1

Hageja, Istituzione pubblica di assistenza e beneficienza „Opere Pie d’Onigo“, on Itaalia õiguse alusel asutatud autonoomne avalik-õiguslik mittetulundusühing, kellel on abi- ja heategevusorganisatsiooni seisund ja kes osutab sotsiaalhoolekande- ja tervishoiuteenust näiteks vanuritele või puuetega inimestele. 20. mail 2014 sai Euroopa Komisjon hagejalt kaebuse, mida seejärel toetasid teised autonoomsed avalik-õiguslikud mittetulundusühingud, abi- ja heategevusorganisatsioonid või hoolekandeteenuseid pakkuvad riigi osalusega ettevõtjad (edaspidi „kaebuse esitajad“). Neist 19 on asutatud Venetos (Itaalia).

2

Kaebustes märgiti, et erinevalt autonoomsetest avalik-õiguslikest mittetulundusühingutest nagu abi- ja heategevusorganisatsioonid või hoolekandeteenuseid pakkuvad riigi osalusega ettevõtjad, kohaldati järgmisi riiklikke abikavasid üksnes eraõiguslikele sotsiaalhoolekande- ja tervishoiuteenuste osutajatele (edaspidi „kõnealused riiklikud meetmed“):

3

Kaebuse esitajate sõnul kandsid nende esindatud abi- ja heategevusorganisatsioonid või hoolekandeteenuseid pakkuvad riigi osalusega ettevõtjad vahetult kulud, mis on seotud kõnealuste riiklike meetmetega, ilma et neil oleks võimalik panustada INPS-i ja saada kasu vastavatest toetustest (ema- ja isapuhkus) ning saada INPS-ilt (ja viimases astmes riigilt) mingitki tagasimakset muud tüüpi puhkuste eest. Nende sõnul tõi see kaasa valikulise eelise ja kujutas endast riigiabi eraõiguslikele sotsiaalhoolekande- ja tervishoiuteenuste pakkujatele ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.

4

Kaebuse esitajad väitsid ühtlasi, et ehkki neid on ajalooliselt käsitatud kui avalik-õiguslikke üksusi, mis on riigi kontrolli all seoses nende tegevuse õiguspärasuse ja põhjendatusega ning oma vara raiskamise vältimisega, olid nad tegelikult autonoomsed üksused, kes rahastasid end ise ja keda pidi seetõttu lugema eraõiguslikeks isikuteks. Nad kinnitasid, et Itaalia riik pidi muutma nende seisundit ning võimaldama kohaldada neile kindlustusel põhineva sotsiaalkindlustuskorra kohaldamist, st INPS hallatud korra kohaldamist.

5

Kaebuse esitajad heitsid teisisõnu ette ebavõrdset kohtlemist sotsiaalhoolekandeteenuste avalik-õiguslike ja eraõiguslike pakkujate vahel seoses töötajatele antavate teatud hüvitiste katmisega, ning asjaolu, et Itaalia riik kvalifitseeris neid avalik-õiguslike üksustena, mitte aga eraõiguslike üksustena.

6

Komisjoni talitused saatsid 6. ja 8. augusti 2014. aasta kirjaga Itaalia ametiasutustele kaebuste mittekonfidentsiaalse versiooni. Itaalia ametivõimud vastasid 25. septembri 2014. aasta kirjaga. Komisjoni talitused küsisid 10. detsembril 2014 veel teavet. 7. mail 2015 palusid komisjoni talitused telefoni teel Itaalia ametiasutustelt täiendavat teavet. Itaalia ametivõimud vastasid 5. juuni 2015. aasta kirjaga. 5. augusti 2015. aasta kirjas saatsid komisjoni talitused Itaalia ametiasutustele uue taotluse teabe esitamiseks, millele Itaalia ametiasutused vastasid 12. oktoobri 2015. aasta kirjaga.

7

16. märtsi 2016. aasta kirjaga saatsid komisjoni talitused kaebuse esitajatele esialgse hinnangu, milles nad järeldasid, et kõnealune meede ei kujuta endast riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses. Kaebuse esitajad vastasid sellele 13. ja 22. aprillil 2016, esitades täiendavat teavet ja paludes komisjonil oma seisukohta muuta. 19. mai 2016. aasta kirjas kinnitasid komisjoni talitused oma esialgset hinnangut, et kõnealune meede ei kujutanud endast riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses. 26. mai 2016. aasta kirjaga taotlesid kaebuse esitajad, et komisjoni talituste esialgne hinnang esitataks ametlikus otsuses. Seetõttu võttis komisjoni 27. märtsil 2017 vastu otsuse C (2017) 1939 final, mis puudutab riigiabi SA.38825 „Oletatav riigiabi eraõiguslikele sotsiaalhoolekande- ja tervishoiuteenuste pakkujatele“ (edaspidi „vaidlustatud otsus“). Kuna ELTL artikli 107 kriteeriumid meetme riigiabiks kvalifitseerimiseks on kumuleeruvad, siis võttis komisjon lõpliku seisukoha vastu üksnes valikulisuse kriteeriumi kohta ning ammendavuse huvides ka eelise olemasolu kohta, et järeldada, et need meetmed kujutavad endast riigiabi.

8

Hageja esitas 1. augustil 2017 Üldkohtu kantseleisse saabunud avaldusega käesoleva hagi.

9

Üldkohtu kantseleisse 9. novembril 2017 saabunud dokumendiga esitas komisjon Üldkohtu kodukorra artikli 130 lõike 1 alusel vastuvõetamatuse vastuväite.

10

Seetõttu peatati menetlusse astumise taotluste menetlemine, mille olid hageja nõuete toetuseks esitanud 13. oktoobril 2017 Ipab di Vicenza, 23. oktoobril 2017 Ipab Casa Gino e Pierina Marani, 9. novembril 2017 Ipab Centro Residenziale per Anziani di Cittadelli, 10. novembril 2017 Azienda Pubblica dei Servizi alla Persona „Grimani Buttari – residenze per Anziani in Osimo“, ning komisjoni nõuete toetuseks 22. novembril 2017 esitanud Itaalia Vabariik, vastavalt kodukorra artikli 144 lõikele 3.

11

Hageja esitas vastuvõetamatuse vastuväite kohta märkused 5. jaanuaril 2018.

12

Üldkohtu teise koja presidendi 13. aprilli 2018. aasta otsusega peatati menetlus kodukorra artikli 69 punkti b alusel kuni hetkeni, kui Euroopa Kohus on teinud menetlust lõpetava otsuse liidetud kohtuasjades Scuola Elementare Maria Montessori vs. komisjon, komisjon vs. Scuola Elementare Maria Montessori ja komisjon vs. Ferracci, mis olid registreeritud numbritega C‑622/16 P–C‑624/16 P.

13

Euroopa Kohus kinnitas 6. novembri 2018. aasta kohtuotsuses Scuola Elementare Maria Montessori vs. komisjon, komisjon vs. Scuola Elementare Maria Montessori ja komisjon vs. Ferracci (C‑622/16 P–C‑624/16 P, EU:C:2018:873) hagi vastuvõetavust nimetatud kohtuasjades, tuginedes ELTL artikli 263 neljanda lõigu viimasele lauseosale.

14

7. novembri 2018. aasta menetlust korraldava meetmega paluti pooltel teatada Üldkohtule, mis on nende arvates 6. novembri 2018. aasta kohtuotsusest Scuola Elementare Maria Montessori vs. komisjon, komisjon vs. Scuola Elementare Maria Montessori ja komisjon vs. Ferracci (C‑622/16 P–C‑624/16 P, EU:C:2018:873) tulenevad tagajärjed siinsele kohtuasjale. Komisjon vastas 19. novembril 2018 ja hageja 23. novembril 2018 Üldkohtu esitatud küsimusele.

15

Hageja palub Üldkohtul:

16

Komisjon palub Üldkohtul:

17

Kodukorra artikli 130 lõigete 1 ja 7 kohaselt võib Üldkohus lahendada vastuvõetamatuse või pädevuse küsimuse ilma sisulist vaidlust käsitlemata, kui kostja seda taotleb.

18

Käesolevas asjas palus komisjon lahendada vastuvõetamatuse küsimuse ning kuna Üldkohus leidis, et tal on kohtuasja toimikus olevate dokumentide põhjal piisavalt teavet, otsustas ta küsimuse lahendada ilma menetlust jätkamata.

19

Komisjon väidab vastuvõetamatuse vastuväites, et faktilised ja õiguslikud asjaolud, millele hageja tugineb, ei tulene ühtselt ja arusaadavalt hagiavalduse tekstist ning et nõuded ületavad tühistamishagi eseme. Ta väidab ühtlasi, et hagi on ELTL artikli 263 neljanda lõigu viimase lauseosa tähenduses vastuvõetamatu.

20

Hageja vaidleb komisjoni argumentidele vastu. Ta väitab, et hagi on piisavalt selge ja et Üldkohus võib kõnealused riiklikud meetmed tunnistada riigiabiks isegi juhul, kui komisjon võttis vaidlustatud otsuses seisukoha üksnes valikulisuse kohta ning ammendavuse huvides ka eelise olemasolu kohta ELTL artikli 107 tähenduses. Hageja väidab, et hagi on ELTL artikli 263 neljanda lõigu viimast lauseosa arvestades vastuvõetav. Nimelt on vaidlustatud otsus halduse üldakt, mis ei vaja rakendusmeetmeid ja mis mõjutab vahetult tema õiguslikku olukorda. Hageja viitab sellega seoses 6. novembri 2018. aasta kohtuotsusele Scuola Elementare Maria Montessori vs. komisjon, komisjon vs. Scuola Elementare Maria Montessori ja komisjon vs. Ferracci (C‑622/16 P–C‑624/16 P, EU:C:2018:873).

21

Üldkohus peab asjakohaselt analüüsima hagi vastuvõetavust esmalt ELTL artikli 263 neljanda lõigu viimase lauseosa seisukohast ning seejärel vajaduse korral teisi vastuvõetamatuse aluseid, millele komisjon viitas. Nagu märgitakse eespool punktis 20, tuleneb sellest sättest, et igal füüsilisel ja juriidilisel isikul on võimalus esitada tühistamishagi üldkohaldatava akti vastu, mis puudutab teda otseselt ega vaja rakendusmeetmeid. Siinse juhtumi asjaolusid arvestades peab Üldkohus sobivaks hinnata esmalt otsest puutumust ja seejärel hinnata vajaduse korral ELTL artikli 263 neljanda lõigu viimase lauseosa muid kriteeriume.

22

Mis puudutab otsest puutumust, siis väidab hageja eeskätt, et vaidlustatud otsus puudutab teda otseselt, kuna sellega võimaldatakse Itaalia Vabariigil kohaldada eraettevõtjatele, kes osutavad sotsiaalhoolekande- ja tervishoiuteenuseid, sooduskorda seoses tööjõu kuludega ja et sellel otsusel on puhtautomaatsed õiguslikud tagajärjed pelgalt liidu õiguse alusel ja ilma mingi vahenormita, mis võimaldab Itaalia Vabariigil kohaldada kõnealust sooduskorda. Hageja märgib, et komisjon ei vaidle vastu, et nii nagu ülejäänud 21 avalik-õiguslikku üksust, kes esitasid komisjonile 2014. aastal kaebuse seoses õigusvastase riigiabiga, tegutseb hageja Itaalia sotsiaalhoolekande- ja tervishoiuteenuste turul ning konkureerib eraõiguslike teenuseosutajatega. Avalik-õiguslikel üksustel on samad tulud kui eraõiguslikel, samas kui avalik-õiguslikel üksustel on kõnealuste riiklike meetmete tõttu suuremad kulud. 21 avalik-õigusliku üksuse kaebuses ja hagiavalduses on arvuliselt esitatud tegelik kahju, mis avalik-õiguslikel sotsiaalhoolekande- ja tervishoiuteenuste pakkujatel tekkis, kuna neile ei kohaldatud kõnealuseid riiklikke meetmeid, samas kui neid meetmeid kohaldati üksnes eraõiguslikele teenusepakkujatele. Hageja selgitab sisuliselt, et nimelt kuna tööjõukulud moodustavad sotsiaalhoolekande- ja tervishoiuteenuste pakkujate kuludest kõige suurema osa (ligi 70% käibest), siis tekib talle sellest, et talle ei kohaldata kõnealuseid riiklikke meetmeid, aastas ligikaudu 528000 euro suurune kahju. Hageja selgitab samuti, et ELTL artikli 107 seisukohast asjasse puutuv faktiline olukord, milles tema kui riigi osalusega ettevõtja on vastandatud eraõiguslike ettevõtjatega, kes pakuvad identseid teenuseid, on sotsiaalhoolekande- ja tervishoiuteenuste osutajate turg, mis on määratletud 8. novembri 2000. aasta seaduses nr 328 – raamseadus sekkumiste ja sotsiaalteenuste integreeritud süsteemi rakendamiseks (legge quadro per la realizzazione del sistema integrato di interventi e servizi sociali, GURI nr 265, 13.11.2000 – GURI nr 186 regulaarne lisa, lk 1).

23

Tuleb märkida, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb, et ELTL artikli 263 neljandas lõigus ette nähtud tingimus, et hagi esemeks olev otsus peab füüsilist või juriidilist isikut otseselt puudutama, nõuab kahe kumulatiivse tingimuse täitmist, nimelt esiteks, et vaidlustatud meede avaldaks otsest mõju isiku õiguslikule olukorrale, ja teiseks, et see ei jätaks meedet rakendama kohustatud adressaadile mingit kaalutlusõigust – akti rakendamine on puhtalt automaatne ja tuleneb vaid liidu õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme (vt 6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Scuola Elementare Maria Montessori vs. komisjon, komisjon vs. Scuola Elementare Maria Montessori ja komisjon vs. Ferracci, C‑622/16 P–C‑624/16 P, EU:C:2018:873, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

24

Mis puudutab täpsemalt riigiabi eeskirju, siis tuleb rõhutada, et nende eesmärk on konkurentsi säilitamine. Nii on selles valdkonnas asjaolu põhjal, et komisjoni otsusega ei muudeta nende riigisiseste meetmete mõju, mille puhul hageja kõnealusele institutsioonile esitatud kaebuses väidab, et meetmed ei ole kõnealuse eesmärgiga kokkusobivad ning panevad ta ebasoodsasse konkurentsiolukorda, võimalik järeldada, et vastav otsus puudutab otseselt tema õiguslikku olukorda, eelkõige tema õigust – nagu see tuleneb EL toimimise lepingu sätetest riigiabi valdkonnas – mitte saada kõnealuste riigisiseste meetmetega moonutatud konkurentsi tõttu kahju (vt 6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Scuola Elementare Maria Montessori vs. komisjon, komisjon vs. Scuola Elementare Maria Montessori ja komisjon vs. Ferracci, C‑622/16 P–C‑624/16 P, EU:C:2018:873, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

25

Tuleb märkida, et hageja otsest puutumust ei saa siiski järeldada pelgalt konkurentsisuhte võimalikkusest (vt selle kohta 6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Scuola Elementare Maria Montessori vs. komisjon, komisjon vs. Scuola Elementare Maria Montessori ja komisjon vs. Ferracci, C‑622/16 P–C‑624/16 P, EU:C:2018:873, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).

26

Kuna otsese puutumuse tingimuse kohaselt on nõutav, et vaidlustatav akt avaldaks otsest mõju hageja õiguslikule olukorrale, tuleb liidu kohtul kontrollida, kas hageja on esitanud asjakohaselt põhjused, miks komisjoni otsus võib seada ta ebasoodsasse konkurentsiolukorda ja seega mõjutada tema õiguslikku olukorda (6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Scuola Elementare Maria Montessori vs. komisjon, komisjon vs. Scuola Elementare Maria Montessori ja komisjon vs. Ferracci, C‑622/16 P–C‑624/16 P, EU:C:2018:873, punkt 47).

27

Hageja väidab sisuliselt, et ta tal tekkis kahju seetõttu, et tema tööjõukulud olid suuremad kui eraõiguslikel sotsiaalhoolekande- ja tervishoiuteenuste pakkujatel, kellele kohaldati kõnealuseid riiklikke meetmeid, mille Itaalia riik jättis vaidlustatud otsuse tõttu kehtima.

28

Sellega seoses tuleb märkida, et kohtuasjas, milles tehti 6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Scuola Elementare Maria Montessori vs. komisjon, komisjon vs. Scuola Elementare Maria Montessori ja komisjon vs. Ferracci (C‑622/16 P–C‑624/16 P, EU:C:2018:873, punkt 50), näitasid hagejad tõendite abil, et nende vastavad asutused asusid vahetus läheduses üksustega, kellele a priori kohaldati vaidlustatud otsuses analüüsitud meetmeid, et nende tegevusala on teiste omaga sarnane ja et nad tegutsesid niisiis samal teenuste- ja geograafilisel turul.

29

Siinses asjas tuleb märkida, et pelk kahju mainimine selle tõttu, et tema tööjõukulud on kõrgemad kui Itaalia „sotsiaalhoolekande- ja tervishoiuteenuste“ turul tegutseval eraettevõtjal, ei saa iseenesest tõendada asjaomasel viisil neid põhjuseid, miks vaidlustatud otsus võib hageja panna ebasoodsasse konkurentsiolukorda ja seetõttu tekitada tagajärgi tema õiguslikule olukorrale. Sellega seoses tuleb täpsustada, et kõnealused riiklikud meetmed ei pea silmas teatud kindlat teenuste- või geograafilist turgu, vaid üldiselt Itaalia eraettevõtjaid. Lisaks tuleb rõhutada, et isegi kui raamseadus nr 328 võib mõjutada sotsiaalhoolekande- ja tervishoiuteenuse osutajaid, kuna see on raamseadus, on seal üldisi viiteid sektori korraldusele, kuid ei ole täpseid elemente asjaomase turu kohta, mistõttu ei ole selle seaduse põhjal võimalik kindlaks määrata, et kõik ettevõtjad, kellele seda seadust kohaldatakse, on omavahel konkurentsis.

30

Neil asjaoludel tuleb kontrollida, kas hageja on asjassepuutuvalt esitlenud turgu, millel ta tegutseb, ja täpsustanud, milliste ettevõtjatega ta konkureerib, kellele potentsiaalselt neid meetmeid kohaldatakse, et mõista, millist negatiivset mõju võivad riiklikud meetmed, mis vaidlustatud otsusega kehtima jäeti, tema konkurentsivõimele avaldada.

31

Sellega seoses tuleb märkida, et hageja osutab sotsiaalhoolekande- ja tervishoiuteenuseid ning toimikust ilmneb, et ta asukoht on Itaalias Veneto regioonis Pederobba omavalitsusüksuses. Hageja leiab, et ta konkureerib sotsiaalhoolekande- ja tervishoiuteenuseid pakkuvate eraõiguslike ettevõtjatega. Ta loeb üles teatud ettevõtjad, kes tulid teistest liikmesriikidest ja asusid ümber Itaaliasse ja kes tegutsevad samas sektoris, et näidata, et liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamise kriteerium ELTL artikli 107 tähenduses on täidetud.

32

Siiski tuleb esiteks märkida, et hageja argumendid ja eespool punktis 31 esitatud asjaolud ei võimalda tuvastada asjaomast turgu ega sellel esinevat konkurentsiolukorda. Nimelt on hageja üksnes maininud sotsiaalhoolekande- ja tervishoiuteenuseid, mis tähendab näiteks vanurite hooldamist, täpsustamata aga tingimusi, kuidas neid teenuseid osutatakse ja täpsustamata ka seda, kas mõiste „sotsiaalhoolekande- ja tervishoiuteenused“ viitab ühele kindlale turule või mitmele teenusteturule. Nimelt ei selgu see hageja kirjalikest menetlusdokumentidest, kuna ta viitab pigem sektorile kui eraldi turule. Seda muljet kinnitab asjaolu, et hageja viitab mitut tüüpi teenustele, ning tema viidatud seadus nr 328. Näitena loetleb ta ettevõtjaid, kes pakuvad sotsiaalmeditsiiniteenuseid, tervishoiuteenuseid, hooldekodude ja sotsiaalelumajade sektoris pakutavaid teenuseid, või ettevõtjaid, kellele kuuluvad vanadekodud.

33

Lisaks ei ilmne toimikust, millisel geograafilisel turul hageja tegutseb. Hageja märgib ilma muude täpsustusteta, et ta tegutseb Itaalia turul. Samal ajal loetleb ta nii välisriikide ettevõtjaid kui ka mitmes Itaalia regioonis nagu Emilia-Romagna, Lazio, Lombardia, Piemonte, Apuulia, Toscana, Sardiinia ja Veneto tegutsevaid ettevõtjaid. Hageja märgib ühtlasi, et ta on asutatud Pederobba omavalitsusüksuses. Siiski ei võimalda see teave tuletada, millisel geograafilisel turul hageja enda arvates tegelikult tegutseb, ja seda eriti seetõttu, et tingimusi, mille kohaselt sotsiaalhoolekande- ja tervishoiuteenuseid osutatakse, ei ole täpsustatud. Nimelt ei täpsusta hageja, kas ta osutab oma teenuseid kohalikul, regionaalsel, riiklikul või rahvusvahelisel tasemel.

34

Teiseks tuleb märkida, et hageja ei täpsustanud, milliste ettevõtjatega ta konkureerib, kellele võib potentsiaalselt kõnealuseid riiklikke meetmeid kohaldada. Nimelt, kuna puudub konkreetne teave selle koha, et saa hageja tõendada, et ta on ebasoodsas konkurentsiolukorras. Sellega seoses tuleb täpsustada, nagu märgiti eespool punktis 25, et hageja otsest puutumust ei saa tuletada pelgalt konkurentsisuhte võimalusest. Seega ei piisa – nagu tegi hageja – sellise abstraktse mõiste mainimisest nagu eraõiguslik ettevõtja või samas sektoris tegutsevate ettevõtjate loetlemisest, selgitamata, miks ja kuidas neid ettevõtjaid tuleb pidada hageja konkurendiks.

35

Neid kaalutlusi silmas pidades tuleb järeldada, et eespool punktides 32–34 mainitud täpsustusteta ei ole hageja vastavalt eespool punktis 26 viidatud kohtupraktikale esitanud asjasse puutuvaid põhjuseid, miks võis vaidlustatud otsus asetada teda ebasoodsasse konkurentsiolukorda ja seega tekitada tagajärgi tema õiguslikule olukorrale, mistõttu otsese puutumuse kriteerium ei ole siinses asjas täidetud.

36

Sellest tuleneb, et ilma et oleks vaja võtta seisukohta teiste ELTL artikli 263 neljanda lõigu viimases lauseosas toodud kriteeriumide kohta ja komisjoni esitatud teiste vastuvõetamatuse põhjuste kohta, tuleb hagi tervikuna vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätta.

37

Kodukorra artikli 144 lõige 3 sätestab, et kui kostja esitab kodukorra artikli 130 lõikes 1 ette nähtud vastuvõetamatuse või pädevuse puudumise vastuväite, lahendatakse menetlusse astumise avaldused alles pärast vastuväite tagasilükkamist või liitmist sisulise menetlusega. Lisaks on kodukorra artikli 142 lõike 2 kohaselt menetlusse astumine põhivaidluse suhtes aktsessoorne ja selle ese langeb ära muu hulgas hagi vastuvõetamatuks tunnistamisel.

38

Kuna siinses asjas jäeti hagi tervikuna läbi vaatamata, ei ole enam vaja võtta seisukohta menetlusse astumise avalduste kohta, mille esitasid Ipab di Vicenza, Ipab Casa Gino e Pierina Marani, Ipab Centro Residenziale per Anziani di Cittadelli, Azienda Pubblica dei Servizi alla Persona „Grimani Buttari – residenze per Anziani in Osimo“ ja Itaalia Vabariik.

39

Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

40

Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud ja komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud, tuleb kohtukulud vastavalt tema nõudele välja mõista hagejalt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.

41

Lisaks tuleb kodukorra artikli 144 lõike 10 kohaselt jätta Ipab di Vicenza, Ipab Casa Gino e Pierina Marani, Ipab Centro Residenziale per Anziani di Cittadelli, Azienda Pubblica dei Servizi alla Persona „Grimani Buttari – residenze per Anziani in Osimo“ ja Itaalia Vabariigi kohtukulud seoses menetlusse astumise avaldustega nende endi kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (teine koda)

otsustab: