4.7.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 243/50


13. mail 2016 esitatud hagi – Yanukovych versus nõukogu

(Kohtuasi T-245/16)

(2016/C 243/56)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled:

Hageja: Oleksandr Viktorovych Yanukovych (Donetsk, Ukraina) (esindaja: T. Beazley, QC)

Kostja: Euroopa Liidu Nõukogu

Hageja nõuded:

Hageja palub Üldkohtul:

tühistada nõukogu 4. märtsi 2016. aasta otsus (ÜVJP) 2016/318, millega muudetakse otsust 2014/119/ÜVJP teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Ukrainas (ELT 2016, L 60, lk 76) osas, milles see puudutab hagejat;

tühistada nõukogu 4. märtsi 2016. aasta rakendusmäärus (EL) 2016/311, millega rakendatakse määrust (EL) nr 208/2014 teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Ukrainas (ELT 2016, L 60, lk 1), kuna sellega ei tunnistatud määrust nr 208/2014 hagejat puudutavas osas kehtetuks;

mõista hageja kohtukulud välja nõukogult.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitab hageja seitse väidet.

1.

Esimene väide, mille kohaselt puudus Euroopa Liidu Nõukogul (edaspidi „nõukogu”) vaidlustatud meetmete võtmiseks sobiv õiguslik alus. Seda ja ülejäänud väiteid toetavad järgnevalt esitatud argumendid. Vaidlustatud meetmed ei vasta tingimustele, mille alusel saab nõukogu tugineda ELL artiklile 29. Need meetmed ei ole kooskõlas eesmärkidega, millele on sõnaselgelt osundatud nõukogu otsuses (ÜVJP) 2016/318 (õigusriigi põhimõte ja inimõiguste austamine Ukrainas). Nimelt rikuvad vaidlustatud meetmed õigusriigi säilitamise ja inimõiguste järgimise põhimõtet, kuna nendega toetatakse režiimi, mis ei ole ajalooliselt tuntud selle poolest, et see austaks inimõigusi või järgiks õigusriigi põhimõtet. Nõukogu ei saa nõuetekohaselt tugineda Ukraina riigiprokuröri või kohtute otsustele, kuna need ei ole sõltumatud ega erapooletud ning kuna praegune Ukraina režiim sekkub pidevalt oma poliitikast lähtudes nende tegevusse. Ukraina ametiasutused on pidevalt rikkunud süütuse presumptsiooni, millele hagejal peab olema õigus tugineda.

2.

Teine väide, mille kohaselt kuritarvitas nõukogu oma võimu. Nõukogu tegelik eesmärk vaidlustatud meetmete võtmisel oli ja on praeguse Ukraina režiimi poolehoiu saamine ja sellega oma mõju tugevdamine kõnealuse režiimi juures – see aga ei ole oma pädevuse nõuetekohane kasutamine.

3.

Kolmas väide, et nõukogu ei esitanud asjakohaseid ja piisavaid põhjendusi, tema seisukohad olid formaalsed ja ebatäpsed.

4.

Neljas väide, mille kohaselt ei vasta hageja kriteeriumidele, mis olid kõnealusel ajal ette nähtud isiku nimekirja kandmiseks. Teave, millele nõukogu tugines, ei põhinenud piisavalt tõendatud faktilistel asjaoludel, et kanda hageja nimekirja.

5.

Viies väide, et nõukogu tegi ilmselgeid hindamisvigu, kui ta hõlmas vaidlustatud meetmetega ka hageja. Nõukogul puudusid konkreetsed, faktiliselt usaldusväärsed ja kokkulangevad tõendid, et põhjendada vaidlustatud meetmete võtmist ning ta ei hinnanud piisavalt rangelt tema käsutuses olevat piiratud teavet.

6.

Kuues väide, mille kohaselt rikuti hageja kaitseõigusi ja/või talle ei antud tõhusat õiguskaitset. Muu hulgas ei kuulanud nõukogu hagejat enne vaidlustatud meetmete võtmist piisavalt ära ja hagejale ei antud piisavalt ja õiglaselt võimalust vigu parandada või esitada asjakohast teavet.

7.

Seitsmes väide, et rikuti hageja õigust omandile tulenevalt EL põhiõiguste harta artikli 17 lõikest 1.