12006E/PRO/29

Protokoll (nr 29)

Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikele varjupaiga andmise kohta (1997)

KÕRGED LEPINGUOSALISED,

ARVESTADES, ET:

vastavalt Euroopa Liidu lepingu artikli 6 lõike 2 sätetele respekteerib liit põhiõigusi, nagu need tagab 4. novembril 1950 Roomas allakirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon;

Euroopa Ühenduste Kohus on pädev tagama, et Euroopa Liidu lepingu artikli 6 lõike 2 tõlgendamisel ja kohaldamisel järgib Euroopa Ühendus seadust;

vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklile 49 peab iga Euroopa riik liidu liikmeks saamist taotledes respekteerima Euroopa Liidu lepingu artikli 6 lõikes 1 sätestatud põhimõtteid;

PIDADES SILMAS, et Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikkel 309 kehtestab teatud õiguste peatamise juhul, kui liikmesriik neid põhimõtteid raskelt ja jätkuvalt rikub;

MEELDE TULETADES, et igal liikmesriigi kodanikul on liidu kodanikuna eriline seisund ja kaitse, mille tagavad liikmesriigid vastavuses Euroopa Ühenduse asutamislepingu II osa sätetega;

PIDADES SILMAS, et Euroopa Ühenduse asutamisleping rajab sisepiirideta ala ja annab igale liidu kodanikule õiguse vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil;

MEELDE TULETADES, et küsimust liidu liikmesriikide kodanike väljaandmisest käsitletakse 13. detsembri 1957. aasta väljaandmise Euroopa konventsioonis ja 27. septembri 1996. aasta konventsioonis, mis on koostatud Euroopa Liidu lepingu artikli 31 põhjal ja käsitleb Euroopa Liidu liikmesriikide vahelist väljaandmist;

SOOVIDES takistada varjupaiga institutsiooni kasutamist teistel eemärkidel kui need, mille jaoks see on kavandatud;

ARVESTADES, ET käesolev protokoll respekteerib pagulasseisundit käsitleva 28. juuli 1951. aasta Genfi konventsiooni otstarvet ja eesmärke,

ON LEPPINUD KOKKU järgmistes sätetes, mis lisatakse Euroopa Ühenduse asutamislepingule.

Ainus artikkel

Arvestades põhiõiguste ja -vabaduste kaitse taset Euroopa Liidu liikmesriikides, peetakse liikmesriike seoses varjupaigaküsimustega kõigis juriidilistes ja praktilistes tähendustes üksteise suhtes ohututeks päritolumaadeks. Sellest tulenevalt võib liikmesriik teise liikmesriigi kodaniku varjupaigataotluse arvesse võtta või vastuvõetavaks kuulutada ainult järgmistel juhtudel:

a) kui liikmesriik, mille kodanik taotleja on, võtab pärast Amsterdami lepingu jõustumist, kasutades inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 15, oma territooriumil meetmeid, mis erinevad tema kohustustest selle konventsiooni alusel;

b) kui on algatatud Euroopa Liidu lepingu artikli 7 lõikes 1 sätestatud menetlus ja kuni nõukogu võtab selle suhtes vastu otsuse;

c) kui nõukogu on Euroopa Liidu lepingu artikli 7 lõike 1 alusel kindlaks teinud, et liikmesriigis, mille kodanik taotleja on, eksisteerib raske ja jätkuv, artikli 6 lõikes 1 osutatud põhimõtete rikkumine;

d) kui liikmesriik otsustab seda ühepoolselt teise liikmesriigi kodaniku taotluse suhtes; sel juhul teavitatakse viivitamatult komisjoni; taotluse käsitlemisel eeldatakse, et see on selgelt alusetu, ilma et see ükskõik millisel viisil kuidagi mõjutaks liikmesriigi otsustamisõigust.

--------------------------------------------------