26.6.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 202/24


24. aprillil 2017 esitatud hagi – Hispaania versus komisjon

(Kohtuasi T-237/17)

(2017/C 202/40)

Kohtumenetluse keel: hispaania

Pooled

Hageja: Hispaania Kuningriik (esindaja: Abogado del Estado A. Gavela Llopis)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

tühistada komisjoni 14. veebruari 2017. aasta otsus C(2017) 766 final, mille kohaselt Euroopa Liit ei rahasta teatavaid kulusid, mida liikmesriigid on kandnud Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) raames, osas, milles see puudutab Hispaania Kuningriiki, puu- ja köögivilja sektorit seoses uurimisega FV 2011/003/ES,

mõista kohtukulud välja kostjalt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitab hageja kaks väidet.

1.

Esimene väide, et rikutud on nõukogu 28. oktoobri 1996. aasta määruse (EÜ) nr 2200/96 puu- ja köögiviljaturu ühise korralduse kohta (EÜT 1996, L 297, lk 1; ELT eriväljaanne 03/02, lk 55) artikli 11 lõike 1 punkti a ja punkti d nr 3 ning komisjoni 11. augusti 2003. aasta määruse (EÜ) nr 1432/2003, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 2200/96 üksikasjalikud rakenduseeskirjad tootjaorganisatsioonide tunnustamise ja tootjarühmade eeltunnustamise tingimuste kohta (EÜT 2003, L 203, lk 18), artikli 14 lõiget 2 koostoimes nõukogu 26. septembri 2007. aasta määruse (EÜ) nr 1182/2007, millega kehtestatakse puu- ja köögiviljasektori erieeskirjad, muudetakse direktiive 2001/112/EÜ ja 2001/113/EÜ ning määrusi (EMÜ) nr 827/68, (EÜ) nr 2200/96, (EÜ) nr 2201/96, (EÜ) nr 2826/2000, (EÜ) nr 1782/2003 ja (EÜ) nr 318/2006 ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 2202/96 (ELT 2007, L 273, lk 1) artikli 3 lõike 1 punktiga a ning nõukogu 29. novembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 1782/2003, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks ning muudetakse määruseid (EMÜ) nr 2019/93, (EÜ) nr 1452/2001, (EÜ) nr 1453/2001, (EÜ) nr 1454/2001, (EÜ) nr 1868/94, (EÜ) nr 1251/1999, (EÜ) nr 1254/1999, (EÜ) nr 1673/2000, (EMÜ) nr 2358/71 ja (EÜ) nr 2529/2001 (EÜT 2003, L 270, lk 1; ELT eriväljaanne 03/39, lk 424), artikli 2 punktiga a.

Hispaania Kuningriik on seisukohal, et komisjon on OP Tilla Huelva puhul rikkunud nõukogu määruse 2200/96 artikli 11 lõike 1 punkti a, kuna komisjon leidis, et selle tootjaorganisatsiooni kolm liiget ei vastanud „tootja“ tingimusele ning seetõttu ei ole täidetud määruse nr 2200/96 artiklis 11 toodud demokraatliku kontrollimise nõuded, sest tootjaorganisatsioon Tiella Huelva koosnes igal ajahetkel tootjatest ning seetõttu olid täidetud demokraatliku kontrollimise eeskirjad, mis tulenevad määruse nr 2200/96 artikli 11 lõike 1 punkti d nr 3 ja määruse nr 1432/2003 artiklist 14 koostoimes määruse nr 1782/2003 artikli 2 punktiga a.

2.

Teine väide, et rikutud on Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1306/2013 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja seire kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 352/78, (EÜ) nr 165/94, (EÜ) nr 2799/98, (EÜ) nr 814/2000, (EÜ) nr 1290/2005 ja (EÜ) nr 485/2008 (ELT 2013, L 347, lk 549) artikli 52 lõiget 2.

Hageja hinnangul rikub kindlamääralise hindamise meetod, mida kasutatakse Andaluusia suhtes finantskorrektsiooni tegemisel, praegust määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõiget 2 (millega asendati määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõige 2) ning dokumendis VI/5330/97 sisalduvaid suuniseid finantsmõju arvutamise kohta. Kindlamääraline korrektsioon on lubamatu ja igal juhul ebaproportsionaalne. Läbi oleks tulnud viia ühekordne korrektsioon valdkondades, kus tegelikult esinesid puudused. Teise võimalusena peaks kindlamääraline korrektsioon olema 5 %.