This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document 52014DC0906
DRAFT JOINT EMPLOYMENT REPORT FROM THE COMMISSION AND THE COUNCIL accompanying the Communication from the Commission on the Annual Growth Survey 2015
KOMISJONI JA NÕUKOGU ÜHISE TÖÖHÕIVEARUANDE PROJEKT järgmise dokumendi juurde: Komisjoni teatis „2015. aasta majanduskasvu analüüs”
KOMISJONI JA NÕUKOGU ÜHISE TÖÖHÕIVEARUANDE PROJEKT järgmise dokumendi juurde: Komisjoni teatis „2015. aasta majanduskasvu analüüs”
/* COM/2014/0906 final */
KOMISJONI JA NÕUKOGU ÜHISE TÖÖHÕIVEARUANDE PROJEKT järgmise dokumendi juurde: Komisjoni teatis „2015. aasta majanduskasvu analüüs” /* COM/2014/0906 final */
Ühise tööhõivearuande projekt on
koostatud vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 148 ja see kuulub
iga-aastase majanduskasvu analüüsi paketti, millega alustatakse 2015. aasta
Euroopa poolaasta koordineerimisprotsessi. Ühist tööhõivearuannet kasutatakse
majanduse suunamisel. Aruanne toetab iga-aastases majanduskasvu analüüsis
esitatud peamiseid tööhõivealaseid seisukohti. Aruandes esitatud analüüs
kajastab Euroopa tööhõive ja sotsiaalset olukorda ning tööhõivesuuniste
rakendamist[1].
Lisaks on lähtutud riiklike reformikavade läbivaatamisest ning nende alusel 8.
juulil 2014 esitatud nõukogu riigipõhiste soovituste täitmise tulemuste
hindamisest. Tööhõive ja sotsiaalne olukord
valmistab jätkuvalt muret Euroopa Komisjoni sügiseses
majandusprognoosis nähakse ette aeglast majanduskasvu ja suurt, kuid
suhteliselt stabiilset töötust (24,6 miljonit inimest). Erinevused riikide
vahel on endiselt suured ja seda eelkõige euroalal. Isegi riikides, mille
majandus on suhteliselt heas korras, on töötus muutunud struktuurseks, mida
näitab pikaajaliste töötute järjest suurenev arv. Reformid, mis
toetavad hästi toimivat tööturgu, peavad jätkuma Mitmed liikmesriigid on viinud
reforme ellu kooskõlas riigipõhiste soovitustega. Reformide positiivsest mõjust
annab tunnistust näiteks aktiivsuse määra suurenemine. Siiski on vaja rohkem
investeeringuid, et stimuleerida majanduskasvu ning luua positiivne keskkond
korralike töökohtade loomiseks. Noorte töötuse vastu võitlemisel on
liikmesriigid teinud edusamme noortegarantiide rakendamisel. Nüüd on vaja teha
täiendavaid jõupingutusi, pöörates erilist tähelepanu riiklikele
tööturuasutustele, sobivatele aktiivse tööturupoliitika meetmetele ning
kutseharidusele ja -koolitusele. Liikmesriigid peaksid tagama soodsa keskkonna,
milles ettevõtjad saaksid pakkuda õpipoisiõpet, nii et hariduse omandamiselt
oleks lihtsam tööellu siirduda. Investeerimine
inimkapitali läbi hariduse ja koolituse suurendab tootlikkust Liikmesriigid on kehtestanud
meetmeid, mille eesmärk on parandada oskuste pakkumist ja edendada
täiskasvanuharidust. Mitmed riigid on võtnud meetmeid, et parandada põhi-,
kesk- ja kõrgharidust, samas kui teised on tegelenud üldise
haridusstrateegiaga. Liikmesriigid peavad jätkuvalt oma kutsehariduse ja
-koolituse süsteeme reformima, et suurendada töötajate tootlikkust, pidades
silmas kiiresti muutuvat vajadust oskuste järele. Maksu- ja hüvitissüsteemid peavad
toetama töökohtade loomist Töötushüvitised peaksid olema
paremini seotud aktiviseerimis- ja toetusmeetmetega ning vaja on parandada
pikaajaliste töötute integreerimist tööturule. Liikmesriigid peaksid jätkama
või mõnel juhul ka tõhustama meetmeid, mis vähendaksid tööturu killustatust,
lihtsustades tööõigust. Algatatud on mõned maksureformid,
mille eesmärk on vähendada töötamist pärssivaid tegureid ja tööjõu
maksustamist, et võimaldada ettevõtetel võtta (uuesti) tööle noori ja
pikaajalisi töötuid. Mitmed liikmesriigid on muutnud palgakujundusmehhanisme,
et palgad oleksid paremini vastavuses tootlikkusega, ja toetanud leibkonna kasutada
oleva kogutulu suurendamist, keskendudes eelkõige miinimumpalgale. Mõned
liikmesriigid on kasutanud võimalusi töökohtade loomiseks (ajutise)
töölevõtmise, palkade või sotsiaalmaksete toetustega, mis on suunatud uute
töötajate töölevõtmisele. Sotsiaalkaitsesüsteemide
moderniseerimine Alustatud on
sotsiaalkaitsesüsteemide reformidega. Pensioniiga on tõstetud ning meeste ja
naiste pensioniea erinevust vähendatud. Liikmesriigid on andnud inimestele
võimaluse jätkata töötamist ja suurendada pensioni, kui nad lükkavad pensionile
jäämist edasi. Sotsiaalkaitsesüsteemid aktiveerivad neid, kel on võimalus
tööturul osaleda, kaitsevad neid, kes on tööturult kõige rohkem kõrvale jäänud,
ja turvavad inimesi nende eri elutsüklites esinevate ohtude eest. Liikmesriigid suurendavad
jõupingutusi, et tegelda paremini kõrgemas vaesusriskis olevate inimestega,
eelkõige laste ja eakatega. Tervishoiukulutuste läbivaatamine
aitab suurendada tõhusust kodanike jaoks ning parandada hinna ja kvaliteedi
suhet. 1. TÖÖTURU NING SOTSIAALVALDKONNA
SUUNDUMUSED JA PROBLEEMID EUROOPA LIIDUS Töötus
on aeglaselt vähenenud, kuid jäänud EL 28s siiski kõrgele tasemele. Kuigi
aastatel 2004–2008 vähenes töötuse määr rohkem kui 2 protsendipunkti, on
olukord finants- ja majanduskriisi tõttu märkimisväärselt halb (joonis 1).
Ajavahemikus 2008–2013 kasvas (sesoonselt korrigeeritud) töötuse määr EL 28s
7,0 %-lt 10,8 %ni. Hiljutised Eurostati andmed näitavad, et seejärel
on töötuse määr taas langenud 10,1 %ni 2014. aasta septembris (11,5 %
EA 18s). See on madalaim tase alates 2012. aasta veebruarist ning stabiilne
2014. aasta augustiga võrreldes. Töötute koguarv on seega 24,6 miljonit, olles
aastatagusest 26,4 miljoni suurusest koguarvust madalam. Vaadates ajas
toimuvaid muutusi tööturul olevate eri rühmade kaupa, võib täheldada, et noorte
töötuse määr on struktuurselt üle keskmise ning reageerib tugevamalt
majandustsüklile. Oluliselt kõrgem on ka madala kvalifikatsiooniga töötajate
töötuse määr[2].
Vanemaealiste töötuse määr on suhteliselt madal, kuid neil on töötuks jäämisel
tavaliselt keerulisem uuesti tööle saada. Meeste ja naiste töötuse määr on
olnud peaaegu samaväärne alates 2009. aastast. Joonis 1: Töötuse dünaamika EL 28s
ajavahemikus 2004–2013 (aastaandmed) (kokku, noored, vanemaealised, madala
kvalifikatsiooniga töötajad ja naised)
Allikas:
Eurostat Töötusega
seotud arengud kogu ELis on ikka veel väga erinevad, kuid erinevuse suurenemine
on peatunud. 2014. aasta septembris oli töötuse määr
5,0 % Saksamaal ja 5,1 % Austrias ning teise äärmusena 24,0 %
Hispaanias ja 26,4 % (juuli andmed) Kreekas. Viimase aasta jooksul vähenes
töötuse määr 21 liikmesriigis, ühes riigis jäi see samaks, kuid suurenes kuues
riigis. Suurim vähenemine toimus Hispaanias, Horvaatias, Ungaris ja Portugalis.
Töötus suurenes kuues liikmesriigis (Prantsusmaa, Itaalia, Leedu, Luksemburg,
Austria ja Soome). Pikaajaline
töötus suureneb jätkuvalt. Ajavahemikus 2010–2013
kasvas pikaajalise töötuse määr EL 28s 3,9 %-lt 5,1 %ni. Areng
on olnud eriti negatiivne Hispaanias ja Kreekas ning veidi vähemal määral
Küprosel, samas kui märkimisväärseid edusamme on tehtud kolmes Balti riigis.
Mullu suurenes pikaajalise töötuse osakaal EL 28s 45,3 %-lt 48,7 %ni
kogutöötuse arvestuses (EA 18s 47,5 %-lt 51,5 %ni). Pikaajaline töötus ohustab mehi, noori ja madala
kvalifikatsiooniga töötajaid rohkem kui teisi rühmi tööturul ning puudutab
eelkõige inimesi, kes töötavad kutsealadel ja sektorites, mille osatähtsus on
kahanemas. Oluline faktor, mis mõjutab töötuse määra ja liikumist pikaajalise
töötuse suunas või sealt välja, on majanduse üldine olukord, kuid mõnes
liikmesriigis (Soome, Madalmaad ja Rootsi) võib täheldada ka tugevaid
riigipõhiseid mõjureid, millega tagatakse tööturule naasmise kõrge määr
erinevalt mõnest teisest riigist (nt Bulgaaria, Kreeka ja Slovakkia). Üldiselt
ei ole viiest ELi pikaajalisest töötust üks kunagi töötanud ja kolm neljandikku
on noored vanuses alla 35 aasta ning see tekitab marginaliseerumise ohu[3]. Joonis 2: Pikaajalise töötuse
määr (% tööealisest elanikkonnast) EL 28s ning liikmesriikides 2010. ja 2013.
aastal
Allikas:
Eurostat Noorte
töötuse määr on jätkuvalt väga kõrge, kuid näha on paranemise märke. 2014.
aasta septembris oli noorte töötuse määr (15–24aastased) EL 28s 21,6 %,
mis on 1,9 protsendipunkti väiksem kui varasemal aastal. Erinevused
liikmesriikide vahel on väga suured alates 7,6 %st Saksamaal ja
9,1 %st Austrias kuni 50,7 %ni Kreekas (juulis 2014) ja 53,7 %ni
Hispaanias. Vahepeal ei ole erinevused enam suurenenud, kuid on endiselt
suured. Isegi
kui peaaegu 70 % ELi noortest omandasid 2014. aasta esimeses kvartalis
haridust, on mittetöötavate ja mitteõppivate noorte
(nn NEET-noored vanuses 15–24 aastat) osakaal endiselt kõrge.
Paljudes liikmesriikides on
mittetöötavate ja mitteõppivate noorte määr pärast 2008. aastat täheldatud
madalaimast tasemest märkimisväärselt kõrgem, jäädes üsna ülemise piiri lähedale.
See kehtib eelkõige kõrgeimate määradega liikmesriikides, nagu Bulgaaria,
Küpros, Kreeka, Hispaania, Horvaatia, Itaalia ja Rumeenia. Üsna madalad määrad,
mille puhul võib märgata languste jätkumist, leiab Austriast, Saksamaalt,
Taanist, Luksemburgist, Madalmaadest ja Rootsist. 2013. aastal oli see määr üle
10 % enamikus liikmesriikides. Mitteõppivate ja mittetöötavate noorte seas
on veidi rohkem naisi kui mehi: 2013. aastal oli naisi 13,2 % ja mehi
12,7 % (kokku 13,0 %). Noorte jäämine tööelust ja õppetööst kõrvale
on peamiselt tingitud sellest, et noorte töötus suureneb, kuid ka sellest, et
suureneb nende noorte arv, kes ei otsi aktiivselt tööd ega osale õppetöös.
Mõnes liikmesriigis (Bulgaaria, Rumeenia, Itaalia) on mitteaktiivsete
NEET-noorte osakaal üle 10 %. Koolist
väljalangemine on järk-järgult vähenemas, seega liigume eesmärgi poole: vähem
kui 10 % koolist väljalangenuid aastaks 2020. Koolist
väljalangemise tase oli 2013. aastal 12,0 %, mis on vähem kui 12,7 %
aasta varem, mehi mõjutab see rohkem (13,6 %) kui naisi (10,2 %). See
on siiski endiselt suur probleem, kuna puudutab ligikaudu 5 miljonit inimest,
kellest üle 40 % on töötud. 2013. aastal oli see 18 liikmesriigis madalam
kui Euroopa 2020. aasta strateegias eesmärgiks seatud 10 %. Kõige suurem
oli koolist väljalangemise tase Hispaanias ja Maltal, kus see ületas 20 %.
Euroopas
tehakse edusamme kolmanda taseme hariduse omandanute osakaalu viimisel vähemalt
40 %ni aastaks 2020. 2013. aastal oli
kolmanda taseme hariduse omandanute osakaal 36,9 %, mis on 1,2
protsendipunkti suurem kui eelmisel aastal. Kõrgeimad näitajad (üle 50 %)
on Iirimaal, Leedul ja Luksemburgil. Terves ELis omandab kolmanda taseme
haridust rohkem naisi (39,9 %) kui mehi (31,5 %). Joonis
3: Mittetöötavate ja mitteõppivate noorte määr EL 28s ja liikmesriikides 2014.
aasta teises kvartalis ning kõrgeimad ja madalaimad näitajad alates 2008.
aastast Allikas: Eurostat, (LFS; sesoonselt
korrigeerimata andmed, nelja kvartali keskmine 2014. aasta teise kvartali
seisuga, DG EMPLi arvutused) Aktiivsuse
määrad on enamikus liikmesriikides kriisile hästi vastu pidanud, peamiselt tänu suurenevale aktiivsusele
vanemaealiste (55–64aastased) ja naiste seas. 2008. aasta I kvartalist kuni
2014. aasta I kvartalini suurenes EL 28s 15–64aastaste vanuserühmas tööturul
osalevate inimeste osakaal 70,3 %lt 72,0 %ni, kuigi riigiti esines
suuri erinevusi. Kõige enam suurenesid aktiivsuse määrad Tšehhi Vabariigis,
Ungaris, Leedus, Luksemburgis, Maltal ja Poolas, samas kui kõige enam vähenes
see Taanis (baastase oli väga kõrge) ja Iirimaal. Kuigi tööturul osalevate
naiste määr on aja jooksul kasvanud, on siin endiselt märkimisväärseid
erinevusi võrreldes meeste määraga: 11,7 protsendipunkti 2014. aasta II
kvartalis (meeste puhul on vastav määr 77,9 % ja naiste puhul
66,2 %). Erinevus meeste ja naiste tööturul osalemises on iseäranis suur
Kreekas ja Itaalias. Mõnes teises riigis, nagu Austria, Saksamaa ja Madalmaad,
on naiste tööhõivemäär kõrge ning seda iseloomustab osalise tööajaga töötavate
naiste suur osakaal. ELi
20–64aastaste meeste ja naiste tööhõive määra suundumus on negatiivne ning
Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärgi saavutamiseks (s.o 75 %) on vaja
tugevat suunamuutust. Kriisi algusest alates
on EL 28 tööhõive määr vähenenud ligikaudu 1,5 protsendipunkti võrra, alates
tipust 2008. aastal 68,4 %ni 2014. aasta esimeses kvartalis. Arengud
liikmesriikides on olnud väga erinevad (joonis 4). 2008. ja 2013. aasta
esimeste kvartalite vahel oli tööhõive kasv eriti negatiivne mitmes
lõunapoolses Euroopa riigis, Balti riikides, Bulgaarias ja Iirimaal. Tööhõive
on oluliselt kasvanud Luksemburgis ja Maltal ning vähemal määral Saksamaal.
Viimase aasta jooksul on arengud olnud tagasihoidlikumad, kuid tööhõive on
kasvanud ka mitmes riigis, kus varasematel aastatel oli probleeme. Tööhõive
areng ei ole jaotunud ühtlaselt. Kui meeste
(20–64aastased) tööhõive määr on alates 2008. aasta esimesest kvartalist
langenud üle 3 protsendipunkti (77,4 %-lt 2008. aastal 74,0 %-le
2014. aastal), siis naiste tööhõive määr langes ainult veidi ja on viimasel
aastal isegi kasvanud (0,8 %). Vanemaealiste töötajate tööhõive määr on
oluliselt kasvanud (6,2 protsendipunkti võrreldes 2008. aasta esimese
kvartaliga) ning ulatus 2014. aasta alguses 50,9 %ni. Suur kasv on olnud
Belgias, Saksamaal, Prantsusmaal, Ungaris, Itaalias, Luksemburgis, Madalmaades
ja Poolas, eelkõige vanemate naiste puhul (8,4 protsendipunkti). Kõige rohkem on
tööhõive määr vähenenud madalama kvalifikatsiooniga inimeste puhul ning
enam-vähem sama palju kesk- ja kõrgharidusega inimeste puhul. Kolmandate
riikide kodanike (20–64aastaste vanuserühm) tööhõive määr vähenes 2008. ja
2014. aasta esimeste kvartalite vahele jääval ajavahemikul EL 28s
62,4 %-lt 55,4 %-ni. Sektorite kaupa võetuna on teenustesektori
osakaal jätkuvalt kasvamas nii tööstuse kui ka põllumajanduse tööhõive arvelt.
Praegu on osakaalud umbes 72,5 %, 22,5 % ja 5 %. Kuigi alaliste
töökohtade olukord on kriisiaastate tõttu halvenenud, on mõju olnud kõige
rängem ajutistele töökohtadele (töölepingud on jäetud pikendamata). Täisajaga
töökohtade arv on vähenenud ligikaudu 8,1 miljoni võrra 2008. ja 2014. aasta
esimeste kvartalite vahele jääval ajavahemikul. Samas
on osalise tööajaga töökohtade arv viimastel aastatel stabiilselt kasvanud:
alates 2008. aasta esimesest kvartalist 4 miljoni võrra. Joonis 4:
Tööhõive määra kasv liikmesriigiti alates 2008. aasta I kvartalist
(20–64aastaste töötavate isikute arv)
Allikas:
Eurostat, DG EMPLi arvutused Tööhõive
olukord peaks tulevikus veidi paranema peamiselt tänu prognoositavale SKP
kasvule. Keskpikas
perioodis võib prognoosida töökohtade arvu kasvu, eelkõige teatavates
valdkondades[4].
Näiteks luuakse uusi töökohti tänu tehnoloogia arengule IKT valdkonnas (2015.
aastaks prognoositakse 900 000 vaba töökohta IKT spetsialistidele). Rahvastiku
vananemise tõttu on tõenäoline, et hoolimata riiklike tervishoiukulude
kärpimisest praegu ja tulevikus, suureneb keskpikas perioodis vajadus
tervishoiutöötajate ja -teenuste järele. Lisaks võib tänu majandustegevuse
muutmisele keskkonnasäästlikumaks tekkida rohkem „rohelisi” töökohti[5].
Ka muudes kõrgtehnoloogiast sõltuvates valdkondades, näiteks
transpordivaldkonnas, on tulevikus vaja palju keskmise ja kõrge
kvalifikatsiooniga töötajaid, et tulla toime lennunduse ja reisijateveo mahtude
kasvuga. Olukorda mõjutab ka asjaolu, et eeldatavalt läheb transpordivaldkonnas
2020. aastaks suur osa vanemaealisi töötajaid pensionile. Väikesed
ja keskmise suurusega ettevõtjad on Euroopa tööhõivekasvu vedurid. Mõned uuringud on näidanud, et
ajavahemikul 2002–2010 lõid VKEd 85 % ELi uutest töökohtadest. Seevastu ajavahemikul 2010–2013 vähenes tööhõive ELi
VKEdes 0,5 % võrra. Kui jätta välja ehitussektor, kus 2008. aastal oli
hõivatud seitsmendik VKEde töötajatest, siis on toimunud väike kasv 0,3 %,
kuid seda varjutab 2 % kasv suurettevõtetes. Tänaseni on paljudes liikmesriikides mittefinantssektorile
antavate laenude kättesaadavus endiselt halb, mis on tingitud nii
laenupakkumise kui ka -nõudluse teguritest, sealhulgas sektori
ümberkorraldamisest ja finantsvõimenduse vähendamisest pärast finantskriisi.
Lisaks on pangalaenude intressimäärad haavatavates liikmesriikides hoolimata
EKP hiljutistest meetmetest jätkuvalt kõrged, ning see mõjutab kõige rohkem
VKEsid. Piiratud juurdepääs rahastamisele võib samuti vähendada idufirmade
arvu, mis on muret tekitav, sest VKEde hulgas tekitavad just alustavad firmad
suurima tööhõive kasvu. VKEde tööhõive vähene muutus alates 2010. aastast
näitab, millist potentsiaalset mõju tööhõivele võiksid avaldada asjakohased
lahendused finantssektori probleemidele. Poliitilised meetmed, millega
toetatakse idufirmasid, võivad samuti evida märkimisväärset mõju tööhõivele. Mõne
liikmesriigi tööturg on endiselt väga killustatud. Noorte
tööhõivet iseloomustab asjaolu, et nii ajutiste kui ka osalise tööajaga
töökohtade osakaal kogutööhõivest oli 2014. aasta esimeses kvartalis kõrge
(vastavalt 42,4 % ja 31,9 %). Seevastu kogu tööealise elanikkonna
puhul oli ajutiste ja osalise tööajaga töökohtade osakaal palju väiksem,
vastavalt 13 % ja 19 %. Osalise tööajaga töötavad peamiselt naised.
2014. aasta esimeses kvartalis oli osalise tööajaga töötavate naiste osakaal
32%, võrreldes meeste 8,3 %ga. Austrias, Belgias, Taanis, Madalmaades ja
Ühendkuningriigis töötab üle 40 % naistest osalise tööajaga. Praeguses
makromajanduslikus olukorras võib ajutiste ja osalise tööajaga töökohtade arv
(kuigi alati ei pruugi see olla vabatahtlik valik)[6] aidata
kaasa töökohtade loomisele ning keskpikas ja pikas perspektiivis võivad need
olla hüppelauaks alalise ja/või täistööajaga töökoha saamisele (nt noorte
jaoks). Tööturu killustatus väljendub ka püsivas soolises palgaerinevuses ja
selles, et inimesed saavad harva üle minna kehvemate lepingutingimustega
töökohalt paremate lepingutingimustega kohale. Töökohtade
vastavus töötute oskustele on mitmes liikmesriigis halvenenud. Kuigi
vabade töökohtade arv ei ole viimaste aastate jooksul eriti muutunud, on töötus
kasvanud, mis võib olla märk sellest, et töötute oskused ja vabad töökohad ei
ole vastavuses. Beveridge’i kõver (joonis 5) näitab, et struktuurne töötus on
alates 2011. aasta keskpaigast kasvanud[7].
Vaadates arengut kõigis liikmesriikides, on oskuste ja vabade töökohtade
vastavus halvenenud enamikus liikmesriikides, välja arvatud Saksamaal. Sellise
üldise negatiivse suundumuse põhjuseks on peamiselt negatiivsed tööjõu nõudluse
šokid ja asjaolu, et oskused vastavad üha vähem töökohtade vajadustele[8].
See näitab, et tööturuvõimaluste puudumine koos majanduskriisiga tekitab
hüsteeriaohu, mille vähendamiseks on vaja investeerida inimkapitali ja viia
oskused töökohtadega paremini vastavusse. Joonis 5: Beveridge'i kõver, EL 28, 2008 I
kvartal – 2014 I kvartal
Allikas:
Eurostat; Märkus: LSI (vertikaalne telg) on tööjõupuuduse näitaja, mis on
tuletatud ELi äriühingute küsitluse tulemustest (selliste tööstusettevõtete
osakaal protsentides, mis on teatanud tööjõupuudusest kui tootmist piiravast
tegurist). UR on töötuse määr. Töötute
kasvav arv kriisi jooksul ja üha suurenev pikaajaliste töötute määr ning
nendest teguritest tulenev oskuste ja vabade töökohtade halb vastavus on
aktiivsele tööturupoliitikale ja riiklike tööhõiveteenistustele tõsiseks
takistuseks. ELi-sisene
töötajate liikuvus on endiselt väike, eelkõige
arvestades ELi tööturu üldist suurust.
Neljandik ELi kodanikest ütleb, et nad kaaluksid töötamist teises ELi riigis
järgmise kümne aasta jooksul, kuid 2013. aastal elas teises liikmesriigis
ainult 3,3 % ELi tööealisest elanikkonnast. Riikidevahelised erinevused on
siiski üsna suured (joonis 6). Kuna töötuse määr erineb ELi liikmesriikides
märkimisväärselt, on muusse liikmesriiki kolida soovivate isikute arv
alates2011. aastast liikuvust suurendanud, kuid ainult piiratud ulatuses ja
mitte nii palju, kui on vaja, et tasakaalustada ELi tööturu suuri vajakajäämisi[9]. Joonis 6:
Liikuvuse määr liikmesriigiti residendina viibitud aastate kaupa, 2013
Allikas: „Key
Features”, DG EMPL. Märkused: Liikuvuse määr on teises liikmesriigis 2013.
aastal elanud tööealise elanikkonna arv protsendina selle riigi tööealisest
elanikkonnast, kelle kodakondsust omatakse. Arvud Malta ja Sloveenia kohta on
liiga väiksed, et olla usaldusväärsed. Arvud CY, DK, EE, FI ja SE kohta ei ole
usaldusväärsed valimi väikese suuruse tõttu. Oskuste
pakkumist tuleb veelgi parandada. Mitmed
suundumused, eelkõige üleilmastumine ja üleminek (oskustepõhisele)
tehnoloogiale, on toonud järk-järgult kaasa tööjõunõudluse eri tasemel
oskustega töötajate järele. Lisaks on toimunud muutused oskuste suhtelise
tähtsuse järjekorras. Nii IKT valdkond kui ka nn pehmed oskused (nt
suhtlusoskus) on muutunud mitmesuguste elukutsete puhul olulisemateks. Kuigi
aja jooksul on keskmine haridustase paranenud, ei vasta töötajate oskused enam
nõudlusele. Oskuste nõudluse ja pakkumise vahelises suhtes toimunud muutuste
tõttu on kõrge kvalifikatsiooniga inimestel töö leidmine lihtsam kui keskmise
või madala kvalifikatsiooniga inimestel. Tööturgu käsitlevad prognoosid
kinnitavad seda suundumust[10]. Struktuursed
puudused oskuste baasis ohustavad Euroopa majanduskasvu potentsiaali.
Hiljutised andmed[11]
osutavad sellele, et ligikaudu 20 %-l tööealisest elanikkonnast on ainult
väga madal kvalifikatsioon ja mõnes riigis (Hispaania, Itaalia) on see näitaja
isegi veel kõrgem. Ainult vähestes riikides (Eesti, Soome, Madalmaad, Rootsi)
on kõrge kvalifikatsiooniga inimeste osakaal suur ja enamiku liikmesriikide
näitajad jäävad kaugele maha parimate tulemustega riikide näitajatest mujal
maailmas (nt Jaapanist või Austraaliast). Valitsemissektori kuludest selgub, et
inimkapitalisse suunatud investeeringud üha vähenevad. Euroopas ei investeerita
hariduse ja oskuste omandamisse tulemuslikult ning see kahjustab keskpikas
perspektiivis konkurentsivõimet ja takistab töötajatel töö leidmist. 19
liikmesriiki on absoluutarvudes kulutusi haridusele vähendanud ja 14
liikmesriiki on vähendanud haridusse investeeritavat suhtelist osa SKPst. Palgakujunduses
on hakatud arvesse võtma tasakaalustamisvajadusi.
Enne kriisi puhkemist esines mitmes liikmesriigis nominaalse tööjõu ühikukulu
märkimisväärset kasvu, eelkõige Lätis ja Rumeenias ning vähemal määral Eestis,
Leedus, Bulgaarias ja Iirimaal (joonis 7). Kriisi tõttu on nominaalse tööjõu
ühikukulu areng nendes riikides alates 2009. aastast tunduvalt tagasihoidlikum,
välja arvatud Bulgaarias, ning on tegelikult muutunud negatiivseks Iirimaal,
Leedus ja Lätis, jäädes napilt üle nulli Rumeenias. Pärast aastatepikkust tõusu
on ka Kreekas ja Hispaanias kriisi järel nominaalse tööjõu ühikukulu vähenenud.
Saksamaal on areng olnud erinev, kuna see on ainus liikmesriik, kus nominaalne
tööjõu ühikukulu enne kriisi vähenes (kuigi vähe) ning viimastel aastatel
suurenes. Nominaalse tööjõu ühikukulu mõõdukat suurenemist (tugevamalt enne
kriisi) täheldati ka Belgia, Rootsi, Madalmaade, Austria ja Soome puhul.
Suundumuse pöördumine ühelt poolt „raskustes” liikmesriikides ja teiselt poolt
„ülejäägiga” riikides on toetanud maksebilansi tasakaalustamist, mis oli
vajalik eelkõige euroalal. On oluline, et palgakujundus oleks jätkuvalt
kooskõlas vajadusega vähendada maksebilansi tasakaalustamatust ja töötust ning
pikas perspektiivis peaks see olema kooskõlas tootlikkuse kasvuga. Positiivse
maksebilansiga riikides viimasel ajal toimunud palgatõus võib suurendada üldist
kogunõudlust, kui palgatõus on püsiv[12].
Joonis 7:
Nominaalse tööjõu ühikukulu muutumine EL 28s, keskmised aastased muutused,
2003–2008 ja 2009–2013
Allikas:
Eurostat, DG EMPLi arvutused Tööjõu
ühikukulu vähendamine ja palkade reguleerimine on hindade vähenemist ainult
väga aeglaselt ja osaliselt mõjutanud.
Osaliselt saab sellist mõju mittetäielikku ülekandumist seletada sellega, et
eelarve konsolideerimiseks tõsteti samal ajal kaudseid makse ja reguleeritud
hindu[13].
Nominaalse tööjõu ühikukulu vähenemine ja hindade muutumatus on viinud töötulu
osakaalu vähenemiseni mitmes riigis, eelkõige Kreekas, Hispaanias, Iirimaal ja
Portugalis. Sellisest arengust tulenev kasumimarginaalide tõus ei ole (veel)
toonud kaasa investeeringute kasvu. Mitmes
liikmesriigis on maksukoormus endiselt suur. Suur
ja mõnel juhul suurenev maksukoormus on endiselt probleem paljudes
liikmesriikides, eelkõige madala ja teise sissetuleku teenijate jaoks. Madala
sissetulekuga (67 % keskmisest palgast) inimese jaoks maksukoormus
enamikus liikmesriikides ajavahemikul 2008–2010 vähenes, kuid kasvas järgneval
kahel aastal peaaegu kõikides liikmesriikides. 2013. aastal erines maksukoormus
alates 20 %st või vähemast koormusest Maltal (2012) ja Iirimaal kuni üle
45 %lise maksukoormuseni Belgias, Saksamaal, Prantsusmaal ja Ungaris. Muutusi
kogumaksukoormuses on peamiselt mõjutanud üksikisiku tulumaks, mis on tõusnud
15 liikmesriigis 21st (joonis 8). Üksikisiku tulumaksu tõus (vähemalt kõnealuse
leibkonnatüübi puhul ja 67 % juures keskmisest palgast) oli eriti suur
Portugalis ja Ungaris, samas kui Ühendkuningriigis ja Kreekas see üsna
märkimisväärselt vähenes. Võttes arvesse nii üksikisiku tulumaksu kui ka
töötajate sotsiaalkindlustusmakseid, on töötajate maksukoormus kasvanud kümnes
liikmesriigis. Vastav koormus tööandjatele on kasvanud vaid kolmes
liikmesriigis, kus on tõstetud maksukoormust. Tööandjate
sotsiaalkindlustusmaksed on enamikus liikmesriikides jäänud üldiselt samale
tasemele, välja arvatud mõned erandid; suhteliselt suurt kasvu täheldati Poolas
ja Slovakkias, kusjuures samal ajal vähenesid maksed üsna märkimisväärselt
Prantsusmaal. Joonis 8: Kogumaksukoormuse muutumine
ajavahemikul 2011–2013 komponentide kaupa (67 % keskmisest palgast,
vallalised, lasteta)
Allikas:
Euroopa Komisjoni ja OECD maksude ja hüvitiste andmebaas Märkus: Andmed OECDsse
mittekuuluvate riikide kohta (BG, CY, HR, LV, LT, MT ja RO) ei ole
kättesaadavad. Mõnes
liikmesriigis on probleemiks deklareerimata töö. Deklareerimata
töö hõlmab mitmesuguseid tegevusi alates deklareerimata tööst ametlikus
ettevõttes kuni ebaseaduslike omal kulul töötajateni, kuid ei hõlma
ebaseaduslikke kaupu või teenuseid. Deklareerimata tööl on mitmeid negatiivseid
tagajärgi. Makromajanduse seisukohast vähendab see maksutulu (tulumaks ja
käibemaks) ning kahjustab sotsiaalkindlustussüsteemi rahastamist.
Mikromajanduse seisukohast moonutavad deklareerimata töö ja muud ebatüüpilised
töövormid, nagu näilised füüsilisest isikust ettevõtjad, ausat konkurentsi ja
sillutavad teed sotsiaalsele dumpingule, takistades täielikku sotsiaalkaitset
pakkuvate seaduslike töökohtade loomist. See kahjustab ka tootlikkust, sest
mitteametlik ettevõtja väldib enamasti ametlike teenuste ja investeeringute
kasutamist (nt krediidi võtmist) ning eelistab jääda väiksemahuliseks. Kuigi
varimajanduse ja deklareerimata töö täielik ulatus ei ole usaldusväärsete
andmete puudumise tõttu täielikult teada, näitavad üldised andmed, et see on
mõnes liikmesriigis probleem[14].
Lisaks võib deklareerimata töö hulk kasvada teatavate sotsiaal-majanduslike
suundumuste tõttu, nagu sektorite muutumine ja majanduse rahvusvahelistumine,
standardsete töövormide vähenemine ning sotsiaalsed probleemid mõnes
liikmesriigis. Kuna
muudatused majanduses mõjutavad üldiselt elanikkonna rühmi erinevalt, on
paljudes liikmesriikides suurenenud ebavõrdsus. Kuigi
ülemise ja alumise sissetulekukvintiili suhte kordaja[15]
on ajavahemikul 2008–2013 jäänud ELis üldiselt samale tasemele, on
liikmesriikidevaheline ebavõrdsus ulatuslik ja kasvav (joonis 9). Ebavõrdsus on
suurenenud enamikus lõunapoolsetes liikmesriikides (Hispaania, Kreeka, Itaalia,
Küpros), aga ka Horvaatias, Eestis, Taanis, Ungaris ning veidi ka Iirimaal ja
Austrias. Olenemata olukorra paranemisest, on ebavõrdsus probleemiks ka
Bulgaarias, Kreekas, Lätis, Rumeenias, Hispaanias ja Leedus (vt ka 3. peatüki V
joonis). Joonis 9:
Sissetulekute jaotuse ebavõrdsus (ülemise ja alumise sissetulekukvintiili suhte
kordaja) 2008–2012
Allikas: Eurostat, EU-SILC
2013; osutab majandusaastale 2012. Märkus: * – 2011. aasta andmed (2012. aasta
andmed ei ole veel kättesaadavad BE, DE, IE, EL, FR, HR, LU, NL, PT, RO, SE, ja
UK puhul). Vaesuse
ja sotsiaalse tõrjutuse ohus elavate inimeste määr tõusis oluliselt, samuti
kasvavad erinevused liikmesriikide vahel. Alates
kriisi algusest 2008. aastal kuni 2012. aastani suurenes vaesusriskis või
sotsiaalses tõrjutuses elavate inimeste arv muret tekitava 8,7 miljoni inimese
võrra (välja arvatud Horvaatia), s.o 25,1 % EL 28 rahvaarvust 2012. aasta
seisuga (joonis 10). Joonis 10:
Vaesusriski või sotsiaalse tõrjutuse määra muutumine 2008–2012
Allikas:
Eurostat, EU-SILC 2013; osutab majandusaastale 2012. Märkus: * – 2011. aasta
andmed (2012. aasta andmed ei ole kättesaadavad BE, DE, IE, EL, FR, HR, LU, NL,
PT, RO, SE, ja UK puhul). Eri
vanuserühmades on vaesusnäitajad väga erinevad. Kriis
on kõige rohkem mõjutanud tööealist elanikkonda (joonis 11; vt ka 3. peatüki IV
joonis), mis on peamiselt tingitud kasvavast töötusest või madala tööhõivega
leibkondade arvu ja palgavaesuse kasvust. 2012. aastal elas ligikaudu 50
miljonit tööealist elanikku sissetulekust, mis oli alla 60 % riigi
ühtlustatud mediaansissetulekust EL 28s, ning 31,8 miljonit (31,5 miljonit
aastal 2013) kannatasid suure materiaalse puuduse all. 10,9 %
18–59aastasest elanikkonnast elasid 2012. aastal töötus leibkonnas. Joonis 11:
Vaesusriski või sotsiaalse tõrjutuse määra muutumine EL 28s alates 2005.
aastast, kokku, lapsed, tööealine elanikkond ja vanemaealised
Allikas: Eurostat, EU-SILC.
Märkus. EL 27 keskmine ajavahemiku 2005–2009 kohta, EL 28 keskmine ajavahemiku
2010–2012 kohta, 2013. aasta kohta ei ole SILCi andmed veel kättesaadavad. Mõju
vanemaealistele (65+) on olnud suhteliselt tagasihoidlik, sest nende vaesusrisk
või sotsiaalne tõrjutus on enamikus liikmesriikides vähenenud, kusjuures naisi
ohustab vaesus vanemas eas rohkem kui mehi. Need suhtelised edusammud ei
kajasta tingimata tegelikku muutust eakate inimeste sissetulekutes, vaid
eelkõige seda, et pensionid on jäänud suures osas muutumatuks, samas kui
tööealise elanikkonna sissetulek on jäänud samale tasemele või vähenenud. Lapsed
kogevad järjest suurenevat vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse riski alates 2008.
aastast, kuna nende (enamasti tööealiste) vanemate olukord on halvenenud. 2008.
aastaga võrreldes on see toimunud rohkem kui 20 liikmesriigis. Üksikvanemaga
leibkondade vaesusriski ja sotsiaalse tõrjutuse määr (2012. aastal 47,8 %
EL 28s) on aga üle kahe korra suurem kui kahe täiskasvanuga leibkondades
(24,4 %). Üksikvanemaga leibkondades on vaesusrisk oluliselt kõrgem
kõikides liikmesriikides, olles Sloveenias, Soomes ja Taanis 35 % ning
Bulgaarias 78 %. Samuti on kolme või enama lapsega perekondade puhul
vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse risk suurem (EL 28s 30,9 %) kui elanikkonnal
tervikuna. Kriisi ajal on tööturu tingimuste halvenemine mõjutanud kõige
otsesemalt tööealisi mehi. Samas on naiste puhul (jätkuva) vaesuse või
sotsiaalse tõrjutuse risk ikkagi suurem kui meeste puhul, tulenedes
hooldamisega seotud passiivsetest perioodidest ja (vabatahtlikust või
mittevabatahtlikust) osalise tööajaga tööst. Vaesusriski
ja sotsiaalse tõrjutuse määr oli 2012. aastal palju suurem (48,9 %)
kolmandatest riikidest pärit 18–64aastaste hulgas kui riigi kodanike hulgas
(24,3 %). Ajavahemikus 2012–2013 tõusis see rohkem kui 3 protsendipunkti
võrra. Leibkonna
kasutada olev kogutulu oli 2013. aasta lõpuks ELis keskmiselt reaalselt
kasvanud, pärast peaaegu nelja
aastat järjestikust vähenemist (vt ka 3. peatükk, kus lahatakse samuti leibkonna
kasutada olevat kogutulu). Selle põhjuseks oli turupõhiste tulude kasv
(hüvitised töötajatele, füüsilisest isikust ettevõtjatele ja omanditulu), mida
toetas leibkondadele antavate sotsiaaltoetuste suurenemine[16].
Tulevik näitab, kas 2013. aastal kasv jätkub, sest töökohtade loomine on ikka
veel tagasihoidlik, maksusoodustuste mõju on endiselt nõrk ning kõige hilisemad
andmed 2014. aastast näitavad uut langust (joonis 12). Joonis 12: Leibkonna kasutada oleva kogutulu (GDHI) kasvu mõjutavad
tegurid
Allikas: Eurostat (sektoripõhine arvepidamine) Maksu-
ja sotsiaalhüvitiste süsteemide muutuste mõju erines viimastel aastatel riigiti
märkimisväärselt[17]. Sõltuvalt ülesehitusest
mõjutasid maksu- ja hüvitiste süsteemide muutused kõrge ja madala sissetulekuga
leibkondi erinevalt. Mõnes riigis suurendas regressiivne mõju langust eelkõige
madala sissetulekuga leibkondade elukvaliteedis. Teatavates liikmesriikides
suudeti tänu muutustele maksu- ja hüvitiste süsteemis hoida ära
ebaproportsionaalne mõju madala sissetulekuga leibkondadele. Sellised jaotumise
mõjust tulenevad erinevused ei sõltunud kohanduste üldise ulatuse erinevustest. Üldiselt
on sotsiaalkulutuste kasv pärast 2009. aasta tipphetke olnud alates 2011.
aastast negatiivne. Kriisi alguses (kuni 2009. aastani)
põhjustasid sotsiaalkulutuste suurenemist peamiselt töötushüvitised, kuid
vähemal määral ka pensionide ja tervishoiuga seotud kulutused.
Sotsiaalkulutuste kasv aeglustus 2010. aastal, mis tulenes sellest, et
stimuleerivate fiskaalmeetmete kehtivus hakkas lõppema ja riikides, kus ilmnes
majanduse elavnemise märke, hakkas järk-järgult lõppema automaatne
tasakaalustusmehhanism. Alates 2011. aastast on sotsiaalkulutused ja eelkõige
mitterahalised hüvitised vähenenud, hoolimata majandus- ja sotsiaaltingimuste
halvenemisest (joonis 13)[18]. Joonis 13:
Riigi tegelike sotsiaalkulutuste kasvu mõjutavad rahalised ja mitterahalised
hüvitised ELis (2001–2012)
Allikas: Riiklik arvepidamine, DG EMPLi arvutused Kriis
on muutnud ka sotsiaalkaitsekulutuste struktuuri.
Ajavahemikul 2007–2011 on sotsiaalkaitse (reaalsed) kulutused elaniku kohta
kasvanud 8 protsenti EL 27s (joonis 14). Suurima panuse on andnud pensionid
(vanaduspensioni ja toitjakaotuspensioni suurendamine moodustas 44 %
kogusuurenemisest) ning tervise ja puuete valdkond (32 %). Erinevused
liikmesriikide vahel on seega märkimisväärsed: ajavahemikul 2007–2011 kasvasid
sotsiaalkaitse kulutused elaniku kohta alla 5 % neljas liikmesriigis,
samas kui kasv oli suurem kui 15 % seitsmes liikmesriigis. Joonis 14: Muutused sotsiaalkaitse kulutustes elaniku kohta
ajavahemikus 2007–2011; sotsiaalkaitse funktsiooni kaupa
Märkus: sotsiaalkaitse
kogukulude kasvu mõjutavad maksed funktsioonide kaupa (elaniku kohta 2005.
aasta püsivhindades). Allikas: ESSPROS Mõnes liikmesriigis oli raskes olukorras ja madala
sissetulekuga inimestel jätkuvalt raskusi juurdepääsul tervishoiuteenustele. Kuigi
EL 27 kui terviku jaoks tõusis ajavahemikul 2008–2012 selliste kõige vaesemate
inimeste osakaal, kellel oli raskusi juurdepääsuga tervishoiuteenustele, ainult
mõõdukalt, siis märkimisväärne tõus registreeriti näiteks Soomes, Portugalis ja
Kreekas (vt joonis 15). Rahuldamata tervishoiuvajaduste määr oli kõige kõrgem
2012. aastal Lätis, Bulgaarias ja Rumeenias. Kuigi kõige suurem langus toimus
Bulgaarias (–11,4 protsendipunkti ajavahemikul 2008–2012), olid inimeste
rahuldamata tervishoiuvajadused seal 2012. aastal jätkuvalt väga kõrged
(16,9 %). Joonis 15: Rahuldamata tervishoiuvajadused, sissetuleku madalaim
kvintiil, 2008–2012
Allikas: Eurostat, EU-SILC 2012; Märkus: Rahuldamata
tervishoiuvajadused: liiga kallis, liiga kaugel või liiga pikk ooteaeg. * –
2011. aasta andmed (2012. aasta andmed ei ole kättesaadavad BE, IE, LU ja AT
puhul). 2008. aasta andmed ei ole kättesaadavad Horvaatia ja EL 28 puhul). 2. TÖÖHÕIVESUUNISTE
RAKENDAMINE: TÖÖHÕIVE- JA SOTSIAALPOLIITIKA REFORMID Käesolevas osas[19]
esitatakse kokkuvõte viimase 12 kuu jooksul liikmesriikides elluviidud
reformidest ja võetud meetmetest. Tööhõivesuunistes[20]
on esitatud liikmesriikidele kindlad poliitikajuhised selle kohta, kuidas
lahendada tööhõive- ja sotsiaalprobleeme valitsevate suundumuste tingimustes ja
eesmärgiga saavutada Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärgid (vastavalt
punktis 1 esitatule). 2014. aasta majanduskasvu analüüsis kehtestati
liikmesriikidele prioriteedid ja poliitikajuhised 2014. aasta Euroopa poolaasta
raames riiklike reformiprogrammide esitamiseks. Riiklikud reformiprogrammid
vaadati nõuetekohaselt läbi ja nõukogu esitas komisjoni ettepanku alusel riigipõhised
soovitused. Tööhõivekomitee ja sotsiaalkaitsekomitee vaatavad tööhõive olukorra
jälgimise vahendi ja sotsiaalkaitse olukorra jälgimise vahendi abil läbi
liikmesriikide saavutused ja tulemused probleemide lahendamisel. Pärast seda
elluviidud poliitikareforme hinnatakse 2015. aasta Euroopa poolaasta raames. Euroopa Sotsiaalfondist toetatakse
Euroopa 2020. aasta eesmärkide saavutamiseks võetavaid meetmeid, mille sihiks
on võidelda töötuse vastu ja milles keskendutakse peamiselt noortele. Selliste
meetmete abil pakutakse praktikat või õpipoisiõpet ümberõppeks või oskuste
täiendamiseks, toetatakse haridusmeetmeid vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse
vähendamiseks ning edendatakse haldussuutlikkuse tõstmist. Programmiperioodil
2014–2020 viiakse Euroopa Sotsiaalfond ja muud ELi struktuuri- ja
investeerimisfondid väga täpselt vastavusse Euroopa 2020. aasta strateegia
poliitikaprioriteetide edendamisega ning keskendutakse fondide
tulemuslikkusele, mis tugevdab nende rolli strateegia finantssammastena. Kõikides järgmistes punktides
kirjeldatud valdkondades on reforme ellu viidud. Edu on aga
poliitikavaldkonniti ja liikmesriigiti erinev. Vaja on teha veel tööd hoolimata
sellest, et paljudel juhtudel ei ole tulemused veel täielikult nähtavad, kuna
see võtab tavaliselt palju aega. Samuti ei saa reformi väärtust tavaliselt
hinnata eraldi, kuna samal ajal võidakse ellu viia mitut reformi. Liikmesriigid
peaksid seepärast võtma poliitikastrateegiate ja reformide kujundamisel arvesse
nende vastastikust mõju. Allpool on esitatud ülevaade
soolisest ebavõrdsusest tööturul ja reformidest, mis võivad toetada edenemist
soolise võrdõiguslikkuse suunas. Täpsemad selgitused on esitatud iga asjaomase
suunise juures. Sooline
võrdõiguslikkus: Tööturul esineb endiselt märkimisväärne ebavõrdsus[21]
Edusamme on küll tehtud, kuid suur
sooline ebavõrdsus eksisteerib jätkuvalt. Naiste
tööhõive määr on endiselt oluliselt madalam kui meestel (vastavalt 62,8 %
ja 74 % 2014. aasta alguses). Täistööaja ekvivalendile vastava tööhõive
erinevus on veelgi suurem (18,3 protsendipunkti 2013. aastal). Lisaks makstakse
naistele tunnis 16 % vähem. Sooline ebavõrdsus seoses tööhõive, töötatud
tundide arvu ja palkadega toob kaasa suure kogusissetulekute erinevuse (ELis
37 %). Kuna pensionid kajastavad elu jooksul saadud sissetulekuid, on
sooline pensionilõhe samuti suur (keskmiselt 39 %). Vaesuse või sotsiaalse
tõrjutuse risk on üle 55aastaste naiste puhul kõrgem kõikides liikmesriikides. Juurdepääs taskukohastele ja
kvaliteetsetele lastehoiuteenustele, pikaajalise hoolduse teenustele ja
koolivälisele hooldusele ning paindlik puhkusekorraldus mängivad olulist rolli naiste tööhõive säilitamisel ning mõlema
sugupoole töö- ja pereelu ühitamisel. Kuigi enamik liikmesriike on Barcelona
eesmärkide saavutamisel teinud alates 2005. aastast lastehoiuteenuste pakkumise
valdkonnas edusamme, on ainult üheksa liikmesriiki täitnud 2012. aastal
eesmärgi tagada teenusega kaetus 33 % ulatuses alla kolmeaastaste laste
puhul[22]
ja üksteist on täitnud eesmärgi saavutada kaetus 90 % ulatuses laste puhul
vanuses kolmest aastast kuni kohustusliku koolieani. Maksusoodustuste süsteemid
ei soodusta mõnes riigis jätkuvalt naiste tööle asumist või töökoormuse
suurendamist, sest pakutakse stiimuleid, mis ei motiveeri leibkonna teist palgasaajat
töötama täistööajaga. Tööturu
segregatsioon ja soolised stereotüübid võivad takistada nii naistel kui ka
meestel oma potentsiaali täielikult realiseerida ning põhjustavad
mitteoptimaalset oskuste ja töökohtade sobitamist.
Hariduse ja koolituse valdkonnas töötab nüüd naisi rohkem kui mehi, kuid naised
on jätkuvalt üleesindatud valdkondades, mis on seotud traditsiooniliste
rollidega, nagu tervis ja heaolu, humanitaarvaldkond ja õpetamine. Mehed
domineerivad jätkuvalt sellistes valdkondades nagu teadus, tehnoloogia,
inseneriteadus ja matemaatika. On
võetud meetmeid, et edendada naiste tööhõivet ning töö- ja pereelu ühitamist,
kuid meetmete ulatus ja ambitsioonid on ELis erinevad. Liikmesriikide
võetud meetmete eesmärk on nt (jätkuvalt) suurendada lastehoiuteenuste
kättesaadavust ja/või muuta lapsehoolduspuhkuse andmise korda või paindlikku
tööaja korraldust. Vähem täheldati algatusi, mille eesmärk on soolise palgalõhe
vähendamine või selliste rahaliste stiimulite vähendamine, mis motiveerivad
leibkonna teist palgasaajat mitte töötama. Mõned liikmesriigid on võtnud
meetmeid, et võidelda laste vaesusega, või kohandanud hüvitiste süsteemi, et
toetada (madala sissetulekuga) peresid või vanemaid. Kuigi paljudes riikides on
ette nähtud meeste ja naiste pensioniea (järkjärguline) võrdsustamine, on
astutud ka samme, et edendada eakate naiste osalemist tööturul või kohandada
pensioniõiguste kogumist. 2.1 Tööhõivesuunis nr 7: Tööturul
osalemise suurendamine ja struktuurse tööpuuduse vähendamine Tööhõive
kaitset käsitlevate õigusaktide ajakohastamine jätkus liikmesriikides mitmel
moel, et edendada tööhõive dünaamikat ja võidelda tööturu killustatuse vastu.
Horvaatia võttis vastu tööõiguse reformi teise etapi, võttes vastu uue
tööseaduse, mis lihtsustab paindlike töölepingute kasutamist, sh osalise
tööajaga töö, hooajatöö ja renditöö, ning muudab tööaja korralduse vähem
rangeks ja lihtsustab koondamismenetlust. Pärast igakülgset sotsiaalpartnerite
kokkulepet on Madalmaad lihtsustamas koondamismenetlust ning kehtestanud lahkumishüvitise
suuruse sidumise tööstaažiga, mitte vanusega. Samas muudeti rangemaks ajutise
töö eeskirju, et vältida tööturu killustatust, ja reformiti töötushüvitiste
süsteemi. Hispaania lihtsustas ettevõtjate jaoks töölepingu vorme, muutis
selgemaks kollektiivse koondamise eeskirjad, edendas stiimulite abil osalise
tööajaga tööd ning suurendas paindlikkust ületundide kasutamisel. Itaalia
muutis ettevõtjate jaoks vähem rangemaks tingimused tähtajaliste töölepingute
ja õpipoisiõppe lepingute kasutamiseks. Tööhõive kaitset käsitlevate
õigusaktide ja aktiivse tööturupoliitika meetmete ulatuslik reform on
parlamendis menetlemisel. Slovakkia kehtestas piirangu, mille kohaselt ei tohi
nn töölepingu raames väljaspool põhitöökohta sõlmitud töösuhe kesta üle ühe aasta.
Liikmesriikide
võime suurendada märkimisväärselt naiste tööhõivet sõltub suurel määral
kvaliteetsest ja taskukohasest lastehoiuteenusest. OECD
tõendid kinnitavad, et lastehoiuteenus on oluline tegur naiste osalemisel
tööturul. Mitmed riigid jätkasid eelnevatel aastatel võetud meetmeid ja/või
leidsid lastehoiuteenuste jaoks lisaraha (Austria, Saksamaa, Iirimaa, Malta,
Poola). Mõned teised tegid ettevalmistusi uute õigusaktide või projektide
algatamiseks (Tšehhi Vabariik, Slovakkia). Malta hakkas alates 2014. aasta
aprillist pakkuma tasuta ja universaalset lastehoiuteenust peredele, kus
mõlemad vanemad töötavad. Lastehoiuteenus on tagatud vanemate tööajal, lisaks
on arvestatud ka üks tund transpordile. 2014. aasta eelarves nähti ette
vahendid tasuta teenuseks lasteaedades ja riiklikes algkoolides, mis võimaldab
töötavatel vanematel oma lapse koolipäevadel kooli tuua tund enne õpingute
algust. Tšehhi Vabariigis kiitis parlament
heaks mitmeid aastaid edasi lükatud lasterühmi käsitleva seaduse, mis
lihtsustab lastehoiuteenuste pakkumist väljaspool riiklikku lasteaedade võrku. Mitmed
riigid on võtnud meetmeid, et muuta töökorraldus paindlikumaks või muuta
lapsehoolduspuhkust käsitlevaid eeskirju (Ühendkuningriik,
Hispaania, Poola, Saksamaa ja Soome). Ühendkuningriigis laiendati paindliku
töökorralduse taotlemise eeskirju kõikidele töötajatele alates 2014. aastast.
Poolas muudeti tööhõivet ja tööturuasutusi käsitlevat seadust. Alates 2. maist
2014 võivad tööle naasvad vanemad, kes kasvatavad vähemalt üht alla kuueaastast
last, või need, kes olid töölt ära tulnud, et hoolitseda ülalpeetavate eest,
kasutada kaugtööd. Itaalias arutluse all olevas tööseaduses on pakutud välja
meetmed rasedus- ja sünnituspuhkuse muutmiseks. Saksamaa vanemahüvitiste
seaduse reformiga, mis jõustub 2015. aasta jaanuaris, on ette nähtud stiimulid,
mille abil saavad mõlemad vanemad lapsehoiukohustusi ja tööd omavahel jagada. Vähem
tehti algatusi soolise
palgalõhe vähendamiseks. Austrias on aruanded
võrdsete palkade kohta kohustuslikud alates 2013. aastast ettevõtetele, kus on
üle 250 töötaja, ja alates 2014. aastast ettevõtetele, kus on üle 150 töötaja. Maksustamise
valdkonnas kavandati meetmeid
Itaalia tööseaduse raamistikus ja Maltal, kus suurendati maksuvabastust
vanematele, kelle lapsed käivad eralasteaedades (1300 eurolt 2000 euroni).
Alates 2015. aastast hakatakse Ühendkuningriigis kohaldama töötavate perede
lastehoiu maksuvabastuse kava, millega asendatakse praegune vautšerite süsteem
ja otselepingud lasteaedadega. Pered saavad aastas tagasi 20 %
lastehoiukuludest, mis võivad ulatuda kuni 10 000 naelsterlingini lapse
kohta. Mitmed
liikmesriigid on muutnud palgakujundusmehhanisme, et viia palkade areng
vastavusse tootlikkuse kasvuga. Mõned liikmesriigid on püüdnud suurendada
kodumajapidamiste kasutada olevat tulu, pöörates erilist tähelepanu
miinimumpalgale. Saksamaal hakkab alates
1. jaanuarist 2015 kehtima üldine miinimumpalk 8.50 eurot tunnis,
üleminekuperioodil on võimalik teha teatavaid erandeid kuni 2016. aasta
lõpuni. Palgavaesuse vastu võitlemiseks on Eestis, Rumeenias ja Slovakkias
suurendatud riikliku alampalga määra, samas kui Ühendkuningriigis on
karmistatud riikliku miinimumpalga nõudeid eiravate tööandjate karistust.
Austrias laiendati kohustust märkida töökuulutustesse kollektiivlepingu kohane
miinimumpalk kõikidele tööandjatele, kes tegutsevad tööstussektorites, kus
puudub kollektiivleping. Portugalis on ulatuslike reformide käigus vähendatud
väga kõrge sissetulekuga avaliku teenistuse töötajate töötasusid. Teatavaid
meetmeid on võetud selleks, et vähendada tööjõu maksustamist, eelkõige
ebasoodsas olukorras olevatele isikute puhul, ning selleks, et stimuleerida
tööjõunõudlust ja tarbimist. Belgia on astunud
samme, et vähendada madalapalgaliste töötajate sotsiaalkindlustusmakseid,
vabastanud teatavate sektorite tööandjad sotsiaalkindlustusmaksete tasumisest
töötajatele makstavate ületundide puhul ja laiendanud töötajate vabastamist
kinnipeetavatest maksudest. Itaalias on vähendatud 2014. aastaks
üksikisiku tulumaksu väikese sissetulekuga töötajate puhul ja kohaldatud
tööandjate poolt makstava piirkondliku ettevõtlusmaksu suhtes pidevat
10 %-list vähendamist. Hispaania valitsus on kiitnud heaks maksureformi
ettepaneku, millega on muu hulgas ette nähtud vähendada ajavahemikus 2015–2016
maksumäärasid seitsmelt viiele, vähendada pisut intressi piirmäära ja
suurendada maksuvaba tulu summat. Slovakkias on suurendatud üliõpilaste
sissetulekute sotsiaalkindlustusmaksust vabastamise piirmäära ning Eestis
suurendatakse alates 1. jaanuarist 2015 üksikisiku tulumaksusoodustust.
Lätis on põhjaliku eelarvepaketi raames leevendatud eelkõige nende perede
maksukoormust, kus on ülalpeetavaid isikuid, suurendades sihtotstarbeliselt
üksikisiku tulu- ja sotsiaalmaksuvaba miinimumi. Prantsusmaal on esimest aastat
võimaldatud ettevõtjatele seoses palgakuludega maksukrediiti ja 2015. aastal on
kavas vähendada tööandjate sotsiaalkindlustusmakseid, samuti on otsustatud
vähendada mediaan- ja väikese sissetuleku puhul üksikisiku tulumaksu. Mõned
liikmesriigid on tõhustanud jõupingutusi deklareerimata töö vastu võitlemiseks.
Sloveenias on täiendatud deklareerimata töö ennetamise ja tööhõive seadust,
kehtestatud üksikisikute ületunnitöö jaoks vautšerite süsteem, kaasatud
ebaseadusliku töö juhtumite kontrollimisse tolliteenistus ja karmistatud
karistusi, eriti deklareerimata remonditööde puhul. 2014. aasta augustis
loodi Horvaatias deklareerimata töö vastu võitlemise komisjon, kelle ülesanne
on hinnata olemasolevaid meetmeid, kontrollida nende rakendamist ning teha
ettepanekuid uute meetmete või vajalike muudatuste kohta. Noortegarantii
loomist käsitleva nõukogu soovituse rakendamine andis tõuke julgete
struktuurireformide teostamiseks, mis hõlmavad liikmesriikide aktiivse
tööturupoliitika paljusid aspekte. 2014. aastal
esitasid kõik liikmesriigid noortegarantii rakendamise kavad ja arutasid neid
Euroopa Komisjoniga. Kavade rakendamine on olulise tähtsusega, ning esimesi
paljulubavaid samme on juba astutud. Mõned
liikmesriigid on teinud jõupingutusi riiklike tööturuasutuste poolt noortele
suunatud toetuse ajakohastamiseks. Belgias on
Brüsseli piirkonna riiklikus tööhõiveametis Actiris loodud noortega
tegelev talitus, kelle ülesanne on toetada ametlikult tööotsijatena
registreeritud noori töö- ja praktikakohtade leidmisel. Rumeenias on käivitatud
kaks noortegarantii kava, mille tulemusena on loodud 27 noortegarantii keskust
(praegu toetab keskusi Euroopa Sotsiaalfond), mille eesmärk on jõuda
mittetöötavate ja mitteõppivate noorteni ning pakkuda neile individuaalseid integreeritud
teenuseid. Hispaanias on vastu võetud aktiveerimis- ja tööhõivestrateegia
aastateks 2014–2016, mis on peamine poliitika koordineerimise vahend, et
liikuda aktiivse tööturupoliitika raames tulemuspõhise lähenemisviisi suunas.
Itaalias on loodud integreeritud e-portaalid, mis võimaldavad registreeruda
interneti kaudu ja saada juurdepääs riiklikule registrile, et hõlbustada
nõuetele vastavuse automaatset kontrollimist ja tööpakkumiste edastamist. Mõnes
liikmesriigis on noorte tööotsijate aktiivsuse edendamiseks võetud kasutusele
suunatud värbamise stiimulid ja starditoetused.
Madalmaades on kehtestatud maksuvähendus tööandjatele, kes võtavad vähemalt
kaheks aastaks tööle töötushüvitist või sotsiaalabi saavaid noori ning Poolas
on alla 30aastaste jaoks ette nähtud vabastus sotsiaalkindlustusmaksete
tasumisest. Mõned liikmesriigid on kehtestanud uued värbamisstiimulid, et
toetada töökohtade loomist pikaajaliste töötute muude rühmade jaoks.
Portugalis, Maltal, Kreekas, Hispaanias ja Küprosel on kehtestatud üldised
värbamisstiimulid või neid tõhustatud. Näiteks makstakse Maltal uute töötajate
töölevõtmisel tööandjatele kuni ühe aasta jooksul toetust, mis võib katta kuni
poole põhipalga ja sotsiaalkindlustusmaksetega seotud kuludest. Hispaanias on
heaks kiidetud kindel sotsiaalkindlustusmaksete määr ettevõtjatele, kes võtavad
uusi töötajaid tööle (sh. osalise tööajaga) tähtajatu lepinguga vähemalt kaheks
aastaks (VKEde puhul kolmeks aastaks) ning samuti on ette nähtud eritoetused
noortegarantii raames tööle võetud noortega sõlmitud tähtajatute lepingute
korral. Lisaks on Maltal loodud sihtotstarbeline eakate töötajatega seotud
toetus, mis hõlmab näiteks koolituskulude maksuvabastust. Seoses
noortegarantii rakendamisega jätkati paljudes liikmesriikides riiklike
tööturuasutuste reformimist, et parandada teenuste taset ja kooskõlastamist
piirkondlikul tasandil. Aastateks 2014–2016
kehtestatud laiaulatusliku aktiveerimisstrateegia raames on Hispaanias
koostatud ühtne tööturuteenuste kataloog, mis hõlmab Hispaania kõigis
piirkondades rakendatavaid kooskõlastatud meetmeid, mille eesmärk on tagada
tööotsijate jaoks võrdne juurdepääs ja individuaalne kohtlemine ning
haldustasandite tõhusus, läbipaistvus, tulemustele orienteeritus ja lõimumine.
Soomes on kavas karmistada nõuet, et tööotsija peab võtma vastu kohaliku
tööturuameti büroo kaudu saadud tööpakkumise, kui tööteekonnale kulub vähem kui
kolm tundi päevas, ja tõhustada pikaajaliste töötute tööhõivekavasid, pakkudes
aktiivseid meetmeid kolme kuu jooksul alates töötuks jäämisest. Starditoetuste kavad on kogu
Euroopas laialt levinud, vähemalt üheksas
liikmesriigis (Hispaania, Malta, Horvaatia, Läti, Kreeka, Poola, Portugal,
Prantsusmaa ja Iirimaa) on sisse seatud toetused ettevõtlusega alustavate
töötute jaoks. Iirimaal on laiaulatusliku töökohtade tegevuskavaga ette nähtud
luua koos ettevõtete tippkeskustega kohalikud ettevõtlusbürood, asutada uus
noorte ettevõtluse rahastamise fond, et toetada ettevõtlust ja ettevõtluse
laiendamist ning lihtsustada ettevõtjatele suunatud maksutoetusi. Portugalis on
koostatud uus programm „Investe Jovem”, mille raames pakutakse rahalist toetust
noortele, kes hakkavad füüsilisest isikust ettevõtjaks või loovad omaenda
mikroettevõtte. 2.2. Tööhõivesuunis
nr 8: tööturu vajadustele vastava kvalifitseeritud tööjõu arendamine ja
elukestva õppe edendamine Vajaduse tõttu kohandada oskuste pakkumist ja edendada
täiskasvanuharidust, on mitmes liikmesriigis võetud asjakohaseid
poliitikameetmeid[23]. Liikmesriikide
meetmed, mille eesmärk on parandada oskuste pakkumist ja edendada
täiskasvanuharidust, on sageli seotud kutsehariduse reformimisega. Osana majanduskasvu paketti
käsitlevast laiemast poliitilisest kokkuleppest on Taanis valitsuse ja
sotsiaalpartnerite kolmepoolse lepingu kohaste meetmetega kavas toetada madala
kvalifikatsiooniga töötajate oskuste arendamist ja võimaldada kõrgema
kvalifikatsiooniga töötajatel osaleda kolmanda taseme koolitustel. Lepingu
kohaselt, mille eesmärk on suurendada kvalifitseerimata ja kvalifitseeritud
töötajate kutseõppes osalemise võimalusi, peaks ajavahemikus 2014–2020
algatustesse kaasatama veel 160 000 töötajat. Kreeka kutsehariduse ja
-koolituse tegevuskava kohaselt, mis on osa vastastikuse mõistmise
memorandumist makromajandusliku kohandamisprogrammi raames, on kavas suurendada
kohtade arvu õpipoisiõppes ja parandada selle kvaliteeti ning laiendada
kutseõpet. Leedus on muudetud täiskasvanute vabaharidust ja jätkuõpet
käsitlevat seadust, 10. juulil 2014 vastu võetud uus redaktsioon jõustub
1. jaanuaril 2015. Seadusega on muu hulgas ette nähtud parandada
täiskasvanuhariduse koordineerimist riiklikul ja kohalikul tasandil, võtta
kasutusele täiskasvanuhariduse uued rahastamismudelid ja võimaldada töötajatele
puhkust vabahariduse omandamiseks. Aruandeperioodi jooksul on valitsus sõlminud
erinevate valdkondade tööandjaid esindavate organisatsioonidega kokkuleppeid,
mille eesmärk on parandada tasakaalu kvalifitseeritud tööjõu pakkumise ja
nõudluse vahel. Küprosel on avalik-õiguslikud ülikoolid jõudnud kokkuleppele
laiendada kaugõppeprogrammide valikut ja sisu. Vastu on võetud uus õpipoisiõppe
kaasaegne kava, mis hõlmab kahte tasandit: ettevalmistav kursus noortele,
kellel ei ole keskharidust, ja põhikursus, kus omandatakse oskustöölise kutse.
Maltal on valitsus käivitanud strateegia aastateks 2014–2019, et võidelda
kirjaoskamatuse vastu. Poolas on 1. oktoobril 2014
jõustunud uue seadusega lubatud nii valdkonnaülene õpe, duaalne õpe koostöös
tööandjatega kui ka kolme kuu pikkune õpipoisiõpe õppeasutuses nn rakenduserialade
puhul. Seaduses on sätestatud õppetöö seire korraldus ja seadusega toetatakse
kõrghariduse kvaliteeti. Ülikoolidele antakse õigus tunnustada koolituste
käigus või tööülesannete täitmisel omandatud teadmisi ja oskusi ning võtta neid
diplomiõppe puhul arvesse. Uus õigusraamistikuga luuakse kõrghariduse
omandamise võimalus neile, kes juba töötavad, kuid soovivad vahetada eriala või
täiendada oma haridust. Prantsusmaal on vastu võetud kutseõppesüsteemi reformi
käsitlev seadus, mille kohaselt on sisse seatud individuaalne koolituskonto ja
muudetud kutseõppesüsteemi rahastamist, et tagada süsteemi parem vastavus
vajadustele ning töötajate ja tööotsijate juurdepääs kutseõppele. Paljudes liikmesriikides on kehtestanud meetmed, millega
hõlbustatakse koolist tööellu siirdumist ning mis aitavad samuti kaasa ulatuslike noortegarantiide
rakendamisele. Prantsusmaal on õigusaktiga vastu
võetud programm õpipoisiõppe süsteemi taaskäivitamiseks. Kavas on pöörata
rohkem tähelepanu puuduvatele oskustele ning programm hõlmab tööandjatele
suunatud stiimuleid praktikantide töölevõtmisel ja loob noorte jaoks võimaluse,
et pärast väljaõpet sõlmitakse temaga tähtajatu tööleping. Õigusaktiga ette
nähtud reformi on kavas hakata rakendama alates 2015. aastast. Iirimaal käivitatud
kampaania „Tööks vajalikud oskused” raames pakutakse tööotsijatele e-teavet
selle kohta, millised on nende võimalused hariduse või töökogemuse omandamiseks
või ümberõppeks valdkondades, kus luuakse palju uusi töökohti. Lätis võimaldab
õpilaste suvetööd käsitlev uus programm, mille raames töötavad
keskkooliõpilased ühe kuu jooksul tasu eest ettevõtetes ja kohalikes
ametiasutustes, omandada esmase töökogemuse ja tutvustada tööks vajalikke
oskusi. Haridus-
ja koolitussüsteemis on naisi meestest rohkem, kuid naiste õpingud on peamiselt
seotud traditsiooniliste valdkondadega,
nagu tervishoid, hoolekanne, humanitaaralad ja õpetamine, samas on teaduse,
tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika valdkonnas mehed endiselt
ülekaalus. Saksamaa rahastab näiteks koos ESFiga programmi, mille eesmärk on
tuua lastehoiu valdkonda rohkem inimesi, eriti mehi. 2.3. Tööhõivesuunis nr
9: tulemuste parandamine haridus- ja koolitussüsteemide kõikidel tasemetel ning
kolmanda taseme hariduse omandajate arvu suurendamine Kõik liikmesriigid on esitanud
ulatuslikud noortegarantii rakenduskavad, pidades kinni Euroopa Ülemkogu kehtestatud tähtajast. Enamik liikmesriike on võtnud meetmeid
kutsehariduse ja -koolituse süsteemi tõhustamiseks, et võtta paremini arvesse tööturu vajadusi. Belgia, Tšehhi
Vabariik, Taani, Eesti, Hispaania, Prantsusmaa, Ungari, Iirimaa, Itaalia, Läti,
Leedu, Madalmaad, Poola, Portugal, Rumeenia, Slovakkia, Rootsi ja
Ühendkuningriik on sidunud oma noortegarantiide kavad Euroopa Õpipoisiõppe
Liidu raames võetud kohustustega. Mitmes riigis (Taani, Kreeka, Hispaania,
Prantsusmaa, Ungari, Iirimaa, Portugal, Slovakkia ja Belgia piirkonnad) on
seoses kutsehariduse ja -koolituse süsteemiga tehtud seadusandlikke muudatusi . Belgia piirkonnad on tihendanud koostööd nii haridus-, koolitus-
ja tööhõivepoliitika kui ka osapoolte vahel, et parandada kutsehariduse ja
-koolituse vastavust turu vajadustele. Hispaanias on käivitatud reform duaalse
kutseõppe loomiseks ja tööturu vajadustega kohandamiseks. Prantsusmaal toetatakse
uue elukestvat õpet ning kutseharidust ja -koolitust käsitleva seadusega
õpipoisiõppe korraldamist madala kvalifikatsiooniga töötajate jaoks. Rumeenia
on võtnud vastu uue õigusakti, mille kohaselt toetatakse kõrgkooli lõpetanute
erialast praktikat. Rootsis on võetud meetmed, et lihtsustada üleminekut
koolist tööle õpipoisiõppe kaudu ja aidata noortel töökogemust omandada. Eestis
on eraldatud täiendavaid vahendeid täiskasvanute kutsehariduse ja -koolituse
jaoks. Portugalis on kohandatud kutsehariduse ja -koolituse õppekavasid, loodud
kutseõppekeskuste võrgustik ning töötatud välja uued kutseõppekursused nii
põhi- (14aastased) kui ka keskhariduse (15–17aastased) tasemel. Taanis
võeti kutsehariduse ja -koolituse reformikava vastu 2014. aasta juunis
ning seda hakatakse kohaldama alates 2015/16. õppeaastast. Reform peaks
aitama suunata kutseharidusse ja -koolitusse rohkem noori ning tagama õppekoha
kõikidele Taani noortele, kes soovivad omandada esmase kutsehariduse. Liikmesriigid pööravad vähem tähelepanu
kvalifikatsiooniraamistike rakendamisele. Austria on loonud välismaal omandatud kvalifikatsiooni
tunnustamisega tegelevad kontaktpunktid. See aitab parandada sisserändajate
võimalusi ja vältida tööturul pakkumise ja nõudluse ebakõla. Horvaatias on
loodud Horvaatia kvalifikatsiooniraamistik, et reguleerida
kvalifikatsioonisüsteemi ja parandada õppekavasid, viies need vastavusse
tööturu vajadustega. Mõned liikmesriigid on alustanud
kõrgharidussüsteemi reformimist. Austrias, Saksamaal, Eestis, Kreekas, Leedus, Luksemburgis, Poolas
ja Ühendkuningriigis on alustatud kõrghariduse reformimist. Sageli hõlmavad
reformid rahalist toetust erivajadustega rühmadele (Austria, Saksamaa, Eesti,
Luksemburg ja Ühendkuningriik). Austrial on kavas suurendada rahalist toetust lastega, töötavatele
või abielus üliõpilastele. Saksamaal on kavas suurendada piirmäärasid ja anda
täiendavat rahalist toetust eelkõige nendele noortele, kelle vanemate
sissetulekud on väikesed (alates 2016. aastast). Luksemburgis on muudetud
rahalise toetuse abikõlblikkuse kriteeriume, et võtta arvesse sotsiaalseid
aspekte. Ühendkuningriigis on loodud eriotstarbeline rahastu, et suurendada
inseneriõppe läbinute arvu ja julgustada rohkemaid naisi selles valdkonnas kätt
proovima. Mitmes liikmesriigis on võetud meetmeid,
et tõhustada alg- ja keskharidust
(Austria, Eesti, Kreeka, Hispaania, Ungari, Iirimaa, Malta, Slovakkia ja
Ühendkuningriik), teistes on kohandatud üldist haridusstrateegiat (Horvaatia,
Leedu). Üksikutes liikmesriikides (Austria, Madalmaad, Eesti, Iirimaa ja
Rootsi) on parandatud õpetajate töötingimusi või töötasu või on suurendatud
õpetajate arvu. Eestis on suurendatud õpetajate alampalka, et muuta õpetajaamet
atraktiivsemaks, lisaks viiakse seal ellu gümnaasiumi- ning kutsehariduse ja
-koolituse reformi. Iirimaa on eraldanud vahendeid täiendavalt 1400 õpetaja
palkamiseks ning erivajadustega laste õpetajate arvu säilitamiseks. Hispaanias
on viidud varasemaks õppesuuna valimine, mis toimub nüüd keskkooli 3. ja
4. klassis (15–16aastased), ning algkooli 3. ja 6. klassis
(9–12aastased) on sisse viidud uus hindamissüsteem. Taani valitsus on
saavutanud kohustusliku riikliku hariduse (alg- ja põhikool) reformimise
kokkuleppe, mida kohaldatakse alates 2014/2015. õppeaastast. Portugali
valitsusel on käsil õpetajate koolitusprogrammi rakendamine ja laiendatud
autonoomiaga koolid saavad kohaldada õppekavade osas suuremat paindlikkust. 2.4. Tööhõivesuunis
nr 10: sotsiaalse kaasatuse edendamine ning vaesuse vastu võitlemine Paljud
valdkonna poliitikareformid on keskendunud sellele, et sotsiaalkaitsesüsteemid
tagaksid:
tõhusa
tööotsijate aktiveerimise ja võimalused neile, kes saavad tööturul
osaleda,
kaitse
neile, kes ei suuda tööturule siseneda ega seal osaleda,
üksikisiku
kaitse võimalike riskide vastu kogu elutsükli jooksul, investeerides
inimkapitali.
A.
Liikmesriigid on suurendanud jõupingutusi, et tugevdada aktiivset
tööturupoliitikat, reformida sotsiaalabi ja/või töötukassa süsteemi ning võtta
sihipäraseid meetmeid suure vaesusriskiga isikute abistamiseks. Mitu
liikmesriiki (Austria, Belgia, Bulgaaria, Küpros, Taani, Hispaania, Iirimaa,
Itaalia, Läti, Madalmaad ja Slovakkia) on võtnud või tugevdanud
aktiveerimismeetmeid, mis on osa nende poliitikast, et lahendada tõhusamalt
täiskasvanute vaesusega seotud probleeme. Mitmes liikmesriigis (Belgia, Kreeka,
Küpros, Iirimaa, Horvaatia, Itaalia, Leedu, Luksemburg, Poola, Portugal,
Rumeenia ja Ühendkuningriik) on käsil sotsiaalabi ja/või töötukassa süsteemi
reformimine. Belgias toimuva töötushüvitiste süsteemi reformi eesmärk on tagada
vajalik tasakaal antava abi ning tõhusa tööotsimise ja koolitusvõimaluste
vahel. Küprosel on hoolekandesüsteemi reformi raames juurutatud garanteeritud
miinimumsissetuleku kava, mis asendab endist riiklikku abikava. Mõnes
liikmesriigis (Belgia, Eesti, Hispaania, Malta ja Ühendkuningriik) on võetud
sihipäraseid meetmeid suure vaesusriskiga isikute abistamiseks, nagu noored või
lastega pered või puudega inimesed (Austria, Belgia, Küpros, Soome, Iirimaa,
Läti, Rootsi ja Ühendkuningriik). Osa liikmesriike (Prantsusmaa, Rootsi) andsid
teada ka naiste ja meeste võrdsete võimaluste tagamise meetmetest. B.
Liikmesriigid on läbi viinud reforme, mille eesmärk on kaitsta neid, kes
ajutiselt tööturul ei osale või ei ole võimelised tööturul osalema. Sel eesmärgil
on mõnes liikmesriigis edendatud sotsiaalpoliitikat, mille eesmärk on kaitsta
laste ja eakate heaolu, või parandatud teenuste osutamist, samas kui teised
riigid on võtnud konkreetseid meetmeid laste vaesuse vähendamiseks. Tundes üha suuremat
muret vaesuses elavate laste arvu suurenemise pärast, on mõnes liikmesriigis (Bulgaaria, Eesti, Hispaania, Iirimaa, Itaalia, Leedu, Läti
ja Rumeenia) hoogustatud meetmeid laste vaesuse vähendamiseks. Bulgaaria on tõstnud kõige olulisematena esile järgmised
meetmed, mis on võetud vaesuse vähendamise ja sotsiaalse kaasamise edendamise
riikliku strateegia (aastani 2020) raames: igakuise toetuse suurendamine teise
lapse, kaksikute ja püsiva puudega lapse puhul ning eakatele ja lastele
rahalise toetuse andmine küttekulude katteks. Iirimaal on käivitatud uus
tõendite- ja piirkonnapõhine programm, mille eesmärk on vähendada laste vaesust
ennetustöö laiendamise ja varajase sekkumise teenuste kaudu, mis osutusid
edukaks katseetapi jooksul. Itaalias on vastu võetud lastega perede toetamise
kava, mille kohaselt on lisaks aktiveerimismeetmetele ja -teenustele ette
nähtud ka passiivsed meetmed. Lätis on laste vaesuse vähendamisel tehtud
märkimisväärseid edusamme, alates 1. jaanuarist 2014 on suurendatud
lastega seotud toetusi ja üksikvanema toetust. Lisaks on Läti valitsus
suurendanud ka üksikisiku tulumaksu maksuvaba määra sõltuvalt ülalpeetavate
arvust. Eestis tegi valitsus 2014. aasta juunis otsuse suurendada
oluliselt nii üldist kui ka vajadusepõhist lapsetoetust ning alates
2015. aasta jaanuarist on kavas tõsta lapse toimetulekupiiri. Liikmesriigid
on teinud sotsiaalpoliitika valdkonnas investeeringuid, et parandada
juurdepääsu alusharidusele ja lastehoiule. Mõned
liikmesriigid (Austria, Bulgaaria, Tšehhi Vabariik, Saksamaa, Eesti,
Prantsusmaa, Ungari, Leedu, Läti, Poola ja Ühendkuningriik) on võtnud meetmeid,
et alusharidus- ja lastehoiuteenusest saaks osa rohkem lapsi. Nende riikide
jaoks on see osa strateegiast, et parandada laste võimalusi. Saksamaa on teinud teatavaid edusamme, et teha täisajaga
lastehoiuteenus veelgi kättesaadavamaks, kuid pikapäevarühmade kättesaadavuse
osas on edasiminek olnud tagasihoidlik. Prantsusmaa mitmeaastane vaesuse ja
sotsiaalse tõrjutuse vastane tegevuskava sisaldab samuti ülalpeetavate lastega
peredele suunatud meetmeid, näiteks hõlmavad need juurdepääsu parandamist
koolisöögile ja täiendavate kohtade loomist lastehoiuasutustes (10 %
kohtadest on ette nähtud väikese sissetulekuga peredest pärit lastele).
Iirimaal on sisse seatud subsideeritud pikapäevarühmad, et toetada väikese
sissetulekuga isikute ja töötute naasmist tööturule. Lisaks on loodud
lastehoiukohad töötutele, kes osalevad ühenduse tööhõivekavades, mis pakuvad
koolitust ja kogemusi, et toetada naasmist tööturule. Maltal pakutakse uue
süsteemi raames tasuta alusharidus- ja lastehoiuteenust nii avaliku kui ka
erasektori asutustes peredele, kus vanemad töötavad ja/või õpivad. Pensione
käsitlevate algatuste puhul on oluline töö- ja pensioniea tasakaalustamine,
kuna peaaegu kõikjal on pensioniiga tõstetud ning meeste ja naiste pensioniiga
võrdsustatud. Demograafilise
olukorraga seotud probleemide lahendamisel tunnistavad liikmesriigid üha
sagedamini vajadust pikendada tööiga, et tasakaalustada eluea pikenemise mõju
ja võimaldada kompenseerida asendusmäära vähenemist pikema karjääri jooksul
tehtavate sissemaksete kaudu. Viimaste aastate jooksul on mitu liikmesriiki (nt
Küpros, Hispaania, Prantsusmaa, Iirimaa, Ungari ja Läti) vastu võtnud otsuse
meeste ja/või naiste pensioniea tõstmise kohta või seda juba rakendanud (nt
Taani ja Ühendkuningriik). Kõigist 28st liikmesriigist on 25 juba vastu võtnud
õigusakti pensioniea tõstmise kohta kas kohe või tulevikus. Paljudel juhtudel
kaasneb pensioniea (järkjärgulise) kasvuga ka meeste ja naiste pensioniea
võrdsustamine (Tšehhi Vabariik, Eesti, Kreeka, Horvaatia, Itaalia, Leedu,
Malta, Poola, Rumeenia, Sloveenia, Slovakkia ja Ühendkuningriik). Saksamaa on
kehtestanud täiendava pensioniõiguse (nn emapension) vanematele, kelle lapsed
on sündinud enne 1992. aastat; emapensioni eesmärk on vähendada karjääri
katkestamise ja osalise tööaja mõju pensionile. Siiski on paljudes
liikmesriikides vaja teha suuremaid jõupingutusi, et tulla toime nende oluliste
teguritega, mis põhjustavad pensioniõiguste osas soolist ebavõrdsust. Suurenenud
on nende liikmesriikide arv, kes on sidunud pensioniea oodatava eluea kasvuga. Ühendkuningriik
ja Portugal on lisandunud nendele liikmesriikidele (Küpros, Taani,
Kreeka, Itaalia, Madalmaad ja Slovakkia), kus pärast esmast pensioniea
tõstmist, et võtta arvesse varasemat eluea pikenemist, on otsustatud kehtestada
selge seose pensioniea ja eluea oodatava tõusu vahel. Siiski on mõnel
liikmesriigil selle idee suhtes veel tõsiseid kahtlusi. Selleks,
et tõsta tegelikku pensioniiga, on üha enam liikmesriike võtnud meetmeid, et
piirata ennetähtaegselt pensionile jäämist.
Peamised meetmed hõlmavad rangemaid tingimusi ennetähtaegselt pensionile
jäämiseks (vanuse alampiir, pikem kindlustusmaksete maksmise periood ja
hüvitiste taseme vähenemine) ning suuremat tähelepanu pööratakse
aktiveerimismeetmetele (Belgia, Küpros, Hispaania, Horvaatia, Portugal ja
Sloveenia). Mõnes riigis on piiratud juurdepääsu võimalustele, mida sageli
kasutati ennetähtaegselt pensionile jäämiseks (näiteks töötushüvitiste (nt
Hispaania) või töövõimetushüvitiste (nt Austria, Taani) pikendamine). Siiski
kipuvad ennetähtaegselt pensionile jäämise võimalused kahjustama mitmes riigis
(nt Austria, Belgia, Bulgaaria, Horvaatia, Luksemburg, Malta ja Rumeenia),
sealhulgas ka riikides, kus on hiljuti alustatud reformidega, pensionide
asjakohasust ja jätkusuutlikkust. On riike, kus on lihtsustatud
ennetähtaegselt pensionile jäämise võimalusi pika tööstaažiga või rasketes
tingimustes töötanud isikute jaoks. Lätis ja Portugalis on kirjeldatud samme
astutud vastukaaluks tööhõiveprobleemide süvenemisele seoses teatavate
vanemaealiste töötajarühmadega. Taanis on seatud eesmärgiks leevendada
varasemate, ennetähtaegselt pensionile jäämise võimalusi kärpinud reformide
tulemusena tekkinud ebaproportsionaalset olukorda. Saksamaa eesmärk oli muuta
süsteem õiglasemaks varases eas tööle asunud isikute suhtes, Bulgaarias oli
soodustuste sihtrühmaks peamiselt rasket füüsilist tööd teinud isikud. Üha
rohkem liikmesriike on andnud inimestele võimaluse jätkata töötamist ja
suurendada pensioni, lükates pensionile jäämist edasi.
Prantsusmaal tõsteti vanust, mille puhul erasektori tööandjad saavad saata
töötaja pensionile ilma temapoolse nõusolekuta, 65-lt aastalt 70ni. Paljud
pensionisüsteemid sisaldavad stiimuleid, et töötamist jätkataks ka pärast
pensioniikka jõudmist, näiteks kohaldatakse pensioni arvutamiseks suuremat
aastakoefitsienti või pakutakse hilisema pensionile jäämise korral
pensionisoodustusi (nt Taani, Soome, Prantsusmaa). Mitmes riigis on eeskirju
paindlikumaks muudetud, et võimaldada ühendada pensionihüvitisi ja tööga seotud
tulu (Belgia, Madalmaad ja Sloveenia). Oluline on, et mitmes riigis toetatakse
pensionireforme üha enam töökohas ja tööturul kohaldatavate aktiivsena
vananemise meetmetega (nt Belgia, Prantsusmaa, Sloveenia). Siiski on selles
valdkonnas tehtavad jõupingutused paljudes liikmesriikides endiselt liiga
piiratud ja kooskõlastamata. Mitmes
liikmesriigis on eelarve konsolideerimise käigus tehtud jõupingutuste
tulemusena pensionimaksete indekseerimist muudetud või indekseerimine
ajutiselt peatatud. Näiteks on nii toiminud Küpros, Prantsusmaa, Itaalia ja
Portugal. Teistes riikides (nt Tšehhi Vabariik, Bulgaaria ja Läti) on
indekseerimine (võimalik et muudetud kujul) pärast selle mittekohaldamise
perioodi jälle taastatud. C.
Eelarvesurve tõttu vaadatakse riikides üle tervishoiukulusid ja otsitakse
võimalusi, et parandada kvaliteedi ja hinna suhet ja tõhustada tulemusi, ning
võetakse kasutusele mõjusamaid meetmeid kulude piiramiseks. Mitu
liikmesriiki (Austria, Bulgaaria, Küpros, Kreeka, Hispaania, Soome, Horvaatia,
Iirimaa, Rumeenia, Slovakkia ja Ühendkuningriik) on töösse võtnud või
käivitanud tervishoiusüsteemi struktuurireformi. Soomes on jõutud kokkuleppele
sotsiaal- ja tervishoiuteenuste reformi osas, mille raames hakkavad
sotsiaalhoolekande ja tervishoiuteenuseid pakkuma viis piirkondlikku asutust
Ühendkuningriigi (Inglismaa) riikliku tervishoiuteenistuse töös on oodata suuri
muutusi, mis kaasnevad uue tervishoiuteenuste seadusega, millega luuakse
õigusraamistik tervishoiuteenuste rahastu (Better Care Fund) jaoks, millest
peaks kujunema kohalikele omavalitsustele oluline finantsstiimul tervishoiu- ja
sotsiaalteenuste integreerimiseks. Mitu liikmesriiki (Austria, Bulgaaria, Belgia,
Küpros, Saksamaa, Hispaania, Prantsusmaa, Horvaatia, Iirimaa, Madalmaad,
Portugal, Sloveenia ja Ühendkuningriik) on kehtestanud meetmed, et piirata
tervishoiukulude kasvu. Austria, Belgia ja Prantsusmaa keskendusid
tervishoiuteenuste kulude kasvu üldisele piiramisele. Prantsusmaa algatas
ravimitega seotud kulutuste piiramiseks uued meetmed, millega parandati
hinnakujundust ja ärgitati kasutama geneerilisi ravimeid. Võetud on mitmeid
meetmeid, et parandada tervishoiuteenuste kättesaadavust; paljud neist
meetmetest hõlmavad e-tervise arendamist (Austria, Belgia, Bulgaaria, Küpros,
Taani, Hispaania, Prantsusmaa, Leedu, Läti, Malta, Poola, Portugal, Rootsi,
Sloveenia, Slovakkia ja Ühendkuningriik). Küprosel viiakse ellu olulisi
reforme, mis on seotud riikliku tervishoiusüsteemi uue infrastruktuuri ja IT-lahendustega,
lisaks hõlmavad reformid riiklikke haiglaid ja muid tervishoiuasutusi ning
tervishoiuministeeriumi töö- ja halduskorraldust. Belgia on võtnud vastu
e-tervise tegevuskava, mille eesmärk on muuta 2018. aastaks patsienditeabe ja
patsientide toimikute elektrooniline vahetamine üldiseks tavaks. Tööjõupuuduse
leevendamiseks on vaja leida uusi lahendusi ning kõigile tervishoiuteenuste
kättesaadavuse tagamine nõuab täiendavaid meetmeid. Mõned
liikmesriigid (Saksamaa, Ungari, Läti, Malta ja Slovakkia) on teinud
märkimisväärseid investeeringuid seoses tervishoiutöötajatega. Läti on
otsustanud suurendada tervishoiutöötajate miinimumtasu 10–12,5 %. Mitme
liikmesriigi (Bulgaaria, Taani, Kreeka, Soome, Prantsusmaa, Iirimaa,
Luksemburg, Läti ja Portugal) jaoks on jätkuvalt prioriteediks juurdepääsu
parandamine tervishoiuteenustele. Kreekas on nüüd meditsiinilise näidustuse
korral kõigile kindlustamata isikutele seaduslikult tagatud juurdepääs
ravimitele ja haiglaravile. Võttes
arvesse elanikkonna vananemist on paljud liikmesriigid võtnud meetmeid, et
tulla toime kiiresti kasvava nõudlusega tõhusa, paindliku ja kvaliteetse
pikaajalise hoolduse järele. Bulgaarias on vastu võetud riiklik
strateegia, mis põhineb integreeritud lähenemisviisil ning mille eesmärk on
edendada kvaliteetsete sotsiaalteenuste, sealhulgas pikaajaliste
hooldusteenuste osutamist. Madalmaadel on kavas alustada 2015. aasta
jaanuaris pikaajalise hoolduse süsteemis laiaulatuslikku struktuurireformi,
mille raames antakse osa praeguse süsteemi vastutusalast üle kohalikele
omavalitsustele ja tervisekindlustusasutustele. Mitmes liikmesriigis on
pikaajalise hooldusteenuse puudumine oluline takistus piisava kaitse tagamisel
pikaajalise hooldusega seotud finantsriskide vastu ning naiste tööhõive
korraldamisel. Liikmesriigid
on võtnud kasutusele eriprogrammid eriti ebasoodsas olukorras olevate, kodutute
ja eluasemest ilma jäänud inimeste kaasamiseks.
Bulgaarias on positiivseid näiteid sihtotstarbelistest toetusmeetmetest, et
hõlbustada romade juurdepääsu tööhõivele. Siiski on riigi tasandil loodud veel
vähe süsteemseid meetmeid. Bulgaarias kehtestatud kaheaastane kohustuslik
eelkooliharidus ja Ungaris alates kolmandast eluaastast kohustuslikuks tehtud
eelkool on paljulubavad sammud roma lastele alghariduse tagamisel. Mõnes riigis
(Iirimaa, Soome ja Läti) on võetud eluaseme ja kodutusega seotud hüvitisi
käsitlevaid poliitikameetmeid, samas kui Tšehhi Vabariigis, Leedus, Madalmaades
ja Sloveenias on rakendatud sotsiaalmajutust käsitlevaid poliitikameetmeid või
õigusakte. Mõned liikmesriigid (Hispaania, Läti) on vastu võtnud eluasemeturgu
käsitlevaid meetmeid, et vähendada survet kodumajapidamiste võlakoormusele.
Belgias on viis kohalikku omavalitsust käivitanud katseprojekti „Housing
First”, mille eesmärk on eluaseme tagamine. 3. PEAMISTE TÖÖHÕIVE- JA SOTSIAALNÄITAJATE
TULEMUSTABEL Peamisi sotsiaal- ja tööhõivealaseid
näitajaid käsitlev tulemustabel Majandus-
ja rahaliidu (EMU) sotsiaalse mõõtme tugevdamist käsitleva teatise[24]
ning 2014. aasta ühise tööhõivearuande kavandi[25]
kohaselt on tulemustabeli eesmärk tuvastada peamised tööhõivealased ja
sotsiaalsed probleemid juba varases etapis, et neid paremini ennetada.
Tulemustabel on analüüsivahend, milles keskendutakse tööhõive- ja
sotsiaalvaldkonna suundumustele, mis võivad ohustada ELi ning majandus- ja
rahaliidu stabiilsust ja head toimimist kahjustades tööhõivet, sotsiaalset
ühtekuuluvust ja inimkapitali ning seeläbi ka konkurentsivõimet ja
jätkusuutlikku majanduskasvu. Tulemustabeli eesmärk on võimaldada paremini
mõista sotsiaalseid suundumusi[26].
Tulemustabel kiideti heaks 2013. aasta detsembris ja võeti vastu
2014. aasta märtsis (osana ühisest tööhõivearuandest) tööhõive,
sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimuste nõukogu kohtumisel[27].
Kooskõlas Euroopa Ülemkogult saadud volitustega[28]
kasutati tulemustabelit esimest korda 2014. aasta Euroopa poolaasta
raames. Komisjoni talituste 2014. aasta töödokumentide ettevalmistamisel
ja riigipõhiste soovituste eelnõude koostamisel lähtus komisjon
tulemustabelist, et probleeme paremini esile tuua ja poliitilisi nõuandeid
toetada. Tulemustabelit on täiendatud teabega, mis on saadud tööhõive olukorra
jälgimise vahendi ja sotsiaalkaitse olukorra jälgimise vahendi kaudu ning
liikmesriikide võetud poliitikameetmete hinnangutest. Tulemustabel on
võimaldanud tuua esile peamised tööhõivealased ja sotsiaalsed probleemid,
millega Euroopa poolaasta raames tuleb tegeleda ja mida institutsioonilisel
tasandil tuleb arutada. Samal
ajal on tööhõivekomitee (EMCO) ja sotsiaalkaitsekomitee (SPC) alustatud arutelu
tulemustabeli kasutuselevõtmise üle ka väljaspool 2014. aasta Euroopa
poolaastat[29].
Eelkõige on komiteed valinud välja näitajad, mis võimaldavad kasutada
tulemustabelit koos tööhõive olukorra jälgimise vahendi ja sotsiaalkaitse
olukorra jälgimise vahendiga, ning töötanud välja metoodika, et määrata
kindlaks tööhõive ja sotsiaalvaldkonna kõige probleemsemad suundumused.
Käesoleva aasta ühine tööhõivearuanne sisaldab mitmeid ettepanekuid, muu hulgas
võtta andmete analüüsimisel ulatuslikumalt arvesse nii vanuselist ja soolist
mõõdet kui ka näitajate taseme muutust pikemas perspektiivis. 3.1. Tulemustabeli põhjaliku analüüsi
järeldused ELi ja euroala tasandil Järgnevalt
on esitatud ülevaade hiljutistest lahknevatest sotsiaalmajanduslikest
suundumustest Euroopa Liidus ning osutatud kõige tähelepanuväärsematele
muutustele eri riikides kõigi viie näitaja osas. Lisas esitatud tabelid
sisaldavad näitajate kaupa ülevaadet olukorrast kõigis ELi liikmesriikides,
samuti ülevaadet peamistest tööhõivealastest probleemidest tööhõive olukorra
jälgimise vahendi kohaselt ning tähelepanu vajavatest sotsiaalsetest
suundumustest sotsiaalkaitse olukorra jälgimise vahendi kohaselt. Võimalikke
probleemseid suundumusi, mis viivad suurte erinevusteni ELi tasandil, ning
täiendavat analüüsimist ja võib-olla karmimat poliitilist otsust vajavaid
põhinäitajaid saab tööhõive ja sotsiaalvaldkonnas tuvastada kolmel tasandil[30]: ·
iga liikmesriigi näitajate muutus
teataval aastal, võrreldes varasemate perioodidega (ajaline suundumus); ·
iga liikmesriigi näitajate erinevus ELi
ja euroala sama aasta keskmisest (ülevaade olemasolevatest tööhõive- ja
sotsiaalvaldkonna erinevustest); ·
iga liikmesriigi näitajate muutus kahel
järjestikusel aastal võrreldes muutustega ELi ja euroala tasandil (näitab
sotsiaalmajandusliku lähenemise/lahknemise arengut). Üldiselt
osutavad tulemustabeli järeldused püsivatele sotsiaal-majanduslikele
erinevustele, mis ei ole küll nii suured, kui eelmisel aastal. Endiselt võib
täheldada suuri erinevusi järgmiste näitajate osas: töötuse määr, noorte
töötuse määr ning nende noorte määr, kes ei osale tööhõives, hariduses ega
koolituses; enamikus Lõuna-Euroopa euroala liikmesriikides on vähenenud
leibkonna sissetulek ning kasvanud ebavõrdsuse ja vaesuse määr. Töötuse
näitajate osas ei ole erinevused käesolevas etapis suurenenud, kuid varasemate
suundumuste mõju on veel tuntav. Tulemustabeli
andmete analüüsimisel võetakse (võimaluse korral) kõikide näitajate puhul
arvesse ka soolist jaotumist. Mitmes liikmesriigis suurenes nii tööealise
elanikkonna kui ka noorte seas ebaproportsionaalselt just naiste töötus, samas
kui teistes riikides mõjutas kriis rohkem meessoost töötajaid. Tulemustabeli
riigiti koostatud analüüsi kohaselt on mitmel liikmesriigil tööhõive- ja
sotsiaalvaldkonnas tõsiseid probleeme, võttes arvesse varasemat arengut ja
näitajate kaugust ELi keskmisest. Nii tööhõive- kui ka sotsiaalvaldkonna
näitajate osas on olukord kõige muret tekitavam Itaalias ja Rumeenias. Nende
liikmesriikide puhul, kelle näitajad olid kogu tulemustabeli ulatuses
negatiivse suundumusega, osutasid probleemidele juba algandmed.
Tööhõivenäitajad osutasid Kreeka, Hispaania ja Portugali puhul olukorra
paranemisele või stabiilsusele, samas kui sotsiaalvaldkonna näitajad osutasid
vaesuse ja ebavõrdsuse (mille määr oli juba niigi kõrge) kasvule ning
leibkondade sissetulekute reaalsele vähenemisele. Küprosel ja Horvaatias toimus
(noorte) töötuse osas mõningane paranemine või vähemalt olukord ei halvenenud,
kuid mittetöötavate ja mitteõppivate noorte määr, mis oli juba niigi kõrge,
kasvas veelgi. Küprosel kaasnes tööturu negatiivse arenguga sotsiaalse olukorra
halvenemine. Leedus tööturu olukord küll paranes (juba teist aruandlusperioodi
järjest), kuid sotsiaalvaldkonna näitajad osutasid suurenevatele probleemidele
seoses vaesuse ja ebavõrdsuse kasvuga, mille tase oli juba niigi ELi keskmisest
kõrgem. Lisaks osutas tulemustabel kahele liikmesriigile, kes olid seni suutnud
elanikkonda kriisi tagajärgede eest kaitsta, kuid kelle puhul ilmnes nüüd muret
tekitavaid märke: Madalmaades kasvas (noorte) töötuse, NEET-noorte ja vaesuse
määr ning Soomes ilmnes muret tekitavaid arenguid seoses töötust ja NEET-noori
käsitlevate näitajatega. Tase || Muutus || Tööhõive näitajad || Sotsiaalvaldkonna näitajad Töötus || Noorte töötus || NEET-noored || Leibkonna kasutada olev kogutulu || Vaesusrisk || Ebavõrdsus L || L || IT || BE, IT, RO || HR, IT, CY, HU, RO || Kõige suurem vähenemine: EL, ES, IT, CY, HU, SI || EL, LT, PT, RO || EL, BG, IT, LT, RO, PT — || EL, HR, CY || — || BG, EL, ES || IT || J || ES, PT, SK || ES, EL, HR, CY, PT, SK || — || LV || LV J || L || LU, NL, FI || NL, AT || BE, NL, AT, FI || DK, LU, CY, MT, NL, SI, SE || CY, DE, HU, MT, SI Tabel: peamiste tööhõive- ja
sotsiaalnäitajate tulemustabeli analüüsi kokkuvõte[31]. Peamiste
tööhõive- ja sotsiaalnäitajate tulemustabeli abil tuvastatud probleeme tuleb
võtta arvesse Euroopa poolaasta raames, eelkõige komisjoni talituste
töödokumentides, mis on aluseks riigipõhiste soovituste eelnõu koostamisel,
ning mitmepoolse järelevalve teostamisel tööhõivekomitee ja
sotsiaalkaitsekomitee poolt. Riigipõhiste analüüside koostamisel võetakse
igakülgselt arvesse ka tööhõive olukorra jälgimise vahendi ja sotsiaalkaitse
olukorra jälgimise vahendi põhinäitajaid. 3.2.
Tulemustabeli analüüsi järeldused näitajate kaupa 3.2.1. Töötuse
määr – muutus ja tase Üldises
plaanis on eelmises tulemustabelis kajastunud järsk töötuse tõus kogu Euroopa
Liidus peatunud. ELi 28 liikmesriigis vähenes töötuse määr
0,5 protsendipunkti võrra, mis annab märku olukorra teatavast paranemisest
tööturul. Euroalas paranes olukord väiksemal määral (töötus vähenes
0,3 protsendipunkti). Kriisiaastate jooksul tekkinud riikidevahelised
erinevused on siiski endiselt suured ja olukord ei näita paranemise märke.
Erinevus kahe parimas ja kahe halvimas olukorras oleva riigi vahel on rohkem
kui 20 protsendipunkti. Naiste töötuse määr on endiselt meeste töötuse
määrast kõrgem (2014. aasta esimesel poolel oli erinevus vastavalt
0,2 protsendipunkti EL 28 ja 0,4 protsendipunkti euroala puhul) I joonis. Töötuse määr riigiti – 2014. aasta esimene
poolaasta ning 2013. aasta esimene poolaasta võrreldes 2012. aasta esimese
poolaastaga ja 2014. aasta esimene poolaasta võrreldes 2013. aasta esimese
poolaastaga (15–74aastaste vanuserühm)
Allikas: Eurostati tööjõu-uuring ning DG EMPLi arvutused.
Järjestatud 2014. aasta esimese poolaasta tulemuste järgi. Tulemustabeli
andmetest selgus, et kuues liikmesriigis (Kreeka, Hispaania, Horvaatia, Küpros,
Portugal, Slovakkia, Itaalia) oli töötuse määr endiselt muret tekitavalt kõrge
(võrreldes ELi keskmisega). Kuigi nimetatud riikidest kolmes (Hispaania,
Portugal, Slovakkia) on toimunud positiivseid muutusi, on näiteks Itaalias
olukord veelgi muret tekitavam, sest töötuse määr on veelgi kasvanud
(0,5 protsendipunkti võrra ühe aasta jooksul). Lõuna-Euroopa riikide seas
on esile kerkinud uus riikide rühm, kes seisab silmitsi kasvava töötusega.
Luksemburgis, Madalmaades ja Soomes oli töötuse tase endiselt üsna madal, kuid tulemustabel
osutas teatavale probleemsele suundumusele nendes riikides, kes suutsid
tööjõuturgu kriisi eest suhteliselt hästi kaitsta. Võrdlus esimese
tulemustabeliga osutas, et tegemist ei ole täiesti uue nähtusega ning selline
areng võib pikemas perspektiivis osutuda erilist tähelepanu vajavaks
suundumuseks. Vaadeldes töötuse soolist mõõdet tuleb nentida, et Lõuna-Euroopa
riikides (Hispaania, Kreeka, Itaalia) oli naiste töötuse määr jätkuvalt kõrgem
kui meeste puhul; vastupidine oli olukord Rootsis, Soomes, Iirimaal ja Balti
riikides. 3.2.2. Noorte
töötus ja NEET-noored Käesoleval
aruandeperioodil on toimunud mõningane positiivne areng noorte keskmise töötuse
määra osas, mis vähenes nii ELis (1,2 protsendipunkti) kui ka euroalas
(0,5 protsendipunkti). Kuigi halvimate näitajatega riikides olukord
paranes, on erinevused liikmesriigiti endiselt suured. Mittetöötavate ja
mitteõppivate noorte keskmine määr vähenes veidi nii ELis kui ka euroalas, kuid
erinevused Euroopa Liidu sees on endiselt suured, sest NEET-noorte kõrge määr
(eelkõige Euroopa lõunapoolsetes riikides), mille põhjustasid kriisiaastad, ei
ole vähenenud. IIa joonis. Noorte töötuse määr riigiti – 2014. aasta
esimene poolaasta, 2013. aasta esimene poolaasta võrreldes
2012. aasta esimese poolaastaga ja 2014. aasta esimene poolaasta võrreldes
2013. aasta esimese poolaastaga (15–24aastaste vanuserühm)
Allikas: Eurostati tööjõu-uuring ning DG EMPLi arvutused.
Järjestatud 2014. aasta esimese poolaasta tulemuste järgi. IIb joonis. NEET-noorte määr 2013. aastal ja muutus
ajavahemikus 2011–2012 ja 2012–2013 (15–24aastaste vanuserühm)
Allikas: Eurostati tööjõu-uuring ning DG EMPLi arvutused.
Järjestatud 2014. aasta esimese poolaasta tulemuste järgi. Märkus:
Prantsusmaa kohta puuduvad 2013. aasta andmed, seega muutuste kohta
andmeid ei ole. Noorte
olukord tööturul oli paljudes liikmesriikides endiselt väga muret tekitav,
vähemalt seitsmes riigis (Kreeka, Hispaania, Horvaatia, Itaalia, Portugal,
Küpros, Slovakkia) oli töötuse määr 9 protsendipunkti kõrgem kui ELis
keskmiselt. Positiivse muutusena tuleb siiski tähele panna, et enamikus neist
riikidest on suudetud noorte olukorda parandada, välja arvatud Itaalias kus
kõnealune määr veelgi kasvas (4,1 protsendipunkti võrra). Lisaks kasvas
noorte töötuse määr Belgias ja Rumeenias, kus see oli niigi juba suhteliselt
kõrge. Sarnaselt üldise töötuse määra osas täheldatud arenguga, oli ka selle
näitaja puhul riike (Madalmaad, Austria, Soome), kus ilmnes märke olukorra
halvenemisest võrreldes võrdlemisi hea lähtepunktiga. Samal
ajal kui kogu tulemustabeli ulatuses ei ole noorte töötuse määr oluliselt
kasvanud, on selliste noorte osakaal, kes ei osale hariduses, tööhõives ega
koolituses (NEET-noored), kasvanud märkimisväärselt peaaegu pooltes
liikmesriikides. Horvaatias, Itaalias, Küprosel, Ungaris ja Rumeenias, kus
NEET-noorte määr oli niigi kõrge, kasvas see 2,7–0,4 protsendipunkti võrra. Ka
mittetöötavate ja mitteõppivate noorte puhul oli olukord kõige keerulisem
Itaalias, sest kõrgeima NEET-noorte määraga riik „saavutas” kõnealuse näitaja
kasvu osas kolmanda koha. Positiivsena võib esile tuua negatiivse suundumuse
peatumise Kreekas (vähemalt vaadeldava aruandeperioodi jooksul), kus
NEET-noorte määr oli endiselt kõrge, kuid enam ei kasvanud. Võrreldes muude
tööhõivenäitajatega võis mitme euroalasse kuuluva liikmesriigi (Belgia,
Madalmaad, Austria ja Soome) puhul täheldada tööturu olukorra halvenemist, sest
sealne NEET-noorte määr on hiljuti kasvanud, jäädes siiski veel alla ELi
keskmise taseme. Mittetöötavate ja mitteõppivate noorte naiste määr oli kõige
kõrgem Tšehhi Vabariigis, Horvaatias, Küprosel, Leedus ja Ungaris, samas kui
meeste puhul oli see määr kõrge Kreekas, Horvaatias, Küprosel ja Soomes. 3.2.3. Leibkondade kasutada oleva
kogutulu tegelik muutus Riikides,
mida majandustingimuste jätkuv halvenemine kõige enam mõjutas, jäi leibkondade
sissetulekute tegelik väärtus pärast 2011. aastat samaks või vähenes
märkimisväärselt. Leibkondade sissetulekuid on eelkõige mõjutanud turupõhiste
tulude vähenemine ja sotsiaalsete siirete mõju nõrgenemine aja jooksul. Peale
selle on mõnes liikmesriigis rakendatud range eelarvepoliitika avaldanud mõju
tööhõivele ning muudatused maksu- ja hüvitissüsteemides ja avaliku sektori
palkade kärpimine on vähendanud oluliselt leibkondade tegelikke tulusid. See
võib olla üks põhjus, miks erinevused euroala riikide vahel on süvenenud. III joonis. Leibkondade kasutada
oleva kogutulu tegelik muutus: kasv 2012. ja 2011. aastal
Allikas: Eurostat, rahvamajanduse arvepidamine, DG EMPLi arvutused.
Järjestatud vastavalt tulu suurenemisele 2012. aastal. Leibkonna
kasutada olev tegelik kogutulu on liikmesriigiti väga erinev ja see erinevus
suureneb. 2012. aasta andmete kohaselt oli leibkonna kasutada oleva
tegeliku kogutulu muutus negatiivne vähemalt 16 liikmesriigis. Kreekas oli
langus eelmise aastaga võrreldes peaaegu 10 % ja Küprosel ligikaudu
9 %. Nimetatud riikides ning Hispaanias ja Itaalias lisandus langus
eelmise aruandeperioodi jooksul juba niigi märgatavalt halvenenud olukorrale.
Teisest küljest kerkisid esile liikmesriigid (Küpros, Ungari, Sloveenia, Eesti
ja Bulgaaria), kus 2012. aastal oli areng negatiivne, kuigi kuni
2011. aastani palgad kasvasid. 3.2.4.
Tööealise elanikkonna vaesusriski määr – muutus ja tase Tööealise elanikkonna vaesusriski
määr on paljudes liikmesriikides suurenemas (vt IV joonis). Mitmes
liikmesriigis oli see juba niigi kõrge ja nüüd suurenes see veelgi ning sageli
kaasneb sellega ka aja jooksul toimuv vaesusepiiri taseme langus. IV joonis. Tööealise elanikkonna vaesusriski määr
2013. aastal ning muutus ajavahemikus 2011–2012 ja 2012–2013 (18–64aastaste
vanuserühm)
Allikas: Eurostat, EU-SILC (DG EMPLi arvutused); lähtudes 2012.
majandusaasta tulemustest. Märkus: Hispaania kohta
puuduvad 2013. aasta andmed, seega muutuste kohta andmeid ei ole; Austria
ja Ühendkuningriigi kohta puuduvad 2012. aasta andmed, seega muutuste kohta
ajavahemikus 2011–2012 andmeid ei ole; Iirimaa kohta on esitatud
2012. aasta andmed, seega hõlmavad muutused ajavahemikke 2011–2012 ja 2010–2011. Aastatel
2012 ja 2013 oli liikmesriikidest tööealise elanikkonna vaesusriski määr
kõrgeim Kreekas, Küprosel, Leedus, Luksemburgis, Maltal, Portugalis ja
Rumeenias, samal ajal kui näitaja suurim kasv ajavahemikus 2011–2012 toimus
Kreekas, Portugalis ja Hispaanias. Enamikus neis riikides on vaesusriski
põhjuseks olnud pikk negatiivse või nullilähedase SKP kasvuga periood, suurenev
pikaajaline töötus ja sotsiaalsete siirete mõju nõrgenemine aja jooksul. 3.2.5. Ebavõrdsus (ülemise ja alumise
sissetulekukvintiili suhte kordaja[32])
– muutus ja tase Sissetulekute
ebavõrdsus kasvab nii liikmesriikide sees kui ka liikmesriikide lõikes,
eelkõige liikmesriikides, kus töötus suurenes kõige rohkem (vt V joonis).
Mitmes riigis süvendas kriis pikaajalisi suundumusi palkade polarisatsiooni ja
tööturu killustatuse poole, mis koos ümberjaotatava maksutulu ja hüvitiste
vähenemisega aitasid kaasa ebavõrdsuse kasvule. Ebavõrdsuse märkimisväärset
suurenemist võib seostada kõrge töötuse määraga (mis kasvas kõige rohkem madala
sissetulekuga töötajate hulgas). Mõnel juhul tulenes see ka eelarve
konsolideerimise mõjust[33].
V joonis. Ebavõrdsus (ülemise ja alumise sissetulekukvintiili
suhte kordaja) 2013. aastal (*2012. aastal) ning muutus ajavahemikus
2011–2012 ja 2012–2013
Allikas: Eurostat, EU-SILC (DG EMPLi arvutused). Märkus: Hispaania
kohta puuduvad 2013. aasta andmed, seega muutuste kohta andmeid ei ole;
Austria ja Ühendkuningriigi kohta puuduvad 2012. aasta andmed, seega muutuste
kohta ajavahemikus 2011–2012 andmeid ei ole; Iirimaa kohta on esitatud
2012. aasta andmed, seega hõlmavad muutused ajavahemikke 2011–2012 ja
2010–2011. Ebavõrdsus
(ülemise ja alumise sissetulekukvintiili suhte kordaja) on liikmesriigiti väga
erinev ja see erinevus suureneb. Hiljutised andmed 2012. majandusaasta
kohta (mis on kättesaadavad mitme liikmesriigi kohta) osutavad, et aastatel
2012–2013 suurenes Leedus, Kreekas ja Bulgaarias sissetulekute ebavõrdsus (ülemise
ja alumise sissetulekukvintiili suhte kordaja) 0,5 protsendipunkti võrra
või rohkem ning märkimisväärselt kasvas näitaja ka Itaalia, Rumeenia,
Portugali, Küprose, Saksamaa, Ungari, Malta ja Sloveenia puhul.
2013. aastal oli sissetulekute ebavõrdsus eriti suur Bulgaarias, Kreekas,
Hispaanias, Leedus, Lätis, Portugalis ja Rumeenias, kus 20 % rikkaima
elanikkonna sissetulek oli vähemalt kuus korda suurem kui vaeseima 20 %
elanikkonna sissetulek. [1] Nõukogu otsus
2010/707/EL, 21. oktoober 2010, liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta
(ELT L 308, 24.11.2010, lk 46). [2] See kehtib ka kolmandate riikide
kodanike ja puuetega inimeste puhul. Kolmandate riikide kodanike töötuse määr
oli 2013. aastal 21,7 % (2008. aastal 14,3 %), samas kui puuetega
inimeste töötuse määr on peaaegu kahekordne võrreldes puueteta inimeste
määraga. [3] Täiendav
analüüs DG EMPLi dokumendis „Key Features”. [4] Vt komisjoni talituste töödokument „Info- ja
kommunikatsioonitehnoloogia tööhõivepotentsiaali kasutamine”, 18.4.2012,
SWD(2012)96; komisjoni talituste töödokument „Tegevuskava ELi
tervishoiutöötajate jaoks”, 18.4.2012, SWD (2012) 93 ja komisjoni talituste
töödokument „Rohelise majanduskasvu tööhõivepotentsiaali rakendamine”,
18.4.2012, SWD(2012)92; [5] Vt ka komisjoni teatis „Keskkonnasäästliku
tööhõive algatus: keskkonnasäästliku majanduse tööhõivepotentsiaali vallandamine”,
2.7.2014, (COM(2014)446). [6] Näiteks soovimatu osalise tööajaga tööhõive
(protsentuaalne osakaal kogu osalise tööajaga tööhõivest) oli EL 28 riikides
2013. aastal 29,6 %, mis on suurem kui 25,3 % 2008. aastal. [7] Beveridge’i kõver ehk UV-kõver näitab
graafiliselt suhet töötuse määra ja vabade töökohtade vahel (täitmata töökohad
väljendatuna osakaaluna tööjõust). Suund on allapoole, sest kõrgem töötuse määr
esineb tavaliselt koos vabade töökohtade väiksema määraga. Kui see liigub aja
jooksul väljapoole, on teatavate töökohtadega seotud järjest kõrgem töötuse
määr, mis tähendab seda, et väheneb oskuste ja töökohtade sobivuse tõhusus
tööturul. [8] „Labour Market Developments in Europe, 2013”,
Euroopa Komisjon. [9] Täiendav analüüs dokumendis „Key Features”,
DG EMPL. [10] Vt näiteks „Future Skills Supply and Demand
in Europe”, Cedefop. [11] 2013. aasta oktoobris avaldasid OECD ja
Euroopa Komisjon uue täiskasvanute oskusi käsitleva uuringu tulemused (Survey
on Adult Skills, PIAAC). [12] Vt „Is Aggregate Demand Wage-Led or
Profit-Led? National and Global Effects”, International Labour Office,
Conditions of Work and Employment Series No. 40, Genf, 2012. [13] Vt „Quarterly Report on the Euro Area”,
Euroopa Komisjon, 12. köide, nr 3, 2013. [14] Vt
Eurofound (2013) „Tackling Undeclared Work in 27 European Union Member
States and Norway: Approaches and Measures Since 2008”, Eurofound, Dublin;
Hazans, M. (2011), „Informal Workers Across Europe”, Research Paper
5912, World Bank, Washington DC. [15] Ülemise ja alumise sissetulekukvintiili suhte
kordaja näitab sissetulekute jaotuse ebavõrdsust. Selle arvutamiseks jagatakse
kõrgeimasse kvintiili (kõige suuremat sissetulekut saav viiendik elanikkonnast)
kuuluvate isikute sissetulek madalaimasse kvintiili (kõige väiksemat sissetulekut
saav viiendik elanikkonnast) kuuluvate isikute omaga. Kõik sissetulekud on
arvutatud kui ekvivalentne kasutada olev tulu. [16] Vt EU Employment and social situation,
Quarterly Review, juuni 2014. [17] EU Employment and Social Situation - Quarterly
Review - märts 2014 - Supplement
on trends in social expenditure (2014) [18] Vt EU Employment and social situation,
Quarterly Review, märts 2013. Analüüs näitab, et 2011. aastast alates
täheldatud sotsiaalkulutuste vähendamine oli ulatuslikum kui viimase kolme
kümnendi sarnaste majanduslangusperioodide ajal. [19] Käesolevas osas esitatakse ajakohastatud
ülevaade olukorrast, mis on esitatud eelmises ühises tööhõivearuandes. Piiratud
mahu tõttu ei ole kõnealune ülevaade täielik ja selle eesmärk ei ole kirjeldada
kõiki reforme ja poliitikameetmeid. Nagu tavaliselt ei käsitleta käesolevas
aruandes meetmeid, millest on teatatud, kuid mida ei ole veel parlamendile
vastuvõtmiseks saadetud, või meetmeid, mille üle käivad
kollektiivläbirääkimised sotsiaalpartneritega. [20] Nõukogu otsus 2010/707/EL,
21. oktoober 2012, liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta. [21] Komisjoni aastaaruandes naiste ja meeste
võrdõiguslikkuse kohta on esitatud üksikasjalik analüüs. [22] Viimased kättesaadavad andmed; avaldatud
2014. aasta kevadel. [23] Põhjalikum ülevaade suunistega
nr 8 ja nr 9 seotud valdkondlikust arengust on esitatud haridust ja
koolitust käsitlevas aruandes 2014. aasta kohta. [24] COM(2013) 690, 2.10.2013. Vt eelkõige
lk 6–7: „Komisjon teeb ettepaneku koostada põhinäitajatest koosnev tulemustabel,
mida ta kasutab oma ühise tööhõivearuande eelnõus tööhõive ja sotsiaalarengu
kohta. See peaks olema analüütiline vahend, mis võimaldab paremini ja varem
kindlaks teha peamisi tööhõive- ja sotsiaalprobleeme, eelkõige kõiki
riskitegureid väljaspool riigipiire (...) Tabel on kavas lisada ühise
tööhõivearuande eelnõusse, et näha ette kitsam alus tööhõive- ja
sotsiaalmeetmete mitmepoolseks tugevdatud järelevalveks ning lihtsustada
selliste olukordade kindlakstegemist, mis nõuavad tööhõive- ja sotsiaalmeetmete
võtmist. (...) Tulemustabeli jaoks vajalikud tööhõive- ja sotsiaalnäitajad
peaksid arvesse võtma iga riigi eripära ning nende abil peaks olema võimalik
kindlaks teha kõige tõsisemad probleemid ja arengusuunad võimalikul varakult
enne seda, kui olukord riigis võrreldes varasema olukorraga või olukorraga
mujal ELis liiga palju halveneb.” [25] COM(2013) 801 (final), 13.11.2013. [26] Euroopa Ülemkogu järeldused,
19.–11. detsember 2013, punkt 39. [27] 7476/14, Brüssel, 12. märts 2014. [28] Euroopa Ülemkogu järeldused,
19.–11. detsember 2013, punkt 38. „Euroopa Ülemkogu kordab tööhõive-
ja sotsiaalsete suundumuste tähtsust Euroopa poolaasta protsessis. Nõukogus
tehtud töö alusel kinnitab Euroopa Ülemkogu, kui oluline on kasutada ühises
tööhõivearuandes kirjeldatud peamiste tööhõive- ja sotsiaalnäitajate
tulemustabelit.” [29] Euroopa sotsiaalkaitsekomitee ja
tööhõivekomitee ühine arvamus peamiste tööhõive- ja sotsiaalnäitajate
tulemustabeli kohta, mis esitati tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja
tarbijakaitseküsimuste nõukogu juunis toimunud kohtumisel. Lisaks esitas
sotsiaalkaitsekomitee dokumendi „Key employment and social indicators'
scoreboard: operationalization – Report from the Social Protection Committee
Indicators' Subgroup”. [30] Kolme tasandi analüüs toetub komisjoni ja
nõukogu poolt heaks kiidetud 2014. aasta ühisele tööhõivearuandele.
2014. aasta ühise tööhõivearuande põhisõnumis on kirjas: „Samuti on kriisi
mõju väljendunud suurenevates liikmesriikidevahelistes erinevustes tööhõive- ja
sotsiaalse olukorra osas eeskätt euroalal, nagu käesolev ühine tööhõivearuanne
ning selle peamiste tööhõive- ja sotsiaalnäitajate tulemustabel näitavad. Need
erinevused on näha tulemustabeli kõigi viie põhinäitaja lõikes.”; 7476/14,
Brüssel, 12. märts 2014, lk 3. Lisaks hõlmab 2014. aasta tulemustabel
kokkuleppe kohaselt kõiki ELi liikmesriike ning liikmesriikide andmeid
võrreldakse ELi keskmisega. Mõnel juhul võib olla asjakohane võrrelda
statistilisi kõrvalekaldeid euroala keskmisest; 7476/14, Brüssel, 12. märts
2014, lk 49. [31] Tabelis on esitatud ülevaade
tööhõive- ja sotsiaalvaldkonna suundumustest liikmesriikide kaupa, kus peamiste
näitajate taset või suundumust võib pidada probleemseks. [32] 20 % suurima sissetulekuga ja 20 %
väikseima sissetulekuga elanike tulude suhe. [33] Vt EUROMOD Working Paper 2/13. 1. lisa Peamiste tööhõive- ja
sotsiaalnäitajate tulemustabel, kontrollväärtustena on märgitud ELi ja euroala
keskmised* * Kõigi
näitajate (v.a leibkonna kasutada oleva kogutulu reaalkasv) kolm veergu
viitavad vastavalt järgmisele: i) muutus absoluutarvudes võrreldes eelmise
aastaga; ii) erinevus ELi (või euroala) sama aasta keskmisest; iii) muutus
võrreldes eelmise aastaga konkreetses liikmesriigis võrrelduna muutusega ELi
või euroala tasandil (mis näitab, kas riigi majandusolukord võrreldes ülejäänud
ELi või euroalaga halveneb või paraneb, kajastades seega vastavalt
sotsiaalmajanduslikku lahknevust või lähenemist). S1 tähistab 1. poolaastat ja
selle aluseks on kvartalipõhised andmed. Allikas: Eurostat, ELi tööjõu-uuring,
rahvamajanduse arvepidamine ning EU-SILC (DG EMPLi arvutused). NEET-noored: FR
– muutus aastatel 2011–2012 (aegrida katkeb 2013. aastal); vaesusrisk ja
S80S20: IE– 2013. aasta asemel 2012 (muutus aastatel 2011–2012); ES – muutus
aastatel 2011–2012 (aegrida katkeb 2013. aastal).”
2. lisa Ülevaade peamistest
tööhõivealastest probleemidest ja väljapaistvatest tulemustest lähtudes
2014. aasta juunis vastu võetud tööhõive olukorra jälgimise vahendi
tulemustest (P=olukord on probleemne; H=hea tööhõivealane olukord)[1] 3. lisa Ülevaade tähelepanu vajavatest
sotsiaalsetest suundumustest ning liikmesriikidest, kus olukord on ajavahemikus
2011–2012 statistiliselt oluliselt halvenenud või paranenud, nagu on kindlaks
määratud sotsiaalkaitse olukorra jälgimise vahendis, mis
võeti vastu 19. veebruaril 2014 Allikas:
Sotsiaalne Euroopa: Üks eesmärk, mitu lähenemisviisi. Sotsiaalkaitsekomitee
aastaaruanne sotsiaalse olukorra kohta Euroopa Liidus 2013. aastal. Märkus:
Aastatel 2011–2012 tähelepanu vajanud sotsiaalsed suundumused, mille sotsiaalkaitsekomitee
võttis vastu 19. veebruaril 2014 sel ajahetkel olemasolevate andmete põhjal ja
mille puhul täheldati olukorra halvenemist rohkem kui 1/3 liikmesriikidest, on
tabelis punaselt esile tõstetud (allikas: Sotsiaalne Euroopa: Üks eesmärk,
mitu lähenemisviisi. Sotsiaalkaitsekomitee aastaaruanne sotsiaalse olukorra kohta
Euroopa Liidus 2013. aastal). [1] http://register.consilium.europa.eu/doc/srv?l=EN&f=ST%2010763%202014%20INIT