24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/51


29. mail 2017 esitatud hagi – Martinair Holland versus komisjon

(Kohtuasi T-323/17)

(2017/C 239/65)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hageja: Martinair Holland NV (Haarlemmermeer, Madalmaad) (esindaja: advokaat M. Smeets)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

tühistada komisjoni 17. märtsi 2017. aasta otsus C(2017) 1742 final seoses ELTL artikli 101, EMP lepingu artikli 53 ja Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahelise õhutranspordi alase kokkuleppe artikli 8 kohaldamise menetlusega (juhtum nr AT/39258 – Lennulast) tervikuna, omavoli lubamatuse ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise tõttu (esimene väide); pädevuse puudumise tõttu lennutranspordi üle EMP välistest lennujaamadest EMPs asuvatesse lennujaamadesse (teine väide) (esimese võimalusena), või

tühistada vaidlustatud otsuse artikli 1 lõike 2 punkt d ja artikli 1 lõike 3 punkt d, kuivõrd nendes sätetes järeldatakse, et hageja pani toime rikkumise seoses lennutranspordiga EMP välistest lennujaamadest EMPs asuvatesse lennujaamadesse (teine väide) (teise võimalusena), ja

tühistada vaidlustatud otsuse artikkel 1 ja artikli 1 lõike 1 punkt d, artikli 1 lõike 2 punkt d, artikli 1 lõike 3 punkt d ning artikli 1 lõike 4 punkt d, kuivõrd nendes järeldatakse, et üks ja jätkuv rikkumine hõlmas vahendustasude maksmata jätmist (kolmas väide), ja

mõista käesoleva menetluse kohtukulud välja komisjonilt, juhul kui Üldkohus tühistab vaidlustatud otsuse tervikuna või osaliselt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitab hageja kolm väidet.

1.

Esimene väide, et rikuti omavoli lubamatuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet.

Hageja väidab, et vaidlustatud otsus rikub omavoli lubamatuse põhimõtet, kuna see jätab vaidlustatud otsuse resolutsioonist välja ettevõtjad, kes selle otsuse põhjendava osa kohaselt on võtnud osa samast tegevusest kui vaidlustatud otsuse adressaadid.

Hageja väidab veel, et vaidlustatud otsus rikub võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna see karistab hagejat rikkumise eest, määrab talle trahvi ja esitab tema vastu tsiviilõigusliku nõude, samas kui resolutsioonist on välja jäetud need ettevõtted, mis põhjendava osa kohaselt on võtnud osa samast tegevusest kui vaidlustatud otsuse adressaadid.

2.

Teine väide, et puudus pädevus lennulastiveo üle EMP välistest lennujaamadest EMPs asuvatesse lennujaamadesse.

Hageja väidab, et vaidlustatud otsus tugineb vääralt eeldusel, et lennutransporti EMP välistest lennujaamadest EMPs asuvatesse lennujaamadesse puudutav üks ja jätkuv rikkumine viidi ellu EMPs.

Hageja väidab veel, et vaidlustatud otsus tugineb vääralt eeldusel, et lennutransporti EMP välistest lennujaamadest EMPs asuvatesse lennujaamadesse puudutav üks ja jätkuv rikkumine mõjutas oluliselt, vahetult ja ootuspäraselt konkurentsi EMPs.

3.

Kolmas väide, et põhjendused jäeti esitamata ning tehti ilmne hindamisviga järeldades, et vahendustasude maksmata jätmine on rikkumise eraldiseisev osa.

Hageja väidab, et need kaks eeldust, millele vaidlustatud otsus tugineb, et määratleda vahendustasude maksmata jätmine kui rikkumise eraldiseisev element, on asjaomase tootmisharu majanduslikku ja õiguslikku konteksti arvesse võttes vastuolulised.

Hageja väidab veel, et vahendustasude maksmata jätmine ei ole eristatav kütuse ja ohutuse lisatasu puudutavast praktikast ega kujuta endast rikkumise eraldiseisvat osa.