–

Familienkasse Sachsen der Bundesagentur für Arbeit, esindaja: M. Gößling,

–

Saksamaa valitsus, esindaja: J. Möller,

–

Tšehhi valitsus, esindajad: M. Smolek ja J. Vláčil,

–

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato L. Fiandaca,

–

Madalmaade valitsus, esindajad: E. M. M. Besselink ja K. Bulterman,

–

Poola valitsus, esindajad: B. Majczyna, J. Lachowicz ja A. Siwek‑Ślusarek,

–

Slovakkia valitsus, esindajad: E. V. Drugda ja S. Ondrášiková,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: F. Clotuche‑Duvieusart ja B.‑R. Killmann,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta (ELT 2004, L 166, lk 1; ELT eriväljaanne 05/05, lk 72, ja parandus ELT 2009, L 202, lk 90) artiklit 68.

2

Taotlus on esitatud L-i ja Familienkasse Sachsen der Bundesagentur für Arbeiti (Saksamaa Liitvabariigi tööturuameti Saksimaa peretoetuste kassa, edaspidi „peretoetuste kassa“) vahelises kohtuvaidluses seoses sellega, et peretoetuste kassa nõudis L‑ile makstud peretoetuste osalist tagasimaksmist.

3

Nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes (nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 118/97 (EÜT 1997, L 28, lk 1; ELT eriväljaanne 05/03, lk 3) muudetud ja ajakohastatud redaktsioonis) (edaspidi „määrus nr 1408/71) artiklis 76 oli ette nähtud:

„1.   Kui ühel ja samal ajavahemikul antakse perehüvitisi sama pereliikme eest ja töötamise või tegutsemise tõttu selle liikmesriigi õigusaktide alusel, kelle territooriumil pereliikmed elavad, peatatakse õigus saada hüvitisi teise liikmesriigi õigusaktide alusel asjakohasel juhul artikli 73 või 74 alusel selle summa ulatuses, mida antakse esimese liikmesriigi õigusaktide alusel.

2.   Kui hüvitisi ei taotleta liikmesriigis, mille territooriumil pereliikmed elavad, võib teise liikmesriigi pädev asutus lõike 1 sätteid kohaldada nii, nagu oleksid hüvitised määratud esimeses liikmesriigis.“

4

Määruse nr 883/2004 põhjenduses 35 on märgitud:

„Selleks et vältida hüvitiste lubamatut kattumist, on vaja kehtestada prioriteetsuse määramise eeskirjad juhuks, kui perehüvitist on õigus saada nii pädeva liikmesriigi õigusaktide alusel kui ka pereliikmete elukoha liikmesriigi õigusaktide alusel.“

5

Määruse artikli 1 punktid a–c sisaldavad järgmisi määratlusi:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

6

Määruse artikli 11 lõikes 3 on sätestatud:

„Arvestades artiklites 12–16 sätestatut:

[…]“.

7

Sama määruse III jaotise „Erisätted eri kategooriate hüvitiste kohta“ perehüvitisi käsitlev 8. peatükk sisaldab artikleid 67–69.

8

Määruse nr 883/2004 artiklis 67 „Teises liikmesriigis elavad pereliikmed“ on ette nähtud:

„Isikul on õigus perehüvitistele kooskõlas pädeva liikmesriigi õigusaktidega, sealhulgas oma teises liikmesriigis elavate pereliikmete jaoks, nagu elaksid nad esimesena nimetatud liikmesriigis. Pensionäril on õigus perehüvitistele vastavalt tema pensioni suhtes pädeva liikmesriigi õigusaktidele.“

9

Määruse artiklis 68 „Prioriteetsuse määramise eeskirjad kattumise puhul“ on sätestatud:

„1.   Kui samal perioodil ja samadele pereliikmetele antakse hüvitisi enam kui ühe liikmesriigi õigusaktide alusel, rakendatakse järgmisi prioriteetsuse eeskirju:

2.   Kattuvate õiguste puhul antakse perehüvitisi kooskõlas õigusaktidega, mis on prioriteetsed vastavalt lõikele 1. Õigus perehüvitistele peatatakse ühe või mitme riigi vastuoluliste õigusaktide korral esimesena nimetatud õigusaktidega sätestatud summa ulatuses ja seda summat ületava summa puhul antakse vajadusel diferentseeritud lisahüvitist. Sellist diferentseeritud lisahüvitist pole vaja anda teises liikmesriigis elavatele lastele, kui õigus kõnealusele hüvitisele tugineb üksnes elukohal.

3.   Kui artikli 67 alusel esitatakse perehüvitiste taotlus selle liikmesriigi pädevale asutusele, mille õigusakte kohaldatakse, kuid mitte eelisõiguse alusel kooskõlas käesoleva artikli lõigetega 1 ja 2, siis:

10

Määruse artikli 76 lõiked 4 ja 5 on sõnastatud järgmiselt:

„4.   Käesoleva määrusega hõlmatud asutustel ja isikutel lasub vastastikuse teavitamise ja koostöö kohustus käesoleva määruse korrektse rakendamise tagamiseks.

[…]

Asjaomased isikud peavad teavitama pädeva liikmesriigi ja elukohajärgse liikmesriigi asutusi esimesel võimalusel muudatustest nende isiklikus või pereolukorras, mis mõjutab nende õigust hüvitistele käesoleva määruse alusel.

5.   Lõike 4 kolmandas lõigus osutatud teabekohustuse mittetäitmisel võidakse kohaldada proportsionaalseid meetmeid kooskõlas siseriiklike õigusaktidega. Need meetmed on sellegipoolest samaväärsed samasugustes olukordades siseriiklike õigusaktide alusel rakendatavatega ja ei põhjusta taotlejatele erakordseid raskusi neile käesoleva määrusega antud õiguste rakendamisel ega muuda seda võimatuks.“

11

Sama määruse artiklis 81 on ette nähtud:

„Iga taotlus, avaldus või kaebus, mis ühe liikmesriigi õigusaktide rakendamiseks tuleks esitada selle liikmesriigi võimuorganile, asutusele või kohtule teatava tähtaja jooksul, loetakse õigeaegselt esitatuks, kui see on sama tähtaja jooksul esitatud teise liikmesriigi vastavale võimuorganile, asutusele või kohtule. Sellisel juhul saadab taotluse, avalduse või kaebuse saanud võimuorgan, asutus või kohus selle viivitamata edasi esimesena nimetatud liikmesriigi pädevale võimuorganile, asutusele või kohtule kas otse või asjaomaste liikmesriikide pädevate võimuorganite kaudu. Selliste taotluste, avalduste või kaebuste esitamise kuupäev teisena nimetatud liikmesriigi võimuorganile, asutusele või kohtule loetakse nende pädevale võimuorganile, asutusele või kohtule esitamise kuupäevaks.“

12

Määruse nr 883/2004 artikkel 84 „Sissemaksete kogumine ja hüvitiste sissenõudmine“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Ühe liikmesriigi asutuse sissemaksete kogumist ja ühe liikmesriigi asutuse antavate hüvitiste sissenõudmist, mille tähtpäev pole veel saabunud, saab teostada teises liikmesriigis kooskõlas menetluste ning tagatiste ja privileegidega, mida kohaldatakse sissemaksete kogumise suhtes, mille maksetähtpäev on saabunud, viimatinimetatud liikmesriigi vastava asutuse puhul ja selle asutuse antavate hüvitiste sissenõudmise suhtes, mille maksetähtpäev pole veel saabunud.

2.   Kohtu- ja haldusvõimude täitmisele pööratavad sissemaksete, intressi ja mis tahes muude maksete kogumise või antud hüvitiste sissenõudmisega, mille maksetähtpäev pole veel saabunud, ühe liikmesriigi õigusaktide alusel seotud otsuseid tunnustatakse ja pööratakse täitmisele pädeva asutuse nõudmisel teises liikmesriigis neis piirides ja kooskõlas menetlustega, mis on sätestatud õigusaktide ja mis tahes muude sarnaste otsuste suhtes kohaldatavate menetlustega viimatinimetatud liikmesriigis. Sellised otsused kuulutatakse selles liikmesriigis täitmisele pööratavateks, kuivõrd seda nõuavad õigusaktid ja mis tahes muud selle liikmesriigi menetlused.

[…]“.

13

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 987/2009, milles sätestatakse määruse (EÜ) nr 883/2004 (sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta) rakendamise kord (ELT 2009, L 284, lk 1), artikli 3 lõikes 2 on sätestatud:

„Isikud, kelle suhtes kohaldatakse [määrust nr 883/2004], peavad esitama asjakohasele asutusele teabe, dokumendid või tõendusmaterjali, mida on vaja nimetatud isikute või nende perekonna olukorra kindlakstegemiseks, nende õiguste ja kohustuste kehtestamiseks või säilitamiseks ning kõnealuste isikute suhtes kohaldatavate õigusaktide ja nendest tulenevate kohustuste kindlaksmääramiseks.“

14

Määruse artiklis 60 on ette nähtud:

„1.   Perehüvitiste taotlus esitatakse pädevale asutusele. [Määruse nr 883/2004] artiklite 67 ja 68 kohaldamisel võetakse kogu perekonna olukorda arvesse nii, nagu kõigi asjaomaste isikute suhtes kohaldataks asjaomase liikmesriigi õigusakte, ning nii, nagu nad elaksid seal, seda eelkõige seoses isiku õigusega taotleda selliseid hüvitisi. Kui hüvitiste taotlemise õigusega isik ei kasuta oma õigust, võtab selle liikmesriigi pädev asutus, kelle õigusakte kohaldatakse, arvesse perehüvitiste taotlust, mille on esitanud teine vanem, vanemana käsitatav isik või lapse või laste hooldajana tegutsev isik või asutus.

2.   Asutus, kellele esitatakse taotlus vastavalt lõikele 1, vaatab taotluse läbi taotleja esitatud üksikasjaliku teabe alusel, võttes arvesse taotleja perekonna üldist tegelikku ja õiguslikku olukorda.

Kui nimetatud asutus järeldab, et tema kohaldatavad õigusaktid on [määruse nr 883/2004] artikli 68 lõigete 1 ja 2 kohaselt kohaldatavad prioriteetsusõiguse alusel, maksab ta perehüvitisi vastavalt oma kohaldatavatele õigusaktidele.

Kui nimetatud asutusele tundub, et teise liikmesriigi õigusaktide kohaselt võib olla olemas võimalus saada diferentseeritud lisahüvitist kooskõlas [määruse nr 883/2004] artikli 68 lõikega 2, edastab kõnealune asutus taotluse viivitamata teise liikmesriigi pädevale asutusele ning teavitab asjaomast isikut; lisaks teavitab ta teise liikmesriigi asutust otsusest, mille ta taotluse suhtes tegi, ning teatab perehüvitisteks makstava summa.

3.   Kui asutus, kellele esitatakse taotlus, järeldab, et tema õigusaktid on kohaldatavad, kuid mitte [määruse nr 883/2004] artikli 68 lõigete 1 ja 2 kohase prioriteetsusõiguse alusel, teeb ta viivitamatult esialgse otsuse kohaldatavate prioriteetsuse määramise eeskirjade kohta ning edastab taotluse [määruse nr 883/2004] artikli 68 lõike 3 kohaselt teise liikmesriigi asutusele, teavitades sellest ka taotlejat. Kõnealune asutus esitab esialgse otsuse kohta oma seisukoha kahe kuu jooksul.

Kui asutus, kellele taotlus edastati, ei esita kahe kuu jooksul alates taotluse saamisest oma seisukohta, on kehtiv eespool nimetatud esialgne otsus ja asutus maksab tema kohaldatavate õigusaktidega ette nähtud hüvitisi ning teatab asutusele, kellele taotlus esitati, makstud hüvitiste summa.

[…]

5.   Kui hüvitised ajutiselt välja maksnud asutus on maksnud rohkem kui summa, mille ta lõplikult maksma peab, võib ta nõuda esmaselt vastutavalt asutuselt üleliigselt makstud summa tagasimaksmist rakendusmääruse artiklis 73 sätestatud korra kohaselt.“

15

Tulumaksuseaduse (Einkommensteuergesetz) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „EStG“) on § 31 kolmandas lauses ette nähtud:

„Käimasoleva kalendriaasta jooksul makstakse peretoetusi igal kuul maksutagastuse vormis.“

16

EStG § 32 lõiked 1 ja 3 on sõnastatud järgmiselt:

„(1)   Lapsed on määratletud kui

1. maksukohustuslasega esimese astme suguluses olevad lapsed.

[…]

(3)   Last võetakse arvesse alates kalendrikuust, mil ta sündis, ja igal järgneval kalendrikuul, mille alguseks ta ei ole saanud 18‑aastaseks.“

17

EStG § 62 lõikes 1 on sätestatud:

„Käesoleva seaduse alusel on §‑s 63 nimetatud laste eest õigus peretoetusi saada isikutel:

1.   kelle alaline elukoht või harilik viibimiskoht on riigi territooriumil või

2.   kelle alaline elukoht või harilik viibimiskoht ei ole riigi territooriumil,

[…]“.

18

EStG § 63 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„1Lapsed on määratletud kui

1.   lapsed § 32 lõike 1 tähenduses,

[…]

2Paragrahvi 32 lõikeid 3–5 kohaldatakse analoogia alusel. […]“.

19

EStG § 70 lõikes 2 on ette nähtud:

„1 Kui peretoetuste saamise õiguse seisukohalt olulised asjaolud muutuvad, tuleb peretoetuste määramine tühistada või seda muuta alates asjaolude muutumise kuupäevast. […]“.

20

Maksuseadustiku (Abgabenordnung) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis on §‑s 37 sätestatud:

„(1)   Maksudega seotud nõuded on maksunõue, maksutagastuse nõue, vastutusest tulenev nõue, maksualase kõrvalkohustuse nõue, lõike 2 kohane tagastusnõue ja maksuseadustes eraldi reguleeritud tagastusnõuded.

(2)1   Kui maks, maksutagastus, vastutusest tuleneva nõude summa või maksualane kõrvalkohustus on tasutud või tagasi makstud alusetult, on isikul, kelle arvel makse tehti, õigus esitada makse saajale tagastusnõue makstud või tagasimakstud summa ulatuses. 2See kehtib ka juhul, kui maksmise või tagasimaksmise õiguslik alus hiljem ära langeb.“

21

Põhikohtuasja kaebaja on Poola kodanik, kes töötab juba mitu aastat Saksamaal. Ta abikaasa elab Poolas koos nende ühise lapsega, kes sündis 2008. aastal.

22

Põhikohtuasja kaebaja esitas 2016. aastal taotluse peretoetuste saamiseks Saksamaal, kinnitades, et ta töötab Saksamaal ja et tema abikaasa Poolas ei tööta. Peretoetuste kassa rahuldas selle taotluse põhjendusel, et Saksamaa õigusaktid, mis annavad õiguse peretoetustele, on põhikohtuasja kaebaja töötamise ajavahemiku suhtes kohaldatavad eelisjärjekorras.

23

Peretoetuste saamise õiguse kontrollimiseks saatis peretoetuste kassa põhikohtuasja kaebajale 2019. aastal küsimustiku esitatud andmete kinnitamiseks ning palus Poola pädevatelt asutustelt teavet põhikohtuasja kaebaja abikaasa võimaliku töötamise ja Poola perehüvitiste saamise õiguse kohta.

24

Nimetatud asutused vastasid, et põhikohtuasja kaebaja abikaasa töötab alates 2006. aastast ning teeb sissemakseid Poola põllumajandustootjate sotsiaalkindlustusskeemi, kuid ta ei saa Poola perehüvitisi. Kuigi 2019. aastal Poolas tehtud seadusemuudatusest alates oli nüüd võimalik saada nn perekonna 500+ hüvitisi ilma sissetulekutingimuseta, teatas põhikohtuasja kaebaja abikaasa siiski, et ta ei soovi sellekohast taotlust esitada.

25

Selle vastuse peale tühistas peretoetuste kassa EStG § 70 lõike 2 kohaselt alates 2020. aasta oktoobrist Saksamaa peretoetuste määramise selle perehüvitiste summa ulatuses, mis on Poolas seadusega ette nähtud.

26

Poola pädevatele asutustele saadetud „taotluses otsustada pädevuse üle“ palus peretoetuste kassa neil kontrollida õigust perehüvitistele alates 2019. aasta juulist. Need asutused vastasid eelkõige, et põhikohtuasja kaebaja abikaasa ei ole alates 1. juulist 2019 saanud ühtegi seda liiki hüvitist ning et ta ei ole soovinud esitada taotlust selliste hüvitiste saamiseks.

27

Peretoetuste kassa tühistas 6. jaanuari 2021. aasta otsusega peretoetuste määramise ajavahemiku eest 2019. aasta juulist kuni 2020. aasta septembrini Poolas seadusega ettenähtud perehüvitiste summa ulatuses ja nõudis põhikohtuasja kaebajalt tagasi selle ajavahemiku eest enammakstud peretoetused, milleks on selle ajavahemiku eest makstud nimetatud toetused summas 1674,60 eurot.

28

Pärast selle otsuse muutmise vaide rahuldamata jätmist esitas põhikohtuasja kaebaja kaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule, Finanzgericht Bremenile (Bremeni maksukohus, Saksamaa).

29

Põhikohtuasja kaebaja põhjendab oma kaebust sellega, et tema abikaasa ei tööta, kuna põllumajandustalus, mille ta oma vanematelt päris, sellise tegevusega ei tegeleta. Kindlustus Poola põllumajandustootjate sotsiaalkindlustussüsteemis, kuhu ta kindlustusmakseid teeb, oli sõlmitud selle talu omandiõiguse tõttu ega eelda tegevust iseendale tööandjaks oleva põllumajandustootjana. Lisaks ei taotlenud ega saanud tema abikaasa käesoleva kohtuotsuse punktis 27 nimetatud ajavahemikul Poolas peretoetusi.

30

Peretoetuste kassa väidab eelkõige, et põhikohtuasja kaebaja abikaasal on õigus nn perekonna 500+ hüvitistele, mille maksmisele ei ole alates 2019. aasta juulist seatud sissetuleku saamise tingimust. Lisaks, nagu nähtub Poola pädevatelt asutustelt saadud teabest, tuleb asuda seisukohale, et kõnealune abikaasa töötab Poolas. Määruse nr 883/2004 artikli 68 lõike 1 punkti b alapunktist i tuleneb, et perehüvitisi tuleb maksta eelisjärjekorras selles liikmesriigis, kuna põhikohtuasja kaebaja laps ja abikaasa elavad seal.

31

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et määrusega nr 883/2004 kehtetuks tunnistatud määrust nr 1408/71 käsitlevast Euroopa Kohtu praktikast, eelkõige 14. oktoobri 2010. aasta kohtuotsusest Schwemmer (C‑16/09, EU:C:2010:605), tuleneb, et perehüvitiste saamise õiguse peatamine selle õiguse olemasolu tõttu teises liikmesriigis on mõeldav üksnes juhul, kui perehüvitist maksab tegelikult see teine liikmesriik, ning et sellise hüvitise maksmata jätmise korral ei oma tähtsust asjaolu, et maksmata jätmine on tingitud üksnes asjaolust, et vastavat taotlust ei ole esitatud.

32

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib siiski, et määruse nr 883/2004 kehtivusajal esinevate olukordade kohta leidis Bundesfinanzhof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim maksukohus), et määruse artikli 68 lõike 3 punktis b ja artiklis 81 kehtestatud fiktsiooni alusel käsitatakse perehüvitiste taotlust, mis on esitatud liikmesriigis, mille õigusakte ei kohaldata eelisjärjekorras, samuti perehüvitiste taotlusena, mis on esitatud samal kuupäeval liikmesriigis, mille õigusakte kohaldatakse eelisjärjekorras, mis võimaldab asuda seisukohale, et viimati nimetatud riigis esitatud taotluse raames on täidetud vorminõue õiguse tekkimiseks. Bundesfinanzhofi (kõrgeim maksukohus) arvates on see nii isegi juhul, kui esimene riik ei ole teadlik piiriülese elemendi olemasolust, kuna taotleja ei ole teda sellest teavitanud, ning seega ei edasta ta taotlust teisele liikmesriigile. Sellest järeldub, et nimetatud määruse artikli 68 sätted ei ole kohaldatavad ainult siis, kui selles liikmesriigis, mille õigusaktid on eelisjärjekorras kohaldatavad, ei ole õiguse materiaalõiguslikud tingimused täidetud, eelkõige seetõttu, et on ületatud vanusepiiri või sissetuleku ülempiiri.

33

Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab, et määruse nr 883/2004 eesmärk on – nagu nähtub selle põhjendusest 35 – vältida hüvitiste lubamatut kattumist juhul, kui mitme liikmesriigi õigusaktidest tulenev õigus perehüvitistele kattub, mistõttu määruse artiklis 68 sätestatud prioriteetsuse määramise eeskirjade tagajärg ei tohi põhimõtteliselt olla see, et õigustatud isikule makstakse väiksemaid hüvitisi kui need, mida talle makstaks juhul, kui neid prioriteetsuse määramise eeskirju ei kohaldataks.

34

Määruse artikli 68 lõike 3 kohta leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et selliste taotluste võrdsustamine, nagu on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktis 32 ning mis on nimetatud sättes ette nähtud ja mille eesmärk on lihtsustada menetlust õigustatud isiku jaoks, ei mõjuta asjaolu, et perehüvitiste määramise taotluste esitamise tähtaegu ja selliste hüvitiste tagasiulatuva määramise võimalust reguleerivad jätkuvalt riigisisesed õigusaktid ning seetõttu on sellise iga-aastase eelneva taotluse esitamine Poolas nõutav. Lisaks puudutab lõike 3 punktis a osutatud menetlus üksnes olukorda, kus tuleb teha otsus perehüvitiste taotluse kohta, mida ei ole veel läbi vaadatud.

35

Kui see aga nii ei ole ja kui määruse nr 883/2004 artikli 68 lõikes 1 ette nähtud prioriteetsuse määramise eeskirju tuleb kohaldada niisuguses olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas asjaomaste liikmesriikide vaheline prioriteetsus tuleb kindlaks määrata riigisiseses õiguses ette nähtud õiguste tekkimise tingimuste või selle määruse artiklites 11–16 sätestatud kriteeriumide alusel. Mis puudutab teist võimalust, siis soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas tuleb eeldada, et isik töötab või tegutseb füüsilisest isikust ettevõtjana liikmesriigis, kui selle liikmesriigi pädevad asutused seda kinnitavad, vaatamata selle isiku vastupidisele väitele.

36

Neil asjaoludel otsustas Finanzgericht Bremen (Bremeni maksukohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

37

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 883/2004 artiklit 68, milles on sätestatud prioriteetsuse määramise eeskirjad perehüvitiste kattumise puhul, tuleb tõlgendada nii, et see võimaldab sellise liikmesriigi asutusel, kelle õigusaktid ei ole selle artikli lõikes 1 sätestatud kriteeriumide kohaselt prioriteetsed, nõuda asjaomaselt isikult selliste nimetatud liikmesriigis makstud hüvitiste osalist tagasimaksmist põhjusel, et teise liikmesriigi õigusaktides, mida kohaldatakse eelisjärjekorras, on ette nähtud nende hüvitiste saamise õigus, ja seda isegi siis, kui selles teises liikmesriigis ei ole kindlaks määratud ega välja makstud ühtegi perehüvitist.

38

Kõigepealt tuleb meenutada, et töötaja, kes töötab samamoodi nagu põhikohtuasja kaebaja ühes liikmesriigis ja kelle perekond elab teise liikmesriigi territooriumil, kuulub määruse nr 883/2004 artikli 67 kohaldamisalasse.

39

Määruse nr 883/2004 artikliga 67 on kehtestatud põhimõte, et isik võib nõuda perehüvitisi pereliikmete eest, kes elavad muus liikmesriigis kui hüvitiste maksmiseks pädev liikmesriik, samamoodi nagu siis, kui nad elaksid viimati nimetatud liikmesriigis. Selle artikli eesmärk on lihtsustada peretoetuste maksmist võõrtöötajatele selles liikmesriigis, kus nad töötavad, kuid kus nende perekond nendega koos ei viibi (vt selle kohta 18. septembri 2019. aasta kohtuotsus Moser, C‑32/18, EU:C:2019:752, punktid 35 ja 36 ning seal viidatud kohtupraktika).

40

See võrdsustamise põhimõte ei ole aga absoluutne selles mõttes, et kui õigus saada hüvitisi on tekkinud eri õigusaktide alusel, tuleb kohaldada määruse nr 883/2004 artiklis 68 ette nähtud kattumisvastaseid eeskirju (vt selle kohta 13. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus DN (perehüvitiste tagasinõudmine), C‑199/21, EU:C:2022:789, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

41

Nagu nähtub määruse nr 883/2004 põhjendusest 35, on nende eeskirjade eesmärk vältida hüvitiste lubamatut kattumist juhuks, kui õigused perehüvitistele kattuvad.

42

Nii on määruse nr 883/2004 artikli 68 lõike 1 punktis a kindlaks määratud prioriteetsuse määramise eeskirjad juhuks, kui hüvitisi maksavad mitu liikmesriiki erinevatel alustel, samas kui selle lõike punktis b on sätestatud samal alusel makstavate hüvitiste prioriteetsusjärjekord. Sama artikli lõikes 2 on ette nähtud, et kattuvate õiguste puhul antakse perehüvitisi kooskõlas prioriteetsena määratletud õigusaktidega vastavalt artikli lõikele 1 ning teiste liikmesriikide õigusaktidest tulenevad õigused perehüvitistele peatatakse esimesena nimetatud õigusaktidega sätestatud summa ulatuses ja seda summat ületava summa puhul antakse summade vahe ulatuses lisahüvitist, kui see on asjakohane.

43

Mis puudutab prioriteetsuse määramise eeskirjade kohaldatavust, siis olgu meenutatud, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei piisa konkreetsel juhul kattumise tuvastamiseks sellest, et lapse elukohajärgses liikmesriigis makstakse perehüvitisi ning samal ajal on perehüvitiste teises liikmesriigis maksmine üksnes võimalus. Veel on vaja, et asjaomane isik vastaks kõikidele vormilistele ja sisulistele tingimustele, mis on kõnealuse riigi õigusaktidega selle õiguse kasutamiseks ette nähtud ja mille hulka võib olenevalt olukorrast kuuluda tingimus, et eelnevalt on taotlus esitatud (vt selle kohta 14. oktoobri 2010. aasta kohtuotsus Schwemmer, C‑16/09, EU:C:2010:605, punktid 52 ja 53, ning 13. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus DN (perehüvitiste tagasinõudmine), C‑199/21, EU:C:2022:789, punktid 34 ja 35 ning seal viidatud kohtupraktika).

44

Seda kohtupraktikat, mis puudutab määruse nr 1408/71 artiklis 76 ette nähtud prioriteetsuse määramise eeskirju, ei ole seadnud kahtluse alla määruse nr 883/2004 artikli 68 lõikes 3 ette nähtud mehhanismi kehtestamine.

45

Sellega seoses tuleneb määruse nr 883/2004 artikli 68 lõike 3 punktist a, et sellise liikmesriigi pädev asutus, kellele on esitatud perehüvitiste taotlus, kuid kelle õigusakte ei kohaldata eelisjärjekorras vastavalt sama artikli lõigetele 1 ja 2, edastab selle taotluse viivitamata selle liikmesriigi pädevale asutusele, kelle õigusakte eelisjärjekorras kohaldatakse, teavitab sellest asjaomast isikut ja maksab vajaduse korral selle artikli lõikes 2 osutatud diferentseeritud lisahüvitist, ilma et see piiraks määruse nr 987/2009 artikli 60 sätete kohaldamist hüvitiste ajutise väljamaksmise kohta.

46

Seoses viimati nimetatud artikliga, mida tuleb seetõttu, et selles on viidatud määruse nr 883/2004 artiklitele 67 ja 68, analüüsida nende artiklitega seoses (vt selle kohta 18. septembri 2019. aasta kohtuotsus Moser, C‑32/18, EU:C:2019:752, punkt 34), olgu tõdetud, et kõnealuse lõike 3 esimeses lõigus on sätestatud, et kui asutus, kellele esitatakse perehüvitiste taotlus ja kes leiab, et tema õigusaktid ei ole prioriteetsed, teeb ta esialgse otsuse kohaldatavate prioriteetsuse määramise eeskirjade kohta ning edastab taotluse teise liikmesriigi asutusele, teavitades sellest edastamisest ka taotlejat. Sama lõike teises lõigus on täpsustatud, et kui asutus, kellele taotlus edastati, ei esita kahe kuu jooksul alates taotluse saamisest oma seisukohta, on kehtiv esimesena taotluse saanud asutuse esialgne otsus ja nimetatud asutus peab maksma tema kohaldatavate õigusaktidega ette nähtud hüvitisi.

47

Seega nähtub määruse nr 987/2009 artikli 60 sõnastusest selgelt, et perehüvitiste taotluse saanud liikmesriigi asutus, kes leiab, et tema õigusaktid ei ole prioriteetsed, on kohustatud juhul, kui eeldatavalt eelisjärjekorras pädev asutus ei võta seisukohta, maksma nende õigusaktide alusel ette nähtud hüvitisi.

48

Järelikult ei saa see asutus niisugusel juhul peatada perehüvitiste maksmist selle summa ulatuses, mis võib olla ette nähtud prioriteetseks peetavate õigusnormidega, ja maksta perehüvitisi diferentseeritud lisahüvitisena seda summat ületavas osas.

49

Seda tõlgendust kinnitab ka määruse nr 987/2009 artikli 60 lõige 5, milles on ette nähtud, et kui hüvitised ajutiselt välja maksnud asutus on maksnud rohkem kui summa, mille ta lõplikult maksma peab, võib ta nõuda esmaselt vastutavalt asutuselt üleliigselt makstud summa tagasimaksmist.

50

Lisaks on määruse nr 883/2004 artikli 68 lõike 3 punktis b ette nähtud, et selle liikmesriigi pädev asutus, kelle õigusakte eelisjärjekorras kohaldatakse, käsitleb taotlust, nagu oleks see esitatud otse sellele asutusele, ja sellise taotluse esimesele asutusele esitamise kuupäeva käsitletakse eelistatud asutusele nõude esitamise kuupäevana.

51

Määruse nr 883/2004 artikli 68 lõike 3 sätteid täiendab määruse artikkel 81, mille kohaselt on taotluse esitamisel muu liikmesriigi kui hüvitist maksva liikmesriigi võimuorganile, asutusele või kohtule samasugused tagajärjed nagu siis, kui taotlus oleks esitatud otse viimati nimetatud liikmesriigi pädevale asutusele, ning kuupäeva, millal taotlus esitati esimeses liikmesriigis, loetakse kuupäevaks, millal taotlus on esitatud läbivaatamiseks pädevale võimuorganile, asutusele või kohtule.

52

Nende sätete eesmärk on hõlbustada võõrtöötajate liikumist seeläbi, et lihtsustatakse nende haldusmenetluslikke samme, arvestades eri liikmesriikides kehtivate haldusmenetluste keerukust, ning vältida seda, et asjaomased isikud jäävad oma õigustest ilma pelgalt vormivea tõttu (vt selle kohta 29. septembri 2022. aasta kohtuotsus Chief Appeals Officer jt, C‑3/21, EU:C:2022:737, punkt 26).

53

Seega, kui eeldatakse, et asjaomase isiku esitatud taotlus on automaatselt edastatud selle liikmesriigi pädevale asutusele, kelle õigusakte eelisjärjekorras kohaldatakse, ning kuna fiktsiooni tõttu, et pädevale asutusele taotluse esitamise kuupäeva tuleb pidada taotluse eelisjärjekorras läbivaatamise eest vastutavale asutusele esitamise kuupäevaks, ei ole käesoleva kohtuotsuse punktis 43 nimetatud tingimus, et eelnevalt on esitatud taotlus, põhimõtteliselt enam nõutav, et hinnata, kas prioriteetsuse määramise eeskirjade kohaldamise seisukohast on tegemist hüvitiste kattumise olukorraga.

54

Sellegipoolest peavad olema täidetud eelisjärjekorras pädeva liikmesriigi õigusaktidega kehtestatud kõik muud vormilised ja sisulised tingimused, kuna tuleb teha vahet perehüvitiste taotluse esitamise ja perehüvitiste saamise õiguse vahel (vt selle kohta 22. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Trapkowski, C‑378/14, EU:C:2015:720, punkt 46, ja 13. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus DN (perehüvitiste tagasinõudmine), C‑199/21, EU:C:2022:789, punkt 42).

55

Seoses sellega olgu märgitud, et liikmesriigid on jätkuvalt pädevad korraldama oma sotsiaalkindlustussüsteeme ning et sotsiaalkindlustushüvitiste andmise tingimused, suurus ja kestus ning taotluste esitamise tähtajad nende saamiseks määratakse kindlaks iga liikmesriigi õigusaktidega (29. septembri 2022. aasta kohtuotsus Chief Appeals Officer jt, C‑3/21, EU:C:2022:737, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

56

Lisaks tuleneb määruse nr 883/2004 artikli 1 punktide a ja b sõnastusest, mis määratleb töötamise või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise kui tegevuse või samaväärse olukorra, mida sellena käsitatakse selle liikmesriigi sotsiaalkindlustusalastele õigusaktidele, kus selline tegevus või samaväärne olukord esineb, et selle hindamine, kas isik tegeleb sellise tegevusega kõnealuse määruse artikli 68 tähenduses, on selle liikmesriigi pädeva asutuse ülesanne, kus tegevust teostatakse.

57

Nimelt, kuna perehüvitiste määramise otsus sõltub asjaomase liikmesriigi õigusaktide tõlgendamisest ja kohaldamisest, ei ole teise liikmesriigi asutusel võimalik hinnata, kas kõik selle tingimused on täidetud. Kõnealune asutus peab seega piirduma tõdemisega, et teise liikmesriigi pädev asutus on kas tegelikult asjaomasele isikule perehüvitisi määranud või nende määramisest õigustatud isikule keeldunud (vt selle kohta 3. veebruari 1983. aasta kohtuotsus Robards, 149/82, EU:C:1983:26, punkt 11).

58

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et Saksamaal esialgse peretoetuste taotluse esitamisel rahuldas see liikmesriik taotluse, tuginedes oma pädevusele prioriteetse liikmesriigina, ilma et ta oleks käivitanud määruse nr 987/2009 artikli 60 lõikes 3 ette nähtud mehhanismi.

59

Alles hilisema kontrolli käigus, mis tulenes Poolas kohaldatavate õigusaktide muutmisest, leidis Saksamaa Liitvabariik, et tema õigusaktid ei ole enam prioriteetsed määruse nr 883/2004 artikli 68 lõigete 1 ja 2 tähenduses, ning ta teavitas sellest nii peretoetuste saajat kui ka Poola pädevat asutust, kes peab selle määruse artikli 68 lõikega 3 kehtestatud mehhanismi kohaselt menetlema taotlust nii, nagu see oleks talle otse esitatud, ja seda kuupäeval, mil see esitati Saksamaa pädevale asutusele.

60

Sellega seoses tuleb täpsustada, et mõiste „taotlus“, mida ei saa samastada liikmesriigi asutustelt perioodilise hüvitise saamisega, nõuab asjaomaselt isikult haldusmenetluslikku sammu (vt selle kohta 29. septembri 2022. aasta kohtuotsus Chief Appeals Officer jt, C‑3/21, EU:C:2022:737, punkt 31), nagu seda tegi põhikohtuasja kaebaja, kes vastas peretoetuste saamise õiguse kontrollimise menetluse raames saadetud küsimustikule, et esitatud andmeid kinnitada.

61

Juhul, kui kõik muud Poola õigusnormides peretoetuste saamiseks ette nähtud vormilised ja sisulised tingimused on täidetud, ei saa Poola Vabariik perehüvitiste maksmisest keeldumiseks esitada selle taotlusega seotud puhtformaalseid argumente. See on nii seda enam, et põhjused, miks isik keeldub ametliku taotluse esitamisest või ei kavatse seda esitada, ei mõjuta kuidagi Euroopa Kohtu antavat vastust (vt selle kohta 14. oktoobri 2010. aasta kohtuotsus Schwemmer, C‑16/09, EU:C:2010:605, punkt 54).

62

Kui neil asjaoludel ei maksa Poola asutus, kes on eelisjärjekorras pädev, põhikohtuasjas kõne all olevaid perehüvitisi ega võta edastamise taotluse suhtes seisukohta, peab Saksamaa asutus kui esimesena taotluse saanud asutus maksma oma õigusaktide alusel ette nähtud hüvitisi, kuid ta võib seejärel nõuda Poola pädevalt asutuselt sellise perehüvitiste summa tagasimaksmist, mis ületab summat, mida ta peab määruse nr 883/2004 sätete kohaselt maksma.

63

Nagu Euroopa Kohus on juba otsustanud, on määruse nr 883/2004 artikli 68 lõike 3 punkti a ja määruse nr 987/2009 artikli 60 lõigete 2 ja 3 kohaselt omavahel seotud eelisjärjekorras pädeva liikmesriigi asutus ja teises järjekorras pädeva liikmesriigi asutus ning nende kahe asutuse ülesanne on vaadata koos läbi see taotlus, mille perehüvitiste taotleja peab esitama ühele neist asutustest (vt selle kohta 25. novembri 2021. aasta kohtuotsus Finanzamt Österreich (arenguabitöötaja perehüvitis), C‑372/20, EU:C:2021:962, punkt 66).

64

Lisaks tuleneb lojaalse koostöö põhimõttest, nagu seda on täpsustatud määruse nr 987/2009 artikli 60 lõikes 5 ja määruse nr 883/2004 artiklis 84, et liikmesriik võib nõuda teiselt liikmesriigilt enammakstud perehüvitise tagasimaksmist, sealhulgas möödunud ajavahemiku osas, kui teise liikmesriigi õigusnormides ette nähtud vormilised ja sisulised tingimused loetakse möödunud ajavahemiku osas täidetuks.

65

Mis tahes muu tõlgendus, mis seisneb selles, et ühele pädevatest asutustest heidetakse ette seda, et ta ei tee toetuse saajale makstavate peretoetuste summa suhtes koostööd, või kohustatakse toetuse saajat maksma tagasi summasid, mille on välja maksnud asutus, kuid mille maksmine ei ole viimase ülesanne, läheks selgelt vastuollu kattumise vältimise eeskirjade eesmärgiga, milleks on tagada, et mitme liikmesriigi hüvitisi saama õigustatud isikule makstavate hüvitiste kogusumma oleks võrdne kõige soodsama hüvitisega, millele tal on õigus mainitutest ühe liikmesriigi õiguse alusel (vt selle kohta 14. oktoobri 2010. aasta kohtuotsus Schwemmer, C‑16/09, EU:C:2010:605, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 18. septembri 2019. aasta kohtuotsus Moser, C‑32/18, EU:C:2019:752, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

66

Selles kontekstis olgu märgitud, et määruse nr 883/2004 artikli 76 lõikest 4 nähtub, et kuigi nimetatud määruses mainitud asutused on kohustatud vastama kõigile taotlustele mõistliku aja jooksul ja varustama asjaomaseid isikuid teabega, mis on vajalik, et nad saaksid õiguspäraselt kasutada neile selle määrusega antud õigusi, peavad need isikud teavitama pädeva liikmesriigi ja elukohajärgse liikmesriigi asutusi esimesel võimalusel kõigist muudatustest oma isiklikus või pereolukorras, mis mõjutavad nende õigust hüvitistele selle määruse alusel (vt selle kohta 29. septembri 2022. aasta kohtuotsus Chief Appeals Officer jt, C‑3/21, EU:C:2022:737, punkt 34).

67

Juhul, kui antud olukorras peaks leitama, et põhikohtuasja kaebaja avaldus, mille kohaselt tema abikaasa ei tööta Poolas, ei vasta tegelikkusele – mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus –, ei seisneks sellise teavitamiskohustuse täitmata jätmise heastamine siiski mitte hüvitiste tagasinõudmises määruse nr 883/2004 artikli 68 alusel, vaid riigisiseses õiguses ette nähtud proportsionaalsete meetmete kohaldamises, mis vastavalt selle määruse artikli 76 lõikele 5 peavad lisaks järgima võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid (vt selle kohta 29. septembri 2022. aasta kohtuotsus Chief Appeals Officer jt, C‑3/21, EU:C:2022:737, punkt 43).

68

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et määruse nr 883/2004 artiklit 68, milles on sätestatud prioriteetsuse määramise eeskirjad perehüvitiste kattumise puhul, tuleb tõlgendada nii, et kuigi see ei võimalda sellise liikmesriigi asutusel, kelle õigusaktid ei ole selle artikli lõikes 1 sätestatud kriteeriumide kohaselt prioriteetsed, nõuda asjaomaselt isikult taoliste nimetatud liikmesriigis makstud hüvitiste osalist tagasimaksmist põhjusel, et teise liikmesriigi õigusaktides, mida kohaldatakse eelisjärjekorras, on ette nähtud nende hüvitiste saamise õigus, kui selles teises liikmesriigis ei ole kindlaks määratud ega välja makstud ühtegi perehüvitist, võimaldab see siiski sellel asutusel nõuda eelisjärjekorras pädevalt asutuselt taolise perehüvitiste summa tagasimaksmist, mis ületab summat, mida nimetatud asutus kõnealuse määruse sätete kohaselt peab maksma.

69

Arvestades esimesele küsimusele antud vastust, ei ole teisele ja kolmandale küsimusele vaja vastata.

70

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (seitsmes koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta artiklit 68, milles on sätestatud prioriteetsuse määramise eeskirjad perehüvitiste kattumise puhul,

tuleb tõlgendada nii, et

kuigi see ei võimalda sellise liikmesriigi asutusel, kelle õigusaktid ei ole selle artikli lõikes 1 sätestatud kriteeriumide kohaselt prioriteetsed, nõuda asjaomaselt isikult taoliste nimetatud liikmesriigis makstud hüvitiste osalist tagasimaksmist põhjusel, et teise liikmesriigi õigusaktides, mida kohaldatakse eelisjärjekorras, on ette nähtud nende hüvitiste saamise õigus, kui selles teises liikmesriigis ei ole kindlaks määratud ega välja makstud ühtegi perehüvitist, võimaldab see siiski sellel asutusel nõuda eelisjärjekorras pädevalt asutuselt taolise perehüvitiste summa tagasimaksmist, mis ületab summat, mida nimetatud asutus kõnealuse määruse sätete kohaselt peab maksma.