1. 

Käesolev Okresný súd Dunajská Streda (Dunajská Streda piirkondlik kohus, Slovakkia) eelotsusetaotlus pakub Euroopa Kohtule võimalust selgitada direktiivi 86/653/EMÜ ( 2 ) artikli 11 mitut võtmemõistet seoses kaubandusagendi tasuga olukorras, kus esindatava ja kolmanda isiku vahel sõlmitud lepingut ei täideta osaliselt.

2.

Direktiivi 86/653 artikkel 11 on sõnastatud järgmiselt:

3.

Direktiiv 86/853 võeti Slovaki Vabariigi õiguskorda üle äriseadustiku nr 513/1991. (Obchodného zákonníka č. 513/1991; edaspidi „äriseadustik“) §‑ga 652 jj.

4.

Paragrahvi 652 lõiked 1 ja 5 on sõnastatud järgmiselt:

„(1)   Kaubandusagendilepinguga kohustub kaubandusagent kutsealal tegutsejana tegema esindatava nimel toimingud, mille eesmärk on teatavat liiki lepingute sõlmimine (edaspidi „tehingud“), või pidama esindatava nimel läbirääkimisi nende tehingute üle ja tegema need tehingud ning esindatav kohustub maksma kaubandusagendile vahendustasu.

[…]

(5)   Kui käesolevas jaos ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse agendilepingu suhtes vahenduslepingut käsitlevaid õigusnorme.“

5.

Lisaks on Občianský zákonník (tsiviilseadustik) (zákon č. 40/1964 Zb.) §-s 801 sätestatud järgmist:

„(1)   Kindlustus lõpeb ka siis, kui kindlustusmakset esimese kindlustusperioodi eest või ainsat kindlustusmakset ei tasutud kolme kuu jooksul alates maksetähtpäevast.

(2)   Kindlustus lõpeb ka siis, kui kindlustusmakset järgmise kindlustusperioodi eest ei tasutud ühe kuu jooksul alates päevast, mil kindlustusandja maksenõue on teatavaks tehtud, kui kindlustusmakset ei tasutud enne sellest nõudest teatamist […].“

6.

Kindlustusettevõtja ERGO ja Alžbeta Barlíková, põhikohtuasjas vastavalt hageja ja kostja, allkirjastasid 13. märtsil 2012 lepingu pealkirjaga „Seotud finantsvahendajaga sõlmitud vahendusleping“ (edaspidi „leping“).

7.

Lepingu kohaselt pidi A. Barlíková tegelema ERGO seotud finantsvahendajana kindlustusvahendusega. „Vahendustegevus“ lepingu tähenduses seisnes pakkumuste tegemises kolmanda isikuga (edaspidi „klient“) kindlustuslepingu allkirjastamise eesmärgil, kindlustuslepingu sõlmimises kliendiga ja muus tegevuses, mille eesmärk on sõlmida kliendiga kindlustusleping. A. Barlíková oli volitatud sõlmima ja allkirjastama kindlustuslepinguid ERGO nimel.

8.

Lisaks oli ette nähtud, et vahendustegevus on nõuetekohaselt läbi viidud, kui klient tasub ERGO-le kindlustusmakse poliisi eest, mille üle läbirääkimisi peeti. Lisaks pidi A. Barlíková tegelema klientide aktiivse otsimise, analüüsimise ja klientide teavitamisega.

9.

A. Barlíková pidi saama uute kindlustuslepingute sõlmimise eest vahendustasu teatava protsendina kindlustuspreemiast või iga-aastasest kindlustusmaksest. Sellist vahendustasu tuli maksta A. Barlíkovále ettemaksuna uue kindlustuslepingu sõlmimise kuupäeval, tingimusel et kindlustusleping jääb kehtima ja klient tasub kindlustusmakseid kindlaksmääratud kolme- või viieaastase ajavahemiku jooksul. Kui kindlustusmakset ei tasutud esimesel kuul, lõppes õigus saada asjaomase kindlustuslepingu eest vahendustasu. Kui klient lõpetas mis tahes põhjusel kindlustusmaksete tasumise pärast kolme kuu möödumist kindlustuslepingu sõlmimisest, tuli vahendustasu proportsionaalselt vähendada.

10.

A. Barlíková leidis ERGO-le palju kliente, kes sõlmisid viimasega kindlustuslepingud. Sellest tulenevalt maksti talle ettemaksetena esialgseid vahendustasusid. Kui mõned kliendid lõpetasid kolm kuni kuus kuud pärast kindlustuslepingu sõlmimist kokkulepitud kindlustusmaksete tasumise, lõppesid need kindlustuslepingud vastavalt seadusele pärast seda, kui klient ERGO saadetud meeldetuletusele ei reageerinud. Mõned kliendid teatasid, et olid lõpetanud kindlustusmaksete tasumise, kuna „olid kaotanud usalduse hageja vastu“.

11.

Pärast kindlustuslepingute lõppemist esitas ERGO A. Barlíkovále eespool viidatud tingimuste alusel tühistatud vahendustasude kohta arve kogusummas 11421,42 eurot, mida A. Barlíková ei tasunud. Seejärel pöördus ERGO kohtusse.

12.

A. Barlíková väidab oma vastuses kohtule, et konkreetsete kindlustuslepingute lõppemine oli ERGO süü. Tema arvates oli ERGO kohelnud oma kliente ebamõistlikult. Ta selgitab, et ERGO esitas klientidele isegi veel pärast lepingu sõlmimist mitmesuguseid küsimusi ja saatnud meeldetuletusi, kuigi kindlustusmakse oli tasutud. Seetõttu olid kliendid kaotanud usalduse ERGO kui kindlustusettevõtja vastu ja olid lõpetanud kindlustusmaksete tasumise. Kliendid olid teinud sellekohaseid avaldusi ERGO-le saadetud kirjades.

13.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada, kas direktiivi 86/653 artiklist 11 tulenevalt on kaubandusagendil õigus sellises olukorras nagu käesolev juba makstud vahendustasu endale jätta.

14.

Eelkirjeldatud kohtumenetluse kontekstis esitas Okresný súd Dunajská Streda (Dunajská Streda piirkondlik kohus) 23. novembri 2015. aasta määrusega, mis laekus Euroopa Kohtusse 27. jaanuaril 2016, järgmised eelotsuse küsimused:

15.

Slovaki ja Saksamaa valitsus ning Euroopa Komisjon on esitanud kirjalikud seisukohad.

16.

Direktiivi 86/653 artikli 1 kohaselt on selle direktiivi eesmärk kooskõlastada liikmesriikide meetmed, mis reguleerivad kaubandusagentide ja nende esindatavate suhteid seoses läbirääkimistega „kaupade müügi või ostu üle“. ( 3 ) Ent põhikohtuasjas käsitletav küsimus ei puuduta kaupade, vaid (kindlustus)teenuste müüki. Järelikult ei ole direktiivi 86/653 sätted käesolevas asjas kohaldatavad.

17.

Seetõttu võidakse küsida, kas Euroopa Kohus on üldse pädev tegema sellises asjas eelotsust, kuivõrd ilmselgelt ei kuulu see liidu seadusandja poolt käsitletu piiresse. Loomulikult on (kehalised) kaubad ja (kehatud) teenused üsna erinevad nähtused.

18.

Ent Euroopa Kohus on seoses direktiiviga 86/653 juba käsitlenud seda küsimust. Ta on järjekindlalt asunud seisukohale, et kui siseriiklikus õiguses järgitakse puhtalt siseriiklikku laadi olukordade reguleerimisel liidu õiguses sätestatut, selleks et vältida eelkõige välisriikide kodanike diskrimineerimist või mis tahes konkurentsimoonutusi, siis on lahknevate tõlgenduste vältimiseks tulevikus ilmselt Euroopa Liidu huvides liidu õigusest tulenevate sätete ja mõistete ühetaoline tõlgendamine, olenemata sellest, millistel asjaoludel neid kohaldatakse. ( 4 )

19.

Euroopa Kohus on seoses Belgia kaubandusagendilepingute seadusega sõnaselgelt määratlenud, et „kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud küsimus ei käsitle mitte kaupade müügi- või ostulepingut, vaid […]teenuse kasutamisega seotud agendilepingut […], [tuleb märkida, et] Belgia seadusandja otsustas selle direktiivi sätete siseriiklikku õigusesse ülevõtmisel kohelda mõlemat nimetatud olukorda identselt“. ( 5 )

20.

Nagu Slovaki valitsus rõhutab, võeti kõnealune siseriiklik seadus vastu eesmärgiga võtta üle direktiiv 86/653. Seda tehes kavatses Slovaki seadusandja kohelda samamoodi nii kaupu kui teenuseid müüvaid kaubandusagente.

21.

Sellest tulenevalt ma leian, et Euroopa Kohus on pädev vastama eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele.

22.

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus kindlaks teha, kas direktiivi 86/653 artikli 11 lõiget 1 tuleks tõlgendada nii, et kaubandusagendi õigus saada vahendustasu võib lõppeda ka lepingu osalise mittetäitmise korral.

23.

Direktiivi 86/653 artikli 11 lõikes 1 on sätestatud, et õigus saada vahendustasu võib lõppeda ainult siis ja ulatuses, kui on kindlaks tehtud, et kolmanda isiku ja esindatava vahelist lepingut ei hakata täitma ja see tuleneb asjaolust, milles ei saa süüdistada esindatavat.

24.

Sellega seoses on Euroopa Kohus varem otsustanud, et „[l]õppemise ainus alus, mis eeldab kahe sellise asjaolu koosesinemist, mille puhul viidatakse otseselt käsundiandjale, rõhutab viimase osatähtsust vahendustasu saamise õiguse küsimuses“. ( 6 )

25.

Mõiste „ulatuses, kui“ näitab, et tuleb eristada lepingu täielikku ja osalist mittetäitmist, sest vastupidisel juhul oleks see mõiste üleliigne.

26.

Direktiivi 86/653 artikli 11 lõige 1 on sõnastatud sarnasel viisil enamikus keeleversioonides. ( 7 ) Ent mõned keeleversioonid, sealhulgas slovakikeelne ei kasuta täpsustust „ulatuses“. ( 8 )

27.

Liidu õiguse eri keeleversioonid on võrdselt autentsed. ( 9 ) Seega on liidu õigusnormi tõlgendamiseks vaja ühtlasi võrrelda selle eri keeleversioone. ( 10 ) Lisaks tuleb liidu õigusakti erinevaid keeleversioone tõlgendada ühetaoliselt. ( 11 )

28.

Kuivõrd suures enamuses direktiivi artikli 11 lõike 1 keeleversioonidest on kasutatud väljendit „ulatuses, kui“, näib mulle päris selge, et selliselt pidigi liidu seadusandja arvates sellest aru saama. Seda kinnitab veelgi asjaolu, et direktiivi 86/653 vastuvõtmise ajal sisaldasid kõik tollased keeleversioonid – välja arvatud kreekakeelne versioon – seda täiendavat väljendit.

29.

Ent siiski, kui keeleversioonid üksteisest erinevad, tuleb asjaomast sätet tõlgendada lähtuvalt selle õigusakti eesmärgist ja üldisest ülesehitusest, mille osa see säte on. ( 12 )

30.

Nagu märgitud, käsitleb direktiivi 86/653 artikli 11 lõige 1 vahendustasu saamise õiguse lõppemist. Seevastu direktiivi 86/653 artikli 7 lõige 1 ja artikli 10 lõige 1 käsitlevad vastavalt vahendustasu saamise õiguse tekkimist ning sissenõutavaks muutumist. Need sätted kujutavad endast selle õiguse lõppemise suhtes n‑ö mündi teist poolt.

31.

Direktiivi artikli 10 lõige 1 täpsustab sellega seoses, et vahendustasu saamise õigus muutub sissenõutavaks niipea ja ulatuses, kui on leidnud aset üks seal loetletud asjaoludest. ( 13 ) Kuivõrd see säte „peegeldab“ direktiivi 86/653 artikli 11 lõiget 1, tuleb mõlemat sätet tõlgendada samamoodi.

32.

Lisaks on direktiivi 86/653 artikli 17 lõike 2 punktis a sätestatud, et kaubandusagendil on õigus saada hüvitist ainult siis ja ulatuses, kui on täidetud rida tingimusi.

33.

See hüvitise saamise õigus on lähedalt seotud õigusega saada vahendustasu, kuna selle eesmärk on maksta kaubandusagendile tasu tänu tema tegevusele tekkinud esindatava firmaväärtuse ja jätkuva rahalise kasu eest.

34.

Üldisemal tasandil on direktiivi 86/653 eesmärk kooskõlastada liikmesriikide õigus- ja haldusnormid, mis reguleerivad kaubandusagendilepingu poolte õigussuhteid. ( 14 ) Direktiivi põhjenduse 2 kohaselt soovitakse sellega muu hulgas ühtlustada ELis konkurentsitingimusi, kaotada kaubandusagendina tegutsemise piirangud ja suurendada äritehingute turvalisust. ( 15 )

35.

Lisaks on Euroopa Kohus korduvalt selgitanud, et direktiiviga püütakse eelkõige kaitsta kaubandusagente suhetes esindatavatega ja selles on seetõttu sätestatud agendilepingu sõlmimist ja lõppemist käsitlevad eeskirjad (direktiivi artiklid 13–20). ( 16 ) Euroopa Kohus on seoses direktiivi 86/653 artiklitega 17–19 leidnud, et direktiiviga on kehtestatud imperatiivsed ( 17 ) sätted, millega on nähtud ette kaubandusagentide minimaalne kaitse. ( 18 )

36.

Lisaks on direktiivi algne eesmärk olnud luua võrdsed võimalused siseturul kaubandusagente kasutades tegutsevatele esindatavatele: investeerimiseks ja äriajamiseks peavad esindatavad teadma, milliseid eeskirju nad peavad järgima nende poolt kasutatavatele kaubandusagentidele hüvitise ja tasu maksmisel. ( 19 )

37.

Sel eesmärgil on direktiiviga 86/653 loodud süsteem, milles püütakse õiglaselt tasakaalustada esindatavate ja kaubandusagentide huve.

38.

Vaadelgem lähemalt tasusüsteemi, mis on kehtestatud direktiivi III peatükis. ( 20 )

39.

Direktiivi 86/653 artikli 6 lõike 1 kohaselt, kui lepingupooled ei ole töötasu osas kokku leppinud ja ilma et see piiraks töötasu määra käsitlevate liikmesriikide kohustuslike normide kohaldamist, on kaubandusagendil õigus saada töötasu, mida tavaliselt makstakse kaubandusagendile tema agendilepingu subjektiks oleva kauba puhul kohas, kus ta tegutseb.

40.

Direktiivi 86/653 artikli 6 lõikes 2 on sätestatud, et töötasu osa, mis muutub äritehingute arvu või väärtuse kohaselt, loetakse direktiivi kohaselt vahendustasuks.

41.

Direktiivi artikli 7 lõike 1 punkti a kohaselt on kaubandusagendil õigus saada vahendustasu äritehingutelt, mis on sõlmitud agendilepingus ette nähtud ajavahemiku jooksul, kui need tehingud tehti tema tegevuse tulemusena.

42.

Direktiivi artiklis 10 on määratletud tingimused, mille puhul vahendustasu kuulub väljamaksmisele. ( 21 ) Selle artikli lõikes 1 on sätestatud, et vahendustasu saamise õigus tekib niipea ja ulatuses, kui esindatav või kolmas isik on tehingu sooritanud või esindatav oleks pidanud tehingu sooritama.

43.

Lõpuks tuleb arvesse võtta, et käesolev asi käsitleb esindatava ja kolmandate isikute vahelist jätkuvat kohustust. See tuleneb kindlustuslepingu olemusest. Sellises olukorras ei oleks minu arvates mõeldav nõuda täielikku mittetäitmist, sest see tähendaks, et jätkuva kohustuse korral kannaks esindatav pidevalt ja eranditeta riski, et lepingut ei täideta kavandatu kohaselt. See ei oleks kooskõlas direktiivis 86/653 ette nähtud kaubandusagendi ja esindatava huvide tasakaaluga.

44.

Eeltoodu kohaselt tuleb direktiivi 86/653 artikli 11 lõiget 1 tõlgendada nii, et kaubandusagendi õigus vahendustasule võib lõppeda ka lepingu osalise mittetäitmise korral.

45.

Oma teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitust selle kohta, kas kaubandusagendilepingu tingimus, mille kohaselt on agent kohustatud tagastama proportsionaalse osa oma vahendustasust, kui esindatava ja kolmanda isiku vahel sõlmitud lepingut ei täidetud ettenähtud ulatuses ja konkreetselt selles ulatuses, mis on kindlaks määratud kaubandusagendilepingus, on vastuolus direktiivi 86/653 artikli 11 lõigetega 2 ja 3.

46.

Direktiivi artikli 11 lõikes 2 on sätestatud, et kõik vahendustasud, mida kaubandusagent on juba saanud, tuleb tagasi maksta, kui selle saamise õigus on lõppenud.

47.

Loomulikult saab see kehtida ainult ulatuses, milles see õigus on lõppenud.

48.

Direktiivi artikli 11 lõikes 3 on omakorda sätestatud, et kokkulepped, millega kaubandusagendi kahjuks kaldutakse kõrvale artikli 11 lõikes 1 sätestatust, ei ole lubatud.

49.

Minu meelest järeldub sellest, et sedavõrd kui pooled ei ole kaldunud kõrvale direktiivi artikli 11 lõikes 1 sätestatud selgetest põhimõtetest, nimelt et õigus saada vahendustasu lõpeb ainult juhul ja ulatuses, kui 1) on kindlaks tehtud, et kolmanda isiku ja esindatava vahelist lepingut ei hakata täitma, ja 2) see tuleneb asjaolust, milles ei saa süüdistada esindatavat, siis puudub direktiivi artikli 11 lõike 3 rikkumine.

50.

Seetõttu tuleks teisele küsimusele vastata, et direktiivi 86/653 artikli 11 lõigetega 2 ja 3 ei ole vastuolus kaubandusagendilepingu tingimus, mille kohaselt on agent kohustatud tagastama proportsionaalse osa oma vahendustasust, kui esindatava ja kolmanda isiku vahel sõlmitud lepingut ei täidetud ettenähtud ulatuses ja konkreetselt selles ulatuses, mis on kindlaks määratud kaubandusagendilepingus. Selline tingimus ei või kaasa tuua seda, et direktiivi artikli 11 lõikest 1 tulenevaid tingimusi tõlgendatakse kaubandusagendi kahjuks.

51.

Oma kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitust selle kohta, kas direktiivi 86/653 artikli 11 lõikes 1 kasutatud väljend „asjaolu, milles ei saa süüdistada esindatavat“, hõlmab ainult õiguslikke põhjendusi, mis viisid otseselt lepingu lõppemiseni, või ka esindatava käitumist õigussuhetes selle kolmanda isikuga.

52.

Näib, et Slovaki õiguses on kokkulepitud kindlustusmakse mittemaksmine lihtsalt üks viis lepingu lõpetamiseks. Seetõttu on eelotsusetaotluse esitanud kohtul vaja teada, millises ulatuses muutub esindatava käitumine selles suhtes oluliseks.

53.

Direktiivi artikli 11 lõike 1 sõnastus ei ole siin otsustav, kuna väljendist „ei saa süüdistada“ ei saa üheselt aru, milles konkreetselt ei saa esindatavat süüdistada. ( 22 ) Lisaks ei ole seda väljendit direktiivis täpsemalt määratletud.

54.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb sellise liidu õigusnormi mõisteid, mis ei viita sõnaselgelt liikmesriikide õigusele õigusnormi tähenduse ja ulatuse kindlaksmääramiseks, tavaliselt tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt. ( 23 )

55.

Kui võrrelda direktiivi 86/653 artikli 11 lõike 1 sõnastust selle direktiivi artikli 18 omaga, tekib veidi erinev pilt.

56.

Artiklis 18 on kindlaks määratud, mis olukordades ei maksta hüvitist või kahjuhüvitist, millele kaubandusagendil on õigus pärast agendilepingu lõppemist. Sellega seoses on esimeses lõigus sätestatud, et a) sellist hüvitist või kahjuhüvitist ei maksta „kui esindatav on lõpetanud agendilepingu kaubandusagendi lepinguliste kohustuste täitmatajätmise tõttu, mis siseriikliku õiguse kohaselt annab õiguse agendileping viivitamatult lõpetada“. ( 24 )

57.

Ehkki on võimalik arutada, kas „kohustuste täitmatajätmine“ on kaugeleulatuvam kui „süü“ või mitte, ( 25 ) on minu meelest siin oluline seostamine siseriikliku õigusega. Sellist viidet ei ole direktiivi artikli 11 lõikes 1, mistõttu esindatava „süü“ peaks omama selles sättes laiemat tähendust kui mõiste „kohustuste täitmatajätmine“ direktiivi artikli 18 punktis a kaubandusagendi osas.

58.

Lisaks peame jällegi kaaluma direktiivi artikli 11 lõiget 1 direktiiviga taotletavate eesmärkide ja sellega kehtestatud süsteemi valguses. ( 26 ) Sellega seoses tuleb „süü“ kontseptsiooni tõlgendada autonoomselt.

59.

Kaubandusagendilepinguid reguleerivad siseriiklikud õigusnormid üldiselt lahknevad suuresti. Mõnikord võib piisata sellest, et lepingu lõpetamiseks kolmas isik lihtsalt lõpetab kokkulepitud kindlustusmaksete tasumise. Süü korral tuleb võtta arvesse ka tegureid, mis lähevad kaugemale vahetult lepingu lõppemiseni viivatest õiguslikest põhjendustest, kuna neist põhjendustest tihti ei nähtu võimalik süü.

60.

Esindatavat saab süüdistada seoses riskidega, mis pärinevad tema mõjusfäärist. Seda saab ja see tuleb kindlaks teha, võttes arvesse kõiki käesoleva asja faktilisi asjaolusid. Seda kaaludes peaks siseriiklik kohus arvesse võtma asjakohaseid äritavasid.

61.

Seetõttu tuleks kolmandale küsimusele vastata, et väljend „asjaolud, milles ei saa süüdistada esindatavat“ direktiivi 86/653 artikli 11 lõike 1 tähenduses ei hõlma mitte ainult õiguslikke põhjendusi, mis viisid otseselt lepingu lõppemiseni, vaid ka esindatava käitumist õigussuhtes kolmanda isikuga.

62.

Eeltoodud kaalutlustest lähtudes teen ettepaneku vastata Okresný súd Dunajská Streda (Dunajská Streda piirkondlik kohus, Slovakkia) küsimustele järgmiselt:

Nõukogu 18. detsembri 1986. aasta direktiivi 86/653/EMÜ füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate kaubandusagentide tegevust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 11 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kaubandusagendi õigus saada vahendustasu võib lõppeda ka lepingu osalise mittetäitmise korral.

Direktiivi 86/653 artikli 11 lõigetega 2 ja 3 ei ole vastuolus kaubandusagendilepingu tingimus, mille kohaselt on agent kohustatud tagastama proportsionaalse osa oma vahendustasust, kui esindatava ja kolmanda isiku vahel sõlmitud lepingut ei täidetud ettenähtud ulatuses ja konkreetselt selles ulatuses, mis on kindlaks määratud kaubandusagendilepingus. Selline tingimus ei või kaasa tuua seda, et direktiivi artikli 11 lõikest 1 tulenevaid tingimusi tõlgendatakse kaubandusagendi kahjuks.

Väljend „asjaolu, milles ei saa süüdistada esindatavat“ direktiivi 86/653 artikli 11 lõike 1 tähenduses ei hõlma mitte ainult õiguslikke põhjendusi, mis viivad otseselt lepingu lõppemiseni, vaid ka esindatava käitumist õigussuhtes kolmanda isikuga.