24.9.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 341/5


European Citizens’ Initiative One of Us 28. juunil 2018 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (teine laiendatud koda) 23. aprilli 2018. aasta otsuse peale kohtuasjas T-561/14: European Citizens’ Initiative One versus Euroopa Komisjon

(Kohtuasi C-418/18 P)

(2018/C 341/06)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Apellant: European Citizens’ Initiative One of Us (esindajad: barrister P. Diamond, solicitor R. Kiska)

Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon

Apellandi nõuded

tühistada Üldkohtu 23. aprilli 2018. aasta otsus kohtuasjas T-561/14;

tühistada komisjoni 28. mai 2014. aasta teatis COM(2014) 355 final;

mõista komisjonilt välja apellatsioonimenetluse kulud ja esimese kohtuastme kulud.

Väited ja peamised argumendid

Esimene väide, et Üldkohus kohaldas vääralt ELL artiklit 117, koosmõjus ELL artikli 11 lõikega 4, ELTL artikliga 24 ja määrusega nr 211/2011 (1); iga komisjoni valik peab olema kooskõlas kodanikualgatuse eesmärkidega. Üldkohtu otsuses pole arvesse võetud määruse seadusandlikku eesmärki, mistõttu on see pelgalt sõnadejada.

Teine väide, et Üldkohus eksis, kui ta ei tuvastanud, et komisjoni teatises COM(2014) 355 final (2) ei ole esitatud õiguslikke ja poliitilisi järeldusi eraldi, nagu nõuab määrus nr (EL) nr 211/2011.

Kolmas väide, et Üldkohus ei vaadanud komisjoni teatist COM(2014) 355 final läbi nõuetekohase tähelepanelikkusega. Ta vaatas selle läbi piiratud ulatuses, mistõttu on tegemist ilmse hindamisveaga.

Neljas väide, et isegi kui Üldkohtu läbivaatamise ulatus kujutab endast nõuetekohast õiguslikku kontrolli (millega ei saa nõustuda), siis jättis Üldkohus ikkagi märkimata, et komisjoni poolt tema teatises COM(2014) 355 final toodud põhjendused vastavad ilmse hindamisvea kontrolli kriteeriumidele; inter alia kohaldas komisjon vääralt kohtuotsust C-34/10 Oliver Brüstle vs. Greenpeace jt ning jättis arvestamata „kolmekordse tagatise“ süsteemi mõju, mis ei anna eetilist tagatist (ja tegelikult annab liikmesriikidele ajendi alandada oma eetilist tagatist, et saada kasutada teadusuuringutele eraldatavaid vahendeid). Edasi tegi komisjon ilmse hindamisvea, kui ta leidis, et abordi lubamine on rahvusvaheline kohustus, mis tuleneb rahvusvahelise rahvastiku- ja arengukonverentsi 1994. aasta tegevusprogrammist ja ÜRO aastatuhande arengueesmärkidest; veel eksis ta oma ebaloogilises ettepanekus, et aborte soosivate ja praktiseerivate organisatsioonide finantseerimine arenguriikides aitab kaasa emade tervishoiu parandamisele, vastandina rahaliste vahendite järjest ulatuslikumale suunamisele nende riikide tervishoiusüsteemidesse, kus on pidev personali ja varustatuse puudus.

Viies väide, et Üldkohus eksis kodanikualgatuse tegevuse iseloomustamisel, leides, et selle eesmärk on pigem esitada kolm konkreetset seadusandlikku ettepanekut, kui esitada üks, mille eesmärk on loote väärikuse kaitse. Seega ei hinnanud Üldkohus neid küsimusi selles asjas nõuetekohaselt.


(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrus (EL) nr 211/2011 kodanikualgatuse kohta (ELT 2011, L 65, lk 1).

(2)  Komisjoni teatis Euroopa kodanikualgatuse „Üks meist“ kohta.