11.12.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 424/26


23. oktoobril 2017 esitatud hagi – Itaalia Vabariik versus Euroopa Liidu Nõukogu

(Kohtuasi C-611/17)

(2017/C 424/38)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Hageja: Itaalia Vabariik (esindajad: G. Palmieri ja avvocato dello Stato P. Gentili)

Kostja: Euroopa Liidu Nõukogu

Hageja nõuded

tühistada nõukogu 25. juuli 2017. aasta määrus (EL) 2017/1398, millega muudetakse määrust (EL) 2017/127 seoses teatavate kalapüügivõimalustega (avaldatud 29.7.2017 Euroopa Liidu Teatajas L 199), eelkõige artikli 1 punkt 2, millega muudetakse määruse (EL) 2017/127 ID lisa, ja vaidlustatud määruse lisa punkt 3 tervikuna (sisaldab määruse (EL) 2017/127 ID lisa muudatusi) ning põhjendused 9, 10, 11 ja 12 tervikuna;

mõista kohtukulud välja Euroopa Liidu Nõukogult.

Väited ja peamised argumendid

Esimene väide. Otsuse 86/238/EMÜ ühenduse ühinemise kohta rahvusvahelise Atlandi tuunikala kaitse konventsiooniga artikli 1 rikkumine.

ICCAT otsust mõõkkala püügikvootide kohta ei olnud kohustuslik arvesse võtta.

Teine väide. Puudulikud põhjendused (ELTL artikli 296 lõige 2).

Otsust ei ole põhistatud.

Kolmas väide. ELL artiklite 17 ja 16 ning määruse 1380/2013 rikkumine.

Otsus on vastuolus suhtelise stabiilsuse põhimõtte ja Euroopa Liidu huvidega.

Neljas väide. Tagasiulatuva jõu puudumise, õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtete rikkumine.

Otsust ei tohtinud mingil juhul kohaldada käimasoleva püügihooaja suhtes.

Viies väide. Puudulikud põhjendused (ELTL artikli 296 lõike 2 rikkumine).

Otsus on põhistamata selles osas, millega TAC kvoodi liikmesriikide vahel jagamisel kehtestatakse aruandeperioodiks neliaastak 2012–2015.

Kuues väide. Proportsionaalsuse põhimõtte (ELL artikkel 5) rikkumine ja asjaolude väär hindamine.

See, et aastad 2010 ja 2011 jäeti aruandeperioodist välja, on ülemäärane ja väär, arvestades eesmärki, et püügiandmetes sisalduks ainult õiguspäraselt püütud saak.

Seitsmes väide. ELTL artiklite 258 ja 260 rikkumine. Pädevuse puudumine.

Nõukogu ei olnud pädev määrama Itaaliale sanktsiooni triivvõrkude kasutamise eest.

Kaheksas väide. Hea halduse põhimõtte (Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 41) ja määruse 1380/2013 artikli 16 rikkumine.

Sellega, et aruandeperioodiks kehtestati ajavahemik 2012–2015, on karistatud Itaaliat tema püügivõimsuse vähendamisega, rikkudes suhtelise stabiilsuse põhimõtet ja viimata läbi asjakohast uurimist.

Üheksas väide. Diskrimineerimiskeelu põhimõtte (ELTL artikkel 18) rikkumine.

Selle vähendamisega on Itaalia kalureid põhjendamatult diskrimineeritud.

Kümnes väide. Tagasiulatuva jõu puudumise, õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtete rikkumine.

Vähendamist ei tohtinud mingil juhul kohaldada käimasoleva püügihooaja suhtes.