7.8.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 256/34


13. juunil 2017 esitatud hagi – Qualcomm ja Qualcomm Europe versus komisjon

(Kohtuasi T-371/17)

(2017/C 256/39)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hagejad: Qualcomm, Inc. (San Diego, California, Ühendriigid), Qualcomm Europe, Inc. (San Diego) (esindajad: advokaadid M. Pinto de Lemos Fermiano Rato ja M. Davilla)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hagejad paluvad Üldkohtul:

tühistada Euroopa Komisjoni 31. märtsi 2017. aasta otsus C(2017) 2258 final, mis käsitleb nõukogu määruse nr 1/2003 artikli 18 lõike 3 ja artikli 24 lõike 1 punkti d kohast menetlust asjas AT.39711 – Qualcomm (hinnakujundus); ja

mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitavad hagejad kuus väidet.

1.

Esimene väide, et vaidlustatud otsus rikub vajalikkuse põhimõtet

Hagejad väidavad, et vaidlustatud otsus läheb kaugemale komisjoni piiratud uurimispädevusest, mis on määratletud vastuväiteteatises (VT), kohtuistungil, hetkeolukorda kajastaval koosolekul ning viimastes teabenõuetes (TN), nii väidetava kuritarvituse kestuse kui ka kahju tõenäosuse teooriate osas, mida komisjon uurib.

Lisaks väidavad hagejad, et vaidlustatud otsuses sisalduvad kaugeleulatuvaid küsimusi ei saa pidada täiendavateks küsimusteks, mille eesmärk on pelgalt saada selgitusi vastuväiteteatisele nende antud vastuses ning kohtuistungil esitatud väidete kohta, vaid kui täiesti uusi ja põhjendamatuid nõudeid.

Veel on hagejate sõnul vaidlustatud otsuse eesmärk silmas pidada neid aspekte, mis puudutavad hagejate vastuseid teabenõuetele, millest mõned esitati rohkem kui viis aastat tagasi, ning puudutavad asjaolusid, mis leidsid aset kümme või enam aastat tagasi. Hagejad väidavad, et kui nüüd taotletav täiendav teave oleks olnud tõepoolest komisjoni uurimise jaoks vajalik, oleks neil olnud õiguspäraselt alus eeldada, et komisjon vähemalt püüab saada sellist teavet ja täpsustusi hiljemalt enne vastuväiteteatise esitamist detsembris 2015 ja mitte 2017. aasta alguses.

Hagejate sõnul on vaidlustatud otsuse kohaselt lisaks nõutav, et ta teeksid komisjoni eest märkimisväärse hulga tööd, seal hulgas andmetöötlust, mis tuleb esitada spetsiaalses vormis.

Lõpuks väidavad hagejad, et komisjonil ei ole õigus trahvi ähvardusel panna koormat, mis pealtnäha on mõeldud selleks, et lubada hagejatel sisustada oma argumente, mille nad esitasid vastuväiteteatise põhjendamiseks.

2.

Teine väide, et vaidlustatud otsus rikub proportsionaalsuse põhimõtet.

Hagejad leiavad, et teave, mida nendelt vaidlustatud otsusega soovitakse saada, on põhjendamatu, kaugeleulatuv ja seda on äärmiselt kulukas koguda või kokku panna. Nende hinnangul nõuab vaidlustatud otsus neilt suure hulga sellise teabe kogumist, mida nad tavapärase äritegevuse käigus süstemaatiliselt ei kogu ega säilita, ning komisjoni eest märkimisväärse hulga töö tegemist.

Hagejad väidavad, et perioodilised karistusmaksed, mis on vaidlustatud otsusega ette nähtud juhuks, kui hagejatel ei õnnestus esitada konkreetsel ajavahemikul vastavat teavet, on põhjendamatud ning ettenähtud tähtajad ei ole mõistlikud.

3.

Kolmas väide, et vaidlustatud otsus ei ole piisavalt põhjendatud

Hagejad väidavad, et vaidlustatud otsus annab mitmes aspektis mitteveenvaid, ebaselgeid ja sobimatuid põhjendusi, millega ei saa õigustada komisjoni ülemääraseid ja mittevajalikke teabenõudeid. Hagejate sõnul ei anna vaidlustatud otsus muus osas ühtegi põhjendust. Seega ei mõista hagejad endi hinnangul neid põhjusi, miks on nõutav teave komisjoni uurimise läbiviimiseks vajalik.

4.

Neljas väide, et vaidlustatud otsuse mõte on tõendamiskoormuse alusetu ümberpööramine

Hagejad leiavad, et vaidlustatud otsuse mõte on ümber pöörata tõendamiskoormust ja tegelikult hageja juhtum üles ehitada „väljapoolt“. Eelkõige nõuab vaidlustatud otsus, et hagejad kontrolliksid komisjoni eest hagejate raamatupidamise kandeid, olgugi et neid kandeid on põhjalikult juba väljapoolt auditeeritud. Samamoodi palub vaidlustatud otsus hagejate hinnangul tõendada, et nad on oma äritegevuses järginud seadust.

5.

Viies väide, et vaidlustatud otsus rikub õigust hoiduda ütlustest iseenda vastu

Hagejad leiavad, et vaidlustatud otsuse kohaselt tuleb neil esitada „teavet“, mida ei saa õiguspäraselt pidada faktilistest asjaoludest või dokumentidest koosnevaks, vaid mis koosneb hoopis arvutustest, üksikasjadest ja koodidest, hüpoteetilistest hindadest ning mitmete aastate taha jäävatest varasemate oletuste analüüsidest ja tõlgendustest.

Hagejad leiavad lisaks, et vaidlustatud otsuse kohaselt tuleb neil tõendada, et nad on ennetavalt võtnud meetmeid ELi konkurentsieeskirjade järgimiseks.

6.

Kuues väide, et vaidlustatud otsus rikub hea halduse põhimõtet

Hagejad väidavad, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajastus, sisu ja kontekst tekitab tõsiseid küsitavusi puuduliku halduse, süüdistusliku aluse ning ahistamise osas ning nende hinnangul kasutab komisjon ära oma ulatuslikke uurimisvolitusi, üritades varjata oma läbikukkumist väidetava rikkumise tõendamisel pärast seitset aastat kestnud uurimist.