Sisukord

1........... SISSEJUHATUS. 3

2........... EBAAUSATE KAUPLEMISTAVADE MÄÄRATLUS. 6

2.1........ Ebaausate kauplemistavade mõiste. 6

2.2........ Ebaausate kauplemistavade näited. 8

2.3........ Ebaausate kauplemistavade võimalik mõju. 8

3........... EBAAUSAID KAUPLEMISTAVASID KÄSITLEVAD ÕIGUSRAAMISTIKUD.. 10

3.1........ Killustatud riiklikud õigusraamistikud. 10

3.2........ ELi tasandi kaitse ebaausate kauplemistavade eest 13

4........... EBAAUSATE KAUPLEMISTAVADE VASTASTE EESKIRJADE JÕUSTAMINE. 15

4.1........ Riiklikud jõustamismehhanismid. 15

4.2........ ELi tasandi jõustamismehhanismid. 16

5........... EBAAUSATE KAUPLEMISTAVADE LIIGID.. 18

5.1........ Ebamäärased lepingutingimused. 18

5.2........ Kirjalike lepingute puudumine. 18

5.3........ Lepingute tagantjärgi muutmine. 18

5.4........ Ebaaus äririski ülekandmine. 19

5.5........ Teabe ebaaus kasutamine. 19

5.6........ Ärisuhte ebaaus lõpetamine. 20

5.7........ Territoriaalsed tarnepiirangud. 20

5.8........ Ebaausate kauplemistavade ühised jooned. 21

6........... ÜLDISED MÄRKUSED.. 22

7........... EDASISED SAMMUD.. 23

1.           SISSEJUHATUS

Ettevõtjatevaheline (B2B) tarneahel on Euroopa majanduse oluline osa. Selle kaudu liiguvad tooted ja teenused tarnijatelt tarbijatele ning see avaldab otsest mõju majanduskasvule ja tööhõivele. Jaemüügiteenused moodustavad ELi SKPst 4,3 %. Valdkonnas tegutseb 18,7 miljonit ELi töötajat (ehk 8,3 %) ning 17 % ELi VKEdest[1]. Teenustega tagatakse muudest majandussektoritest, näiteks põllumajanduse, töötleva tööstuse, logistika ja IT-teenuste valdkonnast pärinevate toodete ja teenuste turustamine tarbijatele.

Käesolevas rohelises raamatus käsitletakse ettevõtjatevahelist toiduainete ja muude kaupade tarneahelat. Viimane kujutab endast ettevõtjate või ettevõtjate ja riigiasutuste vaheliste tehingute ahelat, mille kaudu toimub peaasjalikult üldsusele mõeldud kaupade tarnimine isiklikuks või kodumajapidamiste tarbeks või kasutuseks. Tarneahelasse kuuluvad mitmed osalised (tootjad/töötlejad/turustajad), kes kõik avaldavad mõju tarbija makstavale lõpphinnale. Mõju erineb olenevalt asjaomasest toiduainete ja muude kaupade allsektorist. Ettevõtjatevahelise toiduainete ja muude kaupade tarneahela hea toimimine on kõnealuste sektorite maksimaalse majandusliku potentsiaali saavutamiseks ülioluline.

Kahe möödunud aastakümne jooksul on ettevõtjatevahelises toiduainete ja muude kaupade tarneahelas toimunud majanduslikel, sotsiaalsetel ja demograafilistel põhjustel märkimisväärseid muutusi. Suurenenud koondumine ja vertikaalne integratsioon kogu ELis on ettevõtjatevahelises toiduainete ja muude kaupade tarneahelas kutsunud esile struktuurimuutuseid. Tekkinud on mitmed rahvusvahelised jaemüügi tasandi ostualliansid ning suurema ostujõuga kaupa hankides soovitakse saavutada mastaabisäästu. Jaemüüjate oma kaubamärkide laienemine on muutnud mõned kauplejad iseenda tarnijate otsesteks konkurentideks. Näib, et üksikud, suhteliselt tugeval positsioonil tarneahela osalised omavad märkimisväärset läbirääkimispositsiooni.

Mõnel juhul võivad selliste asjaolude tagajärjeks olla ebaausad kauplemistavad seoses ettevõtjatevahelises toiduainete ja muude kaupade tarneahelas valitsevate suhetega. Ebaausad kauplemistavad on tavad, mis kalduvad suurel määral kõrvale heast äritavast ning on vastuolus hea usu ja ausa kauplemise põhimõttega. Ebaausad kauplemistavad kehtestatakse sageli ebavõrdses olukorras tugevama osapoole poolt nõrgema suhtes. Selline olukord võib eksisteerida ettevõtjatevahelise suhte kummalgi poolel ning mis tahes tarneetapis.

ELi tasandil kerkisid ebaausad kauplemistavad esmakordselt kõneteemaks 2009. aastal ELi toidusektoris, kui põllumajandustoodete hinnatõusu tagajärjel kerkisid tarbijahinnad. Esitati teavet selle kohta, et turu läbipaistmatus, ebavõrdsed läbirääkimispositsioonid ja konkurentsivastased tavad moonutasid turgu, millel võib olla negatiivne mõju kogu toiduainete tarneahela konkurentsivõimele. See tingis toiduainete tarneahela toimimise analüüsimise vajaduse. Komisjon leidis, et tarbijatele pakutav tootevalik ja hinnad ei olnud piisavalt õiglased ning vahendajad/toiduainetetööstus/jaemüüjad avaldasid survet põllumajandustootjate kasumimarginaalidele[2]. Toiduainete tarneahela toimimine mõjutab tõesti ELi kodanike igapäevaelu, arvestades et ligikaudu 14 % kodumajapidamiste kulutustest läheb toidule[3]. Tugevaks mõjuteguriks on ka selliste majandussektorite nagu põllumajanduse, toiduainetetööstuse ja jaemüügisektori toimimine. Lisaks tõusid juba üksnes 2008. aastal tegelikud toiduhinnad üle 3 %,[4] tuues kaasa ostujõu ja tarbijausalduse vähenemise ning sellest sai üldise hindade inflatsiooni üks peamine tegur. Vastukaaluks loodi kõnealusele küsimusele lahenduse leidmiseks 2010. aastal toiduainete tarneahela toimimise parandamist käsitleva kõrgetasemelise foorumi raames ettevõtjatevahelisi lepingulisi suhteid käsitlev ekspertide platvorm. 2011. aastal töötas ekspertide platvorm toiduainete tarneahela vertikaalsetes suhetes välja ausate ja ebaausate tavade põhimõtted ja näited, mille allkirjastasid 11 organisatsiooni, kes esindavad Euroopa toiduainete tarneahela erinevaid huvisid[5]. 2012. aastal töötas platvorm jõustamismehhanismi kallal. Ühistest jõupingutustest hoolimata ei suudetud väljapakutud raamistikuga leida probleemile tõhusaid lahendusi ning raamistik ei leidnud 5. detsembril 2012 toimunud kõrgetasemelise foorumi kolmanda kohtumise ajaks terve tarneahela esindajate toetust. Kuid kaheksa organisatsiooni üheteistkümnest andis teada oma kavatsusest algatada ausate tavade põhimõtete rakendamine 2013. aasta alguses vabatahtlikkuse alusel[6]. Samas jätkatakse kõigi sidusrühmadega tööd kompromissi leidmiseks valdkondliku strateegia kaudu. Komisjon soovitab sidusrühmadel saavutada kokkulepe lähikuudel. Komisjon on ka pikendanud kõrgetasemelise foorumi volitusi 31. detsembrini 2014[7] ning jätkab toiduainete tarneahelas toimuvate konkreetsete arengute jälgimist, et võtta järelmeetmeid seoses seniste saavutustega.

Sellega paralleelselt hakkab komisjon töötama ebaausate kauplemistavade probleemi erinevate lahendusvõimaluste mõjuhinnangu kallal. Mõjuhinnangus uuritakse ka seda, mis ulatuses tuleks probleemi käsitleda kohalikul tasandil ning kas oleks vaja leida lahendust ELi tasandil. Sellise strateegiaga säilitatakse kõrgetasemelise foorumi saavutused toiduainetesektoris ja samas kaalutakse kõiki võimalikke lahendusi, alates iseregulatsioonist kuni õigusaktini. Sellele tuginedes esitab komisjon 2013. aasta teisel poolel ettepaneku järgmiste asjakohaste sammude kohta.

Ebaausad kauplemistavad on olnud mitmetes liikmesriikides läbiviidud arvukate uuringute objekt[8]. Euroopa konkurentsivõrgustiku hiljutise aruande kohaselt kinnitasid paljude liikmesriikide konkurentsiametid, et toiduainetesektoris eksisteerib ebaausate kauplemistavade probleem[9].

Kuid laiemas plaanis arvatakse, et ebaausate kauplemistavade rakendamist võib täheldada mitte üksnes toiduainetesektori, vaid ka muude sektorite puhul. Käesolev roheline raamat aitab koguda sellekohast teavet ning see võib olla seotud mitmete teguritega. Esiteks on toiduainete ja muude kaupade jaekaubandussektor liikunud segaformaadi poole, mis tähendab, et enamik jaemüüjaid tarnib paljusid toidu-, tarbekaupu ja muid tooteid sama juhtimise all ning samadel tingimustel. Teiseks on asjaolu, et mõned suurimad tootmisettevõtjad toodavad nii toiduaineid kui ka muid kaupu, näiteks detergente, kosmeetikatooteid, hügieenitooteid jne. Kui lisada juurde mõne kaubamärgi olulisus, siis ka see võib mõjutada tarnija ja jaemüüja suhet. Mitmes sektoris, sealhulgas mööbli- ja tekstiilitööstuses,[10] tuvastati selliseid tavasid. Ärisuhteid ELi rõivamüügikettides käsitlev 2007. aasta aruanne tuvastas rõivasektoris tootjate ja jaemüüjate suhetes üheksa ebaausat kauplemistava. Nende hulka kuulusid muu hulgas järgmised: jaemüüjate müügiedenduskulude automaatne sissenõudmine, makse tagasinõudmine, hilinenud maksed, müümata kauba tagastamine, tarnesuhte äkiline lõpetamine ning näidistes kajastuvate uuenduslike ideede ärakasutamine[11].

Komisjoni jaeturu kontrolli aruandes[12] mainiti ebaausate kauplemistavade kasutamist eri jaekaubandussektorites. Ka Euroopa Parlament on tunnistanud vajadust minna põllumajanduslikust toidutööstusest kaugemale ning on kutsunud komisjoni üles võtma sellekohaseid meetmeid[13]. Ühtse turu aktis I[14] teatas komisjon oma kavatsusest käivitada algatus võitluseks ebaausate kauplemistavade vastu ettevõtetevahelistes suhetes. Lisaks on probleemi olemasolu kinnitatud mitmel ettevõtjatega peetud hiljutisel arutelul[15].

Ebaausad kauplemistavad võivad kahjustada ELi majandust ning eelkõige ettevõtjatevahelist toiduainete ja muude kaupade tarneahelat. Sellised tavad võivad mõjutada ettevõtete, sealhulgas VKEde investeerimis- ja uuendussuutlikkust. Lisaks võivad killustatud riiklikud eeskirjad endast kujutada lisatakistust piiriülesele kauba hankimisele ja turustamisele ühtsel turul.

Käesolev roheline raamat hõlmab esialgset hinnangut ning sellega otsitakse täiendavaid tõendeid ja arvamusi võimalike probleemide kohta, mis tulenevad ebaausatest kauplemistavadest ettevõtjatevahelises toiduainete ja muude kaupade tarneahelas valitsevates suhetes ning mis seostuvad ebaausate kauplemistavadega võitlemisele suunatud kehtivate riiklike eeskirjade tõhusa jõustamisega ning ka hinnangut sellest tuleneva mõju kohta ühtsele turule. Rohelise raamatu eesmärk on algatada käesoleva analüüsi põhjal sidusrühmadega arutelu, et koguda teavet ning vajaduse korral määratleda kõnealuse küsimuse lahendamise võimalikud järgmised sammud .

Tarneahela toimimise parandamine tõhustaks majanduslikku lõimitust ja lahendaks ühtse turuga seotud tõsised puudujäägid, mis on tingitud ebaausatest kauplemistavadest ning nendega võitlemisele suunatud riiklike eeskirjade killustatusest. See aitaks saavutada ELi laiemat eesmärki saada 2020. aastaks arukamaks, jätkusuutlikumaks ja kaasavamaks majanduseks.

2.           EBAAUSATE KAUPLEMISTAVADE MÄÄRATLUS

2.1.        Ebaausate kauplemistavade mõiste

Lepinguvabadus on turumajanduses kõigi ettevõtjatevaheliste suhete nurgakivi ning osapooltel peaks olema võimalik koostada nende vajadustele kõige paremini vastavaid lepinguid. Eelkõige puudutab see ebaausaid kauplemistavasid lepingueelsete läbirääkimiste puhul, mis seejärel lisatakse lepingutingimustele. Selleks et lepinguvabadusest vastastikust kasu saada, peab osapooltel olema võimalik lepingutingimuste üle läbirääkimisi pidada. Kuid juhul, kui ühel lepinguosalisel on tugevam läbirääkimispositsioon, võib see ühepoolselt kehtestada nõrgema poole suhtes tingimusi, mõjutades seega liigselt ärisuhet, et edendada eelkõige enda majandushuvisid. Eelkõige võib lepinguosaline kasutada märkimisväärselt tasakaalust väljas olevaid tingimusi ega soostu oma läbirääkimispositsiooni tõttu neid läbirääkimistel eraldi käsitlema. Sellistes olukordades ei pruugi nõrgemal poolel olla võimalik selliseid ühepoolselt kehtestatud ebasoodsaid tingimusi tagasi lükata lepingu mittesõlmimise või oma äritegevuse lõpetamise sunduse kartuses. Selline ebavõrdne läbirääkimispositsioon võib olla tingutud eri teguritest, nt osapoolte suhtelise suuruse/käibe suur erinevus, majanduslik sõltuvus või ühe osapoole poolt juba kantud suured pöördumatud kulud (nt suuremahulised alginvesteeringud).

Ebaausad kauplemistavad kehtestatakse sageli ebavõrdses olukorras tugevama osapoole poolt nõrgema suhtes. Viimasel ei ole tihti võimalik ebaõiglasest suhtest loobuda ega vahetada äripartnerit johtuvalt sellise vahetusega kaasnevatest kuludest või alternatiivsete lepinguosaliste puudumisest. Oluline on märkida, et ebavõrdne olukord võib kahjustada ettevõtjatevahelise suhte ükskõik kumba poolt – ebaausate kauplemistavade ohvrid võivad olla nii jaemüüjad kui ka tarnijad ning need võivad esineda ettevõtjatevahelise jaekaubanduse tarneahela mis tahes etapis. Sellisesse olukorda võivad sattuda näiteks põllumajandustootjad, kellel ei ole sageli tootmise alustamiseks suurt äripartnerite valikut ning kel ei pruugi paljude kaupade iseloomulike omaduste tõttu olla võimalik toodangut pikema aja vältel säilitada paremate ostutingimuste saavutamiseks.

Selliste tavade hulka kuuluvad puuduliku teabe esitamine lepingutingimuste kohta, tasu nõudmine kaupade või teenuste eest, mis ei oma lepinguosalise jaoks väärtust, lepingutingimuste ühepoolne või tagantjärgi muutmine, samuti maksed fiktiivsete teenuste eest, lepingosaliste takistamine kauba hankimisel teistest liikmesriikidest. Kõik see tingib ühtse turu territoriaalse jaotamise.

Ebaausad kauplemistavad võivad esineda ettevõtjatevaheliste suhete mis tahes etapis. Neid võidakse rakendada lepingu üle läbirääkimisi pidades, need võivad olla lepingu osaks või need võidakse kehtestada lepingujärgses etapis (nt tagantjärgi lepingu muutmine).

Lepingu sõlmimise järel võivad ebaausad kauplemistavad tähendada näiteks ebaõiglaste tingimuste täitmist. Probleemid võivad tekkida isegi siis, kui lepingutingimused näivad olevat mõlemale osapoolele vastuvõetavad. Üldiselt ei hõlma lepingud nende täitmise etapil osapoolte käitumise kõiki aspekte või on nii keerukad, et osapooled ei mõista täielikult, mida tingimused praktikas tähendavad. Enamgi veel, lepingusoalistel ei pruugi olla tehingu kohta sama palju teavet, mistõttu tugevam osapool võib nõrgema suhtes ebaõiglaselt käituda. Sellega seoses on VKEdel üldiselt suuremate ettevõtjatega võrreldes nõrgem positsioon, kuna neil ei pruugi olla vajalikke erialaseid teadmisi, mis on vajalikud kõigi kokkulepitud tingimuste tagajärgede mõistmiseks.

Optimaalselt toimival turul oleks osapoolte vahelise usalduse kadumise tagajärjeks äripartneri vahetamine. Sellise vahetuse suured kulud või sellise võimaluse puudumine tähendab läbirääkimistel konkreetselt eelispositsiooni, mis võib tugevamat osapoolt ajendada käituma ebaõiglaselt.

Suutmatus vahetada äripartnerit ning lõpetada olemasolev suhe on ebaausate kauplemistavade tekke põhitegur. Lisaks on nõrgemal poolel sageli kartus, et temapoolse kaebuse korral võidakse ärisuhe lõpetada. Hirmufaktor muudab kaebuste esitamise palju ebatõenäolisemaks ning seetõttu on see üks olulisimaid küsimusi, mida tuleb uurida jõustamismehhanismi asjakohasuse hindamisel. Näiteks tundub, et 87 % tarnijatest ei rakenda oma kliendi suhtes vestlusest kaugemale ulatuvaid meetmeid. Ligikaudu kaks kolmandikku (65 %) ei võta meetmeid kättemaksuhirmust ning 50 % kahtleb riiklike õiguskaitsevahendite tõhususes[16]. Hiljuti kutsus Iiri parlamendikomisjon tarnijaid ja tootjaid arutama tarnijate ja jaemüüjate suhteid Iirimaa esmatarbekaupade turul ja nende sidemeid jaemüüjatega, kuid pea kõik keeldusid osalemast[17]. Asjakohase teabe kogumiseks otsustas komisjon kasutada otsekontakte ja küsitlus toimus konfidentsiaalselt.

Küsimused:

1) Kas te nõustute eespool esitatud ebaausate kauplemistavade määratlusega?

2) Kas ebaausate kauplemistavade mõiste on Teie liikmesriigis tuntud? Kui jah, siis palun selgitage.

3) Kas Teie meelest peaks ebaausate kauplemistavade mõiste piirduma lepinguliste läbirääkimisega või peaks see hõlmama ka lepingueelset ja/või -järgset etappi?

4) Millises ettevõtjatevahelise jaekaubanduse tarneahela etapis võib ebaausate kauplemistavade kasutamist ette tulla?

5) Mida arvate hirmufaktori mõistest? Kas te jagate eespool esitatud hinnangut? Palun selgitage.

2.2.        Ebaausate kauplemistavade näited

Ebaausad kauplemistavad on olnud arvukate, sageli toiduainetesektorile suunatud uuringute objekt.

Ühendkuningriigi konkurentsikomisjoni 2008. aasta uuringus esmatarbekaupade tarne kohta Ühendkuningriigis[18] tuvastati 52 juhtu, millest 26 omasid „potentsiaali tekitada tarnijatele ebakindlust seoses nende tulude või kuludega, tingituna ülemääraste riskide või ootamatute kulude ülekandmisest tarnijatele”. Need hõlmasid tagasiulatuvaid hinnakohandusi, müügiedendusmeetmete tagasiulatuvat rahastamist ning muid tavasid, mille tegelikuks tulemiks oli varem kokkulepitud tarnetingimuste tagasiulatuv kohandamine.

Hispaania konkurentsiameti aruandes toiduainetesektori tarnijate ja jaemüüjate vaheliste suhete kohta[19] tuvastati tootjate ja jaemüüjate suhetes 18 tava, mis jaotati kolme kategooriasse: i) kaubanduslikud maksed (nt toodete veo ja turuleviimise tasud); ii) toetused jaemüüja osutatud tugiteenuste eest (nt müügiedendustasud); iii) ebatüüpilised maksed (nt sellised, mis tootjate arvates kuuluvad jaemüüjate vastutuse alla).

Iirimaa parlamendikomisjoni aruandes juhitakse tähelepanu väidetele, mille kohaselt tegelevad mõned jaemüüjad „tõsiste rikkumistega”, „kiusamise ja hirmutamise” ning isegi „ebaseadusliku tegevusega” tarnijate suhtes ning seejärel märgitakse, et paljud tarnijad olid jaemüüjate poolt sunnitud osalema tegevuses, mis hõlmas põhjendamatuid rahalise „toetuse” nõudeid, kui nad keeldusid täitmast jaemüüjate nõudeid[20].

2.3.        Ebaausate kauplemistavade võimalik mõju

Ebaausate kauplemistavade kehtestamine ettevõtjatevahelises toiduainete ja muude kaupade tarneahelas võib mõjutada ettevõtjaid ning see võib omakorda kahjustada tervet majandust.

Ebaausate kauplemistavade mõju ettevõtjatevahelisele toiduainete ja muude kaupade tarneahelale on raske hinnata, eelkõige probleemi olemuse tõttu, aga ka mõõteraskusest tulenevalt. Kahtlustatakse aga, et ebaausad kauplemistavad võivad nii lühiajalises kui ka pikas perspektiivis avaldada kahjulikku mõju investeeringutele ja innovatsioonile[21]. Komisjon algatas hiljuti uuringu valikute ja innovatsiooni muutumise kohta toiduainete jaekaubandussektoris, et hinnata nende muutumist viimaste aastate jooksul pärast Euroopa Liidu jaekaubandussektori ajakohastamist ja kontsentreerimist.

Jaeturu järelevalve aruandele lisatud komisjoni talituste töödokumendis toodi näiteks kõrgkuumutatud piima juhtum Prantsusmaal, mille puhul FranceAgrimer’i juhitud Observatoire des prix et des marges’ kohaselt oli tootjahinna (mitte marginaali) osakaal kõrgkuumutatud piima lõplikus tarbijahinnas ajavahemikul 2005–2009 langenud 32,2 %-lt 25,9 %-le, kahjustades seega selgelt tootjate investeerimissuutlikkust. Lisaks tuvastati komisjoni teatisele „Toiduainete tarneahela parem toimimine Euroopas”[22] lisatud dokumendis „ELis toidu tarneahelas asetleidva hindade ülekande analüüs” ajavahemikus 2007–2009 analüüsitud turgudel (nt sealiha- ja piimaturg) üsna madal ja asümmeetriline hindade ülekanne põllumajandustootjatelt tarbijatele, mis võiks osaliselt olla põhjustatud võimalikust ebavõrdsest läbirääkimispositsioonist ja/või toiduainete tarneahelas valitsevatest konkurentsivastastest tavadest.

Paljusid ebaausaid kauplemistavasid võib seostada makseküsimustega, mis on otseselt seotud sellega, kuidas tarnijate, vahendajate ja jaemüüjate vahelised hinnad on struktureeritud. Näiteks osutab Soome konkurentsiameti hiljutine tarbekaupadega kauplemist käsitlev uuring, et 90 % vastanud ettevõtjatest olid maksnud nn turustamistoetuseid, kuigi nende eesmärk jäi ebaselgeks. Mõnikord olid sellised maksed eeltingimuseks kauplemisele, pakkumata „tegelikku” vastuteenet[23].

Ebaausad kauplemistavad võivad vähenenud tulu ja ebakindluse tõttu kahjustada investeeringuid ja innovatsiooni. Eelkõige võivad tagantjärgi kehtestatud ebaõiglased tingimused tekitada ebakindlust seoses äritegevuse kavandamisega ning võivad tuua kaasa investeeringute vähenemise. Investeeringutasuvuse kalkulatsioonid hõlmavad võimalike riskide hindamist. Tagasiulatuvad muudatused või teabe ebaaus kasutus võivad vähendada ettevõtjate suutlikkust investeerida, tegeleda uuendustegevusega, suurendada tootmismahtu või töötada välja uusi tootesarju. Selline olukord tekiks siis, kui müümata ja tarnijale tagastatud kauba eest ei maksta, isegi kui lepingutingimustes on sätestatud vastupidine (nt hooajalised majapidamistooted või piiratud kõlblikkusajaga tooted). See tekitab tarnijatele põhjendamatuid kulusid, võib luua ebakindlust ning mõjutada rängalt investeeringuid. Ebaausate kauplemistavade kahjulik mõju ulatub ettevõtjatevahelise toiduainete ja muude kaupade tarneahela kõigile osapooltele, kuid tagajärjed võivad olla ebaproportsionaalsed VKEde jaoks, kellel sageli puuduvad erialased teadmised keerukate lepingute kohta, kelle jaoks äripartneri vahetamise kulud on suuremad ning kellel on vähem kaubandussuhteid, väiksem valmisolek ametlike jõustamismehhanismide kasutamiseks ning kelle tasakaalustav jõud võimsate kaubanduspartnerite suhtes on väiksem.

Lisaks arvatakse, et ebaausad kauplemistavad võivad negatiivselt mõjutada piiriülest kaubandust ja takistada ühtse turu nõuetekohast toimimist. Näiteks ei pruugi tarnijad tahta tegeleda välismaiste jaemüüjatega hirmust langeda ebaausate kauplemistavade ohvriks võõra siseriikliku õigusliku raamistiku kontekstis. See ei ole muidugi ainuke takistus. ELi tarneahelaga seonduvate piiriüleste lepingute sõlmimise määr on liikmesriigiti erinev, sõltudes suurte vertikaalselt integreeritud jaemüüjate olemasolust, veebipõhiste müüjate osakaalust, jaemüügi allsegmendist ja hulgimüüjate rollist[24]. Nendest teguritest hoolimata võivad ebaausad kauplemistavad takistada piiriüleste suhete arengut, peamiselt tingituna raskusest jõustada eeskirju, milles neid käsitletakse piiriüleses kontekstis.

Küsimused:

6) Millisel määral ja kui sageli võib Teie kogemuse põhjal tulla ebaausaid kauplemistavasid ette toiduainetesektoris? Millisel ärisuhte etapil võib neid kohata ja millisel kujul?

7) Kas ebaausaid kauplemistavasid võib täheldada ka muude kaupade jaekaubandussektoris? Kui jah, siis esitage palun konkreetseid näiteid.

8) Kas ebaausad kauplemistavad avaldavad kahjulikku mõju seoses eelkõige Teie ettevõtte investeerimis- ja uuendussuutlikkusega? Esitage palun konkreetseid näiteid ja hinnake mõju võimalikku ulatust.

9) Kas ebaausad kauplemistavad mõjutavad tarbijaid (nt mõjutades hindu, kaubavalikut või innovatsiooni)? Esitage palun konkreetseid näiteid ja hinnake mõju võimalikku ulatust.

10) Kas ebaausad kauplemistavad mõjutavad ELi piiriülest kauplemist? Kas ebaausad kauplemistavad toovad kaasa ühtse turu killustumise? Kui jah, siis palun selgitage, millisel määral mõjutavad ebaausad kauplemistavad Teie ettevõtte piiriülese kaubanduse võimekust.

3.           EBAAUSAID KAUPLEMISTAVASID KÄSITLEVAD ÕIGUSRAAMISTIKUD

3.1.        Killustatud riiklikud õigusraamistikud

Aastate jooksul on riigiasutused hakanud ebaausaid kauplemistavasid tarnijate ja ostjate vahelistes suhetes pidama üha olulisemaks poliitikaküsimuseks. Sellest tulenevalt on paljud liikmesriigid võtnud meetmeid ebaausate kauplemistavade probleemi lahendamiseks, kuid nende lähenemine on olnud erinev. Seetõttu valitsevad riigi tasandil ebaausate kauplemistavade vastu pakutava kaitse tasemes, laadis ja õiguslikus vormis suured lahknevused.

Lähtepunktiks on sageli olnud liikmesriigi konkurentsiameti teostatud analüüs, et hinnata jaekaubandussektori konkurentsi ja kauplemistavade rolli jaemüüja-tarnija suhetes[25].

Konkurentsiõiguse ja ebaausaid kauplemistavasid käsitlevate õigusaktide seosed

Käesolevas kontekstis tuleb eristada konkurentsiõigust ning ebaausate kauplemistavade rakendamise ärahoidmisele suunatud õigusakte. Ebaausat kauplemist käsitlevatel eeskirjadel on enamasti konkurentsiõigusest erinev eesmärk, kuna nendega reguleeritakse ettevõtjatevahelisi lepingulisi suhteid, kehtestades tingimused mida näiteks jaemüüjad peavad pakkuma turustajatele, olenemata tegelikust või arvatavast mõjust turul valitsevale konkurentsile. See kehtib eelkõige nende õigusaktide puhul, milles ettevõtjatel keelatakse oma kaubanduspartnerite suhtes kehtestada või neilt saada või taotleda tingimusi, mis on põhjendamatud, ebaproportsionaalsed või läbi kaalumata[26].

Konkurentsiõiguse alla võivad kuuluda teatavad ebaausad kauplemistavad ettevõtjatevahelises toiduainete ja muude kaupade tarneahelas valitsevates suhetes. Samas ei hõlmaks see kõiki selliseid tavasid, sest selle eesmärk on turul valitseva konkurentsi kaitsmine ning tavapäraselt käsitletakse selles turuvõimuga seonduvaid olukordi[27]. Mitu liikmesriiki on kehtestanud ühepoolset tegevust käsitlevad konkurentsieeskirjad, millega on näiteks keelatud sanktsioonide kehtestamine või kuritarvituslik käitumine majanduslikult sõltuvate ettevõtjate suhtes ja/või ülimusliku läbirääkimispositsiooni kuritarvitamine.

Liikmesriikide konkurentsiametitest ja Euroopa Komisjonist koosneva Euroopa konkurentsivõrgustiku hiljutises aruandes järeldati, et teatavad kauplemistavad, mida paljud sidusrühmad peavad ebaausateks „ei kuulu konkurentsieeskirjade reguleerimisalasse ei ELi tasandil ega ka enamikus liikmesriikides”[28].

Tsiviil- ja äriõigus ning ebaausad kauplemistavad

Mis puutub aususesse individuaalsetes ärisuhetes, siis tsiviil- ja/või äriõiguse aluspõhimõtted pakuvad teataval tasemel kaitset ebaausate kauplemistavade eest. Üldine õigluse kohustus eksisteerib enamikus liikmesriikides. Tavaliselt hõlmab see selliseid mõisteid nagu heade kommetega vastuolus olev käitumine, tegutsemine/läbirääkimised kooskõlas hea usu, heade kommete, aususe või lojaalsuse põhimõtetega. Nende põhimõtetega vastuollu minek muudab lepingud tavaliselt tühiseks või ei saa nende täitmist kohtu kaudu nõuda.

Ebaausaid kauplemistavasid käsitlevad konkreetsed riiklikud raamistikud

Mõned liikmesriigid on laiendanud tsiviilõigusega pakutavat kaitset, et tulla toime aina sagenevate ebaausate kauplemistavade juhtumitega[29]. Seda tehes on kasutatud erinevaid riiklikke vahendeid. Kui mõned liikmesriigid on eelistanud konkreetse küsimust käsitleva õigusakti vastuvõtmist,[30] siis teised on kehtestanud või edendanud käitumiskoodekseid või kaaluvad selle tegemist[31].

Lisaks eksisteerib suuri erinevusi liikmesriikide lähenemistes asjaomaste seadusandlike dokumentide või iseregulatsiooni vahendite reguleerimisalale. Kui mõnedes liikmesriikides pakuvad need kaitset ebaausate kauplemistavade eest jaekaubanduse tarneahelas või asjaomases jaekaubandussektoris, siis teistes kohaldatakse eeskirju kõigis valdkondades. Näiteks on Portugalis,[32] Sloveenias,[33] Hispaanias,[34] Belgias[35] ja Ühendkuningriigis[36] kehtestatud esmatarbekaupade tarneahelale[37] suunatud käitumiskoodeksid, samas kui Madalmaades ja Iirimaal kaalutakse sellise koodeksi vastuvõtmist. Tšehhi Vabariik, Ungari ja Itaalia on võtnud vastu seadused, milles käsitletakse ebaausaid kauplemistavasid põllumajandusliku toidutööstuse sektoris. Sarnaselt on mootorite jaekaubandussektoris eelistatud ebaausate kauplemistavade probleemi lahendamiseks iseregulatsiooni. Vastupidiselt on Prantsuse äriõiguse ebaausaid kauplemistavasid käsitlevad sätted kohaldatavad kõigis valdkondades kõigi ettevõtjatevaheliste suhete suhtes.

Lisaks võib eeldada, et lahknevatest õigusaktidest tulenevad ühtse turu probleemid aja jooksul suurenevad, arvestades e-kaubanduse suurenevat kasutust ja üldisemalt ka üleilmastumist.

Johtuvad erinevused kaitses ebaausate kauplemistavade eest võivad pärssida ettevõtjaid tegevuse alustamisel väljaspool päritoluliikmesriiki. Olukorda raskendab asjaolu, et riiklikes õigusraamistikes tehakse sageli muudatusi. See osutab sellele, ebaausate kauplemistavade vastu võitlemise meetmed ei ole alati tulemuslikud, kuna need peaksid vastama uute ebaausate kauplemistavade arengule. Lisaks väidavad ebaausate kauplemistavadega silmitsi seisvad ettevõtjad, et eri liikmesriikides kehtivate seaduslike õigustega kursis olemine on keerukas ja kallis, iseäranis VKEde jaoks.

Liikmesriikides, kus puuduvad konkreetsed raamistikud ebaausate kauplemistavade kohta, esitatakse sageli põhjenduseks see, et üldine konkurentsiõigus on piisav probleemi lahendamiseks (Tšehhi Vabariik) või see, et tuntakse teatavat tõrksust osapoolte lepinguvabadusse sekkumise suhtes (Ühendkuningriik), eriti konkurentsieeskirjade rikkumise puudumise korral[38]. Samuti esitatakse mõnikord üldisemaid argumente ebaausaid kauplemistavasid käsitlevate õigusaktide tõhususe ja vajalikkuse kohta ning nende võimaliku mõju kohta, sealhulgas hindadele.

3.2.        ELi tasandi kaitse ebaausate kauplemistavade eest

Kuigi ebaausate kauplemistavade küsimus on tõstatunud mitmete hiljutiste algatuste[39] raames, puudub hetkel konkreetne ELi reguleeriv raamistik, milles käsitletaks ebaausaid kauplemistavasid ettevõtjatevahelises toiduainete ja muude kaupade tarneahelas.

ELi konkurentsiõiguse eesmärk on anda panus ühtse turu ülesehitamisse ja säilitamisse ning tõsta tarbijate heaolu[40]. Konkurentsiõiguse püüd on kehtestada tingimused, mille kohaselt saaks turg toimida nõuetekohaselt ning selles ei käsitleta iseenesest ausust individuaalsetes ärisuhetes, välja arvatud juhul, kui need hõlmavad turuvõimust tulenevaid turuhäireid. Sellest johtuvalt võidakse ELi konkurentsiõiguses käsitleda mõningaid, kuid mitte kõiki ebaausaid kauplemistavasid.

Ebaausaid tavasid kaubandussuhetes käsitlevad ka muud ELi sektoriülesed vahendid. Ebaausate kaubandustavade direktiiv[41] hõlmab üksnes ettevõtjate ja tarbijate vahelisi suhteid, kuid selles tunnistatakse siiski tarvidust uurida hoolikalt vajadust ELi tasandi meetme järele seoses ettevõtjatevaheliste suhetega[42]. Kõnealuse õigusaktiga ühtlustatakse täielikult tarbijate kaitse äritehingute eelselt, nende vältel ja nende järel selliste tavade eest, mis on vastuolus ametialase hoolikuse nõuetega ning mis võivad mõjutada nende majanduskäitumist. Liikmesriikidel on vabadus kohaldada neid eeskirju ka ettevõtjatevaheliste suhete suhtes. Osad on seda ka teinud. Kõnealune direktiiv ei piira lepinguõiguse kohaldamist ja eelkõige lepingu kehtivust, koostamist ja mõju käsitlevate eeskirjade kohaldamist. Turustamise vallas on eksitava ja võrdleva reklaami direktiiviga[43] juba kehtestatud minimaalsed kaitse-eeskirjad Euroopas ning sellega kaitstakse kauplejaid, nii kliente kui ka konkurente, eksitava reklaami eest. Komisjon on hiljuti koostanud ettevõtjatevaheliste eksitavate turustustavadega seoses võetavate tulevaste meetmete kava,[44] mis hõlmab jõustamise tugevdamist ning sisulisi eeskirju, et kaitsta ettevõtjaid Euroopas eksitavate kavade eest. Eelkõige kavatseb komisjon esitada ettepaneku eksitava ja võrdleva reklaami direktiivi läbivaatamiseks.

Lisaks käsitletakse hilinenud maksete direktiivis[45] spetsiaalselt maksetingimuste küsimust. Seevastu on määrustes 593/2008 ja 864/2007, vastavalt lepinguliste ja lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta, sätestatud ulatuslik eeskirjade kogum, et määrata kindlaks, millist õigusakti kohaldatakse ebaausaid kauplemistavasid hõlmavate vaidluste suhtes, niivõrd kui need hõlmavad osapoolte lepingulisi või lepinguväliseid kohustusi.

Kui läheneda küsimusele sektoripõhiselt, siis on lepinguliste suhete aususe põhimõtted kehtestatud piima/piimandussektoris[46]. Need hõlmavad muu hulgas põllumajandustootjate ja töötlejate vahelisi kohustuslikke kirjalikke lepinguid ning ostjate kohustust pakkuda põllumajandustootjatele minimaalse kestusega lepingut. ELi tasandil on uuritud ka mõningaid isereguleerivaid sektoripõhiseid lahendusi. Tuleks täpsustada, et ebaõiglaste tingimuste direktiiviga[47] on ebaõiglaste lepingutingimuste eest kaitstud üksnes tarbijad. Kõnealuse õigusakti kohaselt loetakse lepingutingimus, mille suhtes ei ole eraldi kokku lepitud, ebaõiglaseks, kui see on vastuolus heausksuse tingimusega ning kutsub esile lepinguosaliste lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste olulise ebavõrdsuse, mis kahjustab tarbijat. Seoses ühise kalanduspoliitika reformimiseks tehtud õigusalaste ettepanekutega on komisjon ka käivitanud mitmed valdkondlikud algatused, et edendada ausat kauplemist seoses ettevõtjatevaheliste suhetega kalanduse ja vesiviljeluse valdkonnas[48].

Mõnes ELi tasandi õigusnormis võidakse osaliselt käsitleda ebaausaid kauplemistavasid ärisuhetes. See võib aga luua eeskirjade rägastiku, mis võib saada oluliseks sõltuvalt konkreetsest tavast või kui tavasid rakendav ettevõtja omab turuvõimu. Siiski ei ole ettevõtjale, kelle suhtes äripartner kasutab ebaausaid kauplemistavasid, üldiselt tagatud püsiv kaitse kogu ELis. Ühtsel turul valitsev õigusaktide killustatus võib pärssida või takistada ettevõtjaid tegevuse alustamisel väljaspool päritoluliikmesriiki.

2011. aastal pakkus Euroopa Komisjon välja ühtsed müügiõiguse normid, mida võib rakendada materiaalsete vallasasjade ja digitaalse infosisu piiriülese müügi puhul[49]. Euroopa ühine müügiõigus saab olema vabatahtlik. Lepingupooled võivad otsustada seda kasutada, kuid nad ei ole selleks kohustatud. Ettevõtjatevahelistes suhetes kohaldamiseks peab vähemalt üks osapool olema VKE. Eelkõige on see suunatud VKEdele, et kaitsta neid ühepoolselt kehtestatud ebasoodsate tingimuste eest. Mõned eeskirjad saavad olema standardsed. Näiteks on Euroopa ühises müügiõiguses sätestatud, et kui hinnas ei ole selgesõnaliselt kokku lepitud, tuleb maksta tavaliselt tasutav hind või tähtajatu lepingu võib kumbki pool lõpetada üksnes mõistliku etteteatamistähtajaga. Mõned sätted, millega tagatakse mõlema poole huvide õiglane tasakaal, on nii olulised, et need saavad olema kohustuslikud:

· Lepinguosaline peab käituma hea usu ja ausa kauplemise põhimõttest lähtuvalt.

· Ettevõtjatevahelistes lepingutes peetakse eraldi läbirääkimata lepingutingimusi ebaõiglaseks, kui nende kasutamine kaldub suurel määral kõrvale heast äritavast ning on vastuolus hea usu ja ausa kauplemise põhimõttega. Selliseid tingimusi saab kasutada teise poole vastu ainult juhul, kui teine pool oli nendest teadlik või kui osapool juhtis neile mõistlikult teise poole tähelepanu.

· Kui ühel lepinguosalisel on õigus määrata hind kindlaks ühepoolselt ning seda tehakse äärmiselt ebamõistlikult, kuulub maksmisele tavaliselt tasutav hind.

· Lepingu saab tühistada, kui lepinguosalist kasutati ebaausalt ära, olles näiteks kogenematu ning teine pool teadis või pidi sellest teadma ning kasutas esimese poole olukorda ära, saades lepingust ebaproportsionaalselt suurt kasu või ebaausaid eeliseid. Aegumistähtaega ei või tegelikule või arvatavale teadmisele tuginedes lühendada vähem kui ühe aastani ega pikendada enam kui kümne aastani.

Küsimused:

11) Kas mõnes liikmesriigis kehtivad riiklikud reguleerivad/isereguleerivad raamistikud käsitlevad piisaval määral ebaausaid kauplemistavasid? Kui ei, siis miks?

12) Kas ebaausaid kauplemistavasid käsitlevate konkreetsete riiklike reguleerivate/isereguleerivate raamistike puudumine on probleem jurisdiktsioonide jaoks, kus neid ei ole?

13) Kas ebaausate kauplemistavade vastasele võitlemisele suunatud meetmed avaldavad mõju üksnes siseturule või ka piiriülesele kauplemisele /teenuste osutamisele? Kui jah, siis palun selgitage, milline on mõju Teie ettevõtte piiriülese kauplemise võimekusele. Kas riiklikes reguleerivates/isereguleerivates raamistikes valitsevad erinevused toovad kaasa ühtse turu killustatuse?

14) Kas Teie arvates tuleks ELi tasandil võtta täiendavaid meetmeid?

15) Kas ebaausate kauplemistavade reguleerimine avaldab positiivset mõju? Kas ebaausate kauplemistavade reguleerimise kehtestamisega kaasneks võimalikke puudusi/probleeme, näiteks seoses lepingulise vabaduse põhjendamatute piirangute kehtestamisega? Palun selgitage.

4.                     EBAAUSATE KAUPLEMISTAVADE VASTASTE EESKIRJADE JÕUSTAMINE

4.1.        Riiklikud jõustamismehhanismid

Ettevõtjatevahelise suhte nõrgema osapoole kaitsetase on liikmesriigiti erinev. Riigi tasandil kasutatakse ebaausate kauplemistavadega võitluseks erinevaid jõustamismehhanisme. Nende hulka kuuluvad muu hulgas kohtulikud õiguskaitsevahendid (enamikus liikmesriikides), konkurentsiametite võimalikud meetmed ühepoolset tegevust käsitlevate riiklike eeskirjade alusel (nt Hispaania), halduslikud õiguskaitsevahendid (nt Prantsusmaa) ning ombudsmanid (nt Ühendkuningriik).

Täitevasutuste volitused varieeruvad sõltuvalt igas liikmesriigis kasutatavast jõustamismehhanismist. Mõned asutused ei saa vastu võtta anonüümseid kaebuseid (nt kohtud), teised ei saa kaebuste esitajate anonüümsust kaitsta kogu menetluse vältel (nt teatavate liikmesriikide konkurentsiametid), samas kui kolmandad võivad algatada uuringu üksnes usaldusväärsete tõendite alusel (nt Ühendkuningriigi kohtunik esmatarbekaupade tarne alase tegevusjuhise alusel või Prantsusmaa majandusministeeriumi praktika).

Liikmesriikide poolt ebaausate kauplemistavadega võitlemiseks kehtestatud strateegiate mitmekesisus võib kaasa tuua ühtse turu ulatusliku killustumise. Ettevõtjad, eelkõige VKEd, peavad eri liikmesriikide õiguskaitsevahendite tuvastamist keerukaks.

Lõpetuseks tuleks toonitada, et lisaks liikmesriikide rakendatavatele lahknevatele strateegiatele osutab hiljutine ettevõtjatega toimunud konsulteerimine sellele, et olemasolevaid jõustamismehhanisme peetakse ebapiisavaks (vt joonis 1, allpool).

Joonis 1. Olemasolevate jõustamismehhanismide piisavuse hinnang vastavalt tegevuskohaks olevatele liikmesriikidele (Euroopa Ettevõtete Testpaneel (EBTP), 2012)                       

EBTP uuringu vastajate arvates takistab see, et üldiselt puuduvad asjakohased jõustamismehhanismid nõrgemate osapoolte kaitsmiseks ebaausate kauplemistavade eest, ettevõtlust ja kauplemist iseäranis piiriülestes olukordades. See mõjutab suurel määral VKEsid, kellel puuduvad kõige tõenäolisemalt vajalikud vahendid õigusliku esindamisega seotud võimalike kõrgete kulude katmiseks, võttes arvesse säärase menetluse keerukust ning teadmiste puudumist seoses sellega, kuidas kaitsta oma õigusi pakutavatest õiguskaitsevahenditest lähtudes.

4.2.        ELi tasandi jõustamismehhanismid

Nagu juba selgitati ka eespool 3.2. jaos, puudub ELi tasandil praegusel hetkel konkreetne jõustamismehhanism ebaausate kauplemistavadega võitlemiseks. Siiski on olemas mitmed sektoriülesed vahendid, mis hõlmavad kohtuvaidlusi üldiselt ning seega ka ebaausate kauplemistavadega seotud kohtuvaidlusi[50].

Ettevõtjatevaheliste eksitavate turustustavadega seoses kuulutas komisjon 2012. aastal teostatud direktiivi 2006/114/EÜ läbivaatamises, et ta loob jõustamise kooskõlastamise mehhanismi,[51] et tugevdada piiriülest koostööd ning tagada parem kaitse kõige kahjulikemate eksitavate turustuskavade eest.

Nagu ka juba eespool mainiti, on ka toiduainete tarneahela osaliste esindajad toiduainete tarneahela toimimise parandamise kõrgetasemelise foorumi raames uurinud erinevaid vaidluste lahendamise võimalusi tuvastatud heade tavade põhimõtete jõustamiseks. Kõnealune strateegia on valdkondlik, samas kui käesolevas rohelises raamatus käsitletakse ebaausate kauplemistavade küsimust ettevõtjatevahelises toiduainete ja muude kaupade tarneahelas valitsevates suhetes sektoriülesest vaatenurgast lähtudes. Paralleelselt käesoleva rohelise raamatuga käivitatud konsultatsiooniga jälgib komisjon toiduainete tarneahelas toimuvaid konkreetseid arenguid ning hakkab ebaausate kauplemistavade probleemi õiglaseks ja tõhusaks lahendamiseks töötama erinevate võimaluste mõjuhinnangu kallal.

Olenemata sellest, et ebaausate kauplemistavade suhtes kohaldatakse juba nimetatud sektoriüleseid vahendeid, võib allpool 5. jaos väljatoodud eri liiki ebaausate kauplemistavadega võitlemiseks olla tarvilik tagada, et kõikides liikmesriikides kehtiksid ühtsed jõustamispõhimõtted. Seejuures võiks käsitleda selliseid teemasid nagu asjakohane õiguskaitsevahend seoses eespool kirjeldatud „hirmufaktoriga”, andes näiteks pädevatele riigiasutustele volitused algatada ex-officio meetmeid ning võtta vastu anonüümseid kaebuseid. Lisaks võiksid ühtsed jõustamispõhimõtted ka ette näha, et pädevatel asutustel peaks olema õigus kehtestada asjakohaseid sanktsioone. Need võiksid hõlmata näiteks võimalust nõuda heade tavade järgimist ja kahju hüvitamist, kehtestada takistava mõjuga trahve ning anda avalikult aru oma järeldustest. Kehtivates riiklikes eeskirjades võiks esitada kõige tõhusamate jõustamismehhanismide näited, mis tuleks lisada sellistele ühtsetele jõustamispõhimõtetele.

Küsimused:

16) Kas ebaausate kauplemistavade õiguslikus käsitlemises esineb liikmesriigiti suuri erinevusi? Kui jah, siis kas need lahknevused takistavad piiriülest kaubandust? Esitage palun konkreetseid näiteid ja hinnake mõju võimalikku ulatust.

17) Millisel määral peaks ELi ühine jõustamisstrateegia negatiivse mõju korral seda probleemi käsitlema?

18) Kas asjaomastele täitevasutustele tuleks anda uurimisvolitused, sealhulgas õigus algatada ex-officio meetmeid, kehtestada sanktsioone ning võtta vastu anonüümseid kaebuseid?     

5.           EBAAUSATE KAUPLEMISTAVADE LIIGID

Eespool kirjeldatud uuringute tulemused osutavad sellele, et paljudes riikides peetakse ebaausaid kauplemistavasid ettevõtjatevahelises toiduainete ja muude kaupade tarneahelas tavaliseks nähtuseks. Lisaks on tuvastatud erinevaid ebaausate kauplemistavade liike või nendega seotud probleeme ning neid on kirjeldatud allpool. Tuginedes toiduainete tarneahela toimimise parandamise kõrgetasemelise foorumi koostatud toiduainete tarneahela vertikaalsetes suhetes tuvastatud ausate ja ebaausate tavade põhimõtetele ja näidetele ning komisjoni poolt ettevõtjatevahelise toiduainete ja muude kaupade tarneahelaga seoses läbiviidud tööle, on tuvastatud seitse ebaausate kauplemistavade liiki. Allpool on esitatud kõnealuste ebaausate kauplemistavade üksikasjalik kirjeldus ning võimalikud head tavad, mis võiksid aidata nendega toime tulla.

5.1.        Ebamäärased lepingutingimused

Kõige sagedasem ebaausate kauplemistavade vorm (nagu tuleb välja eespool nimetatud uuringutest) on põhjustatud ebamäärastest lepingutingimustest, mis võimaldavad kehtestada nõrgemate lepinguosaliste suhtes lisakohustusi.

Ausad tavad võiksid hõlmata seda, et lepinguosalised peaksid tagama, et lepingust tulenevad õigused ja kohustused, sealhulgas sanktsioonid on sätestatud selgelt, läbipaistvalt ja üheselt mõistetavalt Lepinguosalised peaksid esitama täpset ja täielikku teavet oma ärisuhete kohta. Sisalduda võiks ka säte, et lepingulised sanktsioonid peaksid olema proportsionaalsed kantud kahjuga. Lepingud peaksid hõlmama sätteid, millega nähakse ette olukorrad ja tingimused, mille kohaselt lubatakse teha edaspidiseid muudatusi toodete või teenuste maksumuses või hinnas.

5.2.        Kirjalike lepingute puudumine

Arvesse tuleks võtta asjaolusid, mille tõttu võib ilmneda ebaausate kauplemistavade kasutamine. Ebaausate kauplemistavade kehtestamine on lihtsam, kui lepingud ei ole sätestatud kirjalikus vormis, kuna pooltel puudub jääv tõend kokkulepitud tingimuste kohta.

Hea tava võiks olla see, kui lepinguosalised tagavad, et lepingud sõlmitakse kirjalikult, välja arvatud juhul, kui see on ühe või mõlema poole jaoks võimatu. Suulise lepingu sõlmimise järel peaks vähemalt üks lepinguosaline kinnitama selle sisu kirjalikult.

5.3.        Lepingute tagantjärgi muutmine

Tagasiulatuvad muudatused, näiteks mahaarvamised arvel märgitud summast, et katta müügiedendustasusid, ühepoolsed allahindlused müüdud koguste alusel, toote müügivalikusse lisamise tasu jne, võivad esmapilgul paista õiguspärased, kuid need võivad olla ebaõiglased, kui need ei olnud varem piisavalt täpselt kokku lepitud.

Aus tava võiks olla see, et tingimused peaksid olema mõlema osapoole jaoks õiglased. Iga leping peaks sisaldama konkreetseid asjaolusid ja üksikasjalikke eeskirju, mille alusel võivad osapooled ühiselt lepingutingimusi muuta õigeaegselt ja teadlikult, sealhulgas menetlust vajaliku hüvitise määramiseks mis tahes kulude eest, mis tulenevad sellisest ühe lepinguosalise algatatud lepingumuudatusest.

5.4.        Ebaaus äririski ülekandmine

Mõningaid tavasid tuleks uurida olenemata sellest, kas nendes on eelnevalt kokku lepitud või mitte.

Selliste tavade üheks märkimisväärseks kategooriaks on riski ülekandmine teisele poolele, jättes näiteks vastutuse varastatud kauba eest täielikult tarnijale (puudujäägikulud). Kusjuures jaemüüja on harilikult parimas positsioonis, et kontrollida vargust või kauba kaotsiminekut oma ruumides. Kui varguserisk on tarnijale üle kantud, väheneb märgatavalt jaemüüja huvi võtta asjakohaseid ennetusmeetmeid. Sellesse kategooriasse kuuluvad veel sellised tavad nagu teise osapoole omandipõhise äritegevuse rahastamine (nt uutesse turustusvõimalustesse investeerimise nõudmine), kohustus hüvitada kaubanduspartneri saadud kahju, pikalt hilinenud maksed.

Üks tähelepanuvääriv ebaausate kauplemistavade liik on veel nn „pöördmarginaali” kuritahtlik kasutamine Selline mudel on tänapäeval paljude jaemüüjate ärimudeli osa ning see hõlmab kaupade ostu sidumist mõningate lisateenustega, mida jaemüüjad pakuvad tarnijatele tasu eest (nt müügiedendus- ja veotasud, müügipinna kasutusega seotud teenused jne). Enamikul juhtudel on selline tava õiguspärane. Kuid mõnikord võib see olla ka ülemäärane ja ebaõiglane. Mõnes ELi jurisdiktsioonis (nt Prantsusmaa) rõhutavad kohtud, et toote müügivalikusse lisamise tasu võib käsitada seaduslikuna üksnes siis, kui see on seotud tõeliselt osutatavate teenustega, see on proportsionaalne ning seda nõutakse läbipaistval viisil.

Hea tava võiks olla see, kui lepinguosalised peavad kokku leppima selles, et iga ettevõtja vastutab enda riskide eest ega proovi oma riske ülemääraselt teisele poolele üle kanda. Lepinguosalised peaksid kokku leppima tingimustes, mis käsitlevad nende panust kummagi osapoole omandipõhistesse ja/või müügiedenduslikesse tegevustesse. Seaduslike teenuste eest nõutavad tasud peaksid vastama nende väärtusele. Samuti võiks sisalduda nõue, et kui pooled lepivad kokku toote müügivalikusse lisamise tasus, vastab see kantavale riskile. Lepinguosalised ei tohiks kunagi nõuda tasu osutamata teenuste või tarnimata kaupade eest ning nõutav tasu ei tohiks kunagi olla selline, mis ilmselgelt ei vasta osutatud teenuste väärtusele/hinnale.

5.5.        Teabe ebaaus kasutamine

Teabe ebaaus kasutamine lepinguosalise poolt võib iseloomustada mitmeid ebaausate kauplemistavade liike. Kuigi osapoolel on õigus küsida mõnesugust teavet pakutavate toodete kohta, ei tohiks esitatud üksikasju kasutada näiteks oma konkureeriva toote väljatöötamiseks, mis jätaks nõrgema osapoole ilma oma uuendustöö tulemustest. Komisjon on avaldanud uuringu, milles käsitletakse konfidentsiaalse äriteabe ja ärisaladuste kasutuse, omastamise ja asjaomaste kohtuvaidlustega seonduvaid majanduslikke ja õiguslikke aspekte[52]. Kõnealuse kategooria alla võiksid kuuluda ka konfidentsiaalsuslepingu allkirjastamisest keeldumine või konfidentsiaalsusnõude mittetäitmine.

Aus tava võiks olla see, et lepinguosalise poolt ärisuhte raames esitatavat teavet tuleb kasutada ausalt (eelkõige olukorras, kui äripartnerid on osaliselt ka konkurendid). Samas võiks olla ka kohustus, et iga lepinguosaline peaks mõistlikult tagama, et teistele osapooltele esitatav teave on tõene ega ole eksitav.

5.6.        Ärisuhte ebaaus lõpetamine

Oluliseks ebaausate kauplemistavade liigiks võib olla ka ärisuhte äkiline või põhjendamatu lõpetamine või ärisuhte lõpetamine mõistliku etteteatamistähtajata. Kuigi sellise suhte lõpetamine kuulub ärielu juurde, ei tohiks seda kasutada lepinguosalise kiusamiseks sellega, et otsust ei põhjendata või ei täideta mõistliku etteteatamistähtaja nõuet.

Hea tava võiks ette näha selle, et lepinguosalised peaksid tagama lepingute ausa lõpetamise. Lepingud tuleks lõpetada kooskõlas lepingu suhtes kohaldatava õigusega, teavitades sellest teist osapoolt piisavalt ette, et viimasel oleks võimalik oma investeeringud tagasi saada.

5.7.        Territoriaalsed tarnepiirangud

Mõne rahvusvahelise tarnija kehtestatud territoriaalsed tarnepiirangud võivad takistada jaemüüjatel samaväärse kauba piiriülest hankimist kesksest kohast ja selle turustamist teistesse liikmesriikidesse[53]. Kui oluliste margitoodete tootjad omavad tõhusat kontrolli logistika või hulgimüügi tasandi üle, ei pruugi nad tunda huvi hindade alandamise vastu ning püüavad saavutada läbirääkimiste kaudu riigi tasandi kokkulepped hinnaerinevuste säilitamiseks. Samas soovivad jaemüüjad hankida kaupa odavamat hinda pakkuvatelt hulgimüügipunktidelt või tarnija tütarettevõtetelt ning avaldada tootjatele survet, sõlmides otselepingud konkureerivate tarnijatega, et pakkuda oma kaubamärgiga tooteid. Väikeste liikmesriikide jaemüüjad on esile toonud, et püüdes hankida kaupa välisriigi hulgimüüjalt või mõnel suurema konkurentsiga ja atraktiivsete hindadega naaberturul isegi otse tarnijalt, suunatakse nad edasi asjaomase geograafilise turu eest vastutava tütarettevõtja või vastava riigi hulgimüüja poole, kellel on sõlmitud tarnijaga territoriaalne leping. Sellised piirangud soodustavad turu segmentidesse jagamist ning võivad kaasa tuua märkimisväärsed hulgihinna erinevused riigiti.

Oma 2009. aasta teatises „Toiduainete tarneahela parem toimimine Euroopas” analüüsis komisjon teatavate toodete hinnavahesid liikmesriikides[54].

Vastavalt Iirimaa parlamendikomisjoni 2009. aasta veebruaris peetud kohtumisel esitatud teabele võisid näiteks Iirimaal müüdud toodete hinnad erineda Ühendkuningriigi omadest kuni 130 %, kuna Iiri jaemüüjad olid kohustatud hankima tooteid Iirimaa suhtes kohaldatava hinnakirja alusel. Kuigi osaliselt võivad sama margitoote tarbijahinna erinevusi selgitada sellised tegurid nagu palk, sotsiaalmaksud, energiakulud, maksud ja logistika, võib territoriaalsete tarnepiirangute mõju olla kahjulik. Sarnane uuring viidi 2012. aastal läbi Belgias[55].

Kui sellised kauba piiriülese hankimise piirangud ei ole põhjendatud objektiivsetel põhjustel ja tõhususe seisukohast (näiteks logistika), toovad nad tõenäoliselt kaasa hinnadiskrimineerimise ostja asukohariigi alusel. Selle tulemusena avaldavad tarbijatele negatiivset mõju kõrgemad hinnad ja kitsas kaubavalik ning nad ei saa kasu juurdepääsust soodsamatele hindadele ega ühtse turu sujuvast toimimisest. Tarnijate esitatud tehnilised põhjused (nagu näiteks märgistamine) võivad olla teatavatel juhtudel põhjendatud, kuid need ei kehti üldiselt samaväärsete kaupade suhtes.

5.8.        Ebaausate kauplemistavade ühised jooned

Enamiku eespool loetletud ebaausate kauplemistavade ühisnimetajaks on kantud kulude ja äririski ülekandmine suhte nõrgemale poolele. Liigne surve, äritegevuse korraliku kavandamise suutmatus ning lepingu tõelise sisuga seonduv selgusetus on kõik optimaalsete otsuste langetamise takistajateks. Tagajärjeks on kasumimarginaalidele avalduv surve, mis võib vähendada ettevõtjate investeerimis- ja uuendussuutlikkust.

Küsimused:

19) Kas eespool esitatud loetelus on kirjeldatud kõige olulisemaid ebaausaid kauplemistavasid? Kas eksisteerib teisi ebaausate kauplemistavade liike?

20) Kas keelustatud ebaausate kauplemistavade loetelu kehtestamine võiks olla tõhus vahend probleemi lahendamiseks? Kas sellist nimekirja tuleks korrapäraselt ajakohastada? Kas leidub võimalikke alternatiivseid lahendusi?

21) Palun täpsustage iga ebaausa kauplemistava ja vastava võimaliku hea tava puhul järgmist. a)       Osutage, kas te nõustute komisjoni analüüsiga või mitte. Esitage vajaduse korral lisateavet. b)       Selgitage, kas Teie sektori puhul on ebaausate kauplemistavade küsimus tähtis. c)       Selgitage, kas vastavat võimalikku head tava saaks kasutada kõigis valdkondades eri sektorites?          d)       Selgitage, kas ebaausad kauplemistavad tuleks iseenesest keelata või tuleks neid hinnata juhtumipõhiselt.       

22) Palun selgitage järgnevat seoses territoriaalsete tarnepiirangutega.         a)       Mis oleksid Teie arvates objektiivsed põhjused tõhususe seisukohast, mis õigustaksid seda, et tarnija keeldub konkreetsele kliendile kauba tarnimisest? Miks?   b)       Mis oleksid (eespool kirjeldatud) territoriaalsete tarnepiirangute eelised ja puudused? Millist praktilist mõju avaldaks selline keeld sellele, kuidas ettevõtjad loovad Euroopas oma turustussüsteemi?

23) Kas eespool loetletud võimalikud head tavad peaksid kajastuma ELi tasandi raamistikus? Kas sellisel strateegial oleks puuduseid?

24) Kui Teie arvates tuleks ELi tasandil võtta lisameetmeid, kas see peaks olema siduv õigusakt? Mittesiduv? Isereguleeriv algatus?

6.           ÜLDISED MÄRKUSED

Küsimus:

25) Käesolevas rohelises raamatus käsitletakse ebaausaid kauplemistavasid ning ettevõtjatevahelises toiduainete ja muude kaupade tarneahelas valitsevate ettevõtjatevaheliste suhete ausust. Kas Teie arvates on mõni tähtis küsimus jäänud selles käsitlemata või on seda käsitletud ebapiisavalt?    

7.           EDASISED SAMMUD

Komisjon on pühendunud koostöö jätkamisele asjaomaste sidusrühmadega ning väärtustab nende poolt komisjonile esitatavaid arvamusi, et muuta ettevõtjatevaheline toiduainete ja muude kaupade tarneahel parimini toimivaks ja tõhusamaks.

Kõigil huvitatud isikutel palutakse esitada oma arvamus eelnimetatud küsimustes. Vastus tuleks saata komisjonile hiljemalt 30. aprilliks 2013 järgmisel aadressil: markt-retail@ec.europa.eu.

Arvamus ei pea hõlmama kõiki rohelises raamatus tõstatatud küsimusi. Seepärast tuleb selgelt märkida, milliseid küsimusi arvamuses käsitletakse. Võimaluse korral palume esitada konkreetsed poolt- või vastuargumendid dokumendis esitatud võimaluste ja lähenemisviiside kohta.

Käesoleva rohelise raamatu järelmeetmena ja saadud vastuste põhjal esitab komisjon 2013. aasta keskel edasise tegevuskava.

Arvamused avaldatakse internetis. Oluline on tutvuda rohelisele raamatule lisatud isikuandmete kaitse põhimõtetega, et saada teada, kuidas isikuandmeid ja vastuseid käsitletakse.

[1]           Eurostat, 2010.

[2]           „Toiduainete tarneahela parem toimimine Euroopas”, KOM(2009) 591, 28. oktoober 2009.

[3]           Eurostat, 2012.

[4]           Samas.

[5]           AIM, CEJA, CELCAA, CLITRAVI, Copa Cogeca, ERRT, EuroCommerce, Euro Coop, FoodDrinkEurope, UEAPME ning UGAL.

[6]           AIM, CELCAA, ERRT, EuroCommerce, Euro Coop, FoodDrinkEurope, UEAPME ning UGAL.

[7]            Komisjoni otsus, 19. detsember 2012, millega muudetakse 30. juuli 2010. aasta otsust seoses selle kohaldatavuse ja toiduainete tarneahela toimimise parandamist käsitleva kõrgetasemelise foorumi kooseisuga

(2012/C 396/06), ELT C 396, 21.12.2012, lk 17.

[8]           Nende hulgas Bulgaaria, Tšehhi Vabariik, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Iirimaa, Itaalia, Leedu, Poola, Portugal, Rumeenia, Sloveenia, Hispaania ja Ühendkuningriik.

[9]           Euroopa konkurentsivõrgustiku aruanne konkurentsiõiguse rakendamise ja turujärelevalvetegevuse kohta Euroopa konkurentsiametite poolt toiduainetesektoris, mai 2012, lk 116–120.

[10]          Ärisuhted ELi rõivamüügikettides: tööstusest jaemüügi ja levitamiseni. Bocconi ülikool. ESSEC Business School. Baker & McKenzie. 2007, lk 124.

[11]          Ärisuhted ELi rõivamüügikettides: tööstusest jaemüügi ja levitamiseni, lk 126.

[12]          Jaeturu järelevalve aruanne „Tõhusam ja õiglasem siseturg kaubanduse ja turustuse valdkonnas 2020. aastaks” (KOM(2010) 355, 5. juuli 2010).

[13]          Euroopa Parlamendi resolutsioon tõhusama ja ausama jaeturu kohta (2010/2109(INI)), 5. juuli 2011.

[14]          Ühtse turu akt. Kaksteist vahendit majanduskasvu edendamiseks ja usalduse suurendamiseks. „Üheskoos uue majanduskasvu eest” (KOM(2011) 206, 13. aprill 2011).

[15]          Liikmesriikide uuring ebaausate kauplemistavade kohta; Euroopa konkurentsivõrgustiku aruanne konkurentsiõiguse rakendamise ja turujärelevalvetegevuse kohta Euroopa konkurentsiametite poolt toiduainetesektoris, mai 2012, lk 117; Euroopa Ettevõtete Testpaneel; konsultatsioon seoses direktiiviga 2006/114/EÜ eksitava ja võrdleva reklaami kohta ning konsultatsioon ettevõtjaid mõjutavate ebaausate kauplemistavade kohta.

[16]             Dedicated Research, AIM-CIAA Euroopa ebaausate kauplemistavade analüüs, märts 2011, kättesaadav: http://www.dlf.no/filestore/CIAAAIMSurveyonUCP-Europe.pdf.

[17]             Parlamendi raport tarnijate ja jaemüüjate suhete kohta Iirimaa esmatarbekaupade turul, Ettevõtluse, kaubanduse ja tööhõive komisjon, märts 2010, lk 19.

[18]             Konkurentsikomisjon, Ühendkuningriigi turul esmatarbekaupade tarnimist käsitleva uuringu lõpparuanne, 30. aprill 2008.

[19]             Comisión Nacional de la Competencia, aruanne toiduainetesektori tootjate ja jaemüüjate vaheliste suhete kohta, oktoober 2011.

[20]             Vt joonealune märkus 15 eespool.

[21]             See on kooskõlas uurimisasutuse Dedicated Research poolt läbiviidud tarnijate arvamusuuringu tulemustega, mis osutavad sellele, et ebaausad kauplemistavad avaldasid negatiivset mõju kuludele, müügile ja innovatsioonile (vastavalt 83 %, 77 % and 40 % vastajate puhul). Vt joonealune märkus 15 eespool.

[22]             SEK(2009) 1450

[23]             Kilpailuviraston Päivittäistavarakauppaa koskeva selvityksiä I/2012, lk 119.

[24]             Vt „The functioning of the food supply chain and its effect on food prices in the European Union”, European Economy, Occasional Papers 47, mai 2009.

[25]             Vt muu hulgas Portugali puhul Autoridade da Concorrźncia, aruanne suurte jaemüügigruppide ja nende tarnijate kaubandussuhete kohta, oktoober 2010; Ühendkuningriigi puhul konkurentsikomisjon, uuring esmatarbekaupade tarne kohta Ühendkuningriigi turul, 30. aprill 20008; Rootsi puhul Konkurrensverket, Mat och marknad — från bonde till bord, aprill 2011; Hispaania puhul Comisión Nacional de la Competencia, 5. oktoober 2011, Informe sobre el código de buenas prįcticas de distribución del automóvil ning Informe sobre el anteproyecto de ley de contratos de distribución; Soome puhul Kilpailuviraston Päivittäistavarakauppaa koskeva selvityksiä. Muud uuringud on nimetatud Euroopa konkurentsivõrgustiku aruandes, millele on viidatud joonealuses märkuses 8.

[26]             Määruse 1/2003 9. põhjenduses eristatakse selgelt konkurentsiõigust (mis hõlmab riiklike eeskirju ühepoolse tegevuse kohta, mis on rangemad artiklis 102 sätestatutest) ja ebaausaid kauplemistavasid käsitlevaid õigusakte.

[27]             Samas.

[28]             Vt Euroopa konkurentsivõrgustiku aruanne, punkt 26, joonealune märkus 8 eespool.

[29]             Seda on tehtud kas tsiviilõiguse reguleerimisala raames, võttes näiteks vastu konkreetseid äriõiguse sätteid (nt Prantsusmaa) või haldusõiguse alusel.

[30]             Nt Prantsusmaa, Belgia, Itaalia ja Hispaania.

[31]             Nt Madalmaad, Portugal, Sloveenia ja Hispaania.

[32]             Hea äritava koodeks (1997), koostajad turustajate ühendus ja tööstuskonverents.

[33]             Hea äritava koodeks.

[34]             Mootorite turustamise sektori heade kauplemistavade koodeks, allkirjastajanud ANFAC, ANIACAM, FACONAUTO y GANVAM, 10.6.2011, FIABi ning ASEDASi vaheline kokkulepe, 1.8.2007, milles käsitletakse soovitust heade kauplemistavade kohta, et parandada juhtimist väärtusahela kaudu ning edendada ettevõtlusalast koostööd ning kokkulepe, 29.7.2011, ettevõtlusalase käitumiskoodeksi kohta Kataloonia toiduainete tarneahelas.

[35]             Põllumajandus- ja toiduainetööstuse tarnijate ja ostjate vaheliste ausate suhete käitumiskoodeks, 20. mai 2010.

[36]             Esmatarbekaupade tarne alane tegevusjuhis.

[37]             Euroopa konkurentsivõrgustiku aruanne konkurentsiõiguse rakendamise ja turujärelevalvetegevuse kohta Euroopa konkurentsiametite poolt toiduainetesektoris, mai 2012, lk 118.

[38]             Vt rahvusvahelise konkurentsivõrgustiku eriprogramm Kyotos toimuvaks aastakonverentsiks. Ülimusliku läbirääkimispositsiooni kuritarvitamise aruanne, 2008.

[39]             „Toiduainete tarneahela parem toimimine Euroopas”, KOM(2009) 591, 28. oktoober 2009; „21. sajandi Euroopa ühtne turg”, KOM(2007) 725, 20. november 2007; jaeturu järelevalve aruanne (vt joonealune märkus 11 eespool); ühtse turu akt (vt joonealune märkus 13 eespool).

[40]             Vt konkurentsipoliitika aruanne 2010, KOM(2011) 328 (lõplik), punkt 9.

[41]             Direktiiv 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul.

[42]             Samas, põhjendus 8: „kaitseb otseselt tarbijate majandushuve ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausate kaubandustavade eest. […] on muid kaubandustavasid, mis kahjustamata tarbijaid, võivad tekitada kahju konkurentidele ning äriklientidele. Komisjon peaks hoolikalt uurima vajadust ühenduse meetmete järele väljapoole käesoleva direktiivi reguleerimisala jääva ebaausa konkurentsi valdkonnas ja tegema vajadusel seadusandliku ettepaneku nende ebaausa konkurentsi muude aspektide käsitlemiseks.”

[43]             Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/114/EÜ, 12. detsember 2006, eksitava ja võrdleva reklaami kohta.

[44]             Ettevõtete kaitsmine eksitavate turundusvõtete vastu ja tõhusa jõustamise tagamine. Direktiivi 2006/114/EÜ (eksitava ja võrdleva reklaami kohta) läbivaatamine (COM(2012) 702).

[45]             Direktiiv 2011/7/EL hilinenud maksmisega võitlemise kohta äriühingute puhul.

[46]             Määrus (EL) nr 261/2012 seoses lepinguliste suhetega piima- ja piimatootesektoris.

[47]             Direktiiv 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes.

[48]             KOM(2011) 416 (lõplik), 13 juuli 2011.

[49]             Ettepanek: määrus Euroopa ühise müügiõiguse kohta, KOM(2011) 635.

[50]             Direktiiv 2002/8/EÜ õigusabi kohta (millega luuakse raamistik õigusabi saamiseks piiriüleste vaidluste korral); direktiiv 2008/52/EÜ vahendusmenetluse kohta (millega tagatakse vahendus- ja kohtumenetluse sujuv koordineerimine); määrus (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (millega määratakse kindlaks, millised kohtud on ELis pädevad asjaomast vaidlust lahendama ning kuidas tuleb ühes liikmesriigis tehtud otsuseid tunnustada ja täita teistes liikmesriikides – tuleks tähele panna, et kõnealune määrus on uuesti sõnastatud määrusega 1215/2012, millega tühistatakse kogu tunnustamise ja täitmisega seonduv vahemenetlus); määrused 1896/2006 ja 861/2007 (millega kehtestatakse ühtne Euroopa kohtumenetlus vastavalt vaidlustamata nõuete ja väiksemate kohtuvaidluste kohta), samuti eespool nimetatud määrused 593/2008 ja 864/2008, millega luuakse Euroopas õiguskindlus seoses kohtuvaidluste tulemustega.

[51]             COM(2012) 702 (final).

[52]             http://ec.europa.eu/internal_market/iprenforcement/trade_secrets/index_en.htm#maincontentSec1. 

[53]             Tuleks märkida, et kõnealuses kontekstis tähendavad territoriaalsed tarnepiirangud seda, kui tarnijatel keelatakse müüa edasimüüjatele, kes ise soovivad hankida kaupa tarnijalt. Territoriaalseks tarnepiiranguks ei loeta seda, kui näiteks turustajat, kellele on teatavas geograafilises piirkonnas antud ainuõiguslik territoorium, kaitstakse muude tarnijate aktiivse müügitegevuse ees kõnealuses piirkonnas.

[54]             KOM(2009) 591 (lõplik).

[55]             SPF Economie, Etude sur les niveaux de prix dans les supermarchés, veebruar 2012.