2002L0083 — ET — 01.07.2013 — 007.001

Käesolev dokument on vaid dokumenteerimisvahend ja institutsioonid ei vastuta selle sisu eest

Muudetud:

Parandatud:

▼B

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV 2002/83/EÜ,

5. november 2002,

elukindlustuse kohta

I JAOTIS

MÕISTED JA REGULEERIMISALA

Artikkel 1

Mõisted

1.  Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

▼M3

▼B

2.  Kui käesolevas direktiivis nimetatakse eurot, võetakse omavääringu konverteerimisväärtuseks alates iga aasta 31. detsembrist väärtus eelmise oktoobrikuu viimasel päeval, mille kohta on olemas euro konverteerimisväärtus kõigis vastavates ühenduse valuutades.

Artikkel 2

Reguleerimisala

Käesolev direktiiv käsitleb liikmesriigis asutatud või asutada soovivate kindlustusseltside sõltumatu otsekindlustustegevuse alustamist ja jätkamist allpool määratletud tegevusega:

Artikkel 3

Väljaarvatud tegevus ja asutused

Käesolev direktiiv ei käsitle järgmist:

II JAOTIS

ELUKINDLUSTUSTEGEVUSE ALUSTAMINE

Artikkel 4

Tegevusloa põhimõte

Käesoleva direktiiviga reguleeritud tegevuse alustamiseks on vaja eelnevat ametlikku tegevusluba.

Sellise tegevusloa peavad päritoluliikmesriigi ametiasutustelt taotlema:

Artikkel 5

Tegevusloa kohaldamisala

1.  Tegevusluba kehtib kogu ühenduses. See võimaldab elukindlustusseltsil seal tegutseda kas asutamisõiguse või teenuste osutamise vabaduse alusel.

2.  Tegevusluba antakse I lisas loetletud kindlustusliigi jaoks. See hõlmab kogu kindlustusliiki, kui loa taotleja ei soovi kindlustada ainult üht osa selle liigiga seotud riskidest.

Pädevad asutused võivad piirata ühe liigi kohta taotletud tegevusluba artiklis 7 nimetatud tegevuskavas loetletud tegevusega.

Iga liikmesriik võib anda tegevusloa kahe või enama kindlustusliigi jaoks, kui tema siseriikliku õigusega on lubatud selliste kindlustusliikidega samal ajal tegelda.

Artikkel 6

Tegevusloa saamise tingimused

1.  Päritoluliikmesriik nõuab, et iga tegevusluba taotlev elukindlustusselts peab:

2.  Kui elukindlustusseltsi ja mõne teise füüsilise või juriidilise isiku vahel on märkimisväärne seos, annavad pädevad asutused tegevusloa ainult sel juhul, kui nimetatud seos ei takista neil teostada tõhusat järelevalvet.

Pädevad asutused keelduvad tegevusloa andmisest ka sel juhul, kui kolmanda riigi õigusnormid, mis hõlmavad ettevõtjaga märkimisväärses seoses olevat üht või mitut füüsilist või juriidilist isikut, või nende jõustamisega seotud raskused takistavad neil teostada tõhusat järelevalvet.

Pädevad asutused nõuavad elukindlustusseltsidelt vajalikku teavet, et pidevalt jälgida vastavust käesolevas lõikes nimetatud tingimustele.

3.  Liikmesriigid nõuavad, et kindlustusseltside peakorterid oleksid samas liikmesriigis, kus on nende registrijärgne asukoht.

4.  Elukindlustusseltsilt, kes taotleb luba oma tegevuse laiendamiseks muudele kindlustusliikidele või kes soovib laiendada ainult ühte liiki kuuluvaid mõningaid riske hõlmavat tegevusluba, nõutakse tegevuskava esitamist artikli 7 kohaselt.

Lisaks tuleb tal tõendada, et tal on artiklis 28 ettenähtud solventsusmarginaal ning artikli 29 lõigetes 1 ja 2 nimetatud garantiifond.

5.  Liikmesriigid ei või võtta vastu sätteid, mis nõuavad kindlustuse üld- ja eritingimuste, kindlustusmaksete tariifide, eeskätt kindlustusmaksete tariifide ja kindlustustehniliste eraldiste arvutamiseks kasutatavate kindlustustehniliste aluste või vormide ja selliste trükitud dokumentide eelnevat heakskiitmist või süstemaatilist esitamist, mida elukindlustusselts kavatseb kasutada oma asjaajamises kindlustusvõtjatega.

Olenemata esimesest lõigust võib päritoluliikmesriik kindlustusmatemaatilisi põhimõtteid käsitlevate siseriiklike sätete täitmise kontrolliks nõuda kindlustustehniliste eraldiste ja kindlustusmaksete tariifide arvutamiseks kasutatavate kindlustustehniliste aluste korrapärast teatamist, ilma et see nõue oleks elukindlustusseltsi tegutsemise eeltingimus.

Käesolevas direktiivis sätestatu ei takista liikmesriikidel säilitada kehtivaid või kehtestada uusi õigus- või haldusnorme, mis nõuavad asutamislepingu ja põhikirja heakskiitmist ning kõigi muude harilikuks järelevalvetegevuseks vajalike dokumentide esitamist.

Komisjon esitab nõukogule aruande käesoleva lõike rakendamise kohta hiljemalt 1. juulil 1999.

6.  Lõigetes 1—5 nimetatud sätted ei tohi sisaldada nõuet, et tegevusloa taotluste läbivaatamisel tuleb arvestada turu majandusnõudeid.

Artikkel 7

Tegevuskava

Artikli 6 lõike 1 punktis c ja lõikes 4 nimetatud tegevuskava sisaldab järgmisi üksikasju või tõendeid:

lisaks esimese kolme majandusaasta kohta:

Artikkel 8

Olulise osalusega aktsionärid ja liikmed

Päritoluliikmesriigi pädevad asutused ei anna kindlustusseltsile elukindlustustegevuse alustamise luba enne, kui neile on teatatud kõigi otseselt või kaudselt kindlustusseltsis olulist osalust omavate füüsilisest või juriidilisest isikust aktsionäride või liikmete nimed ning nende osaluse suurus.

Samad asutused keelduvad tegevusloa väljaandmisest, kui nad elukindlustusseltsi aruka ja usaldusväärse juhtimise tagamise vajaduse arvessevõtmisel ei ole veendunud aktsionäride või liikmete sobivuses.

Artikkel 9

Tegevusloa andmisest keeldumine

Igast tegevusloa andmisest keeldumise otsusest teatatakse koos üksikasjaliku põhjendusega kõnealusele kindlustusseltsile.

Iga liikmesriik sätestab õiguse pöörduda tegevusloa andmisest keeldumise korral kohtusse.

Samasugune õigus sätestatakse juhtudeks, kui pädevad asutused ei ole tegevusloa taotlust kuue kuu jooksul alates selle kättesaamisest läbi vaadanud.

▼M3

Artikkel 9a

Eelnev konsulteerimine teise liikmesriigi pädeva asutusega

1.  Teise kaasatud liikmesriigi pädeva asutusega tuleb konsulteerida enne tegevusloa andmist elukindlustusseltsile, kes on:

2.  Krediidiasutuste või investeerimisühingute järelevalve eest vastutavate kaasatud liikmesriigi pädevate asutustega tuleb konsulteerida enne tegevusloa andmist elukindlustusseltsile, kes on:

3.  Lõigetes 1 ja 2 viidatud asjakohased pädevad asutused peavad konsulteerima esmajoones üksteisega, hinnates sama kontserni teise ettevõtja aktsionäride sobivust ja juhtimisega seotud isikute mainet ning kogemust. Nad peavad vastastikku üksteisele edastama aktsionäride sobivust ja juhtivate isikute mainet ning kogemust puudutavaid andmeid, mis on teiste kaasatud pädevate asutuste jaoks tegevusloa andmise ja samuti tegutsemistingimuste järgimise pideva hindamise seisukohalt asjakohased.

▼B

III JAOTIS

ELUKINDLUSTUSTEGEVUST REGULEERIVAD TINGIMUSED

1. PEATÜKK

FINANTSJÄRELEVALVE PÕHIMÕTTED JA MEETODID

Artikkel 10

Pädevad asutused ja järelevalve objekt

1.  Elukindlustusseltsi finantsjärelevalve, kaasa arvatud filiaalide kaudu või teenuste osutamise vabaduse alusel toimuva tegevuse järelevalve, on ainult päritoluliikmesriigi kohustus. Kui kohustuse liikmesriigi pädevatel asutustel on alust arvata, et elukindlustusseltsi tegevus võib mõjutada selle majanduslikku usaldatavust, teatavad nad sellest kindlustusseltsi päritoluliikmesriigi pädevatele asutustele. Need asutused teevad kindlaks, kas kindlustusselts järgib käesolevas direktiivis sätestatud usaldatavuspõhimõtteid.

2.  Finantsjärelevalve hõlmab kogu elukindlustusseltsi tegevust silmas pidades tema maksevõime, kindlustustehniliste eraldiste, sealhulgas matemaatiliste eraldiste loomise ja nende kattevarade kontrollimist päritoluliikmesriigis ettenähtud eeskirjade või järgitavate tavade kohaselt ühenduse tasandil vastuvõetud sätete põhjal.

▼M3

Kindlustusseltsi päritoluliikmesriik ei tohi keelata kindlustusseltsi poolt edasikindlustuslepingu sõlmimist direktiivi 2005/68/EÜ alusel tegevusloa saanud edasikindlustusseltsiga või direktiivi 73/239/EMÜ või käesoleva direktiivi alusel tegevusloa saanud kindlustusseltsiga selle edasikindlustusseltsi või kindlustusseltsi usaldusväärsusega otseselt seotud põhjustel.

▼B

3.  Päritoluliikmesriigi pädevad asutused nõuavad, et igal elukindlustusseltsil oleksid head juhtimis- ja raamatupidamistavad ning piisavad sisekontrollimehhanismid.

Artikkel 11

Teises liikmesriigis asutatud filiaalide järelevalve

Filiaali liikmesriik sätestab, et kui teises liikmesriigis tegevusloa saanud elukindlustusselts tegutseb filiaali kaudu, võivad päritoluliikmesriigi pädevad asutused pärast filiaali liikmesriigi pädevatele asutustele teatamist kontrollida kohapeal ise või nende poolt selleks määratud isikute vahendusel kindlustusseltsi finantsjärelevalve tagamiseks vajalikku teavet. Selles kontrollimises võivad osaleda filiaali liikmesriigi ametiasutused.

Artikkel 12

Osa kindlustuslepingute kohustusliku edasikindlustuse keelamine

Liikmesriigid ei või nõuda, et elukindlustusseltsid loovutaksid osa artiklis 2 loetletud kindlustusliikidega seotud tegevusest siseriiklike õigusaktidega kindlaksmääratud organisatsioonile või organisatsioonidele.

Artikkel 13

Raamatupidamine, usaldatavus- ja statistiline teave: järelevalvevolitused

1.  Iga liikmesriik nõuab, et iga elukindlustusselts, kelle peakontor asub tema territooriumil, koostaks kõiki tegevusliike hõlmava aastaaruande oma varalise seisundi ja maksevõime kohta.

2.  Liikmesriigid nõuavad, et nende territooriumil asuva peakontoriga elukindlustusseltsid esitaksid korrapäraselt aruanded koos järelevalveks vajalike statistiliste dokumentidega. Pädevad asutused edastavad üksteisele kõik dokumendid ja kogu teabe, mida järelevalveks vaja on.

3.  Iga liikmesriik võtab kõik vajalikud meetmed tagamaks, et pädevatel asutustel on volitused ja vahendid, mis on vajalikud nende territooriumil asuva peakontoriga elukindlustusseltside tegevuse järelevalveks, kaasa arvatud tegevus väljaspool seda territooriumi, sellist tegevust reguleerivate nõukogu direktiivide kohaselt ning silmas pidades nende rakendamise kontrolli.

Eelkõige peavad need volitused ja vahendid võimaldama pädevatel asutustel:

Lisaks võivad liikmesriigid sätestada, et pädevad asutused saavad kogu teabe vahendajate valduses olevate lepingute kohta.

Artikkel 14

Lepinguportfelli üleandmine

1.  Siseriiklikes õigusaktides ettenähtud tingimustel lubab iga liikmesriik oma territooriumil asuva peakontoriga elukindlustusseltsidel osaliselt või tervikuna üle anda oma asutamisõiguse või teenuste osutamise vabaduse alusel sõlmitud lepingute portfelli ühenduses asuvale vastuvõtvale kindlustusseltsile, kui vastuvõtva kindlustusseltsi päritoluliikmesriigi pädevad asutused tõendavad, et viimasel on pärast üleandmise arvestamist vajalik solventsusmarginaal.

2.  Kui filiaal kavatseb osaliselt või tervikuna üle anda oma asutamisõiguse või teenuste osutamise vabaduse alusel sõlmitud lepingute portfelli, konsulteeritakse filiaali liikmesriigiga.

3.  Lõigetes 1 ja 2 nimetatud asjaolude korral lubavad üleandva elukindlustusseltsi päritoluliikmesriigi pädevad asutused üleandmist, kui nad on saanud selleks kohustuse liikmesriikide pädevate asutuste nõusoleku.

4.  Liikmesriikide konsulteeritavad pädevad asutused esitavad oma arvamuse või annavad nõusoleku üleandva elukindlustusseltsi päritoluliikmesriigi pädevatele asutustele kolme kuu jooksul pärast taotluse saamist; konsulteeritavate asutuste vastuse puudumine selle ajavahemiku jooksul loetakse võrdseks soodsa arvamuse või vaikiva nõusolekuga.

5.  Käesoleva artikli kohaselt lubatud üleandmine avaldatakse siseriiklikes õigusaktides sätestatud tingimustel kohustuse liikmesriigis. Selline üleandmine jõustub automaatselt kindlustusvõtjate, kindlustatud isikute ja muude üleantud lepingutest tulenevate õiguste või kohustustega isikute suhtes.

Käesolev säte ei mõjuta liikmesriikide õigust anda kindlustusvõtjatele võimalus kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul pärast üleandmist lepingud lõpetada.

Artikkel 15

Oluline osalus

▼M5

1.  Liikmesriigid nõuavad, et üksinda või kooskõlastatult tegutsevad füüsilised või juriidilised isikud (edaspidi „kavandavad omandajad”), kes on otsustanud olulise osaluse elukindlustusseltsis kas otseselt või kaudselt omandada või seda osalust otseselt või kaudselt suurendada nii, et tekkiv osa häälte arvust või kapitalist oleks 20 %, 30 % või 50 % või ületaks neid määrasid, või nii, et kõnealune elukindlustusselts muutuks tema või nende tütarettevõtjaks (edaspidi „kavandatav omandamine”), teataksid kõigepealt pädevatele asutustele elukindlustusseltsi, milles nad soovivad omandada või suurendada olulist osalust, kavandatava osaluse suuruse ja asjakohase teabe vastavalt artikli 15b lõikele 4. Liikmesriigid ei pea kohaldama 30 % piirmäära, kui nad kohaldavad vastavalt direktiivi 2004/109/EÜ artikli 9 lõike 3 punktis a sätestatule piirmäära ulatusega üks kolmandik.

▼M5 —————

▼M5

2.  Liikmesriigid kohustavad iga füüsilist või juriidilist isikut, kes on otsustanud olulise osaluse elukindlustusseltsis kas otseselt või kaudselt võõrandada, teatama sellest kõigepealt kirjalikult päritoluliikmesriigi pädevatele asutustele, näidates ära kavandatava osaluse suuruse. Lisaks peab see isik teavitama pädevaid asutusi juhul, kui ta on otsustanud vähendada oma olulist osalust sel määral, et tema osa hääleõigusest või kapitalist langeb alla 20 %, 30 % või 50 % või sellisel määral, et elukindlustusselts lakkab olemast tema tütarettevõtja. Liikmesriigid ei pea kohaldama 30 % piirmäära, kui nad kohaldavad vastavalt direktiivi 2004/109/EÜ artikli 9 lõike 3 punktis a sätestatule piirmäära ulatusega üks kolmandik.

▼B

3.  Kui elukindlustusselts saab teada, et tema kapitali osaluse omandamise või võõrandamise tõttu osalus kapitalis kasvab üle või langeb alla lõigetes 1 ja 2 nimetatud piirmäärade, teatab ta sellest päritoluliikmesriigi pädevatele asutustele.

Lisaks teatavad elukindlustusseltsid pädevatele asutustele vähemalt kord aastas olulisi osalusi omavate aktsionäride ja liikmete nimed ja kõnealuste osaluste suuruse, nagu see on esitatud aktsionäride ja liikmete üldkoosolekul või saadud börsil noteeritud äriühingutele kehtestatud eeskirjade täitmise tulemusena.

4.  Kui lõikes 1 nimetatud isikute mõju tõenäoliselt kahjustab elukindlustusseltsi kindlat ja usaldusväärset juhtimist, nõuavad liikmesriigid, et päritoluliikmesriigi pädevad asutused võtaksid asjakohaseid meetmeid sellise olukorra lõpetamiseks. Sellised meetmed võivad olla näiteks ettekirjutused, sanktsioonid juhtkonna suhtes või kõnealuste aktsionäride või liikmete aktsiatest tuleneva hääleõiguse peatamine.

Samasuguseid meetmeid kohaldatakse füüsiliste või juriidiliste isikute suhtes, kes ei täida lõikes 1 sätestatud kohustust anda eelnevat teavet. Kui osalus omandatakse pädevate asutuste vastuseisust hoolimata, näevad liikmesriigid olenemata mis tahes muudest sanktsioonidest ette kas vastava hääleõiguse peatamise, hääletamisel antud häälte tühistamise või võimaluse need tühistada.

▼M5

Artikkel 15a

Hindamisaeg

1.  Artikli 15 lõike 1 kohase teate kättesaamise korral ja ka käesoleva artikli lõikes 2 osutatud teabe võimaliku hilisema kättesaamise korral edastavad pädevad asutused kavandavale omandajale viivitamata ja igal juhul kahe tööpäeva jooksul kirjaliku kinnituse selle teate kättesaamise kohta.

Pädevatel asutustel on alates teate ja kõikide dokumentide, mille lisamist liikmesriik artikli 15b lõikes 4 osutatud nimekirja alusel nõuab, kättesaamist tõendava kirjaliku kinnituse kuupäevast kuni 60 tööpäeva (edaspidi „hindamisaeg”) aega artikli 15b lõikes 1 sätestatud hindamise (edaspidi „hindamine”) teostamiseks.

Teate kättesaamisel teatavad pädevad asutused kavandavale omandajale hindamisaja lõppkuupäeva.

2.  Vajaduse korral võivad pädevad asutused hindamisaja jooksul ning mitte pärast hindamisaja viiekümnendat tööpäeva nõuda lisateavet, mis on vajalik hindamise lõpuleviimiseks. Taotlus esitatakse kirjalikult ning selles täpsustatakse, millist täiendavat teavet on vaja.

Pädevate asutuste poolt esitatud teabepäringu ja sellele kavandavalt omandajalt vastuse saamise vaheliseks perioodiks hindamisaeg peatub. See peatumine ei tohi kesta kauem kui kakskümmend tööpäeva. Pädevate asutuste edaspidised täiendavat või selgitavat teavet nõudvad teabepäringud on pädevate asutuste kasutada nende äranägemisel, kuid nende tulemusel ei tohi hindamisaeg peatuda.

3.  Pädevad asutused võivad lõike 2 teises lõigus osutatud hindamisaja peatamist pikendada kuni 30 tööpäevani, kui kavandav omandaja:

4.  Kui pädevad asutused otsustavad esitada valminud hinnangus kavandatava omandamise suhtes vastuväite, teatavad nad sellest kavandavale omandajale hindamisaega ületamata kahe tööpäeva jooksul kirjalikult ning esitavad oma otsuse põhjendused. Kavandava omandaja taotlusel võib otsuse tegemise asjakohased põhjused teha siseriikliku õiguse kohaselt üldsusele kättesaadavaks. See ei takista liikmesriikidel lubada pädevatel asutustel nimetatud teavet avaldada ilma kavandava omandaja taotluseta.

5.  Kui pädevad asutused ei esita hindamisaja jooksul kirjalikku vastuväidet kavandatavale omandamisele, loetakse kavandatav omandamine heakskiidetuks.

6.  Pädevad asutused võivad kavandatava omandamise lõpuleviimiseks ette näha maksimumperioodi ning seda vajadusel pikendada.

7.  Liikmesriigid ei tohi kehtestada käesolevas direktiivis sätestatust rangemaid nõudeid pädevate asutuste teavitamisele ja heakskiitmisele seoses hääleõiguste või kapitali otsese või kaudse omandamisega.

Artikkel 15b

Hindamine

1.  Elukindlustusseltsi kavandava omandaja tõenäolist mõju arvestades ning selleks, et tagada omandatava elukindlustusseltsi arukas ja usaldusväärne juhtimine, hindavad pädevad asutused artikli 15 lõikega 1 ette nähtud teate ja artikli 15a lõikes 2 osutatud teabe hindamisel kavandava omandaja sobivust ning kavandatava omandamise majanduslikku usaldatavust kõikide järgmiste kriteeriumide põhjal:

2.  Pädevad asutused võivad esitada kavandatavale omandamisele vastuväite üksnes siis, kui neil on mõistlik alus seda teha lõikes 1 sätestatud kriteeriumide alusel või kui kavandava omandaja esitatud teave ei ole täielik.

3.  Liikmesriigid ei kehtesta eeltingimusi omandamisele kuuluva osaluse määra suhtes ega luba oma pädevatel asutustel võtta kavandatava omandamise kontrollimisel aluseks turu majanduslikke vajadusi.

4.  Liikmesriigid avalikustavad loetelu teabe kohta, mida on vaja hinnangu andmiseks ja mis tuleb edastada pädevatele asutustele artikli 15 lõikes 1 osutatud teate esitamisel. Nõutav teave peab olema proportsionaalne ning kohandatud vastavalt kavandava omandaja ja kavandatava omandamise laadile. Liikmesriigid ei nõua teavet, mis ei ole asjakohane usaldusvääruse hindamiseks.

5.  Kui pädevale asutusele on esitatud kaks või enam ettepanekut osaluse omandamise või suurendamise kohta ühes ja samas kahjukindlustusseltsis, tagab pädev asutus, olenemata artikli 15a lõigetest 1, 2 ja 3, et kõiki kavandavaid omandajaid koheldakse mittediskrimineerival viisil.

Artikkel 15c

Osaluse omandamine reguleeritud finantsasutuste poolt

1.  Asjaomased pädevad asutused konsulteerivad omavahel osaluse omandamise hindamisel, kui kavandav omandaja on üks järgmistest:

2.  Pädevad asutused edastavad üksteisele põhjendamatult viivitamata hindamiseks vajaliku olulise või asjakohase teabe. Selles suhtes edastavad pädevad asutused üksteisele taotluse korral kogu asjakohase teabe ning edastavad kogu hädavajaliku teabe omal algatusel. Omandatavale elukindlustusseltsile tegevusloa andnud pädeva asutuse otsuses tuleb ära näidata kõik seisukohad ja reservatsioonid, mida on väljendanud kavandava omandaja eest vastutav pädev asutus.

▼B

Artikkel 16

Ametisaladus

1.  Liikmesriigid näevad ette, et kõik isikud, kes töötavad või on töötanud pädevate asutuste heaks, ning pädevate asutuste huvides tegutsevad audiitorid ja eksperdid on kohustatud hoidma ametisaladust. See tähendab, et nad ei tohi avaldada ühelegi isikule ega ametiasutusele neile ametikohustuste täitmisel teatavaks saanud konfidentsiaalset teavet, välja arvatud kokkuvõttena või üldistatuna, et elukindlustusseltsi poleks võimalik identifitseerida; ilma et see piiraks kriminaalõiguse kohaldamist.

Sellest olenemata võib elukindlustusseltsi pankroti või sundlikvideerimise korral tsiviilmenetluse või kaubandusõigusalase menetluse käigus avalikustada konfidentsiaalset teavet, mis ei puuduta kõnealuse kindlustusseltsi päästmise katsetega seotud kolmandaid isikuid.

2.  Lõige 1 ei takista eri liikmesriikide pädevate asutuste teabevahetust elukindlustusseltside suhtes kohaldatavate direktiivide alusel. Sellise teabe kohta kehtib lõikes 1 ettenähtud ametisaladuse hoidmise kohustus.

3.  Liikmesriigid võivad sõlmida kolmandate riikide pädevate asutuste või lõigetes 5 ja 6 määratletud kolmandate riikide ametiasutuste või organitega teabevahetust sätestavaid koostöölepinguid ainult tingimusel, et edastatava teabe kohta kehtib vähemalt käesolevas artiklis sätestatuga samaväärne ametisaladuse hoidmise kohustus. Sellise teabevahetuse eesmärk peab olema nimetatud ametiasutuste või organite järelevalvefunktsiooni täitmine.

Kui teave pärineb teisest liikmesriigist, võib seda avalikustada ainult selgesõnalisel kokkuleppel teabe avaldanud pädevate asutustega ja vajaduse korral üksnes nende asutustega kokkulepitud eesmärkidel.

▼M3

4.  Pädev asutus, kes saab konfidentsiaalset teavet lõigete 1 või 2 alusel, võib seda kasutada ainult oma ametikohustuste täitmisel:

5.  Lõiked 1 ja 4 ei välista teabevahetust liikmesriigi piires, kui ühes ja samas liikmesriigis on kaks või rohkem pädevat asutust, ega liikmesriikide vahel, kui teavet vahetavad pädev asutus ja:

täites oma järelevalvefunktsiooni ja avaldades sundlikvideerimise menetlusi või garantiifonde haldavatele organitele nende ametikohustuste täitmiseks vajalikku teavet. Nende ametiasutuste, organite ja isikute saadud teabe suhtes kohaldatakse lõikes 1 sätestatud ametisaladuse hoidmise kohustust.

6.  Olenemata lõigetest 1–4 võivad liikmesriigid anda loa teabevahetuseks pädeva asutuse ja:

Liikmesriigid, kes kasutavad esimeses lõigus ettenähtud võimalust, nõuavad vähemalt järgmiste tingimuste täitmist:

Liikmesriigid teevad komisjonile ja teistele liikmesriikidele teatavaks nende ametiasutuste, isikute ja organite nimed, kes käesoleva lõike kohaselt võivad teavet saada.

▼B

7.  Olenemata lõigetest 1–4 võivad liikmesriigid rahandussüsteemi stabiilsuse ja terviklikkuse tugevdamise eesmärgil anda loa teabevahetuseks pädevate asutuste ja nende ametiasutuste või organite vahel, kes seaduse järgi vastutavad äriühinguõiguse rikkumiste tuvastamise ja uurimise eest.

Liikmesriigid, kes kasutavad esimeses lõigus ettenähtud võimalust, nõuavad vähemalt järgmiste tingimuste täitmist:

Kui ühe liikmesriigi ametiasutused või organid, mida on nimetatud esimeses lõigus, täidavad oma tuvastamis- ja uurimisülesandeid selleks ametisse nimetatud eripädevusega isikute kaasabil, kes ei tööta riiklikus sektoris, võib esimeses lõigus ettenähtud teabevahetuse võimalus laieneda nimetatud isikutele teises lõigus kindlaksmääratud tingimustel.

Teise lõigu kolmanda taande rakendamiseks teatavad esimeses lõigus nimetatud ametiasutused või organid teabe avalikustanud pädevatele asutustele nende isikute nimed ja täpsed kohustused, kellele nimetatud teave tuleb saata.

Liikmesriigid teevad komisjonile ja teistele liikmesriikidele teatavaks nende ametiasutuste ja organite nimed, kes käesoleva lõike kohaselt võivad teavet saada.

Enne 31. detsembrit 2000 koostab komisjon aruande käesoleva lõike sätete kohaldamise kohta.

▼M3

8.  Lõiked 1–7 ei takista pädeval asutusel edastamast:

nende ülesannete täitmiseks mõeldud teavet ega takista sellistel ametiasutustel või organitel edastamast pädevatele asutustele sellist teavet, mida nad vajavad lõike 4 tähenduses. Selliselt saadud teabe suhtes kehtib käesolevas artiklis sätestatud ametisaladuse kohustus.

▼B

9.  Olenemata lõigetest 1 ja 4 võivad liikmesriigid õigusega ettenähtud sätete kohaselt lubada teatavat teavet edastada ka teistele oma keskvalitsuse asutustele, kes vastutavad krediidiasutuste, finantsasutuste, investeerimisteenuste ja elukindlustusseltside järelevalvet käsitlevate õigusaktide eest, ning nende asutuste nimel tegutsevatele inspektoritele.

Sellistel tingimustel võib teavet edastada siiski vaid usaldatavusnormatiivide täitmise kontrollimiseks.

Liikmesriigid peavad siiski sätestama, et lõigete 2 ja 5 alusel ning artiklis 11 nimetatud kohapeal kontrollimise käigus saadud teavet võib käesolevas lõikes nimetatud juhtudel avalikustada ainult siis, kui selleks on selgesõnaline nõusolek teabe avalikustanud pädevatelt asutustelt või selle liikmesriigi pädevatelt asutustelt, kus toimus kohapeal kontroll.

Artikkel 17

Audiitorite ülesanded

1.  Liikmesriigid sätestavad vähemalt, et:

2.  Kui isikud, kes on saanud direktiivi 84/253/EMÜ kohase tegevusloa, edastavad pädevatele asutustele heas usus teavet lõikes 1 nimetatud asjaolude või otsuste kohta, ei käsitleta seda lepingu või õigus- ja haldusnormidega teabe avaldamisele kehtestatud piirangute rikkumisena ning nimetatud isikud ei kanna selle eest mingit vastutust.

Artikkel 18

Elukindlustus- ja kahjukindlustustegevuse jätkamine

1.  Ilma et see piiraks lõigete 3 ja 7 kohaldamist, ei tohi ühelegi kindlustusseltsile anda tegevusluba samal ajal käesoleva direktiivi ja direktiivi 73/239/EMÜ kohaselt.

2.  Erandina lõikest 1 võivad liikmesriigid ette näha, et:

3.  Kui lõikest 6 ei tulene teisiti, võivad lõikes 2 nimetatud kindlustusseltsid ja need kindlustusseltsid, kes:

▼M1

▼M4

▼M4

▼M7

▼B

tegelesid samal ajal käesoleva direktiivi ja direktiiviga 73/239/EMÜ hõlmatud tegevusega, võivad seda jätkata, tingimusel et iga tegevust juhitakse eraldi käesoleva direktiivi artikli 19 kohaselt.

4.  Liikmesriigid võivad sätestada, et lõikes 2 nimetatud kindlustusseltsid peavad kogu oma tegevuses täitma raamatupidamiseeskirju, mis reguleerivad käesoleva direktiivi alusel tegevusloa saanud elukindlustusseltse. Kuni likvideerimiseeskirjade kooskõlastamiseni võivad liikmesriigid ka sätestada, et likvideerimise puhul reguleerivad lõikes 2 nimetatud kindlustusseltside tegevust, mis on seotud direktiivi 73/239/EMÜ lisa liikides 1 ja 2 loetletud riskidega, elukindlustustegevuse suhtes kohaldatavad eeskirjad.

5.  Kui direktiivi 73/239/EMÜ lisas nimetatud tegevusega tegelev kindlustusselts on rahaliselt, äriliselt või halduslikult seotud käesoleva direktiiviga hõlmatud tegevusega tegeleva elukindlustusseltsiga, tagavad nende liikmesriikide pädevad asutused, mille territooriumil nimetatud kindlustusseltside peakontor asub, et kõnealuste kindlustusseltside vahelised kokkulepped või kulude ja tulude jaotust mõjutav kord ei moonuta nende kindlustusseltside raamatupidamist.

6.  Iga liikmesriik võib nõuda, et elukindlustusseltsid, kellel on tema territooriumil peakontor, lõpetaksid kõnealuse liikmesriigi määratud tähtaja jooksul samaaegse tegelemise tegevustega, millega nad tegelesid lõikes 3 nimetatud kuupäevadel.

7.  Käesoleva artikli sätted vaadatakse üle komisjoni nõukogule esitatava aruande alusel, pidades silmas likvideerimiseeskirjade edasist ühtlustamist ja igal juhul enne 31. detsembrit 1999.

Artikkel 19

Elukindlustus- ja kahjukindlustustegevuse juhtimise eraldamine

1.  Artikli 18 lõikes 3 nimetatud eraldi juhtimine tuleb korraldada nii, et käesoleva direktiiviga hõlmatud tegevus on selgelt eristatav direktiiviga 73/239/EMÜ hõlmatud tegevusest, selleks et:

Niikaua kui minimaalsed rahalised kohustused on täidetud esimese lõigu teises taandes sätestatud tingimustel ja pädev asutus on sellest teadlik, võivad kindlustusseltsid siiski kasutada ühe või teise tegevusliigi jaoks veel kasutusel olevaid solventsusmarginaali bilansis kajastatud varasid.

Pädevad asutused analüüsivad mõlema tegevuse tulemusi, et tagada käesoleva lõike sätete täitmine.

2.  

3.  Kui ühe tegevusliigi solventsusmarginaal ei ole piisav, kohaldavad pädevad asutused puudujäägiga tegevusliigi suhtes asjaomases direktiivis sätestatud meetmeid olenemata sellest, millised on teise tegevuse tulemused. Erandina lõike 1 esimese lõigu teisest taandest võib kõnealuste meetmete raames lubada ülekannet ühest tegevusliigist teise.

2. PEATÜKK

KINDLUSTUSTEHNILISTE ERALDISTE JA NENDE KATMISEGA SEOTUD EESKIRJAD

Artikkel 20

Kindlustustehniliste eraldiste kindlaksmääramine

1.  Päritoluliikmesriik nõuab, et iga elukindlustusselts määraks kogu oma tegevuse jaoks piisavad kindlustustehnilised eraldised, sealhulgas matemaatilised eraldised.

Selliste kindlustustehniliste eraldiste summa määratakse kindlaks järgmiste põhimõtete kohaselt:

2.  Elukindlustusseltsid teevad avalikult kättesaadavaks kindlustustehniliste eraldiste, sealhulgas boonuste eraldiste arvutamise alused ja meetodid.

3.  Päritoluliikmesriik nõuab, et iga elukindlustusselts kataks oma kindlustustehnilised eraldised kogu oma tegevuse osas vastavuses olevate varadega artikli 26 kohaselt. Ühenduses toimuva tegevuse korral peavad need varad asuma ühenduses. Liikmesriigid ei tohi nõuda, et elukindlustusseltsid paigutaksid oma vara ühte teatavasse liikmesriiki. Päritoluliikmesriik võib siiski lubada varade paiknemist käsitlevaid eeskirju leevendada.

▼M3

4.  Liikmesriik ei säilita ega vii sisse ettemakstud preemiate ja rahuldamata nõuete eraldiste kattevarade pantimist nõudvat brutoreserveerimise süsteemi, kui edasikindlustusandja on direktiivi 2005/68/EÜ alusel tegevusloa saanud edasikindlustusselts või vastavalt direktiivile 73/239/EMÜ või käesolevale direktiivile tegevusloa saanud kindlustusselts.

Kui päritoluliikmesriik lubab kindlustustehniliste eraldiste katmiseks kasutada nõudeid direktiivi 2005/68/EÜ alusel tegevusluba mitteomava edasikindlustusseltsi või direktiivi 73/239/EMÜ või käesoleva direktiivi alusel tegevusluba mitteomava kindlustusseltsi vastu, sätestab ta selliste nõuete vastuvõtmise tingimused.

▼B

Artikkel 21

Uue tegevusega seotud kindlustusmaksed

Uue tegevusega seotud kindlustusmaksed peavad mõistlike kindlustusmatemaatiliste hinnangute kohaselt olema piisavad, et võimaldada elukindlustusseltsidel täita kõik kohustused ja eelkõige määrata piisavad kindlustustehnilised eraldised.

Selleks võib arvesse võtta elukindlustusseltsi varalise seisundi kõiki aspekte, ilma et muude varade kui kindlustusmaksete ja neilt teenitud kasumi osa oleks süstemaatiline ja püsiv viisil, mis võiks pikema aja jooksul kindlustusseltsi maksevõimet ohustada.

Artikkel 22

Kindlustustehnilisi eraldisi katvad varad

Kindlustustehnilisi eraldisi katvate varade puhul võetakse arvesse elukindlustusseltsi majandustegevuse liiki tema investeeringute ohutuse, tulu ja likviidsuse tagamiseks ning kindlustusselts peab tagama nende investeeringute mitmekesisuse ja piisava hajutatuse.

Artikkel 23

Lubatud varade liigid

1.  Päritoluliikmesriik võib anda elukindlustusseltsidele loa kindlustustehniliste eraldiste katmiseks ainult järgmistesse liikidesse kuuluva varaga.

2.  Lloyd'si nime all tegutseva kindlustusandjate ühingu puhul hõlmavad vara kategooriad ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2000/12/EÜ ( 25 ) kohaste krediidiasutuste või elukindlustusseltside antud garantiisid ja akreditiive koos elukindlustuspoliisidest tulenevate kontrollitavate summadega sel määral, nagu need esindavad liikmetele kuuluvaid vahendeid.

▼M3

3.  Lõikes 1 loetletud vara või varaliigi hõlmamine ei tähenda, et kõiki varaliike tuleks automaatselt aktsepteerida kindlustustehniliste eraldiste kattena. Päritoluliikmesriik sätestab üksikasjalikumad eeskirjad, mis kinnitavad lubatavate varade kasutamise tingimused.

▼B

Sätestatavate eeskirjade kindlaksmääramise ja kohaldamisega tagab liikmesriik eeskätt järgmiste põhimõtete täitmise:

4.  Olenemata lõigetest 1, 2 ja 3 võib päritoluliikmesriik erandlikes olukordades ja elukindlustusseltsi taotluse põhjal ajutiselt ja nõuetekohaselt põhjendatud otsusega aktsepteerida kindlustustehniliste eraldiste kattena muid varaliike, kui artiklist 22 ei tulene teisiti.

Artikkel 24

Investeeringute hajutamise eeskirjad

1.  Kindlustustehniliste eraldiste kattevarade puhul nõuab päritoluliikmesriik, et ükski elukindlustusselts ei investeeriks rohkem kui:

2.  Teatavasse varaliiki tehtavaid investeeringuid käsitleva piirangu puudumine ei tähenda, et sellesse liiki kuuluvat vara võib kindlustustehniliste eraldiste kattena piiramatult aktsepteerida. Päritoluliikmesriik sätestab üksikasjalikumad eeskirjad, mis kinnitavad lubatavate varade kasutamise tingimused. Kõnealuste eeskirjade kindlaksmääramisel ja kohaldamisel tuleb eeskätt järgida järgmisi põhimõtteid:

3.  Seoses aktsepteeritavate varade kasutamise tingimusi sätestavate üksikasjalike eeskirjadega käsitleb liikmesriik piiravamalt:

4.  Liikmesriigid võivad lõike 1 punktis b ettenähtud piirmäära tõsta 40 %ni teatavate võlakirjade korral, kui neid emiteerib krediidiasutus, mille peakontor on liikmesriigis ja mis on vastavalt seadusele nende võlakirjade omanike kaitseks kavandatud erilise ametliku järelevalve all. Eriti tuleb selliste võlakirjade emiteerimisest tulenevad summad vastavalt seadusele investeerida varadesse, mis kogu võlakirjade kehtivusaja vältel suudavad tagada võlakirjadega seotud nõuete katmise ja mida emiteerija maksejõuetuse korral kasutataks esmajärjekorras põhisumma tagasimaksmiseks ning kogunenud intressi tasumiseks.

5.  Liikmesriigid ei nõua, et elukindlustusseltsid investeeriksid teatavatesse varaliikidesse.

6.  Olenemata lõikest 1 võib päritoluliikmesriik erandlike asjaolude korral elukindlustusseltsi taotluse põhjal ajutiselt ja nõuetekohaselt põhjendatud otsusega lubada erandeid lõike 1 punktides a–e sätestatud eeskirjadest, kui artiklist 22 ei tulene teisiti.

Artikkel 25

Avatud investeerimisfondide (UCITS) või aktsiaindeksiga seotud lepingud

1.  Kui lepingus ettenähtud hüvitised on vahetult seotud avatud investeerimisfondi (UCITS) osakute väärtusega või kindlustusseltsi valduses olevas ettevõtjasiseses fondis sisalduvate varade väärtusega, mis on tavaliselt jagatud investeerimisühikuteks, tuleb kindlustustehnilised eraldised nende hüvitiste jaoks väljendada võimalikult täpselt nendes ühikutes või kui ühikuid ei ole kehtestatud, nendes varades.

2.  Kui lepingus ettenähtud hüvitised on vahetult seotud aktsiaindeksi või mõne muu lõikes 1 nimetamata kontrollväärtusega, tuleb kindlustustehnilised eraldised nende hüvitiste jaoks väljendada võimalikult täpselt kas ühikutes, mida loetakse kontrollväärtust väljendavaks, või kui ühikuid ei ole kehtestatud, asjakohaselt turvalistes ja turustatavates varades, mis võimalikult täpselt vastavad varadele, millel põhineb konkreetne kontrollväärtus.

3.  Artikleid 22 ja 24 ei kohaldata kohustuste tagamiseks omatavate varade suhtes, mis on vahetult seotud lõigetes 1 ja 2 nimetatud hüvitistega. Viited artiklis 24 nimetatud kindlustustehnilistele eraldistele hõlmavad kindlustustehnilisi eraldisi, mille hulka ei kuulu seda laadi kohustustega seotud kindlustustehnilised eraldised.

4.  Kui lõigetes 1 ja 2 nimetatud hüvitised hõlmavad investeerimistagatist või mõnd muud tagatud hüvitist, kehtivad vastavate täiendavate kindlustustehniliste eraldiste kohta artiklid 22, 23 ja 24.

Artikkel 26

Vastavuseeskirjad

1.  Artikli 20 lõike 3 ja artikli 54 kohaldamisel järgivad liikmesriigid II lisas olevaid vastavuseeskirju.

2.  Käesolevat artiklit ei kohaldata artiklis 25 nimetatud kohustuste suhtes.

3. PEATÜKK

SOLVENTSUSMARGINAALI JA GARANTIIFONDIGA SEOTUD EESKIRJAD

Artikkel 27

Kasutusel olev solventsusmarginaal

1.  Iga liikmesriik nõuab, et igal elukindlustusseltsil, kelle peakontor asub tema territooriumil, oleks kogu oma tegevuse jaoks jätkuvalt kasutusel piisav solventsusmarginaal, mis vastab vähemalt käesoleva direktiivi nõuetele.

2.  Kasutusel olev solventsusmarginaal koosneb elukindlustusseltsi varadest, millest on maha arvatud kõik prognoositavad kohustused ja immateriaalne vara, sealhulgas:

Kasutusel olevat solventsusmarginaali vähendatakse elukindlustusseltsi otseses valduses olevate oma aktsiate summa võrra.

▼M3

Kasutusel olevast solventsusmarginaalist lahutatakse ka järgmised elemendid:

Kui teise krediidiasutuse, investeerimisühingu, kindlustus- või edasikindlustusseltsi või kindlustusvaldusettevõtja aktsiaid omatakse ajutiselt finantsabi eesmärgil, et see ettevõtja ümber korraldada ja päästa, võib pädev asutus loobuda kolmanda lõigu punktides a ja b viidatud vähendamise sätetest.

Alternatiivina kolmanda lõigu punktides a ja b viidatud kirjete, mida kindlustusselts omab krediidiasutuses, investeerimisühingus ja finantseerimisasutuses, lahutamisele võib liikmesriik lubada kindlustusseltsil kohaldada mutatis mutandis Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2002. aasta direktiivi 2002/87/EÜ, milles käsitletakse finantskonglomeraati kuuluvate krediidiasutuste, kindlustusseltside ja investeerimisühingute täiendavat järelevalvet ( 30 ) I lisas toodud meetodeid 1, 2 ja 3. 1. meetodit (raamatupidamise konsolideerimine) kohaldataks üksnes siis, kui pädev asutus on rahul integreeritud juhtimise ja sisekontrolli tasemega ettevõtjates, kes kuuluksid konsolideerimisele. Valitud meetodit tuleb kohaldada järjepidevalt.

Liikmesriik võib sätestada, et käesolevas direktiivis sätestatud solventsusmarginaali arvutamiseks ei ole vastavalt direktiivile 98/78/EÜ või direktiivile 2002/87/EÜ täiendava järelevalve alla kuuluvatel kindlustusseltsidel vaja lahutada käesoleva artikli kolmanda lõigu punktides a ja b viidatud kirjeid, mida omatakse täiendava järelevalve alla kaasatud krediidiasutuses, investeerimisühingus, finantseerimisasutuses, kindlustus- või edasikindlustusseltsis või kindlustusvaldusettevõtjas.

Käesolevas lõikes viidatud osaluste lahutamise eesmärgil tähendab osalus osalust direktiivi 98/78/EÜ artikli 1 punkti f tähenduses.

▼B

3.  Kasutusel olev solventsusmarginaal võib koosneda ka järgmistest osadest:

4.  Kui kindlustusselts on päritoluliikmesriigi pädevale asutusele esitanud põhjendatud taotluse ja pädev asutus on sellega nõustunud, võib kasutusel olev solventsusmarginaal koosneda ka järgmistest osadest:

5.  Lõigete 2, 3 ja 4 muudatused kasutusel oleva solventsusmarginaali jaoks sobivate osade tehnilisi kohandusi õigustava arengu arvessevõtmiseks võetakse vastu artikli 65 lõikes 2 sätestatud korras.

Artikkel 28

Nõutav solventsusmarginaal

1.  Kui artiklist 29 ei tulene teisiti, määratakse nõutav solventsusmarginaal kindlaks lõigetes 2–7 sätestatud korras kasutatavate elukindlustusliikide kohaselt.

2.  Artikli 2 lõike 1 punktides a ja b nimetatud elukindlustuse puhul, välja arvatud investeerimisfondidega seotud elukindlustuse ja artikli 2 lõikes 3 nimetatud tegevuse puhul, peab nõutav solventsusmarginaal võrduma kahe järgmise tulemuse summaga:

▼M3

3.  Artikli 2 lõike 1 punktis c nimetatud lisakindlustuse puhul võrdub nõutav solventsusmarginaal kindlustusseltsidelt nõutava solventsusmarginaaliga, nagu on sätestatud direktiivi 73/239/EMÜ artiklis 16a, välja arvatud nimetatud direktiivi artikli 17 sätted.

4.  Artikli 2 lõike 1 punktis d nimetatud katkestamisõiguseta pikaajalise tervisekindlustuse puhul võrdub nõutav solventsusmarginaal:

5.  Artikli 2 lõike 2 punktis b nimetatud kapitaliseerimistegevuse puhul võrdub nõutav solventsusmarginaal 4 % suuruse osaga matemaatilistest eraldistest, mis on arvutatud käesoleva artikli lõike 2 punkti a kohaselt.

6.  Artikli 2 lõike 2 punktis a nimetatud tontiinide puhul on nõutav solventsusmarginaal 1 % nende varadest.

7.  Investeerimisfondidega seotud, artikli 2 lõike 1 punktidega a ja b hõlmatud elukindlustuste ning artikli 2 lõike 2 punktides c, d ja e nimetatud toimingute puhul võrdub nõutav solventsusmarginaal järgmiste osade summaga:

▼M3

Artikkel 28a

Edasikindlustustegevusega tegeleva elukindlustusseltsi solventsusmarginaal

1.  Iga liikmesriik kohaldab tema territooriumil asuva peakontoriga kindlustusseltside suhtes seoses nende sissetuleva edasikindlustustegevusega direktiivi 2005/68/EÜ artikleid 35–39, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

2.  Iga liikmesriik võib kohaldada direktiivi 2005/68/EÜ artikli 34 sätteid käesoleva artikli lõikes 1 nimetatud edasikindlustusseltside, kelle peakorter on tema territooriumil, sissetuleva edasikindlustustegevuse suhtes, kui on täidetud üks nimetatud lõikes 1 sätestatud tingimustest.

Sellisel juhul nõuab asjaomane liikmesriik, et kindlustusseltsi poolt sissetuleva edasikindlustamise kindlustustehniliste eraldiste katmiseks kasutatavat kogu vara hoitakse, hallatakse ja korraldatakse kindlustusseltsi otsekindlustustegevusest eraldi ilma vara üleandmise võimaluseta. Sellisel juhul ja ainult nende sissetuleva edasikindlustamistegevusega seonduvalt ei kohaldata kindlustusseltside suhtes artiklite 22–26 sätteid.

Iga liikmesriik tagab, et tema pädevad asutused kontrollivad teises lõigus sätestatud eraldamist.

▼B

Artikkel 29

Garantiifond

1.  Üks kolmandik artiklis 28 nimetatud nõutavast solventsusmarginaalist moodustab garantiifondi. See fond koosneb artikli 27 lõigetes 2 ja 3 ning päritoluliikmesriigi pädeva asutuse nõusolekul lõike 4 punktis c loetletud osadest.

2.  Garantiifond ei tohi olla väiksem kui 3 miljonit eurot.

Iga liikmesriik võib sätestada minimaalse garantiifondi vähendamise ühe neljandiku võrra vastastikuste kindlustusseltside ja vastastikust tüüpi kindlustusseltside ja tontiinide puhul.

Artikkel 30

Garantiifondi summa läbivaatamine

1.  Artikli 29 lõikes 2 sätestatud summa eurodes vaadatakse alates 20. septembrist 2003 igal aastal uuesti läbi, et võtta arvesse muutusi Eurostati avaldatavas kõiki liikmesriike hõlmavas Euroopa tarbijahinnaindeksis.

Seda summat kohandatakse automaatselt, suurendades baasosa eurodes nimetatud indeksis 20. märtsi 2002 ja läbivaatamiskuupäeva vahelisel ajal toimunud muutusega protsentides ja ümardades seda 100 000 euroni.

Kui muutus protsentides pärast viimast kohandamist on alla 5 %, summat ei kohandata.

2.  Komisjon teatab igal aastal Euroopa Parlamendile ja nõukogule läbivaatamisest ja lõikes 1 nimetatud kohandatud summa.

Artikkel 31

Varad, mida ei kasutata kindlustustehniliste eraldiste katmiseks

1.  Liikmesriigid ei näe ette eeskirju varade valiku kohta, mida ei ole vaja kasutada artiklis 20 nimetatud kindlustustehniliste eraldiste katmiseks.

2.  Kui artikli 20 lõikest 3, artikli 37 lõigetest 1, 2, 3 ja 5 ning artikli 39 lõike 1 teisest lõigust ei tulene teisiti, ei piira liikmesriigid tegevusloa saanud elukindlustusseltside varade osa moodustava vallas- või kinnisvara vaba käsutamist.

3.  Lõiked 1 ja 2 ei välista ühtki meedet, mida liikmesriikidel elukindlustusvõtjate huve kaitstes on õigus võtta kõnealuste elukindlustusseltside omanike või liikmete või osanikena.

4. PEATÜKK

LEPINGUÕIGUS JA ELUKINDLUSTUSE TINGIMUSED

Artikkel 32

Kohaldatav õigus

1.  Käesolevas direktiivis nimetatud tegevusega seotud lepingute suhtes kohaldatakse kohustuse liikmesriigi õigust. Kui selle liikmesriigi õigus seda lubab, võivad pooled valida teise riigi õiguse.

2.  Kui kindlustusvõtja on füüsiline isik ja tema alaline elukoht on teises liikmesriigis kui liikmesriik, mille kodanik ta on, võivad pooled valida selle liikmesriigi õiguse, mille kodanik ta on.

3.  Kui riik koosneb mitmest territoriaalüksusest, millest igaühes kehtivad lepinguliste kohustuste kohta oma õigusnormid, loetakse iga territoriaalüksust käesoleva direktiivi alusel kohaldatava õiguse kindlakstegemisel omaette riigiks.

Liikmesriik, mille erinevatel territoriaalüksustel on lepinguliste kohustuste suhtes oma õigusnormid, ei ole kohustatud kohaldama käesoleva direktiivi sätteid nende territoriaalüksuste õiguste vahel tekkivate konfliktide suhtes.

4.  Käesolevas artiklis ei kitsenda miski kohtu asukohariigi õigusnormide kohaldamist olukorras, kus see on kohustuslik, olenemata muidu lepingu suhtes kohaldatavast õigusest.

Kui liikmesriigi õigus nii ette näeb, võib kohaldada kohustuse liikmesriigi kohustuslikke õigusnorme sel juhul ja niivõrd, kui neid õigusnorme tuleb selle liikmesriigi õiguse kohaselt kohaldada, hoolimata lepingu suhtes kohaldatavast õigusest.

5.  Kui lõigetest 1-4 ei tulene teisiti, kohaldavad liikmesriigid käesolevas direktiivis nimetatud elukindlustuslepingute suhtes oma lepingulisi kohustusi käsitleva rahvusvahelise eraõiguse üldeeskirju.

Artikkel 33

Üldine hüvang

Kohustuse liikmesriik ei takista kindlustusvõtjat sõlmimast lepingut artikli 4 tingimustel tegevusloa saanud elukindlustusseltsiga, kui see ei lähe vastuollu kohustuse liikmesriigi üldist hüvangut kaitsvate õigusnormidega.

Artikkel 34

Elukindlustuse tingimusi ja kindlustusmaksete tariife käsitlevad eeskirjad

Liikmesriigid ei tohi võtta vastu sätteid, mis nõuavad kindlustuse üld- ja eritingimuste, kindlustusmaksete tariifide, eeskätt kindlustusmaksete tariifide ja kindlustustehniliste eraldiste arvutamiseks kasutatavate kindlustustehniliste aluste või vormide ja muude selliste trükitud dokumentide eelnevat heakskiitu või süstemaatilist teatavakstegemist, mida elukindlustusselts kavatseb kasutada oma asjaajamises kindlustusvõtjatega.

Olenemata esimesest lõigust võib päritoluliikmesriik kindlustusmatemaatilisi põhimõtteid käsitlevate siseriiklike sätete täitmise kontrolliks nõuda eelkõige kindlustustehniliste eraldiste ja kindlustusmaksete tariifide arvutamiseks kasutatavate kindlustustehniliste aluste korrapärast teatamist, ilma et see nõue oleks elukindlustusseltsi tegutsemise eeltingimus.

Komisjon esitab nõukogule aruande nende sätete rakendamise kohta hiljemalt 1. juulil 1999.

Artikkel 35

Tühistamistähtaeg

1.  Liikmesriigid näevad ette, et kindlustusvõtja, kes sõlmib individuaalse elukindlustuslepingu, võib lepingu tühistada 14—30 päeva jooksul alates ajast, kui talle lepingu sõlmimisest teatati.

Kindlustusvõtja teade lepingu tühistamise kohta vabastab ta kõigist edasistest lepingu põhjal tekkivatest kohustustest.

Muud lepingu tühistamise õiguslikud tagajärjed ja tingimused määratakse kindlaks artikli 32 kohaselt lepingu suhtes kohaldatava õiguse alusel, eelkõige kindlustusvõtjale lepingu sõlmimisest teatamise korra puhul.

2.  Liikmesriigid ei pea kohaldama lõiget 1 lepingute suhtes, mille kestus on kuni kuus kuud, ega juhul, kui kindlustusvõtja oma seisundi või lepingu sõlmimise asjaolude tõttu seda erilist kaitset ei vaja. Liikmesriigid täpsustavad oma eeskirjades juhud, kui lõiget 1 ei kohaldata.

Artikkel 36

Teave kindlustusvõtjatele

1.  Enne elukindlustuslepingu sõlmimist tuleb kindlustusvõtjale teatavaks teha vähemalt III lisa punktis A loetletud teave.

2.  Kindlustusvõtjale teatatakse kogu lepingu kestuse vältel kõigist III lisa punktis B loetletud teabe muutustest.

3.  Kohustuse liikmesriik võib elukindlustusseltsidelt nõuda peale III lisas loetletud teabe lisateavet ainult juhul, kui seda on kindlustusvõtjale vaja kohustuse oluliste asjaolude mõistmiseks.

4.  Käesoleva artikli ja III lisa rakendamise üksikasjalikud eeskirjad sätestab kohustuse liikmesriik.

5. PEATÜKK

RASKUSTES OLEVAD VÕI EESKIRJU EIRAVAD ELUKINDLUSTUSSELTSID

Artikkel 37

Raskustes olevad elukindlustusseltsid

1.  Kui elukindlustusselts ei järgi artiklit 20, võib tema päritoluliikmesriigi pädev asutus keelata tema varade vaba käsutamise pärast oma kavatsusest teatamist kohustuse liikmesriikide pädevatele asutustele.

2.  Artiklis 28 nõutavast miinimumist madalamale langenud solventsusmarginaaliga elukindlustusseltsi varalise seisundi taastamiseks nõuab päritoluliikmesriigi pädev asutus, et talle esitataks heakskiitmiseks usaldusväärse finantsseisundi taastamise kava.

Erandlikel asjaoludel, kui pädev asutus on arvamusel, et ettevõtte varaline seisund halveneb veelgi, võib ta samuti piirata elukindlustusseltsi varade vaba käsutamist või selle keelata. Ta teatab kõigist võetud meetmetest nende liikmesriikide ametiasutustele, mille territooriumil elukindlustusselts tegutseb, ja need ametiasutused võtavad nimetatud pädeva asutuse taotlusel samad meetmed.

3.  Kui solventsusmarginaal on artiklis 29 määratletud garantiifondist väiksem, nõuab päritoluliikmesriigi pädev asutus, et elukindlustusselts esitaks talle heakskiitmiseks lühiajalise rahastamiskava.

Samuti võib ta piirata elukindlustusseltsi varade vaba käsutamist või selle keelata. Ta teatab meetmetest nende liikmesriikide ametiasutustele, mille territooriumil elukindlustusselts tegutseb, ja need ametiasutused võtavad nimetatud pädeva asutuse taotlusel samad meetmed.

4.  Pädevad asutused võivad lõigetes 1, 2 ja 3 ettenähtud juhtudel võtta kõik edasised vajalikud meetmed kindlustatud isikute huvide kaitseks.

5.  Iga liikmesriik võtab kõik vajalikud meetmed, mis võimaldavad tal siseriikliku õiguse kohaselt keelata lõigetes 1, 2 ja 3 sätestatud juhtudel tema territooriumil asuvate varade vaba käsutamise elukindlustusseltsi päritoluliikmesriigi taotluse põhjal, milles tuleb täpsustada selliste meetmetega hõlmatavad varad.

Artikkel 38

Rahaliste vahendite taastamise kava

1.  Liikmesriigid tagavad, et pädevatel asutustel on volitused nõuda kindlustusseltsidelt rahaliste vahendite taastamise kava, kui need pädevad asutused leiavad, et kindlustusvõtjate huvid on ohustatud. Rahaliste vahendite taastamise kava peab sisaldama vähemalt järgmisi kolme järgmist majandusaastat hõlmavaid üksikasju või tõendeid:

2.  Kui kindlustusvõtjate huvid on ohustatud kindlustusseltsi finantsseisundi halvenemise tõttu, tagavad liikmesriigid, et pädevatel asutustel on volitused teha kindlustusseltsidele kohustuslikuks kõrgem nõutav solventsusmarginaal, et kindlustusselts suudaks lähitulevikus täita maksejõulisuse nõudeid. Selle kõrgema nõutava solventsusmarginaali tase põhineb lõikes 1 nimetatud rahaliste vahendite taastamise kaval.

3.  Liikmesriigid tagavad, et pädevatel asutustel on volitused alandada kõikide kasutusel oleva solventsusmarginaali jaoks sobivate osade väärtust eeskätt juhul, kui nende osade turuväärtuses on pärast viimase majandusaasta lõppu toimunud olulisi muutusi.

▼C1

4.  Liikmesriigid tagavad, et pädevad asutused omaksid volitust piirata artikli 28 kohaselt kindlaksmääratud edasikindlustusel põhinevat solventsusmarginaali alandamist, kui:

▼B

5.  Kui pädevad asutused on nõudnud kindlustusseltsilt rahaliste vahendite taastamise kava lõike 1 kohaselt, hoiduvad nad sertifikaadi väljastamisest artikli 14 lõike 1, artikli 40 lõike 3 teise lõigu ja artikli 42 lõike 1 punkti a kohaselt seni, kuni nad leiavad, et kindlustusvõtjate õigused on ohus lõike 1 tähenduses.

Artikkel 39

Tegevusloa tühistamine

1.  Elukindlustusseltsile päritoluliikmesriigi pädeva asutuse poolt antud tegevusloa võib see asutus tühistada, kui kõnealune kindlustusselts:

Tegevusloa tühistamise või kehtetuks muutumise korral teatab päritoluliikmesriigi pädev asutus sellest teiste liikmesriikide pädevatele asutustele, kes võtavad asjakohaseid meetmeid, et takistada elukindlustusseltsil nende territooriumil tegevuse taasalustamist kas asutamisvabaduse või teenuste osutamise vabaduse alusel. Päritoluliikmesriigi pädev asutus võtab koostöös nende ametiasutustega kõik vajalikud meetmed kindlustatud isikute huvide kaitseks ja piirab eeskätt elukindlustusseltsi varade vaba käsutamist artikli 37 lõike 1, lõike 2 teise lõigu või lõike 3 teise lõigu kohaselt.

2.  Iga tegevusloa tühistamise otsust tuleb täpselt põhjendada ja sellest tuleb teatada kõnealusele elukindlustusseltsile.

IV JAOTIS

ASUTAMISÕIGUSE JA TEENUSTE OSUTAMISE VABADUSEGA SEOTUD SÄTTED

Artikkel 40

Filiaali asutamise tingimused

1.  Elukindlustusselts, kes soovib asutada teise liikmesriigi territooriumil filiaali, teatab sellest oma päritoluliikmesriigi pädevatele asutustele.

2.  Liikmesriigid nõuavad, et teise liikmesriigi territooriumil filiaali asutada sooviv elukindlustusselts esitaks lõikes 1 ettenähtud teates järgmised andmed:

3.  Kui päritoluliikmesriigi pädevatel asutustel ei ole elukindlustusseltsi kavandatavat tegevust arvesse võttes alust kahelda selle haldusstruktuuris või varalises seisundis või juhtkonna või volitatud esindaja heas maines, kutsekvalifikatsioonis või kogemustes, edastavad nad kolme kuu jooksul pärast kogu lõikes 2 nimetatud teabe saamist selle teabe filiaali liikmesriigi pädevatele asutustele ning teatavad sellest asjaomasele kindlustusseltsile.

Päritoluliikmesriigi pädevad asutused tõendavad samuti, et elukindlustusseltsil on artiklite 28 ja 29 kohaselt arvutatud minimaalne solventsusmarginaal.

Kui päritoluliikmesriigi pädevad asutused keelduvad edastamast lõikes 2 nimetatud teavet filiaali liikmesriigi pädevatele asutustele, peavad nad kolme kuu jooksul alates kogu kõnealuse teabe saamisest põhjendama asjaomasele elukindlustusseltsile oma keeldumist. Teabe edastamisest keeldumine või vastamata jätmine annab õiguse pöörduda päritoluliikmesriigi kohtusse.

4.  Enne kui elukindlustusseltsi filiaal tegevust alustab, teatavad filiaali liikmesriigi pädevad asutused kahe kuu jooksul pärast lõikes 3 nimetatud teabe saamist vajaduse korral päritoluliikmesriigi pädevale asutusele tingimused, mida üldise hüvangu nimel tuleb sel kindlustusseltsil filiaali asukohaliikmesriigis tegutsedes järgida.

5.  Filiaali võib asutada ja see võib tegevust alustada, kui filiaali liikmesriigi pädevatelt asutustelt on saadud teatis või kui neilt teatist ei ole saadud, siis lõikes 4 sätestatud tähtaja möödudes.

6.  Iga lõike 2 punkti b, c või d kohaselt edastatud üksikasja muutumise korral teatab elukindlustusselts kirjalikult muudatusest päritoluliikmesriigi ja filiaali liikmesriigi pädevatele asutustele vähemalt üks kuu enne muudatuse tegemist, et päritoluliikmesriigi ja filiaali liikmesriigi pädevad asutused saaksid täita oma ülesandeid lõigete 3 ja 4 kohaselt.

Artikkel 41

Teenuste osutamise vabadus: eelnev teatamine päritoluliikmesriigile

Elukindlustusselts, kes kavatseb esimest korda tegutseda ühes või mitmes liikmesriigis teenuste osutamise vabaduse alusel, teatab sellest kõigepealt päritoluliikmesriigi pädevatele asutustele, näidates nende kohustuste laadi, mida ta kavatseb katta.

Artikkel 42

Teenuste osutamise vabadus: päritoluliikmesriigi teade

1.  Ühe kuu jooksul alates artiklis 41 ettenähtud teatavakstegemisest edastavad päritoluliikmesriigi pädevad asutused liikmesriigile või liikmesriikidele, mille territooriumil elukindlustusselts kavatseb tegutseda teenuste osutamise vabaduse alusel:

Samal ajal teatavad nad sellest asjaomasele elukindlustusseltsile.

2.  Kui päritoluliikmesriigi pädevad asutused ei edasta lõikes 1 nimetatud teavet ettenähtud tähtaja jooksul, esitavad nad sama tähtaja jooksul elukindlustusseltsile oma keeldumise põhjused. Keeldumine annab õiguse pöörduda päritoluliikmesriigi kohtusse.

3.  Elukindlustusselts võib tegevust alustada kuupäeval, mil talle teatatakse lõike 1 esimeses lõigus sätestatud edastamisest.

Artikkel 43

Teenuste osutamise vabadus: muudatused kohustuste laadis

Kõik muudatused, mida elukindlustusselts kavatseb teha artiklis 41 nimetatud teabesse, tehakse artiklites 41 ja 42 ettenähtud korras.

Artikkel 44

Keel

Filiaali liikmesriigi või teenuste osutamise liikmesriigi pädevad asutused võivad nõuda, et teave, mida neil käesoleva direktiivi kohaselt on õigus saada selle riigi territooriumil tegutsevate elukindlustusseltside tegevuse kohta, esitataks neile selle riigi ametlikus keeles või keeltes.

Artikkel 45

Elukindlustuse tingimusi ja kindlustusmaksete tariife käsitlevad eeskirjad

Filiaali liikmesriik või teenuste osutamise liikmesriik ei või ette näha sätteid, mis nõuavad kindlustuse üld- ja eritingimuste, kindlustusmaksete tariifide, eriti kindlustusmaksete tariifide ja kindlustustehniliste eraldiste arvutamiseks kasutatavate kindlustustehniliste aluste, vormide ja muude trükitud dokumentide eelnevat heakskiitmist või süstemaatilist teatavakstegemist, mida elukindlustusselts kavatseb kasutada oma asjaajamises kindlustusvõtjatega. Elukindlustuslepinguid käsitlevate siseriiklike õigusnormide täitmise kontrollimiseks võib ta elukindlustusseltsilt, kes soovib asutamisõiguse või teenuste osutamise vabaduse alusel tema territooriumil elukindlustustegevusega tegelda, nõuda nende lepingutingimuste ja muude trükitud dokumentide teatavakstegemist üksnes viisil, mis ei ole süstemaatiline, ning see nõue ei või olla elukindlustusseltsi tegevuse eeltingimus.

Artikkel 46

Elukindlustusseltsid, kes ei järgi õigusnorme

1.  Kõik asutamisõiguse või teenuste osutamise vabaduse alusel tegutsevad elukindlustusseltsid esitavad filiaali liikmesriigi ja/või teenuste osutamise liikmesriigi pädevatele asutustele kõik käesoleva artikli kohaldamiseks nõutavad dokumendid, kui sama kohustust kohaldatakse ka nende elukindlustusseltside suhtes, kelle peakontor asub nendes liikmesriikides.

2.  Kui liikmesriigi pädevad asutused teevad kindlaks, et elukindlustusselts, kelle filiaal asub tema territooriumil või kes tegutseb tema territooriumil teenuste osutamise vabaduse alusel, ei järgi tema suhtes selles liikmesriigis kohaldatavaid õigusnorme, nõuavad nad asjaomaselt elukindlustusseltsilt õigusvastase tegevuse lõpetamist.

3.  Kui kõnealune elukindlustusselts ei võta vajalikke meetmeid, teatavad asjaomase liikmesriigi pädevad asutused sellest päritoluliikmesriigi pädevatele asutustele, kes võtavad esimesel võimalusel kõik asjakohased meetmed tagamaks, et asjaomane elukindlustusselts lõpetaks eeskirjade eiramise. Nende meetmete laadist teatatakse asjaomase liikmesriigi pädevatele asutustele.

4.  Kui päritoluliikmesriigi võetud meetmetest hoolimata või seetõttu, et need meetmed osutuvad ebapiisavaks või neid ei kohaldata selles liikmesriigis, jätkab elukindlustusselts kõnealuses liikmesriigis kehtivate õigusnormide rikkumist, võib viimane pärast päritoluliikmesriigi pädevatele asutustele teatamist võtta asjakohaseid meetmeid, et edasisi rikkumisi takistada, sealhulgas takistada kindlustusseltsil, kui see on tingimata vajalik, uute elukindlustuslepingute sõlmimist tema territooriumil. Liikmesriigid tagavad, et nende territooriumil selliste meetmete võtmiseks vajalikud õigusdokumendid toimetatakse elukindlustusseltsidele.

5.  Lõiked 2, 3 ja 4 ei mõjuta asjaomaste liikmesriikide õigust võtta eriolukorras asjakohaseid meetmeid, et takistada eeskirjade eiramist nende territooriumil või karistada selle eest. See hõlmab võimalust takistada elukindlustusseltsidel uute elukindlustuslepingute sõlmimise jätkamist nende territooriumil.

6.  Lõiked 2, 3 ja 4 ei mõjuta liikmesriikide õigust karistada nende territooriumil toimunud eeskirjade eiramise eest.

7.  Kui eeskirju eiranud elukindlustusseltsil on üksus või vara asjaomases liikmesriigis, võivad viimase pädevad asutused kooskõlas siseriiklike õigusaktidega kohaldada selle üksuse või vara suhtes nimetatud eiramise eest ettenähtud halduskaristust.

8.  Lõigete 3-7 alusel võetud meetmed, mis sisaldavad karistusi või elukindlustusteenuste osutamise vabaduse piiranguid, peavad olema nõuetekohaselt põhjendatud ning asjaomasele kindlustusseltsile teatavaks tehtud.

9.   ►M2  Komisjon teavitab Euroopa kindlustuse ja kutsealase pensionikindlustuse komiteed iga kahe aasta järel iga liikmesriigi kohta nende juhtude arvust ja tüüpidest ◄ , mille puhul on artikli 40 või 42 kohaselt tegevusloa andmisest keeldutud või käesoleva artikli lõike 4 kohaselt meetmeid võetud. Liikmesriigid teevad komisjoniga koostööd, esitades talle selleks aruandeks vajaliku teabe.

Artikkel 47

Reklaam

Käesolev direktiiv ei takista mingil viisil elukindlustusseltsidel, kelle peakontor asub teises liikmesriigis, reklaamida oma teenuseid filiaali liikmesriigis või teenuste osutamise liikmesriigis kõigi võimalike sidevahendite abil, arvestades sellise reklaami vormi ja sisu reguleerivaid üldise hüvangu nimel vastuvõetud eeskirju.

Artikkel 48

Likvideerimine

Elukindlustusseltsi likvideerimisel täidetakse filiaali kaudu või teenuste osutamise vabaduse alusel sõlmitud lepingutest tulenevaid kohustusi samal viisil kui muudest sama elukindlustusseltsi elukindlustuslepingutest tulenevaid kohustusi, tegemata vahet kindlustatud isikute ja soodustatud isikute kodakondsuse alusel.

Artikkel 49

Statistiline teave rahvusvahelise tegevuse kohta

Iga elukindlustusselts teatab oma päritoluliikmesriigi pädevale asutusele eraldi asutamisõiguse alusel ja teenuste osutamise vabaduse alusel tehtud tehingute kohta kindlustusmaksete summad, edasikindlustust maha arvamata, liikmesriikide ja I lisas määratletud kindlustusliikide I–IX kaupa.

Päritoluliikmesriigi pädev asutus edastab selle teabe mõistliku aja jooksul kokkuvõtlikult iga asjaomase liikmesriigi pädevatele asutustele, kes seda taotlevad.

Artikkel 50

Kindlustusmaksete pealt võetavad maksud

1.  Ilma et see piiraks kogu edasist kooskõlastamist, kohaldatakse iga elukindlustuslepingu suhtes ainult kohustuse liikmesriigi elukindlustusmaksete kaudseid makse ja maksutaolisi lõivusid ning Hispaania puhul ka lisamakse, mis on seadusega kehtestatud Hispaania Concorcio de Compensación de Segurosi kasuks selles liikmesriigis toimuvatest erakorralistest sündmustest tingitud kahjude hüvitamisega seotud ülesannete täitmiseks.

2.  Vastavalt artiklile 32 lepingu suhtes kohaldatav õigus ei mõjuta kohaldatavat maksukorraldust.

3.  Kuni edaspidise kooskõlastamiseni kohaldab iga liikmesriik tema territooriumil kohustusi võtvate elukindlustusseltside suhtes esimese lõigu alusel nõutavate kaudsete maksude ja maksutaoliste lõivude maksmise tagamiseks oma siseriiklikke õigusnorme.

V JAOTIS

EESKIRJAD, MIDA KOHALDATAKSE ÜHENDUSES ASUTATUD JA SELLISTELE KINDLUSTUSSELTSIDELE KUULUVATE ESINDUSTE VÕI FILIAALIDE SUHTES, KELLE PEAKONTOR ASUB VÄLJASPOOL ÜHENDUST

Artikkel 51

Tegevusloa andmise põhimõtted ja tingimused

1.  Iga liikmesriik nõuab kõigilt kindlustusseltsidelt, kelle peakontor asub väljaspool ühendust, oma territooriumil artiklis 2 nimetatud tegevuse alustamiseks ametlikku tegevusluba.

2.  Liikmesriik võib anda tegevusloa juhul, kui kindlustusselts täidab vähemalt järgmisi tingimusi:

3.  Lõike 2 punktis g nimetatud esinduse või filiaali tegevuskava sisaldab järgmisi üksikasju või tõendeid:

lisaks esimese kolme majandusaasta kohta:

4.  Liikmesriik võib nõuda kindlustustehniliste eraldiste ja kindlustusmaksete tariifide arvutamiseks kasutatavate kindlustustehniliste aluste süstemaatilist teatavakstegemist, ilma et see nõue oleks elukindlustusseltsi tegutsemise eeltingimus.

Artikkel 52

Kolmandate riikide kindlustusseltside filiaalide suhtes kohaldatavad eeskirjad

1.  

2.  Artiklid 13 ja 37 kehtivad mutatis mutandis käesolevas jaotises nimetatud esinduste ja filiaalide kohta.

Artikli 37 kohaldamisel käsitletakse esinduste või filiaalide maksevõime järelevalvet teostavat pädevat asutust samal viisil nagu peakontori liikmesriigi pädevat asutust.

3.  Artikli 56 lõikes 2 nimetatud ametiasutus teatab tegevusloa tühistamise korral sellest nende liikmesriikide pädevatele asutustele, kus kindlustusselts tegutseb, ja viimati nimetatud ametiasutused võtavad asjakohased meetmed. Kui tegevusloa tühistamise põhjuseks on artikli 56 lõike 1 punkti a kohaselt arvutatud solventsusmarginaali ebapiisavus, tühistavad ka teiste asjaomaste liikmesriikide pädevad asutused enda antud tegevusload.

Artikkel 53

Lepinguportfelli üleandmine

1.  Siseriiklikus õiguses ettenähtud tingimustel lubab iga liikmesriik oma territooriumil asutatud ja käesoleva jaotisega hõlmatud esindustel ja filiaalidel lepinguportfelli osaliselt või tervikuna üle anda samas liikmesriigis asutatud vastuvõtvale kindlustusseltsile, kui selle liikmesriigi või vajaduse korral artiklis 56 nimetatud liikmesriigi pädevad asutused tõendavad, et pärast üleandmise arvessevõtmist on vastuvõtval kindlustusseltsil vajalik solventsusmarginaal.

2.  Siseriiklikus õiguses ettenähtud tingimustel lubab iga liikmesriik oma territooriumil asutatud ja käesoleva jaotisega hõlmatud esindustel ja filiaalidel lepinguportfelli osaliselt või tervikuna üle anda elukindlustusseltsile, kelle peakontor asub teises liikmesriigis, kui selle liikmesriigi pädevad asutused tõendavad, et pärast üleandmise arvessevõtmist on vastuvõtval kindlustusseltsil vajalik solventsusmarginaal.

3.  Kui liikmesriik siseriiklikus õiguses ettenähtud tingimustel lubab oma territooriumil asutatud ja käesoleva jaotisega hõlmatud esindustel ja filiaalidel lepinguportfelli osaliselt või tervikuna üle anda käesoleva jaotisega hõlmatud ja teise liikmesriigi territooriumil asutatud esindusele või filiaalile, tagab ta, et vastuvõtva kindlustusseltsi liikmesriigi või vajaduse korral artiklis 56 nimetatud liikmesriigi pädevad asutused tõendavad, et pärast üleandmise arvessevõtmist on vastuvõtval kindlustusseltsil vajalik solventsusmarginaal, vastuvõtva kindlustusseltsi liikmesriigi õigus lubab sellist üleandmist ja see riik on üleandmisega nõustunud.

4.  Lõigetes 1, 2 ja 3 nimetatud asjaolude korral lubab üleandva esinduse või filiaali liikmesriik üleandmist, kui ta on saanud selleks kohustuse liikmesriigi pädevate asutuste nõusoleku, juhul kui tegemist ei ole sama liikmesriigiga, kus asub üleandev esindus või filiaal.

5.  Liikmesriikide konsulteeritavad pädevad asutused esitavad oma arvamuse või annavad nõusoleku üleandva elukindlustusseltsi päritoluliikmesriigi pädevatele asutustele kolme kuu jooksul pärast taotluse saamist; konsulteeritavate asutuste vastuse puudumine selle ajavahemiku jooksul loetakse võrdseks soodsa arvamuse või vaikiva nõusolekuga.

6.  Käesoleva artikli kohaselt lubatud üleandmine avaldatakse siseriiklikes õigusaktides sätestatud tingimustel kohustuse liikmesriigis. Selline üleandmine jõustub automaatselt kindlustusvõtjate, kindlustatud isikute ja muude üleantud lepingutest tulenevate õiguste või kohustustega isikute suhtes.

Käesolev säte ei mõjuta liikmesriikide õigust anda kindlustusvõtjatele võimalus kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul pärast üleandmist lepingud lõpetada.

Artikkel 54

Kindlustustehnilised eraldised

Liikmesriigid nõuavad kindlustusseltsidelt artiklis 20 nimetatud eraldiste moodustamist, mis oleksid piisavad, et katta nende territooriumil võetud lepingulisi kohustusi. Liikmesriigid kannavad hoolt, et esindus või filiaal katab need eraldised varadega, mis on samaväärsed selliste eraldiste ja vastavuses olevate varadega II lisa kohaselt.

Liikmesriikide õigusakte kohaldatakse nende eraldiste arvutamise, investeeringukategooriate kindlaksmääramise ja varade hindamise suhtes ning vajaduse korral ka selleks, et määrata kindlaks, millises ulatuses võib nimetatud varasid kasutada nende eraldiste katmiseks.

Kõnealune liikmesriik nõuab, et nende eraldiste kattevarad asuksid tema territooriumil. Siiski kohaldatakse ka artikli 20 lõiget 4.

Artikkel 55

Solventsusmarginaal ja garantiifond

1.  Iga liikmesriik nõuab, et tema territooriumil asutatud esindustel või filiaalidel oleks artiklis 27 loetletud osadest koosnev solventsusmarginaal. Minimaalne solventsusmarginaal arvutatakse artikli 28 kohaselt. Nimetatud marginaali arvutamisel võetakse arvesse ainult asjaomase esinduse või filiaali toiminguid.

2.  Üks kolmandik minimaalsest solventsusmarginaalist moodustab garantiifondi.

Garantiifond ei tohi siiski olla väiksem kui pool artikli 29 lõike 2 esimese lõigu kohaselt nõutavast miinimumist. Artikli 51 lõike 2 punkti e kohaselt sissemakstud esialgne tagatis loetakse sellise garantiifondi hulka.

Garantiifond ja selle miinimumsuurus nähakse ette artikli 29 kohaselt.

3.  Minimaalse solventsusmarginaali kattevarasid tuleb hoida garantiifondi summa ulatuses tegutsemiskoha liikmesriigis ja ülejäänu ühenduses.

Artikkel 56

Rohkem kui ühes liikmesriigis tegevusloa saanud kindlustusseltside soodustused

1.  Iga kindlustusselts, kes on taotlenud või saanud tegevusloa rohkem kui ühes liikmesriigis, võib taotleda järgmisi soodustusi, mida võib anda ainult koos:

2.  Lõikes 1 sätestatud soodustuste kasutamise taotlus esitatakse asjaomase liikmesriigi pädevatele asutustele. Taotluses tuleb nimetada liikmesriigi ametiasutus, kes edaspidi hakkab teostama ühenduses asutatud esinduste või filiaalide kogu tegevuse maksevõime järelevalvet. Kindlustusselts peab ametiasutuse valikut põhjendama. Tagatis esitatakse selles liikmesriigis.

3.  Lõikes 1 ettenähtud soodustusi võib anda ainult juhul, kui nendega nõustuvad pädevad asutused kõigis liikmesriikides, kus on esitatud taotlus. Need jõustuvad sel ajal, kui valitud pädev asutus teatab teistele pädevatele asutustele, et ta teostab ühenduses asuvate esinduste ja filiaalide kogu tegevuse maksevõime järelevalvet.

Valitud pädev asutus saab teistest liikmesriikidest teavet, mida on vaja nende territooriumil asutatud esinduste ja filiaalide üldise maksevõime järelevalveks.

4.  Ühe või mitme asjaomase liikmesriigi taotluse korral tühistavad kõik asjaomased liikmesriigid üheaegselt käesoleva artikli kohaselt antud soodustused.

Artikkel 57

Lepingud kolmandate riikidega

Ühendus võib asutamislepingu kohaselt ühe või mitme kolmanda riigiga sõlmitud lepingute abil kokku leppida käesolevas jaotises ettenähtud sätetest erinevate sätete kohaldamises, et tagada liikmesriikides kindlustusvõtjate piisav kaitse võrdväärse vastastikuse kohtlemise tingimuste alusel.

VI JAOTIS

EESKIRJAD, MIDA KOHALDATAKSE KOLMANDA RIIGI SEADUSTEGA REGULEERITAVA EMAETTEVÕTJA TÜTARETTEVÕTJATE NING SELLISE EMAETTEVÕTJA OMANDATAVATE OSALUSTE SUHTES

▼M2

Artikkel 58

Liikmesriikide teave komisjonile

Liikmesriikide pädevad asutused teatavad komisjonile ja teiste liikmesriikide pädevatele asutustele:

Kui punktis a osutatud tegevusluba on antud tütarettevõtjale, mida otseselt või kaudselt kontrollib vähemalt üks kolmanda riigi seaduse alusel tegutsev emaettevõtja, täpsustavad pädevad asutused sellise kontserni struktuuri teatises, mis esitatakse komisjonile ja teistele pädevatele asutustele.

▼B

Artikkel 59

Ühenduse elukindlustusseltside kohtlemine kolmandates riikides

1.  Liikmesriigid teatavad komisjonile üldistest raskustest, mis nende elukindlustusseltsidel tekivad seoses asutamise või tegevusega kolmandas riigis.

2.  Komisjon koostab lõigetes 3 ja 4 nimetatud tingimusi arvesse võttes regulaarselt ettekande ühenduse elukindlustusseltside kohtlemise kohta kolmandates riikides seoses asutamise ja kindlustustegevusega ning kolmandate riikide kindlustusseltsides osaluse omandamisega. Komisjon esitab nimetatud aruanded koos asjakohaste ettepanekutega nõukogule.

3.  Kui komisjonile selgub lõikes 2 nimetatud aruannete või muu teabe põhjal, et kolmas riik ei võimalda ühenduse elukindlustusseltsidele tõhusat turulepääsu samaväärselt kõnealuse kolmanda riigi kindlustusseltsidele võimaldatava turulepääsuga, võib komisjon pöörduda nõukogu poole ettepanekuga saada vajalikud volitused läbirääkimisteks, et saavutada ühenduse elukindlustusseltsidele samasugused konkurentsivõimalused. Nõukogu teeb otsuse kvalifitseeritud häälteenamusega.

4.  Kui komisjon teeb kas lõikes 2 nimetatud aruannete või muu teabe põhjal kindlaks, et kolmandas riigis asuvaid ühenduse elukindlustusseltse ei kohelda selles riigis viisil, mis tagaks neile samasugused konkureerimisvõimalused nagu omamaistele kindlustusseltsidele, ja et puuduvad tõhusa turulepääsu tingimused, võib komisjon olukorra parandamiseks algatada läbirääkimisi.

Esimeses lõigus kirjeldatud olukorras võib lisaks läbirääkimiste algatamisele igal ajal otsustada artikli 65 lõikes 2 sätestatud korras, et liikmesriikide pädevad asutused peavad piirama või edasi lükkama oma otsuseid, mis käsitlevad:

Nimetatud meetmeid ei või kohaldada kauem kui kolm kuud.

Nõukogu võib läbirääkimiste tulemusi arvestades enne kõnealuse kolmekuulise tähtaja lõppu komisjoni ettepaneku põhjal kvalifitseeritud häälteenamusega otsustada, kas meetmete kohaldamist jätkatakse.

Sellist piiramist või taotluste rahuldamise peatamist ei kohaldata, kui ühenduses nõuetekohaselt tegevusloa saanud elukindlustusselts või selle tütarettevõtja asutab tütarettevõtja või kui selline kindlustusselts või tütarettevõtja omandab osaluse ühenduse elukindlustusseltsides.

5.  Kui komisjon märkab lõigetes 3 ja 4 kirjeldatud olukorra tekkimist, teavitavad liikmesriigid komisjoni viimase nõudmisel:

Teatamiskohustust pole vaja enam täita, kui lõikes 3 või 4 nimetatud kolmanda riigiga saavutatakse kokkulepe või kui lõike 4 teises ja kolmandas lõigus nimetatud meetmete kohaldamine lõpetatakse.

6.  Käesoleva artikli alusel võetud meetmed peavad olema kooskõlas ühenduse kohustustega, mis tulenevad kindlustusseltside tegevuse alustamist ja jätkamist käsitlevatest kahe- ja mitmepoolsetest rahvusvahelistest lepingutest.

VII JAOTIS

ÜLEMINEKU- JA MUUD SÄTTED

Artikkel 60

Erandid ja piiravate meetmete kaotamine

1.  Ühendkuningriigis Royal Charteri, Private Acti ja Special Public Acti alusel asutatud kindlustusseltsid võivad jätkata oma tegevust 15. märtsil 1979 registreeritud õiguslikus vormis piiramata aja jooksul.

Ühendkuningriik koostab selliste kindlustusseltside nimekirja ja edastab selle teistele liikmesriikidele ja komisjonile.

2.  Ühendkuningriigis Friendly Societies Actsi alusel registreeritud ühingud võivad vastavalt oma eesmärkidele jätkata elukindlustustegevust ja hoiustamist, millega nad tegelesid 15. märtsil 1979.

Artikkel 61

Hea maine tõendamine

1.  Kui liikmesriik nõuab oma kodanikelt tõendeid hea maine ja varasemate pankrottide puudumise kohta või ühe eelnimetatu puudumise kohta, aktsepteerib riik teiste liikmesriikide kodanike puhul piisava tõendina karistusregistri väljavõtet või selle puudumisel välisriigi kodaniku päritolu- või lähteliikmesriigi pädeva kohtu- või haldusorgani väljastatud samaväärset dokumenti.

2.  Kui välisriigi kodaniku päritolu- või lähteliikmesriik ei väljasta esimeses lõikes osutatud dokumente, siis asendatakse need dokumendid vandega — või kui riigis ei ole vannet sätestatud, siis tõotusega –, mille asjaomane isik annab pädeva kohtu- või haldusorgani ees või vajaduse korral oma päritolu- või lähteliikmesriigi notari ees; selline organ või notar annab välja tunnistuse, mis tõendab vandetõotuse või pühaliku tõotuse autentsust. Avalduse varasemate pankrottide puudumise kohta võib teha ka nimetatud riigi pädeva kutse- või majandusorganisatsiooni ees.

3.  Lõigete 1 ja 2 kohaselt väljastatud dokumendid tuleb esitada kolme kuu jooksul pärast väljastamiskuupäeva.

4.  Liikmesriigid määravad ametiasutused ja organid, kellel on õigus lõigetes 1 ja 2 nimetatud dokumente väljastada, ning teatavad sellest viivitamata teistele liikmesriikidele ja komisjonile.

Lisaks teatab iga liikmesriik teistele liikmesriikidele ja komisjonile asutused või organid, kellele käesolevas artiklis nimetatud dokumendid artiklis 2 nimetatud tegevuse alustamiseks kõnealuse liikmesriigi territooriumil esitatakse.

VIII JAOTIS

LÕPPSÄTTED

Artikkel 62

Liikmesriikide ja komisjoni koostöö

Komisjon ja liikmesriikide pädevad asutused teevad tihedat koostööd käesolevas direktiivis nimetatud kindlustusliikide ja toimingute järelevalve hõlbustamiseks ühenduses.

Iga liikmesriik teatab komisjonile kõigist suurematest käesoleva direktiivi rakendamisel tekkivatest raskustest, mis muuhulgas tekivad, kui liikmesriik saab teada käesolevas direktiivis nimetatud tegevuse ebaharilikust üleandmisest, mis on kahjulik tema territooriumil asuvatele kindlustusseltsidele ja kasulik otse tema piiri taga asuvatele esindustele ja filiaalidele.

Komisjon ja asjaomaste liikmesriikide pädevad asutused uurivad neid raskusi võimalikult kiiresti, et leida sobiv lahendus.

Vajaduse korral esitab komisjon nõukogule asjakohased ettepanekud.

Artikkel 63

Aruanded teenuste osutamise vabadusel põhineva kindlustusturu arengu kohta

Komisjon edastab Euroopa Parlamendile ja nõukogule alates 20. novembrist 1995 korrapäraseid aruandeid elukindlustusturu ja teenuste osutamise vabaduse tingimustes toimuva tegevuse arengu kohta.

Artikkel 64

Tehnilised kohandused

▼M6

Järgmised tehnilised kohandused, mis on välja töötatud käesoleva direktiivi vähemoluliste sätete muutmiseks, võetakse vastu vastavalt artikli 65 lõikes 2 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele:

▼B

▼M5

▼B

Artikkel 65

Komiteemenetlus

▼M2

1.  Komisjoni abistab Euroopa kindlustuse ja kutsealase pensionikindlustuse komitee, mis on asutatud komisjoni otsusega 2004/9/EÜ ( 31 ).

▼M6

2.  Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikli 5a lõikeid 1 kuni 4 ja artiklit 7, võttes arvesse selle otsuse artikli 8 sätteid.

▼M6 —————

▼B

Artikkel 66

Olemasolevate filiaalide ja elukindlustusseltside saadud õigused

1.  Filiaalid, mis on alustanud tegevust filiaali liikmesriigis kehtivate õigusaktide kohaselt enne 1. juulit 1994, loetakse artikli 40 lõigetes 1—5 sätestatud korra kohaseks.

Nimetatud kuupäevast alates reguleeritakse neid artiklitega 13, 20, 37, 39 ja 46.

2.  Artiklid 41 ja 42 ei mõjuta teenuste osutamise vabaduse alusel tegutsevate elukindlustusseltside õigusi, mis nad on saanud enne 1. juulit 1994.

Artikkel 67

Õigus pöörduda kohtusse

Liikmesriigid tagavad, et elukindlustusseltse käsitlevate otsuste puhul, mis on tehtud käesoleva direktiiviga kooskõlas vastuvõetud õigusnormide alusel, on õigus pöörduda kohtusse.

Artikkel 68

Eurodes väljendatud summade läbivaatamine

1.  Komisjon esitab nõukogule enne 15. märtsi 1985 aruande käesoleva direktiiviga ettenähtud finantsnõuete mõjust liikmesriikide kindlustusturgudele.

2.  Nõukogu vaatab komisjoni ettepaneku põhjal iga kahe aasta järel läbi käesolevas direktiivis eurodes väljendatud summad ning vajaduse korral muudab neid, pidades silmas ühenduse majandusliku ja varalise seisundi arengut.

Artikkel 69

Uute sätete rakendamine

1.  Liikmesriigid jõustavad artikli 1 lõike 1 punkti m, artikli 18 lõike 3, artikli 51 lõike 2 punkti g ning lõigete 3 ja 4, artikli 60 lõike 2 ja artikli 66 lõike 1 täitmiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 19. juunil 2004. Liikmesriigid teatavad sellest viivitamata komisjonile.

2.  Liikmesriigid jõustavad artikli 16 lõike 3 täitmiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 17. novembril 2002. Liikmesriigid teatavad sellest viivitamata komisjonile. Enne nimetatud kuupäeva kohaldavad liikmesriigid IV lisa lõikes 1 nimetatud sätet.

3.  Liikmesriigid võtavad 20. septembriks 2003 vastu artikli 3 lõike 6 ning artiklite 27, 28, 29, 30 ja 38 täitmiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid. Liikmesriigid teatavad sellest viivitamata komisjonile.

Liikmesriigid näevad ette, et esimeses lõigus nimetatud sätteid kohaldatakse esimest korda 1. jaanuaril 2004 või kõnealuse kalendriaasta jooksul algava majandusaasta raamatupidamise järelevalve suhtes. Enne nimetatud kuupäeva kohaldavad liikmesriigid IV lisa lõigetes 2 ja 3 nimetatud sätteid.

4.  Kui liikmesriigid lõigetes 1, 2 ja 3 nimetatud meetmed vastu võtavad, lisavad nad nendesse meetmetesse või nende meetmete ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

5.  Komisjon esitab hiljemalt 1. jaanuaril 2007 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande artikli 3 lõike 6 ning artiklite 27, 28, 29, 30 ja 38 kohaldamise ja vajaduse korral täiendava ühtlustamise vajaduse kohta. Aruandest peab selguma, kuidas liikmesriigid on kasutanud nimetatud artiklites pakutud võimalusi ja eelkõige, kas siseriiklikele järelevalveasutustele võimaldatud otsustusõigus on enesega kaasa toonud olulisi erinevusi järelevalves ühtsel turul.

Artikkel 70

Komisjoni teavitamine

Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastuvõetud siseriiklike põhiliste õigusnormide teksti.

Artikkel 71

Üleminekuaeg seoses artikli 3 lõikega 6 ning artiklitega 27, 28, 29, 30 ja 38

1.  Liikmesriigid võivad lubada 20. märtsil 2002 nende territooriumil ühes või mitmes I lisas nimetatud kindlustusliigis elukindlustust pakkunud elukindlustusseltsidele alates nimetatud kuupäevast viieaastase tähtaja, et viia oma tegevus vastavusse artikli 3 lõikes 6 ning artiklites 27, 28, 29, 30 ja 38 sätestatud nõuetega.

2.  Liikmesriigid võivad kõigile lõikes 1 nimetatud kindlustusseltsidele, kes ei ole viieaastase tähtaja jooksul täielikult moodustanud nõutavat solventsusmarginaali, võimaldada selleks lisaaega kuni kaks aastat, kui need kindlustusseltsid on artikli 37 kohaselt esitanud pädevatele asutustele heakskiitmiseks meetmed, mida nad kavatsevad sel eesmärgil võtta.

Artikkel 72

Kehtetuks tunnistatud direktiivid ja nende vastavus käesolevale direktiivile

1.  V lisa A osas loetletud direktiivid tunnistatakse kehtetuks, ilma et see piiraks liikmesriikide kohustusi, mis on seotud V lisa B osas loetletud kõnealuste direktiivide ülevõtmis- ja kohaldamistähtaegadega.

2.  Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiividele käsitletakse viidetena käesolevale direktiivile ja loetakse vastavalt VI lisa vastavustabelile.

Artikkel 73

Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub Euroopa Ühenduste Teatajas avaldamise päeval.

Artikkel 74

Adressaadid

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

I LISA

Kindlustusliigid

II LISA

Vastavuseeskirjad

Vääring, milles makstakse elukindlustusandja kohustused, määratakse vastavalt järgmistele eeskirjadele.

III LISA

Teave kindlustusvõtjale

Kindlustusvõtjale enne lepingu sõlmimist (A) või lepingu kehtivuse ajal (B) edastatav järgmine teave tuleb anda kirjalikult, selgelt ja täpselt kohustuse liikmesriigi ametlikus keeles.

See teave võib olla muus keeles, kui kindlustusvõtja seda taotleb ja kui liikmesriigi õigus seda lubab või kui kindlustusvõtja võib vabalt valida kohaldatava õiguse.

A.   Enne lepingu sõlmimist

B.   Lepingu kehtivuse ajal

IV LISA

1.   Ametisaladus

Liikmesriigid võivad kuni 17. novembrini 2002 sõlmida kolmandate riikide pädevate asutustega teabevahetust käsitlevaid koostöölepinguid tingimusel, et edastatava teabe kohta kehtib vähemalt käesoleva direktiivi artiklis 16 sätestatuga samaväärne ametisaladuse hoidmise kohustus.

2.   Käesoleva direktiivi reguleerimisalast välja arvatud tegevus ja asutused

Kuni 1. jaanuarini 2004 ei käsitle käesolev direktiiv vastastikuseid kindlustusseltse, kui:

3.   Kuni 1. jaanuarini 2004 kohaldavad liikmesriigid järgmisi sätteid.

A.   Solventsusmarginaal

Iga liikmesriik nõuab, et igal elukindlustusseltsil, kelle peakontor asub tema territooriumil, oleks kogu tegevuse jaoks piisav solventsusmarginaal.

Solventsusmarginaal koosneb järgmistest osadest:

B.   Minimaalne solventsusmarginaal

Kui punktist C ei tulene teisiti, määratakse minimaalne solventsusmarginaal kindlaks vastavalt kasutatavatele elukindlustusliikidele allpool esitatud viisil.

C.   Garantiifond

V LISA

A   OSA

Kehtetuks tunnistatud direktiivid ja nende hilisemad muudatused (nimetatud artiklis 72)

Nõukogu direktiiv 79/267/EMÜ

Teine nõukogu direktiiv 90/619/EMÜ

Kolmas nõukogu direktiiv 92/96/EMÜ

B   OSA

Rakendamistähtajad

(Nimetatud artiklis 72)

VI LISA

( 1 ) EÜT C 365 E, 19.12.2000, lk 1.

( 2 ) EÜT C 123, 25.4.2001, lk 24.

( 3 ) Euroopa Parlamendi 15. märtsi 2001. aasta arvamus (EÜT C 343, 5.12.2001, lk 202), nõukogu 27. mai 2002. aasta ühine seisukoht (EÜT C 170 E, 16.7.2002, lk 45) ja Euroopa Parlamendi 25. septembri 2002. aasta otsus (Euroopa Ühenduste Teatajas seni avaldamata).

( 4 ) EÜT L 63, 13.3.1979, lk 1. Direktiivi on viimati muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2002/12/EÜ (EÜT L 77, 20.3.2002, lk 11).

( 5 ) EÜT L 330, 29.11.1990, lk 50. Direktiivi on muudetud direktiiviga 92/96/EMÜ (EÜT L 360, 9.12.1992, lk 1).

( 6 ) EÜT L 360, 9.12.1992, lk 1. Direktiivi on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2000/64/EÜ (EÜT L 290, 17.11.2000, lk 27).

( 7 ) EÜT L 374, 31.12.1991, lk 7.

( 8 ) EÜT L 228, 16.8.1973, lk 3. Direktiivi on viimati muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2002/13/EÜ (EÜT L 77, 20.3.2002, lk 17).

( 9 ) EÜT L 141, 11.6.1993, lk 27. Direktiivi on viimati muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2000/64/EÜ.

( 10 ) EÜT L 184, 17.7.1999, lk 23.

( 11 ) EÜT L 374, 31.12.1991, lk 32.

( 12 ) EÜT L 193, 18.7.1983, lk 1. Direktiivi on viimati muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2001/65/EÜ (EÜT L 283, 27.10.2001, lk 28).

( 13 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. detsembril 2004 direktiiv 2004/109/EÜ läbipaistvuse nõuete ühtlustamise kohta teabele, mis kuulub avaldamisele emitentide kohta, kelle väärtpaberid on lubatud reguleeritud turul kauplemisele (ELT L 390, 31.12.2004, lk 38).

( 14 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/39/EÜ finantsinstrumentide turgude kohta (ELT L 145, 30.4.2004, lk 1). Direktiivi on viimati muudetud direktiiviga 2007/44/EÜ (ELT L 247, 21.9.2007, lk 1).

( 15 ) ELT L 323, 9.12.2005, lk 1.

( 16 ) Nõukogu 20. detsembri 1985. aasta direktiiv 85/611/EMÜ avatud investeerimisfonde (UCITS) käsitlevate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (EÜT L 375, 31.12.1985, lk 3). Direktiivi on viimati muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2005/1/EÜ (ELT L 79, 24.3.2005, lk 9).

( 17 ) Nõukogu 18. juuni 1992. aasta direktiiv 92/49/EMÜ otsekindlustustegevusega, välja arvatud elukindlustustegevusega seotud õigusnormide kooskõlastamise kohta (kolmas kahjukindlustuse direktiiv) (EÜT L 228, 11.8.1992, lk 1). Direktiivi on viimati muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2007/44/EÜ.

( 18 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2006. aasta direktiiv 2006/48/EÜ, krediidiasutuste asutamise ja tegevuse kohta (uuestisõnastamine) (ELT L 177, 30.6.2006, lk 1). Direktiivi on viimati muudetud direktiiviga 2007/44/EÜ.

( 19 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. oktoobri 1998. aasta direktiiv 98/78/EÜ, kindlustusandjate ja edasikindlustusandjate kontserni kuuluvate kindlus- ja edasikindlustusseltside täiendava järelevalve kohta (EÜT L 330, 5.12.1998, lk 1). Direktiivi on viimati muudetud direktiiviga 2005/68/EÜ.

( 20 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2002. aasta direktiiv 2002/87/EÜ, milles käsitletakse finantskonglomeraati kuuluvate krediidiasutuste, kindlustusseltside ja investeerimisühingute täiendavat järelevalvet (EÜT L 35, 11.2.2003, lk 1). Direktiivi on muudetud direktiiviga 2005/1/EÜ.

( 21 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 2005. aasta direktiiv 2005/60/EÜ rahandussüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise vältimise kohta (ELT L 309, 25.11.2005, lk 15).

( 22 ) EÜT L 126, 12.5.1984, lk 20.

( 23 ) EÜT L 222, 14.8.1978, lk 11. Direktiivi on viimati muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2001/65/EÜ (EÜT L 283, 27.10.2001, lk 28).

( 24 ) EÜT L 375, 31.12.1985, lk 3. Direktiivi on viimati muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2001/108/EÜ (EÜT L 41, 13.2.2002, lk 35).

( 25 ) EÜT L 126, 26.5.2000, lk 1. Direktiivi on muudetud direktiiviga 2000/28/EÜ (EÜT L 275, 27.10.2000, lk 37).

( 26 ) EÜT L 330, 5.12.1998, lk 1. Direktiivi on viimati muudetud direktiiviga 2005/1/EÜ (ELT L 79, 24.3.2005, lk 9).

( 27 ) EÜT L 126, 26.5.2000, lk 1. Direktiivi on viimati muudetud direktiiviga 2005/1/EÜ.

( 28 ) EÜT L 141, 11.6.1993, lk 27. Direktiivi on viimati muudetud direktiiviga 2002/87/EÜ (ELT L 35, 11.2.2003, lk 1).

( 29 ) EÜT L 141, 11.6.1993, lk 1. Direktiivi on viimati muudetud direktiiviga 2005/1/EÜ.

( 30 ) ELT L 35, 11.2.2003, lk 1. Direktiivi on viimati muudetud direktiiviga 2005/1/EÜ.

( 31 ) ELT L 3, 7.1.2004, lk 34.