Choose the experimental features you want to try

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 62015TJ0095

    Üldkohtu (neljas koda laiendatud koosseisus) 13. detsembri 2016. aasta otsus.
    Printeos, SA jt versus Euroopa Komisjon.
    Konkurents – Keelatud kokkulepped – Standardsete ümbrike ja spetsiaalsete trükiga ümbrike Euroopa turg – ELTL artikli 101 rikkumise tuvastamise otsus – Müügihindade kooskõlastamine ja klientide jagamine – Kokkuleppemenetlus – Trahvid – Põhisumma – Erakorraline kohandamine – Ülemmäär 10% kogukäibest – Määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõige 2 – Põhjendamiskohustus – Võrdne kohtlemine.
    Kohtuasi T-95/15.

    Court reports – general

    ECLI identifier: ECLI:EU:T:2016:722

    ÜLDKOHTU OTSUS (neljas koda laiendatud koosseisus)

    13. detsember 2016 ( *1 )

    „Konkurents — Keelatud kokkulepped — Standardsete ümbrike ja spetsiaalsete trükiga ümbrike Euroopa turg — ELTL artikli 101 rikkumise tuvastamise otsus — Müügihindade kooskõlastamine ja klientide jagamine — Kokkuleppemenetlus — Trahvid — Põhisumma — Erakorraline kohandamine — Ülemmäär 10% kogukäibest — Määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõige 2 — Põhjendamiskohustus — Võrdne kohtlemine”

    Kohtuasjas T‑95/15,

    Printeos, SA, asukoht Alcalá de Henares (Hispaania),

    Tompla Sobre Exprés, SL, asukoht Alcalá de Henares,

    Tompla Scandinavia AB, asukoht Stockholm (Rootsi),

    Tompla France SARL, asukoht Fleury-Mérogis (Prantsusmaa),

    Tompla Druckerzeugnisse Vertriebs GmbH, asukoht Leonberg (Saksamaa),

    esindajad: advokaadid H. Brokelmann ja P. Martínez-Lage Sobredo,

    hagejad,

    versus

    Euroopa Komisjon, esindajad: F. Castilla Contreras, F. Jimeno Fernández ja C. Urraca Caviedes,

    kostja,

    mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue, milles palutakse esiteks tühistada osaliselt komisjoni 10. detsembri 2014. aasta otsus C(2014) 9295 final, mis käsitleb [ELTL] artikli 101 kohast ja EMP lepingu artikli 53 kohast menetlust (Juhtum AT.39780 – Ümbrikud), ja teise võimalusena vähendada hagejatele määratud trahvi,

    ÜLDKOHUS (neljas koda laiendatud koosseisus),

    koosseisus: president M. Prek ning kohtunikud I. Labucka, J. Schwarcz, V. Tomljenović ja V. Kreuschitz (ettekandja),

    kohtusekretär: vanemametnik J. Palacio González,

    arvestades menetluse kirjalikku osa ja 4. juuli 2016. aasta kohtuistungil esitatut,

    on teinud järgmise

    otsuse

    Vaidluse aluseks olevad asjaolud

    1

    Euroopa Komisjon tuvastas oma 10. detsembri 2014. aasta otsuses C(2014) 9295 final, mis käsitleb [ELTL] artikli 101 kohast ja EMP lepingu artikli 53 kohast menetlust (Juhtum AT.39780 – Ümbrikud) (edaspidi „vaidlustatud otsus“), et muu hulgas hagejad Printeos SA, Tompla Sobre Exprés SL, Tompla Scandinavia AB, Tompla France SARL ja Tompla Druckerzeugnisse Vertriebs GmbH on rikkunud ELTL artiklit 101 ja Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) lepingu artiklit 53, kuna nad osalesid perioodil 8. oktoobrist 2003 kuni 22. aprillini 2008 kartellikokkuleppes, mis sõlmiti ja mida täideti standardsete ümbrike ja spetsiaalsete trükiga ümbrike Euroopa turul, sealhulgas Taanis, Saksamaal, Prantsusmaal, Rootsis, Ühendkuningriigis ja Norras. Kartelli ese oli müügihindade koordineerimine, klientide jagamine ja tundliku äriteabe vahetamine. Lisaks hagejatele osalesid kartellis kontsern Bong (edaspidi „Bong“), kontsernid GPV France SAS ja Heritage Envelopes Ltd (edaspidi „GPV“), kontsern Holdham SA (edaspidi „Hamelin“) ja kontsern Mayer-Kuvert (edaspidi „Mayer-Kuvert“), kes olid samuti vaidlustatud otsuse adressaadid.

    2

    Vaidlustatud otsus võeti vastu kokkuleppemenetluses, mis viidi läbi vastavalt komisjoni 7. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 773/2004, mis käsitleb [ELTL artiklite 101 ja 102] kohaste menetluste teostamist komisjonis (ELT 2004, L 123, lk 18), artiklile 10a ja komisjoni teatisele, mis käsitleb kokkuleppemenetluse läbiviimist kartellidega seotud otsuste puhul, mis on võetud vastu vastavalt nõukogu määruse (EÜ) nr 1/2003 artiklitele 7 ja 23 (ELT 2008, C 167, lk 1; edaspidi „kokkuleppemenetluse teatis“).

    3

    Tuvastatud rikkumist arvestades (vaidlustatud otsuse artikli 1 lõige 5) määras komisjon hagejatele solidaarselt tasumisele kuuluva trahvi summas 4729000 eurot (vaidlustatud otsuse artikli 2 lõike 1 punkt e).

    4

    Haldusmenetlust, mille lõpus vaidlustatud otsus vastu võeti, alustas komisjon omal algatusel informaatori poolt talle edastatud teabe ja dokumentide alusel. 14. septembril 2010 viis ta nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [ELTL artiklites 101 ja 102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (ELT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 20 lõike 4 alusel läbi kontrollid hagejate ja teiste, Taanis, Hispaanias, Prantsusmaal ja Rootsis kartellis osalenud äriühingute ruumides. Nendele järgnesid 1. oktoobril 2010 ja 31. jaanuaril 2011 täiendavad kontrollid Saksamaal (vaidlustatud otsuse põhjendus 16).

    5

    22. oktoobril 2010 esitasid hagejad komisjonile komisjoni teatise, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (ELT 2006, C 298, lk 17, edaspidi „kootööteatis“) alusel leebema kohtlemise taotluse (vaidlustatud otsuse põhjendus 17) ning sarnase taotluse Hispaania konkurentsiametile (Comisión Nacional de la Competencia, mis hiljem nimetati ümber Comisión Nacional de los Mercados y la Competenciaks; edaspidi „CNC“).

    6

    CNC algatas 15. märtsil 2011 menetluse, et uurida ELTL artikli 101 ja analoogsete Hispaania konkurentsiõiguse normide rikkumist, mille panid toime muu hulgas Tompla Sobre Exprés ja tema Hispaania tütarettevõtjad ainult paberümbrike Hispaania turul (juhtum S/0316/10 – Sobres de papel (paberümbrikud)). Selle menetluse lõpus võttis CNC 25. märtsil 2013 vastu otsuse, millega määrati nendele äriühingutele trahv kogusummas 10141530 eurot osalemise eest Hispaania turul perioodil 1977–2010 kartellikokkulepetes, mille ese oli hindade kindlaksmääramine, Hispaania ametiasutuse väljakuulutatud niisuguste hangete jaotamine, mis puudutasid Euroopa, siseriiklikul ja piirkondlikul tasandil toimuvate valimiste ja referendumite jaoks kasutatavate eeltrükitud ümbrike tarneid, suurklientidele suunatud äriotstarbel kasutatavate eeltrükitud ümbrike pakkumise jagamine, ilma trükita ümbrike hindade kindlaksmääramine ja tehnoloogia piiramine.

    7

    Kuna kõik puudutatud isikud väljendasid huvi kokkuleppe sõlmimise arutelus osalemise vastu, algatas komisjon 10. detsembril 2013 määruse nr 773/2004 artiklis 10a ette nähtud menetluse, mille raames ta korraldas iga isikuga kahepoolse kohtumise (vaidlustatud otsuse põhjendused 19 ja 20).

    8

    21. jaanuari 2014. aasta kohtumisel esitas komisjon hagejatele ülevaate kartellist, sealhulgas tema valduses olevate tõendite analüüsi.

    9

    Hagejad edastasid 24. veebruaril 2014 mitteametliku dokumendi, nn non paper’i, milles nad palusid komisjonil võtta trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse esiteks CNC määratud trahvi, kuna see võrdus juba 10 protsendiga nende 2012. aasta kogukäibest, teiseks asjaolu, et nad moodustasid „ainutoote“ kontserni (st tootsid ainult üht toodet), ja kolmandaks suuniste määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (ELT 2006, C 210, lk 2, edaspidi „suunised“) punkti 37, mis lubab komisjonil konkreetse juhtumi eripäradest tingituna loobuda trahvide määramise üldmeetodist või nende suuniste punktis 21 sätestatud piiridest.

    10

    Teise kohtumise asemel esitas komisjon hagejate nõusolekul 17. juuni 2014. aasta kirjaga ülevaate trahvi määramisel arvessevõetavatest peamistest parameetritest, nagu hagejate realiseeritud müügiväärtus 2007. aastal, milleks oli 143316000 eurot, ja nende käive 2013. aastal, milleks oli [konfidentsiaalne] ( 1 ) eurot, nende rikkumises osalemise kestus, jne. Hagejad vastasid 18. juuni 2014. aasta kirjaga, milles nad kinnitasid komisjoni poolt aluseks võetud müügiväärtuse ja käibe õigsust ning märkisid, et nad ei esita selles küsimuses muid sisulisi seisukohti.

    11

    24. oktoobri 2014. aasta kohtumisel teavitas komisjon hagejaid trahvi arvutamise meetodist ja parameetritest, nimelt esiteks müügiväärtuse osakaalust (15%) (143316000 eurot 2007. aastal), mida kasutatakse trahvi põhisumma kindlaksmääramisel, teiseks hagejate toime pandud rikkumise kestusest (neli aastat ja kuus kuud), kolmandaks lisasummast 15%, neljandaks kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumisest, viiendaks kordaja kohaldamata jätmisest, kuuendaks maksimaalsest lubatud trahvist summas [konfidentsiaalne] eurot (10% hagejate 2013. aasta kogukäibest), seitsmendaks trahvi erakorralisest vähendamisest suuniste punkti 37 alusel juhtumi eripäraste asjaolude tõttu, sealhulgas asjaolu tõttu, et kartelli kõigi liikmete trahvi põhisumma ületas määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 ette nähtud ülemmära 10%, kaheksandaks trahvi täiendavast vähendamisest põhjusel, et hagejate kontsern oli „ainutoote“ tootja, üheksandaks võimatusest vähendada trahvi seetõttu, et CNC oli juba trahvi määranud, kuna viimase poolt uuritud kartell erines komisjoni poolt uuritust ning selle eest tuli määrata eraldi karistus kooskõlas kohaldatavate õigusnormidega, mis erinesid komisjoni poolt kohaldatavatest, kümnendaks kavandatavast trahvi vähendamisest 50% võrra koostööteatise punktide 24 ja 25 alusel, üheteistkümnendaks kavandatavast trahvi vähendamisest 10% võrra kokkuleppemenetluse teatise punkti 32 alusel ja lõpuks trahvisumma vahemikust 4 610 000–4 848000 eurot, kusjuures hagejatel tuleb oma ettepanekus kokkuleppe sõlmimiseks nõustuda maksimaalse summaga.

    12

    7. novembril 2014 esitasid hagejad oma ettepanekud kokkuleppe sõlmimiseks, nõustudes komisjoni poolt aluseks võetud müügiväärtuse ja käibega ning ka trahvi maksimaalse summaga 4848000 eurot.

    13

    Komisjon võttis vastuväiteteatise vastu 18. novembril 2014.

    14

    20. novembril 2014 kinnitasid hagejad vastavalt kokkuleppemenetluse teatise punktile 26, et vastuväited vastavad kokkuleppe sõlmimiseks antud nõusoleku sisule ja et nad jätkavad seega osalemist kokkuleppemenetluses.

    15

    Trahvide väljaarvutamiseks määras komisjon vaidlustatud otsuses kindlaks iga asjassepuutuva ettevõtja põhisumma vastavalt järgnevas tabelis esitatud kokkuvõttele (vaidlustatud otsuse põhjendused 71–84):

    Ettevõtja

    Müügiväärtus eurodes

    Raskusastme koefitsient

    Kestus

    Lisasumma

    Põhisumma eurodes

    Bong

    140 000 000

    15%

    4,5

    15%

    115 500 000

    […] GPV

    125 086 629

    15%

    4,5

    15%

    103 196 000

    Hamelin

    185 521 000

    15%

    4,416

    15%

    150 717 000

    Mayer-Kuvert

    70 023 181

    15%

    4,5

    15%

    57 769 000

    Printeos […]

    143 316 000

    15%

    4,5

    15%

    118 235 000

    16

    Lisaks märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 85–87, et põhisummasid ei tule kohandada suuniste punktide 28 ja 29 alusel, v.a Mayer-Kuverti puhul, kelle trahvi vähendatakse 10% võrra rikkumises piiratud osalemise tõttu.

    17

    Pealkirja all „Põhisummade kohandamine“ märkis komisjon, et kuna asjassepuutuvatest ettevõtjatest enamiku müük toimus ühelainsal turul, kus nad olid osalenud kartellis mitme aasta vältel, võisid tegelikult kõik trahvid ulatuda ülemmäärani 10% kogukäibest ja et selle ülemmäära kohaldamine on pigem reegel kui erand (vaidlustatud otsuse põhjendus 88). Komisjon meenutab Üldkohtu praktikat, milles täheldatakse, et niisugune lähenemine võib olla kahtlustäratav põhimõtte seisukohast, et karistus peaks olema otseselt seotud rikkumise ja selle toimepanijaga, sest see võib teatud tingimustes viia olukorrani, kus kõik erinevused rikkumise raskusastmes või kergendavates asjaoludes ei saa enam väljenduda trahvisummas (kohtuotsus, 16.6.2011, Putters International vs. komisjon, T‑211/08, EU:T:2011:289, punkt 75). Võttes arvesse käesoleva asja eripäraseid asjaolusid, pidas komisjon kohaseks teostada oma kaalutlusõigust ja kohaldada suuniste punkti 37, mis lubab loobuda suunistes ette nähtud meetodist (vaidlustatud otsuse põhjendused 89 ja 90).

    18

    Vaidlustatud otsuse põhjendused 91 ja 92 on sõnastud järgmiselt:

    „(91)

    Käesolevas asjas on põhisummat kohandatud viisil, mis võtab arvesse kartelli esemeks oleva toote müügiväärtuse suhet kogukäibesse ja rikkujate vahelisi erinevusi nende isikliku rikkumises osalemise alusel. Trahvid määratakse tervikuna tasemel, mis on rikkumisega proportsionaalne ja avaldab piisavat hoiatavat mõju.

    (92)

    Seetõttu vähendatakse kõigile rikkujatele välja arvutatud trahve. Arvestades käesoleva juhtumi eripäraseid asjaolusid ja seda, et kõik rikkujad tegutsesid erinevas, kuid siiski suures ulatuses standardsete ümbrike ja spetsiaalsete trükiga ümbrike müügiga, tehakse ettepanek vähendada GPV rikkumise eest määratavat trahvi [konfidentsiaalne] %, Tompla trahvi [konfidentsiaalne] %, Bongi ja Mayer-Kuverti trahvi [konfidentsiaalne] % ning Hamelini trahvi [konfidentsiaalne] %.“ [Siin ja edaspidi on vaidlustatud otsust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

    19

    Põhisummade niisuguse kohanduse tulemuse võib kokku võtta järgmiselt (vt ka vaidlustatud otsuse põhjenduses 93 esitatud tabel):

    Ettevõtja

    Põhisumma enne kohandust eurodes

    Vähendamise määr protsentides

    Põhisumma pärast kohandust eurodes

    Bong

    115 500 500

    [konfidentsiaalne]

    [konfidentsiaalne]

    GPV

    103 196 000

    [konfidentsiaalne]

    [konfidentsiaalne]

    Hamelin

    150 717 000

    [konfidentsiaalne]

    [konfidentsiaalne]

    Mayer-Kuvert

    57 769 000

    [konfidentsiaalne]

    [konfidentsiaalne]

    Printeos

    118 235 000

    [konfidentsiaalne]

    [konfidentsiaalne]

    20

    Komisjon vähendas ka hagejate trahvi täiendavalt 50% koostööteatise alusel ja 10% kokkuleppemenetluse teatise punkti 32 alusel (vaidlustatud otsuse põhjendused 99, 102 ja 103) ning nende vähendamiste õiguspärasust käesolevas asjas vaidluse alla ei ole seatud. Samade asjassepuutuvate normide alusel vähendati Hamelini ja Mayer-Kuverti trahvi vastavalt 25% ja 10% (koostöö) ning 10% (kokkuleppemenetlus) (vaidlustatud otsuse põhjendused 100–103).

    21

    Viimaks tuleneb vaidlustatud otsuse põhjendustest 104–108 „Maksevõime“, et [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne] poolt suuniste punkti 35 alusel esitatud põhjendatud taotluste alusel vähendas komisjon nende trahve vastavalt [konfidentsiaalne] euroni ja [konfidentsiaalne] euroni. Hagejad sarnast taotlust komisjonile ei esitanud ja nende trahvi selle punkti alusel ka ei vähendatud.

    Menetlus ja poolte nõuded

    22

    Hagejad esitasid käesolevas asjas hagi, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 20. veebruaril 2015.

    23

    Neljanda koja ettepanekul otsustas Üldkohus oma kodukorra artikli 28 alusel suunata kohtuasi laiendatud kohtukoosseisule.

    24

    Ettekandja-kohtuniku ettepaneku alusel otsustas Üldkohus (neljas koda laiendatud koosseisus) avada menetluse suulise osa ja esitas kodukorra artiklis 89 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames pooltele kirjalikult küsimusi kohtuistungi ettekandes esitatud teatavate arvandmete avalikkuse suhtes konfidentsiaalsena käsitlemise kohta. Pooled vastasid nendele küsimustele ettenähtud tähtaja jooksul.

    25

    Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu suuliselt esitatud küsimustele kuulati ära 4. juuli 2016. aasta kohtuistungil.

    26

    Hagejad paluvad Üldkohtul:

    tühistada vaidlustatud otsuse artikli 2 lõike 1 punkt e;

    teise võimalusena määrata neile kõigepealt trahv tasemel vähemalt 55% alla 10‑protsendilist ülemmäära, mis on ette nähtud määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2, või tasemel, mida Üldkohus peab sobivaks, et taastada trahvi tasakaal võrreldes Bongile ja Hamelinile määratud trahvidega, ning seejärel vähendada seda summat veel 33% võrra või protsendimäära võrra, mida Üldkohus peab sobivaks, et võtta arvesse trahvi, mille CNC määras oma 25. märtsi 2013. aasta otsuses;

    mõista kohtukulud välja komisjonilt.

    27

    Komisjon palub Üldkohtul:

    tunnistada kolmas väide vastuvõetamatuks;

    jätta igal juhul hagi põhjendamatuse tõttu tervikuna rahuldamata;

    mõista kohtukulud igal juhul välja hagejatelt.

    Õiguslik käsitlus

    Hagi ese ja väidete kokkuvõte

    28

    Hagejad märgivad, et nad ei vaidle vastu vaidlustatud otsuse artiklis 1 tuvastatud rikkumises osalemisele, rikkumise asjaoludele ega nende õiguslikule kvalifikatsioonile. Nad nõuavad vaid vaidlustatud otsuse artikli 2 lõike 1 punkti e tühistamist, kuna sellega määratakse neile trahv, mille suuruse nad vaidlustavad summa osas, mis määrati kindlaks enne koostööteatise ja kokkuleppemenetluse teatise alusel trahvi vähendamist.

    29

    Esimeses väites heidavad hagejad komisjonile ette põhjendamiskohustuse rikkumist seoses trahvide põhisumma kohandamisega suuniste punkti 37 alusel ja seoses konkreetse vähendamisprotsendiga, mida iga ettevõtja suhtes kohaldati; repliigis väidavad nad ka, et komisjon on võimu kuritarvitanud.

    30

    Teises väites leiavad hagejad, et nende suhtes on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet trahvide põhisumma erakorralisel kohandamisel suuniste punkti 37 alusel.

    31

    Kolmandas väites on hagejad seisukohal, et komisjon rikkus trahvi kindlaksmääramisel proportsionaalsuse ja diskrimineerimise keelu põhimõtet, sest ta ei võtnud arvesse neile CNC poolt juba määratud trahvi.

    Esimene väide, mis puudutab põhjendamiskohustuse rikkumist seoses trahvide põhisumma kohandamisega suuniste punkti 37 alusel ja seoses iga ettevõtja suhtes kohaldatud konkreetse vähendamisprotsendiga, ning võimu kuritarvitamist

    Poolte argumendid

    32

    Hagejad väidavad, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 88–92 ei ole õiguslikult piisavalt täpsustatud konkreetseid põhjuseid, miks komisjon otsustas suuniste punkti 37 alusel erandkorras kohandada asjassepuutuvatele ettevõtjatele määratud trahvide põhisummasid ja kohaldada nende suhtes erinevaid vähendamise määrasid, vastavalt määrasid 85%, 88%, 90% ja 98%. Täpsemalt, võimatu on mõista põhjuseid, miks komisjon vähendas Hamelini trahvi [konfidentsiaalne] %. Põhjenduse niisugune puudulikkus on seda raskekujulisem ja põhjendamiskohustuse rikkumine seda olulisem, et komisjon loobus käesolevas asjas suunistes trahvide kindlaksmääramiseks ette nähtud üldmeetodist. Repliigis täpsustavad hagejad sisuliselt, et komisjon selgitas esimest korda alles kostja vastuses trahvide põhisummade kohandamise tegelikke põhjuseid. Selline hiline selgitus ei saa aga heastada põhjenduse puudulikkust vaidlustatud otsuses, vaid tõendab, et trahve nii kohandades kuritarvitas komisjon ka võimu. Nii märkis komisjon kostja vastuse punktides 28, 64 ja 65, et kuigi Hamelini puhul ei ole tegemist „ainutoodet tootva ettevõtjaga, tuleb õigluse kaalutlustel ka tema trahvi põhisummat suuniste punkti 37 alusel kohandada sama meetodit kasutades, et kajastada tema osalemist rikkumises ja taastada pärast viidatud kohandusi tasakaal erinevatele ettevõtjatele määratud trahvide vahel“. Vaidlustatud otsuse põhjendusest 92 ei nähtu aga põhjenduskäiku, mille kohaselt Hamelinile määratud trahvi vähendati tegelikult õigluse põhimõtet arvestades, mitte „ainutoote“ tootja staatuse tõttu.

    33

    Komisjon vaidleb hagejate argumentidele vastu ja palub käesolev väide tagasi lükata.

    34

    Trahvisummade väljaarvutamise ja konkreetsemalt vaidlustatud otsuses trahvide põhisumma kindlaksmääramise kohta täpsustab komisjon, et käesolevas asjas esinesid erandlikud asjaolud, mis olid tingitud asjassepuutuvate ettevõtjate, v.a. Hamelin „ainutoote“ tootja staatusest, mida analüüsiti vaidlustatud otsuse põhjendustes 88–95. Kuna põhisumma ületas ülemmäära 10% kogukäibest, esines komisjoni hinnangul „risk, et trahv määratakse ainult selle kogukäibe alusel ja see ei kajasta rikkumise raskust, kestust ega juhtumi eripäraseid asjaolusid“. Teisisõnu, vastavalt vaidlustatud otsuse põhjenduses 89 märgitule ei olnud kogukäibe suuruse tõttu raskuse koefitsiendi ja kordaja kohaldamisest „trahvi arvutamisel mingit praktilist kasu“. Komisjon lähtus sellest, et käesolevas asjas ei saanud nende asjaolude arvessevõtmine viia lõpliku trahvisumma vähenemiseni. Nii ei oleks Mayer-Kuverti suhtes kergendava asjaolu kohaldamine selle eest, et ta osales rikkumises piiratud ulatuses (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 87), kuidagi mõjutanud lõplikku trahvisummat, kuna trahvi oleks vähendatud enne 10% ülemmäära kohaldamist. Vasturepliigis täpsustab komisjon, et enne põhisummade kohandamist oleks piiri ületamise määr olnud vastavalt 38,98% Bongi puhul, 441,83% GPV puhul, 30,04% Hamelini puhul, 36,71% Mayer-Kuverti puhul ja 97,13% hagejate puhul.

    35

    Komisjon kohaldas seega iga ettevõtja suhtes vähendamise määra, mis oli vajalik trahvi põhisumma jäämiseks alla ülemmäära 10% 2013. aasta kogukäibest. Selleks vähendati põhisummat proportsionaalselt võrreldes nende ettevõtjate „ainutoote“ osakaaluga. Hamelini puhul leidis komisjon, et „kuigi tegemist ei ole ainutoodet tootva ettevõtjaga, tuleb õigluse kaalutlustel ka tema trahvi põhisummat suuniste punkti 37 alusel kohandada sama meetodit kasutades, et kajastada tema osalemist rikkumises ja taastada pärast viidatud kohandusi tasakaal erinevatele ettevõtjatele määratud trahvide vahel“. Komisjon ei vähendanud trahvi lineaarselt, vaid järgides alati ülemmäära 10%, tagas samas, et vähendamise tulemusel tekkiv trahv oleks rikkumise raskust ja kestust arvestades piisavalt hoiatav. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 91 kirjeldatud meetodit kasutades vähendas ta seega põhisummasid järgmiselt: Bong [konfidentsiaalne] %, GPV [konfidentsiaalne] %, Hamelin [konfidentsiaalne] % („õiglus“), Mayer-Kuvert [konfidentsiaalne] % ja hagejad [konfidentsiaalne] %.

    36

    Komisjon leiab, et Üldkohus peaks analüüsima ainult küsimust, kas põhjendamiskohustust on järgitud hagejate suhtes, mitte teiste asjassepuutuvate ettevõtjate suhtes, kes Üldkohtule hagi ei ole esitanud ja kelle suhtes on vaidlustatud otsuse põhjendused lõplikult jõustunud. Nii ei saa hagejad käesolevas asjas tugineda põhjenduse väidetavale puudulikkusele, kui see on seotud teistele vaidlustatud otsuse adressaadiks olevatele ettevõtjatele määratud trahvi vähendamisega. Igal juhul on põhjendus piisav, sest sellest nähtusid hagejatele põhjused, miks neile määratud trahvi kohandati – põhjused, millest nad olid vähendamise taotlejatena teadlikud juba varem –, ning see võimaldab Üldkohtul teostada kohtulikku kontrolli.

    37

    Arvestades, et vaidlustatud otsus võeti vastu niisuguse kokkuleppemenetluse lõpus, mille käigus teavitati kahepoolsetel kohtumistel ettevõtjaid kõigist asjassepuutuvatest asjaoludest, sealhulgas etteheidetavatest faktidest, nende kvalifikatsioonist, etteheidetava rikkumise raskusest ja kestusest, vastutuse omistamisest ja hinnangust, millised saavad olema trahvisummade tõenäolised vahemikud, võis tema põhjendus olla palju lühem kui määruse nr 1/2003 artiklite 7 ja 23 alusel vastu võetavate muude otsuste puhul. Käesolevas asjas olid hagejad tänu komisjoni ja hagejate vahel toimunud kahepoolsetele aruteludele teadlikud igast eespool nimetatud elemendist ja meetodist, mida kavatseti kohaldada trahvisummade väljaarvutamiseks, ning nende põhjal oli neil võimalik otsustada, kas vabatahtlikult esitada ettepanek kokkuleppe sõlmimiseks. Neid asjaolusid arvestades oli vaidlustatud otsuse põhjendus täiesti piisav.

    38

    Nimelt on juba vaidlustatud otsuse tekstis selgitatud üksikasjalikult tegureid, mida võeti arvesse rikkumise raskuse ja kestuse kindlaksmääramisel ning trahvi põhisumma väljaarvutamisel. Nii on nimetatud otsuse põhjendustes 72–84 välja toodud selle põhisumma arvutamiseks kasutatud meetod, mida hagejad vaidluse alla ei sea. See tekst sisaldab ka muid täpsustusi, nagu asjassepuutuvate ettevõtjate müügimaht, mida võeti arvesse trahvide põhisumma arvutamisel (vt põhjenduse 75 tabel nr 1), erinevad kordajad, mida kohaldati kestuse alusel (vt põhjenduse 81 tabel nr 2) ning trahvide erinevad põhisummad enne ja pärast nende kohandamist (vt põhjenduste 84 ja 93 tabelid nr 3 ja 4). Komisjoni hinnangul oli seega põhjendamise nõue täidetud asjaolude osas, mis võimaldasid hinnata rikkumise raskust ja kestust.

    39

    Lisaks esitas komisjon 24. oktoobri 2014. aasta kohtumisel hagejatele üksikasjaliku kirjelduse meetodi kohta, mida ta kavatses nende trahvi arvutamisel kasutada, tuues esile muu hulgas põhisumma arvutamisel aluseks võetavad müügiväärtused, nende rikkumises osalemise kestuse, hoiatamise eesmärgil lisatava lisasumma (kordaja), kergendavate või raskendavate asjaolude puudumise ning selle, kuidas trahvi vähendatakse kokkuleppemenetluse teatise, koostööteatise ja suuniste punkti 37 alusel. Hagejad said täielikult nendest selgitustest aru ja nõustusid sõnaselgelt oma ettepanekus kokkuleppe sõlmimiseks maksimaalse trahvisummaga, mis neile väljapakutud vahemikku arvestades võidakse määrata.

    40

    Mis puudutab põhisumma vähendamist suuniste punkti 37 alusel, siis on komisjon seisukohal, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 88–92 on õiguslikult piisavalt selgitatud põhjuseid, miks ta pidas põhisummade kohandamist vajalikuks. Eripärasid, mis tingisid hagejate põhisumma kohandamise, analüüsiti juba 24. oktoobri 2014. aasta kohtumisel ehk enne seda, kui nad esitasid oma ettepaneku kokkuleppe sõlmimiseks, kui esitati vastuväiteteatis ja võeti vastu vaidlustatud otsus. Sel kohtumisel selgitas komisjon, et kõigi ettevõtjate suhtes välja arvutatud põhisummad ületavad ülemmäära 10% koosmõju tõttu, mida avaldavad mitu tegurit, nagu väärtus, mis on rikkumise esemeks oleva müügi mahu osakaalul, kartelli pikaajalisus ja ettevõtjate „ainutoote“ osakaal (arvutatuna asjassepuutuva ettevõtja ümbrike kogu müügimahu osakaaluna kogu müügimahust). Viimaks, kuigi on tõsi, et 24. oktoobri 2014. aasta kohtumisel tekkis teatud arusaamatus küsimuses, kuidas mõjutab trahvi lõplikku summat trahvi vähendamine „ainutoote“ osakaalu alusel, lahendati see arusaamatus sel samal kohtumisel, pärast mida esitasid hagejad nimetatud ettepaneku kokkuleppe sõlmimiseks.

    41

    Komisjon lisab, et hagejad ise palusid tal 24. veebruari 2014. aasta mitteametlikus dokumendis (vt eespool punkt 9) vähendada trahvi suuniste punkti 37 alusel. Hagejad selgitasid, et arvestades nende kontserni ettevõtjate „ainutoote“ tootja staatust, ei mõjuta rikkumise kestuse piiramine neile määratava trahvi suurust. Nimelt, arvestades asjaolu, et ümbrike müük moodustas enam kui 90% nende kogumüügist, oleks juba üle 10‑protsendilise lisasumma kohaldamine hoiatamise eesmärgil viinud trahvisummani, mis ületaks määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 ette nähtud ülemmäära 10% kogukäibest. Arvestades eespool kirjeldatud asjaolusid ja eelkõige vaidlustatud otsuse põhjenduses 91 esitatud analoogset põhjendust, järeldab komisjon, et käesolevas asjas ei olnud üksikasjalikum põhjendus vajalik.

    42

    Igale asjassepuutuvale ettevõtjale kohaldatud täpse vähendamismäära suhtes meenutab komisjon vaidlustatud otsuse põhjendusi 91 ja 92, milles selgitati tegureid, mida ta võttis nende määrade kindlaksmääramisel arvesse, ning mida täiendas selle otsuse põhjendus 87, milles on märgitud, et Mayer-Kuvertil oli erinev roll ja et ta osales rikkumises väiksemal määral. Vaidlustatud otsuse põhjendustes 84 ja 93 esitatud tabelites nr 3 ja 4 on seega välja toodud kõigi ettevõtjate põhisummad enne ja pärast kohandamist ning lihtsa aritmeetilise tehte abil saab välja arvutada täpsed summad, mille võrra igat trahvi kohandati. Hagejatele kohaldati nende „ainutoote“ tootja staatusest tulenevat kohandamise määra [konfidentsiaalne] %, mida nad ise olid palunud kohaldada. Lisaks ei nõua kohtupraktika, et esitada tuleks aritmeetiline arvutuskäik või täpselt välja tuua kõik tegurid, mis viisid konkreetse trahvisumma kindlaksmääramiseni. Vasturepliigis täpsustas komisjon Hamelini trahvi „õigluse kaalutlustel“ vähendamise kohta, et see vähendamine oli põhjendatud vajadusega võtta arvesse juhtumi eripäraseid asjaolusid, nagu on märgitud vaidlustatud otsuse põhjenduses 90.

    Üldkohtu hinnang

    43

    Oma esimeses väites on hagejad sisuliselt seisukohal, et vaidlustatud otsuse põhjendused 88–92 on puudulikult põhjendatud. Nendes ei ole õiguslikult piisavalt täpsustatud põhjuseid, miks komisjon kohandas suuniste punkti 37 alusel erandkorras asjassepuutuvatele ettevõtjatele määratud trahvide põhisummasid ja kohaldas nende suhtes erinevaid vähendamise määrasid, vähendades muu hulgas Hamelini trahvi [konfidentsiaalne] %. See lähenemine näitavat ka võimu kuritarvitamist. Nimelt andis komisjon alles kohtumenetluses teada sellest, et Hamelin ei ole „ainutoodet“ tootev ettevõtja ja et tema trahvi põhisumma vähendamine suuniste punkti 37 alusel oli põhjendatud eelkõige õigluse kaalutlustel, mida aga ei ole võimalik välja lugeda vaidlustatud otsuse põhjendusest 92.

    44

    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artikli 296 teises lõigus sätestatud põhjendamiskohustus oluline vorminõue, mida tuleb eristada põhjenduse põhjendatuse küsimusest, mis puudutab vaidlusaluse akti sisulist õiguspärasust. Seda arvestades peab nõutud põhjendus vastama akti laadile ning sellest peab selgelt ja üheselt selguma akti vastu võtnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel võetud meetme põhjuseid mõista ja pädeval kohtul kontrolli teostada. Mis puudutab täpsemalt üksikotsuste põhjendusi, siis on nende otsuste põhjendamise kohustuse eesmärk võimaldada kohtul teostada kontrolli ja anda puudutatud isikule küllaldast teavet mõistmaks, kas otsuses on tehtud viga, mille alusel otsuse kehtivus vaidlustada (vt kohtuotsused, 29.9.2011, Elf Aquitaine vs. komisjon, C‑521/09 P, EU:C:2011:620, punktid 146148 ja seal viidatud kohtupraktika; 11.7.2013, Ziegler vs. komisjon, C‑439/11 P, EU:C:2013:513, punktid 114 ja 115 ning seal viidatud kohtupraktika, ja 5.12.2013, Solvay vs. komisjon, C‑455/11 P, ei avaldata, EU:C:2013:796, punktid 89 ja 90 ning seal viidatud kohtupraktika).

    45

    Lisaks tuleb põhjendamise nõuet hinnates arvestada juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, põhjenduste laadi ja huvi, mis võib selgituste saamiseks olla akti adressaatidel või muudel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab. Ei ole nõutud, et põhjendus täpsustaks kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna otsuse põhjenduse vastavust ELTL artikli 296 nõuetele tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja asjaomase valdkonna õiguslikku regulatsiooni silmas pidades (kohtuotsused, 29.9.2011, Elf Aquitaine vs. komisjon, C‑521/09 P, EU:C:2011:620, punkt 150; 11.7.2013, Ziegler vs. komisjon, C‑439/11 P, EU:C:2013:513, punkt 116, ja 5.12.2013, Solvay vs. komisjon, C‑455/11 P, ei avaldata, EU:C:2013:796, punkt 91).

    46

    Kohtupraktikas on ka täpsustatud, et põhjendus tuleb seega üldjuhul edastada huvitatud isikule tema õigusi kahjustava otsusega samal ajal. Põhjenduse puudumist ei saa heastada sellega, et huvitatud isik saab otsuse põhjendustest teada liidu kohtu menetluse käigus (kohtuotsused, 29.9.2011, Elf Aquitaine vs. komisjon, C‑521/09 P, EU:C:2011:620, punkt 149, ja 19.7.2012, Alliance One International ja Standard Commercial Tobacco vs. komisjon, C‑628/10 P ja C‑14/11 P, EU:C:2012:479, punkt 74).

    47

    Vastupidi komisjoni väidetule ning arvestades nõudeid, mida on meenutatud kokkuleppemenetluse teatise punktis 41 ja mis tulenevad Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklist 47 koosmõjus esiteks ELTL artikliga 263 ning teiseks ELTL artikli 261 ja määruse nr 1/2003 artikliga 31 (vt selle kohta kohtuotsus, 8.12.2011, Chalkor vs. komisjon, C‑386/10 P, EU:C:2011:815, punktid 5267), tuleb neid põhimõtteid mutatis mutandis kohaldada ELTL artikli 296 teises lõigus sätestatud komisjoni kohustusele põhjendada otsust, millega määratakse niisuguse kokkuleppemenetluse lõpus tema poolt kinnitatavad trahvid, mille käigus asjassepuutuv ettevõtja peab nõustuma vaid väljapakutud maksimaalse trahvisummaga. Nimelt toonitas Euroopa Kohus, et eespool viidatud esmase ja teisese õiguse sätteid arvestades on eriti oluline komisjoni kohustus põhjendada konkurentsi valdkonnas trahve määravaid otsuseid ja eelkõige selgitada, kuidas ta kaalus ja hindas trahvide summa kindlaksmääramisel arvesse võetud erinevaid asjaolusid, ning ka kohtu kohustus kontrollida omal algatusel selle põhjenduse olemasolu (vt selle kohta kohtuotsus, 8.12.2011, Chalkor vs. komisjon, C‑386/10 P, EU:C:2011:815, punkt 61).

    48

    Põhjendamise nõudeid tuleb eriti hoolsalt järgida juhul, kui komisjon otsustab loobuda suunistes – millega ta ise piirab oma kaalutlusõigust trahvisummade kindlaksmääramisel – kehtestatud üldmeetodist nende suuniste punkti 37 alusel, nagu ta tegi käesolevas asjas. Tuleb meenutada väljakujunenud kohtupraktikat, milles on tõdetud, et suunistega kehtestatakse käitumisnormid, mis väljendavad järgimisele kuuluvat praktikat ja millest komisjon ei või konkreetses asjas kõrvale kalduda, ilma et ta esitaks muu hulgas võrdse kohtlemise põhimõttega kooskõlas olevaid põhjendusi (vt selle kohta kohtuotsused, 30.5.2013, Quinn Barlo jt vs. komisjon, C‑70/12 P, ei avaldata, EU:C:2013:351, punkt 53, ja 11.7.2013, Ziegler vs. komisjon, C‑439/11 P, EU:C:2013:513, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika). Põhjendus peab olema täpne seda enam, et suuniste punktis 37 on tehtud vaid üldsõnaline viide „konkreetse juhtumi eripäradele“, jättes seega komisjonile suure kaalutlusruumi asjassepuutuvate ettevõtjate põhisummade erakorraliseks kohandamiseks, nagu tehti käesolevas asjas. Nimelt on sellisel juhul veelgi tähtsam, et komisjon järgiks liidu õiguskorraga haldusmenetlustes antud tagatisi, mille hulka kuulub põhjendamiskohustus (vt selle kohta kohtuotsus, 21.11.1991, Technische Universität München, C‑269/90, EU:C:1991:438, punkt 14).

    49

    Sellest tuleneb, et komisjon oli käesolevas asjas kohustatud selgitama piisavalt selgelt ja täpselt viisi, kuidas ta kavatseb oma kaalutlusõigust kasutada, selgitades sealhulgas erinevaid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, mida ta arvesse võttis. Täpsemalt, arvestades tema kohustust järgida trahvisummade kindlaksmääramisel võrdse kohtlemise põhimõtet – mille rikkumist hagejate suhtes viimased talle ette heidavad (millele nad viitavad teises väites) –, hõlmab põhjendamiskohustus kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid, mis tuleb ära näidata selleks, et saaks hinnata, kas asjassepuutuvad ettevõtjad, kelle trahvi põhisummasid kohandati, olid sarnases olukorras, kas neid olukordi koheldi võrdselt või ebavõrdselt ja kas nende olukordade võimalik võrdne või ebavõrdne kohtlemine oli objektiivselt põhjendatud (vt kohtuotsus, 12.11.2014, Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon, C‑580/12 P, EU:C:2014:2363, punktid 51 ja 62 ning seal viidatud kohtupraktika).

    50

    Selleks et kontrollida, kas komisjon on vaidlustatud otsuses põhjendamiskohustust järginud, tuleb meenutada arvutamistehete erinevaid etappe, mis ta läbis selleks, et asjassepuutuvatele ettevõtjatele määratud trahvide põhisummad kindlaks määrata ja neid suuniste punkti 37 alusel kohandada. Vaidlustatud otsuses selles küsimuses esitatud põhjendused võib kokku võtta järgnevalt:

    Ettevõtja

    Müügiväärtus eurodes 2007. aastal

    Raskuse koefitsient

    Kestus (aastates)

    Lisasumma

    Põhisumma eurodes

    Kohandamine/Vähendamine

    Kohandatud põhisumma

    Bong

    140 000 000

    15%

    4,5

    15%

    115 500 000

    [konfidentsiaalne] %

    [konfidentsiaalne]

    […] GPV

    125 086 629

    15%

    4,5

    15%

    103 196 000

    [konfidentsiaalne] %

    [konfidentsiaalne]

    Hamelin

    185 521 000

    15%

    4,416

    15%

    150 717 000

    [konfidentsiaalne] %

    [konfidentsiaalne]

    Mayer-Kuvert

    70 023 181

    15%

    4,5

    15%

    57 769 000

    [konfidentsiaalne] %

    [konfidentsiaalne]

    Printeos […]

    143 316 000

    15%

    4,5

    15%

    118 235 000

    [konfidentsiaalne] %

    [konfidentsiaalne]

    51

    Lisaks tuleb meenutada, et esiteks toonitas komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 88 ja 89 sisuliselt, et asjassepuutuvatest ettevõtjatest enamiku müük toimus ühelainsal turul, mistõttu võisid tegelikult kõik trahvid ulatuda määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 ette nähtud ülemmäärani 10% kogukäibest, et selle ülemmäära kohaldamine on pigem reegel kui erand ja et kõik erinevused rikkumise raskusastmes või kergendavates asjaoludes ei saa enam väljenduda trahvisummas (vt selle kohta kohtuotsus, 16.6.2011, Putters International vs. komisjon, T‑211/08, EU:T:2011:289, punkt 75). Teiseks põhjendas komisjon põhjendustes 90–92 suuniste punkti 37 kohaldamist ja „kõigi[…] rikkuja[te]“ põhisummade kohandamist viitega eelkõige „kartelli esemeks oleva toote müügiväärtuse suh[tele] kogukäibesse ja rikkujate vahelis[tele] erinevus[tele] nende isikliku rikkumises osalemise alusel“ ning asjaolule, et „kõik rikkujad tegutsesid erinevas, kuid siiski suures ulatuses […] ümbrike müügiga“. Arvestades juhtumi eripäraseid asjaolusid ja tõsiasja, et „kõik rikkujad tegutsesid erinevas, kuid siiski suures ulatuses standardsete ümbrike ja spetsiaalsete trükiga ümbrike müügiga“, tegi komisjon seega ettepaneku „vähendada GPV rikkumise eest määratavat trahvi[summat] [konfidentsiaalne] %, [hagejate] trahvi [konfidentsiaalne] %, Bongi ja Mayer-Kuverti trahvi [konfidentsiaalne] % ning Hamelini trahvi [konfidentsiaalne] %.“

    52

    Esiteks, nagu väidavad ka hagejad, tuleb märkida, et vaidlustatud otsuses ja muu hulgas selle põhjenduses 92 ei esita komisjon põhjuseid, miks ta kohaldas asjassepuutuvate ettevõtjate suhtes niisuguseid erinevaid vähendamise määrasid. Täpsemalt, nende vähendamise määrade erinevusi ei saa selgitada vaid sellega, et komisjon kavatses juba selles trahvide arvutamise vaheetapis vähendada kõigi nimetatud ettevõtjate põhisummasid protsendini, mis jääb alla määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 sätestatud ülemmära 10% kogukäibest, juhindudes 16. juuni 2011. aasta kohtuotsuse Putters International vs. komisjon (T‑211/08, EU:T:2011:289) punkti 75 loogikast. Nimelt, nagu hagejad oma teises väites õigesti märgivad, esines nende kohandatud põhisummade vahel protsentuaalselt selgeid erinevusi nimetatud ülemmäära 10% suhtes, ulatudes nimelt Hamelini ja Bongi puhul vastavalt 4,5 protsendini ja 4,7 protsendini ning hagejate puhul 9,7 protsendini.

    53

    Komisjon ei saa ka põhjendatult väita, et hagejaid oli haldusmenetluses õiguslikult piisavalt teavitatud tema kavandatud lähenemisviisist või et nad olid teadlikud selle kontekstist, kuivõrd toimikumaterjalid seda väidet ei toeta. Selle kohta kohtuistungil Üldkohtu suulisele küsimusele vastates möönis komisjon, et vaidlustatud otsuse põhjendus on selles küsimuses kokkuvõtlik ja lühike, ning ta piirdus sisuliselt väitega, et kokkuleppemenetluses on tema põhjendamiskohustus väiksem, sest ettevõtjad on tutvunud toimikuga, sealhulgas asjaoludega, mida komisjon kavatseb arvesse võtta, ning nad astuvad kokkuleppe sõlmimiseks vabatahtlikult kahepoolsetesse aruteludesse. Lisaks, mis puudutab vaidlustatud otsuse põhjenduses 92 viidatud vähendamise erinevaid määrasid, siis meenutas Üldkohus pooltele oma kohustust vajaduse korral omal algatusel ELTL artikli 296 teises lõigus ette nähtud põhjenduse piisavust analüüsida ja see märgiti kohtuistungi protokolli.

    54

    Teiseks on vaidlustatud otsuse põhjenduses 92 selgelt jäetud täpsustamata see, mida komisjon selgitas – hilinemisega ja nii, et võimalikku põhjenduse puudulikkust või puudumist ei saa enam kõrvaldada (vt eespool punktis 46 viidatud kohtupraktika) – alles kohtumenetluses oma peamise põhjenduse täiendusena, et erinevalt teistest asjassepuutuvatest ettevõtjatest ei olnud Hamelini majandustegevus „ainutoote“ tootmine ja et tema põhisumma kohandamine oli põhjendatud siiski õigluse kaalutlustel ja tasakaalu taastamiseks eri trahvide vahel (vt eespool punktid 34 ja 35). Neid täiendavaid selgitusi arvestades ja vastupidi muljele, mille võib jätta vaidlustatud otsuse põhjendus 91, ei olnud otsustav hindamistegur, mida komisjon põhisummade kohandamisel arvesse võttis, asjaolu, et esines „rikkujate vahelisi erinevusi nende isikliku rikkumises osalemise alusel“, mis Hamelini puhul oli ainult natuke lühem, kuivõrd ta osales rikkumises 4,416 aastat erinevalt teistest asjassepuutuvatest ettevõtjatest, kes osalesid selles 4,5 aastat. Lisaks, erinevalt sellest, mida näivad olevat aru saanud hagejad, ei saa see põhjendus ka puudutada ainult Mayer-Kuverti lühemat osalemist rikkumises, sest selle asjaolu alusel oli juba trahvi vähendatud 10% kergendava asjaoluna vastavalt suuniste punktile 29 (vaidlustatud otsuse põhjendused 85 ja 87), st enne põhisummade vaidlustatud kohandusi vaidlustatud otsuse põhjenduses 88 ja järgmistes põhjendustes.

    55

    Sellest tuleneb, et vaidlustatud otsuse niisuguse põhjenduse alusel ei saanud hagejad tulemuslikult vaidlustada komisjoni lähenemisviisi põhjendatust võrdse kohtlemise põhimõtte seisukohast ning Üldkohus ei oleks saanud täielikult teostada oma õiguspärasuse kontrolli selle põhimõtte järgimise üle (vt teine väide). Täpsemalt, vaidlustatud otsuse põhjendustest 91 ja 92 ei ole võimalik aru saada ja hinnata, kas Hamelin ja teised asjassepuutuvad ettevõtjad olid sarnases või erinevas olukorras ja kas komisjon kohtles neid võrdselt või mitte. Eespool esitatut arvestades on seda enam võimatu kontrollida, kas objektiivselt oli põhjendatud asjassepuutuvate ettevõtjate erinevate olukordade võimalik võrdne kohtlemine suuniste punkti 37 alusel, peamiselt põhjusel, et nende äritegevus oli suunatud „ainutootele“ ja osaliselt õigluse kaalutlustel, või sarnaste olukordade võimalik erinev kohtlemine, muu hulgas erinevate trahvi vähendamise määrade kohaldamise teel. Vastupidi, vaidlustatud otsuse põhjenduses 92 esitatud lühike põhjendus tekitas väära mulje, et asjassepuutuvate ettevõtjate põhisummade horisontaalse kohandamise peamine põhjus oli see, et nad olid kõik vähemalt sarnases olukorras, mis oli seotud nende äritegevuse suunatusega „ainutootele“. See ei olnud aga nii Hamelini puhul, nagu komisjon kohtumenetluses möönis.

    56

    Arvestades, et vastuväiteteatise punkt 84 sisaldas veel üldsõnalisemat teavet kavandatava põhisummade kohandamise meetodi ja selle valimise põhjuste kohta, ei saa komisjon ka põhjendatult väita, et hagejad olid saanud selle kohta piisavalt teavet haldusmenetluse käigus või et neil oli piisavalt teavet asjassepuutuva konteksti kohta. Igal juhul ei tõenda ükski muu toimikumaterjal, et neil see teave siiski oli, ja komisjon ei ole suutnud tõendada fakti, et ta edastas selle teabe hagejatele muu hulgas 24. oktoobri 2014. aasta kohtumisel.

    57

    Arvestades kõiki eespool esitatud kaalutlusi, tuleb seega asuda seisukohale, et vaidlustatud otsus on puudulikult põhjendatud, ja tuleb nõustuda esimese väitega osas, mis puudutab ELTL artikli 296 teises lõigus ette nähtud põhjendamiskohustuse rikkumist.

    58

    Järelikult tuleb vaidlustatud otsuse artikli 2 lõike 1 punkt e tühistada, ilma et oleks vaja võtta seisukoht võimu kuritarvitamise etteheite ning teise ja kolmanda väite suhtes või lahendada viimase vastuvõetavuse küsimust. Lisaks puudub vajadus lahendada teist nõuet, mis esitati teise võimalusena.

    Kohtukulud

    59

    Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb vastavalt hagejate nõuetele kohtukulud temalt välja mõista.

     

    Esitatud põhjendustest lähtudes

    ÜLDKOHUS (neljas koda laiendatud koosseisus)

    otsustab:

     

    1.

    Tühistada komisjoni 10. detsembri 2014. aasta otsuse C(2014) 9295 final, mis käsitleb [ELTL] artikli 101 kohast ja EMP lepingu artikli 53 kohast menetlust (Juhtum AT.39780 – Ümbrikud), artikli 2 lõike 1 punkt e.

     

    2.

    Mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.

     

    Prek

    Labucka

    Schwarcz

    Tomljenović

    Kreuschitz

    Kuulutatud avalikul kohtuistungil 13. detsembril 2016 Luxembourgis.

    Allkirjad


    ( *1 ) Kohtumenetluse keel: hispaania.

    ( 1 ) Kustutatud konfidentsiaalsed andmed.

    Top