1. 

Käesolev ettepanek käsitleb kolme apellatsioonkaebust, milles Maxcom Ltd, Euroopa Komisjon ja Euroopa Liidu Nõukogu paluvad Euroopa Kohtul tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 19. märtsi 2015. aasta kohtuotsus City Cycle Industries vs. nõukogu ( 2 ) (edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“), millega Üldkohus tühistas nõukogu rakendusmääruse (EL) nr 501/2013 ( 3 ) (edaspidi „vaidlusalune määrus“) artikli 1 lõiked 1 ja 3 osas, mis puudutab äriühingut City Cycle Industries (edaspidi „City Cycle“), kes oli Üldkohtus hageja.

2. 

See ettepanek on esitatud paralleelselt minu ettepanekuga kohtuasjades C‑247/15 P: Maxcom vs. Chin Haur Indonesia, C‑253/15, komisjon vs. Chin Haur Indonesia, ja C‑259/15 P: nõukogu vs. Chin Haur Indonesia (edaspidi „ettepanek kohtuasjades Chin Haur“), mis käsitleb kolme apellatsioonkaebust, mille samad apellandid esitasid vaidlustatud kohtuotsusega samal päeval kuulutatud ja sama vaidlusalust määrust puudutava Üldkohtu otsuse peale kohtuasjas Chin Haur Indonesia vs. nõukogu ( 4 ). Küsimused, mis seoses nende kolme apellatsioonkaebusega kerkivad, on samalaadsed käesolevates kohtuasjades tekkivate küsimustega. ( 5 )

3. 

Sisuliselt annavad kõik need kohtuasjad Euroopa Kohtule võimaluse selgitada nõudeid tõenditele, mille peavad esitama komisjon ja nõukogu (edaspidi koos „institutsioonid“), et tuvastada kõrvalehoidmine nõukogu määruse nr 1225/2009 (edaspidi „alusmäärus“) ( 6 ) artikli 13 tähenduses olukorras, mida iseloomustab kõrvalehoidmist käsitlevas uurimises uurimisalustest tootjatest/eksportijatest ühe osa koostöösoovimatus.

4.

Õiguslikku raamistikku on üksikasjalikult tutvustatud minu ettepanekus kohtuasjades Chin Haur (punktid 5–10). Käesolevas kohtuasjas piirdun meenutusega, et alusmääruse artikkel 13 võimaldab institutsioonidel teatavatel tingimustel laiendada dumpinguvastaseid tollimakse, mille nad on kehtestanud kolmandast riigist pärit toote impordi suhtes, eelkõige teisest kolmandast riigist pärinevate samasuguste toodete impordile, et vältida esialgsetest dumpinguvastastest meetmetest kõrvalehoidmist.

5.

Mõiste „kõrvalehoidmine“ määratlusest alusmääruse artikli 13 lõike 1 kolmandas lauses ilmneb, et selleks, et oleks tõendatud kõrvaldamise esinemine, peab olema täidetud neli tingimust: i) muutunud peab olema asjaomase kolmanda riigi ja liidu vaheline kaubandusstruktuur; ii) see muudatus peab tulenema tavast, protsessist või toimingust, millel ei ole ühtki muud piisavat põhjust või majanduslikku õigustust peale maksu kehtestamise; iii) kahju esinemine peab olema tõendatud, ja iv) dumpingu olemasolu peab olema tõendatud. Käesolevates kohtuasjades on kõrvalehoidmise koosseisu elementidest vaidlustatud ainult teine. ( 7 )

6.

Seejärel tuleb ka märkida, et alusmääruse artikli 13 lõike 4 kohaselt võib asjaomase vastavast riigist pärit toote tootja/eksportija, kelle suhtes on algatatud kõrvalehoidmist käsitlev menetlus, individuaalselt vabastada kehtestatud kõrvalehoidumisevastasest tollimaksust, kui ta määratud tähtaja jooksul esitas nõuetekohaselt tõendatud vabastamistaotluse ning – juhul, kui kõrvalehoidmine toimub väljaspool ühendust – on täidetud kaks tingimust: esiteks suudab ta tõendada, et ta ei ole seotud tootjaga, kelle suhtes meetmeid kohaldatakse, ja teiseks on tuvastatud, et see tootja ei tegele kõrvalehoidmisega.

7.

Lõpuks tuleb märkida, et alusmääruse artikli 18 „Koostöösoovimatus“ lõigetes 1 ja 6 on esiteks sätestatud, et „[k]ui mõni huvitatud isik ei võimalda juurdepääsu vajalikule teabele või ei esita vajalikku teavet […] ette nähtud tähtaegade jooksul või märkimisväärselt takistab uurimist, siis võib nii negatiivsed kui ka positiivsed esialgsed ja lõplikud järeldused teha kättesaadavate faktide põhjal“, ning teiseks, et „[k]ui huvitatud isik ei tee koostööd või teeb koostööd osaliselt ning kõnealust asjakohast teavet seetõttu ei anta, võib tulemus olla kõnealusele isikule vähem soodne kui koostöö puhul“.

8.

Vaidluse tausta on üksikasjalikult kirjeldatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–28, millele ma viitan. Käesolevas menetluses piirdun meenutusega, et komisjon algatas 2012. aastal määrusega ( 8 ) uurimise, mis käsitles võimalikku kõrvalehoidmist määrusega nr 990/2011 ( 9 ) kehtestatud dumpinguvastastest meetmetest muu hulgas Sri Lankalt lähetatud jalgrataste impordi teel.

9.

Selle uurimise raames esitas City Cycle alusmääruse artikli 13 lõike 4 alusel dumpinguvastasest tollimaksust vabastamise taotluse. Komisjon tegi kontrollvisiidi City Cycle ruumidesse Sri Lankal ning jättis tema vabastamistaotluse lõpuks rahuldamata. ( 10 )

10.

Nõukogu võttis 29. mail 2013 vastu vaidlusaluse määruse.

11.

Selle määruse põhjendustes 35–42 märkis nõukogu kõigepealt, et kuus Sri Lanka äriühingut, kelle arvele langeb vaadeldaval perioodil 69% kogu liidu impordist, mis pärineb Sri Lankalt, esitasid alusmääruse artikli 13 lõike 4 alusel dumpinguvastasest tollimaksust vabastamise taotluse. Üks nendest äriühingutest lõpetas jalgrataste tootmise Sri Lankal ning loobus oma vabastamistaotlusest. Kaks teist äriühingut, nende hulgas City Cycle, ei teinud rahuldavat koostööd. Seepärast ei võetud nende esitatud teavet arvesse ja neid puudutavad järeldused põhinesid vastavalt alusmääruse artiklile 18 kättesaadavatel faktidel.

12.

Seejärel tuleb märkida, et nõukogu leidis, et täidetud on kõik tingimused, mis peavad esinema, et tuvastada kõrvalehoidmine alusmääruse artikli 13 lõike 1 tähenduses. ( 11 )

13.

Mis puudutab konkreetselt kõrvalehoidumistava Sri Lankal, siis nõukogu analüüsis kõigepealt, kas esineb lähetamist. Selle kohta on vaidlusaluse määruse põhjendustes 77–79 märgitud:

14.

Seejärel märkis nõukogu, et ei ole tõendatud, et Sri Lankal oleks toimunud kokkupanek alusmääruse artikli 13 lõike 2 tähenduses. ( 12 )

15.

Selles olukorras järeldas nõukogu esiteks, et lähetamise teel Sri Lanka kaudu toimus kõrvalehoidmine, ja laiendas rakendusmääruses nr 990/2011 ette nähtud lõplikku dumpinguvastast tollimaksu Sri Lankalt lähetatud jalgrataste impordile, ( 13 ) ning teiseks keeldus kohaldamast alusmääruse artikli 13 lõike 4 alusel vabastust kahele äriühingule, kes ei olnud teinud koostööd ja kelle hulgas oli City Cycle. ( 14 )

16.

City Cycle esitas 9. augustil 2013 Üldkohtule hagi, milles ta palus tühistada vaidlusaluse määruse artikli 1 lõiked 1 ja 3.

17.

Üldkohus rahuldas 8. oktoobril 2013 City Cycle’i taotluse kohtuasja lahendamiseks kiirendatud menetluses. ( 15 )

18.

Üldkohtu seitsmenda koja president rahuldas 11. novembri 2013. aasta määrusega komisjoni taotluse astuda menetlusse nõukogu nõuete toetuseks. Komisjonil ei lubatud siiski esitada menetlusse astuja seisukohti. ( 16 ) Kuna 25. juunil 2014 otsustati kohtuasi lahendada kiirendatud menetluses, esitas komisjon taotluse lubada tal esitada menetlusse astuja seisukohad menetlust korraldava meetmena. ( 17 ) Üldkohus jättis selle taotluse rahuldamata.

19.

Maxcomil lubati astuda menetlusse 16. juuli 2014. aasta määrusega.

20.

City Cycle põhjendas oma hagi viie väitega. Konkreetselt oli esimese kohaselt rikutud alusmääruse artikli 13 lõiget 1 ja artikli 18 lõiget 1. Selle väite esimese osaga vaidles City Cycle vastu nõukogu järeldusele, et kaubandusstruktuur oli muutunud. Selle väite teise osaga pani City Cycle kahtluse alla nõukogu seisukoha – mida on eelkõige väljendatud vaidlusaluse määruse põhjenduses 78 –, et on toimunud lähetamine. ( 18 )

21.

Kohtuistungil vaidlustas komisjon hagi vastuvõetavuse täies ulatuses, väites, et City Cycle ei ole Sri Lanka tootja/eksportija, vaid lihtsalt kohalik teenuseosutaja, kes tegutseb Hiina ettevõtja eest.

22.

Üldkohus lükkas vaidlustatud kohtuotsusega esimese väite esimese osa ja kõik teised väited põhjendamatuse tõttu tagasi. Ta nõustus aga esimese väite teise osaga, eelkõige selle esimese kriitilise märkusega, et vaidlusaluse määruse põhjenduses 78 on tehtud hindamisviga.

23.

Kõigepealt analüüsis Üldkohus vaidlusaluse kohtuotsuse punktides 82–97 teavet, mille City Cycle oli uurimise jooksul edastanud. Selle analüüsi tulemusena järeldas Üldkohus, et see teave ei tõenda, et City Cycle on tõesti Sri Lanka päritolu eksportija või et ta vastab alusmääruse artikli 13 lõikes 2 sätestatud kriteeriumidele.

24.

Teiseks otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 98, et sellegipoolest ei olnud nõukogul mingit teavet, mis võimaldanuks vaidlusaluse määruse punktis 78 sõnaselgelt järeldada, et City Cycle tegeleb lähetamisega.

25.

Kolmandaks asus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 99 seisukohale, et ei ole küll võimalik välistada, et kõikide tavade, protsesside või toimingute hulgas, mille puhul puudub muu piisav põhjus või majanduslik põhjendus peale esialgse dumpinguvastase tollimaksu kehtestamise alusmääruse artikli 13 lõike 1 teise lõigu tähenduses, tegeles City Cycle lähetamisega. Üldkohtu arvates ei võimalda asjaolu, et City Cycle ei ole suutnud tõendada, et ta on tõesti Sri Lanka tootja või et ta vastab alusmääruse artikli 13 lõikes 2 sätestatud kriteeriumidele, nõukogul siiski automaatselt järeldada, et toimus lähetamine, millega tegeles City Cycle, sest niisugune võimalus ei ilmne kuidagi alusmäärusest ega kohtupraktikast.

26.

Üldkohus leidis seega, et esimese väite teise osa esimese kriitilise märkusega tuleb nõustuda, ilma et selle väite sama osa raames oleks vaja analüüsida City Cycle’i kolme ülejäänud kriitilist märkust. Seepärast tühistas Üldkohus alusmääruse artikli 1 lõiked 1 ja 3. ( 19 )

27.

Maxcom, komisjon ja nõukogu paluvad oma apellatsioonkaebustes Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud kohtuotsus, jätta esimeses kohtuastmes esitatud hagi rahuldamata ning välja mõista kohtukulud City Cycle’ilt. Komisjon ja nõukogu paluvad teise võimalusena suunata asi uuesti läbivaatamiseks tagasi Üldkohtule ja jätta otsuse tegemine kahe kohtuastme kohtukulude kohta edaspidiseks.

28.

City Cycle palub Euroopa Kohtul jätta vaidlustatud kohtuotsuse peale esitatud apellatsioonkaebused täies ulatuses rahuldamata ning mõista kohtukulud välja Maxcomilt, komisjonilt ja nõukogult. Teise võimalusena juhuks, kui Euroopa Kohus peaks vaidlustatud kohtuotsuse tühistama, palub City Cycle Euroopa Kohtul teha otsus tema esimeses kohtuastmes esitatud hagi kohta, nõustuda tema Üldkohtus esitatud esimese väite teise osa kolme ülejäänud kriitilise märkusega ja tühistada vaidlusaluse määruse artikli 1 lõiked 1 ja 3 osas, milles nendega laiendatakse Hiinast pärit jalgrataste impordi suhtes kehtestatud dumpinguvastast tollimaksu City Cycle’ile ja jäetakse rahuldamata tema vabastamistaotlus.

29.

Maxcom kritiseerib vaidlustatud kohtuotsust kahe väitega, millest esimene on esitatud esimese ja teine teise võimalusena, komisjon esitab neli väidet ja nõukogu omakorda kaks. Nendes kolmes apellatsioonkaebuses esitatud väited kattuvad suurel määral ja need võib sisuliselt liigitada nelja rühma.

30.

Esiteks väidab komisjon, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui keeldus hindamast omal algatusel, kas City Cycle’i hagi on vastuvõetamatu. ( 20 ) Teiseks kinnitavad Maxcom, komisjon ja nõukogu, et alusmääruse artikli 13 lõike 1 kohaldamisel rikkus Üldkohus erinevaid õigusnorme. ( 21 ) Kolmandaks väidavad komisjon ja nõukogu, et vaidlustatud kohtuotsus on põhjendamata ja selle põhjendused on vastuolulised; samas kontekstis väidab nõukogu veel, et Üldkohus moonutas faktilisi asjaolusid. ( 22 ) Neljandaks kinnitab komisjon, et Üldkohus rikkus tema menetluslikke õigusi. ( 23 )

31.

Komisjoni apellatsioonkaebuse neljas väide, et on rikutud tema menetluslikke õigusi, on nii faktilisest kui ka õiguslikust seisukohast identne kolmanda väitega, mille see institutsioon esitas kohtuasjas C‑253/15 P: komisjon vs. Chin Haur Indonesia, mille ettepanek on esitatud paralleelselt ettepanekuga käesolevates kohtuasjades. Selles olukorras viitan komisjoni argumentide ja põhjuste osas, miks ma arvan, et see väide tuleb tagasi lükata, kohtuasjades Chin Haur esitatud ettepaneku punktidele 102–111.

32.

Komisjon ei nõustu vaidlustatud kohtuotsuse punktides 42–44 esitatud analüüsiga, milles Üldkohus lükkas tagasi vastuvõetamatuse vastuväite, mille komisjon kohtuistungil City Cycle’i hagi kohta esitas. Komisjon heidab Üldkohtule konkreetselt ette seda, et viimane rikkus õigusnormi, kui keeldus hindamast hagi vastuvõetamatust omal algatusel.

33.

Esiteks on Üldkohtu otsus mitte analüüsida hagi vastuvõetavust komisjoni sõnul vastuolus Euroopa Kohtu praktikaga, mille kohaselt peab liidu kohus analüüsima vastuvõetamatust omal algatusel. Teiseks on see, et komisjon sai vastuvõetamatuse vastuväite esitada alles kohtuistungil, selle tulemus, et Üldkohus otsustas mitte lubada tal esitada menetlusse astuja seisukohti. Kolmandaks väidab komisjon, et kohtutoimikus oli piisavalt teavet, mis võimaldas tuvastada, et City Cycle’i hagi vastuvõetavuse küsimuses on tõsiseid kahtlusi ja mitte üksnes oletusi. Üldkohus leidis muide isegi, et City Cycle ei ole tõendanud, et ta on jalgrataste tootja või eksportija.

34.

City Cycle vaidleb komisjoni argumentidele vastu.

35.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 41–45 lükkas Üldkohus tagasi olulise hagi läbivaatamist takistava asjaolu, mille komisjon kohtuistungil esitas. Üldkohus märkis kõigepealt, et kuna nõukogu ei esitanud vastuvõetamatuse vastuväidet, ei olnud komisjonil kui menetlusse astujal kohtupraktika kohaselt õigust niisugust vastuväidet esitada. Seejärel leidis Üldkohus, et igal juhul väljendas komisjon kohtuistungil ainult oletusi kohtumenetluse eriti hilises etapis, esitamata uusi tõendeid, mis kinnitaksid tema kriitikat, et hagi on vastuvõetamatu.

36.

Selles küsimuses tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole menetlusse astujal õigust esitada vastuvõetamatuse vastuväidet, mida ei ole sõnastatud kostja nõuetes, ( 24 ) ning et seega ei ole liidu kohus kohustatud niisugust vastuväidet analüüsima.

37.

Tühistamishagi vastuvõetamatus, mis on tingitud sellest, et hagejal ei ole õigust esitada hagi, kujutab endast siiski avalikul huvil põhinevat väidet, ( 25 ) mille liidu kohus peab seepärast tõstatama omal algatusel. ( 26 )

38.

Käsitletaval juhul tuleb tõdeda, et vastupidi komisjoni väitele analüüsis Üldkohus siiski hagi vastuvõetavust, lähtudes argumentidest, mille komisjon kohtuistungil esitas. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 44 järeldas Üldkohus, et neid argumente, mis puudutavad City Cycle’i ja Hiina ettevõtja suhteid, mille komisjon kahtluse alla seadis, et kinnita uued tõendid, mis oleksid võinud seada City Cycle’i esitatud hagi vastuvõetavuse kahtluse alla.

39.

Igal juhul osales City Cycle – nagu ta rõhutab – kõnesolevas kõrvalehoidmist puudutavas uurimises, teda on vaidlusaluses määruses isiklikult nimetatud kui Sri Lankalt pärit jalgrataste liitu eksportijat ning tema puhul keelduti rakendusmääruses individuaalselt tunnistamast, et ta tegi koostööd, ja keelduti andmast maksuvabastust. Selles olukorras arvan, et ei saa seada kahtluse alla, kas vaidlusalune määrus puudutab teda otseselt ja isiklikult. ( 27 )

40.

Sellest järeldub, et komisjon ei saa väita, et Üldkohus tegi vea, kui lükkas tagasi olulise asja läbivaatamist takistava asjaolu, mille komisjon kohtuistungil esitas. Seega tuleb minu arvates tagasi lükata esimene väide, mille see institutsioon kohtuasjas C‑254/15 P esitas.

41.

Maxcom, komisjon ja nõukogu väidavad, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 98 ja 99 esitatud arutluskäiguga, mille põhjal Üldkohus vaidlusaluse määruse tühistas, on rikutud alusmääruse artikli 13 lõike 1 kohaldamisel mitut õigusnormi.

42.

Esiteks heidab Maxcom Üldkohtule ette, et viimane kohaldas alusmääruse artikli 13 lõiget 1 ilmselget valesti, sest ta otsustas, et nõukogu ei oleks tohtinud seda, et City Cycle tegeles lähetamisega, järeldada asjaolu põhjal, et City Cycle ei ole tegelikult Sri Lanka tootja ja et ta ei tegele kokkupanemisega, mis ületab selle määruse artikli 13 lõikes 2 kehtestatud piirmäärad. Maxcom arvab seega, et Euroopa Kohus peaks tühistama Üldkohtu järeldused, mis puudutavad esimese väite teist osa.

43.

Kõigepealt väidab Maxcom, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 98 ja 99 esitatud hinnang on antud alusmääruse artikli 13 lõikest 1 täiesti valesti arusaamise tõttu ning premeerib sisuliselt City Cycle’it selle eest, et ta esitas uurimise jooksul ebatäielikku, vastuolulist ja kontrollimatut teavet. Selle artikli sõnastuse kohaselt on võimalik järeldada, et niisuguses olukorras, mida käsitletakse käesolevas kohtuasjas ning mil City Cycle importis Hiina päritolu detaile ja eksportis liitu jalgrattaid, tõendamata, et ta on tootja või et tema kokkupanemistoimingud ületavad selle määruse artikli 13 lõikes 2 kehtestatud piirmääri, esineb lähetamine. Lisaks ei ole Üldkohtu hinnang kooskõlas ei alusmääruse eesmärgiga, milleks on kaitsta liidu tööstust impordi eest, mille puhul kasutab kolmas riik dumpingut, ega väljakujunenud kohtupraktikaga, mille kohaselt on liidu institutsioonidel dumpingut käsitlevates uurimistes ulatuslik kaalutlusõigus.

44.

Teiseks kinnitab Maxcom, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 98 ja 99 esitatud järelduste vastu kõnelevad Üldkohtu järeldused City Cycle’i hagi teise väite kohta, – järeldused, milles Üldkohus märkis kõigepealt, et City Cycle’i esitatud teave on puudulik, ning lükkas siis tagasi kriitika, et nõukogu rikkus alusmääruse artiklit 18, proportsionaalsuse põhimõtet ja põhjendamiskohustust osas, mis puudutab seisukohta, et City Cycle ei teinud koostööd.

45.

Teiseks väidavad komisjon ja nõukogu, et Üldkohus lähtus vaidlustatud kohtuotsuses varjatud eeldusest, et alusmääruse artikli 13 lõikes 1 on nõutud, et institutsioonid tõendaksid, et iga tootja/eksportija uurimisaluses riigis tegeleb lähetamisega. Niisugune tõlgendus on ekslik. Esiteks on see vastuolus kohustusega hinnata, kas alusmääruse artikli 13 lõikes 1 sätestatud tingimused on täidetud riigi, mitte üksikute eksportijate tasandil. Teiseks võtab see alusmääruse artikli 13 lõikelt 4 igasuguse eseme. Kolmandaks aetakse selle puhul mõiste „kõrvalehoidmine“ segi ühe selle avaldumisvormi, st lähetamisega. Institutsioonid ei ole aga kohustatud tõendama täpsemalt, et esinesid kõrvalehoidmise konkreetsed vormid. Neljandaks valis Üldkohus nende sõnul erinevate väidete hindamisel mõiste „kõrvalehoidmine“ vastuolulised tõlgendused.

46.

Kolmandaks väidavad Maxcom, komisjon ja nõukogu, et see, mida Üldkohus tuvastas punktides 98 ja 99, ei ole õiguslikult piisav, et järeldada, et alusmääruse artikli 13 lõiget 1 on rikutud. Isegi kui nõukogu oleks rikkunud õigusnormi sellega, et ta järeldas – nagu on vaidlustatud kohtuotsuses märgitud –, et City Cycle on lähetamisega seotud, oleks sellel institutsioonil olnud siiski õigus järeldada teisi Sri Lanka tootjaid/eksportijaid ja kaubandusstruktuuri muutust puudutavate tõendite põhjal, et lähetamine toimus Sri Lanka kaudu. Asjaolu, et nõukogu leidis, et mitu tootjat/eksportijat, kes ei teinud Sri Lankal koostööd, tegelevad lähetamisega, on õiguslikult tõendatud isegi siis, kui ühe puhul neist leitakse, et võeti vale seisukoht. Asudes seisukohale, et lähetamise tuvastamine ühe tootja puhul muutis õigusvastaseks terve tõendite kogumi, millel põhineb järeldus riigi tasandil toimuva lähetamise kohta, moonutas Üldkohus vaidlusaluse määruse põhjenduse 78 mõtet ja rikkus alusmääruse artikli 13 lõiget 1.

47.

City Cycle vaidleb vastu Maxcomi, komisjoni ja nõukogu argumentidele.

48.

Kohtuasjades Chin Haur esitatud ettepaneku punktides 42–54 analüüsisin üksikasjalikult liidu õigusnorme kõrvalehoidmise valdkonnas, lähtudes Euroopa Kohtu praktikast, millele ma viitan. Käesolevas menetluses piirdun sellega, et meenutan kõigepealt, et kohtupraktikast ilmneb, et tõendamiskoormis kõrvalehoidmise olemasolu ja konkreetsemalt selle koosseisu kõigi nelja elemendi puhul, mida on nimetatud alusmääruse artikli 13 lõike 1 kolmandas lauses ja mainitud käesoleva ettepaneku punktis 5, lasub institutsioonidel. ( 28 )

49.

Seejärel märkisin selles ettepanekus, et kõrvalehoidmist käsitlevate liidu õigusnormide loogikast ja ülesehitusest ilmneb, et analüüs, mille käigus kontrollitakse, kas alusmääruse artikli 13 lõikes 1 sätestatud neli tingimust on täidetud, on mõeldud kõrvalehoidmist käsitlevas uurimises selle tõendamiseks, et dumpinguvastasest tollimaksust hoiti kõrvale uuritava riigi tasandil. Seevastu üksikute tootjate/eksportijate konkreetset olukorda võetakse arvesse alusmääruse artikli 13 lõikes 4 ette nähtud analüüsi raames. ( 29 )

50.

Samas ettepanekus märkisin, et kohtuotsustest Simon, Evers & Co. ( 30 ) ja APEX ( 31 ) ilmneb, et kui kõik asjaomased pooled kõrvalehoidmist käsitlevas uurimises keelduvad koostööst, on institutsioonide kohustus tõendada kõrvalehoidmist palju leebem. Euroopa Kohus on niisuguse leevendamisega nõustunud, võttes arvesse alusmääruse artikli 18 lõigetes 1 ja 6 ette nähtud võimalust teha järeldusi – isegi lõplikke – kättesaadavate faktide põhjal ning kohelda isikut, kes ei tee koostööd või teeb seda üksnes osaliselt, vähem soodsalt kui tema koostöö korral. Seega on institutsioonidel niisugustel juhtudel lubatud järeldada kooskõlaliste kaudsete tõendite kogumi põhjal, et tegemist on kõrvalehoidmisega alusmääruse artikli 13 lõike 1 tähenduses. ( 32 )

51.

Samades kohtuotsustes täpsustas Euroopa Kohus siiski ka, et liidu seadusandja ei ole soovinud luua õiguslikku eeldust, mis võimaldaks tuletada otseselt huvitatud või puudutatud isikute koostöösoovimatusest, et esineb kõrvalehoidmine, vabastades institutsioonid nõnda igasugusest tõendamise nõudest. ( 33 )

52.

Kohtuasjades Chin Haur esitatud ettepaneku punktis 69 leidsin ka, et põhjus, mis kinnitab tõlgendust, mille Euroopa Kohus valis kohtuasjades Simon, Evers & Co. ja APEX igasuguse koostöö puudumise juhtudel, st nõue mitte kahjustada liidu kaubanduse kaitse meetmete tõhusust, ( 34 ) on täiesti asjakohane ka juhul, kui nende huvitatud ettevõtjate arvele, kes ei teinud uurimises koostööd, langeb suurem osa asjaomase toote impordist liidus.

53.

Kõnealune kohtupraktika on seega minu arvates kohaldatav niisugusel juhul nagu käsitletav, mil tootjad/eksportijad, kes tegid tõesti kõrvalehoidmist käsitlevas uurimises koostööd, esindavad kõigest 25% asjaomase toote koguimpordist Sri Lankalt liitu. ( 35 ) Seega juhul, kui koostöösoovimatuse tase on nii kõrge, arvan, et institutsioonidel on lubatud tugineda kooskõlaliste tõendite kogumile, mis tõendab õiguslikult piisavalt, et esinevad kõrvalehoidmise koosseisu elemendid, ja konkreetsemalt, et kaubandusstruktuuri muutuse tingis kõrvalehoidmine. ( 36 )

54.

Käsitletaval juhul nõustus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses City Cycle’i hagi esimese väite teise osaga, mille kohaselt on rikutud alusmääruse artikli 13 lõiget 1 ja artikli 18 lõiget 1. Ehkki vaidlustatud kohtuotsuse asjassepuutuvates punktides ei täpsustanud Üldkohus sõnaselgelt, missuguseid õigusnorme nõukogu tema arvates vaidlusaluses määruses rikkus, tühistas Üldkohus selle määruse seega ikkagi nende sätete rikkumise tõttu.

55.

Täpsemalt leidis Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 98, et nõukogul ei olnud mingit teavet, mis võimaldanuks sõnaselgelt järeldada vaidlusaluse määruse põhjenduses 78, et City Cycle oli lähetamisega seotud.

56.

Nagu ilmneb aga käesoleva ettepaneku punktist 13, leidis nõukogu vaidlusaluse määruse põhjenduses 78, et seisukohale, et uurimises koostööd mitte teinud tootjate/eksportijate eksport toimus lähetamise raames, võib asuda kahe asjaolu põhjal: esiteks Sri Lanka ja liidu vahelise kaubandusstruktuuri muutus ning teiseks „asjaolu, et mitte kõik Sri Lanka tootjad ja eksportijad ei andnud endast teada ja/või ei teinud koostööd“. Ainuüksi vaidlusaluse määruse põhjenduses 78 tõdetu alusel järeldas nõukogu vaidlusaluse määruse põhjenduses 79, et „[s]eega on leidnud kinnitust HRV päritoluga toodete lähetamine Sri Lanka kaudu“.

57.

Neid põhjendusi 78 ja 79 lugedes pean esitama kaks kaalutlust.

58.

Esiteks tõden, et erinevalt sellest, kuidas ta toimis samas määruses Indoneesia suhtes – riik, mida puudutasid kohtuasjad Chin Haur –, ei tuginenud nõukogu Sri Lanka puhul sellele, mida ta oli tuvastanud ühe konkreetse tootja kohta, et järeldada, et lähetamine esines riigi tasandil alusmääruse artikli 13 lõike 1 tähenduses. ( 37 )

59.

Vaidlusaluse määruse põhjenduses 78 ei ole nimelt mingit niisugust sõnaselget seisukohta, nagu on toodud sama määruse põhjenduses 62, st seisukohta, et nõukogu järeldas individuaalse analüüsi põhjal, et konkreetne äriühing oli seotud kõrvalehoidmisega lähetamise teel. ( 38 ) Selles põhjenduses 78 on piirdutud ainult sellega, et nende ettevõtjate eksport, kes ei teinud koostööd, toimus lähetamise raames, järeldades seda, et see on olemas, käesoleva ettepaneku punktis 56 nimetatud kahest asjaolust: esiteks selle tuvastamine, et kaubandusstruktuur muutus, ja teiseks asjaolu, et enamik Sri Lanka tootjaid/eksportijaid ei teinud koostööd.

60.

Teiseks tuleb siiski tõdeda, et need kaks asjaolu, mille põhjal nõukogu oma järelduse tegi, ei võimalda ei üksikult ega koos järeldada ei seda, et kõrvalehoidmisega, täpsemalt lähetamisega oli seotud konkreetne ettevõtja, ega ka seda, et sellega tegeldi riigi tasandil. Nende kahe asjaolu põhjal ei oleks nõukogu seega tohtinud järeldada, et kõrvalehoidmise esinemise teine tingimus – st tingimus, mille kohaselt peab kaubandusstruktuuri muutus tulenema tavast, protsessist või toimingust, millel ei ole piisavat nõuetekohast põhjendust või majanduslikku õigustust peale tollimaksu kehtestamise, – on täidetud. ( 39 )

61.

Esimene nendest asjaoludest – nimelt kaubandusstruktuuri muutuse esinemine – ei ole midagi muud kui kõrvalehoidmise toimumise esimene tingimus. Seda ei saa seega iseenesest pidada teise tingimuse esinemise tunnuseks, vaid institutsioonid peavad tõendama, et kõrvalehoidmise toimumise kõik tingimused on täidetud. ( 40 )

62.

Mis puudutab teist asjaolu, st seda, et tootjad/eksportijad, kes esindavad 75% ekspordist liitu, ei teinud koostööd, siis käesoleva ettepaneku punktis 51 viidatud kohtupraktikast ilmneb, et koostöösoovimatus iseenesest ei võimalda muude asjaolude puudumise korral eeldada, et toimus kõrvalehoidmine. Seega ei saa nõukogu järeldada otse ainuüksi ühe osa asjassepuutuvate tootjate/eksportijate – isegi kui nad on enamuses – koostöösoovimatusest, et nad olid kõrvalehoidmisega seotud.

63.

Niisugusel juhul nagu käsitletav, mil nende asjaomaste isikute arvele, kes uurimises koostööd ei teinud, langeb suurem osa vastava toote impordist liitu, on institutsioonidel lasuv tõendamisekoormis kõrvalehoidmise tõendamisel tõesti märgatavalt leebem, nagu ilmneb käesoleva ettepaneku punktidest 50, 52 ja 53. Kuigi niisuguses olukorras ei ole vaja, et institutsioonid tõendaksid konkreetse kõrvalehoidumistava esinemist, peab nende käsutuses olema sellegipoolest mingi teave, mis näib näitavat, et niisugune tava esines. ( 41 )

64.

Käsitletaval juhul ei ilmne aga ei vaidlusalusest määrusest ega kohtutoimikust, et peale vaidlusaluse määruse põhjenduses 78 nimetatud kahe asjaolu (kaubandusstruktuuri muutus ja koostöösoovimatus) oleks institutsioonidel olnud muud teavet, mis viitab kõrvalehoidumistava ja eelkõige lähetamise esinemisele. Vastusena kohtuistungil Euroopa Kohtu esitatud küsimusele kinnitas komisjon otse vastupidi sõnaselgelt, et eranditult nende kahe asjaolu põhjal järeldasid institutsioonid, et Sri Lankal esines kõrvalehoidumistava.

65.

Selles olukorras ei ole Maxcomil, komisjonil ja nõukogul minu arvates põhjust Üldkohtule ette heita, et viimane tegi vea, kui järeldas, et nõukogu on rikkunud alusmääruse artikli 13 lõiget 1, ning tühistas sel põhjusel vaidlusaluse määruse.

66.

Seda järeldust ei sea kahtluse alla erinevad apellatsioonkaebustes esitatud argumendid.

67.

Esiteks väidab Maxcom, et niisuguses olukorras nagu käesolevas kohtuasjas käsitletav on võimalik järeldada, et City Cycle oli lähetamisega seotud. Selle kohta märkisin siiski käesoleva ettepaneku punktides 58 ja 59, et vastupidi Indoneesia juhtumile ei teinud nõukogu Sri Lanka puhul järeldust, et kõrvalehoidmine esineb riigi tasandil alusmääruse artikli 13 lõike 1 kolmanda lause tähenduses (konkreetselt lähetamistoimingud Sri Lankal) selle põhjal, mida ta oleks tuvastanud individuaalselt ühe konkreetse tootja/eksportija kohta (konkreetselt City Cycle). Nõukogu piirdus sellega, et järeldas, et niisugused tavad esinevad, kahest käesoleva ettepaneku punktides 56 ja 59 nimetatud asjaolust, mis – nagu on märgitud – ei võimalda üksi niisugust järeldust põhjendada. Sellest tuleneb, et isegi eeldusel, et kohtutoimikus oleva teabe põhjal oli teoreetiliselt võimalik järeldada, et City Cycle oli lähetamisega seotud, ei teinud nõukogu oma järeldust, et kõrvalehoidmine esineb riigi tasandil, selle tõdemuse põhjal. Kuna nõukogu järeldus ei põhine piisaval teabel, mida tuleb tõendada, ei saa niisuguses olukorras Üldkohtule ette heita, et ta leidis, et see institutsioon on rikkunud alusmääruse artikli 13 lõiget 1.

68.

Seejärel esitab Maxcom argumente, mis puudutavad väidetavaid vastuolusid vaidlustatud kohtuotsuses. ( 42 ) Selles küsimuses märgin siiski, et asjaolu, et teave, mille City Cycle uurimise jooksul esitas, ei olnud piisav ega peegeldanud tõelist koostöövaimu – mille tõttu jättis Üldkohus jõusse nõukogu otsuse jätta rahuldamata alusmääruse artikli 13 lõike 4 alusel City Cycle’i esitatud vabastamistaotlus –, ei ole kuidagi vastuolus käesoleva ettepaneku punktides 60–65 leituga, et Üldkohus ei teinud viga, kui järeldas, et nõukogu on rikkunud alusmääruse artikli 13 lõiget 1. ( 43 )

69.

Mis puudutab teiseks komisjoni ja nõukogu argumente, mis on kokkuvõtlikult esitatud käesoleva ettepaneku punktis 45, siis nende tagasilükkamiseks piisab, kui märkida, et need põhinevad vaidlustatud kohtuotsuse ekslikul tõlgendusel ja seega vääral eeldusel. Üldkohus ei leidnud selle kohtuotsuse üheski punktis, et institutsioonid peavad tõendama positiivselt, et iga üksik tootja/eksportija tegeleb lähetamisega.

70.

Mis puudutab kolmandaks käesoleva ettepaneku punktis 46 kokkuvõtlikult esitatud kriitikat, millega vaieldakse vastu sellele, et Üldkohtu järeldused, mille põhjal ta vaidlusaluse määruse tühistas, on piisavad, siis käesoleva ettepaneku punktides 60–65 toodud kaalutlustest ilmneb, et see kriitika tuleb tagasi lükata.

71.

Eelnevate kaalutluste põhjal leian, et Maxcomi, komisjoni ja nõukogu väited, et Üldkohus kohaldas alusmääruse artikli 13 lõiget 1 valesti, tuleb tagasi lükata.

72.

Komisjon ja nõukogu seavad vastavalt oma kolmanda ja teise väitega kahtluse alla vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused. Nõukogu kinnitab ka, et moonutatud on faktilisi asjaolusid.

73.

Esiteks väidavad need institutsioonid, et vaidlustatud kohtuotsuses ei ole selgitatud, kuidas nõukogu alusmääruse artikli 13 lõiget 1 rikkus. Esiteks ei ole vaidlustatud kohtuotsuses näidatud, kas nõukogu viga on lihtne hindamisviga või ilmne hindamisviga. Teiseks ei selgita Üldkohus, miks ei võimalda Üldkohtule esitatud tõendid, sh kättesaadavad faktid järeldada, et City Cycle tegeles lähetamisega.

74.

Teiseks arvab komisjon, et vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused on vastuolulised. Ta märgib selles küsimuses, et vaidlustatud kohtuotsuse punktist 97 ilmneb, et tõendid, mille City Cycle esitas, ei kinnita, et ta oli tõesti Sri Lanka päritolu eksportija, kes vastab alusmääruse artikli 13 lõikega 2 kehtestatud kriteeriumidele. Komisjonil tekib sellega seoses küsimus, kuidas saavad need tõendid, mis näitavad, et City Cycle tegeleb kõrvalehoidmisega kokkupanemise abil, mitte tõendada, et ta on seotud ka lähetamisega.

75.

Nõukogu väidab teise võimalusena, et Üldkohus on tuvastatud faktilisi asjaolusid moonutanud. Esiteks leiab nõukogu, et kuna lähetamine riigi tasandil leidis tõendamist ja City Cycle’i vabastamistaotlus oli põhjendamatu, oli ainus järeldus, mille Üldkohus faktiliste asjaolude põhjal võis teha, järeldus, et City Cycle tegeleb lähetamisega. Järeldades midagi muud, moonutas Üldkohus faktilisi asjaolusid. Teiseks ilmneb see moonutamine ka vaidlustatud kohtuotsuses City Cycle’i vabastamistaotluse küsimuses tehtud järeldustest, milles on välistatud, et viimase puhul on täidetud tingimused, mis peavad olema täidetud, et kokkupanek uurimisaluses riigis muudaks tooted kohalikku päritolu toodeteks.

76.

Mis puudutab esiteks kriitikat, et põhjendused puuduvad, siis tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab kohtuotsuse põhjendustest selgelt ja üheselt mõistetavalt nähtuma Üldkohtu arutluskäik, et huvitatud isikutel oleks võimalik mõista vastuvõetud otsuse põhjendusi ja Euroopa Kohus saaks teostada oma kohtulikku kontrolli. Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 36 ja artikli 53 esimese lõigu alusel Üldkohtul lasuv põhjendamiskohustus on täidetud, kui esitatud põhjendused – isegi kui need on kaudsed – võimaldavad huvitatud isikutel teada saada põhjused, mille tõttu Üldkohus nende argumentidega ei nõustunud, ning Euroopa Kohtul saada andmeid, mis on tema kontrolli teostamiseks piisavad. ( 44 )

77.

Käesoleva ettepaneku punktidest 54 ja 55 ilmneb, et kuigi Üldkohus ei esitanud vaidlustatud kohtuotsuses üksikasjalikku arutluskäiku, mille tulemusena järeldas ta, et vaidlusalune määrus tuleb tühistada osas, milles see puudutab City Cycle’it, võib selle arutluskäigu üheselt sellest kohtuotsusest tuletada, mis võimaldab Euroopa Kohtul oma kohtulikku kontrolli teostada. Seda arvestades ei saa minu meelest asuda seisukohale, et vaidlustatud kohtuotsus on põhjendamata.

78.

Mis puudutab ülejäänud kriitikat, siis esiteks kriitika, et vaidlustatud kohtuotsus on põhjendamata seetõttu, et ei ole selgitatud, kas nõukogu viga on lihtne hindamisviga või ilmselge hindamisviga, ei saa minu arvates anda tulemusi. Ehkki on kahtlemata soovitav, et Üldkohus näitaks oma otsustes ära kohtuliku kontrolli kriteeriumi, mida ta kohaldab, ei saa kohtuotsust lugeda põhjendamatuks ainuüksi sel põhjusel, et Üldkohus ei ole otsuses sõnaselgelt ära näidanud kohtuliku kontrolli kriteeriumi, mida ta kohaldab. Kuna institutsioonid ei ole aga sisuliselt väitnud, et kohaldati väära kohtuliku kontrolli kriteeriumi, vaid on piirdunud kriitikaga, et põhjendused puuduvad, ( 45 ) ei kujuta küsimus, kas vaidlustatud kohtuotsuses konkreetselt kohaldatud kriteerium on väär või mitte, käesolevate apellatsioonkaebuste eset.

79.

Mis puudutab teiseks kriitikat, et Üldkohus ei selgitanud, miks ei võimalda talle esitatud tõendid, sh kättesaadavad faktid järeldada, et City Cycle tegeles lähetamisega, siis see ei saa anda tulemusi. Kohtupraktikast ilmneb, et Euroopa Kohus ei saa Üldkohtult nõuda, et ta põhjendaks iga valikut, kui ta otsustab oma otsust tehes tugineda ühele tõendile, aga mitte teisele. Kui otsustataks teisiti, tähendaks see, et Euroopa Kohus asendab Üldkohtu poolt tõenditele antud hinnangu oma hinnanguga, mis ei ole tema pädevuses. ( 46 )

80.

Mis puudutab teiseks kriitikat, et põhjendused on vastuolulised, siis arvan, et see põhineb vaidlustatud kohtuotsuse ekslikul tõlgendusel. Üldkohus ei leidnud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 97 hoopiski, et Chin Hauri esitatud tõendid kinnitasid, et viimane tegeleb kokkupaneku abil kõrvalehoidmisega.

81.

Kolmandaks, mis puudutab nõukogu kriitikat, et faktilisi asjaolusid on moonutatud, tuleb meenutada, et kohtupraktika kohaselt peab see moonutamine nähtuma ilmselgelt toimikus olevatest dokumentidest, ilma et faktilisi asjaolusid ja tõendeid tuleks uuesti hinnata. ( 47 )

82.

Nõukogu kõik argumendid põhinevad aga eeldusel, et lähetamine riigi tasandil alusmääruse artikli 13 lõike 1 tähenduses on tõendatud. Käesoleva ettepaneku punktidest 60–65 ilmneb minu arvates siiski, et Üldkohus otsustas õigesti, et see ei ole nii. Järelikult on nõukogu kriitika eeldus väär. Seega ei moonutanud Üldkohus vastupidi nõukogu väitele faktilisi asjaolusid.

83.

Eelnevast tuleneb minu arvates, et nii komisjoni apellatsioonkaebuse kolmas väide kohtuasjas C‑254/15 P kui ka nõukogu apellatsioonkaebuse teine väide kohtuasjas C‑260/15 P tuleb tagasi lükata.

84.

Niisuguses olukorras leian, et Maxcomi, komisjoni ja nõukogu apellatsioonkaebused tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata.

85.

Kodukorra artikli 184 lõige 2 sätestab, et kui apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud, teeb Euroopa Kohus otsuse kohtukulude jaotuse kohta. Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

86.

Kui Euroopa Kohus nõustub minu hinnangutega nendele kolmele liidetud apellatsioonkaebusele, on Maxcom, komisjon ja nõukogu kohtuvaidluse kaotanud. Kuna City Cycle on palunud kohtukulud neilt välja mõista, teen ma Euroopa Kohtule ettepaneku mõista neilt välja City Cycle’i nii esimese kohtuastme kui ka käesolevate apellatsioonkaebustega seotud kohtukulud.

87.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku langetada järgmine otsus: