24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/50


15. mail 2017 esitatud hagi – Keolis CIF jt versus komisjon

(Kohtuasi T-289/17)

(2017/C 239/63)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hagejad: Keolis CIF (Le Mesnil-Amelot, Prantsusmaa), Keolis Val d’Oise (Bernes-sur-Oise, Prantsusmaa), Keolis Seine Sénart (Draveil, Prantsusmaa), Keolis Seine Val de Marne (Athis-Mons, Prantsusmaa), Keolis Seine Esonne (Ormoy, Prantsusmaa), Keolis Vélizy (Versailles, Prantsusmaa), Keolis Yvelines (Versailles) ja Keolis Versailles (Versailles) (esindajad: advokaadid D. Epaud ja R. Sermier)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hagejad paluvad Üldkohtul:

esimese võimalusena tühistada osaliselt Euroopa Komisjoni 2. veebruari 2017. aasta otsus riigiabi kohta SA.26763 2014/C (ex 2012/NN), mida Prantsusmaa andis Ile-de-France’i piirkonnas ühistranspordiettevõtjatele, osas, milles selle otsuse artiklis 1 on järeldatud, et abikava rakendati „ebaseaduslikult“, samas kui tegemist oli olemasoleva abi korraga;

teise võimalusena tühistada osaliselt Euroopa Komisjoni 2. veebruari 2017. aasta otsus riigiabi kohta SA.26763 2014/C (ex 2012/NN), mida Prantsusmaa andis Ile-de-France’i piirkonnas ühistranspordiettevõtjatele, osas, milles selle otsuse artiklis 1 on järeldatud, et abikava rakendati ebaseaduslikult ajavahemikus enne 25. novembrit 1998;

mõista kõik kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitavad hagejad kaks väidet.

1.

Esimene väide, mis on esitatud esimese võimalusena, tugineb asjaolule, et kõnealust piirkondlikku abikava ei rakendatud ebaseaduslikult, kuna sellest ei tulnud eelnevalt teavitada. Piirkondlik abikava on nimelt olemasolev abi ELTL artikli 108 lõike 1 ja nõukogu 13. juuli 2015. aasta määruse (EL) 2015/1589, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 kohaldamiseks (ELT 2015, L 248, lk 9) (edaspidi „määrus 2015/1589“), artikli 1 punkti b ja VI peatüki sätete tähenduses. Olemasoleva abi suhtes kohaldatavate eeskirjade kohaselt ei ole selle rakendamine ebaseaduslik, kuna komisjon võib vajadusel vaid ette näha tarvilikud meetmed selle arendamiseks või kaotamiseks tulevikus.

2.

Teine väide, mis on esitatud teise võimalusena, tugineb asjaolule, et isegi kui kõnealune abikava ei kujuta endast olemasolevat abi, ei oleks komisjon tohtinud uurimist teostades minna kaugemale kui 10 aastat enne 25. novembrit 2008, mil komisjon saatis Prantsuse ametivõimudele teabenõude. Nimelt näeb määruse 2015/1589 artikkel 17 ette, et kümneaastane tähtaeg katkeb üksnes komisjoni või tema palvel tegutseva liikmesriigi võetava meetmega. Nii leiavad hagejad, et komisjon tohtis seega oma uurimist teostades minna kuni 25. novembrini 1998.