10.2.2009

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 39/1

---

NÕUKOGU MÄÄRUS (EÜ) nr 116/2009,

18. detsember 2008,

kultuuriväärtuste ekspordi kohta

(kodifitseeritud versioon)

EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artiklit 133,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,

ning arvestades järgmist:

(1)	Nõukogu 9. detsembri 1992. aasta määrust (EMÜ) nr 3911/92 kultuuriväärtuste ekspordi kohta (1) on korduvalt oluliselt muudetud. (2) Selguse ja otstarbekuse huvides tuleks kõnealune määrus kodifitseerida.

(2)	Siseturu säilitamiseks on kaubandussuhetes kolmandate riikidega vaja kehtestada kultuuriväärtuste kaitse eeskirjad.

(3)	Tundub olevat vaja võtta erimeetmeid, et tagada ühenduse välispiiridel kultuuriväärtuste ekspordi ühtne kontroll.

(4)	Selline süsteem peaks enne käesoleva määrusega hõlmatud kultuuriväärtuste eksporti nõudma pädeva liikmesriigi välja antud loa esitamist. Sellepärast on hädavajalik nende meetmete mõjupiirkond ja rakendamise kord täpselt kindlaks määrata. Süsteemi rakendamine peaks olema võimalikult lihtne ja tõhus.

(5)	Käesoleva määruse rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused. (3)

(6)

Arvestades liikmesriikide ametiasutuste arvestatavat kogemust nõukogu 13. märtsi 1997. aasta määruse (EÜ) nr 515/97 (liikmesriikide haldusasutuste vastastikusest abist ning haldusasutuste ja komisjoni vahelisest koostööst tolli- ja põllumajandusküsimusi käsitlevate õigusaktide nõutava kohaldamise tagamiseks) (4) kohaldamisel, tuleks käesoleva küsimuse puhul kohaldada mainitud määrust.

(7)	Käesoleva määruse I lisa eesmärk on kindlaks määrata need kultuuriväärtuste liigid, mida tuleks kaubandussuhetes kolmandate riikidega eriliselt kaitsta, kuid samas ei seata liikmesriikidele piiranguid rahvusliku rikkuse määratlemisel asutamislepingu artikli 30 tähenduses,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Mõiste

Piiramata asutamislepingu artiklist 30 tulenevaid liikmesriikide volitusi, viitab mõiste „kultuuriväärtused” käesoleva määruse mõttes määruse I lisas loetletud objektidele.

Artikkel 2

Ekspordiluba

1.   Kui kultuuriväärtusi eksporditakse väljapoole ühenduse tolliterritooriumi, tuleb esitada ekspordiluba.

2.   Ekspordiloa annab asjaomase isiku taotluse peale:

a)	pädev ametiasutus selles liikmesriigis, mille territooriumil kõnealune kultuuriväärtus seaduslikult ja lõplikult asus 1. jaanuaril 1993;

b)

või pärast seda kuupäeva pädev ametiasutus selles liikmesriigis, mille territooriumil kõnealune kultuuriväärtus asub kas pärast seda, kui teine liikmesriik on selle seaduslikult ja lõplikult sinna saatnud, või pärast importi kolmandast riigist või pärast taassissevedu kolmandast riigist, kui liikmesriik on selle sinna seaduslikult saatnud.

Ilma et see piiraks lõike 4 kohaldamist, ei pea liikmesriik, mis on vastavalt esimese lõigu alapunktidele a või b selleks pädev, nõudma ekspordiluba määruse I lisas liigi A1 esimese ja teise alapunkti piiratud arheoloogilise või teadusliku väärtusega kultuuriväärtuste jaoks tingimusel, et need ei pärine vahetult liikmesriigi arheoloogilistelt kaevamistelt, leidudest ega liikmesriigi arheoloogilistest asulakohtadest ning et nad on turule tulnud seaduslikult.

Käesoleva määruse kohaldamisel võidakse ekspordiloa andmisest keelduda, kui kõnealuste kultuuriväärtuste suhtes kehtivad asjaomase liikmesriigi õigusaktid, mis kaitsevad kunstilise, ajaloolise või arheoloogilise väärtusega rahvuslikku rikkust.

Vajaduse korral võtab esimese lõigu alapunktis b viidatud asutus ühendust pädevate ametiasutustega selles liikmesriigis, kust kõnealune kultuuriväärtus pärineb, eelkõige pädevate ametiasutustega nõukogu 15. märtsi 1993. aasta direktiivi 93/7/EMÜ (liikmesriigi territooriumilt ebaseaduslikult väljaviidud kultuuriväärtuste tagastamise kohta) (5) tähenduses.

3.   Ekspordiluba kehtib kogu ühenduse piires.

4.   Ilma et see piiraks lõigete 1, 2 ja 3 sätete kohaldamist, kehtib otsese ekspordi korral ühenduse tolliterritooriumilt sellise kunstilise, ajaloolise või arheoloogilise väärtusega rahvusliku rikkuse kohta, mis käesoleva määruse tähenduses ei ole kultuuriväärtused, neid eksportiva liikmesriigi seadus.

Artikkel 3

Pädevad ametiasutused

1.   Liikmesriigid annavad komisjonile nimekirja ametiasutustest, mis on volitatud andma kultuuriväärtuste ekspordilube.

2.   Komisjon avaldab nende ametiasutuste nimekirja ja kõik nimekirjas tehtud muudatused Euroopa Liidu Teataja C-seerias.

Artikkel 4

Ekspordiloa esitamine

Ekspordiluba esitatakse lisaks ekspordideklaratsioonile ekspordiformaalsuste läbimisel tolliasutuses, mis on pädev seda deklaratsiooni vastu võtma.

Artikkel 5

Pädevate tolliasutuste piiramine

1.   Liikmesriigid võivad piirata nende tolliasutuste arvu, mis on volitatud tegelema kultuuriväärtuste ekspordi formaalsustega.

2.   Liikmesriigid, kes kasutavad lõikes 1 antud õigust, teevad komisjonile teatavaks nõuetekohaste volitustega tolliasutused.

Komisjon avaldab selle teabe Euroopa Liidu Teataja C-seerias.

Artikkel 6

Halduskoostöö

Käesoleva määruse rakendamisel kohaldatakse mutatis mutandis määruse (EÜ) nr 515/97 sätteid, eriti sätteid teabe konfidentsiaalsuse kohta.

Lisaks esimeses lõigus ette nähtud koostööle astuvad liikmesriigid vajalikke samme, et vastastikustes suhetes sisse seada koostöö tolliasutuste ning direktiivi 93/7/EMÜ artiklis 4 viidatud pädevate ametiasutuste vahel.

Artikkel 7

Rakendusmeetmed

Käesoleva määruse rakendamiseks vajalikud meetmed, eriti need, mis käsitlevad kasutatavat vormi (näiteks näidis ning tehnilised üksikasjad), võetakse vastu vastavalt artikli 8 lõikes 2 nimetatud korrale.

Artikkel 8

Komitee

1.   Komisjoni abistab komitee.

2.   Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikleid 3 ja 7.

Artikkel 9

Karistused

Liikmesriigid kehtestavad eeskirjad karistuste kohta, mida kohaldatakse käesoleva määruse rikkumise korral, ning võtavad kõik vajalikud meetmed nende rakendamise tagamiseks. Karistused peavad olema efektiivsed, proportsionaalsed ja hoiatavad.

Artikkel 10

Aruandlus

1.   Iga liikmesriik informeerib komisjoni käesoleva määruse alusel võetud meetmetest.

Komisjon edastab selle teabe teistele liikmesriikidele.

2.   Iga kolme aasta järel esitab komisjon Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele aruande käesoleva määruse rakendamise kohta.

Nõukogu vaatab komisjoni ettepanekul iga kolme aasta järel läbi määruse I lisas märgitud summad ja kui see on vajalik, ajakohastab neid ühenduse majandus- ja rahandusnäitajate alusel.

Artikkel 11

Kehtetuks tunnistamine

Määrus (EMÜ) nr 3911/92, mida on muudetud II lisas loetletud määrustega, tunnistatakse kehtetuks.

Viiteid kehtetuks tunnistatud määrusele käsitatakse viidetena käesolevale määrusele kooskõlas III lisas esitatud vastavustabeliga.

Artikkel 12

Jõustumine

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

---

(1)  EÜT L 395, 31.12.1992, lk 1.

(2)  Vt II lisa.

(3)  EÜT L 184, 17.7.1999, lk 23.

(4)  EÜT L 82, 22.3.1997, lk 1.

(5)  EÜT L 74, 27.3.1993, lk 74.

---

---

---

---