.

Peatükkide 5, 8 ja 9 teatavate sätete jõustumist lükatakse siiski edasi vastavalt mainitud peatükkides ettenähtule.

2. Kui liikmesriigid võtavad lõikes 1 nimetatud meetmed, sisaldavad need viidet käesolevale direktiivile või lisatakse niisugune viide nende ametliku avaldamise korral. Viitamise viisi määravad liikmesriigid.

Artikkel 9

1. Käesoleva direktiivi kohaldamisel tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 80/780 (EMÜ, 22. juuli 1980, kaherattaliste külghaagisega või -haagiseta mootorsõidukite tahavaatepeegleid ja nende nimetatud sõidukitele paigaldamist käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta). [22]

2. Osade, millele on tüübikinnitused antud vastavalt lõikes 1 viidatud direktiivi I lisale, kasutamist võib siiski jätkata.

3. Nõukogu 23. novembri 1978 aasta direktiiv 78/1015/EMÜ mootorrataste lubatud mürataset ja väljalaskesüsteemi käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta [23] tunnistatakse kehtetuks artikli 8 esimeses lõigus nimetatud kuupäeval.

4. Kuni artikli 8 lõike 1 esimeses lõigus nimetatud kuupäevani võib direktiivis 78/1015/EMÜ ettenähtud tüübikinnitusi anda direktiivis 92/61/EMÜ nimetatud sõidukite tüübikinnitustena. Kohaldatakse direktiivi 78/1015/EMÜ I lisa punktis 2.1.1 ettenähtud müranivoo piirväärtusi.

Seetõttu kohaldatakse nimetatud sõidukite esmakordsel kasutuselevõtul direktiivi 92/61/EMÜ artikli 15 lõike 4 lõigu c sätteid.

5. Käesoleva direktiivi jõustumisel kaotavad nõukogu 3. mai 1989 aasta direktiivi 89/336/EMÜ elektromagnetilist ühilduvust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta [24] kehtivad sätted käesoleva direktiivi alusel reguleeritavate sõidukite suhtes kehtivuse.

Artikkel 10

Käesolev direktiiv jõustub Euroopa Ühenduste Teatajas avaldamise päeval.

Artikkel 11

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

Brüssel, 17. juuni 1997

Euroopa Parlamendi nimel

president

J. M. Gil-Robles

Nõukogu nimel

eesistuja

A. Jorritsma-Lebbink

[1] EÜT C 177, 29.6.1994, lk 1 jaEÜT C 21, 25.1.1996, lk 23.

[2] EÜT C 195, 18.7.1994, lk 77.

[3] Euroopa Parlamendi 18. mai 1995. aasta arvamus (EÜT C 151, 19.6.1995, lk 184), nõukogu 23. novembri 1995. aasta ühine seisukoht (EÜT C 190, 29.6.1996, lk 1) ja Euroopa Parlamendi 19. juuni 1996. aasta otsus (EÜT C 198, 9.7.1996, lk 23). Euroopa Parlamendi 24. aprilli 1997. aasta otsus; Nõukogu 12. mai 1997. aasta otsus.

[4] EÜT L 225, 10.8.1992, lk 72.

[5] E/ECE/TRANS/505/REV 1/ADD 29.

[6] E/ECE/TRANS/505/REV 1/ADD 53.

[7] E/ECE/TRANS/505/REV 1/ADD 63.

[8] E/ECE/TRANS/505/REV 1/ADD 74.

[9] E/ECE/TRANS/324/ADD 2.

[10] E/ECE/TRANS/324/REV 1/ADD 18.

[11] E/ECE/TRANS/324/REV 1/ADD 19.

[12] E/ECE/TRANS/505/REV 1/ADD 36.

[13] E/ECE/TRANS/324/REV 1/ADD 37.

[14] E/ECE/TRANS/505/REV 1/ADD 49.

[15] E/ECE/TRANS/505/REV 1/ADD 55.

[16] E/ECE/TRANS/505/REV 1/ADD 56.

[17] E/ECE/TRANS/505/REV 1/ADD 71.

[18] E/ECE/TRANS/505/REV 1/ADD 81.

[19] E/ECE/TRANS/505/REV 1/ADD 80.

[20] E/ECE/TRANS/505/REV 1/ADD 15.

[21] EÜT L 42, 23.2.1970, lk 1. Direktiivi on viimati muudetud direktiiviga 96/27/EÜ (EÜT L 169, 8.7.1996, lk 1).

[22] EÜT L 229, 30.8.1980, lk 49. Direktiivi on viimati muudetud direktiiviga 80/1272/EMÜ ((EÜT L 375, 31.12.1980, lk 73).

[23] EÜT L 349, 13.12.1978, lk 21. Direktiivi on viimati muudetud direktiiviga 89/235/EMÜ (EÜT L 98, 11.4.1989, lk 1).

[24] EÜT L 139, 23.5.1989, lk 19. Direktiivi on viimati muudetud direktiiviga 93/97/EMÜ (EÜT L 290, 24.11.1993, lk 1).

--------------------------------------------------

1. PEATÜKK

KAHE- VÕI KOLMERATTALISTE MOOTORSÕIDUKITE REHVID JA NENDE PAIGALDAMINE

LISADE LOETELU

| | Lehekülg |

I LISA | Rehvide osa tüübikinnitust reguleerivad rakendussätted … | 39 |

1. liide | Kahe- või kolmerattalistel mootorsõidukitel kasutamiseks ettenähtud rehvitüübi teatis … | 41 |

2. liide | Kahe- või kolmerattalistel mootorsõidukitel kasutamiseks ettenähtud rehvitüübi osa tüübikinnitustunnistus … | 42 |

II LISA | Mõisted, märgistused ja nõuded … | 43 |

1. liide | Selgitav joonis … | 50 |

2. liide | Rehvimärgistuste kujundus … | 51 |

3. liide | Koormustegurite ja vastavate lubatud maksimaalsete masside tabel … | 52 |

4. liide | Teatavat tüüpi rehvide märgistus ja mõõtmed … | 53 |

5. liide | Rehvimõõtmete määramise meetod … | 61 |

6. liide | Koormus- ja kiiruskatse menetlus … | 62 |

7. liide | Kandevõime muutumine funktsioonina kiirusest … | 64 |

8. liide | Rehvide dünaamilise suurenemise määramise meetod … | 65 |

III LISA | Sõidukitele rehvide paigaldamise suhtes esitatavad nõuded … | 67 |

1. liide | Kahe- või kolmerattalise mootorsõiduki tüübile rehvide paigaldamise teatis … | 69 |

2. liide | Sõiduki tüübikinnitustunnistus kahe- või kolmerattalise mootorsõiduki tüübile rehvide paigaldamise kohta … | 70 |

I LISA

REHVITÜÜBI OSA TÜÜBIKINNITUST REGULEERIVAD RAKENDUSSÄTTED

1. OSA TÜÜBIKINNITUSE TAOTLUS

1.1. Rehvitüübi osa tüübikinnituse taotlus peab sisaldama täpseid andmeid rehvitüübi kohta, millele tuleb kinnitada osa tüübikinnitusmärk.

1.2. Nimetatud taotluses peavad iga rehvitüübi kohta sisalduma ka järgmised täpsed andmed:

1.2.1. rehvisuuruse tähis vastavalt II lisa punktile 1.16,

1.2.2. mark või kaubanimi,

1.2.3. kasutuskategooria: normaalrehv, spetsiaalrehv, lumerehv või mopeedirehv,

1.2.4. rehvi konstruktsioon (diagonaalrehvid ehk kaldturvisega rehvid, diagonaal-vöörehvid, radiaalrehvid),

1.2.5. kiirusekategooria tähis,

1.2.6. koormustegur,

1.2.7. teave selle kohta, kas rehv on ette nähtud kasutamiseks sisekummiga või ilma sisekummita,

1.2.8. teave selle kohta, kas rehv on "normaalrehv" või "tugevdatud turvisega rehv",

1.2.9. rehviturvise nimiandmete number mootorrataste teisenditele,

1.2.10. välismõõtmed: rehvi üldlaius ja üldläbimõõt,

1.2.11. teave velgede kohta, millele rehvi võib paigaldada,

1.2.12. teave mõõtevelje ja katsevelje kohta,

1.2.13. katserõhk ja mõõterõhk,

1.2.14. II lisa punktis 1.19 nimetatud koefitsient x,

1.2.15. Rehvivalmistaja poolt lubatud maksimaalne kiirus ja nimetatud maksimaalsel kiirusel kehtiv kandevõime rehvidel, mille suuruse tähis sisaldab tähekoodi "V" ja mis sobivad kasutamiseks kiirusel üle 240 km/h, või rehvidel, mille suuruse tähis sisaldab tähekoodi "Z" ja mis sobivad kasutamiseks kiirusel üle 270 km/h. Maksimaalne lubatud kiirus ja vastav kandevõime tuuakse ära tüübikinnitustunnistuses (käesoleva lisa 2. liide).

1.3. Osa tüübikinnituse taotlusele lisatakse ka kolmes eksemplaris eskiisid või fotod, mis määratlevad mõõteveljele paigaldatud survestatud rehvi turvisemustrit ja kontuuri ning millel on toodud tüübikinnituse saamiseks esitatud rehvitüübi vastavad mõõtmed (vt II lisa punktid 3.1.1 ja 3.1.2). Taotlusele lisatakse samuti volitatud katselabori poolt väljaantud katseprotokoll või pädeva asutuse vastaval otsusel kaks näidist rehvitüübi kohta.

1.4. Rehvivalmistaja võib nõuda, et EÜ osa tüübikinnitust laiendatakse ka teistele modifitseeritud rehvitüüpidele.

1.5. Käesolevat direktiivi ei kohaldata ainult maasturitel kasutamiseks konstrueeritud rehvidele, mis on märgistatud tähisega "NHS" (ettenähtud kasutamiseks väljaspool teid), samuti mitte rehvidele, mida kasutatakse võidusõiduautodel.

2. MÄRGISTUSED

Osa tüübikinnituse saamiseks esitatud rehvitüüpide näidistele kantakse selgelt loetav ja püsiv taotleja tootemark või kaubanimi, jättes piisavalt ruumi osa tüübikinnitusmärgi lisamiseks.

3. OSA TÜÜBIKINNITUSMÄRK

Kõik rehvid, mis vastavad tüübile, millele on antud käesolevale direktiivile vastav osa tüübikinnitus, kannavad kahe- või kolmerattaliste mootorsõidukite tüübikinnitust käsitleva 30. juuni 1992. aasta direktiivi 92/61/EMÜ V lisas kirjeldatud tüübikinnitusmärki.

Tüübikinnitusmärki moodustavat ristkülikut ja märgil kasutatavate numbrite ja tähtede mõõtmeid määratlev väärtus "a" ei tohi olla väiksem kui 2 mm.

4. REHVITÜÜBI MODIFITSEERIMINE

4.1. Rehvi turvisemustri modifitseerimine ei nõua II lisas ettenähtud katsete kordamist.

1. liide

+++++ TIFF +++++

2. liide

Kahe- või kolmerattalistel mootorsõidukitel kasutamiseks ettenähtud rehvitüübi osa tüübikinnitustunnistus

+++++ TIFF +++++

II LISA

MÕISTED, MÄRGISTUSED JA NÕUDED

1. MÕISTED

Käesolevas peatükis kasutatakse järgmisi mõisteid:

1.1. rehvitüüp — rehvid, mis põhimõtteliselt ei erine üksteisest järgmiste andmete poolest:

1.1.1. mark või kaubanimi,

1.1.2. rehvisuuruse tähis,

1.1.3. kasutuskategooria (normaalrehvid: tavaliseks, teedel kasutamiseks ettenähtud rehvidel; spetsiaalrehvid: eriotstarbelistel rehvidel, nagu rehvidel, mida kasutatakse nii teedel kui maastikul sõitmisel; talverehvid või mopeedirehvid),

1.1.4. rehvi konstruktsioon (diagonaalrehvid ehk kaldturvisega (ristturvisega) rehvid, diagonaal-vöörehvid, radiaalrehvid),

1.1.5. kiirusekategooria tähis,

1.1.6. koormustegur,

1.1.7. ristlõikeprofiili mõõde paigaldamisel spetsiaalsele veljele;

1.2. rehvi konstruktsioon — rehvipõhimiku tehnilised omadused. Eristatakse eelkõige järgmisi rehvipõhimiku konfiguratsioone:

1.2.1. diagonaal- või kaldturvisega (ristturvisega) — rehvi konstruktsioon, mille korral turvisekoordid ulatuvad rantideni ja on paigutatud nii, et nad moodustuvad turvise keskjoone suhtes muutuvaid nurki, mis on tunduvalt väiksemad kui 90°,

1.2.2. diagonaalvöö-konfiguratsioon — rehvi konstruktsioon, mille korral põhimik on piiratud vööga, mis koosneb kahest või enamast oluliselt mittevenivast koordimaterjali kihist, mis moodustavad põhimiku nurkade lähedal vahelduvaid nurki,

1.2.3. radiaalkonfiguratsioon — rehvi konstruktsioon, mille korral turvisekoordid ulatuvad rantideni ja on paigutatud turvise keskjoone suhtes selgelt 90° nurga alla, samal ajal kui põhimik on stabiliseeritud praktiliselt mitteveniva ringvööga,

1.2.4. tugevdatud — rehvi konstruktsioon, mille korral põhimik on vastava standardrehvi põhimikust vastupidavam;

1.3. rant — rehvi osa, mille kuju ja konstruktsioon võimaldab sobitada velge ja hoida rehvi sellel veljel [1];

1.4. koordid — kiud, mis moodustavad õhkrehvi turvisekihi kanga [2];

1.5. turvisekiht — kummikattega paralleelsete koordide kiht [3];

1.6. põhimik — rehvi osa, mis ei ole turvis ega külg ja mis survestatult kannab koormat [4];

1.7. turvis — rehvi osa, mis on kokkupuutes maapinnaga [5];

1.8. külg — rehvi osa, mis jääb turvise ja selle osa vahele, mis on ette nähtud katta rattaveljega [6];

1.9. turvisesoon — ruum turvisemustri kahe kõrvutiasetseva ribi või tükikujulise elemendi vahel [7];

1.10. põhisooned — laiad sooned turvise keskmises osas;

1.11. ristlõike laius (S) — survestatud rehvi külgede välispindade vaheline joonmõõde, millest on maha arvatud märgistustest, kaunistustest või kaitselintidest või ribidest tingitud eendid [8];

1.12. üldlaius — survestatud rehvi külgede välispindade vaheline joonmõõde, mis arvestab märgistustest, kaunistustest või kaitselintidest või ribidest tingitud eendeid [9]; üldlaius rehvidel, mille turviselaius on ristlõike laiusest suurem, võrdub turviselaiusega;

1.13. ristlõike kõrgus (H) — vahekaugus, mis võrdub poolega rehvi välisläbimõõdu ja velje nimiläbimõõdu kauguse erinevusest [10];

1.14. nimi-ristlõikesuhe (Ra) — sajaga läbi korrutatud arv, mis on saadud, jagades ristlõike nimikõrguse ristlõike nimilaiusega (S1), kui mõlemad on väljendatud samades mõõtühikutes;

1.15. välisläbimõõt (D) — uue, survestatud rehvi üldläbimõõt [11];

1.16. rehvisuuruse tähis — kirjeldus, milles sisaldub järgmine teave:

1.16.1. ristlõike nimilaius (S1) (väljendatuna millimeetrites, välja arvatud teatud rehvitüüpidel, millel kasutatakse käesoleva lisa 4. liite tabelite esimeses veerus sätestatud rehvisuuruse tähist),

1.16.2. nimi-ristlõikesuhe (Ra), välja arvatud teatud rehvitüüpidel, millel kasutatakse käesoleva lisa 4. liite tabelite esimeses veerus toodud rehvisuuruse tähist,

1.16.3. tunnusarv "d", mis näitab velje nimiläbimõõtu ja vastab sellele läbimõõdule, olles väljendatud kas koodi kujul (100st väiksem arv) või millimeetrites (100st suurem arv).

1.16.3.1. Tähise "d" väärtused väljendatuna koodi kujul on järgmised:

Ühe või kahe numbriga väljendatud kood "d", mis tähistab velje nimiläbimõõtu | Vaste millimeetrites |

4 | 102 |

5 | 127 |

6 | 152 |

7 | 178 |

8 | 203 |

9 | 229 |

10 | 254 |

11 | 279 |

12 | 305 |

13 | 330 |

14 | 356 |

15 | 381 |

16 | 406 |

17 | 432 |

18 | 457 |

19 | 483 |

20 | 508 |

21 | 533 |

22 | 559 |

23 | 584 |

1.17. velje nimiläbimõõt (d) — läbimõõt veljel, millele rehv on ette nähtud paigaldada [12];

1.18. velg — tugi rehvile ja sisekummile või tugi sisekummita rehvile, millele asetatakse rehvi randid [13];

1.19. teoreetiline velg — kujuteldav velg, mille laius oleks X korda rehvi ristlõike nimilaiusest suurem. Väärtuse X peab määrama rehvivalmistaja;

1.20. mõõtevelg — velg, millele rehv läbimõõdu mõõtmise eesmärgil kinnitatakse;

1.21. katsevelg — velg, millele rehv tuleb kinnitada katsetamiseks;

1.22. murenemine — kummitükkide lahtitulek rehviturvise küljest;

1.23. koordi lahtitulek — koordide lahtitulek nende kummikattekihist;

1.24. turvisekihi lahtitulek — turvisekihtide lahtitulek üksteise küljest;

1.25. turvise lahtitulek — turvise lahtitulek põhimiku küljest;

1.26. koormustegur — arv, mis on seotud maksimaalse lubatud koormusega, mida rehv suudab kanda kiirusel, mis vastab tema kiirusekategooria tähisele vastavalt valmistaja poolt määratud kasutustingimustele; II lisa 3. liites on toodud tegurite ja vastavate koormuste nimekiri;

1.27. tabel kandevõime muutumise kohta funktsioonina kiirusest — II lisa 7. liites toodud tabel, milles koormustegurite ja nimikiirusel kehtiva kandevõime näitajate kujul on esitatud koormuse muutumine rehvidel, mida kasutatakse nende kiiruskategooria tähises näidatud kiirusest erineval kiirusel;

1.28. kiirusekategooria —

1.28.1. kiirus, mida väljendatakse kiirusekategooria tähisega, nagu kirjeldatud punktis 1.28.2,

1.28.2. kiirusekategooriad vastavad järgmises tabelis sätestatule:

Kiirusekategooria tähis | Vastav kiirus (km/h) |

B | 50 |

F | 80 |

G | 90 |

J | 100 |

K | 110 |

L | 120 |

M | 130 |

N | 140 |

P | 150 |

Q | 160 |

R | 170 |

S | 180 |

T | 190 |

U | 200 |

H | 210 |

V | 240 |

W | 270 |

1.28.3. Rehvidel, mis sobivad kasutamiseks kiirusel üle 240 km/h, on rehvisuuruse tähises täht "V" või rehvikonstruktsiooni tähise ees täht "Z";

1.29. talverehv — rehv, mille turvise muster ja konstruktsioon on projekteeritud eelkõige eesmärgiga tagada poris ja värskes lumes või lörtsis rehvide parem töötamine võrreldes normaalrehvidega. Talverehvide turvisemuster koosneb tavaliselt soontest ja/või tükikujulistest elementidest, mis on paigutatud hõredamalt kui normaalrehvidel;

1.30. "MST" (multiservice tyre ehk universaalrehv) — universaalne rehv ehk niisugune rehv, mis sobib nii teedel kui maastikul sõitmiseks;

1.31. maksimaalne koormus — maksimaalne mass, mida rehv suudab kanda:

1.31.1. kiirusel, mis jääb alla 130 km/h või on sellega võrdne, ei tohi maksimaalne koormus ületada rehvi asjaomase koormusteguriga seonduva väärtuse protsentuaalset osakaalu, mis on toodud tabelis "Kandevõime muutumine funktsioonina kiirusest" (vt punkti 1.27) vastavalt rehvi kiirusekategooria tähisele ja maksimaalsele kiirusele sõidukil, millele rehv on paigaldatud;

1.31.2. kiirusel üle 130 km/h, kuid maksimaalselt 210 km/h, ei tohi maksimaalne koormus ületada rehvi koormusteguriga seostatud massi väärtust;

1.31.3. kiirusele üle 210 km/h, kuid maksimaalselt 270 km/h, konstrueeritud rehvidel ei tohi maksimaalne koormus ületada rehvi asjaomase koormusteguriga seonduva väärtuse protsentuaalset osakaalu, mis on alljärgnevas tabelis sätestatud vastavalt rehvi kiirusekategooria tähisele ja maksimaalsele kiirusele sõidukil, millele rehv paigaldatakse.

Maksimaalne kiirus (km/h) [14] | Maksimaalne koormus (%) |

Kiirusekategooria tähis "V" | Kiirusekategooria Süsteem "W" [16] |

210 | 100 | 100 |

220 | 95 | 100 |

230 | 90 | 100 |

240 | 85 | 100 |

250 | (80) [15] | 95 |

260 | (75) [15] | 85 |

270 | (70) [15] | 75 |

1.31.4. Kiirusel üle 270 km/h ei tohi koormus ületada rehvivalmistaja poolt vastavalt rehvi maksimaalsele kiirusele ettenähtud massi.

Vahepealsetel kiirustel, mis jäävad 270 km/h ja rehvivalmistaja poolt lubatud maksimaalse kiiruse vahele, rakendatakse koormuse lineaarset interpoleerimist;

1.32. mopeedirehv — rehv, mis on konstrueeritud paigaldamiseks mopeedidele;

1.33. mootorrattarehv — rehv, mis on konstrueeritud paigaldamiseks eelkõige mootorratastele;

1.34. veeremisümbermõõt (Cr) — teoreetiline vahekaugus, mille sõidukirehvi keskpunkt (telg) läbib liikumisel ühe täispöörde ajal ja mida arvutatakse järgmise valemiga:

Cr = f × D, kus:

D on rehvi välisläbimõõt vastavalt rehvisuuruse tähisele, mis on sätestatud käesoleva lisa punktis 3.1.2

f =

3,02 rehvidel, mille veljeläbimõõdu kood on suurem kui 13 või on sellega võrdne

3,03 radiaalrehvidel, mille veljeläbimõõdu kood ei ületa 12

2,99 diagonaal ehk kaldturvisega (ristturvisega) või diagonaal-vöörehvidel, mille veljeläbimõõdu kood ei ületa 12.

2. MÄRGISTUSED

2.1. Rehvidele on vähemalt nende ühele küljele kantud järgmised märgistused:

2.1.1. mark või kaubanimi;

2.1.2. rehvisuuruse tähis vastavalt II lisa punktile 1.16;

2.1.3. rehvikonstruktsiooni tähis järgmiselt:

2.1.3.1. diagonaalrehvidel ehk kaldturvisega (ristturvisega) rehvidel kas ei ole märgistust või märgistuses eelneb veljeläbimõõdu koodile täht "D";

2.1.3.2. diagonaal-vöörehvidel eelneb veljeläbimõõdu koodile täht "B" või mittekohustuslikult sõnad "BIAS-BELTED";

2.1.3.3. radiaalrehvidel eelneb veljeläbimõõdu koodile täht "R" või mittekohustuslikult sõna "RADIAL";

2.1.4. rehvi kiirusekategooria, mis väljendatakse punktis 1.28.2 kirjeldatud tähisega;

2.1.5. koormustegur, nagu määratud punktis 1.26;

2.1.6. sõna "TUBELESS", kui rehv on ette nähtud kasutamiseks ilma sisekummita;

2.1.7. tähis "REINFORCED" või "REINF" tugevdatud rehvide korral;

2.1.8. valmistuskuupäev, mis koosneb kolmest numbrist, millest esimesed kaks näitavad nädalat ja kolmas aastat. Niisugune teave tuleb kanda ainult rehvi ühele küljele;

2.1.9. talverehvidel tähis "M + S" või "M.S" või "M & S";

2.1.10. universaalrehvidel tähis "MST";

2.1.11. mõiste "MOPED", "CICLOMOTORE" või "CYCLOMOTEUR", kui rehv on ette nähtud mopeedidele;

2.1.12. kiirusele üle 240 km/h ettenähtud rehvidel peab rehvisuuruse tähis rehvikonstruktsiooni tähise ees (vt punkti 2.1.3) sisaldama vastavat tähekoodi "V" või "Z" (vt punkti 1.31.3);

2.1.13. kiirusele üle 240 km/h (või vastavalt 270 km/h) ettenähtud rehvide märgistus peab sulgudes sisaldama kiirusele 210 km/h (või vastavalt 240 km/h) vastavat koormusteguri märgistust (vt punkti 2.1.5) ja võrdleva kiirusekategooria tähist (vt punkti 2.1.4) järgmiselt:

- sümbolit "V" rehvidel, mille rehvisuuruse tähis sisaldab tähekoodi "V".

- sümbolit "W" rehvidel, mille rehvisuuruse tähis sisaldab tähekoodi "W".

2.2. 2. liites on esitatud rehvimärgistuse kujunduse näide.

2.3. Punktis 2.1 viidatud märgistused ja I lisa 3. punktis ettenähtud osa tüübikinnitusmärk pressitakse rehvidesse või kantakse rehvipinnale. Märgistus peab olema selgelt loetav.

3. REHVIDELE KEHTESTATUD NÕUDED

3.1. Rehvimõõtmed

3.1.1. Ristlõike laius

3.1.1.1. ristlõike laiust arvutatakse järgmise valemiga:

S = S1 + K (A − A1),

kus

S = ristlõike laius millimeetrites mõõdetuna mõõteveljel

S1 = ristlõike nimilaius (millimeetrites) vastavalt rehvi küljel olevale rehvisuuruse tähisele,

A = mõõtevelje laius millimeetrites vastavalt valmistaja pool tehnilises kirjelduses esitatule

A1 = teoreetiline veljelaius millimeetrites

Suuruse A1 väärtuseks võetakse rehvivalmistaja poolt ettenähtud teguriga X läbikorrutatud väärtus S1 ja suuruse K väärtuseks 0,4.

3.1.1.2. Kui rehvisuuruse tähis on siiski toodud II lisa 4. liites olevate tabelite esimeses veerus, on ristlõike laius (S1) ja teoreetiline veljelaius (A1) toodud nimetatud tabelites rehvisuuruse tähistuse vastas.

3.1.2. Rehvi välisläbimõõt

3.1.2.1. Rehvi välisläbimõõt arvutatakse järgmise valemiga:

D = d + 2H,

kus

D = välisläbimõõt millimeetrites

d = velje nimiläbimõõt millimeetrites

H = rehvi nimikõrgus

H = S1 × 0,01 Ra, kus

S1 = ristlõike nimilaius

Ra = nimi-ristlõikesuhe

nii, nagu on sätestatud rehvi külje kirjelduses vastavalt punktile 2.1.3.

3.1.2.2. Rehvitüüpidel, mille rehvisuuruse tähis on toodud käesoleva lisa 4. liites olevate tabelite esimeses veerus, võetakse välisläbimõõt vastavalt nimetatud tabelites rehvikirjelduse vastas toodud väärtusele.

3.1.3. Rehvide mõõtmise meetod

Rehvide mõõtmisel tuleb järgida käesoleva lisa 5. liidet.

3.1.4. Ristlõike laiusele esitatavad nõuded

3.1.4.1. Rehvi üldlaius võib olla väiksem kui punkti 3.1.1 kohaselt määratud ristlõike laius S.

3.1.4.2. Rehvi üldlaius võib olla suurem käesoleva lisa 4. liites toodud väärtusest või juhul, kui rehvisuuruse tähist ei ole mainitud 4. liites esitatud, võib olla määratud järgmiste protsentuaalsete näitajate alusel:

3.1.4.2.1. tavaliseks, teedel sõitmiseks ettenähtud mopeedirehvidel ja mootorrataste talverehvidel:

+ 10 %, kui veljeläbimõõdu kood on 13 või suurem

+ 8 %, kui veljeläbimõõdu kood ei ole suurem kui 12;

3.1.4.2.2. universaalrehvidel, mis on teatud piirangutega lubatud teedel kasutuseks ja omavad märgistust MST, lisatakse 25 %.

3.1.5. Rehvi välisläbimõõtu iseloomustavad andmed

3.1.5.1. Rehvi välisläbimõõt ei tohi ületada käesoleva lisa 4. liites ettenähtud läbimõõdu minimaalseid ja maksimaalseid väärtusi.

3.1.5.2. Kui käesoleva lisa 4. liites ei ole rehvisuuruse tähist määratud, ei tohi rehvi välisläbimõõt ületada läbimõõdu minimaalseid ja maksimaalseid väärtusi, mis on saadud järgmiste valemitega:

Dmin = d + (2H × a)

Dmax = d + (2H × b),

kus:

"H" ja "d" on määratletud punktis 3.1.2.1 ning "a" ja "b" on vastavalt määratletud punktides 3.1.5.2.1 ja 3.1.5.2.2:

3.1.5.2.1. mopeedirehvil, tavalisel teerehvil ja talverehvidel

| a |

veljeläbimõõt 13 ja suurem | 0,97 |

veljeläbimõõt ei ületa 12 | 0,93 |

universaalrehvil | 1,00 |

3.1.5.2.2. mopeedirehvil ja tavaliseks, teedel sõitmiseks ettenähtud mootorrattarehvil

| b |

veljeläbimõõt 13 ja suurem | 1,07 |

veljeläbimõõt ei ületa 12 | 1,10 |

universaalrehvil | 1,12 |

3.2. Koormus- ja kiiruskatse

3.2.1. Rehvi koormus- ja kiiruskatse tuleb teostada II lisa 6. liites kirjeldatud meetodil

3.2.1.1. Kui taotlus käsitleb rehve, mille rehvisuuruse tähis sisaldab tähte "V" ja mis on ette nähtud kiirusele üle 240 km/h, või rehve, mille suuruse tähis sisaldab tähte "Z", ja mis on ette nähtud kiirusele üle 270 km/h (vt I lisa punkti 1.2.15), teostatakse eespool kirjeldatud rehvi koormus- ja kiiruskatse ühel rehvil nendes koormuse ja kiiruse tingimustes, mis on rehvile märgitud sulgudes (vt punkti 2.1.13). Teisel sama tüüpi rehvil tuleb teostada teine koormus- ja kiiruskatse rehvivalmistaja poolt määratud maksimaalse koormuse ja kiiruse tingimustel, kui niisugused tingimused on kehtestatud.

3.2.2. Pärast õnnestunud koormus- ja kiiruskatset ei tohi rehvil üldse esineda turvise või koordide lahtitulekut ega murenemist või koordide murdumist.

3.2.3. Vähemalt kuus tundi pärast koormus- ja kiiruskatset mõõdetud rehvi välisläbimõõt ei tohi enne katset mõõdetud välisläbimõõdust erineda rohkem kui ± 3,5 %.

3.2.4. Koormus- ja kiiruskatse lõpul mõõdetud rehvi üldlaius ei tohi ületada punktis 3.1.4.2 määratud väärtust.

3.3. Rehvide dünaamiline suurenemine

II lisa 8. liite punktis 1.1 nimetatud rehvidele, mis on läbinud punktis 3.2.1 nõutud koormus- ja kiiruskatse, tuleb nimetatud liites määratud meetodil teostada dünaamilise suurenemise katse.

3.4. Kui rehvivalmistaja toodab rehve seeriana, ei ole seeria igale rehvitüübile koormus- ja kiiruskatset ja dünaamilise suurenemise katset vaja teostada. Kõige ebasoodsamat tulemust andev rehv valitakse osa tüübikinnituse eest vastutava asutuse äranägemisel.

3.5. Rehvi turvisemustri muutmine ei tingi käesoleva lisa punktides 3.2 ja 3.3 ettenähtud katse kordamist.

3.6. Tüübikinnituse laiendamist kiirusele üle 240 km/h konstrueeritud rehvidele, mis on rehvisuuruse tähises tähistatud tähega "V" (või kiirusele üle 270 km/h konstrueeritud rehvidele, mis on rehvisuuruse tähises tähistatud tähega "Z"), millele taotletakse tunnistust teistsugustele maksimaalsele kiirusele ja/või koormusele, lubatakse juhul, kui katse eest vastutav tehniline uurimisasutus esitab uue katseprotokolli, mis käsitleb uut maksimaalset kiirust ja koormust. Niisugused uue koormus- ja kiirusvõime andmed tuleb esitada I lisa 2. liites.

1. liide

+++++ TIFF +++++

Selgitav joonis(vt käesoleva lisa punkti 1)

2. liide

Rehvimärgistuste kujundus

Näide tüübikinnitusega rehvitüüpide kohustuslikust märgistusest

+++++ TIFF +++++

b ≥ 4 mm |

b | 100/80 B 18 | 53 S | TUBELESS M + S | 013 |

Niisugune märgistus tähistab rehvi:

- mille ristlõike nimilaius on 100,

- mille nimi-ristlõikesuhe on 80,

- mis on konstruktsioonilt diagonaal-vöörehvid (B),

- mille veljeläbimõõt on 457 mm, millele vastab kood 18,

- mille kandevõime on 206 kg, mis vastab koormustegurile 53 (vt 3. liite nimekirja),

- mis on klassifitseeritud kiirusekategooriana S (maksimaalne kiirus 180 km/h),

- mida võib paigaldada ilma sisekummita (tubeless),

- mis on talverehv (M + S),

- mis on valmistatud 1993. aasta 1. (01) nädalal (3).

Rehvitähistust moodustavate märgistuste asukoht ja andmete järjekord märgistuses on järgmine:

a) rehvisuuruse tähis, mis sisaldab ristlõike nimilaiust, nimi-ristlõikesuhet, konstruktsiooni tähist (vajaduse korral) ja velje nimiläbimõõtu, peab vastama eespool esitatud näitele, st omama kuju 100/80 B 18;

b) koormustegur ja kiirusekategooria tähis tuleb paigutada rehvisuuruse tähise lähedale. Need märgistused võivad rehvisuuruse tähisele eelneda või järgneda või paikneda selle kohal või all;

c) tähised "TUBELESS" ja "REINFORCED" või "REINF" ja "M + S" või "M.S" või "M & S" ja "MST" ja/või "MOPED", "CICLOMOTORE" või "CYCLOMOTEUR" võib paigutada rehvisuuruse tähistusest kaugemale;

d) kiirusele üle 240 km/h ettenähtud rehvidele märgitakse vajadusel rehvikonstruktsiooni märgistuse ette (näiteks 140/60ZR18) tähed "V" või "Z". Võrdlev koormustegur ja kiirusekategooria tähis tuleb vajadusel märkida sulgudesse (vt II lisa punkti 2.1.13).

3. liide

Koormustegurite ja vastavate lubatud maksimaalsete masside tabel

A = koormustegur

B = vastav maksimaalne mass (kg)

A | B |

0 | 45 |

1 | 46,2 |

2 | 47,5 |

3 | 48,7 |

4 | 50 |

5 | 51,5 |

6 | 53 |

7 | 54,5 |

8 | 56 |

9 | 58 |

10 | 60 |

11 | 61,5 |

12 | 63 |

13 | 65 |

14 | 67 |

15 | 69 |

16 | 71 |

17 | 73 |

18 | 75 |

19 | 77,5 |

20 | 80 |

21 | 82,5 |

22 | 85 |

23 | 87,5 |

24 | 90 |

25 | 92,5 |

26 | 95 |

27 | 97,5 |

28 | 100 |

29 | 103 |

30 | 106 |

31 | 109 |

32 | 112 |

33 | 115 |

34 | 118 |

35 | 121 |

36 | 125 |

37 | 128 |

38 | 132 |

39 | 136 |

40 | 140 |

41 | 145 |

42 | 150 |

43 | 155 |

44 | 160 |

45 | 165 |

46 | 170 |

47 | 175 |

48 | 180 |

49 | 185 |

50 | 190 |

51 | 195 |

52 | 200 |

53 | 206 |

54 | 212 |

55 | 218 |

56 | 224 |

57 | 230 |

58 | 236 |

59 | 243 |

60 | 250 |

61 | 257 |

62 | 265 |

63 | 272 |

64 | 280 |

65 | 290 |

66 | 300 |

67 | 307 |

68 | 315 |

69 | 325 |

70 | 335 |

71 | 345 |

72 | 355 |

73 | 365 |

74 | 375 |

75 | 387 |

76 | 400 |

77 | 412 |

78 | 425 |

79 | 437 |

80 | 450 |

81 | 462 |

82 | 475 |

83 | 487 |

84 | 500 |

85 | 515 |

86 | 530 |

87 | 545 |

88 | 560 |

89 | 580 |

90 | 600 |

91 | 615 |

92 | 630 |

93 | 650 |

94 | 670 |

95 | 690 |

96 | 710 |

97 | 730 |

98 | 750 |

99 | 775 |

100 | 800 |

101 | 825 |

102 | 850 |

103 | 875 |

104 | 900 |

105 | 925 |

106 | 950 |

107 | 975 |

108 | 1000 |

109 | 1030 |

110 | 1060 |

111 | 1090 |

112 | 1120 |

113 | 1150 |

114 | 1180 |

115 | 1215 |

116 | 1250 |

117 | 1285 |

118 | 1320 |

119 | 1360 |

120 | 1400 |

4. liide

Teatavat tüüpi rehvide märgistus ja mõõtmed

(Vt II lisa punkte 3.1.1.2, 3.1.2.2, 3.1.4.2 ja 3.1.5.1)

TABEL 1 A

Mopeedirehvid

Tähistused ja veljeläbimõõdud kuni suuruseni 12

Rehvisuuruse tähis | Teoreetilise velje laius (kood) (A1) | Üldläbimõõt (mm) | Ristlõike nimilaius (S1) | Maksimaalne üldlaius (mm) |

Dmin | D | Dmax |

2—12 | 1,35 | 413 | 417 | 426 | 55 | 59 |

2¼—12 | 1,50 | 425 | 431 | 441 | 62 | 67 |

2½— 8 | 1,75 | 339 | 345 | 356 | 70 | 76 |

2½— 9 | 1,75 | 365 | 371 | 382 | 70 | 76 |

2¾— 9 | 1,75 | 375 | 381 | 393 | 73 | 79 |

3—10 | 2,10 | 412 | 418 | 431 | 84 | 91 |

3—12 | 2,10 | 463 | 469 | 482 | 84 | 91 |

TABEL 1 B

Mootorrattarehvid

Tähistused ja veljeläbimõõdud kuni suuruseni 12

Rehvisuuruse tähis | Teoreetilise velje laius (kood) (A1) | Üldläbimõõt (mm) | Ristlõike nimilaius (S1) | Maksimaalne üldlaius (mm) |

Dmin | D | Dmax |

2,50— 8 | 1,50 | 328 | 338 | 352 | 65 | 70 |

2,50— 9 | 354 | 364 | 378 |

2,50—10 | 379 | 389 | 403 |

2,50—12 | 430 | 440 | 451 |

2,75— 8 | 1,75 | 338 | 348 | 363 | 71 | 77 |

2,75— 9 | 364 | 374 | 383 |

2,75—10 | 389 | 399 | 408 |

2,75—12 | 440 | 450 | 462 |

3,00— 4 | 2,10 | 241 | 251 | 264 | 80 | 86 |

3,00— 5 | 266 | 276 | 291 |

3,00— 6 | 291 | 301 | 314 |

3,00— 7 | 317 | 327 | 342 |

3,00— 8 | 352 | 362 | 378 |

3,00— 9 | 378 | 388 | 401 |

3,00—10 | 403 | 413 | 422 |

3,00—12 | 454 | 464 | 473 |

3,25— 8 | 2,50 | 362 | 372 | 386 | 88 | 95 |

3,25— 9 | 388 | 398 | 412 |

3,25—10 | 414 | 424 | 441 |

3,25—12 | 465 | 475 | 492 |

3,50— 4 | 2,50 | 264 | 274 | 291 | 92 | 99 |

3,50— 5 | 289 | 299 | 316 |

3,50— 6 | 314 | 324 | 341 |

3,50— 7 | 340 | 350 | 367 |

3,50— 8 | 376 | 386 | 397 |

3,50— 9 | 402 | 412 | 430 |

3,50—10 | 427 | 437 | 448 |

3,50—12 | 478 | 488 | 506 |

4,00— 5 | 2,50 | 314 | 326 | 346 | 105 | 113 |

4,00— 6 | 339 | 351 | 368 |

4,00— 7 | 365 | 377 | 394 |

4,00— 8 | 401 | 415 | 427 |

4,00—10 | 452 | 466 | 478 |

4,00—12 | 505 | 517 | 538 |

4,50— 6 | 3,00 | 364 | 376 | 398 | 120 | 130 |

4,50— 7 | 390 | 402 | 424 |

4,50— 8 | 430 | 442 | 464 |

4,50— 9 | 456 | 468 | 490 |

4,50—10 | 481 | 493 | 515 |

4,50—12 | 532 | 544 | 568 |

5,00— 8 | 3,50 | 453 | 465 | 481 | 134 | 145 |

5,00—10 | 504 | 516 | 532 |

5,00—12 | 555 | 567 | 583 |

6,00— 6 | 4,00 | 424 | 436 | 464 | 154 | 166 |

6,00— 7 | 450 | 462 | 490 |

6,00— 8 | 494 | 506 | 534 |

6,00— 9 | 520 | 532 | 562 |

TABEL 2

Mootorratta- ja mopeedirehvid

Normaalprofiil

Rehvisuuruse tähis | Teoreetilise velje laius (kood) (A1) | Üldläbimõõt (mm) | Ristlõike nimilaius (S1) | Maksimaalne üldlaius (mm) |

Dmin | D | Dmax [1] | Dmax [2] | [1] | [2] |

1¾—19 | 1,20 | 582 | 589 | 597 | 605 | 50 | 54 | 58 |

2—14 | 1,35 | 461 | 468 | 477 | 484 | 55 | 58 | 63 |

2—15 | 486 | 493 | 501 | 509 |

2—16 | 511 | 518 | 526 | 534 |

2—17 | 537 | 544 | 552 | 560 |

2—18 | 562 | 569 | 577 | 585 |

2—19 | 588 | 595 | 603 | 611 |

2—20 | 613 | 620 | 628 | 636 |

2—21 | 638 | 645 | 653 | 661 |

2—22 | 663 | 670 | 680 | 686 |

2¼—14 | 1,50 | 474 | 482 | 492 | 500 | 62 | 66 | 71 |

2¼—15 | 499 | 507 | 517 | 525 |

2¼—16 | 524 | 532 | 540 | 550 |

2¼—17 | 550 | 558 | 566 | 576 |

2¼—18 | 575 | 583 | 591 | 601 |

2¼—19 | 601 | 609 | 617 | 627 |

2¼—20 | 626 | 634 | 642 | 652 |

2¼—21 | 651 | 659 | 667 | 677 |

2¼—22 | 677 | 685 | 695 | 703 |

2½—14 | 1,60 | 489 | 498 | 508 | 520 | 68 | 72 | 78 |

2½—15 | 514 | 523 | 533 | 545 |

2½—16 | 539 | 548 | 558 | 570 |

2½—17 | 565 | 574 | 584 | 596 |

2½—18 | 590 | 599 | 609 | 621 |

2½—19 | 616 | 625 | 635 | 647 |

2½—20 | 641 | 650 | 660 | 672 |

2½—21 | 666 | 675 | 685 | 697 |

2½—22 | 692 | 701 | 711 | 723 |

2¾—14 | 1,85 | 499 | 508 | 518 | 530 | 75 | 80 | 86 |

2¾—15 | 524 | 533 | 545 | 555 |

2¾—16 | 549 | 558 | 568 | 580 |

2¾—17 | 575 | 584 | 594 | 606 |

2¾—18 | 600 | 609 | 621 | 631 |

2¾—19 | 626 | 635 | 645 | 657 |

2¾—20 | 651 | 660 | 670 | 682 |

2¾—21 | 676 | 685 | 695 | 707 |

2¾—22 | 702 | 711 | 721 | 733 |

3—16 | 1,85 | 560 | 570 | 582 | 594 | 81 | 86 | 93 |

3—17 | 586 | 596 | 608 | 620 |

3—18 | 611 | 621 | 633 | 645 |

3—19 | 637 | 647 | 659 | 671 |

3¼—16 | 2,15 | 575 | 586 | 598 | 614 | 89 | 94 | 102 |

3¼—17 | 601 | 612 | 624 | 640 |

3¼—18 | 626 | 637 | 651 | 665 |

3¼—19 | 652 | 663 | 675 | 691 |

TABEL 3

Mootorrattarehvid

Normaalprofiil

Rehvisuuruse tähis | Teoreetilise velje laius (kood) (A1) | Üldläbimõõt (mm) | Ristlõike nimilaius (S1) | Maksimaalne üldlaius (mm) |

Dmin | D | Dmax [3] | Dmax [4] | [5] | [6] | [7] |

2,00—14 | 1,20 | 460 | 466 | 478 | | 52 | 57 | 60 | 65 |

2,00—15 | 485 | 491 | 503 | |

2,00—16 | 510 | 516 | 528 | |

2,00—17 | 536 | 542 | 554 | |

2,00—18 | 561 | 567 | 579 | |

2,00—19 | 587 | 593 | 605 | |

2,25—14 | 1,60 | 474 | 480 | 492 | 496 | 61 | 67 | 70 | 75 |

2,25—15 | 499 | 505 | 517 | 521 |

2,25—16 | 524 | 530 | 542 | 546 |

2,25—17 | 550 | 556 | 568 | 572 |

2,25—18 | 575 | 581 | 593 | 597 |

2,25—19 | 601 | 607 | 619 | 623 |

2,50—14 | 1,60 | 486 | 492 | 506 | 508 | 65 | 72 | 75 | 79 |

2,50—15 | 511 | 517 | 531 | 533 |

2,50—16 | 536 | 542 | 556 | 558 |

2,50—17 | 562 | 568 | 582 | 584 |

2,50—18 | 587 | 593 | 607 | 609 |

2,50—19 | 613 | 619 | 633 | 635 |

2,50—21 | 663 | 669 | 683 | 685 |

2,75—14 | 1,85 | 505 | 512 | 524 | 530 | 75 | 83 | 86 | 91 |

2,75—15 | 530 | 537 | 549 | 555 |

2,75—16 | 555 | 562 | 574 | 580 |

2,75—17 | 581 | 588 | 600 | 606 |

2,75—18 | 606 | 613 | 625 | 631 |

2,75—19 | 632 | 639 | 651 | 657 |

2,75—21 | 682 | 689 | 701 | 707 |

3,00—14 | 1,85 | 519 | 526 | 540 | 546 | 80 | 88 | 92 | 97 |

3,00—15 | 546 | 551 | 565 | 571 |

3,00—16 | 569 | 576 | 590 | 596 |

3,00—17 | 595 | 602 | 616 | 622 |

3,00—18 | 618 | 627 | 641 | 647 |

3,00—19 | 644 | 653 | 667 | 673 |

3,00—21 | 694 | 703 | 717 | 723 |

3,00—23 | 747 | 754 | 768 | 774 |

3,25—14 | 2,15 | 531 | 538 | 552 | 560 | 89 | 98 | 102 | 108 |

3,25—15 | 556 | 563 | 577 | 585 |

3,25—16 | 581 | 588 | 602 | 610 |

3,25—17 | 607 | 614 | 628 | 636 |

3,25—18 | 630 | 639 | 653 | 661 |

3,25—19 | 656 | 665 | 679 | 687 |

3,25—21 | 708 | 715 | 729 | 737 |

3,50—14 | 2,15 | 539 | 548 | 564 | 572 | 93 | 102 | 107 | 113 |

3,50—15 | 564 | 573 | 589 | 597 |

3,50—16 | 591 | 598 | 614 | 622 |

3,50—17 | 617 | 624 | 640 | 648 |

3,50—18 | 640 | 649 | 665 | 673 |

3,50—19 | 666 | 675 | 691 | 699 |

3,50—21 | 716 | 725 | 741 | 749 |

3,75—16 | 2,15 | 601 | 610 | 626 | 634 | 99 | 109 | 114 | 121 |

3,75—17 | 627 | 636 | 652 | 660 |

3,75—18 | 652 | 661 | 677 | 685 |

3,75—19 | 678 | 687 | 703 | 711 |

4,00—16 | 2,50 | 611 | 620 | 638 | 646 | 108 | 119 | 124 | 130 |

4,00—17 | 637 | 646 | 664 | 672 |

4,00—18 | 662 | 671 | 689 | 697 |

4,00—19 | 688 | 697 | 715 | 723 |

4,25—16 | 2,50 | 623 | 632 | 650 | 660 | 112 | 123 | 129 | 137 |

4,25—17 | 649 | 658 | 676 | 686 |

4,25—18 | 674 | 683 | 701 | 711 |

4,25—19 | 700 | 709 | 727 | 737 |

4,50—16 | 2,75 | 631 | 640 | 658 | 665 | 123 | 135 | 141 | 142 |

4,50—17 | 657 | 666 | 684 | 694 |

4,50—18 | 684 | 691 | 709 | 719 |

4,50—19 | 707 | 717 | 734 | 745 |

5,00—16 | 3,00 | 657 | 666 | 686 | 698 | 129 | 142 | 148 | 157 |

5,00—17 | 683 | 692 | 710 | 724 |

5,00—18 | 708 | 717 | 735 | 749 |

5,00—19 | 734 | 743 | 761 | 775 |

TABEL 4

Mootorrattarehvid

Normaalprofiil

Rehvisuuruse tähis | Teoreetilise velje laius (kood) (A1) | Üldläbimõõt (mm) | Ristlõike nimilaius (S1) | Maksimaalne üldlaius (mm) |

Dmin | D | Dmax [8] | Dmax [9] | [10] | [11] | [12] |

3,60—18 | 2,15 | 605 | 615 | 628 | 633 | 93 | 102 | 108 | 113 |

3,60—19 | 631 | 641 | 653 | 658 |

4,10—18 | 2,50 | 629 | 641 | 654 | 663 | 108 | 119 | 124 | 130 |

4,10—19 | 655 | 667 | 679 | 688 |

5,10—16 | 3,00 | 615 | 625 | 643 | 651 | 129 | 142 | 150 | 157 |

5,10—17 | 641 | 651 | 670 | 677 |

5,10—18 | 666 | 676 | 694 | 702 |

4.25/85—18 | 2,50 | 649 | 659 | 673 | 683 | 112 | 123 | 129 | 137 |

4,60—16 | 2,75 | 594 | 604 | 619 | 628 | 117 | 129 | 136 | 142 |

4,60—17 | 619 | 630 | 642 | 654 |

4,60—18 | 644 | 654 | 670 | 678 |

TABEL 5

Mootorrataste teisendite rehvid

Rehvisuuruse tähis | Teoreetilise velje laius (kood) (A1) | Üldläbimõõt (mm) | Ristlõike nimilaius (S1) (mm) | Maksimaalne üldlaius (mm) |

Dmin | D | Dmax |

3,00— 8C | 2,10 | 359 | 369 | 379 | 80 | 86 |

3,00—10C | 410 | 420 | 430 |

3,00—12C | 459 | 471 | 479 |

3,50— 8C | 2,50 | 376 | 386 | 401 | 92 | 99 |

3,50—10C | 427 | 437 | 452 |

3,50—12C | 478 | 488 | 513 |

4,00— 8C | 3,00 | 405 | 415 | 427 | 108 | 117 |

4,00—10C | 456 | 466 | 478 |

4,00—12C | 507 | 517 | 529 |

4,50— 8C | 3,50 | 429 | 439 | 453 | 125 | 135 |

4,50—10C | 480 | 490 | 504 |

4,50—12C | 531 | 541 | 555 |

5,00— 8C | 3,50 | 455 | 465 | 481 | 134 | 145 |

5,00—10C | 506 | 516 | 532 |

5,00—12C | 555 | 567 | 581 |

TABEL 6

Mootorrataste madalrõhurehvid

Rehvisuuruse tähis | Teoreetilise velje laius (kood) (A1) | Üldläbimõõt (mm) | Ristlõike nimilaius (S1) (mm) | Maksimaalne üldlaius (mm) |

Dmin | D | Dmax |

5,4— 6 | 4,00 | 373 | 379 | 395 | 135 | 146 |

5,4—10 | 474 | 481 | 497 |

5,4—12 | 525 | 532 | 547 |

5,4—14 | 576 | 582 | 598 |

5,4—16 | 626 | 633 | 649 |

6,7—10 | 5,00 | 532 | 541 | 561 | 170 | 184 |

6,7—12 | 583 | 592 | 612 |

6,7—14 | 633 | 642 | 662 |

TABEL 7

Mootorrattarehvid

USA rehvide tähistused ja mõõtmed

Rehvisuuruse tähis | Teoreetilise velje laius (kood) (A1) | Üldläbimõõt (mm) | Ristlõike nimilaius (S1) (mm) | Maksimaalne üldlaius (mm) |

Dmin | D | Dmax |

MH90—21 | 1.85 | 682 | 686 | 700 | 80 | 89 |

MJ90—18 | 2.15 | 620 | 625 | 640 | 89 | 99 |

MJ90—19 | 2.15 | 645 | 650 | 665 |

ML90—18 | 2.15 | 629 | 634 | 650 | 93 | 103 |

ML90—19 | 2.15 | 654 | 659 | 675 |

MM90—19 | 2.15 | 663 | 669 | 685 | 95 | 106 |

MN90—18 | 2.15 | 656 | 662 | 681 | 104 | 116 |

MP90—18 | 2.15 | 667 | 673 | 692 | 108 | 120 |

MR90—18 | 2.15 | 680 | 687 | 708 | 114 | 127 |

MS90—17 | 2.50 | 660 | 667 | 688 | 121 | 134 |

MT90—16 | 3.00 | 642 | 650 | 672 | 130 | 144 |

MT90—17 | 3.00 | 668 | 675 | 697 |

MU90—15M/C | 3.50 | 634 | 642 | 665 | 142 | 158 |

MU90—16 | 3.50 | 659 | 667 | 690 |

MV90—15M/C | 3.50 | 643 | 651 | 675 | 150 | 172 |

MP85—18 | 2.15 | 654 | 660 | 679 | 108 | 120 |

MR85—16 | 2.15 | 617 | 623 | 643 | 114 | 127 |

MS85—18 | 2.50 | 675 | 682 | 702 | 121 | 134 |

MT85—18 | 3.00 | 681 | 688 | 709 | 130 | 144 |

MV85—15M/C | 3.50 | 627 | 635 | 658 | 150 | 172 |

5. liide

Rehvimõõtmete määramise meetod

Teistsugused rehviliigid tuleb survestada rehvivalmistaja poolt ettenähtud rõhuni.

1. [1].

2. Veljele paigaldatud rehvi hoitakse vähemalt 24 tundi laboritemperatuuril.

3. Rõhk reguleeritakse uuesti punktis 1 nimetatud väärtusele.

4. Üldlaiust mõõdetakse nihkkaliibriga kuues, võrdsete vahekaugustega punktis, ribide või lintide paksus kaasa arvatud.

Nii saadud maksimaalne mõõde võetakse üldlaiuseks.

5. Välisläbimõõt määratakse järgmiselt: mõõdetakse maksimaalne ümbermõõt ja saadud arv jagatakse πga (3,1416).

6. liide

Koormus-/kiiruskatse menetlus

1. REHVIDE ETTEVALMISTAMINE

1.1. Uus rehv paigaldatakse rehvivalmistaja poolt ettenähtud veljele.

1.2. Rehv survestatakse järgmises tabelis näidatud rõhuni:

REHVIRÕHUD KATSETAMISEL |

Rehviliik | Kiirusekategooria | Rõhk |

| | bar | kPa |

MOPEEDIREHVID | | |

standardsed | B | 2,25 | 225 |

tugevdatud | B | 3,00 | 300 |

MOOTORRATTAREHVID standardsed | F, G, J, K | 2,50 | 250 |

L, M, N, P | 2,50 | 250 |

Q, R, S | 3,00 | 300 |

T, U, H, V [1] | 3,50 | 350 |

tugevdatud | F, G, J, K, L, M, N, P | 3,30 | 330 |

Q, R, S, T, U, H | 3,90 | 390 |

MOOTORRATASTE TEISENDITE REHVID | 4PR | F, G, J, K, L, M | 3,70 | 370 |

6PR | 4,50 | 450 |

8PR | 5,20 | 520 |

Teistsugused rehviliigid tuleb survestada rehvivalmistaja poolt ettenähtud rõhuni.

1.3. Kui see on põhjendatud, võib rehvivalmistaja nõuda, et survestamisel kasutataks punktis 1.2 toodud rehvirõhkudest erinevaid rõhke. Niisugusel juhul survestatakse rehv nimetatud rõhuni (vt I lisa punkti 1.12.13).

1.4. Ratta ja rehvi koostu hoitakse vähemalt kolm tundi katseruumi temperatuuril.

1.5. Rehvirõhk reguleeritakse punktis 1.2 või 1.3 nimetatud rõhule.

2. KATSE JÄRJEKORD

2.1. Rehvi ja ratta koost kinnitatakse katsevõllile ja surutakse siledapinnalise hooratta vastu, mille läbimõõt on 1,7 m ± 1 % või 2,0 m ± 1 %.

2.2. Katsevõlli koormatakse koormusega, mis moodustab 65 % järgmisest koormusest:

2.2.1. koormusest, mis vastab kiiruseklassi tähisega kuni "H" ("H" kaasa arvatud) varustatud rehvide koormustegurile,

2.2.2. koormusest, mis vastab kiiruseklassi tähisega "V" varustatud rehvide maksimaalsele kiirusele 240 km/h (vt käesoleva lisa punkti 1.31.2),

2.2.3. koormusest, mis vastab kiiruseklassi tähisega "W" varustatud rehvide maksimaalsele kiirusele 270 km/h (vt käesoleva lisa punkti 1.31.3),

2.2.4. koormusest, mis vastab kiirusel üle 240 km/h (või vajadusel 270 km/h) rehvivalmistaja poolt kasutamiseks ettenähtud maksimaalsele kiirusele (vt punkti 3.2.1.1),

2.2.5. mopeedirehvidel (kiirusekategooria tähisega B) moodustab katserõhk 65 % katsetrumlil, mille läbimõõt on 1,7 m, ja 67 % katsetrumlil, mille läbimõõt on 2,0 m.

2.3. Katsetamise ajal ei tohi rehvirõhku korrigeerida ja katsekoormust tuleb hoida konstantsena.

2.4. Katse ajal tuleb temperatuuri katseruumis hoida vahemikus 20-30 °C, valmistaja nõusolekul võib kasutada kõrgemat temperatuuri.

2.5. Katse teostatakse katkestusteta, järgides järgmisi kriteeriume:

2.5.1. aeg, mis kulub nullkiirusest katse alguskiiruseni: 20 minutit;

2.5.2. katse alguskiirus: rehvitüübile ettenähtud maksimaalsele kiirusele vastav kiirus, millest on lahutatud 30 km/h, kui katse teostatakse 2 m läbimõõduga trumlil, või 40 km/h, kui katse teostatakse 1,7 m läbimõõduga trumlil;

2.5.2.1. maksimaalne kiirus, mida kasutatakse teisel katsel kiirusele üle 240 km/h ettenähtud rehvidel, mille rehvisuuruse tähis sisaldab tähte "V" (või kiirusele üle 270 km/h ettenähtud rehvidel, mille rehvisuuruse tähis sisaldab tähte "Z"), on rehvivalmistaja poolt määratud maksimaalne kiirus (vt I lisa punkti 1.2.15);

2.5.3. kiirusastmestiku samm: 10 km/h;

2.5.4. katse kestus igal kiirusel: 10 minutit;

2.5.5. katse kogukestus: üks tund;

2.5.6. maksimaalne katsekiirus: rehvitüübile ettenähtud maksimaalsele kiirusele vastav kiirus, kui katse teostatakse 2 m läbimõõduga trumlil, ja sellele rehvitüübile ettenähtud maksimaalne kiirus, millest on lahutatud 10 km/h, kui katse teostatakse 1,7 m läbimõõduga trumlil;

2.5.7. mopeedirehvidel (kiirusekategooria tähisega B) on katsekiirus 50 km/h, kiirendamiseks kiiruselt 0 km/h kiiruseni 50 km/h kulub 10 minutit, seejärel hoitakse konstantset kiirust 30 minutit, mis annab katse kogukestuseks 40 minutit.

2.6. Kui teine katse teostatakse siiski maksimaalsete tööparameetrite hindamiseks rehvidel, mis sobivad kasutamiseks kiirusel üle 240 km/h, on katsemenetlus järgmine:

2.6.1. kakskümmend minutit kiirendamiseks nullkiiruselt katse algkiiruseni,

2.6.2. kakskümmend minutit katse algkiirusel,

2.6.3. kümme minutit maksimaalse katsekiiruse saavutamiseni,

2.6.4. viis minutit maksimaalsel katsekiirusel.

3. VÕRDVÄÄRSED KATSEMEETODID

Kui kasutatakse punktis 2 kirjeldatud meetodist erinevat meetodit, tuleb selle võrdväärsust tõestada.

7. liide

Kandevõime muutumine funktsioonina kiirusest

Kiirus (km/h) | Kandevõime muutumine (%) |

Mopeedirehvid | veljeläbimõõdu kood ≤ 12 | veljeläbimõõdu kood ≥ 13 |

kiirusekategooria tähis | kiirusekategooria tähis | kiirusekategooria tähis |

B | J | K | L | J | K | L | M | N | P ja kõrgem |

30 | + 30 | + 30 | + 30 | + 30 | + 30 | + 30 | + 30 | + 30 | + 30 | + 30 |

50 | 0 | + 30 | + 30 | + 30 | + 30 | + 30 | + 30 | + 30 | + 30 | + 30 |

60 | | + 23 | + 23 | + 23 | + 23 | + 23 | + 23 | + 23 | + 23 | + 23 |

70 | | + 16 | + 16 | + 16 | + 16 | + 16 | + 16 | + 16 | + 16 | + 16 |

80 | | + 10 | + 10 | + 10 | + 10 | + 10 | + 10 | + 10 | + 10 | + 14 |

90 | | + 5 | + 5 | + 7,5 | + 5 | + 5 | + 7,5 | + 7,5 | + 7,5 | + 12 |

100 | | 0 | 0 | + 5 | 0 | 0 | + 5 | + 5 | + 5 | + 10 |

110 | | − 7 | 0 | + 2,5 | | 0 | + 2,5 | + 2,5 | + 2,5 | + 8 |

120 | | − 15 | − 6 | 0 | | | 0 | 0 | 0 | + 6 |

130 | | − 25 | − 12 | − 5 | | | | 0 | 0 | + 4 |

140 | | | | | | | | | 0 | 0 |

8. liide

Rehvide dünaamilise suurenemise määramise meetod

1. KOHALDAMISALA JA ULATUS

1.1. Käesolevat katsemeetodit kohaldatakse käesoleva liite punktis 3.4.1 nimetatud mootorrattarehvide tüüpidele.

1.2. Katsemeetodi eesmärgiks on kindlaks määrata rehvidel tsentrifugaaljõu toimel maksimaalsel lubatud kiirusel esinevat maksimaalset suurenemist.

2. KATSEMENETLUSE KIRJELDUS

2.1. Katsevõlli ja velge kontrollitakse ja veendutakse, et ratta radiaalne ekstsentrilisus on alla ± 0,5 mm ja külgsiire alla ± 0,5 mm, mõõdetuna velje perimeetri välimisest pöiast.

2.2. Rehvi äärejoone mõõtmise seade

Mis tahes seade (projektsioonirastriga kaamera, prožektorid jms), mis võimaldab täpselt kujutada rehviristlõike välisserva äärejooni või määrata mähisjoont, ja mis on turvise maksimaalse deformatsiooni hetkel rehvi keskjoone suhtes täisnurga all.

Nimetatud seade muudab igasugused deformatsioonid minimaalseks ja tagab (teadaoleva) konstantse suhte (K) registreeritava äärejoone ja rehvi tegelike mõõtmete vahel.

Nimetatud seade võimaldab määrata rehvi äärejoont rattatelje suhtes.

3. KATSE TEOSTAMINE

3.1. Katse ajal tuleb katseruumi temperatuuri hoida vahemikus 20-30 °C või kasutada rehvivalmistaja nõusolekul kõrgemat temperatuuri.

3.2. Katsetatavad rehvid peavad olema läbinud 6. liitele vastava koormus- ja kiiruskatse, ilma et oleks ilmnenud mingeid defekte.

3.3. Katsetatav rehv tuleb kinnitada rattale, mille velg vastab kohaldatavale standardile.

3.4. Rehvirõhk (katserõhk) reguleeritakse punktis 3.4.1 nimetatud väärtustele vastavaks.

3.4.1. Diagonaalrehvid ehk kaldturvisega (ristturvisega) rehvid ja diagonaal-vöörehvid.

Kiirusekategooria tähis | Rehviliik | Katserõhk |

bar | kPa |

P/Q/R/S | standardne | 2,50 | 250 |

T ja kõrgem | standardne | 2,90 | 290 |

3.5. Ratta ja rehvi koostu hoitakse vähemalt kolm tundi katseruumi temperatuuril.

3.6. Pärast nimetatud hoiuperioodi möödumist reguleeritakse rehvirõhk punktile 3.4.1 vastavale väärtusele.

3.7. Ratta ja rehvi koost paigaldatakse katsevõllile ja veendutakse selle vabas pöörlemises. Rehvi võib pöörata katsevõlli käitav mootor või muul juhul katsetrumlile avalduv rõhk.

3.8. Kogu koostu kiirendatakse katkestusteta nii, et viie minutiga saavutatakse rehvi maksimaalne kiirus.

3.9. Rehvi äärejoone kujundamise seadme paigaldamisel tuleb hoolitseda selle eest, et see on katsetatava rehvi turvise pöörlemissuuna suhtes täisnurga all.

3.10. Tuleb kontrollida, kas turviseserva ringkiirus võrdub rehvi maksimaalse kiirusega ± 2 %. Seadet hoitakse konstantsel kiirusel vähemalt viis minutit ja seejärel joonistatakse maksimaalse deformatsiooni kohale rehvi ristlõike äärejooned või kontrollitakse, ega rehv ei ulatu üle mähisjoone.

4. TULEMUSTE HINDAMINE

4.1. Rehvi ja ratta koostu mähisjoon peab vastama järgnevalt toodud näitele.

+++++ TIFF +++++

Vastavalt käesoleva lisa punktidele 3.1.4 ja 3.1.5 määratakse mähisjoone piirväärtused järgmiselt:

Rehvi kiirusekategooria | dynH (mm) |

Kasutuskategooria: normaalrehvid | Kasutuskategooria: talverehvid ja spetsiaalrehvid |

P/Q/R/S | H × 1,10 | H × 1,15 |

T/U/H | H × 1,13 | H × 1,18 |

Üle 210 km/h | H × 1,16 | — |

4.1.1. Vajadusel tuleb korrigeerida mähisjoone põhimõõtmeid, võttes arvesse konstantset suhet K (vt eespool punkti 2.2).

4.2. Rehvi äärejoone kõrvalekalle maksimaalsel kiirusel ei tohi ületada mähisjoont rehvi telje suhtes.

4.3. Rehvidele ei teostata mingeid muid katseid.

5. VÕRDVÄÄRSED KATSEMEETODID

Kui kasutatakse punktis 2 kirjeldatud meetodist erinevat meetodit, tuleb selle võrdväärsust tõestada.

III LISA

SÕIDUKITELE REHVIDE PAIGALDAMISE KOHTA ESITATAVAD NÕUDED

1. ÜLDOSA

1.1. Kõigile sõidukitele paigaldatavatele rehvidele, kaasa arvatud tagavararehvidele, peab käesoleva direktiivi alusel olema antud tüübikinnitus, kui 2. punktis ei ole sätestatud teisiti.

1.2. Rehvide paigaldamine

1.2.1. Kõik sõidukitele paigaldatavad rehvid peavad olema II lisa punktis 1.1.5 nimetatud omaduste suhtes võrdsed.

1.2.2. Kõik teatud teljele paigaldatavad rehvid peavad olema sama tüüpi (vt II lisa punkt 1.1).

1.2.3. Sõidukivalmistaja määratleb rehvide märgistuse vastavalt käesoleva peatüki nõuetele. See rehv või rehvid, millise/millised rehvivalmistaja on valmistanud II lisa punktides 3.1.4, 3.1.5 ja 3.3 määratud tolerantside piires, liigub/liiguvad vabalt sellele/nendele ettenähtud asendis. Ruum, milles rehv pöörleb, peab vedrustusele, roolisüsteemile ja hammasülekande kattele sõidukivalmistaja poolt ettenähtud piirangute piires kasutatavate maksimaalsete lubatud rehvisuuruste puhul võimaldama rehvi takistamatut liikumist.

1.3. Kandevõime

1.3.1. Iga sõidukile paigaldatud rehvi maksimaalne koormus määratuna II lisa punktis 1.31, ja arvestades II lisa 7. liites esitatud nõudeid, peab vähemalt võrduma:

- maksimaalse lubatud teljekoormusega, kui teljel on ainult üks rehv,

- poolega maksimaalsest lubatud teljekoormusest, kui teljel on kaks rehvi ükshaaval paigaldatuna,

- 0,54 maksimaalsest lubatud teljekoormusest, kui teljel on kaks rehvi paaris paigaldatuna,

- 0,27 maksimaalsest lubatud teljekoormusest, kui teljel on kaks rehvikomplekti paaris paigaldatuna,

vastavalt sõidukivalmistaja poolt teatatud maksimaalsele teljekoormusele.

1.4. Kiiruseklass

1.4.1. Igal rehvil, millega sõiduk on tavaliselt varustatud, peab olema sõiduki lubatud maksimaalsele konstruktiivsele kiirusele (nagu teatatud sõidukivalmistaja poolt, sh lubatud tolerants, mis on seeriatoodangu nõuetele vastavuse kontrollimisel lubatud) vastav kiirusekategooria tähis (vt II lisa punkti 1.28) või kohaldatav koormuse/kiiruse kombinatsioon (Vt II lisa punkti 1.27).

1.4.2. Eespool määratletut ei kohaldata harilikult tavaliste rehvidega kuid aeg-ajalt talve- või universaalrehvidega varustatud sõidukitele.

Niisugusel juhul peab talve- või universaalrehvide kiirusekategooria tähis siiski vastama kas sõiduki maksimaalsest konstruktiivsest (sõidukivalmistaja poolt ettenähtud) kiirusest suuremale kiirusele või vähemalt kiirusele 130 km/h (või mõlemale tingimusele).

Kui sõiduki maksimaalne konstruktiivne kiirus (sõidukivalmistaja poolt ettenähtud kiirus) on siiski talve- või universaalrehvide kiirusekategooria tähisele vastavast kiirusest suurem, tuleb sõidukisse, juhile hästi nähtavasse kohta, paigaldada maksimaalse kiiruse hoiatusmärk, millele on märgitud talverehvide maksimaalne kiirusvõime.

2. ERIJUHUD

2.1. Rehve, millele on vastavalt direktiivile 92/93/EMÜ antud osa tüübikinnitus, võib paigaldada ka külgvankriga mootorratastele, kolmerattalistele mopeedidele, kolme- ja neljarattalistele mootorsõidukitele.

2.2. Mootorrattarehve võib paigaldada ka mopeedidele.

2.3. Sõidukitele, millele on eriliste kasutustingimuste tõttu paigaldatud mootorrattarehvidest, sõiduauto rehvidest või tööauto rehvidest erinevad rehvid (näiteks põllumajanduses ja tööstuses kasutatavate sõidukite rehvid, maastikuautode rehvid), ei kohaldata II lisa nõudeid juhul, kui tüübikinnitust andev asutus tunnistab, et paigaldatud rehvid on sõiduki kasutustingimustele sobivad.

2.4. Väikese võimsusega mopeedidele paigaldatavad rehvid, määratletuna direktiivi 92/61/EMÜ I lisas kahe- ja kolmerattaliste mootorsõidukite tüübikinnituse kohta, võivad erineda nendest tüüpidest, mida käesoleva peatüki sätted reguleerivad erilistest kasutustingimustest tulenevalt, juhul, kui sõiduki tüübikinnituse eest vastutavale ametiasutusele esitatakse tõend selle kohta, et paigaldatud rehvid on sõiduki kasutustingimusteks sobivad.

1. liide

+++++ TIFF +++++

2. liide

Kahe- või kolmerattalise mootorsõiduki tüübile rehvide paigaldamise tüübikinnitustõend

+++++ TIFF +++++

2. PEATÜKK

KAHE- VÕI KOLMERATTALISTE MOOTORSÕIDUKITE VALGUSTUS- JA VALGUSSIGNAALSEADMED

LISADE LOETELU

| | Lehekülg |

I LISA | Kahe- või kolmerattaliste mootorsõidukite valgustus- ja valgussignaalseadmete tüüpide osa tüübikinnitusele kohaldatavad üldnõuded … | 73 |

1. liide | Tulede valguse värvused — kolmevärvikoordinaadid … | 79 |

2. liide | Tüübikinnitusmärkide kujunduse näited … | 80 |

II LISA | Kahe- või kolmerattalistele mootorsõidukitele paigaldatavate eesmiste gabariiditulede, tagumiste gabariiditulede, stopptulede, suunatulede, tagumise numbrimärgi valgusti, eesmiste udulaternate, tagumiste udulaternate, tagurdustulede ja helkurite osa tüübikinnitusele esitatavad nõuded … | 88 |

1. liide | Ruumilise valgusjaotuse horisontaalsed (H) ja vertikaalsed (V) minimaalsed nurgad … | 91 |

2. liide | Fotomeetrilised mõõtmised … | 92 |

3. liide | Tagumise numbrimärgi valgusti fotomeetrilised mõõtmised … | 93 |

4. liide | Teatis … | 94 |

5. liide | Osa tüübikinnitustunnistus … | 95 |

III LISA | Kahe- või kolmerattalistele mootorsõidukitele paigaldatud ja lähi- või kaugtule valgusvihku andvate ning hõõglampidega või halogeen-hõõglampidega varustatud seadmete (esilaternate) osa tüübikinnitusele esitatavad nõuded … | 96 |

III-A LISA | Mopeedide esilaternad … | 98 |

1. liide | S3- ja S4-klassi lampidega varustatud esilaternate fotomeetrilised katsed … | 99 |

2. liide | HS2-klassi halogeenlampidega varustatud esilaternate fotomeetrilised katsed … | 101 |

3. liide | Mopeedidel kasutamiseks ettenähtud esilaternatüübi teatis … | 103 |

4. liide | Mopeedidel kasutamiseks ettenähtud esilaternatüübi osa tüübikinnitustunnistus … | 104 |

III-B LISA | Mootorrataste ja kolmerattaliste mootorsõidukite hõõglampidega varustatud ja sümmeetrilist lähi- ja kaugtule valgusvihku andvad esilaternad … | 105 |

1. liide | Fotomeetrilised katsed … | 107 |

2. liide | Töötavate esilaternate fotomeetriliste tööparameetrite püsivuse katse … | 109 |

3. liide | Plasthajutitega valgustitele esitatavad nõuded ja valgustikoostu hajuti- või materjalinäidiste katsetamine … | 110 |

4. liide | Mootorratastele ja kolmerattalistele mootorsõidukitele paigaldamiseks ettenähtud, hõõglampidega varustatud ja sümmeetrilist lähi- ja kaugtule valgusvihku andva esilaterna tüübi teatis … | 111 |

5. liide | Mootorratastele ja kolmerattalistele mootorsõidukitele ettenähtud, hõõglampidega varustatud ja sümmeetrilist lähi- ja kaugtule valgusvihku andva esilaterna tüübi osa tüübikinnitustunnistus … | 112 |

III-C LISA | Mootorrataste ja kolmerattaliste mootorsõidukite halogeen-hõõglampidega (HS1-lampidega) või R2-klassi hõõglampidega varustatud ja asümmeetrilist lähi- ja kaugtule valgusvihku andvad esilaternad … | 113 |

1. liide | Mõõteekraan … | 117 |

2. liide | Töötavate esilaternate fotomeetriliste tööparameetrite püsivuse katse … | 118 |

3. liide | Plasthajutitega valgustitele esitatavad nõuded ja valgustikoostu hajuti- või materjalinäidiste katsetamine … | 119 |

4. liide | Mootorratastele ja kolmerattalistele mootorsõidukitele paigaldamiseks ettenähtud, halogeen-hõõglampidega (HS1-lampidega) või R2-klassi hõõglampidega varustatud ja asümmeetrilist lähi- ja kaugtule valgusvihku andva esilaterna tüübi teatis … | 120 |

5. liide | Mootorratastele ja kolmerattalistele mootorsõidukitele paigaldamiseks ettenähtud, halogeen-hõõglampidega (HS1-lampidega) või R2-klassi hõõglampidega varustatud ja asümmeetrilist lähi- ja kaugtule valgusvihku andva esilaterna tüübi osa tüübikinnitustunnistus … | 121 |

III-D LISA | Mootorrataste ja kolmerattaliste mootorsõidukite HS1-lampidest erinevate halogeen-hõõglampidega varustatud ja asümmeetrilist lähi- ja kaugtule valgusvihku andvad esilaternad … | 122 |

1. liide | Mõõteekraan … | 127 |

2. liide | Töötavate esilaternate fotomeetriliste tööparameetrite püsivuse katse … | 130 |

3. liide | Plasthajutitega valgustitele esitatavad nõuded ja valgustikoostu hajuti- või materjalinäidiste katsetamine … | 133 |

4. liide | Mootorratastele ja kolmerattalistele mootorsõidukitele paigaldamiseks ettenähtud, halogeen-hõõglampidega varustatud ja asümmeetrilist lähi- ja kaugtule valgusvihku andva esilaterna tüübi teatis … | 142 |

5. liide | Mootorratastele ja kolmerattalistele mootorsõidukitele paigaldamiseks ettenähtud, halogeen-hõõglampidega varustatud ja asümmeetrilist lähi- ja kaugtule valgusvihku andva esilaterna tüübi osa tüübikinnitustunnistus … | 143 |

IV LISA | Mopeedide, mootorrataste ja kolmerattaliste mootorsõidukite tüübikinnitust omavates tuledes kasutamiseks ettenähtud hõõglambid … | 144 |

Liited 1-22 | (Vt IV lisa) … | 146 |

23. liide | Tüübikinnitusmärgi kujunduse näide … | 211 |

24. liide | Lambi hõõgniitide valguskese ja vormid … | 212 |

I LISA

KAHE- VÕI KOLMERATTALISTE MOOTORSÕIDUKITE VALGUSTUS- JA VALGUSSIGNAALSEADMETE TÜÜPIDE OSA TÜÜBIKINNITUSELE KOHALDATAVAD ÜLDNÕUDED

1. Käesolevas peatükis kasutatakse järgmisi mõisteid:

seadmetüüp — seadmed, millel ei ole järgmiste tähtsate omaduste suhtes erinevusi:

1.1. mark või kaubanimi;

1.2. optilise süsteemi omadused;

1.3. niisuguste osade lisamine või kõrvaldamine, mis võivad seadme töötamise ajal esineva valguse peegeldumise, murdumise või neeldumise ja/või moonutuste tõttu optilisi tulemusi muuta;

1.4. seadmete ettenähtud kasutamine kas parem- või vasakpoolses liikluses või mõlema liiklussuunavariandi korral;

1.5. laternahajutite ja võimaliku kattekihi materjalid.

2. SEADMETÜÜBI OSA TÜÜBIKINNITUSTAOTLUS

2.1. Kahe- või kolmerattaliste mootorsõidukite tüübikinnitust käsitleva 30. juuni 1992 aasta nõukogu direktiivi 92/61/EMÜ artikli 3 kohaselt peab seadmetüübi osa tüübikinnitustaotlus täiendavalt sisaldama järgmist teavet:

2.1.1. seadme kasutusotstarve (-otstarbed);

2.1.2. esilaterna korral: kas see on konstrueeritud kasutamiseks parem- või vasakpoolses liikluses või mõlema liiklussuunavariandi korral;

2.1.3. suunatule korral: selle klass.

2.2. Iga seadmetüübi puhul, millele osa tüübikinnitust taotletakse, tuleb taotlusele lisada:

2.2.1. kolmes eksemplaris joonised, mis on piisavalt detailsed, võimaldamaks määratleda seadme tüüpi ja geomeetrilisi tingimusi, mille alusel seade sõidukile paigaldatakse, samuti vaatesuunda, mida tuleb katsete ajal lugeda võrdlusteljeks (horisontaalnurk H = 0, vertikaalnurk V = 0) ja punkti, mida nende katsete ajal tuleb käsitleda võrdluskeskmena; esilaterna korral peab joonistel olema kujutatud vertikaal(aksiaal-)lõige ja eestvaade, millest vajadusel selguvad laternahajuti lainestuse detailid; lisaks peavad joonistel olema kujutatud kohustusliku osa tüübikinnitusmärgi ja muude nimetatud märgi ristkülikusse kantavate vajalike tähiste ettenähtud asukohad;

2.2.2. lühike tehniline kirjeldus, mis sisaldab eelkõige üksikasju hõõglampide ettenähtud klassi või klasside kohta, välja arvatud hõõglampidel, mille valgusallikas on väljavahetatav.

2.3. Taotlejad peavad samuti lisama kaks näidiseksemplari seadmest, millele osa tüübikinnitust taotletakse.

2.4. Esilaternate [1] ja eesmiste udulaternate hajutite valmistamiseks kasutatava plastmaterjali katsetamiseks tuleb lisada:

2.4.1. kolmteist laternahajutit:

2.4.1.1. kõnealustest laternahajutitest kuus võib asendada kuue vähemalt 60 mm x 80 mm suuruse katsetatava materjali näidisega, mille välispind on lame või kumer ning mille keskel on vähemalt 15 mm x 15 mm suurune praktiliselt lame ala (kõverusraadiusega mitte alla 300 mm);

2.4.1.2. iga niisugune laternahajuti või materjalinäidis peab olema saadud seeriatoodangu valmistamisel kasutatava meetodi kohaselt;

2.4.2. peegeldi, millele saab laternahajutid valmistaja juhendi kohaselt kinnitada.

2.5. Laternahajutite ja võimaliku kattekihi juba katsetatud materjalidele peab olema lisatud katseprotokoll, milles kirjeldatakse nende materjalide ja kattekihtide omadusi.

2.6. Enne tüübikinnituse andmist peab pädev asutus kontrollima toodangu vastavuse tõhusat jälgimist tagavate meetmete olemasolu.

3. SEADMETE MÄRGISTAMISELE JA MÄRGISTUSTELE ESITATAVAD TÄIENDAVAD NÕUDED

3.1. Seadmetel peavad olema järgmised selgelt loetavad ja püsivad märgistused:

3.1.1. mark või kaubanimi;

3.1.2. teave hõõglambi (-lampide) ettenähtud klassi või klasside kohta (see ei kehti mittevahetatavate valgusallikatega lampide kohta);

3.1.3. mittevahetatavate valgusallikatega lampide puhul tuleb esitada andmed nimipinge ja -võimsuse kohta;

3.1.4. osa tüübikinnitusmärk vastavalt direktiivi 92/61/EMÜ artikli 8 sätetele. Esilaternate puhul tuleb tüübikinnitusmärgid kinnitada laternahajutitele või valgusti põhikorpusele (peegeldi loetakse põhikorpuseks). Kui laternahajuti on põhikorpusega püsivalt ühendatud, piisab märgist laternahajutil. Märgi asukoht selgub joonistelt, millele viidati punktis 2.2.1. Näited on toodud käesoleva lisa 2. liites.

4. SEADME OSA TÜÜBIKINNITUS

4.1. Kui vähemalt kaks seadet moodustavad sama seadme osa, võib osa tüübikinnituse anda ainult juhul, kui igaüks nimetatud seadmetest vastab käesolevas peatükis esitatud nõuetele.

5. TOOTMISE NÕUETEKOHASUSE JÄRELEVALVEMENETLUSELE ESITATAVAD MINIMAALSED NÕUDED

5.1. Üldsätted

5.1.1. Vastavusnõuded loetakse mehaaniliselt ja geomeetriliselt rahuldatuiks, kui erinevused ei ületa käesoleva direktiivi nõuetele vastavaid vältimatuid tootmishälbeid.

5.1.2. Fotomeetriliste tööparameetrite suhtes ei vaidlustata seeriaviisiliselt valmistatavate seadmete nõuetele vastavust juhul, kui mitte ühegi juhuslikult katsetatud seadme fotomeetrilised tööparameetrid ja standardsete hõõglampidega varustatud signaaltulede, esilaternate või eesmiste udulaternate mitte ükski mõõdetud väärtus ei kaldu ebasoodsas suunas üle 20 protsendi kõrvale käesolevas direktiivis sätestatud minimaalsetest väärtustest.

5.1.3. Kui signaaltulede, esilaternate või eesmiste udulaternate puhul ei vasta eespool kirjeldatud katse tulemused nõuetele, tuleb seadmete katsetamist korrata, kasutades teist standardset hõõglampi.

5.1.4. Ilmsete defektidega seadmeid ei võeta arvesse.

5.1.5. Kui tegemist on signaaltulede, esilaternate või eesmiste udulaternatega, milles kasutatakse A-standardile vastava värvustemperatuuriga hõõglampe, tuleb järgida kolmevärvikoordinaate.

5.2. Nõuetele vastavuse valmistajapoolsele kontrollimisele esitatavad minimaalsed nõuded

Tüübikinnitusmärgi haldaja peab sobiva ajavahemiku järel teostama igale seadmetüübile vähemalt järgmised katsed. Katsed tuleb teostada vastavalt käesoleva direktiivi sätetele.

Kui mõni näidis ei vasta asjaomase katsetüübi nõuetele, tuleb võtta täiendavad näidised ja katsetada neid. Valmistaja peab võtma meetmeid asjaomase toote nõuetele vastavuse tagamiseks.

5.2.1. Katsete laad

Käesoleva direktiivi kohased nõuetele vastavuse katsed käsitlevad mootorrataste ja kolmerattaliste mootorsõidukite esilaternate fotomeetrilisi ja kolorimeetrilisi omadusi ning esilaternate valgusvihu valgustatud ja valgustamata ala piiri vertikaalasendi soojusest põhjustatud muutumise kontrollimist.

5.2.2. Katsetel kasutatavad meetodid

5.2.2.1. Katsed teostatakse üldiselt vastavalt käesolevas direktiivis kirjeldatud meetoditele.

5.2.2.2. Valmistaja poolt teostatavatel nõuetele vastavuse katsetel võib tüübikinnituskatsete eest vastutava pädeva asutuse nõusolekul kasutada võrdväärseid meetodeid. Valmistajal on vastutus tõestada, et kohaldatud meetodid on käesolevas direktiivis sätestatud meetoditega võrdväärsed.

5.2.2.3. Punktide 5.2.2.1 ja 5.2.2.2 kohaldamine nõuab katseseadmete regulaarset kalibreerimist ja nende mõõteandmete vastandamist pädeva asutuse poolt teostatud mõõtmistulemustele.

5.2.2.4. Kõikidel juhtudel, kuid eriti halduslikul kontrollimisel ja proovivõtul, tuleb võrdlusmeetoditena kasutada käesolevas direktiivis sätestatud meetodeid.

5.2.3. Proovivõtu laad

Seadmete näidised valitakse ühtlase toodangupartii hulgast juhuslikkuse põhimõttel. Ühtlane partii tähendab valmistaja tootmismeetodite kohaselt määratletud sama tüüpi seadmete rühma.

Hindamine katab tavaliselt üksikute tehaste seeriatoodangut. Valmistaja võib siiski koguda sama seadmetüübi kohta andmeid erinevatest tehastest, kui need tehased töötavad sama kvaliteedisüsteemi ja -juhtimise alusel.

5.2.4. Mõõdetud ja registreeritud fotomeetrilised ja kolorimeetrilised omadused

Näidiseks olevale seadmele teostatakse fotomeetrilised mõõtmised asjaomastes lisades ettenähtud punktides, kui ei ole sätestatud teisiti. Tuleb järgida kolmevärvikoordinaate.

5.2.5. Nõuetele vastavust reguleerivad kriteeriumid

Valmistaja vastutab katsetulemuste statistilise uurimise eest ja koos pädeva asutusega oma toodete nõuetele vastavust reguleerivate kriteeriumide määratlemise eest nii, et on täidetud direktiivi 92/61/EMÜ VI lisas sätestatud toodete nõuetele vastavuse hindamise nõuded.

Toodete nõuetele vastavuse määratlemise kriteeriumid peavad olema niisugused, et 6. punktis määratletud üksikproovi (esimese proovivõtu) läbimise minimaalne tõenäosus on 95 % kindlusega 0,95.

6. KONTROLLIJA POOLT TEOSTATAVALE PROOVIVÕTULE ESITATAVAD MINIMAALSED NÕUDED

6.1. Üldsätted

6.1.1. Vastavusnõuded loetakse mehaaniliselt ja geomeetriliselt rahuldatuiks juhul, kui erinevused ei ületa käesoleva direktiivi nõuetele vastavaid vältimatuid tootmishälbeid.

6.1.2. Fotomeetriliste tööparameetrite suhtes ei vaidlustata seeriaviisiliselt valmistatavate seadmete nõuetele vastavust juhul, kui mitte ühegi juhuslikult katsetatud seadme fotomeetrilised tööparameetrid ja standardsete hõõglampidega varustatud signaaltulede, esilaternate või eesmiste udulaternate mitte ükski mõõdetud väärtus ei kaldu ebasoodsas suunas üle 20 protsendi kõrvale käesolevas direktiivis sätestatud minimaalsetest väärtustest.

6.1.3. Kui tegemist on signaaltulede, esilaternate või eesmiste udulaternatega, milles kasutatakse A-standardile vastava värvustemperatuuriga hõõglampe, tuleb järgida kolmevärvikoordinaate.

6.2. Esimene proovivõtt

Esimesel proovivõtul valitakse juhuslikkuse põhimõttel neli seadet. Esimese kahe seadme näidis märgistatakse tähega A ja teise kahe seadme näidis tähega B.

6.2.1. Juhud, kui nõuetele vastavust ei vaidlustata.

6.2.1.1. Vastavalt käesoleva lisa joonisel 1 kujutatud proovivõtumenetlusele ei vaidlustata seeriaviisiliselt toodetud seadmete nõuetele vastavust, kui seadme mõõteväärtuste kõrvalekalded ebasoodsas suunas on:

6.2.1.1.1. näidis A

A1: | ühel seadmel | 0 %, |

ühel seadmel mitte rohkem kui | 20 %; |

A2: | mõlemal seadmel rohkem kui | 0 %, |

kuid mitte rohkem kui | 20 %, |

edasi näidisele B

6.2.1.1.2. näidis B

B1: | mõlemal seadmel | 0 %. |

6.2.2. Nõuetele vastavus vaidlustatakse.

6.2.2.1. Vastavalt käesoleva lisa joonisel 1 kujutatud proovivõtumenetlusele tuleb seeriaviisiliselt toodetud seadmete nõuetele vastavus vaidlustada ja valmistajalt toodangu nõuetele vastavaks muutmist (ühtlustamist) nõuda juhul, kui seadmete mõõteväärtuste kõrvalekalded on:

6.2.2.1.1. näidis A

A3: | ühel seadmel mitte rohkem kui | 20 %, |

ühel seadmel rohkem kui | 20 %, |

kuid mitte rohkem kui | 30 %. |

6.2.2.1.2. näidis B

B2: | A2 korral | |

ühel seadmel rohkem kui | 0 %, |

kuid mitte rohkem kui | 20 %, |

ühel seadmel mitte rohkem kui | 20 %; |

B3: | A2 korral | |

ühel seadmel | 0 %, |

ühel seadmel rohkem kui | 20 %, |

kuid mitte rohkem kui | 30 %. |

6.2.3. Tühistatud tüübikinnitus

Nõuetele vastavus tuleb vaidlustada ja direktiivi 92/61/EMÜ artiklit 10 kohaldada juhul, kui käesoleva lisa joonisel 1 kujutatud proovivõtumenetlust järgides on seadmete mõõteväärtuste kõrvalekalded:

6.2.3.1. näidis A

A4: | ühel seadmel mitte rohkem kui | 20 %, |

ühel seadmel rohkem kui | 30 %; |

A5: | mõlemal seadmel rohkem kui | 20 %. |

6.2.3.2. näidis B

B4: | A2 korral | |

ühel seadmel rohkem kui | 0 %, |

kuid mitte rohkem kui | 20 %, |

ühel seadmel rohkem kui | 20 %; |

B5: | A2 korral | |

mõlemal seadmel rohkem kui | 20 %; |

B6: | A2 korral | |

ühel seadmel | 0 %, |

ühel seadmel rohkem kui | 30 %. |

6.3. Korduv proovivõtt

Juhtumitel A3, B2 ja B3 on mitte hiljem kui kaks kuud pärast teatamist vajalik uus proovivõtt, mis hõlmab kolmandat näidist C kahest seadmest ja neljandat näidist D kahest spetsiaalsest hoiatustulest, mis valitakse pärast toodangu ühtlustamist valmistatud ja laos oleva kauba hulgast.

6.3.1. Nõuetele vastavust ei vaidlustata.

6.3.1.1. Vastavalt käesoleva lisa joonisel 1 kujutatud proovivõtumenetlusele ei vaidlustata seeriaviisiliselt toodetud seadmete nõuetele vastavust juhul, kui seadmete mõõteväärtuste kõrvalekalded on:

6.3.1.1.1. näidis C

C1: | ühel seadmel | 0 %, |

ühel seadmel mitte rohkem kui | 20 %; |

C2: | mõlemal seadmel rohkem kui | 0 %, |

kuid mitte rohkem kui | 20 %, |

edasi näidisele D

6.3.1.1.2. näidis D

D1: | C2 korral | |

mõlemal seadmel | 0 %. |

6.3.2. Nõuetele vastavus vaidlustatakse.

6.3.2.1. Vastavalt käesoleva lisa joonisel 1 kujutatud proovivõtumenetlusele tuleb seeriaviisiliselt toodetud seadmete nõuetele vastavus vaidlustada ja valmistajalt toodangu nõuetele vastavaks muutmist (ühtlustamist) nõuda juhul, kui seadmete mõõteväärtuste kõrvalekalded on:

6.3.2.1.1. näidis D

D2: | C2 korral | |

ühel seadmel rohkem kui | 0 %, |

kuid mitte rohkem kui | 20 %, |

ühel seadmel mitte rohkem kui | 20 %. |

6.3.3. Tühistatud tüübikinnitus

Nõuetele vastavus tuleb vaidlustada ja direktiivi 92/61/EMÜ artiklit 10 kohaldada juhul, kui käesoleva lisa joonisel 1 kujutatud proovivõtumenetlust järgides on seadmete mõõteväärtuste kõrvalekalded:

6.3.3.1. näidis C

C3: | ühel seadmel mitte rohkem kui | 20 %, |

ühel seadmel rohkem kui | 20 %; |

C4: | mõlemal seadmel rohkem kui | 20 %. |

6.3.3.2. näidis D

D3: | C2 korral | |

ühel seadmel võrdne või rohkem kui | 0 %, |

ühel seadmel rohkem kui | 20 %. |

+++++ TIFF +++++

Joonis 1

1. liide

Tulede valguse värvused

Kolmevärvikoordinaadid

PUNANE: | piirväärtus kollase suunas: | y ≤ 0,335 |

piirväärtus punakaslilla suunas: | z ≤ 0,008 |

VALGE: | piirväärtus sinise suunas: | x ≥ 0,310 |

piirväärtus kollase suunas: | x ≤ 0,500 |

piirväärtus rohelise suunas: | y ≤ 0,150 + 0,640 × |

piirväärtus rohelise suunas: | y ≤ 0,440 |

piirväärtus punakaslilla suunas: | y ≥ 0,050 + 0,750 × |

piirväärtus punase suunas: | y ≥ 0,382 |

MEREVAIGUKOLLANE: | piirväärtus kollase suunas: | y ≤ 0,429 |

piirväärtus punase suunas: | y ≥ 0,398 |

piirväärtus valge suunas: | z ≤ 0,007 |

Eespool nimetatud piirväärtuste kontrollimiseks võib kasutada valgusallikat värvustemperatuuriga 2856 K (Rahvusvahelise valgustuskomisjoni (CIE) valgusallikat A koos sobivate filtritega).

Helkurite korral valgustatakse seadet CIE standardile vastava valgusallikaga A nii, et kõrvalekaldenurk on 1/3° ja valgustusnurk V = H = 0° või, kui see annab värvuseta pinnapeegelduse, st nurga V = ± 5°, H = 0°, peavad peegeldava valgusvoo kolmevärvikoordinaadid olema eespool nimetatud piirväärtuste piires.

2. liide

Tüübikinnitusmärkide kujunduse näited

+++++ TIFF +++++

Joonis 1

Seade, millel on eespool kujutatud tüübikinnitusmärk, on klassi 11 kuuluv suunatuli, millele Madalmaades (e4) on antud numbrit 00243 kandev tüübikinnitus. Tüübikinnituse numbri kaks esimest kohta näitavad, et tüübikinnitus on antud vastavalt käesoleva direktiivi II lisa esialgse versiooni nõuetele.

Suunatule korral näitab nool, et valgusjaotus on horisontaaltasapinnas asümmeetriline ja kui seadet vaadata valguse suunale vastupidisest suunast, on fotomeetrilised väärtused nõuetele vastavad kuni nurgani 80° paremale. Näites on kujutatud suunatuld, mis on sõidukil paigaldatud paremale poole.

Grupeeritud, kombineeritud või konstruktiivselt kokkuehitatud valgustite lihtsustatud märgistamine, kui vähemalt kaks valgustit moodustavad ühe ja sama koostu osa.

+++++ TIFF +++++

Joonis 1a(Vertikaal- ja horisontaaljooned kujutavad skemaatiliselt valgussignaalseadme kuju. Need jooned ei ole tüübikinnitusmärgi osaks.)

Märkus:

Need kolm tüübikinnitusmärgi näidet (näited A, B ja C) kujutavad kolme võimalikku valgustus- ja valgussignaalseadme märgistamisviisi, milles kaks või mitu valgustit moodustavad ühe ja sama grupeeritud, kombineeritud või konstruktiivselt kokkuehitatud valgustitest koosneva koostu osa.

Näidetest on näha, et seadmele on Madalmaades (e4) antud numbrit 3333 kandev tüübikinnitusmärk ja et seade koosneb järgmistest osadest:

- klassi 1 kuuluv helkur, millele direktiivi 76/757/EMÜ esialgse versiooni alusel on antud tüübikinnitus,

- punane tagumine gabariidituli (R), millele käesoleva direktiivi II lisa esialgse versiooni alusel on antud tüübikinnitus,

- tagumine udutulelatern (F), millele on direktiivi 77/538/EMÜ esialgse versiooni alusel antud tüübikinnitus,

- tagurdustuli (AR), millele on direktiivi 77/539/EMÜ esialgse versiooni alusel antud tüübikinnitus,

- stopptuli (S), millele on käesoleva direktiivi II lisa esialgse versiooni alusel antud tüübikinnitus.

EÜ osa tüübikinnitusmärgi näidis

+++++ TIFF +++++

Joonis 1b |

+++++ TIFF +++++

+++++ TIFF +++++

Joonis 1c | Joonis 1d |

Ülalkujutatud EÜ osa tüübikinnitusmärgiga helkur kuulub klassi 1 ja sellele on Madalmaades (e4) direktiivi 76/757/EMÜ alusel antud numbrit 216 kandev tüübikinnitus; käesoleva direktiivi II lisa punktis 9.1 helkuritele esitatavaid nõudeid kohaldatakse juhul, kui a ≥ 4 mm.

+++++ TIFF +++++

Joonis 2

Ülalkujutatud EÜ osa tüübikinnitusmärgiga esilaternale on Madalmaades (e4) käesoleva direktiivi III-A lisa esialgse versiooni alusel antud numbrit 00243 kandev osa tüübikinnitus. Tüübikinnituse numbri kaks esimest kohta näitavad, et tüübikinnitus on antud vastavalt käesoleva direktiivi esialgse versiooni nõuetele.

+++++ TIFF +++++

Joonis 3

Ülalkujutatud EÜ osa tüübikinnitusmärgiga esilatern vastab käesoleva direktiivi III-B lisa esialgse versiooni nõuetele ja on ette nähtud kasutamiseks ainult parempoolses liikluses.

+++++ TIFF +++++

+++++ TIFF +++++

Joonis 4 | Joonis 5 |

Ülalkujutatud EÜ osa tüübikinnitusmärgiga esilatern vastab käesoleva direktiivi III-B lisa esialgse versiooni nõuetele ja on ette nähtud kasutamiseks: |

ainult vasakpoolses liikluses. | nii parem- kui vasakpoolses liikluses, reguleerides asjaomasel viisil optilist süsteemi või valgusti asendit sõidukil. |

+++++ TIFF +++++

Joonis 6

Ülalkujutatud EÜ osa tüübikinnitusmärgiga esilatern on varustatud plastist laternahajutiga ja vastab käesoleva direktiivi III-C lisa esialgse versiooni nõuetele.

Esilatern on konstrueeritud nii, et lähituleniiti on võimalik sisse lülitada üheaegselt kaugtulega ja/või mõne teise konstruktiivselt kokkuehitatud valgustusfunktsiooniga.

+++++ TIFF +++++

+++++ TIFF +++++

Joonis 7 | Joonis 8 |

Ülalkujutatud EÜ osa tüübikinnitusmärgiga esilatern vastab käesoleva direktiivi III-D lisa esialgse versiooni nõuetele. |

Ainult lähitulel ja vasakpoolse liikluse korral. | Ainult kaugtulel. |

+++++ TIFF +++++

+++++ TIFF +++++

Joonis 9 | Joonis 10 |

Ülalkujutatud EÜ osa tüübikinnitusmärgiga esilaternal on plastist laternahajuti, mis vastab käesoleva direktiivi III-D lisa esialgses versioonis ainult lähituledele esitatavatele nõuetele ning mis on ette nähtud: |

nii parem- kui vasakpoolsele liiklusele | ainult parempoolsele liiklusele. |

Grupeeritud, kombineeritud või konstruktiivselt kokkuehitatud tulede lihtsustatud märgistamine

+++++ TIFF +++++

Joonis 11(Vertikaal- ja horisontaaljooned kujutavad skemaatiliselt valgussignaalseadme kuju. Need jooned ei ole tüübikinnitusmärgi osaks.)

Märkus:

Eespool esitatud neli näidet käsitlevad valgustusseadmeid, millel on EÜ osa tüübikinnitusmärk antud järgmistele seadmetele:

- eesmine gabariidituli (A), millele on käesoleva direktiivi II lisa esialgse versiooni alusel antud tüübikinnitus,

- esilatern (HCR), millel on nii parem- kui ka vasakpoolses liikluses kasutamiseks ettenähtud lähituli ja kaugtuli, mille maksimaalne valgustugevus on vahemikus 86,250 ja 101,250 cd (tähistab number 30), mis on varustatud plasthajutiga ning millele on käesoleva direktiivi III-D lisa viimase versiooni alusel antud numbrit 30 kandev tüübikinnitus,

- eesmine udutulelatern B, mis on varustatud plasthajutiga ja millele on direktiivi 76/762/EMÜ esialgse versiooni alusel antud tüübikinnitus,

- eesmine suunatuli, mis kuulub klassi 11 ja millele on käesoleva direktiivi II lisa esialgse versiooni alusel antud tüübikinnitus.

+++++ TIFF +++++

+++++ TIFF +++++

Joonis 12 | Joonis 13 |

Ülalkujutatud EÜ osa tüübikinnitusmärgiga esilatern vastab direktiivi 76/761/EMÜ nõuetele: |

ainult lähitulel ja vasakpoolse liikluse korral | ainult kaugtulel. |

+++++ TIFF +++++

+++++ TIFF +++++

Joonis 14 | Joonis 15 |

Märgistus plasthajutiga esilaternal, mis vastab direktiivi 76/761/EMÜ nõuetele käesoleva direktiivi esialgse versiooni III-D lisa 3. liite suhtes. |

Nii lähi- kui kaugtulel ja ainult parempoolse liikluse korral. | Ainult lähitulel ja vasakpoolse liikluse korral. |

Lähituleniit ei tohi sisse lülituda samaaegselt kaugtuleniidi ja/või mis tahes muu esilaternaga, millega see on konstruktiivselt kokku ehitatud. |

II LISA

KAHE- VÕI KOLMERATTALISTELE MOOTORSÕIDUKITELE PAIGALDATUD EESMISTE GABARIIDITULEDE, TAGUMISTE GABARIIDITULEDE, STOPPTULEDE, SUUNATULEDE, TAGUMISE NUMBRIMÄRGIVALGUSTI, EESMISTE UDULATERNATE, TAGUMISTE UDULATERNATE, TAGURDUSTULEDE JA HELKURITE OSA TÜÜBIKINNITUSELE ESITATAVAD NÕUDED

1. MÕISTED

Kohaldatakse kahe- ja kolmerattalistele mootorsõidukitele valgustus- ja valgussignaalseadmete paigaldamist käsitleva 29. oktoobri 1993. aasta nõukogu direktiivi 93/92/EMÜ I lisas toodud mõisteid.

1.1. Hajuti — valgusti (seadme) välimine osa, mis laseb valgust läbi valgusava pinna;

1.2. kattekiht — mis tahes toode või tooted, mis paigaldatakse ühes või mitmes kihis hajuti välispinnale;

1.3. erinevat tüüpi seadmed — seadmed, mis erinevad üksteisest niisuguste oluliste näitajate poolest, nagu:

1.3.1. mark või kaubanimi,

1.3.2. optilise süsteemi omadused,

1.3.3. niisuguste osade lisamine või kõrvaldamine, mis võivad seadmete töötamise ajal esineva peegeldumise, murdumise, neeldumise ja/või moonutuste tõttu muuta optilist toimet,

1.3.4. hõõglambi tüüp,

1.3.5. hajutite ja võimaliku kattekihi materjalid.

2. SUUNATULEDE OSA TÜÜBIKINNITUSMÄRGILE TÄIENDAVALT ESITATAV TEAVE

2.1. Suunatuledel tuleb üldjuhul osa tüübikinnitusmärgi ristküliku lähedale ja osa tüübikinnitusnumbri vastu kinnitada number, mis näitab, kas on tegemist eesmise suunatulega (klass 11) või tagumise suunatulega (klass 12).

2.2. Suunatuledel, millel vastavalt punktile 4.7.1 ei saavutata ühel poolel nõutavat minimaalset valgustugevust kuni nurgani H = 80°, tuleb osa tüübikinnitusmärgi ristküliku alla kinnitada horisontaalne nool, mille teravik osutab suunda, milles punktile 4.7.1 vastav minimaalne valgustugevus saavutatakse vähemalt kuni nurgani H = 80°.

3. ÜLDNÕUDED

Seadmed tuleb projekteerida ja ehitada nii, et need tavalistes kasutustingimustes ja vaatamata neile mõjuda võivale vibratsioonile jätkavad häireteta töötamist ja säilitavad oma käesolevas lisas määratletud omadused.

4. TULEDE VALGUSTUGEVUS

Mitte kummalgi kahest seadmest ei tohi seadme poolt antava valguse valgustugevus võrdlustelje piires olla alljärgnevas tabelis toodud valgustugevuse kahest minimaalsest väärtusest väiksem ega maksimaalsest valgustugevusest suurem. Esitatud maksimaalseid väärtusi ei tohi mitte üheski suunas ületada.

| | min. (cd) | maks. (cd) |

4.1. | Tagumised gabariidituled | 4 | 12 |

4.2. | Eesmised gabariidituled | 4 | 60 |

4.3. | Stopptuled | 40 | 100 |

4.4. | Suunatuled | | |

4.4.1. | eesmine suunatuli (klass 11) (vt 1. liidet) | 90 | 700 [1] |

4.4.2. | tagumine suunatuli (klass 12) (vt 1. liidet) | 50 | 200 |

4.5. Väljaspool võrdlustelge peab tulede poolt antava valguse valgustugevus 1. liite joonistele vastavate nurgapiirkondade piires igas suunas, mis vastavad 2. liite valgusjaotuse tabelis sellele suunale toodud punktidele, võrduma vähemalt punktides 4.1-4.4 toodud minimaalsete väärtuste ja nimetatud tabelis vastavale suunale määratud protsentuaalsete näitajate korrutisega.

4.6. Erandina punktist 4.1 lubatakse maksimaalset valgustugevust 60 cd tagumistele gabariidituledele, mis on konstruktiivselt kokku ehitatud stopptuledega, selle tasapinna all, mis moodustab horisontaaltasapinnast allapoole nurga 5°.

4.7. Lisaks kehtivad järgmised nõuded.

4.7.1. Kõikides 1. liites määratletud piirkondades peab tulede poolt antava valguse valgustugevus olema gabariidituledel vähemalt 0,05 cd ning stopptuledel ja suunatuledel vähemalt 0,3 cd.

4.7.2. Kui gabariidituli on grupeeritud või stopptulega konstruktiivselt kokku ehitatud, peab kahe samaaegselt sisselülitatud tule mõõdetud tegeliku valgustugevuse suhe üksinda põleva tagumise gabariiditule valgustugevusse olema vähemalt 5:1 liites 2 määratud üheteistkümnes mõõtepunktis, mis paiknevad valgusjaotuse tabelis esitatud, punkti 0° V/± 10° H kaudu kulgevate vertikaalsete sirgjoontega ja punkti ± 5° V/0° H kaudu kulgevate horisontaalsete sirgjoontega piiratud piirkonnas.

4.7.3. Tuleb järgida 2. liite punktis 2.2 valgustugevuse kohaliku kõrvalekaldumise kohta esitatud nõudeid.

4.8. Valgustugevuse mõõtmise ajal peab lamp olema pidevalt sisse lülitatud. Vilkuvate tulede korral tuleb vältida seadme ülekuumenemist.

4.9. Täpsemad andmed kasutatavate meetodite kohta on toodud 2. liites, millele viidatakse punktis 4.5.

4.10. Tagumise numbrimärgi valgusti peab vastama 3. liites esitatud nõuetele.

4.11. Mitme valgusallikaga tulede fotomeetrilisi tööparameetreid kontrollitakse 2. liite sätete alusel.

5. KATSETINGIMUSED

5.1. Kõik katsed tuleb teostada standardse värvitu lambiga, mis kuulub seadmele ettenähtud lampide klassi ja mida reguleeritakse andma asjaomaselt lambilt nõutavat etalonvalgusvoogu. Mittevahetatavate valgusallikatega tuledel tuleb kõik katsed siiski teostada pingel 6,75 V või 13,5 V.

5.2. Seadme valgustandva pinna vertikaalsed ja horisontaalsed servad määratakse ja mõõdetakse seadme võrdluskeskme suhtes.

6. TULEDE VALGUSE VÄRVUSED

Stopptuled ja tagumised gabariidituled peavad andma punast valgust, eesmised gabariidituled valget valgust ja suunatuled kollakaspruuni valgust.

Tulede valguse värvus, mida mõõdetakse valmistaja poolt määratud lambiklassi kuuluva hõõglambi abil, peab olema I lisa 1. liites nõutud kolmevärvikoordinaatide piirväärtuste piires juhul, kui seda hõõglampi kasutatakse IV lisas ettenähtud katsepingel.

Mittevahetatavate valgusallikatega lampide kolorimeetrilisi omadusi tuleb siiski kontrollida lampides olevate valgusallikatega pingel 6,75 V, 13,5 V või 28,0 V.

7. EESMISED JA TAGUMISED UDULATERNAD

Kohaldatakse eesmisi udulaternaid käsitleva direktiivi 76/762/EMÜ ja tagumisi udulaternaid käsitleva direktiivi 77/538/EMÜ nõudeid.

8. TAGURDUSTULED

Kohaldatakse tagurdustulesid käsitleva direktiivi 77/539/EMÜ nõudeid.

9. HELKURID

9.1. Pedaalide helkurid

9.1.1. Helkurite kuju peab olema niisugune, et need mahuvad ristkülikusse, mille külgede pikkuste suhe ei ole suurem kui 8.

9.1.2. Pedaalide helkurid peavad direktiivi 76/757/EMÜ VIII lisa nõuete kohaselt olema kollakaspruunid.

9.1.3. Kõigi nelja pedaali helkuri töötav peegelduspind peab olema vähemalt 8 cm2.

9.2. Muud helkurid

Kohaldatakse helkureid käsitleva direktiivi 76/757/EMÜ nõudeid.

1. liide

Ruumilise valgusjaotuse horisontaalsed (H) ja vertikaalsed (V) minimaalsed nurgad

+++++ TIFF +++++

2. liide

Fotomeetrilised mõõtmised

1. MÕÕTMISMEETODID

1.1. Häirivaid peegeldusi tuleb fotomeetriliste mõõtmiste ajal sobivate kaitsetega vältida.

1.2. Kui mõõtmiste tulemused seatakse kahtluse alla, tuleb mõõtmised teostada nii, et:

1.2.1. mõõtekaugus on pöördvõrdeline vahekauguse ruuduga;

1.2.2. mõõteseade on niisugune, et fotomeetri nurgaava paikneb valgusti võrdluskeskmest vaadatuna kümne nurgaminuti ja ühe nurgakraadi vahel;

1.2.3. valgustugevuse nõue loetakse antud vaatlussuuna suhtes rahuldatuks, kui nõue on täidetud suunas, mis ei erine vaatlussuunast rohkem kui veerandkraadi võrra.

2. STANDARDSE VALGUSJAOTUSE TABEL

+++++ TIFF +++++

2.1. Suund H = 0° ja V = 0° vastab võrdlusteljele (mis paikneb sõiduki suhtes horisontaalselt ja sõiduki keskpikitasapinnaga paralleelselt ning osutab ettenähtud vaatevälja suunas). See läbib võrdluskeset. Tabelis esitatud väärtused annavad erinevatele mõõtmissuundadele minimaalse valgustugevuse protsentides igalt valgustilt võrdlusteljel nõutavast minimaalsest valgustugevusest (suundades H = 0° ja V = 0°).

2.2. 2. punktis toodud joonisel ruudustikuna kujutatud valgusjaotuse piirkonnas peab valgusjaotus olema valdavalt ühtlane nii, et valgustugevus saavutab ruudustiku joontega piiratud piirkonna osa igas suunas vähemalt protsentuaalselt esitatud minimaalse väärtuse (või madalaima võimaliku väärtuse) ruudustiku asjaomast suunda ümbritsevatel joontel.

3. MITME VALGUSALLIKAGA TULEDE FOTOMEETRILINE MÕÕTMINE

Tuleb kontrollida fotomeetrilisi tööparameetreid:

3.1. Mittevahetatavatel (statsionaarsetel) hõõglampidel ja teistel valgusallikatel:

valmistaja poolt ettenähtud pingel; tehniline uurimisasutus võib nõuda valmistajalt niisugustele hõõglampidele spetsiaalset vooluallikat.

3.2. Vahetatavatel hõõglampidel:

seeriaviisiliselt toodetavatel hõõglampidel, mis töötavad pingel 6,75 V, 13,5 V või 28,0 V, peavad valgustugevuse väärtused olema käesolevas lisas määratud maksimaalse ja minimaalse piirväärtuse vahel, liites valgustugevusele juurde valitud hõõglambitüübile IV lisas seeriaviisiliselt toodetavate hõõglampide kohta toodud valgusvoo ettenähtud lubatud kõrvalekalde; alternatiivselt võib standardset hõõglampi kasutada kordamööda igas üksikus asendis, rakendades etalonvalgusvoogu, kusjuures erinevate asendite üksikud mõõtmistulemused summeeritakse.

3. liide

Tagumise numbrimärgi valgusti fotomeetrilised mõõtmised

1. VALGUSTATAV PIIRKOND

Seadmed võivad kuuluda klassi I või klassi II. Klassi I kuuluvad seadmed tuleb projekteerida nii, et need valgustavad vähemalt 130 × 240 mm suurust piirkonda, ja klassi II kuuluvad seadmed nii, et need valgustavad vähemalt 200 × 280 mm suurust piirkonda.

2. VALGUSTI VALGUSE VÄRVUS

Seadmes kasutatud lambi valguse värvus peab olema valge, kuid piisavalt neutraalne, et mitte põhjustada numbrimärgi värvuse märgatavat muutumist.

3. VALGUSE LANGEMINE

Valgustusseadme valmistaja peab kehtestama seadme paigaldamise tingimused numbrimärgi ettenähtud kinnituskoha suhtes. Seade peab olema paigaldatud kohta, kus valguse langemisnurk pinnale ei ületa valgustatud piirkonna mitte üheski kohas 82°, kui nimetatud nurka mõõdetakse seadme valgust andva pinna numbrimärgi pinnast kõige kaugemal asetseva punkti suhtes. Kui optilisi elemente on rohkem kui üks, kehtib nimetatud nõue ainult numbrimärgi selle osa kohta, mida on ette nähtud vastava elemendiga valgustada.

Seade peab olema konstrueeritud nii, et mitte ükski valguskiir ei ole suunatud otse taha, välja arvatud punaste valguskiirte puhul, kui seade on kombineeritud või kokku ehitatud tagatulega.

4. MÕÕTMISMEETOD

Heledustasemeid mõõdetakse puhtal valgel kuivatuspaberi lehel, mille hajupeegeldumistegur on minimaalselt 70 protsenti, mis on numbrimärgi suurune ja asetatakse numbrimärgi tavalisele paigalduskohale, kuid numbrimärgi hoidikust 2 mm ettepoole.

Heledustaset mõõdetakse paberipinna suhtes täisnurkade all, alljärgnevas 5. punktis toodud joonisel kujutatud punktides, kui iga punkt esindab ümmargust piirkonda läbimõõduga 25 mm.

5. FOTOMEETRILISED OMADUSED

Heledus B peab kõigis alljärgnevalt määratletud mõõtepunktides olema vähemalt 2 cd/m2.

+++++ TIFF +++++

+++++ TIFF +++++

Joonis 1Mõõtepunktid klassile 1 | Joonis 2Mõõtepunktid klassile 2 |

Heledusgradient väärtuste B1 ja B2 vahel, mida on mõõdetud eespool nimetatud punktide hulgast valitud mis tahes kahes punktis 1 ja 2, ei tohi ületada 2 × B0/cm, kui B0 on erinevates mõõtepunktides registreeritud minimaalne heledus:

B

−B

.

≤ 2 × B

/cm

4. liide

Teatis järgmiste seadmete tüüpide kohta

+++++ TIFF +++++

5. liide

+++++ TIFF +++++

III LISA

KAHE- VÕI KOLMERATTALISTELE MOOTORSÕIDUKITELE PAIGALDATUD JA LÄHI- VÕI KAUGTULE VALGUSVIHKU ANDVATE NING HÕÕGLAMPIDE VÕI HALOGEEN-HÕÕGLAMPIDEGA VARUSTATUD SEADMETE (ESILATERNATE) OSA TÜÜBIKINNITUSELE ESITATAVAD NÕUDED

1. MÕISTED

Kohaldatakse direktiivi 93/92/EMÜ I lisas toodud mõisteid.

1.1. Hajuti — esilaterna (seadme) välimine osa, mis laseb valgust läbi valgusava pinna;

1.2. kattekiht — toode või tooted, mis paigaldatakse ühes või mitmes kihis hajuti välispinnale;

1.3. erinevat tüüpi esilaternad — esilaternad, mis erinevad üksteisest niisuguste oluliste näitajate poolest, nagu:

1.3.1. mark või kaubanimi;

1.3.2. optilise süsteemi omadused;

1.3.3. niisuguste osade lisamine või kõrvaldamine, mis võivad seadmete töötamise ajal esineva peegeldumise, murdumise, neeldumise ja/või moonutuste tõttu muuta optilist toimet. Niisuguste filtrite lisamine või kõrvaldamine, mis on ette nähtud valgusvihu värvuse muutmiseks ja mis ei mõjuta valgusjaotust, ei tingi siiski tüübi muutmist;

1.3.4. sobivus kasutamiseks nii parem- kui ka vasakpoolses liikluses või mõlema liiklussuunavariandi korral;

1.3.5. tekitatava valgusvihu laad (lähituli, kaugtuli või mõlemad);

1.3.6. pesa, millesse sobib (sobivad) asjaomasesse klassi kuuluv hõõglamp (kuuluvad hõõglambid);

1.3.7. hajutite ja võimaliku kattekihi materjalid.

2. ESILATERNAD

Eristatakse järgmisi esilaternaid:

2.1. Mopeedide esilaternad

(vt III-A lisa)

2.1.1. | ühe hõõgniidiga lambiga | 15 W (klass S3) |

2.1.2. | kahe hõõgniidiga lambiga | 15/15 W (klass S4) |

2.1.3. | ühe hõõgniidiga halogeenlambiga | 15 W (klass HS2) |

2.2. Mootorrataste ja kolmerattaliste mootorsõidukite esilaternad

(vt lisasid III-B ja III-C)

2.2.1. | kahe hõõgniidiga lambiga | 25/25 W (klass S1) |

2.2.2. | kahe hõõgniidiga lambiga | 35/35 W (klass S2) |

2.2.3. | kahe hõõgniidiga halogeenlambiga | 35/35 W (klass HS1) |

2.2.4. | kahe hõõgniidiga lambiga | 40/45 W (klass R2) |

2.3. Mootorrataste ja kolmerattaliste mootorsõidukite esilaternad

(vt III-D lisa — halogeen-hõõglampidega esilaternad, mis ei kuulu klassi HS1)

2.3.1. | ühe hõõglambiga | 55 W (klass H1) |

2.3.2. | ühe hõõglambiga | 55 W (klass H2) |

2.3.3. | ühe hõõglambiga | 55 W (klass H3) |

2.3.4. | ühe hõõglambiga | 60 W (klass HB3) |

2.3.5. | ühe hõõglambiga | 51 W (klass HB4) |

2.3.6. | ühe hõõglambiga | 55 W (klass H7) |

2.3.7. | kahe hõõgniidiga lambiga | 55/60 W (klass H4) |

III-A LISA

MOPEEDIDE ESILATERNAD

1. ÜLDNÕUDED

1.1. Esilaternad tuleb projekteerida ja valmistada nii, et need tavalistes kasutustingimustes ja vaatamata neile mõjuda võivale vibratsioonile jätkavad häireteta töötamist ja säilitavad oma käesolevas lisas määratletud omadused.

1.2. Hõõglambi kinnitamiseks ettenähtud detailid tuleb projekteerida nii, et lampi on võimalik õigesse asendisse paigaldada ka pimedas.

2. ERINÕUDED

2.1. Hajuti õige asend optilise süsteemi suhtes peab olema selgesti tähistatud ja kasutamise ajal esineva pöörlemise vastu kindlustatud.

2.2. Esilaterna poolt tekitatava valgustatuse kontrollimiseks tuleb kasutada 1. ja 2. liites kirjeldatud mõõteekraani ja standardset valgustit, milles on sileda klaaskolviga ja värvitu hõõglamp, mis kuulub ühte punktis 2.1 ja III lisas määratletud klassidest.

Standardsed valgustid tuleb reguleerida asjaomasele etalonvalgusvoole vastavalt väärtustele, mis on nendele esilaternatele asjaomases tehnilises dokumendis ette nähtud (vt IV lisa).

2.3. Lähitule valgusvihk peab andma niivõrd terava valgustatud ja valgustamata ala piiri, et selle alusel on praktiliselt võimalik tule täpne reguleerimine. Valgustatud ja valgustamata ala piir peab olema selgelt horisontaalne ja kulgema võimalikult sirgelt horisontaalse pikkusega vähemalt ± 900 mm mm, mida on mõõdetud 10 meetri kaugusel (halogeenlambi korral): pikkusega vähemalt ± 2250 mm, mida on mõõdetud 25 m kaugusel; (vt 2. liidet). 1. liite kohaselt reguleeritud esilaternad peavad vastama nimetatud liites esilaternatele kehtestatud tingimustele.

2.4. Valguse jagunemine ei tohi külgsuunas varieeruda nii, et see vähendab head nähtavust.

2.5. Punktis 2.2 ettenähtud ekraani valgustatust tuleb mõõta fotomeetriga, mille tegelik tajupind on 65 mm küljepikkusega ruudu piires.

3. LISANÕUDED, MIS ESITATAKSE PÄDEVATE AMETIASUTUSTE POOLT VASTAVALT I LISA PUNKTILE 5.2.4 TEOSTATAVATELE TOODANGU NÕUETELE VASTAVUSE KÕIGILE VÕIMALIKELE KONTROLLIMISTELE.

Kõik esilaternate fotomeetriliste omaduste mõõdetud väärtused, mis on saadud vastavalt nõuetele vastavuse katsetamisele esitatavatele üldistele nõuetele, peavad piirduma punktidega HV — LH — RH — L 600 — R 600 (vt 1. liites olevat joonist).

1. liide

S3- ja S4-klassi hõõglampidega varustatud esilaternate fotomeetrilised katsed

1. Mõõtmiseks paigutatakse mõõteekraan 10 meetri kaugusele esilaterna ette, lambi kaugtuleniiti punktiga HV ühendava joone suhtes täisnurga all (vt alljärgnevat joonist); joon H-H peab olema horisontaalne.

2. LÄHITULELE ESITATAVAD NÕUDED

2.1. Esilatern tuleb külgsuunas joondada nii, et selle valgusvihk on joone V-V suhtes võimalikult sümmeetriline.

2.2. Esilatern tuleb vertikaalsuunas reguleerida nii, et selle valgusvihu valgustatud ja valgustamata ala piir on joonest H-H 100 mm allpool.

2.3. Kui esilatern on reguleeritud vastavalt punktidele 2.1 ja 2.2, on valgustatuse väärtused järgmised:

2.3.1. Joonel H-H ja sellest kõrgemal: maksimaalselt 2 luksi;

2.3.2. Joonel, mis paikneb 300 mm joonest H-H allpool ja 900 mm laiuselt mõlemal pool vertikaaljoont V-V: minimaalselt 8 luksi;

2.3.3. Joonel, mis paikneb 600 mm joonest H-H allpool ja 900 mm laiuselt mõlemal pool vertikaaljoont V-V: minimaalselt 4 luksi.

3. KAUGTULELE ESITATAVAD NÕUDED (kui kaugtuli on kasutusel)

3.1. Kui esilaternad on vastavalt punktidele 2.1 ja 2.2 reguleeritud, peavad esilaternad kaugtulena kasutamisel täitma järgmisi nõudeid:

3.1.1. joonte H-H ja V-V lõikepunkt (HV) peab asetsema samavalgustustihedusjoone piirides, mis vastab 80 %le maksimaalsest valgustatusest,

3.1.2. kaugtulega tagatav maksimaalne valgustatus (Emax) peab olema minimaalselt 50 luksi,

3.1.3. alates punktist HV peab kaugtulega tagatud valgustatus olema vasakule ja paremale 0,90 m kaugusele minimaalselt Emax/4.

MÕÕTEEKRAAN

(mõõtmed millimeetrites 10 m kaugusel)

+++++ TIFF +++++

Joonis

2. liide

HS2-klassi halogeenlampidega varustatud esilaternate fotomeetrilised katsed

1. Mõõtmiseks paigutatakse mõõteekraan 25 meetri kaugusele esilaterna ette, lambi hõõgniiti punktiga HV ühendava joone suhtes täisnurga all (vt alljärgnevat joonist); joon H-H peab olema horisontaalne.

2. Esilatern tuleb külgsuunas joondada nii, et selle valgusjaotus on joone V-V suhtes sümmeetriline.

3. Esilatern tuleb vertikaalsuunas reguleerida nii, et selle valgusvihu valgustatud ja valgustamata ala piir on joonest H-H 250 mm allpool. Valgustatud ja valgustamata ala piir peab olema ka võimalikult horisontaalne.

4. Kui esilatern on reguleeritud vastavalt punktidele 2 ja 3, peavad olema täidetud järgmised tingimused:

Mõõtepunkt | Valgustatus E/lux |

Kõik punktid joonel H-H ja sellest kõrgemal | ≤ 0,7 |

Kõik punktid joonel 35L-35R, välja arvatud punkt 35V | ≥ 1 |

Punkt 35V | ≥ 2 |

Kõik punktid joonel 25L-25R | ≥ 2 |

Kõik punktid joonel 15L-15R | ≥ 0,5 |

5. Mõõteekraan

MÕÕTEEKRAAN

(mõõtmed millimeetrites 25 m kaugusel)

+++++ TIFF +++++

Joonis

3. liide

Mopeedidel kasutamiseks ettenähtud esilaternatüübi teatis

+++++ TIFF +++++

4. liide

+++++ TIFF +++++

III-B LISA

MOOTORRATASTE JA KOLMERATTALISTE SÕIDUKITE HÕÕGLAMPIDEGA VARUSTATUD NING SÜMMEETRILIST LÄHI- JA KAUGTULE VALGUSVIHKU ANDVAD ESILATERNAD

1. TEATAVATE SEADMETE MÄRGISTUSTELE JA MÄRGISTAMISELE ESITATAVAD TÄIENDAVAD NÕUDED

1.1. Esilaternatel peavad osa tüübikinnitusmärgi vastas asetsema selgelt loetavad ja püsivad tähed "MB" (kaugtulede tähis).

1.2. Esilaternad, mille konstruktsioon välistab lähituleniidi mõne teise kokkuehitatud valgusallikaga üheaegse sisselülitumise, võib märgistada osa tüübikinnitusmärgis sisalduvale, lähitule tähisele (MB) järgneva kaldkriipsuga (/).

1.3. Plasthajutiga esilaternatel peavad punktis 1.1 ettenähtud tähise lähedal asetsema tähed "PL".

2. ÜLDNÕUDED

2.1. Kõik näidised peavad vastama alljärgnevas punktis 3 toodud nõuetele.

2.2. Esilaternad tuleb projekteerida ja valmistada nii, et need tavalistes kasutustingimustes ja vaatamata neile mõjuda võivale vibratsioonile jätkavad häireteta töötamist ja säilitavad nendelt nõutavad omadused.

2.2.1. Esilaternate paigaldamisel tuleb kasutada seadet, mis võimaldab esilaternate reguleerimist sõidukil vastavalt kohaldatavatele eeskirjadele. Niisugune seade ei ole vajalik juhul, kui esilaternakoost koosneb teineteisega püsivalt ühendatud peegeldist ja hajutist, kui seda tüüpi esilaternakoostu kasutamine piirdub sõidukitega, mille esilaternaid reguleeritakse muul viisil.

Spetsiaalselt kaugtulena töötamiseks ja spetsiaalselt lähitulena töötamiseks ettenähtud esilaternatel, millel kummalgi on oma hõõglamp ja mis on grupeeritud või konstruktiivselt üheks seadmeks kokku ehitatud, võimaldab paigaldusseade iga optilist süsteemi ametlike seadeväärtuste saavutamiseks eraldi reguleerida.

2.2.2. Nimetatud nõuded ei kehti siiski püsivalt kokkuehitatud peegelditega esilaternakoostudele. Seda tüüpi esilaternakoostudele kohaldatakse punktis 3.3 esitatud nõudeid. Kui kaugtule valgusvihu moodustamiseks kasutatakse rohkem kui ühte valgusallikat, kasutatakse maksimaalse valgustatuse (Emax) määramiseks kombineeritud funktsioone.

2.3. Hõõglambi kinnitamiseks ettenähtud detailid tuleb valmistada nii, et hõõglampi on ka pimedas võimalik raskusteta õigesse asendisse paigaldada.

2.4. Veendumaks, et kasutatavatel esilaternatel ei esine fotomeetriliste tööparameetrite ülemääraseid kõrvalekaldeid, tuleb teostada 2. liitele vastavad täiendavad katsed.

2.5. Kui esilaterna hajuti on plastist, tuleb täiendavad katsed teostada vastavalt 3. liite nõuetele.

3. ERINÕUDED

3.1. Hajuti õige asend optilise süsteemi suhtes peab olema selgesti tähistatud ja kasutamise ajal esineva pöörlemise vastu kindlustatud.

3.2. Esilaterna valgusvihuga tagatava valgustatuse kontrollimiseks kasutatakse 1. liites kirjeldatud mõõteekraani ning sileda klaaskolvi ja värvitu hõõglambiga varustatud standardset valgustit (S1 ja/või S2, vt IV lisa).

Standardsed valgusteid tuleb reguleerida nii, et need annavad asjakohase etalonvalgusvoo, mis vastab niisugustele valgustitele ettenähtud väärtustele.

3.3. Lähitule valgusvihk peab moodustama niivõrd terava valgustatud ja valgustamata ala piiri, et selle alusel on praktiliselt võimalik tule täpne reguleerimine. Valgustatud ja valgustamata ala piir peab horisontaalses pikkuses olema vähemalt ± 5° ulatuses võimalikult sirge ja horisontaalne. 1. liite kohaselt reguleeritud esilaternad peavad vastama nimetatud liites esilaternatele kehtestatud tingimustele.

3.4. Valguse jagunemine ei tohi külgsuunas varieeruda nii, et see vähendab head nähtavust.

3.5. Punktis 3.2 ettenähtud ekraani valgustatust tuleb mõõta fotoelemendiga, mille tegelik tajupind on 65 mm küljepikkusega ruudu piires.

4. LISANÕUDED, MIS ESITATAKSE PÄDEVATE AMETIASUTUSTE POOLT VASTAVALT I LISA PUNKTILE 5.1 TEOSTATAVATELE TOODANGU NÕUETELE VASTAVUSE KÕIGILE VÕIMALIKELE KONTROLLIMISTELE

4.1. III piirkonnas paikneval väärtusel võib ebasoodsas suunas esineda järgmine maksimaalne kõrvalekalle:

- 0,3 luksile vastav 20 %

- 0,45 luksile vastav 30 %.

4.2. Kui kaugtule korral paikneb punkt HV samavalgustustihedusjoone 0,75 Emaxmax piirides, kehtib kõikides käesoleva direktiivi 1. liite punktide 4.3 ja 4.4 kohaselt määratletud mõõtepunktides maksimaalsetele väärtustele tolerants +20 % ja minimaalsetele väärtustele tolerants −20 %.

4.3. Valgustatud ja valgustamata ala piiri vertikaalse asendi kuumusest tingitud muutumise kontrollimiseks kohaldatakse järgmist menetlust.

Ühte esilaternanäidist katsetatakse vastavalt 2. liite punktis 2.1 kirjeldatud menetlusele pärast seda, kui näidisele on kolm korda järjest rakendatud 2. liite punktis 2.2.2 kirjeldatud tsüklit.

Esilatern loetakse nõuetele vastavaks, kui r ei ole suurem kui 1,5 mrad.

Kui nimetatud väärtus on suurem kui 1,5 mrad, kuid ei ületa 2,0 mrad, katsetatakse teist esilaternat. Seejärel ei tohi mõlemale näidisele registreeritud absoluutsete väärtuste keskmine ületada 1,5 mrad.

1. liide

Fotomeetrilised katsed

1. Esilaterna reguleerimiseks ettenähtud ekraan tuleb paigutada vähemalt 10 m kaugusele esilaterna ette nii, et joon h-h on horisontaalne. Mõõtmiseks tuleb fotoelement paigutada 25 m kaugusele esilaterna ette, hõõglampi punktiga HV ühendava joone suhtes täisnurga all.

2. Esilatern tuleb külgsuunas joondada nii, et selle kaugtule valgusjaotus on joone v-v suhtes sümmeetriline.

3. Esilatern tuleb vertikaalsuunas reguleerida nii, et selle lähitule valgusvihu valgustatud ja valgustamata ala piir on joonest h-h 250 mm allpool (kaugusel 25 m).

4. Kui esilaternat on reguleeritud vastavalt punktidele 2 ja 3, peavad olema täidetud järgmised, kaugtuledele esitatavatele nõuetele sarnased nõuded:

4.1. kaugtule valguskese ei tohi paikneda joonest h-h rohkem kui 0,6° kõrgemal või allpool.

4.2. kaugtule valgusvihuga tagatav valgustatus peab saavutama oma maksimaalse väärtuse (Emax) valgusvihu kui terviku keskmes ja vähenema külgsuunas;

4.3. kaugtule valgusvihuga tagatav maksimaalne valgustatus (Emax) peab olema minimaalselt 32 luksi;

4.4. kaugtule valgusvihuga tagatav valgustatus peab vastama järgmistele väärtustele:

4.4.1. joonte h-h ja v-v lõikepunkt (HV) peab asetsema samavalgustustihedusjoone piirides, mis vastab 90 %le maksimaalsest valgustatusest.

4.4.2. alates punktist HV horisontaalselt paremale ja vasakule kaugtule valgusvihuga tagatav valgustatus peab kauguseni 1,125 m olema vähemalt 12 luksi ja kauguseni 2,25 m vähemalt 3 luksi.

4.5. Lähitule valgusvihuga tagatav valgustatus peab vastama järgmistele väärtustele:

Kõik punktid joonel h-h ja sellest kõrgemal | ≤ 0,7 lux |

Kõik punktid joonel 50L-50R, välja arvatud 50V 1 [1] | ≥ 1,5 lux |

Punkt 50V | ≥ 3,0 lux |

Kõik punktid joonel 25L-25R | ≥ 3,0 lux |

Kõik punktid IV piirkonnas | ≥ 1,5 lux |

5. MÕÕTE- JA SEADISTUSEKRAAN

(mõõtmed millimeetrites 25 m kaugusel)

+++++ TIFF +++++

2. liide

Töötavate esilaternate fotomeetriliste tööparameetrite püsivuse katse

Käesoleva liite nõuetele vastavus ei ole piisav tingimus plasthajutitega esilaternatele osa tüübikinnituse andmiseks.

Vt III-D lisa 2. liidet.

3. liide

Plasthajutitega valgustitele esitatavad nõuded ja valgustikoostu hajuti- või materjalinäidiste katsetamine

Vt III-D lisa 3. liidet.

4. liide

Mootorratastele ja kolmerattalistele mootorsõidukitele paigaldamiseks ettenähtud, hõõglampidega varustatud ning sümmeetrilist lähi- ja kaugtule valgusvihku andva esilaterna tüübi teatis

+++++ TIFF +++++

5. liide

+++++ TIFF +++++

III-C LISA

MOOTORRATASTE JA KOLMERATTALISTE MOOTORSÕIDUKITE HALOGEEN-HÕÕGLAMPIDE (HS1-LAMPIDEGA) VÕI R2-KLASSI HÕÕGLAMPIDEGA VARUSTATUD NING ASÜMMEETRILIST LÄHI- JA KAUGTULE VALGUSVIHKU ANDVAD ESILATERNAD

1. SEADMETE MÄRGISTUSTELE JA MÄRGISTAMISELE ESITATAVAD TÄIENDAVAD NÕUDED

1.1. Ainult ühe liiklussuunavariandi nõuetele vastavalt konstrueeritud esilaternate (ettenähtud kas parem- või vasakpoolseks liikluseks) hajutil peab olema piirav märgistus sõidupiirkonna kohta, kusjuures riikides, kus liiklussuunavariant on teistsugune kui riigis, mille nõuetele vastavalt esilatern on konstrueeritud, saab märgistust teekasutajate tähelepanu kõrvalejuhtimise vältimiseks kinni katta. Kui sõidupiirkond, milles sõitmisel esilaternat kasutatakse, on laterna konstruktsiooni alusel selgesti arusaadav, ei ole nimetatud märgistus vajalik.

1.2. Nii parem- kui vasakpoolse liikluse nõuetele vastavalt konstrueeritud esilaternatel peab olema märgistus, mille abil on võimalik valgustusseadme kohaleasetamiseks sõidukile või hõõglambi paigaldamiseks peegeldile kindlaks määrata kaks erinevat asendit; nimetatud märgistused koosnevad parempoolsele liiklusele vastava asendi puhul tähtedest "R/D" ja vasakpoolsele liiklusele vastava asendi puhul tähtedest "L/G".

1.3. Esilaternad, mille konstruktsioon välistab lähituleniidi sisselülitumise üheaegselt mõne teise kokkuehitatud valgusallikaga, tuleb märgistada osa tüübikinnitusmärgis sisalduvale, lähitule tähisele järgneva kaldkriipsuga (/).

1.4. Kui esilaternad vastavad ainult vasakpoolse liikluse nõuetele, märgitakse osa tüübikinnitusmärgi alla horisontaalne nool, mis otse eestpoolt vaadatuna osutab paremale, st liikluseks kasutatavale teepoolele.

1.5. Kui valgusti või hõõglambi seadistuse tahtliku muutmise tulemusena vastavad esilaternad nii parem- kui vasakpoolse liikluse nõuetele, märgitakse osa tüübikinnitusmärgi alla horisontaalne kahe teravikuga nool, mille üks teravik osutab vasakule ja teine paremale.

1.6. HS1-hõõglampidega esilaternatel märgitakse osa tüübikinnitusmärgi vastu tähed "MBH".

1.7. Eespool nimetatud märgistused ja tähised peavad olema selgelt loetavad ja püsivad.

1.8. Plasthajutiga esilaternatel peavad punktides 1.2-1.7 ettenähtud tähise lähedal asetsema tähed "PL".

2. ÜLDNÕUDED

2.1. Kõik näidised peavad vastama punktides 3-5 toodud nõuetele.

2.2. Esilaternad tuleb projekteerida ja valmistada nii, et need tavalistes kasutustingimustes ja vaatamata neile mõjuda võivale vibratsioonile jätkavad häireteta töötamist ja säilitavad nendelt käesolevas lisas nõutavad omadused.

2.2.1. Esilaternate paigaldamisel tuleb kasutada seadet, mis võimaldab esilaternate reguleerimist sõidukil vastavalt kohaldatavatele eeskirjadele. Nimetatud seade ei pea olema teineteisega püsivalt ühendatud peegeldist ja hajutist koosneva esilaternakoostu osa juhul, kui niisuguse esilaternakoostu kasutamine piirdub sõidukitega, mille esilaternaid saab reguleerida muul viisil.

Kui kaugtule valgusvihku andev esilatern ja lähitule valgusvihku andev esilatern on ehitatud kokku ühtseks koostuks ja kui mõlemas esilaternas on eraldi hõõglamp, peab reguleerimisseade võimaldama iga üksiku optilise süsteemi asjaomast seadistamist.

2.2.2. Nimetatud nõuded ei kehti siiski püsivalt kokkuehitatud peegelditega esilaternakoostudele. Niisugusel juhul kohaldatakse käesoleva lisa punktis 2 esitatud nõudeid. Kui kaugtule valgusvihk moodustatakse rohkem kui ühe valgusallikaga, peavad valgusallikad valgustatuse maksimaalse võimaliku väärtuse (Emax) saamiseks olema kombineeritud.

2.3. Hõõglambi kinnitamiseks ettenähtud detailid tuleb valmistada nii, et hõõglampi on ka pimedas võimalik raskusteta õigesse asendisse paigaldada.

2.4. Hajuti õige asend optilise süsteemi suhtes peab olema selgesti tähistatud ja kasutamise ajal esineva pöörlemise vastu kindlustatud.

2.5. Kui esilaternad on konstrueeritud nii parem- kui vasakpoolse liikluse nõuetele vastavalt, reguleeritakse valgusti kehtivale liiklussuunavariandile vastavaks kas asjaomase algseadistuse teel sõiduki esmavarustamisel või kasutaja poolt tahtlikult teostatava seadistamise tulemusena. Niisuguseks algseadistuseks või tahtlikuks seadistamiseks võib olla näiteks valgustikoostu pööramine sõiduki suhtes teatava nurga all või hõõglambi pööramine valgustikoostu suhtes teatava nurga all. Kõigil juhtumitel tohib olla ainult kaks võimalikku erinevat seadistusasendit, mis on selgelt määratletud ja mis vastavad kehtivale liiklussuunavariandile (parem- või vasakpoolsele liiklusele) nii, et seadistamine vaheasendisse on muudetud võimatuks. Kui hõõglampi on võimalik seadistada kahte erinevasse asendisse, tuleb hõõglambi peegeldile kinnitamise detailid projekteerida ja valmistada nii, et lampi on võimalik mõlemasse asendisse kinnitada samasuguse täpsusega, kui on nõutav ainult ühe liiklussuunavariandi korral kasutatavalt hõõglambilt. Nimetatud nõude järgimist kontrollitakse visuaalselt ja vajadusel katselise paigaldamisega.

2.6. Veendumaks, et kirjeldatud toiminguga ei kaasne fotomeetriliste tööparameetrite ülemäärast muutumist, tuleb teostada ka 2. liitele vastavad täiendavad katsed.

2.7. Kui esilaterna hajuti on plastist, tuleb teostada täiendavad katsed vastavalt 3. liite nõuetele.

3. VALGUSTATUSELE ESITATAVAD NÕUDED

3.1. Üldnõuded

3.1.1. Esilaternad tuleb projekteerida nii, et sobivate HS1- või R2-hõõglampidega varustatuna annavad laternad valgust, mis ei ole pimestav, kuid on piisav lähituleks, ja tagavad hea valgustatuse kaugtulena.

3.1.2. Esilaterna valgusvihuga tagatava valgustatuse kontrollimiseks tuleb vastavalt 1. liitele paigutada esilaterna ette 25 m kaugusele vertikaalne ekraan.

3.1.3. Esilaternate kontrollimisel tuleb kasutada nimipingele 12 V ettenähtud värvitut võrdlushõõglampi. Esilaterna kontrollimisel tuleb hõõglambi klemmidele rakendatav vool seadistada niisuguseks, et saavutatakse järgmised väärtused:

Klass HS1 | Elektrienergia tarbimine, W | Valgusvoog, lm |

+++++ TIFF +++++

Lähituleniit | 35 | 450 |

+++++ TIFF +++++

Kaugtuleniit | 35 | 700 |

Klass R2 | Elektrienergia tarbimine, W | Valgusvoog, lm |

+++++ TIFF +++++

Lähituleniit | 40 | 450 |

+++++ TIFF +++++

Kaugtuleniit | 45 | 700 |

Esilatern tuleb lugeda nõuetele vastavaks juhul, kui see vastab punktis 3 esitatud nõuetele vähemalt ühe võrdlushõõglambi kasutamisel, mille võib kinnitamiseks esitada koos katsetatava esilaternaga.

3.1.4. HS1- või R2-võrdlushõõglampide sisemised, hõõgniitide asukohta määravad mõõtmed on esitatud IV lisas.

3.1.5. Võrdlushõõglambi klaaskolb peab kujult ja optilistelt omadustelt olema niisugune, et see põhjustab võimalikult vähe valgusjaotusele negatiivset mõju avaldada võivat peegeldust või valguse murdumist.

3.2. Lähitulele esitatavad nõuded

3.2.1. Lähitule valgusvihk peab andma niivõrd terava valgustatud ja valgustamata ala piiri, et seadistust on võimalik nimetatud valgustatud ja valgustamata ala piiri alusel õigesti muuta. Valgustatud ja valgustamata ala piir peab olema horisontaalne sirgjoon selle liiklussuuna vastaspoolel, millele esilatern on ette nähtud. Teisel poolel ei tohi valgustatud ja valgustamata ala piir ületada horisontaalpinna suhtes 45° nurga all kulgevast sirgjoonest HV-H1 ja sirgjoonest h-h 1 % võrra nihkunud sirgjoonest H1-H4 moodustuvat katkendjoont HV-H1 ja H4, või ei tohi valgustatud ja valgustamata ala piir ületada sirgjoont HV-H3, mis moodustab horisontaalpinna suhtes 15° nurga (vt 1. liidet). Valgustatud ja valgustamata ala piir, mis ületab eespool nimetatud nihkumiste kombinatsioonist tulenevalt nii joone HV-H2 kui joone H2-H4, ei ole nõuetele vastav.

3.2.2. Esilatern peab olema reguleeritud vastavalt järgmistele nõuetele:

3.2.2.1. parempoolse liikluse nõuetele vastavaks konstrueeritud esilaternal peab selle poolt moodustatava valgusvihu valgustatud ja valgustamata ala piir olema horisontaalne ekraani vasakul poolel ja vasakpoolse liikluse nõuetele vastavaks konstrueeritud esilaternal peab selle moodustatava valgusvihu valgustatud ja valgustamata ala piir olema horisontaalne ekraani paremal poolel. Seadistusekraan peab olema piisavalt lai, et võimaldada valgustatud ja valgustamata ala piiri kontrollimist mõlemal pool joont v-v vähemalt 5° nurga all;

3.2.2.2. valgustatud ja valgustamata ala piiri horisontaalne osa peab ekraanil paiknema esilaterna fookust läbivast horisontaaltasapinnast 25 cm kõrgemal (vt 1. liidet);

3.2.2.3. valgustatud ja valgustamata ala piiri tipp peab paiknema sirgjoonel v-v. Kui valgusvihk ei moodusta selge nurgaga ("käänakuga") valgustatud ja valgustamata ala piiri, reguleeritakse esilaternat külgsuunas nii, et parempoolse liikluse korral on kõige paremini täidetud punktide 75 R ja 50 R valgustatuse nõuded ja vasakpoolse liikluse korral punktide 75 L ja 50 L valgustatuse nõuded.

3.2.3. Selliselt reguleeritud esilatern peab vastama punktides 3.2.5-3.2.7 ja punktis 3.3 esitatud nõuetele.

3.2.4. Kui eelkirjeldatud viisil reguleeritud esilatern punktides 3.2.5-3.2.7 ja punktis 3.3 esitatud nõuetele ei vasta, võib seadistust muuta, eeldusel, et valgusvihu telg ei nihku külgsuunas rohkem kui 1° võrra (= 44 cm) paremale või vasakule. Ebaõiget seadistamist määrav piirväärtus 1° paremale või vasakule ei ole samastatav ebaõige seadistusega vertikaalsuunas, mida piiravad ainult punktis 3.3 toodud nõuded. Valgustatud ja valgustamata ala piiri horisontaalne osa ei tohi siiski ületada joont h-h. Valgustatud ja valgustamata ala piiri abil teostatava seadistamise lihtsustamiseks on lubatud valgustatud ja valgustamata ala piiri teravamaks muutmiseks esilatern osaliselt kinni katta.

3.2.5. Lähitule valgusvihuga ekraanil tagatav valgustatus peab vastama järgmises tabelis toodud nõuetele:

Punkt mõõteekraanil | Nõutud valgustatus, lx |

Teedel kasutatavate sõidukite esilaternad /parempoolne liiklus | Teedel kasutatavate sõidukite esilaternad /vasakpoolne liiklus |

| | | |

Punkt | B 50 L | Punkt | B 50 R | ≤ 0,3 |

Punkt | B 75 R | Punkt | B 75 L | ≥ 6 |

Punkt | B 50 R | Punkt | B 50 L | ≥ 6 |

Punkt | B 25 L | Punkt | B 25 R | ≥ 1,5 |

Punkt | B 25 R | Punkt | B 25 L | ≥ 1,5 |

Kõik punktid III piirkonnas | ≤ 0,7 |

Kõik punktid IV piirkonnas | ≥ 2 |

Kõik punktid I piirkonnas | ≤ 20 |

3.2.6. Mitte üheski piirkondadest I, II, III ja IV ei tohi esineda nähtavust halvendavaid kõrvalekaldeid külgsuunas.

3.2.7. Nii parem- kui vasakpoolse liikluse nõuetele vastavalt konstrueeritud esilaternad peavad valgustikoostu või hõõglambi kummagi võimaliku asendi suhtes täitma eespool nimetatud eeskirjas ettenähtud ja antud sõidusuunavariandile vastavaid nõudeid.

3.3. Kaugtulele esitatavad nõuded

3.3.1. Kaugtule valgusvihuga ekraanil tagatava valgustatuse mõõtmisel kasutatakse samasuguseid esilaterna seadistusi kui punktides 3.2.5-3.2.7 kirjeldatud mõõtmistel.

3.3.2. Kaugtule valgusvihuga ekraanil tagatav valgustatus peab vastama järgmistele nõuetele.

3.3.2.1. Joonte h-h ja v-v lõikepunkt HV peab asetsema samavalgustustihedusjoone piirides, mis vastab 90 %le maksimaalsest valgustatusest. Maksimaalne väärtus Em peab olema vähemalt 32 lx. Väärtus ei tohi olla üle 240 lx.

3.3.2.2. Alates punktist HV ei tohi valgustatus horisontaalsuunas paremale ja vasakule olla kauguseni 1,125 m alla 16 lx ja kauguseni 2,25 m alla 4 lx.

3.4. Punktides 3.2.5-3.2.7 ja punktis 3.3 ettenähtud ekraani valgustatust tuleb mõõta fotomeetriga, mille tegelik tajupind on 65 mm küljepikkusega ruudu piires.

4. VÕRDLUSESILATERN

Esilatern, mis:

4.1. vastab osa tüübikinnitusele alljärgnevalt esitatud nõuetele;

4.2. omab efektiivset läbimõõtu vähemalt 160 mm;

4.3. tagab võrdlushõõglambiga varustatult erinevates punktides ja piirkondades punktis 3.2.5 määratletud valgustatuse;

4.3.1. mis moodustab maksimaalsetest väärtustest vähemalt 90 % ja

4.3.2. punktis 3.2.5 toodud tabelile vastavatest minimaalsetest väärtustest vähemalt 120 %, loetakse võrdlusesilaternaks.

5. LISANÕUDED, MIS ESITATAKSE PÄDEVATE AMETIASUTUSTE POOLT VASTAVALT I LISA PUNKTILE 5.1 TEOSTATAVATELE TOODANGU NÕUETELE VASTAVUSE KÕIGILE VÕIMALIKELE KONTROLLIMISTELE

5.1. Väärtustel B 50 L (või R) ja III piirkonnas võib kõrvalekalle olla maksimaalselt

—B 50 L (või R): | 0,2 luksile vastav 20 % 0,3 luksile vastav 30 % |

—III piirkond: | 0,3 luksile vastav 20 % luksile vastav 30 % |

5.2. Lähitulede korral saavutatakse käesolevas direktiivis ettenähtud väärtused punktis HV (tolerantsiga 0,2 l x) ja sellega seondatult vähemalt ühes (25 meetri kaugusel oleva) mõõteekraani mingis piirkonnas paiknevas punktis, kui nimetatud piirkond on piiratud ringjoonega, mis on tõmmatud 15 cm raadiusega ümber punktide B 50 L (või R) (tolerantsiga 0,1 lx), 75 R (või L), 50 R (või L), 25 R ja 25 L, samuti IV piirkonna kogu selles osas, mis paikneb joonest 25 R ja 25 L maksimaalselt 22,5 cm kõrgemal.

5.2.1. Kui kaugtule korral paikneb punkt HV samavalgustustihedusjoone 0,75 Emax piirides, kehtib kõikides käesoleva lisa punkti 3.2.5 kohaselt määratletud mõõtepunktides maksimaalsetele väärtustele tolerants +20 % ja minimaalsetele väärtustele tolerants −20 %. Võrdluspunkti ei võeta arvesse.

5.3. Kui eespool kirjeldatud katsete tulemused nõuetele ei vasta, võib esilaterna seadistust muuta eeldusel, et valgusvihu telg ei nihku külgsuunas rohkem kui 1° võrra paremale või vasakule.

5.4. Ilmsete defektidega esilaternaid ei võeta arvesse.

5.5. Võrdluspunkti ei võeta arvesse.

1. liide

Mõõteekraan

ÜHTNE EUROOPA VALGUSVIHK

Esilatern parempoolse liikluse korral [1]

(mõõtmed millimeetrites)

+++++ TIFF +++++

2. liide

Töötavate esilaternate fotomeetriliste tööparameetrite püsivuse katse

Nõuetele vastamine ei ole plasthajutiga esilaternatele osa tüübikinnituse andmiseks piisav tingimus.

Vt III-D lisa 2. liidet.

3. liide

Plasthajutitega valgustitele esitatavad nõuded ja valgustikoostu hajuti- või materjalinäidiste katsetamine

Vt III-D lisa 3. liidet.

4. liide

Mootorratastele ja kolmerattalistele mootorsõidukitele paigaldamiseks ettenähtud, halogeen-hõõglampide (HS1-lampidega) või R2-klassi hõõglampidega varustatud ning asümmeetrilist lähi- ja kaugtule valgusvihku andva esilaterna tüübi teatis

+++++ TIFF +++++

5. liide

+++++ TIFF +++++

III-D LISA

MOOTORRATASTE JA KOLMERATTALISTE MOOTORSÕIDUKITE HS1-LAMPIDEST ERINEVATE HALOGEEN-HÕÕGLAMPIDEGA VARUSTATUD NING ASÜMMEETRILIST LÄHI- JA KAUGTULE VALGUSVIHKU ANDVAD ESILATERNAD

1. SEADMETE MÄRGISTUSTELE JA MÄRGISTAMISELE ESITATAVAD TÄIENDAVAD NÕUDED

1.1. Ainult ühe liiklussuunavariandi nõuetele vastavalt konstrueeritud esilaternate (ettenähtud kas parem- või vasakpoolseks liikluseks) hajutil peab olema piirav märgistus sõidupiirkonna kohta, kusjuures riikides, kus liiklussuunavariant on teistsugune kui riigis, mille nõuetele vastavalt esilatern on konstrueeritud, saab märgistust teekasutajate tähelepanu kõrvalejuhtimise vältimiseks kinni katta. Kui sõidupiirkond, milles sõitmisel esilaternat kasutatakse, on laterna konstruktsioonist selgesti arusaadav, ei ole nimetatud märgistus vajalik.

1.2. Nii parem- kui vasakpoolse liikluse nõuetele vastavalt konstrueeritud esilaternatel peab olema märgistus, mille abil on võimalik valgustussseadme sõidukile kohaleasetamiseks või hõõglambi peegeldile paigaldamiseks kindlaks määrata kaks erinevat asendit; nimetatud märgistused koosnevad parempoolse liikluse asendi puhul tähtedest "R/D" ja vasakpoolse liikluse asendi puhul tähtedest "L/G".

1.3. Esilaternad, mille konstruktsioon välistab lähituleniidi mõne teise kokkuehitatud valgusallikaga üheaegse sisselülitumise, tuleb märgistada osa tüübikinnitusmärgis sisalduvale, lähitule tähisele järgneva kaldkriipsuga (/).

1.4. Kui esilaternad vastavad ainult vasakpoolse liikluse nõuetele, märgitakse osa tüübikinnitusmärgi alla horisontaalne nool, mis otse eestpoolt vaadatuna, osutab paremale, st liikluseks kasutatavale teepoolele.

1.5. Kui valgusti või hõõglambi seadistuse tahtliku muutmise tulemusena vastavad esilaternad nii parem- kui vasakpoolse liikluse nõuetele, märgitakse osa tüübikinnitusmärgi alla horisontaalne kahe teravikuga nool, mille üks teravik osutab vasakule ja teine paremale.

1.6. Täiendav tähis (täiendavad tähised):

1.6.1. ainult vasakpoolses liikluses kasutatavate esilaternatel horisontaalne nool, mille teravik on esilaterna poolt vaadatuna suunatud paremale, st liiklussuuna poole;

1.6.2. esilaternatel, mis optilise elemendi või hõõglambi asjakohaselt reguleeritud asendi tõttu vastavad mõlema liiklussuunavariandi nõuetele, horisontaalne nool teravikuga mõlemas otsas, mis osutavad vastavalt paremale ja vasakule;

1.6.3. esilaternatel, mis vastavad ainult käesolevas direktiivis lähitule valgusvihule esitatavatele nõuetele, tähed "HC";

1.6.4. esilaternatel, mis vastavad ainult käesolevas direktiivis kaugtule valgusvihule esitatavatele nõuetele, tähed "HR";

1.6.5. esilaternatel, mis vastavad käesolevas direktiivis nii lähi- kui kaugtule valgusvihule esitatavatele nõuetele, tähed "HCR";

1.6.6. plasthajutiga esilaternatel punktides 1.6.3-1.6.5 ettenähtud tähiste lähedal tähed "PL".

2. ÜLDNÕUDED

2.1. Kõik näidised peavad vastama punktides 6-8 esitatud nõuetele.

2.2. Esilaternad tuleb valmistada nii, et need tavalistes kasutustingimustes ja vaatamata neile mõjuda võivale vibratsioonile jätkavad häireteta töötamist ja säilitavad oma fotomeetrilised omadused.

2.2.1. Esilaternate paigaldamisel tuleb kasutada seadet, mis võimaldab esilaternate reguleerimist sõidukil vastavalt kohaldatavatele eeskirjadele. Nimetatud seade ei pea olema niisuguse esilaternakoostu osaks, mis koosneb teineteisega püsivalt ühendatud peegeldist ja hajutist, kui nimetatud esilaternakoostu kasutamine piirdub sõidukitega, mille esilaternaid saab reguleerida muul viisil. Kui kaugtule valgusvihku andev esilatern ja lähitulena kasutatav esilatern on ehitatud kokku ühtseks koostuks ja kui mõlemas esilaternas on eraldi hõõglamp, peab reguleerimisseade võimaldama iga üksiku optilise süsteemi asjaomast seadistamist. Nimetatud nõuded ei kehti siiski püsivalt kokkuehitatud peegelditega esilaternakoostudele. Seda tüüpi esilaternakoostudele kohaldatakse punktis 6 esitatud nõudeid.

2.3. Hõõglamp (hõõglampide) peegeldi külge kinnitamise osad peavad olema valmistatud nii, et hõõglambi(d) saab ka pimedas paigaldada ainult õigesse asendisse [1] [2].

Hõõglambipesa mõõtmed peavad vastama CIE väljaande 61-2 järgmistel tehniliste andmete lehtedel toodud näitajatele:

Hõõglambid | Lambipesa | Tehniliste andmete lehed |

H1 | P 14.5s | 7005.46.3 |

H2 | X 5111 | 7005.99.2 |

H3 | PK 22s | 7005.47.1 |

HB3 | P 20d | 7005.31.1 |

HB4 | P 22d | 7005.32.1 |

H7 | PX 26d | 7005.5.1 |

H4 | P43t-38 | 7005.39.2 |

2.4. Nii parem- kui vasakpoolse liikluse nõuetele vastavalt konstrueeritud esilaternatel reguleeritakse valgusti kehtivale liiklussuunavariandile vastavaks kas asjaomase algseadistuse teel sõiduki esmavarustamisel või kasutaja poolt teostatava valikulise seadistamise tulemusena. Niisugune esmane või valikuline reguleerimine seisneb näiteks optilise elemendi sõidukile kinnitamises kindlaksmääratud nurga all või hõõglambi kinnitamises optilise elemendi suhtes kindlaksmääratud nurga all. Kõigil juhtumitel tohib olla ainult kaks võimalikku täpset seadistusasendit, üks parem- ja teine vasakpoolsele liiklusele nii, et kogemata vaheasendisse seadistamine on muudetud konstruktiivselt võimatuks. Kui hõõglambile on ette nähtud kaks erinevat seadistusasendit, peavad hõõglampi peegeldiga ühendavad osad olema konstrueeritud ja valmistatud nii, et hõõglampi saab igasse asendisse asetada samasuguse täpsusega, nagu nõutakse ainult ühepoolses liikluses kasutatavate esilaternate korral. Käesolevas punktis ettenähtud nõuetele vastavust kontrollitakse visuaalselt ning vajaduse korral ka katselise paigaldamise teel.

2.5. Ainult esilaternatel, mis on varustatud ühe hõõgniidiga halogeenlampidega: kordamööda lähi- ja kaugtule valgusvihku andvatel esilaternatel peab esilaternaga kokkuehitatud mehaaniliste, elektromehaaniliste või muude, tulede vahetamiseks ettenähtud seadmete [3] konstruktsioon olema niisugune, et:

2.5.1. seade on piisavalt tugev normaalsetes tingimustes 50000 korda kasutamiseks, ilma et seadmel tekiks vaatamata esineda võivale vibratsioonile kahjustusi;

2.5.2. tööhäire korral on võimalik lähitule automaatne sisselülitamine;

2.5.3. nii lähi- kui kaugtuld võib alati sisse lülitada ilma, et mehhanism kahe asendi vahele kinni jääks;

2.5.4. kasutajal ei ole tavaliste tööriistadega võimalik liikuvate detailide kuju või asendit muuta.

2.6. Veendumaks, et esilaterna kasutamisel ei esine fotomeetriliste parameetrite märkimisväärset muutumist, tuleb teostada täiendavad katsed.

2.7. Kui esilaterna hajuti on plastist, tuleb täiendavad katsed teostada vastavalt 3. liite nõuetele.

3. VALGUSTATUS

3.1. Üldsätted

3.1.1. Esilaternad tuleb valmistada nii, et sobivate H1-, H2-, H3-, HB3-, HB4-, H7- ja/või H4-hõõglampidega varustatuna annavad laternad lähitule korral mittepimestava valguse ja tagavad kaugtule korral hea valgustatuse.

3.1.2. Esilaterna poolt tagatavat valgustatust tuleb kontrollida vertikaalsel ekraanil, mis paigaldatakse esilaterna ette sellest 25 m kaugusele ja selle telje suhtes täisnurga alla (vt 1. liidet).

3.1.3. Esilaternate kontrollimisel tuleb kasutada nimipingele 12 V ettenähtud standardset (standardseid) (võrdlus)hõõglampi (hõõglampe). Esilaterna kontrollimisel tuleb hõõglambi klemmidele rakendatav pinge seadistada niisuguseks, et saavutatakse järgmised väärtused:

Hõõglambid | Mõõtmisel rakendatav orienteeruv toitepinge (V) | Valgusvoog, lm |

H1 | 12 | 1150 |

H2 | 12 | 1300 |

H3 | 12 | 1100 |

HB3 | 12 | 1300 |

HB4 | 12 | 825 |

H7 | 12 | 1100 |

H4 lähituli kaugtuli | 12 12 | 7501250 |

Esilatern loetakse rahuldavaks juhul, kui see vastab fotomeetrilistele nõuetele vähemalt ühe standardse 12 V (võrdlus)hõõglambi kasutamisel, mis võib kuuluda katsetatava esilaterna komplekti.

3.1.4. Standardse 12 V hõõglambi (võrdluslambi) sees hõõgniidi asukohta määravad mõõtmed on esitatud 4. lisas oleval vastaval tehniliste andmete lehel.

3.1.5. Standardse (võrdlus)hõõglambi klaaskolb peab olema niisuguse optilise kuju ja omadustega, et see ei põhjusta valgusjaotusele negatiivset mõju avaldavat peegeldust ega valguse murdumist. Nimetatud nõudele vastavust tuleb kontrollida, mõõtes standardsesse esilaternasse standardse (võrdlus)hõõglambi paigaldamisel saadavat valgusjaotust.

3.2. Lähitulesid käsitlevad sätted

3.2.1. Lähitule valgusvihk peab moodustama niivõrd terava valgustatud ja valgustamata ala piiri nii, et selle abil on võimalik esilaternat seadistada. Valgustatud ja valgustamata ala piir peab olema horisontaalne sirgjoon selle liiklussuuna vastaspoolel, millele esilatern on ette nähtud; teisel poolel ei tohi valgustatud ja valgustamata ala piir ületada horisontaalpinna suhtes 45° nurga all kulgevast sirgjoonest HV-H1 ja sirgjoonest h-h 25 cm kõrgemal paiknevast sirgjoonest H1-H4 moodustuvat katkendjoont H-V, H1-H4 ega horisontaalpinna suhtes nurga 15° moodustavat sirgjoont HV-H3 (vt 1. liidet). Eespool nimetatud võimaluste kombinatsioonist tulenevalt nii joont HV-H2 kui joont H2-H4 ületav valgustamata ala piir ei ole ühelgi juhul nõuetele vastav.

3.2.2. Esilatern peab olema reguleeritud vastavalt järgmistele nõuetele:

3.2.2.1. parempoolseks liikluseks ettenähtud esilaternatel on valgustatud ja valgustamata ala piir horisontaalne ekraani vasakul poolel [4] ning vasakpoolseks liikluseks ettenähtud esilaternatel ekraani paremal poolel;

3.2.2.2. valgustatud ja valgustamata ala piiri horisontaalne osa paikneb joonest h-h 25 cm allpool (vt 1. liidet);

3.2.2.3. valgustatud ja valgustamata ala piiri käänak paikneb joonel v-v [5]

3.2.3. kui tüübikinnitust taotletakse ainult lähitulele [6], peab selliselt paigaldatud esilatern vastama ainult punktides 3.2.5-3.2.7 ja punktis 3.3 esitatud nõuetele.

3.2.4. Kui selliselt paigaldatud esilatern ei vasta punktides 3.2.5-3.2.7 ja punktis 3.3 esitatud nõuetele, võib esilaterna seadistust muuta eeldusel, et valgusvihu telg ei nihku külgsuunas rohkem kui 1° võrra (= 44 cm) paremale või vasakule [7]. Valgustatud ja valgustamata ala piiri abil teostatava reguleerimise võimaldamiseks võib esilatern olla valgustatud ja valgustamata ala piiri teravamaks muutmiseks osaliselt kinni kaetud.

3.2.5. Lähitule valgusvihuga ekraanil tagatav valgustatus peab vastama järgmistele nõuetele:

Punktid mõõteekraanil | Nõutud valgustatus, lx |

Parempoolseks liikluseks ettenähtud esilaternad | Vasakpoolseks liikluseks ettenähtud esilaternad |

| | | |

Punkt | B 50 L | Punkt | B 50 R | ≤ 0,4 |

Punkt | B 75 R | Punkt | B 75 L | ≥ 12 |

Punkt | B 75 L | Punkt | B 75 R | ≤ 12 |

Punkt | B 50 L | Punkt | B 50 R | ≤ 15 |

Punkt | B 50 R | Punkt | B 50 L | ≥ 12 |

Punkt | B 50 V | Punkt | B 50 V | ≥ 6 |

Punkt | B 25 L | Punkt | B 25 R | ≥ 2 |

Punkt | B 25 R | Punkt | B 25 L | ≥ 2 |

Mis tahes punkt III piirkonnas | ≤ 0,7 |

Mis tahes punkt IV piirkonnas | ≥ 3 |

Mis tahes punkt I piirkonnas | ≤ 2 × (E50 R ja E50 L) [8] |

3.2.6. I, II, III ja IV piirkonnas ei tohi olla head nähtavust kahjustavat külgmist valgustatuse muutumist.

3.2.7. IV lisa joonisel C toodud valgustatuse väärtuste kontrollimiseks tuleb mõõta nimetatud joonisele vastavates punktides 1-8 fotomeetrilisi väärtusi; nimetatud väärtused peavad olema järgmiste piirväärtuste piires:

- 0,7 lx ≥ 1, 2, 3, 7 ≥ 0,1 lx,

- 0,7 lx ≥ 4, 5, 6, 8 ≥ 0,2 lx.

3.2.8. Nii parem- kui vasakpoolse liikluse nõuetele vastavalt konstrueeritud esilaternad peavad optilise elemendi või hõõglambi mõlemas seadistusasendis rahuldama vastava liiklussuunavariandi nõudeid.

3.3. Kaugtulesid käsitlevad sätted

3.3.1. Nii kaug- kui lähitulena kasutamiseks konstrueeritud esilaternatel tuleb ekraanil kaugtule valgusvihuga tagatavat valgustatust mõõta esilaterna samasuguse seadistuse korral nagu punktide 3.2.5 kuni 3.2.7 alusel teostatavatel mõõtmistel. Ainult kaugtulena kasutamiseks konstrueeritud esilaternate puhul tuleb esilaternat reguleerida nii, et maksimaalse valgustatuse piirkonna keskpunktiks on joonte h-h ja v-v lõikepunkt. Niisugune esilatern peab vastama ainult punktis 3.3 esitatud nõuetele.

3.3.2. Kaugtule valgusvihuga ekraanil tagatav valgustatus peab vastama järgmistele nõuetele:

3.3.2.1. joonte h-h ja v-v lõikepunkt (HV) peab asetsema samavalgustustihedusjoone piirides, mis vastab 90 %le maksimaalsest valgustatusest. See maksimaalne väärtus (Emax) ei tohi olla alla 48 lx. Maksimaalne väärtus ei tohi mitte mingil juhul olla üle 240 lx. Lisaks ei tohi kombineeritud lähi- ja kaugtule korral maksimaalne väärtus ületada lähitule valgusvihuga punktis 75 R (või 75 L) tagatavat valgustatust rohkem kui 16 korda.

3.3.2.1.1. kaugtule maksimaalne valgustugevus (lmax) väljendatuna tuhandetes kandelates tuleb arvutada järgmise valemiga:

lmax = 0,625 Emax

3.3.2.1.2. nimetatud maksimaalset valgustugevust iseloomustav võrdluspunkt (l'max), millele viidatakse punktis 1.6, tuleb arvutada järgmise valemiga:

l'

=

l

= 0,208 E

saadud väärtus ümardatakse lähima arvuni järgmistest väärtustest: 7,5, 10, 12,5, 17,5, 20, 25, 27,5, 30, 37,5, 40, 45, 50.

3.3.2.2. Alates punktist HV ei tohi valgustatus horisontaalsuunas paremale ja vasakule olla kauguseni 1,125 m alla 24 lx ja kauguseni 2,25 m alla 6 lx.

3.4. Punktides 3.2.5-3.2.7 ja punktis 3.3 ettenähtud ekraanil tagatavat valgustatust tuleb mõõta fotomeetriga, mille tegelik tajupind on 65 mm küljepikkusega ruudu piires.

4. PIMESTAMISE MÕÕTMINE

Esilaterna lähitule valgusvihu poolt põhjustatud pimestamist tuleb mõõta.

5. STANDARDNE ESILATERN

5.1. Esilaternat loetakse standardseks (võrdlusesilaternaks), kui esilatern:

5.1.1. vastab eespool nimetatud nõuetele, mis on vajalikud tüübikinnituse saamiseks;

5.1.2. omab efektiivset läbimõõtu vähemalt 160 mm;

5.1.3. annab standardse hõõglambiga varustatuna punktis 3.2.5 nimetatud erinevates punktides ja erinevates piirkondades valgustatuse, mis moodustab:

5.1.3.1. mitte rohkem kui 90 % maksimaalsetest piirväärtustest ja

5.1.3.2. mitte vähem kui 120 % minimaalsetest piirväärtustest, mis on ette nähtud punktis 3.2.5 esitatud tabelis.

6. LISANÕUDED, MIS ESITATAKSE PÄDEVATE AMETIASUTUSTE POOLT VASTAVALT I LISA PUNKTILE 5.1 TEOSTATAVATELE TOODANGU NÕUETELE VASTAVUSE KÕIGILE VÕIMALIKELE KONTROLLIMISTELE

6.1. Väärtustel B 50 L (või R) ja III piirkonnas võib kõrvalekalle olla maksimaalselt

—B 50 L (või R): | 0,2 luksile vastav 20 % 0,3 luksile vastav 30 % |

—III piirkond: | 0,3 luksile vastav 20 % 0,45 luksile vastav 30 % |

6.2. Lähitulede korral saavutatakse käesolevas direktiivis ettenähtud väärtused punktis HV (tolerantsiga 0,2 lx) ja sellega seondatult vähemalt ühes (25 meetri kaugusel oleva ) mõõteekraani mingis piirkonnas paiknevas punktis, kui nimetatud piirkond on piiratud ringjoonega, mis on tõmmatud 15 cm raadiusega ümber punktide B 50 L (või R) (tolerantsiga 0,1 lx), 75 R (või L), 50 R (või L), 25 R ja 25 L, samuti IV piirkonna kogu selles osas, mis paikneb joonest 25 R-25 L maksimaalselt 22,5 cm kõrgemal.

6.2.1. Kui kaugtule puhul paikneb punkt HV samavalgustustihedusjoone 0,75 Emax piirides, kehtib kõikides käesoleva lisa punkti 3.2.5 kohaselt määratletud mõõtepunktides maksimaalsetele väärtustele tolerants +20 % ja minimaalsetele väärtustele tolerants −20 %; võrdluspunkti ei võeta arvesse.

6.3. Kui eespool kirjeldatud katsete tulemused ei vasta nõuetele, võib esilaterna seadistust muuta eeldusel, et valgusvihu telg ei nihku külgsuunas rohkem kui 1° võrra paremale või vasakule.

6.4. Ilmsete defektidega esilaternaid ei võeta arvesse.

6.5. Võrdluspunkti ei võeta arvesse.

1. liide

Mõõteekraan

Standardne Euroopa valgusvihk

A. Parempoolseks liikluseks ettenähtud esilatern

(mõõtmed millimeetrites)

+++++ TIFF +++++

B. Vasakpoolseks liikluseks ettenähtud esilatern

(mõõtmed millimeetrites)

+++++ TIFF +++++

C. Valgustatuse mõõtepunktid

+++++ TIFF +++++

Märkus:

Joonisel C on kujutatud parempoolse liikluse korral kasutatavaid mõõtepunkte. Vasakpoolse liikluse korral paiknevad punktid 7 ja 8 vastavas kohas joonise parempoolses osas.

2. liide

Töötavate esilaternate fotomeetriliste tööparameetrite püsivuse katse

ESILATERNAKOOSTUDE KATSETAMINE

Kui fotomeetrilised väärtused on käesoleva direktiivi nõuete kohaselt mõõdetud, katsetatakse töötava esilaternakoostu fotomeetriliste tööparameetrite püsivust kaugtuledel punktis Emax ja lähituledel punktides HV, 50 R, B 50 L (või HV, 50 L, B 50 R vasakpoolsele liiklusele ettenähtud tulede korral). "Esilaternakoostu" all mõistetakse valgustikoostu ennast ja seda ümbritsevaid niisuguseid korpuse osi ja lampe, mis võivad avaldada mõju esilaterna soojuskadudele.

1. FOTOMEETRILISTE TÖÖPARAMEETRITE PÜSIVUSE KATSE

Katsed teostatakse kuivas ja tuulevaikses kohas, kus temperatuur on 23 °C ± 5 °C, kinnitades esilaternakoostu alusele, mis vastab laterna õigele paigaldusele sõidukil.

1.1. Puhas esilatern

Esilaternal lastakse töötada 12 tundi, nagu on kirjeldatud punktis 1.1.1, ja kontrollitakse vastavalt punktile 1.1.2.

1.1.1. Katsemenetlus

Esilaternal lastakse töötada ettenähtud kestusele vastava aja jooksul nii, et:

1.1.1.1. a) kui tüübikinnitus tuleb anda ainult ühele valgustusfunktsioonile (lähi- või kaugtulele), lülitatakse vastav hõõgniit ettenähtud ajaks sisse [1],

b) konstruktiivselt kokkuehitatud lähi- ja kaugtule korral (kaksikniidiga hõõglamp või kaks hõõglampi):

- kui taotleja teatab, et esilaternat on ette nähtud kasutada korraga ainult ühe sisselülitatud hõõgniidiga [2], teostatakse katse vastavalt käesolevale tingimusele, aktiveerides [3] järjest iga ettenähtud funktsiooni ajavahemikuks, mis moodustab kestuselt poole punktis 1.1 määratud ajast,

- kõigil teistel juhtudel [4] [5], lastakse esilaternal tsükliliselt töötada, kuni on möödunud ettenähtud ajavahemik:

- 15 minutit, lähituleniit sisse lülitatud

- 5 minutit, kõik hõõgniidid sisse lülitatud;

c) grupeeritud valgustusfunktsioonide korral peavad kõik üksikud funktsioonid olema samaaegselt sisse lülitatud niisuguseks ajavahemikuks, mis on üksikutele valgustusfunktsioonidele ette nähtud a) võttes samuti arvesse konstruktiivselt kokkuehitatud valgustusfunktsioone b) vastavalt valmistaja juhistele.

1.1.1.2. Katsepinge

Pinge tuleb reguleerida niisuguseks, et see annab vähemalt 90 % IV lisas ettenähtud võimsusest. Tarbitav võimsus peab kõikidel juhtudel vastama hõõglambi nimipingele 12 V, välja arvatud juhul, kui tüübikinnituse taotleja nimetab spetsiaalselt, et esilaternat võidakse kasutada teistsugusel pingel. Viimati nimetatud juhul kasutatakse katsel hõõglampi, mille võimsus on suurim võimalik kasutatav võimsus.

1.1.2. Katsetulemused

1.1.2.1. Visuaalne ülevaatus

Kui esilaterna temperatuur on muutunud ümbritseva keskkonna temperatuuriga võrdseks, tuleb esilaterna hajutit ja välimist hajutit (kui viimane on olemas) puhastada puhta niiske lapiga. Seejärel tuleb esilatern visuaalselt üle vaadata; esilaternal või välimisel hajutil (kui viimane on olemas) ei tohi olla märgata moonutusi, deformatsioone, pragunemist ega värvuse muutusi.

1.1.2.2. Fotomeetriline katse

Käesoleva direktiivi nõuete kohaselt tuleb fotomeetrilisi väärtusi kontrollida järgmistes punktides.

Lähitulel:

- 50 R—B 50 L—HV parempoolseks liikluseks konstrueeritud esilaternatel,

- 50 L—B 50 R—HV vasakpoolseks liikluseks konstrueeritud esilaternatel.

Kaugtulel:

- Punktis Emax.

Esilaterna aluse võimaliku kuumusest tingitud deformatsiooni arvessevõtmiseks võib teostada teise reguleerimise (valgustatud ja valgustamata ala piiri asukoha muutumist käsitletakse käesoleva lisa 2. punktis).

Enne katset mõõdetud väärtuste ja fotomeetriliste parameetrite vahel lubatud erinevus on 10 %, kaasa arvatud fotomeetrilise menetluse tolerants.

1.2. Määrdunud esilatern

Pärast esilaterna katsetamist punkti 1.1 kohaselt tuleb esilatern vastavalt punktile 1.2.1 ette valmistada ning lasta laternal üks tund töötada, nagu kirjeldatud punktis 1.1.1, seejärel kontrollida vastavalt punktile 1.1.2.

1.2.1. Esilaterna ettevalmistamine

1.2.1.1. Katsesegu

Esilaternale kantav vee ja saasteaine segu peab koosnema üheksast osast kvartsliivast, mille terasuurus on jaotunud vahemikus 0-100 µm, ühest (massi)osast taimsest söetolmust, mille terasuurus on jaotunud vahemikus 0-100 µm, 0,2 (massi)osast NaCMCst [6] ja sobivast destilleeritud vee kogusest, mille juhtivus on käesoleval katsel kasutamiseks alla 1 mS/m.

Segu ei tohi olla üle 14 päeva vana.

1.2.1.2. Segu pealekandmine esilaternale

Katsesegu tuleb ühtlaselt kanda esilaterna kogu valgust andvale pinnale ja seejärel tuleb segul lasta kuivada. Kirjeldatud menetlust korratakse, kuni valgustatuse väärtused on järgmiste, eespool punktis 1 kirjeldatud tingimustes mõõdetud punktide väärtustega võrreldes 15-20 % langenud:

- Emax kaugtule valgusvihul, kui esilaternat kasutatakse nii kaug- ja lähitulena,

- Emax kaugtule valgusvihul, kui esilaternat kasutatakse ainult kaugtulena.

- 50 R ja 50 V [7] ainult lähitulel, kui esilatern on konstrueeritud parempoolseks liikluseks.

- 50 L ja 50 V ainult lähitulel, kui esilatern on konstrueeritud vasakpoolseks liikluseks.

1.2.1.3. Mõõteseadmed.

Mõõteseadmed peavad vastama seadmetele esilaternate tüübikinnituse andmiseks teostatavates katsetes kasutatavatele seadmetele. Fotomeetriliseks kontrollimiseks kasutatakse standardset hõõglampi (võrdlushõõglampi).

2. VALGUSTATUD JA VALGUSTAMATA ALA PIIRI VERTIKAALASENDI KUUMUSE MÕJUL TOIMUVA MUUTUMISE KATSE

Käesoleva katsega kontrollitakse, ega valgusvihu valgustatud ja valgustamata ala piiri kuumuse mõjul toimuv vertikaalasendist kõrvalenihkumine ei ületa töötavale lähitule esilaternale ettenähtud väärtust.

Vastavalt punktile 1 katsetatud esilaternale teostatakse katse nii, nagu on kirjeldatud punktis 2.1, ilma esilaternat katseseadmelt eemaldamata ega selle asendit katseseadme suhtes muutmata.

2.1. Katse

Katse tuleb teostada kuivas ja tuulevaikses kohas ümbritseva keskkonna temperatuuril 23 °C ± 5 °C.

Seeriatoodanguna valmistatud, vähemalt ühe tunni jooksul vanandatud hõõglampi kasutades lülitatakse esilaterna lähituli sisse, esilaternat katseseadmest eemaldamata ega laterna asendit katseseadme suhtes muutmata. (Käesolevaks katseks reguleeritakse pinge niisuguseks, nagu on ette nähtud punktis 1.1.1.2). 3 minutit (r3) ja 60 minutit (r60) pärast esilaterna sisselülitamist tuleb kontrollida valgustatud ja valgustamata ala piiri horisontaalse osa (joone V-V ja läbi punkti B 50 R kulgeva vertikaaljoone vahel vasakpoolse liikluse korral ja läbi punkti B 50 L kulgeva vertikaaljoone vahel parempoolse liikluse korral) asendit.

Valgustatud ja valgustamata ala piiri asendi kõrvalekallet mõõdetakse eespool kirjeldatud viisil mis tahes meetodil, mis annab piisava täpsuse ja korratavad tulemused.

2.2. Katsetulemused

Δr

=

r3 − r60 (Δr1 ≤ 1,0 mrad).

2.2.1. Kui nimetatud väärtus on siiski suurem kui 1,0 milliradiaani, kuid ei ületa 1,5 milliradiaani 1,5 mrad (1,0 mrad < Δr1 ≤ 1,5 mrad) tuleb katsetada teist esilaternat nii, nagu on kirjeldatud punktis 2.1, olles eelnevalt rakendanud esilaternale vastavalt alljärgnevale kirjeldusele kolm korda järjest tsüklit, mille eesmärgiks on sõidukile õiget paigaldust tagaval alusel asetseva esilaterna mehaaniliste detailide asendi stabiliseerimine:

- lähitule sisselülitatuna hoidmine ühe tunni jooksul (pinge tuleb reguleerida niisuguseks, nagu on ette nähtud punktis 1.1.1.2)

- ühe tunni pikkune seisuperiood.

Esilaterna tüüp loetakse nõuetele vastavaks juhul, kui esimesel näidisel mõõdetud absoluutväärtuste Δr1 ja teisel näidisel mõõdetud absoluutväärtuste Δr11 keskmine väärtus ei ületa 1,0 mrad.

Δr

+ Δr

≤ 1,0 mrad

3. liide

Plasthajutitega valgustitele esitatavad nõuded ja valgustikoostu hajuti- või materjalinäidiste katsetamine

1. ÜLDNÕUDED

1.1. Vastavalt I lisa punktile 2.4 katsetamiseks antud näidised peavad vastama punktides 2.1-2.5 esitatud nõuetele.

1.2. I lisa punkti 2.3 kohaselt katsetatavate plasthajutitega valgustikoostude kaks näidet peavad hajutimaterjali suhtes vastama käesoleva liite punktis 2.6 määratletud nõuetele.

1.3. Plasthajutite näidistele või materjalinäidistele koos peegeldiga, millele hajuti on ette nähtud paigaldada (kui peegeldi on kasutusel) teostatakse tüübikinnituse katsed 3.1 liite tabelis A määratletud kronoloogilises järjekorras.

1.4. Kui valgusti valmistaja suudab tõestada, et toode on alljärgnevates punktides 2.1-2.5 määratletud katsed või mõne muu direktiivi kohaselt vastavad katsed juba läbinud, ei ole nimetatud katseid vaja korrata; kohustuslikud on ainult 3.1 liite tabelis B ettenähtud katsed.

2. KATSED

2.1. Vastupidavus temperatuurimuutustele

2.1.1. Katsed

Kolme uut näidist (hajutit) katsetatakse temperatuuri ja õhu suhtelise niiskuse (RH = relative humidity — suhteline niiskus) muutumise viie tsükli jooksul vastavalt järgmisele programmile:

- 3 tundi temperatuuril 40 °C ± 2 °C ja suhtelisel õhuniiskusel 85 %—95 %,

- 1 tund temperatuuril 23 °C ± 5 °C ja suhtelisel õhuniiskusel 60 %—75 %,

- 15 tundi temperatuuril −30 °C ± 2 °C,

- 1 tund temperatuuril 23 °C ± 5 °C ja suhtelisel õhuniiskusel 60 %—75 %,

- 3 tundi temperatuuril 80 °C ± 2 °C,

- 1 tund temperatuuril 23 °C ± 5 °C ja suhtelisel õhuniiskusel 60 %—75 %.

Enne nimetatud katset tuleb näidiseid hoida vähemalt neli tundi temperatuuril 23 °C ± 5 °C ja suhtelisel õhuniiskusel 60 %—75 %.

Märkus:

Näidiste ühetunnine temperatuuril 23 °C ± 5 °C hoidmine peab sisaldama termilise löögi ärahoidmiseks vajalikku ühelt temperatuurilt teisele ülemineku staadiumi.

2.1.2. Fotomeetrilised mõõtmised

2.1.2.1. Meetod

Enne ja pärast katset tuleb näidistele teostada fotomeetrilised mõõtmised.

Mõõtmised tuleb teostada standardse lambi abil järgmistes punktides:

B 50 L ja B 50 R lähitulel, kui esilaternat kasutatakse kas ainult lähitulena või nii lähi- kui kaugtulena (B 50 R ja B 50 L, kui esilatern on ette nähtud kasutamiseks vasakpoolses liikluses) või B 50 ja B 50 R/L sümmeetrilise lähitule korral.

Emax -lõik kaugtule valgusvihul, kui esilaternat kasutatakse kas ainult kaugtulena või nii lähi- kui kaugtulena;

HV ja Emax piirkond D eesmisel udulaternal.

2.1.2.2. Tulemused

Igal näidisel enne ja pärast katset mõõdetud fotomeetriliste väärtuste kõrvalekalle ei tohi ületada 10 %, kaasa arvatud fotomeetrilise menetluse tolerants.

2.2. Vastupidavus atmosfäärimõjudele ja keemilistele ainetele

2.2.1. Vastupidavus atmosfäärimõjudele

Kolmele uuele näidisele (hajutile või materjalinäidisele) rakendatakse kiirgust allikast, mille energia spektraaljaotus on samasugune kui mustal kehal temperatuuril vahemikus 5500—6000 K. Kiirgusallika ja näidiste vahele asetatakse asjakohased filtrid, et vähendada alla 295 nm ja üle 2500 nm lainepikkusega kiirgust miinimumini. Näidistele rakendatakse energeetilist valgust võimsusega 1200 W/m2 ± 200 W/m2 nii pikaks ajaks, et näidiste poolt saadav valgusenergia vastab väärtusele 4500 MJ/m2 ± 200 MJ/m2. Katseseadmes näidiste tasemele paigutatud mustal paneelil mõõdetud temperatuur peab olema 50 °C ± 5 °C. Ühtlase kiirguse tagamiseks peavad näidised pöörlema ümber kiirgusallika kiirusega, mis jääb vahemikku 1-5 p/min.

Näidistele piserdatakse destilleeritud vett juhtivusega alla 1 mS/m temperatuuril 23 °C ± 5 °C vastavalt järgmistele tsüklitele:

—piserdamine: | — 5 minutit |

—kuivatamine: | — 25 minutit |

2.2.2. Vastupidavus keemilistele ainetele

Pärast punktis 2.2.1 kirjeldatud katset ja punktis 2.2.3.1 kirjeldatud mõõtmisi käsitletakse kolme nimetatud näidist punktis 2.2.2.2 kirjeldatud viisil punktis 2.2.2.1 määratletud seguga.

2.2.2.1. Katsesegu

Katsesegu koosneb 51,5 protsendist n-heptaanist, 12,5 protsendist tolüeenist, 7,5 protsendist etüültetrakloriidist, 12,5 protsendist triklooretüleenist ja 6 protsendist ksüleenist (mahuprotsentides).

2.2.2.2. Katsesegu pealekandmine

Puuvillasest riidest lappi (vastavalt standardile ISO 105) niisutatakse, kuni see on punktis 2.2.2.1 kirjeldatud segust märg ja hõõrutakse 10 minutit vastu näidise välispinda survega 50 N/cm2, mis vastab 14 × 14 mm suurusega katsepinnal jõule 100 N.

Nimetatud kümneminutilise ajavahemiku jooksul niisutatakse lappi seguga uuesti nii, et pealekantava segu koostis on endiselt võrdväärne katsesegu ettenähtud koostisega.

Pealekandmise ajal on pragude tekkimise ärahoidmiseks lubatud näidisele rakendatavat survet kontrollida.

2.2.2.3. Puhastamine

Pärast katsesegu pealekandmist kuivatatakse näidiseid välisõhus ja pestakse seejärel punktis 2.3 ("Vastupidavus puhastusainetele") kirjeldatud seguga temperatuuril 23 °C ± 5 °C.

Seejärel tuleb näidiseid temperatuuril 23 °C ± 5 °C hoolikalt loputada destilleeritud veega, mis ei sisalda üle 0,2 protsendi võõrlisandeid, ja pühkida seejärel pehme lapiga.

2.2.3. Tulemused

2.2.3.1. Pärast atmosfäärimõjudele vastupidavuse katset ei tohi näidiste välispinnas olla pragusid, kriimustusi, mõrasid ega deformatsioone ja valgusülekande muutumise keskmine väärtus

Δt =

T

− T

T

mida on mõõdetud kolmel näidisel vastavalt käesoleva lisa 3.2 liites kirjeldatud menetlusele, ei tohi ületada 0,020 (Δtm ≤ 0,020).

2.2.3.2. Pärast keemilistele ainetele vastupidavuse katset ei tohi näidistel olla keemiliste ainete jälgi, mis võivad põhjustada muutusi valguse hajumises, mille keskhälve

Δd =

T

− T

T

,

mida on mõõdetud kolmel näidisel vastavalt käesoleva lisa 3.2 liites kirjeldatud menetlusele, ei tohi ületada 0,020 (Δdm ≤ 0,020).

2.3. Vastupidavus puhastusainetele ja süsivesinikele

2.3.1. Vastupidavus puhastusainetele

Kolme näidise (hajuti või materjalinäidise) välispinda kuumutatakse temperatuurini 50 °C ± 5 °C ja kastetakse seejärel viieks minutiks segusse, mille temperatuur on 23 °C ± 5 °C ja mis koosneb 99 osast destilleeritud veest (maksimaalse võõrlisandite sisaldusega 0,02 %) ja ühest osast alküülarüülsulfonaadist.

Katse lõpul kuivatatakse näidiseid temperatuuril 50 °C ± 5 °C. Näidiste pinda puhastatakse niiske lapiga.

2.3.2. Vastupidavus süsivesinikele

Seejärel hõõrutakse kolme näidise välispinda ühe minuti jooksul kergelt lapiga, mida on immutatud 70 % n-heptaanist ja 30 % tolüeenist (mahuprotsentides) koosnevas segus, ja kuivavatakse seejärel välisõhus.

2.3.3. Tulemused

Pärast kahe nimetatud katse järjestikust teostamist ei tohi valgusülekande muutumise keskmine väärtus

Δt =

T

− T

T

,

mida on mõõdetud kolmel näidisel vastavalt käesoleva lisa 3.2 liites kirjeldatud menetlusele, ületada 0,010 (Δtm ≤ 0,010).

2.4. Vastupidavus mehaanilisele kulumisele

2.4.1. Mehaanilise kulutamise meetod

Kolme uue näidise (hajuti) välispinnale rakendatakse ühtlase mehaanilise kulutamise katset meetodil, mida on kirjeldatud käesoleva lisa 3.3 liites.

2.4.2. Tulemused

Pärast nimetatud katset mõõdetakse muutusi:

valgusülekandes:

Δt =

T

− T

T

ja valguse hajumises:

Δd =

T

− T

T

vastavalt käesoleva lisa 3.2 liites kirjeldatud menetlusele punktis 2.2.4 määratletud piirkonnas. Kolme näidise keskmine väärtus peab vastama järgmistele tingimustele:

- Δtm ≤ 0,100

- Δdm ≤ 0,050.

2.5. Võimalike pinnakatete nakkekatse

2.5.1. Näidise ettevalmistamine

Hajuti pinnakattesse lõigatakse 20 mm × 20 mm suurusel pinnal žiletitera või nõelaga ruudustik, mille ruutude suurus on ligikaudu 2 mm × 2 mm. Nimetatud žiletiterale või nõelale avaldatav surve peab olema pinnakatte läbilõikamiseks vähemalt piisav.

2.5.2. Katse kirjeldus

Kasutatakse kleeplinti, mille nakkejõud on 2 N/(laiuse cm) ± 20 %, mida mõõdetakse käesoleva lisa 3.4 liites määratletud standardsetes tingimustes. Nimetatud kleeplint, mille laius peab olema vähemalt 25 mm, surutakse vähemalt 5 minutiks vastu punktis 2.5.1 kirjeldatud viisil ettevalmistatud pinda.

Seejärel koormatakse kleeplinti nii, et katsetatava pinna nakkejõu suhtes rakendub vastava pinna suhtes risti mõjuv vastujõud. Selles faasis tõmmatakse kleeplint ühtlase kiirusega 1,5 m/s ± 0,2 m/s pinnalt ära.

2.5.3. Tulemused

Ruudustikuga kaetud piirkonnas ei tohi esineda märgatavaid kahjustusi. Ruutude lõikepunktides või lõigete servades on kahjustused lubatud juhul, kui kahjustatud piirkond ei ületa 15 % ruudustikuga kaetud pindalast.

2.6. Plasthajutiga esilaternakoostu katsetamine

2.6.1. Hajutipinna vastupidavus mehaanilisele kulumisele

2.6.1.1. Katsed

Esilaternahajuti näidisele nr 1 teostatakse eespool punktis 2.4.1 kirjeldatud katse.

2.6.1.2. Tulemused

Pärast katset ei tohi esilaternale teostatud käesoleva direktiivi kohaste fotomeetriliste mõõtmiste tulemused ületada punktidele B 50 L ja HV ettenähtud maksimaalseid väärtusi üle 30 % võrra ega punktile 75 R ettenähtud minimaalset väärtust üle 10 % (vasakpoolseks liikluseks ettenähtud esilaternatel on vastavateks punktideks B 50 R, HV ja 75 L). Sümmeetrilise valgusvihu korral on vastavateks punktideks B 50 ja H.

2.6.2. Võimalike pinnakatete nakkekatse

Esilaternahajuti näidisele nr 2 teostatakse eespool punktis 2.5 kirjeldatud katse.

3. TOODETE NÕUETELE VASTAVUSE KONTROLLIMINE

3.1. Hajutite valmistamiseks kasutatavaid materjale arvestades loetakse valgustiseeriasse kuuluvad esilaternad käesoleva direktiivi nõuetele vastavaks, kui:

3.1.1. Pärast keemilistele ainetele, puhastusainetele ja süsivesinikele vastupidavuse katseid ei esine näidiste välispinnal palja silmaga märgatavaid pragusid, lõhesid ega deformatsioone (vt punkte 2.2.2, 2.3.1 ja 2.3.2);

3.1.2. Pärast punktis 2.6.1.1 kirjeldatud katset jäävad punktis 2.6.1.2 nimetatud mõõtepunktide fotomeetrilised väärtused toodangu nõuetele vastavuse suhtes käesolevas direktiivis ettenähtud piiridesse.

3.2. Kui katsetulemused ei vasta nõuetele, tuleb katseid korrata teise, juhuslikult valitud esilaternanäidisega.

3.1. liide

Tüübikinnituskatsete kronoloogiline järjekord

A. Plastmaterjalide katsetamine (hajutid või materjalinäidised, mis on katsetamiseks esitatud vastavalt I lisa punktile 1.2.4)

Näidised | Hajutid või materjalinäidised | Hajutid |

Näidis nr | Näidis nr |

1 | 2 | 3 | 4 | 5 | 6 | 7 | 8 | 9 | 10 | 11 | 12 | 13 |

1.1.Piiratud fotomeetrilised parameetrid (2.1.2) | | | | | | | | | | × | × | × | |

1.1.1.Temperatuuri muutumine (2.1.1) | | | | | | | | | | × | × | × | |

1.2.Piiratud fotomeetrilised parameetrid (2.1.2) | | | | | | | | | | × | × | × | |

1.2.1.Valgusülekande mõõtmine | × | × | × | × | × | × | × | × | × | | | | |

1.2.2.Valguse hajumise mõõtmine | × | × | × | | | | × | × | × | | | | |

1.3.Atmosfäärimõjud (2.2.1) | × | × | × | | | | | | | | | | |

1.3.1.Valgusülekande mõõtmine | × | × | × | | | | | | | | | | |

1.4.Keemilised ained (2.2.2) | × | × | × | | | | | | | | | | |

1.4.1.Valguse hajumise mõõtmine | × | × | × | | | | | | | | | | |

1.5.Puhastusained (2.3.1) | | | | × | × | × | | | | | | | |

1.6.Süsivesinikud (2.3.2) | | | | × | × | × | | | | | | | |

1.6.1.Valgusülekande mõõtmine | | | | × | × | × | | | | | | | |

1.7.Kulumine (2.4.1) | | | | | | | × | × | × | | | | |

1.7.1.Valgusülekande mõõtmine | | | | | | | × | × | × | | | | |

1.7.2.Valguse hajumise mõõtmine | | | | | | | × | × | × | | | | |

1.8.Nake (2.5) | | | | | | | | | | | | | × |

B. Esilaternakoostude katsetamine (katsetamiseks esitatud vastavalt I lisa punktile 1.2.3)

Katsed | Esilaternakoost |

Näidis nr |

1 | 2 |

2.1.Kulumine (2.6.1.1) | × | |

2.2.Fotomeetrilised parameetrid (2.6.1.2) | × | |

2.3.Nake (2.6.2) | | × |

3.2. liide

Valguse hajumise ja valgusülekande mõõtmise meetod

1. MÕÕTESEADMED (vt joonist)

Kollimaatori K valgusvihku, millel on pool divergentsi

= 17,4 × 10

rd

piiratakse diafragmaga DT, mille ava on 6 mm ja mille vastu asetatakse näidisealus.

Konvergentne akromaatiline hajuti L2, mida on korrigeeritud sfäärilise moonutuse suhtes, ühendab diafragmat DT fotomeetri anduriga R; hajutiläbimõõt L2 peab olema niisugune, et hajuti ei tuhmista näidise poolt hajutatavat valguskoonust, mille ülemine poolnurk moodustab

= 14°

α

= 1°

ja

α

= 12°

.

asetatakse hajuti L2 kujutise fokaaltasandisse.

Diafragma läbipaistmatu keskmine osa on vajalik otsesest valgusallikast saabuva valguse kõrvaldamiseks. Diafragma keskmist osa peab olema võimalik valgusvihust niimoodi eemaldada, et see lähtestub täpselt esialgsesse asendisse.

Vahekaugus L2 DT DT ja hajuti L2 fookuskaugus F2 [1] valitakse nii, et kujutis DT katab täielikult fotomeetri anduri R.

Kui esialgselt langevat valgust väljendatakse tuhandetes ühikutes, peab iga lugemi absoluutne täpsus olema väiksem kui üks ühik.

2. MÕÕTMINE

Võetakse järgmised lugemid:

Lugem | näidisega | DD keskmise osaga | Esitatav hulk |

T1 | ei | ei | Langeva valgusvoo esialgne lugem |

T2 | jah (enne katset) | ei | Uue materjali poolt väljana antav valgusvoog temperatuuril 24 °C |

T3 | jah (pärast katset) | ei | Katsetatud materjali poolt väljana antav valgusvoog temperatuuril 24 °C |

T4 | jah (enne katset) | jah | Uue materjali poolt hajutatud valgusvoog |

T5 | jah (pärast katset) | jah | Katsetatud materjali poolt hajutatud valgusvoog |

+++++ TIFF +++++

3.3. liide

Pihustuskatse meetod

1. KATSESEADMED

1.1. Pihustuspüstol

Kasutatav pihustuspüstol peab olema varustatud 1,3 mm läbimõõduga düüsiga, mis võimaldab vedeliku voolukiirust 0,24 ± 0,02 1/min töörõhul 6,0 bar − 0, + 0,5 bar.

Nimetatud kasutustingimustes moodustuva lehvikukujulise liivajoa poolt kulumisele allutatud pinnal tekkiva mustri läbimõõt peab düüsist 380 mm ± 10 mm kaugusel olema läbimõõduga 170 mm ± 50.

1.2. Katsesegu

Katsesegul on järgmine koostis:

- kvartsliiv, kõvadusega Mohsi skaala järgi 7, terasuurusega 0 kuni 0,2 mm, ligikaudu normaaljaotusega ning nurgateguriga 1,8 kuni 2,

- vesi, karedusega mitte üle 205 g/m3, segus, mis sisaldab 25 g liiva liitri vee kohta

2. KATSE

Valgustihajutite välispinnale lastakse üks kord või rohkem kordi toimida ülalkirjeldatud viisil moodustatud liivajoal. Juga tuleb pihustada katsetatava pinna suhtes ligikaudu risti.

Kulumist kontrollitakse ühe või enama hajutinäidise abil, mis asetatakse võrdlusnäidisena (-näidistena) katsetatava hajuti lähedale. Segu pihustatakse pinnale, kuni valguse hajumise 2. liites kirjeldatud viisil mõõdetud muutumine näidisel või näidistel vastab järgmisele väärtusele:

Δd =

T

− T

T

= 0,0250 ± 0,0025

Kogu katsetatava pinna ühtlase kulumise kontrollimiseks võib kasutada mitut võrdlusnäidist.

3.4. liide

Kleeplindi nakkekatse

1. EESMÄRK

Käesolev meetod võimaldab standardtingimustes määrata kleeplindi lineaarset nakkejõudu klaasplaadi suhtes.

2. PÕHIMÕTE

Jõu mõõtmine, mis on vajalik kleeplindi klaasplaadilt 90° nurga all eemaldamiseks.

3. ÜMBRITSEVA KESKKONNA ETTENÄHTUD TINGIMUSED

Ümbritseva keskkonna temperatuur peab olema 23 °C ± 5 °C ja suhteline õhuniiskus 65 % ± 15 %.

4. KATSETÜKID

Enne katsetamist konditsioneeritakse näidiseks oleva kleeplindi rulli 24 tunni jooksul ümbritseva keskkonna ettenähtud tingimustele (vt eespool punkti 3).

Igast rullist katsetatakse viite 400 mm pikkust katsetükki. Need võetakse rullist pärast rulli kolme pealmise kihi kõrvaldamist.

5. MENETLUS

Katset tuleb teostada punktis 3 määratletud ümbritseva keskkonna tingimustel.

Võetakse viis katsetükki, keerates linti radiaalsuunas lahti kiirusel ca 300 mm/s. Seejärel kinnitatakse katsetükid 15 sekundi jooksul järgmisel viisil:

- lint kinnitatakse klaasplaadile sõrme pideva pikisuunalise hõõruva liigutusega (surumata liiga tugevasti) nii, et lindi ja klaasplaadi vahele ei jää õhumulle,

- klaasplaadile kinnitatud lint jäetakse 10 minutiks ümbritseva keskkonna ettenähtud tingimustesse,

- ligikaudu 25 mm pikkune katsetükk eemaldatakse plaadilt tasapinnas, mis on katsetüki pinnaga risti,

- plaat kinnitatakse ja lindi vaba ots painutatakse 90° all tagasi. Jõudu rakendatakse nii, et lindi ja plaadi eraldusjoon on nimetatud jõu ja plaadi suhtes risti,

- seejärel tõmmatakse linti selle eemaldamiseks kiirusega 300 mm/s ja registreeritakse selleks vajalik jõud.

6. TULEMUSED

Saadud viis väärtust seatakse suuruse järjekorda ja mõõtmistulemuseks võetakse nende keskmine väärtus. Nimetatud väärtust väljendatakse njuutonites lindilaiuse sentimeetri kohta.

4. liide

Mootorratastele ja kolmerattalistele mootorsõidukitele paigaldamiseks ettenähtud, halogeen-hõõglampidega varustatud ning asümmeetrilist lähi- ja kaugtule valgusvihku andva esilaterna tüübi teatis

+++++ TIFF +++++

5. liide

+++++ TIFF +++++

IV LISA

MOPEEDIDE, MOOTORRATASTE JA KOLMERATTALISTE MOOTORSÕIDUKITE TÜÜBIKINNITUST OMAVATES VALGUSTITES KASUTAMISEKS ETTENÄHTUD HÕÕGLAMBID

1. liide | Klassi R2 kuuluvad hõõglambid |

2. liide | Klassi H1 kuuluvad hõõglambid |

3. liide | Klassi H2 kuuluvad hõõglambid |

4. liide | Klassi H3 kuuluvad hõõglambid |

5. liide | Klassi H4 kuuluvad hõõglambid |

6. liide | Klassi HS1 kuuluvad hõõglambid |

7. liide | Klassi HB3 kuuluvad hõõglambid |

8. liide | Klassi HB4 kuuluvad hõõglambid |

9. liide | Klassi H7 kuuluvad hõõglambid |

10. liide | Klassi HS2 kuuluvad hõõglambid |

11. liide | Klassi S1 ja S2 kuuluvad hõõglambid |

12. liide | Klassi S3 kuuluvad hõõglambid |

13. liide | Klassi S4 kuuluvad hõõglambid |

14. liide | Klassi P21W kuuluvad hõõglambid |

15. liide | Klassi P21/5W kuuluvad hõõglambid |

16. liide | Klassi R5W kuuluvad hõõglambid |

17. liide | Klassi R10W kuuluvad hõõglambid |

18. liide | Klassi T4W kuuluvad hõõglambid |

19. liide | Klassi C5W kuuluvad hõõglambid |

20. liide | Klassi C21W kuuluvad hõõglambid |

21. liide | Klassi W3W kuuluvad hõõglambid |

22. liide | Klassi W5W kuuluvad hõõglambid |

23. liide | Hõõglambi tüübikinnitusmärgi kujunduse näide |

24. liide | Lambi hõõgniitide valguskese ja vormid |

1. HÕÕGLAMBI OSA TÜÜBIKINNITUSTAOTLUS

1.1. Direktiivi 92/61/EMÜ artiklile 3 vastavalt esitatud hõõglambi osa tüübikinnitustaotlusele tuleb lisada järgmised andmed:

1.1.1. tüübi määratlemiseks piisavalt detailsed joonised kolmes eksemplaris;

1.1.2. lühike tehniline kirjeldus;

1.1.3. viis näidist igast värvusest, mille kohta taotlus on esitatud.

1.2. Juba tüübikinnitust omavast tüübist ainult margi või kaubanime poolest erineva hõõglambi tüübi korral on piisav, kui esitatakse:

1.2.1. hõõglambi valmistaja poolt koostatud teatis selle kohta, et tüüp on samasugune (välja arvatud margi või kaubanime suhtes) kui tüüp, millele tüübikinnitus on juba antud, ja et see on toodetud sama valmistaja poolt, kusjuures hiljem valmistatud tüüp määratletakse selle tüübikinnitusnumbri alusel;

1.2.2. kaks uut marki või kaubanime kandvat näidist.

2. HÕÕGLAMPIDE MÄRGISTAMISELE JA MÄRGISTUSTELE ESITATAVAD TÄIENDAVAD NÕUDED

2.1. Tüübikinnituse saamiseks esitatud hõõglampide soklil või klaaskolvil (viimati nimetatud juhul ei tohi märgistused valgustusomadusi negatiivselt mõjutada) peavad olema järgmised märgistused;

2.1.1. taotleja tootemark või kaubanimi;

2.1.2. nimipinge;

2.1.3. asjaomase klassi rahvusvaheline märgistus;

2.1.4. nimivõimsus (järjekorras esmane hõõgniit / teisene hõõgniit kahe hõõgniidiga lampidel); nimivõimsust ei ole vaja eraldi ära tuua juhul, kui see on osa asjaomase hõõglambiklassi rahvusvahelisest märgistusest;

2.1.5. piisava suurusega koht tüübikinnitusmärgile.

2.2. Punktis 2.1.5 nimetatud koht peab olema ära näidatud tüübikinnitustaotlusele lisatud joonistel.

2.3. Muid kui punktis 2.1 ettenähtud märgistusi võib lisada eeldusel, et need ei mõjuta valgustusomadusi negatiivselt.

3. HÕÕGLAMBI OSA TÜÜBIKINNITUS

3.1. Kui hõõglambitüübi kõik vastavalt punktile 1.1.3 või punktile 1.2.2 esitatud näidised vastavad käesoleva lisa nõuetele, siis tüübikinnitustaotlus rahuldatakse.

3.2. Direktiivi 92/61/EMÜ artikli 8 nõuetele vastav osa tüübikinnitusmärk tuleb paigaldada punktis 2.1.5 määratletud kohta.

3.3. Tüübikinnitusmärgi kujundusnäide on esitatud käesoleva direktiivi lisa 23. liites.

4. TEHNILISED NÕUDED

4.1. Kehtivad samad tehnilised nõuded, mis on ära toodud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjoni (ECE) eeskirja nr 37 punktides 2.1 ja 3, mida on konsolideeritud järgmise dokumendiga:

- muudatus 2, mis sisaldab 02-seeria ja 03-seeria muudatusi, parandust 2 ja 03-seeria muudatuste täiendusi 1-9.

5. TOODANGU NÕUETELE VASTAVUS

5.1. Hõõglambid, millele on käesoleva lisa kohaselt antud tüübikinnitus, tuleb valmistada nii, et need ühilduvad tüübiga, millele on antud tüübikinnitus, ja vastavad muudele käesoleva lisa vastavate liidete punktides 2.1, 3.2 ja 4 märgistusele esitatavatele nõuetele ja tehnilistele nõuetele.

5.2. Punktis 5.1 esitatud nõuetele vastavuse kinnitamiseks kontrollitakse toodangut vastavalt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjoni (ECE) eeskirja nr 37 punktile 4 ning 6., 7., 8. ja 9. lisale (vt punkti 4.1).

5.3. Käesoleva lisa kohaselt antud tüübikinnituse võib tühistada juhul, kui punktides 5.1 ja 5.2 esitatud nõuded ei ole täidetud või kui hõõglamp, millele on antud tüübikinnitusmärk, ei ole ühilduv tüübikinnitusmärki omava tüübiga.

[1] Võrdlustelg on võrdlustasapinnaga risti ja läbib sokli 45 mm suuruse läbimõõdu keskpunkti. [2] Valguse värvus peab olema valge. [3] Kui hõõglamp on sõidukil tavapärases tööasendis, ei tohi mitte ükski sokli osa anda lähituleniidilt tulevat valgust peegeldades ülessuunatud hajukiirt. 1. liide

R2-klassi hõõglambid

LEHT R2/1

+++++ TIFF +++++

Joonised on mõeldud ainult hõõglambi põhiliste mõõtmete näitlikustamiseks

Elektrilised ja fotomeetrilised parameetrid |

| Normaalhõõglambid | Standardne hõõglamp |

Nimiväärtused | V (volt) | 6 [4] | 12 [4] | 24 [4] | 12 [4] |

W (vatt) | 45 | 40 | 45 | 40 | 55 | 50 | 45 | 40 |

Katsepinge | V (volt) | 6,3 | 13,2 | 28 | 13,2 |

Sihtväärtused | W (vatt) | 53 maks. | 47 maks. | 57 maks. | 51 maks. | 76 maks. | 69 maks. | 52 + 0 % − 10 % | 46 ± 5 % |

Valgusvoog, lm | 720 min. | 570 ± 15 % | 860 min. | 675 ± 15 % | 1000 min. | 860 ± 15 % | | |

Etalonvalgusvoog pingel ca 12 V | 700 | 450 |

LEHT R2/2

Sirmi ja hõõgniitide asend ja mõõtmed

+++++ TIFF +++++

Joonistel kujutatud sirmi ja hõõgniitide konstruktsioon ei ole kohustuslik.

LEHT R2/3

[5]Hõõgniitide ja sirmi asend ning mõõtmed |

Mõõtmed millimeetrites | Tolerants |

| | Normaalhõõglambid | Standardne hõõglamp |

| | 6 V | 12 V | 24 V | 12 V |

A | 0,60 | ± 0,35 | ± 0,15 |

b1/30,0 [6] b1/33,0 | 0,20 b1/30,0 mv [7] | ± 0,35 | ± 0,15 |

b2/30,0 [6] b2/33,0 | 0,20 b2/30,0 mv [7] | ± 0,35 | ± 0,15 |

c/30,0 [6] c/33,0 | 0,50 c/30,0 mv [7] | ± 0,30 | ± 0,15 |

e | 6 V, 12 V 24 V | 28,5 28,8 | ± 0,35 | ± 0,15 |

f | 6 V, 12 V 24 V | 1,8 2,2 | ± 0,40 | ± 0,20 |

g | 0 | ± 0,50 | ± 0,30 |

h/30,0 [6] h/33,0 | 0 h/30,0 mv [7] | ± 0,50 | ± 0,30 |

1/2 (p—q) | 0 | ± 0,60 | ± 0,30 |

lc | 5,5 | ± 1,50 | ± 0,50 |

γ [8] | 15° nimiväärtus | | | | |

Sokkel P45t-41 vastavalt IEC väljaandele 61 (leht 7004-95-4) |

2. liide

H1-klassi hõõglambid

LEHT H1/1

(mõõtmed millimeetrites)

+++++ TIFF +++++

Joonised on mõeldud ainult hõõglambi põhiliste mõõtmete näitlikustamiseks.

LEHT H1/2

Mõõtmed millimeetrites | Tolerantsid |

| | Normaalhõõglambid | Standardne hõõglamp |

| | 6 V | 12 V | 24 V |

b | 0,7 f | | | |

e (5), (9) | 25,0 | 1 | ± 0,15 |

f (5), (9) | 6 V | 4,5 | ± 1,0 | |

12 V | 5,0 | ± 0,5 | + 0,5 0 |

24 V | 5,5 | ± 1,0 | |

g (1) | 0,5 d (7) | ± 0,5 d | ± 0,25 d |

h1 | 0 | (8) | ± 0,20 (4) |

h2 | (8) | ± 0,25 (4) |

ε | 45° | ± 12° | ± 3° |

Sokkel P 14,5s vastavalt IEC väljaandele 61 (leht 7004-46-1) |

ELEKTRILISED JA FOTOMEETRILISED PARAMEETRID |

Nimiväärtused | V (volt) | 6 | 12 | 24 | 12 |

W (vatt) | 55 | 70 | 55 |

Katsepinge | V (volt) | 6,3 | 13,2 | 28,0 | |

Sihtväärtused | W (vatt) | maks. 63 | maks. 68 | maks. 84 | maks. 68 pingel 13,2 V |

Valgusvoog, lm ± % | 1350 | 1550 | 1900 | |

± % | 15 | |

Etalonvalgusvoog esilaterna katsetamiseks: 1150 lm pingel ca 12 V |

LEHT H1/3

() Võrdlustelg on võrdlustasapinnaga risti ja läbib punkti, mis on määratletud numbriga1 tähistatud mõõtmetega.

() Mõlemad voolu sisseviikelektroodid tuleb paigutada klaaskolbi, pikem elektrood hõõgniidist kõrgemale (hõõglamp joonisel kujutatud vaates). Hõõglambi sisemine konstruktsioon peab olema niisugune, et häiriv valguse hajumine ja peegeldused jäävad võimalikult väikesteks, näiteks paigaldades hõõgniidi sirgete osade ümber jahutussärgi.

() Hõõglambi klaaskolvi silindriline osa peab üle pikkuse "f" olema niisugune, et see ei moonuta projitseeruvat hõõgniidi kujutist niisugusel määral, et see avaldab mõju optilistele tulemustele.

() Ekstsentrilisust mõõdetakse ainult hõõglambi horisontaal- ja vertikaalsuunas, nagu joonisel näidatud. Mõõtmised teostatakse punktides, milles võrdlustasapinnale kõige lähemal olevate või sellest kõige kaugemal olevate välimiste otskeerdude projektsioon ületab hõõgniidi telge.

() Hõõglampi vaadeldakse võrdlustelje ja teise soklitihvti keskpunkti poolt määrataval tasapinnal paikneva võrdlustelje suhtes risti.

() Hõõgniidi nihe klaaskolvi telje suhtes mõõdetuna 27,5 mm kaugusel võrdlustasapinnast.

() d: hõõgniidi läbimõõt.

() Kontrollitakse "ruudusüsteemi" abil, vt leht H1/4.

() Hõõgniidi otste all mõeldakse punkte, milles, kui hõõglampi vaadelda eespool reaaluses märkes 5 määratletud suunas, võrdlustasapinnale kõige lähemal olevate või kõige kaugemal olevate välimiste otskeerdude projektsioon ületab võrdlustelge (kaksikkeermikhõõgniite käsitlev spetsiaalne juhend on ettevalmistamisel).

LEHT H1/4

Katseekraanil olevale projektsioonile esitatavad nõuded

Käesoleva katsega määratakse hõõglambi nõuetele vastavus, kontrollides, kas hõõgniit on võrdlustelje ja võrdlustasapinna suhtes õiges asendis.

(mõõtmed millimeetrites)

+++++ TIFF +++++

| a1 | a2 | b1 | b2 | c1 | c2 |

6 V | 1,4 d | 1,9 d | 0,25 | 6 | 3,5 |

12 V | 6 | 4,5 |

24 V | 7 | 4,5 |

d = hõõgniidi läbimõõt.

Lehe H1/1 joonealuse märke 2 kohaselt määratletud hõõgniidi algusots peab asetsema joonte Z1 ja Z2 vahel.

Hõõgniidi asendit kontrollitakse ainult suundades FV ja FV, nagu näidatud lehel H1/1.

Hõõgniit peab tervenisti paiknema näidatud piirides.

3. liide

H2-klassi hõõglambid

LEHT H2/1

(mõõtmed millimeetrites)

+++++ TIFF +++++

Joonised on mõeldud ainult hõõglambi põhiliste mõõtmete näitlikustamiseks.

LEHT H2/2

Mõõtmed millimeetrites | Tolerantsid |

| | Normaalhõõglambid | Standardne hõõglamp |

| | 6 V | 12 V | 24 V |

e (6) | 12,25 | (5) | ± 0,15 |

f (6) | 6 V | 4,5 | ± 1,0 | ± 0,50 |

12 V | 5,5 | |

24 V | |

g (1) (2) | 0,5 d | ± 0,5 d | ± 0,25 d |

h1 (2) | 7,1 | (5) | ± 0,20 |

h2 (4) | (5) | ± 0,25 |

h3 (1) (2) | 0,5 d | (5) | ± 0,20 |

h4 (1) (4) | (5) | ± 0,25 |

Sokkel X 511 vastavalt IEC väljaandele 61 (leht 7004-99-2) |

ELEKTRILISED JA FOTOMEETRILISED PARAMEETRID |

Nimiväärtused | V (volt) | 6 | 12 | 24 | 12 |

W (vatt) | 55 | 70 | 55 |

Katsepinge | V (volt) | 6,3 | 13,2 | 28,0 | |

Sihtväärtused | W (vatt) | maks. 63 | maks. 68 | maks. 84 | maks. 68 pingel 13,2 V |

Valgusvoog, l m ± % | 1300 | 1800 | 2150 | |

15 | |

Etalonvalgusvoog esilaterna katsetamiseks: 1 300 lm pingel ca 12 V. |

LEHT H2/3

() d: hõõgniidi läbimõõt.

() Neid nihkeid tuleb mõõta põiklõikes, mis on klaaskolvi telje suhtes risti ja läbib soklile kõige lähemal olevat hõõgniidi [1].

() Kolm tugipinnale märgitud risti näitavad lambipesas nimetatud tasapinda määratleva kolme ääriku asendit. Nende punktide ümber oleva 3 mm läbimõõduga ringi piires ei tohi esineda nähtavaid deformatsioone hõõglambi kohaleasetamist mõjutavaid sälke.

() Neid nihkeid tuleb mõõta põiklõikes, mis on klaaskolvi telje suhtes risti ja läbib soklile kõige kaugemal olevat hõõgniidi [2] otsa.

() Kontrollitakse "ruudusüsteemi" abil, vt leht H2/4.

() Hõõgniidi otste all mõeldakse punkte, milles, kui hõõglampi vaadelda tähega "D" tähistatud suunas, soklile kõige lähemal olevate või kõige kaugemal olevate välimiste otskeerdude projektsioon ületab joont, mis on joonega ZZ paralleelne ja sellest 7,1 mm kaugusel (kaksikkeermikhõõgniite käsitlev spetsiaalne juhend on ettevalmistamisel).

LEHT H2/4

Katseekraanil olevale projektsioonile esitatavad nõuded

Käesoleva katsega määratakse hõõglambi nõuetele vastavus, kontrollides, kas hõõgniit on võrdlustelgede x-x, y-y ja z-z [3] suhtes õiges asendis.

(mõõtmed millimeetrites)

+++++ TIFF +++++

Vaade suunas D, [4] peab asetsema b1 ja b2 vahel. Hõõgniit peab tervenisti paiknema näidatud piirides.

| 6 V | 12 V | 24 V |

a1 | d + 0,50 | d + 1,0 |

a2 | d + 1,0 |

b1, b2 | 0,25 |

d1 | 7,1 |

d2 | 0,5 d − 0,35 |

h | 6 | 7 |

d = hõõgniidi läbimõõt

4. liide

H3-klassi hõõglambid

LEHT H3/1

(mõõtmed millimeetrites)

+++++ TIFF +++++

Valguse värvus peab olema valge.

LEHT H3/2

Määratlus: soklitaldriku keskpunkt ja võrdlustelg (1)

Hõõgniidi mõõtmed ja tolerantsid standardsetel hõõglampidel, vt leht H3/3

(mõõtmed millimeetrites)

+++++ TIFF +++++

LEHT H3/3

Mõõtmed millimeetrites | Normaalhõõglambid | Standardne hõõglamp |

| | 6 V | 12 V | 24 V |

E | 18,0 (5) | 18,0 |

f (7) | 3,0 min | 4,0 min | 5,0 ± 0,50 |

k | (5) | 0 ± 0,20 |

h1 | | 0 ± 0,15 (6) |

h3 | |

h2 | | 0 ± 0,25 (6) |

h4 | |

Sokkel PK 22s vastavalt IEC väljaandele 61 (leht 7004-47-2) |

ELEKTRILISED JA FOTOMEETRILISED PARAMEETRID |

Nimiväärtused | V (volt) | 6 | 12 | 24 | 12 |

W (vatt) | 55 | 70 | 55 |

Katsepinge | V (volt) | 6,3 | 13,2 | 28,0 | |

Sihtväärtused | W (vatt) | maks. 63 | maks. 68 | maks. 84 | maks. 68 pingel 13,2 V |

Valgusvoog, lm | 1050 | 1450 | 1750 | |

| 1m ± % | 15 | |

Etalonvalgusvoog esilaterna katsetamiseks: 1100 lm pingel ca 12 V. |

LEHT H3/4

() Klaaskolvi jalandi moonutused ei tohi olla märgatavad mitte üheski suunas väljaspool maksimaalselt 80° suurust pimendatud nurka. Sirmid ei tohi tekitada häirivat peegeldust. Võrdlustelje ja iga sirmi tasapinna vaheline nurk ei tohi klaaskolvi poolt mõõdetuna ületada 90°.

() Soklitaldriku keskpunkti suurim lubatud kõrvalekalle võrdlusteljest on joonega Z-Z risti olevas suunas 0,5 mm ja joonega Z-Z paralleelses suunas 0,05 mm.

() Minimaalne pikkus valguskeskmest ("e") kõrgemal, kus klaaskolb peab olema silindriline.

() Mitte ükski vedru ega lambipesa osa ei või toetuda fookustavale rõngale mujal, kui väljaspool katkendjoonega märgitud ristkülikut.

() Nende normaalhõõglampide mõõtmeid tuleb kontrollida "ruudusüsteemi" abil (leht H3/5).

() Standardsetel hõõglampidel mõõdetakse punktid, milles välimiste otskeerdude projektsioon ületab hõõgniidi telge.

() Hõõgniidi esimese ja viimase keeru asukoht määratletakse esimese ja viimase valgust andva keeru vastava väliskülje ja selle tasapinna lõikepunktidena, mis on võrdlustasapinnaga paralleelne ja asetseb sellest 13 millimeetri kaugusel (kaksikkeermikhõõgniite käsitlev spetsiaalne juhend on ettevalmistamisel).

LEHT H3/5

Katseekraanil olevale projektsioonile esitatavad nõuded

Käesoleva katsega määratakse hõõglambi nõuetele vastavus, kontrollides, kas hõõgniit on võrdlustelje ja võrdlustasapinna suhtes õiges asendis.

(mõõtmed millimeetrites)

+++++ TIFF +++++

| a | c | k | g |

6 V | 1,8 d | 1,6 d | 1,0 | 2,0 |

12 V | 2,8 |

24 V | 2,9 |

d = hõõgniidi läbimõõt

Hõõgniit peab tervenisti paiknema näidatud piirides.

Hõõgniidi keskpunkt peab asetsema mõõtme k piirides.

5. liide

H4-klassi hõõglambid

LEHT H4/1

(mõõtmed millimeetrites)

+++++ TIFF +++++

Valguse värvus peab olema valge.

Joonised ei ole kohustuslikud; nende ainsaks ülesandeks on näidata, milliseid mõõtmeid tuleb kontrollida.

Võrdlusandmed | Mõõde | Tolerants |

12 V | 24 V | 12 V | 24 V |

| | + 0,45 | |

e | 28,5 | 29,0 | − 0,25 | ± 0,35 |

p | 28,95 | 29,25 | — | — |

m (1) | maks. 60,0 | — |

n (1) | maks. 34,5 | — |

s (2) | 45,0 | — |

α (3) | maks. 40° | — |

LEHT H4/2

Parameetrid

| | Normaalhõõglambid | Standardsed hõõglambid |

| | | | | |

Nimiväärtused | V (volt) | 12 (4) | 24 (4) | 12 (4) |

W (vatt) | 60 | 55 | 75 | 70 | 60 | 55 |

Katsepinge | V (volt) | 13,2 | 28 | | |

Sihtväärtused | W (vatt) | maks. 75 | maks. 68 | maks. 85 | maks. 80 | maks. 75, 13,2 V | maks. 68, 13,2 V |

Valgusvoog, lm | 1650 | 1000 | 1900 | 1200 | | |

± % | 15 | | |

Etalonvalgusvoog pingel ca 12 V (lm) | 1250 | 750 |

Sokkel P43t-38 vastavalt IEC väljaandele 61 (leht 7004-39-2). |

LEHT H4/3

+++++ TIFF +++++

LEHT H4/4

+++++ TIFF +++++

LEHT H4/5

TÄIENDAVAD SELGITUSED LEHTEDELE H4/3 JA H4/4

Alljärgnevalt toodud mõõtmed on mõõdetud kolmes suunas:

+++++ TIFF +++++

mõõtmetel a, b1, c, d, e, f, lR ja lC;

+++++ TIFF +++++

mõõtmetel g, h, p ja q;

+++++ TIFF +++++

mõõtmel b2.

Mõõtmeid p ja q mõõdetakse tasapinnas, mis on võrdlustasapinnaga paralleelne ja sellest 33 mm kaugusel.

Mõõtmeid b1, b2, c ja h mõõdetakse tasapindades, mis on võrdlustasapinnaga paralleelsed ja sellest 29,5 mm (pingel 24 V töötavatel lampidel 30,0 mm) kaugusel.

Mõõtmeid a ja g mõõdetakse tasapindades, mis on võrdlustasapinnaga paralleelsed ja sellest 26,0 ja 23,5 mm kaugusel.

Märkus:

Mõõtmismeetodi kohta saab teavet IEC väljaande 809 lisast E.

LEHT H4/6

Lehtedel H4/3 ja H4/4 olevatel joonistel viidatud mõõtmete tabel (millimeetrites)

Võrdlusandmed | Mõõde | Tolerantsid |

12 V | 24 V | 12 V | 24 V | Normaalhõõglambid | Standardsed hõõglambid |

12 V | 24 V | 12 V |

a/26 [1] | 0,8 | ± 0,35 | ± 0,2 |

a/23,5 [1] | 0,8 | ± 0,60 | ± 0,2 |

b1/29,5 [1] | 30,0 [1] | 0 | ± 0,30 | ± 0,35 | ± 0,2 |

b1/33 [1] | b1/29,5 mv [2] | 30,0 mv [2] | ± 0,30 | ± 0,35 | ± 0,15 |

b2/29,5 [1] | 30,0 [1] | 0 | ± 0,30 | ± 0,35 | ± 0,2 |

b2/33 [1] | b2/29,5 mv [2] | 30,0 mv [2] | ± 0,30 | ± 0,35 | ± 0,15 |

c/29,5 [1] | 30,0 [1] | 0,6 | 0,75 | ± 0,35 | ± 0,2 |

c/33 [1] | c/29,5 mv [2] | 30,0 mv [2] | ± 0,35 | ± 0,15 |

d | min. 0,1 | — | — |

e (7) | 28,5 | 29,0 | + 0,35 − 0,25 | ± 0,35 | + 0,2 − 0,0 |

f (5) (6) (8) | 1,7 | 2,0 | + 0,50 − 0,30 | ± 0,40 | + 0,3 − 0,1 |

g/26 [1] | 0 | ± 0,5 | ± 0,3 |

g/23,5 [1] | 0 | ± 0,7 | ± 0,3 |

h/29,5 [1] | 30,0 [1] | 0 | ± 0,5 | ± 0,3 |

h/33 [1] | h/29,5 mv [2] | 30,0 mv [2] | ± 0,35 | ± 0,2 |

lR (5) (8) | 4,5 | 5,25 | ± 0,8 | ± 0,4 |

lC (5) (6) | 5,5 | 5,25 | ± 0,5 | ± 0,8 | ± 0,35 |

p/33 [1] | Sõltub sirmi kujust | — | — |

q/33 [1] | p + q2 | ± 0,6 | ± 0,3 |

LEHT H4/7

() "m" ja "n" tähistavad lambi maksimaalseid mõõtmeid

() Lampi peab olema võimalik paigutada võrdlusteljega kontsentrilisse silindrisse läbimõõduga "s", mis on ühest otsast piiratud võrdlustasapinnaga paralleelse ja sellest 20 mm kaugusel oleva tasapinnaga ning teisest otsast poolkeraga, mille raadius ons2.

() Pimendamine peab ulatuma vähemalt klaaskolvi silindrilise osani. Pimendamine peab lisaks ulatuma sisemise sirmi peale, kui viimast vaadeldakse võrdlustelje suhtes risti. Pimendamise abil taotletud mõju võib saavutada ka muul viisil.

() Vasakpoolses veerus toodud väärtused kehtivad kaugtule suhtes. Parempoolses veerus toodud väärtused kehtivad lähitule suhtes.

() Hõõgniitide otskeerud määratletakse esimese ja viimase valguskeeru alusel, mis on põhiliselt õige spiraalse tõusunurga all. Kaksikkeermikhõõgniitidel määratletakse keerud primaarkeermiku katte järgi.

() Lähituleniidil on mõõdetavateks punktideks sirmi külgmise serva ja joonealuses märkes 5 määratletud välimiste otskeerdude lõikepunktid, vaadatuna suunas

+++++ TIFF +++++

.

() "e" tähistab kaugust võrdlustasapinnast lähituleniidi alguseni vastavalt eespool toodud määratlusele.

() Kaugtuleniidil on mõõdetavateks punktideks tasapinnaga HH paralleelse ja sellest 0,8 mm allpool asetseva tasapinna ning joonealuses märkes 5 määratletud otskeerdude lõikepunktid, vaadatuna suunas

+++++ TIFF +++++

.

() Võrdlustelg on joon, mis kulgeb võrdlustasapinnaga risti ja läbib ringjoone, mille läbimõõt on "M", keskpunkti (vt leht H4/1).

() Tasapind VV on tasapind, mis on võrdlustasapinnaga risti ja kulgeb läbi võrdlustelje ning läbi läbimõõduga "M" ringjoone ja võrdlustihvti telje lõikepunkti.

() Tasapind HH on tasapind, mis on risti nii võrdlustasapinnaga kui tasapinnaga VV ja läbib võrdlustelge.

6. liide

HS1-klassi hõõglamp

LEHT HS1/1

(mõõtmed millimeetrites)

+++++ TIFF +++++

Joonised ei ole kohustuslikud; nende ainsaks ülesandeks on näidata, milliseid mõõtmeid tuleb kontrollida.

Võrdlusandmed | Mõõde | Tolerants |

6 V | 12 V | 6 V | 12 V |

o | 28,5 | + 0,45 − 0,25 |

p | 28,95 | — |

m (1) | maks. 60,0 | — |

n (1) | maks. 34,5 | — |

s (2) | 45,0 | — |

α (3) | maks. 40° | — |

LEHT HS1/2

Parameetrid

| Normaalhõõglambid | Standardsed hõõglambid |

Nimiväärtused | V (volt) | 6 (4) | 12 (4) | 12 (4) |

W (vatt) | 35 | 35 | 35 | 35 | 35 | 35 |

Katsepinge | V (volt) | 6,3 | 13,2 | | |

Sihtväärtused | W (vatt) | 35 | 35 | 35 | 35 | 35, 13,2 V | maks. 68, 13,2 V |

± % | 5 | 5 | 5 | 5 | 5 | 5 |

Valgusvoog, lm | 700 | 440 | 825 | 525 | | |

± % | 15 | | |

Etalonvalgusvoog pingel ca 12 V (lm) | 700 | 450 |

Sokkel PX43t-38 vastavalt IEC väljaandele 61 (leht 7004-34-1). |

LEHT HS1/3

Lehtedel HS1/4 ja HS1/5 olevatel joonistel viidatud mõõtmete tabel (millimeetrites)

Võrdlusandmed | Mõõde | Tolerantsid |

6 V | 12 V | 6 V | 12 V | Normaalhõõglambid | Standardsed hõõglambid |

6 V | 12 V | 12 V |

a/26 [1] | 0,8 | ± 0,35 | ± 0,2 |

a/25 [1] | 0,8 | ± 0,55 | ± 0,2 |

b1/29,5 [1] | 0 | ± 0,35 | ± 0,2 |

b1/33 [1] | b1/29,5 mv | ± 0,35 | ± 0,15 |

b2/29,5 [1] | 0 | ± 0,35 | ± 0,2 |

b2/33 [1] | b2/29,5 mv | ± 0,35 | ± 0,15 |

c/29,5 [1] | 0,5 | ± 0,35 | ± 0,2 |

c/31 [1] | c/29,5 mv | ± 0,30 | ± 0,15 |

d | min. 0,1 maks. 1,5 | — | — |

e (7) | 28,5 | + 0,45 − 0,25 | + 0,2 − 0,0 |

f (5) (6) (8) | 1,7 | + 0,50 − 0,30 | + 0,3 − 0,1 |

g/25 [1] | 0 | ± 0,5 | ± 0,3 |

g/25 [1] | 0 | ± 0,7 | ± 0,3 |

h/29,5 [1] | 0 | ± 0,5 | ± 0,3 |

h/31 [1] | h/29,5 | ± 0,30 | ± 0,2 |

lR (5) (8) | 3,5 | 4,0 | ± 0,8 | ± 0,4 |

lC (5) (6) | 3,3 | 4,5 | ± 0,8 | ± 0,35 |

p/33 [1] | Sõltub sirmi kujust | — | — |

q/33 [1] | p + q2 | ± 0,6 | ± 0,3 |

LEHT HS1/4

Hõõgniitide asend [2]

(mõõtmed millimeetrites)

+++++ TIFF +++++

LEHT HS1/5

Sirmi asend [3]

(mõõtmed millimeetrites)

+++++ TIFF +++++

LEHT HS1/6

TÄIENDAVAD SELGITUSED LEHTEDELE HS1/4 JA HS1/5

Alljärgnevalt toodud mõõtmed on mõõdetud kolmes suunas:

+++++ TIFF +++++

mõõtmetel a, b1, c, d, e, f, lR ja lC;

+++++ TIFF +++++

mõõtmetel g, h, p and q;

+++++ TIFF +++++

mõõtmel b2.

Mõõtmeid p ja q mõõdetakse tasapinnas, mis on võrdlustasapinnaga paralleelne ja sellest 33 mm kaugusel.

Mõõtmeid b1 ja b2 mõõdetakse tasapindades, mis on võrdlustasapinnaga paralleelsed ja sellest 29,5 ja 33 mm kaugusel.

Mõõtmeid a ja g mõõdetakse tasapindades, mis on võrdlustasapinnaga paralleelsed ja sellest 25 ja 36 mm kaugusel.

Mõõtmeid c ja h mõõdetakse tasapindades, mis on võrdlustasapinnaga paralleelsed ja sellest 29,5 ja 31 mm kaugusel.

LEHT HS1/7

() "m" ja "n" tähistavad lambi maksimaalseid mõõtmeid.

() Lampi peab olema võimalik paigutada võrdlusteljega kontsentrilisse silindrisse läbimõõduga "s", mis on ühest otsast piiratud võrdlustasapinnaga paralleelse ja sellest 20 mm kaugusel oleva tasapinnaga ning teisest otsast poolkeraga, mille raadius ons2.

() Pimendamine peab ulatuma vähemalt klaaskolvi silindrilise osani. Pimendamine peab lisaks ulatuma sisemise sirmi peale, kui viimast vaadeldakse võrdlustelje suhtes risti. Pimendamise abil taotletud mõju võib saavutada ka muul viisil.

() Vasakpoolses veerus toodud väärtused kehtivad kaugtule suhtes. Parempoolses veerus toodud väärtused kehtivad lähitule suhtes.

() Hõõgniitide otskeerud määratletakse esimese ja viimase valguskeeru alusel, mis on põhiliselt õige spiraalse tõusunurga all. Kaksikkeermikhõõgniitidel määratletakse keerud primaarkeermiku katte järgi.

() Lähituleniidil on mõõdetavateks punktideks sirmi külgmise serva ja joonealuses märkes 5 määratletud välimiste otskeerdude ristumiskohad, vaadatuna suunas

+++++ TIFF +++++

.

() "e" tähistab kaugust võrdlustasapinnast lähituleniidi alguseni vastavalt eespool toodud määratlusele.

() Kaugtuleniidil on mõõdetavateks punktideks tasapinnaga HH paralleelse ja sellest 0,8 mm allpool asetseva tasapinna ning joonealuses märkes 5 määratletud otskeerdude lõikepunktid, vaadatuna suunas

+++++ TIFF +++++

.

() Võrdlustelg on joon, mis kulgeb võrdlustasapinnaga risti ja läbib ringjoone, mille läbimõõt on "M", keskpunkti (vt leht HS1/1).

() Tasapind VV on tasapind, mis on võrdlustasapinnaga risti, kulgeb läbi võrdlustelje ning läbi läbimõõduga "M" ringjoone ja võrdlustihvti telje lõikepunkti.

() Tasapind HH on tasapind, mis on risti nii võrdlustasapinnaga kui tasapinnaga VV ja läbib võrdlustelge.

7. liide

HB33-klassi hõõglamp

LEHT HB3/1

(mõõtmed millimeetrites)

+++++ TIFF +++++

Joonised on mõeldud ainult hõõglambi põhiliste mõõtmete näitlikustamiseks

LEHT HB3/2

11Mõõtmed millimeetrite () | Tolerantsid |

| | Normaalhõõglambid | Standardne hõõglamp |

e (8) (4) | 31,5 | (7) | ± 0,16 |

f (8) (4) | 5,1 | (7) | ± 0,16 |

h1, h2 | 0 | (7) | ± 0,15 (3) |

h3 | 0 | (7) | ± 0,08 (3) |

γ1 (5) | min. 45° | — | — |

γ2 (5) | min. 52° | — | — |

Sokkel P 20d vastavalt IEC väljaandele 61 (leht 7004-31-1) |

ELEKTRILISED JA FOTOMEETRILISED PARAMEETRID |

Nimiväärtused | V (volt) | 12 | 12 |

W (vatt) | 60 | 60 |

Katsepinge | V (volt) | 13,2 | 13,2 |

Sihtväärtused | W (vatt) | maks. 73 | maks. 73 |

Valgusvoog, lm ± % | 1860 | |

12 | |

Etalonvalgusvoog esilaterna katsetamiseks: 1300 lm pingel ca 12 V. |

LEHT HB3/3

() Võrdlustasapind on soklipideme puutepunktidest lambipesas moodustuv pind.

() Võrdlustelg on telg, mis on võrdlustasapinnaga risti ja sokli 17,46 mm läbimõõdu suhtes kontsentriline.

() Ekstsentrilisust mõõdetakse ainult vaatlussuundadest [1] A ja B viisil, nagu on kujutatud lehel HB3/1 oleval joonisel. Mõõtmised teostatakse punktides, milles võrdlustasapinnale kõige lähemal olevate või sellest kõige kaugemal olevate välimiste otskeerdude projektsioon ületab hõõgniidi telge.

() Vaatlussuunaks on suund [2] B, nagu näidatud lehel HB3/1 oleval joonisel.

() Klaaskolvi kontuur peab nurkade γ1 ja γ2 vahelises piirkonnas olema vaba optilistest teljesuunalistest moonutustest. See nõue kehtib klaaskolvi kogu ümbermõõdu suhtes nurkade γ1 ja γ2 vahelises piirkonnas. Valguse värvus peab olema valge.

() Klaaskolb ja pidemed ei tohi ületada katet ega segada hõõglambi lükkamist sokli juhtkiilust mööda. Kate on võrdlustelje suhtes kontsentriline.

() Kontrollitakse "ruudusüsteemi" abil, vt leht HB3/4 [3].

() Hõõgniidi otsteks on punktid, milles, kui vaatlussuund [4] vastab joonealuses märkes 4 määratletule, otskeermete välisserva projektsioon lõikab hõõgniidi telge.

() Kiilusoon on kohustuslik.

() Hõõglampi tuleb mõõtepesas pöörata, kuni võrdlusnukk puudutab lambipesa tasapinda C.

() Mõõtmeid tuleb kontrollida nii, et O-rõngas on eemaldatud.

LEHT HB3/4

Katseekraanil olevale projektsioonile esitatavad nõuded

Käesoleva katsega määratakse hõõglambi nõuetele vastavus, kontrollides, kas hõõgniit on võrdlustelje ja võrdlustasapinna suhtes õiges asendis.

(mõõtmed millimeetrites)

+++++ TIFF +++++

| p | q | r | s | t | u | v |

12 V | 1,3 d | 1,6 d | 3,0 | 2,9 | 0,9 | 0,4 | 0,7 |

d on hõõgniidi läbimõõt

Hõõgniidi asendit kontrollitakse ainult suundades A ja B, nagu näidatud lehel HB3/1.

Lehel HB3/3 märkuses 8 määratletud hõõgniidi algus peab paiknema piirkonnas "B" ja hõõgniidi lõpp piirkonnas "C".

Hõõgniit peab tervenisti paiknema näidatud piirides. Piirkonnale "A" ei kehti mingeid hõõgniidi keskpunkti suhtes esitatavaid nõudeid.

8. liide

HB4-klassi hõõglamp

LEHT HB4/1

(mõõtmed millimeetrites)

+++++ TIFF +++++

Joonised on mõeldud ainult hõõglambi põhiliste mõõtmete näitlikustamiseks

LEHT HB4/2

11Mõõtmed millimeetrite () | Tolerantsid |

| | Normaalhõõglambid | Standardne hõõglamp |

e (4) (9) | 31,5 | (8) | ± 0,16 |

f (4) (9) | 5,1 | (8) | ± 0,16 |

h1, h2 | 0 | (8) | ± 0,15 (3) |

h3 | 0 | (8) | ± 0,08 (3) |

g (4) | 0,75 | ± 0,5 | ± 0,3 |

γ1 (5) | min. 50° | — | — |

γ2 (5) | min. 52° | — | — |

γ3 (7) | 45° | ± 5° | ± 5° |

Sokkel P 22d vastavalt IEC väljaandele 61 (leht 7004-32-1) |

ELEKTRILISED JA FOTOMEETRILISED PARAMEETRID |

Nimiväärtused | V (volt) | 12 | 12 |

W (vatt) | 51 | 51 |

Katsepinge | V (volt) | 13,2 | 13,2 |

Sihtväärtused | W (vatt) | maks. 62 | maks. 62 |

Valgusvoog, lm ± % | 1095 | |

15 | |

Etalonvalgusvoog esilaterna katsetamiseks: 825 lm pingel ca 12 V. |

LEHT HB4/3

() Võrdlustasapind on soklipideme puutepunktidest lambipesas moodustuv pind.

() Võrdlustelg on telg, mis on võrdlustasapinnaga risti ja sokli 19,46 mm läbimõõdu suhtes kontsentriline.

() Ekstsentrilisust mõõdetakse ainult vaatlussuundadest [1] A ja B viisil, nagu on kujutatud lehel HB4/1 oleval joonisel. Mõõtmised teostatakse punktides, milles võrdlustasapinnale kõige lähemal olevate või sellest kõige kaugemal olevate välimiste otskeerdude projektsioon ületab hõõgniidi telge.

() Vaatlussuunaks on suund [2] B, nagu näidatud lehel HB4/1 oleval joonisel.

() Klaaskolvi kontuur peab nurkade γ1 ja γ2 vahelises piirkonnas olema vaba optilistest telje suunas moonutustest. See nõue kehtib klaaskolvi kogu ümbermõõdu suhtes nurkade γ1 ja γ2 vahelises piirkonnas. Valguse värvus peab olema valge.

() Klaaskolb ja pidemed ei tohi ületada katet ega segada hõõglambi lükkamist sokli juhtkiilust mööda. Kate on võrdlustelje suhtes kontsentriline.

() Pimendamine peab ulatuma vähemalt nurgani γ3 ja on vähemalt sama kaugel kui nurgaga γ1 määratletav klaaskolvi moonutusteta osa.

() Kontrollitakse "ruudusüsteemi" abil, vt leht HB4/4 [3].

() Hõõgniidi otsteks on punktid, milles, kui vaatlussuund [4] vastab eespool joonealuses märkes 4 määratletule, otskeermete välisserva projektsioon lõikab hõõgniidi telge.

() Kiilusoon on kohustuslik.

() Hõõglampi tuleb mõõtepesas pöörata, kuni võrdlusnukk puudutab lambipesa tasapinda C.

() Mõõtmeid tuleb kontrollida nii, et O-rõngas on eemaldatud.

LEHT HB4/4

Katseekraanil olevale projektsioonile esitatavad nõuded

Käesoleva katsega määratakse hõõglambi nõuetele vastavus, kontrollides, kas hõõgniit on võrdlustelje ja võrdlustasapinna suhtes õiges asendis.

(mõõtmed millimeetrites)

+++++ TIFF +++++

| p | q | r | s | t | u | v |

12 V | 1,3 d | 1,6 d | 3,0 | 2,9 | 0,9 | 0,4 | 0,7 |

d on hõõgniidi läbimõõt

Hõõgniidi asendit kontrollitakse ainult suundades A ja B, nagu näidatud lehel HB4/1.

Lehel HB4/3 märkuses 9 määratletud hõõgniidi algus peab paiknema piirkonnas "B" ja hõõgniidi lõpp piirkonnas "C".

Hõõgniit peab tervenisti paiknema näidatud piirides. Piirkonnale "A" ei kehti mingeid hõõgniidi keskpunkti suhtes esitatavaid nõudeid.

9. liide

H7-klassi hõõglamp

LEHT H7/1

+++++ TIFF +++++

Joonis 1: Põhijoonis(mõõtmed millimeetrites)

Joonised on mõeldud ainult hõõglambi põhiliste mõõtmete näitlikustamiseks

LEHT H7/2

+++++ TIFF +++++

Nimipinge 12 V |

Mõõtmed millimeetrites | Tolerantsid |

| | Normaalhõõglambid | Standardne hõõglamp |

e (7) | 25,0 | (8) | ± 0,1 |

f (7) | 4,1 | (8) | ± 0,1 |

g (10) | 0,5 | min. | määratlemata |

h1 (9) | 0 | (8) | ± 0,1 |

h2 (9) | 0 | (8) | ± 0,15 |

γ1 (4) | min. 40° | — | — |

γ2 (4) | min. 50° | — | — |

γ3 (5) | min. 30° | — | — |

Sokkel PX 26d vastavalt IEC väljaandele 61 (leht 7004-5-1) |

ELEKTRILISED JA FOTOMEETRILISED PARAMEETRID |

Nimiväärtused | V (volt) | 12 | 12 |

W (vatt) | 55 | 55 |

Katsepinge | V (volt) | 13,2 | 13,2 |

Sihtväärtused | W (vatt) | maks. 58 | maks. 58 |

Valgusvoog, lm | 1500 | |

± % | 10 | |

Etalonvalgusvoog esilaterna katsetamiseks: 1100 lm pingel ca 12 V. |

LEHT H7/3

() Võrdlustasapind määratletakse lambipesa pinnal olevate punktidega, milles asetsevad soklitaldriku kolm tugiäärikut.

() Võrdlustelg on võrdlustasapinnaga risti ja kulgeb läbi kahe ristsirge lõikepunkti, nagu on kujutatud lehel H7/1 oleval joonisel 3.

() Klaaskolb ja pidemed ei tohi ulatuda üle katte, nagu on kujutatud lehel H7/1 oleval joonisel 2. Kate on võrdlustelje suhtes kontsentriline.

() Klaaskolb peab nurkade γ1 ja γ2 vahelises piirkonnas olema optilistest moonutustest vaba. See nõue kehtib klaaskolvi kogu ümbermõõdu suhtes nurkade γ1 ja γ2 vahelises piirkonnas.

() Pimendamine peab ulatuma vähemalt nurgani γ3 ja kogu klaaskolvi ülaosa ümbermõõdul vähemalt kolvi silindrilise osani.

() Hõõglambi sisemine konstruktsioon peab olema niisugune, et valguse häirivat hajumist ja peegeldust esineb horisontaalsuunas vaadatuna ainult hõõgniidi enda kohal. (Vaade

+++++ TIFF +++++

, nagu kujutatud lehel H7/1 oleval joonisel 1). Lehel H7/1 oleval joonisel 5 kujutatud varjutatud piirkonnas ei tohi paikneda muid metallosi peale hõõgniidikeerdude.

() Hõõgniidi otsteks on punktid, milles, kui vaatlussuund vastab lehel H7/1 oleval joonisel 1 kujutatud vaatele

+++++ TIFF +++++

, välimiste otskeermete projektsioon lõikab hõõgniidi telge.

() Kontrollitakse "ruudusüsteemi" abil, leht H7/4.

() Hõõgniidi nihet võrdlustelje suhtes mõõdetakse ainult vaatlussuundades

+++++ TIFF +++++

ja

+++++ TIFF +++++

, nagu on kujutatud lehel H7/1 oleval joonisel 1. Mõõtmised teostatakse punktides, milles võrdlustasapinnale kõige lähemal olevate või sellest kõige kaugemal olevate välimiste otskeerdude projektsioon ületab hõõgniidi telge.

() Hõõgniidi nihet klaaskolvi telje suhtes mõõdetakse kahes, võrdlustasapinnaga paralleelses tasapinnas, milles võrdlustasapinnale kõige lähemal olevate või sellest kõige kaugemal olevate välimiste otskeerdude projektsioon ületab hõõgniidi telge.

() Valguse värvus peab olema valge.

() Märkused hõõgniidi läbimõõdu kohta:

- Läbimõõdule ei kehti mingeid tegelikke piiranguid, kuid sihtväärtus tulevasteks arendusteks on dmaks. = 1,3 mm,

- Ühel valmistajal peab standardse hõõglambi (etalonhõõglambi) ja normaalhõõglambi konstruktiivne läbimõõt olema võrdne.

LEHT H7/4

Katseekraanil olevale projektsioonile esitatavad nõuded

Käesoleva katsega määratakse hõõglambi nõuetele vastavus, kontrollides, kas hõõgniit on võrdlustelje ja võrdlustasapinna suhtes õiges asendis.

(mõõtmed millimeetrites)

+++++ TIFF +++++

| a1 | a2 | b1 | b2 | c1 | c2 |

12 V | d + 0,30 | d + 0,50 | 0,2 | 4,6 | 4,0 |

d on hõõgniidi läbimõõt

Lehe H7/3 joonealuse märke 7 kohaselt määratletud hõõgniidi otsad peavad asetsema joonte Z1 ja Z2 ning joonte Z3 ja Z4 vahel.

Hõõgniidi asendit kontrollitakse ainult suundades

+++++ TIFF +++++

ja

+++++ TIFF +++++

, nagu kujutatud lehel H7/1 oleval joonisel 1.

Hõõgniit peab tervenisti paiknema näidatud piirides.

10. liide

HS2-klassi hõõglamp

LEHT HS2/1

+++++ TIFF +++++

Mõõtmed millimeetrites | Normaalhõõglambid | Standardne hõõglamp |

Minimaalne | Nimiandmed | Maksimaalne |

e | | 11,0 (3) | | 11,0 ± 0,15 |

f (6 V) (6) | 1,5 | 2,5 | 3,5 | 2,5 ± 0,15 |

f (12 V) (6) | 2,0 | 3,0 | 4,0 | |

h1, h2 | | (3) | | 0 ± 0,15 |

α(4) | | | 40 | |

β (5) | − 15° | 90° | + 15° | 90° ± 5° |

γ1 (7) | 15° | | | min. 15° |

γ2 (7) | 40° | | | min. 40° |

Sokkel P × 13,5s vastavalt IEC väljaandele 61 (leht 7004-35-1) |

ELEKTRILISED JA FOTOMEETRILISED PARAMEETRID |

Nimiväärtused | V (volt) (6) | 6 | 12 | 6 |

W (vatt) | 15 | 15 | 15 |

Katsepinge | V (volt) | 6,75 | 13,5 | |

Sihtväärtused | W (vatt) | 15 | 15 | 15,0 6,75 V |

± % | 6 | 6 | 6 |

Valgusvoog, lm | 320 | 320 | |

± % | 15 | 15 | |

Etalonvalgusvoog esilaterna katsetamiseks: 320 lm pingel ca 6,75 V. |

Valguse värvus peab olema valge.

LEHT HS2/2

() Võrdlustelg on võrdlustasapinnaga risti ning läbib võrdlustasapinna ja soklitaldriku telje lõikepunkti.

() Reserveeritakse.

() Kontrollitakse "ruudusüsteemi" abil, vt leht HS2/3.

() Kõik osad, mis võivad valgust varjutada või valgusvihule mõju avaldada, peavad paiknema nurga α piirkonnas.

() Nurk β tähistab tasapinna asendit võrdlussälgu suhtes läbi sisemiste juhtmete.

() Hõõglambi kiire läbipõlemise vältimiseks ei tohi elektrivoolu pinge ületada 6 V hõõglampidel 8,5 V ja 12 V hõõglampidel 15 V.

() Nurkade γ1 ja γ2 väliskülgede vahelises piirkonnas ei tohi klaaskolvis olla optiliselt moonutavaid piirkondi ja klaaskolvi kõverusraadius peab moodustama vähemalt 50 % klaaskolvi tegelikust läbimõõdust.

LEHT HS2/3

Katseekraanil olevale projektsioonile esitatavad nõuded

Käesoleva katsega määratakse hõõglambi nõuetele vastavus, kontrollides, kas hõõgniit on võrdlustelje ja võrdlustasapinna suhtes õiges asendis.

(kõik mõõtmed millimeetrites)

+++++ TIFF +++++

Vaade A + B

| a1 | a2 | b1 | b2 | c1 (6 V) | c1 (12 V) | c2 |

12 V | d + 1,0 | d + 1,4 | 0,25 | 0,25 | 4,0 | 4,5 | 1,75 |

d = hõõgniidi tegelik läbimõõt

Hõõgniit peab tervenisti paiknema näidatud piirides.

Hõõgniidi algus peab asetsema joonte Z1 ja Z2 vahel.

11. liide

S1 ja S2-klassi hõõglambid

LEHT S1/S2/1

(mõõtmed millimeetrites)

+++++ TIFF +++++

Märkus

Tasapind V-V sisaldab võrdlustelge ja nukkide keskjoont.

Tasapind H-H (sirmi normaalasend) on tasapinnaga V-V risti ja sisaldab võrdlustelge.

LEHT S1/S2/2

Klassi S1 ja S2 kuuluvad hõõglambid — mõõtmed

Mõõtmed (millimeetrites) | 5Normaalhõõglambid () | Standardne hõõglamp |

min. | nimiandmed | maks. |

e | 32,35 | 32,70 | 33,05 | 32,7 ± 0,15 |

f | 1,4 | 1,8 | 2,2 | 1,8 ± 0,2 |

l | 4 | 5,5 | 7 | 5,5 ± 0,5 |

c (3) | 0,2 | 0,5 | 0,8 | 0,5 ± 0,15 |

b (3) | − 0,15 | 0,2 | 0,55 | 0,2 ± 0,15 |

a (3) | 0,25 | 0,6 | 0,95 | 0,6 ± 0,15 |

h | − 0,5 | 0 | 0,5 | 0 ± 0,2 |

g | − 0,5 | 0 | 0,5 | 0 ± 0,2 |

β(3) (4) | − 2° 30′ | 0° | 2° 30′ | 0° ± 1° |

Sokkel BA 20d vastavalt IEC väljaandele 61 (leht 7004-12-5) |

LEHT S1/S2/3

ELEKTRILISED JA FOTOMEETRILISED PARAMEETRID

S1-klassi hõõglamp

| 5Normaalhõõglambid () | Standardne hõõglamp | |

Nimiväärtused | V (volt) | 6 | 12 | 6 | |

W (vatt) | 25 | 25 | 25 | 25 | 25 | 25 | |

Katsepinge | V (volt) | 6,75 | 13,5 | — | |

Sihtväärtused | W (vatt) | 25 | 25 | 25 | 25 | 25 | 25 | |

| | | | | pingel 6,75 V | |

± % | 5 | 5 | 5 | |

Valgusvoog, lm | 435 | 315 | 435 | 315 | — | |

± % | | 20 | 20 | — |

Etalonvalgusvoog esilaterna katsetamiseks: 398 lm ja 284 lm pingel ca 6 V | |

S2-klassi hõõglamp

| 5Normaalhõõglambid () | Standardne hõõglamp | |

Nimiväärtused | V (volt) | 6 | 12 | 12 | |

W (vatt) | 35 | 35 | 35 | 35 | 35 | 35 | |

Katsepinge | V (volt) | 6,3 | 13,5 | — | |

Sihtväärtused | W (vatt) | 35 | 35 | 35 | 35 | 35 | 35 | |

| | | | | pingel 13,5 V | |

± % | 5 | 5 | 5 | |

Valgusvoog, lm | 650 | 465 | 650 | 465 | — | |

± % | | 20 | 20 | — |

Etalonvalgusvoog esilaterna katsetamiseks: 568 lm ja 426 lm pingel ca 12 V | |

Märkused

() Valguse värvus peab olema valge.

() Võrdlustasapind on võrdlusteljega risti ja puudutab 4,5 mm laiuse nuki pealispinda.

() Mõõtmed a, b, c ja β kehtivad tasapinnale, mis on võrdlustasapinna suhtes paralleelne ja lõikab sirmi mõlemat serva kaugusel e + 1,5 mm.

() Sirmi tasapinna asendi lubatud nurgahälve normaalasendi suhtes.

() Tüübikinnitusnõuded. Tootmise nõuetele vastavuse tüübikinnitusnõuded on väljatöötamisel.

12. liide

S3-klassi hõõglambid

LEHT S3/1

(mõõtmed millimeetrites)

+++++ TIFF +++++

Mõõtmed (millimeetrites) | Normaalhõõglambid | Standardne hõõglamp |

min. | nimiandmed | maks. |

e (2) | 19,0 | 19,5 | 20,0 | 19,5 ± 0,25 |

f (6 V) | | | 3,0 | 2,5 ± 0,5 |

f (12 V) | | | 4,0 | |

d1, d2 (3) | − 0,5 | 0 | + 0,5 | ± 0,3 |

Sokkel P26s vastavalt IEC väljaandele 61 (leht 7004-36-1) |

ELEKTRILISED JA FOTOMEETRILISED PARAMEETRID

| | | |

| |

Nimiväärtused | V (volt) | 6 | 12 | 6 |

W (vatt) | 15 | 15 |

Katsepinge | V (volt) | 6,75 | 13,5 | — |

Sihtväärtused | W (vatt) | 15 | 15 pingel 6,75 V |

± % | 6 | 6 |

Valgusvoog, lm | 240 | — |

± % | 15 | — |

Etalonvalgusvoog esilaterna katsetamiseks: 240 lm pingel 6,75 V |

Märkused

() Valguse värvus peab olema valge.

() Vahekaugus valgusraskuskeskme suhtes.

() Hõõgniidi telje kõrvalekalle külgsuunas võrdlustelje suhtes. Piisab, kui kõrvalekallet kontrollida kahel teineteise suhtes risti asetseval tasapinnal.

13. liide

S4-klassi hõõglamp

LEHT S4/1

(mõõtmed millimeetrites)

+++++ TIFF +++++

Märkused

Tasapind VV sisaldab võrdlustelge ja võrdlustihvti keskjoont.

Tasapind HH sisaldab võrdlustelge ja on tasapinna VV suhtes risti.

Tasapinna SS sihtasendiks läbi sirmi servade on tasapinnaga HH paralleelne asend.

LEHT S4/2

Mopeedi esilaterna S4-klassi hõõglamp

Mõõtmed (millimeetrites) | Normaalhõõglambid | Standardne hõõglamp |

| | min. | nimiandmed | maks. | | |

| | | |

| |

e | 33,25 | 33,6 | 33,95 | 33,6 ± 0,15 |

f | 1,45 | 1,8 | 2,15 | 1,8 ± 0,2 |

lC, lR | 2,5 | 3,5 | 4,5 | 3,5 ± 0,5 |

c (2) | 0,05 | 0,4 | 0,75 | 0,4 ± 0,15 |

b (2) | − 0,15 | 0,2 | 0,55 | 0,2 ± 0,15 |

a (2) | 0,25 | 0,6 | 0,95 | 0,6 ± 0,15 |

h | − 0,5 | 0 | 0,5 | 0 ± 0,2 |

g | − 0,5 | 0 | 0,5 | 0 ± 0,2 |

β (2) (5) | − 2° 30′ | 0 | 2° 30′ | 0 ± 1° |

BAX 15d (1) |

ELEKTRILISED JA FOTOMEETRILISED PARAMEETRID |

Nimiväärtused | V (volt) | 6 | 12 | 6 |

Nimivõimsus (6) | W (vatt) | 15 | 15 | 15 | 15 | 15 | 15 |

Katsepinge | V (volt) | 6,75 | 13,5 | | |

Sihtvõimsus (6) | W (vatt) | 15 | 15 | 15 | 15 | 15 | 15 |

| | | | | | (pingel 6,75 V) |

Tolerants | ± % | 6 | 6 | 6 |

Sihtväärtused | Valgusvoog, lm (4) (6) | 180 | 125 | 190 | 180 | 125 | 190 | | |

min. | min. | maks. | min. | min. | maks. | | |

Etalonvalgusvoog: 240 lm (kaugtulel), 160 lm (lähitulel) pingel ca 6 V (4) |

LEHT S4/3

Märkused

() Sokkel vastavalt IEC väljaandele 61 on ettevalmistamisel.

() Mõõtmed a, b, c ja β kehtivad tasapinnale, mis on võrdlustasapinna suhtes paralleelne ja lõikab sirmi mõlemat serva kaugusel e + 1,5 mm.

() Võrdlustasapind on võrdlusteljega risti ja puudutab 2 mm pikkuse nuki pealispinda.

() Valguse värvus peab olema valge.

() Tasapinna lubatud kõrvalekalle läbi sirmiservade võrreldes sihtasendiga.

() Vasakpoolses veerus olevad andmed kehtivad kaugtuleniidile ja parempoolses veerus olevad andmed lähituleniidile.

14. liide

P21W-klassi hõõglamp

LEHT P21W/1

+++++ TIFF +++++

Mõõtmed (millimeetrites) | Normaalhõõglambid | Standardne hõõglamp |

| | min. | nimiandmed | maks. |

e | | 31,8 [1] | | 31,8 ± 0,3 |

f | 12 V | 5,5 | 6,0 | 7,0 | 6,0 ± 0,5 |

6, 24 V [4] | | | 7,0 | |

β | 75° | 90° | 105° | 90° ± 5° |

Kõrvalekalle külgsuunas [1] | | | [3] | maks. 0,3 |

Sokkel BA 15s vastavalt IEC väljaandele 61 (leht 7004-11A-7) [2] |

ELEKTRILISED JA FOTOMEETRILISED PARAMEETRID |

Nimiväärtused | V (volt) | 6 | 12 | 24 | 12 |

W (vatt) | 21 | 21 |

Katsepinge | V (volt) | 6,75 | 13,5 | 28,0 | |

Sihtväärtused | W (vatt) | 26 | 25 | 28 | 25 pingel 13,5 V |

± % | 6 | 6 |

Valgusvoog, lm | 460 | |

± % | 15 | |

Etalonvalgusvoog: 460 lm pingel ca 13,5 V |

Valguse värvus peab olema valge.

LEHT P21W/2

Katseekraanil olevale projektsioonile esitatavad nõuded

Käesoleva katsega määratakse hõõglambi nõuetele vastavus, kontrollides, kas hõõgniit on võrdlustelje ja võrdlustasapinna suhtes õiges asendis ja kas selle telg on tihvtide keskpunkte ja võrdlustelge läbiva tasapinna suhtes risti, ± 15°.

(mõõtmed millimeetrites)

+++++ TIFF +++++

võrdlussuurus | a | b | h | k |

mõõde | 3,5 | 3,0 | 9,0 | 1,0 |

Katsemenetlus ja nõuded

1. Lamp asetatakse pessa, mida on võimalik pöörata ümber oma telje ja milles on kas kalibreeritud skaala või fikseeritud astmed vastavalt nurganihke tolerantsipiiridele, st ± 15°. Seejärel pööratakse lambipesa nii, et hõõgniidi otsvaade on näha ekraanil, millele hõõgniidi kujutist projitseeritakse. Hõõgniidi otsvaade peab olema näha nurganihke tolerantsipiiride vahemikus (± 15°).

2. Külgvaade

Kui lamp on asetatud sokliga allapoole, võrdlustelg on vertikaalne ja hõõgniiti vaadeldakse tagantpoolt, paikneb hõõgniidi projektsioon tervenisti kõrgusega "a" ja laiusega "b" ristküliku piirides nii, et ristküliku keskpunkt asub hõõgniidi keskpunkti teoreetilises asukohas.

3. Eestvaade

Kui lamp on asetatud sokliga allapoole, võrdlustelg on vertikaalne ja hõõgniiti vaadeldakse hõõgniidi telje suhtes täisnurga all olevas suunas:

3.1. hõõgniidi projektsioon peab paiknema tervenisti kõrgusega "a" ja laiusega "b" ristküliku piires nii, et ristküliku keskpunkt on hõõgniidi keskpunkti teoreetilises asukohas; ja

3.2. hõõgniidi keskpunkt ei tohi olla nihkunud võrdlusteljest kaugemale kui kaugusele "k".

15. liide

P21/5W-klassi hõõglamp

LEHT P21/5W/1

+++++ TIFF +++++

Mõõtmed (millimeetrites) | Normaalhõõglambid | Standardne hõõglamp |

| | min. | nimiandmed | maks. |

| | | | | |

e | | | 31,8 [1] | | | 31,8 ± 0,3 |

f | | | | | 7,0 [1] | 7,0 − 0 − 2 |

Kõrvalekalle külgsuunas | | | | | [1] | maks. 0,3 [2] |

x, y | [1] | 2,8 ± 0,3 |

β | 75° [1] | 90° | 105° [1] | 90° ± 5° |

Sokkel BAY 15d vastavalt IEC väljaandele 61 (leht 7004-11B-5) |

ELEKTRILISED JA FOTOMEETRILISED PARAMEETRID |

Nimiväärtused | V (volt) | 6 | 12 | 24 [3] | 12 |

W (vatt) | 21 | 5 | 21 | 5 | 21 | 5 | 21/5 |

Katsepinge | V (volt) | 6,75 | 13,5 | 28,0 | |

Sihtväärtused | W (vatt) | 26 | 6 | 25 | 6 | 28 | 10 | 25 ja 6 pingel 13,5 V |

± % | 6 | 10 | 6 | 10 | 6 | 10 | 6 ja 10 |

Valgusvoog, lm | 440 | 35 | 440 | 35 | 440 | 40 | |

± % | 15 | 20 | 15 | 20 | 15 | 20 | |

Etalonvalgusvoog esilaterna katsetamiseks: 440 lm ja 35 lm pingel ca 13,5 V |

Valguse värvus peab olema valge.

LEHT P21/5W/2

Katseekraanil olevale projektsioonile esitatavad nõuded

Käesoleva katsega määratakse hõõglambi nõuetele vastavus, kontrollides

a) põhihõõgniidi (suure võimsusega hõõgniidi) õiget asukohta võrdlustelje ja võrdlustasapinna suhtes, samuti hõõgniidi telje täisnurga all olekut tihvtide keskpunktide kaudu kulgeva tasapinna ja võrdustelje suhtes, kõrvalekaldega ± 15°; ja

b) täiendava hõõgniidi (väikese võimsusega hõõgniidi) õiget asendit põhihõõgniidi (suure võimsusega hõõgniidi) suhtes

kas hõõglamp vastab nõuetele.

Katsemenetlus ja nõuded

1. Lamp asetatakse pessa, mida on võimalik oma telje ümber pöörata ja milles on kas kalibreeritud skaala või fikseeritud astmed vastavalt nurganihke tolerantsipiiridele, st ± 15°. Seejärel pööratakse lambipesa nii, et põhihõõgniidi (suure võimsusega hõõgniidi) otsvaade on näha ekraanil, millele hõõgniidi kujutist projitseeritakse. Põhihõõgniidi (suure võimsusega hõõgniidi) otsvaade peab olema näha nurganihke tolerantsipiiride vahemikus (± 15°).

2. Külgvaade

Kui lamp on asetatud sokliga allapoole nii, et võrdlustelg on vertikaalne ja põhihõõgniiti (suure võimsusega hõõgniiti) vaadeldakse otsa poolt:

2.1. põhihõõgniidi (suure võimsusega hõõgniidi) projektsioon paikneb tervenisti kõrgusega "a" ja laiusega "b" ristküliku piires nii, et ristküliku keskpunkt on hõõgniidi keskpunkti teoreetilises asukohas;

2.2. täiendava hõõgniidi (väikese võimsusega hõõgniidi) projektsioon asetseb tervenisti:

2.2.1. ristküliku piires, mille laius on "c" ja kõrgus "d" ning mille keskpunkt on põhihõõgniidi (suure võimsusega hõõgniidi) teoreetilisest asukohast paremal kaugusel "v" ja kõrgemal kaugusel "u";

2.2.2. kõrgemal sirgest, mis puudutab põhihõõgniidi (suure võimsusega hõõgniidi) projektsiooni ülaserva ja tõuseb 25° nurga all vasakult paremale;

2.2.3. põhihõõgniidi (suure võimsusega hõõgniidi) projektsioonist paremal.

3. Eestvaade

Kui lamp on asetatud sokliga allapoole, võrdlustelg on vertikaalne ja lampi vaadeldakse põhihõõgniidi (suure võimsusega hõõgniidi) telje suhtes täisnurga all olevas suunas:

3.1. põhihõõgniidi (suure võimsusega hõõgniidi) projektsioon paikneb tervenisti kõrgusega "a" ja laiusega "h" ristküliku piires nii, et ristküliku keskpunkt on hõõgniidi keskpunkti teoreetilises asukohas; ja

3.2. põhihõõgniidi (suure võimsusega hõõgniidi) keskpunkt ei tohi olla nihkunud võrdlusteljest kaugemale kui kaugusele "k";

3.3. täiendava hõõgniidi (väikese võimsusega hõõgniidi) keskpunkt ei ole nihkunud võrdlustelje suhtes rohkem kui ± 2 mm (standardsetel hõõglampidel ± 0,4 mm).

LEHT P21/5W/3

Külgvaade

(mõõtmed millimeetrites)

+++++ TIFF +++++

Võrdlussuurus | a | b | c | d | u | v |

Mõõtmed | 3,5 | 3,0 | 4,8 | 2,8 |

Eestvaade

+++++ TIFF +++++

Võrdlussuurus | a | h | k |

Mõõtmed | 3,5 | 9,0 | 1,0 |

16. liide

R5W-klassi hõõglamp

LEHT R5W/1

+++++ TIFF +++++

Võrdlustasapind | Normaalhõõglambid | Standardne hõõglamp |

| | min. | nimiandmed | maks. |

e | 17,5 | 19,0 | 20,5 | 19,0 ± 0,3 |

Kõrvalekalle külgsuunas (2) | | | 1,5 | maks. 0,3 |

β | 60° | 90° | 120° | 90° ± 5° |

Sokkel BA 15s vastavalt IEC väljaandele 61 (leht 7004-11A-6) (1) |

ELEKTRILISED JA FOTOMEETRILISED PARAMEETRID |

Nimiväärtused | V (volt) | 6 | 12 | 24 (3) | 12 |

W (vatt) | 5 | 5 |

Katsepinge | V (volt) | 6,75 | 13,5 | 28,0 | |

Sihtväärtused | W (vatt) | 5 | 7 | 5 13,5 V |

± % | 10 | 10 |

Valgusvoog, lm | 50 | |

± % | 20 | |

Etalonvalgusvoog: 50 lm pingel ca 13,5 V |

Valguse värvus peab olema valge.

() Hõõglampe sokliga BA 15d võib kasutada eriotstarbeks: nendel on samasugused mõõtmed.

() Hõõgniidi keskpunkti maksimaalne külgsuunaline kõrvalekalle kahest teineteise suhtes risti asetsevast tasapinnast, mis mõlemad sisaldavad võrdlustelge ja millest üks sisaldab tihvtide telge.

() Teistsuguse hõõgniidikujuga suure võimsusega 24 V hõõglampidele töötatakse välja täiendavad eeskirjad.

() Vt 24. liidet.

17. liide

R10W-klassi hõõglamp

LEHT R10W/1

+++++ TIFF +++++

Mõõtmed millimeetrites | Normaalhõõglambid | Standardne hõõglamp |

| | min. | nimiandmed | maks. |

e | 17,5 | 19,0 | 20,5 | 19,0 ± 0,3 |

Kõrvalekalle külgsuunas (2) | | | 1,5 | maks. 0,3 |

β | 60° | 90° | 120° | 90° ± 5° |

Sokkel BA 15s vastavalt IEC väljaandele 61 (leht 7004-11A-6) (1) |

ELEKTRILISED JA FOTOMEETRILISED PARAMEETRID |

Nimiväärtused | V (volt) | 6 | 12 | 24 (3) | 12 |

W (vatt) | 10 | 10 |

Katsepinge | V (volt) | 6,75 | 13,5 | 28,0 | |

Sihtväärtused | W (vatt) | 10 | 12,5 | 10 pingel 13,5 V |

± % | 10 | 10 |

Valgusvoog, lm | 125 | |

± % | 20 | |

Etalonvalgusvoog: 125 lm pingel ca 13,5 V |

Valguse värvus peab olema valge.

() Hõõglampe sokliga BA 15d võib kasutada eriotstarbeks: nendel on samasugused mõõtmed.

() Hõõgniidi keskpunkti maksimaalne külgsuunaline kõrvalekalle kahest teineteise suhtes risti asetsevast tasapinnast, mis mõlemad sisaldavad võrdlustelge ja millest üks sisaldab tihvtide telge.

() Teistsuguse hõõgniidikujuga suure võimsusega 24 V hõõglampidele töötatakse välja täiendavad eeskirjad.

() Vt 24. liidet.

18. liide

T4W-klassi hõõglamp

LEHT T4W/1

+++++ TIFF +++++

Mõõtmed millimeetrites | Normaalhõõglambid | Standardne hõõglamp |

| | min. | nimiandmed | maks. |

e | 13,5 | 15,0 | 16,5 | 15,0 ± 0,3 |

Kõrvalekalle külgsuunas (1) | | 1,5 | 1,5 | maks. 0,5 |

β | | 90° | | 90° ± 5° |

Sokkel BA 9s vastavalt IEC väljaandele 61 (leht 7004-14-6) (3) |

ELEKTRILISED JA FOTOMEETRILISED PARAMEETRID |

Nimiväärtused | V (volt) | 6 | 12 | 24 | 12 |

W (vatt) | 4 | 4 |

Katsepinge | V (volt) | 6,75 | 13,5 | 28,0 | |

Sihtväärtused | W (vatt) | 4 | 5 | 4 13,5 V |

± % | 10 | 10 |

Valgusvoog, lm | 35 | |

± % | 20 | |

Etalonvalgusvoog: 35 lm pingel ca 13,5 V |

() Hõõgniidi keskpunkti maksimaalne kõrvalekalle külgsuunas kahest teineteise suhtes risti asetsevast tasapinnast, mis mõlemad sisaldavad võrdlustelge ja millest üks sisaldab tihvtide telge.

() Vt 24. liidet.

() Kogu sokli pikkuses ei tohi esineda väljaulatusi ega jootmisjälgi, mis ületavad sokli lubatud maksimaalset läbimõõtu.

19. liide

C5W-klassi hõõglamp

LEHT C5W/1

+++++ TIFF +++++

Mõõtmed millimeetrites | Normaalhõõglambid | Standardne hõõglamp |

| | min. | nimiandmed | maks. |

b [1] | 34,0 | 35,0 | 36,0 | 35 ± 0,5 |

f [2] [3] | 7,5 [4] | | 15 [5] | 9 ± 1,5 |

Sokkel SV 8,5 vastavalt IEC väljaandele 61 (leht 7004-81-3) |

ELEKTRILISED JA FOTOMEETRILISED PARAMEETRID |

Nimiväärtused | V (volt) | 6 | 12 | 24 | 12 |

W (vatt) | 5 | 5 |

Katsepinge | V (volt) | 6,75 | 13,5 | 28,0 | |

Sihtväärtused | W (vatt) | 5 | 7 | 5 13,5 V |

± % | 10 | 10 |

Valgusvoog, lm | 45 | |

± % | 20 | |

Etalonvalgusvoog: 45 lm pingel ca 13,5 V |

Valguse värvus peab olema valge.

20. liide

C21W-klassi hõõglamp

LEHT C21W/1

+++++ TIFF +++++

Mõõtmed millimeetrites | Normaalhõõglambid | Standardne hõõglamp |

| | min. | nimiandmed | maks. |

b [1] | 40,0 | 41,0 | 42,0 | 41 ± 0,5 |

f [2] | 7,5 | | 10,5 | 8 ± 1 |

Sokkel SV 8,5 vastavalt IEC väljaandele 61 (leht 7004-81-3) |

ELEKTRILISED JA FOTOMEETRILISED PARAMEETRID |

Nimiväärtused | V (volt) | 12 | 12 |

W (vatt) | 21 | 21 |

Katsepinge | V (volt) | 13,5 | |

Sihtväärtused | W (vatt) | 25 | 25 pingel 13,5 V |

± % | 6 | 6 |

Valgusvoog, lm | 460 | |

± % | 15 | |

Etalonvalgusvoog: 460 lm pingel ca 13,5 V |

Valguse värvus peab olema valge.

LEHT C21W/2

Katseekraanil olevale projektsioonile esitatavad nõuded

Käesoleva katsega määratakse hõõglambi nõuetele vastavus, kontrollides, kas hõõgniit on võrdlustelje ja lambi pikkuse keskpunkti suhtes õiges asendis.

(mõõtmed millimeetrites)

+++++ TIFF +++++

| a | h | k |

12 V | 4,0 + d | 14,5 | 2,0 |

d = valmistaja teatatud hõõgniidi nimiläbimõõt.

Standardsel hõõglambil: a = 2,0 + d k = 0,5

Katsemenetlus ja nõuded

1. Lamp asetatakse võrdlustelje ümber 360° pööratavasse pessa nii, et ekraanil, millele projitseeritakse hõõgniidi kujutist, on näha eestvaade. Ekraanil olev võrdlustasapind peab kokku langema lambi keskpunktiga. Ekraanil otsitav kesktelg peab kokku langema lambi pikkuse keskpunktiga.

2. Eestvaade

2.1. Kui lampi pööratakse 360°, peab hõõgniidi projektsioon tervikuna asetsema ristkülikus.

2.2. Hõõgniidi keskpunkt ei tohi olla otsitavast keskteljest nihkunud kaugemale kui kaugus "k".

21. liide

W3W-klassi hõõglamp

LEHT W3W/1

+++++ TIFF +++++

Võrdlustasapind | Normaalhõõglambid | Standardne hõõglamp |

| | min. | nimiandmed | maks. |

e | 11,2 | 12,7 | 14,2 | 12,7 ± 0,3 |

Kõrvalekalle külgsuunas (2) | | | 1,5 | maks. 0,5 |

β | − 15° | 0° | + 15° | 0° ± 5° |

Sokkel W 2,1 x 9,5d vastavalt IEC väljaandele 61 (leht 7004-91-2) (1) |

ELEKTRILISED JA FOTOMEETRILISED PARAMEETRID |

Nimiväärtused | V (volt) | 6 | 12 | 24 | 12 |

W (vatt) | 3 | 3 |

Katsepinge | V (volt) | 6,75 | 13,5 | 28,0 | |

Sihtväärtused | W (vatt) | 3 | 4 | 3 pingel 13,5 V |

± % | 15 | 10 |

Valgusvoog, lm | 22 | |

± % | 30 | |

Etalonvalgusvoog: 22 lm pingel ca 13,5 V |

Valguse värvus peab olema valge.

() See tüüp on patentidega kaitstud; kehtivad ISO/IEC tingimused.

() Hõõgniidi keskpunkti maksimaalne kõrvalekalle külgsuunas kahest teineteise suhtes risti asetsevast tasapinnast, mis mõlemad sisaldavad võrdlustelge ja millest üks sisaldab telge X-X.

() Vt 24. liidet.

22. liide

W5W-klassi hõõglamp

LEHT W5W/1

+++++ TIFF +++++

Võrdlustasapind | Normaalhõõglambid | Standardne hõõglamp |

| | min. | nimiandmed | maks. |

e | 11,2 | 12,7 | 14,2 | 12,7 ± 0,3 |

Kõrvalekalle külgsuunas (2) | | | 1,5 | maks. 0,5 |

β | − 15° | 0° | + 15° | 0° ± 5° |

Sokkel W 2,1 × 9,5d vastavalt IEC väljaandele 61 (leht 7004-91-2) (1) |

ELEKTRILISED JA FOTOMEETRILISED PARAMEETRID |

Nimiväärtused | V (volt) | 6 | 12 | 24 | 12 |

W (vatt) | 5 | 5 |

Katsepinge | V (volt) | 6,75 | 13,5 | 28,0 | |

Sihtväärtused | W (vatt) | 5 | 7 | 5 pingel 13,5 V |

± % | 10 | 10 |

Valgusvoog, lm | 50 | |

± % | 20 | |

Etalonvalgusvoog: 50 lm pingel ca 13,5 V |

Valguse värvus peab olema valge.

() See tüüp on patentidega kaitstud; kehtivad ISO/IEC tingimused.

() Hõõgniidi keskpunkti maksimaalne kõrvalekalle külgsuunas kahest teineteise suhtes risti asetsevast tasapinnast, mis mõlemad sisaldavad võrdlustelge ja millest üks sisaldab telge XX.

() Vt 24. liidet.

23. liide

Tüübikinnitusmärgi kujunduse näide

+++++ TIFF +++++

Ülalkujutatud, hõõglambile kinnitatud EÜ tüübikinnitusmärk näitab, et lamp on saanud tüübikinnituse Saksamaal (e1) ja kannab tüübikinnitusnumbrit A3. Tüübikinnitusnumbri esimene arv (0) näitab, et tüübikinnitus anti vastavalt käesoleva direktiivi IV lisa esialgse versiooni nõuetele.

24. liide

Lambi hõõgniitide valguskese ja vormid

Kui lampide andmelehtedel ei ole nimetatud teisiti, kehtivad käesoleva standardi sätted erinevate hõõgniidikujude valguskeskme määramiseks, eeldusel, et hõõgniit on omaette punktina esitatud vähemalt ühel lampide andmelehel.

Valguskeskme asend sõltub hõõgniidi kujust.

Nr | Hõõgniidi kujud | Tähelepanekud |

+++++ TIFF +++++

1 | | Kui b > 1,5 h, ei tohi hõõgniidi telje kõrvalekalle võrdlusteljega risti oleva tasapinna suhtes ületada 15°. |

+++++ TIFF +++++

2 | | Kasutatav ainult hõõgniitidel, mida saab paigutada ristkülikusse, mille b > 3 h. |

+++++ TIFF +++++

3 | | Kasutatav hõõgniitidel, mida saab paigutada ristkülikusse, mille b < 3 h, kuid siiski k < 2 h. |

Variantidel 2 ja 3 on piiratud ristküliku küljed võrdlusteljega vastavalt paralleelsed ja risti.

Valguskese on punkt, milles punktiirjooned lõikuvad.

3. PEATÜKK

KAHE- VÕI KOLMERATTALISTE MOOTORSÕIDUKITE VÄLJAULATUVAD OSAD

LISADE LOETELU

| | Lehekülg |

I LISA | Ilma kereta kahe- või kolmerattaliste mootorsõidukite väljaulatuvatele osadele esitatavad nõuded … | 214 |

Liide | Katseseade ja katsetingimused … | 217 |

II LISA | Kerega kahe- või kolmerattaliste mootorsõidukite väljaulatuvatele osadele esitatavad nõuded … | 218 |

Liide | Väljaulatuste ja pilude mõõtmine … | 222 |

III LISA | … | 224 |

1. liide | Teatis kahe- või kolmerattalise mootorsõiduki tüübi väljaulatuvate osade kohta … | 224 |

2. liide | Osa tüübikinnitustunnistus kahe- või kolmerattalise mootorsõiduki tüübi väljaulatuvate osade kohta … | 225 |

I LISA

ILMA KERETA KAHE- VÕI KOLMERATTALISTE MOOTORSÕIDUKITE VÄLJAULATUVATELE OSADELE ESITATAVAD NÕUDED

1. MÕISTED

Käesolevas lisas kasutatakse järgmisi mõisteid:

1.1. sõiduki välimised osad — sõiduki osad, mis tõenäoliselt puutuvad kokkupõrke korral kokku väliste takistustega;

1.2. kriimustamine — igasugune kokkupuude, mis teatud tingimustel põhjustab rebendite kujul esinevaid vigastusi;

1.3. kokkupõrge — igasugune kokkupuude, mis teatud tingimustel põhjustab läbivaid vigastusi;

1.4. sõidukitüüp väljaulatuvate osade suhtes — sõidukid, mis ei erine üksteisest oluliselt eelkõige sõiduki välimiste osade kuju, mõõtmete, liikumissuuna ja kõvaduse suhtes;

1.5. kõverusraadius — raadius "r" ringjoonel, mille kaar vastab kõige täpsemalt vaadeldava sõidukiosa ümardatud kujule.

2. "KRIIMUSTAMISE" JA "KOKKUPÕRKE" ERISTAMISE KRITEERIUMID

2.1. Kui katseseadet (kujutatud liites oleval joonisel A) liigutatakse piki sõidukit, nagu alljärgnevas punktis 4.2 kirjeldatud, loetakse sõiduki osi, mida nimetatud seade puudutab, kuuluvaiks:

2.1.1. rühma 1: kui sõidukiosad kriimustavad katseseadet; või

2.1.2. rühma 2: kui sõidukiosad põrkuvad katseseadmega kokku.

2.1.3. Et rühma 1 ja rühma 2 kuuluvaid sõidukiosi oleks võimalik ühemõtteliselt eristada, tuleb katseseadet kasutada järgmisel joonisel kujutatud meetodil:

+++++ TIFF +++++

3. ÜLDNÕUDED

3.1. Olenemata punktis 3.2 esitatud nõuetest ei tohi mis tahes tüüpi sõiduki välisküljel esineda terava otsaga, teravaid ega eenduvaid osi, mis on suunatud väljapoole ja mille kuju, mõõtmed, nurk, liikumissuund või kõvadus on niisugune, et see suurendab kehavigastuste saamise ohtu või vigastuste tõsidust isikutel, kes õnnetuse korral saavad sõidukilt löögi või kriimustusi.

3.2. Sõidukid peavad olema konstrueeritud selliselt, et sõidukiosad, millega teised liikluses osalejad võivad tõenäoliselt kokkupuutesse sattuda, vastavad oma kohaldatavates osades punktide 5 ja 6 nõuetele.

3.3. Kõik käesoleva lisaga reguleeritavad väljaulatuvad sõidukiosad, mis on valmistatud pehmest kummist või plastist või kaetud pehme kummi või plastiga, mille Shore'i kõvadus A on vähemalt 60, loetakse punktides 5 ja 6 esitatud nõuetele vastavaiks.

3.4. Järgmised eeskirjad ei kehti siiski külgkorviga mootorratastel külgkorvi ja mootorratta vahelise ruumi kohta.

3.5. Kui mopeedile on paigaldatud pedaalid, on kõigi käesolevas direktiivis kehtestatud ja pedaale käsitlevate nõuete või nõuete osade järgimine vabatahtlik. Kui nõudeid ei täideta, teatavad valmistajad sellest väljaulatuvate sõidukiosade kohta sõidukitüübi osa tüübikinnituste avaldusi vastu võtvatele asutustele ja kirjeldavad ühtlasi meetmeid, mida on võetud ohutuse tagamiseks.

4. KATSEMEETODID

4.1. Katseseade ja katsetingimused

4.1.1. Katseseade peab vastama liites oleval joonisel A kujutatule.

4.1.2. Katsetatavat sõidukit hoitakse sirgjoonele vastavas ja püstises asendis nii, et mõlemad rattad puudutavad maapinda. Rooliseadet peab saama selle tavalises tööulatuses vabalt liigutada.

Katsetatavale sõidukile paigutatakse AM 50-protsendiline katsenukk või lastakse vastavate füüsiliste omadustega isikul istuda tavalisse sõiduasendisse nii, et rooliseadme vaba liikumine ei ole takistatud.

4.2. Katsemenetlus

Katseseadet liigutatakse katsetatava sõiduki esiosast tagaossa ja rooliseade (kui see võib minna vastu katseseadet) pööratakse asendisse, milles see on täielikult blokeerunud. Katseseade peab jääma sõidukiga kokkupuutesse (vt liites olev joonis B). Katse teostatakse sõiduki mõlemal küljel.

5. KRITEERIUMID

5.1. Käesolevas punktis määratletud kriteeriume ei kohaldata sõidukiosadele, millele kehtivad alljärgnevas punktis 6 toodud nõuded.

5.2. Välja arvatud eespool punktis 3.3 nimetatud erand, kohaldatakse järgmisi minimaalseid nõudeid:

5.2.1. rühma 1 kuuluvatele sõidukiosadele esitatavad nõuded:

5.2.1.1. plaadikujulised osad:

- üksiku plaadikujulise osa nurkade kõverusraadius peab olema vähemalt 3 mm,

- üksiku plaadikujulise osa servade kõverusraadius peab olema vähemalt 0,5 mm;

5.2.1.2. vardakujulised osad:

- vardakujuliste osade läbimõõt peab olema vähemalt 10 mm,

- vardakujulise osa servade ja otsa kõverusraadius peab olema vähemalt 2 mm;

5.2.2. rühma 2 kuuluvatele sõidukiosadele esitatavad nõuded:

5.2.2.1. plaadikujulised osad:

- servade ja nurkade kõverusraadius peab olema vähemalt 2 mm;

5.2.2.2. vardakujulised osad:

- ei tohi olla pikemad kui pool varda läbimõõdust, kui nimetatud läbimõõt on alla 20 mm,

- varda otsas peab servade kõverusraadius olema vähemalt 2 mm, kui varda läbimõõt on vähemalt 20 mm.

6. ERINÕUDED

6.1. Tuuleklaasi või voolundi ülaserva kõverusraadius peab olema vähemalt 2 mm või vastasel juhul olema kaetud kaitsva materjaliga vastavalt punktile 3.3.

6.2. Siduri- ja pidurikangide otsad ja välisservad peavad olema tajutavalt ümarad ja nende kõverusraadius peab olema vähemalt 7 mm.

6.3. Eesmise porikaitse esiserva kõverusraadius peab olema vähemalt 2 mm.

6.4. Kütusepaagi pealispinnal asetseva täitekorgi tagaserv, mille vastu sõidukijuht võib end kokkupõrke korral ära lüüa, ei tohi ümbritsevast pinnast välja ulatuda rohkem kui 15 mm ja täitekorki ümbritsev pind peab olema sile või tajutavalt ümar. Kui 15 mm nõuet ei ole võimalik täita, tuleb rakendada teisi abinõusid, näiteks paigaldada täiteääriku taha kaitseseadis (vt järgmisel eskiisil toodud näidet).

+++++ TIFF +++++

6.5. Süütevõtmel peab olema kaitsekate. Seda nõuet ei kohaldata kokkumurtavatele võtmetele ega võtmetele, mis ei ulatu pinnast välja.

1. liide

Katseseade ja katsetingimused

+++++ TIFF +++++

Joonis A

+++++ TIFF +++++

Joonis B

II LISA

KEREGA KOLMERATTALISTE MOOTORSÕIDUKITE VÄLJAULATUVATELE OSADELE ESITATAVAD NÕUDED

ÜLDOSA

Direktiivis 74/483/EMÜ [1] kehtestatud nõudeid mootorsõidukite (M1-kategooria) väljaulatuvate osade kohta kohaldatakse kerega kolmerattalistele mootorsõidukitele, mis on ette nähtud inimeste vedamiseks.

Kerega ja kaubaveoks ettenähtud kolmerattalistele mootorsõidukitele kohaldatakse järgmisi nõudeid.

1. KOHALDAMISALA

1.1. Käesolevat lisa kohaldatakse kaubaveoks ettenähtud sõidukitel kabiini tagaseinast väljaulatuvatele osadele vaid nende väljaulatuvate osade suhtes, mis paiknevad välispinnal, vastavalt alljärgnevale määratlusele. Käesolevat lisa ei kohaldata tahavaatepeeglitele (kaasa arvatud peeglihoidikud) ega niisugustele lisatarvikutele nagu raadioantennid ja pakihoidikud.

1.2. Eesmärgiks on vähendada vigastuste saamise ohtu või nende tõsidust kõigil isikutel, kes sattuvad kokkupõrke korral sõiduki välispinnaga kokkupuutesse.

2. MÕISTED

Käesolevas lisas kasutatakse järgmisi mõisteid:

2.1. välispind — sõiduki osa, mis asetseb vastavalt alljärgnevale punktile 2.4 määratletud kabiini tagaseina, välja arvatud tagasein ise, kuid kaasa arvatud sellised osad nagu eesmine poritiib (eesmised poritiivad) (kui on kasutusel) ja eesmine kaitseraud, samuti esiratas (-rattad), kui see (need) on paigaldatud;

2.2. sõidukitüüp väljaulatuvate osade suhtes — sõidukid, mis ei erine üksteisest oluliselt eelkõige sõiduki välimiste osade kuju, mõõtmete, liikumissuuna ja kõvaduse suhtes;

2.3. kabiin — kere osa, mis kujutab endast sõidukijuhile ja kaassõitjale ettenähtud ruumi, kaasa arvatud uksed;

2.4. kabiini tagasein — sõidukijuhile ja kaassõitjale ettenähtud ruumi välispinna tagumine osa;

2.5. võrdlustasapind — horisontaaltasapind, mis läbib esiratta (esirataste) keskpunkti, või maapinnast 50 cm kõrgusel asetsev horisontaaltasapind; võrdlustasapinnaks valitakse nimetatud tasapindadest alumine tasapind. Nimetatud tasapind määratakse koormatud sõiduki korral;

2.6. põrandajoon — joon, mis määratakse järgmiselt: sõiduki kogu väliskonstruktsioon ümbritsetakse määramatu kõrgusega koonusega, millel on vertikaalne telg ja mille pool avanemisnurka on 15°, nii, et koonus puudutab kere välispinda selle kõige madalamas punktis. Põrandajoon on puutepunktide geomeetrilisel ühendamisel moodustuv joon.

Põrandajoone määramisel ei võeta arvesse väljalasketorusid, rattaid ega põrandaplaadi külge kinnitatud lokaalseid mehaanilisi osi nagu tungrauatoendid, vedrustuse riputid, pukseerimis- või transportimistarvikud. Oletatakse, et vahetult rattakoopa kohal asetsevad tühimikud täidab kujuteldav pind, mis on otse kõrvalasetseva välispinna pikenduseks. Põrandajoone määramiseks võetakse sõltuvalt vaadeldavast sõidukitüübist arvesse kerepaneeli profiili välisserva, võimalikku poritiiba või võimalikke poritiibu ja võimaliku kaitseraua välisnurki. Kui samaaegselt esineb kaks või rohkem puutepunkti, määrab põrandajoone nendest alumine;

2.7. kõverusraadius — ringjoone raadius, mille kaar vastab kõige täpsemini vaadeldava osa ümardatud vormile;

2.8. koormatud sõiduk — sõiduk, mis kannab maksimaalset tehniliselt lubatud koormat, kui nimetatud koorem on telgede vahel jaotatud vastavalt valmistaja juhistele.

3. ÜLDNÕUDED

3.1. Käesoleva lisa sätteid ei kohaldata sõiduki "välispinna" nendele osadele, mis, kui sõiduk on koormamata ja sõiduki kabiini juurdepääsu võimaldavad uksed, aknad ja luugid on suletud, paiknevad:

3.1.1. väljaspool seda piirkonda, mille ülemiseks piiriks on horisontaaltasapind 2 meetri kõrgusel maapinnast ja mille alumine piir on sõltuvalt valmistaja valikust kas eespool punktis 2.5 määratletud võrdlustasapind või punktis 2.6 määratletud põrandajoon,

või

3.1.2. nii, et 100 mm läbimõõduga paigalseisval keral ei ole neid sõidukiosi võimalik puudutada.

3.1.3. Kui piirkonna alumiseks piiriks on võrdlustasapind, võetakse arvesse ka allpool võrdlustasapinda asuvaid sõidukiosi, mis jäävad kahe vertikaaltasapinna vahele, millest üks puudutab sõiduki välispinda ja teine, eelmisega paralleelne tasapind asub punktist, milles võrdlustasapind sõiduki keret puudutab, 80 mm kaugusesõiduki sisemuse suunas.

3.2. Sõiduki "välispinnal" ei tohi olla osi, mis ulatuvad väljapoole ja võivad jalakäijate, jalgratturite või mootorratturite külge kinni jääda.

3.3. Mitte ükski alljärgnevas punktis 4 nimetatud osadest ei tohi sisaldada niisuguseid väljapoole suunatud terava otsaga või teravaid osi, mille kuju, mõõtmed, suund või kõvadus tõenäoliselt suurendaksid kehavigastuste saamise ohtu või vigastuste tõsidust isikutel, keda sõiduki välispind kokkupõrke korral puudutab või kriimustab.

3.4. Välispinnast väljaulatuvate osade korral, mille Shore'i kõvadus A ei ületa 60, võib kõverusraadius olla alljärgnevas punktis 4 ettenähtust väiksem.

3.5. Kui punktis 4 esitatud nõuetest kõrvalekaldumisel on mõne väljaulatuva osa kõverusraadius alla 2,5 mm, tuleb see osa katta punktis 3.4 määratletud omadustega kaitsega.

4. ERINÕUDED

4.1. Ornamentaalmotiivid, kaubamärgid, tootelogo tähed ja numbrid

4.1.1. Ornamentaalmotiividel, kaubamärkidel, tootelogo tähtedel ja numbritel ei tohi olla osi, mille kõverusraadius on alla 2,5 mm. See nõue ei kehti osadele, mille väljaulatus on alla 5 mm, kui nendel ei ole väljapoole suunatud teravaid servi.

4.1.2. Ornamentaalmotiivid, kaubamärgid, tootelogo tähed ja numbrid, mille väljaulatus ümbritsevast pinnast on üle 10 mm, tuleb sisse suruda, eemaldada või tagasi pöörata, rakendades nende kõige rohkem väljaulatuvale servale 10 daN suurust jõudu tasapinnas, mis on nende kinnitustasapinnaga ligikaudu paralleelne.

10 daN suurust jõudu rakendatakse lamedaotsalise torniga, mille läbimõõt on maksimaalselt 50 mm. Kui see ei ole võimalik, kasutatakse mõnda võrdväärset meetodit. Kui ornamentaalmotiivid on sisse surutud, eemaldatud või tagasi pööratud, ei tohi allesjäänud osade väljaulatus ületada 10 mm ja nendel ei tohi olla terava otsaga, teravaid või lõikavaid servi.

4.2. Esilaternate eendid ja ümbrised

4.2.1. Esilaternatel lubatakse väljaulatuvaid eendeid ja ümbriseid juhul, kui nende väljaulatus ei ületa 30 mm esilaterna läbipaistvast välispinnast ja nende kõverusraadius ei ole üheski punktis alla 2,5 mm.

4.2.2. Sissetõmmatavad esilaternad peavad vastama eespool punktis 4.2.1 toodud nõuetele nii oma tööasendis kui ka sissetõmmatud asendis.

4.2.3. Eespool punktis 4.2.1 toodud sätted ei kehti esilaternatele, mis on süvistatud või uputatud sõidukikeresse, mis vastab eespool punktis 3.2 kehtestatud nõuetele.

4.3. Võred

Võrede osade kõverusraadius peab olema

- vähemalt 2,5 mm, kui naaberosade vahekaugus ületab 40 mm

- vähemalt 1 mm, kui nimetatud vahekaugus on vahemikus 25-40 mm

- vähemalt 0,5 mm, kui nimetatud vahekaugus on alla 25 mm.

4.4. Esiklaasi ja esilaterna pesurid ja puhastid

4.4.1. Eespool nimetatud seadmed tuleb kinnitada nii, et puhastiharja vars on kaetud kaitsega, mille kõverusraadius on vähemalt 2,5 mm ja pindala vähemalt 150 mm2 ning mida mõõdetakse projektsioonina lõikest, mis asetseb kõige rohkem väljaulatuvast punktist maksimaalselt 6,5 mm kaugusel.

4.4.2. Esiklaasi- ja esilaternapuhastite pihustite kõverusraadius peab olema vähemalt 2,5 mm. Kui pihustite väljaulatus on alla 5 mm, peavad nende väljapoole suunatud teravad servad olema siledaks lihvitud.

4.5. Poritiib (kui on paigaldatud)

Kui poritiib on sõiduki kõige eesmine osa kabiini ees, tuleb selle osad konstrueerida nii, et kõigi väljapoole ulatuvate jäikade osade kõverusraadius on vähemalt 5 mm.

4.6. Kaitseseadised (kaitserauad) (kui on paigaldatud)

4.6.1. Eesmiste kaitseseadiste otsad peavad olema pööratud kere välispinna vastu.

4.6.2. Eesmiste kaitseseadiste konstruktsioon peab olema selline, et kõigi väljapoole ulatuvate jäikade osade kõverusraadius on vähemalt 5 mm.

4.6.3. Pukseerimiskonksud ja vintsid ei tohi ulatuda kaitseraudade esipinnast väljapoole. Vintsid võivad siiski eenduda kaitseraua välispinnast tingimusel, et kui vintse ei kasutata, on need kaetud sobiva kaitsekattega, mille kõverusraadius on vähemalt 2,5 mm.

4.6.4. Punktis 4.6.2 esitatud nõudeid ei kohaldata kaitseraudadega ühendatud või kaitseraudadele kinnitatud osadele ega niisugustele osadele, mis on kaitseraudade püsivaks koostisosaks ja mille väljaulatus ei ületa 5 mm. Alla 5 mm väljaulatuvusega seadiste servad peavad olema siledaks lihvitud. Kaitseraudadele kinnitatud seadistele kohaldatakse erinõudeid, millele on viidatud käesoleva lisa teistes punktides.

4.7. Uste, pakiruumide ja mootoriruumi kaante, sissepääsuluukide ja klappide käepidemed, hinged ja surunupud, samuti käsipuud

4.7.1. Surunupud ei tohi eenduda üle 30 mm, käsipuud ja mootoriruumi katte lukustuskäepidemed mitte üle 70 mm ja kõik muud osad mitte üle 50 mm. Nimetatud osade kõverusraadius peab olema vähemalt 2,5 mm.

4.7.2. Kui külguste käepidemed on pööratavad, peavad need vastama ühele järgmistest nõuetest:

4.7.2.1. kui käepidemeid pööratakse ukselehe pealispinnaga paralleelses tasapinnas, peab käepideme lahtine ots olema suunatud tahapoole. Käepideme ots peab olema pööratud vastu ukselehe pealispinda ja asetsema kaitsepesas või olema süvistatud;

4.7.2.2. kui käepidemeid pööratakse väljapoole ukselehe pealispinnaga mitteparalleelses tasapinnas, peavad suletud asendis olevad käepidemed asetsema kaitsepesas või olema süvistatud. Käepideme lahtine ots peab olema suunatud kas taha või alla. Viimasele nõudele mittevastavad käepidemed loetakse siiski nõuetekohasteks juhul, kui:

- käepidemetel on spetsiaalne tagastusmehhanism,

- tagastusmehhanismi mittetöötamise korral ei eendu käepidemed üle 15 mm,

- käepidemete kõverusraadius on avatud asendis vähemalt 2,5 mm (see tingimus ei kehti juhul, kui väljaulatus on täielikult avatud asendi korral alla 5 mm; niisugusel juhul peavad väljapoole ulatuvate osade nurgad olema siledaks lihvitud),

- käepidemete lahtise otsa pindala on vähemalt 150 mm2, mõõdetuna lähemal kui 6,5 mm sellest punktist, mille väljaulatus ettepoole on kõige suurem.

4.8. Külgmised õhu- ja sadevee ärajuhtimise kanalid ning aknamustuse ärajuhtimise kanalid

Väljapoole ulatuvate servade kõverusraadius peab olema vähemalt 1 mm.

4.9. Lehtmetalliservad

Lehtmetalliservad on lubatud tingimusel, et need kaetakse kaitsetega, mille kõverusraadius on vähemalt 2,5 mm, või materjaliga, mis vastab punktis 3.4 esitatud nõuetele.

4.10. Rattamutrid, rattakilbid ja kaitseseadised

4.10.1. Rattamutritel, rattakilpidel ja kaitseseadistel ei tohi olla sakikujulisi väljaulatusi.

4.10.2. Sirgjooneliselt liikuval sõidukil ei tohi ükski rataste pöörlemistelgi läbivast horisontaaltasapinnast kõrgemal paiknev rataste osa (välja arvatud rehvid) ulatuda horisontaaltasapinnas ratta kohal asuva kerepaneeli serva vertikaalprojektsioonist kaugemale. Kui kasutustingimused nõuavad, võivad rattamutrite ja -kilpide kaitsed siiski ületada nimetatud serva vertikaalprojektsiooni juhul, kui väljaulatuva osa pinna kõverusraadius on vähemalt 5 mm ja kui väljaulatus kerepaneeli serva vertikaalprojektsiooni suhtes ei ületa mitte mingil juhul 30 mm.

4.10.3. Kui mutrid ja poldid ulatuvad rehvide välispinna projektsioonist (st rehvi osast, mis paikneb läbi ratta pöörlemistelje kulgevast horisontaaltasapinnast kõrgemal) väljapoole, tuleb nendele paigaldada eespool punktis 4.10.2 toodud nõuetele vastavad kaitse või kaitsed.

4.11. Tungrauatoendid ja heitgaasitorustik

4.11.1. Tungrauatoendid ja heitgaasitorustik (kui on olemas) ei tohi eenduda põrandajoone vertikaalprojektsiooni või võrdlustasapinna ja sõiduki välispinna lõikejoone vertikaalprojektsiooni suhtes üle 10 mm.

4.11.2. Nimetatud nõudest kõrvalekalduvalt võib heitgaasitoru moodustada 10 mm ületava projektsiooni juhul, kui selle teravad otsad on ümardatud vähemalt kõverusraadiuseni 2,5 mm.

4.12. Väljaulatuvaid osi ja vahekaugusi mõõdetakse vastavalt liites esitatud nõuetele.

Liide

Väljaulatuste ja pilude mõõtmine

1. VÄLISPINNALE KINNITATUD OSA VÄLJAULATUSE MÕÕTMETE MÄÄRAMINE

1.1. Kumerale pinnale paigaldatud osa väljaulatuse mõõtmed saab kindlaks määrata kas otse või sõidukile paigaldatud kõnealusest osast tehtud asjakohase lõikejoonise põhjal.

1.2. Kui teistsugusele kui kumerale pinnale paigaldatud osa väljaulatuse mõõtmeid ei ole lihtmõõtmise abil võimalik kindlaks määrata, määratakse mõõtmed 100 mm läbimõõduga kera keskpunkti ja pindade mõttelise puutejoone vahelise kauguse maksimaalse erinevuse alusel, kui kera liigub üle kõnealuse osa pinna ning on sellega pidevas kokkupuutes. Nimetatud meetodi kasutamise näide on toodud joonisel 1.

1.3. Eriti käsipuudel mõõdetakse väljaulatuse mõõtmeid suhtena tasapinda, mis kulgeb läbi nimetatud käsipuude kinnituskohtade. Vastav näide on esitatud joonisel 2.

2. ESILATERNATE EENDITE JA ÜMBRISTE MÕÕTMETE MÄÄRAMISE MEETOD

2.1. Esilaterna eendit välispinnast mõõdetakse horisontaalsuunas 100 mm läbimõõduga kera puutepunktist, nagu on kujutatud joonisel 3.

3. VÕREDE OSADE VAHELISTE PILUDE MÕÕTMETE MÄÄRAMISE MEETOD

3.1. Võrede osade vaheliste pilude mõõtmed määratakse vahekaugusena kahe tasapinna vahel, mis kulgevad läbi kera puutepunktide ja mis on nimetatud puutepunkte ühendava sirgega täisnurga all. Näide selle meetodi kohta on esitatud joonistel 4 ja 5.

+++++ TIFF +++++

III LISA

1. liide

+++++ TIFF +++++

2. liide

+++++ TIFF +++++

4. PEATÜKK

KAHE- VÕI KOLMERATTALISTE MOOTORSÕIDUKITE TAHAVAATEPEEGLID

LISADE LOETELU

| | Lehekülg |

I LISA | Mõisted … | 227 |

Liide | Tahavaatepeegli peegelduspinna kõverusraadiuse "r" määramise menetlus … | 229 |

II LISA | Tahavaatepeeglite osa tüübikinnituse andmisele kohaldatavad konstruktiivsed ja katsete teostamisega seotud nõuded … | 231 |

1. liide | Peegelduvuse määramiseks ettenähtud katsemeetod … | 236 |

2. liide | Tahavaatepeeglite osa tüübikinnitus ja märgistamine … | 240 |

3. liide | Teatis kahe- või kolmerattalistele mootorsõidukitele ettenähtud tahavaatepeegli tüübi kohta … | 241 |

4. liide | Osa tüübikinnitustunnistus kahe- või kolmerattalistele mootorsõidukitele ettenähtud tahavaatepeegli tüübi kohta … | 242 |

III LISA | Tahavaatepeeglite sõidukitele paigaldamisele esitatavad nõuded … | 243 |

1. liide | Teatis kahe- või kolmerattalise mootorsõiduki tüübile tahavaatepeegli(te) paigaldamise kohta … | 247 |

2. liide | Osa tüübikinnitustunnistus kahe- või kolmerattalise mootorsõiduki tüübile tahavaatepeegli(te) paigaldamise kohta … | 248 |

I LISA

MÕISTED

1. Tahavaatepeegel — seade, mis ei ole kompleksne optiline seade (nagu näiteks periskoop) ja mille eesmärgiks on võimaldada head nähtavust sõiduki tagaosa suunas;

2. sisemine tahavaatepeegel — punktis 1 määratletud seade, mis on vastavalt võimalustele ette nähtud paigaldada sõiduki reisijateruumi;

3. välimine tahavaatepeegel — punktis 1 määratletud seade, mis on ette nähtud paigaldada sõiduki välispinnale;

4. tahavaatepeegli tüüp — seadmed, mis ei erine üksteisest oluliselt järgmiste tähtsate omaduste suhtes:

4.1. tahavaatepeegli peegelduspinna mõõtmed ja kõverusraadius;

4.2. tahavaatepeegli ja selle sõiduki külge kinnitamise vahendite konstruktsioon, kuju ja kasutatud materjalid;

5. tahavaatepeeglite klass — kõik seadmed, millel on teatavad ühised omadused ja funktsioonid ja mida jaotatakse järgmiselt:

klass I: sisepeeglid,

klass L: "põhilised" välispeeglid;

6. "r" tähistab keskmist kõverusraadiust, mida on mõõdetud peegelduspinnal 1. liite punktis 2 kirjeldatud meetodil;

7. peegelduspinna punkti põhikõverusraadius — 1. liites määratletud seadet kasutades saadud väärtused, mida on mõõdetud peegeldava pinna peakaarel, mis kulgeb läbi nimetatud pinna keskpunkti ja asetseb vertikaaltasapinnal (ri), mis läbib nimetatud tasapinna keskpunkti ja asetseb horisontaaltasapinnal (r′i), paiknedes samuti peakaarel, mis on antud segmendi suhtes risti;

8. peegelduspinna punkti kõverusraadius (rp) — põhikõverusraadiuste ri ja r′i aritmeetiline keskmine, st:

r

=

r

+ r′

9. peegelduspinna keskpunkt — peegelduspinna nähtava piirkonna raskuskese;

10. tahavaatepeegli koosteelementide kõverusraadius — kõnealuse osa kõveruse kõige täpsemaks lähenduseks oleva ringikaare raadius c;

11. sõidukitüüp tahavaatepeeglite suhtes — mootorsõidukid, mis ei erine üksteisest järgmiste oluliste omaduste suhtes:

11.1. sõiduki omadused, mis võivad piirata vaatevälja ja mõjutada tahavaatepeeglite paigaldamist;

11.2. kohustusliku tahavaatepeegli ja mittekohustusliku tahavaatepeegli (kui viimane on paigaldatud) paigutus ja tüübid;

12. sõidukijuhi okulaarpunktid — kaks teineteisest 65 mm kaugusel olevat punkti, mis asetsevad käesoleva lisa liites määratletud sõiduasendi suhtes punktist R vertikaalsuunas 635 mm kõrgemal. Nimetatud punkte ühendav sirgjoon on risti sõiduki vertikaalse keskpikitasapinnaga.

Sirglõigu, mille otspunktideks on kaks okulaarpunkti, keskpunkt asetseb vertikaaltasapinnal, mis peab läbima sõiduki valmistaja määratletud juhile ettenähtud istekoha keset;

13. ambinokulaarne nähtavus — summaarne vaateväli, mis tekib parema ja vasaku silma monokulaarsete vaateväljade kattumisel (vt alljärgnev joonis).

+++++ TIFF +++++

Liide

Tahavaatepeegli peegelduspinna kõverusraadiuse "r" määramise menetlus

1. MÕÕTMINE

1.1. Seadmed

Kasutatakse joonisel 1 kujutatud seadet, mida nimetatakse "sferomeetriks".

1.2. Mõõtepunktid

1.2.1. Põhikõverusraadiusi mõõdetakse kolmes punktis võimalikult lähedal ühele kolmandikule, poolele ja kahele kolmandikule peegelduspinna peakaare pikkusest, kui peakaar kulgeb läbi peegelduspinna keskpunkti vertikaaltasapinnas, või peakaarest, mis kulgeb läbi nimetatud peegelduspinna keskpunkti horisontaaltasapinnas (kui viimati nimetatud osa on pikem).

1.2.2. Kui punktis 7 määratletud mõõtmeid on peegelduspinna mõõtmete tõttu siiski võimatu saada, võivad katsete eest vastutavad asutused jätkata nimetatud punktist mõõtmisi kahes, teineteise suhtes risti olevas suunas, mis on eespool nõutud suundadele võimalikult lähedased.

2. KÕVERUSRAADIUSE "r" ARVUTAMINE

r =

r

+ r

+ r

p33,

kus

rp1 = esimese mõõtepunkti kõverusraadius,

rp2 = teise mõõtepunkti kõverusraadius,

rp3 = kolmanda mõõtepunkti kõverusraadius.

+++++ TIFF +++++

Joonis 1

II LISA

TAHAVAATEPEEGLITE OSA TÜÜBIKINNITUSE ANDMISELE KOHALDATAVAD KONSTRUKTIIVSED JA KATSETE TEOSTAMISEGA SEOTUD NÕUDED

1. ÜLDNÕUDED

1.1. Kõik peeglid peavad olema reguleeritavad.

1.2. Peegelduspinna välisservad peavad olema kaetud kaitsva kattega (seelikuga vms), mille kogu perimeetri ulatuses on väärtus "c" kõigis punktides ja suundades vähemalt 2,5 millimeetrit. Kui peegelduspind ulatub üle kaitseümbrise katte, peab kõverusraadius "c" olema kaitsvat katet ületaval perimeetril vähemalt 2,5 mm ja kui katte suhtes kõige välimisse punkti rakendatakse horisontaalsuunas ligikaudu sõiduki keskpikitasapinnaga paralleelset 50 njuutoni suurust jõudu, peab peegelduspind tõmbuma kaitsekattesse.

1.3. Kui tahavaatepeegel on paigaldatud tasasele pinnale, peab tahavaatepeegli kõigil osadel kõigis reguleerimisasendites ja kõigil seadme osadel, mis jäävad pärast punktile 4.2 vastavat katset tugialusele kinni ja millele rakendub staatilistes tingimustes sisemise tahavaatepeegli korral tõenäoliselt 165 mm läbimõõduga kera löök ja välimise tahavaatepeegli korral 100 mm läbimõõduga kera löök, olema kõverusraadius "c" vähemalt 2,5 mm.

1.3.1. Kinnitusavade või alla 12 mm suurima diagonaalläbimõõduga piludel ei pea servad vastama punktis 1.3 esitatud kõverusraadiuse tingimusele juhul, kui servad on ümardatud.

1.4. Tahavaatepeegli sõidukile kinnitamiseks kasutatav seade tuleb konstrueerida nii, et 50 mm raadiusega silinder, mille telg on üks pöörlemis- või tiirlemistelgedest, mis võimaldavad tahavaatepeeglil löögi korral asjaomases suunas tervikuna tahapoole pöörduda, lõikab vähemalt osaliselt tasapinda, millesse seade on kinnitatud.

1.5. Punktides 1.2 ja 1.3 nimetatud välimiste tahavaatepeeglite osadele, mille Shore'i kõvadus A ei ületa 60, ei tule vastavaid nõudeid kohaldada.

1.6. Nendele sisemiste tahavaatepeeglite osadele, mille Shore'i kõvadus A ei ületa 50 ja mis on kinnitatud jäikade tugede külge, ei tule punktides 1.2 ja 1.3 esitatud nõudeid kohaldada (välja arvatud kasutatavate tugede suhtes).

2. MÕÕTMED

2.1. Sisemised peeglid (klass I)

a = 150 mm ×

1 +

1000r

2.2. Välimised "põhipeeglid" (klass L)

2.2.1. Peegelduspinna minimaalsed mõõtmed peavad olema sellised, et:

2.2.1.1. peegelduspinna pindala ei ole väiksem kui 6900 mm2;

2.2.1.2. ümmarguste peeglite läbimõõt ei ole väiksem kui 94 mm;

2.2.1.3. kui tahavaatepeeglid ei ole ümmargused, peab nende peegelduspinda olema võimalik ümbritseda ringiga, mille läbimõõt on 78 mm.

2.2.2. Peegelduspinna maksimaalsed mõõtmed peavad olema sellised, et:

2.2.2.1. mitte ühegi ümmarguse tahavaatepeegli läbimõõt ei ole suurem kui 150 mm,

2.2.2.2. kõigi mitteümmarguste tahavaatepeeglite peegelduspind peab asetsema 120 mm × 200 mm mõõtmetega ristküliku piires.

3. PEEGELDUSPIND JA PEEGELDUSTEGURID

3.1. Peegli peegelduspind peab olema kumer.

3.2. Väärtus "r" ei tohi olla väiksem kui:

3.2.1. sisemiste tahavaatepeeglite (klassi I peeglite) korral 1200 mm;

3.2.2. peegelduspinnal mõõdetud keskmine kõverusraadius "r" ei tohi klassi L kuuluvate tahavaatepeeglite korral olla väiksem kui 1000 mm ega suurem kui 1500 mm.

3.3. Vastavalt käesoleva lisa I liites kirjeldatud meetodile määratud normaalne peegeldustegur peab olema vähemalt 40 %. Kui peegelduspinnal on kaks asendit ("päevane" asend ja "öine" asend), peab peegelduspind "päevases" asendis võimaldama liiklusmärkide värvuste eristamist. "Öise" asendi normaalne peegeldustegur ei tohi olla alla 4 %.

3.4. Peegelduspind peab säilitama tavalistes kasutustingimustes vastavuse punktis 3.3 esitatud nõuetele ka pärast seda, kui sõiduk on pikemat aega viibinud halva ilma tingimustes.

4. KATSED

4.1. Tahavaatepeeglitele teostatakse punktides 4.2 ja 4.3 kirjeldatud katsed.

4.1.1. Punktis 4.2 kirjeldatud katse ei ole kohustuslik kõigile niisugustele välimistele tahavaatepeeglitele, mille kõik osad on maapinnast vähemalt 2 m kaugusel, olenemata peegli seadistusest, kui sõiduk on koormatud tehniliselt lubatud maksimaalse massini.

Eespool nimetatud erand kehtib ka siis, kui välimise tahavaatepeegli kinnituselemendid (kinnitusplaadid, hoidikud, kuulliigendid jne) on maapinnast vähemalt 2 m kõrgusel ega ületa sõiduki üldlaiust. Nimetatud laiust mõõdetakse põikisuunalises vertikaaltasapinnas, mis läbib peegli alumisi kinnituselemente või sellest tasapinnast eespool olevaid mis tahes punkte, kui viimane mõõtmisviis annab suurema üldlaiuse.

Sellisel juhul tuleb lisada kirjeldus, milles on täpselt kirjeldatud tahavaatepeegli paigaldamist nii, et selle kinnituspunkt paikneb sõidukil eespool nimetatud viisil.

Nimetatud erandi kohaldamisel tuleb peeglihoidikule püsivalt kinnitada sümbol

+++++ TIFF +++++

, millele tuleb ka viidata osa tüübikinnitustunnistuses.

4.2. Löögikatse

4.2.1. Katseseadme kirjeldus

4.2.1.1. Katseseade koosneb pendlist, mis saab võnkuda ümber kahe, teineteise suhtes täisnurga all oleva horisontaaltelje, millest üks on peegli tagasiliikumistrajektoori sisaldava tasapinnaga täisnurga all.

Pendli otsas on vasar, mille moodustab 5 mm paksuse kummist kattega (Shore'i kõvadus A on 50) 165 ± 1 mm läbimõõduga jäik kera.

Mõõteseade, mis võimaldab mõõta pendlivarre tagasiliikumistasapinna maksimaalset nurka, on väljatöötamisel.

Pendli korpuse külge jäigalt kinnitatud tugi hoiab näidiseid punktis 4.2.2.6 määratletud löögikatse tingimustes.

Alljärgneval joonisel 1 on esitatud katseseadme mõõtmed ja selle spetsiifilised konstruktiivsed iseärasused.

+++++ TIFF +++++

Joonis 1

4.2.1.2. m

= m

dl.

4.2.2. Katse kirjeldus

4.2.2.1. Tahavaatepeegli selle aluse külge kinnitamisel kasutatakse menetlust, mille on määranud seadme valmistaja või vajadusel sõiduki valmistaja.

4.2.2.2. Tahavaatepeegli suunamine katse eesmärgil

4.2.2.2.1. Peegel paigaldatakse pendelkatseseadmesse nii, et taotleja juhiste kohasel peegli sõidukile paigaldamisel horisontaalsed ja vertikaalsed teljed on katseseadmes selgelt samas asendis.

4.2.2.2.2. Kui peegel on oma aluse suhtes reguleeritav, teostatakse katse nii, et peegel on taotleja ettenähtud seadistuspiiridele vastavas minimaalselt lubatud tagasipööratud asendis.

4.2.2.2.3. Kui tahavaatepeeglit on võimalik selle aluse suhtes lähemale või kaugemale liigutada, paigutatakse katseseade asendisse, milles tahavaatepeegli ümbrise ja aluse vaheline kaugus on minimaalne.

4.2.2.2.4. Kui peegelduspinna asukohta ümbrises on võimalik muuta, valitakse peegelduspinnale niisugune asend, et sõidukist kõige kaugemal olev peegelduspinna ülaserv on ümbrise suhtes kõige kaugemal paiknevas asendis.

4.2.2.3. Välja arvatud katse nr 2 korral sisemistel tahavaatepeeglitel (vt punkt 4.2.2.6.1) peavad pendli vertikaalasendi korral vasara keskpunkti läbivad horisontaal- ja vertikaalpikitasapinnad kulgema 1. lisa punktis 9 määratletud peegelduspinna keskpunkti kaudu. Pendli pikisuunaline võnkumissuund peab olema paralleelne sõiduki keskpikitasapinnaga.

4.2.2.4. Kui tahavaatepeegli osad takistavad punktides 4.2.2.1 ja 4.2.2.2 sätestatud reguleerimistingimustel vasara tagasiliikumist, tuleb löögipunkt kõnealuse tiirlemis- või pöörlemistelje suunas risti edasi tõsta.

Nihutada tuleb ainult nii palju, kui katse teostamiseks tingimata vajalik. Nihutamine peab olema piiratud nii, et:

- vasarat ümbritsev kera jääb vähemalt puudutama punktis 1.4 määratletud silindrit,

- või vasara kokkupuutepunkt asetseb peegelduspinna servast vähemalt 10 mm kaugusel.

4.2.2.5. Katsel vabastatakse vasar 60 kraadisele pendlinurgale vastavalt kõrguselt vertikaalselt nii, et vasar lööb vastu tahavaatepeeglit hetkel, kui pendel jõuab vertikaalasendisse.

4.2.2.6. Vastu peegleid lüüakse järgmistes erinevates tingimustes.

4.2.2.6.1. Sisemised peeglid (klass I)

Katse nr 1: löögipunkt vastab punktis 4.2.2.3 ettenähtule ja löök on niisugune, et vasar lööb vastu tahavaatepeeglit peegelduspinna poolselt küljelt.

Katse nr 2: löögipunkt asetseb kaitseümbrise serval nii, et peegelduspinnale rakendatav löök on peegelduspinna tasapinna suhtes 45° nurga all ja läbi peegelduspinna keskpunkti kulgeva horisontaaltasapinna suunaline. Löök suunatakse tahavaatepeegli peegelduspinna poolsele küljele.

4.2.2.6.2. Välimised peeglid (klass L)

Katse nr 1: löögipunkt vastab punktis 4.2.2.3 või 4.2.2.2 ettenähtule ja löök on niisugune, et vasar lööb vastu tahavaatepeeglit peegelduspinna poolselt küljelt.

Katse nr 2: löögipunkt vastab punktis 4.2.2.3 või 4.2.2.4 ettenähtule ja löök on niisugune, et vasar lööb vastu tahavaatepeeglit peegelduspinna vastasküljelt.

4.3. Hoidiku külge kinnitatud kaitseümbrise paindekatse

4.3.1. Katse kirjeldus

Kaitseümbris paigutatakse katseseadmesse selliselt, et kinnituselemendi reguleerimisseadist on võimalik kindlalt lukustada. Reguleerimisseadise kinnituskoha juures olev kõige lähem ots fikseeritakse ümbrise suurima mõõtme suunas 15 mm laiuse tõkestiga, mis katab ümbrise kogu laiuses.

Ümbrise teise otsa asetatakse eespool kirjeldatule analoogne tõkesti nii, et korpusele on võimalik rakendada ettenähtud katsekoormust (joonis 2).

Ümbrise katsetatavale otsale vastasoleva otsa võib joonisel 2 kujutatud asendis hoidmise asemel lukustada.

+++++ TIFF +++++

Näide tahavaatepeegli paindekatsel kasutatavast seadmest

4.3.2. Katsekoormuseks peab olema 25 kg, mida tuleb rakendada ühe minuti jooksul.

5. KATSETULEMUSED

5.1. Punktis 4.2 kirjeldatud katsetel jätkab pendel võnkumist nii, et projektsioon tagasiliikumistasapinnal ja hoidiku saavutatav asend moodustavad vertikaaljoone suhtes nurga 20°.

Nurka mõõdetakse täpsusega ± 1 kraad.

5.1.1. Nimetatud nõue ei kehti esiklaasile kinnitatud tahavaatepeeglite kohta. Niisugusel juhul kehtivad punktis 5.2 esitatud nõuded pärast katse teostamist.

5.2. Punktis 4.2 kirjeldatud katse ajal ei tohi pärast toe murdumist esiklaasile liimitud tahavaatepeeglist järelejääv osa minna üle aluse rohkem kui 1 cm ja selle kuju peab pärast katset vastama punktis 1.3 esitatud nõuetele.

5.3. Punktides 4.2 ja 4.3 kirjeldatud katsete ajal ei tohi peegelduspind puruneda. Peegelduspinna purunemine on siiski lubatud, kui on täidetud mõni alljärgnevatest tingimustest:

5.3.1. killud püsivad kinni ümbrise aluse küljes või pinnal, mis on ümbrise alusega püsivalt ühendatud; klaasi osaline lahtitulek on siiski lubatud, kui seda ei esine laiemalt kui 2,4 mm kildudeks purunenud piirkonnast mõlemale poole. Väikeste kildude eraldumine klaasipinnast löögipunktis on lubatud;

5.3.2. peegelduspind on valmistatud turvaklaasist.

1. liide

Peegeldusvõime määramise katsemeetod

1. MÕISTED

1.1. Standardvalgusallikas CIE A [1]: valgustav kolorimeetriline valgusallikas, mis vastab mustale kehale temperatuuril T68 = 2855,6 K.

1.2. Standardvalgusallikas CIE A [2]: gaastäitega volframniitlamp, mis töötab lähimal värvustemperatuuril T68 = 2855,6 K.

1.3. Etalonkolorimeetriline vaatlusseade CIE 1931 [3]: kiirguse vastuvõtja, mille kolorimeetrilised omadused vastavad kolmevärvilistele spektraalkomponentidele

x

(λ)

,

y

(λ)

z

(λ)

(vt tabel).

1.4. CIE kolmevärvilised spektraalkomponendid: kolmevärvilised komponendid, mis vastavad CIE (XYZ) ühtlase spektri monokromaatiliste elementide süsteemile.

1.5. Fotoopiline nägemine [4]: tavalise silma nägemine, kui silm on kohanenud heledusastmele, mis vastab vähemalt mitmele kandelale ruutmeetri kohta.

2. SEADMED

2.1. Üldsätted

Seade koosneb valgusallikast, katsekeha toest, fotoelemendist-vastuvõtjast ja indikaatorist (vt joonis 1), samuti valguse häirivat hajumist vähendavatest vahenditest.

Mittetasapinnaliste (st kumerate) tahavaatepeeglite peegeldusteguri mõõtmise lihtsustamiseks võib vastuvõtja sisaldada Ulbrichti kuuli (vt joonis 2).

2.2. Valgusallika ja vastuvõtja spektraalkarakteristikud

Valgusallikaks on standardne CIE-A-valgusallikas, mis on ühendatud ligikaudu paralleelsete kiirtega valgusvihku võimaldava optilise süsteemiga. Ühtlase lambipinge hoidmiseks kogu seadme kasutusaja jooksul on soovitatav kasutada pingestabilisaatorit.

Vastuvõtja sisaldab fotoelementi, mille spektraalkarakteristik on proportsionaalne CIE (1931) kolorimeetrilise standardvaatlusseadme fotoopilise valgustugevuse funktsiooniga (vt tabel). Lubatud on kasutada ka kõiki muid valgusallika-filtri-vastuvõtja kombinatsioone, millega saavutatakse CIE-A-valgusallikaga võrdväärne toime ja fotoopiline nägemine. Kui vastuvõtja sisaldab Ulbrichti kuuli, peab kuuli sisepind olema kaetud mati (hajusa) valge mitteselektiivse värviga.

2.3. Geomeetrilised tingimused

Langevad valguskiired peavad eelistatavalt moodustama katsetasapinnaga risti oleva sirge suhtes nurga (Θ) 0,44 ± 0,09 radiaani (25 ± 5°); nimetatud nurk ei tohi siiski ületada tolerantsi ülemist piiri, st 0,53 radiaani ehk 30°. Vastuvõtja telg peab moodustama nurga (Θ) mis võrdub langeva valgusvihu ja nimetatud ristsirge vahelise nurgaga (vt joonis 1). Katsepinnale langemisel peab valgusvihu läbimõõt olema vähemalt 19 mm. Peegeldunud valgusvihk ei tohi olla laiem kui fotoelemendi tajupind, ei tohi katta vähem kui 50 % asjaomasest pinnast ja peab võimalusel katma sama suure osa pinnast kui valgusvihk, mida kasutati seadme kalibreerimisel.

Kui vastuvõtja sisaldab Ulbrichti kuuli, peab kuuli läbimõõt olema vähemalt 127 mm. Kuuli pinda katsekeha ja langeva valguse jaoks tehtud avad peavad olema piisavalt suured, et võimaldada langevate ja peegelduvate valguskiirte täielikku läbipääsu. Fotoelement tuleb paigutada nii, et see ei võta otse vastu langevate ja peegelduvate valguskiirte valgust.

2.4. Kombineeritud fotoelemendi ja indikaatori elektrilised omadused

Indikaatoris näha oleva fotoelemendi võimsus peab olema valgustundliku pinna valgustugevuse lineaarne funktsioon. Tuleb kasutada kalibreerimisseadmete vabastamiseks, nullimiseks ja reguleerimiseks ettenähtud (elektrilisi või optilisi või mõlemaid) vahendeid. Nimetatud vahendid ei tohi mõjutada mõõteseadme lineaarsust ega spektraalseid omadusi. Kombineeritud vastuvõtja ja indikaatori täpsus peab olema ± 2 % skaala lõppväärtusest või ± 10 % minimaalsest mõõteväärtusest.

2.5. Katsekeha tugi

Katsekeha toe mehhanismid peavad võimaldama näidise paigutamist nii, et valgusallika hoidiku ja vastuvõtja hoidiku teljed ristuvad peegelduspinnaga samas tasapinnas. Nimetatud peegelduspind võib asetseda katsetatava tahavaatepeegli või selle mõlema külje sees (sõltuvalt sellest, kas tegemist on esmase või teisese pinnapeegliga või "flip"-tüüpi prismapeegliga).

3. TEOSTUSMEETOD

3.1. Otsene kalibreerimismeetod

Otsese kalibreerimismeetodi korral kasutatakse võrdlusainena õhku. Seda meetodit võib kasutada mõõteseadmetega, mis on projekteeritud nii, et täisskaalat on võimalik kalibreerida, suunates vastuvõtja otse valgusvihu telje suunas (vt joonis 1).

Teatavatel juhtudel (näiteks madala peegeldusvõimega pindade mõõtmisel) võimaldab nimetatud meetod kasutada vahepealset kalibreerimispunkti (0 ja 100 % skaalaväärtuste vahel). Nimetatud juhtudel on vajalik asetada vahele optilisel trajektooril teatud ülekandetegurit omav neutraalhall valgusfilter ja reguleerida kalibreerimissüsteemi, kuni indikaator näitab neutraalhallile valgusfiltrile vastavat ülekandeprotsenti. Enne peegeldusvõime mõõtmise alustamist tuleb filter eemaldada.

3.2. Kaudsed kalibreerimismõõtmised

Nimetatud kalibreerimismeetodit kohaldatakse mõõteseadmetele, millel on fikseeritud geomeetrilist kuju omav valgusallikas ja vastuvõtja. See meetod nõuab sobival viisil kalibreeritud ja hooldatud peegeldusstandardi olemasolu. Nimetatud standardina kasutatakse eelistatavalt tasapinnalist tahavaatepeeglit, mille peegeldustegur on võimalikult lähedane katsetatavate näidiste teguritele.

3.3. Tasapinnalise tahavaatepeegli mõõtmine

Tasapinnalise tahavaatepeegli katseeksemplaride peegeldustegurit võib mõõta mõõteseadmetega, milles kasutatakse otsese või kaudse kalibreerimise põhimõtet. Peegeldusteguri väärtust loetakse otse mõõteseadme näidikult.

3.4. Mittetasapinnalise (kumera) tahavaatepeegli mõõtmine

Mittetasapinnaliste (kumerate) tahavaatepeeglite mõõtmisel tuleb kasutada mõõteseadmeid, mille vastuvõtjas on Ulbrichti kuul (vt joonis 2). Kui standardpeegli korral, mille peegeldustegur on E %, annab kuuli lugem tundmatu peegli korral ne jaotist, vastavad nx jaotist peegeldustegurile X % järgmise valemi alusel:

X = E

n

n

.

+++++ TIFF +++++

Joonis 1: Kahte kalibreerimismeetodit kasutava peegeldusvõime mõõtmise seadme üldjoonis

+++++ TIFF +++++

Joonis 2: Vastuvõtjas Ulbrichti kuuli kasutava peegeldusvõime mõõtmise seadme üldjoonis

CIE 1931 [5] kolorimeetrilise etalonvaatlusseadme spektraalsete kolmevärvikomponentide väärtused

See tabel on väljavõte väljaandest CIE 50 (45) — 1970

λ pm | x-(λ) | y-(λ) | z-(λ) |

380 | 0,001 4 | 0,000 0 | 0,006 5 |

390 | 0,004 2 | 0,000 1 | 0,020 1 |

400 | 0,014 3 | 0,000 4 | 0,067 9 |

410 | 0,043 5 | 0,001 2 | 0,207 4 |

420 | 0,134 4 | 0,004 0 | 0,645 6 |

430 | 0,283 9 | 0,011 6 | 1,385 6 |

440 | 0,348 3 | 0,023 0 | 1,747 1 |

450 | 0,336 2 | 0,038 0 | 1,772 1 |

460 | 0,290 8 | 0,060 0 | 1,669 2 |

470 | 0,195 4 | 0,091 0 | 1,287 6 |

480 | 0,095 6 | 0,139 0 | 0,813 0 |

490 | 0,032 0 | 0,208 0 | 0,465 2 |

500 | 0,004 9 | 0,323 0 | 0,272 0 |

510 | 0,009 3 | 0,503 0 | 0,158 2 |

520 | 0,063 3 | 0,710 0 | 0,078 2 |

530 | 0,165 5 | 0,862 0 | 0,042 2 |

540 | 0,290 4 | 0,954 0 | 0,020 3 |

550 | 0,433 4 | 0,995 0 | 0,008 7 |

560 | 0,594 5 | 0,995 0 | 0,003 9 |

570 | 0,762 1 | 0,952 0 | 0,002 1 |

580 | 0,916 3 | 0,870 0 | 0,001 7 |

590 | 1,026 3 | 0,757 0 | 0,001 1 |

600 | 1,062 2 | 0,631 0 | 0,000 8 |

610 | 1,002 6 | 0,503 0 | 0,000 3 |

620 | 0,854 4 | 0,381 0 | 0,000 2 |

630 | 0,642 4 | 0,265 0 | 0,000 0 |

640 | 0,447 9 | 0,175 0 | 0,000 0 |

650 | 0,283 5 | 0,107 0 | 0,000 0 |

660 | 0,164 9 | 0,061 0 | 0,000 0 |

670 | 0,087 4 | 0,032 0 | 0,000 0 |

680 | 0,046 8 | 0,017 0 | 0,000 0 |

690 | 0,022 7 | 0,008 2 | 0,000 0 |

700 | 0,011 4 | 0,004 1 | 0,000 0 |

710 | 0,005 8 | 0,002 1 | 0,000 0 |

720 | 0,002 9 | 0,001 0 | 0,000 0 |

730 | 0,001 4 | 0,000 5 | 0,000 0 |

740 | 0,000 7 | 0,000 2 [6] | 0,000 0 |

750 | 0,000 3 | 0,000 1 | 0,000 0 |

760 | 0,000 2 | 0,000 1 | 0,000 0 |

770 | 0,000 1 | 0,000 0 | 0,000 0 |

780 | 0,000 0 | 0,000 0 | 0,000 0 |

2. liide

Tahavaatepeeglite osa tüübikinnitus ja märgistamine

1. MÄRGISTAMINE

Osa tüübikinnituse saamiseks esitatud tahavaatepeegli tüübi näidised peavad olema selgesti, loetavalt ja püsivalt märgistatud valmistaja margi või kaubamärgiga ja nendele peab olema jäetud piisavalt ruumi osa tüübikinnitusmärgi kinnitamiseks; nimetatud ruum tuleb ära näidata osa tüübikinnituse taotlusega kaasas oleval joonisel.

2. OSA TÜÜBIKINNITUS

2.1. Koos osa tüübikinnituse taotlusega esitatakse neli tahavaatepeegli näidist: kolme tahavaatepeeglit kasutatakse katsetamiseks ja neljandat hoitakse laboris võimalikeks täiendavateks kontrollimisteks. Labor võib nõuda lisanäidiste esitamist.

2.2. Kui vastavalt punktile 1 tüübikinnituseks esitatud tahavaatepeegli näidis vastab II lisa nõuetele, rahuldatakse osa tüübikinnituse taotlus ja tahavaatepeeglile omistatakse osa tüübikinnitusnumber.

2.3. Seda numbrit ei anta hiljem ühelegi teisele tahavaatepeegli tüübile.

3. MÄRGISTUSED

3.1. Kõik tahavaatepeeglid, mis vastavad tüübile, millele on antud käesolevale direktiivile vastav osa tüübikinnitus, kannavad kahe- või kolmerattaliste mootorsõidukite tüübikinnitust käsitleva 3. juuni 1992. aasta direktiivi 92/61/EMÜ V lisas kirjeldatud tüübikinnitusmärki. Tüübikinnitusmärki moodustava ristküliku mõõtmeid ning märgil kasutatavate numbrite ja tähtede mõõtmeid määratlev väärtus "a" ei tohi olla alla 6 mm.

3.2. Osa tüübikinnitusmärgile kantakse täiendav tunnus I või L, mis määratleb tahavaatepeegli tüübi klassi. Nimetatud täiendav tunnus paigutatakse tähte "e" ümbritseva ristküliku lähedale ja viimase suhtes vabalt valitavasse kohta.

3.3. Osa tüübikinnitusmärk ja lisatunnus kinnitatakse püsivalt tahavaatepeegli põhiosa külge ja need peavad tahavaatepeegli sõidukile paigaldamisel olema selgesti nähtavad.

3. liide

Teatis kahe- või kolmerattalistele mootorsõidukitele ette nähtud tahavaatepeegli tüübi kohta

+++++ TIFF +++++

4. liide

Osa tüübikinnitustunnistus kahe- või kolmerattalistele mootorsõidukitele ettenähtud tahavaatepeegli tüübi kohta

+++++ TIFF +++++

III LISA

TAHAVAATEPEEGLITE SÕIDUKITELE PAIGALDAMISELE ESITATAVAD NÕUDED

1. ASUKOHT

1.1. Kõik tahavaatepeeglid tuleb kinnitada selliselt, et need jäävad sõiduki normaalsetes sõidutingimustes kindlalt oma kohale.

1.2. Ilma kereta sõidukite tahavaatepeegel (-peeglid) tuleb paigaldada või reguleerida nii, et peegelduspinna keskpunkt asetseb vähemalt 280 mm sõiduki keskpikitasapinnast väljapool. Enne mõõtmist peavad juhtkangid jääma asendisse, mis vastab sõiduki sirgjoonelisele liikumisele ja tahavaatepeegel (-peeglid) tuleb reguleerida tavalisse kasutusasendisse.

1.3. Tahavaatepeeglid peavad olema paigaldatud selliselt, et normaalses juhtimisasendis juhiistmel istuval sõidukijuhil on selge vaade sõiduki taga ja küljel (külgedel) olevale teele.

1.4. Välimised tahavaatepeeglid on nähtavad läbi küljeakende või läbi esiklaasi osa, mida puhastavad klaasipuhastid.

1.5. Kui sõidukil on šassii/juhikabiin, esitab valmistaja sõiduki vaatevälja mõõtmisel kere minimaalse ja maksimaalse laiuse ning vajadusel paigaldatakse mõõtmisel simulatsiooniks mudelplaat. Kõik sõidukite ja peeglite katsetatavad kombinatsioonid peavad olema ära näidatud sõidukitele tahavaatepeeglite paigaldamist käsitlevas osa EÜ tüübikinnitustunnistuses (vt 2. liide).

1.6. Sõidukile ettenähtud juhipoolne välimine tahavaatepeegel tuleb paigaldada nii, et sõiduki vertikaalse keskpikitasapinna ning tahavaatepeegli keset läbiva vertikaaltasapinna ja sõidukijuhi okulaarpunkte ühendava 65 mm pikkuse sirglõigu keskpunkti vahel olev nurk ei ole üle 55°.

1.7. Tahavaatepeeglid ei tohi sõiduki väliskerest välja ulatuda oluliselt rohkem, kui on vaja punktis 4 määratletud vaateväljadega seotud nõuete täitmiseks.

1.8. Kui oma maksimaalselt lubatud massini koormatud sõiduki välimise tahavaatepeegli alumine serv on maapinnast vähem kui 2 m kõrgusel, ei tohi nimetatud tahavaatepeegel sõiduki ilma tahavaatepeegliteta mõõdetud üldlaiusest rohkem välja ulatuda kui 0,20 m.

1.9. Punktide 1.7 ja 1.8 kohaselt võivad tahavaatepeeglid sõidukite maksimaalselt lubatud laiuse suhtes eenduda.

2. TAHAVAATEPEEGLITE ARV

2.1. Ilma kereta sõidukitel nõutavate tahavaatepeeglite minimaalsed arvud

Sõiduki kategooria | Välimine põhipeegel (välimised põhipeeglid) Klass L |

Mopeed | 1 |

Mootorratas | 2 |

Kolmerattaline mootorsõiduk | 2 |

2.2. Kerega sõidukitel nõutavate tahavaatepeeglite minimaalsed arvud

Sõiduki kategooria | Sisemine peegel klass I | Välimine põhipeegel (välimised põhipeeglid) Klass L |

Kolmerattalised mopeedid (sh kerged nelja- ka kolmerattalised mootorsõidukid) | 1 [1] | 1, kui kasutatakse sisemist tahavaatepeeglit; 2, kui ei kasutata sisemist tahavaatepeeglit |

2.3. Ainult ühe tahavaatepeegli paigaldamisel paigutatakse see parempoolse liiklusega liikmesriikides sõiduki vasakule küljele ja vasakpoolse liiklusega liikmesriikides sõiduki paremale küljele.

2.4. Mootorsõidukite tahavaatepeegleid käsitleva direktiivi 71/127/EMÜ nõuetele vastavaid klassi I ja III tahavaatepeegleid võib kasutada ka mopeedidel, mootorratastel ja kolmerattalistel mootorsõidukitel.

2.5. Mittekohustuslike tahavaatepeeglite maksimaalne arv

2.5.1. Välimist täiendavat tahavaatepeeglit on lubatud paigaldada mopeedide punktis 2.1 nimetatud kohustusliku tahavaatepeegli vastasküljele.

2.5.2. Välimist täiendavat tahavaatepeeglit on lubatud paigaldada kerega sõidukitele punktis 2.2 nimetatud kohustusliku tahavaatepeegli vastasküljele.

2.5.3. Punktides 2.5.1 ja 2.5.2 nimetatud tahavaatepeeglid peavad vastama käesoleva peatüki nõuetele.

3. REGULEERIMINE

3.1. Sõidukijuhtidel peab olema võimalik tahavaatepeegleid oma juhiistmelt reguleerida. Kerega kolmerattalistel sõidukitel võib peeglit reguleerida nii, et uks on suletud, kuid aken võib olla avatud. Peegli asendit on siiski igal juhul võimalik väljastpoolt lukustada.

3.2. Punkti 3.1 nõudeid ei kohaldata tahavaatepeeglitele, mida on võimalik pärast seda, kui peeglid on löögi tulemusel tagumisse asendisse liikunud, ilma reguleerimiseta nende esialgsesse asendisse tagasi seada.

4. KEREGA SÕIDUKITE KORRAL AVANEV VAATEVÄLI

4.1. Sisemine tahavaatepeegel

4.1.1. Sisemine tahavaatepeegel (klass I)

Vaateväli peab olema niisugune, et sõidukijuhil on võimalik näha vähemalt 20 m laiust tasast ja horisontaalset teeosa, mille keskjoon on sõiduki vertikaalsel keskpikitasapinnal ja mis ulatub sõidukijuhi okulaarpunktide asukohast silmapiiri suunas 60 m kaugusele tahapoole (joonis 1).

4.2. Välimine tahavaatepeegel

4.2.1. Põhilised välimised tahavaatepeeglid (klassid L ja III).

4.2.1.1. Vasakpoolne välimine tahavaatepeegel parempoolse liikluse korral ja parempoolne välimine tahavaatepeegel vasakpoolse liikluse korral.

4.2.1.1.1. Vaateväli peab olema niisugune, et sõidukijuhil on võimalik näha vähemalt 2,50 m laiust tasast ja horisontaalset teeosa tasapinnal, mis on paremalt poolt (sõidukitel parempoolse liikluse korral) või vasakult poolt (sõidukitel vasakpoolse liikluse korral) piiratud sõiduki vertikaalse keskpikitasapinnaga paralleelse tasapinnaga, mis läbib sõiduki kõige välimist punkti vasakul (sõidukitel parempoolse liikluse korral) või paremal (sõidukitel vasakpoolse liikluse korral) ja mis ulatub sõidukijuhi okulaarpunktide asukohast silmapiiri suunas 10 m kaugusele tahapoole (joonis 2).

4.2.1.2. Parempoolsed välimised tahavaatepeeglid parempoolse liikluse korral ja vasakpoolsed välimised tahavaatepeeglid vasakpoolse liikluse korral.

4.2.1.2.1. Vaateväli peab olema niisugune, et sõidukijuhil on võimalik näha vähemalt 4 m laiust tasast ja horisontaalset teeosa tasapinnal, mis on vasakult pool (sõidukitel parempoolse liikluse korral) või paremalt poolt (sõidukitel vasakpoolse liikluse korral) piiratud sõiduki vertikaalse keskpikitasapinnaga paralleelse tasapinnaga, mis läbib sõiduki kõige välimist punkti paremal (sõidukitel parempoolse liikluse korral) või vasakul (sõidukitel vasakpoolse liikluse korral) ja mis ulatub sõidukijuhi okulaarpunktide asukohast silmapiiri suunas 20 m kaugusele tahapoole (vt joonis 2).

4.3. Vaatevälja piiramine

4.3.1. Sisemine tahavaatepeegel (klass I)

4.3.1.1. Mingi seadme (näiteks peatoe, päikesevarju, tagaklaasipuhasti ja klaasisoojendusseadme) põhjustatud vaatevälja vähenemine on lubatud juhul, kui kõik eespool nimetatud seadmed kokku ei vähenda vaatevälja rohkem kui 15 %.

4.3.1.2. Vaatevälja piiramise ulatust mõõdetakse nii, et peatoed on seadistatud kõige madalamasse võimalikku asendisse ja päikesevarjud on üles pööratud.

4.3.2. Välimised tahavaatepeeglid (klassid L ja III).

Eespool määratletud vaateväljadel sõidukikerest ja mõnest selle osast (näiteks luugikäepidemetest, gabariidituledest, suunatuledest ja tagumiste kaitseraudade otstest, samuti peegelduspinna puhastusseadmetest) tingitud vaatevälja piiramist ei arvestata, kui nimetatud objektide osakaal on summaarsest vaatevälja piiramisest väiksem kui 10 %.

+++++ TIFF +++++

Joonis 1

+++++ TIFF +++++

Joonis 2

1. liide

+++++ TIFF +++++

2. liide

+++++ TIFF +++++

5. PEATÜKK

KAHE- VÕI KOLMERATTALISTE MOOTORSÕIDUKITE PÕHJUSTATUD ÕHUSAASTE VÄHENDAMISEKS VÕETAVAD MEETMED

LISADE LOETELU

| | | Lehekülg |

I LISA | Mopeedide põhjustatud õhusaaste vähendamiseks võetavate meetmete kirjeldus … | 250 |

1. liide | I katsetüüp … | 254 |

—1. alaliide: | Dünamomeetri töötsükkel (I katsetüüp) … | 263 |

—2. alaliide: | Heitgaasi kogumissüsteemi näide nr 1 … | 264 |

—3. alaliide: | Heitgaasi kogumissüsteemi näide nr 2 … | 265 |

—4. alaliide: | Dünamomeetri kalibreerimismeetod … | 266 |

2. liide | II katsetüüp … | 268 |

II LISA | Mootorrataste ja kolmerattaliste mootorsõidukite põhjustatud õhusaaste vähendamiseks võetavate meetmete kirjeldus … | 270 |

1. liide | I katsetüüp … | 273 |

—1. alaliide: | Mootori töötsükkel I katsetüübi korral … | 285 |

—2. alaliide: | Heitgaasi kogumissüsteemi näide nr 1 … | 286 |

—3. alaliide: | Heitgaasi kogumissüsteemi näide nr 2 … | 287 |

—4. alaliide: | Mootorrataste ja kolmerattaliste mootorsõidukite sõitmisrežiimis dünamomeetril neelduva energia kalibreerimise meetod … | 288 |

2. liide | II katsetüüp … | 290 |

III LISA | Kahe- või kolmerattaliste mootorsõidukite survesüütega mootorite põhjustatud nähtava õhusaaste vähendamiseks võetavate meetmete kirjeldus … | 291 |

1. liide | Konstantsel kiirusel ja täiskoormuskõvera alusel töötamise katse … | 293 |

2. liide | Vabakiirenduskatse … | 295 |

3. liide | Konstantsel kiirusel töötamise katsel kohaldatavad piirväärtused … | 297 |

4. liide | Suitsususe mõõturitele esitatavad nõuded … | 298 |

5. liide | Suitsususe mõõturi paigaldamine ja kasutamine … | 301 |

IV LISA | Etalonkütusele esitatavad nõuded … | 303 |

V LISA | Teatis kahe- või kolmerattalise mootorsõiduki tüübi põhjustatud õhusaaste vähendamiseks võetavate meetmete kohta … | 305 |

VI LISA | Osa tüübikinnitustunnistus kahe- või kolmerattalise mootorsõiduki tüübi põhjustatud õhusaaste vähendamiseks võetavate meetmete kohta … | 306 |

I LISA

MOPEEDIDE PÕHJUSTATUD ÕHUSAASTE VÄHENDAMISEKS VÕETAVATE MEETMETE KIRJELDUS

1. MÕISTED

Käesolevas peatükis kasutatakse järgmisi mõisteid:

1.1. sõidukitüüp mootorist põhjustatud gaasiliste saasteainete suhtes — mopeedid, mis ei erine üksteisest järgmiste oluliste omaduste suhtes:

1.1.1. võrdlusmassi suhtes määratud ekvivalentne inerts 1. liite punkti 5.2 kohaselt;

1.1.2. mootori ja mopeedi V lisas määratletud parameetrid;

1.2. võrdlusmass — kasutuskorras mopeedi mass, millele on lisatud ühtlane mass 75 kg. Kasutuskorras mopeedi mass on koormamata mopeedi kogumass, kui kõik paagid on täidetud vähemalt 90 % nende maksimaalsest mahutavusest.

1.3. Gaasilised saasteained

Gaasilised saasteained — süsinikoksiid, süsivesinikud ja lämmastikoksiidid, väljendatuna lämmastikdioksiidi (NO2) ekvivalendina.

2. KATSETINGIMUSED

2.1. Üldsätted

Gaasilisi heitmeid ja tahkete osakeste heitmeid mõjutada võivad osad peavad olema projekteeritud, valmistatud ja paigaldatud nii, et normaaltingimustes kasutatav mopeed vastab vaatamata mopeedile mõjuda võivale vibratsioonile käesoleva lisa nõuetele.

2.2. Katsete kirjeldus

2.2.1. Mopeedile tuleb teostada alljärgnevad I ja II katsetüübi katsed.

2.2.1.1. I katsetüüp (gaasiliste saasteainete keskmiste heitkoguste kontrollimine kõrge liiklusintensiivsusega linnapiirkondades)

2.2.1.1.1. Sõiduk asetatakse piduri ja hoorattaga varustatud dünamomeetrile. Kokku 448 sekundit kestev ning neljast töötsüklist koosnev katse teostatakse katkestusteta.

Igas katsetsüklis on 7 faasi (tühikäigul töötamine, kiirendamine, konstantne kiirus, aeglustamine, jne). Katse jooksul lahjendatakse heitgaase õhuga selliselt, et segu voolumaht jääb konstantseks. Kogu katse jooksul:

- tuleb proovivõtukotti lasta pideva vooluna segunäidist nii, et süsinikoksiidi, mittepõlevate süsivesinike ja lämmastikoksiidide kontsentratsioone (keskmisi katseväärtusi) on võimalik järjekorras määrata,

- mõõdetakse segu summaarset mahtu.

Katse lõpul märgitakse üles rulliga käitatava kumulatiivse pöördeloenduriga mõõdetavate täisringide alusel määratav tegelikult läbitud teepikkus.

2.2.1.1.2. Katse teostatakse 1. liites kirjeldatud menetluse kohaselt. Gaaside kogumisel ja analüüsimisel kasutatakse selleks ettenähtud meetodeid.

2.2.1.1.3. Vastavalt punkti 2.2.1.1.4 sätetele teostatakse katset kolm korda. Kõigil katsetel saadud süsinikoksiidi, süsivesinike ja lämmastikoksiidide mass ei tohi ületada alljärgnevas tabelis toodud piirväärtusi.

| Osa tüübikinnitus ja toodete nõuetele vastavus |

Etapid | CO (g/km) L1 | HC + NOx (g/km) L2 |

24 kuud pärast käesoleva direktiivi vastuvõtmise kuupäeva [1] | 6 [1] | 3 [1] |

36 kuud pärast esimese etapi teostamist [1] | 1 [2] | 1,2 |

2.2.1.1.3.1. Iga eespool nimetatud saasteaine kolmest mõõtmistulemusest üks võib siiski asjaomasele mopeedile kehtestatud piirväärtust maksimaalselt 10 % võrra ületada, kui kolme katsetulemuse aritmeetiline keskmine on ettenähtud piirväärtusest väiksem. Kui ettenähtud piirväärtust ületatakse rohkem kui ühe saasteaine suhtes, ei oma tähtsust, kas see juhtub samal katsel või erinevatel katsetel.

2.2.1.1.4. Punktis 2.2.1.1.3 ettenähtud katsete arvu vähendatakse kõigile punktis 2.2.1.1.3 viidatud ainetele alljärgnevalt kirjeldatud tingimustel, kus V1 on esimese katse tulemus ja V2 teise katse tulemus.

2.2.1.1.4.1. Kui V1 ≤ 0,70 L, vajatakse kõigile asjaomastele saasteainetele ainult ühte katset.

2.2.1.1.4.2. Kui V1 ≤ 0,85 L ja kui vähemalt ühel saasteainel V1 > 0,70 L, vajatakse kõigile asjaomastele saasteainetele ainult kahte katset. Lisaks peab V2 olema kõigil asjaomastel saasteainetel selline, et V1 + V2 < 1,70 L ja V2 < L.

2.2.1.2. II katsetüüp (süsinikoksiidi ja mittepõlevate süsivesinike katse, kui mootor töötab tühikäigupööretel).

2.2.1.2.1. Tühikäigupööretel töötava mootori heitgaasis sisalduva süsinikoksiidi ja mittepõlevate süsivesinike massi mõõdetakse ühe minuti jooksul.

2.2.1.2.2. Nimetatud katse tuleb teostada vastavalt 2. liites kirjeldatud menetlusele.

3. TOODETE NÕUETELE VASTAVUS

3.1. Kahe- või kolmerattaliste mootorsõidukite tüübikinnitust käsitleva nõukogu 30. juuni 1992. aasta direktiivi 92/61/EMÜ VI lisa 1. lõike sätteid kohaldatakse toodete nõuetele vastavuse kontrollimisel.

3.1.1. Nõuetele vastavuse kontrollimisel I katsetüübi korral tuleb siiski toimida järgmiselt:

3.1.1.1. sõiduk võetakse tootmisliinilt ja sõidukit katsetatakse punkti 2.2.1.1 kohaselt. Ettenähtud piirväärtused võetakse punktis 2.2.1.1.3 toodud tabelist.

3.1.2. Kui tootmisliinilt võetud sõiduk ei vasta punktis 3.1.1 esitatud nõuetele, võib valmistaja nõuda, et mõõtmised teostatakse sõidukil valimist, mis võetakse samalt tootmisliinilt, millelt valiti esialgselt katsetatud sõiduk. Valmistaja määrab valimi suuruse n. Seejärel määratakse süsinikoksiidi heitkoguste ja süsivesinike ning lämmastikoksiidide summaarsete heitkoguste katsetulemuste aritmeetiline keskmine ja standardhälve S.

Toodanguseeria loetakse nõuetele vastavaks juhul, kui on täidetud järgmine tingimus:

x

- + k · S ≤ L [3]

kus

L : on punktis 2.2.1.1.3 olevas tabelis nõutud piirväärtus süsinikoksiidi heitkogustele ja süsivesinike ning lämmastikoksiidide summaarsetele heitkogustele;

k : on statistiline tegur, mis sõltub suurusest n ja on toodud alljärgnevas tabelis:

n | 2 | 3 | 4 | 5 | 6 | 7 | 8 | 9 | 10 |

k | 0,973 | 0,613 | 0,489 | 0,421 | 0,376 | 0,342 | 0,317 | 0,296 | 0,279 |

n | 11 | 12 | 13 | 14 | 15 | 16 | 17 | 18 | 19 |

k | 0,265 | 0,253 | 0,242 | 0,233 | 0,224 | 0,216 | 0,210 | 0,203 | 0,198 |

k =

n

4. TÜÜBIKINNITUSE KOHALDAMISALA LAIENDAMINE

4.1. Erinevate võrdlusmassidega sõidukite tüübid

Kui selle sõidukitüübi, mille tüübikinnituse laienemist taotletakse, võrdlusmass eeldab ainult järgmise suurema või väiksema inertsmassi ekvivalendi kohaldamist, võib tüübikinnituse anda sõidukitüüpidele, mis erinevad tüübikinnituse saanud tüübist ainult oma võrdlusmassi poolest.

4.2. Erinevate summaarsete ülekandearvudega sõidukite tüübid

4.2.1. Sõidukitüübi tüübikinnitust võib laiendada sõidukitüüpidele, mis erinevad tüübikinnitust omavast sõidukitüübist ainult summaarsete ülekandearvude poolest, järgmistel tingimustel.

4.2.1.1. Igale I katsetüübi korral kasutatud käigule tuleb määrata

E =

V

− V

V

1

kus V1 ja V2 on tüübikinnitust omava sõidukitüübi ja sõidukitüübi, millele tüübikinnituse laienemist taotletakse, kiirused, mis vastavad mootori pöörlemissagedusele 1000 p/min.

4.2.2. Kui suhe E ≤ 8 % kehtib igale käigule, võib tüübikinnituse laienduse anda ilma, et oleks vaja korrata I katsetüübi katseid.

4.2.3. Kui ülekandearv on vähemalt ühele käigule E > 8 % ja tingimus E ≤ 13 % kehtib kõigile käikudele, tuleb I katsetüübi katseid korrata; nimetatud katseid võib siiski teostada laboris, mille valmistaja võib kokkuleppel tüübikinnitust andva asutusega ise valida. Katseprotokoll tuleb esitada tehnilisele uurimisasutusele.

4.3. Erinevate võrdlusmasside ja summaarsete ülekandearvudega sõidukitüübid

Tüübikinnitust võib laiendada sõidukitüüpidele, mis erinevad tüübikinnitust omavast tüübist ainult oma võrdlusmassi ja summaarse ülekandearvu poolest (kui nimetatud sõidukid vastavad punktides 4.1 ja 4.2 esitatud nõuetele).

4.4. Kolmerattalised mopeedid ja kerged neljarattalised mootorsõidukid

Kaherattalistele mopeedidele antud tüübikinnitust võib kolmerattalistele mopeedidele ja kergetele neljarattalistele mootorsõidukitele laiendada juhul, kui nendes kasutatakse samasugust mootorit ja heitgaasisüsteemi ja kui nendel on samasugune ülekandemehhanism (mis erineb ainult ülekandearvu poolest) ning kui sõidukitüübi, millele tüübikinnituse laiendust taotletakse, võrdlusmass eeldab ainult järgmise kõrgema või järgmise madalama inertsmassi ekvivalendi valimist.

4.5. Punktide 4.1-4.4 kohaselt laiendatud tüübikinnitust ei või edasi laiendada teistele sõidukitüüpidele.

1. liide

I katsetüüp

(saasteainete keskmiste heitkoguste määramine kõrge liiklusintensiivsusega linnapiirkondades)

1. SISSEJUHATUS

I katsetüübi katsemenetlus on kindlaks määratud I lisa punktis 2.2.1.1.

2. DÜNAMOMEETRI TÖÖTSÜKKEL

2.1. Tsükli kirjeldus

Dünamomeetri töötsükkel on esitatud järgmises tabelis ning kujutatud skemaatiliselt 1. alaliites.

Dünamomeetri töötsükkel

Faas | Operatsioon | Kiirendamine | Kiirus | Kestus | Kumulatiivne aeg |

| | m/s2 | km/h | sek | sek |

1 | Tühikäigul töötamine | — | — | 8 | 8 |

2 | Kiirendamine | Täisgaas | 0-maks. | 57 | — |

3 | Konstantne kiirus | Täisgaas | maks. | — |

4 | Aeglustamine | − 0,56 | maks.-20 | 65 |

5 | Konstantne kiirus | — | 20 | 36 | 101 |

6 | Aeglustamine | − 0,93 | 20-0 | 6 | 107 |

7 | Tühikäigul töötamine | — | — | 5 | 112 |

2.2. Katsetsükli teostamise üldised tingimused

Vajadusel teostatakse ettevalmistavad katsetsüklid, et määrata, kuidas gaasipedaali ning vajaduse korral käike ja pidurit kõige paremini rakendada.

2.3. Käigukasti kasutamine

Käigukasti tuleb kasutada vastavalt valmistaja juhistele. Kui valmistaja antud juhiseid ei ole, kehtivad järgmised eeskirjad:

2.3.1. Manuaalkäigukast

Konstantsel kiirusel 20 km/h peab mootori pöörlemissagedus jääma valdavalt 50 % ja 90 % vahele maksimaalsest pöörlemissagedusest. Kui nimetatud kiirust on võimalik saavutada rohkemal kui ühel käigul, kasutatakse mopeedi katsetamisel kõrgeimat käiku.

Kiirendamisel katsetatakse mopeedi maksimaalset kiirendamist võimaldaval käigul. Järgmine kõrgem käik tuleb sisse lülitada hiljemalt siis, kui mootori pöörlemissagedus on saavutanud 110 % maksimaalsest nimivõimsusest. Aeglustamise ajal tuleb järgmine madalam käik sisse lülitada enne, kui mootor hakkab vibreerima ja hiljemalt siis, kui mootori pöörlemissagedus on langenud 30 protsendini maksimaalsest nimivõimsusest. Aeglustamise ajal ei tohi sisse lülitada esimest käiku.

2.3.2. Automaatkäigukast ja hüdrotrafo

Kasutatakse automaatkäigukasti asendit "sõitmine".

2.4. Tolerantsid

2.4.1. Kõigi katsefaaside ajal peab lubama tolerantsi 1 km/h üles- või allapoole teoreetilisest kiirusest.

Ettenähtud tolerantsist suurem kiiruse tolerants on faasivahetuste ajal lubatud tingimusel, et tolerants ei ületa ühelgi juhul 0,5 sekundi piiri.

Kui mopeed aeglustab ilma pidureid kasutamata eeldatust kiiremini, kohaldatakse punktis 6.2.6.3 kirjeldatud menetlust.

2.4.2. On lubatud tolerants 0,5 sekundit teoreetilistest kestustest üles- või allapoole.

2.4.3. Kiiruse- ja ajatolerantsi ühitamine toimub 1. alaliite kohaselt.

3. MOPEED JA KÜTUS

3.1. Katsetatav mopeed

3.1.1. Katsetamisele antav mopeed peab olema mehaaniliselt töökorras. Mopeed peab olema sisse sõidetud ning enne katset läbinud vähemalt 250 kilomeetrit.

3.1.2. Väljalaskeseade ei tohi lekkida, kuna tõenäoliselt vähendaks lekkimine kogutud gaaside hulka, mis peab võrduma mootorist eralduvate gaaside hulgaga.

3.1.3. Võib kontrollida sisselaskesüsteemi ja veenduda, et õhu juhuslik sissepääs ei mõjuta segumoodustust.

3.1.4. Mootori ja mopeedi juhtimisseadiste seadistused peavad vastama valmistaja poolt ettenähtule. See kehtib eriti tühikäigupöörete seadistuse (pöörlemiskiirus ja heitgaaside süsinikoksiidisisaldus), automaatjuhtimisega õhuklapi ja heitgaasi puhastussüsteemi kohta.

3.1.5. Labor võib kontrollida mopeedi vastavust valmistaja ettenähtud võimsusnäitajatele, mopeedi kasutatavust tavasõidul ning ennekõike käivitatavust nii külma kui kuuma mootoriga ja mootori töötamist tühikäigul ilma, et mootor välja sureks.

3.2. Kütus

Katsetel tuleb kasutada IV lisas määratletud etalonkütust. Kui mootorit õlitatakse seguga, peab etalonkütusele lisatav õli nii kvaliteedi kui kvantiteedi poolest vastama valmistaja soovitustele.

4. KATSESEADMED

4.1. Dünamomeeter

Dünamomeeter peab vastama järgmistele põhiomadustele:

- koormuskõvera võrrand: kui mopeed sõidab tasasel teel ja tuulekiirus on praktiliselt null, peab dünamomeetril olema võimalik simuleerida mootoriga arendatavat võimsust alates lähtekiirusest 12 km/h tolerantsiga ± 15 %.

Vastasel juhul peab piduri rakendamisel neelduv energia ja dünamomeetri sisemine hõõrdumine (PA) vastama järgmistele tingimustele:

kiirusel | 0 < V ≤ 12 km/h: |

0 ≤ PA ≤ kV123 + 5 % kV123 + 5 % PV50 [1] |

kiirusel | V > 12 km/h: |

PA = kV3 ± 5 % kV3 ± 5 % PV50 [1] |

Tulemus ei tohi olla negatiivne (kalibreerimismeetod peab vastama 4. alaliite sätetele),

- põhiinertsmass: 100 kg,

- täiendavad inertsmassid [2]: 10 kg korraga,

- rullil peab olema pöördeloendur, mida on võimalik nullida ja mis võimaldab mõõta tegelikult läbitud teepikkust.

4.2. Gaasikogumisseade

Gaasikogumisseade peab koosnema järgmistest osadest (vt 2. ja 3. alaliide):

4.2.1. seade, millega kogutakse kokku kõik katse ajal tekkinud heitgaasid, ilma, et mopeedi väljalaskeotsaku(te)s valitsev õhurõhk muutuks;

4.2.2. toru, mis ühendab heitgaasi kogumisseadet heitgaasi proovivõtusüsteemiga. Ühendustoru peab olema valmistatud roostevabast terasest või mõnest muust niisugusest materjalist, mis ei avalda mõju kogutud heitgaasi koostisele ja on vastupidav heitgaasi temperatuurile;

4.2.3. seade lahjendatud gaaside imemiseks. Nimetatud seade peab tagama kogu heitgaasi sisseimemise kindlustamiseks piisava mahuga konstantse voolu;

4.2.4. gaasikogumisseadmest väljapoole kinnitatud proovivõttur, millega on katse toimumisaja jooksul pumpa, filtrit ja kulumõõtjat kasutades võimalik võtta konstantsel hulgal lahjendusõhu proovi;

4.2.5. proovivõttur, mis on paigutatud lahjendatud gaasi voolamissuuna suhtes ülesvoolu ja millega võetakse segust katse teostamise ajal konstantsel voolukiirusel proovi, kasutades vajadusel filtrit, kulumõõtjat ja pumpa. Kahes eespool kirjeldatud proovivõtusüsteemis peab gaaside minimaalne voolukiirus olema vähemalt 150 l/h;

4.2.6. eespool kirjeldatud proovivõtuahelates paiknevad kolmekäigulised ventiilid, mis suunavad katseaine voolamist kas atmosfääri või katse ajal vastavatesse proovivõtukottidesse;

4.2.7. tihedad proovivõtukotid, millesse kogutakse lahjendusõhku ja lahjendatud gaasisegu, millele asjaomased saasteained mõju ei avalda ja mille maht on piisav ega mõjuta katseaine normaalset voolamist. Nimetatud proovivõtukottidel peavad olema automaatsed sulgurid, millega saab kotti katsete lõppemisel kas proovivõtuahelas või analüüsiahelas kiiresti ja tihedalt sulgeda.

4.2.8. Kasutusel peab olema meetod, mis võimaldab mõõta katse ajal proovivõtuseadet läbiva lahjendatud heitgaasi kogumahtu.

4.3. Analüüsiseadmed

4.3.1. Proovivõttur võib koosneda kogumiskottidega ühendust tagavast proovivõtutorust või kotitühjendustorust. Proovivõttur peab olema valmistatud roostevabast materjalist, mis ei avalda mõju gaaside koostisele. Proovivõttur ja seda analüsaatoriga ühendav toru peavad olema ümbritseva keskkonna temperatuuril.

4.3.2. Kasutada võib järgmist tüüpi analüsaatoreid:

- mittedispergeeriv infrapuna-absorbtsioonitüüpi analüsaator süsinikoksiidile,

- leekionisatsioonanalüsaator süsivesinikele,

- kemoluminestsentsanalüsaator lämmastikoksiididele.

4.4. Mõõteseadmete ja mõõtmiste täpsus

4.4.1. Kuna pidur kalibreeritakse eraldi katsel (punkt 5.1), ei ole dünamomeetri täpsust vaja esitada. Pöörlevate masside, kaasa arvatud rullide ja piduri pöörleva osa (vt punkt 4.1) summaarne inerts tuleb esitada täpsusega ± 5 kg.

4.4.2. Mopeedi läbitud teepikkus määratakse rulli pöörete alusel täpsusega ± 10 meetrit.

4.4.3. Mopeedi kiirus määratakse rulli pöörlemiskiiruse alusel. Seda peab olema võimalik mõõta täpsusega, mis kiirustel üle 10 km/h on ± 1 km/h.

4.4.4. Ümbritseva keskkonna temperatuuri peab olema võimalik mõõta täpsusega ± 2 °C.

4.4.5. Õhurõhku peab olema võimalik mõõta täpsusega ± 0,2 kPa.

4.4.6. Õhu suhtelist niiskust peab olema võimalik mõõta täpsusega ± 5 %.

4.4.7. Proovivõtugaaside määramise täpsusest olenemata peab erinevate saasteainete koostise mõõtmisel olema nõutav, et täpsus jääb piiridesse ± 3 %. Analüüsiahela üldine reageerimisaeg peab olema alla ühe minuti.

4.4.8. Standardgaaside (kalibreerimisgaaside) koostis ei tohi iga gaasi etalonväärtusest erineda rohkem kui ± 2 %. Lahjendavaks aineks on süsinikoksiidile ja lämmastikoksiididele lämmastik ning süsivesinikele (propaanile) õhk.

4.4.9. Jahutusõhu kiiruse mõõtmise täpsus peab olema piirides ± 5 km/h.

4.4.10. Gaasi proovivõtutsüklite ja toimingute kestuse lubatud tolerants on ± 1 sekund. Aja mõõtmise täpsus peab olema 0,1 sekundit.

4.4.11. Lahjendatud gaaside kogumahtu peab olema võimalik mõõta täpsusega ± 3 %.

4.4.12. Kogukulu ja proovivõtukulu peab olema konstantne piirides ± 5 %.

5. KATSE ETTEVALMISTAMINE

5.1. Piduri seadistamine

Pidur tuleb seadistada selliselt, et mopeedi kiirus stendil täisgaasil on tolerantsiga ± 1 km/h võrdne maksimaalse kiirusega, millega mopeed on võimeline maanteel sõitma. Nimetatud maksimaalne kiirus ei tohi valmistaja nimetatud maksimaalsest nimikiirusest erineda rohkem kui ± 2 km/h võrra. Kui mopeed on varustatud maanteesõidul mopeedi kiirust reguleeriva seadmega, tuleb arvestada selle regulaatori toimet.

Piduri reguleerimiseks võib teistsugust meetodit kasutada juhul, kui valmistaja tõestab selle meetodi võrdväärsust.

5.2. Ekvivalentinertside kohandamine sõiduki ülekandeinertsidele.

Pöörlevate masside summaarse inertsi saamiseks kasutatakse ühte või mitut hooratast, kusjuures summaarse inertsi suhe mopeedi võrdlusmassi jääb järgmistesse piiridesse:

Mopeedi võrdlusmass RM (kg) | Ekvivalentinertsid (kg) |

RM ≤ 105 | 100 |

105 < RM ≤ 115 | 110 |

115 < RM ≤ 125 | 120 |

125 < RM ≤ 135 | 130 |

135 < RM ≤ 145 | 140 |

145 < RM ≤ 165 | 150 |

165 < RM ≤ 185 | 170 |

185 < RM ≤ 205 | 190 |

205 < RM ≤ 225 | 210 |

225 < RM ≤ 245 | 230 |

245 < RM ≤ 270 | 260 |

270 < RM ≤ 300 | 280 |

300 < RM ≤ 330 | 310 |

330 < RM ≤ 360 | 340 |

360 < RM ≤ 395 | 380 |

395 < RM ≤ 435 | 410 |

435 < RM ≤ 475 | — |

5.3. Mopeedi jahutamine

5.3.1. Katse ajaks asetatakse mopeedi ette täiendav sundventilatsiooniseade selliselt, et mootorile langeb jahutava õhu vool. Õhu voolukiirus on 25 ± 5 km/h. Ventilaatori õhuava ristlõige peab olema vähemalt 0,2 m2 ja ventilaatori tasapind risti mopeedi pikitasapinnaga ning ventilaator tuleb asetada mopeedi esiratta ette sellest 30-45 cm kaugusele. Sundõhuvoolu lineaarkiiruse mõõtmise seade tuleb paigutada õhujoa keskele õhuavast 20 cm kaugusele. Õhuvoolu kiirus peab üle kogu õhuava ristlõike olema võimalikult ühtlane.

5.3.2. Mopeedi jahutamiseks võib kasutada ka järgnevalt kirjeldatud alternatiivset meetodit. Mopeedile suunatakse muutuva kiirusega õhuvool. Ventilaatorit reguleeritakse nii, et töökiiruse vahemikus 10-45 km/h (viimane väärtus kaasa arvatud), vastab õhuvoolu lineaarkiirus ventilaatori õhuavas rulli ekvivalentkiirusele täpsusega ± 5 km/h. Rulli ekvivalentkiirusel alla 10 km/h võib sundventilatsiooni õhukiirus võrduda nulliga. Ventilaatori õhuava ristlõike pindala peab olema vähemalt 0,2 m2 ja õhuava alumine serv paiknema 15-20 cm kõrgusel maapinnast. Õhuava tasapind peab olema mopeedi pikiteljega risti ja paiknema 30-45 cm kaugusel mopeedi esiratta ees.

5.4. Mopeedi konditsioneerimine

5.4.1. Vahetult enne esimese katsetsükli algust tuleb mopeedile selle mootori soojendamiseks teostada neli järjestikust katsetsüklit, millest igaühe kestus on 112 sekundit.

5.4.2. Rehvirõhk peab vastama valmistaja poolt tavaliseks maanteesõiduks ettenähtud rõhule. Kui rullide läbimõõt on siiski alla 500 mm, võib rehvirõhku suurendada 30-50 %.

5.4.3. Veoratta koormus: kui juhiistmel istub sirgelt 75 kg ± 5 kg kaaluv sõidukijuht, peab veorattale avalduv koormus täpsusega ± 3 kg võrduma mopeedi maanteesõidu normaalkiirusega.

5.5. Vasturõhu kontrollimine

5.5.1. Ettevalmistavate katsete ajal tuleb veenduda, et proovivõtuseadmega tekitatava vasturõhu kõrvalekalle atmosfäärirõhust ei ületa ± 0,75 kPa.

5.6. Analüüsiseadmete kalibreerimine

5.6.1. Analüsaatorite kalibreerimine

Kulumõõtja ja igale pudelile paigaldatud väljalaskemõõturi abil pihustatakse gaasi hulk analüsaatorisse niisuguse rõhu all, mis ei mõjuta seadme nõuetekohast töötamist. Seadet tuleb reguleerida selliselt, et see näitab konstantse väärtusena etalongaasi pudelile märgitud väärtust. Maksimaalse sisaldusega pudelile vastavast seadistusest alustades moodustub erinevate etalongaasi pudelite sisaldust väljendava funktsioonina analüsaatori kõrvalekallete kõver.

5.6.2. Seadmete üldine reageerimisaeg

Maksimaalse gaasisisaldusega pudelist pihustatakse gaasi proovivõtturi põhja. Veendutakse, et mõõteväärtusele vastava maksimaalse kõrvalekaldeni jõudmiseks kulub alla ühe minuti. Kui kõnealust väärtust ei saavutata, tuleb analüüsiahelat algusest lõpuni lekkimise suhtes kontrollida.

6. DÜNAMOMEETRIGA TEOSTATAVATE KATSETE MENETLUS

6.1. Katsetsükli teostamise eritingimused

6.1.1. Dünamomeetri paigalduskoha temperatuur peab kogu katse ajal olema 20-30 °C.

6.1.2. Kütuse ja mootoriõli normaalse jaotumise tagamiseks peab mopeed olema katse ajal ligikaudu horisontaalne.

6.1.3. Katse ajal registreeritakse kiirust aja funktsioonina, et oleks võimalik hinnata sooritatud töötsüklite täpsust.

6.2. Mootori käivitamine

6.2.1. Kui ettevalmistavad toimingud gaaside kogumise, lahjendamise, analüüsimise ja mõõtmise seadmetega on teostatud (vt punkt 7.1), käivitatakse mootor selleks otstarbeks vastavalt valmistaja juhistele ettenähtud seadmega (näiteks õhuklapiga, käivitusventiiliga jne).

6.2.2. Proovivõttu ja läbi imiseadme kulgeva voolu mõõtmist tuleb alustada alates esimese katsetsükli algusest.

6.2.3. Tühikäigul töötamine

6.2.3.1. Manuaalkäigukast:

Normaalsele töötsüklile kohase kiirendamise võimaldamiseks tuleb sõidukil viis sekundit enne kõnealusele tühikäigul töötamise ajale järgnevat kiirendamist sisse lülitada esimene käik (hoides sidurit lahutatuna).

6.2.3.2. Automaatkäigukast ja hüdrotrafo:

Käiguvalikukang lülitatakse enne katse algust sõiduasendisse. Kui kangil on kaks asendit — "linnasõidu-" ja "maanteesõiduasend", tuleb valida "maanteesõiduasend".

6.2.4. Kiirendamised

Iga tühikäiguperioodi lõpus tuleb saavutada kiirendamine, avades täielikult õhuklapi ja rakendades vajadusel käigukasti selliselt, et võimalikult kiiresti saavutatakse maksimaalne kiirus.

6.2.5. Konstantne kiirus

Tuleb säilitada konstantset maksimaalset kiirust, hoides gaasikangi kuni järgmise aeglustusfaasini täielikult avatud asendis. Kiiruse väärtusel 20 km/h konstantsena hoidmise faasis tuleb gaasikangi asendit hoida võimalikult muutumatuna.

6.2.6. Aeglustamised

6.2.6.1. Kõik aeglustamised saavutatakse selliselt, et gaasikang seatakse täielikult suletud asendisse ja sidurit hoitakse ühendatuna. Sidur tuleb lahutada käigukangi puudutamata kiirusel 10 km/h.

6.2.6.2. Kui aeglustusperiood on vastavale faasile ettenähtud aeglustusperioodist pikem, rakendatakse töötsüklis püsimiseks mopeedi pidureid.

6.2.6.3. Kui aeglustusperiood on vastavale faasile ettenähtust lühem, taastatakse teoreetiline tsükkel tühikäigul töötamise perioodi abil, mis ühendatakse järgmise tühikäigul töötamise ajaga. Sellisel juhul ei kohaldata punktis 2.4.3 esitatud nõudeid.

6.2.6.4. Teise aeglustusperioodi lõpus (mopeed peatatakse rullidel) lülitatakse käik neutraalasendisse ning sidur ühendatakse.

7. PROOVIVÕTU- JA ANALÜÜSIMENETLUS

7.1. Proovivõtt

7.1.1. Proovivõtt algab vastavalt punktile 6.2.2 kohe katse alguses.

7.1.2. Proovivõtukotid tuleb täissaamisel kohe hermeetiliselt sulgeda.

7.1.3. Viimase katsetsükli lõpus tuleb lahjendatud heitgaasi ja lahjendusõhu kogumise seade sulgeda ja mootoriga tekitatud gaasid atmosfääri lasta.

7.2. Analüüs

7.2.1. Igas kotis sisalduvaid gaase tuleb analüüsida võimalikult kiiresti, kuid mitte mingil juhul hiljem kui kakskümmend minutit pärast asjaomase koti täitumise algust.

7.2.2. Kui proovivõttur ei asu püsivalt kotis, tuleb vältida proovivõtturi sissepanekul õhu kotti sattumist ning proovivõtturi eemaldamisel gaaside väljavoolu kotist.

7.2.3. Analüsaator peab üks minut pärast kotiga ühendamist näitama stabiilset väärtust.

7.2.4. Lahjendatud heitgaasiproovide ja lahjendusõhku koguvate kottide HC, CO ja NOx kontsentratsioone määratakse mõõteseadmetega näidatavate väärtuste alusel, kohaldades õigeid kalibreerimiskõveraid.

7.2.5. Analüüsitavates gaasides saasteainete sisaldust iseloomustavaks väärtuseks loetakse lugemit, mis on mõõteseadmelt võetud pärast selle stabiliseerumist.

8. GAASILISTE SAASTEAINETE KOGUSE KINDLAKSMÄÄRAMINE

8.1. Katse ajal väljastatud süsinikoksiidi mass arvutatakse järgmise valemiga:

CO

=

· V · d

·

CO

10

kus:

8.1.1. COM on katse ajal väljastatud süsinikoksiidi mass, g/km;

8.1.2. S on tegelikult läbitud teepikkus kilomeetrites, mille saamiseks korrutatakse pöördeloenduriga mõõdetud pöörete koguarv rulli ümbermõõduga;

8.1.3. dCO on süsinikoksiidi tihedus temperatuuril 0 °C ja rõhul 101,33 kPa (= 1,250 kg/m3);

8.1.4. COc on süsinikoksiidi mahuline kontsentratsioon lahjendatud gaasides mõõdetuna osades miljoni kohta ja korrigeerituna selliselt, et on võetud arvesse lahjendusõhu saastumist:

CO

= CO

− CO

kus:

8.1.4.1. COe on süsinikoksiidi kontsentratsioon mõõdetuna osades miljoni kohta lahjendatud gaaside proovis, mis on kogutud kotti Sa;

8.1.4.2. COd on süsinikoksiidi kontsentratsioon mõõdetuna osades miljoni kohta lahjendusõhu proovis, mis on kogutud kotti Sb;

8.1.4.3. DF on tegur, mis on määratletud punktis 8.4;

8.1.5. 8.1.5. V on lahjendatud gaaside kogumaht võrdlustemperatuuril 0 °C (273 °K) ja võrdlusrõhul 101,33 kPa kuupmeetrites katse kohta:

V = Vo ·

N

· 273

101,33 ·

kus:

8.1.5.1. Vo on pumba P1 ühe pöörde jooksul edastatud lahjendatud gaaside kogumaht kuupmeetrites pöörde kohta. See maht on funktsioon pumba enda sisse- ja väljalaskeäärikute vahel valitsevast rõhulangust;

8.1.5.2. N on pumba P1 nelja katsetsükli jooksul tehtud pöörete arv;

8.1.5.3. Pa on õhurõhk, kPa;

8.1.5.4. Pi on pumba P1 sisselaskeäärikul nelja katsetsükli jooksul esineva rõhulangu keskmine väärtus, kPa;

8.1.5.5. Tp on pumba P1 sisselaskeäärikul mõõdetud lahjendatud gaasi temperatuur.

8.2. Mopeedi heitgaasitorustiku kaudu katse ajal väljastatud mittepõlevate süsivesinike mass arvutatakse järgmise valemiga:

HC

=

· V · d

·

HC

10

kus:

8.2.1. HCM on katse ajal väljastatud süsivesinike mass, g/min;

8.2.2. S on punktis 8.1.2 määratletud teepikkus;

8.2.3. dHC on süsivesinike tihedus temperatuuril 0 °C ja rõhul 101,33 kPa (süsiniku ja vesiniku keskmise suhte 1:1,85 korral) (= 0,619 kg/m3);

8.2.4. HCc on lahjendatud gaaside kontsentratsioon süsinikekvivalendi osades miljoni kohta (näiteks: propaani kontsentratsioon korrutatuna kolmega) ja korrigeerituna selliselt, et on võetud arvesse lahjendusõhku:

HC

= HC

− HC

kus:

8.2.4.1. HCe on süsivesinike kontsentratsioon mõõdetuna süsinikekvivalendi osades miljoni kohta lahjendatud gaaside proovis, mis on kogutud kotti Sa;

8.2.4.2. HCd on süsivesinike kontsentratsioon mõõdetuna süsinikekvivalendi osades miljoni kohta lahjendusõhu proovis, mis on kogutud kotti Sb;

8.2.4.3. DF on tegur, mis on määratletud punktis 8.4;

8.2.5. V on kogumaht (vt punkt 8.1.5).

8.3. Mopeedi heitgaasitorustiku kaudu katse ajal liikuvate lämmastikoksiidide mass arvutatakse järgmise valemiga:

NO

=

· V · d

·

NO

· K

10

kus:

8.3.1. NOxM on katse ajal väljastatud lämmastikoksiidide mass, g/km;

8.3.2. S on punktis 8.1.2 määratletud teepikkus;

8.3.3. dNO2 on heitgaasis sisalduvate lämmastikoksiidide tihedus, NO2 ekvivalendina, temperatuuril 0 °C ja rõhul 101,33 kPa (= 2,05 kg/m3);

8.3.4. NOxc on lämmastikoksiidide kontsentratsioon lahjendatud gaasides mõõdetuna osades miljoni kohta ja korrigeerituna selliselt, et on võetud arvesse lahjendusõhku:

NO

= NO

− NO

kus:

8.3.4.1. NOxe on lämmastikoksiidide kontsentratsioon mõõdetuna osades miljoni kohta lahjendatud gaaside proovis, mis on kogutud kotti Sa;

8.3.4.2. NOxd on lämmastikoksiidide kontsentratsioon mõõdetuna osades miljoni kohta lahjendusõhu proovis, mis on kogutud kotti Sb;

8.3.4.3. DF on tegur, mis on määratletud punktis 8.4;

8.3.5. Kh on niiskust arvestav parandustegur

Kh =

1 − 0,0329

kus:

8.3.5.1. H on õhu absoluutne niiskus grammides kuiva õhu kilogrammi kohta

H =

Pa − Pd

kus:

8.3.5.1.1. U on niiskussisaldus protsentides;

8.3.5.1.2. Pd on küllastunud veeauru rõhk katsetemperatuuril, kPa;

8.3.5.1.3. Pa on õhurõhk, kPa.

8.4. DF on tegur, mis arvutatakse valemiga:

DF =

CO

+ 0,5 CO + HC

kus:

8.4.1. CO, CO2 ja HC on proovivõtukotis Sa lahjendatud gaaside proovis sisalduva süsinikoksiidi, süsinikdioksiidi ja süsivesinike kontsentratsioon protsentides.

9. TULEMUSTE ESITAMINE

Tulemused esitatakse mõõtühikutes g/km:

HC (g/km) = HC mass/S

CO (g/km) = CO mass/S

NOx (g/km) = NOx mass/S

kus:

HC mass: vt määratlust punktis 8.2

CO mass: vt määratlust punktis 8.1

NOx mass: vt määratlust punktis 8.3

S: mopeediga katse ajal tegelikult läbitud teepikkus.

1. alaliide

Dünamomeetri töötsükkel (I katsetüüp)

+++++ TIFF +++++

2. alaliide

Heitgaasi kogumissüsteemi näide nr 1

+++++ TIFF +++++

3. alaliide

Heitgaasi kogumissüsteemi näide nr 2

+++++ TIFF +++++

4. alaliide

Dünamomeetri kalibreerimismeetod

1. EESMÄRK

Käesolevas alaliites kirjeldatakse meetodit, millega kontrollitakse, kas dünamomeetril neeldunud energia kõver vastab 1. liite punktis 4.1 nõutavale neeldunud energia kõverale.

Mõõdetud neeldunud energia sisaldab hõõrdumisel neeldunud energiat ja piduriga neeldunud energiat, kuid ei sisalda rehvi ja rulli vahelisel hõõrdumisel neeldunud energiat.

2. MEETODI PÕHIMÕTE

Kirjeldatav meetod võimaldab arvutada neeldunud energiat, mõõtes rulli aeglustusaega. Seadme kineetiline energia kulub pidurile ja dünamomeetri hõõrdumisele. Nimetatud meetod ei arvesta mopeedi massist tingitud rulli sisehõõrdumise muutumist.

3. MENETLUS

3.1. Katsetatava mopeedi massile vastava inertsi simuleerimise süsteem käivitatakse.

3.2. Pidur seadistatakse nii, nagu on ette nähtud 1. liite punktis 5.1.

3.3. Rulli käitatakse kiirusega v + 10 km/h.

3.4. Rulli ajamisüsteem lülitatakse välja ja rullil lastakse vabalt aeglustuda.

3.5. Registreeritakse aeg, mis rullil kulub aeglustumiseks kiiruselt v + 0,1 v kiiruseni v − 0,1 v.

3.6. Neeldunud energia arvutatakse järgmise valemiga:

P

= 0,2 ×

Mv

× 10

kus:

PA : on dünamomeetril neeldunud energia, kW

M : on ekvivalentne inerts, kg

v : on kiirus vastavalt punktile 3.3, m/s

t : on aeg sekundites, mis rullil kulub aeglustumiseks kiiruselt v + 0,1 v kiirusele v − 0,1 v.

3.7. Punktides 3.3-3.6 kirjeldatud faase korratakse nii, et sammuga 10 km/h kaetakse kiirusvahemik 10 km/h kuni 50 km/h.

3.8. Joonistatakse kõver, mis kujutab neeldunud energia sõltuvust kiirusest.

3.9. Peab olema tagatud, et kõver on 1. liite punktis 4.1 määratletud tolerantsi piires.

+++++ TIFF +++++

2. liide

II katsetüüp

(süsinikoksiidi heitkoguste mõõtmine tühikäigupööretel)

1. SISSEJUHATUS

II katsetüübi katsemenetlus on kindlaks määratud I lisa punktis 2.2.1.1.

2. MÕÕTMISTINGIMUSED

2.1. Kütusena tuleb kasutada 1. liite punktis 3.2 määratletud kütust.

2.2. Kasutatav määrdeaine peab samuti vastama 1. liite punkti 3.2 sätetele.

2.3. Süsinikoksiidi ja süsivesinike massi tuleb mõõta vahetult pärast 1. liite punktis 2.1 kirjeldatud I tüübi katsetust, kui väärtused on stabiliseerunud ja mootor töötab tühikäigul.

2.4. Manuaalkäigukastiga mopeedide katsetamisel tuleb käigukang seada neutraalasendisse ja sidur peab olema ühendatud.

2.5. Automaatkäigukastiga mopeedide katsetamisel peab sidur olema ühendatud ja veoratas liikumatu.

2.6. Mootori tühikäigupöördeid tuleb tühikäiguperioodi ajal reguleerida vastavalt valmistaja juhistele.

3. HEITGAASI PROOVIVÕTT JA ANALÜÜS

3.1. Elektromagnetilised ventiilid tuleb seada lahjendatud heitgaaside ja lahjendusõhu otsese analüüsimise asendisse.

3.2. Analüsaator peab üks minut pärast proovivõtturiga ühendamist näitama stabiilset väärtust.

3.3. Lahjendatud heitgaasiproovide ja lahjendusõhku koguvate kottide HC ja CO kontsentratsioon määratakse mõõteseadmetega mõõdetavate või registreeritavate väärtuste alusel, kohaldades õigeid kalibreerimiskõveraid.

3.4. Analüüsitavates gaasides gaasiliste saasteainete sisaldust iseloomustavaks väärtuseks on lugem, mis on mõõteseadmelt võetud pärast selle stabiliseerumist.

4. GAASILISTE SAASTEAINETE KOGUSE KINDLAKSMÄÄRAMINE

4.1. Katse ajal väljastatud süsinikoksiidi mass arvutatakse järgmise valemiga:

CO

= V · d

·

CO

10

kus:

4.1.1. COM on katse ajal väljastatud süsinikoksiidi mass, g/min;

4.1.2. dCO on süsinikoksiidi tihedus temperatuuril 0 °C ja rõhul 101,33 kPa (= 1,250 kg/m3);

4.1.3. COc on süsinikoksiidi mahuline kontsentratsioon lahjendatud gaasides mõõdetuna osades miljoni kohta ja korrigeerituna selliselt, et on võetud arvesse lahjendusõhu saastumist:

CO

= CO

− CO

kus:

4.1.3.1. COe on süsinikoksiidi kontsentratsioon mõõdetuna osades miljoni kohta lahjendatud gaaside proovis;

4.1.3.2. COd on süsinikoksiidi kontsentratsioon mõõdetuna osades miljoni kohta lahjendusõhu proovis;

4.1.3.3. DF on tegur, mis on määratletud punktis 4.3;

4.1.4. V on lahjendatud gaaside kogumaht, m3/min, võrdlustemperatuuril 0 °C (273 °K) ja võrdlusrõhul 101,33 kPa:

V = V

·

N

· 273

101,33 ·

,

kus:

4.1.4.1. V0 on pumba P1 ühe pöörde jooksul edastatud gaasi kogumaht väljendatuna kuupmeetrites pöörde kohta. See maht on funktsioon pumba enda sisse- ja väljalaskeäärikute vahel valitsevast rõhulangust;

4.1.4.2. N on pumba P1 tühikäigukatse ajal tehtud pöörete arv, mis on jagatud ajaga minutites;

4.1.4.3. Pa on õhurõhk, kPa;

4.1.4.4. Pi on pumba P1 sisselaskeäärikul katse jooksul esineva rõhulangu keskmine väärtus, kPa;

4.1.4.5. Tp on pumba P1 sisselaskeäärikul nelja katsetsükli jooksul mõõdetud lahjendatud gaaside temperatuur.

4.2. Mopeedi heitgaasitorustiku kaudu katse ajal väljastatud mittepõlevate süsivesinike mass arvutatakse järgmise valemiga:

HC

=

· d

·

HC

10

kus:

4.2.1. HCM on katse ajal väljastatud süsivesinike mass, g/min;

4.2.2. dHC on süsivesinike tihedus temperatuuril 0 °C ja rõhul 101,33 kPa (süsiniku ja vesiniku keskmise suhte 1:1,85 korral) (= 0,619 kg/m3);

4.2.3. HCc on lahjendatud gaaside kontsentratsioon, väljendatuna süsinikuekvivalendi osades miljoni kohta (näiteks: propaani kontsentratsioon korrutatuna kolmega) ja korrigeerituna selliselt, et on võetud arvesse lahjendusõhku:

HC

= HC

− HC

kus:

4.2.3.1. HCe on süsivesinike kontsentratsioon mõõdetuna süsinikuekvivalendi osades miljoni kohta lahjendatud gaaside proovis;

4.2.3.2. HCd on süsivesinike kontsentratsioon väljendatuna süsinikekvivalendi osades miljoni kohta lahjendusõhu proovis;

4.2.3.3. DF on tegur, mis on määratletud punktis 4.3.

4.2.4. V on kogumaht (vt punkt 4.1.4).

4.3. DF on tegur, mis arvutatakse valemiga:

DF =

CO

+ 0,5 CO + HC

,

kus:

4.3.1. CO, CO2 ja HC on lahjendatud gaaside proovis sisalduva süsinikoksiidi, süsinikdioksiidi ja süsivesinike kontsentratsioon protsentides.

II LISA

MOOTORRATASTE JA KOLMERATTALISTE MOOTORSÕIDUKITE PÕHJUSTATUD ÕHUSAASTE VÄHENDAMISEKS VÕETAVATE MEETMETE KIRJELDUS

1. MÕISTED

Käesolevas peatükis kasutatakse järgmisi mõisteid:

1.1. sõidukitüüp mootorist põhjustatud gaasiliste saasteainete piiramise suhtes — mootorrattad ja kolmerattalised mootorsõidukid, mis ei erine üksteisest järgmiste oluliste omaduste suhtes:

1.1.1. võrdlusmassi suhtes määratud ekvivalentne inerts 1. liite punkti 5.2 kohaselt;

1.1.2. mootori ja sõiduki V lisas määratletud parameetrid;

1.2. võrdlusmass — kasutuskorras sõiduki mass, millele on lisatud ühtlane mass 75 kg. Kasutuskorras mootorratta ja kolmerattalise mootorsõiduke mass on koormamata sõiduki kogumass, kui kõik paagid on täidetud vähemalt 90 % nende maksimaalsest mahutavusest;

1.3. mootori karter — mootori sees või väljaspool mootorit asuv ruum, mis on karteripõhjaga ühendatud sisemise või välimise torustiku abil, mille kaudu väljuvad gaasid ja aur;

1.4. gaasilised saasteained — süsinikoksiid, süsivesinikud ja lämmastikoksiidid, väljendatuna lämmastikdioksiidi (NO2) ekvivalendina.

2. KATSETINGIMUSED

2.1. Üldsätted

Osad, mis võivad mõjutada gaasilisi heitmeid, peavad olema projekteeritud, valmistatud ja paigaldatud selliselt, et normaaltingimustes kasutatav mootorratas ja kolmerattaline mootorsõiduk vastab vaatamata sellele mõjuda võivale vibratsioonile käesoleva lisa nõuetele.

2.2. Katsete kirjeldus

2.2.1. Vastavalt sõidukite alljärgnevalt määratletud klassifikatsioonile tuleb mootorrattale või kolmerattalisele mootorsõidukile teostada I ja II tüüpi katsetused, nagu järgnevalt kirjeldatud;

2.2.1.1. I katsetüüp (gaasiliste saasteainete keskmiste heitkoguste kontrollimine kõrge liiklusintensiivsusega linnapiirkondades).

2.2.1.1.1. Katse teostatakse 1. liites kirjeldatud menetluse kohaselt. Gaaside kogumisel ja analüüsimisel kasutatakse selleks ettenähtud meetodeid.

2.2.1.1.2. Vastavalt punkti 2.2.1.1.3 sätetele teostatakse katset kolm korda. Kõigil katsetel saadud süsinikoksiidi, süsivesinike ja lämmastikoksiidide mass ei tohi ületada I ja II tabelis toodud piirväärtusi.

2.2.1.1.2.1. Iga eespool nimetatud saasteaine kolmest mõõtmistulemusest üks võib siiski ületada asjaomasele mootorrattale või kolmerattalisele mootorsõidukile kehtestatud piirväärtust maksimaalselt 10 % võrra juhul, kui kolme katsetulemuse aritmeetiline keskmine on ettenähtud piirväärtusest väiksem. Kui ettenähtud piirväärtust ületatakse rohkem kui ühe saasteaine suhtes, ei oma tähtsust, kas see juhtub samal katsel või erinevatel katsetel.

2.2.1.1.3. Punktis 2.2.1.1.2 ettenähtud katsete arvu vähendatakse kõigile punktis 2.2.1.1.2 viidatud saasteainetele alljärgnevalt kirjeldatud tingimustel, kus V1 on esimese katse tulemus ja V2 teise katse tulemus.

2.2.1.1.3.1. Kui V1 ≤ 0,70 L, vajatakse kõigile asjaomastele saasteainetele ainult ühte katset.

2.2.1.1.3.2. Kui V1 ≤ 0,85 L, kuid kui vähemalt ühel saasteainel V1 > 0,70 L, vajatakse kõigile asjaomastele saasteainetele ainult kahte katset. Lisaks peab kõigil asjaomastel saasteainetel V2 olema niisugune, et V1 + V2 < 1,70 L ja V2 < L.

2.2.1.2. II katsetüüp (süsinikoksiidi heitmete katse, kui mootor töötab tühikäigupööretel).

2.2.1.2.1. Süsinikoksiidi sisaldus tühikäigupööretel väljastatavas heitgaasis ei tohi ületada 4,5 mahuprotsenti.

2.2.1.2.2. Andmeid tuleb kontrollida 2. liites kirjeldatud katsete ajal.

I TABEL

Kahetaktiliste mootorrataste ja kolmerattaliste mootorsõidukite heitkoguste piirväärtused ja nende jõustumiskuupäevad

| Tüübikinnitus ja toodete nõuetele vastavus |

24 kuud pärast käesoleva direktiivi vastuvõtmise kuupäeva [1] | CO = 8 g/km HC = 4 g/km NOx = 0,1 g/km |

II TABEL

Neljataktiliste mootorrataste ja kolmerattaliste mootorsõidukite heitkoguste piirväärtused ja nende jõustumiskuupäevad

| Tüübikinnitus ja toodete nõuetele vastavus |

24 kuud pärast käesoleva direktiivi vastuvõtmise kuupäeva [2] | CO = 13 g/km HC = 3 g/km NOx = 0,3 g/km |

3. TOODETE NÕUETELE VASTAVUS

3.1. Direktiivi 92/61/EMÜ VI lisa punktis 1 kehtestatud nõudeid kohaldatakse toodete nõuetele vastavuse kontrollimisele.

3.1.1. x

- ja valimi standardhälve S [3]. Toodanguseeria loetakse nõuetele vastavaks, kui on täidetud järgmine tingimus:

x

- + k · S ≤ L [4]

kus:

L : on igale katsetatavale gaasilisele saasteainele punktis 2.2.1.1.2 pealkirja all "toodete nõuetele vastavus" esitatud piirväärtused

n | 2 | 3 | 4 | 5 | 6 | 7 | 8 | 9 | 10 |

k | 0,973 | 0,613 | 0,489 | 0,421 | 0,376 | 0,342 | 0,317 | 0,296 | 0,279 |

n | 11 | 12 | 13 | 14 | 15 | 16 | 17 | 18 | 19 |

k | 0,265 | 0,253 | 0,242 | 0,233 | 0,224 | 0,216 | 0,210 | 0,203 | 0,198 |

k :

k =

n

4. TÜÜBIKINNITUSE KOHALDAMISALA LAIENDAMINE

4.1. Erinevate võrdlusmassidega sõidukite tüübid

Kui selle sõidukitüübi, mille tüübikinnituse laienemist taotletakse, võrdlusmass eeldab ainult järgmise suurema või väiksema inertsmassi ekvivalendi kohaldamist, võib tüübikinnitust laiendada niisugustele sõidukitüüpidele, mis erinevad tüübikinnituse saanud tüübist ainult oma võrdlusmassi poolest.

4.2. Erinevate summaarsete ülekandearvudega sõidukite tüübid

4.2.1. Sõidukitüübi tüübikinnitust võib alltoodud tingimustel laiendada sõidukitüüpidele, mis erinevad tüübikinnitust omavast sõidukitüübist ainult summaarsete ülekandearvude poolest.

4.2.1.1. Igale I katsetüübi korral kasutatud käigule tuleb määrata suhe

E =

V

− V

V

kus V1 and V2 on tüübikinnitust omava sõidukitüübi ja sõidukitüübi, millele tüübikinnituse laienemist taotletakse, kiirused, mis vastavad mootori pöörlemissagedusele 1000 p/min.

4.2.2. Kui kõigile käikudele on suhe E ≤ 8 %, tuleb tüübikinnituse laiendus anda ilma, et oleks vaja korrata I katsetüübi katseid.

4.2.3. 4.2.3. Kui ülekandearv on vähemalt ühele ülekandele E > 8 % ja tingimus E ≤ 13 % kehtib igale käigule, tuleb I katsetüübi katseid korrata; nimetatud katseid võib siiski teostada laboris, mille valmistaja võib kokkuleppel tüübikinnitust andva pädeva asutusega ise valida. Katseprotokoll tuleb esitada tehnilisele uurimisasutusele.

4.3. Erinevate võrdlusmasside ja summaarsete ülekandearvudega sõidukitüübid

Tüübikinnitust võib laiendada sõidukitüüpidele, mis erinevad tüübikinnitust omavast tüübist ainult oma võrdlusmassi ja summaarse ülekandearvu poolest, kui nimetatud sõidukid vastavad punktides 4.1 ja 4.2 esitatud nõuetele.

4.4. Muud kolme- ja neljarattalised mootorsõidukid kui kerged neljarattalised sõidukid

Kui sõidukitüübi, millele tüübikinnituse laiendust taotletakse, võrdlusmass eeldab ainult järgmise kõrgema või järgmise madalama inertsmassi ekvivalendi valimist, võib kaherattalistele mopeedidele antud tüübikinnitust laiendada kolme- ja neljarattalistele mootorsõidukitele, kui nendes kasutatakse samasugust mootorit ja heitgaasisüsteemi ja kui nendel on samasugune ülekandemehhanism, mis erineb ainult ülekandearvu poolest.

4.5. Piirang

Punktide 4.1-4.4 kohaselt laiendatud tüübikinnitust ei või laiendada teistele sõidukitüüpidele.

1. liide

I katsetüüp

(saasteainete keskmiste heitkoguste määramine kõrge liiklusintensiivsusega linnapiirkondades)

1. SISSEJUHATUS

I katsetüübi katsemenetlus on kindlaks määratud II lisa punktis 2.2.1.1.

1.1. Mootorratas või kolmerattaline mootorsõiduk asetatakse piduri ja hoorattaga varustatud dünamomeetrile. Kokku 13 minutit kestev ning neljast töötsüklist koosnev katse teostatakse katkestusteta. Igas katsetsüklis on 15 toimingut (tühikäigul töötamine, kiirendamine, konstantne kiirus, aeglustamine, jne). Katse jooksul lahjendatakse heitgaase õhuga selliselt, et segu voolumaht jääb konstantseks. Kogu katse jooksul tuleb proovivõtukotti lasta pideva vooluna segunäidist nii, et süsinikoksiidi, mittepõlevate süsivesinike ja lämmastikoksiidide kontsentratsioone (keskmisi katseväärtusi) on võimalik järjekorras määrata.

2. DÜNAMOMEETRI TÖÖTSÜKKEL

2.1. Tsükli kirjeldus

Dünamomeetri töötsükkel on esitatud järgmises tabelis ning kujutatud skemaatiliselt 1. alaliites.

2.2. Töötsükli teostamise üldised tingimused

Vajadusel tuleb teostada katset ettevalmistavad tsüklid, et määrata kindlaks gaasiregulaatori ja piduriseadme parim käitusviis ning saada ettenähtud piirides teoreetilisele tsüklile kõige lähem töötsükkel.

2.3. Käigukasti kasutamine

2.3.1. Käigukasti kasutamine on määratletud järgmiselt:

2.3.1.1. Konstantsel kiirusel peab mootori pöörlemissagedus jääma valdavalt 50 % ja 90 % vahele maksimaalsest pöörlemissagedusest. Kui nimetatud kiirust on võimalik saavutada rohkemat kui ühte käiku kasutades, kasutatakse mootori katsetamisel kõrgeimat käiku.

2.3.1.2. Kiirendamisel katsetatakse mootorit käigul, mis võimaldab maksimaalset kiirendamist. Järgmine kõrgem käik lülitatakse sisse hiljemalt siis, kui mootori pöörlemissagedus on saavutanud 110 % maksimaalsest nimivõimsusest. Kui mootorratas või kolmerattaline mootorsõiduk saavutab esimesel käigul kiiruse 20 km/h või teisel käigul kiiruse 35 km/h, tuleb nimetatud kiirustel lülitada sisse järgmine kõrgem käik.

Nimetatud juhtudel ei ole muud kõrgemale käigule lülitamised lubatud. Kui kiirendamisfaasis vahetatakse käike mootorratta või kolmerattalise mootorsõiduki fikseeritud kiirustel, kasutatakse järgmises konstantse kiirusega faasis käiku, mis lülitatakse sõltumata mootori pöörlemissagedusest sisse siis, kui mootorratas või kolmerattaline mootorsõiduk alustab konstantse kiiruse faasi.

2.3.1.3. Aeglustamise ajal tuleb järgmine madalam käik sisse lülitada enne, kui mootor saavutab tühikäigupöörded ja hiljemalt siis, kui mootori pöörlemissagedus on langenud 30 protsendini maksimaalsest nimivõimsusest (sõltuvalt sellest, kumb toimub enne). Aeglustamise ajal ei tohi sisse lülitada esimest käiku.

2.3.2. Automaatkäigukastiga mootorrattaid või kolmerattalisi mootorsõidukeid katsetatakse kõrgeimal sõidukäigul (käigukang asendis "sõitmine"). Gaasi kasutatakse nii, et saavutatakse võimalikult ühtlane kiirendus ja ülekandemehhanism kasutab erinevaid käike tavalises järjekorras. Kehtivad punktis 2.4 määratletud tolerantsid.

2.4. Tolerantsid

2.4.1. Kõigi katsefaaside ajal lubatakse võrreldes teoreetilise kiirusega tolerantsi ± 1 km/h. Ettenähtud tolerantsidest suuremaid kiirustolerantse lubatakse ühest faasist teise üleminekul, kui tolerantside ületamine ei kesta mitte üheski faasis kauem kui 0,5 sekundit, kusjuures alati järgitakse punktide 6.5.2 ja 6.6.3 sätteid.

2.4.2. Teoreetilise kestusega võrreldes tuleb lubada tolerantsi ± 0,5 sekundit.

2.4.3. Kiiruse- ja ajatolerantsi ühitamine toimub 1. alaliite kohaselt.

2.4.4. Katsetsükli jooksul sõidukiga läbitud teepikkust tuleb mõõta tolerantsiga ± 2 %.

Dünamomeetri töötsükkel

Toimingu nr | Toimingud | Faas | Kiirendamine (m/s2) | Kiirus (km/h) | Iga toimingufaasi kestus | Kumulatiivne aeg (sek) | Manuaalkäigukasti korral kasutatav käik |

(sek) | (sek) |

1 | Töötamine tühikäigul | 1 | 11 | 11 | 11 | 6 sek PM/5 sek K [1] |

2 | Kiirendamine | 2 | 1,04 | 0—15 | 4 | 4 | 15 | Vt punkt 2.3 |

3 | Konstantne kiirus | 3 | | 15 | 8 | 8 | 23 |

4 | Aeglustamine | 4 | − 0,69 | 15—10 | 2 | 5 | 25 |

5 | Aeglustamine, sidur lahutatud | − 0,92 | 10—0 | 3 | 28 | K |

6 | Töötamine tühikäigul | 5 | | | 21 | 21 | 49 | 16 sek PM/5 sek K |

7 | Kiirendamine | 6 | 0,74 | 0—32 | 12 | 12 | 61 | Vt punkt 2.3 |

8 | Konstantne kiirus | 7 | | 32 | 24 | 24 | 85 |

9 | Aeglustamine | 8 | − 0,75 | 32—10 | 8 | 11 | 93 |

10 | Aeglustamine, sidur lahutatud | − 0,92 | 10—0 | 3 | 96 | K |

11 | Töötamine tühikäigul | 9 | | | 21 | 21 | 117 | 16 sek PM/5 sek K |

12 | Kiirendamine | 10 | 0,53 | 0—50 | 26 | 26 | 143 |

13 | Konstantne kiirus | 11 | | 50 | 12 | 12 | 155 | Vt punkt 2.3 |

14 | Aeglustamine | 12 | − 0,52 | 50—35 | 8 | 8 | 163 |

15 | Konstantne kiirus | 13 | | 35 | 13 | 13 | 176 |

16 | Aeglustamine | 14 | − 0,68 | 35—10 | 9 | 12 | 185 | K |

17 | Aeglustamine, sidur lahutatud | − 0,92 | 10—0 | 3 | 188 |

18 | Töötamine tühikäigul | 15 | | | 7 | 7 | 195 | 7 sek PM |

PM K 3. MOOTORRATAS VÕI KOLMERATTALINE MOOTORSÕIDUK JA KÜTUS

3.1. Katsetatav mootorratas või kolmerattaline mootorsõiduk

3.1.1. Katsetamisele antav mootorratas või kolmerattaline mootorsõiduk peab olema mehaaniliselt töökorras. Mootorratas või kolmerattaline mootorsõiduk peab olema sisse sõidetud ning enne katset läbinud vähemalt 1000 kilomeetrit. Labor võib otsustada, kas on võimalik katsetada mootorratast või kolmerattalist mootorsõidukit, mis on läbinud vähem kui 1000 km.

3.1.2. Väljalaskeseade ei tohi lekkida, kuna tõenäoliselt vähendaks lekkimine kogutud gaaside hulka, mis peab võrduma mootorist eralduvate gaaside hulgaga.

3.1.3. Veendumaks, et õhu juhuslik sissepääs ei mõjuta segumoodustust, võib kontrollida sisselaskesüsteemi tihedust.

3.1.4. Mootorratta või kolmerattalise mootorsõiduki seadistused peavad vastama valmistaja ettenähtud seadistustele.

3.1.5. Labor võib kontrollida sõiduki vastavust valmistaja poolt ettenähtud võimsusnäitajatele, selle kasutatavust tavasõidul ning eelkõige käivitatavust nii külma kui kuuma mootoriga.

3.2. Kütus

Katsetel tuleb kasutada etalonkütust, mis on määratletud IV lisas. Kui mootorit õlitatakse seguga, peab etalonkütusele lisatav õli nii kvaliteedi kui kvantiteedi poolest vastama valmistaja soovitustele.

4. KATSESEADMED

4.1. Dünamomeeter

Dünamomeeter peab vastama järgmistele põhiomadustele.

Rulli ja iga veoratta vaheline kontakt:

- rulli läbimõõt ≥ 400 mm;

- neeldunud energia kõvera võrrand: kui mootorratas või kolmerattaline mootorsõiduk sõidab tasasel teel ja tuulekiirus on praktiliselt null, peab katsestend olema võimeline simuleerima mootoriga arendatavat võimsust alates algkiirusest 12 km/h, tolerantsiga ± 15. Piduriga neelduvat energiat ja stendi sisehõõrdumist arvutatakse kas 1. liite 4. alaliite punkti 11 sätete alusel või peavad piduriga neelduv energia ja stendi sisehõõrdumine olema:

K V3 ± 5 % väärtusest K V3 ± 5 % väärtusest PV50;

- täiendavad inertsmassid: 10 kg ja 10 kg [2].

4.1.1. Tegelikult läbitud teepikkust mõõdetakse pöördeloenduriga, mida ajab ringi pidurit ja hooratast käitav rull.

4.2. Gaaside proovivõtuseadmed ja gaaside mahu mõõtmisseadmed

4.2.1. Alaliidetes 2 ja 3 on toodud joonised, millel kujutatakse heitgaaside kogumise, lahjendamise, proovivõtu ja mõõtmise põhimõtteid katse ajal.

4.2.2. Järgmistes punktides kirjeldatakse katseseadmete osi (iga komponendi juures on ära näidatud alaliidetes 2 ja 3 joonistel kasutatud lühend). Tehniline uurimisasutus võib lubada teistsuguste seadmete kasutamist juhul, kui need annavad võrdväärse tulemuse:

4.2.2.1. seade kõigi heitgaaside kogumiseks katse ajal; tavaliselt kasutatakse avatud seadet, mis hoiab väljalasketorustikus atmosfäärirõhku. Kui rõhulangu tingimused on täidetud (täpsusega ± 1,25 kPa), võib siiski kasutada suletud süsteemi. Gaase tuleb koguda nii, et asetleidev kondenseerumine ei mõjuta oluliselt heitgaasi omadusi katsetemperatuuril;

4.2.2.2. heitgaasi kogumisseadet heitgaasi proovivõtusüsteemiga ühendav toru (Tu). Nimetatud ühendustoru peab olema valmistatud roostevabast terasest või mõnest muust niisugusest materjalist, mis ei avalda kogutud heitgaasi koostisele mõju ja on heitgaasi temperatuuri suhtes vastupidav;

4.2.2.3. soojusvaheti (Sc), millega on võimalik saada pumba sisselaskeäärikul lahjendatud gaaside temperatuuri muutumise piiriks katse ajal ± 5 °C. Nimetatud soojusvaheti peab olema varustatud eelsoojendussüsteemiga, mille abil on gaaside temperatuuri enne katse algust võimalik tõsta nende töötemperatuurini (tolerantsiga ± 5 °C);

4.2.2.4. lahjendatud gaaside imemiseks mootoriga käitatav mahtpump (P1), mis võib töötada astmeliselt reguleeritavatel absoluutselt ühtlastel pööretel. Pump peab tagama piisava mahuga konstantse voolamise nii, et kogu heitgaas imetakse sisse. Võib kasutada ka kriitilise voolamise Venturi toru sisaldavat seadet;

4.2.2.5. seade, millega on võimalik pidevalt registreerida pumpa sisenevate lahjendatud gaaside temperatuuri;

4.2.2.6. gaasikogumisseadmest väljapoole kinnitatud proovivõtutoru (S3), millega on võimalik võtta katse toimumisaja jooksul pumpa, filtrit ja kulumõõtjat kasutades konstantsel hulgal lahjendusõhu proovi;

4.2.2.7. proovivõtutoru S2, mis on paigutatud enne mahtpumpa lahjendatud gaasi voolamissuuna suhtes ülesvoolu ja millega võetakse katse teostamise ajal lahjendatud gaaside segust konstantsel voolukiirusel proovi, kasutades vajaduse korral filtrit, kulumõõtjat ja pumpa. Kahes eespool kirjeldatud proovivõtusüsteemis peab gaaside minimaalne voolukiirus olema vähemalt 150 l/h.;

4.2.2.8. kaks filtrit (F2 and F3), mis paigaldatakse pärast vastavaid proovivõtutorusid S2 ja S3 ja mis on konstrueeritud nii, et need filtreerivad proovivõtukotti kogutud katseaine voolust välja tahked osakesed. Tuleb olla eriti hoolikas ja tagada, et filtrid ei mõjuta katseainete gaasiliste komponentide kontsentratsioone;

4.2.2.9. kaks pumpa (P2 and P3), millega võetakse vastavatest proovivõtutorudest S2 ja S3 katseainet ning täidetakse kotte Sa ja Sb;

4.2.2.10. kaks käsitsi reguleeritavat ventiili (V2 ja V3), mis on pumpadega P2 ja P3 vastavalt järjestikku paigaldatud ja mille ülesandeks on reguleerida kottidesse juhitava katseaine voolamist;

4.2.2.11. kaks rotameetrit (R2 ja R3), mis on paigaldatud järjestikku seadmetega "proovivõtutoru, filter, pump, ventiil, kott" (vastavalt S2, F2, P2, V2, Sa ja S3, F3, P3, V3, Sb) nii, et katseaine voolamist on mis tahes hetkel võimalik vahetult visuaalselt kontrollida;

4.2.2.12. tihedad proovivõtukotid, millesse kogutakse lahjendusõhku ja lahjendatud gaaside segu, mille maht on piisav ega mõjuta katseaine normaalset voolamist. Nimetatud proovivõtukottidel peavad olema automaatsed sulgurid, millega saab kotti katsete lõppemisel kas proovivõtuahelas või analüüsiahelas kiiresti ja tihedalt sulgeda;

4.2.2.13. kaks diferentsiaalmanomeetrit (g1 ja g2), mis paigaldatakse:

g1: | enne pumpa P1 selleks, et oleks võimalik mõõta heitgaasisegu ja lahjendusõhu rõhu ning atmosfäärirõhu erinevust; |

g2: | enne ja pärast pumpa P1 selleks, et oleks võimalik mõõta gaasivoolul esinevat rõhutõusu; |

4.2.2.14. pöördeloendur rotatsioon-mahtpumba P1 pöörete arvu mõõtmiseks;

4.2.2.15. kolmekäigulised ventiilid eespool kirjeldatud proovivõtuahelates, mis suunavad katseaine voolamist kas atmosfääri või katse ajal vastavatesse proovivõtukottidesse. Tuleb kasutada kiirventiile. Ventiilid peavad olema valmistatud materjalist, mis ei avalda mõju gaaside koostisele; ventiilide väljalaskeääriku ristlõige ja kuju peab võimaldama hoida koormuskadu nii väiksena kui tehniliselt vähegi võimalik.

4.3. Analüüsiseadmed

4.3.1. Süsivesinike kontsentratsiooni mõõtmine

4.3.1.1. Kottidesse Sa ja Sb katse ajal kogutud katseaines sisalduvate mittepõlevate süsivesinike kontsentratsiooni mõõtmiseks kasutatakse leekionisatsioonanalüsaatorit.

4.3.2. CO ja CO2 kontsentratsiooni mõõtmine

4.3.2.1. Kottidesse Sa ja Sb katse ajal kogutud katseaines sisalduvate süsinikoksiidi CO ja süsinikdioksiidi CO2 kontsentratsiooni mõõtmiseks kasutatakse mittedispergeerivat infrapuna-absorbtsioonitüüpi analüsaatorit.

4.3.3. NOx kontsentratsiooni mõõtmine

4.3.3.1. Kottidesse Sa ja Sb katse ajal kogutud katseaines sisalduvate lämmastikoksiidide (NOx) kontsentratsiooni mõõtmiseks kasutatakse kemoluminestsentsanalüsaatorit.

4.4. Mõõteseadmete ja mõõtmiste täpsus

4.4.1. Kuna pidur kalibreeritakse eraldi katsel, ei ole dünamomeetri täpsust vaja esitada. Pöörlevate masside, kaasa arvatud rullide ja piduri pöörleva osa (vt punkt 5.2) summaarne inerts tuleb esitada täpsusega ± 2 %.

4.4.2. Mootorratta või kolmerattalise mootorsõiduki kiirus määratakse piduri ja hooratastega ühendatud rullide pöörlemiskiiruse mõõtmise teel. Seda tuleb mõõta kiiruste vahemikus 0-10 km/h täpsusega ± 2 km/h ning kiirustel üle 10 km/h täpsusega ± 1 km/h.

4.4.3. Punktis 4.2.2.5 määratletud temperatuuri peab olema võimalik mõõta täpsusega ± 1 °C. Punktis 6.1.1 määratletud temperatuuri peab olema võimalik mõõta täpsusega ± 2 °C.

4.4.4. Õhurõhku peab olema võimalik mõõta täpsusega ± 0,133 kPa.

4.4.5. Pumpa P1 sisenevate lahjendatud gaaside segu rõhulangu (vt punkt 4.2.2.13) võrreldes atmosfäärirõhuga peab olema võimalik mõõta täpsusega ± 0,4 kPa. Pumbale P1 eelnevatesse ja sellele järgnevatesse torustikuosadesse (vt punkt 4.2.2.13) sisenevate lahjendatud gaaside rõhumuutust peab olema võimalik mõõta täpsusega ± 0,4 kPa.

4.4.6. Iga pumba P1 täispöördega edastatud gaasi maht ja siirdeväärtus, mis on registreeritud pöördeloenduriga ja mis vastab pumba madalaimale kiirusele, peavad võimaldama määrata pumbaga P1 katse ajal edastatava heitgaasisegu ja lahjendusõhu kogumahtu täpsusega ± 2 %.

4.4.7. Sõltumata standardgaaside määramise täpsusest peab analüsaatorite mõõtepiirkond olema ühilduv täpsusega, mida nõutakse erinevate saasteainete kontsentratsiooni mõõtmisel, st ± 3 %.

Leekionisatsioonanalüsaatoriga, millega mõõdetakse süsivesinike kontsentratsiooni, peab olema võimalik saavutada 90 % skaala lõppväärtusest kiiremini kui ühe sekundi jooksul.

4.4.8. Standardgaaside (kalibreerimisgaaside) koostis ei tohi iga gaasi etalonväärtusest erineda rohkem kui ± 2 %. Lahjendusaineks peab olema lämmastik.

5. KATSE ETTEVALMISTAMINE

5.1. Piduri seadistamine

5.1.1. Pidur tuleb reguleerida nii, et konstantse kiiruse faasis on mootorratta või kolmerattalise mootorsõiduki kiirus tasasel kuival teel sõites vahemikus 45-55 km/h.

5.1.2. Pidurit reguleeritakse järgmiselt:

5.1.2.1. Kütuse etteandeseadmele paigaldatakse reguleeritav tõkesti, mis võimaldab hoida maksimaalset kiirust vahemikus 45-55 km/h. Mootorratta või kolmerattalise mootorsõiduki kiirust mõõdetakse täppistahhomeetriga või tuletatakse ajast, mida mõõdetakse kuival ja tasasel teel teatava teepikkuse mõlemas suunas läbimisel nii, et tõkesti on suletud.

Mõõtmisi korratakse mõlemal suunal vähemalt kolm korda ja neid teostatakse vähemalt 200 meetri pikkusel teepikkusel pärast piisavalt pikka kiirendusteekonda. Arvutatakse keskmine kiirus.

5.1.2.2. Sõiduki liikumas hoidmiseks vajalikku jõudu võib mõõta ka teistsugusel viisil (näiteks mõõtes jõuülekande pöördemomenti, aeglustust jne).

5.1.2.3. Seejärel asetatakse mootorratas või kolmerattaline mootorsõiduk dünamomeetrile ja pidur reguleeritakse nii, et saavutatakse samasugune kiirus kui maanteesõidukatsel (kütuseetteannet reguleeriv seade on kinni ja on valitud sama käik). Niisugune piduri seadistus säilib kogu katse ajal. Kui pidur on reguleeritud, võib kütuseetteannet reguleeriva seadme eemaldada.

5.1.2.4. Piduri seadistamine maanteesõidukatse alusel on lubatud ainult juhul, kui õhurõhu erinevus maanteel ja dünamomeetri paigaldusruumi vahel on maksimaalselt ± 1,33 kPa ja õhutemperatuuride erinevus maksimaalselt ± 8 °C.

5.1.3. Kui eespool kirjeldatud meetodit ei ole võimalik kasutada, tuleb dünamomeeter seadistada vastavalt tabelis 5.2 toodud väärtustele. Tabelis on toodud võimsusnäitajad funktsioonina võrdlusmassist kiirusel 50 km/h. Nimetatud võimsus määratakse 4. alaliites kirjeldatud meetodil.

5.2. Ekvivalentsete inertside reguleerimine mootorratta või kolmerattalise mootorsõiduki ülekandeinertsideks.

Pöörlevate masside summaarse inertsi saamiseks kasutatakse ühte või mitut hooratast, kusjuures summaarse inertsi suhe mootorratta või kolmerattalise mootorsõiduki võrdlusmassi jääb järgmistesse piiridesse:

Võrdlusmass (RM) (kg) | Ekvivalentsed inertsid (kg) | Neeldunud energia (kW) |

RM ≤ 105 | 100 | 0,88 |

105 < RM ≤ 115 | 110 | 0,90 |

115 < RM ≤ 125 | 120 | 0,91 |

125 < RM ≤ 135 | 130 | 0,93 |

135 < RM ≤ 150 | 140 | 0,94 |

150 < RM ≤ 165 | 150 | 0,96 |

165 < RM ≤ 185 | 170 | 0,99 |

185 < RM ≤ 205 | 190 | 1,02 |

205 < RM ≤ 225 | 210 | 1,05 |

225 < RM ≤ 245 | 230 | 1,09 |

245 < RM ≤ 270 | 260 | 1,14 |

270 < RM ≤ 300 | 280 | 1,17 |

300 < RM ≤ 330 | 310 | 1,21 |

330 < RM ≤ 360 | 340 | 1,26 |

360 < RM ≤ 395 | 380 | 1,33 |

395 < RM ≤ 435 | 410 | 1,37 |

435 < RM ≤ 480 | 450 | 1,44 |

480 < RM ≤ 540 | 510 | 1,50 |

540 < RM ≤ 600 | 570 | 1,56 |

600 < RM ≤ 650 | 620 | 1,61 |

650 < RM ≤ 710 | 680 | 1,67 |

710 < RM ≤ 770 | 740 | 1,74 |

770 < RM ≤ 820 | 800 | 1,81 |

820 < RM ≤ 880 | 850 | 1,89 |

880 < RM ≤ 940 | 910 | 1,99 |

940 < RM ≤ 990 | 960 | 2,05 |

990 < RM ≤ 1050 | 1 020 | 2,11 |

1050 < RM ≤ 1110 | 1 080 | 2,18 |

1110 < RM ≤ 1160 | 1 130 | 2,24 |

1160 < RM ≤ 1220 | 1 190 | 2,30 |

1220 < RM ≤ 1280 | 1 250 | 2,37 |

1280 < RM ≤ 1330 | 1 300 | 2,42 |

1330 < RM ≤ 1390 | 1 360 | 2,49 |

1390 < RM ≤ 1450 | 1 420 | 2,54 |

1450 < RM ≤ 1500 | 1 470 | 2,57 |

1500 < RM ≤ 1560 | 1 530 | 2,62 |

1560 < RM ≤ 1620 | 1 590 | 2,67 |

1620 < RM ≤ 1670 | 1 640 | 2,72 |

1670 < RM ≤ 1730 | 1 700 | 2,77 |

1730 < RM ≤ 1790 | 1 760 | 2,83 |

1790 < RM ≤ 1870 | 1 810 | 2,88 |

1870 < RM ≤ 1980 | 1 930 | 2,97 |

1980 < RM ≤ 2100 | 2 040 | 3,06 |

2100 < RM ≤ 2210 | 2 150 | 3,13 |

2210 < RM ≤ 2320 | 2 270 | 3,20 |

2320 < RM ≤ 2440 | 2 380 | 3,34 |

2440 < RM | 2 490 | 3,48 |

5.3. Mootorratta või kolmerattalise mootorsõiduki konditsioneerimine

5.3.1. Enne katsetamist tuleb mootorratast või kolmerattalist mootorsõidukit hoida ruumis, milles temperatuur püsib suhteliselt konstantne vahemikus 20-30 °C. Sellist konditsioneerimist tuleb jätkata, kuni mootoriõli ja jahutusvedeliku (kui seda kasutatakse) temperatuur võrdub ruumitemperatuuriga ± 2 K. Pärast seda, kui mootor on 40 sekundit tühikäigul töötanud, teostatakse enne heitgaasi kogumist kaks täielikku katsetsüklit.

5.3.2. Piduri reguleerimiseks teostatava ettevalmistava maanteesõidukatse ajaks tuleb rehvirõhuks seadistada valmistaja poolt ettenähtud rõhk. Kui rullide läbimõõt on siiski alla 500 mm, võib rehvirõhku 30-50 % suurendada.

5.3.3. Veorattale rakenduv jõud vastab jõule, mis mõjub siis, kui mootorratast või kolmerattalist mootorsõidukit juhib tavalistes sõidutingimustes sõidukijuht, kes kaalub 75 kg.

5.4. Analüüsiseadmete kalibreerimine

5.4.1. Analüsaatorite kalibreerimine

Kulumõõtja ja igale pudelile paigaldatud väljalaskemõõturi abil pihustatakse analüsaatorisse gaasi hulk niisuguse rõhu all, mis ei mõjuta seadme nõuetekohast töötamist. Seadet tuleb reguleerida nii, et see näitab konstantse väärtusena etalongaasi pudelil olevat väärtust. Maksimaalse sisaldusega pudelile vastavast seadistusest alustades moodustub analüsaatori kõrvalekallete kõver erinevate kasutatud etalongaasi pudelite sisaldust väljendava funktsioonina. Leekionisatsioonanalüsaatorite korrapäraseks kalibreerimiseks, mida tuleks teostada vähemalt kord kuus, kasutatakse õhust ja propaanist (või heksaanist) koosnevat segu, milles sisalduvate süsivesinike nimikontsentratsioonid vastavad 50-90 protsendile kasutatava skaala maksimaalsest väärtusest. Mittedispergeerivate infrapuna-absorbtsioonitüüpi analüsaatorite korrapäraseks kalibreerimiseks mõõdetakse süsinikoksiidi ja süsinikdioksiidi sisaldavate lämmastikusegude nimikontsentratsioone, mis vastavad 10, 40, 60, 85 ja 90 protsendile skaala lõppväärtusest. NOx kemoluminestsentsanalüsaatori kalibreerimiseks kasutatakse lämmastikuga lahjendatud lämmastikoksiidi (N2O), mille nimikontsentratsioonid on 50 ja 90 protsenti kasutatava skaala maksimaalväärtusest. Igale katseseeriale eelneva katsekalibreerimise teostamiseks tuleb kõigi kolme analüsaatoritüübi korral kasutada segusid, milles sisalduvate mõõdetavate gaaside kontsentratsioonid vastavad 80 protsendile skaala lõppväärtusest. Lahjendusseadet võib kasutada 100 % kalibreerimisgaasi lahjendamiseks nõutava kontsentratsioonini.

6. DÜNAMOMEETRIGA TEOSTATAVATE KATSETE MENETLUS

6.1. Katsetsükli teostamise eritingimused

6.1.1. Dünamomeetri paigaldusruumi temperatuur peab kogu katse ajal olema vahemikus 20-30 °C ja olema võimalikult lähedane selle ruumi temperatuurile, kus mootorratast või kolmerattalist mootorsõidukit konditsioneeriti.

6.1.2. Mootorratas või kolmerattaline mootorsõiduk peab kütuse normaalse jaotumise tagamiseks olema katse ajal ligikaudu horisontaalne.

6.1.3. Esimese 40 sekundi pikkuse tühikäiguperioodi lõpul (vt punkt 6.2.2) juhitakse mootorratta või kolmerattalise mootorsõiduki suunas muutuva kiirusega õhuvool. Seejärel teostatakse kaks täielikku katsetsüklit, mille ajal heitgaase ei koguta. Õhustussüsteemis peab olema mehhanism, mida juhitakse rullstendi kiirusega nii, et kiirusvahemikus 10-50 km/h vastab lineaarne õhukiirus ventilaatoriavas 10 % täpsusega rulli suhtelisele kiirusele. Rulli kiirusel alla 10 km/h võib õhukiirus võrduda nulliga. Ventilaatori väljalaskeava parameetrid peavad olema järgmised:

i) pindala vähemalt 0,4 m2;

ii) alumine serv maapinnast 0,15-0,20 m kõrgusel;

iii) vahekaugus mootorratta või kolmerattalise mootorsõiduki esiservast 0,3-0,45 m.

6.1.4. Katse ajal joonistatakse tsüklite õigsuse hindamiseks graafik kiiruse sõltuvuse kohta ajast.

6.1.5. Registreerida võib ka jahutusvee ja karteriõli temperatuuri.

6.2. Mootori käivitamine

6.2.1. Kui ettevalmistavad toimingud gaaside kogumise, lahjendamise, analüüsimise ja mõõtmise seadmetega on teostatud (vt punkt 7.1), käivitatakse mootor vastavalt valmistaja juhistele selleks otstarbeks ettenähtud seadmega, näiteks õhuklapiga, käivitusventiiliga, jne.

6.2.2. Mootoril tuleb lasta maksimaalselt 40 sekundit tühikäigul töötada. Esimene katsetsükkel käivitub hetkel, kui algab katseaine võtmine ja pumba pöörete arvu mõõtmine.

6.3. Käsiõhuklapi kasutamine

Õhuklapp suletakse võimalikult kiiresti, põhimõtteliselt enne kiirendamist 0-50 km/h. Kui seda nõuet ei ole võimalik täita, tuleb ära näidata tegelik sulgemismoment. Õhuklappi tuleb reguleerida vastavalt valmistaja juhendile.

6.4. Töötamine tühikäigul

6.4.1. Manuaalkäigukast:

6.4.1.1. tühikäigul töötamisel peab sidur olema ühendatud ja käik neutraalasendis;

6.4.1.2. normaalsele töötsüklile vastava kiirendamise võimaldamiseks tuleb sõidukil viis sekundit enne kõnealusele tühikäigul töötamise ajale järgnevat kiirendamist sisse lülitada esimene käik, hoides sidurit lahutatuna;

6.4.1.3. esimene tühikäigul töötamise periood katsetsükli alguses peab koosnema kuue sekundi pikkusest tühikäigul töötamisest ühendatud siduriga ning viiesekundilisest esimese käiguga töötamisest lahutatud siduriga;

6.4.1.4. iga katsetsükli ajal on tühikäigul töötamise perioodidele vastavad kestused kuusteist sekundit tühikäigul ja viis sekundit esimese käiguga, kusjuures sidur on lahutatud;

6.4.1.5. katsetsükli viimane tühikäigul töötamise periood koosneb seitsme sekundi pikkusest töötamisest tühikäigul, kusjuures sidur on ühendatud.

6.4.2. Poolautomaatsed käigukastid:

kui linnasõidu juhend puudub, tuleb järgida valmistaja antud linnasõidu juhendit või manuaalkäigukasti korral rakendatavat juhendit.

6.4.3. Automaatkäigukastid:

kui valmistaja ei ole ette näinud teisiti, ei tohi käiguvalijat katse ajal kasutada. Viimasel juhul rakendatakse manuaalkäigukastide korral kasutatavat menetlust.

6.5. Kiirendamised

6.5.1. Kiirendamistel peab kiirendamisaste olema kogu toimingu ajal võimalikult ühtlane.

6.5.2. Kui mootorratta või kolmerattalise mootorsõiduki kiirendusvõime ei ole kiirendustsüklite ettenähtud tolerantsiga teostamiseks piisav, lastakse mootorrattal või kolmerattalisel mootorsõidukil töötada täisgaasil, kuni saavutatakse tsüklile ettenähtud kiirus. Seejärel jätkatakse katsetsüklit tavalisel viisil.

6.6. Aeglustamised

6.6.1. Kõik aeglustamised saavutatakse nii, et gaasikang seatakse täielikult suletud asendisse ja sidurit hoitakse ühendatuna. Mootor tuleb lahti ühendada kiirusel 10 km/h.

6.6.2. Kui aeglustusperiood on vastavale katsefaasile ettenähtud aeglustusperioodist pikem, rakendatakse katsetsüklis püsimiseks sõiduki pidureid.

6.6.3. Kui aeglustusperiood on vastavale katsefaasile ettenähtust lühem, taastatakse teoreetiline tsükkel konstantsel kiirusel või tühikäigul töötamise perioodi abil, mis ühendatakse järgmise konstantsel kiirusel või tühikäigul töötamise perioodiga. Sellisel juhul ei kohaldata punktis 2.4.3 esitatud nõudeid.

6.6.4. Aeglustusperioodi lõpus (mootorratas või kolmerattaline mootorsõiduk peatatakse rullidel) lülitatakse käik neutraalasendisse ning sidur ühendatakse.

6.7. Konstantsed kiirused

6.7.1. Kiirendamiselt konstantsele kiirusele üleminekul tuleb hoiduda "pumpamisest" või seguklapi sulgemisest.

6.7.2. Konstantse kiiruse perioodid tuleb saavutada gaasiregulaatori fikseeritud asendis hoidmise teel.

7. PROOVIVÕTU, HEITMETE ANALÜÜSI JA HEITKOGUSTE MÕÕTMISE MENETLUS

7.1. Enne mootori või kolmerattalise mootorsõiduki käivitamist teostatavad toimingud.

7.1.1. Katseaine kogumise kotid Sa ja Sb tühjendatakse ja suletakse.

7.1.2. Rotatsiooni-mahtpump P1 käivitatakse ilma, et pöördeloendur töötaks.

7.1.3. Proovivõtul kasutatavad pumbad P2 ja P3 käivitatakse ja ventiilid seadistatakse nii, et tekkinud gaasid juhitakse atmosfääri; ventiile V2 ja V3 läbivat voolu reguleeritakse.

7.1.4. Käivitatakse temperatuuri T ja rõhkude g1 ja g2 registreerimise seadmed.

7.1.5. Pöördeloendur CT ja rulli pöördeloendur nullitakse.

7.2. Proovivõtu ja mahu mõõtmise alustamine

7.2.1. Pärast eelnevat 40 sekundi pikkust tühikäiguperioodi ja pärast kahte ettevalmistavat tsüklit (esimese tsükli algusmoment) teostatakse üheaegselt punktides 7.2.2-7.2.5 määratletud toimingud.

7.2.2. Möödavooluklapid reguleeritakse nii, et katseaine, mida varem juhiti atmosfääri, kogutakse nüüd proovivõtutorude S2 ja S3 kaudu pidevalt kottidesse Sa ja Sb.

7.2.3. Katse algushetk märgitakse analooggraafikutele, mis registreerivad termomeetri T ja diferentsiaalmanomeetrite g1 ja g2 näite.

7.2.4. Käivitatakse loendur, mis registreerib pumba P1 pöörete koguarvu.

7.2.5. Käivitatakse punktis 6.1.3 määratletud seade, mis juhib õhuvoolu mootorrattasse või kolmerattalisse mootorsõidukisse.

7.3. Proovivõtu ja mahu mõõtmise lõpetamine

7.3.1. Neljanda katsetsükli lõpul teostatakse üheaegselt punktides 7.3.2-7.3.5 kirjeldatud toimingud.

7.3.2. Möödavooluklapid tuleb reguleerida nii, et kotid Sa ja Sb suletakse ja pumpadega P2 ja P3 proovivõtutorude S2 ja S3 kaudu imetud proovid lastakse atmosfääri.

7.3.3. Katse lõppemise hetk tuleb registreerida punktis 7.2.3 nimetatud analooggraafikul.

7.3.4. Pumba P1 pöördeloendur peatatakse.

7.3.5. Punktis 6.1.3 nimetatud seade, mis juhib õhuvoolu mootorrattasse või kolmerattalisse mootorsõidukisse, peatatakse.

7.4. Proovivõtukottides olevate näidiste analüüs

Näidiseid tuleb analüüsida nii kiiresti kui võimalik ja hiljemalt 20 minutit pärast katse lõppemist, et oleks võimalik määrata:

- süsivesinike, süsihappegaasi, lämmastikoksiidide ja süsinikdioksiidi kontsentratsioone lahjendusõhu näidist sisaldavas kotis Sb;

- süsivesinike, süsihappegaasi, lämmastikoksiidide ja süsinikdioksiidi kontsentratsioone lahjendatud gaaside näidist sisaldavas kotis Sa.

7.5. Läbitud teepikkuse mõõtmine

Tegelikult läbitud teepikkus kilomeetrites S saadakse, korrutades pöördeloenduriga näidatava pöörete koguarvu rulli suurusega (vt punkt 4.1.1).

8. GAASILISTE SAASTEAINETE HEITKOGUSE KINDLAKSMÄÄRAMINE

8.1. Katse ajal tekkinud süsinikoksiidi mass arvutatakse järgmise valemiga:

CO

=

· V · d

·

CO

10

kus:

8.1.1. COM on katse ajal tekkinud süsinikoksiidi mass, g/km;

8.1.2. S on punktis 7.5 määratletud teepikkus;

8.1.3. dCO on süsinikoksiidi tihedus temperatuuril 0 °C ja rõhul 101,33 kPa (= 1,250 kg/m3);

8.1.4. COc on süsinikoksiidi mahuline kontsentratsioon lahjendatud gaasides, mõõdetuna osades miljoni kohta ja korrigeerituna nii, et on võetud arvesse lahjendusõhu saastumist:

CO

= CO

− CO

kus:

8.1.4.1. COe on süsinikoksiidi kontsentratsioon mõõdetuna osades miljoni kohta lahjendatud gaaside proovis, mis on kogutud kotti Sb;

8.1.4.2. COd on süsinikoksiidi kontsentratsioon mõõdetuna osades miljoni kohta lahjendusõhu proovis, mis on kogutud kotti Sa;

8.1.4.3. DF on tegur, mis on määratletud punktis 8.4.

8.1.5. V on lahjendatud gaaside kogumaht võrdlustemperatuuril 0 °C (273 °K) ja võrdlusrõhul 101,33 kPa kuupmeetrites katse kohta,

V = V

·

N

· 273

101,33 ·

kus:

8.1.5.1. Vo on pumbaga P1 ühe pöörde jooksul edastatud gaasi kogumaht kuupmeetrites pöörde kohta. See maht on funktsioon pumba enda sisse- ja väljalaskeäärikute vahel valitsevast rõhulangust;

8.1.5.2. N on pumbaga P1 nelja katsetsükli jooksul tehtud pöörete arv;

8.1.5.3. Pa on õhurõhk, kPa;

8.1.5.4. Pi on pumba P1 sisselaskeäärikul nelja katsetsükli jooksul esineva rõhulangu keskmine väärtus, kPa;

8.1.5.5. Tp on pumba P1 sisselaskeäärikul nelja katsetsükli jooksul mõõdetud lahjendatud gaaside temperatuur.

8.2. Mootorratta või kolmerattalise mootorsõiduki heitgaasitorustiku kaudu katse ajal väljastatud mittepõlevate süsivesinike mass arvutatakse järgmise valemiga:

HC

=

· V · d

·

HC

10

kus:

8.2.1. HCM on katse ajal väljastatud süsivesinike mass, g/km;

8.2.2. S on punktis 7.5 määratletud teepikkus;

8.2.3. dHC on süsivesinike tihedus temperatuuril 0 °C ja rõhul 101,33 kPa süsiniku ja vesiniku keskmise suhte 1:1,85 korral (= 0,619 kg/m3);

8.2.4. HCc on lahjendatud gaaside kontsentratsioon, väljendatuna süsinikekvivalendi osades miljoni kohta (näiteks: propaani kontsentratsioon korrutatuna kolmega) ja korrigeerituna nii, et on võetud arvesse lahjendusõhku:

HC

= HC

− HC

kus:

8.2.4.1. HCe on süsivesinike kontsentratsioon mõõdetuna süsinikekvivalendi osades miljoni kohta lahjendatud gaaside proovis, mis on kogutud kotti Sb;

8.2.4.2. HCd on süsivesinike kontsentratsioon mõõdetuna süsinikekvivalendi osades miljoni kohta lahjendusõhu proovis, mis on kogutud kotti Sa;

8.2.4.3. DF on tegur, mis on määratletud punktis 8.4;

8.2.5. V on kogumaht (vt punkt 8.1.5).

8.3. Mootorratta või kolmerattalise mootorsõiduki heitgaasitorustiku kaudu katse ajal väljastatud lämmastikoksiidide mass arvutatakse järgmise valemiga:

NO

=

· V · d

·

NO

· K

10

kus:

8.3.1. NOxM on katse ajal tekkinud lämmastikoksiidide mass väljendatuna mõõtühikuga g/km;

8.3.2. S on punktis 7.5 määratletud teepikkus;

8.3.3. dNO2 on heitgaasis sisalduvate lämmastikoksiidide tihedus NO2 ekvivalendina temperatuuril 0 °C ja rõhul 101,33 kPa (= 2,05 kg/m3);

8.3.4. NOxc on lämmastikoksiidide kontsentratsioon lahjendatud gaasides, mõõdetuna osades miljoni kohta ja korrigeerituna nii, et on võetud arvesse lahjendusõhku:

NO

= NO

− NO

kus:

8.3.4.1. NOxe on lämmastikoksiidide kontsentratsioon mõõdetuna osades miljoni kohta lahjendatud gaaside proovis, mis on kogutud kotti Sa;

8.3.4.2. NOxd on lämmastikoksiidide kontsentratsioon mõõdetuna osades miljoni kohta lahjendusõhu proovis, mis on kogutud kotti Sb;

8.3.4.3. DF on tegur, mis on määratletud punktis 8.4;

8.3.5. Kh on niiskust arvestav parandustegur:

Kh =

1 − 0,0329

kus:

8.3.5.1. H on õhu absoluutne niiskus grammides kuiva õhu kilogrammi kohta:

H =

Pa − Pd

kus:

8.3.5.1.1. U on niiskussisaldus protsentides;

8.3.5.1.2. Pd on küllastunud veeauru rõhk katsetemperatuuril, kPa;

8.3.5.1.3. Pa on õhurõhk, kPa;

8.4. DF on tegur, mis arvutatakse valemiga:

DF =

CO

+ 0,5 CO + HC

kus:

8.4.1. CO, CO2 ja HC on proovivõtukotis Sa lahjendatud gaaside proovis sisalduva süsinikoksiidi, süsinikdioksiidi ja süsivesinike kontsentratsioon protsentides.

1. alaliide

Mootori töötsükkel I katsetüübi korral

+++++ TIFF +++++

2. alaliide

Heitgaasi kogumissüsteemi näide nr 1

+++++ TIFF +++++

3. alaliide

Heitgaasi kogumissüsteemi näide nr 2

+++++ TIFF +++++

4. alaliide

Mootorrataste ja kolmerattaliste mootorsõidukite sõitmisrežiimis dünamomeetril neelduva energia kalibreerimise meetod

Käesolevas alaliites kirjeldatakse meetodit, milles on võimalik määrata sõitmisrežiimis dünamomeetril neelduvat energiat.

Sõitmisrežiimis neelduv energia koosneb hõõrdumise kaudu neelduvast energiast ja võimsustarbimisseadme kaudu neelduvast energiast. Dünamomeetrit käitatakse katsekiirustest suurematel kiirustel. Seejärel ühendatakse dünamomeetri käitamiseks kasutatav seade dünamomeetrilisest stendist lahti ja rulli(de) pöörlemiskiirus väheneb.

Seadme kineetiline energia kulub dünamomeetri võimsustarbimisplokile ja dünamomeetri hõõrdumisele. Kirjeldatud meetod ei arvesta mootorratta või kolmerattalise mootorsõiduki pöörleva massi tõttu esinevat rulli sisehõõrdumise muutumist. Kui dünamomeetril on kaks rulli, võib vaba tagumise rulli ja mootoriga käitatava eesmise rulli peatumisaegade vahelist erinevust mitte arvestada.

Toimitakse järgmiselt:

1. Mõõdetakse rulli pöörlemiskiirust (kui seda ei ole veel mõõdetud). Võib kasutada täiendavat mõõteratast, pöördeloendurit või mõnda muud meetodit.

2. Mootorratas või kolmerattaline mootorsõiduk paigutatakse dünamomeetrile või kasutatakse dünamomeetri töölerakendamiseks mõnda muud meetodit.

3. Rakendatakse hooratast või mõnda muud inertsi simuleerimise süsteemi, mida tavaliselt kasutatakse koos dünamomeetriga asjaomase mootorratta või kolmerattalise mootorsõiduki massi simuleerimiseks.

4. Dünamomeetri kiirus tõstetakse väärtusele 50 km/h.

5. Registreeritakse neeldunud energia.

6. Dünamomeetri kiirus tõstetakse väärtusele 60 km/h.

7. Dünamomeetri käitamiseks kasutatav seade lülitatakse välja.

8. Registreeritakse aeg, mis dünamomeetril kulub aeglustamisele kiiruselt 55 km/h kiiruseni 45 km/h.

9. Võimsustarbimisseade reguleeritakse teistsugusele väärtusele.

10. Samme 4-9 korratakse nii mitu korda, kuni energiavahemik sõitmisrežiimis on kaetud.

11. Neeldunud energia arvutatakse järgmise valemiga:

P

=

M

=

0,03858 M

1t

kus:

Pd = energia, kW

M1 = ekvivalentne mass, kg

V1 = algkiirus, m/s (55 km/h = 15,28 m/s)

V2 = lõppkiirus, m/s (45 km/h = 12,50 m/s)

t = aeg, mis rullil kulub aeglustamiseks kiiruselt 55 km/h kiiruseni 45 km/h

12. Graafik, millel kujutatakse dünamomeetril neelduva energia sõltuvust mõõteseadmega mõõdetavast energiast katsekiirusel 50 km/h nii, nagu see on ette nähtud alljärgnevalt kirjeldatud katsefaasis 4.

+++++ TIFF +++++

2. liide

II katsetüüp

(süsinikoksiidi heitkoguse mõõtmine tühikäigukiirusel)

1. SISSEJUHATUS

II katsetüübi katsemenetlus on kindlaks määratud II lisa punktis 2.2.1.2.

2. MÕÕTMISTINGIMUSED

2.1. Kütusena tuleb kasutada IV lisas määratletud kütust.

2.2. Süsinikoksiidi mahulist kontsentratsiooni tuleb mõõta vahetult pärast II tüüpi katsetust, kui mootor töötab tühikäigul.

2.3. Manuaalkäigukastiga või poolautomaatse käigukastiga mootorratastel ja kolmerattalistel mootorsõidukitel teostatakse katse nii, et käigukang on neutraalasendis ja sidur ühendatud.

2.4. Automaatkäigukastiga mootorratastel või kolmerattalistel mootorsõidukitel teostatakse katse nii, et käigukang on asendis "null" või "parkimine".

3. GAASIDE PROOVIVÕTT

3.1. Heitgaasi väljalasketorustik peab olema varustatud piisavalt tiheda pikendustoruga nii, et heitgaasi proovivõtutoru on võimalik vähemalt 60 cm sisse lükata ilma, et vasturõhk suureneks rohkem kui 1,25 kPa võrra ja ilma, et see avaldaks mõju mootorratta või kolmerattalise mootorsõiduki töötamisele. Pikendustoru kuju tuleb siiski valida niisugune, et oleks välditud heitgaasi tunduv lahjendamine õhuga proovivõtutoru otsas. Kui mootorrattal või kolmerattalisel mootorsõidukil on rohkem kui üks heitgaasi väljalaskeava, tuleb need avad kas tavalise toruga ühendada või mõõta süsinikoksiidi kontsentratsioone igas väljalaskeavas ja lugeda mõõtmistulemuseks nimetatud kontsentratsioonide keskmine väärtus.

3.2. Süsinikoksiidi CO (CCO) ja süsinikdioksiidi CO2 (CCO2) kontsentratsioon määratakse mõõteseadmete lugemite alusel või kirjutusseadmeid ja asjakohaseid kalibreerimistabeleid kasutades.

3.3. Kahetaktiliste mootorite süsinikoksiidi korrigeeritud kontsentratsioon arvutatakse järgmise valemiga:

C

corr = C

C

+ C

% (mahuprotsentides)

3.4. Neljataktiliste mootorite süsinikoksiidi korrigeeritud kontsentratsioon arvutatakse järgmise valemiga:

C

corr = C

C

+ C

% (mahuprotsentides)

3.5. Punktides 3.3 või 3.4 toodud valemitele vastavalt mõõdetud süsinikoksiidi CCO (punkt 3.2) kontsentratsiooni ei ole vaja korrigeerida juhul, kui mõõdetud kontsentratsioonide summa (CCO + CCO2) on kahetaktilistel mootoritel 10 või rohkem ja neljataktilistel mootoritel 15 või rohkem.

III LISA

KAHE- VÕI KOLMERATTALISTE MOOTORSÕIDUKITE SURVESÜÜTEGA MOOTORITE PÕHJUSTATUD NÄHTAVA ÕHUSAASTE VÄHENDAMISEKS VÕETAVATE MEETMETE KIRJELDUSED

1. MÕISTE

Käesolevas peatükis kasutatakse järgmist mõistet:

1.1. sõidukitüüp — mootorsõidukid, mis ei erine üksteisest sõiduki ja mootori V lisas määratletud oluliste omaduste poolest.

2. KATSETINGIMUSED

2.1. Üldsätted

Nähtavaid saasteaineid mõjutada võivad osad peavad olema projekteeritud, valmistatud ja paigaldatud nii, et normaaltingimustes kasutatav sõiduk vaatamata sellele mõjuda võivale vibratsioonile vastab käesoleva lisa nõuetele.

2.2. Külmkäivitusseadme tehnilised andmed

2.2.1. Külmkäivitusseade tuleb projekteerida ja valmistada nii, et sellel ei ole võimalik jätkata töötamist või seda ei ole võimalik käivitada, kui mootor töötab normaalselt.

2.2.2. Punktis 2.2.1 esitatud nõuded ei kehti, kui on täidetud vähemalt üks järgmistest tingimustest.

2.2.2.1. Kui külmkäivitusseade töötab, peab 1. liites kirjeldatud meetodil mõõdetav mootori konstantsel kiirusel töötamisel eralduvate gaaside valguse neeldumistegur püsima 3. liites ettenähtud väärtuste piires.

2.2.2.2. Külmkäivitusseadme jätkuv töötamine põhjustab mootori seiskumist pärast mõistliku ajavahemiku möödumist.

2.3. Nähtavate saasteainete heitmetele esitatavad nõuded

2.3.1. Tüübikinnituse saamiseks esitatud sõidukitüüpi kuuluva sõiduki nähtavate saasteainete heitkoguseid mõõdetakse mõlemal 1. ja 2. liites kirjeldatud meetodil, milles käsitletakse katseid konstantse pöörete arvu juures või vabal kiirendamisel.

2.3.2. 1. liites kirjeldatud meetodil mõõdetavate nähtavate saasteainete heitkogused ei tohi ületada 3. liites kehtestatud piirväärtusi.

2.3.3. Turboülelaaduriga mootori korral ei tohi tühikäigul kiirendamisel mõõdetud absorbtsioonitegur ületada 3. liites toodud nimivoolukiiruse piirväärtust, mis vastab konstantsel kiirusel töötamisel mõõdetud maksimaalsele absorbtsioonitegurile, millele lisatakse 0,5 m−1.

2.3.4. On lubatud kasutada muid võrdväärseid mõõteseadmeid. Kui kasutatakse teistsugust seadet, kui 4. liites kirjeldatud, tuleb tõestada, et see on asjaomast tüüpi mootori juures kasutamiseks võrdväärne.

3. TOODETE NÕUETELE VASTAVUS

3.1. Direktiivi 92/61/EMÜ VI lisa punktis 1 kehtestatud nõudeid kohaldatakse toodete nõuetele vastavuse kontrollimisele.

3.2. Punktis 3.1 määratletud sõiduki nõuetele vastavuse tõestamiseks võetakse seeriast üks sõiduk.

3.3. Sõiduki vastavust tüübikinnitust omavale sõidukitüübile kontrollitakse tüübikinnitustaotluse vormil toodud kirjelduse alusel. Lisaks teostatakse kontrollimised vastavalt järgmistele tingimustele.

3.3.1. Sissesõitmata sõidukile teostatakse 2. liites kirjeldatud vaba kiirenduse katse.

Sõiduk loetakse kinnitatud tüübile vastavaks juhul, kui määratud absorbtsioonitegur ei ületa tüübikinnitustaotluse vormil esitatud väärtust rohkem kui 0,5 m−1 võrra. Valmistaja vastava taotluse korral võib etalonkütuse asemel kasutada müügilolevat kütust. Lahkarvamuste korral tuleb kasutada etalonkütust.

3.3.2. Kui punktis 3.3.1 kirjeldatud katsega määratud väärtus ületab tüübikinnitustaotluse vormil toodud väärtust rohkem kui 0,5 m−1 võrra, katsetatakse sõidukimootorit konstantsel kiirusel täiskoormuskõvera alusel, nagu 1. liites ette nähtud. Nähtavate saasteainete heitkogused ei tohi ületada 3. liites toodud piirväärtusi.

1. liide

Konstantsel kiirusel ja täiskoormuskõvera alusel töötamise katse

1. SISSEJUHATUS

1.1. Konstantsel kiirusel täiskoormuskõvera alusel töötamisel tekkivate nähtavate saasteainete heitkoguste määramise menetlus.

1.2. Katse võib teostada kas mootoril või sõidukil.

2. MÕÕTMISPÕHIMÕTE

2.1. Mõõdetakse mootori täiskoormusel ja konstantsel pöörlemissagedusel tekkivate heitgaaside suitsusust.

2.2. Teostatakse vähemalt kuus mõõtmist, mis on jaotunud maksimaalse ja minimaalse nimipöörlemissageduse vahel. Äärmisteks mõõtmispunktideks on kaks eespool määratletud vahemiku äärmist punkti ja kaks mõõtmispunkti peavad vastama sellele pöörlemissagedusele, millega mootor saavutab oma maksimaalse võimsuse ning pöörlemissagedusele, millega mootor tekitab maksimaalse pöördemomendi.

3. KATSETINGIMUSED

3.1. Mootorsõiduk

3.1.1. Tüübikinnituse saamiseks esitatav mootor või sõiduk peab olema heas mehaanilises seisukorras. Mootor peab olema sisse töötatud.

3.1.2. Mootorit katsetatakse V lisas määratletud seadmetega.

3.1.3. Mootori katsetamisel mõõdetakse selle võimsust vastavalt maksimaalset võimsust käsitlevale spetsiaalsele direktiivile, arvestades punktis 3.1.4 määratletud tolerantse. Sõiduki katsetamisel teostatakse kontrollimisi veendumaks, et kütuse voolukiirus ei ole valmistaja määratust madalam.

3.1.4. Dünamomeetril konstantsel kiirusel ja täiskoormuskõvera alusel katsetamisel mõõdetud mootori võimsusele on lubatud järgmised tolerantsid võrreldes valmistaja teatatud võimsusega:

- maksimaalne võimsus ± 2 %

- teistes mõõtepunktides + 6 % / − 2 %.

3.1.5. Väljalaskesüsteemis ei tohi olla lekkeid, mis võiksid põhjustada mootorist väljastatavate heitgaaside lahjenemist. Kui mootoril on rohkem kui üks väljalaskeava, tuleb need ühendada üheks väljalasketoruks, milles mõõdetakse heitgaasi suitsusust.

3.1.6. Mootori seadistused peavad vastama valmistaja poolt normaalseks kasutamiseks ettenähtud seadistustele. Eelkõige peab jahutusvedeliku ja õli temperatuur vastama valmistaja ettenähtud normaaltemperatuurile.

3.2. Kütus

Katsel kasutatakse IV lisas toodud tehnilistele andmetele vastavat etalonkütust.

3.3. Katselabor

3.3.1. Mootorisse siseneva õhu [1] absoluutset temperatuuri T kelvinites K mõõdetakse mitte kaugemal kui 15 cm enne õhu filtrisse sisenemise punkti või, kui õhufiltrit ei kasutata, mitte kaugemal kui 15 cm õhusisselaskest. Mõõdetakse ka kuiva õhu rõhku "ps", mida väljendatakse mõõtühikutes kPa, ning määratakse õhurõhutegur "fa" järgmise valemiga:

fa =

·

kus:

ps = pb − pµ

pb = õhurõhk

pµ = veeauru rõhk

3.3.2. Katse kehtivaks tunnistamiseks peab parameeter "fa" vastama tingimusele 0,98 < fa < 1,02.

3.4. Proovivõtu- ja mõõteseadmed

Heitgaasi valguse neeldumistegurit mõõdetakse suitsususe mõõturiga, mis vastab 4. liites esitatud tehnilistele andmetele ja on paigaldatud vastavalt 5. liites toodud eeskirjadele.

4. VALGUSE NEELDUMISTEGURI MÄÄRAMINE

4.1. Gaasi nimikulu arvutatakse igal pöörlemiskiirusel, millele on punkti 2.2 kohaselt määratud neeldumistegur, järgmiste valemitega:

- G =

Vn60

- G =

Vn120

kus:

G = gaasi nimikulu liitrites sekundis (l/s)

V = silindrimaht liitrites (l)

n = pöörlemissagedus, p/min

4.2. Kui nimikulu ei vasta ühelegi 3. liites olevas tabelis toodud väärtusele, määratakse kasutatav piirväärtus proportsionaalse väärtuse interpoleerimise teel.

2. liide

Vabakiirenduskatse

1. KATSETINGIMUSED

1.1. Katse teostatakse dünamomeetrile paigaldatud või sõidukil oleva mootoriga.

1.1.1. Kui mootorit katsetatakse dünamomeetril, tuleb katse teostada võimalikult vahetult pärast konstantsel kiirusel ja täiskoormuskõvera alusel toimuvat heitgaasi suitsususe katset. Eelkõige peab jahutusvedeliku ja õli temperatuur vastama valmistaja ettenähtud normaaltemperatuurile.

1.1.2. Kui mootorit katsetatakse paigalseisval sõidukil, tuleb mootoril eelnevalt lasta töötada normaalsetes tingimustes kas maanteesõidul või dünaamilisel katsel. Pärast nimetatud soojendusperioodi tuleb mõõtmiskatset alustada esimesel võimalusel.

1.2. Põlemiskambrit ei tohi enne katset jahutada ega liiga pika tühikäigul töötamisega koormata.

1.3. Kehtivad 1. liite punktides 3.1., 3.2 ja 3.3 ettenähtud katsetingimused.

1.4. Kehtivad 1. liite punktis 3.4 proovivõtu- ja mõõteseadmete kohta ettenähtud tingimused.

2. KATSEMENETLUS

2.1. Kui katse teostatakse dünamomeetril, ühendatakse mootor pidurist lahti, mida asendavad käigukasti neutraaloleku puhul käitatavad pöörlevad osad või inerts, mis ligikaudu vastab nimetatud osade inertsile.

2.2. Kui katse teostatakse sõidukil, peab käigukast olema neutraalasendis ja sidur ühendatud.

2.3. Tühikäigul töötava mootori korral rakendatakse gaasikangi pritsepumbast maksimaalse voolu saamiseks kiiresti kuid ettevaatlikult. Nimetatud asendit hoitakse, kuni saavutatakse mootori maksimaalne pöörlemissagedus ja regulaator lülitub sisse. Niipea, kui nimetatud pöörlemissagedus on saavutatud, vabastatakse gaasikang, kuni mootor saavutab uuesti tühikäigu pöörlemissageduse ja suitsususe mõõtur registreerib vastavad mõõtmistulemused.

2.4. Punktis 2.3 kirjeldatud toimingut korratakse väljalaskesüsteemi puhastamiseks ja vajadusel mõõteseadme alglaadimiseks vähemalt kuus korda. Igal järjestikusel kiirendamisel saadud suitsususe maksimaalsed väärtused registreeritakse, kuni saavutatakse stabiilne väärtus. Arvesse ei võeta väärtusi, mis on registreeritud igale kiirendusperioodile järgneva tühikäiguperioodi ajal. Väärtused loetakse stabiilseiks, kui nelja järjestikuse väärtuse kõrvalekalle ei ületa 0,25 m−1 ja väärtused ei moodusta vähenevat jada. Registreeritavaks neeldumisteguriks XM on nimetatud nelja väärtuse aritmeetiline keskmine.

2.5. Turbolaaduriga varustatud mootoritel kehtivad vajaduse korral järgmised eritingimused.

2.5.1. Kui mootoritel on ühendusmuhvi vahendusel või mehaaniliselt mootori kaudu käitatav turbolaadur, mida on võimalik välja lülitada, teostatakse kaks täielikku katsetsüklit, mis sisaldavad ettevalmistavat kiirendamist. Ühe tsükli ajal on kompressor sisse lülitatud ja teise tsükli ajal välja lülitatud; mõõtmistulemuseks võetakse saadud kahest väärtusest suurem.

2.5.2. Kui mootoril on rohkem kui üks väljalaskeava, ühendatakse need katsete teostamiseks ühte seadmesse kokku selliselt, et heitgaasid väljuvad ainult ühest avast; vabakiirenduskatseid võib siiski teostada kõigis väljalaskeavades; niisugusel juhul on õige neeldumisteguri arvutamiseks kasutatav väärtus erinevates avades mõõdetud väärtuste aritmeetiline keskmine ja katset loetakse kehtivaks ainult juhul, kui äärmised väärtused ei erine teineteisest rohkem kui 0,15 m−1.

3. KORRIGEERITUD NEELDUMISTEGURI VÄÄRTUSE MÄÄRAMINE

Käesolevaid sätteid kohaldatakse juhul, kui konstantsel kiirusel töötamise neeldumistegur on tõepoolest saavutatud samal mootoritüübi modifikatsioonil.

3.1. Tähised

XM = vabakiirenduse neeldumisteguri väärtus;

XL = vabakiirenduse neeldumisteguri korrigeeritud väärtus;

SM = konstantsel kiirusel mõõdetud neeldumisteguri väärtus (vt 1. liite punkt 2.1), mis on samale nimikulule vastavale ettenähtud piirväärtusele kõige lähemal;

SL = 1. liite punkti 4.2 kohaselt määratletud neeldumisteguri väärtus nimikulule, mis vastab mõõtepunktile, milles saadi väärtus SM.

3.2. Et neeldumistegureid väljendatakse ühikutes m−1, esitatakse korrigeeritud väärtus XL väärtusena, mis on järgmise kahe valemi järgi arvutatud väärtustest kõige väiksem:

või

XL = XM + 0,5

3. liide

Konstantsel kiirusel katsetamisel kehtivad piirväärtused

Nimikulu G liitrit sekundis | Neeldumistegur k m−1 |

< 42 | 2,26 |

45 | 2,19 |

550 | 2,08 |

55 | 1,985 |

60 | 1,90 |

65 | 1,84 |

70 | 1,775 |

75 | 1,72 |

80 | 1,665 |

85 | 1,62 |

90 | 1,575 |

95 | 1,535 |

100 | 1,495 |

105 | 1,465 |

110 | 1,425 |

115 | 1,395 |

120 | 1,37 |

125 | 1,345 |

130 | 1,32 |

135 | 1,30 |

140 | 1,27 |

145 | 1,25 |

150 | 1,225 |

155 | 1,205 |

160 | 1,19 |

165 | 1,17 |

170 | 1,155 |

175 | 1,14 |

180 | 1,125 |

185 | 1,11 |

190 | 1,095 |

195 | 1,08 |

> 200 | 1,065 |

Märkus:

Ehkki eespool toodud väärtused on ümardatud lähima 0,01ni või 0,0005ni, ei tähenda see, et mõõtmisi tuleb teostada niisuguse täpsusastmega.

4. liide

Suitsususe mõõturitele esitatavad nõuded

1. KOHALDAMISALA

Käesolevas liites määratletakse 1. ja 2. liites kirjeldatud katsetes kasutatavatele suitsususe mõõturitele esitatavad nõuded.

2. SUITSUSUSE MÕÕTURITELE ESITATAVAD PÕHINÕUDED

2.1. Mõõdetav gaas peab olema suletud mittepeegeldava sisepinnaga kambrisse.

2.2. Läbi mõõdetava gaasi kulgevate valguskiirte efektiivse teepikkuse määramisel võetakse arvesse valgusallikat ja fotoelementi kaitsva seadme võimalikku mõju. Nimetatud efektiivne teepikkus tuleb seadmel ära märkida.

2.3. Suitsususe mõõturi näidikul peab olema kaks skaalat, millest üks on gradueeritud valguse neeldumise absoluutühikutes vahemikus 0 —

+++++ TIFF +++++

(m−1) ja teine on lineaarskaala vahemikus 0-100; mõlemal skaalal tähistab 0 täisvalgust ja maksimaalne väärtus valguse puudumist.

3. VALMISTUSNÕUDED

3.1. Üldsätted

Suitsususe mõõturi konstruktsioon peab olema niisugune, et mootori konstantsel kiirusel on suitsukamber täidetud suitsuga, mis on ühtlase suitsususega.

3.2. Suitsukamber ja suitsususe mõõturi korpus

3.2.1. Sisemise peegelduse või hajumise tulemusel liigse valguse fotoelemendini jõudmise võimalust tuleb hoida võimalikult väikesena (näiteks värvides sisepinnad mati värviga mustaks ja kujundades neid sobivalt).

3.2.2. Kui suitsukamber on täidetud suitsuga, mille neeldumistegur on ligikaudu 1,7 m−1, peavad optilised parameetrid tagama, et hajumise ja peegeldumise ühine mõju ei ületaks ühte ühikut lineaarskaalal.

3.3. Valgusallikas

Valgusallikaks peab olema hõõglamp, mille värvustemperatuur on vahemikus 2800-3250 K.

3.4. Vastuvõtja

3.4.1. Vastuvõtja koosneb fotoelemendist, mille spektraalkarakteristik on analoogne inimsilma fotoopilise kõveraga (maksimaalne tundlikkus ribal 550/570 nm, vähem kui 4 % nimetatud maksimaalsest tundlikkusest alla 430 nm ja üle 680 nm).

3.4.2. Mõõteindikaatorit sisaldava vooluahela ehitus peab olema niisugune, et fotoelemendi väljundvool on fotoelemendi kogu töötemperatuuride vahemikus vastuvõetud valgustugevuse lineaarfunktsiooniks.

3.5. Mõõteskaala

3.5.1. Valguse neeldumistegur k arvutatakse valemiga Ø = Øo · e−KL, kus L on mõõdetavat gaasi läbivate valguskiirte efektiivne teepikkus, Øo on sisenev valgusvoog ja Ø väljuv valgusvoog. Kui antud tüüpi suitsususe mõõturi efektiivset teepikkust L ei ole võimalik mõõturi geomeetria alusel otseselt määrata, mõõdetakse tegelik teepikkus L.

- kas punktis 4 kirjeldatud meetodil või

- võrreldes teist tüüpi suitsususe mõõturiga, mille tegelik teepikkus on teada.

3.5.2. Nullist sajani gradueeritud lineaarskaala ja neeldumisteguri k suhe arvutatakse järgmise valemiga:

k =

log

kus N on lineaarskaala lugem ja k vastava neeldumisteguri väärtus.

3.5.3. Suitsususe mõõturi mõõtenäidik peab võimaldama neeldumisteguri lugemit 1,7 m−1 täpsusega 0,025 m−1.

3.6. Mõõteseadme seadistamine ja katsetamine

3.6.1. Fotoelemendi vooluahel ja näidik peavad olema selliselt reguleeritavad, et kui valgusvoog läbib puhta õhuga täidetud suitsukambrit või võrdväärsete omadustega kambrit, oleks võimalik seada osuti nullasendisse.

3.6.2. Kui lamp on välja lülitatud ja vooluahel välja lülitatud või lühistatud, peab neeldumisteguri väärtus olema ∞ ja kui mõõteahel on uuesti sisse lülitatud, peab väärtuseks jääma ∞.

3.6.3. Vahekontrollimiseks asetatakse suitsukambrisse filter, mille punktis 3.5.1 kirjeldatud viisil mõõdetud valguse neeldumisteguri k kohta on teada, et see on vahemikus 1,6 m−1-1,8 m−1. Väärtus k peab olema teada täpsusega 0, 025 m−1. Kontrollimisega tagatakse, et kui valgusallika ja fotoelemendi vahele on asetatud filter, erineb väärtus mõõtenäidiku väärtusest maksimaalselt 0,05 m−1.

3.7. Suitsususe mõõturi tundlikkus

3.7.1. Fotoelementi täielikult varjava ekraani paigaldamisel peab elektrilise mõõteahela reageerimisaeg (st aeg, mille jooksul näidik saavutab skaala lõppväärtusest 90 % moodustava koguväärtuse) jääma vahemikku 0,9-1,1 sekundit.

3.7.2. Elektrilise mõõteahela sumbumine peab olema niisugune, et esialgset stabiilset lõppväärtust ei ületata pärast sisendväärtuse (näiteks kontrollfiltri) igat hetkelist muutumist rohkem kui 4 % sellest väärtusest, mõõdetuna lineaarskaala ühikutes.

3.7.3. Aeg, mille jooksul suitsususe mõõtur reageerib suitsukambri füüsikalistele nähtustele, ehk aeg alates sellest hetkest, kui gaasid saabuvad mõõteseadmesse kuni selle hetkeni, kui gaasid täidavad suitsukambri täielikult, ei tohi olla pikem kui 0,4 sekundit.

3.7.4. Kõnealused tingimused kehtivad ainult nende mõõturite suhtes, mida kasutatakse suitsususe mõõtmiseks vabal kiirendusel.

3.8. Mõõdetava heitgaasi ja läbipuhkeõhu rõhk

3.8.1. Suitsugaasi rõhk suitsukambris ei tohi ümbritseva õhu rõhust erineda rohkem kui 0,75 kPa võrra.

3.8.2. Mõõdetavate gaaside rõhu ja läbipuhkeõhu rõhu muutused ei tohi neeldumistegurile 1,7 m−1 vastaval gaasil põhjustada neeldumisteguri muutumist rohkem kui 0,05 m−1.

3.8.3. Suitsususe mõõtur peab olema varustatud suitsukambris oleva rõhu mõõtmiseks vajalike seadmetega.

3.8.4. Seadme valmistaja peab ära näitama suitsukambris oleva gaasi ja läbipuhkeõhu rõhumuutuse piirväärtused.

3.9. Mõõdetava gaasi temperatuur

3.9.1. Kui suitsukamber on täis gaase, mille neeldumistegur on 1,7 m−1, peab gaasi temperatuur kogu suitsukambris püsima mõõtmise ajal 70 °C ja valmistaja teatatud maksimaalse temperatuuri vahel selliselt, et nimetatud vahemikus on lugemite kõrvalekalle maksimaalselt 0,1 m−1.

3.9.2. Suitsususe mõõtur peab olema varustatud seadmetega suitsukambri temperatuuri mõõtmiseks.

4. SUITSUSUSE MÕÕTURI EFEKTIIVNE PIKKUS "L"

4.1. Üldsätted

4.1.1. Teatavat tüüpi suitsususe mõõturites ei ole gaasid valgusallika ja fotoelemendi või valgusallikat ja fotoelementi kaitsvate läbipaistvate osade vahel püsiva suitsususega. Nimetatud juhtudel on efektiivne pikkus L sellise gaasisamba efektiivne pikkus, mille suitsusus on ühtlane ja mis annab samasuguse valguse neeldumise kui siis, kui gaas läbib suitsususe mõõturit tavalises olukorras.

4.1.2. Valguskiirte läbipääsu tegelik pikkus saadakse normaalrežiimis töötava suitsususe mõõturi näidu N võrdlemisel näiduga No, mis saadakse sellisel viisil muudetud suitsususe mõõturiga, milles katsegaas täidab täpselt määratletud pikkuse Lo.

4.1.3. Nullpunkti õige asukoha määramiseks tuleb võrdlevad näidud võtta kiiresti üksteise järel.

4.2. Pikkuse L määramise meetod

4.2.1. Katsegaasidena kasutatakse konstantse suitsususega heitgaase või valgust neelavaid gaase, mille tihedus vastab heitgaasi tihedusele.

4.2.2. Gaasisammas Lo tuleb täpselt määrata suitsususe mõõturil, mida on võimalik ühtlaselt täita katsegaasidega ja mille aluspind on valguskiirtega ligikaudu risti. Kõnealune pikkus Lo peab olema ligikaudu võrdne suitsususe mõõturi eeldatava efektiivse pikkusega.

4.2.3. Mõõdetakse katsegaaside keskmist temperatuuri suitsukambris.

4.2.4. Vajaduse korral võib proovivõtutorustikuga võimalikult proovivõtturi lähedal ühendada kompaktse ehituse ja rõhukõikumiste summutamiseks piisava mahuga paisupaagi. Võib paigaldada ka jahutusseadme. Paisupaagi ja jahutusseadme lisamine ei tohi heitgaaside koostist liiga palju mõjutada.

4.2.5. Efektiivse pikkuse määramise katses juhitakse katsegaasi proov vaheldumisi läbi normaalrežiimis töötava suitsususe mõõturi ning läbi samasuguse, kuid punkti 4.1.2 kohaselt muudetud seadme.

4.2.5.1. Suitsususe mõõturiga antavad lugemid registreeritakse katse ajal pidevalt isekirjutiga, mille reaktsiooniaeg on võimalikult lähedane suitsususe mõõturi reaktsiooniajale.

4.2.5.2. Normaalrežiimis töötava suitsususe mõõturi korral on suitsususe lugemiks lineaarskaalal N ning heitgaasi kelvinites väljendatud keskmise temperatuuri lugemiks T.

4.2.5.3. Kui teadaolev pikkus Lo on täidetud sama katsegaasiga, on suitsususe lugemiks lineaarskaalal No ning heitgaasi kelvinites väljendatud keskmise temperatuuri lugemiks To.

4.2.6. Efektiivseks pikkuseks on:

L = L

T

log

log

N

4.2.7. Katset korratakse vähemalt nelja katsegaasiga, mis võimaldab saada lineaarskaalal vahemikus 20-80 korrapäraselt jaotunud lugemid.

4.2.8. Suitsususe mõõturi efektiivne pikkus L on kõigi katsegaaside punkti 4.2.6 kohaselt saadud efektiivsete pikkuste aritmeetiline keskmine.

5. liide

Suitsususe mõõturi paigaldamine ja kasutamine

1. KOHALDAMISALA

Käesolev liide sisaldab 1. ja 2. liites kirjeldatud katsetes kasutamiseks ette nähtud suitsususe mõõturite paigaldamise ja kasutamise alaseid tehnilisi andmeid.

2. PROOVIVÕTUL KASUTATAV SUITSUSUSE MÕÕTUR

2.1. Paigaldamine kasutamiseks konstantse kiirusega katsel

2.1.1. Proovivõtutoru ristlõikepindala suhe väljalasketoru ristlõikepindalasse peab olema vähemalt 0,05. Väljalasketorul proovivõtturi sisendil mõõdetav vasturõhk ei tohi ületada 0,75 kPa.

2.1.2. Proovivõttur on otsast avatud toru, mille suund langeb kokku väljalasketoru või pikendustoru (kui seda kasutatakse) teljega. Proovivõttur paigaldatakse ossa, milles gaas jaotub ligikaudu ühtlaselt. Selleks tuleb proovivõttur asetada väljalasketorus või vajaduse korral pikendustorus võimalikult kaugele allavoolu nii, et juhul kui D tähistab väljalasketoru väljundi läbimõõtu, on proovivõtturi ots proovivõtukohast ülesvoolu vähemalt kaugusel 6 D ning allavoolu kaugusel 3 D. Pikendustoru kasutamise korral tuleb takistada õhu juurdepääsu ühenduskohale.

2.1.3. Rõhk väljalasketorus ja rõhulangus proovivõtutorustikus peavad kindlustama proovivõtturiga kogutud proovi praktilise võrdväärsuse isokineetilisel proovivõtul saadud prooviga.

2.1.4. Vajadusel võib proovivõtuliiniga võimalikult proovivõtturi lähedal ühendada kompaktse ehituse ja rõhukõikumiste summutamiseks piisava mahuga paisupaagi. Võib paigaldada ka jahutusseadme. Paisupaak ja jahutusseade peavad olema konstrueeritud nii, et nad ei liiga palju heitgaaside koostist.

2.1.5. Väljalasketorusse võib paigaldada pöördsulguriga drosselklapi või mõne muu gaasiproovi rõhku tõstva vastava seadme proovivõtturist allavoolu vähemalt kaugusele 3D.

2.1.6. Ühendustorud proovivõtturi, jahutusseadme, paisupaagi (kui see on vajalik) ja suitsususe mõõturi vahel peavad olema võimalikult lühikesed ning vastama 4. liite punktides 3.8 ja 3.9 kirjeldatud rõhu- ja temperatuurinõuetele. Torud peavad olema proovivõtupunktist suitsususe mõõturi poole tõusva kaldega ja torudel ei tohi esineda järske käänakuid, kuhu võib koguneda nõgi. Kui suitsususe mõõtur ei ole varustatud möödavooluklapiga, tuleb viimane paigaldada ülesvoolu.

2.1.7. Katse ajal tuleb kontrollida, kas on täidetud 4. liite punktis 3.8 toodud nõuded rõhu kohta ja punktis 3.9 esitatud nõuded mõõtekambri temperatuuri kohta.

2.2. Paigaldus vabakiirenduskatseteks

2.2.1. Proovivõtutoru ristlõikepindala suhe väljalasketoru ristlõikepindalasse peab olema vähemalt 0,05. Väljalasketorul proovivõtturi sisendil mõõdetav vasturõhk ei tohi ületada 0,75 kPa.

2.2.2. Proovivõttur on otsast avatud toru, mille suund langeb kokku väljalasketoru või pikendustoru (kui seda kasutatakse) teljega. Proovivõttur paigaldatakse ossa, milles gaas jaotub ligikaudu ühtlaselt. Selleks tuleb proovivõttur asetada väljalasketorus või vajaduse korral pikendustorus võimalikult kaugele allavoolu nii, et juhul kui D tähistab väljalasketoru väljundi läbimõõtu, on proovivõtturi ots proovivõtukohast ülesvoolu vähemalt kaugusel 6D ning allavoolu kaugusel 3D. Pikendustoru kasutamise korral tuleb takistada õhu juurdepääsu ühenduskohale.

2.2.3. Proovivõtusüsteem peab olema selline, et katsetatava heitgaasi rõhk suitsususe mõõturis jääb mootori kõigil pöörlemissagedustel 4. liite punktis 3.8.2 ettenähtud piiridesse. Seda on võimalik kontrollida nii, et märgitakse üles katseaine rõhk tühikäigukiirusel ja rõhk maksimaalsel koormusvabal kiirusel. Olenevalt suitsususe mõõturi tüübist on gaasiproovi rõhu reguleerimiseks võimalik väljalaske- või pikendustorusse paigaldada rõngasklapp või pöördsulguriga drosselklapp. Väljalasketorul proovivõtturi sisendil mõõdetav vasturõhk ei tohi ühegi meetodi korral ületada 0,75 kPa.

2.2.4. Suitsususe mõõturiga ühendatud torud peavad olema võimalikult lühikesed. Torud peavad olema proovivõtupunktist suitsususe mõõturi poole tõusva kaldega ja torudel ei tohi esineda järske käänakuid, kuhu võib koguneda nõgi. Suitsususe mõõturi ette võib paigaldada möödavooluklapi, millega tõkestatakse heitgaase ajal, mil mõõtmisi ei teostata.

3. KOGUVOOLU SUITSUSUSE MÕÕTUR

Konstantsel kiiruse ja vabakiirenduse režiimides katsetamisel tuleb järgida ainult järgmisi üldisi ettevaatusabinõusid.

3.1. Väljalaskesüsteemi ja suitsususe mõõturit ühendavad torud peavad olema sellised, et välisõhu juurdepääs ei ole võimalik.

3.2. Suitsususe mõõturi ühendustorud peavad olema (nii, nagu on ette nähtud ka proovivõtul kasutatavatel suitsususe mõõturitel) võimalikult lühikesed. Torud peavad olema väljalasketorust suitsususe mõõturi poole tõusva kaldega ja torudel ei tohi esineda järske käänakuid, kuhu võib koguneda nõgi. Suitsususe mõõturi ette võib paigaldada möödavooluklapi, millega tõkestatakse heitgaase ajal, mil mõõtmisi ei teostata.

3.3. Suitsususe mõõturist ülesvoolu võib olla vajalik ka jahutussüsteem.

IV LISA

ETALONKÜTUSE (BENSIINI) TEHNILISED ANDMED

Tehnilised andmed etalonkütusele: CEC 08-A-85 (tüüp: "Premium" pliivaba bensiin), mida kasutatakse kahe- ja kolmerattaliste mootorsõidukite katsetamisel

Parameetrid | Piirväärtused ja ühikud | ASTM meetod [1] |

min. | maks. |

Oktaaniarv uurimismeetodi järgi (RON) | 95,0 | | D 2699 |

Mootori oktaaniarv (MON) | 85,0 | | D 2700 |

Erikaal temperatuuril 15 °C | 0,748 | 0,762 | D 1298 |

Aururõhk (Reid) | 0,56 bar | 0,64 bar | D 323 |

Destillatsioon | | | |

Keemise algtemperatuur | 24 °C | 40 °C | D 86 |

—10 % mahu järgi | 42 °C | 58 °C | D 86 |

—50 % mahu järgi | 90 °C | 110 °C | D 86 |

—90 % mahu järgi | 155 °C | 180 °C | D 86 |

Keemise lõpptemperatuur | 190 °C | 215 °C | D 86 |

Jääk | | 2 % | D 86 |

Süsivesinike analüüs | | | |

—olefiinid | | 20 % mahu järgi | D 1319 |

—aromaatsed ühendid | (millest 5 % mahu järgi bensool) [2] | 45 % mahu järgi | [2]D 3606/D 2267 |

Parafiinid | | 45 % mahu järgi täiendavalt | D 1319 |

Süsivesinike ja vesiniku suhe | suhe | |

Oksüdatsioonikindlus | 480 min. | | D 525 |

Tegelikud lahustunud bensiinivaigud | | 4 mg/100 ml | D 381 |

Väävlisisaldus | | 0,04 % massi järgi | D 1266/D 2622/D 2785 |

Vaseriba korrosioon, 50 °C | | 1 | D 130 |

Pliisisaldus | | 0,005 g/l | D 3237 |

Fosforisisaldus | | 0,0013 g/l | D 3231 |

ETALONKÜTUSE (DIISELKÜTUSE) TEHNILISED ANDMED

(CEC RF 73-A-93)

Parameetrid | Piirväärtused ja ühikud | ASTM meetod |

Erikaal temperatuuril 15 °C | min. 0,835 kg/1 | D 1298 |

maks. 0,845 kg/1 | |

Tsetaaniarv | min. 49 | D 613 |

maks. 53 | |

Destillatsioonitemperatuur | | D 86 |

—50 % mahu järgi | min. 245 °C | |

—90 % mahu järgi | min. 320 °C | |

maks. 340 °C | |

—Lõpptemperatuur | maks. 370 °C | |

Viskoossus temperatuuril 40 °C | min. 2,5 mm2/s | D 445 |

maks. 3,5 mm2/s | |

Väävlisisaldus | min. ülevise | D 1266, D 2622 |

maks. 0,05 % (massi järgi) | või D 2785 |

Leekpunkt | min. 55 °C | D 93 |

Jahutatud kütuse filtreeritavuse temperatuur | maks. − 5 °C | (CEN) EN116 või IP309 |

Conradsoni koksijääk | maks. 0,20 % (massi järgi) | D 189 |

Tuhasisaldus | maks. 0,01 % (massi järgi) | D 482 |

Veesisaldus | maks. 0,05 % (massi järgi) | D 95 või D 1744 |

Vaseriba korrosioon temperatuuril 100 °C | maks. 1 | D 130 |

Neutralisatsiooniarv | maks. 0,20 mg KOH/g | D 974 |

Oksüdatsioonikindlus | maks. 2,5 mg/100 ml | D 2274 |

Märkused:

1. Kui eespool toodud parameetrite kohta on avaldatud võrdväärsed ISO-meetodid, tuleb esitada nende vastavad andmed.

2. Punktis "Destillatsioon" toodud väärtused kehtivad aurustunud üldkoguse kohta (kaasa arvatud kaod).

3. Seda kütust võib valmistada otsedestillaatidest ja krakitud destillaatidest; see võib olla väävlivaba. Kütus ei tohi sisaldada metallilisandeid.

4. Tehnilistes andmetes toodud väärtused on "tegelikud väärtused". Piirväärtuste määratlemisel kasutatud mõisted vastavad standardile ASTM D 3244 "Baasi määratlemine naftaproduktide kvaliteeti käsitlevate vaidlusküsimuste lahendamiseks" ja maksimaalsete väärtuste kehtestamisel on arvestatud minimaalse erinevusega 2R üle nulli; maksimumi ja miinimumi määratlevad piirväärtused on kehtestatud, arvestades minimaalset erinevust 4R (R = korratavus).

Ehkki kirjeldatud meetmed on statistilistel põhjustel vajalikud, tuleks kütusevalmistajal püüda saavutada nullväärust, kui maksimumiks on kehtestatud 2R, ja keskmist väärtust, kui on kehtestatud miinimum ja maksimum. Kütuse vastavuse kontrollimisel esitatud tehnilistele andmetele tuleb järgida standardis ASTM D 3244 toodud mõisteid.

5. Kui on vaja arvutada mootori või sõiduki soojuslikku kasutegurit, võib kütuse kütteväärtuse arvutada järgmise valemiga:

Alumine kütteväärtus, MJ/kg = (46,423 − 8,792d2 + 3,170d) (1 − (x + y + s)) + 9,420s − 2,499x

kus

d = tihedus, mis on mõõdetud temperatuuril 15 °C

x = veesisaldus massi järgi (% jagatud 100ga)

y = tuhasisaldus massi järgi (% jagatud 100ga)

s = väävlisisaldus massi järgi (% jagatud 100ga).

V LISA

+++++ TIFF +++++

VI LISA

+++++ TIFF +++++

6. PEATÜKK

KAHE- VÕI KOLMERATTALISTE MOOTORSÕIDUKITE KÜTUSEPAAGID

LISADE LOETELU

| | Lehekülg |

I LISA | Ehitusnõuded … | 308 |

1. liide | Katseseade … | 310 |

2. liide | Teatis kahe- või kolmerattalise mootorsõiduki kütusepaagi tüübi kohta … | 313 |

3. liide | Osa tüübikinnitustunnistus kahe- või kolmerattalise mootorsõiduki tüübi kütusepaagi kohta … | 314 |

II LISA | Kahe- või kolmerattaliste mootorsõidukite kütusepaakide ja toitesüsteemide paigaldamisele esitatavad nõuded … | 315 |

1. liide | Teatis kahe- või kolmerattalise mootorsõiduki tüübi kütusepaagi või -paakide paigaldamise kohta … | 316 |

2. liide | Sõiduki tüübikinnitustunnistus kahe- või kolmerattalise mootorsõiduki tüübi kütusepaagi või -paakide paigaldamise kohta … | 317 |

I LISA

EHITUSNÕUDED

1. ÜLDOSA

1.0. Käesolevas peatükis kasutatav mõiste "kütusepaagi tüüp" tähistab sama valmistaja toodetud kütusepaake, mis ei erine üksteisest kuju, konstruktsiooni ega materjalide oluliste omaduste poolest.

1.1. Kütusepaagid peavad olema valmistatud materjalidest, mille termilised, mehaanilised ja keemilised omadused on materjalide ettenähtud kasutustingimustes püsivad.

1.2. Kütusepaagid ja nendega seotud osad peavad olema konstrueeritud selliselt, et need ei tekita elektrostaatilisi laenguid, mis võivad põhjustada kütusepaagi ja sõiduki šassii vahel kütuse ja õhu segu tõenäoliselt süütavaid sädemeid.

1.3. Kütusepaagid tuleb valmistada korrosioonile vastupidavatena. Kütusepaagid peavad läbima tiheduskatsed, milles kasutatakse paakide suhtelise töörõhuga võrreldes kaks korda suuremat rõhku. Rõhk ei tohi mitte mingil juhul olla absoluutsest rõhust 130 kPa väiksem. Igasugune ülerõhk ja mis tahes rõhk, mis ületab töörõhku, tuleb sobivate seadmetega (õhuavad, kaitseklapid jne) automaatselt alandada. Õhuavad peavad olema konstrueeritud selliselt, et tuleoht oleks välistatud. Kütus ei tohi ülerõhu alandamiseks paigaldatud täitekorgist või seadmest välja voolata isegi juhul, kui paak on täiesti ümber pööratud; tilkumist on lubatud maksimaalselt 30 g/min.

2. KATSED

Alljärgnevalt on esitatud muudest materjalist kui metall valmistatud kütusepaakide katsetamise kirjeldus ja järjekord.

2.1. Läbilaskvuskatse

2.1.1. Katsemeetod

Kütusepaaki tuleb katsetada temperatuuril 313 K ± 2 K. Kasutatav katsekütus on sama etalonkütus, mis on määratletud kahe- või kolmerattaliste mootorsõidukite põhjustatud õhusaaste vähendamise meetmeid käsitlevas 5. peatükis.

Kütusepaak täidetakse katsekütusega mahus, mis moodustab paagi arvutuslikust mahust 50 % ja kütusel lastakse seista ümbritseva keskkonna temperatuuril 313 K ± 2 K, kuni jätkub kaalu vähenemine. Nimetatud periood peab kestma vähemalt neli nädalat (eelladustamisperiood). Kütusepaak tühjendatakse ja täidetakse uuesti katsekütusega mahus, mis moodustab paagi arvutuslikust mahust 50 %.

Seejärel hoitakse kütusepaaki stabiliseerivates tingimustes temperatuuril 313 K ± 2 K, kuni paagi sisu saavutab katsetemperatuuri. Seejärel kütusepaak suletakse. Rõhutõusu kütusepaagis katse ajal võib kompenseerida. Kaheksa päeva kestva katse ajal tuleb määrata difusioonist tingitud kaalukadu. Kirjeldatud katse ajal võib keskmine ööpäevane kadu olla maksimaalselt 20 g. Kui difusioonikaod on suuremad, tuleb kütusekadu määrata ka katsetemperatuuril 296 K ± 2 K nii, et kõik teised katsetingimused jäävad muutumatuks (eelladustamine temperatuuril 313 K ± 2 K). Nimetatud tingimustel määratud ööpäevane kadu ei tohi ületada 10 g.

Kui katsel kasutatakse sisemist rõhu kompenseerimist, mille kohta tuleb teha märge katseprotokolli, tuleb difusioonikao määramisel arvestada rõhu kompenseerimisest tingitud kütusekadu.

2.2. Löögikatse

2.2.1. Katsemeetod

Kütusepaak täidetakse paagi arvutusliku täituvuseni seguga, mis sisaldab 50 % vett ja 50 % etüleenglükooli või mingit muud jahutusvedelikku, mis ei söövita kütusepaagi materjali ja mille krüoskoopiline temperatuur on väiksem kui 243 K ± 2 K.

Katse ajal kütusepaagis sisalduvate ainete temperatuur peab olema 253 K ± 5 K. Kütusepaak jahutatakse vastavale ümbritseva keskkonna temperatuurile. Kütusepaagi võib täita ka sobivalt jahutatud vedelikuga eeldusel, et kütusepaak jäetakse vähemalt üheks tunniks katsetemperatuurile.

Katsel kasutatakse pendlit. Pendli löögipea on võrdkülgse kolmetahulise püramiidi kujuline ning selle kõverusraadius on tipus ja servadel 3,0 mm. Massi 15 kg korral ei tohi pendli energia olla väiksem kui 30,0 J.

Kütusepaaki katsetatakse punktidest, mida loetakse paagi paigaldamise või selle sõidukil paiknemise asendi suhtes ohtlikeks. Ühte nimetatud punktidest rakendatud löögi tulemusel ei tohi tekkida vedeliku leket.

2.3. Mehaaniline tugevus

2.3.1. Katsemeetod

Kütusepaak täidetakse selle arvutusliku mahuni, kusjuures katsevedelikuks on vesi temperatuuril 326 K ± 2 K. Suhteline rõhk paagis ei tohi olla väiksem kui 30 kPa. Kui kütusepaak on konstrueeritud vastu pidama suuremale suhtelisele sisemisele rõhule kui 15 kPa, peab rakendatav suhteline katserõhk olema kaks korda suurem suhtelisest sisemisest kasutusrõhust, millele kütusepaak on konstrueeritud. Kütusepaak peab jääma 5 tunniks suletuks.

Mitte ükski kütusepaagi võimalik deformatsioon ei tohi paaki kasutuskõlbmatuks muuta (näiteks ei tohi kütusepaak hakata lekkima). Kütusepaagi deformatsioonide hindamisel tuleb arvestada paagi spetsiifilisi paigaldustingimusi.

2.4. Kütusekindluskatse

2.4.1. Katsemeetod

Kütusepaagi tasapinnalistelt pindadelt võetakse tõmbekatseks kuus ligikaudu ühepaksust katsekeha. Nende tõmbetugevus ja elastsuspiir määratakse temperatuuril 296 K ± 2 K, kui venivusaste on 50 mm/min. Nimetatud väärtusi tuleb võrrelda tõmbetugevusega ja elastsuspiiriga, mis on saadud analoogsetel katsetel, milles kasutati juba eelladustamisperioodi jooksul hoitud kütusepaaki. Materjal tuleb lugeda nõuetele vastavaks juhul, kui tõmbetugevuse erinevus ei ületa 25 %.

2.5. Tulekindluskatse

2.5.1. Katsemeetod

Kütusepaagi materjal ei tohi põleda leegiga, mille kiirus 1. liites kirjeldatud katsel ületab 0,64 mm/s.

2.6. Kõrgele temperatuurile vastupidavuse katse

2.6.1. Katsemeetod

Kütusepaagis, mis on paagi arvutuslikust mahust 50 % moodustavas mahus täidetud veega temperatuuril 293 K ± 2, ei tohi pärast ühe tunni pikkust ladustamist ümbritseva keskkonna temperatuuril 343 K ± 2 K ilmneda plastilisi deformatsioone ega lekkeid. Pärast katset peab kütusepaak alati olema täiesti kasutuskõlbulik. Katseseade peab arvestama kütusepaagi paigaldustingimusi.

1. liide

1. KATSESEADMED

1.1. Katsekamber

Labori täielikult suletud tõmbekapp, milles on kuumuskindel vaatlusaken. Teatavates katsekambrites võib proovikehast tagantvaate saamiseks kasutada peeglit.

Suitsueemaldusventilaator tuleb katse ajaks välja lülitada ja katse lõppedes kõigi mürgiste põlemisproduktide eemaldamiseks viivitamatult uuesti käivitada.

Katset võib teostada ka tõmbekapi alla asetatud metallkastis nii, et suitsueemaldusventilaator on sisse lülitatud.

Kasti pealmisel küljel ja põhjal peavad olema õhustusavad, mis võimaldavad põlemiseks piisava õhu juurdepääsu, kuid ei tekita põleval proovikehal tõmmet.

1.2. Statiiv

Laboristatiiv, millel on kaks käepidet, mida saab pöördliigenditest reguleerida igasse asendisse.

1.3. Põleti

Gaasiküttel Bunsen- (või Tirill-) tüüpi põleti, millel on 10 mm düüs.

Düüsidel ei tohi olla lisaseadmeid.

1.4. Metallvõrk

Võrgusilma suurus 20. Ruut 100 × 100 mm.

1.5. Ajamõõteseade

Ajamõõteseade või analoogne seade, mille skaalajaotised ei ole suuremad kui 1 sekund.

1.6. Veevann

1.7. Gradueeritud skaala

Gradueering millimeetrites.

2. KATSEKEHAD

2.1. Otse tüüpilise kütusepaagi küljest tuleb võtta vähemalt 10 katsekeha pikkusega 125 ± 5 mm ja laiusega 12,5 ± 0,2 mm.

Kui kütusepaagi kuju takistab katsekehade võtmist, tuleb osa paagist valada 3 mm paksusesse ja vajalike näidiste võtmiseks piisava suurusega plaati.

2.2. Kui ei ole ette nähtud teisiti, tuleb katsekehi tavaliselt katsetada kujul, nagu need on tüübikinnituse saamiseks esitatud.

2.3. Igasse katsekehasse tuleb lõigata kaks joont, üks ühest otsast 25 mm ja teine 100 mm kaugusel.

2.4. Katsekehade servad peavad olema ühtlase kujuga. Saetud servad tuleb siledaks lihvida.

3. KATSEMEETOD

3.1. Kui pikitelg on horisontaalne ja sellega põiki paiknev telg horisontaali suhtes 45° nurga all, kinnitatakse katsekeha statiivi ühe käepideme külge otsast, mis on 100 mm märgile lähemal. Katsekeha alla kinnitatakse traatvõrgust sirm (ca 100 × 100 mm), mis asetseb horisontaalselt 10 mm kaugusel katsekeha serva all, kusjuures katsekeha ulatub ligikaudu 13 mm üle sirmi otsa (vt joonist 1). Enne iga katset tuleb kogu sirmile jäänud sade ära põletada või sirm välja vahetada.

Tõmbekapi lauale tuleb asetada veega täidetud vann nii, et sinna koguneksid kõik katse ajal kukkuda võivad hõõguvad tükid.

3.2. Põleti õhuvarustus tuleb seadistada nii, et põleti leek on sinine ja ligikaudu 25 mm kõrgune.

3.3. Põleti tuleb paigutada nii, et selle leek puudutab katsekeha välisserva, nagu kujutatud joonisel 1. Samaaegselt käivitatakse ajamõõteseade.

Leeki hoitakse 30 sekundit katsekehaga kontaktis ja kui katsekehal tekib deformatsioone või katsekeha sulab või kahaneb leegipoolset küljelt, tuleb leek katsekehaga kontakti säilitamiseks ümber paigutada.

Katsekeha tunduv deformeerumine katse ajal võib muuta katsetulemuse kehtetuks. 30 sekundi möödudes või siis, kui leegitipp jõuab 25 mm märgini, tuleb põleti tagasi tõmmata. Kui leek jõuab 25 mm märgini varem, tuleb põleti eemaldada katsekehast vähemalt 450 mm kaugusele ja tõmbekapp sulgeda.

3.4. Kui leegi esiosa jõuab 25 mm märgini, tuleb aeg sekundites registreerida ajamõõteseadmel ajana t1.

3.5. Ajamõõteseade seisatakse, kui põlemine (leegiga või leegita) lõpeb või jõuab vabast otsast 100 mm kaugusel oleva märgini.

3.6. Aeg sekundites registreeritakse ajamõõteseadmel ajana t.

3.7. Kui põlemine ei jõua 100 mm märgini, mõõdetakse mittepõlenud osa pikkus 100 mm märgist piki katsekeha alumist serva ja ümardatakse tulemus lähima millimeetrini.

Põlenud osa pikkus peab võrduma 100 millimeetriga, millest on lahutatud mittepõlenud osa pikkus millimeetrites.

3.8. Kui katsekeha on põlenud 100 mm märgini või sellest üle, peab põlemisaeg olema:

t − t

mm/s

3.9. Katset korratakse (punktid 3.1-3.8), kuni kolm katsekeha on põlenud 100 mm märgini või üle selle või kui on katsetatud kümmet katsekeha.

Kui üks katsekeha kümnest põleb 100 mm märgini või üle selle, korratakse katset (punktid 3.1-3.8) kümne uue katsekehaga.

4. TULEMUSTE VÄLJENDAMINE

4.1. Kui vähemalt kaks katsekeha on põlenud kuni 100 mm märgini, on keskmiseks katseprotokolli märgitavaks põlemiskiiruseks (millimeetrites sekundis) kõigi 100 mm märgini põlenud katsekehade keskmine põlemisaeg.

4.2. Keskmine põlemisaeg ja põlemispikkus tuleb katseprotokolli märkida juhul, kui mitte ükski katsekeha kümnest või mitte rohkem kui üks katsekeha kahekümnest on põlenud 100 mm märgini.

4.2.1. Keskmine põlemisaeg (ACT) sekundites:

ACT = ∑

·

t

− 30

kus n on katsekehade arv,

mis on ümardatud lähima 5 sekundi kordse arvuni: seega kui põlemine kestab pärast põleti eemaldamist vähem kui 3 sekundit, tuleb katseprotokolli märkida "alla 5 sekundi".

Mitte mingil juhul ei tohi ACT väärtuseks märkida 0.

4.2.2. Keskmine põlemispikkus (ACL) millimeetrites:

ACL = ∑

·

100 − mittepõlenud osa pikkus

kus n on katsekehade arv,

mis on ümardatud lähima 5 millimeetri kordse arvuni; kui esineb alla 3 millimeetriseid põlemispikkusi, tuleb nende pikkuseks katseprotokolli märkida "alla 5 mm".

Mitte mingil juhul ei tohi ACL väärtuseks märkida 0.

Kui ainult üks katsekeha põleb 100 mm märgini, loetakse põlemispikkuseks 100 mm.

4.3. Täielikud katsetulemused peavad sisaldama järgmist teavet.

4.3.1. Katsekeha määratlus, kaasa arvatud ettevalmistamisel ja ladustamisel kasutatud meetodid.

4.3.2. Katsekeha keskmine paksus täpsusega ± 1 %.

4.3.3. Katsetatud katsekehade arv.

4.3.4. Põlemisaja väärtuste dispersioon.

4.3.5. Põlemispikkuse väärtuste dispersioon.

4.3.6. Kui katsekeha ei põle märgini tilkumise, sulamise või põlenud tükkideks lagunemise tõttu, tuleb katseprotokolli teha vastav märge.

4.3.7. Kui katsekeha süttib traatvõrgust sirmile kogunenud põlevast materjalist uuesti, tuleb katseprotokolli teha vastav märge.

+++++ TIFF +++++

Katseseade

2. liide

+++++ TIFF +++++

3. liide

+++++ TIFF +++++

II LISA

KAHE- VÕI KOLMERATTALISTE MOOTORSÕIDUKITE KÜTUSEPAAKIDE JA TOITESÜSTEEMIDE PAIGALDAMISELE ESITATAVAD NÕUDED

1. KÜTUSEPAAK

Kütusepaakide kinnitamise süsteemid tuleb projekteerida, valmistada ja paigaldada selliselt, et need täidaksid oma ülesannet igasuguste sõidutingimuste korral.

2. TOITESÜSTEEM

Mootori toitesüsteemi osad peavad olema raami või kasti osa poolt asjakohaselt kaitstud nii, et need ei saa minna vastu maapinnal olevaid takistusi. Nimetatud kaitsed ei ole kõnealustel osadel vajalikud, kui sõiduki all paiknevad osad on maapinnast kõrgemal kui vahetult nende kõrval olevad raami või kasti osad.

Toitesüsteem tuleb projekteerida, valmistada ja paigaldada selliselt, et see oleks vastupidav igasugusele sellele mõjuda võivale sisemisele ja välimisele korrosioonile. Sõiduki konstruktsiooni, mootori ja käigukasti väändest, paindest ja vibratsioonist põhjustatud liikumised ei tohi toitesüsteemi osi allutada ebanormaalsele hõõrdumisele ega pingele.

1. liide

Teatis kahe- või kolmerattalise mootorsõiduki tüübile kütusepaagi või -paakide paigaldamise kohta

+++++ TIFF +++++

2. liide

+++++ TIFF +++++

7. PEATÜKK

KAHERATTALISTE MOPEEDIDE JA MOOTORRATASTE MITTELUBATUD ÜMBEREHITAMISE VASTASED MEETMED

LISA

1. MÕISTED

Käesolevas peatükis kasutatakse järgmisi mõisteid:

1.1. kaherattaliste mopeedide ja mootorrataste mittelubatud ümberehitamise vastased meetmed — kõik niisugused tehnilised nõuded ja eeskirjad, mille eesmärgiks on võimalikult efektiivselt takistada neid lubamatuid muudatusi, mis võivad avaldada mõju sõiduki jõudlusele ja kahjustada keskkonda;

1.2. sõiduki jõudlus — mopeedidel maksimaalne kiirus ja mootorratastel mootori võimsus;

1.3. sõidukikategooriad — sõidukid, mis on jagatud järgmisteks kategooriateks:

1.3.1. A-kategooria sõidukid — mopeedid,

1.3.2. B-kategooria sõidukid — mootorrattad, mille töömaht ei ületa 125 cm3 ja võimsus ei ületa 11 kW,

1.3.3. C-kategooria sõidukid — mootorrattad, mille võimsus ei ületa 25 kW ja võimsuse ning massi suhe ei ületa 0,16 kW/kg, kusjuures massiks on sõidukorras sõiduki mass vastavalt direktiivi 92/61/EMÜ II lisa märkuse d punktis 2 määratletule,

1.3.4. D-kategooria sõidukid — mootorrattad, mis ei kuulu kategooriatesse B või C.

1.4. Mittelubatud ümberehitamine — ümberehitamine, mis ei ole käesoleva peatüki sätetega lubatud;

1.5. osade vahetatavus — nende osade vahetatavus, mis ei ole omavahel identsed;

1.6. sisselasketorustik — sisselaskekanali ja sisselasketoru kombinatsioon;

1.7. sisselaskekanal — õhu sisselaskekanal silindris, plokikaanes või karteris;

1.8. sisselasketoru — osa, mis ühendab karburaatorit või õhu reguleerimissüsteemi ja silindrit, plokikaant või karterit;

1.9. sisselaskesüsteem — sisselasketorustiku ja sisselaskesummuti kombinatsioon;

1.10. väljalaskesüsteem — mootori töömüra summutamiseks vajalik kombinatsioon väljalasketorust, paisupaagist ja väljalaskesummutist;

1.11. spetsiaalsed tööriistad — tööriistad, mis valmistaja on andnud volitatud edasimüüjate käsutusse ja mis ei ole avalikult kättesaadavad.

2. ÜLDSÄTTED

2.1. Mitteidentsete osade vahetatavus osa tüübikinnitust omavate sõidukite vahel:

2.1.1. kõigil A- ja B-kategooria sõidukitel järgmiste osade või järgmistest osadest moodustuvate komplektide vahetatavus:

a) kahetaktilistel sõidukitel: silindri ja kolvi kombinatsioon, karburaator, sisselasketoru, väljalaskesüsteem,

b) neljataktilistel sõidukitel: plokikaas, nukkvõll, silindri ja kolvi kombinatsioon, karburaator, sisselasketoru, väljalaskesüsteem,

kõnealuse sõiduki ja sama valmistaja mis tahes teise sõiduki vahel ei ole lubatud, kui niisuguse vahetamise tulemusena suureneb A-kategooria sõiduki maksimaalne konstruktiivne kiirus rohkem kui 5 km/h võrra ja B-kategooria sõidukitel üle 10 %. Mitte mingil juhul ei tohi ületada vastava sõidukikategooria maksimaalset konstruktiivset kiirust ega mootori maksimaalset netovõimsust.

Spetsiaalselt on määratletud direktiivi 92/61/EMÜ I lisa märkusele vastavate väikese võimsusega mopeedide maksimaalne konstruktiivne kiirus, milleks on 25 km/h.

2.1.1.1. Kõigile B-kategooria sõidukitele, millest on olemas nõukogu direktiivi 92/61/EMÜ artiklile 2 vastavaid modifikatsioonid ja mis on liikmesriikide poolt nõukogu 29. juuli 1991.aasta juhilubasid käsitleva direktiivi 91/439/EMÜ [1] artikli 3 lõikes 5 kehtestatud lisapiirangute tõttu maksimaalse kiiruse ja maksimaalse netovõimsuse poolest erinevad, ei kohaldata punkti 2.1.1 lõigete a ja b nõudeid osade vahetatavusele, välja arvatud juhul, kui sõiduki võimsus ületab niisuguse vahetamise tulemusena 11 kW.

2.1.2. Juhtudel, kui osade vahetatavus on võimalik, peab valmistaja tagama, et pädevad asutused saavad vajaliku teabe ja et vajadusel oleks võimalik kontrollida, kas sõidukid vastavad käesolevas punktis esitatud nõuetele.

2.2. Valmistaja peab ära näitama, et järgmiste parameetrite muutmine suurendab mootorratta maksimaalset võimsust maksimaalselt 10 % ja mopeedi maksimaalset kiirust maksimaalselt 5 km/h võrra ja et mitte mingil juhul ei tohi ületada sõidukikategooria maksimaalset konstruktiivset kiirust ega mootori maksimaalset netovõimsust: süütesüsteem (ennak jne), toitesüsteem.

2.3. B-kategooria mootorrattad peavad vastama punktis 2.3.1 või 2.3.2 või 2.3.3 ja punktis 2.3.4 ja 2.3.5. esitatud nõuetele.

2.3.1. Sisselasketorustikku tuleb paigaldada mitte-eemaldatav hülss. Kui niisugune hülss paikneb sisselasketorus, tuleb sisselasketoru mootoriploki külge kinnitada lõikepoltidega või poltidega, mida on võimalik eemaldada ainult spetsiaalsete tööriistadega.

Hülsi kõvadus peab olema minimaalselt 60 HRC. Hülsi seinapaksus ei tohi vähendatud ristlõikega kohas olla üle 4 mm.

Hülsi eemaldamise või muutmise eesmärgil mis tahes käsitsemise tulemuseks peab olema hülsi ja seda toetava osa purunemine või mootori täielik ja püsiv mittetöökorras olemine niikaua, kuni hülss on uuesti viidud nõuetele vastavasse seisukorda.

Hülsi pinnal või selle lähedal peab olema loetav märgistus sõidukikategooria või -kategooriate kohta vastavalt punktis 1.3 määratletule.

2.3.2. Kõik sisselasketorud peavad olema kinnitatud lõikepoltidega või niisuguste poltidega, mille eemaldamiseks on vaja spetsiaalseid tööriistu. Vähendatud ristlõikega koht, mille kohta on välispinnal märk, tuleb paigutada torude sisse; kui kasutatakse elastset materjali (näiteks kummit) on maksimaalne seinapaksus selles kohas 4 mm või 5 mm.

Torude vähendatud ristlõikega koha muutmise eesmärgil mis tahes käsitsemise tulemuseks peab olema torude purunemine või mootori täielik ja püsiv mittetöökorras olemine niikaua, kuni torud on uuesti viidud nõuetele vastavasse seisukorda.

Torudele peab olema kantud punkti 1.3 kohane loetav märgistus sõidukikategooria või -kategooriate kohta.

2.3.3. Plokikaanes paikneval sisselasketorustiku osal peab olema vähendatud ristlõikega piirkond. Kogu sisselaskekanalis ei tohi olla rohkem vähendatud ristlõikega kohti (välja arvatud klapipesade piirkonnas).

Sisselaskekanali ristlõikega koha muutmise eesmärgil mis tahes käsitsemise tulemuseks peab olema torude purunemine või mootori täielik ja püsiv mittetöökorras olemine niikaua, kuni sisselaskekanal on uuesti viidud nõuetele vastavasse seisukorda.

Plokikaanele peab olema kantud loetav märgistus sõidukikategooria kohta vastavalt punktis 1.3 määratletule.

2.3.4. Punktides 2.3.1, 2.3.2 ja 2.3.3 kirjeldatud vähendatud ristlõikega koha läbimõõt on olenevalt asjaomasest mootorrattast erinev.

2.3.5. Valmistaja peab ära näitama vähendatud ristlõikega koha läbimõõdu ja tõendama pädevatele asutustele, et nimetatud vähendatud ristlõikega koht on gaaside läbipääsu suhtes kõige kriitilisem ja et ei esine teisi kohti, mis ümberehituse korral võiksid sõiduki jõudlust üle 10 % suurendada.

Neli aastat pärast käesoleva direktiivi jõustumist tuleb valmistaja näidatud vähendatud ristlõikega kohtade lubatud maksimaalsete läbimõõtude põhjal ja artiklis 6 toodud menetlust järgides erinevatele mootorrattatüüpidele arvuliselt määrata vähendatud ristlõikega kohtade maksimaalsed läbimõõdud.

2.4. Õhufiltri eemaldamise tulemusena ei tohi mopeedi maksimaalne konstruktiivne kiirus suureneda rohkem kui 10 %.

3. A- JA B-KATEGOORIA SÕIDUKITELE ESITATAVAD ERINÕUDED

Selles osas esitatud nõuded on kohustuslikud ainult siis, kui need kas eraldi või koos osutuvad vajalikuks niisuguste ümberehituste takistamiseks, mille tulemuseks on A-kategooria sõidukite maksimaalse konstruktiivse kiiruse suurenemine rohkem kui 5 km/h võrra või B-kategooria sõidukite võimsuse suurenemine üle 10 %. Mitte mingil juhul ei tohi ületada vastava sõidukikategooria maksimaalset konstruktiivset kiirust ega mootori maksimaalset netovõimsust.

3.1. Plokikaane tihend: pärast paigaldamist ei tohi plokikaane tihendi (kui see on kasutusel) maksimaalne paksus ületada

- mopeedidel 1,3 mm ja

- mootorratastel 1,6 mm.

3.2. Silindri ja karteri vaheline tihend kahetaktilistel mootoritel: silindripõhja ja karteri vahelise tihendi (kui see on kasutusel) maksimaalne paksus ei tohi pärast paigaldamist ületada 0,5 mm.

3.3. Kahetaktiliste sõidukite kolb: kolb ei tohi ülemises surnud seisus katta sisselaskeakent. Sõidukitel, mille mootoris on membraanventiiliga (-ventiilidega) juhitav sisselaskesüsteem, ei kohaldata nimetatud nõuet ülevoolukanali nende osade suhtes, mis langevad kokku sisselaskeakendega.

3.4. Kahetaktilistel mootoritel ei tohi kolvi 180° pööramine mootori jõudlust suurendada.

3.5. Peale punktis 2.3 nimetatute ei tohi väljalaskesüsteemis esineda muid kunstlikke ristlõike vähendamisi. Neljataktilise mootori klapipukse ei loeta kunstlikuks ristlõike vähendamiseks.

3.6. Väljalasketoru efektiivse pikkuse määravad, summuti(te) sees asuv(ad) väljalaskesüsteemi osa(d) peavad olema kinnitatud summuti(te) paisupaaki(desse) selliselt, et seda (neid) ei ole võimalik eemaldada.

3.7. Kõik mootori täiskoormust piiravad mehaanilised, elektrilised, konstruktiivsed jne osad (näiteks gaasipiiraja või pöördpidemega piiraja) on keelatud.

3.8. Kui A-kategooria sõiduk on varustatud elektriliste või elektrooniliste kiirustpiiravate seadmetega, peab sõidukivalmistaja esitama katseid teostavatele asutustele andmed ja tõendid selle kohta, et seadme või selle juhtmestiku ümberehitamine või lahtiühendamine ei suurenda mopeedi maksimaalset kiirust rohkem kui 10 %.

Sädesüüdet katkestavad ja/või tõkestavad elektrilised või elektroonilised seadmed on keelatud, kui nende töötamine suurendab kütusekulu või mittepõlevate süsivesinike heitkoguseid.

Eelsüüte reguleeringut muutvad elektrilised või elektroonilised seadmed peavad olema konstrueeritud selliselt, et töötava seadme korral mõõdetav mootori võimsus ei erine rohkem kui 10 % võimsusest, mida mõõdetakse lahtiühendatud seadme korral, kui eelsüüde on reguleeritud maksimaalsele maanteesõidukiirusele.

Maksimaalne maanteesõidukiirus tuleb saavutada, kui eelsüüde on reguleeritud piiridesse ± 5°, võrreldes maksimaalse võimsuse saamiseks ettenähtud väärtusega.

3.9. Kui mootor on varustatud membraanventiiliga, peab see olema kinnitatud tugiosa uuesti kasutamist takistavate lõikepoltidega või poltidega, mille eemaldamiseks on vajalikud spetsiaalsed tööriistad.

3.10. Sõiduki mootoritüübi identifitseerimisele esitatavad nõuded

3.10.1. Originaalosade või -komponentide märgistamine.

3.10.1.1. Sõidukivalmistaja või siis sõidukiosade või -komponentide valmistaja peab alljärgnevalt nimetatud osad või komponendid kestvalt ja püsivalt märgistama nendele identifitseerimiseks antud koodinumbriga (-numbritega) ja tunnustega. Niisugust märgistamist võib teostada kleebise kujul, kui viimane püsib normaalsel kasutamisel loetav ja seda ei ole ilma hävitamata võimalik eemaldada.

Reeglina peab selline märgistus olema nähtav ilma, et kõnealuseid osi või sõiduki teisi osi oleks märgistuse nägemiseks vaja eemaldada. Kui kast või sõiduki muud osad siiski märgistust varjavad, peab sõidukivalmistaja esitama pädevale asutusele andmed kõnealuste osade avamiseks või demontaažiks ja märgistuste nähtavale toomiseks.

3.10.1.2. Kasutatavad tähed, numbrid või tunnused peavad olema vähemalt 2,5 mm kõrgused ja selgesti loetavad. Muude kui punktides 3.10.1.3.7 ja 3.10.1.3.8 määratletud osade märgistuse minimaalne kõrgus peab siiski vastama 9. peatükis ettenähtule.

3.10.1.3. Punktis 3.10.1.1 viidatud osad ja komponendid on järgmised:

3.10.1.3.1. sisselaskesummuti (õhufilter);

3.10.1.3.2. karburaator või sellega võrdväärne seade;

3.10.1.3.3. sisselasketoru (kui ei ole valmistatud ühes tükis karburaatoriga või silindriga või karteriga);

3.10.1.3.4. silinder;

3.10.1.3.5. plokikaas;

3.10.1.3.6. karter;

3.10.1.3.7. väljalasketoru (-torustik) (kui on summutist eraldi);

3.10.1.3.8. summuti(d);

3.10.1.3.9. jõuülekande käitav osa (eesmine ketiratas (hammasratas) või rihmaratas);

3.10.1.3.10. jõuülekande käitatav osa (tagumine ketiratas (hammasratas) või rihmaratas);

3.10.1.3.11. mootori töötamist (süüdet, kütuse sissepritset jne) juhtivad elektrilised või elektroonilised seadmed ja kui on tegemist avatavate seadmetega, siis ka kõik erinevad elektroonilised trükiplaadid;

3.10.1.3.12. vähendatud ristlõikega osa (hülss vms).

3.10.2. Mittelubatud ümberehitamise järelevalve andmesilt

3.10.2.1. Igale sõidukile tuleb kergesti ligipääsetavasse kohta kinnitada püsivalt (võib olla liimitav, kuid seda ei tohi olla võimalik tervena eemaldada) silt, mille mõõtmed on vähemalt 60 × 40 mm.

Valmistaja peab nimetatud sildil ära tooma järgmised andmed:

3.10.2.1.1. valmistaja nimi või kaubamärk;

3.10.2.1.2. sõidukikategooriat tähistav täht;

3.10.2.1.3. jõuülekande käitavatel ja käitatavatel osadel rattahammaste arv (hammasratta korral) või läbimõõt millimeetrites (rihmaratta korral);

3.10.2.1.4. osi või komponente identifitseeriv(ad) koodinumber (-numbrid) või tunnus(ed) vastavalt punktile 3.10.1.

3.10.2.2. Tähed, numbrid või tunnused peavad olema vähemalt 2,5 mm kõrgused ja selgesti loetavad. Joonisel 1 on toodud lihtne skeem, millel on kujutatud vastavust osade ja komponentide ning nende koodinumbrite või tunnuste vahel.

3.10.3. Mitteoriginaalsete osade või komponentide märgistamine

3.10.3.1. Kui on tegemist osadega, mille sõidukile paigaldamiseks on esitatud käesoleva peatüki sätete kohane tüübikinnitus, mis on punktis 3.10.1.3 loetletud osade alternatiivideks ja mida sõidukivalmistaja müüb, peavad nende alternatiivsete osade koodinumber (-numbrid) või tunnus(ed) olema ära toodud kas järelevalvesildil või kleebisel (mis püsib tavalisel kasutamisel loetav ja mida ei ole võimalik tervelt eemaldada), mis tarnitakse koos kõnealuse osaga ja kinnitatakse järelevalvesildi kõrvale.

3.10.3.2. Mitteoriginaalsete varusummutite korral tuleb niisuguste eraldiseisvate tehniliste sõlmede koodinumber (-numbrid) või tunnus(ed) ära tuua kleebisel (mis püsib tavalisel kasutamisel loetav ja mida ei ole võimalik tervelt eemaldada), mis tarnitakse koos kõnealuse osaga ja kinnitatakse järelevalvesildi kõrvale.

3.10.3.3. Kui punktide 3.10.3.1 ja 3.10.3.2 kohaselt tuleb märgistada mitteoriginaalseid osi või komponente, peavad märgistused vastama punktide 3.10.1.1-3.10.2.2 sätetele.

+++++ TIFF +++++

Joonis 1

1. liide

Teatis kaherattalise mopeedi või mootorratta tüübi mittelubatud ümberehitamise vastaste meetmete kohta

+++++ TIFF +++++

2. liide

+++++ TIFF +++++

8. PEATÜKK

KAHE- VÕI KOLMERATTALISTE MOOTORSÕIDUKITE JA ERALDI ELEKTRILISTE VÕI ELEKTROONILISTE SEADMESTIKE ELEKTROMAGNETILINE ÜHILDUVUS

LISADE LOETELU

| | Lehekülg |

I LISA | Sõidukitele ja eraldi elektrilistele või elektroonilistele seadmestikele kohaldatavad tingimused … | 328 |

II LISA | Sõidukite laiaribalise elektromagnetilise kiirguse mõõtmise meetod … | 339 |

III LISA | Sõidukite kitsaribalise elektromagnetilise kiirguse mõõtmise meetod … | 345 |

IV LISA | Sõidukite elektromagnetilise häiretaluvuse katsetamise meetodid … | 347 |

V LISA | Eraldi seadmestike laiaribalise elektromagnetilise kiirguse mõõtmise meetodid … | 353 |

VI LISA | Eraldi seadmestike kitsaribalise elektromagnetilise kiirguse mõõtmise meetod … | 356 |

VII LISA | Eraldi seadmestike elektromagnetilise häiretaluvuse katsetamise meetodid … | 358 |

VIII LISA | Teatise (1. liide) ja osa tüübikinnitustunnistuse (2. liide) näidised … | 371 |

IX LISA | Eraldi seadmestike tüübi teatise (1. liide) ja osa tüübikinnitustunnistuse (2. liide) näidised … | 373 |

I LISA

SÕIDUKITELE JA ERALDI ELEKTRILISTELE VÕI ELEKTROONILISTELE SEADMESTIKELE KOHALDATAVAD TINGIMUSED

1. MÕISTED

Käesolevas peatükis kasutatakse järgmisi mõisteid:

1.1. elektromagnetiline ühilduvus — sõiduki või mõne selle elektrilise või elektroonilise süsteemi võime toimida elektromagnetilises keskkonnas rahuldavalt, tekitamata lubamatuid elektromagnetilisi häireid ühelegi selles keskkonnas asuvale objektile.

Need komplekssed osad ja koostud (elektrimootorid, termostaadid, elektroonilised trükiplaadid jne), mida müüakse otse lõppkasutajale ja mida ei ole konstrueeritud ainult kahe- või kolmerattalistele mootorsõidukitele paigaldamiseks, peavad vastama kas käesoleva direktiivi sätetele või nõukogu 3. mai 1989. aasta elektromagnetilise ühilduvuse alaste liikmesriikide õigusaktide ühtlustamist käsitleva direktiivi 89/336/EMÜ sätetele;

1.2. elektromagnetiline häire — elektromagnetiline nähtus, mis võib halvendada sõiduki või mõne selle elektrilise või elektroonilise süsteemi töötamist. Elektromagnetiliseks häireks võib olla elektromagnetiline müra, soovimatu signaal või levikeskkonna enda muutumine;

1.3. elektromagnetiline häirekindlus — sõiduki või mõne selle elektrilise või elektroonilise süsteemi võime toimida teatavate elektromagnetiliste häirete korral nii, et nende töötamise kvaliteet ei halvene;

1.4. elektromagnetiline keskkond — kõik asjaomastes tingimustes esinevad elektromagnetilised nähtused;

1.5. võrdluspiir — nimiväärtus, mis iseloomustab nii sõidukitüübile osa tüübikinnituse andmisel kehtivat kui toodete nõuetele vastavuse kontrollimisel kasutatavat piirväärtust;

1.6. võrdlusantenn — tasakaalustatud poollainedipool, mis on häälestatud mõõtesagedusele;

1.7. lairibakiirgus — kiirgus, mille ribalaius ületab teatava vastuvõtja või mõõteseadme ribalaiust;

1.8. kitsasribakiirgus — kiirgus, mille ribalaius on väiksem kui teatava vastuvõtja või mõõteseadme ribalaius;

1.9. eraldi elektrooniline või elektriline seadmestik — elektrooniline ja/või elektriline osa või osade kogum, mida on ette nähtud sõidukile paigaldada, kaasa arvatud kõik elektrilised ühendused ja vastav juhtmestik, mis täidavad mitmesuguseid spetsiifilisi funktsioone;

1.10. eraldi seadmestiku katse — ühel või mitmel eraldi seadmestikul teostatav katse;

1.11. sõidukitüüp elektromagnetilise ühilduvuse suhtes — sõidukid, mille vahel ei ole olulisi erinevusi, mis seonduvad muuhulgas järgmiste omadustega:

1.11.1. elektriliste ja/või elektrooniliste komponentide üldine paigutus,

1.11.2. mootori üldmõõtmed, üldine paigutus ja kuju ning kõrgepingekaablite paigutus, kui viimased on kasutusel,

1.11.3. toormaterjal, millest on valmistatud nii sõidukišassii kui ka kere (näiteks klaaskiust, alumiiniumist või terasest valmistatud šassii või kere);

1.12. eraldi seadmestiku tüüp elektromagnetilise ühilduvuse suhtes — eraldi seadmestik, mis ei erine teistest seadmetest näiteks järgmiste oluliste omaduste poolest:

1.12.1. eraldi seadmestiku poolt täidetav funktsioon,

1.12.2. elektriliste ja/või elektrooniliste komponentide üldine paigutus;

1.13. sõiduki otsene juhtimine — sõiduki juhtimine, mida sõidukijuht teostab rooli, piduri ja gaasi reguleerimisseadme kaudu.

2. OSA TÜÜBIKINNITUSE TAOTLUS

2.1. Sõidukitüübi osa tüübikinnituse taotlusele elektromagnetilise ühilduvuse kohta peab olema lisatud mitte ainult VIII lisas (1. liites) ettenähtud teave, vaid ka järgmised andmed:

2.1.1. nimekiri kõigist elektrooniliste või elektriliste komponentide või eraldi seadmestike spetsiifilistest kombinatsioonidest, osa tüübikinnitust omavate sõidukitüüpide keretüüpidest ja soovitatavatest teljevahe variantidest. Elektroonilisi ja elektrilisi süsteeme ning eraldi seadmestikke käsitletakse spetsiifilistena juhul, kui need võivad tekitada märkimisväärset laia- ja kitsaribalist kiirgust ning siis, kui need võivad mõjutada sõiduki juhtimist (vt käesoleva lisa punkti 5.4.2.2).

2.1.2. ühilduvuskatse suhtes esindav eraldi seadmestik, mis valitakse seeriatoodanguks kavandatud elektriliste või elektrooniliste süsteemide mitmesuguste kombinatsioonide hulgast.

2.2. Eraldi seadmestiku tüübi osa tüübikinnituse taotlusele elektromagnetilise ühilduvuse kohta tuleb lisada järgmised andmed:

2.2.1. eraldi seadmestiku tehnilisi omadusi kirjeldavad dokumendid;

2.2.2. eraldi seadmestik, mis on vastavat tüüpi esindav. Kui pädev asutus peab vajalikuks, võib ta nõuda eraldi seadmestikust lisaeksemplari.

3. MÄRGISTAMINE

3.1. Kõik eraldi seadmestikud, välja arvatud kaablid (peale süütekaablite) peavad kandma järgmist märgistust:

3.1.1. eraldi seadmestike ja nende komponentide mark või valmistaja nimetus;

3.1.2. kaubanimi:

3.2. nimetatud märgistused peavad olema selgesti loetavad ja püsivad.

4. SÕIDUKITÜÜBI OSA TÜÜBIKINNITUS

4.1. Kui katsetatav sõiduk vastab kõigile käesolevas peatükis esitatud nõuetele, tuleb sellele anda osa tüübikinnitus, mis kehtib kõigile punktis 2.1.1 toodud nimekirjas määratletud spetsiifilistele kombinatsioonidele.

4.2. Osa tüübikinnituskatsete teostamise eest vastutav tehniline uurimisasutus võib punktis 5.4 nimetatud häirekindluse katsest vabastada siiski ainult sellised sõidukid, millel on niisuguseid elektrilisi või elektroonilisi seadmeid, mille võimalik tööhäire ei mõjuta mitte mingil viisil piduri, valgussignalisatsiooni, helisignaali või rooliseadmega teostatavaid ohutusfunktsioone. Niisugused erandid tuleb katseprotokollis koos põhjendustega selgesõnaliselt ära näidata.

4.3. Sõiduki osa tüübikinnitus

Sõiduki osa tüübikinnituse andmine võib toimuda ühel alljärgnevalt kirjeldatud viisil:

4.3.1. Sõiduki komplekssete paigaldiste osa tüübikinnitus.

Sõiduki komplekssetele paigaldistele võib osa tüübikinnituse anda otse, teostades katsed vastavalt punktis 5 toodud piirväärtustele ja menetlustele. Kui sõidukivalmistaja valib niisuguse viisi, ei ole eraldi seadmestiku katsetamine vajalik.

4.3.2. Sõidukitüübi osa tüübikinnitus eraldi seadmestike katsete kaudu.

Sõidukivalmistaja võib saada sõiduki osa tüübikinnituse, tõendades tüübikinnitust andvale asutusele, et kõik asjaomased eraldi seadmestikud (vt punkt 2.1.1) on ükshaaval saanud käesolevale peatükile vastava tüübikinnituse ja paigaldatud vastavalt lisatud tingimustele.

4.4. Eraldi seadmestiku osa tüübikinnitus

Eraldi seadmestik võib saada osa tüübikinnituse juhul, kui see läbib vastavalt punktis 5 toodud piirväärtustele ja menetlustele teostatavad katsed. Tüübikinnituse võib anda kas eraldi seadmestiku paigaldamiseks mis tahes sõidukitüübile või valmistaja taotletud kindlale sõidukitüübile või -tüüpidele.

5. NÕUDED

5.1. Üldnõuded

Kõik sõidukid ja eraldi seadmestikud peavad olema konstrueeritud ja valmistatud selliselt, et nad normaalsetes kasutustingimustes vastavad käesolevas peatükis esitatud nõuetele.

IV ja VII lisas kirjeldatud sõidukite ja eraldi seadmestike häirekindluse elektromagnetilise kiirguse mõõtmise meetodite kohaldamist nõutakse siiski alles alates hetkest, mil käesoleva peatüki jõustumisest on möödunud kolm aastat.

5.2. Sõiduki lairibalisele kiirgusele esitatavad nõuded

5.2.1. Mõõtmismeetod

Tüübikinnituseks esitatud sõidukitüübi tekitatud elektromagnetilist kiirgust mõõdetakse II lisas kirjeldatud meetodil.

5.2.2. Sõiduki võrdluspiirid (lairibakiirgus)

5.2.2.1. Kui sõiduki ja antenni vaheline kaugus on 10 ± 0,2 m ja mõõtmisel kasutatakse II lisas kirjeldatud meetodit, on kiirguse võrdluspiir sagedusalas 30-75 MHz 34 dB (50 mV/m) ja sagedusalas 75-400 MHz 34-45 dB (50-180 mV/m). Nagu ilmneb käesoleva lisa 1. liitest, lisatakse sellele piirväärtusele 75 MHz ületavatel sagedustel sageduse logaritm. Sagedusalas 400-1000 MHz jääb piir väärtuseni 45 dB (180 mV/m) konstantseks.

5.2.2.2. Kui sõiduki ja antenni vaheline kaugus on 3,0 ± 0,5 m ja mõõtmisel kasutatakse II lisas kirjeldatud meetodit, on kiirguse võrdluspiir sagedusalas 30-75 MHz 44 dB (160 mV/m) ja sagedusalas 75-400 MHz 44-55 dB (160-546 mV/m). Nagu ilmneb käesoleva lisa 2. liitest, lisatakse sellele piirväärtusele 75 MHz ületavatel sagedustel sageduse logaritm. Sagedusalas 400-1000 MHz jääb piir väärtuseni 55 dB (546 mV/m) konstantseks.

5.2.2.3. Katsetatava sõiduki detsibellides (mV/m) väljendatud mõõdetud väärtused peavad olema vähemalt 2,0 dB võrra võrdluspiirist väiksemad.

5.3. Sõidukite kitsasribakiirgusele esitatavad nõuded

5.3.1. Mõõtmismeetod

Tüübikinnituseks esitatud sõidukitüübi tekitatud elektromagnetilist kiirgust mõõdetakse III lisas kirjeldatud meetodil.

5.3.2. Sõiduki kitsasribakiirguse võrdluspiirid

5.3.2.1. Kui sõiduki ja antenni vaheline kaugus on 10,0 ± 0,2 m ja mõõtmisel kasutatakse III lisas kirjeldatud meetodit, on kiirguse võrdluspiir sagedusalas 30-75 MHz 24 dB (16 mV/m) ja sagedusalas 75-400 MHz 24-35 dB (16-56 mV/m). Nagu ilmneb käesoleva lisa 3. liitest, lisatakse sellele piirväärtusele 75 MHz ületavatel sagedustel sageduse logaritm. Sagedusalas 400-1000 MHz jääb piir väärtuseni 35 dB (56 mV/m) konstantseks.

5.3.2.2. Kui sõiduki ja antenni vaheline kaugus on 3,0 ± 0,05 m ja mõõtmisel kasutatakse III lisas kirjeldatud meetodit, on kiirguse võrdluspiir sagedusalas 30-75 MHz 34 dB (50 mV/m) ja sagedusalas 75-400 MHz 34-45 dB (50-180 mV/m). Nagu ilmneb käesoleva lisa 4. liitest, lisatakse sellele piirväärtusele 75 MHz ületavatel sagedustel sageduse logaritm. Sagedusalas 400-1000 MHz jääb piir väärtuseni 45 dB (mV/m) konstantseks.

5.3.2.3. Katsetatava sõidukitüübi detsibellides (mV/m) väljendatud mõõdetud väärtused peavad olema vähemalt 2,0 dB võrra võrdluspiirist väiksemad.

5.4. Sõidukite elektromagnetilisele häirekindlusele esitatavad nõuded

5.4.1. Mõõtmismeetod

Sõidukitüübi elektromagnetilise häirekindluse määramise katsed tuleb teostada vastavalt IV lisas kirjeldatud meetodile.

5.4.2. Sõiduki häirekindluse võrdluspiirid

5.4.2.1. Kui katsed toimuvad IV lisas kirjeldatud meetodil, peab väljatugevuse võrdlusnivoo olema üle 90 % sagedusalast 20-1000 MHz 24 V/m (efektiivväärtus) ja kogu sagedusalas 20-1000 MHz 20 V/m (efektiivväärtus).

5.4.2.2. Kui sõidukitüüpi esindav katsetatav sõiduk on IV lisa punktis 4 määratletud seisukorras ja kui sõidukile mõjub niisugune väljatugevus, mis väljendatuna ühikutes V/m on võrdluspiirist 25 % suurem, ei tohi kõnealuse sõiduki juht ega mõni teine liikleja märgata sõiduki otsese juhitavuse tunduvat mis tahes halvenemist.

5.5. Eraldi seadmestikud lairibakiirgusele esitatavad nõuded

5.5.1. Mõõtmismeetod

Osa tüübikinnituseks esitatud eraldi seadmestiku tekitatud elektromagnetilist kiirgust tuleb mõõta V lisas kirjeldatud meetodil.

5.5.2. Eraldi seadmestiku lairibakiirguse võrdluspiirid

5.5.2.1. Kui katsed toimuvad V lisas kirjeldatud meetodil, on kiirguse võrdluspiir sagedusalal 30-75 MHz 64-54 dB (mV/m), kusjuures nimetatud piirist lahutatakse sageduse algoritm, ja sagedusalal 75-400 MHz 54-65 dB (mV/m), kusjuures nimetatud piirist lahutatakse sageduse algoritm, nagu näidatud käesoleva lisa 5. liites. Sagedusalas 400-1000 MHz jääb piir väärtuseni 65 dB (1800 mV/m) konstantseks.

5.5.2.2. Katsetatava eraldi seadmestiku detsibellides (mV/m) väljendatud mõõdetud väärtused peavad olema vähemalt 2,0 dB võrra võrdluspiirist väiksemad.

5.6. Eraldi seadmestike kitsasribakiirgusele esitatavad nõuded

5.6.1. Mõõtmismeetod

Osa tüübikinnituseks esitatud eraldi seadmestiku tekitatud elektromagnetilist kiirgust tuleb mõõta VI lisas kirjeldatud meetodil.

5.6.2. Eraldi seadmestiku kitsasribakiirguse võrdluspiirid

5.6.2.1. Kui katsed toimuvad VI lisas kirjeldatud meetodil, on kiirguse võrdluspiir sagedusalal 30-75 MHz 54-44 dB (mV/m), kusjuures sellest piirist lahutatakse sageduse algoritm, ja sagedusalal 75-400 MHz 44-55 dB (mV/m), kusjuures sellest piirist lahutatakse sageduse algoritm, nagu näidatud käesoleva lisa 6. liites. Sagedusalas 400-1000 MHz jääb piir väärtuseni 55 dB (560 mV/m) konstantseks.

5.6.2.2. Osa tüübikinnituse saamiseks esitatud eraldi seadmestiku detsibellides (mV/m) väljendatud mõõdetud väärtused peavad olema vähemalt 2,0 dB võrra võrdluspiirist väiksemad.

5.7. Eraldi seadmestiku elektromagnetilisele häirekindlusele esitatavad nõuded

5.7.1. Mõõtmismeetod

Osa tüübikinnituse saamiseks esitatud eraldi seadmestiku elektromagnetilist häirekindlust katsetatakse ühel VII lisas kirjeldatud meetodil.

5.7.2. Eraldi seadmestiku häirekindluse võrdluspiirid

5.7.2.1. Kui katsed teostatakse VII lisas kirjeldatud meetoditel, on häirekindluskatsete võrdluspiirid 150 mm ribaliini katsemeetodi korral 48 V/m, 800 mm ribaliini katsemeetodi korral 12 V/m, TEM-kambri katsemeetodi korral 60 V/m, mahtvoolusisestuse (BCI) katsemeetodi korral 48 V/m ja vabavälja katsemeetodi korral 24 V/m.

5.7.2.2. Kui sõiduk on IV lisa punktis 4 määratletud seisukorras ja kui sellele mõjub selline väljatugevus või elektrivool, mis asjaomastes lineaarsetes mõõtühikutes väljendatuna on võrdluspiirist 25 % kõrgem, ei tohi katsetamiseks esitatud tüüpi esindavate eraldi seadmestike töötamisel esineda mingeid niisuguseid tööhäireid, mis võivad põhjustada sõidukijuhi või mõne teise liikleja poolt märgatavat sõiduki otsese juhtimise halvenemist.

6. TOODETE NÕUETELE VASTAVUS

6.1. Toodete vastavust käsitlevad meetmed tuleb võtta direktiivi 92/61/EMÜ artiklis 4 sätestatud korras.

6.2. Sõiduki või selle osa või iseseisva seadme elektromagnetilise ühilduvuse suhtes kontrollitakse vajadusel toodete nõuetele vastavust käesoleva direktiivi VIII ja/või IX lisas esitatud tüübikinnitustunnistus(t)e alusel.

6.3. Kui pädev asutus ei ole valmistaja kontrollimismenetlusega rahul, kohaldatakse direktiivi 92/61/EMÜ VI lisa punkte 1.2.2 ja 1.2.3 ning alljärgnevaid punkte 6.3.1 ja 6.3.2.

6.3.1. Kui kontrollitakse seeriast võetud sõiduki, sõidukiosa või eraldi seadmestiku nõuetele vastavust, loetakse toode käesoleva direktiivi lai- ja kitsasribakiirguse nõuetele vastavaks juhul, kui mõõdetud nivood ei ületa punktides 5.2.2.1, 5.2.2.2, 5.3.2.1 ja 5.3.2.2 (sõltuvalt juhtumist) ettenähtud võrdluspiire rohkem kui 2 dB võrra (25 %).

6.3.2. Kui sõiduk on IV lisa punktis 4 määratletud seisukorras ja kui sõidukile mõjuv väljatugevus (V/m) on kuni 80 % punktis 5.4.2.1 ettenähtud võrdluspiiridest ning kui kontrollitakse seeriast võetud sõiduki, sõidukiosa või eraldi seadmestiku vastavust, loetakse toode käesoleva direktiivi elektromagnetilise häiretaluvuse nõuetele vastavaks juhul, kui sõiduk, sõidukiosa või eraldi seadmestik ei kahjusta sõiduki otsest juhtimist sõidukijuhile endale või teistele liiklejatele märgataval viisil.

7. ERANDID

7.1. Survesüütega mootoritega sõidukid peavad vastama punktis 5.2.2 esitatud nõuetele.

7.2. Sõidukid või elektrilised või elektroonilised eraldi seadmestikud, milles ei ole elektroonilisi ostsillaatoreid, mille töösagedus ületab 9 kHz, peavad vastama punktis 5.3.2 ja III lisas esitatud nõuetele.

7.3. Sõidukid, millele ei ole paigaldatud mingeid tundlikke elektroonilisi seadmeid, vabastatakse IV lisas määratletud katsetest.

7.4. Juhul, kui seadme poolt täidetavaid funktsioone ei loeta sõiduki otsese juhtimise suhtes olulisteks, ei ole eraldi seadmestikel ette nähtud teostada mis tahes häiretaluvuse katseid.

1. liide

+++++ TIFF +++++

Sagedus — megahertsid — logaritmiline sagedus

(vt punkt 5.2.2.1)

2. liide

+++++ TIFF +++++

Sagedus — megahertsid — logaritmiline sagedus

(vt punkt 5.2.2.2)

3. liide

+++++ TIFF +++++

Sagedus — megahertsid — logaritmiline sagedus

(vt punkt 5.3.2.1)

4. liide

+++++ TIFF +++++

Sagedus - megahertsid — logaritmiline sagedus

(vt punkt 5.3.2.2)

5. liide

+++++ TIFF +++++

Sagedus — megahertsid — logaritmiline sagedus

(vt punkt 5.5.2.1)

6. liide

+++++ TIFF +++++

Sagedus — megahertsid — logaritmiline sagedus

(vt punkt 5.6.2.1)

II LISA

SÕIDUKITE LAIARIBALISE ELEKTROMAGNETILISE KIIRGUSE MÕÕTMISE MEETOD

1. ÜLDOSA

1.1. Mõõteseadmed

Mõõteseadmed peavad vastama Rahvusvahelise Raadiohäirete Erikomisjoni (CISPR) väljaande nr 16 teise trüki nõuetele.

Laiaribalise elektromagnetilise kiirguse mõõtmiseks tuleb kasutada kvaasitipp-detektorit.

1.2. Katsemeetod

Katse on ette nähtud lairibakiirguse mõõtmiseks sädesüütesüsteemidel ja elektrimootoritel, millega on varustatud pidevkasutussüsteemid (näiteks elektrilised veomootorid, kütte- ja klaasisoojendussüsteemide mootorid, kütusepumbad jne).

Võrdlusantenn valitakse valmistajate ja katseid teostava asutuse vahelisel kokkuleppel, antenni kaugus sõidukist võib olla kas 10 või 3 meetrit. Mõlemal juhul peavad olema täidetud alljärgnevalt punktis 3 esitatud nõuded.

2. TULEMUSTE VÄLJENDAMINE

Mõõtmistulemused esitatakse ribalaiustele 120 kHz detsibellides (mV/m). Kui mõõteseadmete tegelik ribalaius (väljendatuna kilohertsides) ei vasta täpselt sagedusele 120 kHz, tuleb saadud lugemid konverteerida ribalaiusele 120 kHz vastavaks, lisades nendele väärtuse 20 log (120/B), kus B peab olema väiksem kui 120 kHz.

3. KATSETINGIMUSED

3.1. Katsepind peab olema horisontaalne ja takistusteta ning ilma elektromagnetilist peegeldust omavate pindadeta ning paiknema vähemalt 30 meetri raadiusega ringis, mille keskpunktiks on sõiduki ja antenni vahelise kauguse keskpunkt (vt 1. liite joonis 1). Alternatiivselt võib katsepinnaks olla iga piirkond, mis vastab 1. liite joonisel 2 toodud nõuetele.

3.2. Nii mõõteseade kui ka katsekabiin või sõiduk, milles mõõteseade asub, paigutatakse katsepinna 1. liite joonisel 1 kujutatud piirkonda. Juhul, kui katsepind vastab 1. liite joonisel 2 toodud tingimustele, tuleb mõõteseade paigutada väljapoole joonisel 2 kujutatud piirkonda.

3.3. Katse võib teostada suletud katseseadmes juhul, kui on võimalik tõestada, et nimetatud seadme ja väljas asuva katsepinna vahel esineb elektromagnetilise leviku ja neeldumise suhtes korrelatsioon.

Nimetatud suletud seadmetele ei kehti 1. liite joonistel 1 ja 2 kujutatud mõõtmetega seotud nõuded, välja arvatud sõiduki ja antenni vahekauguse ning antenni kõrguse suhtes.

3.4. Tagamaks, et ei esine mingit võõrast müra või võõraid signaale, mille nivoo on selline, et võib tuntavalt mõjutada mõõtmistulemusi, tuleb enne ja pärast tegelikku katset mõõta taustkiirgust. Kui sõiduk on nende mõõtmiste ajal kohal, tuleb tagada, et mitte mingi sõidukist lähtuv kiirgus ei mõjuta oluliselt mõõtmisi (näiteks eemaldades süütevõtme või ühendades lahti aku, kui sõiduk on katsepinnalt eemaldatud). Mõlemat tüüpi mõõtmiste korral peavad võõras müra ja võõrad signaalid olema vähemalt 10 dB võrra I lisas (olenevalt juhtumist punktides 5.2.2.1 või 5.2.2.2) toodud piirväärtustest väiksemad, välja arvatud tahtlikult tekitatud kitsasribakiirgused.

4. SÕIDUKI SEISUKORD KATSE AJAL

4.1. Mootor

Mootor peab töötama normaalsel töötemperatuuril ja kui on paigaldatud käigukast, peab see olema neutraalasendis. Kui see ei ole praktilistel põhjustel võimalik, tuleb kokkuleppel valmistaja ja katsete eest vastutava asutusega otsida alternatiivseid lahendusi. Tuleb võtta meetmed, et käiguvahetusmehhanismid ei avalda sõiduki elektromagnetilisele kiirgusele mõju. Mootor peab igal mõõtmisel töötama järgmiselt:

Mootori tüüp | Mõõtmismeetodid |

Sädesüüde | Kvaasitipp |

Üks silinder | 2500 p/min ± 10 % |

Rohkem kui üks silinder | 1500 p/min ± 10 % |

Elektrimootorid | ¾ valmistaja poolt teatatud maksimaalsest töövõimsusest |

4.2. Sõidukijuhi poolt juhitavad seadmed

Sõidukijuhi poolt juhitavad seadmed (siia kuuluvad ka sellised seadmed nagu kütte- ja õhustusventilaatorite mootorid, kuid ei kuulu istme reguleerimisseadmete ja esiklaasipuhastite mootorid) on projekteeritud kasutamiseks pidevas töötsüklis (kasutusaste kuni 100 %) ning peavad töötama režiimis, milles nad tarbivad maksimaalset voolu.

4.3. Katset ei tohi teostada vihma ajal, samuti mitte varem kui 10 minutit pärast vihma lõppemist.

4.4. Kui sõidukijuhile ettenähtud juhikoht vastab tehnilise uurimisasutuse hinnangul kõige ohtlikumale esineda võivale olukorrale, peab sõidukijuht istuma nimetatud juhikohal.

5. ANTENNI TÜÜP, ASEND JA SUUND

5.1. Antenni tüüp

Lineaarpolarisatsiooniga antenni kasutamine on lubatud juhul, kui seda on võimalik võrdlusantenni abil standardida.

5.2. Mõõtekõrgus ja -kaugus

5.2.1. Kõrgus

5.2.1.1. Katsed sõidukist 10 m kaugusel oleva antenniga

Antenni faasikeskpunkt peab sõidukitasapinnast paiknema 3,0 ± 0,05 m kõrgemal.

5.2.1.2. Katsed sõidukist 3 m kaugusel oleva antenniga

Antenni faasikeskpunkt peab paiknema sõidukitasapinnast 1,8 ± 0,05 m kõrgemal.

5.2.1.3. Antenni vastuvõtuelemendi mitte ükski osa ei tohi paikneda sõidukitasapinnale lähemal kui 0,25 m.

5.2.2. Mõõtekaugus

5.2.2.1. Katsed sõidukist 10 m kaugusel oleva antenniga

Horisontaalne vahekaugus antenni faasikeskpunktist sõiduki välispinnani peab olema 10,0 ± 0,2 m.

5.2.2.2. Katsed sõidukist 3 m kaugusel oleva antenniga

Horisontaalne vahekaugus antenni faasikeskpunktist sõiduki välispinnani peab olema 3,0 ± 0,05 m.

5.2.2.3. Kui katse teostatakse suletud seadmes eesmärgiga luua raadiosageduslikele lainetele elektromagnetiline varjestus, peavad antenni vastuvõtuelemendid olema igast raadiosageduslikku elektromagnetilist kiirgust neelavast materjalist vähemalt 0,5 m kaugusel ja suletud katseseadme seinast vähemalt 1,5 m kaugusel. Vastuvõtuantenni ja katsetatava sõiduki vahel ei tohi olla absorbeerivat materjali.

5.3. Antenni asend sõiduki suhtes

Antenn tuleb asetada kordamööda sõiduki mõlemale küljele paralleelselt sõiduki keskpikitasapinnaga ja mootori keskpunkti kõrgusele (vt 1. liite joonis 3).

5.4. Antenni asend

Lugemid võetakse igast mõõtepunktist nii, et antenn polariseeritakse esmalt vertikaalselt ja seejärel horisontaalselt (vt 1. liite joonis 3).

5.5. Mõõtmised

Punktide 5.3 ja 5.4 kohaselt igale sagedusele teostatud nelja mõõtmise maksimaalset väärtust loetakse nimetatud sagedusele iseloomulikuks mõõteväärtuseks.

6. SAGEDUSED

6.1. Mõõtmine

Mõõtmisi teostatakse sagedusalas 30-1000 MHz. Sõiduk loetakse kogu sagedusala ulatuses nõutavatele piirväärtustele vastavaks juhul, kui see vastab järgmisele üheteistkümnele sagedusele kehtestatud piirväärtustele: 45, 65, 90, 150, 180, 220, 300, 450, 600, 750 ja 900 MHz. Kui nimetatud piirväärtus katse ajal ületatakse, tuleb võtta meetmeid tagamaks, et see on tingitud sõidukist ja mitte ümbritsevast kiirgusest.

6.2. Tolerantsid

Üksikud sagedused (MHz) | Tolerants (MHz) |

45, 65, 90, 150, 180 ja 220 | ± 5 |

300, 450, 600, 750 ja 900 | ± 20 |

Eespool nimetatud sagedustele tolerantside rakendamise eesmärgiks on vältida häireid mõõtmiste ajal nimisagedustel või nendele lähedastel sagedustel esinevatel ülekannetel.

1. liide

+++++ TIFF +++++

Sõiduki katsepind

+++++ TIFF +++++

Sõiduki katsepind

+++++ TIFF +++++

Antenni asend sõiduki suhtes

III LISA

SÕIDUKITE KITSARIBALISE ELEKTROMAGNETILISE KIIRGUSE MÕÕTMISE MEETOD

1. ÜLDOSA

1.1. Mõõteseadmed

Mõõteseadmed peavad vastama Rahvusvahelise Raadiohäirete Erikomisjoni (CISPR) väljaande nr 16 teise trüki nõuetele.

Kitsaribalise elektromagnetilise kiirguse mõõtmiseks kasutatakse keskväärtusdetektorit.

1.2. Katsemeetod

Katse eesmärgiks on mõõta niisugust kitsaribalist elektromagnetilist kiirgust, mida võivad genereerida mikroprotsessoril põhinevad süsteemid või mõni teine kitsasribakiirguse allikas.

Võrdlusantenni kauguseks sõidukist reguleeritakse kümme või kolm meetrit ja valik tehakse valmistaja ning tehnilise uurimisasutuse vahelisel kokkuleppel. Mõlemal juhul peavad olema täidetud alljärgnevalt punktis 3 esitatud nõuded. Esimesel etapil (2-3 minuti jooksul) on maksimaalsete kiirgussageduste määratlemiseks võimalik antenni asendi ja polarisatsiooni valimise teel skaneerida punktis 6.1 nimetatud sagedusala spektraalanalüsaatori või automaatvastuvõtjaga. See võib lihtsustada igas sagedusribas katsetatavate sageduste valimist (vt punkt 6).

2. TULEMUSTE VÄLJENDAMINE

Mõõtetulemusi väljendatakse detsibellides (mV/m).

3. KATSETINGIMUSED

3.1. Katsepind peab olema horisontaalne ja takistusteta ning ilma elektromagnetilist peegeldust omavate pindadeta ning asetsema vähemalt 30 meetri raadiusega ringis, mille keskpunktiks on sõiduki ja antenni vahelise kauguse keskpunkt (vt II lisa 1. liite joonis 1). Alternatiivselt võib katsepinnaks olla piirkond, mis vastab II lisa 1. liite joonisel 2 toodud nõuetele.

3.2. Nii mõõteseade kui ka katsekabiin või sõiduk, milles mõõteseade asub, paigutatakse katsepinna II lisa 1. liite joonisel 1 kujutatud piirkonda. Juhul, kui katsepind vastab II lisa 1. liite joonisel 2 toodud nõuetele, tuleb mõõteseade paigutada väljapoole nimetatud joonisel kujutatud piirkonda.

3.3. Kui on võimalik tõestada, et nimetatud ruumi ja väljas asuva katsepinna vahel esineb elektromagnetilise leviku ja neeldumise suhtes korrelatsioon, võib katse teostada suletud seadmes. Nimetatud suletud seadmetele ei kehti II lisa 1. liite joonistel 1 ja 2 kujutatud mõõtmetega seotud nõuded, välja arvatud sõiduki ja antenni vahekauguse ja antenni kõrguse suhtes.

3.4. Tagamaks, et ei esine mingit võõrast müra või võõraid signaale, mille nivoo on niisugune, et võib mõõtmistulemusi tuntavalt mõjutada, tuleb enne ja pärast tegelikku katset mõõta taustkiirgust. Tuleb võtta meetmed tagamaks, et mitte mingi sõidukist lähtuv kiirgus ei mõjuta oluliselt mõõtmisi (näiteks eemaldades süütevõtme või ühendades lahti aku(d), kui sõiduk on katsepinnalt eemaldatud). Mõlemat tüüpi mõõtmiste korral peavad võõras müra ja võõrad signaalid olema vähemalt 10 dB võrra I lisas (olenevalt antenni ja sõiduki vahelisest kaugusest punktides 5.3.2.1 või 5.3.2.2) toodud piirväärtustest väiksemad, välja arvatud tahtlikult tekitatud kitsasribakiirgused.

4. SÕIDUKI SEISUKORD KATSETE AJAL

4.1. Sõiduki elektroonilised süsteemid peavad olema oma normaalses töörežiimis ja sõiduk peab seisma paigal.

4.2. Süüde peab olema sisse lülitatud. Mootor ei tohi töötada.

4.3. Katset ei tohi teostada vihma ajal, samuti mitte varem kui 10 minutit pärast vihma lõppemist.

5. ANTENNI TÜÜP, ASEND JA SUUND

5.1. Antenni tüüp

Lineaarpolarisatsiooniga antenni on lubatud kasutada juhul, kui seda on võimalik võrdlusantenni abil standardida.

5.2. Mõõtekõrgus ja -kaugus

5.2.1. Kõrgus

5.2.1.1. Katsed sõidukist 10 m kaugusel oleva antenniga

Antenni faasikeskpunkt peab paiknema sõidukitasapinnast 3,0 ± 0,05 m kõrgemal.

5.2.1.2. Katsed sõidukist 3 m kaugusel oleva antenniga

Antenni faasikeskpunkt peab paiknema sõidukitasapinnast 1,8 ± 0,05 m kõrgemal.

5.2.1.3. Antenni vastuvõtuelemendi mitte ükski osa ei tohi paikneda sõidukitasapinnale lähemal kui 0,25 m.

5.2.2. Mõõtekaugus

5.2.2.1. Katse sõidukist 10 m kaugusel oleva antenniga

Horisontaalne vahekaugus antenni faasikeskpunktist sõiduki välispinnani peab olema 10,0 ± 0,2 m.

5.2.2.2. Katse sõidukist 3 m kaugusel oleva antenniga

Horisontaalne vahekaugus antenni faasikeskpunktist sõiduki välispinnani peab olema 3,00 ± 0,05 m.

5.2.2.3. Kui katse teostatakse suletud seadmes eesmärgiga luua raadiosageduslikele lainetele elektromagnetiline varjestus, peavad antenni vastuvõtuelemendid olema igast raadiosageduslikku elektromagnetilist kiirgust neelavast materjalist vähemalt 0,5 m kaugusel ja kõnealuse suletud seadme seinast vähemalt 1,5 m kaugusel. Vastuvõtuantenni ja katsetatava sõiduki vahel ei tohi olla absorbeerivat materjali.

5.3. Antenni asend sõiduki suhtes

Antenn tuleb asetada kordamööda sõiduki mõlemale küljele paralleelselt sõiduki keskpikitasapinnaga ja mootori keskpunkti kõrgusele (vt II lisa 1. liite joonised 1, 2 ja 3).

5.4. Antenni asend

Lugemid võetakse igast mõõtepunktist nii, et antenn polariseeritakse esmalt vertikaalselt ja seejärel horisontaalselt (vt II lisa 1. liite joonis 3).

5.5. Mõõtmised

Punktide 5.3 ja 5.4 kohaselt igale sagedusele teostatud nelja mõõtmise maksimaalset väärtust loetakse sellele sagedusele iseloomulikuks mõõteväärtuseks.

6. SAGEDUSED

6.1. Mõõtmised

Mõõtmisi teostatakse sagedusalas 30-1000 MHz. Nimetatud sagedusala jaotatakse 11 sagedusribaks. Igas sagedusribas tuleb katsetada kõrgeima väärtusega, mille abil kontrollitakse, et kiirgus on ettenähtud piirides. Sõiduk loetakse kogu sagedusala ulatuses nõutavatele piirväärtustele vastavaks juhul, kui sõiduk vastab järgmisele üheteistkümnele sagedusele kehtestatud piirväärtustele: 30-45, 45-80, 80-130, 130-170, 170-225, 225-300, 300-400, 400-525, 525-700, 700-850 ja 850-1000 MHz.

6.2. Kui punktis 1.2 kirjeldatud katsemeetodil teostatud esimese katse ajal on kitsasribakiirgus igal punktis 6.1 määratletud sagedusribal vähemalt 10 dB võrra võrdluspiirist väiksem, loetakse sõiduk käesolevas lisas asjaomasele sagedusribale kehtestatud nõuetele vastavaks. Niisugusel juhul ei ole kogu katse teostamine vajalik.

IV LISA

SÕIDUKITE ELEKTROMAGNETILISE HÄIRETALUVUSE KATSETAMISE MEETODID

1. ÜLDOSA

1.1. Katsemeetodid

Käesolev katse on ette nähtud selleks, et mõõta sõiduki vastupanuvõimet igasugusele välismõjule, mis võib muuta sõiduki otsese juhtimise omadusi. Sõidukile tuleb rakendada käesolevas lisas kirjeldatud elektromagnetilist välja ja sõidukit tuleb katse ajal jälgida.

2. TULEMUSTE VÄLJENDAMINE

Väljatugevusi tuleb kõigis käesolevas lisas kirjeldatud katsetes väljendada mõõtühikutes V/m.

3. KATSETINGIMUSED

Katseseade peab suutma käesolevas lisas määratletud sagedusalas genereerida väljatugevusi ja vastama seadusandlikele (siseriiklikele) nõuetele elektromagnetiliste signaalide kiirguse kohta. Elektromagnetilised väljad ei tohi mõjutada juhtimis- ja jälgimisseadmeid või vastasel juhul võidakse katsetulemused tühistada.

4. SÕIDUKI SEISUKORD KATSETE AJAL

4.1. Sõiduki mass peab vastama kasutuskorras sõiduki massile.

4.1.1. Mootor peab veorattaid vedama konstantsel kiirusel, mis on määratud katsetamise eest vastutava asutuse ja sõidukivalmistaja omavahelisel kokkuleppel. Sõiduk tuleb paigutada asjakohaselt koormatud dünamomeetrile või, kui dünamomeetrit ei ole võimalik kasutada, elektromagnetiliselt isoleeritud teljetugedele, mis on paigutatud minimaalsele kaugusele maapinnast.

4.1.2. Lähituled peavad olema sisse lülitatud.

4.1.3. Vasak või parem suunatuli peab olema sisse lülitatud.

4.1.4. Kõik teised sõiduki süsteemid peavad normaalselt töötama.

4.1.5. Sõiduki ja katsepinna ega seadmete vahel ei tohi olla elektrilist ühendust, välja arvatud punktis 4.1.1 või 4.2 nõutud juhtudel. Kontakti rataste ja katsepinna vahel ei loeta elektriliseks ühenduseks.

4.2. Kui sõidukil on eraldi seadmestikud, mis mõjutavad sõiduki otsest juhtimist ja mis ei tööta punktis 4.1.1 kirjeldatud tingimustes, võib katsete eest vastutav asutus teostada kõnealustele süsteemidele sõidukivalmistajaga kooskõlastatud tingimustel spetsiaalsed katsed.

4.3. Sõidukitel teostatavate katsete ajal võib kasutada ainult niisuguseid seadmeid, mis ei põhjusta mingeid häireid (vt punkt 8).

4.4. Tavalistes tingimustes peab sõiduk paiknema esiosaga antenni suunas.

5. VÄLJAGENERAATORI TÜÜP, ASEND JA SUUND

5.1. Väljageneraatori tüüp

5.1.1. Väljageneraatori tüübi valiku kriteeriumiks on generaatori võime saavutada võrdluspunktis (vt punkt 5.4) ja asjaomastel sagedustel ettenähtud väljatugevus.

5.1.2. Välja genereeriva(te) seadme(te)na võib kasutada kas antenni (antenne) või ülekandeliini süsteemi (TLS).

5.1.3. Väljageneraatori konstruktsioon ja suund peab olema selline, et väli on sagedusalas 20-1000 MHz polariseeritud nii horisontaal- kui vertikaalsuunas.

5.2. Mõõtekõrgus ja -kaugus

5.2.1. Kõrgus

5.2.1.1. Kõigi antennide faasikeskpunkt peab olema sõiduki tasapinnast vähemalt 1,5 m kõrgemal.

5.2.1.2. Antenni kiirgavate elementide mitte ükski osa ei tohi paikneda sõidukitasapinnale lähemal kui 0,25 m.

5.2.2. Mõõtekaugus

5.2.2.1. Välja suuremat homogeensust on võimalik saavutada juhul, kui paigutada väljageneraator sõidukist nii kaugele, kui tehniliselt vähegi võimalik. Nimetatud vahekaugus on tavaliselt 1-5 m.

5.2.2.2. Kui katse teostatakse suletud seadmes, peavad väljageneraatori kiirgavad elemendid olema igast raadiosageduslikku elektromagnetilist kiirgust neelavast materjalist vähemalt 0,5 m kaugusel ja suletud katseseadme seinast vähemalt 1,5 m kaugusel. Saateantenni ja katsetatava sõiduki vahel ei tohi olla absorbeerivat materjali.

5.3. Antenni asend sõiduki suhtes

5.3.1. Väljageneraator peab asetsema sõiduki keskpikitasapinnas.

5.3.2. Mitte ükski ülekandeliini süsteemi (TLS) osa (välja arvatud tasapind, milles paikneb sõiduk) ei tohi asetseda sõiduki mingile osale lähemal kui 0,5 m.

5.3.3. Sõidukist kõrgemale asetatav väljageneraator peab katma vähemalt 75 % sõiduki pikkusest.

5.4. Võrdluspunkt

5.4.1. Võrdluspunkt on punkt, milles mõõdetakse väljatugevusi ja mida määratletakse järgmiselt:

5.4.1.1. paikneb horisontaalselt vähemalt kahe meetri kaugusel antenni faasikeskpunktist ja vertikaalselt vähemalt ühe meetri kaugusel ülekandeliini süsteemi kiirgavatest elementidest;

5.4.1.2. paikneb sõiduki keskpikitasapinnas;

5.4.1.3. paikneb sõidukitasapinnast kõrgusel 1,0 ± 0,05 m;

5.4.1.4. või:

paikneb kolmerattaliste sõidukite korral sõiduki esiratta vertikaalsest keskjoonest 1,0 ± 0,2 m tagapool (1. liites punkt C)

või:

paikneb mootorrataste korral sõiduki esiratta vertikaalsest keskjoonest 0,2 ± 0,2 m tagapool (2. liites punkt D).

5.5. Kui katsetamise eest vastutav asutus otsustab kiirgusele allutada sõiduki tagaosa, tuleb võrdluspunkt valida nii, nagu määratletud punktis 5.4. Sellisel juhul asetatakse sõiduk nii, et selle esiosa on suunatud antenni suunaga võrreldes vastassuunas ja nii, nagu seda oleks pööratud horisontaalselt 180 kraadi ümber oma keskpunkti. Antenni ja sõiduki välispinna lähima osa vahekaugus peab jääma muutumatuks (vt 3. liide).

6. NÕUTAVAD KATSETINGIMUSED

6.1. Sagedusala, mõõtmiste kestus, polarisatsioon

Sõidukile tuleb rakendada elektromagnetilist kiirgust sagedusalas 20-1000 MHz.

6.1.1. Katsed tuleb teostada järgmisel kaheteistkümnel sagedusel: 27, 45, 65, 90, 150, 180, 220, 300, 450, 600, 750 ja 900 MHz ± 10 %, igal sagedusel kahe sekundi kestel täpsusega ± 10 %.

6.1.2. Valmistaja ja katsete eest vastutava asutuse kokkuleppel tuleb valida üks punktis 5.1.3 kirjeldatud polarisatsiooniviisidest.

6.1.3. Kõik teised katseparameetrid määratletakse vastavalt käesolevale lisale.

6.2. Sõiduki otsesele juhtimisele avalduva mõju kontrollimise katsed

6.2.1. Sõiduk loetakse häiretaluvusele esitatavatele nõuetele vastavaks juhul, kui käesoleva lisa kohaselt teostatud katsete ajal sõiduki esirataste kiirus ei muutu ebanormaalselt, kui ei esine märke sõiduki tööhäiretest, mis võivad teisi liiklejaid eksiteele juhtida ja kui ei esine niisuguseid nähtusi, mis võivad halvendada sõiduki otsest juhtimist.

6.2.2. Sõiduki jälgimise eesmärgil tohib kasutada ainult punktis 8 kirjeldatud jälgimisseadmeid.

6.2.3. Kui sõiduk ei vasta punktis 6.2 määratletud katsenõuetele, tuleb kontrollida, kas kõrvalekalded on tekkinud tavalistes tingimustes ega ole põhjustatud kõrvalkiirguse väljadest.

7. NÕUTAVA VÄLJATUGEVUSE GENEREERIMINE

7.1. Katsemeetod

7.1.1. Katsel nõutavad väljatingimused luuakse nn "asendusmeetodil".

7.1.2. Asendusmeetod

Igal nõutaval katsesagedusel tuleb väljageneraator reguleerida niisugusele raadiosageduslikule võimsusele, et võrdluspunktis tekib ilma sõiduki kohalolekuta nõutava tugevusega katseväli. Nimetatud raadiosageduslik võimsus, nagu ka väljageneraatori kõik teised olulised seadistused, tuleb registreerida katseprotokollis (kalibreerimiskõver). Neid registreeritud andmeid tuleb kasutada tüübikinnituse andmisel. Kui katsekoha varustuses peaks teostatama mis tahes muudatusi, tuleb asendusmeetodit korrata.

7.1.3. Seejärel viiakse sõiduk katseruumi ja paigutatakse vastavalt punktis 5 esitatud nõuetele. Väljageneraatorile rakendatakse seejärel punktis 7.1.2 ettenähtud võimsust igale punktis 6.1.1 määratletud sagedusele.

7.1.4. Sõltumata sellest, milline väljaparameeter vastavalt punktis 7.1.2 kehtestatud nõuetele valitakse, tuleb katse ajal kasutada väljatugevuse saamiseks alati sama parameetrit.

7.1.5. Kirjeldataval katsel tuleb kasutada sama väljageneraatorit ja seadmete sama konfiguratsiooni kui punkti 7.1.2 kohaselt teostatavatel toimingutel.

7.1.6. Väljatugevuse mõõteseade

Asendusmeetodil kalibreerimisfaasis väljatugevuse määramiseks kasutatav seade peaks olema kas väljatugevuse mõõtmiseks ettenähtud isotroopne kompaktne mõõtesond või kalibreeritud vastuvõtuantenn.

7.1.7. Väljatugevuse mõõteseadme faasikeskpunkt peab asendusmeetodi kalibreerimisetapi ajal kokku langema võrdluspunktiga.

7.1.8. Kui väljatugevuse mõõteseadmena kasutatakse kalibreeritud vastuvõtuantenni, võetakse lugemid kolmes, üksteise suhtes täisnurga all olevas suunas. Väljatugevuseks loetakse nimetatud mõõtmistele vastav ekvivalentne isotroopiline väärtus.

7.1.9. Sõiduki geomeetrilise kuju erinevuste arvessevõtmiseks tuleb vastavale katseseadmele kehtestada mitu võrdluspunkti.

7.2. Väljatugevuse kontuur

7.2.1. Kalibreerimisfaasis (enne sõiduki paigutamist katsepinnale) ei tohi väljatugevus olla alla 50 % nimiväljatugevusest järgmistes kohtades:

i) kõigil väljageneraatoritel 1,0 ± 0,02 meetri kaugusel mõlemal pool võrdluspunkti sirgel, mis läbib seda punkti ja on sõiduki keskpikitasapinnaga risti;

ii) ülekandeliini süsteemi (TLS) korral 1,5 ± 0,02 m kaugusel horisontaaljoonel, mis läbib võrdluspunkti ja paikneb sõiduki keskpikitasapinnal.

7.3. Tekitatava katsesignaali omadused

7.3.1. Moduleeritud katsevälja tugevuse tippväärtus

Moduleeritud katsevälja tugevuse tippväärtus peab vastama mittemoduleeritud katsevälja tugevusele, mille tegelik väärtus (V/m) on määratletud I lisa punktis 5.4.2.

7.3.2. Katsesignaali lainekuju

Katsesignaal peab olema raadiosageduslik siinuslaine, amplituudmoduleeritud 1 kHz siinuslainega, kui modulatsioonitegur m on 0,8 ± 0,04 m.

7.3.3. Modulatsioonitegur

Modulatsioonitegur m määratletakse järgmiselt:

m =

Mähisjoon iseloomustab kõverat, mis moodustub moduleeritud kandesignaali ostsillograafilise kujutise välispiiridest.

8. JÄRELEVALVE- JA JÄLGIMISSEADMED

8.1. Sõiduki välimise osa ja sõitjaruumi jälgimiseks ja selleks, et määrata, kas punktis 6.2 esitatud nõuded on täidetud, kasutatakse videokaamerat või -kaameraid.

1. liide

+++++ TIFF +++++

2. liide

+++++ TIFF +++++

3. liide

+++++ TIFF +++++

V LISA

ERALDI SEADMESTIKE LAIARIBALISE ELEKTROMAGNETILISE KIIRGUSE MÕÕTMISE MEETOD

1. ÜLDOSA

1.1. Mõõteseadmed

Mõõteseadmed peavad vastama Rahvusvahelise Raadiohäirete Erikomisjoni (CISPR) väljaande nr 16 teise trüki nõuetele.

Laiaribalise elektromagnetilise kiirguse mõõtmiseks tuleb kasutada kvaasitipp-detektorit.

1.2. Katsemeetod

Katse on ette nähtud lairibakiirguse mõõtmiseks sädesüütesüsteemidel ja elektrimootoritel, millega on varustatud pidevkasutussüsteemid (näiteks elektrilised veomootorid, kütte- ja klaasisoojendussüsteemide mootorid, kütusepumbad jne).

2. TULEMUSTE VÄLJENDAMINE

Mõõtmistulemused esitatakse ribalaiustele 120 kHz detsibellides (mV/m). Kui mõõteseadmete tegelik ribalaius B (väljendatuna kilohertsides) ei vasta täpselt sagedusele 120 kHz, tuleb saadud lugemid konverteerida ribalaiusele 120 kHz vastavaks, lisades nendele väärtuse 20 log (120/B), kus B peab olema väiksem kui 120 kHz.

3. KATSETINGIMUSED

3.1. Katsepind peab vastama Rahvusvahelise Raadiohäirete Erikomisjoni (CISPR) väljaande nr 16 teise trüki nõuetele. (Vt käesoleva lisa 1. liite joonis 1)

3.2. Mõõteseade ja katsekabiin või sõiduk, milles mõõteseade asetseb, tuleb paigutada väljapoole käesoleva lisa 1. liite joonisel 1 kujutatud piirkonda.

3.3. Katse võib teostada suletud katseseadmes juhul, kui on võimalik tõestada, et nimetatud suletud seadmes ja välispinnal saadud katsetulemuste vahel esineb elektromagnetilise kiirguse ja absorbtsiooni suhtes korrelatsioon. Suletud katseseadme eeliseks on võimalus teostada katseid igasuguse ilmaga, kontrollitavates tingimustes ja stabiilsematest elektrilistest parameetritest tuleneva paranenud korratavusega. Nimetatud suletud katseseade ei pea vastama käesoleva lisa 1. liite joonisel 1 mõõtmetele esitatud nõuetele, välja arvatud mõõtmed, mis kehtivad antenni ja eraldi seadmestiku vahekauguse ning antenni kõrguse kohta.

3.4. Tagamaks, et ei esine mingit võõrast, väärtuselt niivõrd suurt müra või signaali, mis võiks oluliselt mõjutada mõõtmisi, mõõdetakse enne ja pärast põhikatset taustkiirgust. Mõlemat tüüpi mõõtmiste korral peavad võõras müra ja võõrad signaalid olema vähemalt 10 dB võrra I lisa punktis 5.5.2.1 toodud piirväärtustest väiksemad, välja arvatud keskkonnas tahtlikult tekitatud kitsasribakiirgused.

4. ERALDI SEADMESTIKU SEISUKORD KATSE AJAL

4.1. Eraldi seadmestik peab olema oma tavalises töökorras.

4.2. Mõõtmisi ei tohi teostada vihma ajal, samuti mitte varem kui 10 minutit pärast vihma lõppemist.

4.3. Eraldi seadmestik ja selle kaablikimbud tuleb paigutada isoleeritud tugedele 50 + 10/−0 mm maandusplaadist kõrgemale. Kui mõni eraldi seadmestiku osa on ette nähtud sõiduki metallkerega elektriliselt ühendamiseks, tuleb nimetatud osa paigutada maandusplaadile ja sellega elektriliselt ühendada.

Maandusplaadiks peab olema vähemalt 0,25 mm paksune metallplekk. Maandusplaadi minimaalsed mõõtmed sõltuvad eraldi seadmestiku suurusest, kuid plaat peab olema piisavalt suur, et sellele on võimalik paigutada kaablikimbud ja sõidukisüsteemi osad. Maandusplaat tuleb ühendada maandusjuhtmega, mis asetseb maapinnaga paralleelselt, kõrgusel 1,0 ± 0,1 m.

Eraldi seadmestik peab olema töövalmis ja ühendatud vastavalt kehtestatud nõuetele. Toitekaablid tuleb paigutada maandusplaadi servadega paralleelselt ja need ei tohi olla antennile kõige lähemal olevast plaadiservast kaugemal kui 100 mm.

Eraldi seadmestik tuleb maandada vastavalt valmistaja juhendile: täiendavad maandusühendused ei ole lubatud.

Minimaalne vahekaugus eraldi seadmestiku ja kõigi teiste voolu juhtivate konstruktsioonide vahel (näiteks varjestatud ruumi seinte) vahel peab olema vähemalt 1,0 m (välja arvatud siiski katsekeha all asetseva alusplaadi korral).

4.4. Eraldi seadmestik saab toite 50 μH liinitakistuse stabiliseerimisvõrgu (tehisvõrgu — LISN) kaudu, mis on maandusplaadiga elektriliselt ühendatud. Toitepinge tuleb hoida piirides ± 10 % võrreldes eraldi seadmestiku nimitalitluspingega. Pulsatsioonpinge peab olema väiksem kui 1,5 % tehisvõrgu (LISN) seirejaamas mõõdetud nimitalitluspingest.

4.5. Kui eraldi seadmestik koosneb rohkem kui ühest osast, on nende ühendamise parimaks viisiks rakendada sõidukil kasutamiseks ettenähtud kaablikimpu. Kasutatav kaablikimp peab olema võimalikult sarnane praktikas kasutatavale kaablikimbule ning olema soovitatavalt ühendatud tegeliku koormuse ja tegelike täiturseadmetega. Kui eraldi seadmestiku funktsioneerimiseks on vajalik muu seadmestik, mida ei mõõdeta, tuleb üldistes mõõtmistulemustes proportsionaalselt arvestada nende mõju kiirgusele.

5. ANTENNI TÜÜP, ASEND JA SUUND

5.1. Antenni tüüp

Lineaarpolarisatsiooniga antenni kasutamine on lubatud juhul, kui seda on võimalik võrdlusantenni abil standardida.

5.2. Mõõtekõrgus ja -kaugus

5.2.1. Kõrgus

Antenni faasikeskpunkt peab olema 0,5 ± 0,05 m kõrgusel maandusplaadist.

5.2.2. Mõõtekaugus

Antenni faasikeskpunkti ja maandusplaadi serva vahel horisontaalselt mõõdetud kaugus peab olema 1,0 ± 0,05 m. Antenni mitte ükski osa ei tohi olla maandusplaadile lähemal kui 0,5 m.

Antenn tuleb asetada maandusplaadiga risti oleva tasapinnaga paralleelselt ja paiknema piki plaadi seda serva, mille ääres asub kaablikimbu põhiline osa.

5.2.3. Kui katse teostatakse suletud seadmes eesmärgiga luua raadiosageduslikele lainetele elektromagnetiline varjestus, peavad antenni vastuvõtuelemendid olema igast raadiosageduslikku elektromagnetilist kiirgust neelavast materjalist vähemalt 0,5 m kaugusel ja suletud katseseadme seinast vähemalt 1,5 m kaugusel. Vastuvõtuantenni ja katsetatava sõiduki eraldi seadmestiku vahel ei tohi olla absorbeerivat materjali.

5.3. Antenni suund ja polarisatsioon

Mõõtepunktides tuleb võtta lugemid nii, et antenn on esmalt horisontaalselt ja seejärel vertikaalselt polariseeritud.

5.4. Mõõtmised

Punkti 5.3 kohaselt igale sagedusele teostatud kahe mõõtmise suuremat väärtust loetakse antud sagedust iseloomustavaks mõõteväärtuseks.

6. SAGEDUSED

6.1. Mõõtmised

Mõõtmisi teostatakse sagedusalas 30-1000 MHz. Eraldi seadmestik loetakse nõutud piirväärtustele kogu sagedusalas vastavaks juhul, kui see vastab järgmisele üheteistkümnele sagedusele kehtestatud piirväärtustele: 45, 65, 90, 150, 180, 220, 300, 450, 600, 750 ja 900 MHz. Kui katse ajal nimetatud piirväärtus ületatakse, tuleb võtta meetmeid tagamaks, et see on tingitud eraldi seadmestikust ja mitte ümbritsevast kiirgusest.

6.2. Tolerantsid

Üksikud sagedused (MHz) | Tolerants (MHz) |

45, 65, 90, 150, 180 ja 220 | ± 5 |

300, 450, 600, 750 ja 900 | ± 20 |

Eespool nimetatud sagedustele tolerantside rakendamise eesmärgiks on vältida häireid ülekannetel, mis toimuvad mõõtmiste ajal nimisagedustel või nendele lähedastel sagedustel.

1. liide

+++++ TIFF +++++

Katsepinna piirid

VI LISA

ERALDI SEADMESTIKE KITSARIBALISE ELEKTROMAGNETILISE KIIRGUSE MÕÕTMISE MEETOD

1. ÜLDOSA

1.1. Mõõteseadmed

Mõõteseadmed peavad vastama Rahvusvahelise Raadiohäirete Erikomisjoni (CISPR) väljaande nr 16 teise trüki nõuetele.

Kitsaribalise elektromagnetilise kiirguse mõõtmiseks kasutatakse keskväärtusdetektorit.

1.2. Katsemeetod

Katse on ette nähtud mikroprotsessoril põhinevate süsteemide kitsaribalise elektromagnetilise kiirguse mõõtmiseks. Esialgses faasis (2-3 minutit) on lubatud pärast antenni polarisatsiooni valimist skaneerida punktis 6.1 määratletud sagedusala maksimaalsete ülekandesageduste määramiseks spektraalanalüsaatoriga. See võib lihtsustada katsetatavate sageduste valimist (vt punkt 6).

2. TULEMUSTE VÄLJENDAMINE

Katsetulemused tuleb väljendada detsibellides (mV/m).

3. KATSETINGIMUSED

3.1. Katsepind peab vastama Rahvusvahelise Raadiohäirete Erikomisjoni (CISPR) väljaande nr 16 teise trüki nõuetele (vt V lisa 1. liite joonis 1).

3.2. Mõõteseade ja katsekabiin või sõiduk, milles mõõteseade asetseb, tuleb paigutada väljapoole V lisa 1. liite joonisel 1 kujutatud katsepinna piirkonda.

3.3. Katse võib teostada suletud katseseadmes juhul, kui on võimalik tõestada, et nimetatud suletud seadme ja väljas asuva katsepinna vahel esineb elektromagnetilise leviku ja absorbtsiooni suhtes korrelatsioon. Suletud katseseadme eeliseks on see, et mõõteseade töötab alati kontrollitavates tingimustes ja et stabiilsematest elektrilistest parameetritest tulenevalt on katsete korratavus parem. Suletud katseseadme korral ei kehti V lisa 1. liite joonisel 1 mõõtmete suhtes kehtestatud nõuded, välja arvatud nõuded eraldi seadmestiku ja antenni vahekauguse ning antenni kõrguse kohta.

3.4. Tagamaks, et ei esine mingit võõrast müra või võõraid signaale, mille nivoo on selline, et võib tuntavalt mõjutada mõõtmistulemusi, tuleb enne ja pärast tegelikku katset mõõta taustkiirgust. Mõlemat tüüpi mõõtmistel peab müra või võõraste signaalide nivoo olema I lisa punktis 5.6.2.1 kehtestatud väärtusest vähemalt 10 dB madalam, välja arvatud tahtlikult tekitatud kitsasribakiirguse korral.

4. ERALDI SEADMESTIKU SEISUKORD KATSETE AJAL

4.1. Eraldi seadmestik peab olema oma tavalises töökorras.

4.2. Eraldi seadmestikku ei tohi katsetada vihma ajal, samuti mitte varem kui 10 minutit pärast vihma lõppemist.

4.3. Eraldi seadmestik ja selle kaablikimbud tuleb paigutada isoleeritud tugedele 50 + 10/−0 mm maandusplaadist kõrgemale. Kui mõni eraldi seadmestiku osa on siiski ette nähtud sõiduki metallkerega elektriliselt ühendamiseks, tuleb nimetatud osa paigutada maandusplaadile ja sellega elektriliselt ühendada.

Maandusplaadiks peab olema vähemalt 0,25 mm paksune metallplekk. Maandusplaadi minimaalsed mõõtmed sõltuvad eraldi seadmestiku suurusest, kuid peavad olema piisavalt suured, et maandusplaadile oleks võimalik paigutada sõidukisüsteemi osi ja kaablikimpe. Maandusplaat peab olema ühendatud maandusjuhtmega, mis asetseb maapinnast 1,0 ± 0,1 m kõrgusel ja on sellega paralleelne.

Eraldi seadmestik peab olema töövalmis ja ühendatud vastavalt kehtestatud nõuetele. Toitekaablid paigutatakse maandusplaadi antennile kõige lähemal oleva serva suunas sellest maksimaalselt 100 mm kaugusele.

Eraldi seadmestik tuleb maandada valmistaja poolt ettenähtud nõuete kohaselt. Täiendavad maandusühendused ei ole lubatud.

Minimaalne vahekaugus eraldi seadmestiku ja kõigi teiste voolu juhtivate konstruktsioonide (näiteks varjestatud ruumi seinte) vahel peab olema vähemalt 1,0 m (välja arvatud siiski katsekeha all asetseva maandusplaadi korral).

4.4. Eraldi seadmestik saab toite 50 μH tehisvõrgu (LISN) kaudu, mis on maandusplaadiga elektriliselt ühendatud. Toitepinge tuleb eraldi seadmestiku nimitalitluspingega võrreldes hoida piirides ± 10 %. Pulsatsioonpinge peab olema alla 1,5 % tehisvõrgu (LISN) seirejaamas mõõdetud nimitalitluspingest.

4.5. Kui eraldi seadmestik koosneb rohkem kui ühest osast, on nende ühendamise parimaks viisiks rakendada sõidukil kasutamiseks ettenähtud kaablikimpu. Kasutatav kaablikimp peab olema võimalikult sarnane praktikas kasutatavale kaablikimbule ning olema soovitatavalt ühendatud tegeliku koormuse ja tegelike täiturseadmetega. Kui eraldi seadmestiku nõuetekohaseks funktsioneerimiseks on vajalik muu seadmestik, mida ei mõõdeta, tuleb üldistes mõõtetulemustes proportsionaalselt arvestada nende mõju kiirgusele.

5. ANTENNI TÜÜP, ASEND JA SUUND

5.1. Antenni tüüp

Lineaarpolarisatsiooniga antenni kasutamine on lubatud juhul, kui seda on võimalik võrdlusantenni abil standardida.

5.2. Mõõtekõrgus ja -kaugus

5.2.1. Kõrgus

Antenni faasikeskpunkt peab olema 0,50 ± 0,05 m kõrgusel maandusplaadist.

5.2.2. Mõõtekaugus

Antenni faasikeskpunkti ja maandusplaadi vahel horisontaalselt mõõdetud kaugus peab olema 1,00 ± 0,05 m. Antenni mitte ükski osa ei tohi olla maandusplaadile lähemal kui 0,5 m.

Antenn tuleb asetada maandusplaadiga risti oleva tasapinnaga paralleelselt ja paiknema piki plaadi seda serva, mille ääres asub kaablikimbu põhiline osa.

5.2.3. Kui katse teostatakse suletud seadmes eesmärgiga luua raadiosageduslikele lainetele elektromagnetiline varjestus, peavad antenni vastuvõtuelemendid olema igast raadiosageduslikku elektromagnetilist kiirgust neelavast materjalist vähemalt 0,5 m kaugusel ja suletud katseseadme seinast vähemalt 1,5 m kaugusel. Vastuvõtuantenni ja katsetatava sõiduki vahel ei tohi olla absorbeerivat materjali.

5.3. Antenni suund ja polarisatsioon

Mõõtepunktides tuleb võtta lugemid nii, et antenn on esmalt horisontaalselt ja seejärel vertikaalselt polariseeritud.

5.4. Mõõtmised

Punkti 5.3 kohaselt igale sagedusele teostatud kahe mõõtmise suuremat väärtust loetakse antud sagedust iseloomustavaks mõõteväärtuseks.

6. SAGEDUSED

6.1. Mõõtmised

Mõõtmisi teostatakse sagedusalas 30-1000 MHz. Nimetatud sagedusala jaotatakse 11 sagedusribaks. Igas sagedusribas tuleb katsetada kõrgeima väärtusega, mille abil kontrollitakse, et kiirgus on ettenähtud piirides. Sõiduk loetakse kogu sagedusala ulatuses nõutavatele piirväärtustele vastavaks juhul, kui sõiduk vastab järgmisele üheteistkümnele sagedusribale kehtestatud piirväärtustele: 30-45, 45-80, 80-130, 130-170, 170-225, 225-300, 300-400, 400-525, 525-700, 700-850, 850-1000 MHz.

6.2. Kui punktis 1.2 kirjeldatud katsemeetodil teostatud esimese katse ajal on kitsasribakiirgus igal punktis 6.1 määratletud sagedusribal vähemalt 10 dB võrra võrdluspiirist väiksem, loetakse sõiduk käesolevas lisas asjaomasele sagedusribale kehtestatud nõuetele vastavaks. Sellisel juhul ei ole täieliku katse teostamine vajalik.

VII LISA

ERALDI SEADMESTIKE ELEKTROMAGNETILISE HÄIRETALUVUSE KATSETAMISE MEETODID

1. ÜLDOSA

1.1. Katsemeetodid

Eraldi seadmestikud peavad sagedusalal 20-1000 MHz vastama ühe, valmistaja poolt järgmiste katsemeetodite hulgast valitud meetodi piirväärtustele (vt I lisa punkt 5.7.2.1):

- 150 mm ribaliini katse: vt 1. liite joonis 1;

- 800 mm ribaliini katse: vt 1. liite joonised 2 ja 3;

- mahtvoolusisestuse katse: vt 2. liite joonised 1 ja 2;

- katse TEM-kambris: vt 3. liite joonis 1;

- eraldi seadmestiku häirekindluse katse vaba välja meetodil: vt 4. liite joonis 1.

NB:

elektromagnetilistest väljadest põhjustatud kiirguse vältimiseks katsete ajal tuleb katsed teostada varjestatud piirkonnas.

2. TULEMUSTE VÄLJENDAMINE

Kõigil käesolevas lisas kirjeldatud katsetel tuleb väljatugevusi väljendada mõõtühikutes V/m ja voolusisestust milliamprites.

3. KATSETINGIMUSED

3.1. Katseseade peab suutma tekitada käesolevas lisas määratletud sagedusaladel nõutavaid katsesignaale. Katsete toimumiskoht peab vastama elektromagnetilist kiirgust käsitlevatele (siseriiklikele) õigusnormidele.

3.2. Juhtimis- ja jälgimisseadmeid ei tohi mõjutada elektromagnetilised väljad, kuna need võivad muuta katsetulemused mittekehtivaiks.

4. ERALDI SEADMESTIKU SEISUKORD KATSE AJAL

4.1. Eraldi seadmestik peab olema oma tavalises töökorras. Kui spetsiaalsete katsemeetodite korral ei ole nõutud teisiti, tuleb see tuleb paigutada käesolevas lisas näidatud viisil.

4.2. Eraldi seadmestik ja selle kaablikimbud tuleb paigutada isoleeritud tugedele 50 ± 10/−0 mm maandusplaadist kõrgemale. Kui mõni eraldi seadmestiku osa on siiski ette nähtud sõiduki metallkerega elektriliselt ühendamiseks, tuleb nimetatud osa paigutada maandusplaadile ja sellega elektriliselt ühendada.

Maandusplaadiks peab olema vähemalt 0,25 mm paksune metallplekk, välja arvatud juhul, kui kasutatakse katset TEM-kambris. Maandusplaadi minimaalsed mõõtmed sõltuvad eraldi seadmestiku suurusest, kuid peavad olema piisavalt suured, et maandusplaadile oleks võimalik paigutada eraldi seadmestiku osi ja kaablikimpe. Maandusplaat tuleb ühendada maandusjuhtmega, mis asetseb maapinnaga paralleelselt kõrgusel 1,0 ± 0,1 m.

Minimaalne vahekaugus eraldi seadmestiku ja kõigi teiste voolu juhtivate konstruktsioonide (näiteks varjestatud ruumi seinte) vahel peab olema vähemalt 1,0 m, välja arvatud katsekeha all asetseva maandusplaadi korral ja TEM-kambris toimuva katse kasutamise korral.

4.3. Eraldi seadmestik saab toite 50 μH tehisvõrgu (LISN) kaudu, mis on maandusplaadiga elektriliselt ühendatud. Toitepinge tuleb hoida konstantne. Toitepinge tuleb eraldi seadmestiku nimitalitluspingega võrreldes hoida piirides ± 10 %. Vooluvõrgu seirejaamas mõõdetud pulsatsioonpinge ei tohi ületada 1,5 % eraldi seadmestiku nimitalitluspingest.

4.4. Kalibreerimisfaasiks peavad olema paigaldatud kõik eraldi seadmestiku töötamiseks vajalikud välisseadmed. Kalibreerimise ajaks tuleb eraldi seadmestik paigutada võrdluspunktist vähemalt 1 meetri kaugusele.

4.5. Esindavate tulemuste saamiseks korratakse katseid ja mõõtmisi. Katsesignaali tekitav seade ja selle konfiguratsioon peab olema samasugune, kui kasutati kõigis asjaomastes kalibreerimisfaasides (käesoleva lisa punktid 7.2, 8.2 ja 10.3).

5. MÕÕTESAGEDUSED, KATSETE KESTUS

5.1. Mõõtmisi teostatakse sagedusalas 20-1000 MHz.

5.2. Katsed viiakse läbi järgmisel 12 sagedusel: 27 MHz, 45 MHz, 65 MHz, 90 MHz, 150 MHz, 180 MHz, 220 MHz, 300 MHz, 450 MHz, 600 MHz, 750 MHz, 900 MHz ± 10 %, igal sagedusel kahe sekundi kestel ± 10 %.

6. GENEREERITAVA KATSESIGNAALI PARAMEETRID

6.1. Moduleeritud katsevälja tippväärtus

Moduleeritud katsevälja tugevuse tippväärtus peab vastama mittemoduleeritud katsevälja tugevusele, mille tegelik väärtus on määratletud I lisa punktis 5.7.2.

6.2. Katsesignaali lainekuju

Katsesignaal on raadiosageduslik siinuslaine, amplituudmoduleeritud 1 kHz siinuslainega, kui modulatsiooni sügavus on 0,8 ± 0,04 m.

6.3. Modulatsioonitegur

Modulatsioonitegur m määratletakse järgmiselt:

m =

Mähisjoon iseloomustab moduleeritud kandesignaali ostsillograafilise kujutise välispiiridest moodustuvat kõverat.

7. RIBALIINI KATSE

7.1. Katsemeetod

Käesoleva katsemeetodi korral lastakse eraldi seadmestik osi ühendavale kaablikimbule mõjuda ettenähtud väljatugevustel.

Käesolev katsemeetod võimaldab tekitada aktiivse elektrijuhi (ribaliini) ja maandusplaadi (koostelaua juhtivpinna) vahel ühtlased väljad, mille vahele võib asetada osa juhtmekimbust.

7.2. Ribaliinil mõõdetav väljatugevus

Ilma eraldi seadmestiku esialgse kohalolekuta juhitakse iga nõutava katsesageduse ribaliini raadiosageduslik võimsus, mis on katsepiirkonnas nõutava väljatugevuse tekitamiseks vajalik. Nimetatud raadiosageduslik võimsus, nagu ka raadiosagedusliku väljageneraatori kõik teised olulised seadistused, tuleb registreerida katseprotokollis (kalibreerimiskõver).

Nimetatud registreeritud andmeid tuleb kasutada tüübikinnituse andmisel. Kui katsekoha varustuses peaks teostatama mingeid muudatusi, tuleb ribaliini kalibreerimist korrata.

7.3. Eraldi seadmestiku paigaldamine

7.3.1. Eraldi seadmestiku elektrooniline (elektroonilised) regulaator(id) tuleb paigaldada maandusplaadile, kuid väljapoole ribaliini nii, et üks servadest on ribaliini aktiivse juhtmega paralleelne. Selle kaugus maandusplaadil otse aktiivse juhtme välisserva alla paigutatud ribaliinist peab olema 200 ± 10 mm.

Aktiivse juhtme servade kaugus kõigist teistest täiendavatest mõõteseadmetest peab olema vähemalt 200 mm.

Eraldi seadmestiku kaablikimp peab olema paigaldatud horisontaalselt aktiivse juhtme ja maandusplaadi vahele.

7.3.1.1. Ribaliini alla paigaldatava kaablikimbu (kuhu kuuluvad ka elektroonilise juhtimisseadme toitekaablid) minimaalne pikkus peab olema 1,5 m, välja arvatud juhul, kui sõiduki kaablikimbu pikkus on alla 1,5 m. Niisugusel juhul on kaablikimbu pikkuseks sõiduki paigaldamisel kasutatud pikima kaablikimbu pikkus. Kaablikimbu kõik harud peavad paiknema ribaliini pikiteljega risti.

7.3.1.2. Alternatiivselt on kaablikimbu kogupikkus 1,5 m, kaasa arvatud pikima haru pikkus.

8. ALTERNATIIVNE KATSE 800 mm RIBALIINIGA

8.1. Katsemeetod

Ribaliin koosneb kahest paralleelsest metallplaadist, mis asuvad teineteisest 800 mm kaugusel. Katsetatav seade asetatakse tsentraalselt plaatide vahele ja allutatakse elektromagnetväljale (vt käesoleva lisa 1. liite joonised 2 ja 3).

Käesoleva meetodiga saab katsetada täielikke elektroonilisi süsteeme, sealhulgas andureid ja täiturseadmeid, samuti regulaatoreid ja juhtmestikku. Meetod sobib seadmetele, mille suurim mõõde on väiksem kui kolmandik plaatidevahelisest kaugusest.

8.2. Ribaliini paigaldamine

Ribaliin paigutatakse varjestatud ruumi (et vältida väliskiirgust) ning elektromagnetilise peegelduse vältimiseks seintest ja kõikidest metallümbristest 2 m kaugusele. Nimetatud peegelduste summutamiseks võib kasutada raadiosageduslikku kiirgust neelavat materjali. Ribaliin tuleb asetada elektrit mittejuhtivatele tugedele vähemalt 0,4 m kõrgusele põrandast.

8.3. Ribaliini kalibreerimine

Väljamõõturi pea asetatakse kahe paralleelse plaadi vahelise ruumi piki-, vertikaal- ja põikimõõtme keskmisse kolmandikku ajal, mil katsetatav süsteem ei ole oma kohal. Täiendavad mõõteseadmed tuleb paigutada varjestatud ruumist väljapoole.

Igal soovitud katsesagedusel antakse ribaliinile võimsus, mis tekitab antennis vajaliku väljatugevuse. Seda otsest võimsusnivood või mõnda muud välja määratlemiseks vajalikku otsese võimsusega otse seotud parameetrit mõõdetakse ja tulemused registreeritakse. Tulemusi kasutatakse tüübikinnituskatsetes, kui katsekohad või seadmed ei muutu sel määral, et kirjeldatud menetlust on vaja korrata.

8.4. Eraldi seadmestiku katseks paigaldamine

Põhijuhtimisplokk tuleb asetada paralleelsete plaatide vahelise ruumi piki-, vertikaal- ja põikimõõtme keskmisesse kolmandikku. See tuleb kinnitada elektrit mittejuhtivast materjalist toele.

8.5. Põhijuhtmestiku ja anduri/täiturseadme kaablid

Põhijuhtmestiku ja mis tahes anduri/täiturseadme kaablid peavad tõusma juhtimisplokist vertikaalselt ülemise alusplaadini (nii tekib maksimaalne sidestus elektromagnetväljaga). Seejärel veetakse kaablid piki plaadi allosa plaadi vaba servani, ümber selle ja piki alusplaadi ülaosa ribaliini sisendi lülitusteni. Kaablid veetakse täiendavate seadmeteni, mis paigutatakse elektromagnetvälja mõjualast väljapoole (näiteks varjestatud ruumi põrandale ribaliinist pikisuunas 1 m kaugusele).

9. MAHTVOOLUSISESTUSE KATSE

9.1. Katsemeetod

Tegemist on häiretaluvuse katsemeetodiga, milles juhtmekimpu elektrivoolu juhtimiseks kasutatakse voolusisestussondi. Nimetatud sond koosneb ühendusklambrist, mille vahelt kulgevad eraldi seadmestiku kaablid. Häirekindluskatsed saab seejärel teostada, muutes indutseeritavate signaalide sagedust. Eraldi seadmestiku võib paigaldada maandusplaadile nii, nagu on kirjeldatud punktis 4.2, või sõidukile vastavalt sõiduki projektijärgsele spetsifikatsioonile.

9.2. Mahtvoolu sisestussondi kalibreerimine

Sisestussond paigutatakse kalibreerimisseadmele, nagu kujutatud 2. liite joonisel 2. Seejärel läbitakse katsesageduste ala aste-astmelt. Sisestussondi sisestatud raadiosageduslikku võimsust tõstetakse igale katsesagedusele nii kaua, kuni suletud katsejuhtmesse sisestatud vool saavutab I lisas ettenähtud väärtuse. Selleks nõutav raadiosagedusliku võimsuse nivoo tuleb katseprotokollis registreerida (kalibreerimiskõver). Sellel meetodil rakendatakse kalibreerimisahelas indutseeritud katselisele häirevoolule vajalikku, väljageneraatoriga tekitatavat raadiosageduslikku võimsust. Eraldi seadmestiku raadiohäirete taluvuskatse ajal sisestatakse kalibreerimistoimingul saadud raadiosageduslik võimsus seejärel sõltuvalt sagedusest sisestussondi.

9.3. Eraldi seadmestiku paigaldamine

Kui eraldi seadmestik on paigaldatud maandusplaadile nii, nagu punktis 4.2 kirjeldatud, tuleb kõik kaablikimbus olevad kaablid tõmmata võimalikult tõepäraselt ja nendel peavad soovitatavalt olema õiged koormused ja täiturseadmed. Nii sõidukile kui ka maandusplaadile paigaldatud eraldi seadmestikel pööratakse voolusisestussond järjest ümber kõigi kaablikimbus olevate juhtmete 100 ± 10 mm kaugusel eraldi seadmestike elektroonilise juhtimisploki, lülitusmoodulite või aktiivsete andurite kõigist liitmikest, nagu kujutatud 1. liite joonisel 2.

9.4. Toite-, signaali- ja kontrolljuhtmed

Kui eraldi seadmestik on paigaldatud maandusplaadile, nagu kirjeldatud punktis 4.2, ühendab kaablikimp tehisvõrku (LISN) elektroonilise põhijuhtimisplokiga. Juhtmekimp peab kulgema maandusplaadi servaga paralleelselt, sellest 100 mm ± 10 mm kaugusel.

Nimetatud kimpu kuulub sõidukiakut kõnealuse elektroonilise juhtimisplokiga ühendav positiivne juhe ja negatiivne juhe, kui see on sõidukil kasutusel.

Elektroonilise juhtimisploki ja tehisvõrgu (LISN) vahekaugus on 1,5 ± 0,1 m või võrdub elektroonilise juhtimisploki ja sõidukis kasutatava aku vahelise juhtmekimbu pikkusega (kui see on teada) olenevalt sellest, kumb on lühem. Kui kasutatakse sõiduki juhtmekimpu, tuleb kõik selle pikkuses esinevad liiniharud paigutada piki maandusplaati, kuid selle teljega risti. Muudel juhtudel peab eraldi seadmestiku sellises pikkuses juhtmete hargnemine toimuma tehisvõrgu tasemel.

10. KATSE TEM-KAMBRIS

10.1. Katsemeetod

TEM (Transverse Electromagnetic Mode — transversaalne elektromagnetiline režiim) kamber tekitab sisejuhi (vaheseina) ja kesta (maandusplaadi) vahel homogeensed väljad. TEM-kambrit kasutatakse eraldi seadmestike katsetamiseks.

10.2. Väljatugevuse mõõtmine TEM-kambris

Väljatugevuse andur paigutatakse TEM-kambri ülemisse ossa. Selles TEM-kambri osas mõjutab elektrooniline juhtimisplokk katsevälja väga vähe. Kõnealuse anduri väljundsignaal määrab väljatugevuse. Alternatiivselt võib elektrivälja määramiseks kasutada järgmist võrrandit:

E =

E = elektrivälja tugevus (V/m);

P = kambri sisendvõimsus (W);

Z = kambri näivtakistus (50 Ω);

d = ülemise seina ja plaadi (vaheseina) vaheline kaugus meetrites.

10.3. TEM-kambri mõõtmed

Homogeense välja saavutamiseks TEM-kambris ja korratavate mõõtmistulemuste saamiseks ei tohi eraldi seadmestiku kõrgus olla suurem kui kolmandik kambri sisekõrgusest.

10.4. Toite-, signaali- ja kontrolljuhtmed

TEM-kamber tuleb kinnitada koaksiaal-pistikupesa ja sobiva kontaktide arvuga pistikuga varustatud plaadi külge. Kambri seinale paigutatud pistikklemmilt tulevad toite- ja signaalijuhtmed ühendatakse otse eraldi seadmestikuga.

Välimised komponendid, nagu näiteks andurid, toiteplokid ja juhtimisplokid ühendatakse:

i) varjestatud välisseadme kaudu;

ii) TEM-kambri kõrval oleva sõiduki kaudu;

iii) otse varjestatud lülituspaneeliga.

TEM-kambri välisseadmetega või sõidukiga ühendamiseks tuleb kasutada varjestatud kaableid.

11. "VABA VÄLJA" KATSE

11.1. Sellel meetodil katsetatakse eraldi seadmestikku nii, et kogu seade allutatakse elektromagnetilisele kiirgusele.

11.2. Väljageneraatori tüüp, asend ja suund

11.2.1. Väljageneraatori tüüp

11.2.1.1. Iga valitud väljageneraator peab olema võimeline saavutama võrdluspunktis vastavatel sagedustel soovitud väljatugevust.

11.2.1.2. Väljageneraatoriks võib olla kas üks või mitu antenni või plaatantenn.

11.2.1.3. Väljageneraatori konstruktsioon ja suund peab olema selline, et väli on sagedusalas 20-1000 MHz polariseeritud nii horisontaal- kui vertikaalsuunas.

11.2.2. Mõõtekõrgus ja -kaugus

11.2.2.1. Kõrgus

11.2.2.1.1. Antenni faasikeskpunkt peab maandusplaadist, millel asetseb eraldi seadmestik, olema vähemalt 0,5 m kõrgusel.

11.2.2.1.2. Antenni mitte ükski kiirgav osa ei tohi olla eraldi seadmestik aluspinnale lähemal kui 0,25 m.

11.2.2.2. Mõõtekaugus

11.2.2.2.1. Välja suuremat homogeensust on võimalik saavutada, paigutades väljageneraatori eraldi seadmestiku nii kaugele, kui tehniliselt vähegi võimalik. Vahekauguseks on tavaliselt 1-5 m.

11.2.2.2.2. Kui katse teostatakse suletud seadmes, peavad antenni kiirguselemendid olema igast raadiosageduslikku elektromagnetilist kiirgust neelavast materjalist vähemalt 0,5 m kaugusel ja suletud katseseadme seinast vähemalt 1,5 m kaugusel. Saateantenni ja eraldi seadmestiku vahel ei tohi olla absorbeerivat materjali.

11.2.3. Antenni asend eraldi seadmestiku suhtes

11.2.3.1. Väljageneraator ei tohi olla maandusplaadi servale lähemal kui 0,5 m.

11.2.3.2. Väljageneraatori faasikeskpunkt peab olema tasapinnas, mis:

i) on maandusplaadiga risti;

ii) on risti maandusplaadi servaga, millel kulgeb kaablikimbu põhiosa;

ja

iii) lõikab maandusplaadi serva kaablikimbu põhiosa keskpunktis.

Antenn asetatakse paralleelselt tasapinnaga, mis on risti maandusplaadiga ja langeb kokku maandusplaadi servaga, mida mööda kulgeb juhtmekimbu põhiosa.

11.2.3.3. Maandusplaadist või eraldi seadmestikust kõrgemale asetatav väljageneraator peab eraldi seadmestiku täielikult katma.

11.2.4. Võrdluspunkt

11.2.4.1. Võrdluspunkt on punkt, milles mõõdetakse väljatugevust. Võrdluspunkt on määratletud järgmiselt.

11.2.4.1.1. Paikneb horisontaalselt vähemalt 2 m kaugusel antenni faasikeskpunktist või vertikaalselt vähemalt 1 m kaugusel plaatantenni kiirguselementidest.

11.2.4.1.2. Paikneb tasapinnal, mis:

i) on risti maandusplaadiga;

ii) on risti maandusplaadi servaga, kus kulgeb kaablikimbu põhiosa;

ja

iii) lõikab maandusplaadi serva kaablikimbu põhiosa keskpunktis.

11.2.4.1.3. Võrdluspunkt peab langema kokku piki antennile kõige lähemal ja maandusplaadist 100 ± 10 mm kõrgemal olevat maandusplaadi serva kulgeva juhtmekimbu põhiosa keskpunktiga.

11.3. Vajaliku väljatugevuse tekitamine

11.3.1. Katsemeetod

11.3.1.1. Nõutud väljatingimused luuakse "asendusmeetodi" kasutamisega.

11.3.1.2. Asendusmeetod

Väljageneraator tuleb igal nõutaval katsesagedusel reguleerida niisugusele raadiosageduslikule võimsusele, et võrdluspunktis tekib ilma eraldi seadmestiku kohalolekuta nõutava tugevusega katseväli. Nimetatud raadiosageduslik võimsus, nagu ka väljageneraatori kõik teised olulised seadistused, tuleb registreerida katseprotokollis (kalibreerimiskõver). Nimetatud registreeritud andmeid tuleb kasutada tüübikinnituse andmisel. Kui katsekohal peaks seadmetel teostatama mingeid muudatusi, tuleb asendusmeetodit korrata.

11.3.1.3. Eraldi seadmestik, mille koosseisu võib kuuluda täiendav maandusplaat, tuuakse suletud katseseadmesse ja paigaldatakse vastavalt punktis 11.2 kehtestatud nõuetele. Kui kasutatakse teist maandusplaati, peab see paiknema maksimaalselt 5 mm kaugusel pingi maandusplaadist ja olema sellega elektriliselt ühendatud. Väljageneraatorile rakendatakse igal punktis 5 määratletud sagedusel punktis 11.3.1.2 nõutud võimsust.

11.3.1.4. Kõik lisaseadmed peavad kalibreerimise ajal olema võrdluspunktist vähemalt 1 m kaugusel.

11.3.1.5. Sõltumata sellest, milline parameeter valitakse punktile 11.3.1.2 vastava välja loomiseks, tuleb sama parameetrit kasutada katse ajal soovitud väljatugevuse taastekitamiseks.

11.3.1.6. Väljatugevuse mõõteseade

Asendusmeetodil kalibreerimisfaasis väljatugevuse määramiseks kasutatavaks seadmeks on isotroopne kompaktne mõõtesond.

11.3.1.7. Väljatugevuse mõõteseadme faasikeskpunkt peab paiknema võrdluspunktis.

11.3.2. Väljatugevuse kontuur

11.3.2.1. Asendusmeetodi kalibreerimisfaasi ajal (enne eraldi seadmestiku toomist katsepiirkonda) ei tohi väljatugevus olla võrdluspunktist mõlemal pool 0 ± 0,05 m kaugusel joonel, mis kulgeb läbi nimetatud punkti ja on maandusplaadi servaga paralleelne, madalam kui 50 % välja nimitugevusest.

1. liide

+++++ TIFF +++++

Ribaliini katse

+++++ TIFF +++++

800 mm ribaliini katse

+++++ TIFF +++++

800 mm ribaliini mõõtmed

2. liide

+++++ TIFF +++++

Mahtvoolusisestuse katse

+++++ TIFF +++++

Proovivõtturi kalibreerimisahela ülesehitus

3. liide

+++++ TIFF +++++

Katse TEM-kambris

4. liide

+++++ TIFF +++++

Joonis 1

VIII LISA

1. liide

Teatis kahe- või kolmerattalise mootorsõiduki tüübi elektromagnetilise ühilduvuse kohta

+++++ TIFF +++++

2. liide

+++++ TIFF +++++

IX LISA

1. liide

Teatis eraldi seadmestiku tüübi elektromagnetilise ühilduvuse kohta

+++++ TIFF +++++

2. liide

+++++ TIFF +++++

9. PEATÜKK

KAHE- VÕI KOLMERATTALISTE MOOTORSÕIDUKITE LUBATUD MÜRANIVOO JA VÄLJALASKESÜSTEEM

LISADE LOETELU

| | Lehekülg |

I LISA | Kahe- või kolmerattalise mootorsõiduki tüübi mõõtühikuga dB(A) mõõdetavat lubatud müranivood käsitleva osa tüübikinnituse piirväärtused ja jõustumisajad … | 377 |

II LISA | Kaherattalistele mopeedidele esitatavad nõuded … | 378 |

1.Mõisted … | 378 |

2.Kaherattalise mopeedi tüübi müranivood ja originaalset väljalaskesüsteemi eraldi seadmestikuna käsitlev osa tüübikinnitus … | 378 |

3.Kaherattalise mopeedi mitteoriginaalse väljalaskesüsteemi või selle osi eraldi seadmestikuna käsitlev osa tüübikinnitus … | 388 |

Liide 1A | Teatis kaherattalise mopeedi tüübi lubatud müranivoo ja originaalse väljalaskesüsteemi kohta … | 390 |

Liide 1B | Osa tüübikinnitustunnistus kaherattalise mopeedi tüübi lubatud müranivoo ja originaalse(te) väljalaskesüsteemi(de) kohta … | 391 |

Liide 2A | Teatis kaherattalise mopeedi tüübi mitteoriginaalse väljalaskesüsteemi või selle osa(de) kui eraldi seadmestiku (seadmestike) kohta … | 392 |

Liide 2B | Osa tüübikinnitustunnistus kaherattalise mopeedi tüübi mitteoriginaalse väljalaskesüsteemi kohta … | 393 |

III LISA | Mootorratastele esitatavad nõuded … | 394 |

1.Mõisted … | 394 |

2.Mootorratta tüübi müranivood ja originaalset väljalaskesüsteemi eraldi seadmestikuna käsitlev osa tüübikinnitus … | 394 |

3.Mootorratta tüübi mitteoriginaalse väljalaskesüsteemi või selle osi eraldi seadmestikena käsitlev osa tüübikinnitus … | 403 |

Liide 1A | Teatis mootorratta tüübi lubatud müranivoo ja originaalse väljalaskesüsteemi kohta … | 405 |

Liide 1B | Osa tüübikinnitustunnistus mootorratta tüübi lubatud müranivoo ja originaalse(te) väljalaskesüsteemi(de) kohta … | 406 |

Liide 2A | Teatis mootorratta tüübi mitteoriginaalse väljalaskesüsteemi või selle osa(de) kui eraldi seadmestiku (seadmestike) kohta … | 407 |

Liide 2B | Osa tüübikinnitustunnistus mootorratta tüübi mitteoriginaalse väljalaskesüsteemi kohta … | 408 |

IV LISA | Kolmerattalistele mopeedidele ja muudele kolmerattalistele mootorsõidukitele esitatavad nõuded … | 409 |

1.Mõisted … | 409 |

2.Kolmerattalise mopeedi või muu kolmerattalise mootorsõiduki tüübi müranivood ja originaalset väljalaskesüsteemi eraldi seadmestikena käsitlev osa tüübikinnitus … | 409 |

3.Kolmerattalise mopeedi või muu kolmerattalise mootorsõiduki tüübi mitteoriginaalse väljalaskesüsteemi või selle osi eraldi seadmestikena käsitlev osa tüübikinnitus … | 418 |

Liide 1A | Teatis kolmerattalise mopeedi või muu kolmerattalise mootorsõiduki tüübi lubatud müranivoo ja originaalse väljalaskesüsteemi kohta … | 420 |

Liide 1B | Osa tüübikinnitustunnistus kolmerattalise mopeedi või muu kolmerattalise mootorsõiduki tüübi lubatud müranivoo ja originaalse(te) väljalaskesüsteemi(de) kohta … | 421 |

Liide 2A | Teatis kolmerattalise mopeedi või muu kolmerattalise mootorsõiduki tüübi mitteoriginaalse väljalaskesüsteemi või selle osa(de) kui eraldi seadmestiku (seadmestike) kohta … | 422 |

Liide 2B | Osa tüübikinnitustunnistus kolmerattalise mopeedi või muu kolmerattalise mootorsõiduki tüübi mitteoriginaalse väljalaskesüsteemi kohta … | 423 |

V LISA | Toodetele esitatavad nõuded … | 424 |

VI LISA | Märgistusele esitatavad nõuded … | 425 |

VII LISA | Katserajale esitatavad nõuded … | 426 |

I LISA

KAHE- VÕI KOLMERATTALISE MOOTORSÕIDUKI TÜÜBI MÕÕTÜHIKUGA dB(A) MÕÕDETAVAT LUBATUD MÜRANIVOOD KÄSITLEVA OSA TÜÜBIKINNITUSE PIIRVÄÄRTUSED JA JÕUSTUMISAJAD

Sõidukid | Müranivoo piirväärtused, mis jõustuvad 24 kuud pärast käesoleva direktiivi vastuvõtmise kuupäeva |

1.Kaherattalised mopeedid | |

≤ 25 km/h | 66 |

> 25 km/h | 71 |

kolmerattalised mopeedid | 76 |

2.Mootorrattad | |

≤ 80 cm3 | 75 |

> 80 ≤ 175 cm3 | 77 |

> 175 cm3 | 80 |

3.Kolmerattalised mootorsõidukid | 80 |

II LISA

KAHERATTALISTELE MOPEEDIDELE ESITATAVAD NÕUDED

1. MÕISTED

Käesolevas peatükis kasutatakse järgmisi mõisteid:

1.1. kaherattalise mopeedi tüüp müranivoo ja väljalaskesüsteemi suhtes — mopeedid, mis ei erine üksteisest järgmiste oluliste tunnuste poolest:

1.1.1. mootori tüüp (kahe- või neljataktiline, väntmehhanismiga kolbmootor või rootormootor, silindrite arv ja maht, karburaatorite või sissepritsesüsteemide arv ja tüüp, maksimaalne netovõimsus ja sellele vastav pöörlemissagedus).

Rootormootorite silindrimahuks loetakse kambri kahekordne maht;

1.1.2. jõuülekandesüsteem, eriti käikude arv ja ülekandearvud,

1.1.3. väljalaskesüsteemide arv, tüüp ja paigutus.

1.2. Väljalaskesüsteem või summuti — osade täielik komplekt, mis on vajalik mopeedi mootori ja väljalaskesüsteemi põhjustatud müra piiramiseks;

1.2.1. originaalne väljalaskesüsteem või summuti — seda tüüpi väljalaskesüsteem või summuti, mis on sõidukile paigaldatud tüübikinnituse andmisel või laiendamisel. Tegemist võib olla kas esialgselt paigaldatud väljalaskesüsteemi või summutiga või asendussüsteemi või -summutiga;

1.2.2. mitteoriginaalne väljalaskesüsteem või summuti — väljalaskesüsteem või summuti, mis on teistsugust tüüpi, kui oli sõidukile paigaldatud tüübikinnituse andmisel või selle laiendamisel. Niisugust väljalaskesüsteemi või summutit tohib kasutada ainult asendussüsteemi või -summutina;

1.3. erinevat tüüpi väljalaskesüsteemid — süsteemid, mis on põhimõtteliselt erinevad mõne järgmise tunnuse poolest:

1.3.1. süsteemid, mis koosnevad erinevate valmistajate valmistatud ja erinevat kaubamärki kandvatest osadest,

1.3.2. süsteemid, mille mis tahes osa valmistamisel kasutatud materjalid on erinevate omadustega või mille osad on erineva kuju või suurusega,

1.3.3. süsteemid, milles vähemalt ühe osa tööpõhimõtted on erinevad,

1.3.4. süsteemid, mis koosnevad omavahel erinevalt kombineeritud osadest.

1.4. Väljalaskesüsteemi osa — üksikosa, mis koos teiste osadega moodustab väljalaskesüsteemi (näiteks väljalasketorustik, tegelik summuti) ja sisselaskesüsteemi (õhufiltri), kui viimane on kasutusel.

Kui mootor tuleb maksimaalse lubatud müranivoo nõuete täitmiseks varustada sisselaskesüsteemiga (õhufiltri ja/või sisselaskemüra summutiga), tuleb filtrit ja/või summutit käsitleda väljalaskesüsteemiga võrdse tähtsusega osadena.

2. KAHERATTALISE MOPEEDI TÜÜBI MÜRANIVOOD JA ESIALGSET VÄLJALASKESÜSTEEMI ERALDI SEADMESTIKUNA KÄSITLEV OSA TÜÜBIKINNITUS

2.1. Liikuva kaherattalise mopeedi põhjustatud müra (mõõtmistingimused ja sõiduki katsetamine osa tüübikinnituse saamiseks)

2.1.1. Piirväärtused: vt I lisa.

2.1.2. Mõõteseadmed

2.1.2.1. Akustilised mõõtmised

Müranivoo mõõtmiseks tuleb kasutada täppis-müranivoomõõturit, mille tüüpi on kirjeldatud Rahvusvahelise Elektrotehnikakomisjoni (IEC) väljaande nr 179 "Täppis-müranivoomõõturid" teises trükis. Mõõtmistel tuleb kasutada tundlikkusastet "kiire" ja "A"-kaalumist, mida on samuti kirjeldatud nimetatud väljaandes.

Iga katseseeria alguses ja lõpus kalibreeritakse müranivoomõõtur valmistaja juhiste alusel, kasutades asjakohast heliallikat (näiteks Pistonphone-tüüpi heliallikat).

2.1.2.2. Kiiruse mõõtmised

Mootori pöörlemissagedus ja mopeedi kiirus katserajal tuleb määrata täpsusega ± 3%.

2.1.3. Mõõtmistingimused

2.1.3.1. Mopeedi seisukord

Mopeedijuhi ja mopeedil kasutatud katseseadmete kogukaal ei tohi ületada 90 kg ega olla väiksem kui 70 kg. Vajadusel tuleb mopeedile paigaldada lisaraskus nii, et kogukaal oleks vähemalt 70 kg.

Mõõtmistel peab mopeed olema sõidukorras (varustatud jahutusvedeliku, õli, kütuse, tööriistade ja tagavararattaga) ning sellel peab isuma mopeedijuht.

Enne mõõtmisi tuleb mopeed viia normaalsele töötemperatuurile.

Kui mopeed on varustatud automaatse käitusmehhanismiga ventilaatoritega, ei tohi nimetatud süsteemi müranivoo mõõtmise ajal reguleerida. Mopeedidel, millel on rohkem kui üks veoratas, võib kasutada ainult tavaliseks maanteesõiduks ettenähtud ajamit. Kui mopeed on varustatud külgkorviga, tuleb see katse ajaks eemaldada.

2.1.3.2. Katseplats

Katseplatsil peab olema keskne kiirendusala, mida ümbritseb praktiliselt tasane katsepiirkond. Kiirendusala peab olema tasane; selle pind peab olema kuiv ja niisugune, et sõidumüra oleks väike.

Katseplatsil ei tohi vaba helivälja muutumine kiirendusala keskele paigutatud heliallika ja mikrofoni vahel ületada 1 dB. Nimetatud tingimus loetakse täidetuks juhul, kui kiirendusala keskpunkti ümber ei ole 50meetrise raadiusega piirkonnas suuri heli peegeldavaid objekte (aiad, kaljud, sillad või hooned). Katseraja teekate peab vastama VII lisas esitatud nõuetele.

Mikrofoni lähedal ei tohi olla ühtegi niisugust takistust, mis võib helivälja mõjutada ning mikrofoni ja heliallika vahel ei tohi viibida inimesi. Mõõtmisi teostav vaatleja peab seisma nii, et ta ei mõjuta mõõteseadme lugemit.

2.1.3.3. Muud tingimused

Mõõtmisi ei tohi teostada ebasoodsates ilmastikutingimustes. Tuleb tagada, et mõõtmistulemusi ei mõjuta tuuleiilid.

Mõõtmistel peab muude heliallikate kui katsetatava sõiduki heliallikate põhjustatud A-kaalutud müranivoo, samuti tuule poolt tekitatud müranivoo olema mopeedist tingitud müranivoost vähemalt 10 dB(A) võrra madalam. Mikrofonile võib paigaldada sobiva tuulekaitse, võttes arvesse selle mõju mikrofoni tundlikkusele ja suunakarakteristikutele.

Kui ümbritseva keskkonna müra ja mõõdetud müra erinevus on vahemikus 10-16 dB(A), tuleb katsetulemuste arvutamisel müranivoomõõturi lugemist lahutada vastav parandus, nagu näidatud järgmisel graafikul:

+++++ TIFF +++++

2.1.4. Mõõtmismeetod

2.1.4.1. Mõõtmiste laad ja arv

A-kaalutud detsibellides (dB(A)) väljendatavat maksimaalset müranivood tuleb mõõta mopeedi liikumisel joonte AA′ ja BB′ vahel (joonis 1). Mõõtmine on kehtetu, kui tippväärtuse ja üldise müranivoo vahel registreeritakse ebanormaalne erinevus. Mõlemal pool mopeedi tuleb teostada vähemalt kaks mõõtmist.

2.1.4.2. Mikrofoni paigutamine

Mikrofon peab paiknema raja võrdlusjoonest CC′ 7,5 m ± 0,2 m kaugusel (joonis 1) ja maapinnast 1,2 m ± 0,1 m kõrgusel.

2.1.4.3. Teostustingimused

Mopeed peab lähenema joonele AA′ esialgsel konstantsel kiirusel, mis on määratletud punktis 2.1.4.3.1 või 2.1.4.3.2. Kui mopeedi esiosa jõuab jooneni AA′, tuleb anda täisgaasi nii kiiresti kui praktiliselt võimalik ja hoida seguklappi selles asendis, kuni mopeedi tagaosa jõuab jooneni BB′; seejärel tuleb seguklapp võimalikult kiiresti seada tagasi tühikäigu asendisse.

Kõikide mõõtmiste ajal tuleb mopeediga sõita kiirendusalas sirgjooneliselt, hoides mopeedi keskpikitasapinda võimalikult lähedal joonele CC′.

2.1.4.3.1. Lähenemiskiirus

Mopeed peab lähenema joonele AA′ konstantsel kiirusel 30 km/h või oma maksimaalsel kiirusel, kui see on alla 30 km/h.

2.1.4.3.2. Ülekandearvu valimine

- Kui mopeedil on manuaalkäigukast, tuleb valida kõrgeim käik, mis võimaldab mopeedil ületada joont AA′ vähemalt poolel mootori täisvõimsusest.

- Kui mopeedil on automaatkäigukast, tuleb mopeediga sõita punktis 2.1.4.3.1 ettenähtud kiirusel.

2.1.5. Tulemused (katseprotokoll)

2.1.5.1. Liites 1B ettenähtud dokumendi vormistamiseks koostatavas katseprotokollis tuleb ära nimetada kõik asjaolud, mis on võinud mõõtmistulemusi mõjutada.

2.1.5.2. Seejärel tuleb väärtused ümardada lähima täisdetsibellini.

Kui kümnendpunktile järgnev arv on 0 ja 4 vahel, ümardatakse tulemus allapoole, ja kui 5 ja 9 vahel, siis ülespoole.

Liites 1B määratletud dokumendi väljaandmiseks võetakse arvesse ainult need mõõtmistulemused, mis on saadud samal pool mopeedi teostatud kahel järjestikusel mõõtmisel ja mille erinevus ei ületa 2 dB(A) või on sellega võrdne.

2.1.5.3. Mõõtmisel esinevate ebatäpsuste arvessevõtmiseks tuleb iga mõõtmistulemuse saamiseks lahutada punkti 2.1.5.2 kohaselt saadud väärtusest 1 dB(A).

2.1.5.4. Kui nelja mõõtmistulemuse keskmine ei ületa sõidukikategooriale, millesse mopeed kuulub, kehtestatud maksimaalset lubatud nivood, võib sõiduki lugeda punktis 2.1.1 kehtestatud piirväärtustele vastavaks.

Nimetatud keskmine väärtus on katse lõpptulemuseks.

+++++ TIFF +++++

Liikuv katsetatav sõiduk

+++++ TIFF +++++

Paigalseisva sõiduki katsetamine

2.2. Paigalseisvast mopeedist põhjustatud müra (kasutusel oleva sõiduki mõõtmistingimused ja katsemeetod)

2.2.1. Helirõhu nivoo mopeedi vahetus läheduses

Kasutuselolevate mopeedide hilisemate mürakatsete võimaldamiseks tuleb helirõhu nivood vastavalt alljärgnevalt esitatud nõuetele mõõta ka väljalasketoru otsa (summuti) vahetus läheduses, kusjuures mõõtmistulemused märgitakse liites 1B viidatud dokumendi vormistamiseks koostatavasse katseprotokolli.

2.2.2. Mõõteseadmed

Tuleb kasutada punktis 2.1.2.1 kirjeldatud täppis-müranivoomõõturit.

2.2.3. Mõõtmistingimused

2.2.3.1. Mopeedi seisukord

Enne mõõtmisi tuleb mopeedi mootor viia normaalsele töötemperatuurile. Kui mopeed on varustatud automaatse käitusmehhanismiga ventilaatoritega, ei tohi nimetatud süsteemi müranivoo mõõtmise ajal reguleerida.

Käigukast peab mõõtmiste ajal olema neutraalasendis. Kui jõuülekannet ei ole võimalik välja lülitada, tuleb mopeedi veorattal lasta vabalt pöörelda, tõstes mopeedi näiteks selle keskmisele toele.

2.2.3.2. Katseplats (joonis 2)

Katseplatsina võib kasutada ala, kus ei esine märkimisväärseid akustilisi häireid. Sobivad on betooni, asfaldi või mõne teise kõva materjaliga kaetud tasased pinnad, mis peegeldavad hästi heli; katseid ei tohi teostada freesitud pinnaseteedel. Katseplats peab kujult olema ristkülik, mille küljed on mopeedi välisservast vähemalt 3 meetri kaugusel (juhtrauda mitte arvestades). Nimetatud ristküliku piires ei tohi olla nimetamisväärseid takistusi, näiteks inimesi (peale mopeedijuhi ja vaatleja).

Mopeed tuleb paigutada nimetatud ristküliku piiridesse selliselt, et mõõtmisel kasutatav mikrofon on võimalikest äärekividest vähemalt 1 meetri kaugusel.

2.2.3.3. Muud tingimused

Ümbritseva keskkonna mürast ja tuulemürast tingitud mõõteseadme näidud peavad olema mõõdetavast müranivoost vähemalt 10 dB(A) võrra väiksemad. Mikrofonile võib paigaldada sobiva tuulekaitse, võttes arvesse selle mõju mikrofoni tundlikkusele.

2.2.4. Mõõtmismeetod

2.2.4.1. Mõõtmiste laad ja arv

A-kaalutud detsibellides (dB(A)) väljendatavat maksimaalset müranivood tuleb mõõta punktis 2.2.4.3 määratletud töötamisaja jooksul.

Igas mõõtepunktis tuleb teostada vähemalt kolm mõõtmist.

2.2.4.2. Mikrofoni paigutamine (joonis 2)

Mikrofon tuleb paigutada väljalasketoru otsaga ühele kõrgusele, kuid mikrofon ei tohi olla katseplatsi teepinnast kõrgemal kui 0,2 m. Mikrofoni membraan tuleb suunata väljalasketoru otsa suunas ja jätta sellest 0,5 m kaugusele. Mikrofoni maksimaalse tundlikkuse telg peab olema katseraja teepinnaga paralleelne ja moodustama heitgaasi väljumise suunaga kokkulangeva vertikaaltasapinna suhtes nurga 45° ± 10°.

Nimetatud vertikaaltasapinna suhtes tuleb mikrofon paigutada küljele, mis annab mikrofoni ja mopeedi välispinna suhtes maksimaalse võimaliku vahekauguse (juhtrauda mitte arvestades).

Kui väljalaskesüsteemil on rohkem kui üks väljalasketoru ots, mille keskpunktid ei asetse üksteisest kaugemal kui 0,3 m, tuleb mikrofon suunata mopeedile lähema väljalasketoru otsa suunas (juhtrauda mitte arvestades) või katseraja teepinnast kõrgemal asuva väljalaskeotsaku suunas. Kui väljalaskeotsakute keskpunktid on üksteisest kaugemal kui 0,3 m, tuleb igale neist teostada eraldi mõõtmised, kusjuures katsetulemuseks loetakse registreeritud väärtustest suurim.

2.2.4.3. Töötamistingimused

Mootori pöörlemissagedust tuleb hoida konstantsena ühel järgmistest väärtustest:

- S2 kui S on suurem kui 5000 p/min,

- 3S4 kui S ei ületa 5000 p/min,

kus "S" on pöörlemissagedus vastavalt liite 1A punktis 3.2.1.7 määratletule.

Mootori konstantse pöörlemissageduse saavutamisel tuleb gaas kiiresti tühikäiguasendisse tagasi seada. Müranivood tuleb mõõta niisuguse töötsükli ajal, mille hulka kuulub mootori konstantsel pöörlemissagedusel töötamise lühike periood ja kogu aeglustusperiood, kusjuures katseväärtuseks on väärtus, mis vastab müranivoomõõturi maksimaalsele lugemile.

2.2.5. Tulemused (katseprotokoll)

2.2.5.1. Liites 1B ettenähtud dokumendi vormistamiseks koostatavas katseprotokollis tuleb ära nimetada kõik olulised andmed ja eriti need, mis on olnud tähtsad paigalseisva mopeedi müra mõõtmisel.

2.2.5.2. Mõõteseadmelt tuleb lugeda lähima täisdetsibellini ümardatud mõõteväärtused.

Kasutatakse ainult neid mõõteväärtusi, mille erinevus ei ole kolmel järjestikusel katsel suurem kui 2 dB(A).

2.2.5.3. Kolmest mõõteväärtusest suurim loetakse katsetulemuseks.

2.3. Originaalne väljalaskesüsteem (summuti)

2.3.1. Absorbeerivaid kiudmaterjale sisaldavatele summutitele esitatavad nõuded

2.3.1.1. Absorbeeriv kiudmaterjal peab olema asbestivaba ja seda võib summutite valmistamisel kasutada ainult siis, kui see püsib kogu summuti kasutusaja jooksul kindlalt oma kohal ja vastab nõuetele, mis on esitatud ühes punktidest 2.3.1.2, 2.3.1.3 või 2.3.1.4.

2.3.1.2. Pärast kiudmaterjali eemaldamist peab müranivoo vastama punktis 2.1.1 esitatud nõuetele.

2.3.1.3. Absorbeerivat kiudmaterjali ei tohi paigaldada summuti nendesse osadesse, mida läbib heitgaas. Kiudmaterjal peab vastama järgmistele nõuetele:

2.3.1.3.1. Materjali tuleb kuumutada neli tundi ahjus temperatuuril 650° ± 5 °C, ilma et kiudude keskmine pikkus, läbimõõt või mahumass väheneks.

2.3.1.3.2. Pärast ühe tunni jooksul kuumutamist ahjus temperatuuril 650° ± 5 °C peab vähemalt 98 % materjalist jääma sõelale, mille silmalaius on 250 μm ja mis vastab standardi ISO 3310/1 nõuetele katsetamisel standardi ISO 2599 kohaselt.

2.3.1.3.3. Materjali kaalukadu ei tohi ületada 10,5 % pärast 24tunnist leotamist temperatuuril 90° ± 5 °C järgmise koostisega sünteetilises kondensaadis:

- 1 N vesinikbromiidhape (HBr): 10 ml

- 1 N väävelhape (H2SO4): 10 ml

- Destilleeritud vesi, kuni saavutatakse maht 1000 ml.

Märkus:

Materjali tuleb pesta destilleeritud vees ja enne kaalumist ühe tunni jooksul kuivatada temperatuuril 105 °C.

2.3.1.4. Enne süsteemi punkti 2.1 kohast katsetamist tuleb see viia normaalsesse tööseisukorda, kasutades ühte järgmistest meetoditest:

2.3.1.4.1. Konditsioneerimine kestva teesõiduga

2.3.1.4.1.1. Konditsioneerimise ajal läbitav teepikkus peab olema minimaalselt 2000 km.

2.3.1.4.1.2. 50 % ± 10 % nimetatud konditsioneerimistsüklist peab koosnema linnasõidust ja ülejäänud kaugsõidust; pideva teesõidutsükli võib asendada vastava katseraja programmiga.

2.3.1.4.1.3. Kahel erineval kiirusel režiime tuleb vaheldumisi teostada vähemalt kuus korda.

2.3.1.4.1.4. Täielik katseprogramm peab jahutamise ja kondenseerumise mõju tekitamiseks sisaldama vähemalt kümmet vaheaega, mis kestavad vähemalt kolm tundi.

2.3.1.4.2. Konditsioneerimine pulsatsiooniga

2.3.1.4.2.1. Väljalaskesüsteem või selle osad tuleb paigaldada mopeedile või mootorile.

Esimesel juhul tuleb mopeed paigaldada rulldünamomeetrile. Teisel juhul tuleb mootor paigaldada katsestendile.

Katseseade, mida on detailselt kujutatud joonisel 3, paigaldatakse väljalaskesüsteemi otsakule. Võib kasutada muid seadmeid, mis annavad võrdväärseid tulemusi.

2.3.1.4.2.2. Katseseade tuleb reguleerida nii, et kiirventiil kordamööda katkestab ja taastab heitgaasivoolu 2500 korda.

2.3.1.4.2.3. Ventiil peab avanema, kui heitgaasi vasturõhk mõõdetuna vähemalt 100 mm kaugusel sisselaskeäärikust allavoolu saavutab väärtuse, mis jääb 0,35 ja 0,40 bar vahele. Kui niisuguse väärtuse saavutamine on mootori parameetritest tulenevalt võimatu, peab ventiil avanema, kui gaasi vasturõhk saavutab taseme, mis vastab 90 protsendile enne mootori seiskumist mõõdetavast maksimaalsest väärtusest. Ventiil peab sulguma siis, kui nimetatud rõhk erineb rohkem kui 10 % avatud ventiili korral esinevast stabiilsest väärtusest.

2.3.1.4.2.4. Viitrelee tuleb seadistada vastavalt punktis 2.3.1.4.2.3.esitatud nõuetele arvutatud heitgaasi voolamise ajavahemikule.

2.3.1.4.2.5. Mootori pöörlemissagedus peab olema 75 % mootori maksimaalsele võimsusele vastavast pöörlemissagedusest S.

2.3.1.4.2.6. Dünamomeetril mõõdetav energia peab moodustama 50 % täisgaasile vastavast energiast mõõdetuna 75 protsendil mootori pöörlemissagedusest S.

2.3.1.4.2.7. Katse ajal peavad kõik tühjendusavad olema suletud.

2.3.1.4.2.8. Kogu katse ei tohi kesta kauem kui 48 tundi. Vajadusel tuleb kord tunnis võimaldada jahtumisperioodi.

2.3.1.4.3. Katsestendi konditsioneerimine

2.3.1.4.3.1. Väljalaskesüsteem tuleb paigaldada mootorile, mis on mopeedile paigaldatud mootori suhtes esindav. Seejärel asetatakse mootor katsestendile.

2.3.1.4.3.2. Konditsioneerimine koosneb kolmest katsestenditsüklist.

2.3.1.4.3.3. Igale katsestenditsüklile peab jahutamise ja kondenseerumise mõju tekitamiseks järgnema vähemalt 6 tunni pikkune vaheaeg.

2.3.1.4.3.4. Iga katsestenditsükkel koosneb kuuest faasist. Mootori töötamistingimused igas faasis ja faaside kestused on järgmised:

Faas | Tingimused | Faasi kestus (minutites) |

1 | Töötamine tühikäigul | 6 |

2 | 25 % koormus pöörlemissagedusel 75 % S | 40 |

3 | 50 % koormus pöörlemissagedusel 75 % S | 40 |

4 | 100 % koormus pöörlemissagedusel 75 % S | 30 |

5 | 50 % koormus pöörlemissagedusel 100 % S | 12 |

6 | 25 % koormus pöörlemissagedusel 100 % S | 22 |

Koguaeg: | 2 tundi ja 30 minutit |

2.3.1.4.3.5. Niisuguse konditsioneerimismenetluse ajal võib valmistaja nõudmisel mootorit ja summutit jahutada nii, et heitgaasiotsakust mitte kaugemal kui 100 mm paiknevas punktis mõõdetud temperatuur ei ole kõrgem kui see, mida mõõdetakse siis, kui mopeed töötab mootori pöörlemissagedusel 75 % S kõrgeimal käigul. Mootori pöörlemissagedust ja/või mopeedi kiirust tuleb mõõta täpsusega ± 3 %.

+++++ TIFF +++++

Pulsatsiooni teel konditsioneerimise katseseade

2.3.2. Skeem ja märgistused

2.3.2.1. Skeem ja ristlõikejoonis, millel on näidatud väljalaskesüsteemi(de) mõõtmed, tuleb lisada liites 1A viidatud dokumendile.

2.3.2.2. Kõik originaalsummutid peavad kandma märgistust "e", millele järgneb tüübikinnituse andnud riigi tähis. Märgistused peavad olema selgesti loetavad ja püsivad ning oma paigaldusasendis nähtavad.

2.3.2.3. Kõigi originaalsete asendussummutite pakenditel peab olema selgesti loetav kiri "originaalosa" ja summuti mark ning tüüp, samuti tähis "e" ja päritolumaale viitav märgistus.

2.3.3. Sisselaskesummuti

Kui mootori sisselaskesüsteem tuleb lubatud müranivoo saavutamiseks varustada õhufiltri ja/või sisselaskesummutiga, tuleb nimetatud filtrit ja/või summutit käsitleda mürasummuti osana, millele peavad samuti kehtima punktis 2.3 esitatud nõuded.

3. OSA TÜÜBIKINNITUSTUNNISTUS KAHERATTALISTEL MOPEEDIDEL ERALDI SEADMESTIKUNA KASUTATAVA MITTEORIGINAALSE VÄLJALASKESÜSTEEMI VÕI SELLE OSADE KOHTA

See punkt käsitleb eraldi seadmestikena kasutatavate väljalaskesüsteemide või nende mitteoriginaalse varuosana ühele või mitmele kindlale mopeeditüübile paigaldamiseks ette nähtud osade osa tüübikinnitust.

3.1. Mõiste

3.1.1. Mitteoriginaalne, asenduseks kasutatav väljalaskesüsteem või selle osad — punktis 1.2 toodud määratlusele vastav väljalaskesüsteemi osa, mis on ette nähtud mopeedile paigaldamiseks asenduseks sellele tüübile, mis oli mopeedile paigaldatud liite 1B kohase dokumendi väljaandmise ajal.

3.2. Osa tüübikinnituse taotlus

3.2.1. Süsteemi valmistaja või selle volitatud esindaja peab esitama osa tüübikinnituse taotlused asenduseks kasutatavate väljalaskesüsteemide või nende osade kui eraldi seadmestike kohta.

3.2.2. Igale asenduseks kasutatava väljalaskesüsteemile või selle osale, millele tüübikinnitust taotletakse, tuleb osa tüübikinnituse taotlusele kolmes eksemplaris lisada järgmised dokumendid ja järgmised andmed:

3.2.2.1. - kirjeldus selle mopeeditüübi või -tüüpide kohta, millele asjaomane süsteem (asjaomased süsteemid) või selle (nende) osa(d) on ette nähtud punktis 1.1 nimetatud omaduste suhtes.

- Tuleb ära näidata mootori ja mopeedi tüüpi määratlevad numbrid ja/või tähised;

3.2.2.2. - asenduseks kasutatava väljalaskesüsteemi kirjeldus, milles tuuakse ära süsteemi iga osa suhteline asend ja vastavad paigaldusjuhised;

3.2.2.3. - kõigi osade joonised, mis võimaldavad määratleda osade asukohta ja neid identifitseerida, samuti andmed kasutatud materjalide kohta. Joonistel peab olema ära näidatud ka osa tüübikinnituse kohustusliku numbri ettenähtud asukoht.

3.2.3. Tehnilise uurimisasutuse nõudel peab taotleja esitama:

3.2.3.1. - kaks näidist väljalaskesüsteemist, millele osa tüübikinnitust taotletakse;

3.2.3.2. - väljalaskesüsteemi, mis vastab süsteemile, mis oli mopeedile liitele 1B vastava dokumendi välja andmisel esialgselt paigaldatud;

3.2.3.3. - mopeed, mis esindab seda tüüpi, millele asendav väljalaskesüsteem tuleb paigaldada ja mis on niisuguses seisukorras, et kui mopeed varustatakse sama tüüpi summutiga, nagu mopeedile oli esialgu paigaldatud, vastab see ühes järgmistes kahes punktis esitatud nõuetele:

3.2.3.3.1. kui punktis 3.2.3.3 nimetatud mopeed on seda tüüpi, millele käesoleva peatüki sätete kohaselt on antud tüübikinnitus:

- katsel, mille ajal mopeed on liikumises, ei ületa selle müranivoo rohkem kui 1 dB(A) võrra punktis 2.1.1 kehtestatud piirväärtust;

- katsel, mille ajal mopeed seisab paigal, ei ületa selle müranivoo rohkem kui 3 dB(A) võrra väärtust, mis registreeriti mopeedile tüübikinnituse andmisel ja mis on märgitud valmistaja andmesildile;

3.2.3.3.2. kui punktis 3.2.3.3 nimetatud mopeed ei ole seda tüüpi, millele käesoleva peatüki sätete kohaselt on antud tüübikinnitus, ei tohi selle müranivoo rohkem kui 1 dB(A) võrra ületada piirväärtust, mida kohaldati antud mopeeditüübile selle esmakordsel kasutuselevõtul;

3.2.3.4. - eraldi mootor, mis on identne eespool nimetatud mopeedile paigaldatud mootoriga (kui pädevad asutused loevad eraldi mootori esitamist vajalikuks).

3.3. Märgistused ja graveeringud

3.3.1. Mitteoriginaalsed väljalaskesüsteemid või selle osad tuleb märgistada vastavalt VI lisas esitatud nõuetele.

3.4. Osa tüübikinnitus

3.4.1. Käesolevas peatükis ettenähtud katsete lõpetamisel annab pädev asutus välja tunnistuse, mis vastab liites 2B toodud näidisele. Osa tüübikinnitusnumbri ees peab olema ristkülik, milles on täht "e" ja selle järel number või tähed, mis tähistavad tüübikinnituse andnud või selle andmisest keeldunud liikmesriiki. Tüübikinnituse saanud väljalaskesüsteemi loetakse 7. peatüki nõuetele vastavaks.

3.5. Nõuded

3.5.1. Üldnõuded

Summuti peab olema projekteeritud, valmistatud ja paigaldatud nii, et:

3.5.1.1. - mopeed vastab tavalistes kasutustingimustes käesoleva peatüki nõuetele, sõltumata eriti just vibratsioonist, mis võib mopeedile mõjuda;

3.5.1.2. - mopeedi normaalsetes kasutustingimustes saavutatakse piisav vastupidavus mopeedile mõjuvale korrosioonile;

3.5.1.3. - mopeedi kliirens ja kaldenurk ei vähene võrreldes esialgselt paigaldatud summuti korral ettenähtud kliirensiga ja kaldenurgaga;

3.5.1.4. - pinnal ei esine ebaharilikult kõrget temperatuuri;

3.5.1.5. - summuti välispinnal ei ole väljaulatusi ega teravaid servi;

3.5.1.6. - amortisaatorid ja vedrustus jätavad piisava kliirensi;

3.5.1.7. - torudele jääb piisav kliirens;

3.5.1.8. - summuti on selgelt määratletud hooldus- ja paigaldusnõuetega ühilduval viisil löögikindel.

3.5.2. Müranivoo kohta esitatavad nõuded

3.5.2.1. Asenduseks kasutatava väljalaskesüsteemi või selle osade akustilist efektiivsust tuleb katsetada meetoditel, mida on kirjeldatud punktides 2.1.2, 2.1.3, 2.1.4 ja 2.1.5.

Kui asenduseks kasutatav väljalaskesüsteem või selle osa on paigaldatud punktis 3.2.3.3 nimetatud mopeedile, peavad müranivoo saavutatud väärtused vastama järgmistele nõuetele:

3.5.2.1.1. need ei tohi punktis 3.2.3.3 sätestatud eeskirjade kohaselt ületada samal, originaalsummutiga varustatud mopeedil nii sõidu- kui paigalseisukatsel mõõdetud väärtusi.

3.5.3. Mopeedi jõudluse katsetamine

3.5.3.1. Asendamiseks kasutatav summuti peab olema niisugune, et selle korral saavutatav mopeedi jõudlus on võrreldav jõudlusega, mis saavutati originaalsummuti või selle osa kasutamisel.

3.5.3.2. Asendamiseks kasutatavat summutit tuleb võrrelda originaalsummutiga nii, et kumbki summuti paigaldatakse kordamööda punktis 3.2.3.3 kirjeldatud mopeedile, kusjuures nii asenduseks kasutatav summuti kui originaalsummuti peavad olema uued.

3.5.3.3. Kõnealust katset teostatakse nii, et mõõdetakse mootori võimsuskõverat. Pärast asendava summuti paigaldamist mõõdetud maksimaalne netovõimsus ja maksimaalne kiirus ei tohi üle ± 5 % erineda maksimaalsest võimsusest ja kiirusest, mis on samadel tingimustel mõõdetud esialgse summuti kasutamisel.

3.5.4. Täiendavad sätted summutite kui eraldi seadmestike kohta, mis sisaldavad kiudmaterjale.

Niisuguste summutite valmistamisel ei tohi kiudaineid kasutada, välja arvatud juhul, kui on täidetud punktis 2.3.1 ettenähtud nõuded.

Liide 1A

+++++ TIFF +++++

Liide 1B

+++++ TIFF +++++

Liide 2A

+++++ TIFF +++++

Liide 2B

+++++ TIFF +++++

III LISA

MOOTORRATASTELE ESITATAVAD NÕUDED

1. MÕISTED

Käesolevas peatükis kasutatakse järgmisi mõisteid:

1.1. mootorratta tüüp müranivoo ja väljalaskesüsteemi suhtes — mootorrattad, mis ei erine üksteisest järgmiste oluliste tunnuste poolest:

1.1.1. mootori tüüp (kahe- või neljataktiline, väntmehhanismiga kolbmootor või rootormootor, silindrite arv ja maht, karburaatorite või sissepritsesüsteemide arv ja tüüp, klappide paigutus, maksimaalne netovõimsus ja sellele vastav pöörlemissagedus).

Rootormootorite silindrimahuks loetakse kambri kahekordne maht;

1.1.2. jõuülekandesüsteem, eriti käikude arv ja ülekandearvud;

1.1.3. väljalaskesüsteemide arv, tüüp ja paigutus.

1.2. väljalaskesüsteem või summuti — osade täielik komplekt, mis on vajalik mootorratta mootori ja väljalaskesüsteemi müra piiramiseks;

1.2.1. originaalne väljalaskesüsteem või summuti — seda tüüpi väljalaskesüsteem või summuti, mis on sõidukile paigaldatud tüübikinnituse andmisel või laiendamisel. Tegemist võib olla kas esialgselt paigaldatud väljalaskesüsteemi või summutiga või asendussüsteemi või -summutiga;

1.2.2. mitteoriginaalne väljalaskesüsteem või summuti — väljalaskesüsteem või summuti, mis on teistsugust tüüpi kui oli sõidukile paigaldatud tüübikinnituse andmisel või selle laiendamisel. Niisugust väljalaskesüsteemi või summutit tohib kasutada ainult asendussüsteemi või -summutina.

1.3. erinevat tüüpi väljalaskesüsteemid — süsteemid, mis on põhimõtteliselt erinevad mõne järgmise tunnuse poolest:

1.3.1. süsteemid, mis koosnevad erinevate valmistajate valmistatud ja erinevat kaubamärki kandvatest osadest;

1.3.2. süsteemid, mille mis tahes osa valmistamisel kasutatud materjalid on erinevate omadustega või mille osad on erineva kuju või suurusega;

1.3.3. süsteemid, milles vähemalt ühe osa tööpõhimõtted on erinevad;

1.3.4. süsteemid, mis koosnevad omavahel erinevalt kombineeritud osadest.

1.4. väljalaskesüsteemi osa — üksikosa, mis koos teiste osadega moodustab väljalaskesüsteemi (näiteks väljalasketorustik, tegelik summuti) ja sisselaskesüsteemi (õhufiltri), kui viimane on kasutusel.

Kui mootor tuleb maksimaalse lubatud müranivoo nõuete täitmiseks varustada sisselaskesüsteemiga (õhufiltri ja/või sisselaskemüra summutiga), tuleb filtrit ja/või summutit käsitleda väljalaskesüsteemiga võrdse tähtsusega osadena.

2. MOOTORRATTA TÜÜBI MÜRANIVOOD JA ORIGINAALSET VÄLJALASKESÜSTEEMI ERALDI SEADMESTIKUNA KÄSITLEV OSA TÜÜBIKINNITUS

2.1. Liikuva mootorratta põhjustatud müra (mõõtmistingimused ja sõiduki katsetamise meetod seoses osa tüübikinnituse andmisega).

2.1.1. Piirväärtused: vt I lisa.

2.1.2. Mõõteseadmed

2.1.2.1. Akustilised mõõtmised

Müranivoo mõõtmiseks tuleb kasutada täppis-müranivoomõõturit, mille tüüpi on kirjeldatud Rahvusvahelise Elektrotehnikakomisjoni (IEC) väljaande nr 179 "Täppis-müranivoomõõturid" teises trükis. Mõõtmistel tuleb kasutada tundlikkusastet "kiire" ja "A"-kaalumist, mida on samuti kirjeldatud nimetatud väljaandes.

Iga katseseeria alguses ja lõpus tuleb müranivoomõõtur valmistaja juhiste alusel kalibreerida, kasutades asjakohast heliallikat (näiteks Pistonphone-tüüpi heliallikat).

2.1.2.2. Kiiruse mõõtmised

Mootori pöörlemissagedus ja mopeedi kiirus katserajal tuleb määrata täpsusega ± 3 %.

2.1.3. Mõõtmistingimused

2.1.3.1. Mootorratta seisukord

Mõõtmistel peab mootorratas olema sõidukorras (varustatud jahutusvedeliku, õli, kütuse, tööriistade ja tagavararattaga) ja sellel peab isuma mootorrattur.

Enne mõõtmisi tuleb mootorratas viia normaalsele töötemperatuurile. Kui mootorratas on varustatud automaatse käitusmehhanismiga ventilaatoritega, ei tohi nimetatud süsteemi müranivoo mõõtmise ajal reguleerida. Mootorratastel, millel on rohkem kui üks veoratas, võib kasutada ainult tavaliseks maanteesõiduks ettenähtud ajamit. Kui mootorratas on varustatud külgkorviga, tuleb see katse ajaks eemaldada.

2.1.3.2. Katseplats

Katseplatsil peab olema keskne kiirendusala, mida ümbritseb praktiliselt tasane katsepiirkond. Kiirendusala peab olema tasane; selle pind peab olema kuiv ja niisugune, et sõidumüra oleks väike.

Katseplatsil ei tohi vaba helivälja muutumine kiirendusala keskele paigutatud heliallika ja mikrofoni vahel ületada 1 dB. Nimetatud tingimus loetakse täidetuks juhul, kui kiirendusala keskpunkti ümber ei ole 50meetrise raadiusega piirkonnas suuri heli peegeldavaid objekte (aiad, kaljud, sillad või hooned). Katseplatsi teekate peab vastama VII lisas esitatud nõuetele.

Mikrofoni lähedal ei tohi olla ühtegi niisugust takistust, mis võib helivälja mõjutada ning mikrofoni ja heliallika vahel ei tohi viibida inimesi. Mõõtmisi teostav vaatleja peab seisma nii, et ta ei mõjuta mõõteseadme lugemit.

2.1.3.3. Muud tingimused

Mõõtmisi ei tohi teostada ebasoodsates ilmastikutingimustes. Tuleb tagada, et mõõtmistulemusi ei mõjuta tuuleiilid.

Mõõtmistel peab muude heliallikate, kui katsetatava sõiduki heliallikate põhjustatud A-kaalutud müranivoo, samuti tuule poolt tekitatud müranivoo olema sõidukist tingitud müranivoost vähemalt 10 dB(A) võrra madalam. Mikrofonile võib paigaldada sobiva tuulekaitse, võttes arvesse selle mõju mikrofoni tundlikkusele ja suunakarakteristikutele.

Kui ümbritseva keskkonna müra ja mõõdetud müra erinevus on vahemikus 10-16 db(A), tuleb katsetulemuste arvutamisel müranivoomõõturi lugemist lahutada vastav parandus, nagu näidatud järgmisel graafikul:

+++++ TIFF +++++

2.1.4. Mõõtmismeetod

2.1.4.1. Mõõtmiste laad ja arv

Maksimaalset müranivood, mida väljendatakse A-kaalutud detsibellides (dB(A)), tuleb mõõta mootorratta liikumisel joonte AA′ ja BB′ vahel (joonis 1). Kui tippväärtuse ja üldise müranivoo vahel registreeritakse ebanormaalne erinevus, on mõõtmistulemused kehtetud.

Mõlemal pool mootorratast tuleb teostada vähemalt kaks mõõtmist.

2.1.4.2. Mikrofoni paigutamine

Mikrofon peab paiknema raja võrdlusjoonest CC′ 7,5 m ± 0,2 m kaugusel (joonis 1) ja maapinnast 1,2 m ± 0,1 m kõrgusel.

2.1.4.3. Teostustingimused

Mootorratas peab lähenema joonele AA′ esialgsel konstantsel kiirusel, mis on määratletud punktides 2.1.4.3.1 ja 2.1.4.3.2. Kui mootorratta esiosa jõuab jooneni AA′, tuleb anda täisgaasi nii kiiresti kui praktiliselt võimalik ja hoida gaasi sellest asendis, kuni mootorratta tagaosa jõuab jooneni BB′; seejärel tuleb seguklapp võimalikult kiiresti seada tagasi tühikäigu asendisse.

Kõikide mõõtmiste ajal tuleb mootorrattaga sõita kiirendusalas sirgjooneliselt, hoides mootorratta keskpikitasapinda võimalikult lähedal joonele CC′.

2.1.4.3.1. Mootorrattad, millel ei ole automaatkäigukast

2.1.4.3.1.1. Lähenemiskiirus

Mootorratas peab joonele AA' lähenema konstantse kiirusega

- 50 km/h

või

- kiirusega, mis vastab mootori pöörlemissagedusele, mis võrdub 75 protsendiga liite 1A punktis 3.2.1.7 nimetatud pöörlemissagedusest.

Tuleb valida nendest kahest pöörlemissagedusest väiksem.

2.1.4.3.1.2. Ülekandearvu valimine

2.1.4.3.1.2.1. Mootorrattaid, mis on varustatud maksimaalselt nelja käiguga käigukastiga, tuleb olenemata mootorrataste mootorite silindrimahust katsetada ainult teisel käigul.

2.1.4.3.1.2.2. Mootorrattaid, mis on varustatud kuni 175 cm3 silindrimahuga mootoriga ja mille käigukastil on viis või rohkem käiku, tuleb katsetada ainult kolmandal käigul.

2.1.4.3.1.2.3. Mootorrattaid, mis on varustatud üle 175 cm3 silindrimahuga mootoriga ja mille käigukastil on viis või rohkem käiku, tuleb katsetada üks kord teisel käigul ja üks kord kolmandal käigul. Katsetulemuseks tuleb lugeda nimetatud kahe katse keskmine tulemus.

2.1.4.3.1.2.4. Juhul kui teisel käigul teostatud katse ajal (vt punktid 2.1.4.3.1.2.1 ja 2.1.4.3.1.2.3) ületab mootori pöörlemissagedus katseraja lõpujoonele lähenedes 100 % liite 1A punktis 3.2.1.7 nimetatud pöörlemissagedusest, teostatakse katse kolmandal käigul ja mõõdetud müranivoo on ainsaks katsetulemusena arvestatavaks müranivooks.

2.1.4.3.2. Automaatkäigukastiga mootorrattad

2.1.4.3.2.1. Mootorrattad ilma käsitsi reguleeritava käiguvalijata

2.1.4.3.2.1.1. Lähenemiskiirus

Mootorratas peab lähenema joonele AA' konstantsetel kiirustel 30, 40 ja 50 km/h või kiirusel, mis vastab 75 protsendile maksimaalsest maanteekiirusest, kui viimane väärtus on väiksem. Valitakse tingimus, millele vastab kõrgem müranivoo.

2.1.4.3.2.2. Mootorrattad, mis on varustatud käsitsi reguleeritava käiguvalijaga, millel on X edaspidikäiku.

2.1.4.3.2.2.1. Lähenemiskiirus

Mootorratas peab joonele AA' lähenema konstantse kiirusega:

- alla 50 km/h, kui mootori pöörlemissagedus moodustab 75 % liite 1A punktis 3.2.1.7 määratletud kiirusest,

või

- 50 km/h, kui mootori pöörlemissagedus on alla 75 % liite 1A punktis 3.2.1.7 määratletud kiirusest.

Kui katsetamisel konstantsel kiirusel 50 km/h lülitub käik madalamale käigule kuni esimese käiguni, võib mootorratta lähenemiskiirust käigu madalamaks lülitumise vältimiseks suurendada maksimaalselt kiiruseni 60 km/h.

2.1.4.3.2.2.2. Käsitsi reguleeritava käiguvalija asend

Kui mootorrattal on käsitsi reguleeritav käiguvalija, millel on X edasisõidukäiku, tuleb katse teostada nii, et käiguvalija on kõrgeima käigu asendis; madalama käigu sisselülitamiseks kasutatavaid mittekohustuslikke abiseadmeid (näiteks gaasipedaali põhjani vajutamist madalamale käigule lülitamiseks) ei tohi kasutada. Kui pärast joone AA' ületamist toimub automaatne lülitumine madalamale käigule, tuleb katset alustada uuesti, kasutades kõrgeimast käigust ühe võrra madalamat käiku või vajadusel kahe võrra madalamat käiku, kuni leitakse käiguvalija kõrgeim asend, mille korral katset on võimalik teostada nii, et käik ei lülitu automaatselt madalamale käigule (ilma et kasutataks gaasipedaali põhjani vajutamist madalamale käigule lülitamiseks).

2.1.5. Tulemused (katseprotokoll)

2.1.5.1. Liites 1B ettenähtud dokumendi vormistamiseks koostatavas katseprotokollis tuleb ära nimetada kõik asjaolud, mis on võinud mõõtmistulemusi mõjutada.

2.1.5.2. Seejärel tuleb väärtused ümardada lähima täisdetsibellini.

Kui kümnendpunktile järgnev arv on 0 ja 4 vahel, ümardatakse tulemus allapoole, ja kui 5 ja 9 vahel, siis ülespoole.

Liites 1B määratletud dokumendi väljaandmiseks võetakse arvesse ainult need mõõtmistulemused, mis on saadud samal pool mootorratast teostatud kahel järjestikusel mõõtmisel ja mille erinevus ei ületa 2 dB(A) või on sellega võrdne.

2.1.5.3. Mõõtmisel esinevate ebatäpsuste arvessevõtmiseks tuleb iga mõõtmistulemuse saamiseks lahutada punkti 2.1.5.2 kohaselt saadud väärtusest 1 dB(A).

2.1.5.4. Kui nelja mõõtmistulemuse keskmine ei ületa sõidukikategooriale, millesse katsetatav sõiduk kuulub, kehtestatud maksimaalset lubatud nivood, võib sõiduki lugeda punktis 2.1.1 kehtestatud piirväärtustele vastavaks. Nimetatud keskmine väärtus on katse lõpptulemuseks.

2.2. Paigalseisvast mootorrattast põhjustatud müra (kasutusel oleva sõiduki mõõtmistingimused ja katsemeetod)

2.2.1. Helirõhu nivoo mootorratta vahetus läheduses

Kasutusel olevate mootorrataste hilisemate mürakatsete võimaldamiseks tuleb helirõhu nivood mõõta ka väljalaskesüsteemi otsaku (summuti) vahetus läheduses vastavalt alljärgnevalt esitatud nõuetele, kusjuures mõõtmistulemused märgitakse liites 1B viidatud dokumendi vormistamiseks koostatavasse katseprotokolli.

2.2.2. Mõõteseadmed

Tuleb kasutada punktis 2.1.2.1 kirjeldatud täppis-müranivoomõõturit.

2.2.3. Mõõtmistingimused

2.2.3.1. Mootorratta seisukord

Enne mõõtmisi tuleb mootorratta mootor viia normaalsele töötemperatuurile. Kui mootorratas on varustatud automaatse käitusmehhanismiga ventilaatoritega, ei tohi nimetatud süsteemi müranivoo mõõtmise ajal reguleerida.

Käigukast peab mõõtmiste ajal olema neutraalasendis. Kui jõuülekannet ei ole võimalik välja lülitada, tuleb mootorratta veorattal lasta vabalt pöörelda, tõstes mopeedi näiteks selle keskmisele toele.

2.2.3.2. Katseplats (joonis 2)

Katseplatsina võib kasutada ala, kus ei esine märkimisväärseid akustilisi häireid. Sobivad on betooni, asfaldi või mõne muu kõva materjaliga kaetud tasased pinnad, mis peegeldavad hästi heli; katseid ei tohi teostada freesitud pinnaseteedel. Katseplats peab kujult olema ristkülik, mille küljed on mootorratta välisservast vähemalt 3 meetri kaugusel (juhtrauda mitte arvestades). Nimetatud ristküliku piires ei tohi olla nimetamisväärseid takistusi, näiteks inimesi (peale mootorratturi ja vaatleja).

Mootorratas tuleb paigutada nimetatud ristküliku piiridesse nii, et mõõtmisel kasutatav mikrofon on võimalikest äärekividest vähemalt 1 meetri kaugusel.

2.2.3.3. Muud tingimused

Ümbritseva keskkonna mürast ja tuulemürast tingitud mõõteseadme näidud peavad olema mõõdetavast müranivoost vähemalt 10 dB(A) võrra väiksemad. Mikrofonile võib paigaldada sobiva tuulekaitse, võttes arvesse selle mõju mikrofoni tundlikkusele.

2.2.4. Mõõtmismeetod

2.2.4.1. Mõõtmiste laad ja arv

A-kaalutud detsibellides (dB(A)) väljendatavat maksimaalset müranivood tuleb mõõta punktis 2.2.4.3 määratletud töötamisaja jooksul.

Igas mõõtepunktis tuleb teostada vähemalt kolm mõõtmist.

2.2.4.2. Mikrofoni paigutamine (joonis 2)

Mikrofon tuleb paigutada väljalasketoru otsaga ühele kõrgusele, kuid mikrofon ei tohi olla katseplatsi pinnast kõrgemal kui 0,2 m. Mikrofoni membraan tuleb suunata väljalasketoru otsa suunas ja jätta sellest 0,5 m kaugusele. Mikrofoni maksimaalse tundlikkuse telg peab olema katseraja pinnaga paralleelne ja moodustama heitgaasi väljumise suunaga kokkulangeva vertikaaltasapinna suhtes 45° nurga ± 10°.

Nimetatud vertikaaltasapinna suhtes tuleb mikrofon paigutada küljele, mis annab maksimaalse võimaliku vahekauguse mikrofoni ja mootorratta välispinna suhtes (mitte arvestades juhtrauda).

Kui väljalaskesüsteemil on rohkem kui üks väljalasketoru ots, mille keskpunktid ei asetse üksteisest kaugemal kui 0,3 m, tuleb mikrofon suunata väljalasketoru selle otsa suunas, mis on mootorrattale lähemal (juhtrauda mitte arvestades) või katseraja teepinnast kõrgemal asuva väljalaskeotsaku suunas. Kui väljalaskeotsakute keskpunktid on üksteisest kaugemal kui 0,3 m, tuleb igale neist teostada eraldi mõõtmised, kusjuures katsetulemuseks loetakse registreeritud väärtustest suurim.

2.2.4.3. Töötamistingimused

Mootori pöörlemissagedust tuleb hoida konstantsena ühel järgmistest väärtustest:

- S2 kui S on suurem kui 5000 p/min,

- 3S4 kui S ei ületa 5000 p/min,

kus "S" on pöörlemissagedus vastavalt liite 1A punktis 3.2.1.7 määratletule.

Mootori konstantse pöörlemissageduse saavutamisel tuleb gaas kiiresti tühikäiguasendisse tagasi seada. Müranivood tuleb mõõta niisuguse töötsükli ajal, mille hulka kuulub mootori konstantsel pöörlemissagedusel töötamise lühike periood ja kogu aeglustusperiood, kusjuures katseväärtuseks on väärtus, mis vastab müranivoomõõturi maksimaalsele lugemile.

2.2.5. Tulemused (katseprotokoll)

2.2.5.1. Liites 1B ettenähtud dokumendi vormistamiseks koostatavas katseprotokollis tuleb ära nimetada kõik olulised andmed ja eriti need, mis on olnud olulised paigalseisva mootorratta müra mõõtmisel.

2.2.5.2. Mõõteseadmelt tuleb lugeda lähima täisdetsibellini ümardatud mõõteväärtused.

Kui kümnendpunktile järgnev arv on 0 ja 4 vahel, ümardatakse tulemus allapoole, ja kui 5 ja 9 vahel, siis ülespoole.

Kasutatakse ainult neid mõõteväärtusi, mille erinevus kolmel järjestikusel katsel ei ole suurem kui 2 dB(A).

2.2.5.3. Kolmest mõõteväärtusest suurim loetakse katsetulemuseks.

+++++ TIFF +++++

Liikuv katsetatav sõiduk

+++++ TIFF +++++

Paigalseisva sõiduki katsetamine

2.3. Originaalne väljalaskesüsteem (summuti)

2.3.1. Absorbeerivaid kiudmaterjale sisaldavatele summutitele esitatavad nõuded

2.3.1.1. Absorbeeriv kiudmaterjal peab olema asbestivaba ja seda võib summutite valmistamisel kasutada ainult siis, kui see püsib kogu summuti kasutusaja jooksul kindlalt oma kohal ja vastab nõuetele, mis on esitatud ühes punktidest 2.3.1.2, 2.3.1.3 või 2.3.1.4.

2.3.1.2. Pärast kiudmaterjali eemaldamist peab müranivoo vastama punktis 2.1.1 esitatud nõuetele.

2.3.1.3. Absorbeerivat kiudmaterjali ei tohi paigaldada summuti nendesse osadesse, mida läbib heitgaas, ja kiudmaterjal peab vastama järgmistele nõuetele:

2.3.1.3.1. materjali tuleb kuumutada neli tundi ahjus temperatuuril 650° ± 5 °C, ilma et kiudude keskmine pikkus, läbimõõt või mahumass väheneks;

2.3.1.3.2. pärast nelja tunni jooksul ahjus temperatuuril 650° ± 5 °C kuumutamist peab vähemalt 98 % materjalist jääma sõelale, mille silmalaius on 250 μm ja mis vastab standardi ISO 2599 kohaselt katsetamisel standardi ISO 3310/1 nõuetele;

2.3.1.3.3. materjali kaalukadu ei tohi ületada 10,5 % pärast 24tunnist leotamist temperatuuril 90° ± 5 °C järgmise koostisega sünteetilises kondensaadis:

- 1 N vesinikbromiidhape (HBr): 10 ml

- 1 N väävelhape (H2SO4): 10 ml

- Destilleeritud vesi, kuni saavutatakse maht 1000 ml.

Märkus:

Materjali tuleb pesta destilleeritud vees ja enne kaalumist kuivatada ühe tunni jooksul temperatuuril 105 °C.

2.3.1.4. Enne süsteemi punkti 2.1 kohast katsetamist tuleb see viia normaalsesse tööseisukorda, kasutades ühte järgmistest meetoditest:

2.3.1.4.1. Konditsioneerimine kestva maanteesõiduga

2.3.1.4.1.1. Tabelis on toodud minimaalsed teepikkused, mida erineva kategooria mootorrattad peavad konditsioneerimise ajal läbima:

Mootorratta kategooria silindrimahu alusel (cm3) | Teepikkus (km) |

1.≤ 80 | 4 000 |

2.> 80 ≤ 175 | 6 000 |

3.> 175 | 8 000 |

2.3.1.4.1.2. 50 % ± 10 % nimetatud konditsioneerimistsüklist peab koosnema linnasõidust ja ülejäänud kaugsõidust suurel kiirusel; pideva teesõidutsükli võib asendada vastava katseraja programmiga.

2.3.1.4.1.3. Kahel erineval kiirusel režiime tuleb vaheldumisi teostada vähemalt kuus korda.

2.3.1.4.1.4. Täielik katseprogramm peab jahutamise ja kondenseerumise mõju tekitamiseks sisaldama vähemalt kümmet vaheaega, mis kestavad vähemalt kolm tundi.

2.3.1.4.2. Konditsioneerimine pulsatsiooniga

2.3.1.4.2.1. Väljalaskesüsteem või selle osad tuleb paigaldada mootorrattale või mootorile.

Esimesel juhul tuleb mootorratas paigaldada rulldünamomeetrile. Teisel juhul tuleb mootor paigaldada katsestendile.

Katseseade, mida on detailselt kujutatud joonisel 3, paigaldatakse väljalaskesüsteemi otsakule. Võib kasutada muid, võrdväärseid tulemusi andvaid seadmeid.

2.3.1.4.2.2. Katseseade tuleb reguleerida selliselt, et kiirventiil kordamööda katkestab ja taastab heitgaasivoolu 2500 korda.

2.3.1.4.2.3. Ventiil peab avanema, kui vähemalt 100 mm kaugusel sisselaskeäärikust allavoolu mõõdetud heitgaasi vasturõhk saavutab väärtuse, mis jääb 0,35 ja 0,40 bar vahele. Kui niisuguse väärtuse saavutamine on mootori parameetritest tulenevalt võimatu, peab ventiil avanema siis, kui gaasi vasturõhk saavutab taseme, mis vastab 90 protsendile enne mootori seiskumist mõõdetavast maksimaalsest väärtusest. Ventiil peab sulguma siis, kui nimetatud rõhk erineb avatud ventiili korral esinevast stabiilsest väärtusest rohkem kui 10 %.

2.3.1.4.2.4. Viitrelee tuleb seadistada heitgaasi voolamise ajavahemikule, mis on arvutatud vastavalt punktis 2.3.1.4.2.3.esitatud nõuetele.

2.3.1.4.2.5. Mootori pöörlemissagedus peab olema 75 % mootori maksimaalsele võimsusele vastavast pöörlemissagedusest S.

2.3.1.4.2.6. Dünamomeetril mõõdetav energia peab olema 50 % täisgaasile vastavast energiast, mõõdetuna 75 protsendil mootori pöörlemissagedusest S.

2.3.1.4.2.7. Kõik tühjendusavad peavad katse ajal olema suletud.

2.3.1.4.2.8. Kogu katse ei tohi kesta kauem kui 48 tundi. Vajadusel tuleb kord tunni jooksul võimaldada jahtumisperioodi.

2.3.1.4.3. Katsestendi konditsioneerimine

2.3.1.4.3.1. Väljalaskesüsteem tuleb paigaldada mootorile, mis on mootorrattale paigaldatud mootori suhtes esindav. Seejärel asetatakse mootor katsestendile.

2.3.1.4.3.2. Konditsioneerimine koosneb mootorratta kategooriale, millele väljalaskesüsteem on konstrueeritud, vastavast ettenähtud arvust katsestendi tsüklitest. Alltoodud tabelis on toodud igale mootorratta kategooriale ettenähtud tsüklite arvud.

Mootorratta kategooria silindrimahu alusel (cm3) | Tsüklite arv (km) |

1.≤ 80 | 6 |

2.> 80 ≤ 175 | 9 |

3.> 175 | 12 |

2.3.1.4.3.3. Igale katsestenditsüklile peab jahutamise ja kondenseerumise mõju tekitamiseks järgnema vähemalt 6 tunni pikkune vaheaeg.

2.3.1.4.3.4. Iga katsestenditsükkel koosneb kuuest faasist. Mootori töötamistingimused igas faasis ja faaside kestused on järgmised:

Faas | Tingimused | Faasi kestus (minutites) |

Mootorid töömahuga alla 175 cm3 | Mootorid töömahuga 175 cm3 või rohkem |

1 | Töötamine tühikäigul | 6 | 6 |

2 | 25 % koormus pöörlemissagedusel 75 % S | 40 | 50 |

3 | 50 % koormus pöörlemissagedusel 75 % S | 40 | 50 |

4 | 100 % koormus pöörlemissagedusel 75 % S | 30 | 10 |

5 | 50 % koormus pöörlemissagedusel 100 % S | 12 | 12 |

6 | 25 % koormus pöörlemissagedusel 100 % S | 22 | 22 |

Koguaeg: | 2 tundi ja 30 minutit | 2 tundi ja 30 minutit |

2.3.1.4.3.5. Nimetatud konditsioneerimismenetluse ajal võib valmistaja nõudmisel mootorit ja summutit jahutada, et heitgaasiotsakust mitte kaugemal kui 100 mm paiknevas punktis mõõdetud temperatuur ei oleks kõrgem kui see, mida mõõdetakse siis, kui mopeed töötab kõrgeimal käigul sõiduki kiirusel 110 km/h või mootori pöörlemissagedusel 75 % S. Mootori pöörlemissagedust ja/või mootorratta kiirust tuleb mõõta täpsusega ± 3 %.

+++++ TIFF +++++

Pulsatsiooni teel konditsioneerimise katseseade

2.3.2. Skeem ja märgistused

2.3.2.1. Liites 1A viidatud dokumendile tuleb lisada skeem ja ristlõikejoonis, millel on näidatud väljalaskesüsteemi mõõtmed.

2.3.2.2. Kõik originaalsummutid peavad kandma märgistust "e", millele järgneb osa tüübikinnituse andnud riigi tähis. Märgistused peavad olema loetavad ja püsivad ning oma paigaldusasendis nähtavad.

2.3.2.3. Kõigi originaalsete asendussummutite pakenditel peab olema selgesti loetav kiri "originaalosa" ja summuti mark ning tüüp, samuti tähis "e" ja päritolumaale viitav märgistus.

2.3.3. Sisselaskesummuti

Kui mootori sisselaskesüsteem tuleb lubatud müranivoo saavutamiseks varustada õhufiltri ja/või sisselaskesummutiga, tuleb nimetatud filtrit ja/või summutit käsitleda mürasummuti osana, millele peavad samuti kehtima punktis 2.3 esitatud nõuded.

3. MOOTORRATASTEL ERALDI SEADMESTIKUNA KASUTATAVA MITTEORIGINAALSE VÄLJALASKESÜSTEEMI VÕI SELLE OSADE OSA TÜÜBIKINNITUS

See punkt käsitleb eraldi seadmestikena kasutatavate väljalaskesüsteemide või nende osade, mis on ette nähtud mitteoriginaalse varuosana ühele või mitmele kindlale mootorrattatüübile paigaldamiseks, osa tüübikinnitust.

3.1. Mõiste

3.1.1. Mitteoriginaalne, asenduseks kasutatav väljalaskesüsteem või selle osad — punktis 1.2 toodud määratlusele vastav väljalaskesüsteemi osa, mis on ette nähtud mootorrattale paigaldamiseks asenduseks sellele tüübile, mis oli mootorrattale paigaldatud liite 1B kohase dokumendi väljaandmise ajal.

3.2. Osa tüübikinnituse taotlus

3.2.1. Süsteemi valmistaja või selle volitatud esindaja peab esitama asenduseks kasutatavate väljalaskesüsteemide või nende osade kui eraldi seadmestike kohta osa tüübikinnituse taotlused.

3.2.2. Iga asenduseks kasutatava väljalaskesüsteemile või selle osa puhul, millele tüübikinnitust taotletakse, tuleb osa tüübikinnituse taotlusele lisada kolmes eksemplaris järgmised dokumendid ja andmed:

3.2.2.1. - selle mootorrattatüübi või -tüüpide kirjeldus, millele asjaomane süsteem (asjaomased süsteemid) või selle (nende) osa(d) on käesoleva lisa punktis 1.1 nimetatud omaduste suhtes ette nähtud;

- mootori ja mootorratta tüüpi määratlevad numbrid ja/või tunnused;

3.2.2.2. - asenduseks kasutatava väljalaskesüsteemi kirjeldus, milles tuuakse ära süsteemi iga osa suhteline asend ja vastavad paigaldusjuhised;

3.2.2.3. - kõigi osade joonised, mis võimaldavad määratleda osade asukohta ja neid identifitseerida, samuti andmed kasutatud materjalide kohta. Joonistel peab olema ära näidatud ka osa tüübikinnituse kohustusliku numbri ettenähtud asukoht.

3.2.3. Tehnilise uurimisasutuse nõudel peab taotleja esitama:

3.2.3.1. - kaks näidist väljalaskesüsteemist, millele osa tüübikinnitust taotletakse;

3.2.3.2. - liitele 1B vastava dokumendi väljaandmisel mootorrattale esialgselt paigaldatud süsteemile vastava väljalaskesüsteemi;

3.2.3.3. - mootorratta, mis esindab seda tüüpi, millele asendav väljalaskesüsteem tuleb paigaldada ja mis on niisuguses seisukorras, et kui mootorratas varustatakse sama tüüpi summutiga nagu mootorrattale oli esialgu paigaldatud, vastab see ühes järgmistes kahes punktis esitatud nõuetele:

3.2.3.3.1. kui punktis 3.2.3.3 nimetatud mootorratas on seda tüüpi, millele käesoleva peatüki sätete kohaselt on antud tüübikinnitus:

- katsel, mille ajal mootorratas on liikumises, ei ületa see rohkem kui 1 dB(A) võrra punktis 2.1.1 kehtestatud piirväärtust;

- katsel, mille ajal mootorratas seisab paigal, ei ületa see rohkem kui 3 dB(A) võrra väärtust, mis registreeriti mootorrattale tüübikinnituse andmisel ja mis on märgitud valmistaja andmesildile.

3.2.3.3.2. Kui punktis 3.2.3.3 nimetatud mootorratas ei ole seda tüüpi, millele käesoleva peatüki sätete kohaselt on antud tüübikinnitus, ei tohi selle müranivoo rohkem kui 1 dB(A) võrra ületada antud mootorrattatüübile selle esmakordsel kasutuselevõtul kohaldatud piirväärtust;

3.2.3.4. - eraldi mootor, mis on identne eespool nimetatud mootorrattale paigaldatud mootoriga (kui pädevad asutused loevad eraldi mootori esitamist vajalikuks).

3.3. Märgistused ja graveeringud

3.3.1. Mitteoriginaalsed väljalaskesüsteemid või selle osad tuleb märgistada vastavalt VI lisas esitatud nõuetele.

3.4. Osa tüübikinnitus

3.4.1. Käesolevas peatükis ettenähtud katsete lõpetamisel annab pädev asutus välja tunnistuse, mis vastab liites 2B toodud näidisele. Osa tüübikinnitusnumbri ees peab olema ristkülik, milles on täht "e" ja selle järel number või tähed, mis tähistavad tüübikinnituse andnud või selle andmisest keeldunud liikmesriiki. Tüübikinnituse saanud väljalaskesüsteem loetakse 1. peatüki nõuetele vastavaks.

3.5. Nõuded

3.5.1. Üldnõuded

Summuti peab olema projekteeritud, valmistatud ja paigaldatud selliselt, et:

3.5.1.1. - mootorratas vastab tavalistes kasutustingimustes käesoleva peatüki nõuetele, sõltumata eriti just vibratsioonist, mis võib mootorrattale mõjuda;

3.5.1.2. - mootorratta normaalseid kasutustingimusi arvestades saavutatakse piisav vastupidavus mopeedile mõjuvale korrosioonile;

3.5.1.3. - esialgselt paigaldatud summuti korral ettenähtud kliirens ja mootorratta võimalik kaldenurk ei vähene;

3.5.1.4. - pinnal ei esine ebaharilikult kõrget temperatuuri;

3.5.1.5. - summuti välispinnal ei ole väljaulatusi ega teravaid servi;

3.5.1.6. - amortisaatorid ja vedrustus jätavad piisava kliirensi;

3.5.1.7. - torudele jääb ohutu kliirens;

3.5.1.8. - summuti on selgelt määratletud hooldus- ja paigaldusnõuetega ühilduval viisil löögikindel.

3.5.2. Müranivoo kohta esitatavad nõuded

3.5.2.1. Asendamiseks kasutatava väljalaskesüsteemi või selle osade akustilist efektiivsust tuleb katsetada meetoditel, mida on kirjeldatud punktides 2.1.2, 2.1.3, 2.1.4 ja 2.1.5.

Kui asenduseks kasutatav väljalaskesüsteem või selle osa on paigaldatud punktis 3.2.3.3 nimetatud mootorrattale, peavad müranivoo saavutatud väärtused vastama järgmistele nõuetele:

3.5.2.1.1. Need ei tohi punktis 3.2.3.3 sätestatud eeskirjade kohaselt ületada samal mootorrattal, mis on varustatud originaalsummutiga, nii sõidu- kui paigalseisukatsel mõõdetud väärtusi.

3.5.3. Mootorratta jõudluse katsetamine

3.5.3.1. Asenduseks kasutatav summuti peab olema niisugune, et selle korral saavutatav mootorratta jõudlus on võrreldav originaalsummuti või selle osa kasutamisel saavutatud jõudlusega.

3.5.3.2. Asenduseks kasutatavat summutit tuleb võrrelda originaalsummutiga, paigaldades mõlemad summutid kordamööda punktis 3.2.3.3 kirjeldatud mootorrattale, kusjuures nii asenduseks kasutatav summuti kui originaalsummuti peavad olema uued.

3.5.3.3. Seda katset teostatakse mootori võimsuskõvera mõõtmise teel. Asendava summutiga mootoril mõõdetud maksimaalne netovõimsus ja maksimaalne kiirus ei tohi rohkem kui ± 5 % erineda maksimaalsest võimsusest ja kiirusest, mis on samadel tingimustel mõõdetud esialgse summuti kasutamisel.

3.5.4. Täiendavad sätted summutite kui eraldi seadmestike kohta, mis sisaldavad kiudmaterjale.

Niisuguste summutite valmistamisel ei tohi kiudaineid kasutada, välja arvatud juhul, kui on täidetud punktis 2.3.1 ettenähtud nõuded.

Liide 1A

+++++ TIFF +++++

Liide 1B

Osa tüübikinnitustunnistus mootorratta tüübi lubatud müranivoo ja originaalse(te) väljalaskesüsteemi(de) kohta

+++++ TIFF +++++

Liide 2A

+++++ TIFF +++++

Liide 2B

+++++ TIFF +++++

IV LISA

KOLMERATTALISTELE MOPEEDIDELE JA MUUDELE KOLMERATTALISTELE MOOTORSÕIDUKITELE ESITATAVAD NÕUDED

1. MÕISTED

Käesolevas peatükis kasutatakse järgmisi mõisteid:

1.1. kolmerattalise mopeedi või muu kolmerattalise mootorsõiduki tüüp müranivoo ja väljalaskesüsteemi suhtes — kolmerattalised mopeedid ja muud kolmerattalised mootorsõidukid, mis ei erine üksteisest järgmiste oluliste tunnuste poolest:

1.1.1. kere kuju või materjalid (eriti mootoriruum ja selle helipidavus);

1.1.2. sõiduki pikkus ja laius;

1.1.3. mootori tüüp (säde- või survesüüde, kahe- või neljataktiline, väntmehhanismiga kolbmootor või rootormootor, silindrite arv ja maht, karburaatorite või sissepritsesüsteemide arv ja tüüp, klappide paigutus, maksimaalne netovõimsus ja sellele vastav pöörlemissagedus).

Rootormootorite silindrimahuks loetakse kambri kahekordne maht;

1.1.4. jõuülekandesüsteem, eriti käikude arv ja ülekandearvud;

1.1.5. väljalaskesüsteemide arv, tüüp ja paigutus.

1.2. väljalaskesüsteem või summuti — osade täielik komplekt, mis on vajalik kolmerattalise mopeedi või muu kolmerattalise mootorsõiduki mootori ja väljalaskesüsteemi müra piiramiseks;

1.2.1. originaalne väljalaskesüsteem või summuti — seda tüüpi väljalaskesüsteem või summuti, mis on sõidukile paigaldatud tüübikinnituse andmisel või laiendamisel. Tegemist võib olla kas esialgselt paigaldatud väljalaskesüsteemi või summutiga või asendussüsteemi või -summutiga;

1.2.2. mitteoriginaalne väljalaskesüsteem või summuti — väljalaskesüsteem või summuti, mis on teistsugust tüüpi kui oli sõidukile paigaldatud tüübikinnituse andmisel või selle laiendamisel. Niisugust väljalaskesüsteemi või summutit tohib kasutada ainult asendussüsteemi või -summutina.

1.3. erinevat tüüpi väljalaskesüsteemid — süsteemid, mis on mõne järgmise tunnuse poolest põhimõtteliselt erinevad:

1.3.1. süsteemid, mis koosnevad erinevate tootjate valmistatud ja erinevat kaubamärki kandvatest osadest;

1.3.2. süsteemid, mille mis tahes osa valmistamisel kasutatud materjalid on erinevate omadustega või mille osad on erineva kuju või suurusega;

1.3.3. süsteemid, milles vähemalt ühe osa tööpõhimõtted on erinevad;

1.3.4. süsteemid, mis koosnevad omavahel erinevalt kombineeritud osadest.

1.4. väljalaskesüsteemi osa — üksikosa, mis koos teiste osadega moodustab väljalaskesüsteemi (näiteks väljalasketorustik, tegelik summuti) ja sisselaskesüsteemi (õhufiltri), kui viimane on kasutusel.

Kui mootor tuleb maksimaalse lubatud müranivoo nõuete täitmiseks varustada sisselaskesüsteemiga (õhufiltri ja/või sisselaskemüra summutiga), tuleb filtrit ja/või summutit käsitleda väljalaskesüsteemiga võrdse tähtsusega osadena.

2. KOLMERATTALISE MOPEEDI VÕI MUU KOLMERATTALISE MOOTORSÕIDUKI TÜÜBI MÜRANIVOOD JA ORIGINAALSET VÄLJALASKESÜSTEEMI ERALDI SEADMESTIKUNA KÄSITLEV OSA TÜÜBIKINNITUS

2.1. Kolmerattalise mopeedi või muu kolmerattalise mootorsõiduki põhjustatud müra (mõõtmistingimused ja sõiduki katsetamine osa tüübikinnituse saamiseks).

2.1.1. Sõiduk, selle mootor ja väljalaskesüsteem peavad olema projekteeritud, valmistatud ja paigaldatud selliselt, et olenemata nendele mõjuda võivast vibratsioonist vastab sõiduk normaalsetes töötamistingimustes käesoleva peatüki nõuetele.

2.1.2. Väljalaskesüsteem peab olema projekteeritud, valmistatud ja paigaldatud vastupidavana sellele mõjuda võivale korrosioonile.

2.2. Müranivoole esitatavad nõuded

2.2.1. Piirväärtused: vt I lisa.

2.2.2. Mõõteseadmed

2.2.2.1. Müranivoo mõõtmiseks tuleb kasutada täppis-müranivoomõõturit, mille tüüpi on kirjeldatud Rahvusvahelise Elektrotehnikakomisjoni (IEC) väljaande nr 179 "Täppis-müranivoomõõturid" teises trükis. Mõõtmistel tuleb kasutada tundlikkusastet "kiire" ja "A"-kaalumist, mida on samuti kirjeldatud nimetatud väljaandes.

Iga katseseeria alguses ja lõpus tuleb müranivoomõõtur valmistaja juhiste alusel kalibreerida, kasutades asjakohast heliallikat (näiteks Pistonphone-tüüpi heliallikat).

2.2.2.2. Kiiruse mõõtmised

Mootori pöörlemissagedus ja sõiduki kiirus katserajal tuleb määrata täpsusega ± 3 %.

2.2.3. Mõõtmistingimused

2.2.3.1. Sõiduki seisukord

Mõõtmistel peab sõiduk olema sõidukorras (varustatud jahutusvedeliku, õli, kütuse, tööriistade ja tagavararattaga) ja sellel peab isuma sõidukijuht. Enne mõõtmisi tuleb sõiduk viia normaalsele töötemperatuurile.

2.2.3.1.1. Mõõtmised tuleb teostada nii, et sõidukid on koormamata ja nendel ei ole järelhaagist ega poolhaagist.

2.2.3.2. Katseplats

Katseplatsil peab olema keskne kiirendusala, mida ümbritseb praktiliselt tasane katsepiirkond. Kiirendusala peab olema tasane; selle pind peab olema kuiv ja niisugune, et sõidumüra oleks väike.

Katseplatsil ei tohi vaba helivälja muutumine kiirendusala keskele paigutatud heliallika ja mikrofoni vahel ületada ± 1 dB. Nimetatud tingimus loetakse täidetuks juhul, kui kiirendusala keskpunkti ümber ei ole 50meetrise raadiusega piirkonnas suuri heli peegeldavaid objekte (aiad, kaljud, sillad või hooned). Katseraja teekate peab vastama VII lisas esitatud nõuetele.

Mikrofoni lähedal ei tohi olla ühtegi niisugust takistust, mis võib helivälja mõjutada ja mikrofoni ning heliallika vahel ei tohi viibida inimesi. Mõõtmisi teostav vaatleja peab seisma nii, et ta ei mõjuta mõõteseadme lugemit.

2.2.3.3. Muud tingimused

Mõõtmisi ei tohi teostada ebasoodsates ilmastikutingimustes. Tuleb tagada, et mõõtmistulemusi ei mõjuta tuuleiilid.

Mõõtmistel peab muude heliallikate, kui katsetatava sõiduki heliallikate põhjustatud A-kaalutud müranivoo, samuti tuule poolt tekitatud müranivoo olema sõidukist tingitud müranivoost vähemalt 10 dB(A) võrra madalam. Mikrofonile võib paigaldada sobiva tuulekaitse, võttes arvesse selle mõju mikrofoni tundlikkusele ja suunakarakteristikutele.

Kui ümbritseva keskkonna müra ja mõõdetud müra erinevus on vahemikus 10-16 dB(A), tuleb katsetulemuste arvutamisel lahutada müranivoomõõturi lugemist vastav parandus, nagu näidatud järgmisel graafikul:

+++++ TIFF +++++

2.2.4. Mõõtmismeetod

2.2.4.1. Mõõtmiste laad ja arv

Maksimaalset müranivood, mida väljendatakse A-kaalutud detsibellides (dB(A)), tuleb mõõta sõiduki liikumisel joonte AA′ ja BB′ vahel (joonis 1). Kui tippväärtuse ja üldise müranivoo vahel registreeritakse ebanormaalne erinevus, on mõõtmistulemused kehtetud.

Mõlemal pool sõidukit tuleb teostada vähemalt kaks mõõtmist.

2.2.4.2. Mikrofoni paigutamine

Mikrofon peab paiknema raja võrdlusjoonest CC′ 7,5 m kaugusel ± 0,2 m (joonis 1) ja maapinnast 1,2 m kõrgusel ± 0,1 m.

2.2.4.3. Teostustingimused

Sõiduk peab lähenema joonele AA' punktis 2.2.4.4 määratletud esialgsel konstantsel kiirusel. Kui sõiduki esiosa jõuab jooneni AA', tuleb anda täisgaasi nii kiiresti kui praktiliselt võimalik ja hoida gaasi sellest asendis, kuni sõiduki tagaosa jõuab jooneni BB'; seejärel tuleb seguklapp seada võimalikult kiiresti tagasi tühikäigu asendisse.

Kõikide mõõtmiste ajal tuleb sõidukiga sõita kiirendusalas sirgjooneliselt, hoides sõiduki keskpikitasapinda joonele CC′ võimalikult lähedal.

2.2.4.3.1. Liigendiga ühendatud sõidukite korral, mis koosnevad kahest mittelahutatavast osast ja mida loetakse ühtseks sõidukiks, ei tohi joone BB' ületamise hetke määratlemisel võtta arvesse poolhaagist.

2.2.4.4. Kasutatava konstantse kiiruse valimine

2.2.4.4.1. Käigukastita sõiduk

Sõiduk peab lähenema joonele AA' niisugusel konstantsel kiirusel, mis vastab kas mootori sellisele pöörlemissagedusele, mis võrdub kolme neljandikuga mootori maksimaalvõimsusele vastavast pöörlemissagedusest või kolme neljandikuga regulaatori poolt lubatavast maksimaalsest pöörlemissagedusest või kiirusega 50 km/h, kusjuures valitakse nimetatutest madalaim kiirus.

2.2.4.4.2. Manuaalkäigukastiga sõiduk

Kui sõidukil on kahe-, kolme- või neljakäiguline käigukast, tuleb kasutada teist käiku. Kui käigukastil on rohkem kui neli käiku, tuleb kasutada kolmandat käiku. Kui mootor saavutab seejärel nimivõimsusele vastava pöörlemissageduse, tuleb teise või kolmanda käigu asemel sisse lülitada järgmine kõrgem käik, mis võimaldab jõuda katserajal jooneni BB' ilma nimivõimsust ületamata. Kiirkäiku ei tohi valida. Kui sõidukil on kahekäiguline peaülekanne, tuleb sisse lülitada sõiduki suurimale kiirusele vastav käik. Sõiduk peab lähenema joonele AA' niisugusel konstantsel kiirusel, mis vastab kas mootori sellisele pöörlemissagedusele, mis võrdub kolme neljandikuga mootori maksimaalvõimsusele vastavast pöörlemissagedusest või kolme neljandikuga regulaatori poolt lubatavast maksimaalsest pöörlemissagedusest või kiirusega 50 km/h, kusjuures valitakse nimetatutest madalaim kiirus.

2.2.4.4.3. Automaatkäigukastiga sõiduk

Sõiduk peab lähenema joonele AA' konstantsel kiirusel 50 km/h või kiirusel, mis vastab kolmele neljandikule maksimaalkiirusest, kusjuures valitakse nimetatud kiirustest madalam. Kui võib valida mitme edaspidisõidukäigu vahel, tuleb valida niisugune käik, mis annab joonte AA' ja BB' vahel suurima keskmise kiirenduse. Ei tohi rakendada käiguvalija asendit, mida kasutatakse ainult pidurdamiseks, manööverdamiseks või mõneks sarnaseks aeglasel liikumisel teostatavaks toiminguks.

2.2.5. Tulemused (katseprotokoll)

2.2.5.1. Liites 1B ettenähtud dokumendi vormistamiseks koostatavas katseprotokollis tuleb ära nimetada kõik asjaolud, mis on võinud mõõtmistulemusi mõjutada.

2.2.5.2. Seejärel tuleb väärtused ümardada lähima täisdetsibellini.

Kui kümnendpunktile järgnev arv on 0 ja 4 vahel, ümardatakse tulemus allapoole, ja kui 5 ja 9 vahel, siis ülespoole.

Liites 1B määratletud dokumendi väljaandmiseks võetakse arvesse ainult need mõõtmistulemused, mis on saadud samal pool mootorratast teostatud kahel järjestikusel mõõtmisel ja mille erinevus ei ületa 2 dB(A) või on sellega võrdne.

2.2.5.3. Mõõtmisel esinevate ebatäpsuste arvessevõtmiseks tuleb iga mõõtmistulemuse saamiseks lahutada punkti 2.2.5.2 kohaselt saadud väärtusest 1 dB(A).

2.2.5.4. Kui nelja mõõtmistulemuse keskmine ei ületa sõidukikategooriale, millesse katsetatav sõiduk kuulub, kehtestatud maksimaalset lubatud nivood, võib sõiduki lugeda punktis 2.2.1 kehtestatud piirväärtustele vastavaks. Nimetatud keskmine väärtus on katse lõpptulemus.

2.3. Paigalseisva sõiduki müranivoo mõõtmine (kasutusel oleva sõiduki katsetamine)

2.3.1. Helirõhu nivoo sõiduki vahetus läheduses.

Kasutusel olevate sõidukite hilisemate mürakatsete võimaldamiseks tuleb helirõhu nivood mõõta ka väljalaskesüsteemi otsaku (summuti) vahetus läheduses vastavalt alljärgnevalt esitatud nõuetele, kusjuures mõõtmistulemused märgitakse liites 1B viidatud dokumendi vormistamiseks koostatavasse katseprotokolli.

2.3.2. Mõõteseadmed

Tuleb kasutada punktis 2.2.2.1 kirjeldatud täppis-müranivoomõõturit.

2.3.3. Mõõtmistingimused

2.3.3.1. Sõiduki seisukord

Enne mõõtmisi tuleb sõiduki mootor viia normaalsele töötemperatuurile. Kui sõiduk on varustatud automaatse käitusmehhanismiga ventilaatoritega, ei tohi nimetatud süsteemi müranivoo mõõtmise ajal reguleerida.

Käigukast peab mõõtmiste ajal olema neutraalasendis. Kui jõuülekannet ei ole võimalik välja lülitada, tuleb mopeedi veorattal lasta vabalt pöörelda, tõstes sõiduki näiteks selle keskmisele toele või rullikutele.

2.3.3.2. Katseplats (vt joonis 2)

Katseplatsiks võib olla ala, kus ei esine märkimisväärseid akustilisi häireid. Sobivad on betooni, asfaldi või mõne teise kõva materjaliga kaetud tasased pinnad, mis peegeldavad hästi heli; katseid ei tohi teostada freesitud pinnaseteedel. Katseplats peab kujult olema ristkülik, mille küljed on sõiduki välisservast vähemalt 3 meetri kaugusel (juhtrauda mitte arvestades). Nimetatud ristküliku piires ei tohi olla nimetamisväärseid takistusi, näiteks inimesi (peale sõidukijuhi ja vaatleja).

Sõiduk tuleb paigutada nimetatud ristküliku piiridesse nii, et mõõtmisel kasutatav mikrofon on võimalikest äärekividest vähemalt 1 meetri kaugusel.

2.3.3.3. Muud tingimused

Ümbritseva keskkonna mürast ja tuulemürast tingitud mõõteseadme näidud peavad olema mõõdetavast müranivoost vähemalt 10 dB(A) võrra väiksemad. Mikrofonile võib paigaldada sobiva tuulekaitse, võttes arvesse selle mõju mikrofoni tundlikkusele.

2.3.4. Mõõtmismeetod

2.3.4.1. Mõõtmiste laad ja arv

A-kaalutud detsibellides (dB(A)) väljendatavat maksimaalset müranivood tuleb mõõta punktis 2.3.4.3 määratletud töötamisaja jooksul.

Igas mõõtepunktis tuleb teostada vähemalt kolm mõõtmist.

2.3.4.2. Mikrofoni paigutamine (joonis 2)

Mikrofon tuleb paigutada väljalasketoru otsaga ühele kõrgusele, kuid mikrofon ei tohi olla katseplatsi pinnast kõrgemal kui 0,2 m. Mikrofoni membraan tuleb suunata väljalasketoru otsa suunas ja jätta sellest 0,5 m kaugusele. Mikrofoni maksimaalse tundlikkuse telg peab olema katseraja pinnaga paralleelne ja moodustama heitgaasi väljumise suunaga kokkulangeva vertikaaltasapinna suhtes 45° nurga ± 10°.

Nimetatud vertikaaltasapinna suhtes tuleb mikrofon paigutada sellele küljele, mis annab mikrofoni ja sõiduki välispinna suhtes maksimaalse võimaliku vahekauguse (juhtrauda mitte arvestades).

Kui väljalaskesüsteemil on rohkem kui üks väljalasketoru ots, mille keskpunktid ei asetse üksteisest kaugemal kui 0,3 m, tuleb mikrofon suunata väljalasketoru selle otsa suunas, mis on sõidukile lähemal (juhtrauda mitte arvestades) või väljalaskeotsaku suunas, mis on katseraja teepinnast kõrgemal. Kui väljalaskeotsakute keskpunktid on üksteisest kaugemal kui 0,3 m, tuleb igale neist teostada eraldi mõõtmised, kusjuures katsetulemuseks loetakse registreeritud väärtustest suurim.

2.3.4.3. Töötamistingimused

Mootori pöörlemissagedust tuleb hoida konstantsena ühel järgmistest väärtustest:

- S2 kui S on suurem kui 5000 p/min,

- 3S4 kui S ei ületa 5000 p/min,

kus "S" on pöörlemissagedus vastavalt liite 1A punktis 3.2.1.7 määratletule.

Mootori konstantse pöörlemissageduse saavutamisel tuleb gaas kiiresti tühikäiguasendisse tagasi seada. Müranivood tuleb mõõta niisuguse töötsükli ajal, mille hulka kuulub mootori konstantsel pöörlemissagedusel töötamise lühike periood ja kogu aeglustusperiood, kusjuures katseväärtuseks on müranivoomõõturi maksimaalsele lugemile vastav väärtus.

2.3.5. Tulemused (katseprotokoll)

2.3.5.1. Liites 1B ettenähtud dokumendi vormistamiseks koostatavas katseprotokollis tuleb ära nimetada kõik olulised andmed ja eriti need, mis on olnud tähtsad paigalseisva sõiduki müra mõõtmisel.

2.3.5.2. Mõõteseadmelt tuleb lugeda lähima täisdetsibellini ümardatud mõõteväärtused.

Kui kümnendpunktile järgnev arv on 0 ja 4 vahel, ümardatakse tulemus allapoole, ja kui 5 ja 9 vahel, siis ülespoole.

Kasutatakse ainult neid mõõteväärtusi, mille erinevus ei ole kolmel järjestikusel katsel üle 2 dB(A).

2.3.5.3. Kolmest mõõteväärtusest suurim loetakse katsetulemuseks.

+++++ TIFF +++++

Liikuva sõiduki katsetamise asendid

+++++ TIFF +++++

Paigalseisva sõiduki katsetamise asendid

2.4. Originaalne väljalaskesüsteem (summuti)

2.4.1. Absorbeerivaid kiudmaterjale sisaldavatele summutitele esitatavad nõuded

2.4.1.1. Absorbeeriv kiudmaterjal peab olema asbestivaba ja seda võib summutite valmistamisel kasutada ainult siis, kui see püsib kogu summuti kasutusaja jooksul kindlalt oma kohal ja vastab ühes punktidest 2.4.1.2, 2.4.1.3 või 2.4.1.4 esitatud nõuetele.

2.4.1.2. Pärast kiudmaterjali eemaldamist peab müranivoo vastama punktis 2.2.1 esitatud nõuetele.

2.4.1.3. Absorbeerivat kiudmaterjali ei tohi paigaldada summuti nendesse osadesse, mida läbib heitgaas, ja kiudmaterjal peab vastama järgmistele nõuetele.

2.4.1.3.1. Materjali tuleb kuumutada neli tundi ahjus temperatuuril 650° ± 5 °C, ilma et kiudude keskmine pikkus, läbimõõt või mahumass väheneks.

2.4.1.3.2. Pärast nelja tunni jooksul temperatuuril 650° ± 5 °C ahjus kuumutamist peab vähemalt 98 % materjalist jääma sõelale, mille silmalaius on 250 μm ja mis vastab standardi ISO 2599 kohasel katsetamisel standardi ISO 3310/1 nõuetele.

2.4.1.3.3. Materjali kaalukadu ei tohi ületada 10,5 % pärast 24tunnist leotamist temperatuuril 90° ± 5 °C järgmise koostisega sünteetilises kondensaadis:

- 1 N vesinikbromiidhape (HBr): 10 ml

- 1 N väävelhape (H2SO4): 10 ml

- Destilleeritud vesi, kuni saavutatakse maht 1000 ml.

Märkus:

Materjali tuleb pesta destilleeritud vees ja enne kaalumist kuivatada ühe tunni jooksul temperatuuril 105 °C.

2.4.1.4. Enne süsteemi punkti 2 kohaselt katsetamist tuleb see viia normaalsesse tööseisukorda, kasutades ühte järgmistest meetoditest:

2.4.1.4.1. Konditsioneerimine kestva maanteesõiduga

2.4.1.4.1.1. Tabelis on toodud minimaalsed teepikkused, mida erineva kategooria sõidukid peavad konditsioneerimise ajal läbima:

Sõiduki kategooria silindrimahu alusel (cm3) | Teepikkus (km) |

1.≤ 250 | 4000 |

2.> 250 ≤ 500 | 6000 |

3.> 500 | 8000 |

2.4.1.4.1.2. 50 % ± 10 % sellest konditsioneerimistsüklist peab koosnema linnasõidust ja ülejäänud kaugsõidust suurel kiirusel; pideva teesõidutsükli võib asendada vastava katseraja programmiga.

2.4.1.4.1.3. Kahel erineval kiirusel režiime tuleb vaheldumisi teostada vähemalt kuus korda.

2.4.1.4.1.4. Täielik katseprogramm peab jahutamise ja kondenseerumise mõju tekitamiseks sisaldama vähemalt kümmet vaheaega, mis kestavad vähemalt kolm tundi.

2.4.1.4.2. Konditsioneerimine pulsatsiooniga

2.4.1.4.2.1. Väljalaskesüsteem või selle osad tuleb paigaldada sõidukile või mootorile.

Esimesel juhul tuleb sõiduk paigaldada rulldünamomeetrile. Teisel juhul tuleb mootor paigaldada katsestendile.

Katseseade, mida on detailselt kujutatud joonisel 3, paigaldatakse väljalaskesüsteemi otsakule. Võib kasutada muid, võrdväärseid tulemusi andvaid seadmeid.

2.4.1.4.2.2. Katseseade tuleb reguleerida nii, et kiirventiil kordamööda katkestab ja taastab heitgaasivoolu 2500 korda.

2.4.1.4.2.3. Ventiil peab avanema, kui vähemalt 100 mm kaugusel sisselaskeäärikust allavoolu mõõdetud heitgaasi vasturõhk saavutab väärtuse vahemikus 0,35 ja 0,40 bar. Kui niisuguse väärtuse saavutamine on tulenevalt mootori parameetritest võimatu, peab ventiil avanema, kui gaasi vasturõhk saavutab taseme, mis vastab 90 protsendile enne mootori seiskumist mõõdetavast maksimaalsest väärtusest. Ventiil peab sulguma siis, kui nimetatud rõhk erineb rohkem kui 10 % avatud ventiili korral esinevast stabiilsest väärtusest.

2.4.1.4.2.4. Viitrelee tuleb seadistada heitgaasi voolamise ajavahemikule, mis on arvutatud vastavalt punktis 2.4.1.4.2.3 esitatud nõuetele.

2.4.1.4.2.5. Mootori pöörlemissagedus peab olema 75 % mootori maksimaalsele võimsusele vastavast pöörlemissagedusest S.

2.4.1.4.2.6. Dünamomeetril mõõdetav energia peab olema 50 % täisgaasile vastavast energiast, mõõdetuna 75 protsendil mootori pöörlemissagedusest S.

2.4.1.4.2.7. Katse ajal peavad kõik tühjendusavad olema suletud.

2.4.1.4.2.8. Kogu katse ei tohi kesta kauem kui 48 tundi. Vajadusel tuleb kord tunni jooksul võimaldada jahtumisperioodi.

2.4.1.4.3. Katsestendi konditsioneerimine

2.4.1.4.3.1. Väljalaskesüsteem tuleb paigaldada mootorile, mis on sõidukile paigaldatud mootori suhtes esindav. Seejärel asetatakse mootor katsestendile.

2.4.1.4.3.2. Konditsioneerimine koosneb sõiduki kategooriale, millele väljalaskesüsteem on konstrueeritud, vastavast ettenähtud arvust katsestendi tsüklitest. Alltoodud tabelis on toodud igale sõiduki kategooriale ettenähtud tsüklite arvud.

Sõiduki kategooria silindrimahu alusel (cm3) | Tsüklite arv |

1.≤ 250 | 6 |

2.> 250 ≤ 500 | 9 |

3.> 500 | 12 |

2.4.1.4.3.3. Igale katsestenditsüklile peab jahutamise ja kondenseerumise mõju tekitamiseks järgnema vähemalt 6 tunni pikkune vaheaeg.

2.4.1.4.3.4. Iga katsestenditsükkel koosneb kuuest faasist. Mootori töötamistingimused igas faasis ja faaside kestused on järgmised:

Faas | Tingimused | Faasi kestus (minutites) |

Mootorid töömahuga alla 250 cm3 | Mootorid töömahuga 250 cm3 või üle selle |

1 | Töötamine tühikäigul | 6 | 6 |

2 | 25 % koormus pöörlemissagedusel 75 % S | 40 | 50 |

3 | 50 % koormus pöörlemissagedusel 75 % S | 40 | 50 |

4 | 100 % koormus pöörlemissagedusel 75 % S | 30 | 10 |

5 | 50 % koormus pöörlemissagedusel 100 % S | 12 | 12 |

6 | 25 % koormus pöörlemissagedusel 100 % S | 22 | 22 |

Koguaeg: | 2 tundi ja 30 minutit | 2 tundi ja 30 minutit |

2.4.1.4.3.5. Nimetatud konditsioneerimismenetluse ajal võib mootorit ja summutit valmistaja nõudmisel jahutada, et heitgaasiotsakust mitte kaugemal kui 100 mm paiknevas punktis mõõdetud temperatuur ei oleks kõrgem kui see, mida mõõdetakse siis, kui sõiduk töötab kõrgeimal käigul sõiduki kiirusel 110 km/h või mootori pöörlemissagedusel 75 % S. Mootori pöörlemissagedust ja/või sõiduki kiirust tuleb mõõta täpsusega ± 3 %.

+++++ TIFF +++++

Pulsatsiooni teel konditsioneerimise katseseade

2.4.2. Skeem ja märgistused

2.4.2.1. Liites 1A viidatud dokumendile tuleb lisada skeem ja ristlõikejoonis, millel on näidatud väljalaskesüsteemi mõõtmed.

2.4.2.2. Kõik originaalsummutid peavad kandma märgistust "e", millele järgneb osa tüübikinnituse andnud riigi tähis. Märgistused peavad olema loetavad ja püsivad ning oma paigaldusasendis nähtavad.

2.4.2.3. Kõigi originaalsete asendussummutite pakenditel peab olema selgesti loetav kiri "originaalosa" ja summuti mark ning tüüp, samuti tähis "e" ja päritolumaale viitav märgistus.

2.4.3. Sisselaskesummuti

Kui mootori sisselaskesüsteem tuleb lubatud müranivoo saavutamiseks varustada õhufiltri ja/või sisselaskesummutiga, tuleb nimetatud filtrit ja/või summutit käsitleda mürasummuti osana, millele peavad samuti kehtima punktis 2.4 esitatud nõuded.

3. KOLMERATTALISTEL MOPEEDIDEL JA MUUDEL KOLMERATTALISTEL MOOTORSÕIDUKITEL ERALDI SEADMESTIKUNA KASUTATAVA MITTEORIGINAALSE VÄLJALASKESÜSTEEMI VÕI SELLE OSADE OSA TÜÜBIKINNITUS

Käesolev punkt käsitleb eraldi seadmestikena kasutatavate väljalaskesüsteemide või nende osade, mis on ette nähtud mitteoriginaalse varuosana paigaldamiseks ühele või mitmele kindlale kolmerattalise mopeedi või muu kolmerattalise mootorsõiduki tüübile, osa tüübikinnitust.

3.1. Mõiste

3.1.1. Mitteoriginaalne, asenduseks kasutatav väljalaskesüsteem või selle osad — punktis 1.2 toodud määratlusele vastav väljalaskesüsteemi osa, mis on ette nähtud kolmerattalise mopeedi või muu kolmerattalise mootorsõiduki tüübile paigaldamiseks selle tüübi asendusena, mis oli mopeedile paigaldatud liite 1B kohase dokumendi väljaandmise ajal.

3.2. Osa tüübikinnituse taotlus

3.2.1. Süsteemi valmistaja või selle volitatud esindaja peab esitama asenduseks kasutatavate väljalaskesüsteemide või nende osade kui eraldi seadmestike kohta osa tüübikinnituse taotlused.

3.2.2. Igale asenduseks kasutatava väljalaskesüsteemile või selle osale, millele tüübikinnitust taotletakse, tuleb osa tüübikinnituse taotlusele lisada kolmes eksemplaris järgmised dokumendid ja andmed:

3.2.2.1. - kirjeldus selle sõidukitüübi või -tüüpide kohta, millele asjaomane süsteem (asjaomased süsteemid) või selle (nende) osa(d) on käesoleva lisa punktis 1.1 nimetatud omaduste suhtes ette nähtud;

- mootori ja sõiduki tüüpi määratlevad numbrid ja/või tunnused;

3.2.2.2. - asenduseks kasutatava väljalaskesüsteemi kirjeldus, milles tuuakse ära süsteemi iga osa suhteline asend ja vastavad paigaldusjuhised;

3.2.2.3. - kõigi osade joonised, mis võimaldavad määratleda osade asukohta ja neid identifitseerida, samuti andmed kasutatud materjalide kohta. Joonistel peab olema ära näidatud ka osa tüübikinnituse kohustusliku numbri ettenähtud asukoht.

3.2.3. Tehnilise uurimisasutuse nõudel peab taotleja esitama:

3.2.3.1. - kaks näidist väljalaskesüsteemist, millele osa tüübikinnitust taotletakse;

3.2.3.2. - väljalaskesüsteemi, mis vastab liitele 1B vastava dokumendi väljaandmisel sõidukile esialgselt paigaldatud süsteemile;

3.2.3.3. - sõiduk, mis esindab seda tüüpi, millele asendav väljalaskesüsteem tuleb paigaldada ja mis on niisuguses seisukorras, et kui sõiduk varustatakse sama tüüpi summutiga nagu sõidukile oli esialgu paigaldatud, vastab see ühes järgmistes kahes punktis esitatud nõuetele:

3.2.3.3.1. kui punktis 3.2.3.3 nimetatud sõiduk on seda tüüpi, millele käesoleva peatüki sätete kohaselt on antud tüübikinnitus:

- katsel, mille ajal sõiduk on liikumises, ei ületa see rohkem kui 1 dB(A) võrra punktis 2.2.1.3 kehtestatud piirväärtust;

- paigalseisukatse ajal ei ületa see rohkem kui 3 dB(A) võrra valmistaja andmesildil näidatud väärtust;

3.2.3.3.2. Kui punktis 3.2.3.3 nimetatud sõiduk ei ole seda tüüpi, millele käesoleva peatüki sätete kohaselt on antud tüübikinnitus, ei tohi selle müranivoo rohkem kui 1 dB(A) võrra ületada antud sõidukitüübile selle esmakordsel kasutuselevõtul kohaldatud piirväärtust;

3.2.3.4. - eraldi mootor, mis on identne eespool nimetatud sõidukile paigaldatud mootoriga (kui pädevad asutused loevad eraldi mootori esitamist vajalikuks).

3.3. Märgistused ja graveeringud

3.3.1. Mitteoriginaalsed väljalaskesüsteemid või selle osad tuleb märgistada vastavalt VI lisas esitatud nõuetele.

3.4. Osa tüübikinnitus

3.4.1. Käesolevas peatükis ettenähtud katsete lõpetamisel annab pädev asutus välja tunnistuse, mis vastab liites 2B toodud näidisele. Osa tüübikinnitusnumbri ees peab olema ristkülik, milles on täht "e" ja selle järel number või tähed, mis tähistavad tüübikinnituse andnud või selle andmisest keeldunud liikmesriiki.

3.5. Nõuded

3.5.1. Üldnõuded

Summuti peab olema projekteeritud, valmistatud ja paigaldatud selliselt, et:

3.5.1.1. - sõiduk vastab tavalistes kasutustingimustes käesoleva peatüki nõuetele, sõltumata eriti just vibratsioonist, mis võib sõidukile mõjuda;

3.5.1.2. - sõiduki normaalseid kasutustingimusi arvestades saavutatakse piisav vastupidavus sõidukile mõjuvale korrosioonile;

3.5.1.3. - esialgselt paigaldatud summuti korral ettenähtud kliirens ja sõiduki võimalik kaldenurk ei vähene;

3.5.1.4. - pinnal ei esine ebaharilikult kõrget temperatuuri;

3.5.1.5. - summuti välispinnal ei ole väljaulatusi ega teravaid servi;

3.5.1.6. - amortisaatorid ja vedrustus jätavad piisava kliirensi;

3.5.1.7. - torudele jääb ohutu kliirens;

3.5.1.8. - summuti on selgelt määratletud hooldus- ja paigaldusnõuetega ühilduval viisil löögikindel.

3.5.2. Müranivoole esitatavad nõuded

3.5.2.1. Asendamiseks kasutatava väljalaskesüsteemi või selle osade akustilist efektiivsust tuleb katsetada punktides 2.3, 2.4, 2.5 ja 2.6 kirjeldatud meetoditel.

Kui asenduseks kasutatav väljalaskesüsteem või selle osa on paigaldatud käesoleva lisa punktis 3.2.3.3 nimetatud sõidukile, peavad müranivoo saavutatud väärtused vastama järgmistele nõuetele:

3.5.2.1.1. need ei tohi punktis 3.2.3.3 sätestatud eeskirjade kohaselt ületada samal sõidukil, mis on varustatud originaalsummutiga, nii sõidu- kui paigalseisukatsel mõõdetud väärtusi.

3.5.3. Sõiduki jõudluse katsetamine

3.5.3.1. Asendamiseks kasutatav summuti peab olema niisugune, et selle korral saavutatav sõiduki jõudlus on võrreldav jõudlusega, mis saavutati originaalsummuti või selle osa kasutamisel.

3.5.3.2. Asenduseks kasutatavat summutit tuleb originaalsummutiga võrrelda, paigaldades mõlemad summutid kordamööda punktis 3.2.3.3 kirjeldatud sõidukile, kusjuures nii asendamiseks kasutatav summuti kui originaalsummuti peavad olema uued.

3.5.3.3. Seda katset teostatakse mootori võimsuskõvera mõõtmise teel. Asendava summutiga mõõdetud maksimaalne netovõimsus ja maksimaalne kiirus ei tohi rohkem kui ± 5 % erineda maksimaalsest võimsusest ja kiirusest, mis on samadel tingimustel mõõdetud nii, et paigaldatud on esialgne summuti.

3.5.4. Täiendavad sätted summutite kui eraldi seadmestike kohta, mis sisaldavad kiudmaterjale.

Niisuguste summutite valmistamisel ei tohi kiudaineid kasutada, välja arvatud juhul, kui punktis 2.4.1 ettenähtud nõuded on täidetud.

Liide 1A

+++++ TIFF +++++

Liide 1B

+++++ TIFF +++++

Liide 2A

+++++ TIFF +++++

Liide 2B

+++++ TIFF +++++

V LISA

TOODETE NÕUETELE VASTAVUSE EESKIRJAD

1. SÕIDUKI NÕUETELE VASTAVUS

Valmistatud sõidukid peavad vastama sõidukitüübile, millele on käesoleva peatüki kohaselt antud tüübikinnitus; nendel peab olema summuti, millega sõidukid olid varustatud tüübikinnituse saamisel ja mis vastab vastava sõidukitüübi nõudeid käsitleva lisa punktis 2 esitatud nõuetele.

Eespool nimetatud nõuetele vastavuse kontrollimiseks valitakse tootmisseeriast sõiduk, mille tüüp on käesoleva peatüki kohaselt tüübikinnituse saanud. Tooted loetakse käesoleva peatüki sätetele vastavaks juhul, kui kõigi lisade punktis 2.1 kirjeldatud meetodil mõõdetud müranivoo ei ületa rohkem kui 3 dB(A) võrra tüübikinnituse andmisega seoses mõõdetud väärtust ega rohkem kui 1 dB(A) võrra käesolevas peatükis kehtestatud piirväärtusi.

2. ASENDUSEKS KASUTATAVA MITTEORIGINAALSE VÄLJALASKESÜSTEEMI NÕUETELE VASTAVUS

Kõik valmistatud väljalaskesüsteemid peavad vastama tüübile, mis on saanud tüübikinnituse vastavalt käesoleva peatüki sätetele ja mis täidab asjaomast sõidukitüüpi käsitleva lisa punkti 3 nõudeid.

Eespool nimetatud nõuetele vastavuse kontrollimiseks valitakse tootmisseeriast väljalaskesüsteem, mille tüüp on saanud käesoleva peatüki kohaselt tüübikinnituse.

Tooted loetakse käesoleva peatüki sätetele vastavaks juhul, kui täidetakse kõigi lisade punktides 3.5.2 ja 3.5.3 esitatud nõuded ja kõigi lisade punktis 2.1 kirjeldatud meetodil mõõdetud müranivoo ei ületa rohkem kui 3 dB(A) võrra tüübikinnituse andmisega seoses mõõdetud väärtust ega rohkem kui 1 dB(A) võrra käesolevas peatükis kehtestatud piirväärtusi.

VI LISA

MÄRGISTAMISELE ESITATAVAD NÕUDED

1. Mitteoriginaalne väljalaskesüsteem või selle osad (kuid mitte paigaldusdetailid ja torud) peavad kandma järgmisi märgistusi:

1.1. väljalaskesüsteemi ja selle osade valmistaja kaubanimi või kaubamärk,

1.2. valmistaja poolt antud kaubamärk,

1.3. osa tüübikinnitusmärk, mis on koostatud ja paigaldatud vastavalt direktiivi 92/61/EMÜ V lisa nõuetele. Mõõde "a" peab olema ≥ 3 mm.

2. Kui väljalaskesüsteem on sõidukile paigaldatud, peavad punktides 1.1 ja 1.3 ettenähtud märgid ja punktis 1.2 viidatud nimi olema püsivad ja selgesti loetavad.

3. Kui osale on antud tüübikinnitus mitme asenduseks kasutatava väljalaskesüsteemi osana, võib osal olla mitu tüübikinnitusnumbrit.

4. Asenduseks kasutatava väljalaskesüsteemi pakendil ja sildil peavad olema järgmised andmed:

4.1. - asenduseks kasutatava summuti ja selle osade valmistaja kaubanimi või kaubamärk,

4.2. - valmistaja või valmistaja volitatud esindaja aadress,

4.3. - mootorratta mudelite loetelu, millele asenduseks kasutatavat summutit on ette nähtud paigaldada.

5. Valmistaja peab esitama järgmised andmed:

5.1. - juhised, milles kirjeldatakse täpselt õigeid mootorrattale paigaldamise meetodeid,

5.2. - summuti hooldusjuhised,

5.3. - komponentideks olevate osade nimekiri koos osade numbritega, välja arvatud paigaldusdetailid.

VII LISA

KATSERAJALE ESITATAVAD NÕUDED

Käesolevas lisas määratletakse teekatte füüsikalisi omadusi käsitlevad erinõuded ja katseraja teekatte kasutuselevõtuga seotud spetsiaalsed eeskirjad.

1. TEEKATTE NÕUTAVAD OMADUSED

Teekate loetakse käesoleva direktiivi nõuetele vastavaks, kui selle struktuur ja poorsus või teekatte akustiline neeldumistegur on mõõdetud ja kui need vastavad kõigile punktides 1.1-1.4 esitatud nõuetele, kaasa arvatud teekatte projekteerimisele esitatavad nõuded (punkt 2.2).

1.1. Jääkpoorsus

Katseraja teekattesegu jääkpoorsus Vc ei tohi ületada 8 %. Mõõtmismenetlust on kirjeldatud punktis 3.1.

1.2. Helineeldumistegur

Kui teekate ei vasta jääkpoorsuse nõudele, loetakse kate vastuvõetavaks ainult juhul, kui selle helineeldumistegur α ≤ 0,10. Mõõtmismenetlust on kirjeldatud punktis 3.2.

Punktides 1.1 ja 1.2 esitatud nõue on täidetud ka siis, kui mõõdetud on ainult helineeldumist, mille väärtuseks on saadud: α ≤ 0,10.

1.3. Ehituspaksus

Mahumeetodil mõõdetud ehituspaksus (TD) (vt punkt 3.3) peab olema:

TD ≥ 0,4 mm.

1.4. Pinna homogeensus

Tuleb võtta kõik meetmed võimalikult homogeense katseplatsi pinna tagamiseks. See kehtib struktuuri ja poorsuse kohta, kuid lisaks tuleb arvestada, et kui freesimine on mõnes kohas efektiivsem kui teises, võib katte struktuur olla erinev ja seega võib tekkida ebatasasusi põhjustav ebaühtlus.

1.5. Katseperiood

Teekatte käesolevas standardis sätestatud struktuuri ja poorsuse või helineeldumise nõuetele vastavuse kontrollimiseks tuleb teekatet järgmiste intervallidega perioodiliselt testida:

a) jääkpoorsuse või helineeldumise määramiseks:

- kui on tegemist uue teekattega,

- kui uus teekate vastab sellele esitatavatele nõuetele, ei ole hilisemaid perioodilisi katsetusi vaja teostada.

Kui uus teekate ei vasta sellele esitatavatele nõuetele, võib teekate hiljem nõuetele vastata, kuna aja jooksul võib teekate muutuda kinnitambituks ja tiheneda;

b) ehituspaksuse (TD) määramiseks:

- kui on tegemist uue teekattega,

- kui algab mürakatse (NB: mitte varem kui neli nädalat pärast teekatte paigaldamist),

- seejärel kord kaheteistkümne kuu jooksul.

2. KATSEPINNA KONSTRUKTSIOON

2.1. Pind

Katseplatsi pinna projekteerimisel on oluline tagada minimaalselt see, et katserajal liikuvate sõidukite poolt kasutatav piirkond on kaetud spetsiaalse kattematerjaliga ja et seal on ohutuks ja praktiliseks sõitmiseks piisavalt ruumi. Seetõttu on nõutav, et raja laius on vähemalt 3 meetrit ja et rada ulatub joontest AA ja BB mõlemast otsast vähemalt 10 meetrit üle. Joonisel 1 on kujutatud sobiva katseraja plaan ja sellel on näidatud minimaalne pind, millel peab olema mehhaniseeritult paigaldatud ja tihendatud katseraja spetsiaalne kattematerjal.

+++++ TIFF +++++

Katseraja pinnale esitatavad miinimumnõuded

2.2. Pinnakattele esitatavad konstruktiivsed nõuded

Pinnakate peab vastama järgmisele neljale konstruktiivsele nõudele:

1. see peab olema tihe asfaltbetoonkate;

2. teekate peab olema peenestatud maksimaalse terasuuruseni 8 mm (tolerantsiga 6,3-10 mm);

3. kulumiskihi paksus peab olema ≥ 30 mm;

4. sideaine peab koosnema modifitseerimata otsese läbitungimisega bituumenist.

Teekatte konstruktorile informatsiooniks on joonisel 2 kujutatud täitematerjali sõelkõverat, millelt saab lugeda nõutavaid parameetreid. Lisaks on tabelis 2 toodud mõningad juhised soovitud struktuuri ja vastupidavuse saavutamiseks. Sõelkõver vastab järgmisele valemile:

P (läbimisprotsent) = 100 (d/dmax) ½,

kus

d = sõela ruudukujuliste silmade mõõde millimeetrites

dmax = 8 mm keskmise kõvera korral

dmax = 10 mm alumise tolerantsi kõvera korral

dmax = 6,3 mm ülemise tolerantsi kõvera korral

Lisaks eespool nimetatule soovitatakse järgmist:

- liiva fraktsioon (0,063 mm < sõela ruudukujuliste silmade mõõde < 2 mm) ei tohi sisaldada rohkem kui 55 % looduslikku liiva ja peab sisaldama vähemalt 45 % purustatud liiva,

- tasanduskiht ja aluskiht peavad tagama teekatte püsivuse ja tasasuse vastavalt parimatele tee-ehitustavadele,

- pindamiskillustik peab olema purustatud (külgede purustusaste 100 %) ja valmistatud suure purunemiskindlusega materjalist,

- segus kasutatav killustik peab olema pestud,

- teekattele ei tuleks lisada täiendavaid killustikukihte,

- sideaine kõvadus väljendatuna PEN-skaala alusel peab olema vahemikus 40-60, 60-80 või isegi 80-100 sõltuvalt piirkonna klimaatilistest tingimustest. Reeglina tuleks kasutada võimalikult suure kõvadusega sideainet, kui see vastab tee-ehituses levinud tavadele,

- segu temperatuur enne teekatte kinnirullimist tuleb valida niisugune, et järgneva rullimisega oleks võimalik saavutada ettenähtud poorsus. Punktides 1.1-1.4 ettenähtud nõuete täitmise tõenäosuse suurendamiseks tuleb tihendatuse tagamiseks õigesti valida mitte ainult segamistemperatuur, vaid ka õige fraktsioon ja tihendusmasin.

+++++ TIFF +++++

Joonis 2

Tabel 3

Konstruktiivsed sihtväärtused

| Sihtväärtused | Tolerantsid |

Segu kogumassi alusel | Täitematerjali massi alusel |

Kivide mass, ristkülikukujuliste avadega sõel (SM) > 2 mm | 47,6 % | 50,5 % | ± 5 |

Liiva mass 0,063 < SM < 2 mm | 38,0 % | 40,2 % | ± 5 |

Filtri mass SM < 0,063 mm | 8,8 % | 9,3 % | ± 2 |

Sideaine (bituumeni) mass | 5,8 % | ei kohaldata | ± 0,5 |

Maksimaalne purustussuurus | 8 mm | 6,3-10 |

Sideaine kõvadus | (vt allpool) | |

Poleeritud kivi väärtus (PSV) (vt dokumenti 5 bibliograafianimekirjas) | > 50 | |

Tihedus Marshalli skaala suhtes | 98 % | |

3. KATSEMEETODID

3.1. Jääkpoorsuse mõõtmine

Selleks katseks tuleb katserajast võtta puursüdamikproovid vähemalt neljas erinevas kohas, mis on katsepiirkonnas joonte AA ja BB vahel ühtlaselt jaotunud (vt joonis 1). Teekatte rattajälgedes ebaühtluse ja ebatasasuse vältimiseks ei tohiks puursüdamikproove võtta otse rattajälgedest, vaid nende vahetust lähedusest. Rattajälgede lähedal tuleb võtta minimaalselt kaks puursüdamikproovi, ligikaudu rattajälgede vahel minimaalselt üks puursüdamikproov ja igas mikrofoni asukohas üks puursüdamikproov.

Kui tekib kahtlus, et homogeensuse nõudeid ei täideta (vt punkt 1.4), tuleb puursüdamikproove võtta katsepiirkonnas suuremal arvul kohtadest.

Igale puursüdamikproovile tuleb määrata jääkpoorsus. Seejärel arvutatakse kõigi puursüdamikproovide keskmine väärtus ja võrreldakse punktis 1.1 toodud nõuetega. Lisaks ei tohi mitte ühegi puursüdamikproovi poorsus ületada 10 %.

Katseraja konstruktor peab arvestama probleemiga, mis võib tekkida, kui katsepiirkonda soojendatakse torude või elektrijuhtmetega ja puursüdamikproove tuleb võtta just sellest piirkonnast. Nimetatud kütteseadmete projekteerimisel tuleb täpselt arvestada hilisemate puursüdamikproovide võtmise kohtadega. On soovitatav jätta mõned ligikaudu 200 × 300 mm suurused kohad ilma torude ja juhtmeteta või valida kohad, kus torud või juhtmed paiknevad nii sügaval, et nad ei saa pinnakihist proovsüdamikproovide võtmisel kahjustada.

3.2. Helineeldumistegur

Helineeldumistegurit mõõdetakse tavalises olukorras impedantstoru meetodil, kasutades standardis ISO/DIS 10534 määratletud menetlust: "Akustika — helineeldumisteguri ja näivtakistuse määramine torumeetodil".

Katsekehadele kehtivad samad nõuded kui jääkpoorsuse mõõtmise korral (vt punkt 3.1).

Helineeldumist mõõdetakse sagedusalades 400-800 Hz ja 800-1600 Hz (vähemalt kolmandate oktaavribade kesksagedustel) ja mõlemale sagedusalale tuleb määrata maksimaalsed väärtused. Lõplik mõõtmistulemus saadakse seejärel kõigi puursüdamikproovide keskmise väärtuse leidmise teel.

3.3. Mahulise makrostruktuuri mõõtmine

Käesoleva standardi kohaselt teostatakse ehituspaksuse mõõtmisi vähemalt kümnes, piki katselõigu rattajälgi ühtlaselt jaotunud punktis ja arvutatakse keskmine väärtus, mida võrreldakse minimaalse ehituspaksusega. Vastavat menetlust on kirjeldatud standardi ISO/DIS 10844 projekti lisas F.

4. PÜSIVUS AJAS JA KORRASHOID

4.1. Vananemise mõju

Sarnaselt mitmesuguste muude teekatetega võib 6-12 kuud pärast ehitamist prognoosida katseraja teekattel mõõdetud rehvide müranivoo mõningast suurenemist.

Teekate saavutab oma nõutavad parameetrid mitte varem kui neli nädalat pärast valmisehitamist.

Püsivust ajas määratakse peamiselt teekattel sõitvate sõidukite poolt põhjustatud teekatte siledaks sõitmist ja tihendamist hinnates. Neid väärtusi tuleb perioodiliselt kontrollida nii, nagu on kirjeldatud punktis 1.5.

4.2. Teekatte korrahoid

Teekatte efektiivset ehituspaksust oluliselt vähendada võiv lahtine praht või tolm tuleb teekattelt eemaldada. Külma kliimaga maades kasutatakse teekattelt jää sulatamiseks mõnikord soola. Sool võib teekatet ajutiselt või isegi püsivalt muuta nii, et rehvimüra muutub tugevamaks. Seetõttu ei ole soola kasutamine soovitatav.

4.3. Katseraja teekatte uuendamine

Kui katseraja teekatet on vaja uuendada ja kui väljapoole katselõiku jääv katserada vastas mõõtmisel jääkpoorsusele või helineeldumisele esitatavatele nõuetele, ei ole teekatet tavaliselt vaja uuendada rohkem kui katselõigu piires (3 meetri laiuses, nagu kujutatud joonisel 1), kus sõidukid sõidavad.

5. KATSERAJA TEEKATTE DOKUMENTATSIOON JA TEEKATTEL TEOSTATAVAD KATSED

5.1. Katseraja teekatte dokumentatsioon

Katseraja teekatet kirjeldav dokument peab sisaldama järgmist teavet:

a) katseraja asukoht;

b) sideaine tüüp, kõvadus, täitematerjali tüüp, betooni maksimaalne teoreetiline tihedus ("DR"), kulumiskihi paksus ja katserajast puursüdamikproovide võtmise teel määratud sõelkõver;

c) tihendusmeetod (näiteks teerulli tüüp, teerulli mass, ülesõitude arv);

d) segu temperatuur, teekatte ehitamise ajal valitsev õhutemperatuur ja tuulekiirus;

e) teekatte ehitamise aeg ja töövõtja;

f) kõik katsetulemused või vähemalt üks nendest, mis sisaldavad (sisaldab) järgmisi andmeid:

i) kõigi puursüdamikuproovide jääkpoorsused;

ii) katsepiirkonna asukoht, kust puursüdamikproovid on poorsuse mõõtmiseks võetud;

iii) kõigi puursüdamikproovide helineeldumistegur (kui mõõdeti). Tuleb ära näidata nii igale puursüdamikproovile kui sagedusalale vastav tulemus kui ka üldine keskmine;

iv) katsepiirkonna asukoht, kust puursüdamikproovid on helineeldumisteguri mõõtmiseks võetud;

v) teekatte ehituspaksus, kusjuures näidatakse ära ka katsete arv ja standardhälve;

vi) punktides (i) ja (iii) nimetatud katsete teostamise eest vastutav asutus ja kasutatavate seadmete tüüp;

vii) katse(te) kuupäev ja katserajast puursüdamikproovide võtmise kuupäev.

5.2. Teekattele teostatud mürakatsete dokumentatsioon

Sõiduki mürakatset (-katseid) kirjeldavas dokumendis tuleb nimetada, kas kõik nõuded on täidetud või mitte. Tuleb viidata punktis 5.1 kirjeldatud dokumendile.

10. PEATÜKK

KAHE- VÕI KOLMERATTALISTE MOOTORSÕIDUKITE HAAGISTE HAAKESEADMED

LISA JA LIITED

| | Lehekülg |

I LISA | Kahe- või kolmerattaliste mootorsõidukite haagiste haakeseadmed … | 432 |

1. liide | Kahe- või kolmerattaliste mootorsõidukite kuulliigend-haakeseadmed … | 437 |

2. liide | … | 439 |

3. liide | … | 440 |

4. liide | Teatis kahe- või kolmerattalise mootorsõiduki tüübi haagiste haakeseadmete kohta … | 441 |

5. liide | Osa tüübikinnitustunnistus kahe- või kolmerattalise mootorsõiduki tüübi haagiste haakeseadmete kohta … | 442 |

I LISA

KAHE- VÕI KOLMERATTALISTE MOOTORSÕIDUKITE HAAGISTE HAAKESEADMED

1. KOHALDAMISALA

1.1. Käesolev I lisa käsitleb kahe- ja kolmerattaliste mootorsõidukite haakeseadmeid ja nende paigaldamist kõnealustele sõidukitele.

1.2. Käesolevas I lisas on toodud nõuded, millele kahe- ja kolmerattaliste mootorsõidukite haakeseadmed peavad vastama selleks, et

- tagada ühilduvus mootorsõidukite ühendamisel erinevat tüüpi haagistega;

- tagada sõidukite ohutu ühendamine igasugustes tingimustes;

- tagada ohutud toimingud ühendamisel ja lahtiühendamisel.

2. MÕISTED

2.1. Mootorsõidukite haakeseadmed — kõik osad ja seadmed, mis on paigaldatud sõidukite raamidele, kere koormat kandvatele osadele ja šassiile ning mille abil pukseerivad ja pukseeritavad sõidukid omavahel ühendatakse.

Haakeseadmete hulka kuuluvad ka eespool nimetatud seadmete kinnitamise, reguleerimise või juhtimise vahendid.

2.1.1. Haakekuulid ja pukseerkronsteinid — haakeseadmed, mille hulka kuuluvad mootorsõidukile paigaldatud kuulikujuline seadis ja kronsteinid haagise ühendamiseks ühenduspea abil.

2.1.2. Punktis 2.1.1 nimetatud ühenduspead on haagiste haakerauale kinnitatud mehaanilised haakeseadmed, mille kaudu teostatakse ühendus mootorsõiduki haakekuuliga.

3. ÜLDNÕUDED

3.1. Kahe- ja kolmerattaliste mootorsõidukite haakeseadmed peavad olema valmistatud ja kinnitatud hea inseneritava kohaselt ning olema kasutamisel ohutud.

3.2. Haakeseadmed peavad olema projekteeritud ja valmistatud selliselt, et nende tavakasutusel, õigel hooldamisel ja kuluvate osade õigeaegsel väljavahetamisel on tagatud haakeseadmete pikaajaline nõuetekohane töötamine.

3.3. Kõigi haakeseadmetega peab olema kaasas paigaldus- ja kasutusjuhend, milles on pädeva isiku jaoks piisavalt teavet haakeseadme sõidukile paigaldamiseks ja selle õigeks kasutamiseks. Juhendid peavad olema liikmesriigi, milles haakeseadet müüakse, ametlikus keeles või keeltes.

3.4. Tuleb kasutada niisuguseid materjale, mille omadused on standardis asjaomaseks kasutusotstarbeks ette nähtud või millele on tüübikinnituse taotluse juurde kuuluvas dokumentatsioonis esitatud vastavad omadused.

3.5. Kõik niisugused haakeseadme osad, mille ülesütlemine võib põhjustada kahe sõiduki ühenduse katkemise, tuleb valmistada terasest.

Muid materjale võib kasutada juhul, kui valmistaja on tõestanud nende võrdväärsust ja seda on kinnitanud tehniline uurimisasutus.

3.6. Kõigil haakeseadmetel peab olema osadevaheline sundlukustus ja suletud asendis peab vähemalt üks sundlukustus olema rakendatud.

3.7. Kahe- ja kolmerattalistel mootorsõidukitel tuleb põhimõtteliselt kasutada haakekuule, mis vastavad 1. liite joonisel 1 kujutatule. Eriti kolmerattalistel sõidukitel tuleb haakeseadme tüüp valida ja paigaldada selliselt, et on tagatud maksimaalne ühilduvus terve rea haagisetüüpidega. Kui punktis 3.8 esitatud nõuded on täidetud ja kui haagistelt ei nõuta ühilduvust ning vastastikku vahetatavust (tüübikohased kombinatsioonid), võib kasutada teistsuguseid seadmeid kui haakekuule.

3.8. Haakeseadmed tuleb konstrueerida selliselt, et nad vastavad punktides 3.9, 3.10, 3.11, 4, 5 ja 6 esitatud nõuetele haakeseadmete kasutamise, asukoha, liikuvuse ja tugevuse kohta.

3.9. Haakeseadmed tuleb konstrueerida ja paigaldada selliselt, et saavutatakse heale inseneritavale vastav maksimaalne ohutus; see käib ka haakeseadme kasutamise kohta.

3.10. Sõidukeid peab olema võimalik ühel inimesel ilma tööriistadeta ohutult ühendada ja lahti ühendada.

3.11. Lahtivõetavaid haakeseadmeid peab olema võimalik ohutult käsitsi ilma tööriistadeta kasutada.

4. PAIGALDUSKOHALE ESITATAVAD NÕUDED

4.1. Sõidukitele paigaldatud haakeseadmed peavad olema sellised, et on võimalik nende takistusteta ja ohutu kasutamine.

4.2. Sõidukitele paigaldatud haakekuulid peavad vastama 1. liite joonisel 2 kujutatud geomeetrilistele tingimustele.

4.3. Kui tegemist on mõne muu haakeseadme kui haakekuuliga, peab selle ühenduspunkti kõrgus haagise horisontaalses asendis võrduma haagise haakeraua ühenduspunkti kõrgusega täpsusega ± 35 mm.

4.4. Pukseerkronsteini kuju ja mõõtmed peavad vastama sõidukivalmistaja nõuetele kinnituspunktide ja vajalike täiendavate kinnitusvahendite kohta.

4.5. Tuleb pidada kinni sõidukivalmistaja nõuetest haakeseadme tüübi, haagise lubatud massi ja ühenduspunktile rakenduva lubatud staatilise vertikaalkoormuse kohta.

4.6. Paigaldatud haakeseade ei tohi takistada tagumise numbrimärgi nähtavust, vastasel juhul tuleb kasutada haakeseadet, mida on võimalik eemaldada ilma spetsiaalsete tööriistadeta.

5. LIIKUVUSELE ESITATAVAD NÕUDED

5.1. Kui haakeseade ei ole paigaldatud sõidukile, peavad olema võimalikud sõiduki järgmised liikumised.

5.1.1. Igasugusel pöördliikumisel kuni vähemalt nurgani 90° mõlemale poole seadme pikikeskjoont peab horisontaalse keskjoone suhtes olema võimalik vertikaalsuunaline kallutus 20° üles ja alla.

5.1.2. Igasugusel horisontaalsel pöördliikumisel kuni nurgani 90° mõlemale poole seadme pikikeskjoont peab mõlemale poole seadme vertikaalsest keskjoonest olema võimalik vaba aksiaalsuunaline pöördumine kolmerattalistel sõidukitel 25° ja kaherattalistel sõidukitel 40°.

5.2. Igasugusel horisontaalsel pöördliikumisel peavad olema võimalikud järgmised kombineeritud liikumised:

kaherattalistel sõidukitel, välja arvatud juhul, kui seadet kasutatakse üherattaliste haagiste ühendamiseks, mis kallutuvad koos kaherattalise sõidukiga:

- vertikaalne kallutus ± 15° koos aksiaalsuunalise pöördega ± 40°,

- aksiaalsuunaline pööre ± 30° koos vertikaalse kallutusega ± 20°;

kolmerattalistel või neljarattalistel sõidukitel:

- vertikaalne kallutus ± 15° koos aksiaalsuunalise pöördega ± 25°,

- aksiaalsuunaline pööre ± 10° koos vertikaalse kallutusega ± 20°.

5.3. Kuulliigendeid peab olema võimalik ühendada ja lahti ühendada ka siis, kui kuulliigendi pikitelg on haakekuuli keskjoone ja hoidiku suhtes:

- horisontaalsuunas nurga β = 60° all paremale või vasakule pööratud,

- vertikaalsuunas nurga α = 10° all üles või alla pööratud,

- aksiaalsuunas nurga 10° all paremale või vasakule pööratud.

6. TUGEVUSELE ESITATAVAD NÕUDED

6.1. Tuleb teostada dünaamilise tugevuse katse (väsimustugevuse katse).

6.1.1. Väsimustugevuse katse teostatakse muutuva, ligikaudu sinuisoidaalse koormusega, kusjuures koormustsüklite arv sõltub materjalist. Ei tohi tekkida pragusid ega murdekohti ega muid nähtavaid välimisi kahjustusi või ulatuslikke püsivaid deformatsioone, mis võivad haakeseadme töökindlust negatiivselt mõjutada.

6.1.2. Dünaamilisel katsel lähtutakse koormamisel alljärgnevalt määratletud D-väärtusest. Staatilist vertikaalkoormust võetakse arvesse katsekoormuse suunas horisontaaltasapinna suhtes sõltuvalt ühenduspunkti asukohast ja ühenduspunktile mõjuvast lubatud staatilisest vertikaalkoormusest.

D = g ×

kN

,

kus

T = pukseeriva sõiduki tehniliselt lubatud maksimaalne mass tonnides

R = haagise tehniliselt lubatud maksimaalne mass tonnides

g = raskusjõust tingitud kiirendus (oletatavalt g = 9,81 m/s2)

6.1.3. Parameetrid D ja S, millel katse põhineb, on ära näidatud valmistaja EÜ-tüübikinnitustaotluses, kusjuures S on maksimaalne lubatud staatiline vertikaalkoormus ühenduspunktis kilogrammides.

6.2. Katsemenetlus

6.2.1. Dünaamiliseks katseks tuleb katsekeha asetada asjakohasele katsestendile ja rakendada jõudu nii, et katsekehale ei mõju peale ettenähtud katsejõu muid täiendavaid jõude ega momente. Vahelduva koormusega katsetel ei tohi jõu rakendamise suund ettenähtud suunast kõrvale kalduda rohkem kui ± 1°. Et oleks võimalik vältida määramatute jõudude ja momentide mõjumist katsekehale, võib olla vajalik paigutada üks ühenduskoht jõu rakenduspunkti ja teine ühenduskoht sellest piisavale kaugusele.

6.2.2. Katse sagedus ei tohi ületada 35 Hz. Valitud sagedus peab olema katseseadme ja katsetatava seadme resonantssagedusest selgelt erinev. Terasest haakeseadmetel peab koormustsüklite arvuks olema 2 × 106. Muudest materjalidest haakeseadmetel võib olla vajalik suurem koormustsüklite arv. Tavaliselt tuleb teostada pragunemiskatse, milleks kasutatakse värvide läbitungimise meetodit; võib kasutada ka teisi võrdväärseid meetodeid.

6.2.3. Katsetatavad haakeseadmed kinnitatakse tavaliselt võimalikult jäigalt katsestendile tegelikku asendisse, milles neid sõidukil kasutatakse. Tuleb kasutada kinnitusdetaile, mis vastavad valmistaja või taotleja spetsifikatsioonile ja on ette nähtud sõidukile kinnitamiseks ja/või omavad võrdväärseid mehaanilisi parameetreid.

6.2.4. Haakeseadmeid tuleb eelkõige katsetada nende esialgses seisukorras nii, nagu need on liikluses kasutamiseks ette nähtud. Valmistaja äranägemisel ja tehnilise uurimisasutuse nõusolekul võib elastseid detaile neutraliseerida, kui see on katsemenetluse seisukohast vajalik ja kui see ei põhjusta katsetulemuste kõrvalekallet.

Katse ajal võib välja vahetada elastsed detailid, mis on kiirendatud katsemenetluse tõttu selgelt üle kuumenenud.

Katsekoormuste rakendamisel võib kasutada spetsiaalseid lõtkuvabasid seadmeid.

Katsetamiseks esitatud seadmetel peavad olemas olema kõik konstruktiivsed osad, mis võivad avaldada mõju tugevusele (näiteks elektrilülituspaneelid, võimalikud märgistused jne). Katsepiirkond lõppeb ankurdus- või kinnituspunktides. Sõidukivalmistaja peab teatama ja katseprotokollis ära näitama haakekuuli geomeetrilise asukoha ja haakeseadme kinnituspunktid võrdlusjoone suhtes.

Kõik 2. liite kohased kinnituspunktide suhtelised asukohad võrdlusjoone suhtes tuleb katsestendil taastada. Sõidukivalmistaja peab kogu vajaliku teabe esitama haakeseadme valmistajale.

6.3. Haakekuulide ja pukseerkronsteinide katsetamine

6.3.1. Katsestendile kinnitatud haakeseadmele teostatakse dünaamiline katse vahelduvat pinget tekitava tõmbekatseseadmega (näiteks resonants-impulsigeneraatoriga).

Katsekoormuseks peab olema vahelduv jõud, mida rakendatakse haakekuulile nurga 15° ± 1° all, nagu on kujutatud 2. liite joonistel 3 ja 4. Kui kuuli keskpunkt on võrdlusjoonega paralleelsest joonest, millel paikneb lähimatest kinnituspunktidest kõige kõrgemal asetsev kinnituspunkt, kõrgemal (nagu on kujutatud 2. liite joonisel 5), tuleb katse teostada nurga α = - 15° ± 1° all (2. liite joonis 3). Kui kuuli keskpunkt on võrdlusjoonega paralleelsest joonest, millel paikneb lähimatest kinnituspunktidest kõige kõrgemal asetsev kinnituspunkt, madalamal (nagu on kujutatud 2. liite joonisel 5), tuleb katse teostada nurga α = + 15° ± 1° all (2. liite joonis 4). Nimetatud nurk valitakse nii, et on võimalik arvestada vertikaalset staatilist ja dünaamilist koormust. Kirjeldatud katsemeetodit kohaldatakse ainult sellisele lubatud staatilisele koormusele, mis ei ületa väärtust

S =

Kui vajatakse staatilist koormust, mis ületab väärtust

S =

tuleb katsenurka suurendada nurgani 20°.

Dünaamilist katset tuleb teostada järgmise katsejõuga:

Fres = ± 0,6 D

6.3.2. Üheosalisi haakekuule, sh eemaldatavate, kuid seadmekohaste haakekuulidega haakeseadmeid, samuti eemaldatavaid pukseerkronsteine, millel on vastastikku vahetatavad eemaldatavad kuulid (välja arvatud ühtse konstruktsiooni moodustavad haakekuulid), katsetatakse vastavalt punktile 6.3.1.

6.3.3. Erinevate kuulliigenditega kasutatavaid pukseerkronsteine katsetatakse vastavalt direktiivi 94/20/EÜ (EÜT L 195, 29.7.1994, lk 1) VI lisa punktis 4.1.6 esitatud nõuetele.

6.4. Eespool punktis 6.3.1 toodud katsenõudeid kohaldatakse peale haakekuulide ka muudele haakeseadmetele.

7. ÜHENDUSPEAD

7.1. Põhikatseks on vahelduva katsejõuga väsimustugevuse katse ja staatiline katse (tõstekatse) igale katsekehale.

7.2. Dünaamilist katset tuleb teostada asjakohase tugevusega sobiva haakekuuliga. Ühenduspea ja kuulliigend-haakeseade tuleb paigaldada katsestendile vastavalt valmistaja juhendile viisil, mis vastab nende kinnitamisele sõidukile. Katsekehale ei tohi peale katsejõu mõjuda muid täiendavaid jõudusid.

Katsejõud tuleb rakendada piki kuuli keskpunkti läbivat joont, mis on taha allapoole kaldu 15° (vt 3. liite joonis 6). Katsekehale tuleb teostada väsimustugevuse katse, rakendades järgmist katsejõudu:

Fres = ± 0,6 D

7.3. Tuleb teostada ka staatiline tõstekatse (vt 3. liite joonis 7). Katsel kasutatava haakekuuli läbimõõt peab olema

49 − 0+ 0,13 mm

et see esindaks kasutamisel kulunud haakekuuli. Tõstejõudu FA tuleb sujuvalt lisada kuni väärtuseni

g ×

ja hoida sellel väärtusel 10 sekundit, kus

C = haagise mass (teljekoormuste summa haagisel, mis kannab maksimaalselt lubatud koormat) tonnides.

7.4. Kui kasutatakse muid haakeseadmeid kui kuulliigendeid, tuleb vajadusel katsetada ühenduspead vastavalt direktiivi 94/20/EÜ nõuetele.

8. MÄRGISTAMINE

Haakeseadmed tuleb märgistada vastavalt direktiivi 94/20/EÜ asjakohastele nõuetele.

1. liide

Kahe- või kolmerattaliste mootorsõidukite kuulliigend-haakeseade

Haagiste kuulliigend-haakesüsteem ei välista teistsuguste süsteemide (näiteks kardaanühenduste) kasutamist. Kui siiski kasutatakse kuulliigend-haakesüsteemi, peab see vastama joonisel 1 toodud andmetele.

+++++ TIFF +++++

Joonis 1

1) Kuuli ja kaelaosa vaheline ühendusraadius peab olema puutujasuunaline nii kaelaosa kui ka haakekuuli alumise horisontaalpinna suhtes.

2) Vt ISO/R 468 ja ISO 1302; karedustegur N9 viitab Ra-väärtusele = 6,3 μm.

+++++ TIFF +++++

Haakekuulide lõtk

2. liide

Katsesuund on näidatud haakekuuli näidisel koos pukseerkronsteiniga. (Kasutatakse analoogselt teistsuguste haakesüsteemide korral).

+++++ TIFF +++++

3. liide

+++++ TIFF +++++

Joonis 6

+++++ TIFF +++++

Joonis 7

4. liide

+++++ TIFF +++++

5. liide

+++++ TIFF +++++

11. PEATÜKK

KEREGA KOLMERATTALISTE MOPEEDIDE JA KOLME- NING NELJARATTALISTE MOOTORSÕIDUKITE TURVAVÖÖDE KINNITUSPUNKTID JA TURVAVÖÖD

LISADE LOETELU

| | Lehekülg |

I LISA | Mõisted … | 444 |

II LISA | Kinnituspunktide efektiivsed paigalduspiirkonnad … | 452 |

III LISA | Menetlus H-punkti asukoha ja seljatoe tegeliku kaldenurga määramiseks ning nende ja R-punkti asukoha ja seljatoe ettenähtud kaldenurga vahelise suhte kontrollimiseks … | 454 |

Liide | Kolmemõõtmelise katsemannekeeni osad … | 457 |

IV LISA | Tõmbeseade … | 459 |

V LISA | | |

1. liide | Teatis kerega kolmerattaliste mopeedide ja kolme- ning neljarattaliste mootorsõidukite tüübile ettenähtud turvavööde kinnituspunktide kohta … | 461 |

2. liide | Osa tüübikinnitustunnistus kerega kolmerattaliste mopeedide ja kolme- ning neljarattaliste mootorsõidukite tüübi turvavööde kinnituspunktide kohta … | 462 |

VI LISA | Turvavöödele esitatavad nõuded … | 463 |

1. liide | Teatis kerega kolmerattalistele mopeedidele ja kolme- ning neljarattalistele mootorsõidukitele ettenähtud turvavöö tüübi kohta … | 464 |

2. liide | Osa tüübikinnitustunnistus kerega kolmerattalistele mopeedidele ja kolme- ning neljarattalistele mootorsõidukitele ettenähtud turvavöö tüübi kohta … | 465 |

3. liide | Teatis kerega kolmerattaliste mopeedide ja kolme- ning neljarattaliste mootorsõidukite tüübile turvavööde paigaldamise kohta … | 466 |

4. liide | Osa tüübikinnitustunnistus kerega kolmerattaliste mopeedide ja kolme- ning neljarattaliste mootorsõidukite tüübile turvavööde paigaldamise kohta … | 467 |

I LISA

1. MÕISTED

Käesolevas peatükis kasutatakse järgmisi mõisteid:

1.1. sõidukitüüp turvavöö kinnituspunktide suhtes — mootorsõidukid, mis ei erine üksteisest järgmiste tähtsate omaduste suhtes: sõiduki konstruktiivsete osade või istme, millele turvavöö kinnitused paigaldatakse, mõõtmed, kuju ja materjalid;

1.2. turvavöö kinnituspunktid — sõiduki või istme konstruktsiooni osad või muud sõiduki osad, mille külge turvavööd tuleb kinnitada;

1.3. turvavöö juhik — vahend rihma asendi muutmiseks turvavööseadise kasutaja suhtes;

1.4. efektiivne kinnituspunkt — punkt, mida kasutatakse selleks, et määrata tavaviisil (vastavalt punktis 4 kirjeldatule) kindlaks turvavöö kõigi osade nurgad turvavöö kasutaja suhtes, st punkt, kuhu rihm peaks olema kinnitatud, et turvavöö oleks samas asendis kui kasutamiseks ettenähtud turvavöö. Nimetatud punkt võib vastata tegelikule kinnituspunktile sõltuvalt turvavöö paigaldamiseks kasutatavate tarvikute konfiguratsioonist punktis, milles vöö kinnitatakse kinnituspunkti;

1.4.1. näiteks:

1.4.1.1. kui turvavööl on jäik osa, mis on kinnitatud kas liikumatu või vabalt pöörleva alumise kinnituse külge, on efektiivseks kinnituspunktiks istme kõigis reguleerimisasendites punkt, kus rihm kinnitatakse jäiga osa külge;

1.4.1.2. kui sõiduki või istme konstruktsiooni külge on kinnitatud reversiivmehhanism, loetakse efektiivseks kinnituskohaks reversiivmehhanismi keskpunkti selles punktis, milles rihm tuleb reversiivmehhanismist turvavöö kasutaja poole välja; rihm peab paiknema sirgjooneliselt turvavöö efektiivse kinnituspunkti ja turvavöö kasutaja vahel;

1.4.1.3. kui turvavöö ühendab selle kasutajat otse sõiduki või istme konstruktsiooni külge kinnitatud inertsrulliga (ilma vahepeal paikneva suuna reversiivmehhanismita), loetakse efektiivseks kinnituspunktiks punkt, milles turvavöö inertsrulli telg lõikub rullil oleva rihma kesktelge läbiva tasapinnaga;

1.5. põrand — sõidukikere alumine osa, mis ühendab sõiduki külgseinu. Selliselt määratletuna sisaldab põrand tugevdusribisid, pressitud profiile ja muid jäigastuselemente, mis võivad paikneda ka põranda all (näiteks talad ja toed);

1.6. iste — täiskasvanud inimesel istumisasendit võimaldav konstruktsioon koos selle viimistluskattega, mis võib, kuid ei pruugi moodustada sõiduki konstruktsiooni olulise osa; nimetatud määratlus käsitleb nii üksikut istet kui ühele istumiskohale vastavat pingi osa;

1.7. istmete rühm — täiskasvanud inimestele ühte või mitut istumiskohta võimaldav pingitüüpi iste või kõrvuti paigaldatud üksikud istmed (mis on paigaldatud nii, et ühe istme eesmised kinnituspunktid on teise istme tagumiste kinnituspunktidega ühel joonel või nendest eespool ning samasuguse teise istme eesmiste kinnituspunktidega ühel joonel või nendest tagapool);

1.8. pink — vähemalt kahele täiskasvanud inimesele istumiskohta võimaldav tervikkonstruktsioon koos viimistluskattega;

1.9. klappiste — juhuslikuks kasutamiseks ettenähtud abiiste, mis on tavaliselt kokkupandud asendis;

1.10. istmetüüp — istmete klass, mis ei erine üksteisest järgmiste oluliste tunnuste poolest:

1.10.1. istmekonstruktsiooni kuju ja mõõtmed ning materjalid, millest iste on valmistatud,

1.10.2. reguleerimissüsteemide ja kõigi lukustussüsteemide tüübid ja mõõtmed,

1.10.3. istmel asuvate turvavöö kinnituspunktide, istme kinnituspunkti ja sõiduki kere asjaomaste osade tüüp ja mõõtmed;

1.11. istme kinnituspunkt — istme kui terviku sõiduki kere külge kinnitamise süsteem, kaasa arvatud sõiduki kere asjaomased osad;

1.12. reguleerimissüsteem — seade, mis võimaldab reguleerida istme osi selleks, et saavutada istmel istuva inimese kehaehitusele vastav asend. Reguleerimisseade võimaldab eelkõige:

1.12.1. reguleerida istet pikisuunas,

1.12.2. reguleerida istet vertikaalsuunas,

1.12.3. reguleerida istet istumisnurga suhtes;

1.13. kaitstud piirkond — piirkond, mille piirides kaitstud piirkonna sisesed kaitsetsoonid moodustavad kokku vähemalt pinna 800 cm2;

1.14. kaitstud ruum — istme ees olev ruum, mis paikneb:

- kahe horisontaaltasapinna vahel, millest üks läbib punktis 1.17 määratletud H-punkti ja teine kulgeb sellest punktist 400 mm kõrgemalt,

- kahe vertikaalse pikitasapinna vahel, mis on H-punkti suhtes sümmeetrilised ja asetsevad teineteisest 400 mm kaugusel,

- vertikaalse põikitasapinna taga, mis asetseb H-punktist 1,30 m kaugusel.

Mis tahes vertikaalsel pikitasapinnal loetakse "varjestatud piirkonnaks" niisugust ühtset pinda, mille korral juhul, kui kera läbimõõduga 165 mm projitseeritakse antud piirkonnasisese punkti ja kera keskpunkti kaudu horisontaalselt pikisuunas, ei jää kaitstud ruumi sisse ava, mille kaudu oleks kerast võimalik mööda minna;

1.15. liikumissüsteem — seade, mis võimaldab istmel või mõnel selle osal ilma fikseeritud vaheasendita liikuda või pöörelda, et lihtsustada kõnealuse istme taga paiknevasse ruumi pääsemist;

1.16. lukustussüsteem — seade, mis hoiab istet ja selle osi kasutusasendis ja mis koosneb mehhanismidest istme seljatoe lukustamiseks istme suhtes ja istme lukustamiseks sõiduki suhtes;

1.17. H-punkt — võrdluspunkt vastavalt definitsioonile III lisa punktis 1.1, mis on määratud vastavalt nimetatud lisas kirjeldatud menetlusele;

1.18. H1-punkt — võrdluspunkt, mis vastab punktis 1.17 defineeritud H-punktile ja määratakse kõigile tavalistele istme kasutusasenditele;

1.19. R-punkt — istme võrdluspunkt, mis vastab määratlusele III lisa punktis 1.2;

1.20. võrdlusjoon — sirgjoon, mis vastab määratlusele III lisa punktis 3.4;

1.21. L1 ja L2-punktid — alumised efektiivsed kinnituspunktid;

1.22. C-punkt — punkt, mis asetseb R-punktist vertikaalselt 450 mm kõrgemal. Kui punktis 1.24 määratletud vahekaugus S on siiski vähemalt 280 mm ja kui valmistaja järgib teist võimalikku punktis 4.3.3 määratletud valemit, BR = 260 mm + 0,8 S, peab C ja R vaheline vertikaalne vahekaugus olema 500 mm.

1.23. Nurgad α1 ja α2 on vastavad nurgad horisontaaltasapinna ja sõiduki keskpikitasapinnaga ristuva ning läbi punkti H1 ja punktide L1 ja L2 kulgevate tasapindade vahel.

1.24. S on turvavöö ülemise efektiivse kinnituspunkti millimeetrites väljendatud vahekaugus sõiduki keskmise pikitasapinnaga paralleelsest võrdlustasapinnast P, mis määratletakse järgmiselt:

1.24.1. istekoha korral, mille määratleb täpselt istme kuju, vastab tasapind P kõnealuse istme keskmisele tasapinnale;

1.24.2. kui istekoht ei ole täpselt määratletud:

1.24.2.1. siis on tasapind P sõidukijuhi istme suhtes vertikaaltasapind, mis on paralleelne sõiduki keskmises asendis oleva (kui on reguleeritav) rooliratta või juhtraua keskpunkti läbiva keskpikitasapinnaga, kusjuures oletatakse, et keskpunkt paikneb rooliratta pöia tasapinnas;

1.24.2.2. esiistme külgmisel istekohal istuva kaassõitja istekoha tasapind P on sõidukijuhi istme tasapinnaga P sümmeetriline;

1.24.2.3. tagaistme külgmise istekoha tasapinna P teatab valmistaja eeldusel, et sõiduki keskpikitasapinna ja tasapinna P vahel järgitakse vahekauguse A järgmisi piirväärtusi:

- A ei ole väiksem kui 200 mm, kui pink on ette nähtud ainult kahele sõitjale,

- A ei ole väiksem kui 300 mm, kui pink on ette nähtud rohkem kui kahele sõitjale.

2. ÜLDNÕUDED

2.1. Turvavöö kinnituspunktid peavad olema projekteeritud, valmistatud ja paigaldatud viisil, mis:

2.1.1. võimaldab sobiva turvavöö paigaldamist. Esiistme välimiste istekohtade kinnituspunktid peavad võimaldama inertsrullidega ja vööd ülemisse kinnituspunkti tagasitõmbava reversiivmehhanismiga turvavöö kasutamist, kusjuures erilist tähelepanu pööratakse kinnituspunktide tugevusparameetritele (kui valmistaja ei varusta sõidukit teistsuguste, inertsrullidega turvavöödega). Kui kinnituspunktid sobivad ainult teatavat tüüpi turvavöödele, tuleb need tüübid ära nimetada vastavalt V lisa 1. liitele koostatavas dokumendis;

2.1.2. õigesti kasutatava turvavöö lahtipääsemise oht on väike;

2.1.3. sõiduki või istme konstruktsiooni teravate osadega kokkupuutest tingitud turvavöö kahjustada saamise oht on väike;

2.1.4. sõiduk võib normaalsetes kasutustingimustes täita käesoleva peatüki nõudeid;

2.1.5. kui turvavöö kinnituspunktidel on sõitjate sõidukisse sisenemise võimaldamiseks ja nende kinnihoidmiseks erinev asend, kohaldatakse käesoleva direktiivi eeskirju kinnituspunktidele nende efektiivses kinnihoidmisasendis.

2.2. Turvavööde kinnituspunktid ei ole vajalikud kerega kolmerattalistel mopeedidel või neljarattalistel mootorsõidukitel, mille tühimass ei ületa 250 kg. Kui nimetatud sõidukid on varustatud turvavöö kinnituspunktidega, peavad need siiski vastama käesoleva peatüki nõuetele.

3. TURVAVÖÖ KINNITUSPUNKTIDE MINIMAALNE ARV

3.1. Esiistmete turvavöödel peab olema kaks alumist kinnituspunkti ja üks ülemine kinnituspunkt. Kahte alumist kinnituspunkti loetakse siiski piisavaks keskmistele esiistmetele (kui sellised on olemas), kui esineb teisi esiistmeid ja kui esiklaas paikneb väljaspool direktiivi 74/60/EMÜ II lisas määratletud võrdluspiirkonda. Esiklaasi loetakse kinnituspunktide võrdluspiirkonna osaks juhul, kui esiklaas võib puutuda kokku katseseadmega vastavalt mootorsõidukite sisustust käsitleva direktiivi 74/60/EMÜ II lisas kirjeldatud meetodile [1].

3.2. Tagumistel välimistel istmetel peab olema kaks alumist kinnituspunkti ja üks ülemine kinnituspunkt.

3.3. Välja arvatud klappistmete korral, millel kinnituspunktid ei ole vajalikud, peab kõigil teistel ettepoole suunatud istmetel olema vähemalt kaks alumist kinnituspunkti.

3.4. Kui sõidukil on ka klappistmetel kinnituspunktid, peavad need vastama käesoleva peatüki nõuetele.

4. TURVAVÖÖDE ASUKOHT

(vt II lisa joonis 1)

4.1. Üldsätted

4.1.1. Iga turvavöö kinnituspunktid võivad kõik paikneda sõiduki konstruktsiooni või istme või mõne muu sõidukiosa küljes või olla jagatud nende erinevate asukohtade vahel.

4.1.2. Kahe kõrvutiasetseva turvavöö otsad võib kinnitada samasse kinnituspunkti juhul, kui katsenõuded on täidetud.

4.2. Alumiste efektiivsete kinnituspunktide asukoht

4.2.1. Nurgad α1 and α2 peavad kõigis istme normaalsetes kasutusasendites olema vahemikus 30°-80°.

4.2.2. Kui tagumised istepingid ja reguleeritavad istmed on varustatud punktis 1.12 määratletud reguleerimissüsteemidega ja nende seljatoe kaldenurk on alla 20° (vt II lisa joonis 1), võivad nurgad α1 andα2 olla punktis 4.2.1 ettenähtud minimaalsetest nurkadest väiksemad juhul, kui need ei ole mitte üheski istme normaalses kasutusasendis väiksemad kui 20°.

4.2.3. Sõiduki kahe keskpikitasapinnaga paralleelse vertikaaltasapinna, mis mõlemad läbivad sama turvavöö mõlemat kahte alumist efektiivset kinnituspunkti L1 ja L2, vahekaugus ei tohi olla väiksem kui 350 mm. Istme keskpikitasapind ei tohi asetseda punktidele L1 ja L2 lähemal kui 120 mm.

4.3. Ülemiste efektiivsete kinnituspunktide asukoht

(vt II lisa joonis 2)

4.3.1. Kui kasutatakse turvavöö juhikut või mõnda analoogset ülemiste efektiivsete kinnituspunktide asukohale mõju avaldavat seadet, määratakse nimetatud asukoht tavalisel viisil, mõõtes kinnituspunkti asukohta, kui turvavöö keskpikijoon läbib punkti J1, mida määratletakse alates punktist R järgmise kolme lõiguga:

- RZ: 530 mm pikkune võrdlusjoone lõik, mõõdetuna punktist R ülespoole,

- ZX: 120 mm pikkune sõiduki keskpikitasapinnaga risti asetsev sirglõik, mõõdetuna punktist Z kinnituspunkti suunas,

- XJ1: 60 mm pikkune lõikudega RZ ja ZX määratletud tasapinnaga risti olev lõik, mõõdetuna punktist X edasi.

Punkt J2 määratletakse sümmeetriliselt punktiga J1 keskpikitasapinnal, mis lõikab vertikaalselt kõnealusele istmele asetatud katsemannekeeni võrdlusjoont (määratletud punktis 1.20).

4.3.2. Ülemine efektiivne kinnituspunkt peab asetsema allpool tasapinda FN, mis on istme keskpikitasapinnaga risti ja moodustab võrdlusjoonega nurga 65°. Tagaistmetel võib seda nurka vähendada 60°ni. Tasapind FN peab paiknema selliselt, et see lõikab võrdlusjoont punktis D nii, et DR = 315 mm ± 1,8 S.

Kui S ei ületa 200 mm, kasutatakse siiski väärtust DR = 675 mm.

4.3.3. Turvavöö ülemine efektiivne kinnituspunkt peab asetsema tagapool tasapinnast FK, mis paikneb risti istme keskpikitasapinnaga ja lõikab võrdlusjoont nurga 120° all punktis B nii, et BR = 260 mm + S. Kui S on vähemalt 280 mm, võib valmistaja oma äranägemisel kasutada väärtust BR = 260 mm + 0,8 S.

4.3.4. Väärtus S peab olema vähemalt 140 mm.

4.3.5. Ülemine efektiivne kinnituspunkt peab asetsema tagapool vertikaaltasapinda, mis on risti sõiduki keskpikitasapinnaga ja läbib II lisa joonisel kujutatud punkti R.

4.3.6. Turvavöö ülemine efektiivne kinnituspunkt peab asetsema kõrgemal horisontaaltasapinnast, mis läbib punktis 1.22 määratletud punkti C.

4.3.7. Lisaks punktis 4.3.1 nimetatud ülemisele kinnituspunktile võib paigaldada ülemised efektiivsed kinnituspunktid, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

4.3.7.1. täiendavad kinnituspunktid vastavad punktide 4.3.1-4.3.6 nõuetele;

4.3.7.2. ülemisi kinnituspunkte võib kasutada ilma tööriistade abita, need vastavad punktide 4.3.5 ja 4.3.6 nõuetele ja paiknevad piirkonnas, mis saadakse, kui II lisa joonisel 1 piiritletud ala nihutatakse vertikaalselt 80 mm üles- või allapoole;

4.3.7.3. kinnituspunkt(id) on ette nähtud kinnitusrihma-tüüpi turvavöödele ja vastab (vastavad) punktis 4.3.6 esitatud nõuetele, kui see (need) paikneb (paiknevad) võrdlusjoont läbivast põikitasapinnast tagapool ja vastab (vastavad) alltoodule:

4.3.7.3.1. kui tegemist on ainult ühe kinnituspunktiga kahe kahetahulise nurga ühisosas, mida piiravad vertikaaljooned, mis kulgevad läbi punktis 4.3.1 määratletud punktide J1 ja J2 ja mille horisontaalseid ristlõikeid on kujutatud II lisa joonisel 2;

4.3.7.3.2. kui tegemist on kahe kinnituspunktiga, mis asetsevad ükskõik kumma eespool nimetatud kahetahulise nurga piirkonnas, eeldusel et mitte kumbki kinnituspunkt ei asetse kaugemal kui 50 mm sümmeetriliselt teise kinnituspunkti vastas olevast istmest asjaomase istme punktile 1.24 vastavas tasapinnas P.

5. KINNITUSPUNKTIDE TUGEVUS

5.1. Kõik kinnituspunktid peavad vastu pidama punktides 6.3 ja 6.4 määratletud katsetele. Jääkdeformatsiooni (nt kinnituspunkti või ümbritseva piirkonna osalist rebenemist või murdumist) ei loeta ebaõnnestunud katsetulemuseks juhul, kui nõutavat jõudu on rakendatud selleks ettenähtud aja jooksul. Katse ajal tuleb pidada kinni alumiste efektiivsete kinnituspunktide punktis 4.2.3 ettenähtud minimaalsetest vahekaugustest ja ülemiste efektiivsete kinnituspunktide punktides 4.3.6 ja 4.3.7 määratletud minimaalsetest vahekaugustest.

5.2. Nimetatud seadmeid kasutavates sõidukites peab kõigi sõidukis istuvate inimeste sõidukist väljapääsu võimaldavaid reguleerimis- ja lukustusmehhanisme olema võimalik käsitsi aktiveerida pärast seda, kui nendele ei rakendu enam tõmbejõud.

5.3. Kinnituspunktide keermestatud avade mõõtmed

Kinnituspunktide keermestatud avad peavad olema standardile ISO TR 1417 vastavat tüüpi 7/16-20 UNF 2 B.

5.4. Kui valmistaja on sõiduki varustanud turvavöödega, mis on kinnitatud kõikidesse kõnealusel istmel nõutavatesse kinnituspunktidesse, ei pea nimetatud kinnituspunktid vastama punkti 5.3 nõuetele juhul, kui on täidetud käesoleva peatüki muud nõuded. Peale selle ei kehti punktis 5.3 esitatud nõue täiendavate kinnituspunktide suhtes, mis vastavad punktis 4.3.7.3 esitatud nõuetele.

5.5. Turvavööd peab olema võimalik kinnituspunktist eemaldada ilma viimast kahjustamata.

6. KATSED

6.1. Üldsätted

6.1.1. Kohaldades alljärgnevalt punktis 6.2 toodud sätteid ja toimides vastavalt valmistaja taotlusele,

6.1.1.1. võib katseid teostada kas sõiduki kerele või täielikult valmis sõidukile;

6.1.1.2. aknad ja uksed võivad, aga ei pruugi olla paigaldatud ja/või suletud;

6.1.1.3. tavaliselt kasutatavad osad, mis tõenäoliselt mõjutavad sõiduki konstruktiivset jäikust, võivad olla paigaldatud.

6.1.2. Istmed peavad olema paigaldatud ja reguleeritud sõiduasendisse või tüübikinnituse eest vastutava uurimisasutuse valitud kasutusasendisse, mis on süsteemi tugevuse suhtes kõige ebasoodsam.

Istmete asend tuleb märkida katseprotokolli. Kui seljatoe nurk on reguleeritav, tuleb seljatugi vastavalt valmistaja juhistele kohale lukustada või, kui valmistaja ei ole juhiseid jätnud, seada asendisse, mis vastab istme efektiivsele nurgale, mis oleks võimalikult lähedal nurgale 15° ja neljarattaliste sõidukite korral nurgale 25°.

6.2. Sõiduki kinnitamine

6.2.1. Sõiduki katse ajal kinnitamiseks kasutatav meetod ei tohi olla selline, mis tugevdab kinnituspunkte või piirkondi, kus kinnituspunktid asetsevad või vähendab konstruktsiooni tavalist deformeerumist.

6.2.2. Kinnitusseadet loetakse rahuldavaks juhul, kui see ei avalda mõju üle kogu konstruktsiooni laiuse ulatuvas piirkonnas ja kui sõiduk või konstruktsioon on eestpoolt toestatud või kinnitatud vähemalt 500 mm kaugusel katsetatavast kinnituspunktist ja tagantpoolt toestatud või kinnitatud vähemalt 300 mm kaugusel nimetatud kinnituspunktist.

6.2.3. On soovitatav, et konstruktsioon toetatakse otse rattatelgede all olevatele tugedele või, kui see ei ole võimalik, otse vedrustuse kinnituspunktide all paiknevatele tugedele.

6.3. Üldised katsenõuded

6.3.1. Kõiki ühe istmerühma turvavöö kinnituspunkte tuleb katsetada samaaegselt.

6.3.2. Tõmbejõud peab olema suunatud ette ning rakenduma nurga all 10° ± 5° ülalpool horisontaaljoont, mis paikneb sõiduki keskpikitasapinnaga paralleelsel tasapinnal.

6.3.3. Koormust tuleb rakendada võimalikult kiiresti. Kinnituspunktid peavad ettenähtud koormusele vastu pidama vähemalt 0,2 sekundit.

6.3.4. Punktis 6.4 kirjeldatud katsetel kasutatavad tõmbeseadmed on määratletud IV lisas.

6.3.5. Ülemiste kinnituspunktidega varustatud istmete kinnituspunkte tuleb katsetada järgmistel tingimustel:

6.3.5.1. Välimised esiistmed:

Kinnituspunktidele teostatakse punktis 6.4.1 ettenähtud katse, koormates kinnituspunkte seadmega, mis jäljendab kolmepunktilise, inertsrulli ja ülemise kinnituspunktis oleva reversiivmehhanismiga turvavöö geomeetrilisi omadusi.

Kui kinnituspunkte on punktis 3 ettenähtud arvust rohkem, tuleb nimetatud kinnituspunktidele lisaks teostada punktis 6.4.5 ettenähtud katsed, mille ajal kinnituspunkte koormatakse seadmega, mis jäljendab nendesse kinnituspunktidesse paigaldamiseks ettenähtud turvavöötüübi geomeetrilisi omadusi.

6.3.5.1.1. Kui inertsrulli ei ole alumisse külgmisse kinnituspunkti (kus see peab asetsema) paigaldatud või kui inertsrull on paigaldatud ülemisse kinnituspunkti, tuleb alumistele kinnituspunktidele teostada ka punktis 6.4.3 ettenähtud katse.

6.3.5.1.2. Eespool nimetatud juhul või valmistaja taotluse korral punktides 6.4.1 ja 6.4.3 nõutud katsed teostada kahel erineval konstruktsioonil.

6.3.5.2. Välimised tagaistmed ja/või keskmised istmed:

Kinnituspunktidele tuleb teostada punktis 6.4.2 nõutud katse, milles kinnituspunkte koormatakse seadmega, mis jäljendab kolmepunktilise, ilma inertsrullita turvavöö geomeetrilisi omadusi, ja punktis 6.4.3 ettenähtud katse, milles kahte alumist kinnituspunkti koormatakse sülerihma jäljendava seadmega. Valmistaja taotluse korral võib nimetatud kaks katset teostada kahel erineval konstruktsioonil.

6.3.5.3. Erandina punktide 6.3.5.1 ja 6.3.5.2 nõuetest tuleb juhul, kui valmistaja komplekteerib sõiduki inertsrullidega turvavöödega, teostada vastavatele kinnituspunktidele katse, milles neid koormatakse seadmega, mis jäljendab niisuguste turvavööde geomeetrilisi omadusi, mille kinnituspunktid on saanud osa tüübikinnituse.

6.3.6. Kui välimistel külgistmetel ja keskmistel istmetel ei ole ülemisi kinnituspunkte, tuleb alumistele kinnituspunktidele teostada punktis 6.4.3 kirjeldatud katse, milles kinnituspunkte koormatakse seadmega, mis jäljendab sülerihma geomeetrilisi omadusi.

6.3.7. Kui sõiduk on konstrueeritud nii, et seda võib varustada teistsuguste seadmetega, mis ei võimalda turvavööde otsest kinnitamist kinnituspunktidesse ilma vaherataste või muude vastavate seadmeteta või mis nõuavad lisaks punktis 3 nimetatutele muid kinnituspunkte, tuleb turvavöö või turvavöö seadmeteks olevatest kaablitest, ratastest jne koosnevad sõlmed kinnitada nimetatud seadmega sõiduki kinnituspunktidesse ning vajadusel teostada kõnealustele kinnituspunktidele punktis 6.4 kirjeldatud katse.

6.3.8. Võib teostada teistsuguse katse kui punktis 6.3 nõutud, kui on võimalik tõestada selle võrdväärsust.

6.4. Erinõuded alla 400 kg tühimassiga [2] (või 550 kg, kui sõidukeid kasutatakse kaubaveoks) sõidukite katsetamiseks.

6.4.1. Katse kolmepunktilisele turvavööle, millel on inertsrull ja ülemisse kinnituspunkti kinnitatud reversiivmehhanism.

6.4.1.1. Ülemistesse kinnituspunktidesse kinnitatakse spetsiaalne kaabli või rihma reversiivmehhanism, millel on vajalikud omadused jõudude ülekandmiseks tõmbeseadmest, või valmistaja poolt tarnitud reversiivmehhanism.

6.4.1.2. Turvavöö kinnituspunktidesse kinnitatud tõmbeseadmele (vt IV lisa joonis 2) rakendatakse nimetatud turvavöö ülemise diagonaalrihma geomeetrilisi omadusi jäljendava seadme abil katsekoormust jõuga 675 daN ± 20 daN.

6.4.1.3. Samal ajal rakendatakse kahte alumisse turvavöö kinnituspunkti kinnitatud tõmbeseadmele (vt IV lisa joonis 1) tõmbejõudu 675 daN ± 20 daN.

6.4.2. Katse kolmepunktilisele turvavööle, millel ei ole inertsrulli või mille ülemisse kinnituspunkti on kinnitatud inertsrull.

6.4.2.1. Turvavöö ülemisse kinnituspunkti ja sama vöö vastasolevasse alumisse kinnituspunkti kinnitatud tõmbeseadmele (vt IV lisa joonis 2) rakendatakse katsekoormust 675 daN ± 20 daN, kasutades ülemisse kinnituspunkti kinnitatud kerimisseadet (kui valmistaja on sellise seadme tarninud).

6.4.2.2. Samal ajal rakendatakse alumistesse turvavöö kinnituspunktidesse kinnitatud tõmbeseadmele (vt IV lisa joonis 1) tõmbejõudu 675 daN ± 20 daN.

6.4.3. Sülerihmaga turvavöö katsetamine.

6.4.3.1. Kahte alumisse turvavöö kinnituspunkti kinnitatud tõmbeseadmele (vt IV lisa joonis 1) rakendatakse tõmbejõudu 1110 daN ± 20 daN.

6.4.4. Kinnituspunktide katse, kui kinnituspunktid on kas kõik kinnitatud istme konstruktsiooni külge või jaotatud sõiduki kere ja istme konstruktsiooni vahel.

6.4.4.1. Olenevalt juhtumist tuleb teostada punktides 6.4.1, 6.4.2 ja 6.4.3 kirjeldatud katsed, lisades igale istmele või istmerühmale alljärgnevalt nimetatud lisakoormuse.

6.4.4.2. Lisaks punktides 6.4.1, 6.4.2 ja 6.4.3 nimetatud jõule rakendatakse istme raskuskeskmesse pikisuunalist ja horisontaalset jõudu, mis vastab kompleksse istme kümnekordsele kaalule.

6.4.5. Spetsiaalsete turvavöötüüpide katsetamine.

6.4.5.1. Nimetatud tüüpi turvavöö kinnituspunktidesse kinnitatud tõmbeseadmele (vt IV lisa joonis 2) rakendatakse turvavöö ülemise diagonaalrihma või -rihmade geomeetrilisi omadusi jäljendava seadme abil katsekoormust jõuga 675 daN ± 20 daN.

6.4.5.2. Samal ajal rakendatakse alumistesse turvavöö kinnituspunktidesse kinnitatud tõmbeseadmele (vt IV lisa joonis 3) tõmbejõudu 675 daN ± 20 daN.

6.5. Üle 400 kg (või 550 kg, kui sõidukeid kasutatakse kaubaveoks) tühimassiga sõidukite katsetamisel kehtivad erinõuded.

Kohaldatakse direktiivi 76/115/EMÜ [3] I lisa nõudeid M1-kategooria mootorsõidukite turvavööde kinnituspunktide spetsiaalsete katsemeetodite kohta.

7. KONTROLLIMISED PÄRAST KATSEID

Pärast katseid tuleb registreerida kõik katsete ajal tekkinud kinnituspunktide ja kandekonstruktsioonide kahjustused.

II LISA

+++++ TIFF +++++

Kinnituspunktide efektiivsed paigalduspiirkonnad

+++++ TIFF +++++

Ülemised efektiivsed kinnituspunktid vastavalt I lisa punktile 4.3.7.3

III LISA

MENETLUS PUNKTI H ASUKOHA JA SELJATOE TEGELIKU KALDENURGA MÄÄRAMISEKS NING NENDE JA PUNKTI R ASUKOHA JA SELJATOE ETTENÄHTUD KALDENURGA VAHELISE SUHTE KONTROLLIMISEKS

1. MÕISTED

1.1. Sõitjaruumis istuva inimese asukohta tähistav punkt H on punkt vertikaalsel pikitasapinnal, läbi mille kulgeb alljärgnevas punktis 3 kirjeldatud inimkeha jäljendava katsemannekeeni jalgade ja rinnaosa vaheline teoreetiline pöörlemistelg.

1.2. Punkt R ehk istumisasendi võrdluspunkt on valmistaja poolt määratav võrdluspunkt:

1.2.1. mille koordinaadid on sõiduki konstruktsiooni suhtes määratud;

1.2.2. mis vastab rinna-/jalaosa pöörlemispunkti (punkti H) teoreetilisele asukohale alumises ja kõige tagumises normaalses sõiduasendis või sõidukivalmistaja poolt igale istmeasendile ettenähtud kasutusasendis.

1.3. Seljatoe kaldenurk — seljatoe kalle vertikaalsuunas;

1.4. seljatoe tegelik kaldenurk — nurk, mis moodustub punkti H läbiva vertikaaljoone ja alljärgnevas punktis 3 kirjeldatava katsemannekeeni poolt jäljendatava inimkeha rinnaosa võrdlusjoone vahel;

1.5. seljatoe ettenähtud kaldenurk — valmistaja poolt ettenähtud nurk:

1.5.1. mis määrab seljatoe kaldenurga kõige alumises ja tagumises normaalses sõiduasendis või asendis, mis on sõidukivalmistaja poolt igale istumisasendile ette nähtud;

1.5.2. mille moodustavad punktis R vertikaaljoon ja rinnaosa võrdlusjoon;

1.5.3. mis teoreetiliselt vastab tegelikule kaldenurgale.

2. H-PUNKTIDE JA SELJATOE TEGELIKE KALDENURKADE MÄÄRAMINE

2.1. Punkt H ja seljatoe tegelik kaldenurk tuleb määrata igale valmistaja poolt tarnitavale istmele. Kui sama istmerivi kõiki istmeid võib lugeda samasugusteks (pink-istmed, sarnased istmed jne), piisab, kui igale istmereale määratakse ainult üks punkt H ja üks seljatoe tegelik nurk. Sellisel juhul asetatakse alljärgnevalt punktis 3 kirjeldatud katsemannekeen nimetatud rida tervikuna esindavasse kohta. Niisuguseks kohaks on:

2.1.1. eesmises istmereas juhiiste;

2.1.2. tagumises istmereas või tagumistes istmeridades välimine iste.

2.2. Punkti H ja seljatoe tegeliku kaldenurga määramisel asetatakse kõnealune iste valmistaja poolt sõiduki juhtimiseks või sõidukiga sõitmiseks ettenähtud kõige tagumisse normaalasendisse, kusjuures seljatugi lukustatakse valmistaja poolt ettenähtud asendisse või, kui valmistaja ei ole nimetatud asendit ette näinud, nii et tegelik kaldenurk on vahemikus 25° kuni 15°.

3. KATSEMANNEKEENI OMADUSED

3.1. Kasutatakse kolmemõõtmelist katsemannekeeni, mille mass ja kuju vastavad keskmise suurusega täiskasvanud inimesele. Niisugust katsemannekeeni on kujutatud käesoleva lisa liites toodud joonisel 1 ja 2.

3.2. Katsemannekeen koosneb:

3.2.1. kahest osast, millest üks jäljendab inimese selga ja teine puusi ning mis on ühendatud rindkere ja reite vahelist pöörlemistelge moodustava teljega. Nimetatud telje projektsioon katsemannekeeni küljele on katsemannekeeni H-punktiks;

3.2.2. kahest sääri jäljendavat osast, mis on liigendina ühendatud puusi jäljendava osaga;

3.2.3. kahest labajalgu jäljendavast osast, mis on ühendatud pahkluid jäljendavate liigenditega;

3.2.4. lisaks on puusi jäljendavas osas vesilood, millega saab kontrollida selle osa põikikallet.

3.3. Iga kehaosa kaalule vastav raskus paigutatakse asjaomastele raskuskeskmetele vastavatesse punktidesse nii, et saavutatakse mannekeeni kogumass ca 75,6 kg. Erinevate raskuste masside täpsed andmed on toodud liite joonisel 2.

3.4. Katsemannekeeni kere võrdlusjooneks võetakse jalasääre ja puusa vahelise liigendi ning kaela ja rinnaosa teoreetilise liigendi kaudu kulgev sirgjoon (vt liite joonist 1).

4. KATSEMANNEKEENI KOHALEASETAMINE

Kolmemõõtmeline katsemannekeen asetatakse kohale järgmiselt:

4.1. Sõiduk seatakse horisontaalseks ja istmeid reguleeritakse nii, nagu on kirjeldatud punktis 2.2;

4.2. katsetatav iste kaetakse riidetükiga, mis peab lihtsustama katsemannekeeni õiget kohaleasetamist;

4.3. katsemannekeen seatakse katsetatavasse asendisse nii, et mannekeeni pöörlemistelg on sõiduki keskpikitasapinna suhtes sümmeetrilise tasapinnaga täisnurga all;

4.4. katsemannekeeni jalad paigutatakse järgmiselt:

4.4.1. kui katsemannekeen asetatakse esiistmetele, tuleb jalad paigutada nii, et istme põikikalde kontrollimist võimaldav vesilood saavutab horisontaalasendi;

4.4.2. kui katsemannekeen asetatakse tagaistmetele, tuleb mannekeeni jalad paigutada nii, et need on võimaluse korral kokkupuutes esiistmetega. Kui jalad on sellisel juhul erinevatel kõrgusnivoodel olevatel põrandaosadel, kasutatakse võrdluspunktina esiistmega esimesena kokkupuutuvat jalga ja teine jalg paigutatakse nii, et istme põikikalde kontrollimist võimaldav vesilood näitab horisontaalasendit;

4.4.3. kui H-punkti määratakse keskmisel istmel, asetatakse mannekeeni jalad mõlemale poole kardaanitunnelit;

4.5. reitele asetatakse raskused, istme põikikallet näitav vesilood seatakse horisontaalasendisse ja raskused paigutatakse mannekeeni istmikku jäljendavasse ossa;

4.6. katsemannekeen nihutatakse liigendiga põlvevarda abil istme seljatoest eemale ja mannekeeni selg painutatakse ettepoole. Mannekeen paigutatakse uuesti istmele, libistades selle istmetuge tahapoole kuni vastupanu avaldumiseni, seejärel pööratakse mannekeeni selg tahapoole, kuni see toetub vastu istme seljatuge;

4.7. seejärel lastakse mannekeenile kaks korda mõjuda horisontaalsel jõul ca 10 ± 1 daN. Jõu rakendamise suunda ja punkti on liites oleval joonisel 2 kujutatud musta noolega;

4.8. parema ja vasaku külje ning seejärel rinnaosa raskused asetatakse kohale. Mannekeeni põikikallet näitav vesilood tuleb hoida horisontaalasendis;

4.9. mannekeeni põikikallet osutava vesiloodi horisontaalasendis püsimise ajal painutatakse mannekeeni selga istme seljatoe vastu hõõrumist vältides ettepoole, kuni rinnaosa raskused on H-punktist kõrgemal;

4.10. kohaleasetamise lõpetamiseks tuleb mannekeeni selga seejärel ettevaatlikult tahapoole nihutada. Mannekeeni põikikallet osutav vesilood peab olema horisontaalasendis. Vastasel juhul tuleb eespool kirjeldatud menetlust korrata.

5. TULEMUSED

5.1. Kui katsemannekeen on vastavalt punktile 4 kohale asetatud, määratakse asjaomased punkt H ja seljatoe tegelik kaldenurk mannekeeni H-punkti ja kereosa võrdlusjoone kaldenurga alusel.

5.2. Tuleb mõõta punkti H koordinaate kolme üksteise suhtes täisnurga all oleva tasapinna suhtes ja seljatoe tegelikku kaldenurka ning võrrelda sõidukivalmistaja poolt esitatud andmetega.

6. PUNKTIDE R JA H SUHTELISE ASUKOHA JA SELJATOE KONSTRUKTIIVSELT ETTENÄHTUD NURGA NING TEGELIKU KALDENURGA VAHELISE SUHTE KONTROLLIMINE

6.1. Vastavalt punktile 5.2 teostatud mõõtmistel saadud tulemusi punkti H ja seljatoe tegeliku kaldenurga kohta võrreldakse punkti R koordinaatidega ja seljatoe sõidukivalmistaja poolt teatatud ettenähtud kaldenurgaga.

6.2. Punktide R ja H suhtelise asukoha ja seljatoe ettenähtud ja tegeliku kaldenurga vahelise suhte kontrollimise tulemus loetakse istme asjaomase asendi korral rahuldavaks juhul, kui koordinaatidega määratud punkt H asetseb ruudu, mille küljepikkus on 50 mm ja keskpunkt R, piirides ja kui seljatoe tegelik kaldenurk ei kaldu konstruktiivselt ettenähtud kaldenurgast kõrvale rohkem kui 5°.

6.2.1. Kui nimetatud tingimused on täidetud, kasutatakse katsetamiseks punkti R ja seljatoe ettenähtud kaldenurka ning vajaduse korral reguleeritakse mannekeeni asendit selliselt, et punkt H langeb kokku punktiga R ning seljatoe tegelik kaldenurk langeb kokku seljatoe ettenähtud kaldenurgaga.

6.3. Kui punkt H või seljatoe tegelik kaldenurk ei vasta punkti 6.2 nõuetele, määratakse punkt H või seljatoe tegelik kaldenurk veel kaks korda (kokku kolm korda). Kui kahe katse tulemused kolmest vastavad nõuetele, loetakse katsetulemus rahuldavaks.

6.4. Kui vähemalt kahe katse tulemused kolmest ei vasta punkti 6.2 nõuetele, loetakse katsetulemus mitterahuldavaks.

6.5. Kui tekib punktis 6.4 kirjeldatud olukord või kui kontrollimisi ei ole võimalik teostada seetõttu, et valmistaja ei ole esitanud andmeid punkti R asukoha või seljatoe ettenähtud kaldenurga kohta, võib kasutada kolme katse keskmisi tulemusi ja lugeda need kohaldatavateks kõikidel juhtudel, kui käesolevas peatükis viidatakse punktile R või seljatoe ettenähtud kaldenurgale.

Liide

+++++ TIFF +++++

Kolmemõõtmelise katsemannekeeni osad

+++++ TIFF +++++

Katsemannekeeni mõõtmed ja mass

IV LISA

TÕMBESEADE

(mõõtmed millimeetrites)

+++++ TIFF +++++

Joonis 1

+++++ TIFF +++++

Joonis 2

+++++ TIFF +++++

Joonis 3

V LISA

1. liide

+++++ TIFF +++++

2. liide

+++++ TIFF +++++

VI LISA

TURVAVÖÖDELE ESITATAVAD NÕUDED

1. Kohaldatakse direktiivi 77/541/EMÜ [1] lisades M1-kategooria sõidukitele esitatud nõudeid.

2. Kõrvalekaldena nimetatud direktiivi I lisa punktis 3 kehtestatud paigaldusnõuetest võib sõidukitele, mille tühimass ei ületa 400 kg (või 500 kg kaubaveoks kasutatavate sõidukite korral) paigaldada järgmise konfiguratsiooniga turvavööd või kinnitussüsteemid:

2.1. välimistele istmetele süle- ja diagonaalvööd, mis on varustatud inertsrullidega või on ilma inertsrullideta;

2.2. keskmistele istmetele sülevööd või süle- ja diagonaalvööd, mis on varustatud inertsrullidega või on ilma inertsrullideta.

1. liide

+++++ TIFF +++++

2. liide

+++++ TIFF +++++

3. liide

+++++ TIFF +++++

4. liide

+++++ TIFF +++++

12. PEATÜKK

KEREGA KOLMERATTALISTE MOPEEDIDE NING KOLME- JA NELJARATTALISTE MOOTORSÕIDUKITE KLAASID, KLAASIPUHASTID, KLAASIPESURID JA KLAASISOOJENDID

LISADE LOETELU

| | Lehekülg |

I LISA | Klaasid … | 469 |

1. liide | Teatis kerega kolmerattalistele mopeedidele ja kolme- ning neljarattalistele mootorsõidukitele ettenähtud klaaside tüübi kohta … | 470 |

2. liide | Osa tüübikinnitustunnistus kerega kolmerattalistele mopeedidele ja kolme- ning neljarattalistele mootorsõidukitele ettenähtud klaaside tüübi kohta … | 471 |

3. liide | Teatis kerega kolmerattalise mopeedi ja kolme- ning neljarattalise mootorsõiduki tüübile klaaside paigaldamise kohta … | 472 |

4. liide | Osa tüübikinnitustunnistus kerega kolmerattalise mopeedi ja kolme- ning neljarattalise mootorsõiduki tüübile klaaside paigaldamise kohta … | 473 |

II LISA | Kerega kolmerattaliste mopeedide ja kolme- ning neljarattaliste mootorsõidukite klaasipuhastid, klaasipesurid ja klaasisoojendid … | 474 |

1. liide | Menetlus kerega kolmerattaliste mopeedide ja kolme- ning neljarattaliste mootorsõidukite esiklaasi vaatevälja määramiseks V-punktide suhtes … | 478 |

2. liide | Klaasipuhastite ja -pesurite katsetamisel kasutatav segu … | 481 |

3. liide | Teatis kerega kolmerattalise mopeedi ja kolme- ning neljarattalise mootorsõiduki tüübi klaasipuhasti kohta … | 482 |

4. liide | Osa tüübikinnitustunnistus kerega kolmerattalise mopeedi ja kolme- ning neljarattalise mootorsõiduki tüübi klaasipuhasti kohta … | 483 |

5. liide | Teatis kerega kolmerattalise mopeedi ja kolme- ning neljarattalise mootorsõiduki tüübi klaasipesuri kohta … | 484 |

6. liide | Osa tüübikinnitustunnistus kerega kolmerattalise mopeedi ja kolme- ning neljarattalise mootorsõiduki tüübi klaasipesuri kohta … | 485 |

7. liide | Teatis kerega kolmerattalise mopeedi ja kolme- ning neljarattalise mootorsõiduki tüübi klaasisoojendi kohta … | 486 |

8. liide | Osa tüübikinnitustunnistus kerega kolmerattalise mopeedi ja kolme- ning neljarattalise mootorsõiduki tüübi klaasisoojendi kohta … | 487 |

I LISA

KLAASID

1. KONSTRUKTIIVSED NÕUDED

1.1. Sõidukid, millele kehtivad käesoleva peatüki sätted ja mille maksimaalne konstruktiivne kiirus ületab 45 km/h, kuuluvad mootorsõidukite ja nende haagiste turvaklaaside ja klaasimaterjalide kohta direktiivis 92/22/EMÜ [1] kehtestatud projekteerimis- ja paigaldusnõuete kohaldamisalasse.

1.2. Sõidukid, millele kehtivad käesoleva peatüki sätted ja mille maksimaalne konstruktiivne kiirus ei ületa 45 km/h, kuuluvad põllumajanduses või metsaveol kasutatavate ratastraktorite teatavate osade ja omaduste kohta direktiivis 92/22/EMÜ või direktiivi 89/173/EMÜ III lisas [2] kehtestatud nõuete kohaldamisalasse, kusjuures kehtivad siiski järgmised muudatused:

1.2.1. direktiivi 89/173/EMÜ III-A lisa punkt 10 asendatakse järgmise sõnastusega: "Aastas on lubatud kaks kontrollimiskorda".

1.2.2. Direktiivi 89/173/EMÜ lisad III-B ja III-P asendatakse liidetega 1-4.

2. PUNKTIS 1.2 VIIDATUD SÕIDUKITELE ESIKLAASIDE JA TEISTE KLAASIDE PAIGALDAMISELE ESITATAVAD NÕUDED

2.1. Valmistaja äranägemisel võib kerega sõidukitele paigaldada:

2.1.1. "esiklaasid" või "muud klaasid kui esiklaasid", mis vastavad direktiivi 89/173/EMÜ III-A lisa nõuetele;

2.1.2. või esiklaasid, mis vastavad direktiivi 89/173/EMÜ III-A lisas "muudele klaasidele kui esiklaasidele" esitatavatele nõuetele, välja arvatud klaasid, millele kehtivad nimetatud direktiivi III-C lisa punkti 9.1.4.2 nõuded (klaasid, mille valguse suundläbistustegur võib olla alla 70 %).

1. liide

+++++ TIFF +++++

2. liide

+++++ TIFF +++++

3. liide

+++++ TIFF +++++

4. liide

+++++ TIFF +++++

II LISA

KEREGA KOLMERATTALISTE MOPEEDIDE NING KOLME- JA NELJARATTALISTE MOOTORSÕIDUKITE KLAASIPUHASTID, KLAASIPESURID JA KLAASISOOJENDID

1. MÕISTED

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

1.1. sõidukitüüp klaasipuhastite, klaasipesurite ja klaasisoojendite suhtes — sõidukid, mis ei erine üksteisest järgmiste oluliste tunnuste poolest:

1.1.1. välimised ja sisemised vormid ja varustus, mis võivad 1. liite punktis 1 määratletud piirkonnas mõjutada nähtavust;

1.1.2. esiklaasi ja selle kinnituselementide kuju, mõõtmed ja omadused;

1.1.3. esiklaasipuhastite, -pesurite ja kabiini küttesüsteemi omadused.

1.2. V-punktid — punktid, mille asukoha kabiinis määravad äärmistesse asenditesse reguleeritud esiistmete keskpunktide kaudu kulgevad vertikaalsed keskpikitasapinnad ja mida kasutatakse punkti R ja seljatoe ettenähtud kaldenurga suhtes vaatevälja määratlevate nõuete täitmise kontrollimiseks (vt 1. liide).

1.3. Punkt R või istumisasendi võrdluspunkt ja punkt H: kohaldatakse XI peatüki mõisteid turvavöö kinnituspunktide ja turvavööde kohta;

1.4. esiklaasi võrdluspunktid — esiklaasi ja V-punktidest esiklaasi välispinnale kulgevate joonte lõikepunktid;

1.5. esiklaasi läbipaistev piirkond — klaasipinna osa, mille pinnaga risti mõõdetava valguse suundläbistustegur on vähemalt 70 %;

1.6. klaasipuhasti — tervikseade, mis koosneb esiklaasi välispinda pühkivast seadisest, samuti selle seadise käivitamiseks ja seiskamiseks vajalikest lisaseadmetest ja regulaatoritest;

1.7. klaasipuhasti tööpiirkond — piirkond märja esiklaasi välispinnal, mida klaasipuhasti pühib;

1.8. klaasipesur — seade vedeliku hoidmiseks ja esiklaasi välispinnale suunamiseks koos seadme käivitamiseks ja seiskamiseks vajalike juhtimisseadmetega;

1.9. klaasipesuri juhtimisseade — plokk või lisaseade, millega klaasipesurit käivitatakse ja seisatakse. Käivitamist ja seiskamist võib kooskõlastada klaasipuhasti töötamisega või need võivad toimuda klaasipuhastist sõltumatult;

1.10. klaasipesuri pump — seade, mis on ette nähtud klaasipuhastusvedeliku suunamiseks selle hoiupudelist esiklaasi pinnale;

1.11. düüs — seade, mille töötamissuunda on võimalik reguleerida ja mis suunab klaasipuhastusvedelikku esiklaasile;

1.12. klaasipesuri töötamine — klaasipesuri võime suunata klaasipuhastusvedelikku esiklaasi puhastatavale piirkonnale, ilma et seadme normaalsel kasutamisel klaasipesuri toru lekiks ega tuleks lahti;

1.13. klaasisoojendi (jäätõrjeseade) — seade, mis on ette nähtud härmatise ja jää sulatamiseks esiklaasi pinnalt ja nähtavuse parendamiseks;

1.14. jäätõrje — klaasipindu katva härmatise- või jääkihi eemaldamine, kasutades jäätõrje- ja klaasipuhastusseadmeid;

1.15. jääta piirkond — klaasipindade osa, mis on kuiv või kaetud sulanud või osaliselt sulanud (niiske) härmatisega, mida on võimalik väljastpoolt klaasipuhastiga eemaldada, välja arvatud esiklaasi piirkond, mis on kaetud kuiva härmatisega;

1.16. klaasisoojendi (esiklaasipuhur) — seade, mis on ette nähtud hägu eemaldamiseks esiklaasi pinnalt ja nähtavuse parendamiseks;

1.17. hägu — kondensaadi kiht klaasipindade siseküljel;

1.18. hägueemaldus — klaasipindu katva hägu eemaldamine klaasipuhuri abil.

2. NÕUDED

2.1. Klaasipuhasti

2.1.1. Kõik sõidukid peavad olema varustatud vähemalt ühe automaatse klaasipuhastiga, st seadmega, mis töötab sõiduki sisselülitatud mootori korral, ilma et oleks vajalik sõidukijuhi muu vahelesegamine kui klaasipuhasti sisse- ja väljalülitamine.

2.1.1.1. Klaasipuhasti peab katma vähemalt 90 % 1. liite punktis 2.2 määratletud vaateväljast A.

2.1.2. Klaasipuhasti pühkimissagedus peab olema vähemalt 40 tsüklit minutis, kusjuures tsükli moodustab klaasipuhasti liikumine edasi- ja tagasisuunas.

2.1.3. Punktis 2.1.2 nimetatud pühkimissagedus (-sagedused) tuleb saavutada punktides 3.1.1-3.1.8 ettenähtud viisil.

2.1.4. Klaasipuhasti vars peab olema kinnitatud nii, et selle võib esiklaasi käsitsi puhastamiseks esiklaasilt üles tõsta.

2.1.5. Klaasipuhasti peab olema võimeline töötama kuival esiklaasil kaks minutit punktis 3.1.9 ettenähtud viisil.

2.1.6. Seade peab suutma vastu pidada 15 sekundi pikkusele klaasipuhasti vertikaalasendisse kinnijäämisele, kui klaasipuhasti regulaator on seadistatud maksimaalsele pühkimissagedusele.

2.2. Klaasipesur

2.2.1. Kõik sõidukid peavad olema varustatud klaasipesuriga, mis on suuteline vastu pidama ummistunud düüsidest tingitud koormusele, kui süsteem on käivitatud punktis 3.2.1 kirjeldatud viisil.

2.2.2. Klaasipuhasti ja -pesuri töötamist ei tohi mõjutada, kui nimetatud seadmetele mõjuvad punktides 3.2.2 ja 3.2.3 kirjeldatud temperatuurimuutused.

2.2.3. Klaasipesur peab olema suuteline andma piisavalt puhastusvedelikku, et klaase oleks võimalik puhastada ulatuses, mis vastab 60 protsendile 1. liite punktis 2.2 määratletud piirkonnast punktis 3.2.4 kirjeldatud tingimustel.

2.2.4. Vedelikupudeli maht peab olema vähemalt 1 liiter.

2.3. Klaasisoojendi (jäätõrjeseade ja klaasipuhur)

2.3.1. Kõik sõidukid peavad olema varustatud klaasisoojendiga (jäätõrjeseadme ja klaasipuhuriga), mis võimaldavad eemaldada esiklaasilt tekkinud jääd või härmatist ja esiklaasi sisepinnalt hägu.

Nimetatud seade ei ole siiski nõutav kerega kolmerattalistel mopeedidel, mille mootori võimsus ei ületa 4 kW.

2.3.2. Kõik punktis 2.3.1 kehtestatud tingimused loetakse täidetuks juhul, kui sõidukile on paigaldatud sobiv sõitjaruumi küttesüsteem, mis peab täitma direktiivis 78/548/EMÜ [1] ettenähtud tingimused mootorsõidukite sõitjaruumide küttesüsteemide kohta, arvestades siiski järgmist täiendust eespool nimetatud direktiivi I lisa punktidele 2.4.1.1 ja 2.4.1.2: "vastasel juhul peab olema võimalik selgesti tõestada, et sõitjaruumi ei pääse lekked".

2.3.3. Kõrvalekaldena punktis 2.3.2 ettenähtust kohaldatakse direktiivi 78/317/EMÜ [2] nõudeid mootorsõidukite klaasipindade klaasisoojendite (jäätõrjeseadmete ja klaasipuhurite) kohta sõidukitele, mille võimsus ületab 15 kW.

3. KATSEMENETLUS

3.1. Klaasipuhasti

3.1.1. Kui ei ole ette nähtud teisiti, tuleb alljärgnevalt kirjeldatud katsed teostada järgmistel tingimustel:

3.1.2. ümbritseva keskkonna temperatuur peab olema vahemikus 10-40 °C;

3.1.3. esiklaas tuleb hoida pidevalt märg;

3.1.4. kui klaasipuhasti on elektriliselt juhitav, peavad olema täidetud järgmised täiendavad tingimused:

3.1.4.1. aku peab olema täielikult laetud;

3.1.4.2. mootor peab töötama pöörlemissagedusel, mis vastab 30 protsendile ± 10 % selle maksimaalsele võimsusele vastavast pöörlemissagedusest;

3.1.4.3. lähituled peavad olema sisse lülitatud;

3.1.4.4. kui kütte- ja/või ventilatsiooniseadmed (kui sellised on paigaldatud) töötavad elektriliselt, peavad nad töötama maksimaalse energiatarbimise režiimis;

3.1.4.5. kui klaasisoojendid (jäätõrjeseadmed ja klaasipuhurid) (kui sellised on paigaldatud) töötavad elektriliselt, peavad need töötama maksimaalse energiatarbimise režiimis.

3.1.5. Suruõhu- või vaakum-klaasipuhastid peavad olema võimelised töötama pidevalt ettenähtud sagedustel sõltumata mootori pöörlemissagedusest ja koormusest.

3.1.6. Pärast seda, kui klaasipuhasti on alguses töötanud 20 minutit märjal pinnal, peab klaasipuhasti pühkimissagedus vastama punktis 2.1.2 ettenähtud tingimustele.

3.1.7. Esiklaasi välispind peab olema metüülalkoholi või vastava rasvaärastusainega põhjalikult rasvatustatud.

Kui esiklaasi pind on kuivanud, tuleb see katta minimaalselt 3 % ja maksimaalselt 10 % kontsentratsiooniga ammoniaagilahusega. Seejärel tuleb esiklaasil lasta kuivada ja pühkida pinda kuiva puuvillase lapiga.

3.1.8. Seejärel tuleb esiklaasi välispinnale kanda ühtlane katsesegu kiht (vt 2. liide), millel lastakse kuivada.

3.1.9. Punkti 2.1.5 nõuded peavad olema täidetud punktis 3.1.4 ettenähtud tingimustel.

3.2. Klaasipesur

Katsetingimused

3.2.1. Katse nr 1

3.2.1.1. Klaasipesur täidetakse veega ja reguleeritakse täiesti kasutusvalmiks. Seejärel jäetakse seade vähemalt neljaks tunniks temperatuurile 20 ± 5 °C. Kõik düüsid blokeeritakse ja regulaatorit käitatakse ühe minuti jooksul kuus korda nii, et iga kasutusperiood kestab vähemalt 3 sekundit. Kui seadet käitatakse sõidukijuhi lihasejõul, on andmed vajaliku jõu kohta toodud järgmises tabelis:

Pumba tüüp | Vajalik jõud |

käsitsi juhitav | 11 kuni 13,5 daN |

jalaga juhitav | 40 kuni 44,5 daN |

3.2.1.2. Elektripumpade katsepinge ei tohi olla nimipingest väiksem, kuid ei tohi siiski viimast ületada rohkem kui 2 V võrra.

3.2.1.3. Pärast katse teostamist tuleb klaasipesuril lasta töötada nii, nagu on kirjeldatud punktis 1.12.

3.2.2. Katse nr 2 (madalal temperatuuril töötamise katse)

3.2.2.1. Klaasipesur täidetakse veega, reguleeritakse täiesti kasutusvalmiks ja viiakse vähemalt neljaks tunniks ümbritseva keskkonna temperatuurile −18 ± 3 °C, mis tagab kogu seadmes oleva vee külmumise. Seadet hoitakse seejärel ümbritseva keskkonna temperatuuril 20 ± 2 °C, kuni jää on täielikult ära sulanud. Seejärel kontrollitakse seadme töötamist, käivitades selle punktis 3.2.1 ettenähtud viisil.

3.2.3. Katse nr 3 (kõrgel temperatuuril töötamise katse)

3.2.3.1. Klaasipesur täidetakse veega temperatuuril 60° ± 3 °C. Seejärel kontrollitakse seadme töötamist, käivitades selle punktis 3.2.1 ettenähtud viisil.

3.2.4. Katse nr 4 (katse, milles kontrollitakse, kas klaasipesur töötab punktis 2.2.3 ette nähtud efektiivsusega)

3.2.4.1. Klaasipesur täidetakse veega ja reguleeritakse täiesti kasutusvalmiks. Kui sõiduk seisab suhteliselt tuulevaikses kohas paigal, tuleb klaasipesuri düüs või düüsid reguleerida nii, et nad on suunatud esiklaasi välispinna puhastatava piirkonna suunas. Kui seadet käitatakse sõidukijuhi lihasejõul, ei tohi selleks vajalik jõud ületada punktis 3.2.1.1 ettenähtut. Kui seadet käitatakse elektripumbaga, kohaldatakse punktis 3.1.4 esitatud nõudeid.

3.2.4.2. Esiklaasi välispinda käsitletakse punktides 3.1.7 ja 3.1.8 kirjeldatud viisil.

3.2.4.3. Seejärel käivitatakse klaasipesur valmistaja poolt ettenähtud viisil maksimaalsele sagedusele reguleeritud klaasipuhasti kümne automaatse töötsükli ajaks. Seejärel määratakse 1. liite punktis 2.2 määratletud vaatevälja puhastatud osa.

3.3. Kõik punktides 3.2.1-3.2.3 kirjeldatud katsed tuleb teostada ühele ja samale klaasipesurile.

1. liide

Menetlus kerega kolmerattaliste mopeedide ja kolme- ning neljarattaliste mootorsõidukite esiklaasi vaatevälja määramiseks V-punktide suhtes

1. V-PUNKTIDE ASUKOHAD

1.1. I ja II tabelis on toodud V-punktide asukohad R-punkti suhtes nii, nagu tuleneb nende koordinaatidest X, Y ja Z kolmemõõtmelises võrdlussüsteemis.

1.2. I tabelis on toodud seljatoe ettenähtud kaldenurgale 25° vastavad baaskoordinaadid. Koordinaatide positiivne suund on näidatud joonisel 1.

I TABEL

Punkt V | X | Y | Z |

V1 | 68 mm | − 5 mm | 665 mm |

V2 | 68 mm | − 5 mm | 589 mm |

1.3. Kui seljatoe ettenähtud kaldenurk on muu kui 25°, tuleb sisse viia vajalikud parandused.

1.3.1. II tabelis on toodud täiendavad parandused Δ X, mis tuleb koordinaatidesse sisse viia juhul, kui seljatoe ettenähtud kaldenurk on muu kui 25°. Koordinaatide positiivne suund on kujutatud joonisel 1.

II TABEL

Seljatoe kaldenurk (kraadides) | Horisontaalsed koordinaadid Δ X |

5 | − 186 mm |

6 | − 177 mm |

7 | − 167 mm |

8 | − 157 mm |

9 | − 147 mm |

10 | − 137 mm |

11 | − 128 mm |

12 | − 118 mm |

13 | − 109 mm |

14 | − 99 mm |

15 | − 90 mm |

16 | − 81 mm |

17 | − 72 mm |

18 | − 62 mm |

19 | − 53 mm |

20 | − 44 mm |

21 | − 35 mm |

22 | − 26 mm |

23 | − 18 mm |

24 | − 9 mm |

25 | 0 mm |

26 | 9 mm |

27 | 17 mm |

28 | 26 mm |

29 | 34 mm |

30 | 43 mm |

31 | 51 mm |

32 | 59 mm |

33 | 67 mm |

34 | 76 mm |

35 | 84 mm |

36 | 92 mm |

37 | 100 mm |

38 | 108 mm |

39 | 115 mm |

40 | 123 mm |

2. VAATEVÄLJAD

2.1. V-punktidest määratakse kaks vaatevälja.

2.2. Vaateväli A on piirkond esiklaasi ettepoole ulatuval välispinnal, mida piiravad V-punktidest ettepoole suunatud neli järgmist tasapinda (vt joonis 1):

- vertikaaltasapind, mis läbib punkte V1 ja V2 ning moodustab X-teljega vasakule suunatud nurga 18°,

- Y-teljega paralleelne tasapind, mis läbib punkti V1 ning moodustab X-teljega ülespoole suunatud nurga 3°,

- Y-teljega paralleelne tasapind, mis läbib punkti V2 ning moodustab X-teljega allapoole suunatud nurga 1°,

- vertikaaltasapind, mis läbib punkte V1 ja V2, ning moodustab X-teljest paremale suunatud nurga 20°.

+++++ TIFF +++++

Vaateväli A

2. liide

Klaasipuhastite ja -pesurite katsetamisel kasutatav segu

Punktides 3.1.8 ja 3.2.4.2 viidatud katsesegu koosneb mahu järgi 92,5 protsendist veest (mille karedus ei ületa pärast aurustumist 205 g/ 1000 kg), 5 protsendist küllastunud veesoolast (naatriumkloriid) ja 2,5 massiprotsendist tolmust, mille koostist on kirjeldatud I ja II tabelis.

I TABEL

Katsetolmu koostis

Element | Massiprotsent |

SiO2 | 67 kuni 69 |

Fe2O3 | 3 kuni 5 |

Al2O3 | 15 kuni 17 |

CaO | 2 kuni 4 |

MgO | 0,5 kuni 1,5 |

Leelised | 3 kuni 5 |

Põletuskaod | 2 kuni 3 |

II TABEL

Jämetolmu jaotus tahkete osakeste mõõtmete alusel

Tahkete osakeste mõõtmed (µm) | Jaotus mõõtmete alusel (%) |

0 kuni 5 | 12 ± 2 |

5 kuni 10 | 12 ± 3 |

10 kuni 20 | 14 ± 3 |

20 kuni 40 | 23 ± 3 |

40 kuni 80 | 30 ± 3 |

80 kuni 200 | 9 ± 3 |

3. liide

+++++ TIFF +++++

4. liide

+++++ TIFF +++++

5. liide

+++++ TIFF +++++

6. liide

+++++ TIFF +++++

7. liide

+++++ TIFF +++++

8. liide

+++++ TIFF +++++

[1] Vt 1. liites olevat joonist.

[2] Vt 1. liites olevat joonist.

[3] Vt 1. liites olevat joonist.

[4] Vt 1. liites olevat joonist.

[5] Vt 1. liites olevat joonist.

[6] Vt 1. liites olevat joonist.

[7] Vt 1. liites olevat joonist.

[8] Vt 1. liites olevat joonist.

[9] Vt 1. liites olevat joonist.

[10] Vt 1. liites olevat joonist.

[11] Vt 1. liites olevat joonist.

[12] Vt 1. liites olevat joonist.

[13] Vt 1. liites olevat joonist.

[14] Vahepealsete kiiruste korral on lubatud maksimaalse koormuse interpoleerimine.

[15] Kohaldatav ainult rehvidele, mille rehvisuuruse tähis sisaldab tähte "V", kui ei ületata rehvivalmistaja poolt lubatud maksimaalset kiirust (vt I lisa punkti 1.2.15).

[16] Kohaldatav ka rehvidele, mille rehvisuuruse tähis sisaldab tähekoodi "Z".

[1] Rehvid normaaltingimustes kasutamiseks

[2] Universaal- ja talverehvid

[3] Rehvid normaaltingimustes teedel kasutamiseks.

[4] Spetsiaalrehvid ja talverehvid.

[5] Rehvid normaaltingimustes teedel kasutamiseks kuni kiiruseklassini P (kaasa arvatud).

[6] Rehvid teedel normaaltingimustes teedel kasutamiseks, kiiruseklass kõrgem kui P, ja talverehvid.

[7] Spetsiaalrehvid.

[8] Rehvid normaaltingimustes teedel kasutamiseks.

[9] Spetsiaalrehvid ja talverehvid.

[10] Rehvid normaaltingimustes teedel kasutamiseks kuni kiiruseklassini P (kaasa arvatud).

[11] Rehvid normaaltingimustes teedel kasutamiseks, kiiruseklass kõrgem kui P, ja talverehvid.

[12] Spetsiaalrehvid.

[1]

[1] Kiirusel üle 240 km/h kasutatavatel rehvidel on katserõhk 3,20 bar (320 kPa).

[1] Esilaternad vastavalt lisadele III-B, III-C ja III-D.

[1] Kehtib ainult kahe punkte V = 0°/H = ± 5° läbiva vertikaaljoone ja kahe punkte V = ± 10°/H = 0° läbiva horisontaaljoone vahele jäävale pinnale. Kõikides teistes suundades kehtib valgustugevus 400 cd.

[1] Valgustugevus 50R50V = 0,25 (minimaalselt)

[1] Vasakpoolse liikluse korral peab mõõteekraan olema käesoleva lisa joonisel kujutatud joone v-v suhtes sümmeetriline.

[1] Hõõglampidele esitatavad tehnilised nõuded: vt IV lisa

[2] Esilaternat loetakse käesoleva punkti nõuetele vastavaks, kui hõõglampi on võimalik kergesti esilaternasse paigaldada ja paigaldusnukke saab isegi pimedas õigesti pesadesse kinnitada.

[3] Nimetatud sätteid ei kohaldata juhtlülitile.

[4] Seadistusekraan peab olema piisavalt lai nii, et see võimaldab valgustatud ja valgustamata ala piiri kontrollida vähemalt 5° nurga all mõlemal pool joont v-v.

[5] Kui esilaternal, mis on konstrueeritud nii, et see peab vastama käesoleva direktiivi nõuetele ainult lähitule suhtes, fokaaltelje suund erineb tunduvalt valgusvihu üldisest suunast ja kui valgusvihu valgustatud ja valgustamata ala piiril ei ole mitte ühegi esilaterna tüübi korral (kas ainult lähitule valgusvihku või nii lähi- kui kaugtule valgusvihku andval esilaternal) selget nurka, tuleb külgsuunas seadistust muuta viisil, mis kõige paremini vastab valgusele esitatud nõuetele punktides 75R ja 50R parempoolse liikluse korral ja punktides 75L ja 50L vasakpoolse liikluse korral.

[6] Lähitulena kasutamiseks konstrueeritud esilaternas võib olla kasutusel kaugtulefunktsioon, mis ei vasta käesolevatele eeskirjadele.

[7] 1° võrra paremale või vasakule pööramise reguleerimispiir ei ole kokkusobimatu vertikaalse nihkega üles või alla. Viimast piiratakse ainult punktis 3.3 esitatud nõuetega; valgustatud ja valgustamata ala piiri horisontaalne osa ei tohi siiski ulatuda joonest h-h kõrgemale (punkti 3.3 nõuded ei ole kohaldatavad esilaternatele, mis peavad vastama ainult käesolevas lisas lähitulele ettenähtud nõuetele).

[8] E50 R ja E50 L on tegelikult mõõdetud valgustatused.

[1] Kui katsetatav esilatern on grupeeritud ja/või signaallampidega konstruktiivselt kokku ehitatud, tuleb signaallambid katse ajaks sisse lülitada. Kui tegemist on suunatulega, tuleb sisse lülitada suunatule vilkumisrežiim nii, et suunatule sisse- ja väljalülitatud oleku suhe on üks jagatud ühele.

[2] Kui esilaterna vilkumise kasutamisel on üheaegselt sisse lülitatud kaks või rohkem hõõgniiti, ei loeta seda hõõgniitide normaalseks üheaegseks kasutamiseks.

[3] Kui katsetatav esilatern on grupeeritud ja/või signaallampidega konstruktiivselt kokku ehitatud, tuleb signaallambid katse ajaks sisse lülitada. Kui tegemist on suunatulega, tuleb sisse lülitada suunatule vilkumisrežiim nii, et suunatule sisse- ja väljalülitatud oleku suhe on üks jagatud ühele.

[4] Kui katsetatav esilatern on grupeeritud ja/või signaallampidega konstruktiivselt kokku ehitatud, tuleb signaallambid katse ajaks sisse lülitada. Kui tegemist on suunatulega, tuleb sisse lülitada suunatule vilkumisrežiim nii, et suunatule sisse- ja väljalülitatud oleku suhe on üks jagatud ühele.

[5] Kui esilaterna vilkumise kasutamisel on üheaegselt sisse lülitatud kaks või rohkem hõõgniiti, ei loeta seda hõõgniitide normaalseks üheaegseks kasutamiseks.

[6] NaCMC on karboksüülmetüültselluloosi naatriumsool, mida tavaliselt tähistatakse lühendiga NaCMC. Segus kasutatava NaCMC asendusaste (DS) on 0,6-0,7 ja viskoossus 200-300 cP 2 % lahusel temperatuuril 20 °C.

[7] 50V paikneb 375 mm punktist HV allpool vertikaaljoonel v-v ekraanil, mis on 25 meetri kaugusel.

[1] Hajutile L2 on soovitatavaks fookuskauguseks ca 80 mm.

[4] Vasakul ja paremal toodud väärtused kehtivad vastavalt kaugtuleniidile ja lähituleniidile.

[5] Sirmi ja hõõgniitide asendit ja mõõtmeid tuleb kontrollida IEC väljaandes 809 kirjeldatud mõõtmismeetodil.

[6] Tuleb mõõta võrdlustasapinnast kaugusel, mis on näidatud millimeetrites kaldkriipsu järel.

[7] mv = mõõdetud väärtus.

[8] Nurk γ on ette nähtud ainult sirmi konstruktsiooni täpsustamiseks ja seda ei ole valmis hõõglampidel vaja kontrollida.

[1] Mõõtmised teostatakse punktides, milles soklile kõige lähemal oleva või sellest kõige kaugemal oleva välimise otskeeru projektsioon ületab hõõgniidi telge.

[2] Mõõtmised teostatakse punktides, milles soklile kõige lähemal oleva või sellest kõige kaugemal oleva välimise otskeeru projektsioon ületab hõõgniidi telge.

[3] Soklit tuleb suruda näidatud suundades.

[4] Hõõgniidi ots on defineeritud lehel H2/3.

[1] Tuleb mõõta võrdlustasapinnast kaugusel, mis on näidatud millimeetrites kaldkriipsu järel.

[2] "29,5 mv" või "30,0 mv" tähistavad väärtusi, mis on mõõdetud võrdlustasapinnast kaugustel 29,5 mm või 30,0 mm.

[1] Tuleb mõõta võrdlustasapinnast kaugusel, mis on näidatud millimeetrites kaldkriipsu järel.

[2] Joonis ei ole sirmi konstruktsiooni suhtes kohustuslik.

[3] Joonis ei ole sirmi konstruktsiooni suhtes kohustuslik.

[1] Valmistajad võivad valida teistsuguse täisnurga all vaatlemise suundade komplekti. Hõõgniidi mõõtmete ja asendi kontrollimisel katselabori poolt tuleb kasutada valmistaja poolt ära näidatud vaatlussuundi.

[2] Valmistajad võivad valida teistsuguse täisnurga all vaatlemise suundade komplekti. Hõõgniidi mõõtmete ja asendi kontrollimisel katselabori poolt tuleb kasutada valmistaja poolt ära näidatud vaatlussuundi.

[3] Valmistajad võivad valida teistsuguse täisnurga all vaatlemise suundade komplekti. Hõõgniidi mõõtmete ja asendi kontrollimisel katselabori poolt tuleb kasutada valmistaja poolt ära näidatud vaatlussuundi.

[4] Valmistajad võivad valida teistsuguse täisnurga all vaatlemise suundade komplekti. Hõõgniidi mõõtmete ja asendi kontrollimisel katselabori poolt tuleb kasutada valmistaja poolt ära näidatud vaatlussuundi.

[1] Valmistajad võivad valida teistsuguse täisnurga all vaatlemise suundade komplekti. Hõõgniidi mõõtmete ja asendi kontrollimisel katselabori poolt tuleb kasutada valmistaja poolt ära näidatud vaatlussuundi.

[2] Valmistajad võivad valida teistsuguse täisnurga all vaatlemise suundade komplekti. Hõõgniidi mõõtmete ja asendi kontrollimisel katselabori poolt tuleb kasutada valmistaja poolt ära näidatud vaatlussuundi.

[3] Valmistajad võivad valida teistsuguse täisnurga all vaatlemise suundade komplekti. Hõõgniidi mõõtmete ja asendi kontrollimisel katselabori poolt tuleb kasutada valmistaja poolt ära näidatud vaatlussuundi.

[4] Valmistajad võivad valida teistsuguse täisnurga all vaatlemise suundade komplekti. Hõõgniidi mõõtmete ja asendi kontrollimisel katselabori poolt tuleb kasutada valmistaja poolt ära näidatud vaatlussuundi.

[1] Hõõgniidi keskpunkti maksimaalne kõrvalekalle külgsuunas kahest teineteise suhtes risti asetsevast tasapinnast, mis mõlemad sisaldavad võrdlustelge ja millest üks sisaldab tihvtide telge.

[2] Hõõglampe sokliga BA 15d võib kasutada eriotstarbeks: nendel on samasugused mõõtmed.

[3] Kontrollida "ruudusüsteemi" abil, leht P21W/2.

[4] Teistsuguse hõõgniidikujuga suure võimsusega 24 V hõõglampidele töötatakse välja täiendavad eeskirjad.

[1] Nimetatud mõõtmeid tuleks kontrollida "ruudusüsteemi" abil (P21/5W/2, P21/5W/3), kasutades eespool toodud mõõtmeid ja tolerantse. "x" ja "y" kehtivad põhihõõgniidi (suure võimsusega hõõgniidi) ja mitte lambi telje kohta (P21/5W/2). Hõõgniidi ja soklipesa kohalepaigutamise täpsust tõstvad vahendid on väljatöötamisel.

[2] Põhihõõgniidi (suure võimsusega hõõgniidi) keskpunkti maksimaalne kõrvalekalle külgsuunas kahest teineteise suhtes risti asetsevast tasapinnast, mis mõlemad sisaldavad võrdlustelge ja millest üks sisaldab tihvtide telge.

[3] 24 V hõõglamp ei ole edasistes konstruktiivsetes lahendustes kasutamiseks soovitatav.

[1] See mõõde vastab vahekaugusele kahe ava vahel, mille mõlema läbimõõt on 3,5 mm ja mis kumbki toetuvad ühe sokli vastu.

[2] Hõõgniit peab olema paigaldatud 19 mm pikkusesse silindrisse hõõgniidi teljega samatelgselt ja lambi keskpunkti suhtes sümmeetriliselt. Nimetatud silindri läbimõõt on 6 V ja 12 V hõõglampidele d + 4 mm (standardsetel hõõglampidel: d + 2 mm) ja 24 V hõõglampidel d + 5 mm, kus "d" on valmistaja poolt teatatud nimiläbimõõt.

[3] Hõõgniidi keskpunkti kõrvalekalle lambi pikkuse keskpunktist ei peaks olema rohkem kui ± 2 mm (standardsetel hõõglampidel: ± 0,5 mm), mõõdetuna võrdlustelje suunas.

[4] 4,5 mm 6 V hõõglampidel.

[5] 16,5 mm 24 V hõõglampidel.

[1] See mõõde vastab vahekaugusele kahe ava vahel, mille läbimõõt on 3,5 mm.

[2] Hõõgniidi asendit kontrollitakse "ruudusüsteemi" abil, vt lehte C21W/2.

[1] EÜT L 266, 2.10.1974, lk 4.

[1] Mõistete määratlused on võetud CIE väljaandest 50 (45), rahvusvaheline elektrotehnikasõnastik, jaotis 45, valgustus.

[2] Mõistete määratlused on võetud CIE väljaandest 50 (45), rahvusvaheline elektrotehnikasõnastik, jaotis 45, valgustus.

[3] Mõistete määratlused on võetud CIE väljaandest 50 (45), rahvusvaheline elektrotehnikasõnastik, jaotis 45, valgustus.

[4] Mõistete määratlused on võetud CIE väljaandest 50 (45), rahvusvaheline elektrotehnikasõnastik, jaotis 45, valgustus.

[5] Ümardatud tabel. Väärtused "x-(λ)", "y-(λ)" ja "z-(λ)" on ümardatud kuni kümnendpunktile järgneva nelja numbrikohani.

[6] Parandatud 1966. a. (3lt 2le).

[1] Sisemist tahavaatepeeglit ei nõuta juhul, kui alltoodud punktis 4.1 nimetatud nähtavustingimusi ei ole võimalik täita. Niisugusel juhul on nõutav kahe välise tahavaatepeegli olemasolu, üks sõidukist paremal ja teine vasakul.

[1] Kolmerattaliste mopeedide ja kergete neljarattaliste mootorsõidukite puhul korrutatakse CO ja HC + NOx masside piirväärtused teguriga 2.

[2] Kolmerattaliste mopeedide ja kergete neljarattaliste mootorsõidukite puhul peab CO massi piirväärtus olema 3,5 g/km.

[3] ∑nxi − x-2,S2 = i = 1nkus xi on mis tahes näidisega n ja∑n xix- = i = 1nsaavutatud individuaalne tulemus.

[1] Ühe rulli korral, mille läbimõõt on 400 mm.

[2] Kui on võimalik tõestada tulemuste võrdväärsust, võib nimetatud lisaraskused võimalusel asendada elektroonilise seadmega.

[1] Kolme- ja neljarattalistel mootorsõidukitel tuleb heitkoguste piirväärtused siiski läbi korrutada teguriga 1,5.

[2] Kolme- ja neljarattalistel mootorsõidukitel tuleb heitkoguste piirväärtused siiski läbi korrutada teguriga 1,5.

[3] ∑nxi − x-2S2 = i = 1nkus xi on mis tahes näidisega n ja∑n xix- = i = 1nsaavutatud individuaalne tulemus.

[4] ∑nxi − x-2S2 = i = 1nkus xi on mis tahes näidisega n ja∑n xix- = i = 1nsaavutatud individuaalne tulemus.

[1] Sidur lahutatud.

[2] Tegemist on lisaraskustega, mida võib vajadusel asendada elektroonilise seadmega, kui on tagatud tulemuste võrdväärsus.

[1] Katseid võib teostada konditsioneeritud õhuga katseruumis, kus on võimalik kontrollida õhutingimusi.

[1] Lühend organisatsioonist American Society for Testing and Materials, 1916 Race Street, Philadelphia, Pennsylvania 19103, USA.

[2] Hapnikku sisaldavate elementide lisamine on keelatud.

[1] EÜT L 237, 24.8.1991, lk 1.

[1] EÜT L 38, 11.2.1974, lk 2.

[2] Tühimassi hulka ei kuulu elektrisõidukite veoakude mass.

[3] EÜT L 24, 30.1.1976, lk 6.

[1] EÜT L 220, 29.8.1977, lk 95.

[1] EÜT L 129, 14.5.1992, lk 11.

[2] EÜT L 67, 10.3.1989, lk 1.

[1] EÜT L 168, 26.6.1978, lk 40.

[2] EÜT L 81, 28.3.1978, lk 27.

--------------------------------------------------

Top