I LISA

REGULEERIMISALA, MÕISTED JA LÜHENDID, EÜ TÜÜBIKINNITUSE TAOTLEMINE, SPETSIFIKATSIOONID JA KATSED NING TOODANGU VASTAVUS

1.   REGULEERIMISALA

Käesolevat direktiivi kohaldatakse kõigi diiselmootoriga mootorsõidukite gaasiliste ja tahkete osakeste heitmete ning kõigi ottomootoritega mootorsõidukite gaasiliste heitmete suhtes, mis töötavad maagaasi või veeldatud naftagaasi kütusega ning artiklis 1 kindlaksmääratud diisel- ja ottomootorite suhtes, välja arvatud N1-, N2- ja M2-kategooria sõidukid, mis on tüübikinnituse saanud nõukogu 20. märtsi 1970 aasta direktiivi 70/220/EMÜ (mootorsõidukite heitgaaside tekitatud õhusaaste vastu võetavaid meetmeid käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta) (1) kohaselt.

2.   MÕISTED JA LÜHENDID

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

2.1.   katsetsükkel – kindlaksmääratud kiiruse ja pöördemomendiga katsefaaside järjestus mootori katsetamiseks püsiseisundis (ESC katse) või siirderežiimil (ETC, ELR katse);

2.2.   mootori kinnitamine – mootoritüübi (mootoritüüpkonna) kinnitamine gaasiliste ja tahkete osakeste heitmete määra suhtes;

2.3.   diiselmootor – survesüüte põhimõttel töötav mootor;

2.4.   gaasimootor – maagaasi- (NG) või veeldatud naftagaasi (LPG) kütusel töötav mootor;

2.5.   mootoritüüp – mootorite kategooria, mis ei erine selliste põhiliste mootori karakteristikute poolest, nagu on määratletud käesoleva direktiivi II lisas;

2.6.   mootoritüüpkond – tootja koostatud mootorite rühm, mis on projekteeritud samalaadsete heitgaasikarakteristikutega, nagu on määratletud käesoleva direktiivi II lisa 2. liites; kõik tüüpkonna mootorid peavad vastama heitmete kehtestatud piirväärtustele;

2.7.   algmootor – mootoritüüpkonnast valitud mootor, millel on kõnealust mootoritüüpkonda esindavad heitekarakteristikud;

2.8.   gaasilised heitmed – süsinikmonooksiid, süsivesinikud (diiselmootori puhul eeldatakse molekulivalemiks CH1,85, veeldatud naftagaasil töötava mootori puhul CH2,525, maagaasil töötava mootori (NMHC) puhul CH2,93 ning etanoolil töötavate diiselmootorite puhul CH3O0,5), metaan (maagaasil töötava mootori puhul eeldatakse molekulivalemiks CH4) ning lämmastikoksiidid, mille määra väljendatakse lämmastikdioksiidi (NO2) ekvivalendina;

2.9.   tahkete osakeste heitmed – aine, mis kogutakse eri filtrisse pärast heitgaasi lahjendamist puhta filtreeritud õhuga temperatuuril kuni 325 K (52 °C);

2.10.   suits – diiselmootori heitgaasivoos hõljuvad osakesed, mis neelavad, peegeldavad või murravad valgust;

2.11.   kasulik võimsus – katsestendil väntvõlli või sellele vastava osa lõpus saadud võimsus EÜ-kilovattides, mõõdetuna EÜ võimsuse mõõtmise meetodil, nagu on ette nähtud nõukogu 16. detsembri 1980. aasta direktiivis 80/1269/EMÜ mootorsõidukite mootori võimsust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta; (2)

2.12.   deklareeritud maksimaalne võimsus (Pmax) – maksimaalne võimsus EÜ kilovattides (kasulik võimsus), nagu tootja on tüübikinnitustaotluses esitanud;

2.13.   osakoormus – suurima võimaliku momendikiiruse murdarv mootori teataval pöörlemiskiirusel;

2.14.   ESC katse – 13 käesoleva lisa punkti 6.2 kohaselt rakendatavast püsiseisundi režiimist koosnev katsetsükkel;

2.15.   ELR katse – katsetsükkel, mis koosneb käesoleva lisa punkti 6.2 kohaselt mootori püsikiirusel sooritatavatest järjestikustest koormusastmetest;

2.16.   ETC katse – katsetsükkel, mis koosneb 1 800-st igal sekundil vahetuvast üleminekurežiimist. Rakendatakse käesoleva lisa punkti 6.2 kohaselt;

2.17.   mootori käituskiiruse vahemik – käesoleva direktiivi III lisas esitatud minimaalse ja maksimaalse pöörlemiskiiruse vahel asuv pöörlemiskiiruse vahemik, mida mootori tavapärasel töötamisel kõige sagedamini kasutatakse;

2.18.   minimaalne pöörlemiskiirus (nloo) – väikseim mootori pöörlemiskiirus, mille puhul tekitatakse 50 % deklareeritud maksimaalsest võimsusest;

2.19.   maksimaalne pöörlemiskiirus (nhi) – suurim mootori pöörlemiskiirus, mille puhul tekitatakse 70 % deklareeritud maksimaalsest võimsusest;

2.20.   mootori pöörlemiskiirused A, B ja C – katsekiirused mootori käituskiiruse vahemikus, mida kasutatakse ESC ja ELR katses, nagu on esitatud käesoleva direktiivi III lisa 1. liites;

2.21.   kontrollpiirkond – piirkond mootori pöörlemiskiiruste A ja C ning 25–100protsendilise koormuse vahel;

2.22.   võrdluskiirus (nref) – 100 % pöörlemiskiiruse väärtus, mida kasutatakse ETC katse suhteliste kiiruseväärtuste denormaliseerimiseks, nagu on esitatud käesoleva direktiivi III lisa 2. liites;

2.23.   suitsususe mõõtur – mõõtevahend suitsususe mõõtmiseks valguse vähendamise põhimõttel;

2.24.   maagaasirühm – H- või L-rühm, nagu on määratletud 1993. aasta novembris kehtestatud Euroopa standardis EN 437;

2.25.   kohastuvus – mootoriseade, mis võimaldab hoida püsivat õhu/kütuse suhet;

2.26.   uuskalibreerimine – maagaasil töötava mootori peenreguleerimine samade näitajate (võimsus, kütusekulu) saamiseks maagaasi eri rühmade puhul;

2.27.   Wobbe'i indeks (alumine Wl või ülemine Wu) — gaasi mahuühiku kütteväärtuse ja gaasi suhtelise tiheduse ruutjuure suhe samades võrdlustingimustes:

2.28.   λ-nihketegur (Sλ) – mõiste, mis kirjeldab mootori juhtimissüsteemi kohandumisvõimet seoses õhu ülejäägi suhte λ muutumisega, kui mootori kütusena kasutatakse puhtast metaanist erineva koostisega gaasi (Sλ arvutamisel vaata VII lisa);

2.29.   katkestusseade – seade, mis mõõdab, teeb kindlaks või reageerib talitlusmuutujatele (näiteks sõiduki kiirusele, mootori pöörlemissagedusele, kasutatavale käigule, temperatuurile, sisselaskerõhule või mõnele muule parameetrile), et heitmete kontrollsüsteemi mingi osa töötamist selliselt aktiveerida, muuta, edasi lükata või deaktiveerida, et heitmete kontrollsüsteemi efektiivsus sõiduki tavapärasel kasutamisel esinevates tingimustes väheneb, välja arvatud juhul, kui nimetatud seadme kasutamine on heitmete hindamiseks kasutatava katsemenetluse koosseisu oluline osa.

2.30.   lisajuhtseade – mootorile või sõidukile paigaldatud süsteem, talitlus või juhtimisstrateegia, mida kasutatakse mootori ja/või selle abiseadmete kaitsmiseks töötingimuste eest, mis võivad viia kahjustuste või tõrgeteni või mida kasutatakse mootori käivitamise hõlbustamiseks. Lisajuhtseade võib olla ka strateegia või abinõu, kui on rahuldavalt tõestatud, et tegu pole katkestusseadega.

2.31.   irratsionaalne heitmete juhtimisstrateegia – strateegia või abinõu, mis sõiduki kasutamisel tavapärastes kasutustingimustes vähendab heitmete kontrollsüsteemi efektiivsust tasemeni, mis on heitmetele kohaldatavas katsemenetluses eeldatavast tasemest madalam.

2.32.   Tähised ja lühendid

2.32.1.   Katseparameetrite tähised

2.32.2.   Keemiliste ühendite tähised

2.32.3.   Lühendid

3.   EÜ TÜÜBIKINNITUSE TAOTLEMINE

3.1.   EÜ tüübikinnituse taotlemine mootoritüübile või mootoritüüpkonnale kui eraldi seadmestikule

3.1.1.   Taotluse mootoritüübi või mootoritüüpkonna kinnitamiseks seoses diiselmootoritest paisatavate gaasiliste ja tahkete osakeste heitmete määra ja gaasimootorite gaasiliste heitmetega peab esitama mootori tootja või tootja ametlik esindaja.

3.1.2.   Sellele tuleb lisada allpool mainitud dokumendid kolmes eksemplaris ning järgmised üksikasjalikud andmed:

3.1.2.1.   Mootoritüübi või -tüüpkonna kirjeldus, mis sisaldab vajaduse korral käesoleva direktiivi II lisas nimetatud üksikasjalikke andmeid ning vastab direktiivi 70/156/EMÜ artiklites 3 ja 4 esitatud nõuetele. (3)

3.1.3.   Mootor, mis vastab II lisas kirjeldatud “mootoritüübi” või “algmootori” karakteristikutele, esitatakse punktis 6 määratletud tüübikinnituskatsete läbiviimise eest vastutavale tehnilisele teenistusele.

3.2.   Sõidukitüübi mootori EÜ tüübikinnitustaotlus

3.2.1.   Tüübikinnitustaotluse seoses sõiduki diiselmootori või diiselmootoritüüpkonna gaasiliste ja tahkete osakeste heitmete määra ja gaasimootori või gaasimootoritüüpkonna gaasiliste heitmetega peab esitama sõiduki tootja või tootja ametlik esindaja.

3.2.2.   Sellele tuleb lisada allpool mainitud dokumendid kolmes eksemplaris ning järgmised üksikasjalikud andmed:

3.2.2.1.   sõidukitüübi, sõiduki mootoriga seotud osade, mootoritüübi või -tüüpkonna kirjeldus, mis vajaduse korral sisaldab II lisas nimetatud üksikasjalikke andmeid koos direktiivi 70/156/EMÜ artikli 3 kohaldamisel ettenähtud dokumentatsiooniga.

3.3.   Tüübikinnituse saanud mootoriga sõidukitüübi EÜ tüübikinnituse taotlemine

3.3.1.   Tüübikinnitustaotluse seoses sõiduki diiselmootori või diiselmootoritüüpkonna gaasiliste ja tahkete osakeste heitmete määra ja gaasimootori või gaasimootoritüüpkonna gaasiliste heitmetega peab esitama sõiduki tootja või tootja ametlik esindaja.

3.3.2.   Sellele tuleb lisada allpool nimetatud dokumendid kolmes eksemplaris ning järgmised üksikasjalikud andmed:

3.3.2.1.   sõidukitüübi ja mootoriga seotud sõidukiosade kirjeldus, mis sisaldab II lisas nimetatud üksikasjalikke andmeid, ning vajaduse korral EÜ tüübikinnitustunnistuse koopia (VI lisa), mis on antud sõidukitüübile paigaldatud mootorile või mootoritüüpkonnale kui eraldi seadmestikule, ning direktiivi 70/156/EMÜ artikli 3 kohaldamisel ettenähtud dokumentatsioon.

4.   EÜ TÜÜBIKINNITUS

4.1.   Universaalse EÜ tüübikinnituse andmine kütustele

Universaalne EÜ tüübikinnitus antakse kütustele juhul, kui on täidetud järgmised nõuded.

4.1.1.   Diislikütusel töötav algmootor peab vastama IV lisas määratletud etalonkütusele käesoleva direktiiviga kehtestatud nõuetele.

4.1.2.   Maagaasil töötav algmootor peab suutma kohanduda mis tahes koostisega müügilolevate kütustega. Üldiselt esineb kaks maagaasikütuse tüüpi, kõrge kütteväärtusega kütus (H-rühma gaas) ja madala kütteväärtusega kütus (L-rühma gaas), mille kütteväärtus kõigub märkimisväärselt mõlemas rühmas; need erinevad märkimisväärselt energiasisalduse poolest, mida väljendatakse Wobbe’i indeksiga, ning λ-nihketeguri (Sλ) poolest. Wobbe’i indeksi ja nihketeguri Sλ arvutamise valem on antud punktides 2.27 ja 2.28. Looduslikke gaase, mille λ-nihketegur jääb 0,89 ja 1,08 vahele (0,89 ≤ Sλ ≤ 1,08), loetakse H-gaasideks ning gaase, mille λ-nihketegur jääb 1,08 ja 1,19 vahele (1,08 ≤ Sλ ≤ 1,19), loetakse L-gaasideks. Sλ suured kõikumised kajastuvad etalonkütuste koostises.

Algmootor peab vastama käesoleva direktiivi nõuetele etalonkütuste GR (kütus 1) ja G25 (kütus 2) puhul, nagu on kindlaks määratud IV lisas, mootori kütusega varustamist kahe katse vahel muutmata. Pärast kütuse vahetamist on siiski lubatud üks ETC tsüklile vastav mõõtmisteta kohandussõit. Enne katsetamist tuleb algmootor sisse sõita vastavalt III lisa 2. liite lõikes 3 esitatud korrale.

4.1.2.1.   Tootja taotluse korral võib mootorit katsetada kolmanda kütusega (kütus 3) juhul, kui selle λ-nihketegur (Sλ) jääb 0,89 (s.t kütuse GR alumise piiri) ja 1,19 (s.t kütuse G25 ülemise piiri) vahele, näiteks kui kütus 3 on müügilolev kütus. Selle katse tulemused võib võtta aluseks toodangu vastavuse hindamisel.

4.1.3.   Maagaasil töötava mootori puhul, mis kohastub nii H-rühma gaaside kui ka L-rühma gaasidega ning mille ümberlülitamine H-rühma gaasidelt L-rühma gaasidele toimub lüliti abil, katsetatakse algmootorit lüliti igas asendis mõlema IV lisas kindlaksmääratud asjakohase etalonkütusega. H-rühma gaasidele vastavas asendis katsetatakse mootorit kütustega GR (kütus 1) ja G23 (kütus 3), L-rühma gaasidele vastavas asendis kütustega G25 (kütus 2) ja G23 (kütus 3). Algmootor peab vastama käesoleva direktiivi nõuetele lüliti mõlemas asendis, ilma et kummaski asendis toimuks kahe katse vahel kütusega varustamise korrigeerimist. Pärast kütuse vahetamist on siiski lubatud üks ETC tsüklile vastav mõõtmisteta kohandussõit. Enne katsetamist tuleb algmootor sisse sõita III lisa 2. liite lõikes 3 esitatud protseduuri kohaselt.

4.1.3.1.   Tootja taotluse korral võib mootorit katsetada G23 (kütus 3) asemel kolmanda kütusega juhul, kui λ-nihketegur (Sλ) jääb 0,89 (s.t kütuse GR alumise piiri) ja 1,19 (s.t kütuse G25 ülemise piiri) vahele, näiteks kui kütus 3 on müügilolev kütus. Selle katse tulemused võib võtta aluseks toodangu vastavuse hindamisel.

4.1.4.   Gaasimootorite puhul määratakse iga saasteaine emissioonitulemuste suhe “r” järgmiselt:

või

ning

4.1.5.   Veeldatud naftagaasil töötav algmootor peab suutma kohanduda mis tahes koostisega müügiloleva kütusega. Veeldatud naftagaasi C3/C4 koostis varieerub. Etalonkütustes on need varieerumised arvesse võetud. Algmootor peaks vastama etalonkütuste A ja B heitmetega seotud nõuetele, nagu on kindlaks määratud IV lisas, ilma kütusega varustamise korrigeerimiseta kahe katse vahel. Pärast kütuse vahetamist on siiski lubatud üks ETC tsüklile vastav mõõtmisteta kohandussõit. Enne katsetamist tuleb algmootor sisse sõita vastavalt III lisa 2. liite lõikes 3 esitatud korrale.

4.1.5.1.   Iga saasteaine emissioonitulemuste suhe “r” määratakse järgmiselt:

4.2.   Piirangutega EÜ tüübikinnituse andmine kütuserühmale

Kütusepiirangutega EÜ tüübikinnitus antakse juhul, kui on täidetud järgmised nõuded:

4.2.1.   Maagaasil töötava, kuid nii H-rühma kui ka L-rühma gaasidel töötamiseks kohandatud mootori heitgaasiga seotud tüübikinnitus.

Algmootorit katsetatakse asjakohase etalonkütusega, nagu on asjaomase gaaside rühma suhtes kindlaks määratud IV lisas. H-rühma gaaside vastavad kütused on GR (kütus 1) ja G23 (kütus 3), L-rühma gaaside vastavad kütused on G25 (kütus 2) ja G23 (kütus 3). Algmootor peab vastama heitmetega seotud nõuetele, seejuures kütusega varustamist kahe katse vahel korrigeerimata. Pärast kütuse vahetamist on siiski lubatud üks ETC tsüklile vastav mõõtmisteta kohandussõit. Enne katsetamist tuleb algmootor sisse sõita vastavalt III lisa 2. liite lõikes 3 esitatud korrale.

4.2.1.1.   Tootja taotluse korral võib mootorit katsetada G23 (kütus 3) asemel kolmanda kütusega juhul, kui λ -nihketegur (Sλ) jääb 0,89 (s.t kütuse GR alumise piiri) ja 1,19 (s.t kütuse G25 ülemise piiri) vahele, näiteks kui kütus 3 on müügilolev kütus. Selle katse tulemused võib võtta aluseks toodangu vastavuse hindamisel.

4.2.1.2.   Iga saasteaine emissioonitulemuste suhe “r” määratakse järgmiselt:

või

ning

4.2.1.3.   Tarbijale üleantaval mootoril peab olema märgis (vaata lõige 5.1.5) andmetega, millise gaaside rühma suhtes on mootor kinnitatud.

4.2.2.   Ühel teatava koostisega kohandatud kütusel, maagaasil või veeldatud naftagaasil töötava mootori heitgaaside tüübikinnitus

4.2.2.1.   Maagaasi kasutav algmootor peab vastama etalonkütuste GR ja G25 heitmetega seotud nõuetele, veeldatud naftagaasi kasutav algmootor peab vastama etalonkütuste A ja B nõuetele, nagu on ette nähtud IV lisas. Kütusesüsteemi peenreguleerimine katsete vahel on lubatud. Kõnealune peenreguleerimine koosneb kütusesüsteemi andmebaasi uuskalibreerimisest, ilma muudatusteta andmebaasi põhilises juhtimisstrateegias või andmebaasi põhistruktuuris. Vajaduse korral on lubatud välja vahetada otseselt kütusevooluga seotud osad (näiteks pihustusotsakud).

4.2.2.2.   Tootja soovi korral võib mootorit katsetada etalonkütustega GR ja G23 või G25 ja G23 ning sellisel juhul kehtib tüübikinnitus üksnes vastavalt kas H-rühma või L-rühma gaaside suhtes.

4.2.2.3.   Tarbijale üleantaval mootoril peab olema märgis (vaata lõige 5.1.5) andmetega, millise gaaside rühma suhtes on mootor kinnitatud.

4.3.   Mootoritüüpkonna liikme heitgaasidega seotud tüübikinnitus

4.3.1.   Algmootori tüübikinnitust laiendatakse, välja arvatud punktis 4.3.2 mainitud juhul, kõigile mootoritüüpkonna liikmetele uue katsetamiseta mis tahes kütustel, mis koostiselt kuuluvad rühma, mille suhtes algmootor on kinnitatud (punktis 4.2.2 kirjeldatud mootorite puhul), või samas kütuste rühmas (punktis 4.1 või 4.2 kirjeldatud mootorite puhul), mille suhtes algmootor on kinnitatud.

4.3.2.   Sekundaarne katsemootor

Kui mootoritüüpkonda kuuluva mootori tüübikinnitustaotluse või sõiduki mootori tüübikinnitustaotluse korral teeb tüübikinnitusasutus kindlaks, et valitud algmootor ei esinda I lisa 1. liites määratletud mootoritüüpkonda täielikult, siis võib tüübikinnitusasutus valida katsetamiseks alternatiivse ning vajaduse korral uue etalonkatsemootori.

4.4.   Tüübikinnitustunnistus

Punktides 3.1, 3.2 ja 3.3 nimetatud tüübikinnitusega seoses antakse VI lisas esitatud näidisele vastav tunnistus.

5.   MOOTORI MÄRGISTUS

5.1.   Eraldi seadmestikuna kinnitatud mootoril peab olema:

5.1.1.   mootori tootja kaubamärk või kaubanimi;

5.1.2.   tootja kaubanduslik kirjeldus;

5.1.3.   EÜ tüübikinnituse number, millele eelneb (eelnevad) EÜ tüübikinnituse andnud riigi eraldustäht (eraldustähed) või -number (-numbrid). (4)

5.1.4.   maagaasil töötava mootori puhul üks järgmistest märgistest, mis peab asuma EÜ tüübikinnitusnumbri järel:

5.1.5.   Märgised

Maagaasil või veeldatud naftagaasil töötavate mootorite puhul, millel on kütuserühmade piirangutega tüübikinnitus, kasutatakse järgmisi märgiseid:

5.1.5.1.   Sisu

Esitada tuleb järgmised andmed:

Punkti 4.2.1.3 kohaldamisel peab märgisel olema tekst

“KÜTUSENA KASUTADA AINULT H-RÜHMA MAAGAASI”. Vajaduse korral asendatakse täht “H” tähega “L”.

Punkti 4.2.2.3 kohaldamisel peab märgisel olema tekst

“KÜTUSENA KASUTADA AINULT SPETSIFIKATSIOONILE VASTAVAT MAAGAASI …” või vajaduse korral “KÜTUSENA KASUTADA AINULT SPETSIFIKATSIOONILE VASTAVAT VEELDATUD NAFTAGAASI …”. Esitada tuleb kogu IV lisa asjaomases tabelis (asjaomastes tabelites) nõutav teave ning mootori tootja poolt kindlaksmääratud koostisosad ja piirväärtused.

Tähtede ja numbrite kõrgus peab olema vähemalt 4 mm.

Märkus:

Kui selline märgistamine ei ole ruumipuudusel võimalik, siis võib kasutada lihtsustatud koodi. Sellisel juhul peavad kogu eespool nimetatud teavet sisaldavad selgitused olema kergesti kättesaadavad igale isikule, kes täidab kütusepaaki või tegeleb mootori ning selle lisaseadmete hooldus- või remonditöödega, ning asjaomastele organitele. Kõnealuste selgitavate märkuste asukoht ja sisu määratakse kindlaks tootja ning tüübikinnitusasutuse vastastikusel kokkuleppel.

5.1.5.2.   Omadused

Märgised peavad püsima kogu mootori kasuliku tööea jooksul. Märgised peavad olema selgesti loetavad ning tähed ja numbrid peavad olema kustumatud. Lisaks sellele peavad märgised olema kinnitatud nii, et kinnitus peab vastu mootori kogu kasuliku tööea jooksul ning märgised ei tohi olla eemaldatavad ilma nende purustamise või vigastamiseta.

5.1.5.3.   Paigaldamine

Tähised tuleb kinnitada sellisele mootori osale, mis on vajalik mootori tavapäraseks toimimiseks ja mida mootori kasutusaja jooksul üldjuhul asendama ei pea. Lisaks sellele tuleb tähised asetada selliselt, et pärast mootori tööks vajalike abiseadmete paigaldamist on need keskmist kasvu inimesele kergesti nähtavad.

5.2.   Sõidukitüübi mootorile EÜ tüübikinnitustaotluse korral tuleb punktis 5.1.5 kindlaksmääratud märgistus asetada kütuse tankimisava lähedusse.

5.3.   Kinnitatud mootoriga sõidukitüübile EÜ tüübikinnitustaotluse korral tuleb punktis 5.1.5 kindlaksmääratud märgistus asetada ka kütuse tankimisava lähedusse.

6.   SPETSIFIKATSIOONID JA KATSED

6.1.   Üldosa

6.1.1.   Heitkoguste kontrollseadmed

6.1.1.1.   Komponendid, mis võivad mõjutada gaasiliste ja tahkete osakeste heitmete eraldumist diiselmootoritest ja gaasiliste heitmete eraldumist gaasimootoritest, peavad olema projekteeritud, toodetud, koostatud ja paigaldatud nii, et normaaltingimustes kasutatav mootor vastaks käesoleva direktiivi sätetele.

6.1.2.   Heitkoguste kontrollseadmete funktsioonid

6.1.2.1.   Katkestusseadme ja/või irratsionaalse heitmete juhtimisstrateegia kasutamine on keelatud.

6.1.2.2.   Lisajuhtseadet võib paigaldada mootorile või sõidukile tingimusel, et seade:

6.1.2.3.   Mootori juhtimisel sellise seadme, funktsiooni, süsteemi või abinõu rakendamine, mis toimib punktis 6.1.2.4 määratletud tingimustel ning mille tulemuseks on heitmetele kohaldatava katsetsükli ajal tavaliselt kasutuseloleva mootori juhtimisstrateegiaga võrreldes erinev või muudetud strateegia, on lubatud juhul, kui punktide 6.1.3 ja/või 6.1.4 nõuete alusel tõestatakse täielikult, et abinõu ei vähenda heitmete kontrollsüsteemi efektiivsust. Kõigil muudel juhtudel loetakse niisuguseid seadmeid katkestusseadmeteks.

6.1.2.4.   Punktis 6.1.2.2 mainitud kasutustingimused muutumatus olukorras ja muutuvates tingimustes on:

6.1.3.   Erinõuded elektroonilistele heitmete kontrollsüsteemidele

6.1.3.1.   Nõuded dokumentidele

Valmistaja esitab dokumentatsiooni, millest selgub süsteemi põhiline ülesehitus ja see, kuidas toimub väljundparameetrite otsene või kaudne reguleerimine.

Dokumentatsioon koosneb kahest osast:

6.1.4.   Et kindlaks teha, kas strateegiat või abinõu tuleks lugeda punktides 2.29 ja 2.31 antud määratluste kohaselt katkestusseadmeks või irratsionaalseks heitmete juhtimisstrateegiaks, võib tüübikinnitusasutus ja/või tehniline teenistus nõuda lisaks NOx võrdlustestide sooritamist, kasutades ETC katset, mida võib teha kombinatsioonis tüübikinnituskatsega või toote vastavuskontrolli menetlusega.

6.1.4.1.   Alternatiivina III lisa 4. liite nõuetele võib ETC võrdlustesti ajal võtta NOx heitmeproove toorheitgaasist ning järgida 15. oktoobri 2000. aasta ISO DIS 16183 tehnilisi nõudeid.

6.1.4.2.   Tehes kindlaks, kas strateegiat või meedet tuleks lugeda punktides 2.29 ja 2.31 antud määratluste kohaselt katkestusseadmeks või irratsionaalseks heitmete juhtimisstrateegiaks, aktsepteeritakse 10 %-st lisamarginaali asjaomase NOx piirväärtuse suhtes.

6.1.5.   Tüübikinnituse laiendamise üleminekusätteda

6.1.5.1.   Käesolevat punkti kohaldatakse ainult uutele diiselmootoritele või diiselmootoriga töötavatele uutele sõidukitele, mis on saanud tüübikinnituse vastavalt I lisa punktis 6.2.1 esitatud tabelite reas A toodud nõuetele.

6.1.5.2.   Alternatiivina punktidele 6.1.3 ja 6.1.4 võib tootja esitada tehnilisele teenistusele NOx võrdlustesti tulemused, kasutades selleks ETC katset mootoriga, mille omadused vastavad II lisas kirjeldatud algmootorile ning arvestades punktide 6.1.4.1 ja 6.1.4.2 sätteid. Tootja annab ka kirjaliku kinnituse selle kohta, et mootoris ei kasutata käesoleva lisa punktis 2 määratletud katkestusseadet ega irratsionaalset heitmete juhtimisstrateegiat.

6.1.5.3.   Tootja annab ka kirjaliku kinnituse selle kohta, et NOx võrdlustesti tulemused ja algmootorit puudutav avaldus, millele viidatakse punktis 6.1.4, on kohaldatavad ka kõikidele II lisas kirjeldatud mootoritüüpkonnamootoritele.

6.2.   Spetsifikatsioonid seoses gaasiliste ja tahkete osakeste heitmete ja suitsuga

Tüübikinnitusel punktis 6.2.1 esitatud tabeli A rea kohaselt määratakse tavapäraste diiselmootorite, kaasa arvatud elektrooniliste sissepritseseadmetega, heitgaasitagastusega (EGR) ja/või oksüdatsioonikatalüsaatoritega varustatud mootorite heitkogused kindlaks ESC ja ELR katses. Diiselmootoreid, mis on varustatud ajakohase heitgaasi järeltöötlussüsteemiga, sealhulgas lämmastikoksiidide katalüsaatorite ja/või osakeste püüduritega, katsetatakse täiendavalt ETC katses.

Tüübikinnituskatsetustel punkti 6.2.1 sisalduvate tabelite ridade B1 või B2 või C rea kohaselt määratakse heitkogused ESC, ELR ja ETC katsetes.

Gaasimootorite gaasilised heitmed määratakse kindlaks ETC katses.

ESC ja ELR katse menetluste kirjeldus on III lisa 1. liites, ETC katse menetlus on esitatud III lisa 2. ja 3. liites.

Katsetamiseks esitatud mootori gaasiliste ja vajaduse korral tahkete osakeste heitmeid ning vajaduse korral suitsu mõõdetakse III lisa 4. liites kirjeldatud meetodite abil. V lisas on kirjeldatud gaasiliste heitmete soovitatavaid analüüsisüsteeme, soovitatavaid tahkete osakeste proovivõtusüsteeme ning soovitatavaid suitsu mõõtmissüsteeme.

Tehniline teenistus võib kinnitada muud süsteemid või analüsaatorid, kui need annavad vastavates katsetsüklites samaväärseid tulemusi. Süsteemi võrdväärsuse määramise aluseks on korrelatsiooniuuring vaatlusaluse süsteemi ja käesolevale direktiivile vastavatest võrdlussüsteemidest ühe süsteemi vahel, mis hõlmab vähemalt seitset näidiste paari. Tahkete osakeste heitmete määramisel on võrdlussüsteemina vastuvõetav ainult täisvoolu lahjendussüsteem. “Tulemused” viitavad konkreetse tsükli heitmete väärtusele. Korrelatsioonikatsetus tuleb teha samas laboris, katsekambris ja samal katsemootoril ning peab eelistatavalt toimuma samal ajal. Võrdväärsuse kriteeriumiks on näidisepaaride keskmiste väärtuste kokkulangevus hälbega ± 5 %. Uue süsteemi lisamisel direktiivi rajaneb võrdväärsuse määramine korratavuse ja korduvteostatavuse arvutamisel, nagu on kirjeldatud standardis ISO 5725.

6.2.1.   Piirväärtused

Süsinikmonooksiidi, kõigi süsivesinike, lämmastikoksiidide ja tahkete osakeste mass, nagu see on kindlaks määratud ESC katses, ning suitsusus vastavalt ELR katse tulemustele ei tohi ületada tabelis 1 esitatud väärtusi.

Tabel 1

Piirväärtused – ESC ja ELR katsed

Diiselmootorite, mida ETC katses täiendavalt katsetatakse, ning eriti gaasimootorite süsinikmonooksiidi, muude süsivesinike kui metaan, metaani (vajaduse korral), lämmastikoksiidide ja tahkete osakeste (vajaduse korral) konkreetsed massid ei tohi ületada tabelis 2 esitatud väärtusi.

Tabel 2

Piirväärtused – ETC katsed

6.2.2.   Diisel- ja gaasimootorite puhul süsivesinike mõõtmine

6.2.2.1   Tootja võib soovi korral ETC katses mõõta muude süsivesinike kui metaan massi asemel kõigi süsivesinike massi (THC). Sellisel juhul on kõigi süsivesinike massi piirväärtus sama nagu tabelis 2 esitatud muude süsivesinike kui metaan massi piirväärtus.

6.2.3.   Diiselmootorite erinõuded

6.2.3.1.   ESC katse kontrollpiirkonna juhuslikult valitud punktides mõõdetud lämmastikoksiidide konkreetne mass ei tohi olla üle 10 % suurem külgnevate katseetappide saadavatest interpoleeritud väärtustest (III lisa 1. liite punktid 4.6.2 ja 4.6.3).

6.2.3.2.   ELR katse juhuslikult valitud pöörlemiskiirusel saadud suitsu väärtus ei tohi olla üle 20 % suurem kõrvuti asetseval kahel pöörlemiskiirusel saadud suurimast suitsu väärtusest või üle 5 % suurem piirväärtusest, olenevalt sellest, kumb on suurem.

7.   SÕIDUKILE PAIGALDAMINE

7.1.   Mootori paigaldamine sõidukile peab vastama järgmistele mootori tüübikinnitust käsitlevatele karakteristikutele:

7.1.1.   sisselaske hõrendus ei tohi ületada kinnitatud mootori jaoks VI lisas ettenähtud väärtust;

7.1.2.   väljalaske vasturõhk ei tohi ületada kinnitatud mootori jaoks VI lisas ettenähtud väärtust;

7.1.3.   väljalaskesüsteemi maht ei tohi erineda rohkem kui 40 % VI lisas toodud tüübikinnituses määratletust;

7.1.4.   mootori tööks vajalike abiseadmete kasutatav võimsus ei tohi olla suurem kinnitatud mootorile VI lisas kindlaksmääratud väärtusest.

8.   MOOTORITÜÜPKOND

8.1.   Mootoritüüpkonda määratlevad parameetrid

Mootoritüüpkonda, nagu selle on määratlenud mootori tootja, saab määratleda põhikarakteristikute abil, mis peavad olema kõigile tüüpkonna mootoritele ühised. Mõnel juhul võivad parameetrid vastastikust mõju avaldada. Neid mõjusid peab samuti arvesse võtma tagamaks, et ühte mootoritüüpkonda kuuluvad ainult samalaadsete heitgaasinäitajatega mootorid.

Mootorite ühte ja samasse tüüpkonda kuulumist peavad näitama järgmised ühised põhiparameetrid:

8.1.1.   Töötsükkel:

8.1.2.   Jahutusagent:

8.1.3.   Gaasimootorid ja järeltöötlusseadmetega mootorid

(teisi, algmootori silindrite arvust väiksema silindrite arvuga diiselmootoreid võib pidada sama mootoritüüpkonna mootoriteks juhul, kui kütusesüsteem toidab kütusega iga silindrit eraldi).

8.1.4.   Ühe silindri töömaht:

8.1.5.   Õhu sisselaskeviis:

8.1.6.   Põlemiskambri tüüp/ehitus:

8.1.7.   Klapp ning sisse- ja väljalaskeaknad – paigutus, suurus ja arv:

8.1.8.   Kütuse sissepritsesüsteem (diiselmootorid):

8.1.9.   Kütusesüsteem (gaasimootorid):

8.1.10.   Süütesüsteem (gaasimootorid)

8.1.11.   Muud tunnused

8.1.12.   Heitgaasi järeltöötlus:

8.2.   Algmootori valik

8.2.1.   Diiselmootorid

Tüüpkonna algmootori valimisel kasutatakse esmase kriteeriumina suurimat kütusekulu töötsükli kohta maksimaalmomendi pöörlemiskiirusel. Kui kaks või enam mootorit vastavad sellele esmasele kriteeriumile, kasutatakse algmootori valimisel teisese kriteeriumina suurimat kütusekulu töötsükli kohta nimipöörlemiskiirusel. Teatavatel asjaoludel võib tüübikinnitusasutus otsustada, et tüüpkonna kõrgeima heitmete taseme selgitamiseks on parim viis katsetada teist mootorit. Seega võib tüübikinnitusasutus valida katsetamiseks veel ühe mootori selliste tunnuste põhjal, mis viitavad selle võimalikule kõrgeimale heitmete tasemele tüüpkonna mootorite hulgas.

Kui tüüpkonna mootoritel on muid tunnuseid, mida võiks pidada gaasiliste heitmete teket mõjutavateks, tuleb need tunnused tuvastada ja võtta arvesse algmootori valimisel.

8.2.2.   Gaasimootorid

Tüüpkonna algmootori valiku esmaseks kriteeriumiks peab olema suurim töömaht. Juhul kui kaks või enam mootorit vastavad kõnealusele esmasele kriteeriumile, valitakse algmootor teiseste kriteeriumide kohaselt, mis järjestatakse järgmiselt:

Teatavatel asjaoludel võib tüübikinnitusasutus otsustada, et tüüpkonna kõrgeima heitmete taseme selgitamiseks on parim viis katsetada teist mootorit. Seega võib tüübikinnitusasutus valida katsetamiseks veel ühe mootori selliste tunnuste põhjal, mis viitavad selle võimalikule kõrgeimale heitmete tasemele tüüpkonna mootorite hulgas.

9.   TOODANGU VASTAVUS

9.1.   Toodangu vastavust tagavad meetmed tuleb võtta direktiivi 70/156/EMÜ artiklis 10 ettenähtud korras. Toodangu vastavust kontrollitakse käesoleva direktiivi VI lisas sätestatud tüübikinnitustunnistuses esitatud kirjelduse põhjal.

Direktiivi 70/156/EMÜ X lisa punkte 2.4.2 ja 2.4.3 kohaldatakse juhul, kui pädevad asutused ei ole rahul tootja kontrollimenetlusega.

9.1.1.   Saasteainete heitmete mõõtmise korral mootoril, mille tüübikinnitust on üks või mitu korda laiendatud, tehakse katsed asjaomase laiendamisega kaasnevas infopaketis kirjeldatud mootoril (mootoritel).

9.1.1.1.   Saasteainekatses kasutatava mootori vastavus.

Tootja ei tohi valitud mootorit pärast mootori esitamist asjaomastele organitele ühelgi viisil reguleerida.

9.1.1.1.1.   Seeriast võetakse juhusliku valimi alusel kolm mootorit. Mootoritele, mida punktis 6.2.1 esitatud tabeli A reale vastava tüübikinnituse saamiseks katsetatakse ainult ESC ja ELT katsetes või ainult ETC katses, tuleb teha toodangu vastavuse kontrollimiseks ettenähtud katsed. Tüübikinnitusasutuse nõusolekul tehakse kõigile teistele punktis 6.2.1 esitatud tabeli A, B1 või B2 rea või C rea kohaselt kinnitatud mootoritele toodangule vastavuse kinnitamiseks kas ESC või ELR tsükli katsed või ETC tsükli katsed. Piirväärtused on esitatud käesoleva lisa punktis 6.2.1.

9.1.1.1.2.   Kui pädev asutus kiidab heaks toodangu standardhälbe, mille tootja on andnud vastavalt mootorsõidukeid ja nende haagiseid käsitleva direktiivi 70/156/EMÜ X lisale, siis tehakse katsed vastavalt käesoleva lisa 1. liitele.

Kui pädev asutus ei kiida heaks toodangu standardhälvet, mille tootja on andnud vastavalt mootorsõidukeid ja nende haagiseid käsitleva direktiivi 70/156/EMÜ X lisale, siis tehakse katsed vastavalt käesoleva lisa 2. liitele.

Tootja taotluse korral võib teha katsed vastavalt käesoleva lisa 3. liitele.

9.1.1.1.3.   Seeriast valitud mootoril tehtud katse põhjal loetakse seeria toodang vastavaks juhul, kui asjakohases liites ettenähtud kriteeriumide kohane otsus kõigi saasteainete kohta on positiivne ning mittevastavaks juhul, kui ühe saasteaine kohta tehtud otsus on negatiivne.

Ühe saasteainega seotud positiivset otsust ei saa muuta mis tahes täiendavate katsete põhjal, mis tehakse otsuse langetamiseks teiste saasteainete kohta.

Katse tehakse teise mootoriga (vaata joonis 2) juhul, kui kõigi saasteainete suhtes ei saada positiivset otsust ja kui ühe saasteaine suhtes ei saada negatiivset otsust.

Kui otsusele ei jõuta, siis võib tootja otsustada katsetamise igal ajal lõpetada. Sellisel juhul registreeritakse negatiivne otsus.

9.1.1.2.   Katsed tehakse uutel mootoritel. Gaasimootorid tuleb sisse sõita vastavalt III lisa 2. liite lõikes 3 määratletud menetlusele.

9.1.1.2.1.   Tootja taotluse korral võib katsed teha siiski diisel- või gaasimootoritel, mille sissesõitmisaeg on pikem kui punktis 9.1.1.2 nimetatud ajavahemik, kuid mitte üle 100 tunni. Sellisel juhul sõidab mootori sisse tootja, kes kohustub loobuma kõnealuste mootorite igasugusest reguleerimisest.

9.1.1.2.2.   Tootja taotluse korral sissesõidu tegemiseks punktis 9.1.1.2.1 ettenähtud korras võib sisse sõita:

Järgmistele katsetatavatele mootoritele ei tehta sissesõiduprotseduuri, kuid nende “0” tunni heitkogused arvutatakse ümber eraldumiskoefitsiendi alusel.

Sel juhul määratakse kindlaks järgmised väärtused:

9.1.1.2.3.   Diislikütusel ja veeldatud naftagaasil töötavate mootorite kõnealusel katsetamisel võib kasutada müügilolevat kütust. Kuid tootja taotluse korral võib kasutada ka IV lisas kirjeldatud etalonkütuseid. See eeldab katseid, nagu on kirjeldatud käesoleva lisa punktis 4, milles iga gaasimootorit katsetatakse vähemalt kahe etalonkütusega.

9.1.1.2.4.   Maagaasil töötavate mootoritega võib kõik kõnealused katsed teha müügiloleva kütusega järgmiselt:

Kuid tootja taotluse korral võib kasutada ka IV lisas kirjeldatud etalonkütuseid. See eeldab katseid, nagu on kirjeldatud käesoleva lisa punktis 4.

9.1.1.2.5.   Kui gaasimootor, mille katsetamisel kasutatakse müügilolevat kütust, ei vasta nõuetele ning katsetulemused vaidlustatakse, siis tuleb katsed teha algmootoril, mis töötab etalonkütusel, või lõigetes 4.1.3.1 ja 4.2.1.1 nimetatud kütusel 3, kui algmootorit on sellega katsetatud. Seejärel tuleb katsetulemus ümber arvutada asjaomase koefitsiendi (asjaomaste koefitsientide) “r”, “ra” või “rb” alusel, nagu on kirjeldatud punktides 4.1.4, 4.1.5.1 ja 4.2.1.2. Korrigeerimist ei tehta, kui r, ra või rb on väiksem kui üks. Mõõdetud ja arvutatud tulemused peavad tõestama, et mootor vastab piirväärtustele kõigi asjaomaste kütuste kasutamisel (gaasimootorite puhul kütused 1 ja 2 ning vajaduse korral kütus 3 ning veeldatud naftagaasil töötavate mootorite puhul kütused A ja B).

9.1.1.2.6.   Ühel konkreetse koostisega kütusel töötamiseks ettenähtud gaasimootori vastavuskatsed tehakse kütusega, millele mootor on kalibreeritud.

(1)  EÜT L 76, 6.4.1970, lk 1. Direktiivi on viimati muudetud komisjoni direktiiviga 2003/76/EÜ (ELT L 206, 15.8.2003, lk 29).

(2)  EÜT L 375, 31.12.1980, lk 46. Direktiivi on viimati muudetud komisjoni direktiiviga 1999/99/EÜ (EÜT L 334, 28.12.1999, lk 32).

(3)  EÜT L 42, 23.2.1970, lk 1. Direktiivi on viimati muudetud komisjoni direktiiviga 2004/104/EÜ (ELT L 337, 13.11.2004, lk 13).

(4)  1 = Saksamaa, 2 = Prantsusmaa, 3 = Itaalia, 4 = Madalmaad, 5 = Rootsi, 6 = Belgia, 7 = Ungari, 8 = Tšehhi Vabariik, 9 = Hispaania, 11 = Ühendkuningriik, 12 = Austria, 13 = Luxembourg, 17 = Soome, 18 = Taani, 20 = Poola, 21 = Portugal, 23 = Kreeka, 26 = Sloveenia, 27 = Slovakkia, 29 = Eesti, 32 = Läti, 36 = Leedu, 24 = Iirimaa, 49 = Küpros, 50 = Malta.

(5)  Mootoritele, mille ühe silindri töömaht on alla 0,75 dm3 ja nimipöörlemiskiirus üle 3 000 min -1.

(6)  Üksnes maagaaskütusel töötavatele mootoritele.

(7)  Pole kohaldatav gaasikütusega töötavatele mootoritele etapil A ning etappidel B1 ja B2.

(8)  Mootoritele, mille ühe silindri töömaht on alla 0,75 dm3 ja nimipöörlemiskiirus on üle 3 000 min-1.

1. liide

TOODANGU VASTAVUSE KATSEMENETLUS NÕUETEKOHASE STANDARDHÄLBE PUHUL

1.	Käesolevas liites kirjeldatakse toodangu saasteainete heitkogustega seotud vastavuse tõendamise menetlust, kui toodangu tootja poolt antud standardhälve on nõuetekohane.

2.

Proovivõtumenetlus on ette nähtud sellisena, et kolmest mootorist koosneva minimaalse suurusega valimi puhul on seeria katse läbimise tõenäosus siis, kui 40 % mootoritest on defektsed, 0,95 (tootja risk 5 %) ning seeria vastuvõtmise tõenäosus on siis, kui 65 % mootoritest on defektsed, 0,10 (tarbija risk 10 %).

3.

Kõigi I lisa punktis 6.2.1 nimetatud saasteainete puhul kasutatakse järgmist menetlust (vaata joonis 2):   Eeldatakse, et:   L = saasteaine piirväärtuse naturaallogaritm; χi = naturaallogaritm valimisse kuuluva i-nda mootori mõõtmisel saadud väärtusest; s = toodangu arvestuslik standardhälve (pärast mõõtmisel saadud väärtusest naturaallogaritmi võtmist); n = näidise number.

4.	Iga valimi puhul arvutatakse piirväärtuse standardhälvete summa järgmise valemi abil:

5.

Seejärel: — kui katsetulemuse statistiline väärtus on suurem kui valimi suhtes tabelis 3 antud positiivsete otsuste arv, siis tehakse saasteaine suhtes positiivne otsus, — kui katsetulemuse statistiline väärtus on väiksem kui valimi suhtes tabelis 3 antud negatiivsete otsuste arv, siis tehakse saasteaine suhtes negatiivne otsus, — teistsugusel juhul katsetatakse täiendavat mootorit I lisa punkti 9.1.1.1 kohaselt ning arvutamise aluseks võetakse ühe ühiku võrra suurendatud valim.

Tabel 3

1. liites esitatud proovivõtukava positiivsete ja negatiivsete otsuste arvud

Valimi minimaalsuurus: 3

Katsetatud mootorite koguarv (valimi suurus)	Positiivsete otsuste arv An	Negatiivsete otsuste arv Bn
3	3,327	– 4,724
4	3,261	– 4,790
5	3,195	– 4,856
6	3,129	– 4,922
7	3,063	– 4,988
8	2,997	– 5,054
9	2,931	– 5,120
10	2,865	– 5,185
11	2,799	– 5,251
12	2,733	– 5,317
13	2,667	– 5,383
14	2,601	– 5,449
15	2,535	– 5,515
16	2,469	– 5,581
17	2,403	– 5,647
18	2,337	– 5,713
19	2,271	– 5,779
20	2,205	– 5,845
21	2,139	– 5,911
22	2,073	– 5,977
23	2,007	– 6,043
24	1,941	– 6,109
25	1,875	– 6,175
26	1,809	– 6,241
27	1,743	– 6,307
28	1,677	– 6,373
29	1,611	– 6,439
30	1,545	– 6,505
31	1,479	– 6,571
32	– 2,112	– 2,112

2. liide

TOODANGU VASTAVUSE KATSETAMISE MENETLUS, KUI STANDARDHÄLVE EI VASTA NÕUETELE VÕI EI OLE KÄTTESAADAV

1.	Käesolevas liites kirjeldatakse toodangu saasteainete heitkogustega seotud vastavuse tõendamise menetlust, kui toodangu tootja poolt antud standardhälve ei vasta nõuetele või ei ole kättesaadav.

2.

Proovivõtumenetlus on ette nähtud sellisena, et kolmest mootorist koosneva minimaalse suurusega valimi puhul on seeria katse läbimise tõenäosus siis, kui 40 % mootoritest on defektsed, 0,95 (tootja risk 5 %) ning seeria vastuvõtmise tõenäosus on siis, kui 65 % mootoritest on defektsed, 0,10 (tarbija risk 10 %).

3.	Saasteainete I lisa punktis 6.2.1 esitatud väärtusi käsitletakse normaalselt jaotunutena ning need tuleb teisendada, võttes naturaallogaritmi. Arvud m0 ja m tähistavad vastavalt minimaalse ja maksimaalse suurusega valimit (m0 = 3 ja m = 32) ning n on konkreetse valimi suurus.

4.	Kui χ1, χ2 … χi on seerias mõõdetud väärtuste naturaallogaritmid ning L on saasteaine piirväärtuse naturaallogaritm, siis ja

5.

Tabelis 4 esitatakse konkreetsele valimi numbrile vastava positiivse (An) ja negatiivse (Bn) otsuse arvud. Katse statistik kujutab endast suhet , mille abil tehakse seeria suhtes positiivne või negatiivne otsus järgmisel viisil: m0 ≤ n < m: — positiivne otsus, kui , — negatiivne otsus, kui , — tehakse uus mõõtmine, kui .

6.	Märkused Järgmised rekursiivsed valemid on kasulikud katsestatistiku järjestikuste väärtuse arvutamisel:

Tabel 4

2. liites esitatud proovivõtukava positiivsete ja negatiivsete otsuste arvud

Valimi minimaalsuurus: 3

Katsetatud mootorite koguarv (valimi suurus)	Positiivsete otsuste arv An	Negatiivsete otsuste arv Bn
3	- 0,80381	16,64743
4	- 0,76339	7,68627
5	- 0,72982	4,67136
6	- 0,69962	3,25573
7	- 0,67129	2,45431
8	- 0,64406	1,94369
9	- 0,61750	1,59105
10	- 0,59135	1,33295
11	- 0,56542	1,13566
12	- 0,53960	0,97970
13	- 0,51379	0,85307
14	- 0,48791	0,74801
15	- 0,46191	0,65928
16	- 0,43573	0,58321
17	- 0,40933	0,51718
18	- 0,38266	0,45922
19	- 0,35570	0,40788
20	- 0,32840	0,36203
21	- 0,30072	0,32078
22	- 0,27263	0,28343
23	- 0,24410	0,24943
24	- 0,21509	0,21831
25	- 0,18557	0,18970
26	- 0,15550	0,16328
27	- 0,12483	0,13880
28	- 0,09354	0,11603
29	- 0,06159	0,09480
30	- 0,02892	0,07493
31	- 0,00449	0,05629
32	- 0,03876	0,03876

II LISA

(1)  Mittevajalik maha tõmmata.

III LISA

KATSETUSMETOODIKA

1.   SISSEJUHATUS

1.3.   Mõõtmise põhimõte

Mootorist eralduvate mõõdetavate heitmete hulka kuuluvad gaasilised heitmed (süsinikmonooksiid, kõik süsivesinikud ainult diiselmootoritel ESC katses; muud süsivesinikud kui metaan ainult diisel- ja gaasimootoritel ETC katses; metaan ainult gaasimootoritel ETC katses ning lämmastikoksiidid), tahked osakesed (ainult diiselmootoritel) ning suits (ainult diiselmootoritel ELR katses). Peale selle kasutatakse süsinikdioksiidi sageli märgistusgaasina osa- ja täisvoolu lahjendusastme kindlaksmääramisel. Hea inseneritava kohaselt peetakse üldist süsinikdioksiidi mõõtmist heaks mõõtmisprobleemide avastamise vahendiks katse ajal.

1.3.1.   ESC katse

Eelnevalt soojendatud mootori kindlaksmääratud järjestuses töötamise tingimustes tuleb pidevalt mõõta eespool nimetatud heitgaasikoguseid proovivõtu teel toorest heitgaasist. Katsetsükkel koosneb mitmest diiselmootorite tüüpilist töövahemikku hõlmavast kiirus- ja võimsusrežiimist. Iga režiimi ajal määratakse iga gaasilise heitme kontsentratsioon, heitgaasivool ja efektiivvõimsus ning mõõdetud väärtused kaalutakse. Tahkete osakeste proovi lahjendatakse konditsioneeritud välisõhuga. Kogu katsemenetluse jooksul võetakse üks proov, mis kogutakse nõuetekohastesse filtritesse. Arvutatakse iga heitme kogus grammides ühe kilovatt-tunni kohta, nagu on kirjeldatud käesoleva lisa 1. liites. Peale selle mõõdetakse lämmastikoksiidide sisaldust tehnilise teenistuse poolt valitud kolmes katsefaasis (1) ning mõõdetud väärtusi võrreldakse väärtustega, mis on arvutatud valitud katsefaase hõlmavate katsetsükli režiimide põhjal. Lämmastikoksiidide kontrollimisega tagatakse mootori heitkoguste kontrolli efektiivsus mootori tavapärases tööpiirkonnas.

1.3.2.   ELR katse

Eelnevalt soojendatud mootori suits määratakse ettenähtud koormuskatses suitsususe mõõturi abil. Katses tõstetakse mootori koormust püsikiirusel 10-100 % koormuseni kolmel erineval mootori pöörlemiskiirusel. Lisaks sooritatakse katse tehnilise teenistuse (1) poolt valitud neljanda koormusastmega ning võrreldakse saadud väärtust eelmiste koormusastmete väärtustega. Suitsu maksimaalne väärtus määratakse keskväärtusalgoritmi abil, nagu on kirjeldatud käesoleva lisa 1. liites.

1.3.3.   ETC katse

Eespool nimetatud saasteainekoguseid mõõdetakse eelnevalt soojendatud mootoriga sooritatava kindlaksmääratud üleminekutsükli ajal, mis põhineb suurel määral veoautodele ja bussidele paigaldatud võimsate mootorite sõiduomadustel maanteesõidul, kusjuures enne seda lahjendatakse kogu heitgaas konditsioneeritud välisõhuga. Kasutades mootori pöördemomendi ja pöörlemiskiiruse tagasisidesignaale dünamomeetriliselt stendilt integreeritakse võimsus tsükli ajaga ning saadakse mootori töö kogu tsükli jooksul. NOx ja HC kontsentratsioon tsükli jooksul määratakse analüsaatorisignaali integreerimise teel. CO, CO2 ja NMHC kontsentratsiooni saab määrata analüsaatorisignaali integreerimise või proovivõtukottide abil. Tahkete osakeste heitkoguste mõõtmiseks kogutakse proportsionaalne proov nõuetekohastele filtritele. Saasteainete heitmete massi arvutamiseks määratakse kindlaks lahjendatud heitgaasi voolu kiirus tsükli jooksul. Massi heitmete väärtused seostatakse mootori tööga ning saadakse iga saasteaine kogus grammides ühe kilovatt-tunni kohta, nagu on kirjeldatud käesoleva lisa 2. liites.

2.   KATSETINGIMUSED

2.1.   Mootori katsetingimused

2.1.1.

Mõõdetakse mootori sisselaskeõhu absoluutne temperatuur (Ta) kelvinites ning kuiv atmosfäärirõhk (ps), mida väljendatakse kilopaskalites (kPa), ning määratakse parameeter F järgmiselt: a) diiselmootorid:   Ülelaadeta ja mehaanilise ülelaadega mootorid:   Turboülelaaduriga mootorid siseneva õhuvoolu jahutusega või ilma: b) gaasimootorid:

2.1.2.   Katse kehtivus

Katsetulemused tunnistatakse kehtivateks, kui parameeter F on järgmistes piirides:

2.2.   Vahejahutiga mootorid

Ülelaadeõhu temperatuur registreeritakse ning see võib deklareeritud maksimaalse võimsuse ja täiskoormusega pöörlemiskiiruse juures erineda II lisa 1. liite punktis 1.16.3 kindlaksmääratud kokkusurutud õhu maksimaalsest temperatuurist ± 5 K. Jahutusagendi temperatuur peab olema vähemalt 293 K (20 °C).

Katseseadesüsteemi või välise ülelaadekompressori kasutamise korral võib ülelaadeõhu temperatuur erineda deklareeritud maksimaalse võimsuse pöörlemiskiiruse ja täiskoormuse juures II lisa 1. liite punktis 1.16.3 kindlaksmääratud maksimaalsest kokkusurutud õhu temperatuurist ± 5 K. Vahejahuti eespool nimetatud nõuete täitmiseks tehtud seadistust kasutatakse kogu katsetsükli jooksul.

2.3.   Mootori õhu sisselaskesüsteem

Mootor peab olema varustatud sisselaskesüsteemiga, mille õhu sisselaskepiirang on ± 100 Pa mootori ülempiirist, mis töötab deklareeritud maksimaalse võimsuse pöörlemiskiirusel ja täiskoormusega.

2.4.   Mootori heitgaasisüsteem

Mootor peab olema varustatud heitgaasisüsteemiga, mille heitgaasi vasturõhk on ± 1 000 Pa mootori ülempiirist, mis töötab deklareeritud maksimaalse võimsuse pöörlemiskiirusel ja täiskoormusega ning mille maht on ± 40 % tootja poolt kindlaksmääratud mahust. Katseseadesüsteemi võib kasutada juhul, kui see vastab mootori tegelikele töötamistingimustele. Heitgaasisüsteem peab vastama heitgaasi proovivõtunõuetele, nagu on sätestatud III lisa 4. liite punktis 3.4 ja V lisa punktis 2.2.1, EP ja punktis 2.3.1, EP.

Heitgaasi järeltöötlussüsteemiga varustatud mootori puhul peab katses kasutatava väljalasketoru läbimõõt vastama kasutuselolevate seadmete vähemalt nelja väljalasketoru läbimõõdule, järeltöötlusseadet sisaldava laiendussektsiooni alguse sisselaskeavast ülesvoolu. Väljalasketorustiku ääriku või turboülelaaduri väljalaskeava ja heitgaasi järeltöötlusseadme vaheline kaugus peab vastama sõiduki konfiguratsioonil või tootja spetsifikatsioonides ettenähtud kaugusele. Heitgaasi vasturõhu või piirangu suhtes kehtivad samad, eespool nimetatud kriteeriumid ning neid võib reguleerida ventiiliga. Järeltöötluse mahuti võib eemaldada mannekeenkatse ning mootori kaardistamise ajaks ning asendada samaväärse, inaktiivset katalüsaatori kandjat sisaldava mahutiga.

2.5.   Jahutussüsteem

Kasutatakse mootori jahutussüsteemi, mis on piisava mahuga, et säilitada mootori tootja poolt ettenähtud normaalsed töötemperatuurid.

2.6.   Määrdeõlid

Katses kasutatavate määrdeõlide spetsifikatsioonid registreeritakse ning esitatakse koos katsetulemustega, nagu on kindlaks määratud II lisa 1. liite punktis 7.1.

2.7.   Kütus

Kütusena kasutatakse IV lisas nimetatud etalonkütust.

Kütuse temperatuuri ja mõõtepunkti määrab kindlaks tootja II lisa 1. liite punktis 1.16.5 antud piirides. Kütuse temperatuur peab olema vähemalt 306 K (33 °C). Kui kütuse temperatuur ei ole kindlaks määratud, siis peab see olema 311 K ± 5 K (38 °C ± 5 °C) toitesüsteemi sisselaskeava juures.

Maagaasil ja veeldatud naftagaasil töötavate mootorite kütuse temperatuur ja mõõtepunkt peavad olema II lisa 1. liite punktis 1.16.5 esitatud piirides või II lisa 3. liite punktis 1.16.5 antud piirides mootori puhul, mis ei ole algmootor.

2.8.   Heitgaasi järeltöötlussüsteemide katsetamine

Heitgaasi järeltöötlussüsteemiga varustatud mootori katsetamisel peavad katsetsüklis (katsetsüklites) mõõdetud heitkogused esindama tegelikkuses esinevaid heitkoguseid. Kui seda ei ole võimalik saavutada ühe katsetsükliga (näiteks tahkete osakeste filtrid perioodilise regenereerumisega), siis tuleb sooritada mitu katsetsüklit ning välja arvutada katsetulemuste keskmised väärtused ja/või katsetulemused kaaluda. Mootori tootja ja tehniline teenistus lepivad täpse menetluskorra suhtes kokku hea inseneritava kohaselt.

(1)  Katsefaasid valitakse juhusliku valimi kinnitatud statistiliste meetodite abil.

1. liide

ESC JA ELR KATSETSÜKLID

1.   MOOTORI JA DÜNAMOMEETRI SEADISTUS

1.1.   Mootori pöörlemiskiiruste A, B ja C määramine

Mootori pöörlemiskiirused A, B ja C kehtestab tootja kooskõlas järgmiste sätetega:

Maksimaalne pöörlemiskiirus nhi määratakse arvutamise teel ning see moodustab 70 % deklareeritud maksimaalsest efektiivvõimsusest P(n), nagu on kindlaks määratud II lisa 1. liite punktis 8.2. nhi on mootori suurim pöörlemiskiirus, mille puhul võimsuskõveral tekib kõnealune võimsuse väärtus.

Minimaalne pöörlemiskiirus nlo määratakse arvutamise teel ning see moodustab 50 % deklareeritud maksimaalsest efektiivvõimsusest P(n), nagu on kindlaks määratud II lisa 1. liite punktis 8.2. nlo on mootori väikseim pöörlemiskiirus, mille puhul võimsuskõveral tekib kõnealune võimsuse väärtus.

Mootori pöörlemiskiirused A, B ja C arvutatakse järgmiselt:

Mootori pöörlemiskiiruste A, B ja C kontrollimiseks võib kasutada ühte järgmistest meetoditest:

a)	mootori võimsuse kinnitamisel direktiivi 80/1269/EMÜ kohaselt tehakse nhi ja nlo täpseks määramiseks mõõtmised täiendavates katsefaasides. Maksimaalne efektiivvõimsus, nhi ja nlo määratakse võimsuskõvera alusel ning mootori pöörlemiskiirused A, B ja C arvutatakse eespool esitatud sätete kohaselt;

b)

mootor kaardistatakse piki täiskoormuse kõverat, maksimaalsest koormuseta kiirusest kuni tühikäigu pöörlemiskiiruseni, vähemalt 5 mõõtepunktis pöörete arvu 1 000 min-1 kohta ning mõõtepunktides vahemikus ± 50 min-1 deklareeritud maksimaalse võimsuse pöörlemiskiirusel. Maksimaalne võimsus, nhi ja nlo määratakse kõnealusel kaardistamiskõveral ning mootori pöörlemiskiirused A, B ja C arvutatakse eespool esitatud sätete kohaselt.

Kui mootori mõõdetud pöörlemiskiirused A, B ja C asuvad tootja poolt ettenähtud mootorikiiruste vahemikus täpsusega ± 3 %, siis tehakse heitmete katsed tootja poolt ettenähtud mootorikiirustel. Kui mootorikiirustest mõni ületab hälbe, siis kasutatakse heitmete katses mõõdetud mootorikiirusi.

1.2.   Dünamomeetri seadistuste määramine

Pöördemomendi kõver täiskoormusel määratakse eksperimentaalselt, eri katserežiimide pöördemomendiväärtuste arvutamiseks puhastingimustel, nagu on kindlaks määratud II lisa 1. liite punktis 8.2. Mootori lisaseadmete (kui neid kasutatakse) kasutatav võimsus võetakse arvesse. Igale katserežiimile vastav dünamomeetri seadistus arvutatakse järgmistest valemitest:

, kui katsetamine toimub netoseisus

, kui katsetamine ei toimu netoseisus.

Seejuures:

s	=	dünamomeetri seadistus, kW
P(n)	=	mootori efektiivvõimsus, nagu on esitatud II lisa 1. liite punktis 8.2, kW
L	=	osakoormus punkti 2.7.1 kohaselt, %
P(a)	=	II lisa 1. liite punkti 6.1 kohaselt paigaldatavate lisaseadmete kasutatav võimsus
P(b)	=	II lisa 1. liite punkti 6.2 kohaselt eemaldatavate lisaseadmete kasutatav võimsus

2.   ESC KATSE KULG

Tootja taotluse korral võib mootori ja heitgaasisüsteemi mõõtetsüklile eelnevaks konditsioneerimiseks teha mannekeenkatse.

2.1.   Proovivõtufiltrite ettevalmistamine

Vähemalt tund enne katset asetatakse iga filter (filtrite paar) suletud, kuid tihenduseta Petri tassi ning pannakse kaalukambrisse stabiliseeruma. Stabiliseerumisperioodi lõpus kaalutakse iga filter (filtrite paar) ning registreeritakse omakaal. Seejärel hoitakse filtrit (filtrite paari) suletud Petri tassis või tihendatud filtrialusel kuni kasutamiseni katses. Kui filtrit (filtrite paari) ei kasutata kaheksa tunni jooksul pärast kaalukambrist väljavõtmist, siis tuleb see enne kasutamist uuesti konditsioneerida ja kaaluda.

2.2.   Mõõteseadmete paigaldamine

Mõõteriistad ja proovivõtturid tuleb nõuetekohaselt paigaldada. Kui heitgaasi lahjendamiseks kasutatakse täisvoolu lahjendussüsteemi, siis tuleb süsteemiga ühendada väljalasketoru.

2.3.   Lahjendussüsteemi ja mootori käivitamine

Lahjendussüsteem ja mootor käivitatakse ja neid soojendatakse, kuni kõik temperatuurid ja rõhud on stabiliseerunud efektiivvõimsusel tootja soovituse ja hea inseneritava kohaselt.

2.4.   Tahkete osakeste proovivõtusüsteemi käivitamine

Tahkete osakeste proovivõtusüsteem käivitatakse ja see töötab möödavoolul. Lahjendusõhu tahkete osakeste fooni taseme saab määrata lahjendusõhu juhtimise teel läbi tahkete osakeste filtrite. Filtreeritud lahjendusõhu kasutamise korral võib teha ühe mõõtmise kas enne või pärast katset. Filtreerimata lahjendusõhu puhul võib mõõtmised teha tsükli alguses ja lõpus ning arvutada keskmised väärtused.

2.5.   Lahjendusastme korrigeerimine

Lahjendusõhk reguleeritakse selliselt, et lahjendatud heitgaasi temperatuur vahetult enne põhifiltrit ei oleks üheski režiimis üle 325 K (52 °C). Lahjendusaste (q) peab olema vähemalt 4.

Süsteemide puhul, milles lahjendusaste määratakse CO2 või NOx kontsentratsiooni mõõtmise teel, tuleb lahjendusõhu CO2 või NOx sisaldust mõõta iga katse alguses ja lõpus. Lahjendusõhu CO2 ja NOx taustkontsentratsiooni enne ja pärast katset tehtud mõõtmiste vahe võib olla vahemikus vastavalt 100 m-1 või 5 m-1.

2.6.   Analüsaatorite kontrollimine

Heitmete analüsaatorid nullistatakse ja määratakse kindlaks mõõteulatus.

2.7.   Katsetsükkel

2.7.1.   Mootori dünamomeetri katsetamine koosneb järgmisest tsüklist, mis koosneb 13 režiimist:

Režiim nr	Mootori pöörlemiskiirus	Osakoormus	Statistiline kaal	Režiimi kestus
1	Tühikäik	–	0,15	4 minutit
2	A	100	0,08	2 minutit
3	B	50	0,10	2 minutit
4	B	75	0,10	2 minutit
5	A	50	0,05	2 minutit
6	A	75	0,05	2 minutit
7	A	25	0,05	2 minutit
8	B	100	0,09	2 minutit
9	B	25	0,10	2 minutit
10	C	100	0,08	2 minutit
11	C	25	0,05	2 minutit
12	C	75	0,05	2 minutit
13	C	50	0,05	2 minutit

2.7.2.   Katseseeria

Katseseeria käivitatakse. Katse tehakse punktis 2.7.1 ettenähtud järjestuses moodulite kohaselt.

Mootor töötab igal režiimil ettenähtud aja, kusjuures mootori pöörlemiskiirust ja koormust muudetakse esimese 20 sekundi jooksul. Kindlaksmääratud pöörete arv hoitakse vahemikus 50 min-1 ja kindlaksmääratud pöördemomendi erinevus suurimast momendikiirusest katsekiiruse pöörete arvu juures võib olla 2 %.

Tootja taotluse korral võib katseseeriat korrata nii palju kordi, kui on vaja osakeste piisava massi kogumiseks filtrile. Tootja peab esitama andmete hindamis- ja arvutamisprotseduuri üksikasjaliku kirjelduse. Gaasiliste heitmete määramine toimub ainult esimeses tsüklis.

2.7.3.   Analüsaatori reaktsiooniaeg

Analüsaatorite väljund salvestatakse lintmeerikule või mõõdetakse samaväärse andmesalvestussüsteemi abil, kusjuures heitgaas voolab läbi analüsaatorite kogu katsetsükli jooksul.

2.7.4.   Tahkete osakeste proovi võtmine

Kogu katsemenetluse jooksul kasutatakse ühte paari filtreid (põhi- ja abifiltrid, vaata III lisa 4. liide). Katsetsüklis kindlaksmääratud kaalutegurid võetakse arvesse heitgaasi massivooluga proportsionaalse proovi võtmise teel tsükli iga üksiku režiimi ajal. See on võimalik proovi voolukiiruse, proovivõtuaja ja/või lahjendusastme reguleerimise teel nii, et saavutataks punktis 5.6 esitatud efektiivsete kaalutegurite kriteeriumid.

Režiimi proovivõtuaeg peab olema vähemalt 4 sekundit iga 0,01 kaaluteguri kohta. Proovivõtt peab igal režiimil toimuma võimalikult režiimi lõpus. Tahkete osakeste proovivõtt ei tohi lõppeda varem kui 5 sekundit enne režiimi lõppu.

2.7.5.   Mootoriga seotud tingimused

Mootori pöörlemiskiirust ja koormust, siseneva õhuvoolu temperatuuri ja hõrendust, heitgaasi temperatuuri ja vasturõhku, kütusevoolu ja õhu- või heitgaasivoolu, ülelaadeõhu temperatuuri, kütuse temperatuuri ja niiskust registreeritakse igal režiimil, kusjuures pöörete arvu ja koormusega seotud nõuded (vaata punkt 2.7.2) peavad olema täidetud tahkete osakeste proovivõtu ajal, kuid igal juhul iga režiimi viimase minuti kestel.

Salvestada tuleb kõik arvutamiseks vajalikud lisaandmed (vaata punktid 4 ja 5).

2.7.6.   Lämmastikoksiidide kontrollimine mõõtepiirkonnas

Lämmastikoksiidide kontrollimine mõõtepiirkonnas peab toimuma vahetult pärast 13. režiimi lõppu.

Mootorit konditsioneeritakse 13. režiimil kolme minuti jooksul enne mõõtmiste algust. Mõõtmispiirkonna erinevates, tehnilise teenistuse (1) poolt valitud kohtades tehakse kolm mõõtmist. Iga mõõtmise jaoks ettenähtud aeg on kaks minutit.

Mõõtmisprotseduur on identne lämmastikoksiidide mõõtmise protseduuriga tsükli 13. moodulis ning see sooritatakse käesoleva liite punktide 2.7.3, 2.7.5 ja 4.1 ning III lisa 4. liite punkti 3 kohaselt.

Arvutused tehakse punkti 4 kohaselt.

2.7.7.   Analüsaatorite ülekontrollimine

Pärast heitkoguste määramise katset toimuval teistkordsel kontrollimisel kasutatakse nullgaasi ja sama võrdlusgaasi. Katse loetakse kehtivaks, kui enne katset ja pärast katse saadud tulemuste vahe on alla 2 % võrdlusgaasi väärtusest.

3.   ELR KATSE KULG

3.1.   Mõõteseadmete paigaldamine

Suitsususe mõõtur ja proovivõtturid, kui neid kasutatakse, paigaldatakse summuti või järeltöötlusseadme (olemasolu korral) taha seadme tootja poolt kindlaksmääratud üldise paigaldamisprotseduuri kohaselt. Peale selle järgitakse vajaduse korral ISO IDS 11614 10. jao nõudeid.

Enne nullpunkti ja skaala maksimaalväärtuse kontrollimist tuleb suitsususe mõõturit seadme tootja soovituste kohaselt soojendada ja stabiliseerida. Kui suitsususe mõõtur on varustatud mõõteseadme optika tahmumist vältiva läbipuhumisõhusüsteemiga, siis aktiveeritakse ka see süsteem ning reguleeritakse tootja soovituste kohaselt.

3.2.   Suitsususe mõõturi kontrollimine

Nullpunkti ja skaala maksimaalväärtuse kontroll tehakse suitsususe näidu režiimil, sest suitsususe skaalal on kaks täpselt määratletavat kalibreerimispunkti, suitsusus 0 % ja suitsusus 100 %. Seejärel, kui seade on k-näidu režiimile tagasi asetatud, arvutatakse täpne valguse neeldumistegur suitsususe mõõturi tootja poolt esitatud mõõdetud suitsususe ja LA väärtuse alusel.

Kui suitsususe mõõturi valgusvihku ei takistata, siis reguleeritakse näit suitsususe väärtusele 0,0 % ± 1,0 %. Kui valgusvihu jõudmist vastuvõtjani takistatakse, siis reguleeritakse näit suitsususe väärtusele 100,0 % ± 1,0 %.

3.3.   Katsetsükkel

3.3.1.   Mootori konditsioneerimine

Mootorit ja süsteemi soojendatakse maksimaalvõimsusel, et stabiliseerida mootori parameetrid tootja soovituse kohaselt. Eelkonditsioneerimisfaas peaks kaitsma tegelikku mõõtmist eelmisest katsest väljalaskesüsteemi jäänud jääkide mõju eest.

Kui mootor on stabiliseeritud, alustatakse tsüklit 20 ± 2 sekundit pärast eelkonditsioneerimisfaasi. Tootja taotluse korral võib täiendavaks konditsioneerimiseks teha enne mõõtmistsüklit mannekeenkatse.

3.3.2.   Katsejärjestus

Katse koosneb kolmest järjestikusest koormusastmest igal pöörlemiskiirusel III lisa punktis 1.1 määratletud mootori kolmest pöörlemiskiirusest, pöörlemiskiirusel A (1. tsükkel), B (2. tsükkel) ja C (3. tsükkel), millele järgneb 4. tsükkel tehnilise teenistuse (2) valitud pöörlemiskiirusel kontrollpiirkonnas ning koormuste vahemikus 10 %-100 %. Katsemootori dünamomeetriline katsetamine toimub joonisel 3 esitatud järjestuses.

a)	Mootor töötab mootori pöörlemiskiirusel A ja 10 % koormusel 20 ± 2 sekundit. Ettenähtud kiirus hoitakse vahemikus ± 20 p/min ning pöördemoment 2 % suurimast pöördemomendist kontrollpöörlemiskiirusel.

b)

Eelmise etapi lõpus viiakse pöörlemiskiirust reguleeriv kang kiiresti täielikult avatud asendisse ning hoitakse selles asendis 10 ± 1 sekundit. Rakendatakse dünamomeetri koormust, mis on vajalik mootori pöörlemiskiiruse hoidmiseks täpsusega ± 150 p/min esimese kolme sekundi jooksul ning ± 20 p/min ülejäänud etapi jooksul.

c)	Alapunktides a ja b kirjeldatud järjestust korratakse kaks korda.

d)	Pärast kolmanda koormusastme lõppu reguleeritakse mootor 20 ± 2 sekundi jooksul pöörlemiskiirusele B ning koormusele 10 %.

e)	Alapunktide a–c järjestust rakendatakse pöörlemiskiirusel B töötava mootoriga.

f)	Pärast kolmanda koormusastme lõppu reguleeritakse mootor 20 ± 2 sekundi jooksul pöörlemiskiirusele C ning koormusele 10 %.

g)	Alapunktide a–c järjestust rakendatakse pöörlemiskiirusel C töötava mootoriga.

h)	Pärast kolmanda koormusastme lõppu reguleeritakse mootor 20 ± 2 sekundi jooksul valitud pöörlemiskiirusele ning koormusele üle 10 %.

i)	Alapunktide a–c järjestust rakendatakse valitud pöörlemiskiirusel töötava mootoriga.

3.4.   Tsükli valideerimine

Suitsu keskmiste väärtuste suhtelised standardhälbed iga kontrollpöörlemiskiiruse juures (SVA, SVB, SVC, mis on arvutatud käesoleva liite punkti 6.3.3 kohaselt igal järjestikusel koormusastmel vastavalt igale kontrollpöörlemiskiirusele) peavad olema alla 15 % keskmisest väärtusest või alla 10 % I lisa tabelis nr 1 esitatud piirväärtusest, kusjuures kehtib suurem väärtus. Suurema erinevuse korral korratakse järjestust, kuni kolm järjetikust koormusastet vastavad validatsioonikriteeriumidele.

3.5.   Suitsususe mõõturi taaskontrollimine.

Suitsususe mõõturi nullhälve pärast katsetamist ei tohi olla üle ± 5,0 % suurem I lisa tabelis nr 1 esitatud piirväärtusest.

4.   HEITGAASIKOGUSTE ARVUTAMINE

4.1.   Andmete hindamine

Gaasiliste heitmete hindamiseks arvestatakse välja meeriku näidu keskmine väärtus iga katserežiimi viimase 30 sekundi jooksul ning meeriku näidu keskmiste väärtuste ja vastavate kalibreerimisandmete põhjal määratakse igal katserežiimil süsivesinike (HC), süsinikmonooksiidi (CO) ja lämmastikoksiidide (NOx) keskmised kontsentratsioonid (conc). Kasutada võib teistsugust registreerimisviisi, kui see kindlustab samaväärsete andmete saamise.

Lämmastikoksiidide (NOx) kontrollimisel kontrollpiirkonnas kohaldatakse eespool nimetatud nõudeid ainult lämmastikoksiidide (NOx) suhtes.

Heitgaasivool GEXHW või lahjendatud heitgaasivool GTOTW, kui seda kasutatakse, määratakse III lisa 4. liite punkti 2.3 kohaselt.

4.2.   Kuiv/niiske korrigeerimine

Kui sisaldust ei ole juba mõõdetud niiskes heitgaasis, teisendatakse mõõtmistulemus vastavaks niiske heitgaasi mõõtmistulemusele:

Toores heitgaas:

ning

Lahjendatud heitgaas:

või

Lahjendusõhk:	Sisselaskeõhk (kui see erineb lahjendusõhust):

kus:

Ha, Hd	=	g vett kg kuiva õhu kohta
Rd, Ra	=	lahjendus-/siseneva õhuvoolu suhteline niiskus,%
pd, pa	=	lahjendus-/siseneva õhuvoolu küllastunud auru rõhk, kPa
pB	=	õhurõhu koguväärtus, kPa

4.3.   Lämmastikoksiidide (NOx) kontsentratsiooni korrigeerimine niiskuse ja temperatuuri suhtes

NOx heitmed sõltuvad ümbritseva õhu tingimustest, seetõttu korrigeeritakse NOx kontsentratsiooni ümbritseva õhu temperatuuri ja niiskuse suhtes järgmistes valemites antud tegurite abil:

kus:

A	=	0,309 GFUEL/GAIRD - 0,0266
B	=	- 0,209 GFUEL/GAIRD + 0,00954
Ta	=	on õhu temperatuur, K
Ha	=	on siseneva õhuvoolu niiskus, vee kogus grammides 1 kg kuivas õhus
Ha	=

kus:

Ra	=	siseneva õhuvoolu suhteline niiskus, %
pa	=	lahjendus-siseneva õhuvoolu küllastunud auru rõhk, kPa
pB	=	õhurõhu koguväärtus, kPa

4.4.   Heitmete massivoolu arvutamine

Heitmete massivool (g/h) arvutatakse iga režiimi puhul järgmiselt, eeldades, et heitgaasi tihedus on 1,293 kg/m3, temperatuur 273 K (0 °C) ning rõhk 101,3 kPa:

,

kus NOx conc, COconc ja HCconc  (3) tähistavad keskmisi kontsentratsioone (ppm) toores heitgaasis, nagu on määratletud punktis 4.1.

Heitgaasikoguste vabatahtliku määramise puhul täisvoolu lahjendussüsteemi abil kasutatakse järgmisi valemeid:

kus NOx conc, COconc ja HCconc  (3) tähistavad iga faasi keskmisi taustkorrigeeritud kontsentratsioone (ppm) lahjendatud heitgaasis, nagu on määratletud III lisa 2. liite punktis 4.3.1.1.

4.5.   Spetsiifiliste heitmete väljaarvutamine

Kõigi üksikute koostisosade heitkoguseid (g/kWh) arvutatakse järgmisel viisil:

Eespool esitatud arvutustes kasutatavad kaalutegurid on esitatud punktis 2.7.1.

4.6.   Pindala kontrollväärtuste arvutamine

NOx heitkogust mõõdetakse ja arvutatakse vastavalt punktile 4.6.1 kolmes punkti 2.7.6 kohaselt valitud kontrollpunktis ning määratakse ka interpoleerimise teel nende katsetsükli režiimide abil, mis punkti 4.6.2 kohaselt asuvad kõige lähemal vastavale kontrollpunktile. Mõõdetud väärtusi võrreldakse seejärel interpoleeritud väärtustega punkti 4.6.3 kohaselt.

4.6.1.   Spetsiifiliste heitmete arvutamine

Kontrollpunktidest iga kontrollpunkti (Z) NOx heitkogus arvutatakse järgmiselt:

4.6.2.   Katsetsükli heitmete väärtuse määramine

Iga kontrollpunkti NOx heitkogus interpoleeritakse valitud kontrollpunkti Z katva katsetsükli neljast lähimast režiimist, nagu on esitatud joonisel 4. Kõnealustes režiimide puhul (R, S, T, U) kasutatakse järgmisi mõisteid:

Pöörete arv (R)	=	Pöörete arv (T) = nRT
Pöörete arv (S)	=	Pöörete arv (U) = nSU
Osakoormus (R)	=	Osakoormus (S)
Osakoormus (T)	=	Osakoormus (U)

Kontrollpunkti Z NOx heitkogus arvutatakse järgmiselt:

ning

kus:

ER, ES, ET, EU	=	katvate režiimide spetsiifiline NOx heitkogus, mis on välja arvutatud punkti 4.6.1 kohaselt.
MR, MS, MT, MU	=	mootori pöördemoment katvates režiimides

4.6.3.   NOx heitmete väärtuste võrdlemine

Kontrollpunkti Z mõõdetud spetsiifilist NOx heitkogust (NOx,Z) võrreldakse interpoleeritud väärtusega (EZ) järgmiselt:

5.   TAHKETE OSAKESTE HEITMETE ARVUTAMINE

5.1.   Andmete hindamine

Tahkete osakeste hindamisel registreeritakse iga režiimi puhul läbi filtrite voolavate proovide kogumassid (MSAM,i).

Filtrid asetatakse tagasi kaalukambrisse ning konditsioneeritakse vähemalt ühe tunni jooksul, kuid mitte kauem kui 80 tundi, seejärel kaalutakse. Registreeritakse filtrite brutokaal ning lahutatakse omakaal (vaata käesoleva liite punkt 1). Tahkete osakeste mass Mf on põhi- ja abifiltritele kogunenud tahkete osakeste massi summa.

Taustkorrigeerimise korral tuleb registreerida filtreid läbiva lahjendusõhu mass (MDIL) ja tahkete osakeste mass (Md). Enam kui ühe mõõtmise korral tuleb välja arvutada jagatis Md/MDIL iga üksiku mõõtmise kohta ning võtta keskmised väärtused.

5.2.   Osavoolu lahjendussüsteem

Tahkete osakeste heitmete lõplikud registreeritavad katsetulemused määratakse järgmiste etappide põhjal. Lahjendusastet saab reguleerida mitmel eri viisil ning seetõttu on kasutusel erinevad GEDFW arvutamise meetodid. Kõik arvutused tuginevad proovivõtuaja üksikrežiimide keskmistele väärtustele.

5.2.1.   Isokineetilised süsteemid

kus r väljendab isokineetilise proovivõtturi ja väljalasketoru ristlõikepindalade suhet:

5.2.2.   Süsteemid, milles mõõdetakse CO2 või NOx kontsentratsiooni

kus:

concE	=	märgistusgaasi märgrikastus toores heitgaasis
concD	=	märgistusgaasi märgrikastus lahjendatud heitgaasis
concA	=	märgistusgaasi märgrikastus lahjendusõhus

Kuivas heitgaasis mõõdetud kontsentratsioonid arvutatakse ümber niiskes heitgaasis mõõdetule käesoleva liite punkti 4.2 kohaselt.

5.2.3.   Süsteemid, milles kasutatakse CO2 mõõtmist ja süsiniku tasakaalustusmeetodit (4)

kus:

CO2D	=	CO2 kontsentratsioon lahjendatud heitgaasis
CO2A	=	CO2 kontsentratsioon lahjendusõhus

(kontsentratsioonid mahuprotsentidena niiskel alusel)

Võrrand põhineb süsiniku tasakaalu eeldusel (mootorisse sisenevad süsinikuaatomid eralduvad süsinikdioksiidina) ning määratakse kindlaks järgmiselt:

ning

5.2.4.   Süsteemid, milles kasutatakse voolu mõõtmist

5.3.   Täisvoolu lahjendussüsteem

Tahkete osakeste heite katse lõpptulemused määratakse järgmisel viisil. Kõik arvutused tuginevad proovivõtuaja üksikrežiimide keskmistele väärtustele.

5.4.   Tahkete osakeste massivoolu arvutamine

Tahkete osakeste massivool arvutatakse järgmiselt:

kus:

=

MSAM=

i=

mis määratakse kogu katsetsükli ajal proovivõtuperioodi üksikrežiimide keskmiste väärtuste liitmise teel.

Tahkete osakeste massivoolu võib taustkorrigeerida järgmiselt:

Enam kui ühe mõõtmise puhul asendatakse .

üksikrežiimides

või

üksikrežiimides.

5.5.   Spetsiifiliste heitkoguste arvutamine

Tahkete osakeste heitkogused arvutatakse järgmiselt:

5.6.   Efektiivne kaalutegur

Iga režiimi efektiivne kaalutegur arvutatakse järgmiselt:

Efektiivsete kaalutegurite väärtuse erinevus punktis 2.7.1 loetletud kaalutegurite väärtustest võib olla kuni ± 0,003 (± 0,005 tühikäigu režiimil).

6.   SUITSU VÄÄRTUSTE ARVUTAMINE

6.1.   Besseli algoritm

Besseli algoritmi kasutatakse 1 sekundi keskmiste väärtuste arvutamiseks suitsu hetkeliste lugemite põhjal, ümber arvutatuna punkti 6.3.1 kohaselt. Algoritm emuleerib teise järgu madalpääsfiltrit ning selle kasutamine nõuab iteratiivseid arvutusi koefitsientide kindlaksmääramiseks. Need koefitsiendid on suitsususe mõõturisüsteemi reaktsiooniaja ja võttesageduse funktsioon. Seetõttu tuleb punktis 6.1.1 ettenähtud toimingut korrata iga kord, kui süsteemi reaktsiooniaeg ja/või võttesagedus muutuvad.

6.1.1.   Filtri reaktsiooniaja ning Besseli konstantide arvutamine

Reaktsiooniaeg Besseli algoritmis (tF) on suitsususe mõõturi süsteemi füüsikalise ja elektrilise reaktsiooniaja funktsioon, nagu on määratletud III lisa 4. liite punktis 5.2.4, ning selle arvutamiseks kasutatakse järgmist võrrandit:

kus:

tp	=	füüsikaline reaktsiooniaeg, sek
te	=	elektriline reaktsiooniaeg, sek

Filtri piirsageduse (fc) määramise arvutused põhinevad sisendi tõusul 0-1 ≤ 0,01 sek (vaata VII lisa). Reaktsiooniaeg on ajavahemik, mille jooksul Besseli väljundsignaal jõuab 10 protsendist (t10) 90 protsendini (t90) nimetatud astmelisest funktsioonist. See saadakse fc väärtuse itereerimise teel kuni t90-t10≈tF. fc esimest iteratsiooni väljendatakse järgmise valemi abil:

Besseli konstandid E ja K arvutatakse järgmiste võrrandite abil:

kus:

D	=	0,618034
Δt	=
Ω	=

6.1.2.   Besseli algoritmi arvutamine

Kasutades E ja K väärtusi arvutatakse Besseli 1 s keskmine väärtus astmelise sisendi Si kohta järgmiselt:

kus:

Si-2	=	Si-1 = 0
Si	=	1
Yi-2	=	Yi-1 = 0

Ajad t10 ja t90 interpoleeritakse. Väärtuse fc reaktsiooniaega tF määratletakse t90 ja t10 vahelise ajalise erinevusena. Kui see reaktsiooniaeg ei ole piisavalt lähedane nõutavale, siis jätkatakse itereerimist, kuni tegelik reaktsiooniaeg vastab 1 protsendilise täpsusega nõutavale reaktsiooniajale:

6.2.   Andmete hindamine

Suitsu mõõtmiste sagedus peab olema vähemalt 20 Hz.

6.3.   Suitsu määramine

6.3.1.   Andmete ümberarvestamine

Kuna kõigi suitsususe mõõturite põhiline mõõteühik on läbitustegur, siis arvestatakse suitsu väärtused ümber läbitustegurist (τ) valguse neeldumisteguriks (k) järgmiselt:

ning

kus:

k	=	valguse neeldumiskoefitsient, m-1
LA	=	efektiivne optilise tee pikkus, nagu on ette näinud mõõteriista tootja, m
N	=	suitsusus, %
τ	=	läbitustegur, %

Ümberarvutus tehakse enne andmete edasist töötlemist.

6.3.2.   Keskmise suitsu väärtuse arvutamine Besseli funktsiooni põhjal

Vajalik piirsagedus fc on sagedus, mis tekitab filtri nõuetekohase reaktsiooniaja tF. Niipea kui kõnealune sagedus on punktis 6.1.1 nimetatud iteratsiooniprotsessi abil määratud, arvutatakse välja Besseli algoritmi tegelikud konstandid E ja K. Besseli algoritmi rakendatakse seejärel suitsu hetkeväärtuste suhtes (k-väärtus), nagu on kirjeldatud punktis 6.1.2:

Besseli algoritm on laadilt rekursiivne. Seega on algoritmile vaja algseid sisendväärtusi Si-1 ja Si-2 ning algseid väljundväärtusi Si-2 ja Yi-2. Nende väärtuseks võib võtta 0.

Kolme pöörlemiskiiruse A, B ja C iga koormusastme 1 sek-maksimaalväärtus Ymax valitakse igast suitsukõvera Yi üksikväärtustest.

6.3.3.   Lõpptulemus

Iga katsetsükli (katse pöörlemiskiiruse) keskmised suitsu väärtused (SV) arvutatakse järgmiselt:

Katse pöörlemiskiirusel A:	SVA = (Ymax1,A + Ymax2,A + Ymax3,A) / 3
Katse pöörlemiskiirusel B:	SVB = (Ymax1,B + Ymax2,B + Ymax3,B) / 3
Katse pöörlemiskiirusel C:	SVC = (Ymax1,C + Ymax2,C + Ymax3,C) / 3

kus:

Ymax1, Ymax2, Ymax3

=

on suurim Besseli 1 s keskmine väärtus kolmel koormusastmel

Lõppväärtus arvutatakse järgmiselt:

SV = (0,43 × SVA) + (0,56 × SVB) + (0,01 × SVC)

---

(1)  Katsefaaside valimisel kasutatakse juhusliku valimi kinnitatud statistilisi meetodeid.

(2)  Katsefaasid valitakse juhusliku valimi kinnitatud statistiliste meetodite abil.

(3)  Põhineb C1 ekvivalendil.

(4)  Väärtus kehtib ainult IV lisas nimetatud etalonkütuse puhul.

2. liide

ETC KATSETSÜKKEL

1.   MOOTORI KAARDISTUSPROTSEDUUR

1.1.   Kaardistatud kiiruse ulatuse määramine

ETC katse tegemiseks katsekambris tuleb mootor pöörlemiskiiruse/pöördemomendi määramiseks enne katsetsüklit kaardistada. Minimaalne ja maksimaalne kaardistamiskiirus määratakse järgmiselt:

Minimaalne kaardistamiskiirus	=	tühikäigu pöörlemiskiirus
Maksimaalne kaardistamiskiirus	=	nhi × 1,02 või kiirus, mille puhul täiskoormuse pöördemoment langeb nullini, olenevalt sellest, kumb kiirus on väiksem

1.2.   Mootori võimsuse kaardistamine

Mootor soojendatakse maksimaalvõimsusel, et stabiliseerida mootori parameetrid tootja soovituse ja hea inseneritava kohaselt. Pärast mootori stabiliseerimist kaardistatakse see järgmiselt:

a)	mootor vabastatakse koormusest ja seda kasutatakse tühikäigu pöörlemiskiirusel;

b)	mootorit kasutatakse täiskoormusel/täielikult avatud pritsepumbaga minimaalsel kaardistamiskiirusel;

c)	mootori pöörlemiskiirust tõstetakse keskmise kiirusega 8 ± 1 min-1 /sekundis minimaalselt kaardistamiskiiruselt maksimaalsele. Mootori pöörlemiskiiruse ja pöördemomendi väärtused registreeritakse sagedusega vähemalt üks mõõtepunkt sekundis.

1.3.   Kaardistamiskõvera tekitamine

Kõik punkti 1.2 kohaselt registreeritud andmed ühendatakse punktidevahelise lineaarse interpolatsiooni abil. Saadud pöördemomendi kõver on kaardistuskõver ning seda kasutatakse mootoritsükli normaliseeritud pöördemomendi väärtuste ümberarvutamiseks katsetsükli tegelikeks pöördemomendi väärtusteks, nagu on kirjeldatud punktis 2.

1.4.   Alternatiivne kaardistamine

Kui tootja arvamuse kohaselt ei ole eespool kirjeldatud kaardistusmetoodika mis tahes teatava mootori puhul usaldusväärne või esindav, siis võib kasutada alternatiivset kaardistusmetoodikat. Kõnealused alternatiivsed meetodid peavad vastama kindlaksmääratud kaardistamisprotseduuri eesmärkidele, mis seisneb kõigi katsetsüklites saavutatavate mootori pöörlemiskiiruste suurima momendikiiruse määramises. Hälbed käesolevas punktis nimetatud kaardistamismeetoditest turvalisuse või tüüpilisuse eesmärgil peavad koos põhjendustega olema tehnilise teenistuse poolt kinnitatud. Ühelgi juhul ei tohi mootori pidevalt vähenevaid pöördeid kasutada reguleeritud või turboülelaaduriga mootori puhul.

1.5.   Korduskatsed

Mootorit ei ole vaja enne iga katsetsüklit kaardistada. Mootor tuleb enne katsetsüklit uuesti kaardistada, kui:

—	viimasest kaardistamisest on asjatundjate hinnangul möödunud liiga palju aega või

—	mootorit on mehaaniliselt muudetud või uuesti kalibreeritud ning see võib mõjutada mootori tööd.

2.   ETALONKATSETSÜKLI MOODUSTAMINE

Siirdekatsetsüklit on kirjeldatud käesoleva lisa 3. liites. Pöördemomendi ja pöörete arvu normaliseeritud väärtused muudetakse tegelikeks väärtusteks allpool esitatud viisil, mille tulemusena saadakse etalontsükkel.

2.1.   Tegelik kiirus

Kiiruse normaliseerimine tühistatakse järgmise võrrandi abil:

Võrdluskiirus (nref) vastab 3. liites esitatud mootori dünamomeetrilises graafikus esitatud 100 % kiiruse väärtustele. Seda määratletakse järgmiselt (vaata I lisa joonis 1):

kus nhi ja nlo määratakse kas I lisa 2. punkti või III lisa 1. liite punkti 1.1 kohaselt.

2.2.   Tegelik pöördemoment

Pöördemoment normaliseeritakse vastaval pöörlemiskiirusel suurima momendikiiruseni. Etalontsükli pöördemomendi normaliseeritud väärtused arvutatakse punkti 1.3 kohaselt määratud kaardistamiskõvera abil ümber järgmiselt:

Tegelik pöördemoment = (pöördemoment protsentides × maks. pöördemoment /100)

vastava tegeliku kiiruse suhtes, nagu on määratletud punktis 2.1.

Etalontsükli tekitamiseks tuleb faaside käivituspunktide (“m”) negatiivsed pöördemomendi väärtused muuta tegelikeks väärtusteks, mis määratakse kindlaks ühel järgmistest viisidest:

—	negatiivne 40 % vastava pöörete arvu juures kasutatavast positiivsest pöördemomendist,

—	mootori käitamiseks minimaalselt maksimaalsele kaardistamiskiirusele vajaliku negatiivse pöördemomendi kaardistamine,

—	negatiivse pöördemomendi määramine, mis on vajalik mootori käitamiseks tühikäigul ja võrdluskiirustel ning kõnealuste faaside vaheliseks lineaarseks interpolatsiooniks.

2.3.   Tegelikeks väärtusteks ümberarvutamise näide

Näitena muudetakse järgmine katsefaas tegelikele väärtustele vastavaks:

kiirus protsentides	=	43
pöördemoment protsentides	=	82

Aluseks võetakse järgmised väärtused:

võrdluskiirus	=	2 200 min- 1
tühikäigukiirus	=	600 min- 1

mille tulemusena saadakse:

tegelik kiirus = (43 × (2 200 – 600)/100) + 600 = 1 288 min-1

tegelik pöördemoment = (82 × 700/100) = 574 Nm

mille puhul mootori pöörlemiskiirusel 1 288 min-1 kaardistamiskõveral saadud suurim pöördemoment on 700 Nm.

3.   HEITKOGUSTE KATSE KULG

Tootja taotluse korral võib mootori ja heitgaasisüsteemi mõõtetsüklile eelnevaks konditsioneerimiseks teha mannekeenkatse.

Maagaas- ja veeldatud naftagaasi kütusel töötavad mootorid sõidetakse sisse ETC katses. Mootor sõidetakse sisse vähemalt kahes ETC tsüklis, kuni ühe ETC tsükli kestel mõõdetud CO heitkogus ületab eelmise ETC tsükli kestel mõõdetud CO heitkoguse kõige rohkem 10 % võrra.

3.1.   Proovivõtusüsteemi filtrite ettevalmistamine (ainult diiselmootorid)

Vähemalt tund enne katset asetatakse iga filter (filtrite paar) suletud, kuid tihenduseta Petri tassi ning pannakse kaalukambrisse stabiliseeruma. Stabiliseerumisperioodi lõpus kaalutakse iga filter (filtrite paar) ning registreeritakse omakaal. Seejärel hoitakse filtrit (filtrite paari) suletud Petri tassis või tihendatud filtrialusel kuni kasutamiseni katses. Kui filtrit (filtrite paari) ei kasutata kaheksa tunni jooksul pärast kaalukambrist väljavõtmist, siis tuleb see enne kasutamist uuesti konditsioneerida ja kaaluda.

3.2.   Mõõteseadmete paigaldamine

Mõõteriistad ja proovivõtturid tuleb nõuetekohaselt paigaldada. Väljalasketoru ühendatakse täisvoolu lahjendussüsteemiga.

3.3.   Lahjendussüsteemi ja mootori käivitamine

Lahjendussüsteem ja mootor käivitatakse ja neid soojendatakse, kuni kõik temperatuurid ja rõhud on stabiliseerunud efektiivvõimsusel tootja soovituse ja hea inseneritava kohaselt.

3.4.   Tahkete osakeste proovivõtusüsteemi käivitamine (ainult diiselmootorid)

Tahkete osakeste proovivõtusüsteem käivitatakse ja see töötab möödavoolul. Lahjendusõhu tahkete osakeste fooni taseme saab määrata lahjendusõhu juhtimise teel läbi tahkete osakeste filtrite. Filtreeritud lahjendusõhu kasutamise korral võib teha ühe mõõtmise kas enne või pärast katset. Filtreerimata lahjendusõhu puhul võib mõõtmised teha tsükli alguses ja lõpus ning arvutada keskmised väärtused.

3.5.   Täisvoolu lahjendussüsteemi reguleerimine

Kogu lahjendatud heitgaasivool reguleeritakse nii, et süsteemi ei kondenseeruks vett ning filtri pinna maksimaalne temperatuur oleks 325 K (52 °C) või vähem (vaata V lisa punkt 2.3.1, DT).

3.6.   Analüsaatorite kontrollimine

Heitmete analüsaatorid nullistatakse ja määratakse kindlaks mõõteulatus. Proovivõtukottide kasutamise korral kotid tühjendatakse.

3.7.   Mootori käivitamisprotseduur

Stabiliseeritud mootor käivitatakse kasutaja käsiraamatus sisalduva tootja poolt soovitatud käivitusprotseduuri kohaselt, seejuures kasutatakse kas seeriatoodangu käivitusmootorit või dünamomeetrit. Valikuliselt võib katset alustada mootorit välja lülitamata otse eelkonditsioneerimisfaasist, kui mootor töötab tühikäigupöörlemiskiirusel.

3.8.   Katsetsükkel

3.8.1.   Katsejärjestus

Katseseeriaga alustatakse, kui mootor on jõudnud tühikäigu pöörlemiskiiruseni. Katse sooritatakse etalontsükli kohaselt, nagu on ette esitatud käesoleva liite punktis 2. Mootori pöörlemiskiiruse ja pöördemomendi seadistuspunktid seadistatakse sagedusele 5 Hz (soovitatavalt 10 Hz) või enamale. Mootori pöörlemiskiiruse ja pöördemomendi tagasisideandmed registreeritakse vähemalt kord sekundis kogu katsetsükli kestel ning signaalid võib elektrooniliselt filtreerida.

3.8.2.   Analüsaatori reaktsiooniaeg

Mootori või katseseeria käivitamisel või tsükli alustamisel vahetult eelkonditsioneerimisest lülitatakse sisse mõõteseadmed, et samaaegselt alustada:

—	lahjendusõhu kogumist või analüüsimist,

—	lahjendatud heitgaasi kogumist või analüüsimist,

—	lahjendatud heitgaasi (CVS) koguse ning nõuetekohaste temperatuuride ja rõhkude mõõtmist,

—	dünamomeetri pöörlemiskiiruse ja pöördemomendi tagasisideandmete registreerimist.

Süsivesinikke (HC) ja lämmastikoksiide (NOx) mõõdetakse pidevalt lahjendustunnelis sagedusega 2 Hz. Keskmiste kontsentratsioonide määramine toimub analüsaatori signaalide integreerimise teel katsetsükli kestel. Süsteemi reaktsiooniaeg ei tohib olla üle 20 sek ning seda kohandatakse vajaduse korral CVS voolukõikumistega ja proovivõtuaja/katsetsükli nihetega. CO, CO2, NMHC ja CH4 määratakse integreerimise teel või tsükli ajal proovivõtukotti kogunenud heitgaasikontsentratsioonide analüüsimise teel. Gaasiliste saasteainete kontsentratsioonid lahjendusõhus määratakse integreerimise või kogumise teel taustsaasteainete kotti. Kõik muud väärtused registreeritakse sagedusega vähemalt kord sekundis (1 Hz).

3.8.3.   Tahkete osakeste proovivõtt (ainult diiselmootorid)

Tsükli puhul, mida alustatakse vahetult eelkonditsioneerimisest, lülitatakse tahkete osakeste proovivõtusüsteem mootori või katsejärjestuse käivitamisega samal ajal möödavoolult tahkete osakeste kogumisele.

Kui voolu kompenseerimist ei kasutata, siis reguleeritakse proovivõtupump (proovivõtupumbad) nii, et tahkete osakeste proovivõtturit või ülekandetoru läbiva voolu kiirus püsiks ettenähtud voolukiiruse juures täpsusega ± 5 %. Kui kasutatakse voolu kompenseerimist (või proovigaasivoolu proportsionaalset reguleerimist), siis tuleb näidata, et põhitoru voolu ja tahkete osakeste voolu suhe erineb ettenähtud väärtusest kõige rohkem ± 5 % (välja arvatud proovivõtu esimesed kümme sekundit).

Märkus: Kahekordse lahjenduse korral on proovigaasivool proovivõtufiltreid läbiva voolu ja teise astme lahjendusõhuvoolu vaheline netoväärtus.

Registreeritakse keskmine temperatuur ja rõhk gaasimõõturi (gaasimõõturite) või voolu mõõteriistade sisselaskeava juures. Kui tahkete osakeste suure koormuse tõttu filtrile ei ole ettenähtud voolukiirust võimalik kogu tsükli kestel säilitada (täpsusega ± 5 %), siis on katse kehtetu. Katse tehakse uuesti, kasutades väiksemat voolukiirust ja/või suurema läbimõõduga filtrit.

3.8.4.   Mootori seiskumine

Mootori seiskumise korral katsetsükli mis tahes hetkel tuleb mootor eelkonditsioneerida ja uuesti käivitada ning katset korrata. Kui katsetsükli ajal tekib mõne vajaliku katseseadme rike, siis katse ei kehti.

3.8.5.   Toimingud pärast katset

Pärast katse lõppemist peatatakse lahjendatud heitgaasi mahu mõõtmine, gaasivool kogumiskottidesse ning lülitatakse välja tahkete osakeste proovivõtupump. Ühtses analüsaatorite süsteemis jätkub proovivõtt süsteemi reaktsiooniaegade lõppemiseni.

Kogumiskottides (kui neid kasutatakse) olevaid kontsentratsioone analüüsitakse võimalikult kiiresti, igal juhul hiljemalt 20 minutit pärast katsetsükli lõppemist.

Pärast heitkoguste määramise katset kontrollitakse analüsaatorid nullgaasi ja sama võrdlusgaasi abil uuesti üle. Katse loetakse kehtivaks, kui enne ja pärast katset saadud tulemuste ning võrdlusgaasi väärtuse vahe on alla 2 %.

Ainult diiselmootorite puhul asetatakse tahkete osakeste filtrid tagasi kaalukambrisse hiljemalt ühe tunni jooksul pärast katse lõppemist ning konditsioneeritakse enne kaalumist suletud, kuid tihenduseta Petri tassis vähemalt ühe tunni kestel, kuid mitte üle 80 tunni.

3.9.   Katse vastavustõendamine

3.9.1.   Andmenihe

Tagasiside- ja võrdlustsükli väärtuste vahelisest ajalisest mahajäämusest tuleneva nihke minimeerimiseks võib kogu mootori pöörlemiskiiruse ja pöördemomendi tagasisidesignaali järjestust võrdluskiiruse ja pöördemomendi järjestuse suhtes ajaliselt kiirendada või tagasi hoida. Nihutades tagasisidesignaale tuleb nii pöörlemiskiirust kui pöördemomenti nihutada samal määral ning samas suunas.

3.9.2.   Tsükli töö arvutamine

Tsükli tegelik töö Wact (kWh) arvutatakse kõigi mootori pöörlemiskiiruse ja pöördemomendi registreeritud tagasisideväärtuste paaride põhjal. Seda tehakse pärast tagasisideandmete mis tahes nihutamist, kui on tehtud selline valik. Tsükli tegelikku tööd Wact võrreldakse võrdlustsükli tööga Wref ning selle abil arvutatakse spetsiifilise pidurdamise heitkoguseid (vaata punkte 4.4 ja 5.2). Sama metoodikat kasutatakse nii võrdlus- kui ka tegeliku mootori võimsuse integreerimisel. Väärtuste kindlaksmääramisel võrdlustsükli piirväärtuste ja mõõdetud väärtuste vahelistes punktides kasutatakse lineaarset interpoleerimist.

Võrdlustsükli ja tsükli tegeliku töö integreerimisel nullistatakse kõik negatiivsed pöördemomendi väärtused ja võetakse need arvesse. Kui integreerimissagedus on väiksem kui 5 hertsi ning juhul, kui pöördemomendi positiivne väärtus muutub teatava ajavahemiku jooksul negatiivseks või negatiivne väärtus positiivseks, siis arvutatakse negatiivne osa ja nullistatakse. Positiivne osa lisatakse integreeritud väärtusele.

Wact hälve Wref suhtes peab olema vahemikus –15 % kuni + 5 %.

3.9.3.   Katsetsükli statistiline valideerimine

Pöörlemiskiirusele, pöördemomendile ja võimsusele tehakse tagasisideväärtuste lineaarne regressioon kontrollväärtuste suhtes. Seda tehakse pärast tagasisideandmete mis tahes nihutamist, kui on tehtud selline valik. Kasutatakse vähimruutude meetodit järgmise kõige sobivama võrrandiga:

kus:

y	=	pöörlemiskiiruse (min-1), pöördemomendi (Nm) või võimsuse (kW) tagasiside (tegelik) väärtus
m	=	regressioonisirge kalle
x	=	pöörlemiskiiruse (min-1), pöördemomendi (Nm) või võimsuse (kW) kontrollväärtus
b	=	regressioonisirge y-telg

Hinnangu standardviga (SE) üleminekul y-väärtuselt x-väärtusele ja määramiskoefitsient (r2) arvutatakse iga regressioonisirge suhtes.

Kõnealune analüüs soovitatakse teha sagedusel 1 Hz. Kõik negatiivsed pöördemomendi kontrollväärtused ning nendega seotud tagasisideväärtused jäetakse tsükli pöördemomendi ja võimsuse statistilise valideerimise arvestusest välja. Katse loetakse kehtivaks, kui tabelis 6 esitatud kriteeriumid on täidetud.

Tabel 6

Regressioonisirge tolerantsid

	Pöörlemiskiirus	Pöördemoment	Võimsus
Hinnangu standardviga (SE) Y üleminekul X	Maksimaalselt 100 min–1	Maksimaalselt 13 % (15 %) (1) kaardistamisel saadud mootori suurimast pöördemomendist	Maksimaalselt 8 % (15 %) (1) kaardistamisel saadud mootori suurimast pöördemomendist
Regressioonisirge kalle, m	0,95–1,03	0,83–1,03	0,89–1,03 (0,83–1,03) (1)
Määramiskoefitsient, r2	min 0,9700 (min 0,9500) (1)	min 0,8800 (min 0,7500) (1)	min 0,9100 (min 0,7500) (1)
Regressioonisirge Y lõik, b	± 50 min-1	± 20 Nm või ± 2 % (± 20 Nm või ± 3 %) (1) maksimaalsest pöördemomendist, olenevalt sellest, kumb on suurem	± 4 kW või ± 2 % (± 4 kW või ± 3 %) (1) maksimaalsest võimsusest, olenevalt sellest, kumb on suurem

Punktide väljajätmine regressioonanalüüsist toimub tabeli 7 kohaselt.

Tabel 7

Punktid, mille väljajätmine regressioonanalüüsist on lubatud

Tingimused	Väljajäetavad punktid
Täiskoormus ja pöördemomendi tagasiside < kontrollpöördemoment	Pöördemoment ja/või võimsus
Koormuseta, tühikäigufaasita, pöördemomendi tagasisideta > kontrollpöördemoment	Pöördemoment ja/või võimsus
Koormuseta/suletud seguklapp, tühikäigufaas ja pöörlemiskiirus > tühikäigu etalonkiirus	Pöörlemiskiirus ja/või võimsus

4.   HEITGAASIKOGUSTE ARVUTAMINE

4.1.   Lahjendatud heitgaasivoolu määramine

Katsetsükli kogu lahjendatud heitgaasivool (kg/katse) arvutatakse tsükli mõõteväärtuste voolu mõõteseadme vastavate kalibreerimisandmete põhjal (PDP puhul V0 või CFV puhul KV , nagu on määratletud III lisa 5. liite punktis 2). Kui lahjendatud heitgaasi temperatuur hoitakse soojusvaheti abil püsivana kogu tsükli kestel (PDV-CVS ± 6 K, CFV-CVS ± 11 K, vaata V lisa punkt 2.3), siis kasutatakse järgmisi valemeid.

PDP-CVS süsteem:

MTOTW = 1,293 × V0 × Np × (pB – p1) × 273 / (101,3 × T),

kus:

MTOTW	=	tsükli lahjendatud niiske heitgaasi mass, kg
V0	=	ühe pöördega pumbatava gaasi maht katsetingimustes, m3/pööre
NP	=	pumba pöörete üldarv katse ajal
pB	=	atmosfäärirõhk katsekambris, kPa
p1	=	hõrendus atmosfäärirõhu suhtes pumba sisselaskeava juures, kPa
T	=	lahjendatud heitgaasi keskmine temperatuur pumba sisselaskeava juures kogu tsükli kestel, K

CFV-CVS süsteem:

MTOTW = 1,293 × t × Kv × pA / T0,5,

kus:

MTOTW	=	tsükli lahjendatud niiske heitgaasi mass, kg
t	=	tsükli aeg, sek
Kv	=	kriitilise voolu Venturi toru kalibreerimiskoefitsient standardtingimustes
pA	=	absoluutrõhk Venturi toru sissevooluava juures, kPa
T	=	absoluutne temperatuur Venturi toru sissevooluava juures, K

Voolu kompenseerimisega süsteemi (soojusvahetita süsteemi) kasutamise korral arvutatakse heitkoguste hetkemass ja integreeritakse kogu katse ajale. Sellisel juhul arvutatakse lahjendatud heitgaasi hetkemass järgmiselt:

PDP-CVS süsteem:

MTOTW,i = 1,293 × V0 × Np,i × (pB – p1) × 273 / (101,3 × T),

kus:

MTOTW,i	=	niiske lahjendatud heitgaasi hetkemass, kg
Np,i	=	pumba üldine pöörete arv ajaühikus

CFV-CVS süsteem:

MTOTW,i = 1,293 × Δti × Kv × pA / T0,5,

kus:

MTOTW,i	=	niiske lahjendatud heitgaasi hetkemass, kg
Δti	=	ajavahemik, sek

Kui tahkete osakeste (MSAM) ja gaasiliste saasteainete proovi kogumass ületab CVS koguvoolu (MTOTW) 0,5 % võrra, siis korrigeeritakse CVS voolu MSAM suhtes või suunatakse tahkete osakeste proovivool tagasi CVS-süsteemi enne, kui see jõuab voolu mõõteseadmeni (PDP või CFV).

4.2.   NOx korrigeerimine niiskuse suhtes

Lämmastikoksiidide (NOx) heitmed sõltuvad ümbritseva õhu tingimustest, seetõttu korrigeeritakse NOx kontsentratsiooni ümbritseva õhu temperatuuri ja niiskuse suhtes järgmistes valemites antud tegurite abil:

a)	diiselmootorid:

b)	gaasimootorid:

kus:

Ha

=

siseneva õhuvoolu niiskus, vee kogus grammides 1 kg kuiva õhu kohta

kus:

Ra	=	siseneva õhuvoolu suhteline niiskus, %
pa	=	lahjendus-siseneva õhuvoolu küllastunud auru rõhk, kPa
pB	=	õhurõhu koguväärtus, kPa

4.3.   Heitmete massi voolukiiruse arvutamine

4.3.1.   Konstantse massivooluga süsteemid

Soojusvahetiga süsteemides määratakse saasteainete mass (g/katse) järgmiste võrrandite abil:

kus:

NOx conc, COconc, HCconc  (2), NMHCconc

=

tähistavad kogu tsükli keskmisi taustkorrigeeritud kontsentratsioone, mis on saadud integreerimise (kohustuslik NOx ja HC puhul) või kotis mõõtmise teel, ppm

MTOTW	=	kogu tsükli lahjendatud heitgaasi kogumass, nagu on määratletud punktis 4.1, kg
KH,D	=	diiselmootorite niiskuskorrektsioonitegur, nagu on määratletud punktis 4.2
KH,G	=	gaasimootorite niiskuskorrektsioonitegur, nagu on määratletud punktis 4.2

Kuivas heitgaasis mõõdetud kontsentratsioonid arvutatakse ümber niiskes heitgaasis mõõdetule III lisa 1. liite punkti 4.2 kohaselt.

NMHCconc määramine sõltub kasutatud meetodist (vaata III lisa 4. liite punkt 3.3.4). Mõlemal juhul määratakse CH4 kontsentratsioon ja lahutatakse see HC kontsentratsioonist järgmiselt:

a)

GC meetod

b)	NMC meetod

kus:

HC(wCutter)	=	HC kontsentratsioon proovigaasi voolamisel läbi NMC
HC(w/oCutter)	=	HC kontsentratsioon proovigaasi NMC möödavoolul
CEM	=	metaani kasutegur, nagu on määratletud III lisa 5. liite punktis 1.8.4.1
CEE	=	etaani kasutegur, nagu on määratletud III lisa 5. liite punktis 1.8.4.2

4.3.1.1.   Taustkorrigeeritud kontsentratsioonide määramine

Saasteainete netokontsentratsioonide saamiseks lahutatakse lahjendusõhu gaasiliste saasteainete keskmised taustkontsentratsioonid mõõdetud kontsentratsioonidest. Taustkontsentratsioonide keskmiste väärtuste määramiseks võib kasutada proovikoti meetodit või püsivat mõõtmist integreerimisega. Kasutatakse järgmisi valemeid:

kus:

conc	=	vastava saasteaine kontsentratsioon lahjendatud heitgaasis, korrigeerituna lahjendusõhus sisalduva vastava saasteaine kogusega, ppm
conce	=	vastava saasteaine kontsentratsioon, mõõdetuna lahjendatud heitgaasis, ppm
concd	=	vastava saasteaine kontsentratsioon, mõõdetuna lahjendusõhus, ppm
DF	=	lahjendustegur

Lahjendustegur arvutatakse järgmiselt:

a)	diisel- ja veeldatud naftagaasil töötavad gaasimootorid

b)	maagaasil töötavad gaasimootorid

kus:

CO2, conce	=	CO2 kontsentratsioon lahjendatud heitgaasis, mahuprotsentides
HCconce	=	HC kontsentratsioon lahjendatud heitgaasis, ppm C1
NMHCconce	=	NMHC kontsentratsioon lahjendatud heitgaasis, ppm C1
COconce	=	CO kontsentratsioon lahjendatud heitgaasis, ppm
FS	=	stöhhiomeetriline tegur

Kuivas heitgaasis mõõdetud kontsentratsioonid arvutatakse ümber niiskes heitgaasis mõõdetule III lisa 1. liite punkti 4.2 kohaselt.

Stöhhiomeetriline tegur arvutatakse järgmiselt:

kus:

x ja y

=

kütuse koostis CxHy

Kui kütuse koostis pole teada, võib alternatiivselt kasutada järgmisi stöhhiomeetrilisi tegureid:

FS (diisel)	=	13,4
FS (LPG)	=	11,6
FS (NG)	=	9,5

4.3.2.   Voolu kompenseerimisega süsteemid

Soojusvahetita süsteemide puhul arvutatakse saasteainete massi (g/katse) määramiseks heitkoguste hetkemass ning integreeritakse hetkeväärtused kogu tsükli ulatuses. Kontsentratsiooni hetkeväärtuste suhtes rakendatakse ka vahetut taustkorrigeerimist. Kasutatakse järgmisi valemeid:

kus:

conce	=	vastava saasteaine kontsentratsioon, mõõdetuna lahjendatud heitgaasis, ppm
concd	=	vastava saasteaine kontsentratsioon, mõõdetuna lahjendusõhus, ppm
MTOTW,i	=	niiske lahjendatud heitgaasi hetkemass (vaata punkt 4.1), kg
MTOTW	=	kogu tsükli lahjendatud heitgaasi kogumass (vaata punkt 4.1), kg
KH,D	=	diiselmootorite niiskuskorrektsioonitegur, nagu on määratletud punktis 4.2
KH,G	=	gaasimootorite niiskuskorrektsioonitegur, nagu on määratletud punktis 4.2
DF	=	lahjendustegur, nagu on määratletud punktis 4.3.1.1

4.4.   Spetsiifiliste heitmete väljaarvutamine

Kõigi üksikute koostisosade heitkoguseid (g/kWh) arvutatakse järgmisel viisil:

(diisel- ja gaasimootorid)

(diisel- ja gaasimootorid)

(diiselmootorid ja veeldatud naftagaasil töötavad gaasimootorid)

(maagaasil töötavad gaasimootorid)

(maagaasil töötavad gaasimootorid),

kus:

Wact

=

tsükli tegelik töö, nagu on määratletud punktis 3.9.2, kWh

5.   TAHKETE OSAKESTE HEITKOGUSE ARVUTAMINE (AINULT DIISELMOOTORID)

5.1.   Massivoolu arvutamine

Tahkete osakeste mass (g/katse) arvutatakse järgmiselt:

kus:

Mf	=	tsükli ajal kogutud tahkete osakeste proovimass, mg
MTOTW	=	kogu tsükli lahjendatud heitgaasi kogumass, nagu on määratletud punktis 4.1, kg
MSAM	=	lahjendatud heitgaasi mass, mis on võetud tahkete osakeste kogumiseks ettenähtud lahjendustunnelist, kg

ning

Mf	=	Mf,p + Mf,b, kui need on kaalutud eraldi, mg
Mf,p	=	põhifiltrile kogutud tahkete osakeste mass, mg
Mf,b	=	abifiltrile kogutud tahkete osakeste mass, mg

Kahekordse lahjendussüsteemi kasutamise korral lahutatakse teise lahjendusõhu mass läbi tahkete osakeste filtri juhitud kahekordselt lahjendatud heitgaasi kogumassist.

kus:

MTOT	=	tahkete osakeste filtrist läbivoolava kahekordselt lahjendatud heitgaasi mass, kg
MSEC	=	Sekundaarse lahjendusõhu mass = teise astme lahjendusõhu mass, kg

Kui lahjendusõhu tahkete osakeste taustnivoo määratakse punkti 3.4 kohaselt, siis võib tahkete osakeste massi taustkorrigeerida. Sellisel juhul arvutatakse tahkete osakeste mass (g/katse) järgmiselt:

kus:

Mf, MSAM, MTOTW

=

vaata eespool

MDIL	=	taustosakeste proovivõtuseadme abil kogutud esimese lahjendusõhu mass, kg
Md	=	esimesest lahjendusõhust kogutud taustosakeste mass, mg
DF	=	lahjendustegur, nagu on määratletud punktis 4.3.1.1

5.2.   Spetsiifiliste heitkoguste arvutamine

Tahkete osakeste heitkogus (g/kWh) arvutatakse järgmiselt:

kus:

Wact

=

tsükli tegelik töö, nagu on määratletud punktis 3.9.2, kWh

---

(1)  Kuni 1. oktoobrini 2005 võib sulgudes toodud arve kasutada gaasimootorite tüübikinnituskatsetes. (Enne komisjon kannab ette gaasimootorite tehnoloogia arendamisest, andes kinnituse käesolevas tabelis esitatud gaasimootoritele kohaldatavatele regressioonisirge tolerantsidele või neid modifitseerides.)

(2)  Põhineb C1 ekvivalendil.