EUROOPA KOMISJON

Brüssel,20.7.2020

COM(2020) 326 final

KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE

Energiatõhususe direktiivi 2012/27/EL artikli 24 lõike 3 kohane 2019. aasta hinnang edusammudele, mida liikmesriigid on teinud 2020. aastaks seatud riiklike energiatõhususe eesmärkide saavutamisel ja energiatõhususe direktiivi 2012/27/EL rakendamisel

1.Sissejuhatus

2019. aasta detsembris võttis komisjon vastu teatise Euroopa rohelise kokkuleppe kohta 1 , millega rajatakse teed kliimaneutraalsuse saavutamiseni aastaks 2050 ja kutsutakse üles tegema suuremaid jõupingutusi CO2-heite vähendamiseks aastaks 2030. Arvestades, et 75 % ELi kasvuhoonegaaside heitest tuleb energia tarnimisest ja kasutamisest, on hädavajalik teha energiatõhususe valdkonnas täiendavaid samme, et täita järgmisel kümnendil oma kohustusi seoses CO2-neutraalsuse ja kõrgemate kliimaeesmärkide saavutamisega. Energiatõhusus on rohelise kokkuleppe üks prioriteet. Edaspidi on veelgi tähtsam rakendada olemasolevaid energiatõhususe alaseid õigusakte ja täita olemasolevaid energiatõhususe alaseid kohustusi ning kohaldada ulatuslikult energiatõhususe esimesele kohale seadmise põhimõtet.

Praegu keskendutakse enamasti järgmisele aastakümnele ja pikemale ajaraamistikule aastani 2050, kuid sama oluline on pidada meeles edusamme 2020. aasta eesmärkide saavutamisel. Need eesmärgid on mis tahes kõrgemate eesmärkide seadmise lähtepunktiks. 2020. aasta puudujäägid ja viivitused võivad mõjutada 2030. ja 2050. aasta eesmärkide saavutamist. Oma osa mängib ka COVID-19 kriisi mõju. Prognoosi kohaselt vähendab see 2020. aastal energianõudlust, 2020. aasta eesmärgid võidakse küll saavutada, kuid pärast seda on oodata nõudluse taastumist. Ei tohiks aga unustada, et nõudluse selline vähenemine ei tulene struktuurimuutustest.

Komisjon esitab käesoleva eduaruande kooskõlas direktiiviga (EL) 2018/2002 muudetud energiatõhususe direktiivi 2012/27/EL (edaspidi „energiatõhususe direktiiv“) artikli 24 lõikega 3. Käesolev aruanne on viimane energiatõhususe direktiivi raames avaldatavate sellises vormis aruannete sarjast, kuna see lähenemisviis tuleb viia kooskõlla energialiidu ja kliimameetmete juhtimist käsitleva määruse (EL) 2018/1999 (edaspidi „juhtimismäärus“) artikliga 35.

Käesolevas aruandes esitatakse kõige värskemad andmed edusammude kohta, mis on tehtud kuni 2018. aastani selleks, et saavutada 2020. aastaks ELi 20 % energiatõhususe eesmärk. 2 Selles ei ole veel arvesse võetud COVID-19 kriisi võimalikku mõju 2020. aasta eesmärgi saavutamisele. Esmase andmeallikana kasutati Euroopa ametlikku energiastatistikat, 3 rakendades 2018. aastani 4 kasutatud energiabilansside arvutamise metoodikat (et säilitada kooskõla varasemate aruannetega ja energiatõhususe eesmärkide seadmiseks kasutatud metoodikaga). Käesolev aruanne põhineb energiatõhususe 2018. aasta eduaruandel, 5 liikmesriikide esitatud 2019 6 . aasta aruannetel ning 2019. aastal ja 2020. aasta alguses tehtud täiendaval analüüsil. Et paremini mõista hiljutisi suundumusi kujundanud tegureid, kasutati Teadusuuringute Ühiskeskuse poolt 7 ja Odyssee-Mure projekti 8 raames koostatud mõjurite analüüse.

2.Tulemuste kokkuvõte

Aruandes vaadeldakse 28 ELi liikmesriiki ja see hõlmab andmeid kuni 2018. aastani.

Peamised järeldused on järgmised.

·Primaarenergia tarbimine vähenes 2018. aastal 2017. aastaga võrreldes 0,7 %. Lõppenergia tarbimine kasvas eelneva aastaga võrreldes 0,1 %. Sellegipoolest ületavad mõlemad näitajad 2020. eesmärkide saavutamiseks kindlaks määratud trajektoori.

·Ilmamuutused mõjutavad endiselt energiatarbimise mahtu 9 . 2018. aasta sooja talve tõttu oli nõudlus ruumide kütmiseks vajaliku energia järele varasemast väiksem, kuid seda mõju tasakaalustas transpordi- ja tööstussektori energiatarbimise suurenemine. Ilmastikutingimustele korrigeeritud näitajatest nähtub, et lõppenergia tarbimine suurenes 2018. aastal varasemast rohkem (vt joonis 1).

·Energiatarbimine suurenes endiselt majandustegevuse mahu suurenemise tõttu ning liikmesriikide 2018. aastal rakendatud uuest poliitikast ja meetmetest ei piisanud selle tasakaalustamiseks.

·2019. aasta energiatõhususe aruande tulemustest nähtub, et mõni liikmesriik saavutas palju väiksema energiasäästu, kui on 2018. aastaks vaja, et saavutada vahemikus 2014–2020 nõutav kogusääst.

Primaarenergia tarbimise vähenemist võib tõlgendada positiivse arenguna. Kui primaarenergia tarbimine aga jätkub sellises tempos, ei piisa sellest tavapärastes majandustingimustes 2020. aasta eesmärgi saavutamiseks ja see on väiksem kui keskmine aastane vähenemine, mis on kindlaks määratud lineaarse trajektooriga 2005. aastast kuni 2020. aasta eesmärgini (1 % aastas). Arvestades sellega, et uue poliitika rakendamiseks on vähe aega, paistab 2020. aasta eesmärkide saavutamine ilma väliste tegurite, näiteks COVID-19 kriisi, tugeva mõjuta, üha ebatõenäolisem. Sellegipoolest on oluline veelgi kiirendada jõupingutusi, kuna 2020. aasta eesmärkide saavutamise puudujäägid või energianõudluse taastumine pärast COVID-19 kriisi võivad samuti raskendada 2030. aasta eesmärkide saavutamist.

Et paremini hinnata energiatarbimise kasvu suundumust ja kindlaks määrata võimalikud edasised sammud, moodustas Euroopa Komisjon 2018. aasta juulis töörühma, mis töötab välja meetmed 2020. aastaks seatud ELi energiatõhususe eesmärkide saavutamiseks. 10 Töörühma 2019. aasta kohtumistel juhtisid liikmesriigid tähelepanu olemasolevate õigusaktide täieliku rakendamise vajadusele, et paremini mobiliseerida ELi struktuuri- ja ühtekuuluvusfondide vahendeid ning võtta lisameetmeid, mis võimaldaksid kiiret energiasäästu. Lisaks tunnistati vajadust pöörata rohkem tähelepanu oluliselt rekonstrueeritud hoonete minimaalsete energiatõhususe nõuete täitmisele. See ei aitaks aga saavutada lühiajaliselt nõutud energiasäästu, vaid panustaks pigem 2030. aasta eesmärgi saavutamisse.

Joonis 1: SKP ja vastavalt ilmastikutingimustele korrigeeritud lõppenergia tarbimine aastatel 2000–2018 11 .

Allikas: Liikmesriikide ESTATi ja Odyssee andmetel põhinevad arvutused, majandus- ja rahandusküsimuste peadirektoraadi andmebaas AMECO (SKP).

3.Edusammud 2020. aastaks seatud ELi energiatõhususe eesmärgi saavutamisel

Lõppenergia tarbimine 12 28 ELi liikmesriigis vähenes 5,8 %, kahanedes 1 194 miljonilt naftaekvivalenttonnilt 2005. aastal 1 124 miljonile naftaekvivalenttonnile 2018. aastal. Seda on 3,5 % rohkem kui 2020. aastaks seatud lõppenergia tarbimise eesmärk 1 086 miljonit naftaekvivalenttonni. See vähenes vahemikus 2005–2018 aastas keskmiselt 0,42 %, kuid alates 2014. aastast (mil küttenõudlus oli erakordselt sooja talve tõttu palju väiksem) kasvas see 2014. aastaga võrreldes 2018. aastal 5,3 %. 2018. aastal suurenes see eelmise aastaga võrreldes 0,1 %.

2018. aastal täheldati suuremat energiatarbimist eeskätt transpordisektoris (kasv võrreldes 2017. aastaga +1,3 %) ja tööstussektoris (+0,6 %). Seevastu vähenes energiatarbimine eluasemesektoris (-1,6 %) ja teenustesektoris (-1,4 %).

2018. aastal oli transpordisektori osakaal lõppenergia tarbimises 34 %, järgnesid tööstussektor ja eluasemesektor (mõlemad 25 %), teenustesektor (13 %) ja muud sektorid, sealhulgas põllumajandussektor, kalandussektor ja metsamajandussektor (3 %).

Primaarenergia tarbimine 13 28 ELi liikmesriigis vähenes 9,8 %, kahanedes 1 721 miljonilt naftaekvivalenttonnilt 2005. aastal 1 552 miljonile naftaekvivalenttonnile 2018. aastal. Seda on 4,65 % rohkem kui 2020. aastaks seatud eesmärk 1 483 miljonit naftaekvivalenttonni. Vahemikus 2005–2018 vähenes primaarenergia tarbimine keskmiselt 0,8 % aastas. Pärast kolmeaastast kasvu registreeriti 2018. aastal eelmise aastaga võrreldes 0,7 % langus.

4.Liikmesriikide eesmärgid

Kuni 2018. aastani suutsid 12 liikmesriiki alandada oma lõppenergia tarbimise taset või hoida selle allpool hüpoteetilist lineaarset trajektoori, mille nad olid kindlaks määranud selleks, et saavutada 2020. aastaks oma esialgsed eesmärgid. 14 Primaarenergia puhul oli 15 liikmesriigi tarbimise tase 2018. aastal nende hüpoteetilisest lineaarsest trajektoorist madalam. 15 Kokkuvõttes oli 11 liikmesriigi (vähenemine 2017. aasta 17 liikmesriigiga võrreldes) lõppenergia tarbimine 2018. aastal esialgsest 2020. aasta lõppenergia eesmärgist väiksem. 16 Samamoodi saavutas 2018. aastal vaid 13 liikmesriiki (vähenemine 2017. aasta 14 liikmesriigiga võrreldes) primaarenergia tarbimise taseme, mis oli madalam kui nende esialgne 2020. aasta eesmärk. 17

2018. aastal ei muutnud ükski liikmesriik oma energiatõhususe eesmärki, mille tulemusena ei võimalda riiklikud eesmärgid ikka veel saavutada ELi eesmärke. Lõppenergia tarbimise puhul moodustavad liikmesriikide esialgsed eesmärgid kokku 1 085 miljonit naftaekvivalenttonni, st üks miljon naftaekvivalenttonni vähem kui ELi eesmärk; primaarenergia tarbimise puhul moodustavad need kokku 1 533 miljonit naftaekvivalenttonni, st 50 miljonit naftaekvivalenttonni rohkem kui ELi eesmärk. 18

5.Arengud liikmesriikides ja sektorites

Vahemikus 2005–2018 kasvas lõppenergia tarbimine (FEC 2020–2030) üheksas liikmesriigis: Austria, Eesti, Küpros, Leedu, Läti, Malta, Poola, Sloveenia, Soome. Võrreldes 2017. aastaga suurenes 2018. aastal lõppenergia tarbimine 18 liikmesriigis, kusjuures suurim kasv registreeriti Maltal (+6,1 %), Iirimaal (+4,7 %) ja Lätis (+4,1 %). Suurimad langused registreeriti Kreekas (-4,8 %), Austrias (-2,5 %) ja Saksamaal (-1,5 %).

Primaarenergia tarbimine (PEC 2020–2030) vähenes vahemikus 2005–2018 kõigis liikmesriikides, välja arvatud Eestis, Küprosel, Lätis ja Poolas. Kõige suuremat primaarenergia tarbimise vähenemist täheldati muu hulgas Kreekas (-25,7 %), Leedus (-23,4 %) ja Ühendkuningriigis (-21,1 %). 2017. aastaga võrreldes langes primaarenergia tarbimine täiendavalt 14 liikmesriigis, sealjuures oli langus kõige suurem Belgias (-4,6 %), millele järgnesid Austria (-3,1 %) ja Kreeka (-3,0 %). Seevastu täheldati kõige suuremat kasvu Eestis (+9,4 %), Lätis (+5,1 %) ja Luksemburgis (+4,0 %).

Võrreldes 2005. aastaga vähenes primaarenergia mahukus 2018. aastal kõigis liikmesriikides. Vahemikus 2015–2018 kasvas see aga Taanis, Eestis ja Luksemburgis.

Joonis 2. Primaarenergia tarbimise, primaarenergia mahukuse 19 ja SKP suhteline muutus, 2015–2018. 

Allikas: Eurostat.

2020. aastaks seatud ELi energiatõhususe eesmärkide saavutamise meetmete väljatöötamise töörühm korraldas 2019. aasta juulis kohtumise. Arutelu keskendus edusammude hindamisele Eurostati 2018. aasta energiatarbimise hinnangu põhjal ning heade tavade jagamisele, et säästa veelgi rohkem. Arvestades 2020. aasta lõpuni jäänud piiratud ajaga, ei võtnud liikmesriigid 2018. aastal palju uusi meetmeid ning keskendusid pigem 2030. aastaks tehtud plaanidele. Lisaks märkisid liikmesriigid, et praeguses etapis ei ole stiimulit investeerida tehnilistesse meetmetesse ning pigem tuleks oodata 2021. aastani, et meetmeid saaks arvestada energiatõhususe direktiivi artikli 7 alla.

Liikmesriigid tuvastasid 2019. aasta aastaaruannetes 20 2017. aasta energiatarbimist suurendanud põhiteguritena majanduse ja majandustegevuse mahu kasvu. 2018. aasta primaarenergia tarbimise aastase vähenemise ja lõppenergia tarbimise kerge kasvu taga olevaid tegureid ei ole veel analüüsitud. Nagu eespool märgitud, võis viimane energiatarbimise suurenemine olla tingitud transpordi- ja tööstussektorite kasvust. Eluasemesektori ja teenustesektori energiatarbimine vähenes aastases võrdluses, osaliselt 2018. aasta soojema ilma tõttu. Primaarenergia tarbimise vähenemine võib pigem olla tingitud energiaallikate jaotuse muutusest (nt üleminek taastuvenergiale) ja impordist (mis mõlemad mõjutavad praeguse tarbimismahu asemel pigem arvutusi) või energiamuundamise suuremast tõhususest.

2019. aasta 21 mitteametlikud esialgsed andmed elektritarbimise kohta osutavad osaliselt eelmiseks aastaks prognoositud arengutele. 2019. aastal vähenes ELi energiatarbimine aastases võrdluses 2 %, mille tulemusena kukkus nõudlus tagasi 2015. aasta tasemele, samas kui SKP kasvas sel aastal 1,4 %. Sellega seoses tundub oma osa olevat ilmal. 2019. aasta suvised kuumalained, mis küündisid Põhja-Euroopas üle 40°C, tõid õhu konditsioneerimise tõttu kaasa energiatarbimise hüppelise kasvu. 2019. aasta alguse ja lõpu soojad talvekuud vähendasid aga energiatarbimist, mis oli enam kui piisav, et kompenseerida üldjoontes suvist suurt energianõudlust. Lisaks mõjutas energiatarbimist muutus tööstustootmises, mis oli olnud SKP kasvu allikas; tööstustootmine vähenes 2018. ja 2019. aastal, ennekõike terasesektoris. 22

Mõjurite analüüs võimaldab kvantitatiivsemalt analüüsida energiatarbimise muutuseid tingivaid eri tegureid.

Teadusuuringute Ühiskeskuse ajavahemiku 2005–2017 23 analüüsist nähtub, et tootmissektorite (tööstussektor, teenustesektor ja põllumajandussektor) energiatarbimise vähenemise põhjustas ennekõike energiamahukuse vähenemine. Seda mõju võimendasid struktuurimuutused. Energiatarbimist suurendasid aga suurem tööviljakus (kogulisandväärtus töötunni kohta) ja tööhõive mõju. Samal perioodil vähenes energiatarbimine ka energiatõhususe suurenemise ja ilmastiku järelmõju tõttu. Jõukuse mõju ja rahvaarvu suurenemine tasakaalustas poole sellest mõjust ja seetõttu suurenes tarbimine. Nii reisijate- kui ka kaubaveo valdkonnas oli majandustegevuse mahu kasv enam kui piisav, et tasakaalustada energiamahukuse vähenemist, mistõttu ajavahemikus 2005–2017 energiatarbimine suurenes.

2005.–2017. aasta 24 Odyssee-Mure'i analüüs kinnitab, et energiasääst mängis lõppenergia tarbimise vähendamisel suurt rolli. Lisaks aitasid energiat säästa ka struktuurne mõju ja kliimamõju. Seda mõju tasakaalustas enamasti majandustegevuse mahu suurenemine ning väiksemal määral elustiilimuutused ja muu mõju. Primaarenergia tarbimise vähenemine oli enamasti tingitud energiasektorite tarbimise varieeruvusest (muutused energiatarbimises, energiaallikate jaotuse soojuslikus kasuteguris), aga ka lõppenergia tarbimise muutuse mõjust ning vähemal määral muu energiamuundamise tarbimise varieeruvusest. 

5.1.Tööstussektor

Lõppenergia tarbimine (arvutatuna energiabilansside vana metoodika põhjal) vähenes 28 ELi liikmesriigi tööstussektoris absoluutarvudes 332 miljonilt naftaekvivalenttonnilt 2005. aastal 285 miljonile naftaekvivalenttonnile 2018. aastal (-14 %). Mõne riigi tööstussektoris energiatarbimine sel ajavahemikul siiski suurenes, nimelt Ungaris (+43 %), Lätis (+29 %), Poolas (+14 %), Maltal (+11 %), Saksamaal (+6 %) ning Leedus, Belgias, Austrias ja Slovakkias (igas riigis alla 5 %). 2017. aastaga võrreldes suurenes ELi tööstussektori lõppenergia tarbimine 2018. aastal 0,6 %, kuid kuues liikmesriigis registreeriti vähenemine. Kõige rohkem suurenes energiatarbimine Lätis (+14,0 %), Sloveenias (+7,3 %) ja Eestis (+6,6 %). Vahemikus 2015–2018 suurenes tööstustootmise kogulisandväärtus 8 % (2018. aastal aastases võrdluses 4 %). Majandustegevuse sellise suurenemisega kaasnes aga ainult osaliselt muutus energiatarbimises, mis on alates 2015. aastast suurenenud 2,3 % võrra.

Energiatõhususe vallas 25 õnnestus peaaegu kõikidel liikmesriikidel parandada aastatel 2005–2018 oma tööstussektori tulemuslikkust, tänu millele vähenes üldine energiamahukus ELi 28 liikmesriigis 22 %. Tööstussektori energiamahukus suurenes ainult Ungaris (+20 %), Lätis (+20 %) ja Kreekas (+1 %). Rumeenias, Eestis, Iirimaal ja Bulgaarias registreeriti aga energiamahukuse suurim vähenemine (50 % või rohkem). Kui võrrelda aastaseid arenguid 2017. aastaga, suurenes tööstussektori energiamahukus 2018. aastal üheksas liikmesriigis (Lätis +6,8 %, Soomes +3,5 %, Rumeenias +2,6 %, Belgias +1,6 %, Prantsusmaal +1,3 %, Hispaanias +1 %, Ungaris +0,8 %, Horvaatias +0,6 %, Bulgaarias +0,1 %), samas kui kõik ülejäänud liikmesriigid jätkasid oma näitajate parandamist.

5.2.Eluasemesektor

Lõppenergia tarbimine eluasemesektoris (arvutatuna vana energiabilansside metoodika põhjal) vähenes järsult 10,4 % võrra 310 miljonilt naftaekvivalenttonnilt 2005. aastal 278 miljoni naftaekvivalenttonnile 2018. aastal (kuid ainult 4,6 %, kui kohaldada ilmastikutingimuste parandustegurit). Samas suurenes energiakasutus 2015.–2018. aastal 0,1 % (kahanedes 2018. aastal võrreldes eelmise aastaga -1,6 %). See kolmeaastane kasv oli mõningal määral tingitud 2016. ja 2017. aasta külmast talvest (mida tasakaalustas osaliselt 2018. aasta soe talv), kuna ruumide kütmiseks tarbitav energia moodustab eluasemesektoris tarbitavast energiast ligikaudu kaks kolmandikku. Ilmastikutingimustele korrigeeritud energiatarbimine on alates 2010. aastaselt aeglaselt vähenenud. 2018. aastal oli kütmise kraadpäevade arv 3 % väiksem kui 2017. aastal, kuid eluasemesektori energiatarbimine suurenes aastases võrdluses 0,5 % (hinnangute põhjal). Ehkki energia tarbimine ruumide jahutamiseks moodustab endiselt võrdlemisi väikese osa energiatarbimisest, on see mõnes riigis kiiresti kasvanud.

Liikmesriigid tuvastasid aastaaruannetes mitu tegurit, mis mõjutasid 2017. aastal energiatarbimist:

·elanikkonna või kodumajapidamiste arvu suurenemine;

·kodumajapidamiste netotulu suurenemine;

·majanduskasv;

·talviste ilmastikutingimuste halvenemine; ning

·suviste ilmastikutingimuste halvenemine 26  

2018. aastal jätkus energiatarbimise kasv tõenäoliselt tingituna esimesest kolmest tegurist, mida võib lugeda jõukuse mõju alla. Ilmastikutegur oli enam kui piisav, et nende mõju tasakaalustada, mille tulemusena vähenes 2018. aastal eluasemesektoris energiatarbimine eelmise aastaga võrreldes (-1,6 %).

Eluasemesektori osakaal energiatarbimises elanikkonna kohta vähenes 28 ELi liikmesriigis aastatel 2005–2018 ligikaudu 13,5 % (lisaks vähenes see 2018. aastal võrreldes 2017. aastaga 1 %). Tulemuslikkus ei olnud aga kõikides liikmesriikides ühesugune. Tulemuslikkus oli alates 2005. aastast halvenenud viies riigis: Leedu, Bulgaaria (mõlemad +16,5 %), Eesti (+9 %), Rumeenia (+6 %) ja Malta (+1,7 %). Seevastu õnnestus Kreekal (+29,5 %), Luksemburgil (-27,4 %), Belgial (-26 %), Ühendkuningriigil (-22 %), Iirimaal (-20,5 %) ja Slovakkial (-20 %) mahukust kõige rohkem vähendada.

Energiatarbimise tõusutrendi võib seostada energiatõhusamaks renoveerimise keskmise määraga, mis on endiselt väga madal: ainult umbes 1 %, jäädes liikmesriikides vahemikku 0,4–1,2 %. Isegi suhteliselt kõrgete määradega liikmesriikides tuli enamik säästust kergetest või keskmise ulatusega renoveerimistest, samas kui oluliste renoveerimiste arv on endiselt väga väike. Sellele lisandub nn kinnistumise oht, kuna renoveeritud hooneid renoveeritakse uuesti alles mitme aasta pärast 27 .

5.3.Teenustesektor

Teenustesektoris registreeriti vahemikus 2005–2018 energiatarbimise väike suurenemine (arvutatuna vana energiabilansside metoodika põhjal) (+1,5 %). See suurenemine on osaliselt tingitud majandusaktiivsuse suurest kasvust – teenustesektori kogulisandväärtus suurenes 2005.–2018. aastal 23 %. Veelgi ilmsem on teenustesektoris seos tööhõive kasvu ja energiatarbimise vahel – energiatarbimine suurenes kuni 2008. aastani, mil kasvas ka võrdlemisi jõuliselt tööhõive, ja uuesti alates 2014. aastast. Energiatarbimise vähenemine 1,4 % 2018. aastal kogulisandväärtuse ja tööhõive suurenemise tingimustes oli tingitud 2018. aasta soojast talvest.

Teenustesektori lõppenergia mahukus suurenes 2005.–2018. aastal 17 %. Kõige suuremaid edusamme tehti Iirimaal, Ungaris, Slovakkias, Austrias ja Sloveenias. 2018. aastal vähenes ELi energiamahukus võrreldes 2017. aastaga veelgi. Energiatarbimine vähenes, samal ajal kui sektori kogulisandväärtus suurenes ligikaudu 2,3 %.

5.4.Transpordisektor

Lõppenergia tarbimine ELi transpordisektoris (arvutatuna vana energiabilansside metoodika põhjal) 28 suurenes 3,6 %, kasvades 368 miljonilt naftaekvivalenttonnilt 2005. aastal 381 miljoni naftaekvivalenttonnile 2018. aastal. Võrreldes 2005. aastaga vähenes 2018. aastal energiatarbimine selles sektoris 29 seitsmes liikmesriigis: Kreekas (-14 %), Itaalias (-12 %) ja Hispaanias (-7 %) ning väiksemal määral Ühendkuningriigis, Luksemburgis, Madalmaades ja Rootsis. Seevastu suurenes see märkimisväärselt Poolas (+87 %) ning Leedus, Maltal ja Rumeenias (üle 50 %). Kasvutrend jätkus 2018. aastal 21 liikmesriigis, sealjuures täheldati suurimat aastast kasvu Maltal (+13 %), Ungaris ja Leedus (kõik üle 7 %) ning Poolas (6 %).

Vaadates energiatõhususe direktiivi vastuvõtmisele järgnenud aastatel (st 2013–2018) toimunud arengut, on näha, et transpordisektori energiatarbimine suurenes 33 miljoni naftaekvivalenttonnini, mis moodustaks (38 miljonit naftaekvivalenttonni) ELi 2020. aasta lõppenergia tarbimise eesmärgi puudujäägist 87 %. Ainuüksi lennundussektor, mille osakaal ELi üldisest energiatarbimisest kasvab (üle 5 %), moodustaks sellest puudujäägist üle 27 %. Teisisõnu, kui maantee- ja õhutranspordi sektorite energiatarbimine oleks püsinud 2013. aasta taseme ligidal, oleks EL lõppenergia tarbimise eesmärgi saavutamisele palju lähemal.

Transporditegevuse mahu kasv ja alternatiivkütust kasutavate sõidukite piiratud arv turul on endiselt energiatarbimise suurenemise põhitegurid. Teine oluline tegur on viimastel aastatel olnud sõidukite kütusetõhusus. Pärast stabiilset vähenemist vahemikus 2010–2016 suurenes esmaregistreeritud sõidukite eriheide (mis on seotud energiatarbimisega) 2018. aastal teist aastat järjest. Esmaregistreeritud bensiinimootoriga autode, eriti linnamaasturite, kasvav osakaal paistab olevat 2018. aastal uute autode heite suurenemise põhitegur. 2018. aastal olid bensiinimootoriga autod ELis enimmüüdud sõidukid, mis moodustasid müügist peaaegu 60 % (võrreldes 53 %-ga 2017. aastal), samas kui iga kolmas müüdud auto oli linnamaastur 30 . Energiatõhusamad diiselautod moodustasid 36 % esmaregistreeritud autodest. 31  

Lennundussektoris on üleilmne nõudlus lennutranspordi järele alates 2000. aastast rohkem kui kahekordistunud. 2018. aastal registreeriti ELis 2017. aastaga võrreldes suuruselt teine (Aasia / Vaikse ookeani piirkonna järel) lennuliikluse mahu kasv mõõdetuna tulu-reisija-kilomeetrites – 6,7 %. 32 Tasub märkida, et lennundussektori energiatarbimise kasv oleks ilma energiatõhususe paranemiseta palju suurem. Kuigi poliitika- ja tööstusvaldkonna jõupingutustega on viimastel aastatel tehtud konkreetseid edusamme (näiteks 2005.–2017. aastal vähenes kütuse põletamine reisija kohta 24 %), on liikluse järjepidev kasv olnud nendest kiirem. 33  

6.Energiatõhususe direktiiv – praegune olukord

Komisjon jätkab tihedat koostööd liikmesriikidega, et jälgida energiatõhususe direktiivi ülevõtmist ja rakendamist.

2018. aastal lõpetas komisjon aasta varem liikmesriikidega alustatud struktureeritud dialoogi (EU Piloti teabenõuded), mille eesmärk oli kanda hoolt selle eest, et kõik energiatõhususe direktiivist tulenevad kohustused ja nõuded võetakse nõuetekohaselt üle liikmesriikide õigusaktidesse ja poliitikasse. Pärast EU Piloti teabenõuete vastuste hindamist käivitas komisjon vahemikus juuli 2018 kuni jaanuar 2019 ELi toimimise lepingu artikli 258 alusel rikkumismenetlused kõikide liikmesriikide suhtes energiatõhususe direktiivist tulenevate kohustuste täitmata jätmise pärast. Need menetlused edenesid eri kiirusel, kuid liikmesriikide antud selgitused ja võetud kohustused aitasid lahendada enamiku komisjoni tõstatatud probleemidest.

Kõik liikmesriigid esitasid energiatõhususe direktiivi artikli 24 alusel nõutud 2019. aasta aruanded. Paljud aruanded esitati aga taas hilja või need olid kehva kvaliteediga või nendest puudus oluline teave. Teadusuuringute Ühiskeskus analüüsis neid aastaaruandeid eraldi dokumendis. 34

6.1.Artikli 7 (energiasäästukohustus) alusel tehtud edusammud

Liikmesriigid teatasid artikli 7 kohasest 2014.–2017. aastal saavutatud energiasäästust, et täita riiklikku energiasäästukohustust vahemikus 2014–2020.

Analüüsist nähtub, et mitu liikmesriiki riskib 2020. aasta detsembriks riikliku energiasäästukohustuse täitmata jätmisega. Võttes arvesse vahemikus 2014–2017 saavutatud energiasäästu ja rakendatud poliitikameetmetest tulenevat prognoositud energiasäästu 2020. aastani, on väga ebatõenäoline (< 75 % tõenäosus), et Bulgaaria, Hispaania, Horvaatia, Leedu, Luksemburg, Portugal ja Rumeenia täidavad oma riiklikke kohustusi. Eesti, Itaalia, Kreeka, Rootsi, Tšehhi ja Ungari puhul tundub see ebatõenäoline (> 75 % ja < 95 % tõenäosus). Teisalt on väga tõenäoline (> 105 % tõenäosus), et Austria, Iirimaa, Küpros, Läti, Madalmaad, Malta, Poola, Slovakkia, Soome, Taani ja Ühendkuningriik saavutavad suurema energiasäästu kui 31. detsembriks 2020 nõutud. Belgia, Prantsusmaa, Saksamaa ja Sloveenia puhul tundub tõenäoline (> 95 % ja < 105 % tõenäosus), et nad saavutavad oma 2020. aasta riiklikud energiasäästueesmärgid.

Võrreldes aastatel 2014–2017 teatatud energiasääste saastatel 2014–2017 iga liikmesriigi prognoositud kumulatiivse energiasäästuga keskmise aastase saavutustaseme põhjal, ilmneb, et Bulgaaria, Hispaania, Horvaatia, Kreeka, Leedu, Luksemburg, Portugal, Rumeenia ja Tšehhi tulemused olid 2017. aastal alla 80 %.

Üheksa riiki 35 teatasid oma 2019. aasta aruandes, et nad olid kasutusele võtnud uued poliitikameetmed. Peale selle ajakohastas mõni riik oma hinnanguid 2014. ja 2015. aasta prognoositud ja/või tegeliku energiasäästu kohta.

2019. aastal teatati kokku 58 uuest artikli 7 alla kuuluvast meetmest. Nendest 12 (ehk 20,7 %) rakendas Ungari, 11 (19,0 %) Läti, 10 (17,2 %) Leedu, millele järgnesid Küpros, Ühendkuningriik ja Hispaania 36 (iga riik 10,3 %). 37  

Kõige suurem osa (umbes 36 %) 38 energiasäästust saavutati energiatõhususkohustuste süsteemide kaudu, 16 % tänu energia- ja CO2 maksule ning 20 % rahastamiskavade või eelarvemeetmete abil. Vaid väike osa energiasäästust (0,02 %) saavutati tänu märgistussüsteemidele ja riiklikele vahenditele (vt joonis 3).

Joonis 3. Artikli 7 kohase kumulatiivse energiasäästu jaotus 2014.–2017. aastal poliitikameetme liigi kaupa

Allikas: liikmesriikide 2019. aasta aruannetel põhinevad arvutused.

Enam kui kaks kolmandikku (63 %) säästust saavutati tänu eri sektoreid, sealhulgas hooneid, hõlmavatele valdkonnaülestele meetmetele. Ülejäänud energiasääst saavutati tänu meetmetele, mis keskendusid kodumajapidamistele (16 %), tööstus- ja teenindussektorile (17 %) ning transpordisektorile (4 %).

Joonis 4. Artikli 7 kohase kumulatiivse energiasäästu jaotus 2014.–2017. aastal sektori liigi kaupa

Allikas: liikmesriikide 2019. aasta aruannetel põhinevad arvutused.

6.2.Artikli 5 (avaliku sektori asutuste hoonete eeskuju) alusel tehtud edusammud

2018. aastal järgiti aruandekohustust eelmise aastaga võrreldes suuremas ulatuses, kuid sellegipoolest ei esitanud kuus liikmesriiki nõutud ajakohast teavet seoses artikliga 5. Nende hulgast jätsid Belgia, Madalmaad, Malta ja Rumeenia komisjonile oma viimase kahe aasta saavutustest teatamata.

Vaikimisi valitava lähenemisviisi 39 kasuks otsustanud liikmesriikide hulgas on neli riiki, kes saavutasid 2018. aastal oma renoveeritud hoonete põrandapinnaga seotud iga-aastased eesmärgid. Need olid Bulgaaria, Eesti, Itaalia ja Luksemburg. Alternatiivset lähenemisviisi rakendanud liikmesriikidest viis saavutasid oma iga-aastased energiasäästueesmärgid. Need olid Austria, Iirimaa, Poola, Slovakkia ja Ühendkuningriik. Ülejäänud riikide puhul oli teave kas esitamata või jäid esitatud andmed aastaeesmärgi täitmiseks vajalikust tasemest allapoole.

Lisaks aastastele edusammudele on oluline vaadata saavutusi ajavahemikus 2014–2018, võttes arvesse, et ühe aasta jooksul saavutatud lisasäästu saab kasutada nõude täitmiseks kolmeaastase perioodi vältel. Olemasolevate andmete kohaselt on 16 liikmesriiki täitnud või ületanud oma artiklist 5 tulenevad kumulatiivsed eesmärgid perioodiks 2014–2018. See on oluline edasiminek võrreldes eelmisel aastal tehtud hindamisega, kuid mahajäänud riikides (Ungari, Tšehhi) või riikides, mille mõne aasta andmed on puudu (Bulgaaria, Eesti, Horvaatia, Kreeka, Malta, Portugal, Rootsi, Rumeenia, Sloveenia, Taani), on vaja teha lisapingutusi.

6.3.Tooted

Seoses toodete energiatõhususega võttis komisjon pärast sidusrühmadega tehtud mitmete aastate pikkuseid ettevalmistusi 2019. aasta märtsis ja oktoobris vastu 14 ökodisaini ja energiamärgistust käsitlevat määrust. Nende määrustega muudeti seitsme tooterühma suhtes kehtestatud nõudeid: ( i) külmikud, ii) pesumasinad, iii) nõudepesumasinad, iv) valgustustooted, v) kuvarid, vi) elektrimootorid ja vii) välised toiteallikad) ning lisati uus tooterühm (otsese müügifunktsiooniga jahutus-külmutusseadmed). Üks suur muutus uutes ökodisainieeskirjades on vajadus edendada veelgi seadmete parandatavust ja ringlussevõetavust. Nende uute energiamärgistuse määruste puhul võimaldavad uued QR-koodiga energiamärgistused tarbijatel saada alates 1. märtsist 2021 rohkem (mittekaubanduslikku) teavet. Et kiirendada kestlike ja energiatõhusate toodete kasutamist, saab QR-koodi abil muu hulgas teavet tootepassi kohta, sealhulgas teavet materjalide jne, aga ka nutikodu isehäälestuvusvalmiduse (nt Euroopa spetsifikatsioonide, nagu näiteks SAREF, tugi) kohta. Need 14 energiamärgistuse määrust moodustavad koos kahe ökodisaini määrusega ökodisaini ja energiamärgistuse paketi, mis peaks aitama 2030. aastaks saavutada lõppenergia säästu 167 TWh 40 .

7.Järeldus

Alates 2014. aastast täheldatud energiatarbimise tõusutrend katkes 2018. aastal, osaliselt sooja talve tõttu. Sellegipoolest ei piisanud 2018. aasta positiivsest arengust, et aidata EL enne COVID-19 kriisi puhkemist taas õigele teele 2020. aasta energiatõhususe eesmärkide saavutamise suunas. Sellest nähtub, et kui majandustegevuse suurenemisega ei kaasne uued ja täiendavad energiapoliitikameetmed, võib see energianõudlust suurendada. See probleem jääb seoses 2030. aasta energiatõhususe eesmärkide saavutamisega püsima, kui energianõudlus on pärast COVID-19 kriisi taastunud.

Olukord erineb aga sektorite lõikes. Alates energiatõhususe direktiivi vastuvõtmisest 2012. aastal on transpordisektori energiatarbimise ja kasvuhoonegaaside heide energiatõhususe suurendamisele vaatamata järjepidevalt kasvanud. Komisjoni teatisega Euroopa rohelise kokkuleppe kohta juhitakse sellele probleemile tähelepanu ning osutatakse komisjoni kavale esitada 2020. aasta lõpus uus nutika ja säästva transpordi strateegia. Lisaks võetakse ka muid konkreetseid meetmeid, näiteks energia maksustamise direktiivi läbivaatamine, mille käigus uuritakse lähemalt maksustamise rolli transpordisektoris, aga ka lennundus- ja merendussektori praeguseid maksuvabastusi. Lisaks tuleb täiendavalt edendada elektrisõidukite kasutamist ning jätkata ja parandada reisijate- ja kaubaveo raudteele üleviimise poliitikat, võttes arvesse raudteetranspordi suuremat energiatõhusust.

COVID-19 kriisi puhkemiseta oleks olnud ebatõenäoline, et uued poliitikameetmed oleksid suutnud 2020. aasta energiatõhususe eesmärgi saavutamiseks olukorda piisavalt muuta. Praegused poliitikasuundumused võivad aga avaldada hilinenud mõju ning ilm ja muud välised tegurid võivad samuti mängida eesmärkide saavutamise puudujäägi suurendamisel või vähendamisel olulist rolli. Kuna need kõik on aga ajutised või konkreetsed sündmused, ei saa järgnevaid muutusi energiatarbimises käsitleda struktuursete ega kauakestvatena.

Praegune eesmärkide saavutamise puudujääk ei anna rahuloluks põhjust. On väga tõenäoline, et kumulatiivsetest riiklikest panustest energiatõhususe saavutamisse – mida on kirjeldatud 2019. aasta lõpuks komisjonile kooskõlas juhtimismäärusega esitatud riiklikes kliima- ja energiakavades – ei piisa ELi 2030. aasta energiatõhususe eesmärkide saavutamiseks. See energiatõhususe alaste jõupingutuste 2020. aasta puudujääk ja 2030. aasta eesmärkide suur puudujääk nõuavad jõuliste meetmete võtmist riiklikul ja ELi tasandil. Komisjon koostab praegu mõjuhindamise läbinud kava, millega seada vastutustundlikul viisil kõrgem eesmärk vähendada 2030. aastaks ELi kasvuhoonegaaside heidet vähemalt 50 % võrreldes 1990. aasta tasemega ja liikuda 55 % suunas. See hõlmab võimalikku vajadust, et energiatõhusus panustaks märkimisväärselt selle 2030. aasta kasvuhoonegaaside heite suurema vähendamise eesmärgi saavutamisse. Tuleks meenutada, et komisjoni teatisega „Puhas planeet kõigi jaoks“ 41 nähakse ette energiatõhususe tugev roll kõikides kliimamuutuste eesmärkide saavutamise stsenaariumides.

Komisjoni 2020. aasta iga-aastases kestliku majanduskasvu strateegias 42 osutatakse energiatõhususe olulisusele, et ei oleks vaja teha kompromissi kliimapoliitika ja tõusvate energiahindade vahel. Tõepoolest, et saavutada 2030. aastaks seatud kliima- ja energiaeesmärgid, tuleb aastatel 2021–2030 investeerida energiasüsteemi täiendavalt 260 miljardit eurot aastas. Kõige rohkem on täiendavaid investeeringuid vaja energiatõhususe suurendamiseks eluaseme- ja teenindussektoris.

Lisaks jätkab komisjon keskendumist ELi õigusaktide täitmise tagamisele. Muudetud energiatõhususe direktiivi artikliga 7 tõhustatakse energiasäästu käsitlevate sätete järelevalvet ja kontrolli. Kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärgi tõstmiseks, on järgmine energiatõhususe direktiivi läbivaatamine toodud varasemale ajale ja see toimub 2021. aasta juunis. Hinnang antakse tervele energiatõhususe direktiivile. Otsuse tegemise korral eeldatakse, et sellele järgneva ülevaatamise käigus keskendutakse uutele valdkondadele, kus energiatõhusust saab suurendada ja/või edendada. Lisaks kohaldatakse energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtet rohkem poliitikavaldkondade üleselt, võttes arvesse energiasäästu lisaeeliseid ja toetades õiglast üleminekut.

Seoses hoonetega on eelseisva renoveerimislaine algatuse eesmärk toetada renoveerimisi ja panustada COVID-19 majanduslikust mõjust taastumisse kooskõlas õiglase ülemineku põhimõttega. Lisaks peaks oluliselt rekonstrueeritavate uute ja olemasolevate hoonete kulutõhusad minimaalsed energiatõhususe nõuded 43  ja liginullenergiahoonete 44 ehitusstandardite rakendamine suurendama pikas perspektiivis hoonete energiatõhusust. Nõuete täitmise tagamine ja vastavus peavad kohalikul tasandil paranema ning selleks tõhustas komisjon oma väljakujunenud koostööd linnapeade pakti ja muude kohalike kanalitega. Lisaks jätkub töö energiatõhususe nõuete ja tootemärgistustega ning koostamisel on uus ökodisaini töökava aastateks 2020–2024 ja arvestada võiks uute kiiresti kasvavate valdkondadega, näiteks andmekeskuste ja telekommunikatsioonivõrkudega.

Lisaks seadusandlike jõupingutuste tegemisele teeb komisjon tööd oma kasutuses olevate rahastamisvahendite mobiliseerimiseks, et võtta kasutusele digilahendusi ja rakendada nutikat digiteerimist (tehisintellekt, automatiseerimine, suurandmete tehnoloogia, asjade internet, jne), et kiirendada energiatõhususe suurendamist, kui eelised on tõestatud, ning viia energiatõhusus järgmisele tasandile. Lisaks kaasab komisjon edaspidistesse läbivaatamistesse aruandeid IKT sektori (sh andmekeskuste) kui olulise ja kiiresti kasvava lõppenergia tarbija energiatõhususe kohta.

Et vältida 2030. aasta eesmärkide saavutamise kumuleerunud puudujääki, jätkab ELi energiatõhususe eesmärkide saavutamise meetmete väljatöötamise töörühm liikmesriikide abistamist selle eesmärgi saavutamisel.

Komisjon kutsub Euroopa Parlamenti ja nõukogu üles avaldama arvamust käesoleva vahearuande kohta.

Tabel 1. Ülevaade näitajatest 45

Plussmärki kasutatakse juhul, kui primaar- ja lõppenergia tarbimine vähenesid liikmesriigis aastatel 2005–2018 kiiremini, kui oleks vaja ajavahemikus 2005–2020 selleks, et täita 2020. aastaks seatud primaar- ja lõppenergia tarbimisega seotud eesmärgid. Muudel juhtudel kasutatakse miinusmärki. FEC tähistab lõppenergia ja PEC primaarenergia tarbimist.

Allikas: Eurostat (vana energiabilansside metoodika), Teadusuuringute Ühiskeskus, Odyssee.

Tabel 2. Ülevaade näitajatest 46

Allikas: Eurostat 47 , liikuvuse ja transpordi peadirektoraat, Teadusuuringute Ühiskeskus, Odyssee 

Tabel 3. Ülevaade direktiivi artikli 7 kohasest teatatud 2017. aasta energiasäästust (tuhandetes naftaekvivalenttonnides)

Allikas: liikmesriikide esitatud teave, mida vajaduse korral on täiendatud komisjoni arvutuste ja ligikaudsete hinnangutega.

(1)

COM(2019) 640 final.

(2)

2020. aasta eesmärk on vähendada 28 ELi liikmesriigis lõppenergia tarbimist tasemele kuni 1 086 miljonit naftaekvivalenttonni ja primaarenergia tarbimist tasemele kuni 1 483 miljonit naftaekvivalenttonni.

(3)

Avaldab Eurostat kuni jaanuarini 2020.

(4)

Aruandes kasutatud üksikasjalikud andmestikud on saadaval aadressil https://ec.europa.eu/eurostat/documents/38154/4956218/Energy-Balances-April-2020-edition.zip/69da6e9f-bf8f-cd8e-f4ad-50b52f8ce616.

(5)

COM(2019) 224 final.

(6)

https://ec.europa.eu/energy/content/annual-reports-2019_et.

(7)

Economidou, M. ja Romàn Collado, R. (2020) Assessing energy efficient trends in the EU productive sectors: monetary- and physical-based index decomposition analysis

(8)

  http://www.indicators.odyssee-mure.eu/decomposition.html .

(9)

 Talvised temperatuurid mõjutavad kütmisvajadust (kõrgemad temperatuurid vähendavad kütmisnõudlust), kütmine moodustab umbes 65 % eluasemesektori ja 45 % teenustesektori energiatarbimisest. Energeetika peadirektoraadi hinnangu ja Eurostati andmete põhjal.

(10)

 Euroopa Komisjoni aruanne Report of the work of the Task Force on mobilising efforts to reach the EU Energy efficiency targets for 2020 , 2019.

(11)

Ilmastikutingimuste parandustegur arvutati asjaomase aasta kütmise kraadpäevade osakaaluna kütmise kraadpäevade keskmisest arvust ajavahemikus 1980–2004. Kõnealuse parandusteguriga korrigeeriti ruumide kütmisega seotud energiatarbimist eluaseme- ja teenustesektoris. Kütmise kraadpäevade arvutamiseks kasutatakse Eurostati avaldatud Teadusuuringute Ühiskeskuse metoodikat ( https://ec.europa.eu/eurostat/cache/metadata/en/nrg_chdd_esms.htm ).

(12)

Euroopa 2020. aasta energiatõhususe eesmärkide saavutamise edenemise jälgimiseks kasutatakse Eurostati energiabilansside näitajaid, mis on kooskõlas kuni 2018. aastani kasutatud metoodikaga (FEC 2020–2030 ja PEC 2020–2030).

(13)

Samas 11

(14)

Tšehhi, Kreeka, Hispaania, Horvaatia, Itaalia, Küpros, Läti, Madalmaad, Portugal, Rumeenia, Sloveenia, Soome.

(15)

Tšehhi, Eesti, Kreeka, Horvaatia, Itaalia, Läti, Leedu, Luksemburg, Malta, Portugal, Rumeenia, Slovakkia, Sloveenia, Soome, Ühendkuningriik.

(16)

Tšehhi, Hispaania, Horvaatia, Itaalia, Küpros, Läti, Madalmaad, Portugal, Rumeenia, Sloveenia, Soome.

(17)

Tšehhi, Eesti, Kreeka, Horvaatia, Itaalia, Läti, Leedu, Luksemburg, Rumeenia, Slovakkia, Sloveenia, Soome, Ühendkuningriik.

(18)

Erinevus võib olla isegi suurem, kuna mõne liikmesriigi eesmärgi puhul ei ole primaarenergia ja lõppenergia tarbimise taseme kindlaksmääramisel järgitud õiget metoodikat.

(19)

Primaarenergia tarbimise suhe SKPsse.

(20)

  https://ec.europa.eu/energy/content/annual-reports-2019_et .

(21)

Agora Energiewende (2020), The European Power Sector in 2019, https://www.agora-energiewende.de/fileadmin2/Projekte/2019/Jahresauswertung_EU_2019/172_A-EW_EU-Annual-Report-2019_Web.pdf .

(22)

Samas.

(23)

Economidou, M. ja Romàn Collado, R. (2020), op. cit..

(24)

  http://www.indicators.odyssee-mure.eu/decomposition.html .

(25)

Energiatarbimine kogulisandväärtuse suhtes.

(26)

. Tsemekidi-Tzeiranaki, S., Economidou, M., Cuniberti, B. ja Bertoldi, P. (2020), Analysis of the annual reports 2019 under the Energy Efficiency Directive, Luxembourg, JRC120194.

(27)

  https://ec.europa.eu/energy/en/studies/comprehensive-study-building-energy-renovation-activities-and-uptake-nearly-zero-energy .

(28)

 Sealhulgas – vastupidiselt dokumendis COM(2015) 574 (final) rakendatud lähenemisviisile – ka torutransport, kuna 2020. aastaks seatud energiatõhususe eesmärkidest ei ole torutransporti välja jäetud.

(29)

Liikmesriikide võrdlemisse tuleks suhtuda ettevaatusega, sest lõppenergia tarbimise andmed põhinevad riigi territooriumil müüdud, mitte seal tarbitud kütusekogustel.

(30)

Bensiinimootoriga linnamaasturite CO2-heide on keskmiselt 10 % suurem kui muude uute bensiinimootoriga autode heide (vt https://www.eea.europa.eu/highlights/average-co2-emissions-from-new ).

(31)

  https://www.eea.europa.eu/publications/transport-increasing-oil-consumption-and .

(32)

  https://www.icao.int/Newsroom/Pages/Solid-passenger-traffic-growth-and-moderate-air-cargo-demand-in-2018.aspx .

(33)

EEA, EASA ja Eurocontrol (2019), Euroopa lennunduse keskkonnamõju aruanne, https://www.easa.europa.eu/eaer/downloads.

(34)

Tsemekidi-Tzeiranaki, et al. (2020), op. cit.

(35)

Hispaania, Tšehhi, Kreeka, Läti, Ungari, Itaalia, Leedu, Ühendkuningriik, Küpros.

(36)

Mõni uus Rumeenia loetletud meede on hõlmatud aastaaruannete eelmise versiooniga (st 2017. aasta aruandega, kuid mitte 2018. aasta aruandega).

(37)

Tsemekidi-Tzeiranaki, et al. (2020), op. cit.

(38)

ELi tasandi meetmeid täiendavate riiklike meetmete abil saavutatud kumulatiivne energiasääst 2017. aastal.

(39)

Vaikimisi valitav lähenemisviis osutab meetmetele, mida võetakse, et renoveerida 3 % keskvalitsuse omanduses ja kasutuses olevate energiatõhususe miinimumnõuetele mittevastavate köetavate ja/või jahutatavate üle 250 m2 hoonete üldpõrandapinnast, samas kui alternatiivne lähenemisviis osutab muude kulutõhusate meetmete võtmisele, et saavutada samaväärne energiasääst.

(40)

Mittevastavus ja tarbijakäitumine võivad vähendada nende meetmete abil saavutatavat tegelikku säästu.

(41)

COM(2018) 773.

(42)

  https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/PDF/?uri=CELEX:52019DC0650&from=EN .

(43)

Liikmesriigid vaatasid 2018. aasta märtsis üle oma kulutõhusad arvutused, et kehtestada miinimumnõuded.

(44)

Alates 2021. aastast peavad uued hooned vastama liikmesriikide määratletud liginullenergiahoonete nõuetele (uute avalike hoonete puhul on selle kohustuse täitmist nõutud alates 2019. aastast).

(45)

Tööstussektori energiamahukust arvutatakse lõppenergia tarbimise ja aheldatud väärtuste kogulisandväärtuse (2010) suhtarvuna. Andmepiirangute tõttu on Malta puhul kasutatud kogulisandväärtuse nimetajat praeguste hindade juures.

(46)

Kasutatud on Eurostati energiabilansse, mis põhinevad kuni 2018. aastani kasutatud metoodikal, v.a „Soojuste tootmine koostootmisjaamades“ ja „Elektritoodang (tavapärased soojuselektrijaamad + tuumaelektrijaamad) / soojusenergia tootmisel kasutatud kütuse kogus“.

(47)

Kasutatud on Eurostati energiabilansse, mis põhinevad kuni 2018. aastani kasutatud metoodikal, v.a „Soojuste tootmine koostootmisjaamades“ ja „Elektritoodang (tavapärased soojuselektrijaamad + tuumaelektrijaamad) / soojusenergia tootmisel kasutatud kütuse kogus“.