12.11.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 408/37


Landeskammer für Land- und Forstwirtschaft in Steiermarki 6. augustil 2018 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (üheksas koda) 7. juuni 2018. aasta otsuse peale kohtuasjas T-72/17: Gabriele Schmid versus EUIPO

(Kohtuasi C-514/18 P)

(2018/C 408/50)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Apellant: Landeskammer für Land- und Forstwirtschaft in Steiermark (esindajad: advokaadid I. Hödl ja S. Schoeller)

Teised menetlusosalised: Gabriele Schmid, Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO)

Apellandi nõuded

tühistada Üldkohtu (üheksas koda) 7. juuni 2018. aasta otsus kohtuasjas T-72/17 osas, milles Üldkohus rahuldas hagi hagiavalduses esimese võimalusena esitatud nõuete osas ja tühistas EUIPO neljanda apellatsioonikoja 7. detsembri 2016. aasta otsuse (asi R 1768/2015-4) ning teha asjas ise otsus; teise võimalusena

tühistada Üldkohtu (üheksas koda) 7. juuni 2018. aasta otsus kohtuasjas T-72/17 osas, milles Üldkohus rahuldas hagi hagiavalduses esimese võimalusena esitatud nõuete osas ja tühistas EUIPO neljanda apellatsioonikoja 7. detsembri 2016. aasta otsuse (asi R 1768/2015-4) ning saata asi tagasi Üldkohtusse uuesti läbivaatamiseks;

mõista kohtukulud välja esimese kohtuastme hagejalt Gabriele Schmidilt.

Väited ja peamised argumendid

Apellant esitab apellatsioonkaebuse Üldkohtu (üheksas koda) 7. juuni 2018. aasta otsuse peale kohtuasjas T-72/17 (EU:T:2018:335), milles käsitleti hagi EUIPO neljanda apellatsioonikoja 7. detsembri 2016. aasta otsuse (asi R 1768/2015-4) peale, mis puudutas G. Schmidi ja Landeskammer für Land- und Forstwirtschaft in Steiermarki vahelist kaubamärgi tühistamise menetlust, milles heideti viimati nimetatule ette määruse nr 207/2009 (1) artikli 15 lõike 1 (nüüd määruse 2017/1001 artikli 18 lõige 1) rikkumist.

Apellatsioonkaebus põhineb kahel väitel: määruse nr 207/2009 artikli 15 lõike 1 (nüüd määruse 2017/1001 artikli 18 lõige 1) rikkumine ja määruse nr 207/2009 artikli 15 lõike 2 (nüüd määruse 2017/1001 artikli 18 lõige 1) rikkumine.

Apellant toob oma esimeses nelja ossa jagatud väites täpsemalt esile, et on tehtud väär otsus kaubamärgi peamise ülesande kohaselt individuaalse kaubamärgina registreeritud kaitstud geograafilise tähise kasutamise kohta; ekslikult on nõutud tootja isiku samasust; et puudub kohtupraktika sellise individuaalse kaubamärgi kvaliteedi tagamise ülesande kohta, mida kasutatakse geograafilist tähist sisaldava kvaliteedimärgina, ning eksitud on hinnangus, mis puudutab litsentsiomaniku esindajate poolt kaubamärgi kasutamist;

Apellant väidab teises väites, et määruse nr 207/2009 artikli 15 lõiget 2 (nüüd määruse 2017/1001 artikli 18 lõige 1) on kohaldatud vääralt ja toob täpsemalt esile, et ekslik on Üldkohtu hinnang ELi kaubamärgi õiguspärase kasutamise kohta kolmanda isiku poolt, nimelt selle esindajatest koosneva äriühingu poolt, ja sellise kasutamise omistamine kaubamärgiomanikule.


(1)  Nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määruse (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (kodifitseeritud versioon), ELT 2009, L 78, lk 1.