This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document 52014DC0232
COMMUNICATION FROM THE COMMISSION on the interpretation of Council Regulation (EEC) No 3577/92 applying the principle of freedom to provide services to maritime transport within Member States (maritime cabotage)
KOMISJONI TEATIS milles käsitletakse nõukogu määruse (EMÜ) nr 3577/92 (teenuste osutamise vabaduse põhimõtte kohaldamise kohta merevedudel liikmesriikides (merekabotaaž)) tõlgendamist
KOMISJONI TEATIS milles käsitletakse nõukogu määruse (EMÜ) nr 3577/92 (teenuste osutamise vabaduse põhimõtte kohaldamise kohta merevedudel liikmesriikides (merekabotaaž)) tõlgendamist
/* COM/2014/0232 final */
KOMISJONI TEATIS milles käsitletakse nõukogu määruse (EMÜ) nr 3577/92 (teenuste osutamise vabaduse põhimõtte kohaldamise kohta merevedudel liikmesriikides (merekabotaaž)) tõlgendamist /* COM/2014/0232 final */
KOMISJONI TEATIS milles käsitletakse nõukogu määruse (EMÜ) nr
3577/92 (teenuste osutamise vabaduse põhimõtte kohaldamise kohta merevedudel
liikmesriikides (merekabotaaž)) tõlgendamist Kokkuvõte Toetudes määruse
(EMÜ) nr 3577/92 praktilise rakendamise kahekümneaastasele kogemusele on
komisjon otsustanud läbipaistvuse ja õiguskindluse huvides kõnealust määrust
ajakohastada ja parandada. Käesoleva teatisega asendatakse komisjoni 2003.[1] ja
2006.[2]
aasta tõlgendavad teatised ja muudetakse neid. Käesolev teatis
on koostatud üksnes teavitamise eesmärgil ja kõnealuse määruse selgitamiseks.
Selles antakse teada, kuidas komisjon kavatseb määrust rakendada. Teatisega ei
soovita määrust muuta ega riivata Euroopa Kohtu pädevust tõlgendamise
küsimustes. Kõigepealt määratletakse
teatises teenuste osutamise vabaduse põhimõtte kohaldamise ulatus merevedudel
(merekabotaaž). Näidatakse isikud, kes seda vabadust kasutada saavad ja
sedastatakse teenused, mida määrus hõlmab. Järgmisena
täpsustatakse, millises ulatuses võidakse teha erandeid teenuste (nagu need on
sätestatud määruses) osutamise vabaduse põhimõttest. Kõnealuseid erandeid on
kolm. Esiteks on liikmesriikidel õigus kehtestada laevapere käsitlevaid
eeskirju laevade kohta, mille kogumahutavus on alla 650 GT ja selliste
saarekabotaažiga tegelevate laevade kohta, mis liiklevad riigi enda
territooriumil asuva kahe sadama vahel. Teiseks võivad liikmesriigid kehtestada
avalike teenuste osutamise kohustusi ja sõlmida avalike teenuste osutamise
lepinguid, et tagada piisavad regulaarsed veoteenused saartele ja saartelt ning
nende vahel. Lisaks võivad liikmesriigid taotleda, et komisjon võtaks vastu
kaitsemeetmed tõsise häire kõrvaldamiseks siseturul. Teatises antakse
ka ülevaade käesoleva määruse rakendamisega seotud üleminekumeetmetest, mida
kohaldatakse Horvaatia suhtes liiduga ühinemisest alates. Teatise viimases
osas antakse suunised Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1370/2007
(mis käsitleb avaliku reisijateveoteenuse osutamist raudteel ja maanteel ning
millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 1191/69 ja nr
1107/70)[3]
kohaldamise kohta merekabotaažiteenuste suhtes.
1.
Sissejuhatus
Nõukogu määrus
(EMÜ) nr 3577/92 (edaspidi „määrus”) teenuste osutamise vabaduse põhimõtte
kohaldamise kohta merevedudel liikmesriikides (merekabotaaž),[4] mis
võeti vastu siseturu loomise ajal, on üle kahekümne aasta vana. Alates määruse
jõustumisest 1. jaanuaril 1993 on merekabotaaži alal toimunud järkjärguline
liberaliseerimine. Alates 1993.
aastast on komisjon mitmes aruandes teada andnud, et nii majanduslik kui ka
õigusalane liberaliseerimine kulgeb edukalt[5].
Komisjon on samuti lahendanud määruse tõlgendamisega seotud probleeme,
avaldades tõlgendavad teatised 2003. ja 2006. aastal. Viiendas määruse
rakendamist käsitlevas aruandes[6]
rõhutatakse, et teatavaid määruse kohaldamist käsitlevate komisjoni suuniste
aspekte on vaja veelgi enam selgitada. Käesoleva
teatisega ajakohastatakse ja parandatakse eelmisi suuniseid, et viia need
vastavusse ELi uute õigusaktidega ja Euroopa Kohtu pretsedendiõigusega ning et
paremini kajastada komisjoni muutunud seisukohti määruse teatavate sätete
käsitlemisel. Eelkõige puudutab see laevaperega seotud sätete tõlgendamist
(käesoleva teatise punkt 4) ja avalike teenuste osutamise lepingute kestust
(käesoleva teatise punktid 5.5.2 ja 5.7) Käesolev teatis
on esitatud teavitamise eesmärgil ja üksnes selgitab, kuidas komisjon määrust
tõlgendab. Teatisega ei soovita määrust muuta ega riivata Euroopa Kohtu
pädevust tõlgendamise küsimustes. Teatis ei piira riigiabi eeskirjade
kohaldamist.
2.
Merekabotaaži turu avamine
2.1.
Merekabotaaži teenuste osutamise vabadus
Määruse (EMÜ) nr
3577/92 artikliga 1 on merekabotaaž liberaliseeritud riikides, kes võimaldasid
vastavas majandussektoris tegutseda üksnes oma riigi ettevõtjatel. Veoteenust
ühe liikmesriigi kahe sadama vahel võivad aga osutada kõik liidu laevaomanikud[7]. Liikmesriikidel
ei ole õigust seda vabadust piirata, välja arvatud nõuetekohaselt põhjendatud
juhul. Seepärast ei tohiks liikmesriigid sisse seada eelneva loa andmise korda,
välja arvatud juhul, kui 1) selleks on tungiv vajadus, mis lähtub avalikust
huvist (nt laevade ohutus ja sadamakorraldus), kui 2) see on vajalik ja
taotletava eesmärgiga kooskõlas, ning 3) see põhineb objektiivsetel ja
mittediskrimineerivatel kriteeriumidel, mis on asjaomastele laevaomanikele ette
teada[8].
Komisjon märgib, et kui liikmesriigid soovivad
kehtestada korda, mis mõjutab määrusega hõlmatud isikute vabadust osutada
merekabotaaži teenust, peaksid nad näitama, et kõik eespool nimetatud
tingimused on täidetud[9].
Lisaks leiab komisjon, et merekabotaaži turu
jälgimise eesmärgil võiksid liikmesriigid paluda laevaomanikel esitada
eelnevalt teavet teenuste kohta, mida nad kavatsevad pakkuda. Selline teave
aitaks liikmesriikidel paremini hinnata tegelikke transpordivajadusi. Pealegi leiab komisjon, et liikmesriigid ei saa
nõuda ettevõtja esindaja kohalolekut oma riigi territooriumil.
2.2.
Isikud, keda hõlmab teenuste osutamise vabadus.
Määruse artiklis
1 on sätestatud, keda merekabotaaži teenuste osutamise vabadus hõlmab. Need
isikud on 1) ühenduse laevaomanikud, 2) kelle laevad on liikmesriigi
registrisse kantud ja kes sõidavad liikmesriigi lipu all, 3) eeldusel et need
laevad vastavad kõikidele selles liikmesriigis ettenähtud kabotaažitingimustele.
Nimetatud
tingimusi tuleks tähelepanelikumalt kaaluda. Probleemid tekivad ka seoses turu
avamisega laevadele, mis ei vasta eespool loetletud tingimustele
2.2.1.
Ühenduse laevaomaniku määratlus
Määruse artikli
2 lõikes 2 on eristatud kolme liiki „ühenduse laevaomanikke”. „a) liikmesriigi
kodanikud, kes elavad liikmesriigis selle liikmesriigi seaduste järgi ja kes
tegelevad mereveondusega; b) laevaühingud,
mis on asutatud liikmesriigi seaduste järgi ja kelle peamine tegutsemiskoht on
liikmesriigis ja kelle tegevust liikmesriigis tõhusalt kontrollitakse; või c) liikmesriigi
kodanikud, kelle laevad on registrisse kantud väljaspool ühendust või kelle
laevaühingud on registrisse kantud väljaspool ühendust ja kelle tegevust
kontrollivad liikmesriigi kodanikud, kui nende laevad on registrisse kantud ja
need sõidavad liikmesriigi lipu all selle liikmesriigi seaduste järgi;” Kõige rohkem on
küsimusi tekitanud mõiste „kontroll”, millele on määruses kolmest
ühenduse laevaomaniku kategooriast viidatud kahe puhul. Määruses on
sätestatud, et mõiste „ühenduse laevaomanikud” alla kuuluvad ka „laevaühingud,
mis on asutatud liikmesriigi seaduste järgi ja kelle peamine tegutsemiskoht on
liikmesriigis ja kelle tegevust liikmesriigis tõhusalt kontrollitakse;”
(artikli 2 lõike 2 punkt b). Komisjon leiab, et „tõhus kontroll
liikmesriigis” tähendab määruse kontekstis, et peamiste otsuste
vastuvõtmine ja igapäevane juhtimine toimuvad liidu territooriumil asuvas kohas
ning et juhtkonna koosolekuid peetakse liidu territooriumil. Mõiste „ühenduse
laevaomanikud” alla kuuluvad ka „liikmesriigi kodanikud, kelle laevad on
registrisse kantud väljaspool ühendust või kelle laevaühingud on registrisse
kantud väljaspool ühendust ja kelle tegevust kontrollivad liikmesriigi
kodanikud, kui nende laevad on registrisse kantud ja need sõidavad liikmesriigi
lipu all selle liikmesriigi seaduste järgi;” (artikli 2 lõike 2 punkt c).
Komisjon leiab, et nimetatud artiklis osutatud „kontrollimine liikmesriigi
kodanike poolt” tähendab seda, et liidu kodanikel on võimalik laevaühinguid
tugevasti mõjutada, näiteks juhul kui suurem osa laevaühingu kapitalist või
hääleõigusest kuulub liidu kodanikele või kui liidu kodanikel on õigus määrata
ametisse üle poole asjaomase laevaühingu haldus-, juhtimis- või kontrolliorgani
liikmetest[10].
2.2.2.
Liikmesriigis registreerimise tingimused ja riigis
merekabotaažiga tegelemise õigus
Määruses ei ole
esitatud loetelu liikmesriikide registritest, mille puhul tuleb registreerimis-
ja kabotaažile juurdepääsutingimusi täita. Sellist loetelu tuleks loomulikult
pidevalt muuta. Liikmesriigis
registreerimise tingimus tähendab seda, et asjaomane register asub
territooriumil, kus kohaldatakse aluslepingut ja sellest tulenevaid õigusakte.
Järelikult ei hõlma määrus laevu, mis on registreeritud Hollandi Antillidel, Mani
saarel, Bermudal või Kaimani saartel[11].
Samas hõlmab
määrus Gibraltaril registreeritud laevu, sest alusleping kohaldub selle
territooriumi suhtes[12].
Gibraltaril registreeritud laevadel on õigus tegeleda merekabotaažiga samadel
tingimustel kui liikmesriigis registreeritud mis tahes laeval. Määruses on
samuti sätestatud, et teises liikmesriigis kabotaažiga tegeleda sooviva laeva
puhul peavad kõigepealt olema täidetud kõik kabotaažiga tegelemiseks vajalikud
tingimused liikmesriigis, kus see laev on registreeritud. See nõue kehtib ka
laevade puhul, mis on kantud sisemaariigi registrisse ja mis sõidavad selle
riigi lipu all. Järelikult ei
ole riigisisese kabotaaži loata laevadel õigust juurdepääsule teiste
liikmesriikide turgudele. Samuti võidakse laevadelt, millel on lubatud
tegutseda oma riigi turul teatavatel tingimustel, nõuda samade tingimuste
täitmist, kui nad soovivad tegutseda teises liikmesriigis. Näiteks kui laeva
kandmiseks mõne liikmesriigi teise registrisse X tuleb täita tingimus, et laev
peab vähemalt pool aastat tegutsema rahvusvahelistel liinidel, ei saa
registrisse X kantud laevale nõuda suuremat juurdepääsu kabotaažile selles
liikmesriigis (st laeval ei ole õigust osutada seal regulaarset teenust kogu
aasta vältel).
2.3.
Turu avamine laevadele, mida määrus ei hõlma
Osa liikmesriike
on avanud oma turu suuremal määral kui määrusega ette nähtud kas erga omnes
või erandite ja individuaalsete lubade abil. Teatavad nn avatud sadamate
poliitikat järgivad liikmesriigid lubavad kolmandates riikides registreeritud
või nende lipu all sõitvatel laevadel osutada merekabotaaži teenust oma
territooriumil asuvate sadamate vahel. Lisaks võimaldavad mõned liikmesriigid
laevadel, mida määrus ei hõlma, tegeleda merekabotaažiga individuaalsete lubade
alusel või lubavad üldist vabastust määruses sätestatud nõuetest kolmandates
riikides registreeritud või nende lipu all sõitvatele laevadele, juhul kui
ükski liidu liikmesriigis registreeritud laev ei ole kättesaadav[13].
Selliselt toimides ei rikuta liidu õigusakte.
3.
Määruse (EMÜ) nr 3577/92
reguleerimisala
Määruse nr
3577/92 artikli 2 punktis 1 on sedastatud, et määrust kohaldatakse
mereveoteenuste (reisijate- või kaubavedu meritsi) suhtes liikmesriigis.
Järgmisena on esitatud soovituslik loetelu kabotaažiteenustest, mida määrusega
reguleeritakse. Vaatamata
sellele, et määruse artikli 2 punktis 1 esitatud loetelu merekabotaaži
teenustest on mitteammendav, leiab Euroopa Kohus, et määruse reguleerimisalasse
kuuluvad teenused, mida 1) tavaliselt osutatakse tasu eest ja 2) mis on mõeldud
reisijate- või kaubaveoks meritsi kohtade vahel, mis asuvad ühe ja sama
liikmesriigi territooriumil, nagu on kõnealuses artiklis toodud näidete
oluliste detailide abil näidatud[14]. Alates määruse
jõustumisest on seoses artikli 2 punktiga 1 tõstatatud neli peamist küsimust.
Mida tähendab „vedu meritsi” ja „sadamate vahel”? Kas
lõbusõidulaevad kuuluvad määruse reguleerimisalasse? Kas rahvusvahelise
matketeenuse etapina toimunud kabotaaž kuulub määruse reguleerimisalasse? Kas
fiiderteenus on kabotaaž või pigem rahvusvaheline teenus? Kõnealuseid küsimusi
on allpool eraldi käsitletud.
3.1.
Kuidas määratleda „vedu meritsi sadamate vahel”
Määruses ei
määratleta mõistet „vedu meritsi”. Euroopa Kohtu sõnul tuleb selle
mõiste tõlgendamiseks võtta arvesse asjaomase sätte eesmärki – see on rakendada
merekabotaažiteenuste osutamise vabadust sättega kehtestatud tingimuste ja
erandite kohaselt[15].
Järelikult pidas
Euroopa Kohus määruse kontekstis mõiste „meri” määratlemisel
ebaoluliseks eristada sise- ja territoriaalvesi rahvusvahelise õiguse kohaselt
(Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsioon, 10. detsember 1982,
„Montego Bay Convention”)[16].
Seepärast peaks „vedu meritsi” hõlmama ka veoteenust, mis ulatub riigi
poolt konventsiooni kohaselt määratletud territoriaalvete piirist maismaa poole
(siseveed). Seega leiab
komisjon kooskõlas kohtujuristi[17]
arvamusega, et määruse kohaldamisel peaks „vedu meritsi” hõlmama mitte
üksnes avamere kaudu osutatavaid kabotaažiteenuseid vaid ka sellistes
merealades nagu lahtedes, estuaarides,[18]
fjordides ja abajates osutatavaid teenuseid. Euroopa Kohtu
pretsedendiõiguse kohaselt hõlmab mõiste „sadam” taristut – olgugi
väiksemastaabilist, mille otstarve on võimaldada kaupu meritsi maha ja peale
laadida ning reisijaid kaldale või kaldalt laeva toimetada[19].
Seepärast hõlmab see mõiste mis tahes taristut – ka ajutist, mille otstarve on
võimaldada merevedusid, st kaupu maha ja peale laadida ning reisijaid kaldale
või kaldalt laeva toimetada. Komisjon rõhutab, et reisijatevedu
laevaga merel kuulub määruse (EMÜ) nr 3577/92 reguleerimisalasse isegi juhul,
kui teenuse piirkond on üks sadamate süsteem (nt estuaari ületamine meritsi),
mis on sellisena määratletud asjaomase liikmesriigi õigusnormides[20].
Määrus hõlmab ka turismi eesmärgil tasu eest laevaga merel toimuvat
reisijatevedu, mis algab ja lõpeb samas sadamas samade reisijatega pardal, sest
teenust osutatakse tasu eest ja eesmärk on reisijatevedu meritsi ühe
liikmesriigi territooriumil.
3.2.
Lõbusõidulaevad
Määruse (EMÜ) nr
3577/92 hõlmab vaid merekabotaažiteenuseid, mida „tavaliselt osutatakse tasu
eest”. Järelikult jääb enamus lõbusõidulaevade tegevust määruse
reguleerimisalast välja.
3.3.
Matketeenused
Matketeenused
kuuluvad määruse (EMÜ) nr 3577/92 reguleerimisalasse, kui neid osutatakse
liikmesriigi sees (vt määruse artikli 3 lõige 1 ja artikli 6 lõige 1)[21].
Küsimus on selles, kas rahvusvahelise matketeenuse etapina toimunud kabotaaž
kuulub määruse reguleerimisalasse. Komisjoni
seisukoht on, et määrust kohaldatakse ainult juhul, kui reisijad veetakse
kaldale või kaldalt laeva liikmesriigis, kus toimub kabotaažietapp. Liikmesriigis X
või kolmandas riigis alanud matketeenus, mis lõpeb kolmandas riigis või
liikmesriigis X ja mille kestel tehakse peatusi liikmesriigi Y sadamates, ei
kuulu määruse (EMÜ) nr 3577/92 reguleerimisalasse, kui liikmesriigi Y sadamates
ei toimetata reisijaid kaldale ega kaldalt laevale. Kirjeldatud olukorra suhtes
kohaldatakse nõukogu 22. detsembri 1986. aasta määrust (EMÜ) nr 4055/86 teenuste
osutamise vabaduse põhimõtte kohaldamise kohta liikmesriikide ning
liikmesriikide ja kolmandate riikide vahelises mereveos[22].
3.4.
Fiiderteenused
Fiiderteenus
(nimetatakse ka rahvusvahelise kaubaveo releeks) on teenus, mille korral vedaja
laeb kaubad maha lähtekohast saabunud laevalt eesmärgiga edastada need teisele
laevale, mis jätkab teekonda lõppsadamasse. Teenust osutatakse tavaliselt
konossemendi alusel. Küsimus on selles, kas sellist teenust tuleks lugeda
rahvusvaheliseks teenuseks määruse (EMÜ) nr 4055/86 (mis ei kehtesta lipunõuet)
tähenduses või kabotaažiteenuseks määruse (EMÜ) nr 3577/92 (mis kehtestab
lipunõude) tähenduses. Kui liikmesriigi
X kahe sadama vahel kasutatakse fiiderteenust eel- või edasiveona sellise lasti
vedamiseks, mis a) on teel liikmesriiki Y või kolmandasse riiki või mis b)
saabub liikmesriigist Y või kolmandast riigist, võiks liikmesriik X eelistada
fiiderteenuse osutajana liidu lipu all sõitvaid laevu. Tegelikult loetakse
fiiderteenust kabotaažiteenuseks kõikides liikmesriikides, kus vastavalt
määrusele (EMÜ) nr 3577/92 lubatakse kabotaažiga tegeleda üksnes liidu lipu all
sõitvatel laevadel, (v.a Prantsusmaa[23]
ja Portugal); muudes liikmesriikides on fiiderteenus reguleerimata. Siiski tuleb
märkida, et kui rahvusvahelise kaubaveo korral lubada fiiderteenust osutada
samal ettevõtjal nii eel- kui ka edasiveoks, on võimalik olulisel määral kokku
hoida veokulusid ja parandada teenuse kvaliteeti. Sel põhjusel on teatavad
fiiderteenuste aspektid kaubanduskokkulepete üle peetavatel läbirääkimistel üha
suurema tähelepanu all. Komisjon leiab, et seepärast tuleks neid küsimusi
koostöös liikmesriikidega põhjalikumalt käsitleda.
4.
Laevaperet käsitlevad eeskirjad
Laevaperega
seotud küsimused on tavaliselt olnud lipuriikide pädevuses. Eeskirjad on registrite
lõikes äärmiselt erinevad. Osa liikmesriike on kehtestanud ranged kodakondsuse
tingimused, nõudes, et kõik laevapere liikmed oleksid liidu kodanikud. Teised
näevad ette, et vaid kapteni ja vanemtüürimehe ametikohtadel peavad olema liidu
kodanikud. Erinevate kodakondsusnõuete tõttu on registritel erinevad kulud. Selleks et
vältida konkurentsimoonutusi kõige tundlikumatel liinidel, on määruse artiklis
3 sätestatud, et vastuvõttev riik võib kehtestada omaenda eeskirjad laevaperega
seotud küsimuste reguleerimiseks saarekabotaažilaevadel. Vastuvõttev riik võib
samuti otsustada väikeste laevade (kogumahutavusega alla 650 GT) laevaperega
seotud küsimuste üle. Kuus liikmesriiki on otsustanud kasutada kõnealuseid
määruse sätteid. Selleks et
säiliks teenuste osutamise vabaduse põhimõtte sisu, on määruses sätestatud, et
lipuriigi nõue jääb endiselt kehtima saarekabotaažiga tegelevate kaubalaevade
puhul, mille kogumahutavus on üle 650 GT, kui asjaomane teekond eelneb teise
riiki / teisest riigist toimuvale veole või järgneb sellele (järjestikune
kabotaaž). Nimetatud sätted
tekitavad seoses vastuvõtva riigi pädevusega kahte liiki küsimusi. Esimene
küsimustering puudutab vastuvõtva riigi pädevusse kuuluvate laevaperet
käsitlevate eeskirjade sisulist külge, teine aga piiri vastuvõtva riigi ja
lipuriigi pädevuste vahel, kui tegemist on järjestikuse kabotaažiga. Küsitakse ka
seda, kas saarekabotaažiga tegelevate matkelaevade suhtes tuleb kohalda
vastuvõtva või lipuriigi eeskirju. Euroopa Kohus on kinnitanud komisjoni
tõlgendust, et matkelaevade puhul, mille kogumahutavus on üle 650 GT, kuuluvad
laevaperet käsitlevad eeskirjad lipuriigi pädevusse nii saarekabotaaži kui ka
mandrikabotaažiga tegelemisel[24].
Vastuvõttev riik ei või kohaldada omaenda eeskirju laevapere kohta matkelaevade
puhul, mille kogumahutavus on üle 650 GT. Ta võib seda teha üksnes matkelaevade
puhul, mille kogumahutavus on alla 650 GT.
4.1.
Milliseid laevaperet käsitlevaid eeskirju võib
vastuvõttev riik kehtestada
Määruses ei ole
täpsustatud, millised laevaperega seotud küsimused jäävad vastuvõtva riigi
pädevusse. Mõned väidavad, et vastuvõtva riigi pädevus on piiramatu (määruses
on osutatud kõigile laevaperega seotud küsimustele). Komisjon eelistab kasutada
kitsamat tõlgendust. Komisjon leiab, et vastuvõtva riigi pädevust tuleb
piirata, et kaitsta teenuste osutamise vabaduse põhimõtet, millest kõnealuse
pädevuse rakendamisega kõrvale kaldutakse. Komisjon leiab,
et vastuvõtvate riikide pädevuses on muu hulgas kindlaks määrata, kui suur peab
olema liidu kodanike osakaal saarekabotaaži teenust osutavate laevade
laevaperes (ja laevadel kogumahutavusega alla 650 GT). Seepärast võivad
liikmesriigid nõuda, et kõnealustel laevadel on vaid liidu kodakondsusega
töötajatest laevapered. Liikmesriigid võivad samuti nõuda, et pardal töötavatel
meremeestel oleks Euroopa Liidu sotsiaalkindlustuskaitse. Töötingimuste osas
võivad nad kehtestada oma riigi õigusnormide kohased miinimumpalgad. Seoses
turvalisust ja koolitust puudutavate eeskirjadega (sealhulgas pardal
kasutatavad keeled) leiab komisjon, et liikmesriigid peavad piirduma sellega,
et nõuavad kehtivate liidu ja rahvusvaheliste eeskirjade (STCW koodeks ja
SOLASe konventsioon) täitmist ja hoiduma teenuste osutamise vabadust ülemäära
kitsendamast. Kooskõlas
määruse artikliga 9 peavad liikmesriigid, kes soovivad kasutada võimalust
kehtestada laevaperega seotud küsimustes omaenda eeskirju, konsulteerima
komisjoniga. Kavandatavate meetmete ulatust ja sisu analüüsitakse iga juhtumi
korral eraldi, võttes arvesse eespool nimetatud vajalikkuse ja proportsionaalsuse
põhimõtteid.
4.2.
Järjestikune kabotaaž
Määruse artikli
3 lõikes 3 on sätestatud, et „Siiski vastutab alates 1. jaanuarist 1999
saarekabotaažiga tegelevate kaubalaevade, mille kogumahutavus on üle 650,
laevaperega seotud küsimuste eest riik, kus laev on registrisse kantud (lipuriik),
kui kõnesolevale merereisile eelneb või järgneb merereis teise liikmesriiki või
teisest liikmesriigist.” Euroopa Kohtu
kohaselt on merereis, mis eelneb või järgneb kabotaažireisile, oma olemuselt
mis tahes merereis teise liikmesriiki või teisest liikmesriigist, olenemata
sellest, kas pardal on kaupa või mitte[25].
Vastupidiselt
komisjoni 2003. aasta tõlgendavas teatises esitatud seisukohale leidis kohus,
et lipuriigi eeskirjad kehtivad mitte üksnes juhul, kui kaupa füüsiliselt
veetakse rahvusvahelistes vetes toimuva reisietapi ajal, mis järgneb või eelneb
kabotaažietapile, vaid ka siis, kui selline merereis toimub tühilastiga (ilma
kaubalaadungita). Järelikult ei saa komisjon nõustuda, et liikmesriigid
kohaldavad vastuvõtva riigi eeskirju olukorras, kus saarekabotaažile eelnev või
järgnev rahvusvaheline merereis toimub tühilastiga. Samas ei järeldu
sellest, et laevaomanikel on lubatud korraldada fiktiivseid tühilastiga
rahvusvahelisi merereise, valides artikli 3 lõike 3 sama artikli lõike 2
asemel, mis tähendab määruse kohaldamisest kõrvalehoidmist[26]. Sellise
väärkäitumise tuvastamine jääb siseriiklike kohtute ülesandeks; nad teevad seda
riigi õigusnormide kohaseid tõendamisreegleid järgides. Laevaperet
käsitlevad eeskirjad, mis puudutavad avalike teenuste osutamise kohustust
täitvaid laevu, on esitatud punktis 5.3.2.2.
4.3.
Laevaperet käsitlevate eeskirjade läbivaatamine
Määruse kohaselt
pidi nõukogu võtma vastu laevaperet puudutava lõpliku korra enne 1. jaanuari
1999 komisjoni ettepaneku põhjal pärast saarekabotaaži liberaliseerimise
majanduslike ja sotsiaalsete tagajärgede üksikasjalikku läbivaatamist . Komisjon esitas
nõukogule asjakohase aruande 17. juunil 1997 ja 29. aprillil 1998 tegi
ettepaneku võtta vastu määrus[27].
Ettepaneku sisu oli muuta lipuriigi pädevus laevaperega seotud küsimustes
üldiseks. Vastuvõtva riigi pädevusse oleksid jäänud laevad, mille kogumahutavus
on alla 650 GT, ja õigus määrata, kui suur peab olema liidu kodanike osakaal
reisi- ja kaubaliinidel teenust osutavate laevade laevaperes (k.a segateenused
ja regulaarsed matketeenused). Selliste laevade pardal töötavatele kolmandatest
riikidest pärit meremeestele oleksid olnud tagatud samad töötingimused kui
liikmesriikides resideeruvatele töötajatele. Komisjoni
ettepanek ei saanud liikmesriikidelt heakskiitu. Seepärast tegi komisjon 11.
detsembril 2001 ettepaneku selle tagasivõtmiseks. Praegu komisjon ei kavanda
uut ettepanekut. Järelikult ei ole määruse artikliga 3 kehtestatud eeskirjade
muutmist lähiajal oodata. Ent määruse
rakendamist käsitleva viienda aruande ettevalmistamise käigus jõudis komisjon
arusaamisele, et olukord, kus laevaomanikel on vastuvõtva riigi kehtestatud
nõuetele laevapere kohta raske juurde pääseda, saab tihtipeale takistuseks
saarekabotaaži edasisele arengule. Probleemi leevendamiseks soovitab komisjon
neil liikmesriikidel, kes kohaldavad määruse artikli 3 lõiget 2, määrata keskne
kontaktpunkt, kuhu laevaomanikud saavad pöörduda teabe hankimiseks vastuvõtvas
riigis laevaperega seotud küsimusi reguleerivate eeskirjade kohta.
5.
Avalikud teenused
Reisijate ja kaupade merevedu on Euroopa
saarte elanikele äärmiselt tähtis. See ongi põhjus, miks koostati eeskirjad
selliste mereühendusteede kaitseks, mida turg piisavalt ei teeninda. Määrusega on
liikmesriikidele pakutud raamistik, mis võimaldab turumehhanismi sobival viisil
sekkuda ja piirata turulepääsu avalike teenuste kohustuste kehtestamise abil
mereveoteenuste sektoris. Lisaks on ette nähtud, et avalike teenuste kulude
hüvitamisel riiklikest vahenditest peab järgima ELi riigiabi eeskirju.
Käesoleva punkti eesmärk on vajaduse korral veelgi enam selgitada määruses
sätestatud tingimusi ja riigiabi eeskirju, kus see vajalikuks osutub, et tagada
riiklike meetmete kooskõla aluslepingu üldiste eeskirjadega.
5.1.
Avalike regulaarsete teenuste osutamise
geograafiline ulatus
Määruse artikli 4
lõike 1 kohaselt peab avalikku regulaarset teenust pakkuma liinidel, mis
kulgevad saartele ja saartelt või nende vahel. Määrus ei
sisalda mõiste „saar” määratlust. Komisjon leiab, et artikli 4 kohaldamisel
peaks piirduma saartega, mis on juurdepääsetavad ainult õhu või mere kaudu ja
millel puudub maismaa kaudu püsiühendus Euroopa mandriga. Seega ei saa pidada
saareks poolsaart, millel on püsiühendus maismaaga maanteed või raudteed mööda
(nt Peloponnesus)[28].
Vastavalt
kohtujuristi Tizzano arvamusele võib võimalust kohaldada artikli 4 lõiget 1
laiendada teenustele, mida osutatakse saarte olukorraga sarnanevates
tingimustes (nt pikkade fjordide või estuaaride kaldad, mille puudub
otseühendus maantee kaudu), kus on samuti tekkinud vajadus tagada piisav mereveoteenus[29].
Komisjoni nimel
teostatud uuring[30]
näitab, et pikki estuaare või fjorde, mis põhjustavad 100 km pikkust ümbersõitu
maantee kaudu,[31]
võib selle punkti tähenduses käsitada saartena, sest nad loovad samuti
linnastuid isolatsiooni sundiva olukorra.
5.2.
Saarekabotaaži liinid, mida võib kohustada
teenindama avaliku teenuse korras
Liinid, mida
võib kohustada teenindama avaliku teenuse korras, määravad kindlaks
liikmesriigid (k.a piirkondlikud ja kohalikud ametiasutused), mitte
laevaomanikud. Avalike teenuste osutamise kohustust võib eelkõige ette näha
saarekabotaaži regulaarteenusena, juhul kui turuhäirete tõttu ei ole võimalik
tagada piisavat teenust. Määruses
sätestatud tingimuste kohaselt võivad liikmesriigid kehtestada avalike teenuste
osutamise kohustusi, et tagada piisavad veoteenused teatavatele saartele (või
estuaarile), mida liidu laevaomanikud kommertshuvidest lähtudes ei teenindaks
samas ulatuses või samadel tingimustel[32].
Muus osas peaks jääma kehtima vabakaubanduspõhimõtted. Kehtestades
avalike teenuste osutamise kohustusi seoses määruse artikli 4 lõikes 1
kirjeldatud teenustega, peavad liikmesriigid sekkumisel piirduma sama artikli
lõikes 2 osutatud peamiste elementidega ja järgima kõnealuse artikli lõikes 1
sätestatud mittediskrimineerimise põhimõtet kõikide liidu laevaomanike puhul,
kes on huvitatud teenuse osutamisest asjaomastel liinidel. Seda nõuet tuleb
rangelt järgida asjaomaste kohustuste sisu kohta otsuste langetamisel ja
konkreetset teenust pakkuva ettevõtja väljavalimisele järgnevates haldustoimingutes,
samuti hüvitissumma suuruse kehtestamisel.
5.3.
Milliseid kohustusi võib kehtestada
5.3.1.
Mille poolest erinevad avalike teenuste osutamise
kohustused ja avalike teenuste osutamise lepingud
Määruses (EMÜ)
nr 3577/92 on eristatud avalike teenuste osutamise kohustusi (vt artikli 2
lõige 4 ja artikli 4 lõige 2) avalike teenuste osutamise lepingutest (vt
artikli 2 lõige 3). Avalike teenuste
osutamise lepingud on vahend avalike teenuste osutamise kohustuste
kinnitamiseks olukorras, kus kõiki asjaomasel liinil teenust pakkuda soovivaid
laevaomanikke samaväärselt hõlmav kord ei pruugi tagada vajalikku veoteenust,
eelkõige selle teenuse kvaliteeti tagavaid üldisi tingimusi. Määruse artikli
4 lõikes 2 on toodud täielik loetelu nõuetest, mida võib avalike teenuste
osutamise kohustuste kehtestamisel esitada. Määruse artikli 2 lõikes 3 on
toodud vaid soovituslik teenuste osutamise lepingute kohaldamisala.
Liikmesriigid võivad esitada täpsemaid nõudeid. Praktikas lisatakse teenuste
osutamise lepingutesse sageli kvaliteedinõuded, kuid neid ei saa arvata
teenuste osutamise kohustuste hulka. Teenuste osutamise kohustustega seoses
võib laevaomanikke puudutav teenuse osutamise suutlikkuse nõue hõlmata ka
maksevõimet, k.a nõuet, et neil ei oleks maksu- ja sotsiaalkindlustusvõlga[33].
Komisjon on seisukohal, et siia hulka kuulub ka kohustus kasutada kiireid
parvlaevu. Teenuste
osutamise kohustuste kehtestamisel võib lubada, et regulaarsust ja sagedust
puudutavaid nõudeid ei pea täitma iga laevaomanik eraldi, vaid see kohustus
võidakse jagada kõigi sama liini teenindavate laevaomanike vahel[34]. Liikmesriigid
võivad kehtestada avalike teenuste osutamise kohustusi ja sõlmida avalike
teenuste osutamise lepinguid ainult juhul, kui nad on iga asjaomase liini puhul
veendunud, et regulaarteenuseid ei osutata piisavalt (st teenuseid ei osutataks
riigiasutuste kehtestatud nõuetele vastavas ulatuses või tingimustel), kui
teenuste osutamine jäetaks üksnes turujõudude meelevalda. Lisaks peavad avalike
teenuste osutamise kohustused ja lepingud olema vajalikud ja kooskõlas
eesmärgiga tagada piisavad regulaarsed veoteenused saartele ja saartelt[35].
Teisisõnu, liikmesriigid ei tohi kehtestada avaliku teenuse osutamise kohustusi
teenuste puhul, mida tavapärastes turutingimustes tegutsevad ettevõtjad juba
pakuvad, tehes seda rahuldaval tasemel ning tingimustel (näiteks hind,
järjepidevus ja teenuse kättesaadavus), mis on kooskõlas riigi poolt
määratletud avaliku huviga[36]. Komisjon tuletab
meelde, et kuigi liikmesriikidel on avaliku teenuse vajaduse ja selle suuruse
üle otsustamiseks üsna vabad käed, jääb komisjoni ülesandeks kontrollida, et
otsustamisprotsessis ei esineks ilmset hindamisviga[37].
5.3.2.
Mittediskrimineerimise põhimõte
Vastavalt
määruses sätestatud mittediskrimineerimise põhimõttele ei tohi liikmesriigid
kehtestada kohustusi, mis on kohandatud teatava laevaühingu jaoks, takistades
seega teiste liidu laevaomanike turulepääsu, ega kohustusi, mis sellist
olukorda võiks tekitada. Eelkõige juhib
komisjon liikmesriikide tähelepanu probleemidele, mida põhjustavad järgmised
sätted.
5.3.2.1. Laevade ülevõtmine
Esiteks on
kerkinud küsimus, kas liikmesriik saab avalike teenuste osutamise lepingu kohta
hanketeadet avaldades kehtestada nõude, et pakkuja, kellega leping sõlmitakse,
võtaks üle eelmise ettevõtja laevad ja laevapere. Komisjon leiab, et enamikul
juhtudel rikutaks sellise kohustusega määrust (EMÜ) nr 3577/92, sest see
kohustus oleks diskrimineeriv. See takistaks liidu laevaomanikel teha pakkumust
oma laevadega ja annaks eelise turgu valitsevale ettevõtjale, kui see teeks
pakkumuse teenusele, mida ta ise eelnevalt osutas. Komisjon siiski
möönab, et kui teatava saare teenindamiseks on sobiv vaid erilise
konstruktsiooniga laev, mida ei ole võimalik turult hankida ega ka müüa või
muuks otstarbeks ümber teha, on teenuste osutamise vabadus paremini tagatud
laeva ülevõtmise nõudega kui teenuse osutamise õiguse andmisega ühele
laevaomanikule lepingu alusel, mille kestus on piisavalt pikk, et võimaldab
konkreetse saare jaoks ehitatud laeva täielikku amortiseerumist. Sellises
olukorras peaks järgmistel teenust osutavatel ettevõtjatel olema võimalik
asjakohast laeva spetsiaalsest laevu omavast ettevõttest – hankedokumentides
selgesti ja üksikasjalikult märgitud tingimustel – rentida. Mõeldav on ka
kohustada uut teenuseosutajat laeva eelkäijalt otse üle võtma. Kui liikmesriigi
ametiasutused omavad ise laevu või on need mingil muul viisil enda käsutusse
saanud, võib need anda kõikide potentsiaalsete teenuseosutajate kasutusse
ühtsetel mittediskrimineerivatel tingimustel.
5.3.2.2. Laevaperega seotud nõuded
Teiseks
probleeme tekitavaks teemaks on laevaperega seotud nõuded, mida avalike
teenuste osutamise kohustustes ja lepingutes võidakse kehtestada. Komisjon leiab,
et eeskirjad, mida avalike teenuste osutamise kohustustes ja lepingutes
võidakse kehtestada (määruse artikkel 4), peavad piirduma nõuetega, mis on
avalike teenuste vajadusest lähtuvalt olulised ja mis ei lähe eesmärgi
saavutamiseks vajalikust kaugemale. Kõnealust vajadust kaalutletakse iga
juhtumi puhul eraldi. Komisjon märgib,
et liikmesriikidel on saarekabotaažiteenust osutava mis tahes laeva suhtes
õigus kehtestada avalike teenuste osutamise kohustustes ja lepingutes samu
eeskirju kui vastuvõtvatel liikmesriikidel (määruse artikli 3 lõige 2).
Kõnealuseid eeskirju on üksikasjalikult käsitletud käesoleva teatise punktis 4.
5.4.
Avalike teenuste osutamise kohustuste kehtestamise
kord ja avalike teenuste osutamise lepingute sõlmimine
Liikmesriigid
saavad kõikidele asjaomasel liinil tegutsevatele ettevõtjatele avalike teenuste
osutamise kohustuste kehtestamiseks kasutada erinevaid haldusmeetmeid, nagu
deklareerimiskord ja litsentside või lubade süsteem. Liikmesriigid võivad
kehtestada avalike teenuste osutamise kohustusi ka sõlmides avalike teenuste
lepingu ühe või piiratud arvu ettevõtjatega. Euroopa Kohus
otsustas kohtuasjas C-205/99, et sellist kitsendavat menetlust kui lubade
andmine saab õigustada üksnes juhul, kui see on vajalik (kui „osutatakse
tegelikule avaliku teenuse vajadusele, mis tuleneb ebapiisavatest
regulaarsetest transporditeenustest vaba konkurentsi tingimustes”), on
taotletava eesmärgiga kooskõlas ning põhineb objektiivsetel ja
mittediskrimineerivatel kriteeriumidel, mis on asjaomastele laevaomanikele ette
teada. Laevaühingutele tuleb anda õigus esitada kaebusi neid kahjustavate
otsuste kohta[38].
5.4.1.
Kehtivad riigihankelepingute sõlmimise eeskirjad
Kui liikmesriigi
pädev asutus sõlmib avalike teenuste osutamise lepingut, peab ta järgima
kehtivaid hankelepingute sõlmimise eeskirju. 26. veebruaril 2014 võtsid Euroopa
Parlament ja nõukogu vastu uue direktiivi, mis käsitleb teenuste
kontsessioonilepingute sõlmimist (edaspidi „kontsessioonide direktiiv”)[39].
Samal kuupäeval võtsid Euroopa Parlament ja nõukogu vastu direktiivid
2014/24/EL ja 2014/25/EL (edaspidi „riigihangete direktiivid”)[40].
Komisjoni
kogemuste kohaselt kujutab enamik määruse artikli 4 alusel sõlmitud avalike
teenuste osutamise lepinguid endast teenuste kontsessiooni riigihankeid
käsitlevate õigusaktide tähenduses. Sellise lepinguga annab pädev asutus
laevaomanikule õiguse osutada merekabotaažiteenust teatava ajavahemiku kestel.
Laevaomanikul on kohustus osutada lepinguga määratud veoteenust, mille eest ta
tavaliselt saab pädevalt asutuselt rahalist hüvitist[41].
Laevaomanik võtab tegelikult riski (kui risk puudub, on tegu hankelepinguga
riigihangete direktiivide tähenduses), mis hõlmab asjaomase veoteenuse
nõudlusega seotud riski, sest pädev asutus reeglina ei taga avalike teenuste
osutamise lepingus, et laevaomanik saaks kõik lepinguliste kohustuste
täitmiseks tehtud investeeringud ja kulutused tagasi teenida. Sõlmides avalike
teenuste osutamise lepinguid, mis kuuluvad kontsessioonide direktiivi
reguleerimisalasse, peab pädev asutus kohtlema kõiki laevaomanikke võrdselt,
ilma diskrimineerimata ning tegutsema läbipaistval ja proportsionaalsel viisil,
et tagada tegelik konkurents[42].
Pealegi on direktiivis muu hulgas sätestatud kohustus avaldada
kontsessiooniteade ja vastava kontsessioonilepingu sõlmimise teade Euroopa
Liidu Teatajas[43].
Samuti on sätestatud rida kohustusi seoses valiku- ja lepingu sõlmimise
kriteeriumidega ning menetlust puudutavate garantiidega, mille eesmärk on
tagada läbipaistvus ja võrdne kohtlemine, seda eelkõige pädeva asutuse ja
pakkujate vaheliste läbirääkimiste ajal. Seoses avalike
teenuste osutamise lepingutega, mis kuuluvad riigihangete direktiivide
reguleerimisalasse, tuleb rõhutada, et uuest direktiivist jäetakse välja
prioriteetsete ja mitteprioriteetsete teenuste eristamine.
Veetransporditeenused on riigihangete direktiivides 2004/17/EÜ ja 2004/18/EÜ
määratletud mitteprioriteetsetena ja nende kohta on esitatud vaid piiratud
arvul nõudeid (tehniline kirjeldus ja lepingu sõlmimise teade). Uute
riigihangete direktiividega nähakse ette, et kõnealuste direktiivide
reguleerimisalasse kuuluvate avalike teenuste osutamise lepingute sõlmimisel
tuleb järgida kõiki nendes direktiivides sätestatud nõudeid. Lepingute puhul,
mille väärtus jääb allapoole kontsessioonide direktiivi või riigihangete
direktiivide kohaseks pakkumuseks vajalikku künnist, peab valiku tegemise ja
lepingu sõlmimise kord ikkagi vastama aluslepinguga kehtestatud
mittediskrimineerimise ja võrdse kohtlemise põhimõtetele, mis omakorda toob
kaasa läbipaistva menetluse kohustuse. Euroopa Kohtu tõlgenduses on selle
kohustuse sisuks tagada vastav avalikustatuse tase kõigile potentsiaalsetele
pakkujatele, mis võimaldab teenuste turul avatud konkurentsi ning samuti
hankemenetluse erapooletuse kontrolli[44].
5.4.2.
Lepingute sõlmimise menetlus
Määruse 3577/92
artiklis 4 on sätestatud, et kui liikmesriigid sõlmivad avalike teenuste
osutamise lepinguid, peavad nad seda tegema laevaomanikke diskrimineerimata. Komisjon on
asunud seisukohale, et üldiselt sisaldab avalike teenuste osutamise lepingute
sõlmimine ettevõtjate diskrimineerimise riski, sest tavaliselt sõlmitakse
leping ainult ühe ettevõtjaga asjaomase liini kohta. Seepärast komisjon arvab,
et avatud hankemenetlus on põhimõtteliselt lihtsaim mittediskrimineerimist
tagav toimimisviis. Võimalikke pakkujaid hõlmavate läbirääkimistega
hankemenetlus vastab samuti mittediskrimineerimispõhimõttele, kui
läbirääkimised hindamisasutuse ja pakkumuse esitanud ettevõtjate vahel toimuvad
erapooletul, ausal ja läbipaistval viisil[45].
Komisjon leiab, et otselepingute sõlmimine ei ole kooskõlas määruse artiklis 4
sätestatud mittediskrimineerimise ja läbipaistvuse põhimõtetega. Samamoodi on
mittediskrimineerimise ja läbipaistvuse põhimõtetega vastuolus mis tahes
hankemenetlus, mis on korraldatud võimalike pakkujate arvu põhjendamatult
kitsendaval viisil. Et tagada
kõnealuste põhimõtete järgimine, tuleks toimingud kavandada selliselt, et
hankemenetluse väljakuulutamise ja soovitava veoteenustega alustamise
kuupäevade vaheline ajavahemik oleks piisava pikkusega. Komisjon leiab, et
liiga lühike ajavahemik, mis ei võimalda piisavalt kaaluda lepingu objektiks
olevate kabotaažiteenuste vajadust (nt turu suuruse, kvaliteedi või sageduse
aspektist), võib anda eelise turgu valitsevale ettevõtjale, rikkudes seega
võrdse kohtlemise põhimõtet. Komisjon juhib
tähelepanu ka asjaolule, et lepingu sõlmimiseks valitud menetlus mõjutab
avaliku teenuse lepingu täitmise eest antava rahalise hüvitise hindamist
riigiabi eeskirjade seisukohast. Selleks et kõnealust hüvitist ei peetaks
riigiabiks, peab see vastama neljale tingimusele, mille Euroopa Kohus sedastas Altmarki
kohtuasjas[46].
Neljanda Altmarki kriteeriumi kohaselt peab pakutav hüvitis tulenema kas
riigihankemenetlusest, mis võimaldab valida teenusepakkuja, kes suudab pakkuda
asjaomaseid teenuseid kogukonnale vähima kuluga, või keskmise, hästi juhitud ja
piisavate vahenditega ettevõtja võrdlusanalüüsist. Komisjon leiab, et Altmarki
neljanda kriteeriumi täitmiseks on avaliku sektori asutustel kõige lihtsam
kuulutada välja avatud, läbipaistev ja mittediskrimineeriv riigihankemenetlus[47].
Kui menetluses on lisaks täidetud ka teised Altmarki kohtuasjas tehtud
otsuses märgitud tingimused, on riigiabi üldjuhul välistatud[48]. Määruses ei ole
nõutud, et liikmesriigid peaksid teatama igast sõlmitavast avaliku teenuse
osutamise lepingust. Kui leping hõlmab avalike teenuste osutamise kulude
hüvitamist, peaks sellest riigiabi eekirjade kohaselt komisjonile eelnevalt
teada andma (käesoleva teatise punktis 5.6 on selle kohta esitatud
üksikasjalikumat teavet). Määruse artikliga 9 ettenähtud teatamise kohustus puudutab
üksnes laiema reguleerimisalaga õigusakte, nagu kabotaažiteenuste üldine
õigusraamistik.
5.5.
Juurdepääs turule ja konkurents avalikeks
teenusteks väljapakutud liinidel
Avalike teenuste
osutamise kohustuste kehtestamisega sekkuvad liikmesriigid turulepääsu
tingimustesse teatavatel liinidel; selline tegevus – kui see ei toimu
mittediskrimineerival viisil – võib moonutada konkurentsi. Kõnealust sekkumist
võib pidada täiesti seaduslikuks, kui pidada silmas taotletavat eesmärki
(tagada piisavad regulaarsed veoteenused saartele ja saartelt ning nende
vahel). Avalike teenuste osutamise kohustustega seotud sekkumised peavad olema
taotletava eesmärgiga kooskõlas. Kui sekkumisega minnakse eesmärgi
saavutamiseks vajalikust kaugemale, tähendab see siseturu ladusaks toimimiseks
vajaliku vabaduse kitsendamist. Sellest lähtuvalt soovib komisjon käsitleda
kolme teemat.
5.5.1.
Ainuõigused
Kui liikmesriik
annab ühele laevaomanikule ainuõiguse osutada teenust avalikeks teenusteks
väljapakutud liinil, saavutab ta kogukonnale vähima rahalise kuluga lahenduse,
kuid piirab tavapärast teenuste osutamise vabaduse põhimõtet merevedude
sektoris. Nimetatud kahe
poole vahel tuleks saavutada tasakaal. Nõuetekohaselt
põhjendatud juhtudel võib ainuõigust pidada oluliste transpordivajaduste lahendamisel
kõige asjakohasemaks, kui selline õigus antakse laevaomanikule piiratud
ajavahemikuks ning avatud, läbipaistva ja mittediskrimineeriva, kogu liitu
hõlmava menetluse tulemusena. Komisjon siiski
rõhutab, et turu „ülelöömise” (market skimming) vältimise ja rahaliseks
kompensatsiooniks vajalike kulutuste vähendamise eesmärke on paljudel juhtudel
võimalik saavutada märksa vähemkitsendavaid meetmeid kasutades kui ainuõigus.
Ettevõtja, kellel on lepinguga võetud kohustus osutada avalikku teenust kogu
aasta vältel, võib saada kahju teise ettevõtja tegevusest, kes mingeid avalike
teenuste osutamise kohustusi omamata võib tulla turule vaid mõneks kõige
kasumlikumaks kuuks aastas, seega tugevasti vähendades esimese ettevõtja
sissetulekut. Komisjon leiab,
et ühe ettevõtjaga sõlmitava lepingu kõrval võiks panna kergemaid avalike
teenuste osutamise kohustusi kõikidele samal liinil tegutsevatele ettevõtjatele[49].
Näiteks võiks seada tingimuse, et laevaomanik, kes soovib osutada teenust
liinil, millel juba toimib aastaringse teenuse kohustusega avalike teenuste
osutamise leping, peab oma teenust samuti osutama kogu aasta vältel.
5.5.2.
Avalike teenuste osutamise lepingu kestus
Määruses ei ole
kehtestatud avalike teenuste osutamise lepingu maksimaalset kestust. Määruse
artiklist 1 ja artiklist 4 siiski järeldub, et avalike teenuste osutamise
lepingud tuleks sõlmida kindlaksmääratud ajavahemikuks, et võimaldada uutel
tegijatel regulaarselt ja vabalt turuuuringuid teha. Kui avalike
teenuste osutamise leping sisaldab kontsessiooni, siis vastavalt direktiivi
2014/23/EL (kontsessioonilepingute sõlmimise kohta) artiklile 18 „ei või rohkem
kui viie aasta pikkuste kontsessioonide puhul kontsessiooni maksimumkestus
ületada aega, mis kulub selleks, et kontsessionäär saaks mõistliku aja jooksul
teenida tasa investeeringud, mis on tehtud ehitise käitamiseks või teenuse
osutamiseks, koos investeeritud kapitali tootlusega, võttes arvesse
investeeringuid, mis on olnud vajalikud konkreetsete lepinguga seotud
eesmärkide saavutamiseks”. Selleks et täita
proportsionaalsuse põhimõtet peavad liikmesriigid turusekkumisel valima kõige
vähem moonutusi põhjustava vahendi, ka kestuse osas, et tagada oluliste
transpordivajaduste rahuldamine. Kõigile liidu laevaomanikele tuleks
regulaarselt anda võimalus taotleda teatava teenuse osutamise õigust (vt
allpool punkt 5.6). Oma 2003. aasta
tõlgendavas teatises märkis komisjon, et avalike teenuste osutamise leping,
mille kestus on rohkem kui kuus aastat, ei vasta tavaliselt proportsionaalsuse
põhimõttele. Samas on komisjon
alates 2003. aastast täheldanud, et teatavatel juhtudel võib kuue aasta piir
heidutada laevaomanikke pakkumust esitamast, sest nad leiavad, et kuus aastat
on liiga lühike aeg teenuse osutamiseks tehtud investeeringute
tagasiteenimiseks. Riigiasutuste sõnul ei tekita ka liiga lühikese kestusega
lepingud laevaomanikel motivatsiooni teha põhjalikke investeeringuid,
takistades seega innovatsiooni ja võimalikku teenuste kvaliteedi paranemist.
Samuti tuleks toonitada, et avaliku merekabotaažiteenuse osutamise lepingu
sõlmimiseks vajaliku valikumenetluse ettevalmistamine võib võtta teatava aja. Sellest
tulenevalt on komisjon veendunud, et avalike teenuste osutamise lepinguid
kestusega üle viie (kui tegemist on kontsessioonilepinguga kontsessioonide
direktiivi tähenduses) või kuue aasta võib käsitada proportsionaalsuse nõudega
kooskõlas olevatena, kui need 1) on põhjendatud objektiivsete kriteeriumitega,
nt vajadus tagasi teenida investeeringud, mis tehti merekabotaaži teenuse
osutamiseks tavapärastes töötingimustes (nt investeering laeva infrastruktuuri)
ja kui 2) need ei põhjusta turulepääsu piiramist. Ilma et see
piiraks juhtumite eraldi analüüsimist, tuleb komisjoni kogemuse ja
riigiasutustelt saadud teabe põhjal märkida, et 12aastase maksimumkestusega
lepingute sõlmimine on õigustatud juhul, kui soovitakse alla hinnata
märkimisväärset osa keskmise uue parvlaeva maksumusest, et tagada turu ladus
toimimine. Komisjoni arvates võivad väga pika kestusega lepingud (nt sellised,
mis võimaldavad uuel laeval täielikult amortiseeruda ja seega investeeritud
kapitali ka tagasi teenida) kahjustada positiivset konkurentsisurvet
kabotaažiturul[50]
(vt ka punkt 8 allpool).
5.5.3.
Liidetud liinid
Liikmesriigid
soovivad sageli liita erinevaid saari hõlmavad, avalikeks teenusteks
väljapakutud liinid ühte paketti, et saavutada mastaabisäästu ja meelitada ligi
ettevõtjaid. Sellised paketid ei ole vastuolus liidu õigusaktidega, kui
liitmine ei too kaasa diskrimineerimist ega põhjusta tarbetuid turumoonutusi. Liidetud liinide
paketi sobiv suurus tuleks määrata lähtudes parima sünergia potentsiaalist,
mida on võimalik oluliste transpordivajaduste rahuldamise eesmärgil saavutada.
5.6.
Riigi toetus avalike teenuste osutamise kohustuste
kulude hüvitamiseks
Määrust
kohaldatakse ühtlaselt, olenemata sellest, kas hüvitist antakse või mitte. Kui
nähakse ette avalike teenuste osutamise ja lepingutega seotud kulude
hüvitamine, tuleb seda teha kooskõlas aluslepingus sätestatud
riigiabieeskirjadega (Euroopa Kohtu tõlgenduse kohaselt) ja eeskirjadega, mis
sisalduvad komisjoni meetmete paketis riigiabi eeskirjade kohaldamise kohta
üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamisel. Kõnealune pakett
koosneb järgmistest meetmetest: (a)
teatis,[51] milles on selgitatud põhimõtteid, mille alusel kohaldatakse
riigiabieeskirju avalike teenuste osutamise eest makstava hüvitise suhtes ning
tingimusi (nn Altmarki[52] kriteeriumid), mille järgimise korral ei käsitata avalike teenuste
osutamise eest makstavat hüvitist riigiabina; (b)
komisjoni määrus üldist majandushuvi pakkuvaid
teenuseid osutavatele ettevõtjatele antava vähese tähtsusega abi suhtes,[53] milles on sätestatud, et avaliku teenuse osutamise eest makstav
hüvitis, mis ei ületa 500 000 eurot kolme rahandusaasta jooksul, ei kujuta
endast riigiabi, tingimusel et nimetatud määruses kehtestatud nõuded on
täidetud; (c)
otsus,[54] milles on sätestatud, millistel tingimustel loetakse avaliku teenuse
osutamise eest riigiabina makstav hüvitis siseturuga kokkusobivaks ning
vabastatakse teatamisnõudest; (d)
avalike teenuste eest makstava hüvitisena antava
riigiabi raamistik,[55] milles on sätestatud, millistel tingimustel võib teatamiskohustuse
alla kuuluvat hüvitist[56] pidada ELi toimimise lepingu artikli 106 lõikega 2 kooskõlas olevaks; (e)
komisjon on selgituseks avaldanud juhendi Euroopa
Liidu riigiabi, riigihanke ja siseturu eeskirjade kohaldamise kohta üldist
majandushuvi pakkuvate teenuste, eelkõige üldist huvi pakkuvate
sotsiaalteenuste suhtes[57].
5.7.
Väikesaared
Avalike teenuste
osutamise lepingute sõlmimine merevedude sektoris võib osutuda vägagi
keerukaks, kui tegemist on väikeste saartega, mille teenindamine pakub
tavaliselt huvi vaid kohalikele ettevõtjatele. Komisjon leiab,
et saavutamaks tasakaalu olukorra spetsiifilisuse ning mittediskrimineerimise
ja läbipaistvuse põhimõtete vahel – mida komisjoni seisukohast on võimalik
järgida vaid avatud, ausat ja mittediskrimineerivat pakkumismenetlust välja
kuulutades – võiks ilma et piirataks liidu hankemenetlust ja riigiabi
käsitlevate eeskirjade kohaldamist valida väikesaare teenindamiseks sobiva
ettevõtja ilma ametlikku pakkumismenetlust korraldamata: tuleks avaldada lihtne
osalemiskutse, tagades et teenuse väljapakkumisest saadakse teada kogu liidus,
mida on väga lihtne teha. Komisjon arvab samuti, et sellises olukorras oleks
vastuvõetav sõlmida pikema kestusega leping, nt 12 aastaks. Määruses (EMÜ)
nr 3577/92 ei ole väikesaarte mõistet määratletud. Käesolevas teatises
toetutakse kogemusele ja eelkõige komisjoni nimel läbiviidud uuringule,[58]
mis mõlemad näitavad, et väikesteks võib pidada saari, millele meritsi
edasi-tagasi veetavate reisijate koguarv aastas on ligikaudu 300 000 või alla
selle. 300 000 reisija künnis märgib ühte suunda, st saarele ja sealt
tagasi suunduv reisija loetakse kaheks reisijaks. Äärepoolseimate piirkondade puhul
rakendatakse seda künnist ainult piirkonna sees (mitte kõige kaugema saare ja
maismaa vahelistel liinidel). Põhimõtteliselt
võiks avalike teenuste lepingute sõlmimise lihtsustatud korda kasutada nii
reisijate kui ka kaupade veoks väikesaarele ja -saarelt. Kaubavedu, mida saab
enamasti korraldada konkursi korras, tuleks siiski kõrvale jätta, niipea kui
tekib põhjendamatu turumoonutuse oht. Kui üks
ettevõtja teenindab mitut väikest saart, tuleb seda arvesse võtta, kui
kontrollitakse, kas avalike teenuste tingimuste kohane reisijate koguarvu
künnis on saavutatud.
6.
Kaitsemeetmed
Määruse artiklis
5 on sätestatud, et liikmesriigid võivad komisjonilt nõuda kaitsemeetmete
võtmist, „kui veonduse siseturg on kabotaaži liberaliseerimise tõttu tõsiselt
häiritud”. Artikli 2 lõikes 5 on sätestatud, et selliseid meetmeid võib
kohaldada kõige rohkem üks aasta, „kui turul ilmnevad probleemid, mis
tõenäoliselt viivad tõsisele ja võimalikult pikaajalisele pakkumisele, mis
ületab nõudlust, mis tulenevad merekabotaažitegevusest või on selle tõttu
süvenenud ja kujutavad endast tõsist ohtu paljude ühenduse laevaomanike
finantsstabiilsusele ja tegevuse jätkamisele, eeldusel et kõnesolevat turgu
käsitlevad lühiajalised ja keskmise tähtajaga prognoosid ei viita mingile
olulisele ja kestvale paranemisele”. Seda sätet on
kohaldatud ainult üks kord – Hispaanias, kohe pärast määruse jõustumist[59]. Tuleb rõhutada,
et üksikute teatavat liini teenindavate laevaomanike pankrotistumise juhtumid
ei ole piisav põhjus kõnealuse kaitsemeetme võtmiseks. Määruse
jõustumisest alates avaldatud kabotaaži käsitlevad aruanded näitavad, et
kabotaaži liberaliseerimine ei ole põhjustanud muid tõsiseid häireid transpordi
siseturul. On vähe tõenäoline, et praegu tekiks mingeid häireid, sest enamik
teenuseid on liberaliseeritud.
7.
Üleminekumeetmed
Määruse artiklis
6 on sätestatud mitu ajutist erandit kõnealuse määruse kohaldamisest. Selle
artikli kohased erandid kaotasid kehtivuse 2004. aastal. Kui Horvaatiast sai 1.
juulil 2013 ELiga liitumisel ELi liikmesriik, muudeti määruse artiklit 6, et
võimaldada Horvaatiale teatavad ajutised erandid[60]. Kooskõlas uue
artikli 6 lõikega 4 võib jätkata Horvaatia saartele ja saartelt toimuvate
veoteenuste kohta enne Horvaatia liitumiskuupäeva sõlmitud avalike teenuste
osutamise lepingute kohaldamist kuni 31. detsembrini 2016. Vastavalt
artikli 6 lõikele 5 võivad kuni 31. detsembrini 2014 Horvaatia sadamate vahel
matketeenuseid osutada ainult sellised Horvaatias registreeritud ja Horvaatia
lipu all sõitvad alla 650 brutotonnaažiga laevad, mida käitavad Horvaatia
õiguse kohaselt asutatud laevandusettevõtjad, kelle põhitegevuskoht asub ja
mille üle kontrolli teostatakse Horvaatias. Artikli 6
lõikega 6 on kehtestatud ka täiendavad kaitsemeetmed, mis kehtivad 31.
detsembrini 2014 matketeenuste suhtes, mida Horvaatia lipu all sõitvad alla 650
brutotonnaažiga laevad osutavad muu liikmesriigi kui Horvaatia sadamate vahel.
Komisjon võib liikmesriigi esitatud põhjendatud taotluse korral 30 tööpäeva
jooksul otsustada, et kõnealused Horvaatia laevad ei osuta matketeenuseid muu
liikmesriigi kui Horvaatia teatavate piirkondade sadamate vahel, kui
tõendatakse, et selliste teenuste osutamine häirib tõsiselt või ähvardab
tõsiselt häirida transpordi siseturgu asjaomastes piirkondades. Kui komisjon ei
ole 30 tööpäeva möödudes otsust teinud, võib asjaomane liikmesriik kohaldada
kaitsemeetmeid, kuni komisjon oma otsuse teeb. Hädaolukorras võib liikmesriik
võtta ühepoolselt vastu asjakohased ajutised meetmed, mis võivad kehtida
maksimaalselt kuni kolm kuud, ja komisjonile sellest teada anda. Komisjon võib
need meetmed tühistada või heaks kiita kuni omapoolse lõpliku otsuse
tegemiseni.
8.
Määruse (EÜ) nr 1370/2007 kohaldamine merekabotaaži
suhtes.
23. oktoobril
2007 võtsid Euroopa Parlament ja nõukogu vastu määruse (EÜ) nr 1370/2007, mis
käsitleb avaliku reisijateveoteenuse osutamist raudteel ja maanteel ning
millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 1191/69 ja (EMÜ)
nr 1107/70[61].
Kõnealuse määruse artikli 1 lõike 2 kohaselt kohaldatakse seda määrust avalike
riigisiseste ja rahvusvaheliste, raudteel ja muudel rööbasteedel ning maanteel
osutatavate reisijateveoteenuste suhtes. Samas artiklis on sätestatud, et
liikmesriigid võivad kõnealust määrust kohaldada avalike reisijateveo teenuste
suhtes siseveeteedel ja riikide territoriaalvetes, ilma et see piiraks nõukogu
7. detsembri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 3577/92 kohaldamist. Kuna mõistet
„riikide territoriaalveed” ei ole määruses (EÜ) nr 1370/2007 ega üheski liidu
või rahvusvahelises õigusaktis määratletud, on komisjonile esitatud küsimusi
kõnealuse määruse kohaldamise kohta merekabotaaži suhtes. Esiteks juhib
komisjon tähelepanu asjaolule, et määrus (EÜ) nr 1370/2007 ei ole automaatselt
kohaldatav avalike reisijateveo teenuste suhtes riikide territoriaalvetes, vaid
ainult juhul, kui liikmesriik selle sõnaselgelt kehtestab. Teiseks hõlmab
enamik merekabotaažiks sõlmitud avalike teenuste osutamise kohustusi ja
lepinguid nii reisijate- kui ka kaubaveoteenust, mida osutatakse segatüüpi (nii
reisijate- kui ka kaubaveoks kohandatud) parvlaevadega, samas kui määrust (EÜ)
nr 1370/2007 saab kohaldada ainult reisijate-, mitte kaubaveo avaliku teenuse
suhtes. Seega ei tohi liikmesriigid kohaldada määrust (EÜ) nr 1370/2007
kõnealuste segatüüpi, ka kaubaveoteenust hõlmavate avalike teenuste osutamise
lepingute suhtes. Kokkuvõttes
võivad liikmesriigid kohaldada määrust (EÜ) nr 1370/2007 reisijateveo teenuste
suhtes oma territoriaalvetes sellisel määral, mis ei takista määruse (EMÜ) nr
3577/92 kohaldamist. Vastuolu ilmnemise korral nimetatud kahe määruse vahel
asendab määruse (EÜ) nr 1370/2007 vastuolus olevat sätet määrus (EMÜ) nr
3577/92. Määrus (EÜ) nr 1370/2007 võib määrust (EMÜ) nr 3577/92 täiendada
küsimustes, kus ei teki vastuolu. Teatavaid
määruse (EÜ) nr 1370/2007 sätteid, mis ilmselt mõjutavad määruse (EMÜ) nr
3577/92 kohaldamist, nagu sätted otselepingute sõlmimise, ainuõiguse ja
lepingute kestuse kohta, käsitletakse lühidalt allpool[62].
Kõnealune hinnang kahe määruse samaaegsele kohaldamisele hõlmab vaid määruse
(EÜ) nr 1370/2007 jõustumisest alates komisjonile kõige sagedamini esitatud
küsimusi ega käsitle põhjalikult määruse kõiki sätteid. Määruses (EÜ) nr
1370/2007 on sätestatud, et avaliku teenindamise lepingud peab sõlmima õiglase,
läbipaistva ja mittediskrimineeriva võistleva pakkumismenetluse alusel[63].
Samas on määruses lubatud teha mõningaid erandeid sellest üldisest põhimõttest;
näiteks artikli 5 lõikes 4 on märgitud, et pädevad asutused võivad ilma
võistleva pakkumismenetluseta sõlmida avaliku teenindamise otselepingud, kui
tegemist on väikese maksumusega lepinguga või väikese või keskmise suurusega
ettevõtjaga. Komisjon leiab, et selline otselepingute sõlmimine on tegelikult
vastuolus laevaomanike mittediskrimineerimise põhimõttega, mis on sätestatud
määruse (EMÜ) nr 3577/92 artikli 4 lõike 1 teises lauses. Seepärast on komisjon
veendunud, et määruse (EÜ) nr 1370/2007 kohaldamisel ei tohi liikmesriigid
sõlmida avalike teenindamise lepinguid reisijateveo teenuste osutamiseks
riikide territoriaalvetes otse, ilma menetluseta, mis tagaks
mittediskrimineerimise, läbipaistvuse ja erapooletuse põhimõtete täitmise (vt
punktid 5.4 ja 5.7 lihtsustatud korra kohta väikesaarte puhul). Vastavalt
määruse (EÜ) nr 1370/2007 artikli 3 lõikele 1 ja artikli 2 punktile f võivad
liikmesriigid anda ühele ettevõtjale teenuse osutamise ainuõiguse avalike
teenuste kohustuste täitmise eest. Nimetatud määruse põhjenduses 8 on
rõhutatud, et piirangutest vabastatud reisijateveoturgudel, mille suhtes ei ole
ainuõigusi antud, peaks võimaldama aluslepingu nõuetega vastavas ulatuses
säilitada oma eripära ja toimimisviis. Ainuõigus on merekabotaaži puhul
erandlik võimalus, sest liikmesriikidel on avaliku veoteenuse vajaduste
rahuldamiseks võimalik kasutada märksa vähem kitsendavaid meetmeid (vt
käesoleva teatise punkt 5.5.1). Seepärast leiab komisjon, et liikmesriigid ei
tohiks võtta kasutusele ainuõigust määruse (EÜ) nr 1370/2007 artikli 3 lõike 1
alusel riikide territoriaalvetes osutatavate selliste avalike reisijateveo
teenuste suhtes, mis ei ole varem kuulunud määruse (EMÜ) nr 3577/92 kohase
ainuõiguse alla. Määruse (EÜ) nr
1370/2007 artikli 4 lõike 3 esimene lause sedastab, et avaliku teenindamise
lepingute kestus ei ületa „kümmet aastat bussiteenuste ja 15 aastat
reisijateveoteenuste puhul raudteel või muudel rööbasteedel.” Määrusega ei ole
ette nähtud kõnealuse artikli erinevat kohaldamist avalike reisijateveo
teenuste osutamiseks riikide territoriaalvetes. Sama lõike teises lauses on
hoopiski kirjas, et mitme erineva transpordiliigiga seotud teenuste puhul on
lepingute kestus piiratud 15 aastaga, kui vedude osa raudteel või muudel
rööbasteedel ületab 50 % kõnealuste teenuste maksumusest. Komisjon leiab, et
kui liikmesriik otsustab kohaldada määrust (EÜ) nr 1370/2007 reisijateveo teenuste
suhtes oma territoriaalvetes, peab ta mitme erineva transpordiliigiga, sh oma
territoriaalvetega seotud teenuste puhul piirduma maksimaalselt 15 aasta
kestusega lepingutega, tingimusel et artikli 4 lõike 3 teise lauses sätestatud
nõuded on täidetud. Määruse (EÜ) nr
1370/2007 kohaldamine reisijateveo teenuste suhtes territoriaalvetes võib
riigile olla kasulik olukorras, kus need teenused moodustavad osa laiemast
linnasisesest, linnalähisest või piirkondlikust avaliku transpordi võrgust (nt
kui selline võrk hõlmab estuaari või laguuni). Alati kui
liikmesriik otsustab kohaldada seda määrust reisijateveo teenuste suhtes oma
territoriaalvetes, peab ta analüüsima, kas riigi enda asjaomased seadused ei
piira määruse (EMÜ) nr 3577/92 kohaldamist. Komisjon juhib tähelepanu ka
asjaolule, et vastavalt määruse (EMÜ) nr 3577/92 artiklile 9 peavad
liikmesriigid komisjoniga konsulteerima, enne kui võtavad vastu meetmed määruse
(EÜ) nr 1370/2007 kohaldamiseks avalike reisijateveo teenuste suhtes
territoriaalvetes[64]. [1] Komisjoni teatis Euroopa
Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide
Komiteele nõukogu määruse (EMÜ) nr 3577/92 (teenuste osutamise vabaduse
põhimõtte kohaldamise kohta merevedudel liikmesriikides) tõlgendamise kohta, 22.12.2003,
KOM(2003) 595. [2] Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule,
Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele nõukogu
määrust (EMÜ) nr 3577/92 teenuste osutamise vabaduse põhimõtte kohaldamise
kohta merevedudel liikmesriikides (merekabotaaž) tõlgendava teatise
ajakohastamine ja parandamine, 11.5.2006, KOM(2006) 196. [3] ELT L 315, 3.12.2007, lk 1. [4] EÜT L 364, 12.12.1992, lk 7. [5] KOM(95) 383, KOM(97) 296, KOM(2000) 99,
KOM(2002) 203. [6] COM(2014) 231. [7] Vt punkt 2.2. Isikud, keda hõlmab teenuste osutamise
vabadus. [8] Liidetud kohtuasjad C-128/10 ja C-129/10 Naftiliaki
Etaireia Thasou [2011] ECR I-1887, punkt 43 jj. [9] Vt ka käesoleva teatise punktid 4, 5 ja 6. [10] Vt komisjoni konsolideeritud pädevusteatis vastavalt
nõukogu määrusele (EÜ) nr 139/2004 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate
koondumiste üle (2008/C 95/01) (ELT C 95, 16.4.2008, lk 1). [11] Üldiselt moodustavad nimetatud territooriumid ülemeremaade
ja -territooriumide osa, mille suhtes kohaldatakse aluslepingu artikli 355
kohaselt liikmesriikidega assotsieerimise erisätteid. [12] Aluslepingu artikli 355 lõikes 3 on sätestatud: „Käesoleva
lepingu sätteid kohaldatakse Euroopa territooriumide suhtes, mille välissuhete
eest vastutab liikmesriik.” [13] Ülevaade merekabotaaži korraldusest liikmesriikides on
esitatud määruse rakendamist käsitleva viienda aruandega (osutatud joonealuses
märkuses 6) kaasasolevas komisjoni töödokumendis tabelis 3. [14] Kohtuasi C-251/04, Euroopa Ühenduste Komisjon vs. Kreeka
Vabariik [2007] ECR I-67, punktid 28 ja 29. [15] Kohtuasi C-323/03 Euroopa Ühenduste Komisjon vs. Hispaania
Kuningriik [2006] ECR I-2161, punkt 24. [16] Sealsamas, punkt 25. [17] Kohtujuristi Tizzano 10. novembril 2005 avaldatud arvamus
eespool osutatud kohtuasjas C-323/03. [18] Mereveest üleujutatud jõeorg. [19] Kohtuasi C-323/03 Euroopa Ühenduste Komisjon vs. Hispaania
Kuningriik [2006] ECR I-2161, punkt 33. [20] Sealsamas, punkt 34. [21] Kohtuasi C‑17/13 Alpina River Cruises, avaldamata. [22] EÜT L 378, 31.12.1986, lk 1. [23] 9. veebruari 2007. aasta haldusteade Prantsusmaa
tolliseaduse artikli 257 tõlgendamise kohta. [24] Kohtuasi C-288/02, Euroopa Ühenduste Komisjon vs. Kreeka
Vabariik [2004], EKL I-10071. [25] Kohtuasi C-456/04 Agip Petroli SpA vs. Capitaneria
di porto di Siracusa ja teised [2006] EKL I-3395, punktid 15–25. [26] Sealsamas, punkt 23. [27] KOM(1998) 251 (lõplik). [28] Kohtuasi C-288/02, Euroopa Ühenduste Komisjon vs. Kreeka
Vabariik [2004], EKL I-10071, punkt 42. [29] Kohtujuristi Tizzano 10. novembril 2005 avaldatud arvamus
eespool osutatud kohtuasjas C-323/03, punktid 39–45. [30] Study on Small Islands and Estuaries (2002), ICF
Consulting. [31] Estuaari ümbritseva teekonna ja otseühenduse suhtarv peaks
olema vähemalt kümme. [32] Vt põhjendus 9 ja määruse artikli 2 lõige 4. Vt ka otsust
kohtuasjas C-205/99 Analir vs. Administración General del Estado [2001]
EKL I-1271, punkt 31 jj. [33] Eespool viidatud kohtuasi C-205/99, punktid 45–51. [34] Kui saarele on vaja vedusid neli korda nädalas ja sellel
liinil soovivad teenust osutada kaks laevaomanikku, peaks kumbki neist tegema
vedusid vaid kaks korda nädalas või ka vastavalt üks või kolm korda nädalas. [35] Liidetud kohtuasjad C-128/10 ja C-129/10 Naftiliaki
Etaireia Thasou [2011] EKL I-1887, punkt 54. [36] Komisjoni teatis Euroopa riigiabi eeskirjade kohaldamise
kohta üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise eest makstava hüvitise
suhtes (ELT C 8, 11.1.2012, lk 4), punkt 48. [37] Kohtuasi T-17/02 Fred Olsen [2005] EKL II-2031, punkt 216,
ja komisjoni otsus 2013/435/EL, 2. mai 2013 riigiabi SA.22843 (2012/C) (ex
2012/NN) kohta, mida Prantsusmaa andis ettevõtjatele Société Nationale
Corse-Méditerranée ja Compagnie Méridionale de Navigation, ELT L 220,
17.8.2013, lk 20–45. [38] Eespool osutatud kohtuotsus C-205/99. Vt ka
liidetud kohtuasjad C-128/10 ja C-129/10 Naftiliaki Etaireia Thasou [2011] ECR
I-1887, punkt 52 jj. [39] Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/zz/EL
teenuste kontsessioonilepingute sõlmimise kohta (PE-CONS 73/13 - 2011/0437
(COD)). [40] Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv vee-,
energeetika-, transpordi- ja postiteenuste sektoris tegutsevate ostjate
hankemenetluste kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2004/17/EÜ
(PE-CONS 75/13 - 2011/0439 (COD)). Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv
riigihangete kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2004/18/EÜ
(PE-CONS 74/13 - 2011/0438 (COD)). [41] Vt ka eespool osutatud kohtuotsus C-205/99, punktid 63 ja
65. [42] Artikkel 1b [43] Artiklid 27 ja 28. [44] Vt komisjoni tõlgendav teatis kontsessioonide kohta
ühenduse õiguses (EÜT C 121, 29.4.2000, lk 2), komisjoni tõlgendav teatis
riigihangete direktiivide kohaldamisalast välja jäävate või mitte täielikult
nende alla kuuluvate riigihangete suhtes kohaldatava ühenduse õiguse kohta (ELT
C 179/02, 1.8.2006, lk 2), kohtuasi C-324/98 Teleaustria ja Telefonadress vs.
Telekom Austria [2000] EKL I – 10745, punkt 60. [45] Vt ka komisjoni teatis Euroopa Liidu riigiabi eeskirjade
kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise eest
makstava hüvitise suhtes, punkt 66 (ELT C 8, 11.1.2012, lk 4). [46] Kohtuasi C-280/00, Altmark Trans GmbH ja
Regierungspräsidium Magdeburg vs. Nahverkehrsgesellschaft Altmark GmbH
(Altmark), [2003] EKL I-7747. [47] Komisjoni teatis Euroopa Liidu riigiabi eeskirjade
kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise eest
makstava hüvitise suhtes, punktid 63 ja 64 (ELT C 8, 11.1.2012, lk 4). [48] Samas, punktid 65–68. [49] Avalike teenuste osutamise lepingu ja kohustuste samaaegse
kehtestamise kohta liikmesriikide poolt saab lugeda: kohtuasi C-205/99, punktid
60–71. [50] Kohtuasjas C-323/03 Euroopa Ühenduste Komisjon vs. Hispaania
Kuningriik [2006] ECR I-2161 otsustas Euroopa Kohus, et riiklik meede, mis
annab mereveoteenuse halduskontsessioonina ühele ainsale ettevõtjale 20 aastaks
koos õigusega lepingut veel 10 aasta võrra pikendada, kujutab endast teenuste
osutamise vabaduse piiramist (punkt 44). [51] Komisjoni teatis Euroopa riigiabi eeskirjade kohaldamise
kohta üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise eest makstava hüvitise
suhtes, ELT C 8, 11.1.2012, lk 4. [52] Kohtuasi C-280/00 Altmark Trans GmbH ja
Regierungspräsidium Magdeburg vs. Nahverkehrsgesellschaft Altmark GmbH. [53] Komisjoni määrus (EL) nr 360/2012, 25. aprill 2012,
Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 107 ja 108 kohaldamise kohta
üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid osutavatele ettevõtjatele antava vähese
tähtsusega abi suhtes (ELT L 114, 26.4.2012, lk 8). [54] Komisjoni otsus Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli
106 lõike 2 kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid
osutavatele ettevõtjatele avalike teenuste eest makstava hüvitisena antava
riigiabi suhtes (ELT L 7, 11.1.2012, lk 3). [55] Komisjoni teatis „Euroopa Liidu raamistik riigiabi jaoks,
mida antakse avalike teenuste eest makstava hüvitisena” (ELT C 8, 11.1.2012, lk
15). [56] Kui avalike teenuste eest makstav hüvitis ei vasta
Altmarki kriteeriumitele, ei kuulu see üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid
käsitleva määruse ega eespool nimetatud otsuse kohase grupierandi alla. [57] SWD(2013) 53 (final)/2, kättesaadav aadressil: http://ec.europa.eu/competition/state_aid/overview/new_guide_eu_rules_procurement_en.pdf
[58] Study on Small Islands and Estuaries (2002), ICF
Consulting. [59] Commission Decision 93/396/EEC of 13 July 1993 on
Spain's request for adoption by the Commission of a prolongation of safeguard
measures pursuant to Article 5 of Regulation (EEC) No 3577/92 applying the
principle of freedom to provide services to maritime transport within Member States
(maritime cabotage), EÜT L 173, 16.7.1993, lk 33. [60] Horvaatia Vabariigi ühinemistingimusi ning Euroopa Liidu
lepingus, Euroopa Liidu toimimise lepingus ja Euroopa Aatomienergiaühenduse
asutamislepingus tehtavaid muudatusi käsitlev akt, artikkel 18 ja V lisa punkti
7 alapunkt 1, ELT L 112, 24.4.2012, lk 21. [61] ELT L 315, 3.12.2007, lk 1. [62] Vt ka komisjoni teatis tõlgendamissuuniste kohta seoses
määrusega (EÜ) nr 1370/2007, mis käsitleb avaliku reisijateveoteenuse osutamist
raudteel ja maanteel, COM(2014) (XXX). [63] Määruse (EÜ) nr 1370/2007 artikli 5 lõige 3. [64] Vt konsulteerimiskohustuse kohta kohtuasi komisjon vs. Hispaania
Kuningriik [2006] EKL I-2161, punktid 69 ja 70.