This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document 52014DC0451
COMMUNICATION FROM THE COMMISSION TO THE EUROPEAN PARLIAMENT AND THE COUNCIL Better situational awareness by enhanced cooperation across maritime surveillance authorities: next steps within the Common Information Sharing Environment for the EU maritime domain
KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE Parem olukorrateadlikkus mereseireasutuste tõhustatud koostöö tulemusena: järgmised sammud ELi merendusvaldkonna ühise teabejagamiskeskkonna arendamisel
KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE Parem olukorrateadlikkus mereseireasutuste tõhustatud koostöö tulemusena: järgmised sammud ELi merendusvaldkonna ühise teabejagamiskeskkonna arendamisel
/* COM/2014/0451 final */
KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE Parem olukorrateadlikkus mereseireasutuste tõhustatud koostöö tulemusena: järgmised sammud ELi merendusvaldkonna ühise teabejagamiskeskkonna arendamisel /* COM/2014/0451 final */
KOMISJONI
TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE Parem
olukorrateadlikkus mereseireasutuste tõhustatud koostöö tulemusena: järgmised
sammud ELi merendusvaldkonna ühise teabejagamiskeskkonna arendamisel 1. Sissejuhatus Mereseireasutuste
vahelise teabejagamise edendamine on liidu integreeritud merenduspoliitika üks
peamisi eesmärke ning meresõidu turvalisuse strateegia oluline alustala[1].
Julgeoleku suurendamine meie meredel ja ookeanidel on ka meremajanduse kasvu
kava oluline osa, võimaldades edendada majanduskasvu ja tööhõivet. ELi
merendusvaldkonna ühise teabejagamiskeskkonna (Maritime CISE) väljatöötamine on
käimasolev koostööprotsess, mida on juba kajastatud kahes komisjoni teatises
2009. ja 2010. aastal[2].
Positiivseteks tulemusteks on ELi ametite tõhustatud koostöö, ELi tasandil
mitmes merendusega seotud sektoris tehtud algatused ja ka hulk riigi tasandi
algatusi. Merendusvaldkonna ühist teabejagamiskeskkonda toetavad liikmesriikide
sidusrühmad, nõukogu ja Euroopa Parlament[3]. Liikmesriikide
ametiasutused täidavad erinevaid seireülesandeid, paljusid neist selleks, et
täita ELi õigusest tulenevaid praegusi kohustusi meie merede ja ookeanide
ohutuse ja turvalisuse tagamisel. Selliste ülesannete täitmine nõuab
eripädevusi ja -ressursse mitmes valdkonnas: riigikaitse, toll, piirikontroll,
üldine õiguskaitse, kalanduskontroll, merekeskkonna kaitse/reostustõrje ning
merejulgeolek ja -ohutus. Merendusvaldkonna
riskid ja ohud ei tunnista riigi- ega halduspiire ja laienevad seega avatud
mereruumile. Olukorras, kus ametiasutused on silmitsi üha suuremate
merendusalaste riskidega, aga nende käsutuses on piiratud operatiiv- ja
rahalised vahendid, võib optimeeritud teabevahetus osutuda tulemuslikuks ja
kulutõhusaks lahenduseks. Kõigi seiretegevuses osalejate soov on saada
õigeaegselt asjakohast ja kõige täpsemat teavet, et võtta vajalikke meetmeid
ning ilma tõrgeteta jagada teavet oma süsteemide, koordineerimiskeskuste,
patrulli- ja seirevahendite (laevad, lennukid ja satelliidid jne) vahel. Käesoleva
teatise eesmärk on teha kokkuvõte praegusest olukorrast ja senitehtule
tuginedes määrata kindlaks edasise töö valdkonnad. 2. Mis on
merendusvaldkonna ühine teabejagamiskeskkond (Maritime CISE) ja milline on
sellest saadav kasu? Merendusvaldkonna
ühine teabejagamiskeskkond on Euroopa Liidu vabatahtlik koostööprotsess, mille
abil püütakse veelgi tõhustada ja edendada asjakohase teabe jagamist mereseires
osalevate ametiasutuste vahel. See ei asenda ega dubleeri, vaid täiendab
olemasolevaid teabevahetuse ja -jagamise süsteeme ja platvorme.
Teabejagamiskeskkonna lõppeesmärk on suurendada ELi ja selle kodanike heaolu ja
turvalisuse nimel Euroopa merendusvaldkonnas teostatavate seireoperatsioonide
tõhusust, kvaliteeti, reageerimisvõimet ja kooskõlastatust ning edendada
innovatsiooni. Merendusvaldkonna
ühine teabejagamiskeskkond ei mõjuta liikmesriikide haldusstruktuure ega selles
valdkonnas kehtivaid ELi õigusakte või käimasolevate ELi tasandil tehtud
algatuste (eelkõige selliste, mis põhinevad ELi õigusnõuetel) rakendamist. Kuna
liikmesriikide haldusstruktuurid on erinevad, siis sõltuvad haldustoimingud,
mis tehakse selle algatuse rakendamiseks riigi tasandil, iga liikmesriigi
olukorrast. Eesmärk on
tagada, et ühe merendusameti kogutud mereseirealast teavet, mida peetakse
vajalikuks teiste ametite operatiivtegevuse jaoks, saab jagada ja kasutada
mitmel otstarbel selle asemel, et seda teavet koguda ja esitada mitu korda või
koguda ja säilitada ainult ühel eesmärgil. Mereseirealane teave võib hõlmata
toor- või töötlemata andmeid, mis on vormindatud erilisel viisil, või teavet,
mis on saadud töödeldud ja teatava tähendusega andmetest. Teave võib olla kas
põhiteave või üksikasjalik teave. Mereseirealane teave hõlmab näiteks laeva
asukohta, marsruuti, ja lasti käsitlevaid andmeid, andurite andmeid, graafikuid
ja kaarte, ilmastiku- ja mereolude andmeid jne. Juhul kui selline teave
paljastab isiku või kui sellise teabe kaudu on võimalik isikut tuvastada, tuleb
kohaldada[4]
ELi andmekaitsealaseid õigusakte[5].
Kui võetakse kasutusele mitmeotstarbelised andmed ja muudetakse praegused
mereseiresüsteemid koosvõimeliseks,[6]
nõuab andmekogumine vähem aega ja vahendeid ning parimal juhul saavad
ametiasutused alati kasutada täpseimat olemasolevat teavet merel valitseva
olukorra kohta. Dubleeriv
andmekogumine võib olla ametiasutuste vahelise ebapiisava koostöö kaudne
tulemus. See võib mõjutada ka selliste seirevahendite nagu radarite,
sidesüsteemide, laevade, helikopterite, lennukite ja satelliitide soetamist,
hooldamist ja käitamist. Tõhustatud teabejagamisega saaks vältida olukordi, kus
kõnealuseid vahendeid soetatakse topelt või sama mereala uuritakse või sama
teavet kogutakse mitu korda või et merel korraldatakse kattuvaid missioone. Tõhusam
teabevahetus on mereseire valdkonnas tegutsevate ametiasutuste vahelise
tõrgeteta praktilise koostöö eeltingimus. Seni saavutatud
tulemustest nähtub, et merendusvaldkonna ühisel teabejagamiskeskkonnal on terve
rida selgeid eeliseid. Eelkõige on tõhustatud teabevahetus oluline tingimus
selleks, et: ·
täiendada
teadmisi ja tõsta teadlikkust merel valitsevast olukorrast. Nii saab tõhustada
ennetamist, valmisolekut ja reageerimist selliste juhtumite puhul, mis on
seotud piiriülese ja organiseeritud kuritegevusega (nt ebaseaduslik kaubandus
ja kalapüük, piraatlus, relvastatud röövimine, terrorism), aga ka
meresõiduturvalisuse, meresõiduohutuse ja heidete ebaseadusliku merrelaskmise
või tahtmatu merereostusega. Liikmesriikide ekspertide osalusel tehtud
hindamistest[7]
on selgelt näha, et ametiasutused haldavad mereseiremeetmeid tõhusamalt, kui
operatiivtoimingute kavandamisel ja teostamisel on nende käsutuses kogu
asjakohane teave. Sel viisil oleks võimalik vähendada eespool nimetatud ohte ja
riske keskmiselt 30 % võrra. Asjakohased näited on tsiviil- ja sõjaliste
asutuste vaheline teabejagamine Vahemere kaudu Schengeni alale saabuvate
sisserändajate tulva kohta või võimalus hädaolukorras ühe hiireklõpsuga
ühendada mereruumi tavapärased seirevahendid ja hädaolukorra ohjamisvahendid; ·
oluliselt
vähendada andmete kogumiseks tehtavaid jõupingutusi. Sidusrühmad on märkinud,
et täiendava andmevahetuse järele on suur nõudlus (eelkõige tsiviil- ja
sõjaliste asutuste vahel), ning et eri asutused koguvad samaaegselt rohkem kui
40 % ELis kogutud andmetest (nt teave koostööd eiravate laevade ja laeva
identifitseerimisandmete kohta); ·
vähendada
mereseiremeetmetega seotud haldus- ja tegevuskulusid. Liikmesriikide ekspertide
arvutused on näidanud, et Euroopa majandus võiks saada tõhustatud teabevahetuse
võimalikust kulude kokkuhoiust üldist kasu aastas ligikaudu 400 miljonit eurot
ja ametiasutused saaksid otsese kokkuhoiu kaudu säästa vähemalt 40 miljonit
eurot. Vastavate investeerimiskulude suurus oleks ligikaudu 10 miljonit eurot
aastas esimese kümne aasta jooksul. 3. Edusammud
mereseire täiustamisel – mida on seni saavutatud? Merendusvaldkonna
teabevahetuse täiustamise algatused on käimas juba mõnda aega. Alates 2002.
aastast on astutud olulisi samme nii riiklikul kui ka ELi tasandil, eelkõige
tsiviilasutuste poole peal. ELi tasandil on juba edusamme tehtud mitme
õigusakti abil, millega on loodud eri poliitikavaldkondi teenindavad süsteemid,
mis mõnel juhul hõlmavad mitut sektorit. Kõnealused
süsteemid on järgmised: liidu meresõiduohutuse teabevahetussüsteem
(SafeSeaNet), millega osutatakse integreeritud merendusteenuseid muu hulgas
laevaliiklusseirele (olukorrateadlikkus)[8] ja tagatakse
ELi õigusaktide rakendamine – selle tööd korraldab Euroopa Meresõiduohutuse
Amet (EMSA) ja haldab komisjoni liikuvuse ja transpordi peadirektoraat (MOVE)
koos ELi/EMP liikmesriikidega kõrgetasemelise juhtrühma kaudu[9];
komisjoni humanitaarabi ja kodanikukaitse peadirektoraadi (ECHO) hallatav ühine
hädaolukordade side- ja infosüsteem (CECIS), millega hõlbustatakse suhtlemist
vahejuhtumite ja katastroofide korral; liikmesriikide hallatav
laevaseiresüsteem, kiiredastuskanalid (DEH) ja komisjoni merendus- ja
kalandusasjade peadirektoraadi hallatav kalandusvaldkonna üldine
teabevahetussüsteem (FLUX), millega toetatakse ühist kalanduspoliitikat;
Euroopa Kaitseagentuuri hallatav mereseire võrgustik (MARSUR), millega
toetatakse ühist välis- ja julgeolekupoliitikat; Euroopa piiride valvamise
süsteem (EUROSUR), millega parandatakse liikmesriikide ja Euroopa
piiriagentuuri (FRONTEX) olukorrateadlikkust ja reaktsioonikiirust välispiiridel,
samuti Europoli turvaline teabevahetusvõrk (SIENA) ning Teadusuuringute
Ühiskeskuse Blue Hub platvorm, millega toetatakse ELi mereseire ja
olukorrateadlikkusega seotud teadus- ja arendustegevust ning katsetatakse seni
kasutamata uusi andmeallikaid. ELi tasandil on
eriti oluline teavitusformaalsuste direktiiv,[10] millega
nähti ette siseriiklike ühtsete liideste loomine. Kõnealused liidesed, mis
hakkavad täielikult toimima 2015. aasta juunis, on kesksed siseriiklikud
teabevahetusfoorumid, mille kaudu kõik pädevad asutused saavad edastada ja
vahetada laevadega seotud teavet. Lisaks sellele on kõnealused liidesed seotud
liidu merendusvaldkonna teabevahetussüsteemi ja muude süsteemidega, pakkudes
sel viisil asjakohast sektoritevahelist ja piiriülest merendusalast teavet,
mida saavad kasutada kõik ametiasutused, eelkõige tsiviilasutused. Muude teabejagamise
parandamiseks tehtavate algatuste hulgas on näiteks tulevane liidu
tolliseadustikuga seotud tolli riskijuhtimise ja tarneahela turvalisuse
strateegia,[11]
uue ühise kalandusmääruse[12]
sätted ning Euroopa merevaatlus- ja andmevõrk (EMODNET)[13].
Kogemuste põhjal
võib öelda, et edasine koostöö annaks lisaväärtust. Üks näide on Euroopa
integreeritud merendusteenused (parem pilt merel toimuvast tegevusest), mida Euroopa
Meresõiduohutuse Amet osutab FRONTEX-ile ja Euroopa Kalanduskontrolli Ametile
(EFCA). See näide võiks olla eeskujuks, kuidas riiklikul tasandil koostööd
jätkata. Mitu
liikmesriiki on riiklikul tasandil juba kehtestanud sellised mehhanismid
nagu riiklikud koordinatsioonikeskused, millesse on parema kooskõlastatuse
tagamiseks kaasatud kõik asjaomased asutused (tsiviil- ja sõjalised). Sellised
keskused võiksid olla eeskujuks teiste samalaadsete mehhanismide loomisel. Alates ühist
teabejagamiskeskkonda käsitleva teatise avaldamisest 2010. aastal on tehtud
edusamme ühise teabejagamiskeskkonna tegevuskava rakendamisel. Liikmesriigid on
teinud tihedat koostööd projektide „BluemassMed”, „MARSUNO” ja „Cooperation”[14]
raames. Projekti
„BluemassMed” kaasatud liikmesriigid[15]
töötasid välja siseriiklike nn IT-sõlmpunktide kontseptsiooni; kõnealused
punktid võivad edaspidi toimida siseriiklike teabekeskustena. Projektis
„MARSUNO” osalenud liikmesriigid[16]
tegid eelkõige edusamme õigusliku olukorra läbivaatamisel ja andsid ka
soovitusi võimaliku juhtimisstruktuuri kohta. Projektist
„Cooperation” osa võtnud liikmesriigid[17] arvutasid
välja merendusvaldkonna ühise teabejagamiskeskkonna võimaliku majandusliku
lisandväärtuse tegelikus elus esinevate mereseire stsenaariumide jaoks. Nad
tegid ka uuringu ametiasutuste teabevahetusele juurdepääsu käsitlevate õiguste
kohta ning töötasid välja ühise paindliku arvutikeele kontseptsiooni (ühiste
andmete mudel), mida saab vajaduse korral kasutada, et tagada seirega seotud
teabesüsteemide koosvõime. Need algatused
on kinnitanud vajadust sektoriülese teabevahetuse järele ning aidanud seda
teabevahetust edasi arendada. Kõnealuseid algatusi on regulaarselt arutatud
liikmesriikide mereseire eksperdirühmas ja merendusalaste ametiasutuste ja ELi
asutuste esindajatest koosnevas ühise teabejagamiskeskkonna tehnilises
nõuanderühmas, et tagada nende ühtne areng. 4. Edaspidised
sammud seoses merendusvaldkonna ühise teabejagamiskeskkonnaga Senised
edusammud on aluseks edasisele tööle, võimaldades eelkõige keskenduda järelejäänud
probleemide lahendamisele, millest nähtub, et merendusvaldkonna ühise
teabejagamiskeskkonna eesmärgi poole püüeldakse nii liikmesriikide kui ka ELi
tasandil. Üks kõige olulisemaid vajadusi on parandada teabevahetust tsiviil-ja
sõjaliste asutuste vahel. Oluline on kaasata kaitsejõude ning määrata kindlaks
teave, mida tsiviil- ja sõjalised asutused võiksid vahetada merendusvaldkonna
ühises teabejagamiskeskkonnas, sest sõjaliste asutuste käsutuses on ulatuslikud
mereseireandmed. Edasise piiri-
ja sektoriülese koostöö esmatähtsad valdkonnad on kindlaks määratud eespool
nimetatud projektides „BluemassMed”, „MARSUNO” ja „Cooperation”. Need
valdkonnad hõlmavad muu hulgas järgmist: -
patrull-laevade ja -õhusõidukite asukohtade ning funktsionaalsete kirjelduste
jagamine reaalajas, et tagada võimalikult kiire reageerimine suuremahuliste
päästeoperatsioonide ja/või muude merel aset leidnud juhtumite korral, - piiriülesed
koostöövahendid kriisiohje jaoks, - andmete
konsolideerimine ja teabe vahetamine ELi vetes sõitvate kahtlaste laevade kohta
ning -
harrastusveesõidukite siseriiklikud registrid: liikmesriikide vaheliste
teabenõuete elektrooniline töötlemine. Edasine tegevus
peab kindlasti põhinema senistel vahenditel ja saavutustel, et vältida töö
kordamist. Edaspidiste
meetmete eesmärk on hõlbustada teabevahetust. Seetõttu ei kehtestata uusi
andmekogumise kohustusi ega tehta ettekirjutusi vahetatava teabe kohta. Nende
asjade üle otsustavad need, kelle valduses on andmed. Komisjon
kavatseb võtta järgmisi täiendavaid meetmeid. ·
ELi
teadusuuringute seitsmenda raamprogrammi (FP 7) alusel on komisjonil 2014.
aastal kavas käivitada projekt, mille raames saab ulatuslikult katsetada
merendusvaldkonna ühist teabejagamiskeskkonda eelkõige tsiviil- ja sõjaliste
asutuste vahel. Lisaks sellele kavatseb komisjon edendada selliste uuenduste
rakendamist, mida rahastatakse Euroopa Liidu teadusuuringute ja innovatsiooni
raamprogrammidest. ·
Tihedas
koostöös liikmesriikidega töötab komisjon 2016. aasta lõpuks välja mittesiduva
merendusvaldkonna ühist teabejagamiskeskkonda käsitleva käsiraamatu, milles
antakse soovitusi parimate tavade ja merendusvaldkonna ühise
teabejagamiskeskkonna kasutamise kohta. Muu hulgas on soovitused ette nähtud
selleks, et edendada mereseiresse kaasatud riigi ametiasutuste vahel nii sektorisisese
kui ka -ülese teabe jagamise kultuuri. Käsiraamatus antakse ka soovituslikke
suuniseid selle kohta, kuidas asjaomased ametiasutused peaksid töötlema isikuandmeid
või tundlikku äriteavet. Käsiraamatus tuleks muu hulgas arvesse võtta mitmete
ettevalmistavate meetmete tulemusi – teiste hulgas näiteks FP 7 projekt,
projekt „Cooperation”, katseprojektid „MARSUNO” ja „BluemassMed” ning
integreeritud merenduspoliitika raames rahastatud projekt „Meresõiduohutuse
teabevahetussüsteemi SafeSeaNet täiustamine ühise teabejagamiskeskkonna ja
muude liideste toetuseks”. ·
Komisjon
toetab meetmeid, millega arendada, säilitada ja levitada standardeid, mis
võimaldaksid tagada koosvõimelised mereseiresüsteemid. Sellised standardid aitavad
lihtsustada merendusalase teabe vahetamist seireasutuste vahel ja IT-lahenduste
väljatöötamist, mis on peamine lahendamist vajav probleem liikmesriikide
vahelise koostöö, tööstuse arengu ja konkurentsivõime jaoks. Need standardid
hõlmaksid ka sellise ühtse andmemudeli[18]
väljatöötamist, mis põhineb liidu õigusaktidega juba kehtestatud ja nõutud
tehnoloogilistel lahendustel, ja mis toimib nn tõlkevahendina mereseire
teabesüsteemide, eelkõige tsiviil- ja sõjaliste süsteemide vahel. 2017. aasta
lõpuks määratakse kindlaks avalike teenuste tehniline etalonarhitektuur, mis on
kooskõlas Euroopa koosvõime etalonarhitektuuriga, mis töötati välja Euroopa
digitaalse tegevuskava programmi „Euroopa haldusasutuste koosvõime alased
lahendused (ISA programm)” raames. Lisaks sellele on vaja tehnilisi kirjeldusi,
mis toetaksid olemasolevate IT-süsteemide[19] alusel
toimuvat virtuaalset koostööd. ·
Samal
ajal tuleks kutsuda liikmesriike üles vajaduse korral jätkama oma mereseire
IT-vahendite ajakohastamist ning parandama teabejagamist mereseiret teostavate
asutuste vahel. ELi tasandil on olemas teatavad rahalised vahendid väikeste
paranduste tegemiseks. ·
Liikmesriigid
peaksid võimalikult varakult kaasama ka oma pädevad andmekaitseasutused, et
tagada operatiivvahendite ja -eesmärkide vastavus riigi andmekaitsenõuetele.
Riikide algatusi saab toetada eelnevate mõjuhinnangutega, et võetaks sellised
meetmed, mis on kõige tulemuslikumad ja kulutõhusamad. ·
Komisjon
jätkab olemasolevate sektoripõhiste õigusaktide läbivaatamist ELi tasandil, et
kõrvaldada võimalikud järelejäänud õiguslikud takistused sektoritevahelises
teabevahetuses, tagades samas asjaomaste andmekaitsenõuete järgimise. Kuigi
komisjon usub, et enamik sellistest takistustest on kõrvaldatud, võivad need
riigi tasandil aga ikka veel olemas olla. Need võivad säilida liikmesriikide
ametiasutuste organisatsiooniliste struktuuride[20]
tõttu. ·
Lisaks
sellele vajavad kaalutlemist merendusvaldkonna ühise teabejagamiskeskkonna
haldamiseks vajalikud haldusstruktuurid, eelkõige vajadus riigi ametiasutuste
vaheliste teenuslepingute järele. Komisjon
kavatseb 2018. aastaks võtta kasutusele läbivaatamismenetluse, et hinnata
merendusvaldkonna ühise teabejagamiskeskkonna rakendamist ja vajadust edasiste
meetmete võtmiseks. Komisjon rõhutab,
et liikmesriigi kohustus on tagada tõhus seire tema suveräänsete õiguste ja
jurisdiktsiooni alla kuuluvates vetes, ning kui see on asjakohane, siis ka
avamerel. Liikmesriigid vastutavad ka mereseirealase teabe operatiivse
vahetamise eest asjaomaste asutuste vahel; mõnel juhul saavad ELi ametid seda
protsessi hõlbustada ja toetada. Seepärast peab teabevahetuse operatiivne
rakendamine olema enamjaolt detsentraliseeritud ja antud riiklike asutuste
pädevusse, nii nagu on ette nähtud subsidiaarsuse põhimõttega. Samal ajal on vaja
võtta meetmeid ka ELi tasandil, kuna teabevahetuses on ka riikidevaheline
aspekt, mis tavaliselt hõlmab koostööd piirkonna või vesikonna tasandil. Pealegi
on teatava teabe jagamist käsitlevad eeskirjad ja tingimused juba ELi tasandil
reguleeritud. Seega peaks komisjon lisaks juba kehtivate liidu õigusaktide
rakendamise ja toimimise tagamisele jätkama merendusvaldkonna ühise
teabejagamiskeskkonna loomise protsessi vahendaja ja koordinaatori rolli, et
veelgi tugevdada ja edendada asjakohast teabevahetust eelkõige mereseiresse
kaasatud tsiviil- ja sõjaliste asutuste vahel ning tagada mereseire süsteemide
koosvõime ELi tasandil, tuginedes olemasolevatele süsteemidele ja lahendustele,
ilma et oleks vaja luua uut süsteemi. 5. Kokkuvõte Merendusvaldkonna
ühine teabejagamiskeskkond on kavandatava ELi meresõidu turvalisuse strateegia oluline
koostisosa, mis sektoriülese, ühtse ja kulutõhusa algatusena vastab kõnealuse
strateegia põhimõtetele ja eesmärkidele. ELi merendusvaldkonnas on mereseire
toetamine väga oluline. Samuti tuleb edasises töös jätkuvalt järgida kattuva
tegevuse vältimise üldpõhimõtteid ning kasutada jõudsaid ja kulutõhusaid
lahendusi, tuginedes käesolevas teatises kirjeldatud meetmetele ning kõikide
asjaomaste asutuste ning liikmesriikide ametasutuste ja vastavate ametite
märkimisväärsetele kogemustele. Praeguses etapis ei näe komisjon vajadust sektoriülese
seadusandliku algatuse järele. Merendusvaldkonna
ühise teabejagamiskeskkonna rakendamiseks on vaja jätkuvalt tööd teha nii ELi
kui ka riiklikul tasandil. Riiklikul
tasandil tuleb võtta meetmeid tagamaks, et selline teabevahetus saaks toimuda
asjaomaste ametiasutuste, eelkõige tsiviil- ja sõjaliste asutuste vahel.
Seetõttu kutsub komisjon liikmesriike üles üksteiselt õppima ja tuginema mitmes
riigis juba kehtestatud siseriiklike kooskõlastusmehhanismide kasutamisest
saadud kogemustele, samuti rakendama riiklikul tasandil merendusvaldkonna ühist
teabejagamiskeskkonda, mis vastab ELi tasandil merendusvaldkonna ühise
teabejagamiskeskkonna raames välja töötatud lähenemisviisile, ning kasutama
täielikult ära olemasolevate teabevahetusmehhanismide võimalusi. Komisjon kutsub Euroopa Parlamenti ja
nõukogu üles andma poliitilisi juhiseid ja kinnitama oma valmisolekut toetada
käesolevas teatises esitatud ettepanekuid. [1] Komisjoni
ja Euroopa välisteenistuse 6. märtsi 2014. aasta ühisteatis. Join (2014) 9
final. [2] KOM(2009)
538 (lõplik) ja KOM(2010) 584 (lõplik). [3] Vt
näiteks nn Limassoli deklaratsioon, mille võtsid Euroopa ministrid vastu 2013.
aastal ja mille kiitis heaks ministrite nõukogu, ning nõukogu järeldused
mereseire kohta (2009–2013), millele on osutatud ka mõjuhinnangus. [4] Mereseirealane
teave, mille suhtes kohaldatakse andmekaitse eeskirju, on näiteks teave kapteni
ja teiste laeva meeskonnaliikmete kohta. Sellisel juhul võib andmeid vahetada
üksnes väga konkreetsetel eesmärkidel ning kooskõlas andmete minimeerimise
põhimõttega peaks see piirduma olukordadega, mille puhul on kindlaks tehtud
operatiivvajadus. [5] Direktiiv
(EÜ) nr 46/1995, nõukogu raamotsus 2008/977/JHA ja määrus (EÜ) nr 45/2001. [6] Koosvõime
tähendab seda, et teavet on võimalik saata automaatselt ühe merejärelevalve
asutuse süsteemist teise. [7] Punktis
3 nimetatud aruanded ettevalmistavate meetmete ja projektide kohta. [8] SafeSeaNet,
CleanSeaNet, ELi LRITi andmekeskus ja THETIS. [9] Komisjoni
otsus 2009/584/EÜ. [10] Direktiiv
(EL) nr 65/2010. [11] Määrus
(EL) nr 952/2013. [12] Määrus
(EL) nr 1380/2013. [13] www.emodnet.eu [14] www.bluemassmed.net, www.marsuno.eu, http://www.coopp.eu/ [15] Prantsusmaa,
Kreeka, Itaalia, Malta, Portugal ja Hispaania. [16] Rootsi,
Belgia, Eesti, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Läti, Leedu, Norra ja Poola ning
vaatlejana Venemaa. [17] Soome,
Bulgaaria, Eesti, Prantsusmaa, Saksamaa, Iirimaa, Norra, Portugal, Rumeenia,
Rootsi ja Hispaania. [18] See
tähendab mõistete, tähenduste, kokkuleppeliste nimetuste, andmeformaatide ja
andmeelementide vaheliste seoste loetelu. [19] Kiirsõnumid,
voogvideod, video- ja audiokonverentsid. [20] Ettevalmistusmeetmete
käigus ilmnenud sageli esinev takistus on asjaolu, et liikmesriigi mereseirega
seotud ametnike volitused on piiratud sektorisisese funktsiooniga, seega
takistatakse neid teiste asutustega koostööd tegemast ja teavet vahetamast.
Seetõttu soodustab komisjon kõnealuste õiguslike piirangute kõrvaldamist
riiklikul tasandil.