Kyoto protokoll kliimamuutuste kohta

Kyoto protokoll, mis järgneb Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsioonile, on üks tähtsamaid rahvusvahelisi õigusakte, mille eesmärk on võidelda kliimamuutuste vastu. See sisaldab arenenud riikide kohustusi vähendada teatud kasvuhoonegaaside heitkoguseid, mis põhjustavad planeedi soojenemist. Kõik arenenud riikide heitkogused peavad aastatel 2008–2012 vähenema vähemalt 5 % võrra 1990. aasta tasemest.

AKT

Nõukogu otsus 2002/358/EÜ, 25. aprill 2002, mis käsitleb Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni Kyoto protokoll heakskiitmist Euroopa Ühenduse nimel ja sellega võetavate ühiste kohustuste täitmist.

KOKKUVÕTE

4. veebruaril 1991. aastal volitas nõukogu komisjoni osalema Euroopa Ühenduse nimel läbirääkimistes Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni üle, mis võeti vastu New Yorgis 9. mail 1992. Raamkonventsiooni ratifitseeris Euroopa Ühendus 15. detsembri 1993. aasta otsusega 94/69/EÜ, mis jõustus 21. märtsil 1994.

Raamkonventsioon on tugevalt kaasa aidanud rahvusvahelise kliimamuutusevastase võitluse peamiste põhimõtete kehtestamisele. See määratleb eelkõige ühise, kuid diferentseeritud vastutuse põhimõtet. Samuti on konventsioon aidanud parandada üldsuse teadlikkust kliimamuutustega seotud probleemidest maailma tasandil. Siiski ei sisalda see kasvuhoonegaaside heitkoguste kvantifitseeritud vähendamise kohustusi igas riigis eraldi.

Konventsioonis osalevad riigid otsustasid esimesel osalejate konverentsil, mis toimus Berliinis 1995. aasta märtsis, pidada läbirääkimisi protokolli üle, mis sisaldab arenenud riikide meetmeid heitkoguste vähendamiseks aastale 2000 järgneval perioodil. Pärast kaua kestnud tööd võeti 11. detsembril 1997. aastal Kyotos vastu Kyoto protokoll.

Euroopa Ühendus kirjutas protokollile alla 29. aprillil 1998. aastal. 2001. aasta detsembris kinnitas Laekenis koos käinud Euroopa Ülemkogu liidu soovi, et protokoll jõustuks enne Johannesburgis (26. augustist 4. septembrini 2002. aastal) toimuvat säästva arengu tippkohtumist. Selle eesmärgi saavutamiseks kiitis kõnealune otsus protokolli Euroopa Ühenduse nimel heaks. Liikmesriigid olid kohustatud andma oma ratifitseerimis- või heakskiitmiskirjad hoiule Euroopa Ühendusega samal ajal ja võimaluse korral enne 2002. aasta 1. juunit.

Kõnealuse otsuse II lisas on sätestatud heitkoguste piiramise kohustused, milles ühendus ja liikmeriigid leppisid kokku esimeseks kohustuse perioodiks (2008.–2012. aasta).

Protokolli sisu

Kyoto protokoll käsitleb kuue kasvuhoonegaasi heitkoguseid –

• süsinikdioksiid (CO2);
• metaan (CH4);
• lämmastikoksiid (N2O);
• fluorosüsivesinikud (HFC);
• perfluorosüsivesinikud (PFC);
• väävelheksafluoriid (SF6).

Kyoto protokoll kujutab endast tähtsat edusammu võitluses planeedi soojenemise vastu, sest sisaldab siduvaid ja kvantifitseeritud eesmärke kasvuhoonegaaside piiramiseks ja vähendamiseks.

Üldiselt raamkonventsiooni I lisas osalevad riigid (st arenenud riigid) kohustuvad kollektiivselt vähendama oma kasvuhoonegaaside heitkoguseid, et kõik arenenud riikide heitkogused väheneksid vähemalt 5 % võrra 1990. aasta tasemest perioodil 2008.–2012. aasta. Protokolli lisa B sisaldab osalevate riikide kohustusi kvantifitseeritud piiramiseks.

Riigid, kes olid ELi liikmed enne 2004. aastat, peavad kollektiivselt vähendama oma kasvuhoonegaaside heitkoguseid 8 % perioodil 2008.–2012. aasta. Pärast 2004. aastat ELiga liitunud riigid kohustuvad vähendama oma heitkoguseid 8 %, välja arvatud Poola ja Ungari (6 %), samuti Malta ja Küpros, keda pole raamkonventsiooni I lisas nimetatud.

2008. aastale eelneval perioodil kohustuvad osalevad riigid saavutama hiljemalt 2005. aastaks edu oma kohustuste täitmises ja suutma seda näidata.

Osalevad riigid võivad soovi korral lugeda 1995. aastat HFC, PFC ja SF6 heitkoguste alusaastaks.

Nende eesmärkide saavutamiseks pakub protokoll välja hulga vahendeid –

• heitkoguste vähendamise riikliku poliitika tugevdamine või kehtestamine (energiatõhususe suurendamine, säästev põllumajandus, taastuvate energiaallikate väljatöötamine jne);
• koostöö teiste lepinguosalistega (teabe või kogemuste vahetamine, riikliku poliitika koordineerimine saastekvootide kaudu, ühisrakendus ja puhta arengu mehhanism).

Osalevad riigid loovad riikliku süsteemi inimtegevusest tulenevate heitmete hindamiseks ja igasuguste (Montreali protokolliga reguleerimata) kasvuhoonegaaside kõrvaldamiseks neeldajate abil hiljemalt aasta enne esimest kohustuse perioodi.

Kohustused vaadatakse läbi hiljemalt 2005. aastal teiseks kohustuse perioodiks.

Euroopa Liit ratifitseeris Kyoto protokolli 31. mail 2002. Protokoll jõustus 16. veebruaril 2005, kui Venemaa oli selle ratifitseerinud. Mitu arenenud riiki, nende hulgas USA ja Austraalia, keeldus protokolli ratifitseerimast.

SEONDUVAD ÕIGUSAKTID

Komisjoni 14. detsembri 2006. aasta otsus 2006/944/EÜ, millega määratakse vastavalt nõukogu otsusele 2002/358/EÜ ja Kyoto protokolli kohaselt kindlaks Euroopa Ühendusele ja selle liikmesriikidele eraldatud vastavad heitkoguste tasemed [ELT L 358, 16.12.2006].Muudetud õigusaktiga:Komisjoni 15. detsembri 2010. aasta otsus 2010/778/EÜ [ELT L 332, 16.12.2010].

Viimati muudetud: 04.04.2011