Põllumajandustootjatele makstavate ELi otsetoetuste eeskirjad

PÕHIPUNKTID

Põllumajandustootjatele makstakse otsetoetusi ELi riikide toetuskavade kaudu.

ELi riigid peavad eraldama teatava osa ÜPP toetusvahenditest kohustuslikele toetuskavadele järgmiselt:

• standardsed hektaritoetused – toetuse õiglasemaks jaotamiseks peavad kõik ELi riigid alates 2015. aastast seadma eesmärgiks ühtlustada toetus hektari kohta („põhitoetus põllumajandustootjatele“);
• hektaripõhine keskkonnasõbraliku majandamise toetus – kliimat ja keskkonda säästvate majandamisviiside kasutamiseks (30% siseriiklikest toetusvahenditest);
• hektaripõhine noorte põllumajandustootjate toetus – alla 40 aasta vanustele põllumajandustootjatele, kes alustasid esmakordselt oma põllumajandustootmise juhtimist kuni viis aastat enne toetuse taotlemist, toetus on ette nähtud kuni viieks aastaks.

On ka mõned valikulised toetuskavad. ELi riigid saavad omal valikul:

• toetada väiksemaid põllumajandustootjaid, makstes esimese hektari eest suuremat toetust („ümberjaotav toetus“);
• teha lisamakseid looduslikust eripärast tingitud piirangutega aladele;
• anda tootmisega seotud toetust piiratud summas (tootmiskohustusega seotud toetus – toetus, mis on seotud kindlate taimesortide või loomaliikidega) senise tootmistaseme säilitamiseks raskustesse sattunud põllumajandussektorite aitamiseks oma riigis;
• pakkuda lihtsustatud kava väikepõllumajandustootjatele – iga-aastane makse kuni 1250 eurot.

Alates 1. jaanuarist 2018 jõustusid muutmismääruses (EL) 2017/2393 sisalduvad uued eeskirjad ja need hõlmavad järgmist:

• otsetoetusi võib anda üksnes aktiivsetele põllumajandustootjatele (st need, kelle põllumajanduslik tegevus on märkimisväärne). Kuid mõnes ELi riigis kasvas halduskoormus liiga suureks. Eelkõige loeti mitteaktiivseks isikuid, kes haldavad lennujaamu, veerajatisi, alalisi spordiväljakuid või puhkealasid või osutavad raudtee- või kinnisvarateenuseid, välja arvatud juhul, kui nad tõestavad vastupidist. Selle sätte kohaldamine muutus ELi riikides vabatahtlikuks;
• keskkonda säästvate põllumajandustavade toetuste eeskirjade mõningaid aspekte on lihtsustatud, eriti põllumajanduskultuuride mitmekesistamise nõuete osas;
• püsirohumaa määratluse laiendamine:
  • ELi riigid võivad lisada sobivaid põõsaid või puid, mis pakuvad sööta püsirohumaal, kus rohi ja muud rohttaimed on ülekaalus kogu territooriumil või selle osal;
  • nad võivad lugeda püsirohumaa liigitamise kriteeriumiks maad, mis on kündmata või kus ei ole külvikorda kasutatud viis aastat või kauem;
• noored põllumajandustootjad saavad nüüd hõlpsamini juurdepääsu kõigile viie aasta toetustele;
• selgitatakse ELi riikide vastutust tootmiskohustusega seotud toetuse tootmist piirava olemuse osas;
• keskkonnasõbraliku majandamise toetuse seisukohalt laiendatakse ökoloogilist huvi pakkuvate maa-alade (ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-alad) liike maa-aladele, kus kasvatatakse selliseid taimesorte nagu Miscanthus ja Silphium perfoliatum, samuti söötis maale, kus kasvavad taimed, mis on kasulikud tolmeldajatele.

Üleminekueeskirjad aastateks 2021 ja 2022

2020. aasta detsembris vastu võetud muutmismäärus (EL) 2020/2220 võimaldab jätkuvalt kohaldada 2014.–2020. aasta ÜPP raames kehtivaid eeskirju ning tagab katkematud maksed põllumajandustootjatele ja teistele EAGFi ja EAFRD kaudu toetuse saajatele aastatel 2021 ja 2022 kuni uue raamistiku kohaldamisajani. Üleminekuperioodi eesmärk on hõlbustada toetusesaajate sujuvat üleminekut uuele programmitöö perioodile.