16.5.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 129/7

(1)

Enneolematu ulatusega ülemaailmne finantskriis ja majanduslangus on tugevasti pärssinud mitme liikmesriigi majanduskasvu ja kõigutanud finantsstabiilsust ning järsult halvendanud nende finants- ja majandusseisundit. Eeskätt on teatavad liikmesriigid rahvusvahelise majandus- ja rahanduskeskkonna tõttu sattunud tõsistesse raskustesse või neid ähvardavad tõsised raskused, nagu majanduskasvu ja finantsstabiilsusega seotud probleemid ning suurenevad eelarvepuudujääk ja võlakoormus.

(2)

Kuigi kriisi negatiivse mõju tasakaalustamiseks on juba võetud olulisi meetmeid, sealhulgas tehtud muudatusi õigusraamistikku, on finantskriisi mõju reaalmajandusele, tööturule ja kodanikele ikkagi suur. Surve liikmesriikide finantsvahenditele suureneb ning selle leevendamiseks tuleks püüda Euroopa Kalandusfondi rahalisi vahendeid maksimaalselt ja optimaalselt kasutada.

(3)

Kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 122 lõikega 2, milles on sätestatud võimalus liidu rahalise abi andmiseks liikmesriigile, kes on raskustes või kellel on tõsine oht sattuda suurtesse raskustesse muu hulgas temast olenematute erandlike asjaolude tõttu, loodi nõukogu määrusega (EL) nr 407/2010 (3) Euroopa finantsstabiilsusmehhanism, et säilitada liidu finantsstabiilsus.

(4)

Sellist rahalist abi anti Iirimaale nõukogu rakendusotsusega 2011/77/EL (4) ja Portugalile nõukogu rakendusotsusega 2011/344/EL (5).

(5)

Kreekal olid suured raskused finantsstabiilsuse säilitamisega juba enne määruse (EL) nr 407/2010 jõustumist. Niisiis ei saanud Kreekale anda rahalist abi nimetatud määruse alusel.

(6)

Kreeka jaoks 8. mail 2010 allkirjastatud krediidiandjate leping ja krediidikorralduse leping jõustusid 11. mail 2010. Krediidiandjate leping jääb täielikult jõusse kolmeaastaseks programmiperioodiks seni, kuni kasutatakse ära kõik krediidikorralduse lepinguga ettenähtud vahendid.

(7)

Nõukogu 18. veebruari 2002. aasta määrus (EÜ) nr 332/2002 (millega liikmesriikide maksebilansi toetamiseks luuakse keskmise tähtajaga rahalise abi süsteem) (6) sätestab, et liikmesriikidele, mille rahaühik ei ole euro, annab nõukogu vastastikust abi, kui nad on suurtes maksebilansiraskustes või neid ähvardab tõsine oht sellistesse raskustesse sattuda.

(8)

Kõnealust liidu rahalist abi anti Ungarile nõukogu otsusega 2009/102/EÜ, (7) Lätile nõukogu otsusega 2009/290/EÜ (8) ja Rumeeniale nõukogu otsusega 2009/459/EÜ (9).

(9)

Ajavahemik, mille jooksul Iirimaal, Ungaril, Lätil, Portugalil ja Rumeenial on võimalik rahalist abi saada, on sätestatud asjaomastes nõukogu otsustes. Ajavahemik, mille jooksul Ungaril oli võimalik rahalist abi saada, lõppes 4. novembril 2010.

(10)

Ajavahemik, mille jooksul Kreekale krediidiandjate lepingu ja krediidikorralduse lepingu alusel rahalist abi antakse, on iga neis vahendeis osaleva liikmesriigi puhul erinev.

(11)

Järgides Euroopa Ülemkogu 25. märtsi 2011. aasta otsust, allkirjastasid euroala 17 liikmesriigi ministrid Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamislepingu 11. juulil 2011. Euroala riigipeade ja valitsusjuhtide 21. juuli ja 9. detsembri 2011. aasta otsuste järel muudeti stabiilsusmehhanismi tõhustamiseks kõnealust lepingut ning kirjutati sellele alla 2. veebruaril 2012. Lepingu kohaselt täidab Euroopa stabiilsusmehhanism alates 2013. aastast Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi ja Euroopa finantsstabiilsusmehhanismi praegusi funktsioone. Seega tuleks käesolevas määruses tulevast stabiilsusmehhanismi juba arvesse võtta.

(12)

Oma 23. ja 24. juuni 2011. aasta järeldustes väljendas Euroopa Ülemkogu heameelt komisjoni kavatsuse üle tugevdada Kreeka laenuprogrammi ja liidu fondide vahelist koostoimet ning toetas jõupingutusi suurendada Kreeka suutlikkust kasutada liidu vahendeid majanduskasvu ja tööhõive edendamise eesmärgil, suunates neid vahendeid konkurentsivõime parandamisse ja töökohtade loomisse. Lisaks sellele väljendas Euroopa Ülemkogu heameelt selle üle, et komisjon koostab koos liikmesriikidega tervikliku programmi Kreekale antava tehnilise abi kohta, ning toetas seda algatust. Käesolev määrus on osa niisugustest koostoime tugevdamiseks tehtavatest jõupingutustest.

(13)

Selleks et hõlbustada liidu rahaliste vahendite haldamist, aidata kiirendada investeeringuid liikmesriikides ja piirkondades ning suurendada rahastamise mõju majandusele, on vaja põhjendatud juhtudel ajutiselt ja ilma programmiperioodi 2014–2020 mõjutamata lubada Euroopa Kalandusfondi vahemaksete suurendamist sellise määrani, mis on kümne protsendipunkti võrra suurem igale prioriteetsele suunale kohaldatavast kaasrahastamismäärast selliste liikmesriikide puhul, kellel on suuri raskusi finantsstabiilsuse säilitamisega ning kes on taotlenud selle meetme kaudu abi saamist, mis toob kaasa riigi kaasrahastatava osa vähendamise. Kuna suurendamine on ajutine ja selleks, et säilitada esialgsed kaasrahastamise määrad võrdlusalusena ajutiselt suurendatud summade arvutamiseks, ei tuleks mehhanismi kohaldamisest tulenevaid muudatusi kajastada rakenduskavade rahastamiskavas. Siiski peaks olema võimalik rakenduskava ajakohastada, et koondada rahalised vahendid konkurentsivõime, majanduskasvu ja tööhõive parandamisele ning viia nende sihid ja eesmärgid kooskõlla kättesaadava kogurahastamise vähenemisega.

(14)

Liikmesriik, kes esitab komisjonile taotluse käesoleva määruse alusel erandi saamiseks, peaks esitama kogu teabe, mis on vajalik selleks, et komisjon saaks liikmesriigi makromajanduse ja eelarve olukorda kirjeldavate andmete alusel kindlaks teha, et riigipoolse kaasrahastamise jaoks vahendeid ei ole. Samuti peaks ta demonstreerima, et erandi andmisest tulenev maksete suurendamine on vajalik rakenduskavade elluviimise jätkumise tagamiseks ning et rahalise abi vastuvõtmise suutlikkuse probleemid püsivad isegi siis, kui kasutatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1198/2006 (10) artikli 53 lõikes 3 sätestatud kaasrahastamise määrade ülemmäärasid.

(15)

Liikmesriik, kes esitab komisjonile taotluse käesoleva määruse alusel erandi saamiseks, peaks esitama ka viite asjakohasele nõukogu otsusele või muule õigusaktile, mille kohaselt on tal õigus erandit kasutada. Komisjonil on pärast liikmesriigi taotluse laekumist vaja piisavalt aega selleks, et kontrollida esitatud teabe õigsust ja esitada vajaduse korral vastuväiteid. Selleks et muuta erandi tegemine tulemuslikuks ja toimivaks, tuleks lähtuda eeldusest, et kui komisjon vastuväidet ei esita, on see taotlus põhjendatud. Kui komisjon esitab liikmesriigi taotlusele vastuväiteid, peaks ta rakendusaktiga võtma vastu sellekohase otsuse, tuues välja põhjused.

(16)

Sellest tulenevalt tuleks läbi vaadata ka eeskirjad, mille alusel arvutatakse rakenduskavade vahemaksed ja lõppmaksed ajavahemikul, mil liikmesriigid saavad liidu rahalist abi seoses suurte raskustega finantsstabiilsuse säilitamisel.

(17)

Tuleb tagada, et käesoleva määruse alusel ajutiselt suurendatud vahemakseid saavatele liikmesriikidele kättesaadavaks tehtud suurendatud summade kasutamise kohta antakse asjakohaselt aru.

(18)

Pärast rahalise abi saamise lõppemist võib määruse (EÜ) nr 1198/2006 artikli 18 lõike 2 kohase hindamise käigus ilmneda vajadus hinnata muu hulgas ka seda, kas liikmesriikide kaasrahastamise vähendamine põhjustab olulisel määral kõrvalekaldumist algselt seatud eesmärkidest. Selline hinnang võib tingida rakenduskavade läbivaatamise.

(19)

Et rahvusvahelisi finantsturge mõjutav enneolematu ulatusega kriis ja majanduslangus, mis on tõsiselt kahjustanud mitme liikmesriigi finantsstabiilsust, nõuavad majandusele tervikuna avalduva mõju ohjeldamiseks kiiret reageerimist, peaks käesolev määrus jõustuma võimalikult kiiresti. Võttes arvesse erakorralisi olusid asjaomastes liikmesriikides, tuleks seda kohaldada tagasiulatuvalt – alustades kas eelarveaastast 2010 või kuupäevast, mil rahaline abi kättesaadavaks tehti, sõltuvalt taotleva liikmesriigi staatusest – nende ajavahemike suhtes, kui liikmesriigid said liidult või teistelt euroala liikmesriikidelt rahalist abi seoses suurte raskustega finantsstabiilsuse säilitamisel.

(20)

Kui kavandatakse vahemaksete ajutist suurendamist, tuleks seda ajutist suurendamist kaaluda ka kõiki liikmesriike puudutavaid eelarvepiiranguid arvestades ning need eelarvepiirangud peaksid asjakohaselt kajastuma Euroopa Liidu üldeelarves. Kuna mehhanismi põhieesmärk on käsitleda konkreetseid praegusi raskusi, peaks selle kohaldamine olema lisaks ajaliselt piiratud. Seetõttu tuleks mehhanismi kohaldamist alustada 1. jaanuaril 2010 ja see peaks toimima piiratud ajavahemikul kuni 31. detsembrini 2013.

(21)

Seepärast tuleks määrust (EÜ) nr 1198/2006 vastavalt muuta,

1)

Artiklid 76 ja 77 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 76

Vahemaksete arvutamise eeskirjad

1.   Vahemaksete arvutamisel kohaldatakse avaliku sektori sellise panuse suhtes, mis on deklareeritud sertifitseerimisasutuse tõendatud kuluaruandes iga prioriteetse suuna ja iga lähenemis-/mittelähenemiseesmärgi kohta, kaasrahastamismäära, mis on vastavale prioriteetsele suunale ja eesmärgile kehtestatud kehtivas rahastamiskavas.

2.   Erandina lõikest 1 on liikmesriigi konkreetsel ja nõuetekohaselt põhjendatud taotlusel vahemakseks liidu abi summa, mis on makstud või makstakse toetusesaajatele seoses prioriteetse suuna ja eesmärgiga. Liikmesriik peab selle summa täpsustama kuluaruandes.

3.   Erandina artikli 53 lõikest 3 suurendatakse liikmesriigi taotlusel vahemakseid summa võrra, mis saadakse kümne protsendipunkti suuruse lisatoetuse kohaldamisega iga prioriteetse suuna jaoks ette nähtud selliste kaasrahastamismäärade suhtes (kuni maksimaalselt 100 %-ni), mida kohaldatakse viimati deklareeritud abikõlblike avaliku sektori kulude summa suhtes igas tõendatud kuluaruandes, mis on esitatud ajavahemikul, mille jooksul liikmesriik vastab ühele järgmistest tingimustest:

4.   Selliste vahemaksete arvutamisel, mis on tehtud pärast seda, kui liikmesriik ei saanud enam lõikes 3 osutatud liidu rahalist abi, ei võta komisjon arvesse kõnealuse lõike alusel makstud suuremaid summasid.

Neid summasid arvestatakse aga artikli 79 lõike 1 kohaldamisel.

5.   Lõike 3 kohaldamisest tulenevad suurendatud vahemaksed tehakse võimalikult lühikese aja jooksul kättesaadavaks korraldusasutusele ja neid kasutatakse üksnes rakenduskava elluviimisega seotud maksete tegemiseks.

6.   Artikli 67 lõike 1 kohase iga-aastase aruandluse raames esitavad liikmesriigid komisjonile asjakohase teabe käesoleva artikli lõikes 3 osutatud erandi kasutamise kohta, näidates ära, kuidas suurendatud toetussummad on aidanud kaasa konkurentsivõime, majanduskasvu ja töökohtade loomise edendamisele asjaomases liikmesriigis. Komisjon võtab seda teavet arvesse artikli 68 lõikes 1 ette nähtud iga-aastaste aruannete koostamisel.

Artikkel 77

Lõppmaksete arvutamise eeskirjad

1.   Lõppmakseks peab olema summa, mis on üks kahest järgmisest summast, olenevalt sellest, kumb on väiksem:

2.   Erandina artikli 53 lõikest 3 suurendatakse liikmesriigi taotlusel lõppmakseid summa võrra, mis saadakse kümne protsendipunkti suuruse lisatoetuse kohaldamisega iga prioriteetse suuna jaoks ette nähtud selliste kaasrahastamismäärade suhtes (kuni maksimaalselt 100 %-ni), mida kohaldatakse viimati deklareeritud abikõlblike avaliku sektori kulude summa suhtes igas tõendatud kuluaruandes, mis on esitatud ajavahemikul, mille jooksul liikmesriik vastab ühele artikli 76 lõike 3 punktides a, b ja c sätestatud tingimustest.

3.   Selliste lõppmaksete arvutamisel, mis on tehtud pärast seda, kui liikmesriik ei saanud enam artikli 76 lõikes 3 osutatud liidu rahalist abi, ei võta komisjon arvesse kõnealuse lõike alusel makstud suuremaid summasid.

2)

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 77a

Vahemaksetena ja lõppmaksetena makstava liidu toetuse piirmäärad

1.   Olenemata artikli 76 lõikest 3 ja artikli 77 lõikest 2 ei tohi liidu toetus vahemaksete ja lõppmaksete näol olla suurem kui avaliku sektori panus ja Euroopa Kalandusfondist saadav maksimaalne toetus iga prioriteetse suuna ja eesmärgi jaoks vastavalt komisjoni otsusele rakenduskava heakskiitmise kohta.

2.   Artikli 76 lõikes 3 ja artikli 77 lõikes 2 osutatud erand tehakse komisjoni poolt niisuguse kirjaliku taotluse korral, mille esitab liikmesriik, kes vastab ühele artikli 76 lõike 3 punktides a, b ja c sätestatud tingimustest. Taotlus esitatakse 17. juuliks 2012 või kahe kuu jooksul alates kuupäevast, mil liikmesriik vastab ühele artikli 76 lõike 3 punktides a, b ja c sätestatud tingimustest.

3.   Komisjonile esitatavas taotluses põhjendab liikmesriik artikli 76 lõikes 3 ja artikli 77 lõikes 2 osutatud erandi vajalikkust, esitades teabe, mis on vajalik selleks, et tõendada järgmist:

Komisjon kontrollib, kas esitatud teave õigustab erandi andmist. Komisjon esitab mis tahes vastuväited kõnealuse teabe suhtes 30 päeva jooksul alates taotluse esitamise kuupäevast. Kui komisjon otsustab liikmesriigi taotlusele vastuväiteid esitada, võtab ta rakendusaktiga vastu sellekohase otsuse ja toob välja põhjused.

Kui komisjon ei esita liikmesriigi taotlusele vastuväidet, loetakse see taotlus põhjendatuks.

4.   Liikmesriigi taotluses täpsustatakse ka artikli 76 lõikes 3 ja artikli 77 lõikes 2 ette nähtud erandi kavandatud kasutusviis ning antakse teavet lisameetmete kohta, mida kavatsetakse võtta selleks, et koondada rahalised vahendid konkurentsivõime, majanduskasvu ja tööhõive parandamisele, sealhulgas muutes asjakohastel juhtudel rakenduskavasid.

5.   Artikli 76 lõikes 3 ja artikli 77 lõikes 2 ette nähtud erandit ei kohaldata pärast 31. detsembrit 2013 esitatud kuluaruannete suhtes.”

a)

Iirimaa, Kreeka ja Portugali puhul alates nendele liikmesriikidele artikli 76 lõike 3 kohaselt rahalise abi kättesaadavaks tegemise kuupäevast;

b)

Ungari, Läti ja Rumeenia puhul alates 1. jaanuarist 2010.