Kohtuasi C‑271/08

Euroopa Komisjon

versus

Saksamaa Liitvabariik

Liikmesriigi kohustuste rikkumine – Direktiivid 92/50/EMÜ ja 2004/18/EÜ – Teenuste riigihanked – Kohaliku omavalitsuse avaliku teenistuse töötajate tööandjapensioniskeem – Tööturu osapoolte sõlmitud kollektiivlepingus määratud kindlustusorganisatsioonidega lepingute vahetu sõlmimine liidu tasandil hankemenetlust välja kuulutamata

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.        Põhiõigused – Kollektiivläbirääkimiste õigus – Sobitamine nõuetega, mis käsitlevad asutamislepinguga tagatud põhiõigusi – Asutamisvabadus – Teenuste osutamise vabadus – Riigihankealased direktiivid

(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 28; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/18; nõukogu direktiiv 92/50)

2.        Õigusaktide ühtlustamine – Teenuste riigihankemenetlused – Direktiivid 92/50 ja 2004/18 – Kohaldamisala

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/18; nõukogu direktiiv 92/50)

3.        Õigusaktide ühtlustamine – Teenuste riigihankemenetlused – Direktiivid 92/50 ja 2004/18 – Kohaldamisala – Riigihanke maksumus

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/18, artikli 9 lõige 8; nõukogu direktiiv 92/50, artikli 7 lõiked 4 ja 5)

1.        Kollektiivläbirääkimiste õiguse põhiõiguslikust olemusest ja kollektiivlepingu, mis käsitleb kohaliku omavalitsuse avaliku teenistuse töötajate töötasu asendamist pensionimaksetega, sotsiaalsest eesmärgist, kui neid tervikuna vaadelda, ei tulene iseenesest, et kohalikest omavalitsustest tööandjad võivad jätta täitmata direktiivis 92/50 (millega kooskõlastatakse riiklike teenuslepingute sõlmimise kord) ja direktiivis 2004/18 (ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta) sätestatud nõuded, millega rakendatakse asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse põhimõtteid riigihangete valdkonnas.

Niisiis ei ole kollektiivlepingud isikute vaba liikumist käsitlevate sätete kohaldamisalast välja arvatud.

Samas võib sellisele põhiõigusele nagu kollektiivläbirääkimiste pidamise õigus seada teatud piiranguid. Täpsemalt, juhul kui kollektiivläbirääkimiste õigus on liikmesriigis põhiseadusliku kaitse all, tuleb seda õigust vastavalt Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklile 28 teostada liidu õiguse kohaselt.

Lisaks ei saa väita, et ametiühinguvabaduse ja kollektiivläbirääkimiste õiguse kasutamisele on iseloomulik riigihangete valdkonnas asutamisvabadust ja teenuste osutamise vabadust rakendavate direktiivide kahjustamine.

Lõpuks, erinevalt tööturu osapoolte eesmärgist parandada kohaliku omavalitsuse avaliku teenistuse pensionide taset ei puuduta asutuste ja ettevõtjate, kellel on õigus sõlmida tööandjapensionit puudutavad teenuslepingud, kindlaksmääramine kollektiivlepingus, kollektiivläbirääkimiste õiguse olemust.

(vt punktid 41–43, 47, 49)

2.        Liikmesriik on rikkunud kuni 31. jaanuarini 2006 kohustusi, mis tulenesid direktiivi 92/50 (millega kooskõlastatakse riiklike teenuslepingute sõlmimise kord) artiklist 8 koostoimes sama direktiivi III–VI jaotise sätetega, ning alates 1. veebruarist 2006 kohustusi, mis tulenevad direktiivi 2004/18 (ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta) artiklist 20 koostoimes sama direktiivi artiklitega 23–55, kui tööandjapensioni puudutavad kindlustuslepingud sõlmitakse vahetult, Euroopa Liidu tasandil hanketeadet avaldamata kollektiivlepingus nimetatud asutuste või ettevõtjatega, selliste kohaliku omavalitsuse asutuste või kohaliku omavalitsuse osalusega ettevõtjate poolt, kus töötab minimaalne arv töötajaid, millest alates loetakse nende lepingute maksumus nimetatud direktiivide kohaldamise piirmääradega võrdseks või neid ületavaks.

Tegelikult peab kollektiivläbirääkimiste põhiõiguste teostamine vastama EL toimimise lepinguga kaitstud vabadustest tulenevate nõuetele ja see peab toimuma kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. Selles osas ei säilita õiget tasakaalu eri huvide vahel – st ühelt poolt asjaomaste töötajate väljatöötatud aastate pensionide suurendamine ning teiselt poolt asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse elluviimine ja liidu tasandil turu avamise konkurents – kollektiivlepingu klausel, mis kaldub kohaliku omavalitsuse töötajate kogumispensionide valdkonnas täielikult ja määramata ajaks direktiivides 92/50 ja 2004/18 sätestatud eeskirjadest kõrvale, samas kui teenuste riigihankeid puudutavate direktiivide järgimine sobib kokku selle sotsiaalse eesmärgiga, mida taotlevad kollektiivlepingule alla kirjutanud pooled.

Lisaks, nimetatud direktiivide tingimused, millest tehakse sõltuvaks kvalifitseerimine „riigihankena”, on täidetud esiteks isegi juhul, kui kohalikest omavalitsustest tööandjad teevad tööandjapensioni osas valiku eelnevalt kollektiivlepingus kindlaks määratud valikute hulgast, kuna nende puhul on siiski tegu hankijatega, ja teiseks kuna kollektiivsed kindlustuslepingud pakuvad neid sõlmivatele tööandjatele otsest majanduslikku huvi, sest need lepingud on seotud rahaliste huvidega. Nende lepingu seotust rahaliste huvidega ei sea kahtluse alla asjaolu, et viimaks saavad pensionimaksetest kasu kõnealuse meetme valinud töötajad.

(vt punktid 44, 52, 53, 66, 75, 80, 89, 105 ja resolutsioon)

3.        Selliste kindlustusteenuseid puudutavate riigihankelepingu puhul, mis on seotud kohaliku omavalituse töötajate tööandjapensioniga, mis kogutakse osa töötasu pensionikindlustusmaksetega asendamise teel, vastab riigihankelepingu „eeldatav maksumus” direktiivi 92/50 (millega kooskõlastatakse riiklike teenuslepingute sõlmimise kord) artikli 7 lõike 4 esimese taande tähenduses ja direktiivi 2004/18 (ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta) artikli 9 lõike 8 punkti a alapunkti i tähenduses kindlustusmaksete eeldatavale maksumusele, st summadele, mis kohaliku omavalitsuse asutuse või kohaliku omavalitsuse osalusega ettevõtja töötajad on töötasu pensionikindlustusmaksetega asendamiseks oma töötasust kindlustusfondi maksnud ja mis on mõeldud tööandjapensioni lõplike väljamaksete rahastamiseks. Nimetatud kindlustusmaksed kujutavad tegelikult peamist vastutasu teenuste eest, mida osutab kohalikust omavalitsusest tööandjale teenust osutav asutus või ettevõtja seoses käsitletavate teenuste osutamisega. Juhul kui asjaomase hankemenetluse korraldamise ajal ei ole võimalik täpselt kindlaks määrata kindlustusmaksete kogumaksumust, sest igal töötajal on õigus otsustada, kas liituda või mitte meetmega, mis seisneb töötasu asendamises pensionimaksetega, ja silmas pidades sedalaadi lepingu kestust, mis on pikaajaline või isegi määramata pikkusega, võetakse direktiivi 92/50 artikli 7 lõike 5 teise taande ja direktiivi 2004/18 artikli 9 lõike 8 punkti b alapunkti ii alusel lepingu eeldatava maksumuse arvestamisel aluseks selle lepingu „kuumakse, mis on korrutatud 48‑ga”. Niisiis tuleb kõigepealt arvutustes lähtuda kuu keskmisest pensionimakseks muudetud töötasusummast, mis korrutatakse 48‑ga, seejärel määratakse eeltoodud korrutisest lähtudes kindlaks töötasu asendamise kasuks otsustanud töötajate arv, mis on vajalik liidu riigihankealaste eeskirjade kohaldamise piirmäära saavutamiseks, ja lõpuks arvutatakse kohalike omavalitsuste töötajate töötasu pensionimaksetega asendamises osalemise hinnangulise protsendi alusel välja töötajate arvu minimaalne suurus, millest alates lugeda kohalikest omavalitsustest tööandjate sõlmitud kindlustuslepingute maksumus asjaomaste piirmääradega võrdseks või neid ületavaks.

(vt punktid 86–89)

EUROOPA KOHTU OTSUS (suurkoda)

15. juuli 2010(*)

Liikmesriigi kohustuste rikkumine – Direktiivid 92/50/EMÜ ja 2004/18/EÜ – Teenuste riigihanked – Kohaliku omavalitsuse avaliku teenistuse töötajate tööandjapensioniskeem – Tööturu osapoolte sõlmitud kollektiivlepingus määratud kindlustusorganisatsioonidega lepingute vahetu sõlmimine liidu tasandil hankemenetlust välja kuulutamata

Kohtuasjas C‑271/08,

mille ese on EÜ artikli 226 alusel 24. juunil 2008 esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi,

Euroopa Komisjon, esindajad: G. Wilms ja D. Kukovec, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

hageja,

versus

Saksamaa Liitvabariik, esindajad: M. Lumma ja N. Graf Vitzthum,

kostja,

keda toetab:

Taani Kuningriik, esindajad: B. Weis Fogh ja C. Pilgaard Zinglersen,

Rootsi Kuningriik, esindajad: A. Falk ja A. Engman,

menetlusse astujad,

EUROOPA KOHUS (suurkoda),

koosseisus: president V. Skouris, kodade esimehed A. Tizzano, J. N. Cunha Rodrigues, K. Lenaerts (ettekandja), J.‑C. Bonichot ja C. Toader, kohtunikud K. Schiemann, P. Kūris, E. Juhász, G. Arestis, T. von Danwitz, A. Arabadjiev ja J.‑J. Kasel,

kohtujurist: V. Trstenjak,

kohtusekretär: ametnik B. Fülöp,

arvestades kirjalikus menetluses ja 12. jaanuari 2010. aasta kohtuistungil esitatut,

olles 14. aprilli 2010. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Euroopa Ühenduste Komisjon palub oma hagis Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna Saksamaa Liitvabariigi kohalike omavalitsuste asutused ja kohaliku omavalitsuse osalusega ettevõtjad, kus töötab üle 1218 töötaja, sõlmisid tööandjapensionit puudutavad teenuslepingud vahetult Tarifvertrag zur Entgeltungwandlung für Arbeitnehmer im kommunalen öffentlichen Dienst’i (kollektiivleping, mis käsitleb kohaliku omavalitsuse avaliku teenistuse töötajate töötasu asendamist pensionimaksetega, edaspidi „TV‑EUmw/VKA leping”) §‑s 6 nimetatud asutuste ja ettevõtjatega, avaldamata Euroopa Liidu tasandil hanketeadet, siis on Saksamaa Liitvabariik rikkunud kohustusi, mis tal lasusid kuni 31. jaanuarini 2006 ja mis tulenesid nõukogu 18. juuni 1992. aasta direktiivi 92/50/EMÜ (millega kooskõlastatakse riiklike teenuslepingute sõlmimise kord (EÜT L 209, lk 1; ELT eriväljaanne 06/01, lk 322)) artiklist 8 koostoimes sama direktiivi III ja VI jaotise sätetega, ning alates 1. veebruarist 2006 kohustusi, mis tulenevad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivi 2004/18/EÜ ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta (ELT L 134, lk 114; ELT eriväljaanne 06/07, lk 132) artiklist 20 koostoimes sama direktiivi artiklitega 20 ja 23–55.

2        Komisjon esitas repliigi, milles ta sõnastas oma hagi eseme ümber ning palus Euroopa Kohtul tuvastada väidetud liikmesriigi kohustuste rikkumise, kuna kohaliku omavalitsuse asutused ja kohaliku omavalitsuse osalusega ettevõtjad, kus töötas aastatel 2004–2005 üle 2044 töötaja, aastatel 2006–2007 üle 1827 töötaja ja alates 2008. aastast üle 1783 töötaja, sõlmisid nimetatud lepingud vahetult TV‑EUmw/VKA lepingu §‑s 6 nimetatud asutuste ja ettevõtjatega, avaldamata liidu tasandil hanketeadet.

3        Komisjon sõnastas kohtuistungil oma hagi eseme ümber ning palus Euroopa Kohtul tuvastada väidetud rikkumise, kuna nimetatud lepingud sõlmisid kohaliku omavalitsuse asutused ja kohaliku omavalitsuse osalusega ettevõtjad, kus töötas aastatel 2004–2005 üle 2697 töötaja, aastatel 2006–2007 üle 2402 töötaja.

 Õiguslik raamistik

 Liidu õigus

 Direktiiv 92/50

4        Direktiivi 92/50 põhjendus 8 täpsustab, et see „direktiiv hõlmab teenuste osutamist üksnes juhul, kui see põhineb lepingutel; direktiiv ei hõlma teenuste osutamist muudel alustel, nagu näiteks õigusaktid või töölepingud”.

5        Direktiivi 92/50 artikli 1 punkti a alapunkti viii kohaselt on „riiklikud teenuslepingud – teenuseosutaja ja tellija vahel kirjalikult sõlmitud rahaliste huvidega seotud lepingud”, välja arvatud „töölepingud”.

6        Direktiivi 92/50 artikli 2 punkt b sätestab:

„tellija [mõiste „tellija” asemel on edaspidi kasutatud täpsemat vastet „hankija”] – riik, piirkondlikud või kohalikud omavalitsused, avalik-õiguslikud isikud ning ühest või mitmest kõnealusest organist või avalik-õiguslikust isikust koosnevad ühendused.

Avalik-õiguslik isik on mis tahes isik:

–        mis on asutatud üldistes huvides ega tegele tööstuse ega kaubandusega,

–        mis on juriidiline isik ja

–        mida põhiliselt rahastavad riik, piirkondlikud või kohalikud omavalitsused või teised avalik-õiguslikud isikud, või mille juhtimist need isikud kontrollivad, või millel on haldus-, juhtimis- või järelevalveorgan, millesse riik, piirkondlik või kohalik omavalitsus või teised avalik‑õiguslikud isikud nimetavad üle poole liikmetest.

[…]”

7        Direktiivi 92/50 artikli 7 lõiked 1, 4 ja 5 sätestavad:

„1.      a)     Käesolevat direktiivi kohaldatakse:

[…]

–        riiklike teenuslepingute suhtes, mis käsitlevad I lisa A osas nimetatud teenuseid, […] mille on sõlminud:

[…]

ii)      artikli 1 punktis b loetletud muud kui direktiivi 93/36/EMÜ, millega kooskõlastatakse riiklike tarnelepingute sõlmimise kord (EÜT L 199, lk 1; ELT eriväljaanne 06/02, lk 110), I lisas loetletud tellijad, ning kui eeldatav maksumus käibemaksuta ei ole väiksem kui 200 000 Rahvusvahelise Valuutafondi arvestusühikut (SDR) väljendatuna eküüdes.

[…]

4.      Lepingu eeldatava maksumuse arvestamiseks järgmiste teenusekategooriate puhul võetakse vajaduse korral arvesse:

–        kindlustusteenuste puhul makstavat kindlustusmakset,

[…]

5.      Lepingute puhul, milles ei täpsustata koguhinda, võetakse lepingu eeldatava maksumuse arvestamisel aluseks:

–        tähtajaliste lepingute puhul, mille kehtivusaeg on kuni 48 kuud, lepingu kogumaksumust selle kehtivusaja jooksul,

–        tähtajatute lepingute või lepingute puhul, mille kehtivusaeg on üle 48 kuu, kuumakse, mis on korrutatud 48‑ga.”

8        Saksa kohaliku omavalitsuse asutusi ega kohaliku omavalitsuse osalusega ettevõtjaid direktiivi 93/36 I lisas ei ole mainitud.

9        Direktiivi 92/50 artikkel 8 sätestab, et „[l]epingud, mille objektiks on I A lisas loetletud teenused, sõlmitakse kooskõlas III–VI jaotise sätetega”.

10      Direktiivi 92/50 artiklis 8 nimetatud jaotised käsitlevad pakkumismenetluse valikut ja ideekonkursi korda (III jaotis), ühiseeskirju tehnikavaldkonnas (IV jaotis), ühiseid teavitamiseeskirju (V jaotis) ja osavõtu ühiseeskirju, kvalitatiivse valiku kriteeriume ja lepingute sõlmimise kriteeriume (VI jaotis).

11      Direktiivi 92/50 I A lisas „Teenused artikli 8 tähenduses” on kategooria nr 6 „Finantsteenused” punktis a nimetatud „kindlustusteenused” ja punktis b „panga- ja investeerimisteenused”.

 Direktiiv 2004/18

12      Direktiivi 2004/18 põhjenduse 28 kohaselt:

„Töö saamine ja kutsealale pääsemine on kõikidele võrdsete võimaluste tagamisel otsustava tähtsusega ning toetab sotsiaalset integreerimist. Seega aitavad kaitstud õpikojad ja tööhõiveprogrammid tõhusalt kaasa puuetega inimeste tööjõuturule pääsemisele ja naasmisele. Ent sellistel õpikodadel ei pruugi olla võimalik sõlmida lepinguid tavapärastes konkursitingimustes. Sellest tulenevalt on asjakohane ette näha, et liikmesriigid võivad jätta sellistele õpikodadele õiguse osaleda riiklike lepingute sõlmimise menetlustes või näha ette lepingute täitmist kaitstud tööhõiveprogrammide raames.”

13      Direktiivi 2004/18 artikli 1 lõike 2 punktide a ja d kohaselt on „[r]iigihankelepingud – ühe või mitme ettevõtja ning ühe või mitme ostja vahel kirjalikult sõlmitud rahaliste huvidega seotud lepingud, mille objektiks on ehitustööd, toodete tarnimine või teenuste osutamine käesoleva direktiivi tähenduses” ja „[t]eenuste riigihankelepingud – muud riigihankelepingud kui ehitustööde või asjade riigihankelepingud, mille eesmärgiks on II lisas nimetatud teenuste osutamine”.

14      Direktiivi 2004/18 artikli 1 lõike 5 kohaselt on „[r]aamleping – leping ühe või mitme ostja [mõiste „ostja” asemel on edaspidi kasutatud täpsemat vastet „hankija”] ning ühe või mitme ettevõtja vahel, mille eesmärk on kehtestada teatava aja jooksul sõlmitavaid lepinguid reguleerivad tingimused, eelkõige hinna ja vajadusel ettenähtud koguse osas”.

15      Direktiivi 2004/18 artikli 1 lõikes 9 esitatud mõiste „hankija” on üldjoontes analoogne direktiivi 92/50 artikli 1 punktis b nimetatud mõistega.

16      Vastavalt direktiivi 2004/18 artikli 7 punktile b kohaldatakse direktiivi hankelepingute suhtes, mille eeldatav maksumus käibemaksuta on võrdne 249 000 euroga või sellest suurem. Seda summat vähendati seejärel komisjoni 28. oktoobri 2004. aasta määrusega (EÜ) nr 1874/2004, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2004/17/EÜ ja 2004/18/EÜ seoses riigihankemenetluste puhul kohaldatavate piirmääradega (ELT L 326, lk 17), 236 000 euroni, seejärel vähendati seda summat komisjoni 19. detsembri 2005. aasta määrusega (EÜ) nr 2083/2005, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2004/17/EÜ ja 2004/18/EÜ seoses riigihankemenetluste puhul kohaldatavate piirmääradega (ELT L 333, lk 28), 211 000 euroni.

17      Direktiivi 2004/18 artikli 9 lõiked 1, 8 ja 9 sätestavad:

„1.      Riigihankelepingu eeldatava kogumaksumuse arvutamisel võetakse aluseks ostja hinnanguline väljamakstav kogusumma käibemaksuta. Arvutamisel võetakse arvesse hinnanguline kogusumma, sealhulgas mis tahes optsioonid ja lepingu uuendamised.

[…]

8.      Teenuste riigihankelepingute puhul tuleb lepingu eeldatava maksumuse arvutamisel vajaduse korral aluseks võtta järgmine väärtus:

a)      järgmist liiki teenuste puhul:

i)      kindlustusteenused: makstav kindlustusmakse ja muud tasud;

         […]

b)      teenuste hankelepingute puhul, milles ei täpsustata koguhinda:

i)      tähtajaliste lepingute puhul, mille kehtivusaeg on 48 kuud või vähem: kogumaksumus lepingu kehtivusaja jooksul;

ii)      tähtajatute lepingute või lepingute puhul, mille kehtivusaeg on üle 48 kuu: kuumakse, mis on korrutatud 48‑ga.

9.      Raamlepingute […] puhul on arvessevõetav maksumus raamlepingu […] kehtivusaja jooksul ettenähtud kõigi lepingute maksimaalne eeldatav maksumus käibemaksuta.”

18      Direktiivi 2004/18 artikli 16 punkti e kohaselt ei kohaldata direktiivi „teenuste riigihankelepingute suhtes, mis käsitlevad […] töölepinguid”.

19      Direktiivi 2004/18 artikkel 20 sätestab, et „[l]epingud, mille objektiks on II A lisas loetletud teenused, sõlmitakse vastavalt artiklitele 23–55”.

20      Direktiivi 2004/18 artiklid 23–55 sätestavad seejärel tehnilisi kirjeldusi ja hankedokumente puudutavad erisätted (artiklid 23–27), menetlusi puudutavad eeskirjad (artiklid 28–34), avaldamise ja läbipaistvuse tagamise korra (artiklid 35–43) ja menetluste läbiviimise eeskirjad (artiklid 44–55).

21      Direktiivi 2004/18 II A lisas loetletud teenuste hulgas on kategooria nr 6 „Finantsteenused” punktis a ära toodud „kindlustusteenused” ja punktis b „panga- ja investeerimisteenused”.

22      Direktiivi 2004/18 III lisas esitatud artikli 1 lõike 9 teises lõigus nimetatud avalik‑õiguslike isikute ja nende isikute kategooriate loetelu III osas on Saksamaa osas nimetatud „[a]valik-õiguslikke asutusi, ettevõtteid ja fonde, mille on rajanud keskvalitsus, liidumaa valitsus või kohalik omavalitsus”.

 Siseriiklik õigus

23      Saksamaa 19. detsembri 1974. aasta Gesetz zur Verbesserung der betrieblichen Altersversorgung (tööandjapensioniskeemi täiendamise seadus (Bundesgesetzblatt (edaspidi „BGBl”) I, lk 3610), mida on muudetud 21. detsembri 2008. aasta seaduse (BGBl I, lk 2940; edaspidi „BetrAVG”) §‑ga 5, sätestab §‑s 1 „Tööandja nõusolek maksta tööandjapensioni”:

„(1)      Käesoleva seaduse sätteid kohaldatakse juhul, kui tööandja on nõustunud maksma töötajale tema töösuhtest tulenevalt vanadus-, invaliidsus- või toitjakaotuspensioni (tööandjapension). Tööandjapensioniskeemi võib hallata vahetult tööandja või § 1b lõigetes 2–4 nimetatud kindlustusorganisatsioon. Tööandja vastutab võetud pensionihüvitiste maksmise kohustuse eest ka juhul, kui haldaja ei ole tema ise.

(2)      Tööandjapensioniskeemiga on tegemist ka juhul, kui

[…]

3.      tulevane töötasunõue arvestatakse ümber samaväärseks pensioninõudeks (töötasu asendamine pensionimaksetega) või

4.      töötaja maksab töötasult tööandjapensioniskeemi hüvitiste rahastamiseks summasid pensionifondi, pensionikassase või sõlmib otsekindlustuslepingu ja tööandja on nõustunud ka nende summade ulatuses pensionihüvitist maksma; töötasu asendamist pensionimaksetega käsitlevaid sätteid kohaldatakse mutatis mutandis nimetatud juhule, kui nende summade alusel makstavaid hüvitisi, mille osas tööandja on andnud nõusoleku, rahastatakse kogutud kapitali arvelt.”

24      BetrAVG § 1a „Õigus saada tööandjapensioni töötasu pensionimaksetega asendamise alusel” lõige 1 sätestab:

„Töötaja võib tööandjalt nõuda, et osa tema tulevasest töötasust – kuni 4% kehtivast üldise pensioniskeemi kohasest sissemaksete arvutamise aluseks olevast ülempiirist – asendatakse pensionimaksetega ja kasutatakse tööandjapensioni kogumiseks. Töötaja õiguse tagamine reguleeritakse lepinguga. Kui tööandja on nõus kasutama sel eesmärgil pensionifondi või pensionikassat (§ 1b lõige 3), haldavad tööandjapensioniskeemi viimati nimetatud asutused; vastasel korral võib töötaja nõuda, et tööandja sõlmib tema kasuks otsekindlustuslepingu (§ 1b lõige 2). Kui töötaja soovib seda õigust kasutada, peab tööandja igal aastal maksma tööandjapensioniskeemi vähemalt ühe saja kuuekümnendiku Sozialgesetzbuch’i (sotsiaalseadustik) neljanda raamatu § 18 lõikes 1 nimetatud töötasust. Kui töötaja teeb oma jooksvast töötasust ise makseid tööandjapensioniskeemi, võib tööandja nõuda, et käimasoleva kalendriaasta jooksul makstud summad oleksid ühesuurused.”

25      BetrAVG § 17 „Isikuline kohaldamisala ja kollektiivlepingut käsitlev erand” lõiked 3 ja 5 sätestavad:

„(3)      Kollektiivlepingutega võib teha erandeid §‑s 1a […] sätestatust. Tööandjate ja töötajate suhtes, kes ei ole kollektiivlepingu pooled, kehtivad kollektiivlepinguga tehtud erandid, kui nad on kokku leppinud kollektiivlepingu vastavate sätete kohaldamises. Muus osas ei saa töötaja käesoleva seaduse sätetest kõrvale kalduda.

[…]

(5)      Kui töötasu on kindlaks määratud kollektiivlepingus, saab töötasu asendamine pensionimaksetega toimuda üksnes siis, kui see on kollektiivlepingus ette nähtud või lubatud.”

26      Vereinigung der kommunalen Arbeitgeberverbände (tööandjana tegutsevate kohaliku omavalitsuse asutuste liit (edaspidi „VKA”) ja Vereinte Dienstleistungsgewerkschaft eV (ver.di) (teenussektori töötajate ametiühing) sõlmisid 18. veebruaril 2003 TV‑EUmw/VKA lepingu. VKA sõlmis sarnase kollektiivlepingu ka ühe teise ametiühinguga, nimelt dbb tarifunioniga.

27      TV‑EUmw/VKA lepingu §‑d 2 ja 3 näevad ette selle lepingu §‑s 1 nimetatud kollektiivlepingu sõlminud töötajate õiguse nõuda oma tööandjalt BetrAVG määratud ulatuses tulevase töötasu osalist asendamist pensionimaksetega. TV‑EUmw/VKA § 5 kohaselt tuleb tööandjale esitada asjaomane kirjalik taotlus. Vastavalt samale paragrahvile on tööandjaga sõlmitud tulevase töötasu osaliselt pensionimaksetega asendamise kokkulepe töötajale siduv vähemalt üks aasta.

28      TV‑EUmw/VKA lepingu § 6 „Rakendusmeetodid” näeb ette:

„Ilma et see piiraks teise ja kolmanda lause kohaldamist, toimub töötasu asendamine pensionimaksetega vastavalt BetrAVG‑s ette nähtud korrale riikliku täiendava pensioniskeemi kaudu.

Tööandja võib esimeses lauses nimetatud tööandjapensioniskeemi raames töötasu pensionimaksetega asendamise puhul otsustada ka Sparkassen-Finanzgruppe või kohalike omavalitsuste kindlustusasutuste pakutud rakendusmeetodite kasuks.

Liidumaade kollektiivlepingud võivad vajaduse korral sisaldada erandeid esimesest ja teisest lausest.”

29      TV‑EUmw/VKA lepingu § 7 lõike 1 kohaselt jõustus see leping 1. jaanuaril 2003. TV‑EUmw/VKA lepingu § 7 lõige 2 sätestab, et kollektiivlepingu võib üles öelda kolmekuulise etteteatamise korral kalendriaasta lõpul, kõige varem 31. detsembril 2008.

 Kohtueelne menetlus

30      Komisjonile esitatud kaebusest tulenevalt teatas komisjon 18. oktoobri 2005. aasta märgukirjaga Saksamaa Liitvabariigile, et kuna teatud hulk kohaliku omavalitsuse asutusi ja kohaliku omavalitsuse osalusega ettevõtjaid sõlmisid tööandjapensionit puudutavad teenuste riigihankelepingud liidu tasandil hanketeadet avaldamata vahetult TV‑EUmw/VKA lepingu §‑s 6 nimetatud asutuste ja ettevõtjatega, siis asub komisjon seisukohale, et asjaomane liikmesriik võib olla rikkunud direktiivi 92/50 artiklit 8 koostoimes sama direktiivi III–VI jaotisega ning ta on igal juhul rikkunud asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse põhimõtet.

31      Saksamaa Liitvabariik vaidles oma 29. märtsi 2006. aasta kirjas vastu sellele, et kohaliku omavalitsuse asutuste ja kohaliku omavalitsuse osalusega ettevõtjate puhul on tegemist „hankijatega” direktiivi 92/50 tähenduses, kui nad tegutsevad tööandjapensionide valdkonnas tööandjana. Samuti märkis nimetatud liikmesriik, et käsitletavad kindlustuslepingud puudutavad töösuhteid ega kujuta endast seega riigihankelepinguid, kuna kohalikest omavalitsustest tööandjate ülesanne on tegutseda vaid makseasutusena, kes vahendab teenuseid oma töötasu osalise pensionimaksetega asendamise valinud töötajate ja kindlustusorganisatsioonide vahel. Samuti märkis Saksamaa, et vaidlusalustele lepingutele riigihankealase õiguse kohaldamine on vastuolus tööturu osapoolte autonoomiaga, mis on sätestatud Grundgesetz’i (Saksamaa põhiseadus) artikli 9 lõikes 3.

32      Kuna see vastus komisjoni ei rahuldanud, saatis ta 4. juulil 2006 Saksamaa Liitvabariigile põhjendatud arvamuse, milles ta täpsustab, et tema etteheited käsitlevad ka 1. veebruarist 2006 toime pandud direktiivi 2004/18 artikli 20 koosmõjus selle direktiivi artiklitega 23–55 rikkumist, mis sisuliselt kordavad märgukirjas viidatud direktiivi 92/50 sätteid.

33      Saksamaa Liitvabariik vastas põhjendatud arvamusele 15. novembri 2006. aasta kirjaga, milles teatas, et ta jääb oma varasema seisukoha juurde, ning lisas sellele vastusele ekspertarvamuse, mille kohaselt käsitletav palga asendamine kuulub töötasu mõiste alla. Samuti märkis Saksamaa, et kui võtta eraldi arvesse iga lepingut kui sellist, siis ei ole käesoleval juhul täidetud liidu riigihankealastest õigusnormidest tulenevad piirmäärad. Lõpuks rõhutab ta, et igal juhul ei ole tal liidu õiguse võimaliku rikkumise osas võimalik midagi ette võtta, sest tal ei ole õigust anda juhiseid tööturu osapooltele.

34      Komisjon palus 30. jaanuari 2007. aasta kirjaga Saksamaa Liitvabariigilt selgitusi, et ta saaks eelkõige hinnata, kas käesoleval juhul on sotsiaalpoliitilistel põhjustel võimalik õigustada liidu riigihankealasest õigusest erandi tegemist.

35      Kuna Saksamaa Liitvabariigi 1. märtsi 2007. aasta vastusest ei ilmnenud komisjoni arvates asjakohaseid põhjusi, siis esitas komisjon käsitletava hagi.

 Hagi

 Direktiivide 92/50 ja 2004/18 kohaldamine TV-EUmw/VKA lepingu §‑s 6 nimetatud asutuste ja ettevõtjatega sõlmitavatele lepingutele

36      Kõigepealt tuleb hinnata, kas Saksamaa Liitvabariigi, Taani Kuningriigi ja Rootsi Kuningriigi väide, et TV‑EUmw/VKA lepingu §‑s 6 nimetatud asutuste ja ettevõtjatega lepingute sõlmimine (edaspidi „vaidlusaluste lepingute sõlmimine”) jääb nende lepingute laadi ja eesmärgi tõttu väljapoole direktiivide 92/50 ja 2004/18 kohaldamisala. Nimetatud liikmesriigid väidavad, et käsitletavale juhule saab üle kanda Euroopa Kohtu 21. septembri 1999. aasta otsuses kohtuasjas C‑67/96: Albany (EKL 1999, lk I‑5751) ja 21. septembri 2000. aasta otsuses kohtuasjas C‑222/98: van der Woude (EKL 2000, lk I‑7111) esitatud põhjendused, ja nad toetavad oma argumenti väitega, et nende lepingute sõlmimise puhul oli tegemist tööturu osapoolte läbi räägitud kollektiivlepingu, täpsemalt TV‑EUmw/VKA lepingu § 6 elluviimisega.

37      Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et kollektiivläbirääkimiste õigust, mida käesoleval juhul teostasid TV‑EUmw/VKA lepingu allkirjastanud pooled, tunnustatavad mitme rahvusvahelise õigusakti sätted, mille koostamisel liikmesriigid on osalenud või millega nad on liitunud, nagu 18. oktoobril 1961 Torinos allkirjastatud Euroopa sotsiaalharta (muudetud Strasbourgis 3. mail 1996) artikkel 6, samuti tunnustatakse seda aktides, mille liikmesriigid on välja töötanud ühenduse tasandil või liidu raames, näiteks 9. detsembril 1989 Strasbourgis toimunud Euroopa Ülemkogu istungil vastu võetud ühenduse harta töötajate sotsiaalsete põhiõiguste kohta punkt 12 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta”) – millele ELL artikkel 6 omistab samasuguse õigusjõu kui asutamislepingutele – artikkel 28.

38      Kõnealusest harta artiklist 28 koosmõjus harta artikli 52 lõikega 6 tuleneb, et kollektiivläbirääkimiste põhiõiguse kaitset tuleb arvesse võtta eelkõige siseriiklikes õigusaktides ja tavades.

39      ELTL artikli 152 kohaselt liit tunnustab ja edendab tööturu osapoolte rolli liidu tasandil, võttes arvesse siseriiklike süsteemide mitmekesisust.

40      Teiseks tuleb märkida, et poolte vahel ei ole vaidlust küsimuses, et TV‑EUmw/VKA lepinguga taotletakse üldiselt sotsiaalseid eesmärke. Selles osas taotletakse lepinguga hõlmatud töötajate väljateenitud aastate pensionide suurenemist, nähes vastavalt BetrAVG‑le ette kogumispensioni edendamise asjaomaste isikute töötasu osalise pensionimaksetega asendamise abil.

41      Sellegipoolest ei tulene iseenesest kollektiivläbirääkimiste õiguse põhiõiguslikust olemusest ja TV‑EUmw/VKA lepingu sotsiaalsest eesmärgist, kui neid tervikuna vaadelda, et kohalikest omavalitsustest tööandjad võivad jätta täitmata direktiivides 92/50 ja 2004/18 sätestatud nõuded, millega rakendatakse asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse põhimõtteid riigihangete valdkonnas.

42      Euroopa Kohus on juba otsustanud, et kollektiivlepingud ei ole isikute vaba liikumist käsitlevate sätete kohaldamisalast välja arvatud (vt 11. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑438/05: International Transport Workers’ Federation ja Finnish Seamen’s Union, nn Viking Line’i kohtuotsus, EKL 2007, lk I‑10779, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).

43      Lisaks võib sellisele põhiõigusele nagu kollektiivläbirääkimiste pidamise õigus seada teatud piiranguid (vt selle kohta eespool viidatud Viking Line’i kohtuotsus, punkt 44, ja 18. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑341/05: Laval un Partneri, EKL 2007, lk I‑11767, punkt 91). Kuigi eelkõige on kollektiivläbirääkimiste õigus Saksamaal küll põhiseadusliku kaitse all – see on üldistavalt sätestatud Saksa põhiseaduse artikli 9 lõikes 3 kui õigus moodustada töö- ja ettevõtlustingimuste kaitsmiseks ja edendamiseks ühinguid tuleb seda õigust vastavalt harta artiklile 28 teostada liidu õiguse kohaselt.

44      Kollektiivläbirääkimiste põhiõiguste teostamine peab seega vastama EL toimimise lepinguga kaitstud vabadustest tulenevate nõuetele, mida käesoleval juhul rakendatakse direktiividega 92/50 ja 2004/18, ning see peab toimuma kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega (vt selle kohta eespool viidatud Viking Line’i kohtuotsus, punkt 46, ja eespool viidatud kohtuotsus Laval un Partneri, punkt 94).

45      Siiski on tõsi, et eelkõige eespool viidatud kohtuotsustes Albany ja van der Woude otsustas Euroopa Kohus, et sellele omastest teatavatest konkurentsi piiravatest tagajärgedest olenemata ei kuulu tööandjate ja töötajate organisatsioonide vahel sõlmitud kollektiivleping, millega teatud elualadel luuakse täiendav pensioniskeem, mida haldavad pensionifondid ja millega liitumine on kohustuslik, ELTL artikli 101 lõike 1 kohaldamisalasse.

46      Sellegipoolest ei mõjuta need põhjendused mingil moel käesolevas asjas tekkinud iseseisvat küsimust, kas avalik‑õiguslikest isikutest tööandjaid puudutavate kollektiivlepingute raames töötasu pensionimaksetega asendamisega tegelevate kindlustusorganisatsioonide määramisel peab järgima liidu riigihankealase õiguse sätteid, mis puudutavad asutamisvabadust ja teenuste osutamise vabadust.

47      Selles osas ei saa väita, et ametiühinguvabaduse ja kollektiivläbirääkimiste õiguse kasutamisele on iseloomulik riigihangete valdkonnas asutamisvabadust ja teenuste osutamise vabadust rakendavate direktiivide kahjustamine (vt selle kohta eespool viidatud Viking Line’i kohtuotsus, punkt 52).

48      Lisaks, kui mingi kokkulepe või tegevus on asutamislepingu konkurentsisätete kohaldamisalast välja arvatud, ei tähenda see iseenesest, et selle kokkuleppe või tegevuse puhul ei pea järgima nende direktiivide sätetest tulenevaid nõudeid, kui need sätted vastavad nende kohaldamise tingimustele (vt selle kohta eespool viidatud Viking Line’i kohtuotsus, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).

49      Lõpuks tuleb märkida, et erinevalt tööturu osapoolte eesmärgist parandada kohaliku omavalitsuse avaliku teenistuse pensionide taset ei puuduta selline asutuste ja ettevõtjate kindlaksmääramine kollektiivlepingus, millega on tegemist käesoleval juhul, kollektiivläbirääkimiste õiguse olemust.

50      Eeltoodud kaalutluste tõttu ei saa asjaolust, et vaidlusalused lepingud sõlmiti kollektiivlepingu kohaldamiseks, iseenesest järeldada, et need ei kuulu käesoleval juhul direktiivide 92/50 ja 2004/18 kohaldamisalasse.

51      Seega tekib küsimus, kuidas on ühitatavad sotsiaalsest eesmärgist tulenevad nõuded, mida kollektiivläbirääkimistel osalejad käesoleval juhul järgivad, ja direktiividest 92/50 ja 2004/18 tulenevad nõuded.

52      Sedalaadi küsimusele vastamiseks tuleb toimiku materjalide abil välja selgitada, kas TV‑EUmw/VKA lepingu § 6 – millele viitab komisjon oma hagis vaidlusaluste lepingute sõlmimise alusena – sisu määratlemisel on käesoleval juhul säilitatud õige tasakaal eri huvide vahel, st ühelt poolt asjaomaste töötajate väljatöötatud aastate pensionide suurendamine ning teiselt poolt asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse elluviimine ja liidu tasandil turu avamise konkurents (vt analoogia alusel 12. juuni 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑112/00: Schmidberger, EKL 2003, lk I‑5659, punktid 81 ja 82).

53      Kuigi selline paragrahv nagu TV‑EUmw/VKA lepingu § 6 on osa kollektiivlepingust, millega, nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 40 rõhutatakse, järgitakse üldiselt sotsiaalseid eesmärke, tuleb siiski märkida, nagu on öelnud kohtujurist oma ettepaneku punktis 176, et selle paragrahviga kaldutakse kohaliku omavalitsuse töötajate kogumispensionide valdkonnas täielikult ja määramata ajaks direktiivides 92/50 ja 2004/18 sätestatud eeskirjadest kõrvale, ning seda argumenti ei ole Saksamaa Liitvabariik ümber lükanud.

54      Sellegipoolest väidab Saksamaa esiteks, et TV‑EUmw/VKA lepingu § 6 pakub välja ühise lahenduse, mis võtab arvesse selle kollektiivlepingu allkirjastanute asjaomaseid huve. Ta rõhutab, et kollektiivlepingus selliste kindlustusasutuste ja ühingute kindlaksmääramine, üksnes kellele võib anda ülesandeks kohaliku omavalitsuse avalikus teenistuses töötasu pensionimaksetega asendamise, võimaldab töötajaid kaasata ja võtta paremini arvesse nende huve kui sellisel juhul, kui iga töötaja valib ise kindlustusandja või iga kohalikust omavalitsusest tööandja valib kindlustusandja riigihankemenetluse abil.

55      Samas tuleb siiski märkida, et riigihankemenetluse läbiviimist on võimalik ühitada muu hulgas Saksa sotsiaalõiguses sätestatud süsteemidega, mis tagavad kohaliku omavalitsuse asutuste või kohaliku omavalitsuse osalusega ettevõtjate puhul töötajate või nende esindajate õiguse osaleda selle üle otsustamises, keda valida selleks organiks, kellele usaldatakse töötasu pensionimaksetega asendamise elluviimine, ja sellele argumendile ei vaielnud Saksamaa Liitvabariik kohtuistungil vastu.

56      Lõpuks, riigihangete korra kohaldamine ei välista, et hanketeates seatakse huvitatud pakkujatele tingimusi, mis väljendavad asjaomaste töötajate huve.

57      Teiseks märgib Saksamaa Liitvabariik, keda selles osas toetab Taani Kuningriik, et need asutused ja ettevõtjad, keda TV‑EUmw/VKA lepingu §‑s 6 on silmas peetud, tegutsevad solidaarsuspõhimõtte alusel. Kohtuistungil rõhutati asjaolu, et kuna kindlustusleping võimaldab riske ühiselt jagada, siis on võimalik tasakaalustada „häid” ja „halbu” riske, eelkõige kui tööandjapensioni makseid makstakse eluaegse annuiteedina kuni hüvitisesaaja surmani. Saksamaa tõi ka esile, et need asutused ja ettevõtjad ei kohalda mingil juhul selliseid huvitatud isikute valikumeetodeid, mis põhinevad meditsiinilistel kriteeriumidel.

58      Selles osas tuleb siiski märkida, et nende solidaarsuselementide säilitamine ei ole oma olemuselt kokkusobimatu riigihankemenetluse kohaldamisega. Riskide ühise jagamise, millele tugineb kogu kindlustustegevus, võivad tegelikult tagada liidu tasandil korraldatud hankemenetluse lõpus valitud kindlustusasutused või ettevõtjad. Lisaks ei ole riigihankedirektiivides sätestatud midagi, mis takistaks kohalikust omavalitsusest tööandjal hanketeates täpsustada tingimusi, mida pakkujad peavad järgima meditsiinilistel põhjustel töötasu asendamisest pensionimaksetega huvitatud töötajate välistamisel või neile tingimuste seadmisel.

59      Kolmandaks toonitab Saksamaa Liitvabariik TV‑EUmw/VKA lepingu §‑s 6 silmas peetud asutuste ja ettevõtjate kogemusi ja finantskindlust. Ta lisab, et nende asutuste ja ettevõtjate valik tagab, et kohaliku omavalitsuse töötajad on huvitatud töötasu asendamise meetmest.

60      Siiski ei saa eeldada, et erinevalt asjaolust, et liidu riigihankedirektiivid sisaldavad eeskirju, mis võimaldavad hankijal olla kindel pakkujate kutsealases ja majanduslikus sobivuses, puuduksid sellised tegurid nagu kogemused ja finantskindlus üldiselt muude kindlustusasutuste ja ‑ettevõtjate puhul kui need, mida on nimetatud kõnealuses §‑s 6.

61      Eelkõige tuleb selles osas rõhutada, et vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. novembri 2002. aasta direktiivile 2002/83/EÜ (EÜT L 345, lk 1; ELT eriväljaanne 06/06, lk 3) elukindlustuse kohta peavad rühmana kindlustust pakkuvad eraettevõtjad täitma liidu tasandil kehtestatud usaldatavusnormatiivid, mille eesmärk on eelkõige tagada nende finantskindlus.

62      Tööandjapensioniga tegelevatele organisatsioonidele kohaldatakse samalaadseid eeskirju vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. juuni 2003. aasta direktiivile 2003/41/EÜ tööandjapensioni kogumisasutuste tegevuse ja järelevalve kohta (ELT L 235, lk 10; ELT eriväljaanne 05/04, lk 350). Nende liidu tasandil kooskõlastatud eeskirjade eesmärk on tagada kõrge turvalisuse tase tulevastele pensionäridele, kes neid hüvitisi hakkavad saama (vt selle kohta 14. jaanuari 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑343/08: komisjon vs. Tšehhi Vabariik, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 45).

63      Samuti tuleb märkida, et Saksamaa Liitvabariigi esitatud teabe kohaselt sõlmivad kohalikest omavalitsustest tööandjad kindlustuslepingud TV‑EUmw/VKA lepingu § 6 kolmanda lause alusel vahetult ka muude kui § 6 esimeses ja teises lauses ette nähtud organisatsioonidega. Käimasolevas menetluses ei ole ükski menetlusosaline tõendanud ega ka väitnud, et selline lahendus vähendaks asjaomaste töötajate huvi töötasu asendamise meetme suhtes.

64      Neljandaks väidab Saksamaa, et TV‑EUmw/VKA lepingu § 6 annab kohalikest omavalitsustest tööandjatele võimaluse säästa eraldi oma asutuse või ettevõtte tasandil korraldatud töötasu pensionimaksetega asendamise meetme haldamisega tegeleva organisatsiooni või organisatsioonide valikumenetluse arvelt. Lisaks on TV‑EUmw/VKA lepingu §‑s 6 silmas peetud asutuste ja ettevõtjate kohaldatavad halduskulud madalad.

65      Siiski ei õigusta sellised kaalutlused nende sätete ja menetluste kohaldamata jätmist, mille eesmärk on tagada kohalikest omavalitsustest tööandjate ja nende töötajate huvides liidu tasandil laiendatud juurdepääs teenuste pakkumisele.

66      Silmas pidades käesoleva kohtuotsuse punktides 53–65 esitatud kaalutlusi, tuleb järeldada, et teenuste riigihankeid puudutavate direktiivide järgimine sobib kokku selle sotsiaalse eesmärgiga, mida taotlesid TV‑EUmw/VKA lepingule alla kirjutanud pooled neile kuuluva kollektiivläbirääkimiste õiguse kasutamisel.

67      Seega tuleb hinnata, kas vaidlusaluste lepingute sõlmimine on kooskõlas direktiivide 92/50 ja 2004/18 kohaldamise tingimustega.

 Sõlmitud lepingute määratlemine teenuste riigihankelepingutena direktiivide 92/50 ja 2004/18 tähenduses

68      Kõigepealt tuleb märkida, et poolte vahel ei ole käimasolevas menetluses vaidlust küsimuses, et käsitletavate lepingute ese on kindlustusteenused direktiivi 92/50 I A lisa kategooria nr 6 punkti a või direktiivi 2004/18 II A lisa kategooria nr 6 punkti a tähenduses.

69      Samuti ei ole poolte vahel vaidlust, et need on kirjalikud lepingud direktiivi 92/50 artikli 1 punkti a või direktiivi 2004/18 artikli 1 lõike 2 punkti a tähenduses.

70      Samas ei nõustu Saksamaa Liitvabariik, keda toetab Rootsi Kuningriik, esiteks sellega, et käesoleval juhul on täidetud muud tingimused, millest nimetatud sätted teevad sõltuvaks kvalifitseerimise „riigihankena” nimetatud direktiivide tähenduses.

71      Saksamaa väidab, et kohalikest omavalitsustest tööandjate puhul ei ole tegemist hankijatega, kuna tööandjapensioni osas teevad nad vaid valiku eelnevalt kollektiivlepingus kindlaks määratud valikute hulgast, ilma et neil endil oleks õigus oma tahte kohaselt otsustada ühe või teise pakkuja kasuks.

72      Lisaks märgib Saksamaa, et kõnealused lepingud ei ole rahaliste huvidega seotud lepingud. Saksamaa väitel esineb majanduslik vahetussuhe tegelikult vaid kindlustusandja ja töötaja vahel, kes on otsustanud töötasu pensionimaksetega asendamise kasuks. Tööandja osa piirdub töötaja töötasu arvelt kõnealuseks asendamiseks sellele organisatsioonile kindlustusmaksete ülekandmisega. Nende lepingute eesmärk on töötasu saavate töötajate huvides meetmete võtmine, mitte avaliku võimu huvides riigihanke korraldamine.

73      Selles osas tuleb kõigepealt meenutada, et ei direktiivi 92/50 artikli 1 punkt b ega ka direktiivi 2004/18 artikli 1 lõige 9 ei tee vahet riigihankelepingute, mida hankija sõlmib avalikest huvidest tulenevate ülesannete täitmiseks, ja selliste ülesannetega mitteseotud lepingute vahel. Sedalaadi eristamise puudumist selgitab nende direktiivide eesmärk, mis on vältida iga hankijate korraldatud riigihanke puhul ohtu, et eelistatakse kodumaiseid pakkujaid või kandidaate (vt analoogia alusel 15. jaanuari 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑44/96: Mannesmann Anlagenbau Austria jt, EKL 1998, lk I‑73, punktid 32 ja 33).

74      Seejärel tuleb meenutada, et TV‑EUmw/VKA lepingus ning eelkõige selle §‑s 6 leppisid kokku kohalikest omavalitsustest tööandjad. Need tööandjad mõjutasid seega vähemalt kaudselt selle paragrahvi sisu.

75      Lõpuks tuleb nende lepingute rahaliste huvidega seotuse tingimuse tõttu kontrollida, kas need lepingud pakuvad neid sõlmivatele kohalikest omavalitsustest tööandjatele otsest majanduslikku huvi (vt analoogia alusel 25. märtsi 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑451/08: Helmut Müller, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punktid 48 ja 49).

76      Selle kohta tuleb märkida, et kohaliku omavalitsuse valdkonna osas tuleneb TV‑EUmw/VKA lepingu §‑st 6, et tööandja peab viima töötasu pensionimaksetega asendamise ellu selle paragrahvi esimeses lauses nimetatud avalik-õiguslike asutuste kaudu või – kui ta seda ei tee – otsustama sama paragrahvi teises lauses nimetatud ettevõtjate pakutud rakendusmeetodite kasuks.

77      BetrAVG § 1 lõige 1 sätestab, et tööandja „vastutab võetud pensionihüvitiste maksmise kohustuse eest ka juhul, kui haldaja ei ole tema ise”.

78      Seega lepib kohalikust omavalitsusest tööandja kokku kollektiivse kindlustuslepingu tingimused kindlustajaga, kelle suhtes kehtivad eriti ranged tingimused tema finantskindluse tagamiseks. Tema pakutavad teenused võimaldavad tööandjal täita nõuetekohaselt kõnealust kohustust, mis puudutab töötasu asendamisest pensionimaksetega tulenevat edasilükatud hüvitist. Tööandjad vabanevad ka kõnealuse meetme haldamiskohustusest.

79      Sedalaadi lepingu raames maksab kohalikust omavalitsusest tööandja asjaomasele asutusele või ettevõtjale kindlustusmakseid, mis on kinni peetud töötasust, mida ta võlgneb huvitatud isikutele vastutasuks teenuste eest, mis on vältimatult seotud talle BetrAVG § 1 lõikest 1 tuleneva kohustuse täitmisega, mis seisneb neile töötajate kasuks pensionimaksete maksmises, kes on tema nõusolekul valinud töötasu asendamise pensionimaksetega.

80      Sedalaadi lepingu seotust rahaliste huvidega ei sea kahtluse alla asjaolu, et viimaks saavad pensionimaksetest kasu kõnealuse meetme valinud töötajad.

81      Saksamaa Liitvabariik, keda selles küsimuses toetavad Taani Kuningriik ja Rootsi Kuningriik, toob teiseks esile, et erand, mis on ette nähtud vastavalt direktiivi 92/50 artikli 1 punkti a alapunktis viii töölepingute osas ja direktiivi 2004/18 artikli 16 punkti e kohaselt riigihankelepingute suhtes, mis käsitlevad töölepinguid, hõlmab kõiki teenuseid, mille aluseks on nagu käesoleval juhul asjaomast laadi leping või kollektiivleping, mis on selle lepingu osa ja mis oma eseme poolest kuulub tööõiguse kohaldamisalasse.

82      Lähtudes käesoleva otsuse punktides 4 ja 12 esitatud teabest, tuleb seda erandit tõlgendada kitsalt, kuna sellega tehakse siiski erand teenuste riigihankeid käsitlevate direktiivide kohaldamisest ning seda ei saa laiendada sellistele teenustele, mis nagu käesolevas asjas ei tugine töölepingule, vaid tööandja ja kindlustusettevõtja vahelisele lepingule ja mis lisaks ei puuduta direktiivi 2004/18 põhjenduses 28 nimetatud valdkonda, mis liidu seadusandja arvates vajab erilist tähelepanu.

 Riigihanke maksumuse määramine ja direktiivide 92/50 ja 2004/18 kohaldamise piirmäärad

83      Kõigepealt tuleb märkida, et Saksamaa Liitvabariik ei vaidle vastu, et käesoleval juhul on asjakohased need 236 000 ja 211 000 euro suurused piirmäärad, vastavalt aastate 2004 ja 2005 ning aastate 2006 ja 2007 osas, millest komisjon lähtus, et käesolevas asjas kindlaks määrata, kas riigihankelepingud kuuluvad oma maksumuse alusel direktiivi 92/50 või 2004/18 kohaldamisalasse.

84      Seevastu kahtleb Saksamaa Liitvabariik selle arvutusmeetodi täpsuses, millega komisjon määras kindlaks töötajate arvu minimaalse suuruse, millest alates loetakse kohalikust omavalitsusest tööandjate sõlmitud kindlustuslepingute maksumus direktiivide 92/50 ja 2004/18 kohaldamise piirmääradega võrdseks või neid ületavaks.

85      Saksamaa väidab esiteks, et käesoleval juhul peab nimetatud direktiivide kohase riigihankelepingu maksumuse arvutamine lähtuma vaid halduskuludest, mida ettevõtja nõuab tasuks teenuste osutamise eest, mitte töötasu pensionimaksetega asendamise raames makstud kindlustusmaksetest, sest viimati nimetatud summat on tegelikult kindlustuslepingu sõlmimisel võimatu täpselt kindlaks määrata.

86      Selles osas tuleb siiski märkida, et direktiivi 92/50 I A lisa kategooria nr 6 punkti a või direktiivi 2004/18 II A lisa kategooria nr 6 punkti a kohaste kindlustusteenuseid puudutavate riigihankelepingute osas mainitakse direktiivi 92/50 artikli 7 lõike 4 esimeses taandes ja direktiivi 2004/18 artikli 9 lõike 8 punkti a alapunktis i „makstavat kindlustusmakset”, mida tuleb arvesse võtta lepingu eeldatava maksumuse arvestamisel.

87      Tööandjapensioniga seotud teenuste puhul on lepingu eeldatav maksumus käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis viidatud sätete tähenduses järelikult, nagu komisjon on õigesti märkinud, kindlustusmaksete eeldatav maksumus, käesoleval juhul on eeldatavaks maksumuseks seega summad, mis kohaliku omavalitsuse asutuse või kohaliku omavalitsuse osalusega ettevõtja töötajad on töötasu pensionikindlustusmaksetega asendamiseks oma töötasust kindlustusfondi maksnud ja mis on mõeldud tööandjapensioni lõplike väljamaksete rahastamiseks. Nimetatud kindlustusmaksed kujutavad käesoleval juhul peamist vastutasu teenuste eest, mida osutab kohalikust omavalitsusest tööandjale teenust osutav asutus või ettevõtja seoses käsitletavate teenuste osutamisega.

88      Sellises asjas nagu käesolev, mille puhul asjaomase hankemenetluse korraldamise ajal ei ole võimalik täpselt kindlaks määrata kindlustusmaksete kogumaksumust, sest igal töötajal on õigus otsustada, kas liituda või mitte meetmega, mis seisneb töötasu asendamises pensionimaksetega, ja silmas pidades sedalaadi lepingu kestust, mis on pikaajaline või isegi määramata pikkusega, nagu kinnitati kohtuistungil, võetakse direktiivi 92/50 artikli 7 lõike 5 teise taande ja direktiivi 2004/18 artikli 9 lõike 8 punkti b alapunkti ii alusel lepingu eeldatava maksumuse arvestamisel aluseks selle lepingu „kuumakse, mis on korrutatud 48‑ga”.

89      Nagu kohtujurist on oma ettepaneku punktis 150 märkinud, on käesoleval juhul seega õigus komisjonil, kes – ja nagu oleksid pidanud tegema asjaomased kohalikest omavalitsustest tööandjad – lähtus oma arvutustes esmajoones kuu keskmisest pensionimakseks muudetud töötasusummast, mis korrutati 48‑ga, seejärel määras ta eeltoodud korrutisest lähtudes kindlaks töötasu asendamise kasuks otsustanud töötajate arvu, mis on vajalik liidu riigihankealaste eeskirjade kohaldamise piirmäära saavutamiseks, ja lõpuks arvutas kohalike omavalitsuste töötajate töötasu pensionimaksetega asendamises osalemise hinnangulise protsendi alusel välja töötajate arvu minimaalse suuruse, millest alates lugeda kohalikest omavalitsustest tööandjate sõlmitud kindlustuslepingute maksumus asjaomaste piirmääradega võrdseks või neid ületavaks.

90      Teiseks väidab Saksamaa Liitvabariik, et komisjon jättis oma arvutustes arvesse võtmata asjaolu, mida rõhutati kohtueelse menetluse staadiumis, et teatud hulk kohalikest omavalitsustest tööandjaid sõlmis töötasu pensionimaksetega asendamise meetme haldamiseks oma asutuse või ettevõtte tasandil mitmeid lepinguid erinevate asutuste või ettevõtjatega. Saksamaa arvates oleks komisjon seetõttu pidanud välja arvutama riigihankelepingu eeldatava kogumaksumuse iga kohalikest omavalitsustest tööandjate poolt sõlmitud kindlustuslepingu alusel.

91      Olenemata neist põhjustest, miks kohalikest omavalitsustest tööandjad kohaldasid kõnealust tava, ja hoolimata küsimusest, kas vaidlusaluste lepingute puhul on tegemist raamlepingutega direktiivi 2004/18 artikli 1 lõike 5 tähenduses, nagu väidab komisjon ja millele vaidleb vastu Saksamaa Liitvabariik, ilmneb selle direktiivi artikli 9 lõikest 1, kus on sätestatud lepingu eeldatava maksumuse arvutamisel kohaldatav üldnorm, et arvutamisel võetakse aluseks hankija hinnanguline lepingu „kogusumma”.

92      Käesoleval juhul tuleb asjaomase arvutuse puhul võtta arvesse asjaomase asutuse või ettevõtte tööandjapensionit käsitleva lepingu hinnangulist kogusummat, mis seisneb kindlustusmaksetes, millega töötasu asendatakse.

93      Nagu väidab komisjon, toob käsitletava hankelepingu laadsete hankelepingute puhul, mille ese on lepingu olemuse tõttu ühtne, Saksamaa Liitvabariigi soovitatud arvutusviis kohalikust omavalitsusest tööandja sõlmitud kindlustuslepingute arvu alusel kaasa selle hanke kunstliku osadeks jaotamise, mis võib tingida liidu riigihankealaste õigusaktide järgimata jätmise, samas kui asjaomase riigihanke eeldatav kogumaksumus on nende õigusaktide kohaldamise piirmääraga võrdne või ületab seda.

94      Lisaks on selline arvutusviis vastuolus õiguskindluse põhimõttega, kuna võimalike erinevate lepingute sõlmimise ajal ei ole nende individuaalset maksumust isegi mitte võimalik hinnata, võttes arvesse, et on võimatu isegi umbkaudu ette näha, millises ulatuses iga niisuguse töötaja valik, kes soovib töötasu pensionimaksetega asendada, puudutab iga asjaomast ettevõtjat. Sedalaadi arvutus, mis tugineb riigihanke eeldatava maksumuse puhtalt matemaatilisele jagamisele eeldatavasti sõlmitavate kindlustuslepingute arvuga, võib kaasa tuua selle, et kõik kõnealused lepingud jäävad liidu riigihankealaste eeskirjade kohaldamisalast välja, olgugi et hiljem võib selguda, et mõne sellise lepingu maksumus ulatus või ületas asjaomase piirmäära selle meetmega liitunud töötajate arvu ja asjaomasele ettevõtjale tasutud kindlustusmaksete suuruse tõttu.

95      Kolmandaks on Saksamaa Liitvabariik kogu Euroopa Kohtu menetluse vältel vaielnud vastu neile komisjoni esitatud arvandmetele, mis puudutavad kohalike omavalitsuste töötajate hulka, kes on liitunud töötasu pensionimaksetega asendamise meetmega.

96      Selles osas tuleb märkida, et komisjon on püüdnud igas Euroopa Kohtu menetluse etapis oma arvutuses lähtuda neist Saksamaa Liitvabariigi esitatud usaldusväärseimatest andmetest, mis puudutavad nende kohalike omavalitsuste töötajate hulka, kes on liitnud töötasu pensionimaksetega asendamise meetmega; selle tulemusena piiritles komisjon oma hagi eseme lõpuks käesoleva otsuse punktis 3 esitatu kohaselt ajavahemikuga 2004–2007.

97      Selles osas tuleb kõigepealt märkida, et käesoleva vaidluse ese võib käsitada vaidlusaluseid hankelepinguid, mis on sõlmitud hiljem kui põhjendatud arvamuses esitatud tähtaeg, st 4. september 2006, kui need lepingud sõlmiti samalaadse tegevuse käigus, kui peeti silmas nimetatud arvamuses (vt selle kohta 22. märtsi 1983. aasta otsus kohtuasjas 42/82: komisjon vs. Prantsusmaa, EKL 1983, lk 1013, punkt 20; 4. veebruari 1988. aasta otsus kohtuasjas 113/86: komisjon vs. Itaalia, EKL 1988, lk 607, punkt 11, ja 9. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑236/05: komisjon vs. Ühendkuningriik, EKL 2006, lk I‑10819, punkt 12).

98      Seevastu on komisjoni valitud lahendus käesoleva menetluse käigus tehtud arvutuste puhul, mille kohaselt kohaldatakse kogu tema hagis silmas peetud ajavahemikule andmeid 2006. aasta kohta, mil möödus eelnimetatud tähtaeg, vastuolus asjaoluga, et kohalikest omavalitsustest tööandjad, kes sõlmisid aastatel 2004 või 2005 vaidlusalused lepingud, said hinnata asjaomaste lepingute maksumust vaid nendest aastatest üht või teist puudutavate hinnangute alusel. Seega oleks komisjon pidanud oma arvutustes 2004. aasta ja 2005. aasta osas lähtuma vastavalt asjaomase aasta andmetest.

99      Saksamaa Liitvabariigi poolt vastusrepliigis esitatud andmetest ilmneb, et kohaliku omavalitsuse töötaja, kes on liitunud töötasu pensionimaksetega asendamise meetmega, igakuise makse suurust ja töötasu pensionimaksetega asendamise meetmega liitunud töötajate protsenti puudutavad arvandmed on vastavalt:

–        2004. aasta osas: 77,95 eurot ja 1,40% ja

–        2005. aasta osas: 89,14 eurot ja 1,76%.

100    Neid andmeid silmas pidades ja kohaldatavast arvutusmeetodist lähtudes tuleb käesolevas asjas, nagu käesoleva otsuse punktis 89 on märgitud, tuvastada väidetud liikmesriigi kohustuste rikkumine osas, milles kindlustuslepingud sõlmiti vahetult, avaldamata liidu tasandil hanketeadet järgmiste TV‑EUmw/VKA lepingu §‑s 6 nimetatud asutuste või ettevõtjatega:

–        kohaliku omavalitsuse asutused ja kohaliku omavalitsuse osalusega ettevõtjad, kus töötas aastal 2004 üle 4505 töötaja;

–        kohaliku omavalitsuse asutused ja kohaliku omavalitsuse osalusega ettevõtjad, kus töötas aastal 2005 üle 3133 töötaja, ning

–        kohaliku omavalitsuse asutused ja kohaliku omavalitsuse osalusega ettevõtjad, kus töötas aastatel 2006–2007 üle 2402 töötaja.

101    Neljandaks väidab Saksamaa Liitvabariik, et ekslikult on Berliini, Bremeni ja Hamburgi linna peetud tööandjana tegutsevate kohaliku omavalitsuse asutuste liidu piirkondliku ühenduse (VKA) liikmeteks ja seetõttu on arvatud, et nad kuuluvad TV‑EUmw/VKA lepingu kohaldamisalasse.

102    Selles osas on oluline märkida, et Saksamaa Liitvabariigi poolt käesolevas menetluses esitatud selgitustest lähtudes jättis komisjon Berliini linna oma hagi esemest välja.

103    Nimetatud liikmesriik möönis seevastu Bremeni ja Hamburgi osas, et nagu ilmneb komisjoni repliigis esitatud andmetest, kuulusid need kaks linna vastavalt Kommunaler Arbeitgeberverband Bremen eV‑sse (Bremeni munitsipaaltöötajate ühendus) ja Arbeitsrechtliche Vereinigung Hamburg eV-sse (Hamburgi tööõiguslik ühendus), mis on VKA liikmed.

104    Lisaks ei esitanud Saksamaa oma vastusrepliigis ühtki konkreetset tõendit, mis kinnitaks, et nende linnade avalikus teenistuses töötajad ei kuulu TV‑EUmw/VKA lepingu kohaldamisalasse sellise eriseisundi tõttu, mis on käesoleva otsuse eelmises punktis nimetatud mõlema piirkondliku ühenduse liikmetel.

105    Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb tuvastada, et kuna tööandjapensioni puudutavad kindlustuslepingud sõlmiti vahetult, liidu tasandil hanketeadet avaldamata TV‑EUmw/VKA lepingu §‑s 6 nimetatud asutuste või ettevõtjatega aastal 2004 kohaliku omavalitsuse asutuste ja kohaliku omavalitsuse osalusega ettevõtjate poolt, kus töötas sel ajal üle 4505 töötaja, aastal 2005 kohaliku omavalitsuse asutuste ja kohaliku omavalitsuse osalusega ettevõtjate poolt, kus töötas sel ajal üle 3133 töötaja, ning aastatel 2006–2007 kohaliku omavalitsuse asutuste ja kohaliku omavalitsuse osalusega ettevõtjate poolt, kus töötas sel ajal üle 2402 töötaja, siis rikkus Saksamaa Liitvabariik kuni 31. jaanuarini 2006 kohustusi, mis tulenesid direktiivi 92/50 artiklist 8 koostoimes sama direktiivi III ja VI jaotise sätetega ning alates 1. veebruarist 2006 kohustusi, mis tulenevad direktiivi 2004/18 artiklist 20 koostoimes sama direktiivi artiklitega 23–55.

106    Ülejäänud osas tuleb hagi jätta rahuldamata.

 Kohtukulud

107    Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kodukorra artikli 69 lõike 3 alusel võib Euroopa Kohus määrata kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks. Kuna nii komisjoni kui ka Saksamaa Liitvabariigi nõuded on osaliselt rahuldamata jäetud, tuleb kohtukulud jätta kummagi poole enda kanda.

108    Menetlusse astujad Taani Kuningriik ja Rootsi Kuningriik kannavad kodukorra artikli 69 lõike 4 esimese lõigu alusel ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:

1.      Kuna tööandjapensioni puudutavad kindlustuslepingud sõlmiti vahetult, Euroopa Liidu tasandil hanketeadet avaldamata Tarifvertrag zur Entgeltungwandlung für Arbeitnehmer/-innen im kommunalen öffentlichen Dienst’i (kollektiivleping, mis käsitleb kohaliku omavalitsuse avaliku teenistuse töötajate töötasu asendamist pensionimaksetega) §‑s 6 nimetatud asutuste või ettevõtjatega aastal 2004 kohaliku omavalitsuse asutuste ja kohaliku omavalitsuse osalusega ettevõtjate poolt, kus töötas sel ajal üle 4505 töötaja, aastal 2005 kohaliku omavalitsuse asutuste ja kohaliku omavalitsuse osalusega ettevõtjate poolt, kus töötas sel ajal üle 3133 töötaja, ning aastatel 2006–2007 kohaliku omavalitsuse asutuste ja kohaliku omavalitsuse osalusega ettevõtjate poolt, kus töötas sel ajal üle 2402 töötaja, siis rikkus Saksamaa Liitvabariik kuni 31. jaanuarini 2006 kohustusi, mis tulenesid nõukogu 18. juuni 1992. aasta direktiivi 92/50/EMÜ (millega kooskõlastatakse riiklike teenuslepingute sõlmimise kord) artiklist 8 koostoimes sama direktiivi III ja VI jaotise sätetega, ning alates 1. veebruarist 2006 kohustusi, mis tulenevad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivi 2004/18/EÜ ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta artiklist 20 koostoimes sama direktiivi artiklitega 23–55.

2.      Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

3.      Euroopa Komisjon, Taani Kuningriik ja Rootsi Kuningriik kannavad ise oma kohtukulud.

Allkirjad

---

* Kohtumenetluse keel: saksa.