–

Rotho Blaas Srl, esindajad: avvocato P. Bellante ja avvocato B. Bonafini,

–

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato G. Albenzio,

–

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: H. Marcos Fraile ja E. Rebasti, keda abistas avocat N. Tuominen,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: P. Stancanelli, N. Kuplewatzky ja T. Maxian Rusche,

1

Eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 26. jaanuari 2009. aasta määruse (EÜ) nr 91/2009, millega kehtestatakse lõplik dumpinguvastane tollimaks teatavate Hiina Rahvavabariigist pärit rauast või terasest kinnitusdetailide impordi suhtes (ELT 2009, L 29, lk 1), nõukogu 4. oktoobri 2012. aasta rakendusmääruse (EL) nr 924/2012, millega muudetakse määrust nr 91/2009 (ELT 2012, L 275, lk 1) ja komisjoni 26. märtsi 2015. aasta rakendusmääruse (EL) 2015/519, millega pärast määruse nr 1225/2009 artikli 11 lõike 2 kohast aegumise läbivaatamist kehtestatakse teatavate Hiina Rahvavabariigist pärit rauast või terasest kinnitusdetailide impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks, mida laiendatakse Malaisiast lähetatud teatavate rauast või terasest kinnitusdetailide impordile, olenemata sellest, kas need deklareeritakse Malaisiast pärinevana või mitte (ELT 2015, L 82, lk 78) (edaspidi koos „vaidlusalused määrused“), kehtivust.

2

Taotlus on esitatud Rotho Blaas Srl-i ja Agenzia delle Dogane e dei Monopoli (tolli- ja monopoliamet, Itaalia) (edaspidi „tolliamet“) vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab tollimaksu, dumpinguvastase tollimaksu ja käibemaksu, millele lisandub intress ja viivis, korrigeerimise raames sissenõudmist seoses puidukruvide impordiga Euroopa Liitu.

3

Nõukogu 22. detsembri 1994. aasta otsusega 94/800/EÜ, mis käsitleb Euroopa Ühenduse nimel sõlmitavaid tema pädevusse kuuluvaid küsimusi puudutavaid kokkuleppeid, mis saavutati mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay voorus (1986–1994) (EÜT 1994, L 336, lk 1; ELT eriväljaanne 11/21, lk 80), kiitis Euroopa Liidu Nõukogu heaks Marrakechis 15. aprillil 1994 allkirjastatud Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) asutamislepingu ning samuti selle lepingu lisades 1, 2 ja 3 olevad kokkulepped (edaspidi koos „WTO lepingud“), mille hulka kuuluvad 1994. aasta üldine tolli- ja kaubanduskokkulepe (EÜT 1994, L 336, lk 11; edaspidi „GATT 1994“) ning 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduslepingu VI artikli rakendamise leping (EÜT 1994, L 336, lk 103; ELT eriväljaanne 11/21, lk 189; edaspidi „WTO dumpinguvastane leping“).

4

Määrusega (EÜ) nr 91/2009 kehtestas nõukogu lõpliku dumpinguvastase tollimaksu teatavate Hiinast pärit rauast või terasest kinnitusdetailide impordi suhtes.

5

28. juulil 2011 võttis WTO vaidluste lahendamise organ (edaspidi „VLO“) vastu apellatsioonikogu aruande ja apellatsioonikogu aruandega muudetud vaekogu aruande juhtumi kohta „Euroopa Ühendused: lõplik dumpinguvastane meede teatavate Hiinast pärit rauast või terasest kinnitusdetailide kohta“ (WT/DS 397) (edaspidi „VLO 28. juuli 2011. aasta otsus“). Nimetatud aruannetes jõuti eelkõige järeldusele, et Euroopa Liit ei toiminud kooskõlas WTO dumpinguvastase lepingu teatavate artiklitega.

6

Pärast VLO 28. juuli 2011. aasta otsust võttis nõukogu 4. oktoobril 2012 vastu rakendusmääruse nr 924/2012, millega muudetakse määrust nr 91/2009 ja millega eeskätt vähendatakse viimati nimetatud määruses sätestatud dumpinguvastast tollimaksu.

7

Nõukogu 18. juuli 2011. aasta rakendusmäärusega (EL) nr 723/2011, millega laiendatakse teatavate Hiina Rahvavabariigist pärit rauast või terasest kinnitusdetailide impordi suhtes määrusega (EÜ) nr 91/2009 kehtestatud lõplikku dumpinguvastast tollimaksu Malaisiast lähetatud teatavate rauast või terasest kinnitusdetailide impordile, olenemata sellest, kas need deklareeritakse Malaisiast pärinevatena või mitte (ELT 2011, L 194, lk 6), mida on muudetud nõukogu 25. juuli 2012. aasta rakendusmäärusega (EL) nr 693/2012 (ELT 2012, L 203, lk 23), laiendati dumpinguvastaseid meetmeid Malaisiast lähetatud teatavate rauast või terasest kinnitusdetailide impordile, olenemata sellest, kas need deklareeritakse Malaisiast pärinevatena või mitte.

8

Nõukogu 30. novembri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 1225/2009 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (ELT 2009, L 343, lk 51) artikli 11 lõike 2 alusel toimunud meetme aegumise läbivaatamise järel võttis Euroopa Komisjon vastu rakendusmääruse (EL) 2015/519, millega ta jättis täiendavaks viieaastaseks perioodiks kehtima dumpinguvastase tollimaksu, mis oli kehtestatud määrusega nr 91/2009 ja mida oli muudetud rakendusmäärusega nr 924/2012.

9

VLO võttis oma 12. veebruari 2016. aasta otsusega vastu uued aruanded, milles järeldati, et liidu poolt määrusega nr 924/2012 võetud meetmed ei ole kooskõlas WTO dumpinguvastase lepingu teatavate sätetega (edaspidi „VLO 12. veebruari 2016. aasta otsus“).

10

Pärast VLO 12. veebruari 2016. aasta otsust võttis komisjon 26. veebruaril 2016 vastu rakendusmääruse (EL) 2016/278, millega tunnistatakse kehtetuks teatavate Hiina Rahvavabariigist pärit rauast või terasest kinnitusdetailide impordi suhtes kehtestatud lõplik dumpinguvastane tollimaks, mida on laiendatud Malaisiast lähetatud teatavate rauast või terasest kinnitusdetailide impordile, olenemata sellest, kas need deklareeritakse Malaisiast pärinevatena või mitte (ELT 2016, L 52, lk 24; edaspidi „kehtetuks tunnistamise määrus“).

11

Selle määruse artiklis 1 tunnistatakse vaidlusaluste määrustega kehtestatud dumpinguvastased tollimaksud kehtetuks.

12

Selle määruse artikli 2 kohaselt jõustub selle artiklis 1 osutatud dumpinguvastase tollimaksu kehtetuks tunnistamine selle määruse jõustumise kuupäeval vastavalt sama määruse artiklis 3 sätestatule ning selle alusel ei saa hüvitada enne kõnealust kuupäeva sisse nõutud tollimaksu.

13

Kehtetuks tunnistamise määruse aluseks on Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2015. aasta määrus (EL) 2015/476 meetmete kohta, mida liit võib võtta pärast WTO vaidluste lahendamise organi aruannet dumpingu- ja subsiidiumivastaste meetmete kohta (ELT 2015, L 83, lk 6).

14

Nimetatud määruse artikli 1 lõikes 1 on sätestatud, et kui VLO võtab vastu aruande, mis käsitleb liidu dumpinguvastaste määruste alusel vastu võetud liidu meedet, võib komisjon olenevalt olukorrast vaidlustatud meetme tühistada või muuta või võtta vastu mis tahes muu erimeetme, mida ta asjakohaseks peab.

15

Nimetatud määruse artiklis 3 on sätestatud, et „[k]õiki käesoleva määruse kohaselt võetud meetmeid kohaldatakse alates nende jõustumise kuupäevast ja nende alusel ei saa hüvitada enne kõnealust kuupäeva sisse nõutud tollimakse, kui ei ole sätestatud teisiti“.

16

Rotho Blaas on Bolzanos (Itaalia) asuv äriühing, kes tegeleb puitkonstruktsioonide jaoks kasutatava kõrgtehnoloogia tootmise ja turustamisega.

17

Ajavahemikul 8. septembrist 2011 kuni 28. veebruarini 2014 esitas Rotho Blaas mitmele Itaalia tolliasutusele mitu tollideklaratsiooni puidukruvide Taist lõpliku impordi kohta, esitades Tai ametiasutuste väljastatud päritolusertifikaadid.

18

Euroopa Pettustevastaselt Ametilt (OLAF) saadud teabe põhjal, mis puudutas pettusega importi eelkõige Taist, viis Bolzano tolliasutus läbi Rotho Blaasi imporditoimingute tollivormistusjärgse kontrolli ja järeldas, et erinevalt selle kohta väljastatud päritolusertifikaatidest oli 75% imporditud kaubast tegelikult pärit Hiinast, ja et seetõttu oli asjaomasele kaubale alusetult kohaldatud tollimaksuvabastust.

19

Seetõttu pani tolliasutus 14. oktoobri 2016. aasta korrigeeriva otsusega Rotho Blaasile kohustuse tasuda tollimaks, dumpinguvastane tollimaks ja käibemaks, millele lisandub intress ja viivis.

20

Rotho Blaas esitas selle otsuse tühistamiseks kaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule, viidates vaidlusaluste määruste ex tunc kehtetusele, arvestades liidu kohustusi WTO dumpinguvastase lepingu alusel ja eelkõige VLO 12. veebruari 2016. aasta otsust, millega kinnitati, et nende määrustega kehtestatud dumpinguvastased meetmed ei ole õiguspärased.

21

Sellega seoses rõhutab Rotho Blaas, et komisjon oli pärast nimetatud otsust antud kehtetuks tunnistamise määrusega tunnistanud kehtetuks dumpinguvastased tollimaksud, mis olid kehtestatud ja mida oli muudetud vaidlusaluste määrustega. Siiski saab üksnes Euroopa Kohus tunnistada tühiseks selliseid liidu õigusakte nagu need määrused.

22

Tolliasutus väidab eelotsusetaotluse esitanud kohtus, et vastupidi Rotho Blaasi argumentidele on liidu määrustel üldreeglina vaid ex nunc mõju, mitte aga ex tunc mõju. Kui nõustuda, et kehtetuks tunnistamise määrusega toimunud kehtetuks tunnistamisel on tagasiulatuv mõju, siis kahjustataks kõnealuste määruste tõhusust.

23

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et seetõttu tuleb Euroopa Kohtult küsida esiteks, kas vaidlusalused määrused on kehtivad, võttes arvesse VLO 28. juuli 2011. aasta ja 12. veebruari 2016. aasta otsuseid, milles tuvastati nende määrustega kehtestatud dumpinguvastaste meetmete vastuolu WTO dumpinguvastase lepingu ja GATT 1994-ga.

24

Juhul kui need määrused on kehtetud, siis tuleb teiseks küsida, kas see kehtetus on ex tunc mõjuga, seega alates vaidlusaluste määruste jõustumisest, või vastupidi ex nunc mõjuga, seega alates nende määruste kehtetuks tunnistamisest, mis jõustus alles kehtetuks tunnistamise määruse jõustumise hetkel.

25

Neil asjaoludel otsustas Commissione tributaria di primo grado di Bolzano (Bolzano esimese astme maksukohus, Itaalia) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

26

Euroopa Kohtule esitatud märkustes väljendab Itaalia valitsus kahtlust, kas Rotho Blaas saab eelotsusetaotluse esitanud kohtus tugineda vaidlusaluste määruste kehtetusele eelotsusetaotluse esitanud kohtus, ja seega kahtleb esimese küsimuse vastuvõetavuses, kuna see äriühing oleks vabalt võinud 9. märtsi 1994. aasta kohtuotsusest TWD Textilwerke Deggendorf (C‑188/92, EU:C:1994:90) lähtuva kohtupraktika põhjal taotleda liidu kohtult selle määruse tühistamist ELTL artikli 263 neljanda lõigus tähenduses.

27

Rotho Blaas märgib, et ta ei oleks saanud ise vaidlustada vaidlusaluste määruste seaduslikkust, kuna üksikisik ei saa määruse peale juba selle laadi tõttu ei faktiliselt ega õiguslikult esitada individuaalset tühistamishagi, välja arvatud juhul, kui ta tõendab, et vaidlustatud määrus puudutab teda isiklikult ja otseselt, nii et see paneb ta kõigi teiste ettevõtjatega võrreldes erinevasse olukorda (15. juuli 1963. aasta kohtuotsus Plaumann vs. komisjon, 25/62, EU:C:1963:17).

28

Sellega seoses tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et üldpõhimõttega, mille eesmärk on tagada kõigile õigus vaidlustada nende kahjuks võetud riigisisese meetme aluseks olnud liidu õigusakti kehtivus, ei ole vastuolus see, kui selle õiguse teostamine on allutatud tingimusele, et asjaomasel isikul ei ole olnud õigust taotleda ELTL artikli 263 alusel kehtetuks tunnistamist vahetult liidu kohtult. Isik ei saa pädevas riigisiseses kohtus tugineda asjaomase akti kehtetusele siiski ainult juhul, kui ilma igasuguse kahtluseta võib asuda seisukohale, et see isik oleks saanud esitada vastuvõetava nõude asjaomase akti kehtetuks tunnistamiseks (vt selle kohta 9. märtsi 1994. aasta kohtuotsus TWD Textilwerke Deggendorf, C‑188/92, EU:C:1994:90, punkt 23; 18. septembri 2014. aasta kohtuotsus Valimar, C‑374/12, EU:C:2014:2231, punktid 28 ja 29, ning 16. aprilli 2015. aasta kohtuotsus TMK Europe, C‑143/14, EU:C:2015:236, punkt 18).

29

Selles kontekstis tuleb meenutada, et füüsilise või juriidilise isiku poolt ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel niisuguse akti peale esitatud hagi vastuvõetavus, mille adressaat ta ei ole, eeldab, et isikul on hagi esitamise õigus, mis esineb kahel juhul. Esiteks võib niisuguse hagi esitada tingimusel, et see akt puudutab teda otseselt ja isiklikult. Teiseks võib isik esitada hagi halduse üldakti peale, mis ei vaja rakendusmeetmeid, kui see akt puudutab teda otseselt (vt eelkõige 17. septembri 2015. aasta kohtuotsus Mory jt vs. komisjon, C‑33/14 P, EU:C:2015:609, punktid 59 ja 91, ning 13. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Industrias Químicas del Vallés vs. komisjon, C‑244/16 P, EU:C:2018:177, punkt 39).

30

Seega esiteks ei saa juriidiline isik nagu Rotho Blaas tugineda eelotsusetaotluse esitanud kohtus vaidlusaluste määruste kehtetusele ainult juhul, kui saab täie kindlusega asuda seisukohale, et need määrused puudutavad teda otseselt ja isiklikult ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses (4. veebruari 2016. aasta kohtuotsus C & J Clark International ja Puma, C‑659/13 ja C‑34/14, EU:C:2016:74, punkt 57).

31

Sellega seoses olgu märgitud, et dumpinguvastaseid tollimakse kehtestavad määrused nagu vaidlusalused määrused on olemuselt normatiivsed, kohaldudes kõigi asjaomaste ettevõtjate suhtes (vt selle kohta 21. veebruari 1984. aasta kohtuotsus Allied Corporation jt vs. komisjon, 239/82 ja 275/82, EU:C:1984:68, punkt 11, ja 16. aprilli 2015. aasta kohtuotsus TMK Europe, C‑143/14, EU:C:2015:236, punkt 18).

32

Siiski nähtub kohtupraktikast, et dumpinguvastase tollimaksu kehtestav määrus võib isiklikult puudutada mitut liiki ettevõtjaid, mis aga ei välista võimalust, et ka teised ettevõtjad on neid kõigist teistest eristavate teatavate eriomaduste tõttu isiklikult puudutatud (vt selle kohta 16. mai 1991. aasta kohtuotsus Extramet Industrie vs. nõukogu, C‑358/89, EU:C:1991:214, punkt 16, ja 16. aprilli 2015. aasta kohtuotsus TMK Europe, C‑143/14, EU:C:2015:236, punkt 22).

33

Esiteks võivad isiklikult puudutatud olla need asjaomase toote tootjad ja eksportijad, keda nende majandustegevuse kohta käivate andmete põhjal süüdistatakse dumpingus (18. septembri 2014. aasta kohtuotsus Valimar, C‑374/12, EU:C:2014:2231, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

34

Teiseks võib sellise olukorraga olla tegemist sellise asjaomase toote, mille edasimüügihinda kasutati ekspordihinna arvutamisel, importijate puhul, keda seega puudutavad tuvastused dumpingu esinemise kohta (14. märtsi 1990. aasta kohtuotsus Nashua Corporation jt vs. komisjon ja nõukogu, C‑133/87 ja C‑150/87, EU:C:1990:115, punkt 15; 14. märtsi 1990. aasta kohtuotsus, Gestetner Holdings vs. nõukogu ja komisjon, C‑156/87, EU:C:1990:116, punkt 18, ja 16. aprilli 2015. aasta kohtuotsus TMK Europe, C‑143/14, EU:C:2015:236, punkt 20).

35

Kolmandaks võib sellise olukorraga olla tegemist ka asjaomase toote eksportijatega seotud importijate puhul ja eelkõige siis, kui ekspordihind arvutatakse nende importijate poolt kasutatud liidu turu edasimüügihinna alusel ning kui dumpinguvastane tollimaks ise on arvutatud sellise edasimüügihinna alusel (11. juuli 1990. aasta kohtuotsus, Neotype Techmashexport vs. komisjon ja nõukogu, C‑305/86 ja C‑160/87, EU:C:1990:295, punktid 19 ja 20, ning 16. aprilli 2015. aasta kohtuotsus TMK Europe, C‑143/14, EU:C:2015:236, punkt 21).

36

Siinses asjas ei ole aga mingit märget selle kohta, et vaidlusalused määrused võeti vastu Rotho Blaasi isiklikku olukorda silmas pidades sama moodi mõne käesoleva kohtuotsuse punktides 33–35 nimetatud ettevõtjate kategooriaga, või et need määrused mõjutaks teda mõnel muul põhjusel sellisel viisil, mis eristaks teda asjaomaste dumpinguvastaste meetmete esemeks olevate toodete teistest importijatest.

37

Sellest tuleneb, et ei saa järeldada, et need määrused mõjutasid ilma mingi kahtluseta Rotho Blaasi isiklikult ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses.

38

Mis puudutab teiseks küsimust, kas Rotho Blaas oleks ilmselgelt saanud esitada ELTL artikli 263 neljanda lõigu viimase lauseosa tähenduses hagi vaidlusaluste määruste peale, kuna need olid halduse üldaktid, mis puudutasid teda otse ja mis ei vajanud rakendusmeetmeid selle sätte tähenduses, siis piisab märkimisest, et vaidlusaluste määrustega kehtestatud dumpinguvastaste tollimaksude tasumist nõutakse asjaomastelt ettevõtjatelt – nagu põhikohtuasjas Rotho Blaas – liikmesriigi pädevate ametiasutuste aktidega.

39

Sellest tulenevalt ei saa järeldada, et vaidlusalused määrused ilmselgelt ei vaja rakendusmeetmeid ELTL artikli 263 neljanda lõigu viimase lauseosa tähenduses.

40

Eelnevat silmas pidades ei saa järeldada, et Rotho Blaas oleks saanud käesoleva kohtuotsuse punktis 29 esitatud kohtupraktika tähenduses ilma mingi kahtluseta taotleda vaidlusaluste määruste tühistamist ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel, nii et tal puuduks võimalus tugineda nende määruste kehtetusele eelotsuse esitanud kohtus.

41

Järelikult on esimene eelotsuse küsimus vastuvõetav.

42

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas vaidlusalused määrused on kehtetud, arvestades GATT 1994 VI artiklit ja VLO 28. juuli 2011. aasta otsust.

43

Kõigepealt tuleb meenutada, et sellise rahvusvahelise lepingu sätetele, mille pool liit on, saab liidu teisese õiguse akti peale esitatud tühistamishagi või sellise akti õigusvastasusel põhineva vastuväite toetuseks tugineda üksnes kahel tingimusel, et esiteks selle lepingu laad ja ülesehitus seda ei välista ning teiseks, et lepingu sätted on oma sisult tingimusteta ja piisavalt täpsed (vt eelkõige 13. jaanuari 2015. aasta kohtuotsus nõukogu jt vs. Vereniging Milieudefensie ja Stichting Stop Luchtverontreiniging Utrecht, C‑401/12 P–C‑403/12 P, EU:C:2015:4, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika). Üksnes siis, kui need kaks tingimust on samal ajal täidetud, saab vastavatele sätetele liidu kohtus tugineda, selleks et hinnata liidu akti õiguspärasust.

44

WTO lepingute osas tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et oma olemuselt ja ülesehituselt ei kuulu WTO lepingud üldjuhul nende normide hulka, mille alusel on võimalik kontrollida liidu institutsioonide aktide õiguspärasust (vt eelkõige 23. novembri 1999. aasta kohtuotsus Portugal vs. nõukogu, C‑149/96, EU:C:1999:574, punkt 47; 1. märtsi 2005. aasta kohtuotsus Van Parys, C‑377/02, EU:C:2005:121, punkt 39, ja 4. veebruari 2016. aasta kohtuotsus C & J Clark International ja Puma, C‑659/13 ja C‑34/14, EU:C:2016:74, punkt 85).

45

Selle kohta on Euroopa Kohus eelkõige märkinud, et kui nõustuda sellega, et liidu kohtu pädevuses on otseselt liidu õiguse kooskõla tagamine WTO eeskirjadega, võtaks see liidu seadusandlikelt või täidesaatvatelt organitelt tegutsemisruumi, mis on liidu kaubanduspartnerite sarnastel organitel. On nimelt selge, et teatavad lepinguosalised, kelle hulka kuuluvad liidu kõige olulisemad kaubanduspartnerid, on just WTO lepingute eset ja eesmärki arvestades jõudnud seisukohale, et need ei kuulu normide hulka, mille alusel nende siseriiklikud kohtud kontrollivad siseriiklike õigusnormide õiguspärasust. Kui sellise vastastikkuse puudumisega nõustuda, võib see kaasa tuua hälbeid WTO eeskirjade kohaldamisel (vt eelkõige 23. novembri 1999. aasta kohtuotsus Portugal vs. nõukogu, C‑149/96, EU:C:1999:574, punktid 43–46; 9. septembri 2008. aasta kohtuotsus, FIAMM jt vs. nõukogu ja komisjon, C‑120/06 P ja C‑121/06 P, EU:C:2008:476, punkt 119, ja 18. detsembri 2014. aasta kohtuotsus LVP, C‑306/13, EU:C:2014:2465, punkt 46).

46

Täpsemalt on Euroopa Kohtul juba olnud võimalus täpsustada, et ei saa nõustuda sellega, et ettevõtja võib liidu kohtus tugineda sellele, et liidu õigusnorm on vastuolus VLO otsusega, nagu on siinses asjas VLO 28. juuli 2011. aasta otsus. Nimelt ei saa VLO soovitusi ja otsuseid, milles tuvastatakse WTO eeskirjade rikkumine, põhimõtteliselt – ja sõltumata neile omistatud õiguslikust ulatusest – olemuslikult eristada sisulistest normidest, mis kajastavad WTO raames liikme poolt võetud kohustusi. Niisiis ei saa VLO soovitusele või otsusele, milles tuvastatakse nende eeskirjade rikkumine, nii nagu ka WTO lepingutes esitatud sisulistele normidele põhimõtteliselt tugineda liidu kohtus, et tuvastada, kas liidu määrus on vastuolus nimetatud soovituse või otsusega (10. novembri 2011. aasta kohtuotsus X ja X BV, C‑319/10 ja C‑320/10, ei avaldata, EU:C:2011:720, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

47

Üksnes kahes eriolukorras, mis tulenevad liidu seadusandja tahtest ise piirata oma tegutsemisruumi WTO eeskirjade kohaldamisel, on Euroopa Kohus möönnud, et sõltuvalt olukorrast on liidu kohtu ülesanne kontrollida liidu akti ja selle akti rakendamiseks võetud aktide õiguspärasust WTO lepingute alusel või VLO otsuse alusel, milles tuvastatakse vastuolu nende lepingutega (vt selle kohta 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus komisjon vs. Rusal Armenal, C‑21/14 P, EU:C:2015:494, punkt 40)

48

Esiteks on see võimalik juhul, kui liit on soovinud rakendada nende lepingute kontekstis võetud konkreetset kohustust, ja teiseks olukorras, kus asjaomane liidu õigusakt viitab sõnaselgelt samade lepingute konkreetsetele tingimustele (vt 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus komisjon vs. Rusal Armenal, C‑21/14 P, EU:C:2015:494, punkt 41 ning seal viidatud kohtupraktika).

49

Nimelt tuleb nende kriteeriumide alusel siinses asjas kindlaks määrata, kas vaidlusaluste määruste kehtivust võib analüüsida GATT 1994 VI artikli ja VLO 28. juuli 2011. aasta otsuse alusel.

50

Mis puudutab esmalt määrust nr 91/2009, mida käsitletakse põhikohtuasjas, siis tuleb märkida, et selles aktis ei viidata otsesõnu GATT 1994 VI artikli konkreetsetele sätetele ega ilmne sellest ka, et nimetatud määrust vastu võttes soovis nõukogu rakendada mingit kindlat kohustust, mis selle lepingu või üldisemalt WTO lepingute raames oli võetud.

51

Kuivõrd eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib täpsemalt, kas see määrus on kehtiv, võttes arvesse VLO 28. juuli 2011. aasta otsust, siis piisab märkimisest, et see otsus on hilisem ega saa niisiis kujutada endast kõnealuse määruse õiguslikku alust.

52

Mis puudutab seejärel rakendusmäärusi nr 924/2012 ja 2015/519, siis ehkki need määrused kannavad teatud ulatuses edasi liidu tahet rakendada VLO 28. juuli 2011. aasta otsust, ei saa see asjaolu – võttes arvesse nende olukordade erandlikku laadi, milles WTO-st tulenevate eeskirjade alusel seaduslikkust kontrollitakse, nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 47 – olla piisav järeldamaks, et liit soovis neid määrusi vastu võttes rakendada mõnda konkreetset kohustust, mis oli WTO raames võetud ja mis võiks põhjendada erandit reeglist, et liidu kohtus on võimatu tugineda WTO eeskirjadele ja võimaldada sellel kohtul kontrollida kõnealuste liidu aktide õiguspärasust nende eeskirjade alusel (vt selle kohta 1. märtsi 2005. aasta kohtuotsus Van Parys, C‑377/02, EU:C:2005:121, punktid 42–48, ja 4. veebruari 2016. aasta kohtuotsus C & J Clark International ja Puma, C‑659/13 ja C‑34/14, EU:C:2016:74, punktid 93–98).

53

Nimelt piirdutakse rakendusmääruses 2015/519 üksnes sellega, et kinnitatakse täiendavaks viieks aastaks dumpinguvastase tollimaksu kohaldamine pärast selle tollimaksu läbivaatamist enne selle aegumist, ilma et oleks mainitud VLO 28. juuli 2011. aasta otsust. Lisaks ei viidata seal ka täpselt WTO eeskirjadest tulenevatele kohustustele.

54

Lõpuks, mis puudutab rakendusmäärust nr 924/2012, siis selle määruse preambuli mõnes põhjenduses viidatakse tõepoolest sellele otsusele, mainides otsuse teatud järeldusi. Siiski ei nähtu sellest liidu seadusandja tahe juhinduda täpselt nendest järeldustest, vaid pigem soov liikuda edasi nende järelduste alusel ja vaadata kõnealune dumpinguvastane tollimaks läbi, säilitades sellega seoses oma kaalutlusruumi WTO reeglite kohaldamisel.

55

Lisaks viidatakse nimetatud määruses samas vaimus üldiselt eelkõige WTO dumpinguvastasele lepingule.

56

Neil asjaoludel ei saa järeldada, et vaidlusaluste määruste seaduslikkust saaks hinnata GATT 1994 VI artikli või VLO 28. juuli 2011. aasta otsuse alusel.

57

Seega tuleb tõdeda, et esimese küsimuse uurimisel ei selgunud ühtki asjaolu, mis võiks vaidlusaluste määruste kehtivust mõjutada.

58

Kuna teine küsimus on esitatud juhuks, kui vaidlusalused määrused on kehtetud, siis ei ole vaja sellele vastata.

59

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:

Esimese küsimuse uurimisel ei selgunud ühtki asjaolu, mis võiks nõukogu 26. jaanuari 2009. aasta määruse (EÜ) nr 91/2009, millega kehtestatakse lõplik dumpinguvastane tollimaks teatavate Hiina Rahvavabariigist pärit rauast või terasest kinnitusdetailide impordi suhtes; nõukogu 4. oktoobri 2012. aasta rakendusmääruse (EL) nr 924/2012, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 91/2009; või komisjoni 26. märtsi 2015. aasta rakendusmääruse (EL) 2015/519, millega pärast määruse (EÜ) nr 1225/2009 artikli 11 lõike 2 kohast aegumise läbivaatamist kehtestatakse teatavate Hiina Rahvavabariigist pärit rauast või terasest kinnitusdetailide impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks, mida laiendatakse Malaisiast lähetatud teatavate rauast või terasest kinnitusdetailide impordile, olenemata sellest, kas need deklareeritakse Malaisiast pärinevana või mitte, kehtivust mõjutada.