EUROOPA KOMISJON

Brüssel,7.12.2015

COM(2015) 599 final

KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE

Euroopa lennundusohutusprogramm

1.Komisjoni 2011. aasta teatis

Komisjoni teatises „Euroopa lennuohutusjuhtimissüsteemi loomine”, 1 mis avaldati 2011. aastal, kirjeldatakse probleeme, millega liit ja liikmesriigid peavad ohutuse tagamiseks tegelema, ning jõutakse järeldusele, et senisest enam on vaja edendada ennetus- ja tõendipõhist lähenemisviisi. Teatises kirjeldati üksikasjalikult mitmeid praktilisi meetmeid kõnealuste probleemide lahendamiseks.

Mitmeid nimetatud meetmeid on viimastel aastatel rakendatud, eelkõige määruse (EL) nr 376/2014 (mis käsitleb tsiviillennunduses toimunud juhtumitest teatamist ning juhtumite analüüsi ja järelmeid) 2 vastuvõtmisega. Komisjoni ettepanek Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse kohta, mis käsitleb tsiviillennunduse valdkonna ühiseeskirju ja millega luuakse Euroopa Liidu Lennundusohutusamet ning tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 216/2008 (COM (2015) 613) aitab veelgi kaasa komisjoni 2011. aasta teatises esile toodud meetmete rakendamisele, eesmärgiga luua ja säilitada Euroopas tsiviillennundusohutuse ja keskkonnakaitse ühtne kõrge tase.

Komisjoni teatisele „Euroopa lennuohutusjuhtimissüsteemi loomine” oli lisatud dokument, milles kirjeldati Euroopa lennundusohutusprogrammi 3 .

2.Euroopa lennundusohutusprogrammi dokumendi esimene väljaanne

Euroopa lennundusohutusprogramm 4 koosneb liidu tasandil lõimitud määrustest koos tegevusvaldkondade ja menetlustega, mida kasutatakse Euroopas ühiseks tsiviillennundusohutuse juhtimiseks. See ei ole tegevuskava, vaid ELi tasandi programm, mis oma toimelt vastab pigem riiklikele lennundusohutusprogrammidele, nagu neid on kirjeldatud Chicago konventsiooni 19. lisas.

Euroopa lennundusohutusprogrammi dokumendis selgitatakse, kuidas ohutust ELis ja selle liikmesriikides juhitakse, muu hulgas liidu õigusaktidega ning muude strateegiate, tavade ja meetmetega.

Kuigi programm võib sisaldada mõningaid tulevasi sündmusi käsitlevaid elemente (sest osa meetmetest või eeskirjadest võivad olla kehtestatud, kuid mitte täielikult rakendatud), ei ole selle peamine eesmärk tulevikuks tegevuskava kehtestamine. Euroopa lennundusohutusprogrammi dokumendis esitatakse hetkepilt kõikidest eeskirjadest ja menetlustest, mis aitavad integreeritult kaasa õnnetuste ärahoidmisele ja lennundusohutuse tagamisele liidus.

Euroopa lennundusohutusprogrammi dokumendi eesmärk ei ole asendada liikmesriikide lennundusohutusprogrammi dokumente, vaid pigem neid täiendada. Kuna paljud lennundusohutusalased eeskirjad ja meetmed võetakse vastu ja neid koordineeritakse ELi tasandil, peaksid liikmesriigid oma riiklikus lennundusohutusprogrammi dokumendis viitama Euroopa lennundusohutusprogrammi dokumendile, et täpselt selgitada, kuidas riigi territooriumil lennundusohutust Chicago konventsiooni nõuete kohaselt juhitakse. Kuna EL on vastu võtnud õigusakte paljudes lennundusohutuse valdkondades, ei saa liikmesriigid kirjeldada ohutusjuhtimist ilma ELi mõõdet käsitlemata.

Lisaks on Chicago konventsioonist tulenev liikmesriikide vastutus teatavates valdkondades üle antud liidu tasandile. Euroopa lennundusohutusprogrammi dokumendis selgitatakse, kuidas EL tuleb toime rahvusvaheliste kohustustega, mis sellisest vastutuse üleandmisest tulenevad.

Euroopa lennundusohutusprogrammi dokumendis kirjeldatakse Euroopa tasandil ühiseks ohutusjuhtimiseks kasutatavaid menetlusi ning seda, kuidas Euroopa Komisjon, liikmesriigid ja Euroopa Lennundusohutusamet (EASA) teevad koostööd ohuolukordade avastamiseks ning ohutusriskide leevendamiseks; samuti selgitatakse, kuidas jaguneb ELis ohutusalane vastutus ja kuidas ELil tervikuna on võimalik saavutada nõuetekohane ohutusalane tulemuslikkus ja seda säilitada. Lisaks aitab see ohutusjuhtimissüsteemi kõikide ohutusest huvitatud sidusrühmade jaoks läbipaistvamaks muuta.

Euroopa lennundusohutusprogrammi dokument on kooskõlas Chicago konventsiooni 19. lisas esitatud riikliku lennundusohutusprogrammi vormingu ja struktuuri üksikasjaliku kirjeldusega.

Dokumendi esimene osa on pühendatud Euroopa lennundusohutuse põhimõtetele ja eesmärkidele. See hõlmab eelkõige Euroopa lennundusvaldkonna õigusraamistiku kirjeldust ning selles selgitatakse pädevusvaldkondade jaotust liikmesriikide ja mitmesuguste ELi tasandi osalejate vahel. Lisaks kirjeldatakse kõnealuses osas ELi õigusaktide jõustamiseks rakendatavaid mehhanisme.

Dokumendi teises osas käsitletakse Euroopa ohutusalast riskijuhtimist. Siin kirjeldatakse tööstussektori ja liikmesriikide suhtes kohaldatavaid kehtivaid ohutusjuhtimisnõudeid ning selgitatakse, kuidas ELis ohutusriske kollektiivselt hinnatakse ja leevendatakse.

Kolmandas osas käsitletakse ohutuse tagamise Euroopa mõõdet ning eelkõige ELis ja selle liikmesriikides ohutusjärelevalve teostamise üksikasju.

Lõpetuseks käsitletakse neljandas osas üksikasjalikult Euroopa tasandi tegevust ohutuse edendamise valdkonnas, sealhulgas koolituse ja rahvusvahelise koostöö alal.

3.Arenev Euroopa lennundusohutusprogramm

Selleks et õnnetusi tõhusalt ära hoida ja riske vähendada, tuleb ohutusjuhtimist pidevalt kohandada muutustega lennundusturul, tehnika arenguga ning uute ohutusriskide tekkega. Euroopa lennundusohutusprogrammi dokumenti tuleb seega kõnealuste muudatuste kajastamiseks korrapäraselt ajakohastada. Dokumendi korrapärase ajakohastamise vajadust komisjonis tunnistati 2011. aasta teatises (teatise 8. meede).

Pärast Euroopa lennundusohutusprogrammi dokumendi esimese versiooni avaldamist 2011. aastal on ELi õigusaktides tehtud mitmeid muudatusi. Lennuaja piiranguid, kolmandate riikide ettevõtjaid, lennutegevust, lennuliikluse korraldamist ja aeronavigatsiooniteenuseid, lennuvälju ning juhtumitest teatamist ning juhtumite analüüsi ja järelmeid käsitlevad uued eeskirjad on mõned näited muudatustest, mis on Euroopas õigusaktides tehtud pärast 2011. aastat.

Lisaks õigusraamistiku muutumisele on arenenud ohutusjuhtimine muudes valdkondades; näiteks on arenenud EASA standardimiskontrollide korraldamisega seoses tehtavad toimingud. Lisaks on suurendatud Euroopa mõõdet ohutuse edendamise valdkonnas, eelkõige pärast EASA ümberkorraldamist 2014. aastal.

Euroopa lennundusohutusprogrammi täiendab lennundusohutuse Euroopa tegevuskava, kus on välja toodud hetkel liidu lennundusohutussüsteemi ohustavad konkreetsed asjaolud ning esitatud ettepanekud kõnealuseid ohte leevendavate meetmete võtmiseks. Kui seni on lennundusohutuse Euroopa tegevuskava väljatöötamisega tegelenud peamiselt EASA, on nüüd õige aeg anda sellele tõeline Euroopa mõõde ning laiendada sellega seotud vastutust eelkõige liikmesriikide ja tööstussektori põhjalikuma kaasamisega. Sel eesmärgil on läbi vaadatud lennundusohutuse Euroopa tegevuskava väljatöötamise ja vastuvõtmise menetlus, et kasutada ära esimeste rakendustsüklite käigus saadud õppetunde. Kuna lennundusohutuse Euroopa tegevuskava on ELi tasandil ohutusjuhtimissüsteemi oluline element, on komisjon seisukohal, et selle väljatöötamise, vastuvõtmise ja ajakohastamise menetlust tuleks Euroopa lennundusohutusprogrammi dokumendis üksikasjalikumalt kirjeldada.

Euroopa lennundusohutusprogrammi kuuluvad eeskirju, meetmeid ja menetlusi tuleks jälgida eelkõige nende asjakohasuse ja tõhususe hindamiseks. Selline ohutusalase tulemuslikkuse järelevalve peaks põhinema näitajatel, mis võivad hõlmata eeskirjade täitmist, teatavat tüüpi ohutusalaste juhtumite esinemise sagedust, lennuõnnetuste või surmajuhtumite arvu ning ohutusjuhtimissüsteemide küpsust.

Riigid kasutavad neid näitajaid Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni (ICAO) nõutava riikliku ohutusalase tulemuslikkuse vastuvõetava taseme kindlaksmääramiseks; see on miinimumtase, mis tuleks riigi tasandil saavutada tsiviillennunduse ohutusalase tulemuslikkuse tagamiseks. Kõnealune tase määratakse kindlaks iga riikliku lennundusohutusprogrammi asjaolusid silmas pidades.

Liidus saavutatava ohutusalase tulemuslikkuse vastuvõetava taseme võiks samamoodi kindlaks määrata lennundusohutuse Euroopa tegevuskavas, et aidata kaasa ELi lennundussüsteemi ohutusalase tulemuslikkuse järelevalvele ning määrata kindlaks muudatused, mis tuleks eri tasanditel teha, et veelgi suurendada ohutust.

Käesoleva aruande lisana on vastu võetud Euroopa lennundusohutusprogrammi dokumendi teine väljaanne, milles on kirjeldatud eespool nimetatud muudatusi ja lennundusohutuse praegust juhtimist Euroopa Liidus ja selle liikmesriikides.

(1)

     Komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile – Euroopa lennuohutusjuhtimissüsteemi loomine, KOM/2011/0670 (lõplik).

(2)

     Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 376/2014, 3. aprill 2014, mis käsitleb tsiviillennunduses toimunud juhtumitest teatamist ning juhtumite analüüsi ja järelmeid, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 996/2010 ning tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/42/EÜ ja komisjoni määrused (EÜ) nr 1321/2007 ja (EÜ) nr 1330/2007 (EMPs kohaldatav tekst); ELT L 122, 24.4.2014, lk 18.

(3)

     Euroopa lennundusohutusprogramm, SEC/2011/1261 (final).

(4)

     Nagu on määratletud määruse (EL) nr 376/2014 (mis käsitleb tsiviillennunduses toimunud juhtumitest teatamist ning juhtumite analüüsi ja järelmeid) artikli 2 punktis 17.

EUROOPA KOMISJON

Brüssel,7.12.2015

COM(2015) 599 final

LISA

Euroopa lennundusohutusprogrammi dokument
teine väljaanne

järgmise dokumendi juurde:

KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE

Euroopa lennundusohutusprogramm

Sisukord

1.EUROOPA OHUTUSPÕHIMÕTTED JA -EESMÄRGID

1.1.Euroopa lennundusohutuspoliitika

1.2.Euroopa ohutusalane õigusraamistik

1.2.1.Euroopa ohutusalase õigusraamistiku struktuur

1.2.2.Määrus (EÜ) nr 216/2008 ja sellega seotud eeskirjad

1.2.3.Tsiviillennunduses toimuvate lennuõnnetuste ja intsidentide uurimine

1.2.4.Tsiviillennunduses toimunud juhtumitest teatamine ning juhtumite analüüs ja järelmid

1.2.5.Euroopa Liidu nimekiri lennuettevõtjatest, kelle suhtes kohaldatakse ELi piires tegevuskeeldu

1.3.Ohutusülesanded ja vastutusalad Euroopa Liidus

1.3.1.Otsustusprotsess Euroopa Liidus

1.3.2.Lennundusohutusalane pädevus ja kohustused Euroopa lennundusohutussüsteemis

1.4.Lennuõnnetuste ja intsidentide uurimine

1.4.1.Kohaldatavad normid

1.4.2.Ohutuse tagamise soovitused

1.4.3.Koostöö muude üksustega

1.5.Täitmise tagamine

1.5.1.Täitmise tagamine liikmesriikide puhul

1.5.2.Täitmise tagamine käesoleva valdkonna õigusaktidega reguleeritud tööstusharu organisatsioonide puhul

2.EUROOPA OHUTUSRISKIJUHTIMINE

2.1.Organisatsioonide ja asutuste ohutusnõuded

2.2.Ohutusriskijuhtimine ELi tasandil: lennundusohutuse Euroopa tegevuskava arendamise ja ajakohastamise menetlus

2.2.1Ohutusprobleemide kindlakstegemine

2.2.2Ohutusprobleemide hindamine

2.2.3Ohutusmeetmete kindlaksmääramine ja kavandamine

2.2.4Rakendamine ja järelmeetmed

2.2.5Ohutusalane tulemuslikkus

2.3.Ohutusalast tulemuslikkust käsitlev kokkulepe

2.3.1Organisatsioonide ohutusalast tulemuslikkust käsitlev kokkulepe

2.3.2Liikmesriikide ohutusalast tulemuslikkust käsitlev kokkulepe ELi tasandil

3.OHUTUSE TAGAMINE EUROOPAS

3.1Ohutusjärelevalve

3.1.1Liikmesriikides normide kohaldamise järelevalve

3.1.2Sertifitseeritud organisatsioonide järelevalve

3.2Ohutusandmete kogumine, analüüsimine ja vahetamine

3.3Suuremat tähelepanu vajavate või suuremate vajadustega valdkondade ohutusandmetel põhinev järelevalve

3.3.1Järelevalve ohutusandmetel põhinev suunamine liikmesriikides

3.3.2Järelevalve ohutusandmepõhine suunamine tööstussektoris

4.OHUTUSE EDENDAMINE EUROOPAS

4.1ELi tasandi meetmed

4.1.1Ohutusteabe edastamine

4.1.2Euroopa strateegiline ohutusalgatus (ESSI)

4.2Rahvusvaheline koostöö ELi tasandil

4.3Koolitus ELi tasandil

4.3.1Ühise koolitusalgatuse töörühm

4.3.2Koolituse kontseptsioon

Lühendite loetelu

Sissejuhatus

Käesolevas dokumendis kirjeldatakse Euroopa lennundusohutusprogrammi ning antakse üksikasjalik ülevaade liidu tasandi määruste lõimitud kogumist ning tegevusvaldkondadest ja menetlustest, mida kasutatakse Euroopas ühiseks tsiviillennundusohutuse juhtimiseks.

ELi tasandil vastab Euroopa lennundusohutusprogramm oma toimelt riiklikele lennundusohutusprogrammidele, nagu neid on kirjeldatud Chicago konventsiooni 19. lisas.

Euroopa lennundusohutusprogrammi dokumendi eesmärk ei ole asendada liikmesriikide lennundusohutusprogrammi dokumente, vaid pigem neid täiendada.

Euroopa lennundusohutusprogrammi dokumendis selgitatakse, kuidas lennundusohutust Euroopa seisukohast juhitakse. Kuna paljud lennundusohutuseeskirjad ja -meetmed võetakse vastu ja neid koordineeritakse ELi tasandil, peaksid liikmesriigid oma riiklikus lennundusohutusprogrammi dokumendis viitama Euroopa lennundusohutusprogrammi dokumendile, et täpselt selgitada, kuidas juhitakse riigi territooriumil lennundusohutust. EL on vastu võtnud õigusakte teatavates lennundusohutuse valdkondades ning liikmesriigid ei saa kirjeldada riiklikku ohutusjuhtimist ilma ELi mõõdet hõlmamata. Lisaks on Chicago konventsioonist tulenev liikmesriikide vastutus teatavates valdkondades üle antud liidu tasandile. Euroopa lennundusohutusprogrammi dokumendis selgitatakse, kuidas EL tuleb toime rahvusvaheliste kohustustega, mis sellisest vastutuse delegeerimisest tulenevad.

Euroopa lennundusohutusprogrammi dokument on kooskõlas Chicago konventsiooni 19. lisas esitatud riikliku lennundusohutusprogrammi vormingu ja struktuuri üksikasjaliku kirjeldusega.

Euroopa lennundusohutusprogrammi eesmärk on tagada, et Euroopa Liidu lennundusohutuse juhtimise süsteem aitab kogu liidus saavutada kõrgeima ohutusalase tulemuslikkuse taseme, mida täiustatakse aja jooksul, võttes arvesse ka muid asjakohaseid eesmärke, nagu keskkonnakaitse.

Euroopa lennundusohutusprogrammi dokumendis kirjeldatakse Euroopa tasandil ühiseks ohutusjuhtimiseks kasutatavaid menetlusi ning seda, kuidas Euroopa Komisjon, liikmesriigid ja Euroopa Lennundusohutusamet teevad koostööd ohuolukordade avastamiseks ning võtavad vajalikke meetmeid ohutusriskide leevendamiseks, aidates seega kaasa liidu tasandil kindlaks määratud ELi-üleste kõrgetasemeliste ohutuseesmärkide saavutamisele. Nii tagatakse, et kõik asjaosalised on teadlikud oma kohustustest ja kehtivad kõik lennundusohutust edendavad normid ja menetlused ning seega on antud panus õnnetuste ärahoidmisse nii Euroopas kui ka mujal.

1.EUROOPA OHUTUSPÕHIMÕTTED JA -EESMÄRGID

1.1.Euroopa lennundusohutuspoliitika

Euroopa lennundusohutuspoliitika koosneb Euroopa Liidus kõrge ohutustaseme tagamiseks kehtestatud õigusnormidest ja menetlustest. Lennundusohutuspoliitika edendab norme, mis on ühtlustatud ning hõlbustavad tsiviillennunduse valdkonnas kaupade, teenuste ja inimeste vaba liikumist.

Euroopa lennundusohutuspoliitika eesmärk on tagada, et Euroopa Liidus lennundusohutuse juhtimisele kaasa aitavad normid ja menetlused pakuksid terves liidus kõrgeimat ohutusalase tulemuslikkuse taset ning neid täiustataks aja jooksul, võttes arvesse ka muid asjakohaseid eesmärke, nagu keskkonnakaitse. Kõrge ohutusalase tulemuslikkuse taseme tagamisel toetavad Euroopa Liitu liikmesriigid, kelle riiklik lennundusohutuspoliitika aitab kaasa Euroopa lennundusohutuspoliitika üldeesmärgi saavutamisele.

ELi lennundusohutussüsteem põhineb Euroopa Komisjoni, Euroopa Lennundusohutusameti (edaspidi „EASA” või „amet”), liikmesriikide ning Euroopa lennundusturul osalevate tööstussektori esindajate tihedal koostööl.

Euroopa elanike ja reisijate kaitstuse kõrge ja ühtne tase sõltub eelkõige ühiste ohutusnormide vastuvõtmisest ning meetmetest, millega tagatakse ELi toodete, isikute ja organisatsioonide 1 vastavus sellistele normidele.

Kõnealust süsteemi täiendavad usaldusväärsed lennuõnnetuste ja -intsidentide uurimise menetlused, mis võimaldavad ohutusalaseid puudujääke kindlaks teha ja nende kõrvaldamiseks tegutseda. Euroopa lennundusohutuspoliitika hõlmab ka senisest enam ennetus- ja tõendipõhiste elementide kasutamist, mille eesmärk on teha kindlaks suurimad ohutusriskid ja võtta meetmeid nende riskide kõrvaldamiseks.

1.2.Euroopa ohutusalane õigusraamistik

1.2.1.Euroopa ohutusalase õigusraamistiku struktuur

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 4 lõike 2 punktis g on sätestatud, et Euroopa Liit ja selle liikmesriigid jagavad pädevust transpordi valdkonnas. Lisaks võivad Euroopa Parlament ja nõukogu sama lepingu artikli 100 lõike 2 kohaselt kehtestada komisjoni ettepaneku alusel vajalikud sätted lennutranspordi kohta.

Seega saab lennundusohutuse valdkonna õiguslikud nõuded kindlaks määrata Euroopa tasandil Euroopa õigusaktide vastuvõtmise kaudu.

Euroopa tsiviillennunduse ohutust käsitlev õigusraamistik koosneb Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustest, mida vajaduse korral täiendatakse komisjoni rakendusmäärustega. Mehhanismid õigusaktide rakendamise ja tõhususe hindamiseks, mis võib viia nende läbivaatamiseni, on sätestatud asjaomastes õigusaktides.

Järgneval joonisel on kokkuvõtlikult esitletud Euroopa Liidu tasandil vastu võetud asjakohased lennundusalased õigusaktid.

Joonis 1. Kohaldatavad Euroopa Liidu lennundusohutusalased õigusaktid

   Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus

   Komisjoni määrus

Üksikasjalik teave kohaldatavate Euroopa lennundusohutusalaste õigusaktide kohta on saadaval EUR-Lexi veebisaidil Euroopa Liidu õigusaktide loendi peatükis 07.40.30 2 .

1.2.2.Määrus (EÜ) nr 216/2008 ja sellega seotud eeskirjad

1.2.2.1.Õiguslikud nõuded

Määrus (EÜ) nr 216/2008 3 (edaspidi „määrus nr 216/2008”) on ELi lennundusohutussüsteemi keskne element. Selle eesmärk on ühiste tsiviillennundusalaste normide kehtestamisega saavutada kõrge ühtne tsiviillennundusohutuse tase Euroopas ja seda säilitada. Lisaks on määrusega võimaldatud sertifikaate vastastikku tunnustada, sellega on kehtestatud liikmesriikides normide kohaldamise kontrollimiseks rakendatav standardimiskontrollimenetlus ning loodud Euroopa Lennundusohutusamet.

Määruses nr 216/2008 on määratletud „olulised nõuded”, millega kehtestatakse ametiasutustele, isikutele ja organisatsioonidele kõrgetasemelised eesmärgid ja kohustused, et saavutada määruse nr 216/2008 eesmärk. Oluliste nõuetega rakendatakse Chicago konventsiooni lisades sätestatud nõudeid ja soovitatavaid tavasid. Need käsitlevad lennundustooteid, osi ja seadmeid, lennutranspordiga seotud ettevõtjaid ja piloote ning nende koolituse ja tervisekontrolliga seotud isikuid, tooteid ja organisatsioone, lennuvälju ning lennuliikluse korraldamist ja aeronavigatsiooniteenuseid, mida osutatakse sellise territooriumi õhuruumis, mille suhtes kohaldatakse ELi aluslepingut.

Määruse nr 216/2008 rakendamiseks on Euroopa Komisjon vastu võtnud rakendusmäärused, sealhulgas määrused, mille kohta on üksikasjalik teave esitatud punkti 1.2.1 tabelis.

Kõik kõnealused normid on liikmesriikides vahetult kohaldatavad ning nende puhul ei ole vaja rakendada siseriiklikke ülevõtmismeetmeid.

Euroopa Liidus vastutavad Euroopa õiguse kohaldamise eest eelkõige liikmesriigid. Enamiku määruse nr 216/2008 ja selle rakenduseeskirjade kohaseid sertifitseerimis- ja kontrollülesandeid teostavad seega liikmesriigi pädevad asutused. Teatavatel selgelt määratletud juhtudel on aga pädevaks asutuseks EASA, kes on volitatud välja andma sertifikaate ja võtma sellega seotud rakendusmeetmed.

1.2.2.2.Ameti meetmed

Nõukogu määruse nr 216/2008 ja selle rakendusmääruste kohaldamist toetavad, kui see on asjakohane, sertifitseerimistingimused, nõuete täitmise aktsepteeritud meetodid ning juhendmaterjal.

Sertifitseerimistingimused on ametis vastu võetud mittesiduvad tehnilised standardid, milles kirjeldatakse määruse nr 216/2008 ja selle rakenduseeskirjade nõuete täitmise võimalusi ning mida organisatsioonid saavad kasutada sertifitseerimiseks.

Nõuete täitmise aktsepteeritud meetodid on ameti vastu võetud mittesiduvad standardid, mille abil saavad isikud ja organisatsioonid saavutada kooskõla määrusega (EÜ) nr 216/2008 ja selle rakenduseeskirjadega või sertifitseerimistingimustega; kui tegutsetakse nõuete täitmise aktsepteeritud meetodite kohaselt, loetakse rakenduseeskirjade asjaomased nõuded või sertifitseerimistingimused täidetuks.

Juhendmaterjal on ameti välja töötatud mittesiduv materjal, mis aitab näitlikustada nõude või spetsifikatsiooni tähendust ning mille abil rakendatakse praktikas määrust nr 216/2008, selle rakenduseeskirju, sertifitseerimistingimusi ja nõuete täitmise aktsepteeritud meetodeid.

1.2.2.3.Paindlikkusmeetmed

Kuna lennundus on keerukas valdkond, ei ole eeskirjadega võimalik hõlmata kõiki olukordi ja tuleb säilitada toimingute elluviimise võimaldamiseks vajalik paindlikkus, kuid samas tagada piisav ohutustase.

Selleks sisaldab määrus nr 216/2008 paindlikkussätteid, mis võimaldavad liikmesriikidel astuda järgmisi samme:

võtta viivitamata meetmeid ohutusküsimuse lahendamiseks;

teha erandeid ettenägematutes kiireloomulistes olukordades või seoses ajaliselt piiratud tegutsemisvajadusega;

lubada määruse nr 216/2008 rakenduseeskirjade sätetest kõrvalekaldumist, kui on tagatud rakenduseeskirjade kohaldamisega saavutatava ohutustasemega võrdne ohutustase.

Sõltuvalt sellest, milliseid meetmeid võetakse, teatatakse nende võtmisest EASA-le, Euroopa Komisjonile ja muudele liikmesriikidele. Enamikul juhtudel vastutab EASA teadete hindamise eest ja sellest tulenevate soovituste esitamise eest Euroopa Komisjonile, kes võtab vastu lõpliku otsuse, et tagada kõrge ja ühtne ohutustase ning siseturu nõuetekohane toimimine.

Liikmesriigi poolt paindlikkussätete alusel võetud või kavandatud paindlikkusmeetmete hindamisel kaalutakse lisaks ohutustaseme võrdväärsusele ja nendega seotud tingimustest tulenevale ohutustasemele ka erandi tegemise vajaduse põhjendamiseks kirjeldatud põhjuseid.

1.2.2.4.Määruse nr 216/2008 ja sellega seotud normide laad

Enamik õiguslikke nõudeid, mida määrus nr 216/2008 ja selle rakendusmäärused sisaldavad, on vormistatud kohustuslike normidena, st eeskirjadena, millest tulenevalt võetakse meetmeid teatava eesmärgi saavutamiseks. See normatiivne lähenemisviis, mis on seni olnud rahvusvaheliseks standardiks, on võimaldanud ELil saavutada praeguse hea ohutustaseme. Lisaks pakuvad kohustuslikud normid õiguskindlust ja lihtsustavad vastavuse kontrollimist.

Sellegipoolest on kogemused näidanud, et ainuüksi kohustuslikele normidele vastavuse saavutamine ei taga alati ohutust ja võib olla ebapiisav lennundusvaldkonna-üleste riskide leevendamiseks. Lisaks võib juhtuda, et üksikasjalikud kohustuslikud normid ei vasta teatavate sektorite, näiteks väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEd) ja üldlennunduse vajadustele, sest neid võidakse pidada ebaproportsionaalseks ja liiga keeruliseks. Mõnes lennundussektori osas võivad kohustuslikud normid pidurdada ohutustehnoloogia täiustamist ja tõhususe suurendamist, sest normidega on ette nähtud konkreetsed meetodid ja lahendused, mitte tulemused, ning seega ei võimalda need paindlikult tegutseda.

Seepärast on Euroopa Liit teatavatel erijuhtudel hakanud vastu võtma õiguslikke nõudeid, mis keskenduvad nõutavale tulemusele ning võimaldavad paindlikkust kõnealuse tulemuse saavutamisel. Sellised tulemuspõhised normid on vastu võetud väsimusriskijuhtimise ja lennukõlblikkusega seotud konstrueerimisstandardite alal.

Lisaks saavad ametiasutused ja organisatsioonid pakkuda välja nõuete täitmise alternatiivseid meetodeid, mis on alternatiiviks määruses nr 216/2008 ja selle rakenduseeskirjades sätestatud meetoditele. Need on olemasolevate nõuete täitmise aktsepteeritud meetodite alternatiivid või uued võimalikud meetodid vastavusnõuete täitmiseks, kui amet ei ole nõuete täitmise aktsepteeritud meetodeid kehtestanud. Sellised meetodid pakuvad reguleeritud üksustele võimalust määruse eesmärgi saavutamiseks paindlikult lahendusi leida. Lahendus peab olema tõendatud ja heaks kiidetud.

Eeldatavasti kasutab Euroopa Liit vajaduse korral tulevikus rohkem tulemuspõhiseid õiguslikke nõudeid, sätestades need kas uusi õigusakte vastu võttes või kehtivaid õigusakte muutes.

1.2.3.Tsiviillennunduses toimuvate lennuõnnetuste ja intsidentide uurimine

Lennuõnnetuste ja intsidentide uurimise puhul kohaldatavad eeskirjad on kindlaks määratud Euroopa tasandil määruses (EL) nr 996/2010 4 (edaspidi „määrus nr 996/2010”). Kõnealune määrus tagab Euroopa tsiviillennunduse ohutusalase uurimise tõhususe, otstarbekuse ja kvaliteedi kõrge taseme ning selle ainus eesmärk on lennuõnnetuste ja intsidentide ärahoidmine tulevikus, ilma et osutataks süüle või vastutusele. Määrusega tugevdatakse lennuõnnetuste uurimisorganite vahelist koostööd; selleks luuakse tsiviillennunduses toimunud õnnetuste uurimisorganite Euroopa võrgustik (ENCASIA) ja sätestatakse ohutuse tagamise soovituste ja nendega seotud vastuste salvestamine ELi andmebaasis.

Euroopa Liidu õnnetusjuhtumite ja intsidentide uurimise menetluste kohta on täiendavat teavet esitatud punktis 1.4.

1.2.4.Tsiviillennunduses toimunud juhtumitest teatamine ning juhtumite analüüs ja järelmid

Määrus (EL) nr 376/2014 5 (edaspidi „määrus nr 376/2014”) hõlmab juhtumitest teatamist ning juhtumite analüüsi ja järelmeid käsitlevaid eeskirju. Kõnealuse õigusaktiga kehtestatud nõuete eesmärk on edendada häid aruandlustavasid. Samuti sätestatakse õigusaktis ettevõtjate, liikmesriikide ja EASA kohustused seoses juhtumite kohta teabe kogumise ja nende analüüsimisega ohutusjuhtimismenetluste toetamise eesmärgil. Lisaks tagatakse õigusaktiga teabe nõuetekohane kaitse ning selle jagamine liikmesriikide vahel ja EASAga.

Kõnealuste eeskirjade kohta on rohkem teavet esitatud punktis 3.2.

1.2.5.Euroopa Liidu nimekiri lennuettevõtjatest, kelle suhtes kohaldatakse ELi piires tegevuskeeldu

Määrusega (EÜ) nr 2111/2005 6 (edaspidi „määrus nr 2111/2005”) on kehtestatud eeskirjad, mis käsitlevad ühistel kriteeriumidel põhineva ELi nimekirja koostamist ja avaldamist lennuettevõtjate kohta, kelle suhtes kohaldatakse liidus ohutuskaalutlustel tegevuskeeldu. Kõnealuse määruse alusel vastu võetud keelatud lennuettevõtjate nimekiri 7 on samuti määrus ja omab seega ELi liikmesriikides õigusjõudu. Keelatud lennuettevõtjate nimekiri on kehtestatud komisjoni määrusega (EÜ) nr 474/2006 8 . Seda ajakohastatakse korrapäraselt.

Nimekirja ajakohastamisel abistab komisjoni lennuohutuskomitee, mis koosneb kõigi ELi liikmesriikide (ning Islandi, Norra ja Šveitsi) lennuohutusalastest tehnikaasjatundjatest ja mida juhatab komisjon. Komisjoni ettepaneku põhjal võtab lennuohutuskomitee oma arvamuse vastu kvalifitseeritud häälteenamusega 9 .

Otsus lennuettevõtja (või samas riigis sertifitseeritud lennuettevõtjate grupi) nimekirja lisamise või sealt väljajätmise kohta võetakse vastu määruses nr 2111/2005 sätestatud ühistest ohutuskriteeriumidest lähtudes. Kõnealuste kriteeriumide puhul võetakse arvesse näiteks seda, kas lennuettevõtjal on ohutuspuudujääke, kas lennuettevõtja või tema järelevalve eest vastutavad asutused ei suuda või ei soovi ohutuspuudujääke kõrvaldada, kas kolmandad riigid on lennuettevõtja suhtes kehtestanud tegevuskeelu, kolmandate riikide või rahvusvaheliste organisatsioonide (Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni) koostatud auditiaruandeid ning lennuõnnetustega seotud teavet. Kõik kriteeriumid põhinevad rahvusvahelistel lennundusohutusstandarditel.

1.3.Ohutusülesanded ja vastutusalad Euroopa Liidus

1.3.1.Otsustusprotsess Euroopa Liidus

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 100 lõikega 2 on lubatud võtta vastu meetmeid muu hulgas ka lennutranspordi ohutuse suurendamiseks; meetmeid käsitlevad õigusaktid võtavad seadusandliku tavamenetluse kohaselt vastu Euroopa Parlament ja nõukogu pärast konsulteerimist majandus- ja sotsiaalkomiteega ning regioonide komiteega.

Selliseid õigusakte käsitlevad ettepanekud teeb Euroopa Komisjon, kellel on algatusõigus, ning esitab need Euroopa Parlamendile ja nõukogule, kellele sageli viidatakse kui kaasseadusandjatele. Euroopa kodanike valitud Euroopa Parlament ja liikmesriikide esindajatest koosnev nõukogu võivad aluslepingute nõuete kohaselt muuta komisjoni ettepaneku teksti. Õigusakti vastuvõtmine kaasseadusandjate poolt eeldab lõppkokkuvõttes omavahel kokkuleppe saavutamist õigusakti teksti suhtes.

Kui nii Euroopa Parlament kui ka nõukogu on lõpliku teksti heaks kiitnud, kirjutavad sellele ühiselt alla Euroopa Parlamendi president ja nõukogu eesistuja ning mõlema institutsiooni peasekretärid. Pärast allakirjutamist avaldatakse tekstid Euroopa Liidu Teatajas.

Määrused on kogu ELis vahetult siduvad alates kuupäevast, mis on sätestatud Euroopa Liidu Teatajas avaldatud versioonis.

Õigusaktid, mis on vastu võetud kooskõlas eespool esitatud menetlusega, võivad hõlmata delegeeritud ja rakendusvolituste andmist komisjonile. Komisjonil on sellised volitused üksnes juhul, kui alusaktis on nii sätestatud.

Rakendusvolitused antakse sageli tingimusel, et komisjon esitab kõnealuse eeskirja kavandi liikmesriikide esindajatest koosnevale komiteele. Komitee esitab komisjoni kavandatavate meetmete kohta arvamuse. Selliste arvamuste mõju on erinev, sõltuvalt kõnealuses õigusaktis täpsustatud konkreetsest menetlusest. Lisaks komiteede kaudu liikmesriikide teostatavale kontrollile võivad Euroopa Parlament ja nõukogu komisjoni rakendusvolituste suhtes kohaldada täiendavat kontrolli.

Tsiviillennunduse valdkonnas võib menetlusega olla seotud kolm komiteed:

EASA komitee, mis on pädev esitama arvamusi määruste nr 216/2008 ja nr 376/2014 rakendusmääruste eelnõude kohta;

lennuohutuskomitee, mis tegeleb selliste lennuettevõtjate nimekirja ajakohastamisega, kelle suhtes on kehtestatud tegevuskeeld määruse nr 2111/2005 alusel;

ühtse taeva komitee, mis on pädev lennuliikluse korraldamise ja aeronavigatsiooniteenuste valdkonnas.

Euroopa Liidu toimimise lepinguga on ka ette nähtud võimalus delegeerida teatavaid õigusi komisjonile (artikkel 290). Sellist õiguste delegeerimist käsitletakse teatavates hiljuti vastu võetud määrustes. Seni ei ole aga komisjon delegeeritud õigusi kasutanud.

1.3.2.Lennundusohutusalane pädevus ja kohustused Euroopa lennundusohutussüsteemis

1.3.2.1.Euroopa lennundusohutussüsteemis kehtiva pädevuse ja kohustuste kokkuvõte

Joonis 2. ELi eeskirjade kohaselt pädevad asutused

Joonis 3. Euroopa lennundusohutuse süsteemi sidusrühmade omavaheline seotus

1.3.2.2.Liikmesriigid

Liikmesriigid ei ole otseselt kaasatud ELi õigusaktide vastuvõtmisse. Küll aga on seadusandliku tavamenetluse raames liikmesriikide esindajatest koosnev nõukogu kaasseadusandjaks koos Euroopa Parlamendiga (vt punkt 1.3.1). Liikmesriigid (kuid mitte nõukogu) osalevad ka rakendusaktidega seotud otsustusprotsessis (vt punkt 1.3.1).

Liidu õiguse kohaselt vastutavad liikmesriigid jätkuvalt järgmiste valdkondade reguleerimise eest:

a)    määruse nr 216/2008 II lisas loetletud õhusõidukite (nt teatavad ajaloolised õhusõidukid, eksperimentaallennukid, kerged õhusõidukid jne) lennukõlblikkus;

b)    õhusõidukite käitamine, kui see on seotud kaitsejõudude, tolli, politsei, otsimis- ja päästeteenistuste, tuletõrje, rannikuvalve või muude samalaadsete teenistuste või toimingutega;

c)    lennuliikluse korraldamine ja aeronavigatsiooniteenused, sealhulgas selliste süsteemide ja koostisosade suhtes, mida pakub või teeb kättesaadavaks sõjavägi;

d)    lennuväljad, mis on kaitsejõudude kontrolli all ja kasutuses;

e)    lennuväljad, mis ei vasta vähemalt ühele järgmistest kriteeriumidest:

i)    need on avalikus kasutuses;

ii)    teenindatakse ärilise lennutranspordi lende;

iii)    teostatakse instrumentaallähenemis- või lahkumisprotseduure ning

a.    kattega lennuraja pikkus on vähemalt 800 meetrit või

b.    teenindatakse ainult koptereid;

f)    liikmesriigi otsuse põhjal lennuväljad, mis vastavad kõigile punktis e esitatud kriteeriumidele, kuid on teatavast piirsuurusest väiksemad.

Kuigi suurem osa lennundusohutusalastest õigusaktidest võetakse vastu ELi tasandil, vastutavad liikmesriigid lennundusohutuse tagamise eest oma territooriumil ja õhuruumis. Enamik määruse nr 216/2008 ja selle rakenduseeskirjadega ette nähtud sertifitseerimistoiminguid, näiteks riiklike organisatsioonide sertifitseerimine ja personalilubade väljaandmine, toimub riigi tasandil. Liikmesriigid teostavad kõnealuste isikute ja organisatsioonide üle järelevalvet, korraldavad auditeid, hindamisi ja kontrolle ning võtavad meetmeid nõuete rikkumise ärahoidmiseks.

Teatavates valdkondades antakse sertifikaadid siiski välja Euroopa tasandil. Kõnealustes valdkondades on liikmesriigid Chicago konventsioonist tulenevad kohustused üle andnud ELile (vt joonis 2 eespool).

Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni (ICAO) standardite kohaselt vastutavad liikmesriigid ka sellise riikliku lennundusohutusprogrammi väljatöötamise eest, mis on kooskõlas Euroopa lennundusohutusprogrammiga ning toetab Euroopa lennundusohutuspoliitika elluviimist.

1.3.2.3.Euroopa Lennundusohutusamet (EASA)

Euroopa Lennundusohutusamet loodi 2002. aastal selleks, et korraldada paremini kõiki määrusega nr 216/2008 hõlmatud tegevusvaldkondi ning kohustada teatavaid ELi tasandil täidetavaid ülesandeid teostama üks spetsialiseeritud asjatundlik asutus. EASA personal koosneb rohkem kui 700 lennundusasjatundjast ja ametnikust, kes on pärit kõigist ELi liikmesriikidest. EASA peakorter asub Kölnis (Saksamaa) ning asutusel on büroo Brüsselis ja veel kolm bürood Washingtonis (USA), Montrealis (Kanada) ja Pekingis (Hiina).

EASA on tehnilistes küsimustes sõltumatu ning õiguslikult, halduslikult ja majanduslikult autonoomne. EASA on juriidiline isik ja täidab talle määrusega nr 216/2008 ette nähtud ülesandeid ja kohustusi.

EASA haldusnõukogu, kuhu kuuluvad liikmesriikide ja Euroopa Komisjoni esindajad, määrab kindlaks EASA tööprogrammi, koostab eelarve ja teostab järelevalvet ameti tegevuse üle.

EASA tegutseb pädeva asutusena lennundusvaldkondades, mis on üksikasjalikult loetletud eespool joonisel 2. Sellega seoses vastutab EASA alates 2003. aastast õhusõidukite tüübisertifitseerimise eest ELis. EASA poolt välja antud sertifikaat tõendab, et õhusõidukitüüp vastab Euroopa õigusaktides sätestatud ohutusnõuetele. EASA jälgib kasutusel olevaid õhusõidukite tüüpe kõnealuse tüübiprojekti alusel toodetud õhusõidukite kogu kasutusaja vältel. Sellega seoses võib EASA anda volitused meetmete võtmiseks, kui on avastatud ohuolukord. Selleks teeb EASA lennukõlblikkust käsitlevaid ettekirjutusi, mis on adresseeritud tüübisertifikaadi omanikule ja mida käitajad peavad õhusõidukite hooldamisel järgima.

EASA täidab ka eri ülesandeid ja kohustusi, mis on esitatud eespool joonisel 3. Eelkõige kuuluvad nende hulka selliste arvamuste koostamine ja vastuvõtmine, millega toetatakse komisjoni rakendusmääruste tehniliste osade ettevalmistamisel.

EASAt abistavad arvamuste koostamisel nõuandvad organid, kes annavad nõu EASA normide koostamise programmi sisu, prioriteetide ja elluviimise alal. Amet vastutab ka kõnealuste ühiste tehniliste normide rakendamist toetavate meetmete (sertifitseerimistingimused, nõuete täitmise aktsepteeritud meetodid ja juhendmaterjal) koostamise ja vastuvõtmise eest.

Lisaks korraldab EASA liikmesriikides standardimiskontrolle, et jälgida, kuidas liikmesriigid kohaldavad määrust nr 216/2008 ja selle rakenduseeskirju (vt ka punkt 3.1.1). EASA esitab aruandeid komisjonile.

Lisaks tagab amet komisjoni nimel järelevalve ühtse Euroopa taeva lennuliikluse korraldamise võrgustiku haldusasutuse üle. Samuti võib EASA teostada uurimisi organisatsioonides.

EASA-l on samuti õigus anda lubasid kolmandate riikide lennuettevõtjatele, kes lendavad ELi 28 liikmesriiki ja EFTA riikidesse (Island, Liechtenstein, Norra ja Šveits), neis riikides või neist välja. EASA võtab üle üksnes välisriigi käitaja hindamise ohutuse osa. Tegevuslubade väljaandmise eest vastutavad jätkuvalt liikmesriikide ametiasutused. Lisaks koordineerib EASA Euroopa seisuplatsil tehtaval kontrollil põhinevat välismaiste õhusõidukite ohutuse hindamise programmi (edaspidi „SAFA programm”), mille raames hinnatakse liidu lennujaamu kasutavate välismaiste õhusõidukite ohutust.

Üldisemalt annab EASA vajaduse korral tehnilist laadi nõu Euroopa Komisjonile ja liikmesriikidele.

Samuti kohustub amet täitma andmete kogumise, analüüsi ja teadusuuringutega seotud ülesandeid, et suurendada lennundusohutust. Selles valdkonnas toetab EASAt lennundusohutusanalüütikute võrgustik, Euroopa kommertslennunduse ohutuse töörühm, Euroopa helikopterite ohutuse töörühm ning Euroopa üldlennunduse ohutuse töörühm.

EASA kuulub ka Euroopa lennunduskriiside koordineerimisüksusse, mis vastutab lennunduse alal võrgustiku tegevuse kriisiolukordadele reageerimise juhtimise koordineerimise eest.

Lisaks vastutab EASA lennundusohutuse Euroopa tegevuskava 10 koostamise ja vastuvõtmise (lennundusohutuse Euroopa tegevuskava ja selle vastuvõtmise menetluse kohta on üksikasjalik teave esitatud punktis 2.2).

1.3.2.4.Euroopa Komisjon

Euroopa Komisjon vastutab seadusandliku tavamenetluse raames Euroopa õigusaktide kohta ettepanekute ettevalmistamise eest (vt ka punkt 1.3.1) ning rakendusaktide ja delegeeritud õigusaktide koostamise ja vastuvõtmise eest, kui see on alusaktiga ette nähtud.

Kui ELi õigusakt on vastu võetud, kannavad liikmesriigid esmast vastutus selle nõuetekohase ja õigeaegse kohaldamise eest. Komisjon kontrollib õigusakti nõuetekohast kohaldamist liikmesriikides (vt ka punkt 3.1.1).

Sellega seoses võib komisjon võtta meetmeid, kui liikmesriiki kahtlustatakse liidu õiguse rikkumises. Kui varases etapis ei leita lahendust, võib komisjon algatada ametliku rikkumismenetluse ja lõpuks kaevata liikmesriigi Euroopa Kohtusse.

Euroopa Parlament ja nõukogu võtavad vastu ELi aastaeelarve ning komisjon vastutab selle rakendamise eest. Sellega seoses tagab komisjon piisavate rahaliste vahendite eraldamise EASA poolt teostatavatele toimingutele, mis sõltuvad ELi rahastamisest.

Lisaks vastutab Euroopa Komisjon Euroopa lennundusohutusprogrammi dokumendi koostamise, ajakohastamise ja vastuvõtmise eest. Euroopa lennundusohutusprogrammi dokumendi väljatöötamisel toetab komisjoni töörühm, mis koosneb liikmesriikide ja EASA esindajatest. Vajaduse korral koostab komisjon töörühma abil ajakohastatud Euroopa lennundusohutusprogrammi dokumendi, et kajastada programmi tehtud muudatusi. Samuti konsulteerib komisjon liikmesriikide ja EASA haldusnõukoguga. Euroopa lennundusohutusprogrammi dokumendi esimene väljaanne avaldati 2011. aastal. Käesolev dokument on teine väljaanne. Kolmas väljaanne ilmub eeldatavasti 2019. aasta paiku, et kajastada ICAO standardite 19. lisa läbivaatamisest tulenevaid muudatusi riikliku ohutusprogrammi raamistiku struktuuris ning muudatusi, mis tulenevad komisjoni poolt 2015. aastal kavandatud määruse nr 216/2008 läbivaatamisest.

1.3.2.5.EUROCONTROL

EUROCONTROL ei ole ELi asutus, vaid põhineb mitmepoolsel lepingul, mille osaliseks on ka mitu kolmandat riiki. EUROCONTROL jagab EASA ja liikmesriikidega tehnilist oskusteavet, mis on seotud lennuliikluse toimingute ohutuse tagamisega Euroopa piirkonnas. EUROCONTROL teeb lennundusvaldkonna partneritega koostööd, et toetada ühtse Euroopa taeva algatuse rakendamist.

Liit on allkirjastanud ja sõlminud protokolli, millega nähakse ette ELi ühinemine EUROCONTROLiga, kuid see protokoll ei ole veel jõustunud. 2012. aasta detsembris sõlmisid EL ja EUROCONTROL lepingu tõhustatud koostöö üldraamistiku loomise kohta. Lepinguosalised lepivad kokku ELi ja EUROCONTROLi vahelise koostöö tugevdamises ja kindlustamises, mis võimaldab EUROCONTROLil toetada ELi ühtse Euroopa taeva algatuse ja sellega seotud poliitikavaldkondade rakendamist ELis ja sellistes väljaspool ELi asuvates riikides, kes on nõus ühtse Euroopa taeva algatusega ühinema.

1.4.Lennuõnnetuste ja intsidentide uurimine

1.4.1.Kohaldatavad normid

Liikmesriikide kanda jääb vastutus lennuõnnetuste ja intsidentide uurimise eest, et teha lennundusohutuse suurendamiseks kindlaks nende põhjused ja esitada ohutusalaseid soovitusi nende kordumise ärahoidmiseks. 

Määrusega nr 996/2010 on ELi tasandil ette nähtud õiguslik alus lennuõnnetuste ja intsidentide uurimiseks ja ärahoidmiseks. See tagab Euroopa tsiviillennunduses toimunud õnnetuste tõhusa, otstarbeka ja kvaliteetse uurimise ning selle ainus eesmärk on hoida tulevikus ära lennuõnnetusi ja intsidente, ilma et osutataks süüle või vastutusele. Kõnealuste normidega tagatakse eelkõige, et lennuõnnetuste ja intsidentide uurimist juhtiv asutus (lennuõnnetuste uurimisorgan) on sõltumatu riiklikest lennundusorganisatsioonidest ja mis tahes muust osalisest või üksusest, kelle tegevus võib sattuda vastuollu lennuõnnetuste uurimisorganile usaldatud ülesandega või mõjutada tema objektiivsust. Eeskirjadega nähakse ette, et lennuõnnetuste uurimisorgani tegevust võib laiendada ning see võib hõlmata ka lennundusohutusteabe kogumist ja analüüsimist, eelkõige lennuõnnetuste ärahoidmise eesmärgil. Kõnealuse tegevuse ning mitmete uurimiste raames tehtud uuringute või analüüside tulemusena võidakse anda ka ohutuse tagamise soovitusi, mida asjaomane adressaat peab arvesse võtma ja millest juhindudes ta peab vajaduse korral tegutsema, et tagada lennuõnnetuste ja intsidentide asjakohane ärahoidmine tsiviillennunduses.

1.4.2.Ohutuse tagamise soovitused

Määruse nr 996/2010 kohaselt peab ohutuse tagamise soovituse adressaat soovituse esitanud lennuõnnetuste uurimisorganit 90 päeva jooksul pärast kirja kättesaamist teavitama meetmetest, mida on võetud või mida kaalutakse ning vajaduse korral meetmete teostamiseks vajalikust ajast ning juhul, kui meetmeid ei võeta, nende võtmata jätmise põhjustest. 60 päeva jooksul pärast vastuse kättesaamist teavitab lennuõnnetuste uurimisorgan adressaati sellest, kas ta peab vastust piisavaks, ja esitab põhjendused, kui ta ei ole nõus meetmete võtmata jätmise otsusega.

Lennuõnnetuste uurimisorganid on rakendanud menetlused ohutuse tagamise soovitustele esitatud vastuste registreerimiseks ning ohutuse tagamise soovituse saanud üksused on rakendanud menetlused saadud ohutustagamissoovituse tulemusena võetud meetmete edenemise jälgimiseks. Eelkõige on EASA välja töötanud menetluse ametile adresseeritud ohutustagamissoovituste töötlemiseks ja töötlemist käsitlevate eduaruannete ja statistika esitamiseks.

Kõnealuse õigusaktiga on ka kehtestatud nõue säilitada ohutuse tagamise soovitused ja asjaomased vastused Euroopa andmebaasis (ohutusalaste ettepanekute infosüsteemis). Lennuõnnetuste uurimisorganid registreerivad Euroopa andmebaasi ka kõik kolmandatelt riikidelt saadud ohutustagamissoovitused.

1.4.3.Koostöö muude üksustega

Määrusega nr 996/2010 tugevdatakse veelgi lennuõnnetuste uurimisorganite vahelist koostööd, luues tsiviillennunduses toimunud õnnetuste uurimisorganite Euroopa võrgustiku, kuhu kuulub iga liikmesriigi lennuõnnetuste uurimisorgani juht ja/või mitme transpordiliigiga tegeleva organi korral selle lennundusharu juht või nende kummagi esindaja. Tsiviillennunduses toimunud õnnetuste uurimisorganite Euroopa võrgustiku eesmärk on veelgi parandada lennuõnnetuste uurimisorganite korraldatud uurimiste kvaliteeti ja suurendada nende sõltumatust, soodustades uurimismeetodite ja uurijate väljaõppe rangete standardite rakendamist. Eelkõige annab tsiviillennunduses toimunud õnnetuste uurimisorganite Euroopa võrgustik ELi institutsioonidele nõu kõikides ohutusalase uurimisega seotud küsimustes, edendab lennundusohutuse suurendamiseks vajaliku teabe jagamist, koordineerib ja korraldab vastastikuste eksperthinnangute andmist ja koolitusi ning edendab parimaid lennuõnnetuste uurimise tavasid. Samuti on tsiviillennunduses toimunud õnnetuste uurimisorganite Euroopa võrgustiku ülesandeks analüüsida ELi liikmesriikide antud või vastu võetud soovitusi ohutuse tagamise kohta, et teha kindlaks kogu liidu jaoks olulised ohutussoovitused.

Määrusega nr 996/2010 pannakse ELi lennuõnnetuste uurimisorganitele kohustus vastavalt Chicago konventsiooni 13. lisale kutsuda ohutusalasel uurimisel osalema EASA ja asjaomase liikmesriigi (asjaomaste liikmesriikide) tsiviillennundusamet(id). EASA ülesanne on tegutseda nõuandjana ning toetada uurimist teostava või selles osaleva lennuõnnetuste uurimisorgani juhtivuurijat või volitatud esindajat, kuid mitte mõjutada uurimise sõltumatust. Samuti võivad ohutusalasel uurimisel nõuandjana osaleda ELi liikmesriikide tsiviillennundusametid. EASA ja liikmesriikide tsiviillennundusametid toetavad nende osalusel toimuvat uurimist ka seeläbi, et varustavad uurimist juhtivat lennuõnnetuste uurimisorganit vajaliku teabe, nõustajate ja seadmetega.

Samuti on määruse eesmärk tõhustada koostööd lennuõnnetuste uurimisorganite ja muude ohutusalases uurimises tõenäoliselt osalevate asutuste, nagu õigus-, tsiviillennundus-, otsimis- ja päästeasutuste vahel.

1.5.Täitmise tagamine

1.5.1.Täitmise tagamine liikmesriikide puhul

Võimalikke rikkumisi saab kindlaks teha mitmel viisil, sealhulgas komisjoni lennundusohutust käsitlevate õigusaktide rakendamise järelevalve alal abistava EASA korraldatud standardimiskontrolli tulemuste põhjal. EASA koostab iga standardimiskontrolli kohta kontrolliaruande, kus käsitletakse kontrolli käigus avastatud puudusi ning mis saadetakse asjaomasele liikmesriigile ja komisjonile. Kui avastatud rikkumistest tulenevate puudustega nõuetekohaselt ei tegeleta, teatatakse juhtumist komisjonile, kes võib algatada rikkumismenetluse.

Kui komisjon saab teada ELi õigusaktide võimalikust rikkumisest liikmesriigis, püüab komisjon probleemi kiiresti asjaomase liikmesriigiga koostööd tehes lahendada, kasutades selleks dialoogistruktuuri EU Pilot. Liikmesriigid võivad esitada täiendavaid fakte või õigusteavet liidu õiguse võimaliku rikkumise kohta, et aidata kaasa ELi õigusega kooskõlas oleva lahenduse leidmisele ja seega ametliku rikkumismenetluse algatamise vältimisele.

Kui komisjon leiab, et ELi õiguse rikkumine jätkub, võib ta algatada ametliku rikkumismenetluse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 258 alusel.

1.5.2.Täitmise tagamine käesoleva valdkonna õigusaktidega reguleeritud tööstusharu organisatsioonide puhul

1.5.2.1.Karistused

Kehtivates lennundusohutust käsitlevates määrustes nõutakse, et liikmesriigid kehtestaksid karistused kõnealuste määruste ja nende rakenduseeskirjade (kui neid on) rikkumise eest. Need karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

Lisaks võib komisjon määruse nr 216/2008 ja selle rakenduseeskirjade rikkumiste korral, kui amet on pädev asutus, määrata EASA nõudmisel rahatrahve või karistusmakseid isikutele ja ettevõtjatele, kellele EASA on välja andnud sertifikaadi. Need rahatrahvid või karistusmaksed peavad olema hoiatavad ja proportsionaalsed nii juhtumi tõsiduse kui ka asjaomase organisatsiooni tegeliku majandusliku suutlikkuse suhtes ning nende puhul võetakse eelkõige arvesse ohu ulatust.

1.5.2.2.Sertifikaatidega seotud toimingud ja muud meetmed

Määruse nr 216/2008 kohaselt peavad liikmesriigid, komisjon ja EASA tegema koostööd, et tagada vastavus kõnealuse määruse ja selle rakenduseeskirjadega. Liikmesriigid peavad lisaks nende poolt välja antud sertifikaatide järelevalvele korraldama uurimisi, sealhulgas teostama õhusõidukite tehnilist kontrolli, ning võtma kõik vajalikud meetmed, sealhulgas õhusõiduki lendude keelamise. Kui pädev asutus (liikmesriigi asutus või EASA) on kindlaks teinud sertifikaadi omaniku poolse nõuete rikkumise või kui pädevat asutust on sellest teavitatud, võib ta või on tal kohustus sertifikaati muuta (piirata), see peatada või tühistada vastavalt määruse (EÜ) nr 216/2008 ja selle rakenduseeskirjade asjakohastele sätetele.

Lisaks võib komisjon omal algatusel või liikmesriigi või EASA taotlusel algatada menetluse, et otsustada, kas määruse nr 216/2008 ja selle rakendusmääruste kohaselt välja antud sertifikaat vastab tegelikult kõnealustele õigusaktidele. Mittevastavuse korral kohustab komisjon pädevat asutust võtma asjakohaseid parandusmeetmeid, näiteks asjaomase sertifikaadi piiramine või selle kehtivuse peatamine. Kui komisjon teeb sellise otsuse, ei kehti ka muudes liikmesriikides enam sertifikaadi vastastikuse tunnustamise kohustus. Kui komisjonil on piisavalt tõendeid selle kohta, et on võetud asjakohaseid parandusmeetmeid, võtab ta vastu otsuse vastastikuse tunnustamise taastamise kohta.

Lisaks nendele meetmetele on liikmesriigid kehtestanud siseriiklikud poliitikapõhimõtted, et tagada õigusaktide nõuetekohane rakendamine riigi tasandil.

2.EUROOPA OHUTUSRISKIJUHTIMINE

Euroopa Liit liigub varasemast enam ennetus- ja andmepõhise lähenemisviisi suunas. See ei saa toimida eraldi ELi tasandil, vaid seda tuleb kohaldada kogu süsteemi ulatuses kõikidel tasanditel. ICAO standardite 19. lisa 4. peatükis on kehtestatud teenuseosutajate ohutusjuhtimise süsteemide nõue, mille kohaselt peavad kõik ohutusjuhtimise süsteemid olema vastuvõetavad sertifitseerimise eest vastutava riigi jaoks. Lisaks peavad riigid ICAO standardite 19. lisa kohaselt ohutuse juhtimiseks välja töötama riigi lennundusohutusprogrammi, mille jaoks on vaja selgeid põhimõtteid ja eesmärke, ohutusriskide juhtimise ja ohutuse tagamise vahendeid ning ka ohutuse edendamise meetmeid.

Praegu ei kohusta EL liikmesriike riigi lennundusohutusprogrammi kui sellist vastu võtma. Samas on EL mitmes Euroopa õigusaktis, eelkõige määruse nr 216/2008 rakenduseeskirjades, lähtunud asjaomastest ICAO standarditest.

2.1.Organisatsioonide ja asutuste ohutusnõuded

Määruse nr 216/2008 rakenduseeskirjade väljatöötamise tulemusena on vastu võetud kaks eraldiseisvat nõuete kogumit, mis on adresseeritud vastavalt asutustele ja organisatsioonidele.

a.Asutustele suunatud nõuete puhul on nõuetekohaselt arvesse võetud ohutusjärelevalvesüsteemi kaheksat olulist aspekti, mille ICAO on kindlaks määranud; need aitavad kaasa riikide lennundusohutusprogrammide rakendamisele ning määruses nr 216/2008 sätestatud standardimiseesmärgi saavutamisele. Lisaks sisaldavad kõnealused nõuded elemente, mis on olulised ELi tasandil ELi ja liikmesriikide ohutusjuhtimisülesandeid hõlmava igakülgse lennuohutusjuhtimissüsteemi loomiseks.

b.Organisatsioonidele suunatud nõuded käsitlevad enamjaolt lennunduse valdkondi, mis hõlmavad (ohutus)juhtimissüsteemide konsolideeritud üldnõudeid. Vastuvõtmisel on eeskirjad, mille kohaselt tuleb juhtimissüsteeme rakendada esmase ja jätkuva lennukõlblikkuse valdkonnas. Organisatsioonidele esitatavad nõuded on välja töötatud nii, et need hõlmaksid ICAO standardeid viisil, mis tagab kooskõla olemasolevate juhtimissüsteemidega ja edendab integreeritud juhtimist. Juhtimissüsteeme käsitlevad nõuded on kohandatud lennundusorganisatsioonide tegevuse mahu, laadi ja keerukusega ning sobivad kõigi järgitavate ärimudelitega, olles seega sobivad proportsionaalseks kohaldamiseks.

Eri tehnikavaldkondades täiendavad kõnealuseid asutustele ja organisatsioonidele suunatud nõudeid veel konkreetsemad nõuded (näiteks lennuettevõtjatele esitatavad lennuandmete seire nõuded).

Asutustele ja organisatsioonidele suunatud nõuded on sätestatud nii, et need kajastaks kõigi määruse nr 216/2008 kohaldamisalasse kuuluvate valdkondade puhul samaväärset lennuohutustaset. Eelkõige kujutavad ühised juhtimissüsteeminõuded endast ühtset ohutusjuhtimisraamistikku kõikide sertifitseeritud organisatsioonide jaoks määruse nr 216/2008 kohaldamisalas.

Lisaks kõnealustele nõuetele tagatakse määrusega nr 376/2014, et organisatsioonid ja pädevad asutused teevad kindlaks ohtusid ja haldavad turvariske tsiviillennunduse juhtumeid käsitleva teabe kogumise ja analüüsimise ning asjakohaste järelmeetmete võtmise kaudu.

2.2.Ohutusriskijuhtimine ELi tasandil: lennundusohutuse Euroopa tegevuskava arendamise ja ajakohastamise menetlus

Lennundusohutuse Euroopa tegevuskava on ELi tasandi ohutusriskijuhtimise menetluse põhielement ning hõlmab nii liikmesriike, tööstussektorit kui ka EASAt.

See protsess koosneb järgmistest ülesannetest, mida on kirjeldatud allpool esitatud joonisel.

Joonis 4. Ohutusriskijuhtimise menetlus ELi tasandil

1.Euroopa lennundussüsteemi mõjutavate ohutusprobleemide (või ohtude) kindlakstegemine;

2.ohutusprobleemide (või ohtude) hindamine, mille eesmärk on hinnata eelmises etapis kindlaks tehtud ohutusprobleemidest (või ohtudest) tulenevaid riske;

3.ohutusmeetmete kindlaksmääramine ja kavandamine strateegiate (või leevendusmeetmete) leidmiseks nende probleemide (või ohtude) puhul, mille riskitase osutub hindamise tulemusena lubamatuks;

4.rakendamine ja järelmeetmed, mille eesmärk on jälgida kokkulepitud strateegiate seisu ja esitada neid käsitlevaid aruandeid; ning

5.ohutusalane tulemuslikkus, mille raames keskendutakse kindlakstehtud riskivaldkondade läbivaatamisele, et hinnata, kas varem avastatud riske on leevendatud, ning võrrelda neid ohutusalase tulemuslikkuse näitajatega.

2.2.1Ohutusprobleemide kindlakstegemine

Ohutusprobleemide kindlakstegemise käigus kontrollitakse Euroopa lennundussüsteemi pidevalt ja aktiivselt selliste ohutusprobleemide avastamiseks, mis nõuavad leevendusmeetmete võtmist ELi ja/või liikmesriikide tasandil.

Ohutusprobleemide kindlakstegemine võib põhineda ameti jaoks kättesaadaval teabel, kuid samuti liikmesriikide asutuste või lennundussektori organisatsioonide kasutatavatel juhtimissüsteemidel. Protsessi võib algatada alt-üles-põhimõttel (kui konkreetse ohutusprobleemi avastab sellega otseselt kokku puutuv sidusrühm) või ülalt-alla-põhimõttel (lennundussüsteemi peamiste riskivaldkondade analüüsi tulemusena).

Üks võimalus ohutusprobleemide kindlakstegemiseks on süstemaatiliselt analüüsida vahejuhtumite andmeid, eelkõige lennuõnnetuse liikide (nt lennu ajal juhitavuse kaotamine, õhukokkupõrge jne) või lennundusvaldkonna (äriline lennutransport, teenistuslik lennundus, üldlennundus jne) kaupa.

Kuid vahejuhtumite andmete analüüsimisel saab avastada ainult uuritud juhtumite puhul esile toodud ohutusprobleeme. Seega tuleb selliste probleemide laiapõhjalisemaks kindlakstegemiseks võtta arvesse muid infoallikaid, näiteks ohutuse tagamise soovitusi, olemasolevaid ohutusuuringuid, toimivate foorumite (lennundusohutusanalüütikute võrgustik, Euroopa strateegiline ohutusalgatuse meeskonnad ning asjaomased koostöö- ja analüüsirühmad, inimtegurite võrk, tsiviillennunduses toimunud õnnetuste uurimisorganite Euroopa võrgustik jne) kaudu kogutud teavet, asjatundjate nõuandeid ning järelevalve ja seire või prognoosimismeetodite tulemusena saadavat teavet.

Ohutusprobleemide kindlakstegemisel ja nende hindamisel toimub suhtlus liikmesriikidega lennundusohutusanalüütikute võrgustiku kaudu. Lennundusohutusanalüütikute võrgustik on riskihindamismenetluse raames oluline vahend, mis võimaldab analüüsida Euroopa lennuohutusalaste soovituste keskses andmekogus (vt ka punkt 3.2) jäädvustatud juhtumeid ning liikmesriikide poolset andmete esitamist. See võimaldab vajaduse korral kinnitada Euroopa ja riigi tasandil tehtud toimingute tulemusi ja eri tasandite jõupingutusi omavahel tõhusamalt siduda.

Vajaduse korral toetavad Euroopa strateegilise ohutusalgatuse meeskonnad (vt ka punkt 4.1.2) oma tööpanusega riskihindamismenetlust. Koostöö- ja analüüsirühmade panus on nende valdkonda käsitlevate andmete ja riskihindamiste kinnitamine ning võimalike leevendusmeetmete väljatöötamine.

Et hõlbustada kõigi isikute, organisatsioonide ja asutuste jaoks ohutusprobleemist teatamist, on kättesaadavaks tehtud ohutusprobleemi kindlaksmääramise vorm.

2.2.2Ohutusprobleemide hindamine

EASA ja teda toetavad asjaomased sidusrühmade ühendused koostavad hinnangu iga teatatud ohutusprobleemi tagajärgedest tuleneva riskitaseme kohta.

EASA haldab ohutusriskiportfelli. Portfell hõlmab ameti ja väliste sidusrühmade kindlaks tehtud ohutusprobleeme, riskitasemete hinnangut, teavet võetud meetmete kohta ning pärast meetmete rakendamist allesjäänud riski taset käsitlevat hinnangut.

Riskihindamine on analüüs, mille raames hinnatakse ohutusprobleemi tagajärje (tagajärgede) prognoositavat sagedust ja tõsidust, võttes aluseks kõik võimalikud stsenaariumid, ning tehakse kindlaks, kas risk on vastuvõetav, lubatav või vastuvõetamatu.

Ohutusriskiportfell on arenev dokument, mida vaadatakse korrapäraselt läbi, kui uus teave muutub kättesaadavaks. Ohutusriskiportfelli arendamiseks teeb amet järgmist:

vaatab läbi hiljutised uued ohutusandmed või muu teabe, et kontrollida, kas tuleks kindlaks teha ja hinnata uusi ohutusprobleeme või kas juba avastatud ohutusprobleemidele antud hinnanguid on kahtluse alla seatud;

kontrollib ohutusprobleemide hindamist ja kinnitab tulemused;

teeb ettepaneku seoses ohutusprobleemi riskitaseme vastuvõetavuse hindamisega;

soovitab ohutusmeetmeid;

jälgib käimasolevate ohutusmeetmete kulgu;

soovitab ohutusalase tulemuslikkuse näitajaid;

jälgib ohutusalast tulemuslikkust ning

kinnitab ohutusanalüüsi tulemused / EASA ohutuse edendamise materjali.

Kui ohutusriskiportfell on ajakohastatud, esitatakse see nõuandvatele organitele tutvumiseks. Menetluse selles etapis esitavad nõuandvad organid oma arvamuse selle kohta, millised ohutusriskid on lubatavad ja milliste puhul tuleb võtta meetmeid.

2.2.3Ohutusmeetmete kindlaksmääramine ja kavandamine

Selliste riskide puhul, mille kohta on varasemas etapis otsustatud, et need on lubamatud, tuleb võtta meetmeid. Amet teeb esimese soovituse meetmete kohta, mida tuleb võtta teatava riski taseme alandamiseks. Soovituse eesmärk on määrata kindlaks teguviisid, mis toovad esialgse mõjuhinnangu kohaselt väikseima võimaliku kuluga suurimat võimalikku ohutusalast kasu.

Esialgne mõju hindamine toimub hetkel leevendusstrateegiate üle otsustamise ajal. Mõjuhinnangu raames võrreldakse meetme võimalikku mõju sellest tuleneva kasuga, pidades silmas leevendamisvõimalusi, võttes võimalike lahendustena arvesse reguleerimist, järelevalvet ja ohutuse edendamist.

Enne ühegi strateegia rakendamist on oluline juba ette selgelt kindlaks määrata soovitav tulemus ning strateegia tõhususe hindamise viis. See võimaldab edasises etapis hinnata kavandatud strateegiate tulemuslikkust.

Kui parimad võimalikud alternatiivid on leitud, määrab amet kindlaks algatuste juhtimiseks sobivaimad sidusrühmad ning alustab konsultatsioone, mille eesmärk saavutada asjaomaste sidusrühmade toetus.

Riskide leevendamise ettepanekud võivad hõlmata reguleerivaid meetmeid, ohutusjärelevalvele keskenduvaid toiminguid või ohutuse edendamise projekte (nt infolehtede, videote, teadusprojektide, koolituste ja rahvusvahelised koostöökampaaniate väljatöötamine).

EASA ja asjaomased nõuandvad organid (liikmesriikidest ja tööstussektorist) määravad kindlaks vajalikud meetmed.

Konsultatsioonietapp lõpeb, kui saavutatakse kindlakstehtud riskide leevendamise projekte käsitlev kokkulepe, misjärel projektid kirjendatakse nõuetekohaselt ohutusriskiportfelli ja need muutuvad ametlikult lennundusohutuse Euroopa tegevuskava osaks. Seejärel kaasatakse projektid mitmesugustesse EASA programmidesse, kui nende eest vastutab EASA, või liikmesriikide asjaomastesse programmidesse ja kavadesse, kui liikmesriikidel on kõnealuste projektide elluviimise pädevus.

Eeldatakse, et liikmesriigid lisavad kõnealused meetmed riigil tasandi programmidesse ning nende rakendamist jälgitakse standardimiskontrolli kaudu, et teostada järelevalvet rakendamise üle või põhjendada seisukohta, et meede ei ole konkreetses keskkonnas ohutuse seisukohast tõhus.

Euroopa lennundusohutuspoliitika eesmärki silmas pidades võib lennundusohutuse Euroopa tegevuskavas olla esitatud liidus saavutatava ohutusalase tulemuslikkuse vastuvõetav tase.

Lennundusohutuse Euroopa tegevuskava peab lõplikult kinnitama EASA haldusnõukogu.

2.2.4Rakendamine ja järelmeetmed

Kui leevendusmeetmed on nõuetekohaselt kirjendatud, kooskõlastatud ja asjakohaste programmide ja kavadega integreeritud, algab rakendamise ja järelmeetmete etapp.

Selle etapi eesmärk on jälgida lennundusohutuse Euroopa tegevuskava kaudu sätestatud strateegiate rakendamist. See algab lennundusohutuse Euroopa tegevuskava iga meetme jaoks projektijuhi määramisega. Projektijuhtide hulka kuuluvad lisaks EASA personalile ka isikud lennundusohutuse Euroopa tegevuskava kohaselt tegutsema kohustunud liikmesriikidest ja tööstussektorist.

Ameti programmidesse ja kavadesse kaasatud meetmete puhul kasutatakse EASA strateegia ja programmide osakonna loodud üldist järelmeetmete mehhanismi.

Kui meetmeid juhivad liikmesriigid, toimub aruandlus määratud kontaktpunktide võrgu kaudu. Sel juhul jaotatakse võrgu kaudu asjaomase aasta esimeses kvartalist konkreetseid aruandevorme, mis kogutakse kokku kolmandas kvartalis, kui kõik sisendid on kokku võetud, et valmistada ette lõpparuannet.

Lennundusohutuse Euroopa tegevuskavaga seotud rakendusprobleeme arutatakse riigi lennundusohutusprogrammi foorumi raames, kus käsitletakse ka riigi lennundusohutusprogrammiga seotud küsimusi.

Pärast kõikide sidusrühmadega konsulteerimist esitatakse EASA haldusnõukogu kinnitamiseks lõpparuanne, kus esitatakse kokkuvõte kõigi kohustuseks võetud meetmete hetkeseisust. Aruandes tuuakse esile asjaomasel aastal tekkinud põhiprobleemid ning valdkonnad, kus on tehtud olulisi edusamme eesmärkide suunas.

2.2.5Ohutusalane tulemuslikkus

Selles etapis hinnatakse, kas varem kindlakstehtud ohtusid, mis on ohutusriskiportfelli kirjendatud, on kokkulepitud meetmete tulemusena õnnestunud tõepoolest leevendada. Pärast leevendusstrateegiate rakendamist alles jäänud riski hindamiseks vaadatakse ohutusriskiportfell eelnevalt kindlaksmääratud ajavahemike järel läbi.

Riskiportfelli alusel määratakse kindlaks ka riskivaldkonnad, mida jälgitakse regulaarselt ohutusalase tulemuslikkuse näitajate abil. Riskivaldkondade jälgimine ohutusalase tulemuslikkuse näitajatest lähtudes põhineb andmete kättesaadavusel ning lennundusohutusanalüütikute võrgustiku pakutaval toel.

Kui hindamise tulemusena leitakse, et riske ei ole asjakohaselt leevendatud, võib olla vajalik leevendusstrateegiate läbivaatamine või edasine hindamine.

2.3.Ohutusalast tulemuslikkust käsitlev kokkulepe

2.3.1Organisatsioonide ohutusalast tulemuslikkust käsitlev kokkulepe

EASA käsitleb organisatsioonide tulemuslikkust lennundusohutuse Euroopa tegevuskavast lähtudes. Siiski ei ole amet veel oma vastutusalasse kuuluvate organisatsioonidega kokku leppinud ohutusalaseid tulemuseesmärke.

Liikmesriikide tasandil on alanud arutelud kokkuleppe saavutamiseks liikmesriikide organisatsioonidega. Praeguses etapis on enamikus liikmesriikides ohutusalaseid tulemuseesmärke käsitlevad kokkulepped sõlmitud siiski vaid lennuliikluse korraldamise ja aeronavigatsiooniteenuste valdkonnas.

ELi tasandil on kehtestatud lennuliikluse korraldamise ja aeronavigatsiooniteenuste valdkonna tulemuslikkuse kava, 11 mille eesmärk on aidata kaasa lennutranspordisüsteemi jätkusuutlikule arengule, suurendades aeronavigatsiooniteenuste üldist tõhusust neljas põhilises tulemusvaldkonnas, milleks on ohutus, keskkonnakaitse, läbilaskevõime (viivitused) ja kulutõhusus.

Tulemuslikkuse kava kehtestati esmakordselt 2009. aastal ühtse Euroopa taeva algatuse raames. Sellega nähakse ette kogu liitu hõlmavad tulemuseesmärkide kehtestamine fikseeritud 3–5aastasteks võrdlusperioodideks neljas põhilises tulemuslikkuse valdkonnas. Liikmesriigid peavad töötama funktsionaalsete õhuruumiosade tasandil välja tulemuslikkuse kava, mis hõlmab riigi või funktsionaalsete õhuruumiosade tasandil siduvaid eesmärke ning on kooskõlas kogu liitu hõlmavate tulemuseesmärkidega.

Kogu liitu hõlmavad eesmärgid kehtestati teiseks võrdlusperioodiks (2015–2019) 2014. aastal. Ohutusvaldkonnas kehtestati kogu liitu hõlmavad eesmärgid seoses ohutusjuhtimise tulemuslikkuse ja riskianalüüsi vahendi metoodikal põhinevate raskusastmete kohaldamisega.

Ühtse Euroopa taeva algatuse tulemuslikkuskavade rakendamisel abistab komisjoni sõltumatu tulemuslikkuse hindamise asutus, nagu on ette nähtud komisjoni rakendusotsusega 2014/672/EL 12 .

2.3.2Liikmesriikide ohutusalast tulemuslikkust käsitlev kokkulepe ELi tasandil

Seni puuduvad ELi poolt liikmesriikidele kehtestatud konkreetsed ohutusalased tulemuseesmärgid, kui välja arvata eespool kirjeldatud ühtse Euroopa taeva algatuse raames kehtestatud eesmärgid.

Siiski töötatakse lennundusohutuse Euroopa tegevuskava raames välja asjakohased tulemuslikkuse näitajad. Nagu punktis 2.2.3 rõhutati, võib kõnealune kava hõlmata liidus saavutatavat vastuvõetavat ohutusalase tulemuslikkuse taset.

Lisaks on teatavad liikmesriigid vastu võtnud riiklikud tulemuseesmärgid.

3.OHUTUSE TAGAMINE EUROOPAS

3.1Ohutusjärelevalve 13

Euroopa Liidu ohutusjärelevalve hõlmab EASA ning liikmesriikide poolt heakskiidetud organisatsioonide järelevalvet ja seiret. Samuti hõlmab see liikmesriikide jälgimist, et tagada Euroopa lennundusohutust käsitlevate õigusaktide nõuetekohane kohaldamine.

3.1.1Liikmesriikides normide kohaldamise järelevalve

Komisjoni rakendusmäärusega (EL) nr 628/2013 14 (edaspidi „määrus nr 628/2013”) on kehtestatud töömeetodid, mida liikmesriikide pädevad asutused kasutavad standardimiskontrolli tegemiseks ning asjaomaste ohutusalaste õigusaktide kohaldamise jälgimiseks. Kõnealuse standardimiskontrolli ja selle järelmeetmete korraldamise eest vastutab EASA (vt ka punktid 3.3.1 ja 1.5.1).

3.1.2Sertifitseeritud organisatsioonide järelevalve

Ohutusjärelevalve on osa ohutusalasest reguleerimismenetlusest, mille eesmärk on tagada Euroopa õigusaktides sätestatud ohutusnõuete ja nendega seotud menetluste tõhus täitmine.

Ohutusjärelevalvega tagatakse, Euroopa lennundussektori ohutustase on kooskõlas Euroopa normides ette nähtuga. Seega on liikmesriikide ja EASA ohutusjärelevalve teostamise kohustus alus, millel põhineb õhusõiduki ohutu käitamine ning litsentside ja sertifikaatide vastastikune tunnustamine Euroopa Liidus.

Asutustele suunatud nõuete kehtestamise tulemusena hõlmab kõnealune järelevalve organisatsioonide ohutusalase tulemuslikkuse pidevat seiret, mille puhul peetakse silmas nende tegevusest tulenevaid konkreetseid riske (vt ka punkt 3.3.2).

3.2Ohutusandmete kogumine, analüüsimine ja vahetamine

Ohutusteave on oluline vahend tegelike või võimalike ohutusprobleemide kindlakstegemiseks. Mitme ELi määrusega on tagatud, et vajaduse korral kogutakse, analüüsitakse ja vahetatakse asjakohaseid andmeid ja asjakohast teavet. See hõlmab eelkõige tsiviillennunduse vahejuhtumeid käsitlevat teavet (2015. aasta seisuga on Euroopa keskses andmekogus registreeritud üle 1 000 000 vahejuhtumi), välismaiseid lennuettevõtjaid käsitlevat teavet SAFA süsteemi raames (2015. aasta seisuga on SAFA andmebaasis üle 130 000 aruande), ohutuse tagamise soovitusi käsitlevat teavet ohutusalaste soovituste infosüsteemi raames (2015. aasta seisuga sisaldab infosüsteemi andmebaas üle 1 200 ohutuse tagamise soovituse) ning teavet, mis on kogutud ning mida on analüüsitud ja vahetatud seoses kolmanda riigi lennuettevõtjale loa andmise ning Euroopa keelatud õhusõidukite ohutusnimekirjaga.

ELis on vahejuhtumeid käsitleva teabe kogumine, analüüsimine ja vahetamine reguleeritud määrusega nr 376/2014. Nimetatud õigusakti kohaselt peavad kõik organisatsioonid ja liikmesriigid ning EASA looma süsteemi, mis võimaldab koguda ja salvestada teavet asjaomaste vahejuhtumite kohta. Vahejuhtumeid käsitlevat teavet analüüsitakse ja vajaduse korral rakendatakse leevendusmeetmeid. Kogu vahejuhtumite kohta kogutud teave koos nende analüüsi ja järelmeetmeid käsitleva asjakohase teabega edastatakse Euroopa kesksesse andmekogusse.

Euroopa kesksesse andmekogusse esitatud teave vahejuhtumite kohta tehakse kättesaadavaks liikmesriikidele (liikmesriigi lennuamet ja lennuõnnetuste uurimisorgan), EASA-le ja komisjonile. Lennundusohutuse Euroopa tegevuskava toetamise eesmärgil Euroopa keskse andmekogu analüüsimiseks on vaja määruse nr 376/2014 alusel loodud lennundusohutusanalüütikute võrgustikku.

Määruse nr 376/2014 alusel loodud süsteemis mängib olulist rolli ohutusteabe pideva kättesaadavuse tagamiseks rakendatav nn õiglane suhtumine, mille eesmärk on luua usalduslik keskkond, kus inimesed võivad end vahejuhtumitest teatades kindlalt tunda. Selline õiglasel suhtumisel põhinev keskkond luuakse määruses sätestatud oluliste põhimõtete toel, mille hulka kuulub kaitse süüdistuste ja karistuse eest (välja arvatud tahtliku üleastumise või vastuvõetamatu käitumise korral).

3.3 Suuremat tähelepanu vajavate või suuremate vajadustega valdkondade ohutusandmetel põhinev järelevalve

3.3.1Järelevalve ohutusandmetel põhinev suunamine liikmesriikides

ELis järgib amet liikmesriikides korraldatava standardimiskontrolli puhul riskipõhist lähenemisviisi. Kontrolli teostamise sagedus, ulatus ja põhjalikkus ning meeskonna suurus ja koosseis on kohandatud vastavalt iga liikmesriigi ja sektori konkreetsele olukorrale.

Järelevalvet teostatakse pidevalt, see hõlmab kogu lennundussüsteemi, on riskipõhine ja selle puhul võetakse arvesse kogu EASA-le kättesaadavat teavet. Selleks hindab EASA pädevate asutuste suutlikkust täita ohutusjärelevalvekohustusi. See hõlmab andmete kogumist ja analüüsi, vajaduse korral kontrollide teostamist ning nende järeldustega seotud järelmeetmete võtmist, et tagada asjakohaste paranduste ja parandusmeetmete õigeaegne rakendamine.

Standardimine on osa ELi tasandi ohutusandmete kogumisest, mida on vaja ohtude kindlakstegemiseks ja mis võimaldab järelevalvet ohutusandmetest lähtuvalt keskendada valdkondadesse, mis vajavad suuremat tähelepanu või kus vajadused on suuremad.

Standardimisstrateegia keskendub järgmistele põhivaldkondadele.

Pideva seire põhimõtte rakendamine: määrusega nr 628/2013 on kehtestatud Euroopa lennundusohutuseeskirjade ühetaolise kohaldamise seire süsteem, mida tuleks laiendada lennunduse kõikidele valdkondadele.

Standardimiskontrollide riskipõhine kavandamine: pideva seire põhimõtte kohaselt on kontrolli teostamise sagedus, ulatus ja põhjalikkus ning meeskonna suurus ja koosseis kohandatud vastavalt iga liikmesriigi ja sektori konkreetsele olukorrale. See muudab ressursside kasutamise paindlikumaks ja tõhusamaks ning vähendab koormust nende riikide jaoks, mille tulemused on head ja mida võib seega harvem kontrollida. Õigusnormidele vastavuse kontrollimine on järk-järgult ühendatud süsteemi/menetluste tulemuslikkuse seirega; vaadeldakse pädevate asutuste juhtimissüsteemide ja riiklike ohutusprogrammide tulemuslikkust.

EASA standardimistegevuse ning ICAO üldise ohutusjärelevalve auditiprogrammi integreerimine: praegune töökord soodustab tihedamat koostööd ja EASA ja ICAO vahelise tegevuse kooskõlastamist. Pidev dialoog, teabe ja andmete vahetamine ning osalemine teineteise kontrollides ja auditites on selleks otstarbeks kindlaks määratud vahendid; nii ELi kui ka ICAO nõudeid ja standardeid saab võimalikult suures ulatuses täita ainult ühtse integreeritud protsessiga.

Pädevate asutuste töötajate osalus standardimistegevuses: vajalik ennetava standardimise saavutamiseks ning personali piisava kvalifikatsiooni edendamiseks kõikjal Euroopas. Lisaks on standardimiskoosolekud kohaks, kus lepitakse kokku ühises arusaamas nõuetest, pakutakse tõlgendusi ja jagatakse parimaid tavasid, aidates seega kaasa eeskirjade ühetaolisele rakendamisele.

Reguleerimist käsitleva tagasiside täiustatud mehhanism: praegust tagasisidemehhanismi ühtlustatakse ja tõhustatakse, et süstemaatiliselt hinnata eeskirjade tõhusust ja tagada, et standardimistulemus avaldaks mõju ohutusjuhtimisele, eeskirjade kehtestamisele ja ohutuse edendamisele.

3.3.2Järelevalve ohutusandmepõhine suunamine tööstussektoris

Selleks et toetada ELi õigusaktides sätestatud ameti nõuete kohast organisatsioonide ohutusalase tulemuslikkuse pidevat seiret, on välja töötatud materjal, sealhulgas määratlused ja põhimõtted, millest lähtudes teostatakse riski- ja tulemuspõhist järelevalvet. Selles keskendutakse lennundusriskide väljaselgitamisele ja nende leevendamise tõhususele, mitte ei kontrollita üksnes vastavust kohaldatavatele nõuetele.

Sellise järelevalve andmepõhise suunamisega lahendatakse ka probleeme, mis on seotud reguleeritavate üksuste arvu, suuruse ja keerukuse suurenemisega ning liikmesriikide ja EASA vahendite piiratusega.

Järelevalvesüsteem, mis soodustab ohutusjuhtimisest lähtuvat mõtteviisi ja käitumist, aitab organisatsioonidel juhtida riske, mida ei ole käsitletud määrustes, ning stimuleerib ohutusjuhtimise rakendamist tänu kontrollikoormuse võimalikule vähendamisele. Samuti toetab see organisatsioonidele suunatud rakenduseeskirjades sisalduvate juhtimissüsteemialaste sätete tõhusat rakendamist.

4.OHUTUSE EDENDAMINE EUROOPAS

Ohutuse edendamine on ohutusprogrammi ja tõhusa ohutusjuhtimise oluline element. Ohutusriske saab vähendada ohutuskogemuste alase teadlikkuse suurendamise, parimate tavade jagamise ning ohutusmenetluste ja -määruste selgitamise teel. Euroopa lennundussüsteemis on see osa hea ohutuskultuuri alalhoidmisest.

Ohutuse edendamine hõlmab üldist või sihipärast tööd, mis seisneb ohutusteabe lennunduse sidusrühmadele edastamises või nende seas levitamises. Kõnealuse tegevuse edasiviivaks jõuks on ohutusteabega seotud menetlused, mille raames analüüsitakse andmeid ja töötatakse välja ohutusriskide leevendamise toiminguid, nagu on kirjeldatud punktis 3.2.

Liikmesriigid teostavad riigi tasandil mitmeid ohutuse edendamise toiminguid, mida on üksikasjalikult kirjeldatud liikmesriikide lennundusohutusprogrammides.

Euroopa tasandil koordineerib enamikku ohutuse edendamise toiminguid EASA. Sellega seoses arendab EASA välja integreeritud programmitöö, mis tagab võimalikult tõhusa ohutusriskidega tegelemise teineteist teatavates valdkondades täiendavate ohutuse edendamise toimingute ja reguleerivate meetmete kaudu. Ohutuse edendamise toodete mõjuala suurendamiseks loob EASA spetsiifilised Euroopale suunatud ohutuse edendamise paketid. Samal ajal tugevdatakse ohutusalaseid partnerlussuhteid.

4.1ELi tasandi meetmed

4.1.1Ohutusteabe edastamine

Ohutusteabe edastamine aitab kaasa tugeva ohutuskultuuri loomisele. Euroopa Liidus on ohutusteabe edastamise vahenditeks ohutusanalüüside aruanded, bülletäänid, infolehed ja plakatid, audiovisuaalne materjal, töövahendid, teatmikud ja juhendid, kavad ja programmid, seminarid ja muud ohutusalased üritused.

4.1.1.1Kohustuslik ohutusteabe edastamine

Määruse nr 216/2008 kohaselt peab EASA avaldama igal aastal ohutusaruande , 15 et teavitada üldsust tsiviillennunduse üldisest ohutustasemest. Iga-aastane ohutusaruanne sisaldab teavet Euroopa ja kogu maailma tsiviillennunduse ohutuse kohta.

Määrusega nr 996/2010 on ette nähtud ohutuse tagamise soovituste andmebaasi loomine. See andmebaas on üldsusele kättesaadav internetis 16 .

4.1.1.2Mittekohustuslik ohutusteabe edastamine

EASA avaldab sidusrühmade teavitamiseks ohutusteabe bülletääne 17 . Ohutusteabe bülletäänid on üldsusele kättesaadavad ning neid vaadatakse läbi ja ajakohastatakse korrapäraselt. Amet avaldab ka ülevaateid ohutuse tagamise soovituste 18 suhtes võetud järelmeetmete alal tehtud edusammudest.

4.1.1.3Ohutusalased seminarid ja konverentsid

EASA korraldab ohutuskampaaniaid, et käsitleda konkreetseid vahejuhtumeid, kindlakstehtud ohutusriske, esilekerkivaid ohutusprobleeme või ohutusauditite tulemusena avastatud konkreetseid ohutusprobleeme.

Samuti korraldab EASA korrapäraselt seminare ja konverentse, kus levitatakse Euroopa sidusrühmade seas ohutusteavet ning pakutakse võimalust ohutusalastel teemadel, sealhulgas kontrollimistulemuste teemal arutlemiseks. Lisaks korraldab amet igal aastal ohutuskonverentsi.

Euroopa Komisjon korraldab regulaarselt lennundusohutusega seotud küsimustele keskenduvaid konverentse ja seminare. Peale selle korraldab komisjon seminare ja muid ettevõtmisi teatavate ohutusalaste õigusaktide, näiteks määruste nr 376/2014 ja nr 996/2010 nõuetekohase leviku ja mõistmise toetamiseks.

4.1.1.4Teave internetis

Suur hulk teavet ja dokumente on üldsusele kättesaadavad EASA veebisaidil 19 ja Euroopa Komisjoni veebisaidil, mis on pühendatud Euroopa lennundusohutuspoliitikale 20 .

Sageli kasutatakse EASA, komisjoni ja liikmesriikide ning lennundussektori esindajate vaheliseks ohutusteabe vahetamiseks ka piiratud juurdepääsuga võrke.

4.1.2Euroopa strateegiline ohutusalgatus (ESSI)

Euroopa strateegiline ohutusalgatus (ESSI) on lennundusohutusalane partnerlus, milles osalevad riigiasutuste ja lennundussektori esindajad. Selle peamine eesmärk on suurendada lennundusohutust kulutõhusale ohutuse täiustamisele pühendunud vabatahtliku töö kaudu. ESSI-l on kolm töörühma: Euroopa kommertslennunduse ohutuse töörühm, Euroopa kopterite ohutuse töörühm ja Euroopa üldlennunduse ohutuse töörühm. Ohutuse töörühmade üldkoosolekuid korraldatakse sihtide kindlaksmääramiseks, töörühmadele töö määramiseks ning ohutusalaste tulemuste ülevaatamiseks. Ohutuse töörühmade kaaseesistujateks on üks liige lennundusvaldkonnast ja üks liige EASA-st.

4.1.2.1Kommertslennundus

Euroopa kommertslennunduse ohutuse töörühm tegeleb suurte püsitiibõhukite käitamisega ning rühma eesmärk on suurendada Euroopas ja kogu maailmas asuvate Euroopa elanike jaoks kommertslennunduse ohutust. Euroopa kommertslennunduse ohutuse töörühm on EASA, muude Euroopa ametiasutuste ja lennundussektori vaheline partnerlus. Euroopa kommertslennunduse ohutuse töörühm teeb koostööd USA kommertslennunduse ohutuse töörühma ning muude oluliste ohutusalgatustega üle kogu maailma, eelkõige ICAO piirkondlike lennundusohutuse töörühmadega.

4.1.2.2Kopterid

Euroopa kopterite ohutuse töörühm ühendab kopteritootjaid ja -käitajaid, teadusasutusi, ametiasutusi ja lennuõnnetuste uurijaid kogu Euroopast. Euroopa kopterite ohutuse töörühm teeb tihedat koostööd rahvusvahelise helikopterite ohutuse töörühmaga.

4.1.2.3Üldlennundus

Euroopa üldlennunduse ohutuse töörühma kuuluvad üldlennunduse kogukonna, ühenduste ja klubide, lennundussektori ning muude ametiasutuste esindajad kogu Euroopast. See on foorum, kus vahetatakse parimaid tavasid, kogutakse andmeid ja edendatakse ohutust. Oma liikmete tööd edasi arendades võimendab töörühm nende jõupingutusi. Euroopa üldlennunduse ohutuse töörühma teeb koostööd üldlennunduse ühise juhtkomiteega, mida juhivad ühiselt USA Föderaalne Lennuamet ning õhusõidukiomanike ja pilootide ühenduse lennuohutusalane sihtasutus.

4.2Rahvusvaheline koostöö ELi tasandil

Lennundusohutuseks tehtavad jõupingutused põhinevad üha enam ülemaailmsel koostööl. Seepärast kasvab üha enam ELi lennundusohutuspoliitika rahvusvaheline mõõde.

Komisjon, EASA ja liikmesriigid teevad tihedat koostööd mitmete lennundusohutusega seotud rahvusvaheliste meetmete puhul. Koostöö sihiks on soodustada üleilmset ohutust ja keskkonnakaitset, toetada kaupade ja teenuste vaba liikumist ning edendada Euroopas ja ülemaailmselt rakendatavaid ohutusstandardeid.

Nende eesmärkide saavutamiseks tegutseb EL partnerriikide ja piirkondlike organisatsioonidega ühiselt nii regulatiivsel kui ka operatiivsel tasandil. Seda tehakse rahvusvaheliste lepingute ja töökordade rakendamise ning tehniliste abi- ja koostöötoimingute kaudu. Tehnilise abi eesmärk on suurendada lennundusohutust arenguriikides ja -piirkondades; tehnilisel koostööl ja partnerlusel põhinevaid suhteid sõlmitakse tärkava turumajandusega ja arenenud riikidega.

4.3Koolitus ELi tasandil

ELis hõlmab koolitustegevus Euroopa lennundusohutusprogrammi rakendamisega seotud lennundusorganisatsioone, kelle hulka kuuluvad liikmesriikide tsiviillennundusametid, lennuõnnetuste uurimisorganid ja lennundussektor.

Määruse nr 376/2014 kohaselt peavad komisjon ja amet toetama asjakohast koolitust liikmesriikides. Kõnealune koolitus toimub koostöös lennundusohutusanalüütikute võrgustiku ja Euroopa Liidu ühtse lennuohutust mõjutavast juhtumist ettekandmise süsteemi juhtkomiteega.

Määruse nr 216/2008 kohaselt vastutavad organisatsioonid ja pädevad asutused oma personali väljaõppe taseme säilitamise eest, et nende pädevustasemest tulenevalt oleks tagatud nende ülesannete nõuetekohane täitmine. Lisaks on pädevad asutused kohustatud, kui see on teostatav või vajalik, hõlbustama asjakohast haridust või koolitust pakkudes organisatsioonide juhtimissüsteemi rakendamisega seotud ülesannete täitmist.

Lisaks töötatakse välja uusi koolitusvõimalusi, et tagada kõigi osalejate oskuste piisav tase tulemuspõhise lähenemisviisi edukaks rakendamiseks.

Samamoodi püüab EASA säilitada kõrget teadmiste ja pädevuse taset, käies samas kaasas tema tegevusvaldkonda kuuluvate uusimate arengusuundumustega lennunduse valdkonnas, luues ja pakkudes kursusi oma personalile, kuid samuti sidusrühmadele, sealhulgas ka liikmesriikide ja lennundussektori sidusrühmadele.

Amet on ka välja töötanud küsimuste andmebaasil põhineva e-eksamite süsteemi, mis on kättesaadav ameti veebisaidi kaudu. Selle kasutamisvõimalust pakutakse eksamikeskuste süsteemi kaudu vabatahtlikkuse aluselt koolitusorganisatsioonide õppuritele või iseõppijatele, andes neile võimaluse sertifikaadi saamiseks.

Lisaks abistab EASA partnerasutusi nende rahvusvaheliste kohustuste (nt ICAO, ELi määrused) täitmisel ja rakendab ELi tsiviillennunduse koostööprojekte mitmes maailma piirkonnas, sealhulgas naaberriikides, Aasias Vaikse ookeani piirkonnas ning Aafrikas.

4.3.1Ühise koolitusalgatuse töörühm

Ühise koolitusalgatuse töörühm on horisontaalne töörühm, kuhu kuuluvad lennuametite esindajad, kes tegelevad reguleerivate asutuste personali kvalifikatsiooniga seotud koolitusalgatuste jagamise ja koordineerimisega. Kõnealuse töörühma tegevust käsitatakse üksnes juhendmaterjalina, mis sisaldav nõuandeid kokkulepitud parimate tavade kohta.

Ühise koolitusalgatuse töörühma tegevus hõlmab järgmist:

lennuametite inspektorite, inseneride ja muude asjatundjate rolli ning nende kvalifikatsiooni ja kogemuste kohta ühise arusaama väljakujundamine;

ühiste parimate tavade ja uute suundumuste kindlakstegemine lennuametite personali koolituse, teadmiste hindamise, pädevuse hindamise ning kvalifikatsiooni valdkonnas;

ühiste koolitustoimingute, näiteks vajaduste kindlakstegemise, kursuste ja programmide kindlaksmääramine, arendamine, rakendamine ja koordineerimine;

EASA-le, riiklikele lennuametitele ja muudele sidusrühmadele ühist huvi pakkuvaid kursusi käsitleva teabe jagamine.

4.3.2Koolituse kontseptsioon

EASA on eelkõige riiklike lennuametite töötajatele ühtlustatud ja kõrgetasemelise väljaõppe kättesaadavaks muutmiseks loonud EASA virtuaalse akadeemia. Selle paindliku ja (nii geograafilises kui keelelises mõttes) ulatusliku koolitusvõimaluse pakkumisel tugineb amet kvalifitseeritud välistel koolitusteenuse pakkujatel, kes on hoolikalt välja valitud nõuetekohase sertifitseerimismenetluse kaudu. Kõnealune väljaõpe keskendub liikmesriigi lennuameti sertifitseerimis- ja järelevalvevaldkonnaga seotud töötajate kvalifikatsiooni täiustamisele ja tõstmisele.

Lühendite loetelu

(1)

     Käesolevas dokumendis mõeldakse organisatsioonide all lennundustooteid või -teenuseid pakkuvaid tööstussektori organisatsioone.

(2)

      http://eur-lex.europa.eu/browse/directories/legislation.html ; transpordipoliitika; lennutransport; lennuohutus.

(3)

     Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 216/2008, 20. veebruar 2008, mis käsitleb tsiviillennunduse valdkonna ühiseeskirju ja millega luuakse Euroopa Lennundusohutusamet ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 91/670/EMÜ, määrus (EÜ) nr 1592/2002 ning direktiiv 2004/36/EÜ (EMPs kohaldatav tekst); ELT L 79, 19.3.2008, lk 1.

(4)

     Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 996/2010, 20. oktoober 2010, tsiviillennunduses toimuvate lennuõnnetuste ja intsidentide uurimise ja ennetamise kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 94/56/EÜ (EMPs kohaldatav tekst); ELT L 295, 12.11.2010, lk 35.

(5)

     Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 376/2014, 3. aprill 2014, mis käsitleb tsiviillennunduses toimunud juhtumitest teatamist ning juhtumite analüüsi ja järelmeid, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 996/2010 ning tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/42/EÜ ja komisjoni määrused (EÜ) nr 1321/2007 ja (EÜ) nr 1330/2007 (EMPs kohaldatav tekst); ELT L 122, 24.4.2014, lk 18.

(6)

     Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 2111/2005, 14. detsember 2005, mis käsitleb ühenduse nimekirja, millesse kantakse lennuettevõtjad, kelle suhtes kohaldatakse ühenduse piires tegevuskeeldu, koostamist ja lennureisijate teavitamist lendu teenindavast lennuettevõtjast ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiivi 2004/36/EÜ artikkel 9 (EMPs kohaldatav tekst); ELT L 344, 27.12.2005, lk 15.

(7)

     Lisateave on saadaval aadressil http://ec.europa.eu/transport/modes/air/safety/air-ban/index_et.htm  

(8)

     Komisjoni määrus (EÜ) nr 474/2006, 22. märts 2006, millega kehtestatakse rakenduseeskirjad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 2111/2005 II peatükis nimetatud ühenduse nimekiri lennuettevõtjatest, kelle suhtes kohaldatakse ühenduse piires tegevuskeeldu (EMPs kohaldatav tekst); ELT L 84, 23.3.2006, lk 14.

(9)

     Menetluse üksikasjad on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määruses (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes; ELT L 55, 28.2.2011, lk 13.

(10)

   Lennundusohutuse Euroopa tegevuskava nimetati varem Euroopa lennundusohutuskavaks. Kava nime muudeti selleks, et vältida Euroopa lennundusohutusprogrammi ja Euroopa lennundusohutuskava segiajamist.

(11)

   Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. märtsi 2004. aasta määruse (EÜ) nr 549/2004 (millega sätestatakse raamistik ühtse Euroopa taeva loomiseks (raammäärus)) artikkel 11; ELT L 96, 31.3.2004, lk 1, ning komisjoni rakendusmäärus (EL) nr 390/2013, 3. mai 2013, millega kehtestatakse aeronavigatsiooniteenuste ja võrgustiku funktsioonide tulemuslikkuse kava (EMPs kohaldatav tekst); ELT L 128, 9.5.2013, lk 1.

(12)

     Komisjoni rakendusotsus 2014/672/EL, 24. september 2014, ühtset Euroopa taevast käsitleva algatuse tulemuslikkuse hindamise asutuse ametiaja pikendamise kohta; ELT L 281, 25.9.2014, lk 5.

(13)

     Käesolevas dokumendis käsitatakse järelevalvet nii pädeva asutuse poolt sertifitseeritud organisatsioonide puhul teostatava järelevalvena kui ka EASA poolt standardimiskontrollide raames teostatava järelevalvena eeskirjade kohaldamise üle ELi liikmesriikides.

   Ohutusjärelevalve on ELis reguleeritud peamiselt määrusega nr 216/2008 ja selle rakenduseeskirjadega (joonis 1 sisaldab lisateavet kohaldatavate õigusaktide kohta).

(14)

     Komisjoni rakendusmäärus (EL) nr 628/2013, 28. juuni 2013, milles käsitletakse Euroopa Lennundusohutusameti töömeetodeid standardimiskontrollide korraldamisel ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 216/2008 eeskirjade kohaldamise järelevalvel ning millega tunnistatakse kehtetuks komisjoni määrus (EÜ) nr 736/2006 (EMPs kohaldatav tekst); ELT L 179, 29.6.2013, lk 46.

(15)

      http://easa.europa.eu/newsroom-and-events/general-publications  

(16)

      http://eccairs-dds.jrc.ec.europa.eu/pubsris/default.asp  

(17)

      http://ad.easa.europa.eu/sib-docs/page-1  

(18)

      http://easa.europa.eu/easa-and-you/safety-management/accident-and-incident-investigation-support/safety-recommendations  

(19)

      http://easa.europa.eu/  

(20)

      http://ec.europa.eu/transport/modes/air/safety/index_en.htm