–

Verein für Konsumenteninformation, esindajad: Rechtsanwälte M. Poduschka ja A. Klauser,

–

Volkswagen AG, esindajad: Rechtsanwälte T. Kustor ja S. Prossinger,

–

Ühendkuningriigi valitsus, esindajad: F. Shibli ja Z. Lavery, keda abistas barrister B. Lask,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: M. Heller ja M. Wilderspin,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades (ELT 2012, L 351, lk 1) artikli 7 punkti 2 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud Viinis (Austria) asuva tarbijakaitseühingu Verein für Konsumenteninformation (edaspidi „VKI“) ja Wolfsburgis (Saksamaa) asuva autotootja, Saksa õiguse alusel aktsiaseltsi vormis asutatud aktsiaseltsi Volkswagen AG vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab viimase vastutust Austria tarbijate ostetud sõidukitele heitgaaside heite andmeid manipuleeriva tarkvara paigaldamisest tingitud kahju eest.

3

Määruse nr 1215/2012 põhjendused 15 ja 16 on sõnastatud järgmiselt:

4

Määruse nr 1215/2012 II peatükk „Kohtualluvus“ sisaldab muu hulgas 1. jagu „Üldsätted“ ja 2. jagu „Valikuline kohtualluvus“. Selle määruse artikli 4 lõige 1, mis paikneb nimetatud 1. jaos, sätestab:

„Käesoleva määruse kohaselt esitatakse hagi isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse sõltumata nende kodakondsusest.“

5

Määruse nr 1215/2012 artikkel 7, mis asub selle määruse II peatüki 2. jaos, on sõnastatud järgmiselt:

„Isiku vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib esitada hagi teises liikmesriigis:

[…]

[…]“.

6

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. juuli 2007. aasta määruse (EÜ) nr 864/2007 lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma II“) (ELT 2007, L 199, lk 40; edaspidi „Rooma II määrus“) artikli 6 „Kõlvatu konkurents ning vaba konkurentsi piirav tegevus“ lõikes 1 on sätestatud:

„Kõlvatu konkurentsi tulemusena tekkiva lepinguvälise võlasuhte suhtes kohaldatakse selle riigi õigust, kus kõlvatu konkurents mõjutab või tõenäoliselt mõjutab konkurentsisuhteid või tarbijate ühishuve.“

7

VKI, kelle üks põhikirjajärgne eesmärk on esitada kohtule nõudeid, mida tarbijad on talle hagi esitamiseks loovutanud, esitas 6. septembril 2018 Landesgericht Klagenfurtile (liidumaa kohus Klagenfurtis, Austria) hagi, paludes Volkswagenilt mõista tema kasuks välja 3611806 euro suurune summa, lisaks kõrvalnõuded, ning tuvastada Volkswageni vastutus kogu kahju eest, mis ei ole veel hinnatav ja/või tekib tulevikus.

8

Oma nõude rajab VKI Volkswageni lepinguvälisele vastutusele, viidates asjaolule, et 574 tarbijat, kes loovutasid talle põhikohtuasjas hagi esitamiseks oma nõuded, olid omandanud Austrias 189 EA mootoriga varustatud uusi või kasutatud sõidukeid enne seda, kui 18. septembril 2015 teatati avalikkusele nende sõidukite heitgaaside heite andmetega manipuleerimisest Volkswageni poolt. VKI sõnul on neil mootoritel „katkestusseade“, mis on Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2007. aasta määrust (EÜ) nr 715/2007, mis käsitleb mootorsõidukite tüübikinnitust seoses väikeste sõiduautode ja kommertsveokite (Euro 5 ja Euro 6) heitmetega ning sõidukite remondi- ja hooldusteabe kättesaadavust (ELT 2007, L 171, lk 1), arvestades seadusvastane. Tegemist on tarkvaraga, mis võimaldab testide ja mõõtmiste käigus näidata kehtestatud piirväärtustele vastavat heitgaaside heidet, samas kui reaalsetes tingimustes, see tähendab asjaomaste sõidukite maanteel kasutamisel, küündivad tegelikult vabanenud saasteained ettenähtud ülempiirist mitu korda suuremate kogusteni. Üksnes tänu sellele heite andmeid manipuleerivale tarkvarale võis Volkswagen saada EA 189 mootoriga sõidukitele liidu õigusnormides ette nähtud tüübikinnituse.

9

VKI väitel seisneb nende sõidukite omanikele tekitatud kahju selles, et kui nad oleksid olnud teadlikud kõnealusest manipuleerimisest, oleksid nad kas jätnud sellise sõiduki ostmata või oleksid saanud vähemalt 30% allahindluse. Kuna kõnealused sõidukid sisaldavad algusest peale puudust, pidanuks nende turuväärtus ja seega ostuhind olema selgelt madalam kui tegelikult makstud hind. Erinevus kujutab endast kahju, mis annab õiguse hüvitisele.

10

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu rahvusvahelise kohtualluvuse põhjendamiseks tugineb VKI määruse nr 1215/2012 artikli 7 punktile 2. Müügilepingu sõlmimine, ostuhinna tasumine ja kõnealuste sõidukite üleandmine või tarne toimusid selle kohtu tööpiirkonnas. Tegemist ei ole mitte lihtsalt sõidukite ostmisest tuleneva järelkahjuga, vaid esmase kahjuga, mis õigustab asja allumist sellele kohtule. See seisneb iga asjaomase tarbija vara vähendamises, mis tekkis kõige varem asjaomaste sõidukite ostmise ja üleandmise kuupäeval ning seega eelotsusetaotluse esitanud kohtu tööpiirkonnas. Selles kohas ilmnes Volkswageni õigusvastase tegevuse mõju esimest korda ja kahjustas asjaomaseid tarbijaid otseselt.

11

Volkswagen palub jätta VKI hagi rahuldamata ja vaidlustab eelotsusetaotluse esitanud kohtu rahvusvahelise kohtualluvuse määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 2 alusel.

12

Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb, kas käesoleval juhul piisab pelgalt kõnealuste sõidukite ostmisest Austrias asuvatelt mootorsõidukite edasimüüjatelt Tegemist ei ole mitte lihtsalt sõidukite ostmisest tuleneva järelkahjuga, vaid esmase kahjuga, mis õigustab asja allumist sellele kohtule. Ta järeldab Euroopa Kohtu praktikast ja eelkõige 19. septembri 1995. aasta kohtuotsusest Marinari (C‑364/93, EU:C:1995:289, punktid 14 ja 15), et otsestele kahjukannatajatele on lepinguvälise kahju kohtualluvus avatud üksnes juhul, kui nad tuginevad esmasele kahjule, mitte lihtsale järelkahjule.

13

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab nimelt, et asjaomaste sõidukite heitgaaside heite kohta käivate andmete manipuleerimist võimaldav tarkvara põhjustas esmase kahju, samas kui VKI väidetav kahju, mis seisneb nende sõidukite väärtuse vähendamises, kujutab endast järelkahju, mis tekkis seoses nende sõidukite materiaalse puudusega.

14

Lisaks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas puhtalt varaline kahju, mis on tingitud asjaoludest, mis võivad kaasa tuua lepinguvälise vastutuse, võib olla aluseks kohtualluvusele määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 2 alusel.

15

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et arvestades 16. juuni 2016. aasta kohtuotsust Universal Music International Holding (C‑12/15, EU:C:2016:449), toetavad põhikohtuasja teatud aspektid kõnealuse kahju tekkimise kohana Saksamaad. Isegi kui see kahju tekkis VKI väite kohaselt Austrias heitgaaside heite andmeid manipuleeriva tarkvaraga varustatud sõidukite ostu ja tarnimisega, puudutasid faktilisi asjaolusid arvestades kõik hüvitisenõuded ühte ja sama asjaolu, nimelt Volkswagenile ette heidetavaid rikkumisi, mis leidsid aset selle äriühingu asukohas, seega Saksamaal. Pidades silmas menetluse otstarbekat korraldamist, ning eelkõige tihedat seost vaidluse esemega ja hõlpsamat tõendite kogumise võimalust, oleksid seega Saksa kohtud objektiivselt sobivamad lahendama küsimust vastutusest väidetava kahju eest. Lisaks ei vasta kõnealuste sõidukite ostmise ja nende lõpptarbijale – kelle hulka kuuluvad ka kasutatud sõidukite ostjad – tarnimise koha kohtute rahvusvaheline kohtualluvus tingimata kohtualluvuse ettenähtavuse nõudele.

16

Lõpuks küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas Austria kohtute rahvusvahelise kohtualluvuse tunnustamine oleks kooskõlas määruses nr 1215/2012 ette nähtud valikulise kohtualluvuse eeskirjade kitsa tõlgendusega, nagu see on nõutav Euroopa Kohtu praktika kohaselt.

17

Nendel asjaoludel otsustas Landgericht Klagenfurt (liidumaa kohus Klagenfurtis, Austria) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas […] määruse nr 1215/2012 […] artikli 7 punkti 2 tuleb tõlgendada nii, et sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas võib paik, „kus kahju tekitanud juhtum on toimunud“, olla liikmesriigis asuv koht, kus kahju on tekkinud, kui kahju seisneb ainult rahalises kahjus, mis on teises liikmesriigis toime pandud õigusvastase teo otsene tagajärg?“

18

VKI väidab oma kirjalikes seisukohtades, et eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu, kuna esitatud küsimus on nii asjakohatu kui ka hüpoteetiline.

19

Siiski eeldatakse väljakujunenud kohtupraktika kohaselt, et liidu õiguse tõlgendamist puudutavad küsimused, mis liikmesriigi kohus on esitanud õiguslikus ja faktilises raamistikus, mille ta on määratlenud omal vastutusel ja mille paikapidavuse kontrollimine ei ole Euroopa Kohtu ülesanne, on kohtuasja lahendamisel asjakohased. Euroopa Kohus võib liikmesriigi kohtu esitatud eelotsusetaotlusele vastamast keelduda vaid siis, kui on ilmne, et taotletav liidu õiguse tõlgendus ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja tegelike asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (vt eelkõige 7. mai 2020. aasta kohtuotsus Rina, C‑641/18, EU:C:2020:349, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).

20

Käesoleval juhul tuleb eelotsusetaotlus tunnistada vastuvõetavaks, kuna eelotsusetaotlusest nähtub, et määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 2 taotletud tõlgendus on vajalik, et teha kindlaks, kas asja lahendamine kuulub eelotsusetaotluse esitanud kohtu alluvusse.

21

Oma küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 2 tuleb tõlgendada nii, et kui sõidukite tootja on ühes liikmesriigis paigaldanud sõidukitele ebaseaduslikult sellise tarkvara, millega manipuleeritakse heitgaaside heite andmeid, enne kui need omandatakse kolmandalt isikult teises liikmesriigis, on kahju tekkimise paik viimati nimetatud liikmesriigis.

22

Kõigepealt tuleb viidata sellele, et kuna vastavalt määruse nr 1215/2012 põhjendusele 34 tunnistatakse selle määrusega kehtetuks ja asendatakse nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrus (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades (EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 04/19, lk 42), mis omakorda asendas 27. septembri 1968. aasta konventsiooni kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades (EÜT 1972, L 299, lk 32), mida on muudetud hilisemate konventsioonidega uute liikmesriikide ühinemise kohta selle konventsiooniga, (edaspidi „Brüsseli konventsioon“), siis kehtib viimasena nimetatud õigusinstrumentide sätetele Euroopa Kohtu antud tõlgendus ka määruse nr 1215/2012 suhtes, kui neid sätteid võib pidada „samaväärseks“ (29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Tibor‑Trans, C‑451/18, EU:C:2019:635, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika). See kehtib ka ühelt poolt Brüsseli konventsiooni artikli 5 punkti 3 ja määruse nr 44/2001 ning teiselt poolt määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 2 kohta (vt selle kohta 31. mai 2018. aasta kohtuotsus Nothartová, C‑306/17, EU:C:2018:360, punkt 18 ja seal viidatud kohtupraktika).

23

Nagu Euroopa Kohus on neid sätteid käsitlevas praktikas korduvalt sedastanud, hõlmab mõiste „paik, kus kahjustav sündmus on toimunud“ nii kahju tekkimise paika kui ka kahju põhjustanud sündmuse paika, mistõttu kostja vastu võib hageja valikul hagi esitada neist ühe või teise paiga kohtule (16. juuli 2009. aasta kohtuotsus Zuid‑Chemie, C‑189/08, EU:C:2009:475, punkt 23, ja 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Trans-Chemie, C‑451/18, EU:C:2019:635, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

24

Ühelt poolt nähtub käesoleval juhul Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust, et kahju põhjustanud sündmuse toimumise paik on liikmesriigis, mille territooriumil varustati kõnealused mootorsõidukid heitgaaside heite andmeid manipuleeriva tarkvaraga, nimelt Saksamaal.

25

Teiselt poolt, mis puudutab kahju tekkimise paika, siis tuleb kindlaks teha, kus asub see paik sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas, see tähendab olukorras, kus kahjulikud tagajärjed ilmnesid alles pärast asjaomaste sõidukite omandamist teises liikmesriigis, käesoleval juhul Austrias.

26

Sellega seoses viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus õigesti, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa mõistet „paik, kus kahjustav sündmus on toimunud“ tõlgendada nii laialt, et see hõlmaks kõiki kohti, kus võib täheldada niisuguse teo kahjulikke tagajärgi, mis on juba põhjustanud mõnes teises paigas tekkinud kahju. Järelikult ei saa seda mõistet tõlgendada nii, et see hõlmab paika, kus kannatanu väitel tekkis talle varaline kahju veel pärast seda, kui teises liikmesriigis juba tekkis ja tekitati talle esmane kahju (19. septembri 1995. aasta kohtuotsus Marinari, C‑364/93, EU:C:1995:289, punktid 14 ja 15, ning 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Tibor‑Trans, C‑451/18, EU:C:2019:635, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

27

Samuti on Euroopa Kohus seoses Brüsseli konventsiooni artikli 5 punktiga 3 juba otsustanud, et selle sätte alusel ei saa tekkida kohtualluvust kahju suhtes, mis on üksnes niisuguse kahju kaudne tagajärg, mis algul tekitati teistele isikutele, kes olid otseselt sellise kahju kannatajad, ning mis tekkis erinevas paigas võrreldes hiljem kaudsele kannatanule kahju tekkimise paigaga (vt selle kohta 11. jaanuari 1990. aasta kohtuotsus Dumez France ja Tracoba, C‑220/88, EU:C:1990:8, punktid 14 ja 22).

28

Samuti on Euroopa Kohus otsustanud, et hilisemad kahjulikud tagajärjed ei saa olla aluseks kohtualluvuse kindlaksmääramisele määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 2 alusel (vt selle kohta 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Tibor‑Trans, C‑451/18, EU:C:2019:635, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

29

Samas nähtub põhikohtuasjas Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust – kuigi asjaolude hindamine on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne–, et VKI poolt väidetav kahju seisneb kõnealuste sõidukite väärtuse vähenemises, mis põhineb ostja poolt sellise sõiduki eest tasutud hinna ja heitgaaside heite andmeid manipuleeriva tarkvara paigaldamisest tingitud sõiduki tegeliku väärtuse vahel.

30

Järelikult, isegi kui nendel sõidukitel oli alates selle tarkvara paigaldamisest puudus, tuleb asuda seisukohale, et väidetav kahju tekkis alles nende sõidukite ostmise hetkel, kuna need osteti nende tegelikust väärtusest kõrgema hinnaga.

31

Selline kahju, mida ei olnud enne sõiduki soetamist lõppostja poolt, kes leidis, et talle on tekitatud kahju, kujutab endast esmast kahju käesoleva kohtuotsuse punktis 26 viidatud kohtupraktika tähenduses, mitte aga teistele isikutele esmalt tekkinud kahju kaudset tagajärge käesoleva kohtuotsuse punktis 27 viidatud kohtupraktika tähenduses.

32

Vastupidi sellele, mida leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, ei kujuta see kahju endast ka puhtalt varalist kahju.

33

Tõesti, põhikohtuasjas kõne all oleva kahju hüvitamise hagi eesmärk on saada hüvitist asjaomaste sõidukite väärtuse vähenemise eest hinnanguliselt 30% nende ostuhinnast, seega rahalist hüvitist, mille suurus on hinnatav. Kuid nagu märkis Euroopa Komisjon oma kirjalikes seisukohtades, ei tähenda asjaolu, et kahju hüvitamise nõue on väljendatud eurodes, siiski seda, et tegemist on puhtalt varalise kahjuga. Erinevalt kohtuasjadest, milles tehti 10. juuni 2004. aasta kohtuotsus Kronhofer (C‑168/02, EU:C:2004:364), 28. jaanuari 2015. aasta kohtuotsus Kolassa (C‑375/13, EU:C:2015:37) ja 12. septembri 2018. aasta kohtuotsus Löber (C‑304/17, EU:C:2018:701), milles finantsinvesteeringud tõid kaasa asjaomaste isikute finantsvara vähenemise, ilma et see oleks kuidagi seotud ainelise varaga, on põhikohtuasjas aluseks puudus, mis ilmnes sõidukitel, mis on aineline vara.

34

Seega ei ole käesoleval juhul tegemist mitte puhtalt varalise kahjuga, vaid pigem varalise kahjuga, mis seisneb iga asjaomase sõiduki väärtuse vähenemises tulenevalt asjaolust, et seoses heitgaaside heite andmeid manipuleeriva tarkvara paigaldamise paljastamisega osutus sellise sõiduki ostmiseks tehtud makse vastusoorituseks puudustega sõiduk, mille väärtus on seetõttu väiksem.

35

Seega tuleb järeldada, et kui tootja turustab selliseid sõidukeid, mis on varustatud heitgaaside heite andmeid manipuleeriva tarkvaraga, ei ole lõppostjal tekkinud kahju ei kaudne ega puhtalt varaline, ning see tekib siis, kui selline sõiduk omandatakse kolmandalt isikult.

36

Käesoleva kohtuotsuse punktides 34 ja 35 viidatud asjaoludel on määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 2 selline tõlgendus kooskõlas selle määruse põhjenduses 15 silmas peetud kohtualluvuse eeskirjade ettenähtavuse eesmärgiga, kuna ühes liikmesriigis asuv autotootja, kes korraldab teistesse liikmesriikidesse müüdavate sõidukite ebaseaduslikku manipulatsiooni, võib mõistlikult eeldada, et tema vastu esitatakse hagi nende liikmesriikide kohtutele (vt analoogia alusel 28. jaanuari 2015. aasta kohtuotsus Kolassa, C‑375/13, EU:C:2015:37, punkt 56, ja 12. septembri 2018. aasta kohtuotsus Löber, C‑304/17, EU:C:2018:701, punkt 35).

37

Nimelt, rikkudes teadlikult tema suhtes kehtivaid õigusnorme, peab selline tootja arvestama sellega, et kahju tekib kohas, kus sõiduki omandas isik, kes võis õiguspäraselt eeldada, et sõiduk vastab nendele normidele, ja kes seejärel tuvastab, et tal on puudusega ja väiksema väärtusega vara.

38

Selline tõlgendus on kooskõlas ka määruse nr 1215/2012 põhjenduses 16 silmas peetud läheduse ja nõuetekohase õigusemõistmise eesmärkidega, kuna tekitatud kahju suuruse kindlaksmääramisel võib liikmesriigi kohtul tekkida vajadus hinnata selle liikmesriigi turutingimusi, mille territooriumil nimetatud sõiduk osteti. Just viimati nimetatud liikmesriigi kohtutel on lihtsam koguda nende hinnangute andmiseks vajalikke tõendeid (vt selle kohta 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Tibor‑Trans, C‑451/18, EU:C:2019:635, punkt 34).

39

Lõpuks on see tõlgendus kooskõlas ka Rooma II määruse põhjenduses 7 ette nähtud kooskõla nõudega, kuna selle määruse artikli 6 lõike 1 kohaselt on ebaausa konkurentsiga seotud juhtumi puhul kahju tekkimise kohaks paik, kus „kõlvatu konkurents mõjutab või tõenäoliselt mõjutab konkurentsisuhteid või tarbijate ühishuve“. Selline tegu, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mis võib kahjustada tarbijate ühishuve, kujutab endast kõlvatut konkurentsi (28. juuli 2016. aasta kohtuotsus Verein für Konsumenteninformation, C‑191/15, EU:C:2016:612, punkt 42) ning võib neid huve mõjutada mis tahes liikmesriigis, mille territooriumil tarbijad puudusega toote ostavad. Seega on Rooma II määruse kohaselt kahju tekkimise kohaks paik, kus selline toode on ostetud (vt analoogia alusel 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Tibor‑Trans, C‑451/18, EU:C:2019:635, punkt 35).

40

Kõike eeltoodut arvesse võttes tuleb küsimusele vastata, et määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 2 tuleb tõlgendada nii, et kui sõidukite tootja on ühes liikmesriigis paigaldanud sõidukitele ebaseaduslikult sellise tarkvara, millega manipuleeritakse heitgaaside heite andmeid, enne kui need omandatakse kolmandalt isikult teises liikmesriigis, on kahju tekkimise paik viimati nimetatud liikmesriigis.

41

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 7 punkti 2 tuleb tõlgendada nii, et kui sõidukite tootja on ühes liikmesriigis paigaldanud sõidukitele ebaseaduslikult sellise tarkvara, millega manipuleeritakse heitgaaside heite andmeid, enne kui need omandatakse kolmandalt isikult teises liikmesriigis, on kahju tekkimise paik viimati nimetatud liikmesriigis.