Kohtuasi C-220/12

Andreas Ingemar Thiele Meneses

versus

Region Hannover

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Verwaltungsgericht Hannover)

„Liidu kodakondsus — ELTL artiklid 20 ja 21 — Õigus vabalt liikuda ja elada — Liikmesriigi kodanik — Õppimine teises liikmesriigis — Õppetoetuse andmine — Alalise elukoha tingimus — Õppeasutuse asukoht taotluse esitaja elukohariigis või naaberriigis — Piiratud erand — Taotluse esitaja eriasjaolud”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (kolmas koda), 24. oktoober 2013

1. Liidu kodakondsus – Aluslepingu sätted – Isikuline kohaldamisala – Teises liikmesriigis õppiv liikmesriigi kodanik – Hõlmamine – Mõju – Euroopa Liidu kodaniku staatusega kaasnevate õiguste kasutamine

   (ELTL artikli 6 punkt e, artiklid 20, 21 ja artikli 165 lõige 1)

2. Liidu kodakondsus – Õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil – Riigi kodanikust õppijale teises liikmesriigis õppimiseks õppetoetuse maksmine – Maksmine tingimusel, et alaline elukoht on toetust andva liikmesriigi territooriumil – Lubamatus – Õigustus – Puudumine

   (ELTL artiklid 20 ja 21)

1.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 18–24)

2.  ELTL artikleid 20 ja 21 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus niisugused liikmesriigi õigusnormid, mis põhimõtteliselt seavad teises liikmesriigis õppimiseks õppetoetuse andmisele ainutingimuse, et õppetoetuse taotleja alaline elukoht nende õigusnormide tähenduses oleks vähemalt õpingute alustamisele vahetult eelnenud kolme aasta jooksul riigi territooriumil, ja mis juhul, kui toetuse taotleja on riigi kodanik, kelle alaline elukoht sellel ajavahemikul ei ole riigi territooriumil, näeb ette, et välismaal õppimiseks makstakse õppetoetust ainult toetuse taotleja alalise elukoha riigis või selle naaberriigis õppimise korral ning üksnes siis, kui see on eriasjaoludel õigustatud.

   Nimelt kujutavad sellised õigusnormid endast piirangut ELTL artiklis 21 kõigile liidu kodanikele antud õigusele vabalt liikuda ja elada, kuna need võivad ajendada liidu kodanikke loobuma kasutamast enda õigust vabalt liikuda ja elada teises liikmesriigis, kui võtta arvesse seda, kuidas selle vabaduse kasutamine võib mõjutada õppetoetuse saamise õigust.

   Põhikohtuasjas käsitletavatest õigusnormidest tulenev piirang saab liidu õiguse seisukohalt olla õigustatud vaid siis, kui see põhineb asjaomaste isikute kodakondsusest sõltumatutel objektiivsetel üldise huvi kaalutlustel ja kui piirang on proportsionaalne siseriikliku õigusega õiguspäraselt taotletava eesmärgiga.

   Piiratud eranditele vaatamata on alalise elukoha tingimus ühtaegu liiga üldine ja ülemäära välistav. Sellist piirangut õigusele vabalt liikuda ja elada ei saa järelikult pidada proportsionaalseks taotletud majandusliku eesmärgiga.

   (vt punktid 27–29, 46, 51 ja resolutsioon)

Kohtuasi C-220/12

Andreas Ingemar Thiele Meneses

versus

Region Hannover

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Verwaltungsgericht Hannover)

„Liidu kodakondsus — ELTL artiklid 20 ja 21 — Õigus vabalt liikuda ja elada — Liikmesriigi kodanik — Õppimine teises liikmesriigis — Õppetoetuse andmine — Alalise elukoha tingimus — Õppeasutuse asukoht taotluse esitaja elukohariigis või naaberriigis — Piiratud erand — Taotluse esitaja eriasjaolud”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (kolmas koda), 24. oktoober 2013

1. Liidu kodakondsus — Aluslepingu sätted — Isikuline kohaldamisala — Teises liikmesriigis õppiv liikmesriigi kodanik — Hõlmamine — Mõju — Euroopa Liidu kodaniku staatusega kaasnevate õiguste kasutamine

   (ELTL artikli 6 punkt e, artiklid 20, 21 ja artikli 165 lõige 1)

2. Liidu kodakondsus — Õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil — Riigi kodanikust õppijale teises liikmesriigis õppimiseks õppetoetuse maksmine — Maksmine tingimusel, et alaline elukoht on toetust andva liikmesriigi territooriumil — Lubamatus — Õigustus — Puudumine

   (ELTL artiklid 20 ja 21)

1.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 18–24)

2.  ELTL artikleid 20 ja 21 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus niisugused liikmesriigi õigusnormid, mis põhimõtteliselt seavad teises liikmesriigis õppimiseks õppetoetuse andmisele ainutingimuse, et õppetoetuse taotleja alaline elukoht nende õigusnormide tähenduses oleks vähemalt õpingute alustamisele vahetult eelnenud kolme aasta jooksul riigi territooriumil, ja mis juhul, kui toetuse taotleja on riigi kodanik, kelle alaline elukoht sellel ajavahemikul ei ole riigi territooriumil, näeb ette, et välismaal õppimiseks makstakse õppetoetust ainult toetuse taotleja alalise elukoha riigis või selle naaberriigis õppimise korral ning üksnes siis, kui see on eriasjaoludel õigustatud.

   Nimelt kujutavad sellised õigusnormid endast piirangut ELTL artiklis 21 kõigile liidu kodanikele antud õigusele vabalt liikuda ja elada, kuna need võivad ajendada liidu kodanikke loobuma kasutamast enda õigust vabalt liikuda ja elada teises liikmesriigis, kui võtta arvesse seda, kuidas selle vabaduse kasutamine võib mõjutada õppetoetuse saamise õigust.

   Põhikohtuasjas käsitletavatest õigusnormidest tulenev piirang saab liidu õiguse seisukohalt olla õigustatud vaid siis, kui see põhineb asjaomaste isikute kodakondsusest sõltumatutel objektiivsetel üldise huvi kaalutlustel ja kui piirang on proportsionaalne siseriikliku õigusega õiguspäraselt taotletava eesmärgiga.

   Piiratud eranditele vaatamata on alalise elukoha tingimus ühtaegu liiga üldine ja ülemäära välistav. Sellist piirangut õigusele vabalt liikuda ja elada ei saa järelikult pidada proportsionaalseks taotletud majandusliku eesmärgiga.

   (vt punktid 27–29, 46, 51 ja resolutsioon)