—

tühistada kostja 2. augusti 2021. aasta otsus (1);

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

1.

Esimene väide, et kostja rikkus kahekordse karistamise keelu põhimõtet, mis on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklis 50 ja inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) artiklis 4.

2.

Teine väide, et kostja rikkus harta artiklit 49 ja EIÕK artiklit 7, sest ta määras karistuse, mis ületas määruse (EL) nr1024/2013 (2) artikli 18 lõikes 1 kehtestatud summalisi piirmäärasid.

3.

Kolmas väide, et kostja rikkus harta artiklit 17 ja EIÕK protokolli nr 1 artiklit 1.

4.

Neljas väide, et kostja rikkus hea usu põhimõtet, sest ta kohaldas vääralt määruse (EL) nr1024/2013 artikli 18 lõigetes 1 ja 7 ette nähtud haldussanktsioonide määramise meetodit.

5.

Viies väide, et kostja rikkus EIÕK artiklit 6.

6.

Kuues väide, et kostja rikkus sanktsioonide piirmäära, mis on kehtestatud määruse (EL) nr 1024/2013 artikli 18 lõikes 1.

7.

Seitsmes väide, et Austria pangandusseaduse („BWG“) artikkel 97 ei ole kohaldatav, kui riskide kontsentreerumise piirmäära ületamisest ei saada mingit eelist või sellega ei hoita ära kahju.

8.

Kaheksas väide, et kostja õigus kehtestada hagejale tasakaalustusintress on ajaliselt piiratud vastavalt BWG artiklile 97 koostoimes määruse (EL) 575/2013 artikliga 395.

9.

Üheksas väide, et the kostja kohaldas vääralt BWG artikli 97 lõiget 1 koostoimes BWG artikli 30 punktiga a ja määruse (EL) 575/2013 artikli 395 lõikega 1.

10.

Kümnes väide, et hageja ei kavatsenud ületada määruse (EL) 575/2013 (3) artiklis 395 sätestatud riskide kontsentreerumise piirmäärasid.

11.

Üheteistkümnes väide, et hageja ei saanud mingit eelist ega hoidunud ära kahju, mis kaetaks riskide kontsentreerumise piirmäära ületamisega vaidlusalusel perioodil.

12.

Kaheteistkümnes väide, et kostja kasutas vääralt oma kaalutlusõigust, jättas hageja suhtes määruse (EL) 575/2013 artikli 396 lõikes 1 sätestatud erandi kohaldamata.