COVID-19 puhanguga kaasnenud eriolukorras töötuseriski leevendamiseks pakutav ajutine toetus (TERA)

PÕHIPUNKTID

• Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 122 lõige 2 võimaldab nõukogul anda ELi finantsabi liikmesriigile, mis on raskustes (või millel on tõsine oht sattuda suurtesse raskustesse), mida põhjustavad temast olenematud erandlikud juhtumid.
• Vastavalt TERA määrusele võib ELi riik taotleda ELi finantsabi, kui tema avaliku sektori tegelikud (ja võimalik, et ka kavandatud) kulud on alates 1. veebruarist 2020 järsult ja oluliselt kasvanud riiklike meetmete (nt lühendatud tööaja kavade) tõttu, et tulla toime COVID-19 puhangu põhjustatud sotsiaal-majandusliku mõjuga.
• Finantsabi antakse vastava taotluse korral laenu vormis ja see makstakse välja osamaksetena. Selleks sõlmivad Euroopa Komisjon ja asjaomane liikmesriik laenulepingu, mis sisaldab ELi finantsmääruse (määrus (EL, Euratom) 2018/1046 – vt kokkuvõte) artikli 220 lõikes 5 ettenähtud sätteid.
• TERA rahastamiseks on komisjonil õigus võtta kõige sobivamal ajal ELi nimel laenu kapitaliturgudelt või finantseerimisasutustelt, et optimeerida rahastamiskulusid ja säilitada turgudel oma maine ELi emitendina. Liikmesriigid võivad osaleda rahastus sellega, et annavad vastugarantii ELi kantavale riskile. Selline osalus toimub tagasivõetamatu, tingimusteta ja nõudmise korral realiseeritava garantii kujul. Liikmesriigi antud garantii vastab proportsionaalselt liikmesriigi suhtelisele osale ELi kogurahvatulust. Garantiide kogusumma on 25 miljardit eurot. Komisjon sõlmib osaleva liikmesriigiga garantiilepingu, milles sätestatakse maksetingimused.
• Finantsabi maksimumsumma kõigi liikmesriikide jaoks ei ole suurem kui 100 miljardit eurot.
• TERA eesmärk on täiendada mõjutatud liikmesriikide võetud riiklikke meetmeid, et leevendada COVID-19 puhangu põhjustatud otsest majanduslikku, sotsiaalset ja tervisealast mõju.

Finantsabi taotlemise ja heakskiitmise kord

• Finantsabi tehakse kättesaadavaks nõukogu rakendusotsusega, mis võetakse vastu komisjoni ettepaneku alusel ja pärast asjaomase liikmesriigiga konsulteerimist.
• Selleks esitab asjaomane liikmesriik komisjonile vajalikud tõendid selle kohta, kas lühendatud tööaja kavade ja samalaadsete meetmete ning vajaduse korral asjakohaste tervisemeetmetega otseselt seotud tegelikud (ja võimalik, et ka kavandatud) avaliku sektori kulud on COVID-19 puhangu tõttu järsult ja oluliselt kasvanud.

Usaldatavusnõuded

• Komisjon omalt poolt peab laenuportfelli suhtes kohaldama järgmisi usaldatavusnõudeid:
  • neile kolmele liikmesriigile antavate laenude summa, kelle arvele jääb suurim osa kõigist antud laenudest, ei tohi ületada 60 % maksimumsummast (st 60 % 100 miljardist eurost);
  • ELi poolt konkreetsel aastal tasumisele kuuluvad summad ei tohi olla suuremad kui 10 % rahastu maksimumsummast (st 10 % 100 miljardist eurost);
  • vajaduse korral võib komisjon asjaomaseid ELi nimel võetud laene pikendada.
• Nõukogu rakendusotsus hõlmab järgmist:
  • laenusumma, maksimaalne keskmine tagasimaksetähtaeg, hinnakujundusvalem, osamaksete maksimaalne arv, laenu kasutusse võtmise tähtaeg ja muud finantsabi andmiseks vajalikud reeglid;
  • hinnang selle kohta, kas liikmesriik vastab rahastu sätestatud tingimustele;
  • riiklike lühendatud tööaja kavade või samalaadsete meetmete ning vastavalt vajadusele asjaomaste tervisemeetmete kirjeldus, mida võidakse samuti TERA määruse alusel rahastada.
• Rakendusotsuse vastuvõtmisel võtab nõukogu arvesse taotleva liikmesriigi olemasolevaid ja eeldatavaid vajadusi ning teiste liikmesriikide poolt juba esitatud või esitatavaid finantsabi taotlusi, kohaldades samal ajal võrdse kohtlemise, solidaarsuse, proportsionaalsuse ja läbipaistvuse põhimõtteid.

Laenude haldamine, garantiide võimalik kasutamine ja rahastu kättesaadavus

• Komisjon kehtestab koos Euroopa Keskpankade Süsteemiga laenude haldamiseks vajaliku korra. Abisaav liikmesriik avab oma riigi keskpangas saadava finantsabi haldamiseks erikonto.
• Kui olenemata kõigi usaldatavusnõuete kohaldamisest tekib komisjonil vajadus realiseerida liikmesriikide antavad garantiid, eeldatakse, et komisjon uurib, kas saab kasutada enne nende garantiide realiseerimist ära maksete assigneeringute suhtes kohaldatava omavahendite ülemmäära piiresse jääva varu komisjoni hinnangul kestlikus ulatuses, võttes muu hulgas arvesse ELi tingimuslike kohustuste kogusummat ja ELi üldeelarve jätkusuutlikkust.
• Rahastu muutub kättesaadavaks pärast seda, kui kõik liikmesriigid on andnud rahastusse oma panuse (vt eespool). Rahastu kättesaadavusperiood, mille jooksul võib vastu võtta nõukogu rakendusotsuse finantsabi andmise kohta, lõpeb 31. detsembril 2022. Kui komisjon on jõudnud järeldusele, et COVID-19 puhangust põhjustatud tõsised majandushäired, mille tõttu on vajalik meetmete rahastamine, jätkuvad, võib nõukogu komisjoni ettepaneku põhjal otsustada pikendada rahastu kättesaadavusperioodi iga kord veel kuue kuu võrra.
• Määrust ei kohaldata Ühendkuningriigis.