26.6.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 202/25


20. aprillil 2017 esitatud hagi – Campine and Campine Recycling versus komisjon

(Kohtuasi T-240/17)

(2017/C 202/41)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hagejad: Campine NV (Beerse, Belgia) ja Campine Recycling NV (Beerse) (esindajad: advokaadid C. Verdonck, S. De Cock ja Q. Silvestre)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hagejad paluvad Üldkohtul:

tunnistada hagi vastuvõetavaks;

tühistada Euroopa Komisjoni 8. veebruari otsuse (C(2017) 900 final) ELTL artikli 101 kohase menetluse kohta („vaidlustatud otsus“) artiklid 1 ja 2, selles ulatuses, milles otsuses on asutud seisukohale, et hagejad on rikkunud ELTL artiklit 101;

teise võimalusena tühistada vaidlustatud otsuse artikkel 2 selles ulatuses, milles sellega määratakse hagejatele trahv 8 158 000,00 eurot ja vähendada trahvi vastavalt hagiavalduses esitatud väidetele;

mõista hagejate kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitab hageja neli väidet.

1.

Esimese väites tuginevad hagejad reale menetluslikele etteheidetele, kaasa arvatud seoses põhjendamiskohustusega, mis puudutab trahvisumma kindlaksmääramist ja eriti vajadust rakendada kohandust trahvide arvutamise suuniste (1) punkti 37 alusel ning rakendatud suurendusprotsenti. Hagejad väidavad samuti, et komisjon rikkus nende kaitseõigust, ärakuulamisõigust ja hea halduse põhimõtet, kui ta ei teatanud märgukirjas ega üheski täiendavas märgukirjas kavatsusest rakendada trahvide arvutamise suuniste punkti 37 kohast suurendust. Nad väidavad samuti, et rikutud on põhjendamiskohustust ning õiguskindluse, võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtteid, sest komisjon suurendas trahvide arvutamise suuniste punkti 37 alusel hagejate trahvisummat 10 % võrra ning kohaldas seda ühesugust suurendust kõigi väidetavas rikkumises osalenud ettevõtete suhtes arvestamata, et hagejate individuaalne osalus erines ettevõtete lõikes.

2.

Teise väite kohaselt on vaidlustatud otsus puudustega, sest selles ei ole õiguslikult piisavalt tõendatud, et hagejad oleksid ELTL artikli 101 rikkumise toime pannud. Hagejad tuginevad nii tõendite väärale hindamisele vaidlustatud otsuses kui ka sellele, et tõenditega ei suudetud toetada vaidlustatud otsuses esitatud järeldust, et hagejad osalesid vaidlustatud otsuse artiklis 1 osutatud rikkumises.

3.

Kolmanda, teise võimalusena esitatud väite kohaselt – juhul kui Euroopa Kohus peaks asuma seisukohale, et hagejad osalesid ELTL artikli 101 lõiget 1 rikkuvas lepingus või tegevuses – on rikutud määruse nr 1/2003 (2) artikli 23 lõiget 3 ja trahvide arvutamise suuniseid rikkumise raskuse ja kestuse ning kergendavate asjaolude väära hindamise tõttu ja mittediskrimineerimise põhimõtte rikkumise tõttu trahvi põhisumma arvutamisel.

4.

Neljanda, teise võimalusena esitatud väite kohaselt – juhul kui Euroopa Kohus ei tühista otsust esimeses väites esitatud menetluslikel alustel – peaksid need menetluslikud rikkumised vähemasti kaasa tooma trahvide arvutamise suuniste punkti 37 alusel määratud trahvisuurenduse tühistamise.


(1)  Suunised määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (ELT 2006, C 210, lk 2).

(2)  Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (ELT 2003 L 1, lk 1).